ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

16. juuni 2015(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Euroopa banaaniturg Itaalias, Kreekas ja Portugalis – Koostöö hindade kindlaksmääramisel – Tõendite lubatavus – Kaitseõigused – Võimu kuritarvitamine – Rikkumise tõendamine – Trahvisumma arvutamine

Kohtuasjas T‑655/11,

FSL Holdings, asukoht Antwerpen (Belgia),

Firma Léon Van Parys, asukoht Antwerpen,

Pacific Fruit Company Italy SpA, asukoht Rooma (Itaalia),

esindajad: advokaadid P. Vlaemminck, C. Verdonck, B. Van Vooren ja B. Gielen,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja A. Biolan,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta otsus K(2011) 7273 (lõplik), mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast menetlust (juhtum COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid)), ja teise võimalusena nõue vähendada trahvi,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,

kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,

arvestades kirjalikus menetluses ja 4. novembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Käesolevas menetluses käsitletava hagiga paluvad FSL Holdings (edaspidi „FSL”), Firma Léon Van Parys (edaspidi „LVP”) ja Pacific Fruit Company Italy SpA (edaspidi „PFCI”) (edaspidi koos „hagejad” või „Pacific”) tühistada komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta otsuse K(2011) 7273 (lõplik), mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast menetlust (juhtum COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid)) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2        Hagejad tegelevad Bonita kaubamärki kandvate banaanide importimise, turustamise ja müügiga Euroopas (vaidlustatud otsuse põhjendus 14). LVP, PFCI ja samasse kontserni kuuluvad üksused, kes on seotud banaanikaubandusega Euroopas, võivad olenevalt teabeallikast olla tähistatavad nimedega „Pacific”, „Pacific Fruit”, „Bonita” või ka „Noboa”, kuna kaubamärk Bonita kuulub Noboa kontsernile (vaidlustatud otsuse põhjendused 15 ja 16).

3        Chiquita Brands International Inc. (edaspidi „Chiquita”) esitas 8. aprillil 2005 komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), trahvi eest kaitse saamise taotluse seoses banaanide, ananasside ja muude värskete imporditud puuviljade edasimüügi- ja turustustegevusega Euroopas. Taotlus registreeriti juhtumina COMP/39188 – Banaanid (vaidlustatud otsuse põhjendus 79).

4        Euroopa Ühenduste Komisjon andis 3. mail 2005 Chiquitale 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti a alusel tingimusliku kaitse trahvide eest seoses eeldatava salajase kartelliga, mis puudutas banaanide ja ananasside müüki Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) (vaidlustatud otsuse põhjendused 79 ja 345).

5        Komisjon võttis 15. oktoobril 2008 vastu otsuse K(2008) 5955 (lõplik) [ELTL] artikli [101] kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39188 – Banaanid) (kokkuvõte ELT 2009, C 189, lk 12, edaspidi „otsus juhtumis COMP/39188 – Banaanid”), milles tuvastati, et Chiquita, Dole’i kontsern ja Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert & Co. KG (edaspidi „Weichert”), kellele toona avaldas otsustavat mõju Del Monte kontsern, rikkusid EÜ artiklit 81, tegeledes kooskõlastatud tegevusega, mille raames nad kooskõlastasid banaanide referentshindu, mille nad määrasid kindlaks igal nädalal Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Luksemburgi, Madalmaade ja Rootsi jaoks aastatel 2000–2002 (vaidlustatud otsuse põhjendus 80).

6        Juhtumi COMP/39188 – Banaanid uurimisel viis komisjon läbi kontrollimised mitme banaanide importija ruumides, sealhulgas LVP ruumides Antwerpenis (Belgia), ja saatis 20. juulil 2007 vastuväiteteatise mitmele banaanide importijale, sealhulgas FSL‑ile ja LVP‑le, kuid viimased ei olnud lõpuks siiski juhtumi COMP/39188 – Banaanid kohta tehtud otsuse adressaadid.

7        Komisjon sai 26. juulil 2007 koopiad Itaalia maksupolitsei dokumentidest, mis olid saadud siseriikliku uurimise raames Pacificu töötaja kodus ja kontoris läbi viidud kontrollimise käigus (vaidlustatud otsuse põhjendus 81).

8        Komisjoni konkurentsi peadirektoraat teatas 26. novembril 2007 Chiquitale suuliselt, et komisjoni teenistujad korraldavad 28. novembril 2007 Chiquita Italia SpA ruumides kontrollimise. Sellega seoses teatati Chiquitale, et Lõuna-Euroopat puudutav uurimine viiakse läbi juhtumi numbri COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid) all ning tuletati talle meelde, et ta oli saanud tingimusliku kaitse trahvide eest kogu Euroopa Ühenduse ulatuses ja et tal on kohustus koostööd teha (vaidlustatud otsuse põhjendus 82).

9        Komisjon viis nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel 28.–30. novembrini 2007 läbi kontrollimised banaanide Itaaliasse ja Hispaaniasse importijate kontorites (vaidlustatud otsuse põhjendus 83).

10      Uurimise käigus saatis komisjon mitu teabenõuet pooltele ja klientidele ning teistele turuosalistele, eelkõige sadamatele ja sadama valdajatele, pooltel paluti uuesti esitada teatud informatsiooni ja tõendeid, mis sisaldusid juhtumi COMP/39188 – Banaanid uurimistoimikus, ning Chiquital paluti teada anda, millised tema suuliste avalduste osad kõnealuses juhtumis on tema hinnangul seotud ka käesoleva juhtumiga (vaidlustatud otsuse põhjendus 84). Konkurentsi peadirektoraat saatis 9. veebruaril 2009 Chiquitale kirja, milles ta kaardistas olukorra seoses 2002. aasta koostööteatise alusel Chiquita tehtava koostööga (vaidlustatud otsuse põhjendus 85).

11      Komisjon võttis 10. detsembril 2009 juhtumi COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid) raames vastu vastuväiteteatise Chiquita, Fruit Shippers Ltd ja hagejate suhtes. Pärast toimikuga tutvumist saatsid kõik vaidlustatud otsuse adressaadid komisjonile oma märkused ja osalesid 18. juunil 2010 toimunud ärakuulamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 87 ja 88).

12      Komisjon võttis 12. oktoobril 2011 vastu vaidlustatud otsuse.

 Vaidlustatud otsus

13      Komisjon märgib, et vaidlustatud otsus käsitleb Chiquita ja Pacificu vahelist kartelli, mis puudutab banaanide importimist, turustamist ja müüki Kreekas, Itaalias ja Portugalis („Lõuna-Euroopa piirkond”) ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 1, 73, 93–95, 306 ja 330).

14      Komisjoni menetluse esemeks olev toode on banaan (värsked puuviljad) ja vaidlustatud otsus hõlmab nii valmimata (rohelisi) banaane kui ka küpseid (kollaseid) banaane. Banaane käsitatakse aasta ringi kättesaadava tootena, mida turustatakse nädalapõhiselt ja mille nõudlus olenevalt aastaajast veidi varieerub, kuivõrd nõudlus on suurem aasta esimese kuue kuu vältel ja väiksem soojadel suvekuudel. Banaane müüakse kaubamärgi nime all või ilma kaubamärgita ja need pärinevad kas Euroopa Liidust või Aafrika, Kariibi mere või Vaikse ookeani (AKV) riikidest või ka väljastpoolt AKV riike. Väljastpoolt AKV riike pärinevad banaanid imporditakse üldjuhul liitu Kariibi mere riikidest, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ning mõnest Aafrika riigist ja need veetakse külmutuslaevadega Euroopa sadamatesse (vaidlustatud otsuse põhjendused 2 ja 3).

15      Ajavahemikus, mida vaidlustatud otsus puudutab, reguleeris banaanide importi Euroopa Ühendusse nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388), milles oli ette nähtud impordikvootidel ja ‑tariifidel põhinev kord. Banaanide impordikvoodid määrati kindlaks igal aastal ja eraldati kolme kuu kaupa, kusjuures kalendriaasta kvartalite vahel esines teatud piiratud paindlikkus (vaidlustatud otsuse põhjendus 53).

16      Banaanisektoris eristati banaanide kolme kategooriat: Chiquita kaubamärki kandvad esimese kategooria banaanid, kaubamärke Dole ja Del Monte kandvad teise kategooria banaanid ning kolmanda kategooria banaanid, mida nimetati „kolmandateks” ja mille hulka kuulusid mitu muud kaubamärki nagu Pacificu kaubamärk Bonita või ka Chiquita kaubamärk Consul. See jaotus kaubamärkide alusel kajastus banaanide hindades (vaidlustatud otsuse põhjendus 27).

17      Mis puudutab hindu, siis banaanisektoris eristati hindu „T1” ja „T2”, millest esimene tähistas „tasumata maksudega” hinda ehk hinda, mis ei sisalda tollimaksu ega litsentsitasu, samas kui teine tähistas „tasutud maksudega” hinda (vaidlustatud otsuse põhjendus 29).

18      Banaanisektor Itaalias, Kreekas ja Portugalis toimis kahekihilisena ehk „rohelise” kihina, mis seisnes valmimata banaanide müümises importijatelt valmitajatele ja hulgimüüjatele, ning „kollase” kihina, mis seisnes valmitajate valmistatud banaanide müümises kollaseid banaane müüvatelt importijatelt ja hulgimüüjatelt teistele hulgimüüjatele, selvehallidele või jaemüüjatele. Asjaomases ajavahemikus müüsid Chiquita ja Pacific Lõuna-Euroopas peaaegu ainult rohelisi banaane, kuid seda ilma, et nad oleksid hulgimüüjate või valmitajatega sõlminud pikaajalise lepingu või raamlepingu (vaidlustatud otsuse põhjendused 31, 32 ja 39).

19      Komisjon märgib, et „kollaste” banaanide hind koosnes „roheliste” banaanide hinnast, mis määrati üks või kaks nädalat ette kindlaks ning millele lisandus marginaal valmitamise ja muude kulude katteks, kusjuures see marginaal ei olnud Lõuna-Euroopas ühetaoline, kuivõrd roheliste banaanide hind oli seal kollaste banaanide hinnaga vähem vastavuses kui liidu muudes osades (vaidlustatud otsuse põhjendus 33).

20      Vaidlustatud otsuses viitab muude täpsustusteta kasutatud sõna „hind” kummagi poole esimese kaubamärgi ehk Chiquita või Bonita rohelisele T2 hinnale (enne hinnaalandusi ja soodustusi) (vaidlustatud otsuse põhjendus 42).

21      Peamised isikud, kes olid Chiquitas seotud Lõuna-Euroopas hindade kindlaksmääramisega, olid C1, kes asjaolude asetleidmise ajal töötas nimelt [konfidentsiaalne](1), ja C2, [konfidentsiaalne]. Pacificus olid peamised asjassepuutuvad isikud P1, [konfidentsiaalne], ja P2, [konfidentsiaalne]. Lisaks olid kõnealuses ajavahemikus [konfidentsiaalne] P3 [konfidentsiaalne] ja P4 [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendused 12 ja 18).

22      Komisjon selgitab, et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni vähemalt 2005. aasta „15. turustusnädalani” kooskõlastasid Chiquita ja Pacific Kreekas, Itaalias ja Portugalis oma hinnastrateegiat seoses tulevaste hindade, hinnataseme ja hindade muutumise ja/või hinnasuundumustega ning vahetasid teavet tulevase hindu puudutava tegevuse kohta turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 94 ja 187).

23      Komisjoni hinnangul kujutavad kõnealused asjaolud endast ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kokkulepet, kuna asjassepuutuvad ettevõtjad leppisid sõnaselgelt kokku teatud tegevuses turul, et teadlikult asendada konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga. Komisjon leiab lisaks, et isegi kui ei oleks tõendatud, et pooled leppisid sõnaselgelt kokku ühises kavas, mis moodustab kokkuleppe, on kõnealune tegevus või osa sellest ikkagi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kooskõlastatud tegevus ja et pooltevaheline suhtlus mõjutas nende tegevust Lõuna-Euroopas müüdavate banaanide hinna kindlaksmääramisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 188–195).

24      Komisjon on seisukohal, et poolte tegevus kujutab endast ELTL artikli 101 ühte ja vältavat rikkumist, kuna tuvastatud kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus kuulusid üldisesse süsteemi, mille eesmärk oli määrata kindlaks nende tegevussuunad turul ja piirata oma iseseisvat kaubanduslikku tegevust samal konkurentsivastasel eesmärgil ja ühelainsal majanduslikul eesmärgil, milleks oli hindade tavapärase muutumise piiramine või moonutamine Itaalia, Kreeka ja Portugali banaanisektoris ning selle kohta teabe vahetamine (vaidlustatud otsuse põhjendused 209–213).

25      Komisjon täpsustab, et nõukogu 4. aprilli 1962. aasta määruse nr 26, millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandussaaduste ja toodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes (EÜT 1962, 30, lk 993; ELT eriväljaanne 03/01, lk 6), mis kehtis faktiliste asjaolude asetleidmise ajal ja milles oli sätestatud, et ELTL artiklit 101 kohaldatakse kõigile kokkulepetele, otsustele ja tegevusele, mis on seotud erinevate toodete, sealhulgas puuviljade tootmise ja nendega kauplemisega, artiklis 2 olid ette nähtud ELTL artikli 101 kohaldamise erandid. Kuna käesoleval juhul ei ole nende erandite kohaldamise tingimused täidetud, järeldab komisjon sellest, et kõnealuse tegevuse suhtes ei saa määruse nr 26 artikli 2 alusel erandit teha (vaidlustatud otsuse põhjendused 172–174).

