KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 24. aprillil 20071(1)
Kohtuasi C‑2/06
Willy Kempter KG
versus
Hauptzollamt Hamburg-Jonas
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg (Saksamaa))
EÜ artikkel 10 – Kohtuotsuse Kühne & Heitz tõlgendamine – Lõplikuks muutunud haldusakt, mis on vastavalt Euroopa Kohtu hilisemale praktikale vastuolus ühenduse õigusega – Uuesti läbivaatamine ja kehtetuks tunnistamine – Tingimused – Õiguskindluse põhimõte – Liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõte – Mõistlik tähtaeg
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus on jätkuks 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsuse Kühne & Heitz(2) aluseks olnud eelotsusetaotlusele. Finanzgericht Hamburg (Saksamaa) palub Euroopa Kohtult lähemat selgitust nimetatud otsuse sisu ja ulatuse kohta.
2. Esiteks soovib siseriiklik kohus teada, kas lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamine ja kehtetuks tunnistamine selleks, et arvestada vahepeal Euroopa Kohtu poolt antud asjassepuutuva ühenduse õiguse tõlgendusega, eeldab, et asjaomane isik on vaidlustanud haldusakti siseriiklikus kohtus ühenduse õigusele tuginedes.
3. Järgmiseks küsib siseriiklik kohus, kas ühenduse õigust rikkuva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotlemise õigus on ajaliselt piiratud.
4. Esmalt vaatlen olemasolevat Euroopa Kohtu lõplikuks muutunud praktikat, mis käsitleb niisuguste haldusaktide ja kohtuotsuste uuesti läbivaatamist, mis vastavalt Euroopa Kohtu hilisemale praktikale on ühenduse õigusega vastuolus, ning seejärel analüüsin neid kahte küsimust eraldi.
5. Esitaks teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata siseriiklikule kohtule, et selleks, et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz tulenev tingimus, mille kohaselt viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata, oleks täidetud, ei pea põhikohtuasja kaebuse esitaja olema vaidlustatud haldusakti peale siseriikliku õigusel alusel esitatud kaebuses tuginenud ühenduse õigusele.
6. Teiseks teen Euroopa Kohtule ettepaneku sedastada, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus selle haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise ajaline piiramine õiguskindluse põhimõttest tulenevalt, mis on pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist muutunud lõplikuks, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega ja mis võeti vastu Euroopa Kohtult eelotsust küsimata.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
1. EÜ artikkel 10
7. EÜ artikkel 10 sätestab:
„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.
Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist”.
8. Eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz, mida analüüsin üksikasjalikumalt allpool, sedastas Euroopa Kohus, et „EÜ artiklist 10 tuleneva koostööpõhimõtte kohaselt peab vastavasisulise taotluse korral haldusorgan lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbi vaatama, et arvestada vahepeal Euroopa Kohtu poolt asjaomasele sättele antud tõlgendusega, kui:
– haldusorganil on siseriikliku õiguse kohaselt õigus see akt kehtetuks tunnistada;
– kõnealune akt on muutunud lõplikuks viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsuse tagajärjel;
– kõnealune kohtuotsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata;
– asjaomane isik on pöördunud haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist.”
2. Määruse (EÜ) nr 3665/87 asjakohased sätted
9. Komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87 (milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad)(3) artikli 4 lõige 1 sätestab:
„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 16 kohaldamist, sõltub toetuse maksmine tõenditest selle kohta, et vastuvõetud ekspordideklaratsioonidega hõlmatud tooted on muutmata kujul lahkunud ühenduse tolliterritooriumilt 60 päeva jooksul alates kõnealusest vastuvõtmisest.”
10. Määruse artikli 5 lõige 1 sätestab:
„Diferentseeritud või diferentseerimata toetuse maksmise tingimuseks on see, et lisaks ühenduse tolliterritooriumilt lahkumisele on tooted, välja arvatud juhul, kui need on transportimisel vääramatu jõu tõttu hävinud, imporditud kolmandasse riiki ja võimaluse korral konkreetsesse kolmandasse riiki 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päevast:
a) kui on tõsiseid kahtlusi toote tegeliku sihtkoha suhtes
[…]”
11. Viimasena viidatud artikli sõnastus on analoogne sellele määrusele eelnenud komisjoni 29. novembri 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 2730/79 (milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi ühised üksikasjalikud rakenduseeskirjad)(4) artikli 10 lõike 1 sõnastusega, mida Euroopa Kohtul on palutud tõlgendada.
12. 14. detsembri 2000. aasta otsuses Emsland-Stärke(5) leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 2730/79 artikli 10 lõikes 1 sätestatud tingimusi saab kohaldada ainult enne eksporditoetuse andmist. Euroopa Kohtu hinnangul tuleneb see piisavalt selgesti kõnealuse sätte sõnastusest, mille kohaselt toetuse maksmise „tingimuseks on see, et […] tooted [on] […] imporditud kolmandasse riiki” ja kõnealuse määruse sarnaselt sõnastatud põhjendusest 9(6).
B. Siseriiklik õigus
13. Saksa õiguses sätestab 25. mai 1976. aasta haldusmenetluse seaduse (Verwaltungsverfahrensgesetz, edaspidi „VwVfG”)(7) artikli 48 lõike 1 esimene lause, et õigusvastase haldusakti võib ka siis, kui seda akti ei ole enam võimalik vaidlustada, tunnistada tervikuna või osaliselt nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt kehtetuks.
14. Saksa kohtupraktika kohaselt on haldusasutusel kaalutlusõigus tunnistada lõplikuks muutunud õigusvastane haldusakt kehtetuks. Nimetatud kohtupraktika järgi annab VwVfG artikli 48 lõike 1 esimene lause õiguse sellist haldusakti kehtetuks tunnistada üksnes erandjuhul, kui kõnealuse akti kehtima jätmine on avaliku korra, hea usu, õigluse, võrdse kohtlemise või ilmselge õigusvastasuse põhimõtetega seoses „täiesti talumatu”.
15. Lisaks käsitleb VwVfG artikkel 51 lõplikuks muutunud haldusaktiga lõpetatud menetluse uuendamist. Artikli 51 lõige 1 sätestab, et asjaomase isiku taotlusel otsustab asjaomane haldusorgan lõpliku haldusakti tühistamise või muutmise:
– kui haldusakti andmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud on hiljem asjaomase isiku kasuks muutunud;
– kui ilmnevad uued tõendid, mis oleksid kaasa toonud asjaomase isiku suhtes soodsama otsuse tegemise;
– kui tuvastatakse menetluse uuendamise põhjused tsiviilmenetluse koodeksi (Zivilprozessordnung) artikli 580 tähenduses.
III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
16. Aastatel 1990–1992 eksportis Willy Kempter KG (edaspidi „Kempter” või „hageja”) veiseid araabia ja endise Jugoslaavia riikidesse. Ta taotles selle jaoks ja sai Hauptzollamt Hamburg-Jonasilt (edaspidi „Hauptzollamt”) eksporditoetust.
17. Freiburgi Oberfinanzdirektion’i (liidumaa maksuamet) Betriebsprüfungsstelle Zoll (tollikontrolli osakond) tuvastas uurimise käigus, et osa loomadest olid enne nimetatud kolmandatesse riikidesse importimist surnud või siis transportimise või sihtriigis karantiinis oleku ajal hädatapetud.
18. Seetõttu nõudis Hauptzollamt 10. augusti 1995. aasta otsusega, et Kempter maksaks saadud eksporditoetuse suuruses 360 022,62 Saksa marka tagasi.
19. Finanzgericht Hamburg jättis nimetatud otsuse peale hageja poolt esitatud kaebuse 16. juuni 1999. aasta otsusega rahuldamata, kuna kaebuse esitaja ei olnud esitanud tõendeid selle kohta, et vastavalt määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 punktile a loomad imporditi kolmandasse riiki.
20. Bundesfinanzhof jättis 11. mai 2000. aasta määrusega Kempteri poolt kõnealuse kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.
21. Tuletan meelde, et Euroopa Kohus leidis oma 14. detsembril 2000. aasta otsuses eespool nimetatud kohtuasjas Emsland-Stärke, et diferentseeritud või diferentseerimata toetuse maksmise tingimusele, mille kohaselt peavad tooted olema imporditud kolmandasse riiki, välja arvatud juhul, kui need on transportimisel vääramatu jõu tõttu hävinud, saab toetuse saaja vastu tugineda vaid enne toetuste maksmist.
22. Bundesfinanzhof tegi 21. märtsil 2002 ühes teises kohtuasjas otsuse, milles ta kohaldas eespool viidatud kohtuotsusele Emsland-Stärke tuginedes Euroopa Kohtu eeltoodud tõlgendust.
23. 16. septembri 2002. aasta kirjas taotles Kempter Hauptzollamtilt menetluse uuendamist ja eksporditoetuste tagasinõudmise otsuse kehtetuks tunnistamist. Kempter väitis, et õiguslik olukord on vahepeal muutunud. Kempter tugines seejuures Bundesfinanzhofi 21. märtsi 2002. aasta otsusele, millest Kempter sai enda sõnul teada 1. juulil 2002 äriühingu SAB saadetud faksi vahendusel.