26      Trahvisummade arvutamiseks kohaldas komisjon vaidlustatud otsuses suuniste määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”) ja 2002. aasta koostööteatise sätteid.

27      Komisjon määras kindlaks määratava trahvi põhisumma, mis vastab summale, mis võib ulatuda kuni 30%‑ni ettevõtja asjassepuutuva müügi väärtusest olenevalt rikkumise raskusastmest ja mis korrutatakse nende aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja rikkumises osales, ning rikkumises osalemise kestusest sõltumatule lisasummale vahemikus 15–25% müügiväärtusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 319).

28      Selle arvutuse alusel määrati järgmised määratavate trahvide põhisummad:

–        Chiquitale 47 922 000 eurot;

–        Pacificule 11 149 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 334).

29      Juhtumi COMP/39188 – Banaanid (vt eespool punkt 5) erilisi asjaolusid arvestades vähendati selles asjas trahvi põhisummat 60%, et võtta arvesse banaanisektori spetsiifilist õiguslikku korda ja asjaolu, et koostöö puudutas referentshindu. Kuna käesoleval juhul ei esine kõiki neid tegureid, otsustas komisjon, et kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate trahvi põhisummat tuleb vähendada vaid 20%. Nii märkis komisjon, et hoolimata sellest, et juhtumis COMP/39188 – Banaanid käsitletud rikkumise ajal kehtinud õiguslik kord ja käesolevas asjas kohaldatav kord on suuresti identsed, ei puudutanud käesoleval juhul hindade kindlaksmääramine referentshindu, mida Lõuna-Euroopas ei olnud, ning et esineb isegi tõendeid, et salajane koostöö hõlmas ka hindu, mis olid tegelike hindade tasemel (vaidlustatud otsuse põhjendused 336–340).

30      Pärast kohandust määrati trahvide põhisummad järgmiselt:

–        Chiquitale 38 337 600 eurot;

–        Pacificule 8 919 200 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 341).

31      Chiquitale kohaldati 2002. aasta koostööteatise alusel kaitset trahvide eest (vaidlustatud otsuse põhjendused 345–352). Kuna Pacificu trahvi suhtes enam muid kohandusi ei tehtud, määrati trahvi ümardatud lõppsummaks 8 919 000 eurot.

32      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid aluslepingu artiklit 101, osaledes 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 ühes ja vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas banaanide hinna kokkuleppimist kolmes Lõuna-Euroopa riigis ehk Itaalias, Kreekas ja Portugalis:

a)      Chiquita Brands International, Inc., Chiquita Banana Company BV, Chiquita Italia SpA,

b)      FSL Holdings NV, Firma Leon Van Parys NV, Pacific Fruit Company Italy SpA.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

a)      Chiquita Brands International, Inc., Chiquita Banana Company BV, Chiquita Italia SpA vastutavad solidaarselt järgmise trahvi tasumise eest: 0 eurot.

b)      FSL Holdings NV, Firma Leon Van Parys NV, Pacific Fruit Company Italy SpA vastutavad solidaarselt järgmise trahvi tasumise eest: 8 919 000 eurot.

[…]”.

 Menetlus ja poolte nõuded

33      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. detsembril 2011.

34      Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse ning esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile kirjalikult ühe küsimuse ja palus pooltel esitada teatud dokumente. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul. Komisjon keeldus siiski teatud nõutud dokumente edastamast, põhjendades keeldumist nende konfidentsiaalsusega.

35      Üldkohus kohustas 24. oktoobri 2014. aasta määrusega komisjoni vastavalt kodukorra artikli 65 punktile b, artikli 66 lõikele 1 ja artikli 67 lõike 3 teisele lõigule esitama dokumendid, mille konfidentsiaalsusele ta oli viidanud. Komisjon täitis nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Kuna Üldkohus leidis, et kõnealused dokumendid ei ole vaidluse lahendamiseks vajalikud, eemaldati need toimikust ja jäeti hagejatele edastamata.

36      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 4. novembri 2014. aasta kohtuistungil.

37      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles on väidetud, et hagejad rikkusid ELTL artiklit 101 (vaidlustatud otsuse artiklite 1 ja 2 tühistamine neid puudutavas osas);

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles on hagejatele määratud 8 919 000 euro suurune trahv, ja vähendada trahvi vastavalt hagiavalduses esitatud argumentidele;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

38      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

39      Hagejad põhjendavad oma hagi nelja väitega. Esimene väide käsitleb oluliste menetlusnormide ja kaitseõiguste rikkumist. Teine väide puudutab võimu kuritarvitamist. Kolmas väide käsitleb vaidlustatud otsuse ekslikkust, kuna otsuses ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, et hagejad on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, tõendite ebaõiget hindamist ja asjaolu, et esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik rikkumist tuvastada. Lõpuks puudutab neljas väide määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 ja 2006. aasta suuniste rikkumist seeläbi, et rikkumise raskust ja kestust ning kergendavaid asjaolusid on ebaõigesti hinnatud ja trahvi arvutamisel on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

40      Sissejuhatavas osas „Asjassepuutuva sektori kirjeldus” on hagejad esitanud oma märkused üldiselt Euroopa banaanisektori tunnuste kohta ja konkreetsemalt Lõuna-Euroopa banaanisektori tunnuste kohta. Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et nende menetlusdokumentide osad, mis käsitlevad seda teemat, on mõeldud Üldkohtule teabe andmiseks juhtumi konteksti kohta ja need ei sisalda konkreetset kriitikat vaidlustatud otsuse kohta, ning selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

I –  Esimese võimalusena esitatud nõuded vaidlustatud otsuse tühistamiseks

A –  Väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja kaitseõigusi

41      Esimeses väites märgivad hagejad, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja kaitseõigusi, kuna komisjon kasutas dokumente, mis olid saadud üksnes siseriikliku maksumenetluse tarbeks, ja muudest toimikutest pärinevaid dokumente ning avaldas õigusvastast mõju äriühingule, kes oli taotlenud kaitset trahvide eest. Viimati nimetatud etteheite põhjendamiseks esile toodud faktilised asjaolud on siiski samad kui need, millega põhjendatakse võimu kuritarvitamise väidet, nagu ka hagejad kohtuistungil kinnitasid, mistõttu tuleb neid asjaolusid käsitleda kõnealuse väite läbivaatamisel.

1.     Sissejuhatavad märkused

42      Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtib liidu õiguses tõendite vaba hindamise põhimõte ning ainus asjakohane kriteerium esitatud tõendite hindamisel on nende usutavus (Üldkohtu otsused, 8.7.2004, JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EKL, lk II‑2501, punkt 273; Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EKL, lk II‑2395, punkt 72, ning 12.12.2012, Almamet vs. komisjon, T‑410/09, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).

43      Sellegipoolest, nagu nähtub samuti väljakujunenud kohtupraktikast, kujutab põhiõiguste järgimine endast liidu õigusaktide õiguspärasuse eeltingimust ja liidus ei saa olla lubatavad meetmed, mis on põhiõiguste järgimisega vastuolus (vt Euroopa Kohtu otsus, 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EKL, lk I‑6351, punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu otsused, 14.10.2009, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EKL, lk II‑3967, punkt 70, ja Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 39).

44      Liidu õiguse kohaselt ei saa järelikult olla lubatavad tõendid, mille saamisel on täielikult eiratud tõendite kogumiseks ette nähtud menetlust, mille eesmärk on kaitsta asjassepuutuvate isikute põhiõigusi. Selle menetluse kohaldamist tuleb seega käsitada ELTL artikli 263 lõike 2 tähenduses olulise menetlusnormina. Kohtupraktikast nähtub aga, et olulise menetlusnormi rikkumine toob tagajärjed kaasa olenemata sellest, kas rikkumisega on tekitatud kahju isikule, kes rikkumise esile on toonud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 6.4.2000, komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EKL, lk I‑2341, punktid 42 ja 52, ning kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 39).

45      Sellega seoses on tarvilik märkida, et on juba otsustatud, et küsimus, kas siseriikliku karistusõiguse kohaselt kogutud teabe liikmesriigi prokuröri või pädeva konkurentsiasutuse poolt komisjonile edastamine on õiguspärane, kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse. Lisaks puudub liidu kohtul pädevus kontrollida, kas liikmesriigi asutuse vastuvõetud akt on siseriikliku õiguse seisukohast õiguspärane (vt Euroopa Kohtu otsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EKL, lk I‑829, punkt 62, ja kohtuotsus, 8.7.2004, Dalmine vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Seega, kuna kõnealuste dokumentide edastamist ei ole liikmesriigi kohus õigusvastaseks tunnistanud, ei saa asuda seisukohale, et need dokumendid on lubamatud tõendid, mis tuleks toimikust eemaldada (kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 63).

47      Teiseks on oluline mainida, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, nagu see on ette nähtud määruses nr 1/2003, on kaitseõigused põhiõigused, mis on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise liidu kohus peab tagama (vt kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 kohaldamisalasse kuuluv haldusmenetlus, mille viib läbi komisjon, jaguneb kaheks eraldiseisvaks ja teineteisele järgnevaks staadiumiks, millest kummalgi on oma sisemine loogika, nimelt esiteks eeluurimise staadium ja teiseks võistleva menetluse staadium. Eeluurimise staadium, milles komisjon teostab selles määruses sätestatud uurimispädevust ja mis kestab kuni vastuväiteteatise saatmiseni, peab võimaldama komisjonil koguda kokku kõik asjassepuutuvad tõendid võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise asetleidmise kohta ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise kulgemise kohta. Seevastu võistlev staadium, mis kestab vastuväiteteatise esitamisest kuni lõppotsuse vastuvõtmiseni, peab võimaldama komisjonil teha süükspandava rikkumise kohta lõpliku otsuse (vt Euroopa Kohtu otsus, 3.9.2009, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EKL, lk I‑7415, punkt 27, ja kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Mis puudutab esiteks eeluurimise staadiumi, siis selle lähtepunkt on kuupäev, mil komisjon talle määruse nr 1/2003 artiklitega 18 ja 20 antud pädevust teostades võtab meetmed, mis tähendavad rikkumise toimepanemises süüdistamist ja toovad kaasa olulised tagajärjed kahtlustatavate ettevõtjate olukorrale (Euroopa Kohtu otsused, 15.10.2002, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EKL, lk I‑8375, punkt 182, ning 21.9.2006, Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EKL, lk I‑8725, punkt 38; kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 25).

50      Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse asjassepuutuvat ettevõtjat vastuväiteteatise teel kõigist olulistest asjaoludest, millele komisjon menetluse selles staadiumis tugineb, ja sellest hetkest alates on ettevõtjal õigus toimikuga tutvuda, et tagada tema kaitseõiguse tõhus teostamine. Järelikult saab asjassepuutuv ettevõtja kaitseõigusi täielikult teostada alles pärast vastuväiteteatise saatmist (vt kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui need õigused oleksid tal juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni uurimise tõhusust, kuna asjaomasel ettevõtjal oleks juba eeluurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 60, ja kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 25).

51      Komisjoni poolt eeluurimise staadiumis tehtavad uurimistoimingud, eelkõige teabe nõudmine ja kontrollimiste korraldamine vastavalt määruse nr 1/2003 artiklitele 18 ja 20, tähendavad samas juba oma olemuselt rikkumises süüdistamist ja võivad kaasa tuua olulisi tagajärgi kahtlustatavate ettevõtjate olukorrale. Seega on oluline välistada, et kaitseõigusi selles haldusmenetluse staadiumis pöördumatult kahjustataks, sest tehtavatel uurimistoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase tegevuse kohta, mis võib kaasa tuua nende vastutuse (vt kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Nii on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4 pandud komisjonile kohustus põhjendada otsust, millega määratakse kontrollimine, märkides ära kontrollimise eseme ja eesmärgi, ning see kujutab endast põhimõttelise tähtsusega nõuet mitte üksnes selleks, et ilmneks asjaomaste ettevõtjate ruumides korraldatava uurimise põhjendatus, vaid ka selleks, et ettevõtjatel oleks võimalik mõista oma koostöökohustuse ulatust, säilitades samal ajal oma kaitseõigused (Euroopa Kohtu otsused 21.9.1989, Hoechst vs. komisjon, 46/87 ja 227/88, EKL, lk 2859, punkt 29, ja 22.10.2002, Roquette Frères, C‑94/00, EKL, lk I‑9011, punkt 47; Üldkohtu otsused, 11.12.2003, Minoan Lines vs. komisjon, T‑66/99, EKL, lk II‑5515, punkt 54; 8.3.2007, France Télécom vs. komisjon, T‑339/04, EKL, lk II‑521, punkt 57, ja Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 28).

53      Seega peab komisjon võimalikult täpselt ära näitama, mida ta otsib ja milliseid asjaolusid kontrollimine peab puudutama. Niisugune nõue on sobilik, et tagada asjaomaste ettevõtjate kaitseõigused, kuna need õigused seataks tõsisesse ohtu, kui komisjon võiks ettevõtjate suhtes kasutada kontrollimise käigus saadud tõendeid, mis ei ole kontrollimise eseme ega eesmärgiga seotud (Euroopa Kohtu otsused, 17.10.1989, Dow Benelux vs. komisjon, 85/87, EKL, lk 3137, punkt 18, ja Roquette Frères, punkt 52 eespool, punkt 48; kohtuotsused Minoan Lines vs. komisjon, punkt 52 eespool, punkt 55, ja Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 29).