24. Hauptzollamt jättis 5. novembri 2002. aasta otsusega Kempteri taotluse rahuldamata, märkides seejuures, et asjaomane kohtupraktika pööre ei tähendanud sellist õiguse muutumist, mis üksi õigustaks VwVfG artikli 51 lõike 1 esimeses taandes ette nähtud menetluse uuendamist. Ka selle otsuse peale esitatud vaie jäeti 25. märtsil 2003 rahuldamata.
25. Kempter pöördus 26. aprillil 2004 seejärel Finanzgericht Hamburgi poole, väites eelkõige, et Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esitatud lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise tingimused on käesoleval juhul täidetud ning seetõttu tuleb Hauptzollamti 10. augusti 1995. aasta tagasinõudmise otsus kehtetuks tunnistada.
IV. Eelotsusetaotlus
26. Finanzgericht Hamburg märgib eelotsusetaotluses esiteks, et pooled on ühisel seisukohal, et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz lähtudes tuleb 10. augusti 1995. aasta tagasinõudmise otsust pidada õigusvastaseks. See-eest ei jaga pooled seisukohta küsimuses, kas Hauptzollampt on nimetatud Euroopa Kohtu otsuse alusel kohustatud uuesti läbi vaatama vaidlusalust otsust, mis oli enne mainitud kohtuotsuse vastuvõtmist lõplikuks muutunud.
27. Euroopa Kohtu poolt otsuses Kühne & Heitz(8) loetletud nelja tingimuse osas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud tingimustest kaks esimest on täidetud. Hauptzollamtil on VwVfG artikli 48 lõike 1 esimese lause alusel tõepoolest õigus oma tagasinõudmise otsus kehtetuks tunnistada. Samuti muutus nimetatud otsus viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu määruse tagajärjel lõplikuks.(9)
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seevastu, kas eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz loetletud tingimustest kolmas on täidetud. Selle tingimuse kohaselt põhineb viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades nende ühenduse õigusnormide vääral tõlgendamisel, mis võeti vastu ilma Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 teise lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata.
29. Finanzgericht Hamburg leiab, et kui nimetatud tingimust tuleb tõlgendada selliselt, et asjaomane isik peab olema haldusakti peale esitanud kohtusse kaebuse, tuginedes seejuures ühenduse õigusele, ning siseriiklik kohus peab ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata olema jätnud kaebuse rahuldamata, tuleb kaebuse esitaja kaebus jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja ei tuginenud ühenduse õigusnormi, täpsemalt määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 väärale tõlgendamisele ei Finanzgerichtis ega Bundesfinanzhofis.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz nähtub, et ka nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja faktiliste asjaolude kohaselt ei palunud kaebuse esitaja eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule. Lisaks kaldub siseriiklik kohus arvama, et asjaolu, et siseriiklikud kohtud ei ole tunnistanud ühenduse õiguse tõlgenduse küsimise olulisust, ei tohi kasutada selle üksikisiku vastu, keda vastav haldusakt kahjustab.
31. Samuti küsib siseriiklik kohus Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz sätestatud neljanda tingimuse ulatuse kohta, mille kohaselt asjaomane isik peab olema haldusorgani poole pöördunud vahetult pärast Euroopa Kohtu praktikast teadasaamist.
32. Selles küsimuses leiab Finanzgericht Hamburg, et põhikohtuasja eripäraks on see, et Kempter esitas 10. augusti 1995. aasta tagasimakse otsuse kehtetuks tunnistamise taotluse Hauptzollamtile 16. septembri 2002. aasta kirjas ehk 19 kuud pärast Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuasjas Emsland-Stärke 14. detsembril 2000 tehtud otsust.
33. Siseriiklik kohus leiab lisaks, et lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise tähtaeg peab olema seotud sellega, millal asjaomane isik sai vastavast kohtupraktikast tegelikult teada. Samuti märgib siseriiklik kohus Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz kasutatud määrsõna „vahetult” tõlgendamise kohta, et kõnealust määrsõna kasutatakse Saksa õiguses põhjusliku seose tuvastamisel.(10) Finanzgericht Hamburgi seisukoht on, et nimetatud määrsõna tähendab „viivitamatult” või „ilma süülise viivitamiseta”. Seda silmas pidades tuleb siseriikliku kohtu arvates lugeda, et haldusakti läbivaatamise taotlemine kolm kuud pärast Euroopa Kohtu antud tõlgendusest teadasaamist on kooskõlas Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz sätestatud neljanda tingimusega.
34. Siiski küsib siseriiklik kohus üldisemalt, kas ühenduse õigust rikkuva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise taotlemise õigus on seotud õiguskindlusest tuleneva ajalise piiranguga või on see vastupidi ajaliselt piiramatu.
35. Kuna haldusasutus peab kohaldama ühenduse õigusnormi tõlgendust, mille Euroopa Kohus on andnud eelotsuses enne selle otsuse kuulutamist tekkinud õigussuhetele, ei näe eelotsusetaotluse esitanud kohus, miks peaks eespool viidatud kohtuotsusest Emsland-Stärke tulenev ühenduse õigust rikkuva lõplikuks muutunud haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlemise õigus erandlikult olema seotud ajalise piiranguga.
36. Seetõttu otsustas siseriiklik kohus menetluse peatada, kuni Euroopa Kohus vastab kahele järgmisele eelotsuse küsimusele:
„1. Kas lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamine ja kehtetuks tunnistamine selleks, et arvestada vahepeal Euroopa Kohtu poolt antud asjassepuutuva ühenduse õiguse tõlgendusega, eeldab, et asjaomane isik on vaidlustanud haldusakti siseriiklikus kohtus ühenduse õigusele tuginedes?
2. Kas eespool viidatud kohtuotsuses [Kühne & Heitz] sõnastatud tingimustest hoolimata on ühenduse õigusega vastuolus oleva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamise õigus ühenduse õiguses õiguslikult põhjendatud mõjuvate eesmärkide tõttu ajaliselt piiratud?”
V. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused kohtupraktika praeguse suuna kohta
37. Enne käesolevas asjas esitatud kahe eelotsuse küsimuse analüüsimist tuleks vaadelda lõplikuks muutunud ja Euroopa Kohtu hilisema praktika kohaselt ühenduse õigusega vastuolus olevate haldusaktide ja kohtuostuste läbivaatamist käsitlevat Euroopa Kohtu praegust praktikat. Nii on võimalik välja tuua erinevaid Euroopa Kohtu käsitletud esitatud juhtumeid, Euroopa Kohtu poolt nendele juhtumitele antud tõlgendust ja eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz aluseks olnud õigusliku olukorra eripära.
38. Alustuseks tuleb märkida, et jättes kõrvale väikesed erinevused nende juhtumite vahel, mis puudutavad lõplikuks muutunud siseriiklike haldusaktide läbivaatamist, on kõnealuse kohtupraktika juhtnööriks kujunenud tähtsus, mida Euroopa Kohus omistab õiguskindluse põhimõttele.
39. Euroopa Kohtu poolt pikka aega tagasi ühenduse õiguse üldpõhimõtteks tunnistatud(11) õiguskindluse põhimõte on kahetahuline, kuna selle eesmärk on tagada nii õigusnormi kvaliteet ja terviklikkus kui ka õigusliku olukorra stabiilsus.(12)
40. Vajadus tagada õigusliku olukorra stabiilsus on olnud Euroopa Kohtu jaoks keskseks küsimuseks paljudes hiljutistes otsustes.
41. Kohtuotsuse seadusjõu põhimõte on Euroopa Kohtu jaoks erilise tähtsusega, kuna see aitab tagada õigusliku olukorra stabiilsust.
42. Nii rõhutas Euroopa Kohus eriliselt oma 30. septembri 2003. aasta otsuses Köbler(13) lõpliku kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, vastates teatud liikmesriikide valitsuste väidetele, milles tugineti lõpliku kohtuotsuse seadusjõu põhimõttele selle väite toetuseks, et liikmesriigi vastutust üksikisikule ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest ei saa kohaldada viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsuse suhtes. Kohus leidis, et „selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et lõplikke kohtulahendeid, mis on jõustunud peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada”(14). Euroopa Kohus lisas, et „selle põhimõtte tunnustamine, et liikmesriik vastutab viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsuse eest, ei sea iseenesest kahtluse alla viimases astmes tehtud lõpliku kohtuotsuse seadusjõudu[, kuna] liikmesriigi vastutuse tuvastamise menetlusel on muu eesmärk ning nimetatud menetluse pooled ei ole samad kui seadusjõu omandanud lõpliku kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja pooled”(15) ja kuna igal juhul ei kaasne sellega kahju tekitanud kohtuotsuse läbivaatamine.
43. Ka 16. märtsi 2006. aasta otsuses Kapferer(16) rõhutas Euroopa Kohus lõplikuks muutunud kohtuotsuste stabiilsuse tagamise vajadust ja seoses sellega kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte olulisust nii ühenduse kui ka siseriiklikes õiguskordades.(17) Euroopa Kohus järeldas, viidates ka oma 1. juuni 1999. aasta otsusele Eco Swiss(18), et „ühenduse õigus ei kohusta siseriiklikku kohut jätma kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis annavad otsusele seadusjõu, isegi siis, kui see võimaldaks heastada selle otsusega toime pandud ühenduse õiguse rikkumise”(19).