54      Kuigi kohtupraktikast nähtub seega, et komisjoni poolt uurimiste käigus kogutud teavet ei või kasutada muul eesmärgil kui see, mis on märgitud kontrollimise volituses või otsuses, millega määratakse kontrollimine, ei saa sellest siiski järeldada, et komisjonil on keelatud alustada uurimismenetlust selleks, et kontrollida niisuguse teabe tõelevastavust, mille ta juhuslikult sai teada varasema kontrollimise käigus, või seda teavet täiendada, juhul kui kõnealune teave viitab aluslepingu konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse esinemisele, kuna niisugune keeld läheks kaugemale sellest, mis on vajalik ärisaladuse kaitsmiseks ja kaitseõiguste tagamiseks, ning takistaks põhjendamatult komisjonil täita oma ülesannet, mis seisneb ühisturul konkurentsieeskirjade järgimise tagamises ning ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste avastamises (kohtuotsused Dow Benelux vs. komisjon, punkt 53 eespool, punktid 17–19, ja Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, punktid 298–301; kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 30).

55      Sellise uue uurimise raames on komisjonil õigus nõuda uusi koopiaid esimese uurimise käigus saadud dokumentidest ja kasutada neid tõenditena teise uurimise esemeks oleva juhtumi puhul, ilma et see riivaks asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi (vt selle kohta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, punktid 303–305, ja kohtuotsus Almamet vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 30).

56      Kolmandaks tuleb märkida, et menetluse osadeks jagamise otsus, mis on võrdväärne ühe või mitme uue uurimismenetluse alustamisega, kuulub komisjonile konkurentsiõiguse valdkonnas aluslepinguga antud õiguste teostamisel tema kaalutluspädevusse (vt selle kohta kohtuotsused Dow Benelux vs. komisjon, punkt 53 eespool, punktid 17–19; Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, punktid 446–449, ja Üldkohtu otsus, 19.5.2010, Wieland-Werke jt vs. komisjon, T‑11/05, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 101).

57      Nii on komisjonil õigus menetlusi objektiivsetel põhjustel nii eraldada kui ka ühendada (Üldkohtu otsused 12.9.2007, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, T‑30/05, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 64, ja 13.7.2011, Polimeri Europa vs. komisjon, T‑59/07, EKL, lk II‑4687, punkt 100).

58      Hagejate esitatud väite analüüsimisel tuleb neid põhimõtteid arvesse võtta.

2.     Kriitika Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide tõenditena kasutamise kohta

59      Hagejad märgivad, et komisjoni väited põhinevad suuresti Itaalia maksuhaldur Guardia di Finanza (maksupolitsei) edastatud dokumentidel, mille viimane sai siseriikliku maksumenetluse käigus, ehk P1 käsikirjalistel märkmetel.

60      Hagejad väidavad, et neid ei teavitatud kõnealuste dokumentide edastamisest ning neid dokumente säilitati peaaegu kaks aastat komisjoni toimikus, enne kui nendest hagejatele teatati, mistõttu ei saanud nad kasutada Itaalia menetluslikke tagatisi, et takistada nende dokumentide komisjonile edastamist ja nende kasutamist uurimise käigus, ega ka oma kaitseõigusi teostada.

61      Hagejad on seisukohal, et määruse nr 1/2003 artikli 12 lõikes 1 ette nähtud minimaalsed menetluslikud tagatised, mida tuleb käesolevas asjas analoogia alusel kohaldada, välistavad kõnealuste dokumentide kasutamise käesolevas menetluses. Lisaks ei saa luba, mille Guardia di Finanza sai Rooma (Itaalia) Procuratore della Repubblicalt (riigiprokurör) dokumentide kasutamiseks halduseesmärkidel, hõlmata käesolevat menetlust, kuna konkurentsi valdkonnas komisjoni määratavad trahvid on karistusõiguslikku laadi 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 tähenduses.

62      Seega nõuavad hagejad, et kõnealused dokumendid eemaldataks toimikust ja et neid ei võetaks käesolevas kohtuasjas tõenditena arvesse.

63      Komisjon väidab, et see, kas siseriikliku karistusõiguse kohaselt saadud dokumentide liikmesriigi asutuste poolt edastamine on õiguspärane, sõltub siseriiklikust õigusest ning dokumenti peetakse lubamatuks üksnes juhul, kui selle edastamise on liikmesriigi kohus tunnistanud õigusvastaseks. Käesoleval juhul Rooma Procuratore della Repubblica just vastupidi andis loa kõnealuste dokumentide kasutamiseks halduseesmärkidel. Sellega seoses vaidleb komisjon vastu väitele, et liidu konkurentsiõiguse alusel läbiviidavad menetlused on karistusõiguslikku laadi.

64      Lisaks väidab komisjon, et määruse nr 1/2003 artikli 12 lõige 2 puudutab üksnes teabe vahetamist Euroopa konkurentsivõrgustikus ega keela komisjonil vastu võtta muudest allikatest pärit dokumente.

65      Itaalia asutuste edastatud dokumentide käesolevas kohtuasjas tõenditena kasutamise lubatavuse küsimust tuleb eristada hagejate kaitseõiguste tagamise küsimusest. Hagejate argumentidest nähtub nimelt, et esiteks vaidlevad nad vastu nende dokumentide tõenditena kasutamise lubatavusele ja teiseks viitavad kaitseõiguste rikkumise.

a)     Vaidlusalused dokumendid kui lubamatud tõendid

66      Kõigepealt tuleb märkida, et Guardia di Finanza poolt komisjonile edastatud dokumentide hulgast kasutas komisjon käesolevas asjas tõenditena nelja lehekülge P1 märkmeid ehk kahte lehekülge märkmeid 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi kohta ja kahte lehekülge 2004. aasta augustist pärinevaid märkmeid. Peale nende nelja lehekülje viitas komisjon veel mõnele Guardia di Finanza edastatud P1 märkmete leheküljele, et kinnitada rikkumise kohta esinevate tõendite usutavust ehk P1 märkmete usutavust (vt allpool punkt 210) ja tema otsest seotust Pacificu juhtkonnaga (vt allpool punkt 296), kuid komisjon ei tuginenud nendele lehekülgedele kui tõenditele rikkumise kohta.

67      Seoses nelja lehekülje märkmetega, mida kasutati tõenditena rikkumise kohta, tuleb märkida, et toimikust ilmneb, et 28. juuli 2004. aasta lõunasööki puudutavad kaks lehekülge märkmeid leidis komisjon ka Pacificu ruumides Roomas läbi viidud kontrollimiste käigus.

68      Seega tuleb tõdeda, et 28. juuli 2004. aasta lõunasööki puudutavad kaks lehekülge märkmeid on käesoleva kohtuasja toimikus sõltumata sellest, kas Guardia di Finanza edastatud dokumendid on lubatavad. Hagejad kinnitasid aga kohtuistungil, et nad ei vaidlusta käesolevas asjas komisjoni läbi viidud kontrollimiste õiguspärasust – mis märgiti ka kohtuistungi protokolli – ega sellest tulenevalt ka kontrollimiste käigus saadud dokumentide lubatavust tõenditena.

69      Igal juhul nähtub eespool punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktikast, et kuigi komisjoni poolt kontrollimiste käigus kogutud teavet ei või kasutada muul eesmärgil kui see, mis on märgitud kontrollimise volituses või otsuses, millega määratakse kontrollimine, ei saa sellest siiski järeldada, et komisjonil on keelatud alustada uurimismenetlust selleks, et kontrollida niisuguse teabe tõelevastavust, mille ta juhuslikult sai teada varasema kontrollimise käigus, või seda teavet täiendada, juhul kui kõnealune teave viitab aluslepingu konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse esinemisele, ning et sellise uue uurimise raames on komisjonil õigus nõuda uusi koopiaid esimese uurimise käigus saadud dokumentidest ja kasutada neid tõenditena teise uurimise esemeks oleva juhtumi puhul, ilma et see mõjutaks asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi.

70      Eespool toodust järeldub, et ainsad Guardia di Finanza edastatud dokumendid, millele komisjon käesolevas asjas kui tugines tõenditele rikkumise kohta ja mille lubatavus on vaidlustatud, on kaks lehekülge 2004. aasta augustist pärinevaid märkmeid.

b)     Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide lubatavus tõenditena

71      Hagejad väidavad, et tagatised, mis on kaitstud määruse nr 1/2003 artikli 12 lõikega 2, milles on sätestatud, et komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahetatavat teavet võib tõendusmaterjalina kasutada üksnes „küsimuses, mille jaoks teabe esitanud asutus on selle hankinud”, välistavad Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide käesolevas asjas tõenditena kasutamise.

72      Hagejad on seisukohal, et kuigi üldjuhul on need kohaldatavad üksnes Euroopa konkurentsivõrgustikus, on määrusega nr 1/2003 kehtestatud hulk norme ja minimaalseid menetluslikke tagatisi, mille kohaldamisala tuleks laiendada kogu teabele, mida komisjon konkurentsialases uurimise käigus tõendina kasutab. Mis tahes teistsugune tõlgendus tooks kaasa põhjendamatu erinevuse, mis võimaldaks komisjonil teha koostööd liikmesriigi asutustega, mis ei kuulu Euroopa konkurentsivõrgustikku, et saada tõendeid vähem piiratud ja reguleeritud viisil ning võimaldada tal määruses nr 1/2003 ette nähtud menetluslikest tagatistest ja piirangutest mööda hiilida.

73      Hagejad väidavad, et järelikult võis kõnealuseid dokumente tõenditena kasutada ainult siseriiklikus maksumenetluses, mille jaoks need koguti, mitte konkurentsialases uurimises ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamiseks. Mis tahes muu tõlgendus tähendaks hagejate kaitseõiguste ja konkurentsialasele uurimisele spetsiifiliselt kohaldatavate sisemiste menetlusnormide olulist rikkumist.

74      Need argumendid tuleb tagasi lükata. Ei saa väita, et asjaolu, et komisjon kasutas määrusega nr 1/2003 reguleeritud menetluses tõenditena dokumente, mis liikmesriigi mis tahes asutused olid kogunud muul eesmärgil kui ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamine ja muul eesmärgil kui komisjoni läbiviidava uurimise eesmärgid, kujutab endast määruse nr 1/2003 artikli 12 lõikega 2 antud tagatiste rikkumist.

75      Sellega seoses tuleb märkida, et määrusega nr 1/2003 tehti lõpp varasemale tsentraliseeritud korrale ja organiseeriti subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt liikmesriikide konkurentsiasutuste laialdasem kaasamine, volitades neid selleks liidu konkurentsiõigust rakendama. Määruse ülesehitus põhineb tihedal koostööl, mis peaks komisjoni ja võrgustiku moodustavate liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel kujunema (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 8.3.2007, France Télécom vs. komisjon, T‑339/04, EKL, lk II‑521, punkt 79).

76      Määruse nr 1/2003 IV peatükki „Koostöö” kuuluva artikli 12 reguleerimisese on seega komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste moodustatud võrgustikus teabe vahetamine, selleks et võimaldada teabel võrgustikus ringelda, tagades samas ettevõtjatele, et nende asjakohaseid menetluslikke tagatisi järgitakse.

77      Määruse nr 1/2003 ettepaneku seletuskirjas selgitas komisjon järgmist:

„[Artikli 12] lõikega 1 kehtestatakse õiguslik alus mis tahes teabe vahetamisele komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel ning selle kasutamisele tõendina ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamise menetlustes […] Eesmärk on juhtumite tõhusa jaotuse huvides võimaldada juhtumi üleandmist ühelt konkurentsiasutuselt teisele. Lõikes 2 nähakse ette lõike 1 alusel edastatud teabe kasutamise piirid, et tagada, et asjaomastele ettevõtjatele oleksid kindlustatud asjakohased menetluslikud tagatised.”

78      Määruse nr 1/2003 artikli 12 lõikega 2 kehtestatud keeld kasutada komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt oma uurimispädevust teostades saadud teavet tõendina muul eesmärgil kui see, mille jaoks teave hangiti, vastab konkreetsele eesmärgile, milleks on vajadus tagada komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt oma ülesannete täitmisel teabe kogumisega kaasnevate menetluslike tagatiste järgimine, võimaldades samas neil asutustel omavahel teavet vahetada. Sellest keelust ei saa siiski automaatselt tuletada komisjonile kehtivat üldist keeldu kasutada tõendina teavet, mille mõni siseriiklik asutus on saanud oma ülesannete täitmisel.

79      Lisaks ilmneb, et üldise keelu kehtimine muudaks komisjoni kohustuse tõendada ELTL artiklitega 101 ja 102 vastuolus olevat tegevust ülemäära raskeks ja oleks seega vastuolus tema aluslepingutest tuleneva ülesandega valvata nende sätete nõuetekohast kohaldamist.

80      Eespool punktides 45 ja 46 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et küsimus, kas siseriikliku karistusõiguse kohaselt kogutud teabe liikmesriigi prokuröri või pädeva konkurentsiasutuse poolt komisjonile edastamine on õiguspärane, kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse. Lisaks puudub liidu kohtul pädevus kontrollida liikmesriigi asutuse võetud akti õiguspärasust lähtuvalt siseriiklikust õigusest. Seega, kuna liikmesriigi kohus ei ole kõnealuste dokumentide edastamist õigusvastaseks tunnistanud, ei ole alust asuda seisukohale, et need dokumendid on lubamatud tõendid, mis tuleb toimikust eemaldada.