44. Kõnealust kohtupraktika suunda jätkates on Euroopa Kohtul olnud lõplikuks muutunud haldusaktide osas võimalus tuua eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esile, kuidas ühildada nõudeid, mis tulenevad ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ja Euroopa Kohtu eelotsuste tagasiulatuvast jõust ning teiselt poolt nõudeid, mis tulenevad õiguskindluse ja lõpliku kohtuotsuse seadusjõu põhimõtete koostoimest.
45. Kõnealune asi puudutas eelkõige küsimust, kas siseriikliku ametiasutuse kohustus kohaldada ühenduse õigusnorme nii, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud ka õigussuhetele, mis tekkisid või sõlmiti enne Euroopa Kohtu tõlgendava eelotsuse tegemist, kehtib hoolimata sellest, et haldusakt muutus lõplikuks enne, kui taotleti selle akti läbivaatamist nimetatud Euroopa Kohtu otsust arvestades.
46. Võttes arvesse, et õiguskindluse põhimõte on üks mitmest ühenduse õiguse üldpõhimõttest ja et haldusakti lõplikkus, mille see akt omandab mõistlike kaebetähtaegade möödumisel või õiguskaitsevahendite ammendamisega, aitab kaasa õiguskindlusele, on Euroopa Kohus leidnud, et „ühenduse õigus ei nõua, et haldusorgan oleks põhimõtteliselt kohustatud kehtetuks tunnistama haldusakti, mis on muutunud lõplikuks”(20).
47. Sellega tõi Euroopa Kohus õiguskindluse põhimõttest tulenevate nõuete kohta välja tema soositava lähtenurga, mille kohaselt siseriiklik ametiasutus ei ole ühenduse õiguse alusel üldjuhul kohustatud lõplikuks muutunud haldusakti kehtetuks tunnistama. Siseriiklik haldusasutus on kohustatud lõplikuks muutunud haldusakti läbi vaatama ja vajaduse korral kehtetuks tunnistama üksnes erandjuhtudel, mida Euroopa Kohus on püüdnud ammendavalt loetleda.
48. Nimetatud loetelu koostamisel tugines Euroopa Kohus otseselt asjaomase kohtuasja asjaoludele. Euroopa Kohus loetles neli põhikohtuasja iseloomustavat „asjaolu”, mille koos esinemisel tekib haldusorganil, kellele uuesti läbivaatamise taotlus esitatakse, EÜ artikli 10 alusel kohustus akt uuesti läbi vaadata. Neli kõnealust asjaolu, millele Euroopa Kohus viitab nii oma otsuse põhjenduses kui resolutiivosas, on järgmised:
– haldusorganil on siseriikliku õiguse kohaselt õigus lõplikuks muutunud haldusakt kehtetuks tunnistada;
– kõnealune akt on muutunud lõplikuks viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsuse tagajärjel;
– kõnealune kohtuotsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata ja
– asjaomane isik on pöördunud haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist.
49. Euroopa Kohtu hinnangul on „sellistel asjaoludel asjaomane haldusorgan EÜ artiklist 10 tuleneva koostööpõhimõtte alusel kohustatud [lõplikuks muutunud haldusakti] uuesti läbi vaatama, et võtta arvesse ühenduse asjakohasele õigusnormile Euroopa Kohtu poolt vahepeal antud tõlgendust. [Lisaks] on nimetatud haldusorgan kohustatud akti uuesti läbivaatamise põhjal otsustama, millises ulatuses tuleb tal kõnealune haldusakt kolmandate isikute huve kahjustamata kehtetuks tunnistada”(21).
50. See Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz tehtud järeldus on tõstatanud mitmeid küsimusi.
51. Asjaolu, et Euroopa Kohus eristab lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamist ning kehtetuks tunnistamist, on andnud alust tõlgendada kõnealuses otsuses tehtud järeldust selliselt, et selles sätestatud kohustus kehtib üksnes nimetatud akti uuesti läbivaatamise kohta ja et pädev haldusorgan on kohustatud järgima kõiki nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise suhtes kehtivaid siseriiklikke menetlusnorme. Sellisest eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz tõlgendusest tuleneb, et pädev haldusorgan on EÜ artikli 10 alusel igal juhul kohustatud lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbi vaatama, kuid võib, ka juhul, kui läbivaatamise tulemusena selgub, et vaidlustatud akt on vastuolus Euroopa Kohtu poolt hilisemas praktikas antud ühenduse õiguse tõlgendusega ja kui esinevad teised kõnealuses otsuses loetletud asjaolud, keelduda vaidlustatud akti kehtetuks tunnistamast, kui tal on siseriikliku õiguse kohaselt selleks kaalutlusõigus.
52. Ma ei leia, et eespool viidatud kohtuotsust Kühne & Heitz saab selliselt tõlgendada. Antud küsimuses nõustun Euroopa Ühenduste Komisjoniga osas, et nimetatud otsust tuleb tõlgendada selliselt, et kui siseriiklik õigus annab pädevale haldusorganile õiguse lõplikuks muutnud haldusakt kehtetuks tunnistada, on nimetatud haldusorgan kõnealuses kohtuotsuses täpselt loetletud asjaoludel EÜ artikli 10 alusel kohustatud tunnistama akti kehtetuks, kui akti uuesti läbivaatamise tulemusena selgub, et akt on vastuolus Euroopa Kohtu poolt vahepeal antud ühenduse õiguse tõlgendusega.(22)
53. Olen seisukohal, et Euroopa Kohus soovis otsuse punkti 27 sellise sõnastusega täpsustada, et kuigi EÜ artikli 10 alusel ja mainitud asjaoludel on pädev haldusorgan kohustatud haldusakti uuesti läbi vaatama, ei ole vaidlustatud lõplikuks muutunud haldusakti kehtetuks tunnistamine automaatne, kuna see sõltub akti uuesti läbivaatamise tulemusest.
54. Euroopa Kohtu poolt välja toodud erisus akti uuesti läbivaatamise ja akti kehtetuks tunnistamise vahel tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz aluseks olnud asjaoludest. Kõnealuse otsuse kohaselt on pädev haldusorgan kohustatud eksporditoetuste tagasimaksmist sätestava haldusakti uuesti läbivaatamisel kindlaks tegema, kas tagasimaksu õigus tekkis seoses kõikide eksporditud toodetega, antud juhul linnuliha lõikudega, ja sellele küsimusele jaatava vastuse korral tegema kindlaks tagasimaksmisele kuuluvate eksporditoetuste summa. Seega tähendab kõnealuse haldusakti uuesti läbivaatamine konkreetselt, et antud asjaolude suhtes kohaldatakse Euroopa Kohtu poolt 5. oktoobri 1994. aasta otsuses Voogd Vleesimport en -export(23) antud tõlgendust, mille kohaselt „kanakints, millele kinnitub kana seljatükk, loetakse kanakintsuks varasema nomenklatuuri alamrubriigi 02.02 B ii e) 3 ja uue nomenklatuuri alamrubriigi 0207 41 51 000 tähenduses, kui nimetatud seljatükk ei ole piisavalt suur, et toote põhiolemus tuleneks asjaomasest tükist”(24) ja selle alusel tehakse kõikide eksporditavate toodete suhtes kohased järeldused.
55. Leian, et sellistel asjaoludel näeb EÜ artikkel 10 haldusorgani suhtes ette kohustuse tunnistada tema poolt vastu võetud haldusakt kehtetuks sellises ulatuses, mis on kõiki akti uuesti läbivaatamise tulemusi arvesse võttes vajalik. Olen seisukohal, et just seda pidas Euroopa Kohus silmas, kui sedastas eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz, et haldusakti uuesti läbivaatamise kohustuse lõppeesmärk on „võtta arvesse ühenduse asjakohasele õigusnormile Euroopa Kohtu poolt vahepeal antud tõlgendust”(25).
56. Lisaks on Euroopa Kohtu poolt kõnealuses kohtuotsuses valitud käsitlus, milleks on EÜ artikli 10 tõlgendamine otseses seoses põhikohtuasja asjaoludega, tõstatanud küsimusi nimetatud kohtuotsuse ulatuse kohta. On kaheldud, kas tegemist on teedrajava või üksnes üksikjuhtu käsitleva kohtuotsusega, mida võib järeldada sõnaselgest ja korduvast põhikohtuasja asjaolude mainimisest.
57. Euroopa Kohtu hilisem praktika vastab mõnele mainitud küsimusele. Viidates korduvalt eespool viidatud kohtuotsusele Kühne & Heitz ja nimetades seal loetletud „asjaolusid” „tingimusteks”, näib Euroopa Kohus soovivat tuua mainitud otsust oma praktikas välja kui lähtepunkti, mida võib käsitleda lahus konkreetsetest asja faktilistest asjaoludest ja asjaomasest siseriiklikust õigusest.
58. Niisiis viitab Euroopa Kohus eespool viidatud otsuses Kapferer „tingimusele”, mille kohaselt asjaomasel haldusorganil on õigus tunnistada lõplikuks muutunud haldusakt kehtetuks.(26) Lisaks märgib Euroopa Kohus oma 19. septembri 2006. aasta otsuses i‑21 Germany ja Arcor(27), et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz tuleneb, et „EÜ artiklist 10 tuleneva koostööpõhimõtte kohaselt on haldusakti andmise eest vastutav haldusorgan kohustatud selle akti uuesti läbi vaatama ja võib-olla ka kehtetuks tunnistama, kui on täidetud neli tingimust”(28).