81      Sellega seoses piisab, kui märkida, et käesolevas asjas ei ole hagejad esitanud tõendeid selle kohta, et mõni siseriiklik kohus oleks kõnealuste dokumentide edastamise õigusvastaseks tunnistanud. Lisaks ei nähtu nende argumentidest ka, et mõne pädeva Itaalia kohtu poole oleks pöördutud kõnealuste dokumentide edastamise ja liidu õiguse tasandil kasutamise õiguspärasuse küsimuses (vt selle kohta kohtuotsused, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 63, ja 8.7.2004, Dalmine vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 87).

82      Täiendavalt tuleb tagasi lükata hagejate argument, et Rooma Procuratore della Repubblica antud luba saadi ainult kasutamiseks halduseesmärkidel. Hagejad on seisukohal, et kartelli puudutav menetlus ei saa kuuluda „halduseesmärkide” kvalifikatsiooni alla, kuna komisjoni määratavad trahvid on EIÕK artikli 6 tähenduses karistusõiguslikku laadi. Procuratore della Repubblica poolt Guardia di Finanzale antud luba ei saa seega hõlmata menetlust, mille komisjon käesoleval juhul läbi viis.

83      Esiteks tuleb märkida, et vastab küll tõele, et Euroopa Inimõiguste Kohus leidis hagejate viidatud 27. septembri 2011. aasta otsuse A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia (kaebus nr 43509/08) punktis 44, et „[v]õttes arvesse kohtuasja erinevaid aspekte, leiab [ta], et kaebajaks olevale äriühingule määratud trahv on karistusõiguslikku laadi, mistõttu kuulub käesoleval juhul artikli 6 lõike 1 karistusõigust puudutav osa kohaldamisele”.

84      See ei tähenda siiski, et Rooma Procuratore della Repubblica luba kasutada kõnealuseid dokumente „halduseesmärkidel” tuleb tõlgendada nii, et Procuratore della Repubblica soovis välja jätta dokumentide kasutamise konkurentsiõigust puudutavas menetluses, kui konkurentsiõigust peetakse Itaalia õiguses haldusõiguse osaks. Nii see aga ongi, nagu nähtub muu hulgas eespool punktis 83 viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia (punkt 11 jj ning punkt 60) tekstist endast.

85      Sellega seoses tuleb nimelt märkida, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei välista EIÕK artikli 6 järgimine, et haldusmenetluse liiki menetluses määrab „karistuse” kõigepealt haldusasutus. See eeldab siiski, et haldusasutuse otsus, mis ise ei vasta EIÕK artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustele, on hiljem täielikku pädevust teostava kohtuasutuse poolt kontrollitav (Euroopa Kohtu otsus, 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, punkt 51).

86      Lisaks on tarvilik märkida, et on selge, et Guardia di Finanza edastas kõnealused dokumendid komisjonile 25. juulil 2007 ehk pärast seda, kui ta oli saanud Rooma Procuratore della Repubblicalt loa kasutada neid dokumente halduseesmärkidel (vaidlustatud otsuse põhjendus 81), samas kui eespool punktis 83 viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia, millele hagejad tuginevad, tehti 27. septembril 2011. Järelikult ei saa Procuratore otsust tõlgendada lähtuvalt võimalikust kvalifikatsioonist, mis selles kohtuotsuses konkurentsiõiguse alastele karistustele anti.

87      Teiseks on oluline mainida, et toimikust nähtub, et ei saa väita, et kui Procuratore della Repubblica andis load, ei olnud ta teadlik, et kõnealused dokumendid olid mõeldud kasutamiseks konkurentsiõiguse alase uurimise raames.

88      Sellega seoses kinnitavad hagejad vastuväiteteatisele saadetud vastuse punktis 466, et 13. juuli 2007. aasta otsusega andis Rooma Procuratore della Repubblica loa P1 kodust ära võetud dokumentide Guardia di Finanza siseseks edastamiseks Nucleo Polizia Tributaria di Romalt (Rooma finantspolitsei osakond), kes need dokumendid oli ära võtnud, Nucleo Speciale Tutela Mercatile (turukaitse eriosakond). Guardia di Finanza poolt komisjonile edastatud dokumentide kaaskirja 2. joonealusest märkusest ilmneb aga, et Nucleo Speciale Tutela Mercati, mis hierarhiliselt asub teenistuses „Comando tutela dell’Economia” (majanduskaitse teenistus), on Guardia di Finanza osakond, mis on spetsialiseerunud konkurentsi kaitsmisele riigi territooriumil. Nucleo Speciale Tutela Mercati pädevuses on võtta vastu asutuse teiste teenistuste teateid ja pärast hinnangu andmist edastada need pädevale ametivõimule. Järelikult, andes loa edastada Guardia di Finanza Nucleo Polizia Tributaria di Roma poolt maksumenetluses ära võetud dokumendid sama asutuse Nucleo Speciale Tutela Mercatile, ei saanud Procuratore della Repubblicale olla teadmata, et nii toimides andis ta loa kasutada dokumente konkurentsialase uurimise käigus.

89      Lisaks tuleb märkida, et vastuväiteteatisele saadetud hagejate vastuse punktist 467, vaidlustatud otsuse põhjendusest 81 ja kostja vastuse punktist 21 nähtub, et Procuratore della Repubblica teatas hiljem, pärast komisjoni poolt 21. detsembril 2007 Guardia di Finanzale taotluse saatmist ja 3. jaanuaril 2008 Guardia di Finanza saadetud kirja saamist, et komisjoni poolt kõnealuste dokumentide pooltele edastamine ei kahjustanud Itaalias toimunud siseriiklikku uurimist. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hiljemalt sel hetkel ei saanud Procuratore della Repubblicale enam olla teadmata, et dokumendid olid konkurentsiõiguse alase uurimise läbiviimiseks komisjoni käes.

90      Eespool toodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb kriitika selle kohta, et komisjon kasutas käesolevas kohtuasjas tõenditena Itaalia Guardia di Finanza edastatud dokumente, tagasi lükata.

c)     Hagejate kaitseõiguste tagamine komisjoni poolt

91      Mis puudutab küsimust, kas komisjon oleks pidanud dokumendid hagejatele kättesaadavaks tegema varem, siis eespool punktis 47 on juba märgitud, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, nagu see on ette nähtud määruses nr 1/2003, on kaitseõigused põhiõigused, mis on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise liidu kohus peab tagama.

92      Kaitseõiguste tagamiseks on nõutav, et asjassepuutuvale ettevõtjale peab olema antud võimalus haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktide ja asjaolude tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millest komisjon on lähtunud rikkumise toimepanemise kohta esitatud väite põhjendamisel (vt kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Sellega seoses kujutab vastuväiteteatis endast menetluslikku tagatist, millega kohaldatakse liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab kaitseõiguste tagamist kõikides menetlustes. Nimelt, nagu juba eespool punktis 48 on seoses ELTL artikli 101 kohaldamise menetlusega märgitud, tuleb eristada haldusmenetluse kahte staadiumi, nimelt vastuväiteteatisele eelnevat uurimise staadiumi ja ülejäänud haldusmenetlust hõlmavat staadiumi. Kummalgi teineteisele järgnevast ajavahemikust on oma sisemine loogika, nimelt esimene peab võimaldama komisjonil võtta seisukoha menetluse suuna kohta ja teine teha süükspandava rikkumise kohta lõpliku otsuse (vt kohtuotsus, 3.9.2009, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 48 eespool, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

94      Mis puudutab küsimust, kas komisjon oleks pidanud hagejaid teavitama varem või isegi enne vastuväiteteatise saatmist sellest, et tema valduses olid Itaalia asutuste edastatud dokumendid, siis tuleb meenutada, et just esiteks vastuväiteteatise saatmine ja teiseks toimikule juurdepääs, mis võimaldab vastuväiteteatise adressaadil tutvuda komisjoni toimikus sisalduvate tõenditega, tagavad, et järgitakse kaitseõigusi, millele hagejad käesolevas väites tuginevad (vt selle kohta kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 58).

95      Nimelt just vastuväiteteatisega teavitatakse asjaomast ettevõtjat kõikidest olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb. Järelikult saab asjassepuutuv ettevõtja kaitseõigusi täielikult teostada alles pärast vastuväiteteatise saatmist (vt kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Kui nimetatud õigused oleksid hagejate pakutud viisil neil juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas ajavahemikus, kahjustaks see komisjoni uurimise tõhusust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni uurimise esimeses staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (vt selle kohta kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 60).

97      Sellest järeldub, et käesolevas asjas ei olnud komisjonil kohustust hagejaid enne vastuväiteteatise saatmist teavitada dokumentide edastamisest Guardia di Finanza poolt.

98      Seetõttu piisab tõdemisest, et komisjon märkis vastuväiteteatise punktis 86 sõnaselgelt, et ta tugineb nendele dokumentidele kui tõenditele. Lisaks nähtub hagejate 13. juulil 2009 komisjonile saadetud kirjast, et komisjon edastas Guardia di Finanzalt saadud dokumendid hagejatele 6. juulil 2009 ehk juba enne vastuväiteteatise saatmist 10. detsembril 2009. Seda kinnitasid hagejad kohtuistungil ja selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

99      Peale selle tuleb mainida, et hagejad ei väida, et asjaolu, et komisjon neile uurimise staadiumis ei teatanud, et tema valduses on Itaalia asutuste edastatud dokumendid, võis mõjutada nende hilisemat võimalust kaitsta ennast vastuväiteteatise saatmisega alanud haldusmenetluse staadiumis (vt selle kohta kohtuotsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, punkt 45 eespool, punkt 61).

100    Eespool toodud kaalutustest lähtuvalt tuleb kriitika Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide tõenditena kasutamise kohta tagasi lükata.

3.     Kriitika muudest toimikutest pärinevate dokumentide kasutamise kohta

101    Hagejad kritiseerivad seda, et komisjon kasutas juhtumi COMP/39188 – Banaanid toimikust pärinevat dokumenti, mis oli saadud LVP ruumidest selle juhtumi uurimisel toimunud ette teatamata kontrollimiste käigus ning milleks oli P1‑lt P2‑le 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud ettevõttesisene e‑kiri (edaspidi „11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri”).

102    Hagejad heidavad komisjonile ette, et esiteks kasutas ta dokumenti seoses Chiquita esitatud trahvi eest kaitse saamise taotlusega ja teiseks kasutas ta seda tõendina käesolevas asjas. Kuna esimene aspekt puudutab kriitikat õigusvastase mõju avaldamise kohta trahvide eest kaitse taotlejale, käsitletakse seda selles kontekstis (vt allpool punkt 162 jj).

103    Mis puudutab kõnealuse dokumendi tõendina kasutamist käesolevas asjas, siis tuleb tõdeda, et toimikust nähtub, et komisjon palus hagejatel käesolevas asjas selle dokumendi esitada. Seega esitasid hagejad dokumendi 14. augustil 2008 komisjoni teabenõudele antud vastuse lisana ja septembris 2008 ühele teisele komisjoni teabenõudele antud vastuse lisana.

104    Eespool punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktikast ilmneb aga, et kuigi komisjoni poolt uurimiste käigus kogutud teavet ei või kasutada muul eesmärgil kui see, mis on märgitud kontrollimise volituses või otsuses, millega määratakse kontrollimine, ei saa sellest siiski järeldada, et komisjonil on keelatud alustada uurimismenetlust selleks, et kontrollida niisuguse teabe tõelevastavust, mille ta juhuslikult sai teada varasema kontrollimise käigus, või seda teavet täiendada, juhul kui kõnealune teave viitab aluslepingu konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse esinemisele, ning et sellise uue uurimise raames on komisjonil õigus nõuda uusi koopiaid esimese uurimise käigus saadud dokumentidest ja kasutada neid tõenditena teise uurimise esemeks oleva juhtumi puhul, ilma et see mõjutaks asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi.

105    Eespool toodust lähtuvalt tuleb kriitika teisest toimikust pärineva dokumendi käesolevas asjas tõendina kasutamise kohta ja seega ka esimene väide tervikuna tagasi lükata.

B –  Väide õigusvastase mõju avaldamise kohta trahvide eest kaitse taotlejale ja võimu kuritarvitamise kohta

106    Hagejad eristavad vähemalt formaalselt kriitikat selle kohta, et trahvide eest kaitse taotlejale avaldati õigusvastast mõju – millega nad põhjendavad esimest väidet, mis puudutab oluliste menetlusnormide ja kaitseõiguste rikkumist (vt eespool punkt 41) –, ning väidet võimu kuritarvitamise kohta.

107    Kohtuistungil selgitasid hagejad, et faktidega, millega nad soovivad põhjendada kriitikat selle kohta, et trahvide eest kaitse taotlejale avaldati õigusvastast mõju, mille nad on esile toonud esimese väite raames (vt eespool punkt 41), soovivad nad samuti põhjendada väidet võimu kuritarvitamise kohta, mis muidu on põhjendamata. Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejad väidavad sisuliselt, et kõnealused faktid annavad tunnistust sellest, et komisjon avaldas trahvide eest kaitse taotlejale õigusvastast mõju ja see kujutab endast ka võimu kuritarvitamist, ning analüüsida kõiki neid fakte allpool teise väite läbivaatamisel.

108    Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleva väite põhjendamiseks esitatud argumentide hulgas on hagejad esitanud rea argumente, mis segunevad nendega, mis nad on esitanud kolmanda väite raames Chiquita avalduste tõelevastavuse või usutavuse või komisjoni poolt neist tehtud järelduste vaidlustamiseks. Kuna need argumendid ei puuduta vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse õiguspärasust, vaid küsimust, kas komisjon tõendas õiguslikult piisavalt rikkumise toimepanemist, tuleb neid analüüsida kolmanda väite raames, mis puudutab seda, et komisjon ei tõendanud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise toimepanemist piisavalt ega täitnud seega määruse nr 1/2003 artikliga 2 talle pandud tõendamiskohustust (allpool punkt 173 jj).