59. Siiski näib eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz peamine eesmärk olevat käsitleda üksikjuhtumit, nimelt taotlust vaadata uuesti läbi pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist lõplikuks muutunud haldusakt, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega, kui viimases astmes asja lahendav siseriiklik kohus ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust, mis on vastuolus EÜ artikli 234 kolmanda lõiguga.(29) Eespool viidatud kohtuotsused Kapferer ning i‑21 Germany ja Arcor kinnitavad kõnealust liigitust, kuna neis viidatakse eespool viidatud kohtuotsusele Kühne & Heitz, et selgesti neid otsuseid viimati mainitud otsusest eristada.(30)
60. Seega näib, et Euroopa Kohus on eriti ettevaatlik, kui ta kannab jõustunud kohtuotsusele üle eespool viidatud otsuses Kapferer kohtuotsuses Kühne & Heitz lõplikuks muutunud haldusakti suhtes sedastatud põhimõtted.(31) Kuigi Euroopa Kohus viitab kõnealuses otsuses sätestatud esimesele tingimusele, et haldusorganil on siseriikliku õiguse kohaselt õigus oma vastuvõetud akt kehtetuks tunnistada, toimub see ettevaatlikult, märkides samas, et eespool viidatud kohtuotsuse Kapferer aluseks olnud faktiliste asjaolude põhjal ei ole nimetatud tingimus täidetud.
61. Mis puutub eespool viidatud kohtuotsusesse i‑21 Germany ja Arcor, siis selles väljendub selgelt Euroopa Kohtu soov mitte kanda eespool viidatud otsusest Kühne & Heitz tulenevaid põhimõtteid üle olukorrale, kus lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbivaatamist taotlev pool ei kasutanud oma õigust esitada nimetatud akti peale kaebus. Meenutagem lühidalt kõnealuse kohtuotsuse faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et paremini mõista selles esitatud käsitluse erinevust võrreldes eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esitatud käsitlusega. Mainitud asjaolude kirjeldus on oluline seda enam, et nii eespool viidatud kohtuotsuses i‑21 Germany ja Arcor kui käesolevas asjas on asjassepuutuvaks siseriiklikuks õigusnormiks VwVfG artikli 48 lõige 1.
62. Kahele telekommunikatsiooniettevõtjale, i‑21-le ja Arcorile määrati telekommunikatsiooni üksiklitsentsi tasu. Asjaomased ettevõtjad maksid tasud neid vaidlustamata ära ega esitanud kõnealuste teadete edastamisest arvates ühekuulise tähtaja jooksul kaebust. Nimetatud tasude summa põhines siseriikliku reguleeriva ametiasutuse eeldatavatel üldistel halduskuludel 30 aasta jooksul.
63. Bundesverwaltungsgericht asus ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustatud litsentsitasuteate tühistamismenetluse raames seisukohale, et määrus telekommunikatsioonilitsentside tasude kohta on vastuolus telekommunikatsiooniseadusega ja põhiseadusega ning jättis apellatsioonikohtu otsuse litsentsitasuteade tühistada muutmata. Pärast seda otsust nõudsid i‑21 ja Arcor nende poolt makstud tasude hüvitamist, kuid tulemusteta. Seejärel esitas kumbki kaebuse Verwaltungsgerichtile, kes jättis kaebused rahuldamata põhjendusel, et nende litsentsitasuteated on muutunud lõplikuks ning et antud asjas ei ole haldusasutuse otsuse peale nende teadete tühistamisest keeldumise kohta võimalik kaevata.
64. i‑21 ja Arcor leidsid, et Verwaltungsgericht on rikkunud õigusnormi mitte üksnes siseriikliku, vaid ka ühenduse õiguse osas ning esitasid Bundesverwaltungsgerichtile kassatsioonkaebuse.
65. Nimetatud siseriiklik kohus esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust. Esiteks küsis siseriiklik kohus Euroopa Kohtult, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. aprilli 1997. aasta direktiivi 97/13/EÜ üldlubade ja üksiklitsentside ühise raamistiku kohta telekommunikatsiooniteenuste valdkonnas(32) artikli 11 lõikega 1 on vastuolus, kui üksiklitsentside eest kohaldatakse tasu, mille arvutamisel võetakse arvesse nende litsentside andmisest johtuvaid reguleeriva asutuse üldisi halduskulusid 30 aasta jooksul; küsimusele vastas Euroopa Kohus jaatavalt.
66. Teiseks küsis siseriiklik kohus, kas EÜ artiklit 10 ja direktiivi 97/13 artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et teade, millega on kindlaks määratud litsentsitasu esimese küsimuse mõttes ning mida ei ole vaidlustatud, kuigi siseriiklik õigus seda võimaldab, tuleb tühistada, kui siseriiklik õigus seda lubab, aga selle tegemist ei nõua.
67. Eelotsusetaotlustest nähtub, et siseriiklik kohus palus Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas EÜ artikkel 10 ja direktiivi 97/13 artikli 11 lõige 1 piiravad siseriikliku reguleeriva asutuse kaalutlusõigust litsentsitasuteadete kehtetuks tunnistamisel,(33) pidades eelkõige silmas eespool viidatud kohtuotsust Kühne & Heitz(34).
68. Sellisel juhtumil on Euroopa Kohtu vastuse sõnastus otsuse Kühne & Heitz kohaldamise suhtes selge:
„53. Eespool viidatud Kühne & Heitzi otsuse aluseks olnud kohtuasi on […] põhikohtuasjast täiesti erinev. Ettevõtja Kühne & Heitz oli ammendanud kõik tema käsutuses olevad õiguskaitsevahendid, samas kui põhikohtuasjades ei ole i‑21 ja Arcor kasutanud oma õigust esitada kaebus neile adresseeritud litsentsitasuteadete peale.
54. Seega ei ole eespool viidatud Kühne & Heitzi otsus – erinevalt i‑21 seisukohast – asjakohane, et teha kindlaks, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjades on haldusorgan kohustatud lõplikuks muutunud aktid uuesti läbi vaatama.”
69. Kuna eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esitatud lahendust ei saa seega kohaldada olukorras, kus haldusakti peale, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse, ei ole siseriiklikus õiguses ette nähtud tähtaja jooksul kaebust esitatud, sõltub see, kas pädev haldusasutus on kohustatud akti kehtetuks tunnistama, täielikult asjaomastest siseriiklikest õigusnormidest, antud juhul VwVfG artikli 48 lõikest 1. Sellisel juhul on liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõte tervikuna kehtiv ka juhul, kui see on piiratud tõhususe põhimõtte ja võrdväärsuse põhimõttega. Just viimati mainitud põhimõte on käesolevas asjas määrava tähtsusega.
70. Võrdväärsuse põhimõte nõuab, et kõik siseriiklikud menetlusnormid „oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii ühenduse õiguse rikkumisest tulenevate kaebuste puhul kui ka siseriikliku õiguse eiramisest tulenevate kaebuste puhul”(35). Euroopa Kohtu sõnul järeldub sellest, et „kui kaebuste suhtes kohaldatavad siseriiklikud eeskirjad sätestavad kohustuse tunnistada siseriikliku õiguse seisukohast õigusvastane haldusakt kehtetuks, juhul kui selle kehtima jätmine on „täiesti talumatu”, peab samasugune kehtetuks tunnistamise kohustus kehtima võrdväärsetel tingimustel ka ühenduse õigusega vastuolus oleva haldusakti korral”(36). Seega osutab Euroopa Kohus, et siseriiklikul kohtul tuleb tuvastada, kas Saksa kohtupraktikast tulenevaid mõiste „täiesti talumatu” hindamise kriteeriume kohaldatakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas küsimuse all on siseriiklik õigus või ühenduse õigus.
71. Nimetatud kriteeriumidest üks on see, kas haldusakti õigusvastasus seoses õigusnormide hierarhias kõrgema õigusnormidega on ilmselge. Viidates taas võrdväärsuse põhimõttele, rõhutab Euroopa Kohus, et „[j]uhul kui administratsioon on siseriikliku õiguse reeglite kohaselt kohustatud kehtetuks tunnistama lõplikuks muutunud haldusakti selle ilmselge vastuolu korral siseriikliku õigusega, siis peab samasugune kohustus kehtima ka haldusakti ilmselge vastuolu korral ühenduse õigusega”(37). Olles andnud siseriiklikule kohtule mõned juhised,(38) jätab Euroopa Kohus siseriikliku kohtu „hinnata, kas ühenduse õigusega selgelt vastuolus olev õigusnorm, nagu põhikohtuasjas kõne all olevate litsentsitasuteadete aluseks olev õigusnorm, on kohaldatava siseriikliku õiguse mõttes ilmselgelt õigusvastane. Kui see nii on, siis tuleb siseriiklikul kohtul otsustada, millised on siseriikliku õiguse kohaselt selle tagajärjed litsentsitasuteadete kehtetuks tunnistamisele”(39).