1.     Sissejuhatavad märkused

a)     Leebema kohtlemise programm

109    ELTL artikli 101 rikkumiste vastu võitlemise raames on komisjon kehtestanud leebema kohtlemise programmi, mille eesmärk on kohelda soodsalt ettevõtjaid, kes liitu mõjutavaid salajasi kartelle puudutavate uurimiste käigus temaga koostööd teevad (Üldkohtu otsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, T‑12/06, EKL, lk II‑5639, punkt 103, mis jäeti muutmata Euroopa Kohtu otsusega, 12.6.2014, Deltafina vs. komisjon, C‑578/11 P).

110    Leebema kohtlemise programm, mis algselt kehtestati komisjoni teatisega, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), täiendati käesolevas asjas kohaldatava 2002. aasta koostööteatisega ja seejärel veel komisjoni teatisega, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis”) (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 104).

111    Programmis osalevad ettevõtjad pakuvad uurimises aktiivset ja vabatahtlikku koostööd, hõlbustades komisjoni ülesannet, mis seisneb konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamises ja nende eest karistamises (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 25.10.2005, Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EKL, lk II‑4407, punkt 505, ja 12.12.2007, BASF ja UCB vs. komisjon, T‑101/05 ja T‑111/05, EKL, lk II‑4949, punkt 90). Vastutasuks koostöö eest võidakse neid soodsamalt kohelda trahvide seisukohast, mis neile muidu oleks määratud, tingimusel, et nad täidavad kohaldatavas koostööteatises ette nähtud tingimused (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 108).

112    2002. aasta koostööteatisega kehtestatud leebema kohtlemise programmis on ette nähtud komisjoni võimalus nii anda täielik kaitse trahvide eest esimesele ettevõtjale, kes uurimise käigus koostööd teeb, kui ka vähendada nende ettevõtjate trahve, kes teevad koostööd hiljem. Esimesel juhul ei kohaldata ettevõtjale üldse isikliku vastutuse põhimõtet, mille kohaselt on ettevõtja vastutav konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille ta on toime pannud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 24.9.2009, Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P, EKL, lk I‑8681, punkt 77). Ülejäänud juhtudel varieerub selle erandi kohaldamise ulatus sõltuvalt koostöötaotluste esitamise kronoloogilisest järjekorrast ja tehtud koostöö kvaliteedist (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 109).

113    2002. aasta koostööteatisest ilmneb, et selles teatises ette nähtud leebema kohtlemise programmi kohaselt, mis on sisuliselt 2006. aasta koostööteatisesse üle võetud, koosneb ettevõtjale trahvide eest täieliku kaitse andmise menetlus kolmest eraldi staadiumist (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 111).

114    Esimeses staadiumis peab ettevõtja, kes soovib komisjoniga koostööd teha, viimase poole pöörduma ja esitama talle tõendeid kartelli kohta, mis eeldatavalt kahjustab konkurentsi liidus. Need tõendid peavad olema sellised, mis võimaldavad komisjonil kas 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a ette nähtud juhul võtta vastu otsuse, millega määratakse kontrollimine või 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis b ette nähtud juhul tuvastada [ELTL] artikli [101] rikkumise (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 112).

115    Teises staadiumis, kui trahvi eest kaitse saamise taotlus on juba esitatud, hindab komisjon selle taotluse põhjendamiseks esitatud tõendeid, et kontrollida, kas ettevõtja vastab tingimustele, mis on kehtestatud olenevalt olukorrast kas 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktiga a või b. Kui ettevõtja on esimene, kes vastab nendele tingimustele, annab komisjon talle kirjalikult tingimusliku kaitse trahvide eest, nagu on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punktides 15 ja 16 (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 113).

116    Tingimusliku kaitse andmine tähendab seega, et ettevõtjale, kes vastab 2002. aasta koostööteatise punktis 8 sätestatud tingimustele, luuakse haldusmenetluse käigus eriline menetluslik staatus, mis toob kaasa teatud õiguslikud tagajärjed. Tingimuslik kaitse ei ole siiski kuidagi samastatav trahvide eest antava lõpliku kaitsega, mis võidakse anda alles haldusmenetluse lõpus (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 114).

117    Täpsemalt annab tingimusliku kaitse andmine esiteks tunnistust sellest, et asjaomane ettevõtja täitis esimesena 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a või b nimetatud tingimused, mistõttu komisjon ei võta teisi trahvi eest kaitse saamise taotlusi arvesse enne, kui ta on tema taotluse lahendanud (2002. aasta koostööteatise punkt 18), ja teiseks annab sellele ettevõtjale tagatise, et komisjon annab talle kaitse trahvide eest, kui viimane järeldab haldusmenetluse lõpus, et ettevõtja on täitnud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c nimetatud tingimused (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 115).

118    Sellega seoses tuleb märkida, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktid a–c on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks punkti 8 alapunktis a ja punktis 9 või punkti 8 alapunktis b ja punktis 10 sätestatud tingimustele peavad trahvi eest kaitse saamiseks olema samal ajal täidetud järgmised tingimused:

a)      ettevõtja teeb komisjoni haldusmenetluse jooksul pidevalt tihedat ja tõhusat koostööd ning esitab komisjonile kõik tema valdusse sattuvad või talle kättesaadavad tõendid, mis käsitlevad kahtlustatavat rikkumist. Ettevõtja peab olema komisjonile pidevalt kättesaadav, et vastata kiiresti kõikidele küsimustele, mis võivad kaasa aidata asjaomaste faktide kindlakstegemisele;

b)      ettevõtja lõpetab oma osaluse kahtlustatavas rikkumises hiljemalt tõendite esitamise ajal punkti 8 alapunkti a või b alusel;

c)      ettevõtja ei ole sundinud teisi ettevõtjaid rikkumises osalema.”

119    Lõpuks, alles kolmandas staadiumis, kui komisjon võtab haldusmenetluse lõpus vastu lõppotsuse, otsustab ta, kas anda ettevõtjale, kellele on antud tingimuslik kaitse, nimetatud otsuses päris kaitse trahvide eest. Just sel ajal lõpeb tingimusliku kaitsega loodud menetlusliku staatuse mõju. 2002. aasta koostööteatise punktis 19 on siiski täpsustatud, et lõplik kaitse trahvide eest antakse ainult siis, kui ettevõtja täidab kogu haldusmenetluse kestel ja kuni lõppotsuse vastuvõtmiseni kõiki koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c nimetatud kolme kumulatiivset tingimust (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 117).

120    Nii tuleneb 2002. aasta koostööteatises ette nähtud süsteemist, et enne lõppotsuse vastuvõtmist ei saa trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja kaitset sõna otseses tähenduses, vaid talle antakse ainult menetluslik staatus, mis võib haldusmenetluse lõpus üle minna kaitseks trahvide eest, kui nõutavad tingimused on täidetud (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 118, ning Üldkohtu otsus, 18.6.2013, Fluorsid ja Minmet vs. komisjon, T‑404/08, punkt 134).

b)     Koostöökohustuse ulatus

121    2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkti a sõnastusest endast (vt eespool punkt 118) ja eelkõige sellest, et nõutav koostöö peab olema „pidev, tihe ja tõhus”, nähtub, et trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtja koostöökohustus on väga üldine kohustus, mille piirid ei ole täpselt määratletud ning mille täpset ulatust saab mõista ainult lähtuvalt selle kohustuse kontekstist ehk leebema kohtlemise programmist (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 124).

122    Trahvide eest täieliku kaitse andmine on konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtja isikliku vastutuse põhimõttest tehtav erand, mis on põhjendatud eesmärgiga soodustada raskeimate konkurentsipiirangute hulka kuuluvate tegude avastamist ja uurimist ning nende eest karistamist ja hoiatamist. Neil asjaoludel on seega loogiline, et toime pandud rikkumise eest määratavate trahvide suhtes täieliku kaitse andmise eest vastutasuks peab ettevõtja, kes taotleb kaitset trahvide eest, komisjoni uurimises tegema koostööd, mis on 2002. aasta koostööteatise sõnastust kasutades „pidev, tihe ja tõhus” (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 125).

123    „Pideva” koostöö määratlusest tuleneb, et koostöö, mida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitaja peab kaitse saamiseks komisjoniga tegema, peab olema täielik, absoluutne ja reservatsioonideta. „Tihe ja tõhus” koostöö tähendab, et koostööd peab tegema kogu haldusmenetluse kestel ja üldjuhul kohe (kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 126).

124    Lisaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kohaldatava koostööteatise alusel trahvi vähendamine saab olla põhjendatud üksnes siis, kui esitatud teave ja asjassepuutuva ettevõtja käitumine üldisemalt annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst (vt 1996. aasta koostööteatise kohta Euroopa Kohtu otsused, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, lk I‑5425, punkt 395; 29.6.2006, komisjon vs. SGL Carbon, C‑301/04 P, EKL, lk I‑5915, punkt 68, ning Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 112 eespool, punkt 281; 2002. aasta koostööteatise kohta kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 127).

125    Nagu nähtub 2002. aasta koostööteatise tekstis määratletud koostöö mõistest endast, võidakse kohaldatava koostööteatise alusel trahvisummat vähendada üksnes siis, kui ettevõtja käitumine annab tunnistust sellise koostöö tegemise tahtest (vt 1996. aasta koostööteatise kohta kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punkt 396, ning Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 112 eespool, punkt 282; 2002. aasta koostööteatise kohta kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punkt 128).

126    Seda kaalutlust tuleb seda enam arvesse võtta koostöö puhul, mis on vajalik trahvide eest täieliku kaitse andmise põhjendamiseks, kuna täielik kaitse kujutab endast veelgi soodsamat kohtlemist kui lihtsalt trahvi vähendamine. Seega tähendab trahvide eest täieliku kaitse andmiseks alust andva „pideva, tiheda ja tõhusa” koostöö mõiste, et koostöö peab olema tõeline ja täielik ning selle tegemisel näidatakse üles tõelist koostöötahet (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2011, Deltafina vs. komisjon, punkt 109 eespool, punktid 129 ja 130).

2.     Vaidlustatud otsus

127    Tuleb meenutada, et nagu on märgitud juba eespool punktis 3 ja järgmised, taotles Chiquita 2002. aasta koostööteatise alusel 8. aprillil 2005 kaitset trahvide eest ja teise võimalusena trahvi vähendamist seoses banaanide, ananasside ja muude värskete imporditud puuviljade edasimüügi- ja turustustegevusega Euroopas. Taotlus registreeriti juhtumina COMP/39188 – Banaanid ja Chiquitale anti 3. mail 2005 tingimuslik kaitse trahvide eest seoses eeldatava salajase kartelliga, mida oli kirjeldatud Chiquita 8., 14., 21. ja 28. aprillil 2005 esitatud teabes ning mis puudutas banaanide ja ananasside müüki EMP‑s. Juhtumi COMP/39188 – Banaanid uurimise tulemusel võeti vastu komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 5955 (lõplik) [ELTL] artikli [101] kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39188 – Banaanid), milles tuvastati, et Chiquita, Dole’i kontsern ja Weichert, kellele toona avaldas otsustavat mõju Del Monte kontsern, rikkusid EÜ artiklit 81, tegeledes kooskõlastatud tegevusega, mille raames nad kooskõlastasid banaanide referentshindu, mille nad määrasid kindlaks igal nädalal Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Luksemburgi, Madalmaade ja Rootsi jaoks aastatel 2000–2002 (vaidlustatud otsuse põhjendused 79 ja 80).

128    Samuti on eespool punktides 7 ja 8 märgitud, et komisjon algatas seoses juhtumiga COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid) Lõuna-Euroopas uurimised, pärast seda, kui ta oli 26. juulil 2007 saanud koopiad Itaalia maksupolitsei dokumentidest, mis olid saadud siseriikliku uurimise raames Pacificu töötaja kodus ja kontoris läbi viidud kontrollimise käigus (vaidlustatud otsuse põhjendus 81).

129    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 82 ja 83 selgitas komisjon, et konkurentsi peadirektoraat teatas 26. novembril 2007 Chiquitale suuliselt, et komisjoni teenistujad korraldavad 28. novembril 2007 Roomas Chiquita Italia ruumides kontrollimise ja et nad arvestavad sellega, et C1 on sel päeval kohal vestluse läbiviimiseks. Sellega seoses tuletati Chiquitale meelde, et ta on saanud tingimusliku kaitse trahvide eest kogu ühenduse ulatuses, et tal on vastavalt 2002. aasta koostööteatisele kohustus koostööd teha ja et Lõuna-Euroopat puudutav uurimine viiakse läbi juhtumi numbri COMP/39482 – Eksootilised puuviljad all. Lõpuks viisid komisjoni teenistujad määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 alusel Chiquita Italia ruumides läbi kontrollimise ja korraldasid vestluse C1‑ga.

130    Nagu juba eespool punktis 10 on tõdetud, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 84 ja 85, et uurimise käigus saatis ta pooltele mitu teabenõuet, neil paluti uuesti esitada teatud informatsiooni ja tõendeid, mis sisaldusid juhtumi COMP/39188 – Banaanid uurimistoimikus, ning Chiquital paluti teada anda, millised tema suuliste avalduste osad kõnealuses juhtumis on tema hinnangul seotud ka käesoleva juhtumiga. Konkurentsi peadirektoraat saatis 9. veebruaril 2009 Chiquitale kirja, milles ta kaardistas olukorra seoses 2002. aasta koostööteatise alusel Chiquita tehtava koostööga.