72. Seega vastab Euroopa Kohus siseriikliku kohtu küsimustele järgmiselt:
„EÜ artikkel 10 koostoimes direktiivi 97/13 artikli 11 lõikega 1 kohustab siseriiklikku kohut hindama, kas ühenduse õigusega selgelt vastuolus olev õigusnorm […] on kohaldatava siseriikliku õiguse mõttes ilmselgelt õigusvastane. Kui see nii on, siis tuleb siseriiklikul kohtul otsustada, millised on siseriikliku õiguse kohaselt selle tagajärjed [tasuteadete] kehtetuks tunnistamisele”(40).
73. Lõplikeks muutunud haldusaktide ja kohtuotsuste uuesti läbivaatamist käsitleva Euroopa Kohtu hiljutise praktika võib kokku võtta järgmiselt.
74. Võttes arvesse õiguskindluse põhimõtte ja lõpliku kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte olulisust nii ühenduse kui ka siseriiklike õiguskordades, ei nõua ühenduse õigus üldjuhul, et siseriiklik haldusorgan tunnistaks oma vastu võetud lõplikuks muutunud haldusakti kehtetuks ka juhul, kui nimetatud haldusakt on vastuolus Euroopa Kohtu poolt hilisemas praktikas antud ühenduse õiguse tõlgendusega.
75. Kooskõlas liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttega kuuluvad seega kohaldamisele siseriiklikud menetlusnormid.
76. Kui aga selgub, et lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbivaatamist takistav siseriiklik menetlusnorm on vastuolus võrdväärsuse ja/või tõhususe põhimõttega, ei või siseriiklik kohus nimetatud menetlusnormi kohaldada.
77. Mis puutub lõplikuks muutunud haldusaktide uuesti läbivaatamisse kitsamalt, siis on EÜ artikli 10 mõju olemus ja intensiivsus igal üksikjuhul erinev.
78. Nii tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest i‑21 Germany ja Arcor, et lõplikuks muutunud haldusakti puhul, mille peale ei ole kaebust esitatud, nõuab EÜ artikkel 10 koostoimes õigusnormiga, mille rikkumisele tuginetakse, siseriiklikult kohtult, kellele esitatakse haldusakti uuesti läbivaatamise taotlus pärast seda, kui pädev haldusorgan on läbivaatamisest keeldunud, vähemalt selle tuvastamist, kas siseriiklike menetlusnormide kohaldamine muudab haldusakti uuesti läbivaatamise ja vajaduse korral kehtetuks tunnistamise võrdväärsuse põhimõtte mõjul kohustuslikuks.
79. Sellisel juhul nõuab EÜ artikkel 10 kõikide siseriiklikes menetlusnormides ette nähtud meetmete rakendamist, et juhul, kui siseriiklikud menetlusnormid seda lubavad, haldusakt uuesti läbi vaadata ja ühenduse õigusega vastuolus olev haldusakt vajaduse korral kehtetuks tunnistada.
80. Mis puutub eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz käsitletud juhtumisse, siis on Euroopa Kohus ise sätestanud tingimused, mille korral haldusorgan on kohustatud arutlusel oleva haldusakti uuesti läbi vaatama. Nimetatud tingimustest esimene on tõesti see, et kõnealusel haldusorganil on siseriiklikust õigusest tulenevalt õigus vaidlusalune haldusakt kehtetuks tunnistada. Seega sõltub haldusakti uuesti läbivaatamise kohustus eelkõige siseriiklikust menetlusnormist, mis annab haldusorgani sellise õiguse.
81. Kuid nimetatud liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte suhtes sellega tehtud mööndus ka piirdub, mis on minu arvates seletatav arutlusel oleva olukorra eripäraga. Viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu poolt ühenduse õiguse väära tõlgendamise ja nimetatud siseriikliku kohtu poolt EÜ artikli 234 kolmandast lõigust tuleneva eelotsusetaotluse esitamise kohustuse täitmata jätmise korral muutub haldusorganile siseriikliku õigusega antud õigus EÜ artikli 10 alusel kohustuseks ühenduse õigusega vastuolus olev haldusakt uuesti läbi vaadata ja selle tulemuse põhjal vajaduse korral haldusakt kehtetuks tunnistada.
82. Nii võimaldab eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esitatud lahendus EÜ artikli 10 alusel leevendada EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud olukorras eelotsusetaotluse esitama jätmisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi, andes siseriiklikud õiguskaitsevahendid ammendanud isikutele võimaluse tugineda neile ühenduse õigusega antud õigustele.
83. Soome valitsus märgib(41) praegust kohtupraktikat arvestades minu arvates õigesti, et eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz sätestati tingimused, mille korral haldusakti uuesti läbivaatamise kohustus kehtib alati. Kuid ühenduse õigusega ei ole vastuolus haldusakti uuesti läbivaatamine ka muudel asjaoludel, kui seda lubavad siseriiklikud õigusnormid.
84. Kuna käesoleva asja faktilised ja õiguslikud asjaolud on sarnased eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz aluseks olnud kohtuasja faktiliste ja õiguslike asjaoludega, siis tuleks käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida sarnaselt Euroopa Kohtu poolt kõnealuses otsuses esitatud vaatenurgaga.
B. Esimene eelotsuse küsimus
85. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada, kas selleks, et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz tulenev tingimus, mille kohaselt viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata, oleks täidetud, peab põhikohtuasja kaebuse esitaja olema vaidlustatud haldusakti peale siseriikliku õigusel alusel esitatud kaebuses tuginenud ühenduse õigusele.
86. Kempter, Soome valitsus ja komisjon leiavad, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.
87. Esiteks märgib komisjon, et eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz põhjendustes ega resolutiivosas ei viidata sellele, et asjaomane isik on arutlusel oleva haldusakti vaidlustamisel siseriiklikus kohtus kohustatud tuginema ühenduse õigusele.
88. Soome valitsus leiab lisaks, et nimetatud tingimus võib muuta ühenduse õiguskorraga isikutele antud õiguste teostamise praktiliselt võimatuks ja olla seega vastuolus tõhususe põhimõttega. Soome valitsus nõustub ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohaga, mille kohaselt asjaolu, et siseriiklik kohus ei ole tunnistanud ühenduse õiguse küsimuse olulisust, ei tohi kasutada asjaomase üksikisiku vastu.
89. Lisaks leiavad Kempter ja komisjon, et viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud kohustus küsida Euroopa Kohtult eelotsust ei tohi sõltuda sellest, kas pooled esitavad sellekohase taotluse või osundavad ühenduse õiguse rikkumisele.
90. Tšehhi valitsus on seisukohal, et lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbivaatamise ja muutmise eeldus, et asjaomane isik on nimetatud haldusakti siseriiklikus kohtus vaidlustamisel tuginenud ühenduse õigusele, kehtib üksnes juhul, kui siseriiklikul kohtul puudub siseriikliku õiguse alusel õigus või kohustus ühenduse õigust omal algatusel kohaldada ja see asjaolu ei takista võrdväärsuse põhimõtte ja tõhususe põhimõtte järgimist.
91. Nõustun Kempteri, Soome valitsuse ja komisjoniga, et eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz käsitletud juhul ei eelda haldusakti uuesti läbivaatamine ja vajaduse korrral kehtetuks tunnistamine, mille eesmärk on võtta arvesse vahepeal Euroopa Kohtu poolt ühenduse õiguse sättele antud tõlgendust, et kaebuse esitaja on siseriiklikkusse kohtusse nimetatud akti peale kaebuse esitamisel tuginenud ühenduse õigusele, ja seda järgmistel põhjustel.
92. Esiteks ei tulene nõue, et kaebuse esitaja on haldusakti siseriiklikus kohtus vaidlustamisel kohustatud tuginema ühenduse õigusele, Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz sätestatud selle tingimuse sõnastusest, mille eesmärk on kohustada haldusorganit haldusakti uuesti läbi vaatama. Selles küsimuses on kohane taas viidata kolmandale tingimusele, nagu Euroopa Kohus on seda sõnastanud: viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus „põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata”(42).
93. Antud sõnastuse kohaselt põhineb eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz sätestatud kolmas tingimus kahel omavahel otseselt seotud asjaolul. Esiteks, viimases astmes asja lahendava kohtu otsus põhineb ühenduse õiguse vääral tõlgendusel. Teiseks ei ole nimetatud kohus EÜ artikli 234 kolmandat lõiku rikkudes esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust.
94. Teisest küljest ei nõua Euroopa Kohus sõnaselgelt, et põhikohtuasja kaebuse esitaja peab siseriiklikus kohtus tuginema ühenduse õigusele.(43) Seega ei ole oluline, kas kohus, kelle otsus on siseriikliku õiguse kohaselt lõplik, kohaldas ühenduse õigust põhikohtuasja poolte taotlusel või omal algatusel. Euroopa Kohtu poolt kasutatud sõnastust arvestades on määrav see, et kõnealune otsus põhineb ühenduse õiguse vääral tõlgendusel ja on seega tõend ühenduse õiguse väära kohaldamise kohta ka siis, kui siseriiklik kohus ei pea Euroopa Kohtule ühenduse õigusnormi tõlgendamiseks eelotsusetaotluse esitamist vajalikuks.