131    Käesolevas kohtuasjas käsitletavat rikkumist peeti ilmselgelt eraldiseisvaks rikkumisest, mis tuvastati juhtumis COMP/39188 – Banaanid. Komisjon märkis selle kohta, et käesolev juhtum puudutab (ühte ja vältavat) rikkumist, mis on eraldiseisev seetõttu, et kokkulepete geograafiline ulatus, asjassepuutuvad töötajad, ajavahemik, mida eeldatav rikkumine hõlmas, sektori toimimine ja uuritud tegevuse laad erinesid käesoleval juhul ilmselgelt sellest, mis tuvastati juhtumis COMP/39188 – Banaanid (vaidlustatud otsuse põhjendused 80, 316 ja 345).

132    Mis puudutab Chiquita leebema kohtlemise taotlust, siis selgitas komisjon täpsemalt, et enne taotluse esitamist ei viinud ta seoses eeldatava kartelliga läbi ühtegi kontrollimist ja tal ei olnud kontrollimiseks ühtegi tõendit, et Chiquita sai 3. mail 2005 tingimusliku kaitse trahvide eest seoses eeldatava salajase kartelliga, mida oli kirjeldatud kõnealuse ettevõtja 8., 14., 21. ja 28. aprillil 2005 esitatud teabes ning mis puudutas banaanide ja ananasside müüki EMP‑s, ning et kuna käesoleva juhtumi esemeks olev tegevus on eraldiseisev sellest, mida käsitleti juhtumi COMP/39188 – Banaanid raames, jagati algne uurimine kaheks juhtumiks ehk juhtumiks COMP/39482 – Eksootilised puuviljad ja juhtumiks COMP/39188 – Banaanid. Komisjon täpsustas, et niisugusel juhul peab iga trahvide eest kaitse taotleja koostööd tegema kahe erineva uurimise käigus, mis võivad tuleneda samast trahvi eest kaitse saamise taotlusest, ja jätkama koostööd isegi pärast seda, kui ta on saanud lõpliku kaitse rikkumise või rikkumiste suhtes, mida üks uurimistest hõlmab (vaidlustatud otsuse põhjendus 345).

133    Komisjon selgitas lisaks, et Chiquita poolt menetluse käigus tehtud teatud avalduste põhjal järeldas komisjon Chiquitale käesolevas asjas saadetud 10. detsembri 2009. aasta vastuväiteteatises esialgu, et ettevõtja 8. aprillil 2005 esitatud trahvi eest kaitse saamise taotlus ei hõlma vaidlustatud otsuse esemeks olevat rikkumist või kui hõlmabki, siis ei ole ta täitnud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktist a (kohustus teha koostööd) ja alapunktist b (rikkumise lõpetamine taotluse esitamise ajal) tulenevaid kohustusi. Nagu eespool punktis 130 on juba märgitud, saatis komisjon enne vastuväiteteatist Chiquitale kirja, milles ta kaardistas olukorra seoses 2002. aasta koostööteatise alusel Chiquita tehtava koostööga (vaidlustatud otsuse põhjendus 348).

134    Komisjon jätkas oma mõttekäiku tõdemusega, et arvestades kõiki argumente, mis Chiquita on esitanud eelkõige pärast vastuväiteteatist, jõudis komisjon järeldusele, et ettevõtja esitaud taotlus trahvi eest kaitse saamiseks hõlmab vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumist. Komisjon tuletas siiski meelde, et trahvide eest kaitse taotlejad peavad püüdma selgelt märkida, millisele teabele nende väited tuginevad, kui nad kaitset taotlevad (vaidlustatud otsuse põhjendus 349).

135    Komisjon mainis lõpuks kokkuvõtteks, et Chiquita tegi mitu avaldust, milles ta selgitas, milline oli olnud tema roll banaani sektoris Lõuna-Euroopas, tuues sealhulgas välja salajase suhtlemise Pacificuga, ning tuletas meelde, et tänu Chiquita panusele algataski ta oma uurimise, mistõttu tuleb järeldada, et see ettevõtja on täitnud oma kohustust teha tihedat koostööd ja käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid arvestades ei oleks temalt trahvide eest kaitse äravõtmine põhjendatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 351 ja 352).

3.     Hagejate esile toodud asjaolud

136    Hagejad väidavad, et komisjon kasutas Chiquita mõjutamiseks õigusvastaseid vahendeid, et omaenda kahtlustele ja eeldustele kinnitust saada, minnes seega vastuollu 2002. aasta koostööteatise mõttega. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et trahvi eest kaitse saamise taotluses ei toonud Chiquita esile ühtegi käesoleva juhtumiga seotud asjaolu ja komisjon ei tugine ka käesolevas asjas toime pandud rikkumise tõendamisel sellele taotlusele. Komisjon lähtus vaidlusaluse juhtumi puhul algusest peale ette kindlaks määratud seisukohast, koostades kõigepealt toimiku konkurentsivastase kartelli kohta ja kasutades seejärel teise juhtumi raames trahvide eest kaitse taotlejat oma väidete tõendamiseks.

137    Hagejad on seisukohal, et kuna komisjon seega lubamatult mõjutas trahvide eest kaitset taotlenud äriühingut, siis komisjon ilmselgelt mitte ainult ei ületanud talle 2002. aasta koostööteatisega antud pädevust ning määrusega nr 1/2003 antud uurimus- ja karistuse määramise pädevust, vaid kasutas oma pädevust ka muul eesmärgil kui need, mille jaoks talle pädevus on antud.

138    Komisjon vaidleb hagejate seisukohtadele vastu ja väidab, et mingit tema tegevust haldusmenetluses ei saa tõlgendada Chiquitale lubamatu surve avaldamisena ega trahvide eest kaitse taotleja suunamisena.

139    Kõigepealt tuleb märkida, et võimu kuritarvitamisega on tegemist siis, kui liidu institutsioon on õigusakti vastu võtnud eranditult või vähemalt peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või konkreetse juhtumi lahendamiseks aluslepingus spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks. Liidu kohtu hinnangul on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või vähemalt peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud (Euroopa Kohtu otsused, 13.11.1990, Fedesa, C‑331/88, EKL, lk I‑4023, punkt 24; 11.11.2004, Ramondín jt vs. komisjon, C‑186/02 P ja C‑188/02 P, EKL, lk I‑10653, punkt 44, ning 16.4.2013, Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu, C‑274/11 ja C‑295/11, punkt 33; Üldkohtu otsused, 27.9.2012, Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, punkt 246, ja 16.1.2014, BP Products North America vs. nõukogu, T‑385/11, punkt 120).

140    Seejärel tuleb mainida, et määrusega nr 1/2003 on komisjonile antud pädevus, mille eesmärk on võimaldada tal täita talle aluslepinguga usaldatud ülesannet, mis seisneb ühisturul konkurentsieeskirjade järgimise tagamises (vt analoogia alusel määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu otsus, 26.6.1980, National Panasonic vs. komisjon, 136/79, EKL, lk 2033, punkt 20, ja Euroopa Kohtu määrus, 17.11.2005, Minoan Lines vs. komisjon, C‑121/04 P, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 34).

141    Lõpuks on 2002. aasta koostööteatises, mille loogikat on kirjeldatud eespool punktides 111–126, üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud meetodid, mis komisjon on endale kehtestanud leebema kohtlemise programmi kohaldamiseks, ning kõnealune teatis tagab sellest tulenevalt ettevõtjatele õiguskindluse (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punktid 211 ja 213).

142    Kuigi koostööteatist ei saa kvalifitseerida õigusnormiks, mida komisjon on igal juhul kohustatud järgima, on sellega siiski kehtestatud järgitavat praktikat väljendavad käitumisreeglid, millest komisjon ei või konkreetsel juhul kõrvale kalduda, ilma et ta tooks esile võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjuseid (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punkt 209 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu otsus, 8.10.2008, Carbone-Lorraine vs. komisjon, T‑73/04, EKL, lk II‑2661, punkt 70).

143    Selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 142 eespool, punkt 71).

144    Lisaks tuleb märkida, et kuigi eespool viidatud kohtupraktika kohaselt võib komisjon tugineda teistest uurimistest pärinevatele tõenditele, et algatada uus uurimine (vt eespool punktid 54 ja 55) ja menetlusi ühendada või eraldada (vt eespool punktid 56 ja 57), ning kuigi vastavalt eespool punktides 121–126 viidatud kohtupraktikale peab trahvide eest kaitse taotleja koostööd tegema „pidevalt”, on komisjon, nagu ta seda vaidlustatud otsuse punktis 351 ise kinnitas, kohustatud „jääma neutraalseks ja hoiduma kaitse taotlejat mõjutamast”.

145    Vastupidi hagejate väidetele ei saa sellegipoolest andmetega, mis nad on esitanud trahvide eest kaitse taotleja õigusvastast mõjutamist puudutava kriitika ja võimu kuritarvitamise väite põhjendamiseks, tõendada, et komisjon rikkus käesoleval juhul neid põhimõtteid. Nii ei võimalda hagejate esile toodud faktid kinnitada väiteid, mille kohaselt „komisjon kasutas Chiquita kui trahvide eest kaitset taotlenud äriühingu mõjutamiseks õigusvastaseid vahendeid, et omaenda kahtlustele ja eeldustele kinnitust saada, minnes seega vastuollu [koostöö]teatise mõttega”, „koostades kõigepealt isiklikele käsikirjalistele märkmetele antud spekulatiivse tõlgenduse põhjal […] toimiku konkurentsivastase kartelli kohta ja [kasutades] seejärel […] teise juhtumi raames trahvide eest kaitse taotlejat selleks, et püüda esimest juhtumit tõendada”.

146    Esiteks ei saa hagejad üldiselt kasutada argumendina seda, et komisjon leidis esmalt, et Chiquita leebema kohtlemise taotlus ei hõlma käesolevat menetlust, ja seejärel „muutis oma arvamust” vaidlustatud otsuses. Nimelt, nagu eespool punktides 113–120 viidatud kohtupraktikas on täpsustatud, on 2002. aasta koostööteatises ette nähtud koostöömenetlus protsess, ning alles selle lõpus annab komisjon trahvide eest kaitse taotlejale lõpliku kaitse trahvide eest või jätab selle andmata olenevalt koostööst, mida viimane on teinud kogu menetluse kestel. Komisjon ei ole seega kohustatud võtma leebema kohtlemise taotluse suhtes lõplikku seisukohta juba vastuväiteteatise esitamise staadiumis (vt selle kohta kohtuotsus Fluorsid ja Minmet vs. komisjon, punkt 120 eespool, punktid 134–136).

147    Asjaolu, et komisjon ei tugine Chiquita algsele leebema kohtlemise taotlusele, mis hõlmas kogu EMP‑d (vt eespool punktid 3, 4 ja 127), tõendina käesolevas asjas toime pandud rikkumise kohta, ei anna samuti tunnistust sellest, et komisjon kuritarvitas hilisema menetluse käigus oma pädevust eesmärgiga panna Chiquitat kinnitama käesolevat kohtuasja puudutavaid asjaolusid. Eespool punktides 121–126 viidatud kohtupraktikast nähtub nimelt, et trahvide eest täielikku kaitset taotleva ettevõtja koostöökohustus hõlmab kohustust teha kogu menetluse kestel pidevalt tihedat ja tõhusat koostööd, mis võib samuti tähendada, et komisjoni esitatud küsimuste põhjal tuleb otsida teavet ja teha avaldusi faktide kohta, mida algne avaldus ei sisaldanud, kuna nagu komisjon kostja vastuse punktis 31 õigesti väidab, on küsimustele vastamine oluline osa trahvide eest kaitse taotlejate koostöökohustusest.

148    Lisaks ilmneb eespool punktides 56 ja 57 viidatud kohtupraktikast, et komisjonil on õigus menetlusi objektiivsetel põhjustel nii eraldada kui ka ühendada. Käesolevas asjas ei esita hagejad andmeid, mis võiksid kahtluse alla seada komisjoni esile toodud põhjused, mille tõttu ta otsustas, et käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et juhtumi COMP/39482 – Eksootilised puuviljad ja juhtumi COMP/39188 – Banaanid asjaolusid tuleb käsitada kahe ilmselgelt eraldi rikkumisena (vt eespool punkt 131).

149    Neil asjaoludel võis komisjon õigusega leida, et niisugusel juhul peab iga trahvide eest kaitse taotleja koostööd tegema kahe erineva uurimise käigus, mis võivad tuleneda samast trahvi eest kaitse saamise taotlusest, mis hõlmab kogu EMP‑d (vt eespool punktid 3, 4 ja 127), ja jätkama koostööd isegi pärast seda, kui ta on saanud lõpliku kaitse rikkumise või rikkumiste suhtes, mida üks uurimistest hõlmab (vt eespool punkt 132).

150    Sellest järeldub, et samuti ei saa nõustuda hagejate argumentidega, mis põhinevad üldisel seisukohal, et Chiquita „kohandas” oma argumente faktidega, nagu komisjon oli neid esitlenud.

151    Sellega seoses tuleb lisaks mainida, et avalduse tegija huvide vastaseid avaldusi tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (Üldkohtu otsus, 26.4.2007, Bolloré jt vs. komisjon, T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EKL, lk II‑947, punkt 166).