95. Selline oli ilmselt asjade käik käesolevas asjas. Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi Kempter ei tuginenud määruse nr 3665/87 artikli 5 lõikele 1 ei Finanzgericht Hamburgis ega Bundesfinanzhofis, tegid mõlemad nimetatud kohtud oma otsuse, vähemalt osaliselt, kõnealuse määruse alusel ja tõlgendasid seda vääralt.(44)
96. Teiseks tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz esitatud lahendus on vastavalt selles sätestatud kolmanda tingimuse sõnastusele tihedalt seotud EÜ artikli 234 kolmandas lõigus selle viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu suhtes sätestatud kohustusega, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata. Seega nõustun Kempteri ja komisjoniga, et kõnealune kohustus ei sõltu sellest, kas põhikohtuasja kaebuse esitaja on asjaomasel kohtul palunud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada ega nõudest, et kaebuse esitaja peab siseriiklikule kohtule esitatud kaebuses tuginema ühenduse õigusele.
97. Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz loetletud kolmanda tingimuse tõlgendamisel selliselt, et põhikohtuasja kaebuse esitaja peab viimases astmes asja lahendavas siseriiklikus kohtus olema tuginenud ühenduse õigusele, on minu arvates oluline puudus, kuna see tõlgendus loob kaudselt uue erandi EÜ artikli 234 kolmandas lõigus siseriikliku kohtu suhtes sätestatud kohustusest esitada eelotsusetaotlus, nagu Euroopa Kohus seda siiani on tõlgendanud.
98. Selles küsimuses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse esitamise kohustuse peamine eesmärk on tagada, et liikmesriigis ei tekiks ega konsolideeruks ühenduse õigusnormide vääral tõlgendusel ning nimetatud normide vääral kohaldamisel põhinev siseriiklik kohtupraktika.(45) See kohustus on samaväärne strateegilise positsiooniga, mida kõrgeimad kohtud omavad siseriiklikes õiguskordades. Vastavalt kõrgeimate kohtute ajalooliselt väljakujunenud ülesandele ühtlustada seadust, on nad kohustatud tagama, et teised siseriiklikud kohtud kohaldavad ühenduse õigust nõuetekohaselt ja tõhusalt. Lisaks käsitlevad nad viimaseid õiguskaitsevahendeid, mis on ette nähtud selleks, et tagada üksikisikule ühenduse õigusega antud õiguste kaitse.
99. Vastavalt 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsusest Cilfit jt lähtuvale kohtupraktikale(46) on siseriiklik „kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata ja kus kerkib üles ühenduse õiguse küsimus, […] kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui kohus on tuvastanud, et üleskerkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või et ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik”(47).
100. Teisest küljest ei tulene kõnealusest kohtupraktikast, et siseriiklikud kohtud, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on vabastatud kohustusest esitada ühenduse õigusnormi tõlgendamise kohta eelotsuse küsimus, kui põhikohtuasja pooled ei ole asjaomases menetluses ühenduse sättel põhinevat väidet tõstatanud. EÜ artikli 234 kohaldamise tingimusi käsitlevast kohtupraktikast nähtub hoopis, et eelotsusetaotluse esitamine sõltub täielikult asjaomase kohtu hinnangust selle kohta, kas eelotsusetaotluse esitamine on asjassepuutuv ja vajalik ega sõltu vähimalgi määral põhikohtuasja poolte esitatud väidetest.
101. Luues otsese koostöö Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel, põhineb eelotsusetaotlusemenetlus kohtutevahelisel dialoogil. Kõnealuse menetluse käigus on põhikohtuasja pooled kutsutud eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt etteantud õigusliku raamistiku piires esitama üksnes omapoolseid märkusi.(48) Euroopa Kohtu seisukoht on, et „[EÜ artiklis 234] sätestatud piires on ainult siseriiklike kohtute ülesandeks otsustada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse saatmise ja selle taotluse sisu üle ning üksnes mainitud kohtute ülesandeks on otsustada, kas nende taotluse alusel antud eelotsused on piisavad või tuleb asi uuesti Euroopa Kohtusse saata”(49).
102. Tuleb ka märkida, et Euroopa Kohus selgitas eespool viidatud otsuses Cilfit jt väljendi „kui mingi niisugune küsimus kerkib üles” tähendust EÜ artikli 234 teise ja kolmanda lõigu mõttes, et määrata kindlaks tingimused, mille korral liikmesriigi kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse.
103. Selles küsimuses sedastas Euroopa Kohus, et eelotsusemenetlus ei ole siseriikliku kohtu menetluses oleva vaidluse poolte õiguskaitsevahend. Euroopa Kohus leidis, et „[a]inuüksi poole väide, et vaidluses on tekkinud ühenduse õiguse tõlgendamise küsimus, ei tähenda asjaomase kohtu jaoks kohustust lugeda nimetatud küsimus üleskerkinuks [EÜ] artikli [234] tähenduses. Kuid vajaduse korral võib siseriiklik kohus saata küsimuse Euroopa Kohtusse omal algatusel”(50).
104. Lisaks on Euroopa Kohus veel ühes otsuses rõhutanud esiteks, et „asjaolu, et põhikohtuasja pooled ei tõstatanud siseriiklikus kohtus ühenduse õiguse küsimust, ei takista viimasel asja Euroopa Kohtusse saatmast”, ja teiseks, et „EÜ artikli 234 teise ja kolmanda lõigu – mille kohaselt Euroopa Kohtule võib eelotsusetaotluse esitada, „kui [selline] küsimus esitatakse liikmesriigi kohtus” – eesmärk ei ole piirata kõnealust menetlust üksnes juhtudega, kus põhikohtuasja pool on omal algatusel tõstatanud küsimuse ühenduse õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta, vaid laienevad olukordadele, kus nimetatud küsimus tõstatatakse liikmesriigi kohtu enda poolt, kes leiab, et kõnealuse küsimuse lahendamine on „otsuse tegemiseks vajalik””(51).
105. Mainitud kohtupraktikast tuleneb, et kui siseriiklikule kohtule, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, näib vajalik ühenduse õiguse kohaldamine selleks, et ta saaks teha otsuse tema menetluses oleva vaidluse kohta, nõuab EÜ artikli 234 kolmas lõik, et kohus esitaks Euroopa Kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused ka juhul, kui põhikohtuasja pooled ei ole esitanud ühenduse õigusel põhinevaid väiteid, pidades silmas mööndusi, mida Euroopa Kohus on lubanud eespool viidatud kohtuotsuses Cilfit jt ning hiljuti eespool viidatud kohtuotsuses Intermodal Transports.
106. Eelnev analüüs ei tähenda, et siseriiklik kohus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on kohustatud esitama ühenduse õigusel põhinevaid väiteid omal algatusel. Sellest analüüsist tuleneb üksnes, et olukorras, kus põhikohtuasja pooled ei ole esitanud ühenduse õigusel põhinevaid väiteid ja tingimusel, et siseriiklikul kohtul on siseriikliku õiguse alusel pädevus kontrollida haldusakti õiguspärasust ühenduse õigusest lähtuvalt omal algatusel ning nimetatud kohus leiab, et ühenduse õiguse kohaldamine on otsuse tegemiseks vajalik, on nimetatud kohus põhimõtteliselt kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ühenduse õiguse tõlgendamise küsimuses. Kui siseriiklik kohus seda kohustust ei täida ja tema poolt vastu võetud otsus põhineb ühenduse õiguse vääral tõlgendamisel, on eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz loetletud kolmas tingimus täidetud.
107. Kolmandaks leian, et tõlgendus, mille kohaselt kõnealune kolmas tingimus on täidetud juhul, kui põhikohtuasja kaebuse esitaja on tuginenud ühenduse õigusele, on põhikohtuasja asjaoludel raskesti mõistetav.
108. Eelotsusetaotlusest nähtub, et ühenduse õigusega vastuolus olev säte, mille kohaselt võidi nõuda tõendit selle kohta, et diferentseerimata toetuse maksmise korral on tooted kolmandasse riiki ja võimaluse korral konkreetsesse kolmandasse riiki imporditud 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päevast, ka pärast toetuse maksmist, oli kooskõlas Hauptzollamti pikaajalise praktikaga, mida kinnitas Finanzgericht Hamburgi ja Bundesfinanzhofi kohtupraktika.(52)
109. Kas neil asjaoludel saab isikule ette heita seda, et ta viimases astmes asja lahendavale siseriiklikule kohtule esitatud kaebuses ei tuginenud ühenduse õigusnormile, milleks käesolevas asjas on määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 punkt a, olukorras, kus nimetatud õigusnorm sellisena, nagu seda järjepidevalt tõlgendasid ja kohaldasid siseriiklikud kohtud enne eespool viidatud kohtuotsuse Emsland-Stärke tegemist, ei oleks tal võimaldanud kohtuasja võita? Vastus sellele küsimusele tundub ilmne ja ma leian, et on mõistetav, miks sellistel asjaoludel põhistas isik oma õigusliku strateegia muudele väidetele kui kõnealune ühenduse õigusnorm.(53)
110. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et selleks, et eespool viidatud kohtuotsusest Kühne & Heitz tulenev tingimus, mille kohaselt viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata, oleks täidetud, ei pea põhikohtuasja kaebuse esitaja olema vaidlustatud haldusakti peale siseriikliku õigusel alusel esitatud kaebuses tuginenud ühenduse õigusele.
C. Teine eelotsuse küsimus
111. Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz sõnastatud tingimustele lisaks on ühenduse õigusega vastuolus oleva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamise õigus ühenduse õiguses õiguslikult põhjendatud mõjuvate eesmärkide tõttu ajaliselt piiratud.