152    Kuigi trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja võib küll esitada võimalikult palju süüstavaid tõendeid, on see ettevõtja samas teadlik ka negatiivsetest tagajärgedest, mis võivad olla ebaõigete andmete esitamisel ja milleks võib muu hulgas olla saadud kaitse kaotamine. Oht, et ebaõiged avaldused tuvastatakse ja neile järgnevad tagajärjed, pealegi suureneb, kuna neid avaldusi peavad kinnitama muud tõendid (Euroopa Kohtu otsus, 19.12.2013, Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 138).

153    Lisaks on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et sellise äriühingu avaldus, kes tunnistab enda toime pandud rikkumist, toob kaasa märkimisväärseid õiguslikke ja majanduslikke ohte, mille hulka kuulub ka liikmesriikide kohtutele esitatud kahju hüvitamise nõuded, mille menetlemisel võidakse tugineda sellele, et komisjon on tuvastanud teatud äriühingu toime pandud rikkumise (vt kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, punkt 152 eespool, punktid 140 ja 141 ning seal viidatud kohtupraktika).

154    Võttes teiseks arvesse kohustusi, mis Chiquitale tulenevad tema kui trahvide eest kaitse taotleja menetluslikust staatusest (vt eespool punktid 120–126), ei saa asuda seisukohale, et ainuüksi talle tema staatuse meeldetuletamine kujutaks endast õigusvastase surve avaldamist, nagu väidavad hagejad. Samamoodi ei kinnita miski hagejate väidet, et komisjon „ähvardas Chiquitat, et ta keeldub talle Põhja-Euroopa juhtumis [(juhtum COMP/39188 – Banaanid)] trahvide eest kaitset andmast, et tagada ettevõtja koostöö määravate tõendite leidmiseks ja mõjutada käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid puudutavate Chiquita avalduste laadi”.

155    Lõpuks ei tõenda Chiquita advokaadi A1 ärakuulamisel tehtud avaldus, millele hagejad repliigi 43. joonealuses märkuses viitavad ja millest nähtub, et ärakuulamisel palus komisjon Chiquita advokaatidel C1‑le selgitada, et tuleb olla suhtlusaltim, et komisjon oleks Chiquitalt nõudnud rohkemat kui see, mis on nõutav trahvide eest kaitse taotlejalt oodatava koostööna (vt eespool punktid 121–126). Hagejate viidatud väljavõte tuleb pealegi asetada avalduse kui terviku konteksti, milles A1 ja A2 kaitsesid ennast seoses komisjoni seisukohaga, mis seadis Chiquita koostöötahte kahtluse alla, ja selgitasid, et komisjon ei saa eeldada, et C1 oleks kontrollimistel ülemäära avatud, kui komisjon oli sõnaselgelt palunud, et teda ei hoiatataks ette, et säiliks teatud üllatusmoment. Nii Chiquita advokaatide kui ka eelkõige C1 enda avaldustest selle olukorra kohta ilmneb seega, et C1 kui üksikisik tundis, et teda rünnatakse, ja tajus kontrollimist „vaenulikuna”, kuni advokaadid talle selgitasid, et Chiquita oli otsustanud komisjoniga koostööd teha ja et ta võib seega suhtlemisel avatum olla.

156    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon kasutas mitut survemehhanismi, kuna komisjon teatas Chiquitale mitmes kirjas, et ta kavatseb tema ruumides kontrollimisi läbi viia ja tema töötajaid küsitleda, nõudis, et ta esitaks käesolevas asjas dokumente, mis ta oli juba esitanud Põhja-Euroopat puudutava juhtumi (juhtum COMP/39188 – Banaanid) raames, ning kinnitas, et ta lisas nimetatud juhtumit puudutavad dokumendid käesoleva juhtumi toimikusse.

157    Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjon märkis kostja vastuse punktis 34, ilma et hagejad repliigis talle selles küsimuses vastu oleksid vaielnud, et hagejate väide, mille kohaselt komisjon saatis Chiquitale tulevastest kontrollimistest teatamiseks mitu kirja, on faktiliselt väär. Komisjon kordab sellega seoses juba vaidlustatud otsuse põhjenduses 82 sisalduvat teavet, et ta teavitas Chiquitat üksnes 26. novembril 2007 suuliselt kavatsusest tulla kahe päeva pärast Chiquita ruumidesse ja soovist vestelda C1‑ga. Niisugune teguviis on põhjendatud, et võimaldada Chiquital tagada C1 kohalviibimine kõnealusel päeval, ning see iseenesest ei saa endast kujutada trahvide eest kaitse taotleja lubamatu survestamise mehhanismi. Seejärel ei ole ka palve, et Chiquita esitaks uuesti dokumendid, mis ta oli juba juhtumi COMP/39188 – Banaanid raames esitanud, õigusvastane, vaid see on vältimatult vajalik tingimus selleks, et neid dokumente saaks käesolevas asjas kasutada, nagu nähtub eespool punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktikast. Lõpuks ei tõenda miski hagejate väidet, et komisjon teatas Chiquitale, et ta lisas juhtumi COMP/39188 – Banaanid dokumendid käesoleva juhtumi toimikusse, mistõttu ei anna see väide ka tunnistust komisjonipoolsest võimu kuritarvitamisest.

158    Neljandaks ei tõenda ka toimikumaterjalid, millele hagejad on väljaspool nende konteksti viidanud, et komisjon avaldas trahvide eest kaitse taotlejale lubamatut survet.

159    Esiteks, Chiquita poolt juhtumi COMP/39188 – Banaanid raames esitatud järeldused, millele hagejad viitavad ja mille kohaselt „Ühendkuningriigi/Iirimaa, Lõuna-Euroopa ja Prantsusmaa hindu konkurentidele ei avaldatud”, kirjeldavad seda, kuidas Chiquita teatas neljapäeva hommikuti oma referentshinnad konkurentidele. Juhtum COMP/39482 – Eksootilised puuviljad ei puudutanud aga referentshindu, mistõttu Chiquita poolt käesolevas asjas tehtud avaldused ei lähe vastuollu järeldustega, mis ta esitas juhtumi COMP/39188 – Banaanid raames.

160    Teiseks puudutavad ärakuulamisel Chiquita advokaadi A2 tehtud avaldused, millele hagejad samuti tuginevad ja milles advokaat kinnitas, et 8. aprillist 2005 varasemat aega puudutavad tähelepanekud „ei toeta tingimata komisjoni argumente”, komisjoni võimalust vestelda pärast vastuväiteteatisele Chiquita saadetud vastust veel kord C1‑ga, asjaolusid, mida C1 võib vestluse käigus olla võimeline kommenteerima, ning laiemalt Chiquita vajadust kommenteerida 8. aprillist 2005 – ehk trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamise kuupäevast – varasemat aega puudutavaid fakte. A2 teatas, et Chiquita pidas komisjonile C1‑ga kahe vestluse pakkumist Chiquita kui trahvide eest kaitse taotleja kohustuste seisukohast piisavaks, muu hulgas kuna Chiquita oli otsustanud kommenteerida ainult 8. aprillist 2005 hilisemaid asjaolusid, mis olid vastuväiteteatises esile toodud. Sellises kontekstis ei saa mainimist, et varasemat aega puudutavad tähelepanekud „ei toeta tingimata komisjoni argumente”, tõlgendada avaldusena, mille kohaselt enne 8. aprilli 2005 rikkumist ei toimunud. A2 märkis ärakuulamisel vastupidi selgelt, et Chiquita ei eita, et rikkumine toimus enne 8. aprilli 2005, vaid ta eitab seda, et rikkumine vältas pärast seda kuupäeva edasi.

161    Kolmandaks, ärakuulamisel A2 tehtud avaldus, millele on viidatud repliigi 25. joonealuses märkuses ja mille kohaselt „Chiquita seisukohast näib konkurentsi peadirektoraadil algusest peale olevat ette väljakujundatud nägemus”, „selleks et toetada oma teooriat selle juhtumi kohta, nõudis konkurentsi peadirektoraat Chiquitalt [koostööd], et leida määrava tähtsusega teavet ja tõendeid”, „komisjoni kohustus on siiski esitada oma järelduste kohta tõendeid, mis talle on edastatud, mitte teha järeldusi ja kasutada trahvide eest kaitse taotlejat selleks, et püüda neid tõendada” ning „kui Chiquita saadud ja edastatud teave ei vasta ette väljakujundatud nägemusele, mis konkurentsi peadirektoraadil selle juhtumi kohta on, ei saa Chiquitat selle eest vastutavaks pidada”, tuleb asetada selle konteksti, milleks on vastuseks vaidlusaluse juhtumi vastuväiteteatisele Chiquita kaitse selle vastu, et tal võib seoses kõnealuse juhtumiga jääda trahvide eest kaitse saamata. Hagejate viidatud viimane lause lõpeb nimelt nii: „[K]ui Chiquita saadud ja edastatud teave ei vasta ette väljakujundatud nägemusele, mis konkurentsi peadirektoraadil selle juhtumi kohta on, ei saa Chiquitat selle eest vastutavaks pidada ja konkurentsi peadirektoraat kindlasti ei saa seda kasutada talle trahvide eest kaitse andmisest keeldumiseks.” Sama kehtib A2 avalduste kohta, millele on viidatud repliigi 45. ja 46. joonealuses märkuses ja mis kuuluvad argumentide hulka, millega püütakse vaidlustada juhtumite kaheks jagamist, kuna selle tulemusel peaks kaitse trahvide eest Chiquitalt siseturu teatud osa suhtes ära võetama, kuigi ta sai tingimusliku kaitse kogu selle turu suhtes.

162    Viiendaks kritiseerivad hagejad seda, kuidas komisjon kasutas juhtumi COMP/39188 – Banaanid toimikust pärinevat dokumenti, mis oli selle juhtumi raames toimunud ette teatamata kontrollimiste käigus LVP ruumidest saadud, ehk 11. aprillil 2005 kell 9.57 seoses komisjoni poolt Chiquita koostöö juhtimisega saadetud e‑kirja.

163    Esiteks teavitasid komisjoni esindajad novembris 2007 Chiquita Italia ruumides läbi viidud kontrollimiste käigus selle ettevõtja töötajaid niisuguse dokumendi olemasolust, mis tõendab Chiquita ja hagejate õigusvastast tegevust ja milleks oli 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri, samas kui seda dokumenti käesoleva juhtumi uurimistoimikusse ei lisatud.

164    Komisjon väidab, et novembris 2007 toimunud kontrollimiste käigus ei edastatud Chiquitale koopiat 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjast, vaid komisjoni teenistujad üksnes andsid teada, et Chiquita võib juhtumi COMP/39188 – Banaanid toimikust leida dokumendi, mis annab tunnistust salajasest suhtlemisest 11. aprilli 2005 paiku (vaidlustatud otsuse põhjendus 248). Kõnealuse juhtumi vastuväiteteatise adressaadina oli Chiquital siiski alust selle dokumendiga tutvuda ning talle sellele juurdepääsu võimaldamine oli õiguspärane ja kujutas endast isegi määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikest 2 tulenevat kohustust. Lisaks väidab komisjon, et ta võis dokumenti vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses kasutada, kuna kohtupraktika kohaselt võib ta tõendeid koguda muudest uurimistest, kuivõrd määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 1 kohaselt ei ole keelatud alustada uurimist selleks, et kontrollida niisuguse teabe tõelevastavust, mille ta juhuslikult sai teada varasema kontrollimise käigus, või seda teavet täiendada.

165    Tuleb märkida, et komisjoni väidet, et novembris 2007 toimunud kontrollimiste käigus ei edastatud Chiquitale koopiat kõnealusest dokumendist, vaid vestlusi läbi viinud komisjoni teenistujad üksnes andsid teada, et Chiquita võib Põhja-Euroopat puudutava juhtumi toimikust leida dokumendi, mis annab tunnistust salajasest suhtlemisest 11. aprilli 2005 paiku, kinnitasid Chiquita ja C1 ärakuulamisel ning hagejad ei vaielnud sellele vastu. Arvestades eespool viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt komisjon võib mõne juhtumi tõendeid kasutada teist juhtumit puudutava uurimise lähtepunktina (vt eespool punktid 54 ja 55), ning kohtupraktikat, mille kohaselt trahvide eest kaitse taotleja koostöökohustus hõlmab kogu menetlust ja tähendab kohustust reageerida uutele asjaoludele (vt eespool punktid 121–126), ei ole õigusvastane, kui trahvide eest kaitse taotlejale küsimuse esitamiseks tuginetakse mõne teise juhtumi toimikus sisalduvale dokumendile.

166    Teiseks kritiseerivad hagejad asjaolu, et hiljem näitas komisjon Chiquita töötajatele kahte versiooni 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjast, väites, et need kujutavad endast tõendit P1 ja C1 vahelise ebaseadusliku suhtlemise kohta.

167    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 248, et koopia kõnealusest e‑kirjast edastati Chiquitale pärast olukorda kaardistava kirja saatmist, et võimaldada tal esitada oma seisukoht dokumendi suhtes, mis võib tõendada, et ta jätkas rikkumist pärast leebema kohtlemise taotluse esitamist.

168    Chiquita 5. märtsi 2009. aasta avaldusest ja ärakuulamisel tehtud avaldusest ilmneb siiski, et Chiquita sai enne olukorda kaardistava kirja saatmist e‑kirja mittekonfidentsiaalse versiooni, milles oli märgitud, et kõik kustutatud nimed olid Pacificu töötajate omad, ja alles pärast selle kirja saatmist sai ta versiooni, millest ilmnes, et üks kustutatud nimedest viitas C1‑le, mistõttu sai ta alles sel hetkel aru, et dokument võib tõendada, et Chiquita jätkas rikkumist pärast trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamist.