112. Tuletan meelde, et see küsimus põhineb põhikohtuasja erilistel asjaoludel ehk sellel, et Kempter taotles Hauptzollamtilt 10. augusti 1995. aasta tagasinõudmise otsuse kehtetuks tunnistamist alles 16. septembri 2002. aasta kirjas ehk 19 kuud pärast eespool nimetatud kohtuotsuse Emsland-Stärke kuulutamist.
113. Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub, et Finanzgericht Hamburgi poolt üldiselt sõnastatud teine küsimus on kahetahuline.(54)
114. Esiteks küsib siseriiklik kohus Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz sätestatud neljanda tingimuse ulatuse kohta, mille kohaselt asjaomane isik peab olema haldusorgani poole pöördunud vahetult pärast Euroopa Kohtu praktikast teadasaamist.
115. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus üldisemalt, kas lisaks kõnealusele neljandale tingimusele tuleb asuda seisukohale, et ühenduse õigust rikkuva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotlemise õigus on õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ajaliselt piiratud või vastupidi – ajaliselt piiramatu. Kuna siseriiklikud haldusorganid on kohustatud kohaldama ühenduse õigusnormi vastavalt Euroopa Kohtu poolt eelotsuses sellele õigussuhetele antud tõlgendusele, mis on tekkinud enne nimetatud otsuse vastuvõtmist, kahtleb siseriiklik kohus, kas ühenduse õigusega on kooskõlas õigust rikkuva lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotlemise õiguse ajaline piiramine eespool viidatud kohtuotsuse Emsland-Stärke alusel.
116. Seega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ühenduse õigusega on vastuolus selle haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise ajaline piiramine, mis on pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist muutunud lõplikuks, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega ja mis võeti vastu Euroopa Kohtult eelotsust küsimata.
117. Oma kirjalikes märkustes rõhutab Kempter esiteks, et ühenduse õiguses ei ole uuesti läbivaatamise taotluse tähtaja või aegumistähtaja kohta ühtegi konkreetset sätet. Ta lisab, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Kühne & Heitz võib asjaomane isik oma lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamise õigusele tugineda üksnes siis, kui siseriiklik säte seda lubab. Seega tuleb otsustamaks, kas nimetatud õigus on ajaliselt piiratud või mitte, arvestada asjaomaseid siseriiklikke aegumistähtaegu reguleerivate sätetega.
118. Kempter väidab, et ka juhul, kui analoogia alusel oleksid kohaldatavad aegumistähtaegu reguleerivad ühenduse sätted, ei tuleks tema taotlust pidada hilinenult esitatuks. Kempter toob selles küsimuses välja mitmeid argumente. Eelkõige märgib ta, et Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses Emsland-Stärke antud tõlgenduse halduspraktikas rakendamiseks ja Saksa kohtupraktika muutmiseks oli vaja teatud aega. Lisaks märgib Kempter, et siseriiklikus kohtupraktikas kohaldati nimetatud Euroopa Kohtu otsust esmakordselt alles Bundesfinanzhofi 21. märtsi 2002. aasta otsuses.
119. Igal juhul leiab Kempter, et kuna tagasinõudmise otsuse kehtetuks tunnistamise taotlus ei saanud üksnes siseriikliku õiguse alusel eesmärgile viia, ei võinud ükski ühenduse õigusest tulenev tähtaeg hakata kulgema enne kohtujurist Léger’ poolt eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz aluseks olnud asjas ettepaneku tegemist 17. juunil 2003. Selles ettepanekus tõlgendati EÜ artiklit 10 esmakordselt selliselt, et vaidlusalune otsus tuleb uuesti läbi vaadata. Kuna Kempter esitas oma taotluse enne mainitud kuupäeva, ei saa seda pidada hilinenuks.(55)
120. Seoses Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz loetletud neljanda tingimusega, mille kohaselt peab asjaomane isik pöörduma „haldusorgani poole vahetult pärast [kõnealusest ühenduse] kohtupraktikast teadasaamist”, millest lõplikuks muutunud haldusakti õigusvastasus tuleneb, jagavad Tšehhi ja Soome valitsus eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamust, mille kohaselt tähtaeg, mille Euroopa Kohus oli lõplikuks muutunud haldusakti läbivaatamiseks ette näinud, peab olema seotud sellega, millal asjaomane isik sai vastavast kohtuotsusest tegelikult teada. Arvestades, et Kempter esitas uuesti läbivaatamise taotluse kolm kuud pärast Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendusest tegelikult teadasaamist, on kõnealune tingimus seega täidetud.
121. Kõnealused valitsused leiavad, et lisaks Euroopa Kohtu poolt mainitud otsuses loetletud tingimusele ei ole ühenduse õigusega vastuolus see, kui õigus esitada õigusvastase haldusakti uuesti läbivaatamise taotlus on ajaliselt piiratud. Seega võivad siseriiklikud menetlusnormid õiguspäraselt ette näha, et kõnealune taotlus tuleb esitada teatud tähtaja jooksul. Niisuguste tähtaegade kooskõla ühenduse õigusega tuleb hinnata võrdväärsuse põhimõttest (mille kohaselt tähtajad ei või olla ebasoodsamad kui analoogiliste siseriiklikul õigusel põhinevate kaebuste puhul) ja tõhususe põhimõttest (mille kohaselt tähtajad ei tohi muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks) lähtuvalt.
122. Komisjoni arvates puudutab teine eelotsuse küsimus üksnes ajavahemikku Euroopa Kohtu poolt vaidlusaluse haldusakti õigusvastaseks muutnud otsuse väljakuulutamise kuupäeva ja Kempteri poolt haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise kuupäeva vahel, mis on käesoleval juhul pikem kui 19 kuud. Komisjoni arvates näib seevastu, et siseriiklik kohus ei arvesta aega, mis möödus ühelt poolt taotluse esitamisest kuni esialgse haldusakti vastuvõtmise kuupäevani (tagasinõudmise otsuse kuupäev 10. august 1995) või teiselt poolt taotluse esitamise kuupäevast kuni kuupäevani, mil kaebuse esitaja sai teada Euroopa Kohtu otsusest, millest tulenevalt muutus vaidlusalune haldusakt õigusvastaseks (1. juuli 2002, mil Bundesfinanzhofi 21. märtsi 2002. aasta otsus saadeti faksi teel kaebuse esitajale).
123. Lisaks märgib komisjon, et liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõte keelab tähtaja määramise ühenduse tasemel. Komisjon pakub välja täiendada eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz esitatud neljandat tingimust õiguskindluse põhimõttest lähtudes, ning näha ette, et asjaomane isik peab pöörduma haldusorgani poole viivitamatult pärast Euroopa Kohtu sellest eelotsusest teadasaamist, millest tuleneb lõplikuks muutunud haldusakti õigusvastasus, ning pärast kõnealuse otsuse kuulutamist sellise ajavahemiku jooksul, mis on siseriikliku õiguse põhimõtete põhjal mõistlik ning kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.
124. Kõnealustest väidetest lähtudes tuleb esmalt analüüsida neljanda tingimuse ulatust, mis sätestab, et „asjaomane isik [peab olema pöördunud] haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist”.
125. Tulles tagasi nimetatud tingimuse lähtekoha juurde, milleks on eespool viidatud kohtuotsuse Kühne & Heitz asjaolud, näeme, et kaebuse esitanud ettevõtja taotles temalt tagasi nõutud eksporditoetuse maksmist 13. detsembri 1994. aasta ja 3. jaanuari 1995. aasta kirjades, kusjuures eespool viidatud kohtuotsus Voogd Vleesimport en -export kuulutati Euroopa Kohtu poolt välja vastavalt kaks kuni kolm kuud varem, 5. oktoobril 1994. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsis seega, kas „haldusakti lõplikkuse tingimuse osas tuleb teha erand, kui asjaomane isik on [muu seas] pöördunud haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist”(56).
126. Kuna Euroopa Kohus võttis mainitud asjaolu arvesse kohtuotsuse põhjendustes ja mainis seda otsuse resolutiivosas, võib arvata, et Euroopa Kohus soovis põhikohtuasja asjaolusid silmas pidades tegelikult omistada tähtsust asjaolule, et asjaomane isik pöördus haldusorgani poole vahetult pärast selle kohtuotsuse väljakuulutamist, millest lähtuvalt muutus vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks.
127. Nimetades kõnealused „asjaolud” eespool viidatud kohtuotsuses i‑21 Germany ja Arcor ümber „tingimusteks”, säilitas Euroopa Kohus sama sõnastuse ega selgitanud, kas nimetatud tingimust tuleb mõista kui eelotsusest tegelikult teadasaamist või viitas see kohtuotsuse väljakuulutamise kuupäevale.
128. Euroopa Kohtu sõnastuse põhjal on võimalik mõista siseriikliku kohtu poolt pakutud ning Tšehhi ja Soome valitsuse toetatud tõlgendust, mille kohaselt väljend „Euroopa Kohtu praktikast teada saama” viitab kuupäevale, mil kaebuse esitaja sai tegelikult kohtuotsusest teada, mitte otsuse väljakuulutamise kuupäevale.
129. Silmas pidades õiguskindluse põhimõtte olulisust ja eelkõige õigussuhete stabiilsuse nõuet, ei poolda ma siiski kõnealust tõlgendust.
130. Selline tõlgendus soosiks Euroopa Kohtu poolt esitatud tingimuse subjektiivsust, muutes võib-olla raskeks selle kuupäeva tuvastamise, mil asjaomane isik sai Euroopa Kohtu otsusest tegelikult teada. Seevastu on selle kuupäeva aluseks võtmine, mil Euroopa Kohus kuulutas otsuse välja ning mis ei ole subjektiivne, minu arvates paremini kooskõlas õiguskindluse põhimõttest tulenevate nõuetega, nagu õigussuhete stabiilsuse nõue.
131. Siiski võib eeltoodule tuua õigustatult vastuväiteks, et põhikohtuasja asjaolusid silmas pidades on nõue, mille kohaselt isik peab haldusorgani poole pöörduma vahetult pärast kohtuotsusest, millest tulenevalt vaidlustatud haldusakt muutus õigusvastaseks, teadasaamist, põhikohtuasja asjaolusid arvestades ülemäärane. Tuletan veel meelde, et kohtuasja toimikust nähtub, et Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses Emsland-Stärke antud tõlgenduse halduspraktikas rakendamiseks ja Saksa kohtupraktika muutmiseks oli vaja teatud aega. Lisaks kohaldati siseriiklikus kohtupraktikas nimetatud Euroopa Kohtu otsust esmakordselt Bundesfinanzhofi 21. märtsi 2002. aasta otsuses. Samuti väidab Kempter oma kirjalikes märkustes, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et esiteks ei puudutanud kõnealune otsus määrust nr 3665/87, vaid sellele eelnenud määrust nr 2730/79 ja teiseks, et tõlgendus, mille kohaselt täiendavate tõendite esitamist võib nõuda üksnes enne eksporditoetuse andmist, ei esine mitte kohtuotsuse resolutiivosas, vaid selle põhjenduste punktis 48. Neil asjaoludel tundub ebaõiglasena väita, et Kampter ei esitanud uuesti läbivaatamise taotlust vahetult pärast Euroopa Kohtu eelotsuse väljakuulutamist.
132. Eeltoodud märkustest nähtuvad puudused, mis kaasnevad sellise nõude kitsa tõlgendamisega, et „asjaomane isik on pöördunud haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist”. Seega leian, et kõnealuse tingimuse kehtivus tuleks seada küsimuse alla.
133. Tuleb aga rõhutada, et õiguskindluse põhimõtet silmas pidades tundub õiguspärane soov ajaliselt piirata pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist sellise lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega ja mis võeti vastu Euroopa Kohtult eelotsust küsimata. Ühenduse õigusega ei ole vastuolus, kui nimetatud taotluse esitamise suhtes kehtivad ajalised piirangud. Jääb veel üle kindlaks määrata kõnealuse ajalise piirangu kehtestamise meetod.
134. Sellisest vaatenurgast ei ole minu arvates rahuldav lahendus, kui kõnealust ajalist piirangut loetakse EÜ artikli 10 kohase uuesti läbivaatamise kohustuse tekkimise tingimuseks, nagu teisi Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kühne & Heitz loetletud tingimusi.
135. Lisaks ei peaks käesolevas asjas arutlusel oleva ühenduse õigusega vastuolus oleva lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajalisi piiranguid minu arvates kehtestama Euroopa Kohus, kuna nimetatud ajaline piirang kujutab endast EÜ artiklist 10 tuleneva uuesti läbivaatamise kohustuse rakendamise menetlusnormi.
136. Seetõttu on minu arvates liikmesriikide menetlusautonoomiaga kooskõlas see, kui kõnealuse taotluse esitamise tähtajad kehtestavad liikmesriigid. Selline lähenemine tundub olevat otsesemalt kooskõlas Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz esitatud käsitlusega, mille eesmärk on ühildada ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõte liikmesriikide menetlusautonoomia ja õiguskindluse põhimõttega.
137. Selline viide liikmesriikide menetlusnormidele, mis peavad loomulikult järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, vastab ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mis tunnistab, et ühenduse õigusega on kooskõlas see, kui liikmesriigid kehtestavad kaebuse esitamiseks mõistlikud tähtajad. Kõnealune kohtupraktika lähtub ühenduse õigusega vastuolus olevate siseriiklike maksude tagastamist puudutavatest vaidlustest, kus seda kõige sagedamini ka kohaldatakse.
138. Kõnealusest kohtupraktikast nähtub, et ühenduse õiguse puudumisel, mis reguleerib liikmesriigi poolt alusetult sissenõutud maksude tagastamist, tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad kohtud ja vastavate kaebuste menetlemise kord, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele ühenduse õigusega antud õiguste kaitse, arvestades seejuures, et selline kord ei oleks analoogilistest siseriiklikul õigusel põhinevatest kaebustest ebasoodsam ega muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(57) Euroopa Kohus on seega tunnistanud, et ühenduse õigusega on kooskõlas, kui siseriiklike menetlusnormidega kehtestatakse kaebuse esitamiseks mõistlikud tähtajad ja seega kujutavad kõnealused tähtajad endast „nii maksumaksjat kui asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse üldpõhimõtte kohaldamist”(58). Nimetatud tähtajad „ei muuda ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks”(59). Lisaks ei mõjuta see, et Euroopa Kohus on arutlusel oleva ühenduse õigusnormi tõlgendamise osas teinud eelotsuse, asjaolu, kas siseriiklike menetlusnormidega kaebuse esitamiseks mõistlike tähtaegade kehtestamine on ühenduse õigusega kooskõlas.(60)
139. Euroopa Kohus on kõnealust arutluskäiku kohaldanud ka ühenduse õiguse rikkumise korral esineva liikmesriikide vastutuse suhtes sama loogika alusel, mida pakun Euroopa Kohtule kohaldamiseks ka käesolevas asjas. Kuigi tingimused, mille kohaselt riik peab vastutama talle süüks pandavate ühenduse õiguse rikkumistega üksikisikutele põhjustatud kahju eest, on Euroopa Kohtu poolt otseselt sõnastatud,(61) tuleb liikmesriigil tekitatud kahju heastada siseriiklike riigivastutust käsitlevate õigusnormide alusel tingimusel, et siseriiklikus õiguses kohaldatavad kahju heastamise tingimused, eelkõige tähtaegadega seonduvad tingimused, on kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.(62) Ka selles küsimuses on Euroopa Kohus leidnud, et „mõistlike tähtaegade kehtestamine on põhimõtteliselt kooskõlas ühenduse õiguse tõhususe põhimõttest tuleneva nõudega, kuna kujutab endast õiguskindluse üldpõhimõtte kohaldamist”(63).
140. Võttes arvesse kõnealust väljakujunenud Euroopa Kohtu praktikat, mis järgib liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtet, leian, et liikmesriigid võivad õiguskindluse põhimõttest lähtudes nõuda, et lõplikuks muutunud haldusakti, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega, uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotlus esitatakse mõistliku tähtaja jooksul.
141. Seega tuleb Finanzgericht Hamburgil otsustada, kas Saksa menetlusnormide kohaselt kehtib põhikohtuasjas arutlusel oleva haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluse esitamiseks ajaline piirang. Kui see on nii, tuleb kõnealusel kohtul kindlaks teha, kas nimetatud ajalist piirangut kehtestav menetlusnorm on ühenduse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega kooskõlas.
142. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata siseriiklikule kohtule, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus selle haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise ajaline piiramine õiguskindluse põhimõttest tulenevalt, mis on pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist muutunud lõplikuks, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega ja mis võeti vastu Euroopa Kohtult eelotsust küsimata. Liikmesriikidel tuleb ühenduse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttest lähtuvalt kehtestada kõnealuse taotluse esitamise tähtaeg.
143. Lõpuks tuleb märkida, et juhul, kui Euroopa Kohus ei soovi vastupidiselt minu ettepanekule tunnistada eespool viidatud otsuses Kühne & Heitz loetletud neljandat tingimust kehtetuks, tuleks tal esiteks selgitada nimetatud tingimuse mõtet ja teiseks sedastada, et tegemist on täiendava tingimusega, mis kuulub kohaldamisele juhul, kui liikmesriigi menetlusnormid ei sätesta lõplikuks muutunud haldusaktide uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise tähtaega.
VI. Ettepanek
144. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Hamburgi poolt esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Selleks et eespool viidatud Euroopa Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsusest Kühne & Heitz (C‑453/00) tulenev tingimus, mille kohaselt viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsus põhineb sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 kolmandas lõigus sätestatud tingimustel eelotsust küsimata, oleks täidetud, ei pea põhikohtuasja kaebuse esitaja olema vaidlustatud haldusakti peale siseriikliku õigusel alusel esitatud kaebuses olema tuginenud ühenduse õigusele.
2. Ühenduse õigusega ei ole vastuolus selle haldusakti uuesti läbivaatamise ja kehtetuks tunnistamise ajaline piiramine õiguskindluse põhimõttest tulenevalt, mis on pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist muutunud lõplikuks, mis on sellest hilisemat Euroopa Kohtu praktikat arvestades vastuolus ühenduse õigusega ja mis võeti vastu Euroopa Kohtult eelotsust küsimata.