169    Hagejate ja komisjoni vahel 17. oktoobril ning 6. ja 14. novembril 2008 aset leidnud kirjavahetusest koostoimes hagejate 14. augusti 2008. aasta ja septembri 2008. aasta vastustega komisjoni teabenõuetele ilmneb, et komisjon palus Pacificul esitada kõnealuse e‑kirja mittekonfidentsiaalse versiooni.

170    Eespool punktis 103 ja järgmised analüüsitust ning nimetatud toimikumaterjalidest nähtub, et ajal, kui komisjon edastas kõnealuse e‑kirja Chiquitale, olid hagejad selle dokumendi käesolevas asjas esitanud, mistõttu võis komisjon põhjendatult seda Chiquita suhtes kasutada. Komisjonile ei saa sellega seoses ette heita, et ta edastas Chiquitale dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni, milles olid Pacificu töötajate nimed nende konfidentsiaalsuse kaitsmiseks kustutatud.

171    Siiski on samuti põhjendatud see, et pärast seda, kui ta oli Chiquitale näidanud dokumendi versiooni, milles kõik nimed olid kustutatud ja milles oli ekslikult märgitud, et kõik need on Pacificu töötajate nimed, edastas komisjon Chiquitale versiooni, millest ilmnes, et üks nimedest viitas C1‑le, kuna alles seeläbi oli Chiquital esiteks võimalik mõista, et dokument võib tunnistust anda Pacificu ja Chiquita konkurentsivastasest suhtlemisest pärast trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamist Chiquita poolt, ning teiseks avaldada oma seisukohta tõendi kohta, mille alusel võidi keelduda talle käesolevas asjas trahvide eest kaitset andmast. Komisjon andis trahvi eest kaitse saamise taotluse menetlemisel põhjendatult Chiquitale selle võimaluse ja hagejad ei saa seega talle ette heita, et ta avaldas trahvide eest kaitse taotlejale sellega seoses õigusvastast mõju.

172    Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal tuleb teine väide tagasi lükata.

C –  Väide, et puuduvad piisavad tõendid ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise kohta

173    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole piisavalt tõendanud, et nende tegevus kujutab endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist, ega ole seega täitnud määruse nr 1/2003 artikliga 2 talle pandud tõendamiskohustust.

174    Väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjoni esitatud tõendid ei kinnita institutsiooni kirjeldatud fakte. Teises osas väidavad hagejad, et käesoleva juhtumi asjaolud ei kujuta endast ELTL artikli 101 rikkumist. Esiteks ei ole komisjon suutnud tõendada, et nad osalesid kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, teiseks ei ole komisjon tõendanud, et tegevusel, milles nad osalesid, oli konkurentsivastane eesmärk või tagajärg, kolmandaks ei ole komisjon tõendanud, et see tegevus oli üks ja vältav rikkumine.

1.     Esimene väiteosa, mille kohaselt tõendeid on hinnatud vääralt

a)     Sissejuhatavad märkused

 Tõendamiskoormist puudutavad põhimõtted

175    Määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et konkurentsiõiguse valdkonnas on komisjon rikkumise esinemise üle toimuva vaidluse korral kohustatud tõendama tema tuvastatud rikkumisi ja esitama tõendid, mis õiguslikult piisavalt annavad tunnistust sellest, et rikkumise koosseisu kuuluvad asjaolud on aset leidnud (Euroopa Kohtu otsused, 17.12.1998, Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EKL, lk I‑8417, punkt 58; 6.1.2004, BAI ja komisjon vs. Bayer, C‑2/01 P ja C‑3/01 P, EKL, lk I‑23, punkt 62, ja 22.11.2012, E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, punkt 71; Üldkohtu otsus, 17.9.2007, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EKL, lk II‑3601, punkt 688).

176    Selleks peab ta esitama piisavalt täpsed ja omavahel kokkusobivad tõendid, et tekiks kindel veendumus, et väidatav rikkumine on toime pandud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsused, 28.3.1984, Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, 29/83 ja 30/83, EKL, lk 1679, punkt 20, ja 31.3.1993, Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85 à C‑129/85, EKL, lk I‑1307, punkt 127; Üldkohtu otsused, 21.1.1999, Riviera Auto Service jt vs. komisjon, T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96, EKL, lk II‑93, punkt 47; 27.9.2006, Dresdner Bank jt vs. komisjon, T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP, EKL, lk II‑3567, punkt 62, ja 15.12.2010, E.ON Energie vs. komisjon, T‑141/08, EKL, lk II‑5761, punkt 48).

177    Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni esitatud iga tõend ei pea seoses rikkumise iga elemendiga tingimata vastama neile kriteeriumidele. Piisab sellest, kui institutsiooni esitatud tõendite kogum igakülgselt hinnatuna vastab sellele nõudele (vt kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, punktid 513–523, ja kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

178    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon võib arvesse võtta tõendeid väljastpoolt rikkumisperioodi, kui need tõendid kuuluvad kogumisse, mille komisjon rikkumise tõendamiseks on esitanud (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 2.2.2012, Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, T‑83/08, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 193), ja ta võib tugineda konkurentsivastasest tegevusest hilisematele faktilistele asjaoludele, et kinnitada objektiivse tõendi sisu (Üldkohtu otsus, 27.9.2012, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, T‑82/08, punkt 55).

179    Arvestades, et konkurentsivastaste kokkulepete keeld on üldtuntud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendeid, millest selgelt nähtuks, et asjassepuutuvad ettevõtjad on üksteisega ühendust võtnud. Katkendlikke ja korrapäratuid tõendeid, mis komisjoni valdusesse võivad sattuda, peab igal juhul saama täiendada nendest tehtavate järeldustega, mis võimaldavad taastada asjakohased üksikasjad. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumise korral – olla käsitatavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 7.1.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EKL, lk I‑123, punktid 55–57, ning kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punktid 64 ja 65).

180    Kui komisjon tugineb rikkumise toimepanemise järeldamisel üksnes kõnealuste ettevõtjate tegevusele turul, siis piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte teistsuguses valguses ja võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb seletusest, mille alusel komisjon järeldas, et liidu konkurentsieeskirju on rikutud (vt kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui komisjon tuvastab konkurentsieeskirjade rikkumise, tuginedes eeldusele, et tuvastatud faktiliste asjaolude asetleidmist ei saa seletada muuga kui konkurentsivastase tegevusega, peab liidu kohus asjassepuutuva otsuse tühistama, kui ettevõtjad esitavad argumendid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte teistsuguses valguses ja võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb seletusest, mille alusel komisjon järeldas, et rikkumine on toime pandud. Nimelt niisugusel juhul ei saa asuda seisukohale, et komisjon on tõendanud, et konkurentsiõiguse rikkumine on toime pandud (vt selle kohta kohtuotsused Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 16; Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punktid 126 ja 127, ning 22.11.2012, E.ON Energie vs. komisjon, punkt 175 eespool, punkt 74).

181    Kui komisjon konkurentsiõiguse rikkumise tõendamisel tugineb dokumentaalsetele tõenditele, on asjassepuutuvad ettevõtjad siiski kohustatud mitte pelgalt esitama komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid väitma, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad (Üldkohtu otsused, 20.4.1999, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94, EKL, lk II‑931, punktid 725–728; JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 187, ja 15.12.2010, E.ON Energie vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 55).

182    Mis puudutab tõendeid, millele võib ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamisel tugineda, siis tuleb uuesti märkida, et liidu õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte (vt eespool punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpsemalt ei keela liidu õiguse ükski säte ega üldpõhimõte komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate seletusi. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artiklit 101 rikkuvat tegevust võimatu täita ja see oleks vastuolus talle aluslepingutega antud ülesandega jälgida, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (vt selle kohta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 192).

183    Mis puudutab lõpuks erinevatele tõenditele omistatavat tõenduslikku väärtust, siis tuleb rõhutada, et ainus asjakohane kriteerium vabalt esitatud tõendite hindamisel on nende usutavus (vt Üldkohtu otsus, 8.7.2004, Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, T‑44/00, EKL, lk II‑2223, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsused, 8.7.2004, Dalmine vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 72, ning JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 273). Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usutavus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisu mõistlikkusest ja usaldusväärsusest (Üldkohtu otsus, 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, lk II‑491, punkt 1053). Väga oluliseks tuleb pidada eelkõige asjaolu, et teatud dokument on koostatud otseses seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu otsused, 11.3.1999, Ensidesa vs. komisjon, T‑157/94, EKL, lk II‑707, punkt 312, ja 16.12.2003, Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, T‑5/00 ja T‑6/00, EKL, lk II‑5761, punkt 181) või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt. Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punktid 207, 211 ja 212).

184    Komisjoni kogutud tõendite hindamisel tuleb kohtu kahtlust tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti kui ta menetleb hagi, milles palutakse trahvi määramise otsus tühistada (kohtuotsused JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 177; Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 60, ja 15.12.2010, E.ON Energie vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 51).

185    Viimati kirjeldatud olukorras tuleb nimelt arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on praeguseks sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 ja mis on kohaldatav ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (Euroopa Kohtu otsused, 8.7.1999, Hüls vs. komisjon, C‑199/92 P, EKL, lk I‑4287, punktid 149 ja 150; Montecatini vs. komisjon, C‑235/92 P, EKL, lk I‑4539, punktid 175 ja 176, ning 22.11.2012, E.ON Energie vs. komisjon, punkt 175 eespool, punktid 72 ja 73; kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 178).

186    Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb analüüsida hagejate esitatud kriitikat.

 Kokkuvõte tõenditest, mis komisjon käesolevas asjas on esitanud

187    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 94 ja 95 märkis komisjon, et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni vähemalt 2005. aasta „15. turustusnädalani” kooskõlastasid Chiquita ja Pacific Kreekas, Itaalias ja Portugalis oma kaubandusstrateegiat, kooskõlastades hinnastrateegiat seoses tulevaste hindade, hinnataseme ja hindade muutumise ja/või hinnasuundumustega, ning vahetasid teavet tulevase hindu puudutava tegevuse kohta turul. Komisjon väidab, et salajane koostöö sai alguse Chiquita ja Pacificu vahelisel koosolekul 28. juulil 2004 ja pärast seda sündmust astusid asjaosalised kohe ka muudesse salajastesse kontaktidesse. Nii annavad tõendid tunnistust sellest, et ajavahemikus 2005. aasta veebruarist kuni aprilli alguseni pidasid Chiquita ja Pacific salaja ühendust peaaegu iga nädal.

188    Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 96, et peamised tõendid salajase koostöö kohta on järgmised:

–        siseriikliku uurimise raames Itaalia Guardia di Finanza läbi viidud kontrollimiste käigus saadud dokumendid (P1 märkmed);

–        komisjoni kontrollimiste käigus 28.–30. novembrini 2007 saadud dokumendid ja kontrollimiste käigus tehtud avaldused;

–        ettevõtja avaldused, mille tegi trahvide eest kaitse taotleja Chiquita;

–        vastused teabenõuetele ja hiljem Chiquita esitatud teave.

189    Komisjon teeb seejärel vahet rikkumist kui tervikut puudutavatel tõenditel, milleks on Chiquita avaldused (vaidlustatud otsuse põhjendused 97–101), 28. juuli 2004. aasta koosolekut käsitlevatel tõenditel, milleks on Chiquita avaldused ja P1 märkmed (vaidlustatud otsuse põhjendused 102–120), 2004. aasta augustis aset leidnud jätkukontakte puudutavatel tõenditel, milleks on Chiquita avaldused ja P1 märkmed (vaidlustatud otsuse põhjendused 121–125), ning lõpuks muud 2005. aasta veebruarist aprillini aset leidnud suhtlemist käsitlevatel tõenditel, milleks on P1 poolt P2‑le esmaspäeval, 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud ettevõttesisene e‑kiri, mis sisaldab tabelit pealkirjaga „Chiquita hinnad – 2005”, milles on andmed Chiquita hindade kohta 2005. aasta 9.–15. nädalal, ja sarnane dateerimata tabel, mis leiti P2 kabinetist ning milles on andmed 2005. aasta 6.–13. nädala kohta (põhjendused 126–139).

b)     Tõendite hindamine käesolevas asjas

190    Hagejad väidavad, et hoolimata märkimisväärsetest pingutustest, mis komisjon ja Chiquita on teinud käesolevas asjas kõne all oleva väidetava rikkumise kohta tõendite leidmiseks, seisnevad konkurentidevahelist salajast suhtlemist puudutavad dokumentaalsed „tõendid”, mida komisjon oma väidete kinnitamiseks kasutab, üksnes tagasihoidlikus kolmes komplektis käsikirjalistes märkmetes ja ühes ettevõttesiseses e‑kirjas, mille on koostanud P1, kes oli PFCI endine töötaja, kes suri enam kui aasta enne komisjoni uurimise algust. Hagejad viitavad 28. juuli 2004. aasta lõunasööki puudutavatele P1 märkmetele ja tema kahele leheküljele märkmetele augustist 2004 ning ettevõttesisesele e‑kirjale, mille P1 saatis P2‑le 11. aprillil 2005 kell 9.57.

191    Kuna puuduvad mis tahes muud otsesed dokumentaalsed tõendid ja trahvide eest kaitse taotleja põhjendatud ja tõendatud seletused, põhinevad komisjoni väited üksnes tema tõlgendusel eespool viidatud käsikirjalistele märkmetele ja e‑kirjale. Komisjon tõlgendas neid dokumente aga täiesti vääralt, rebis need kontekstist välja ja üldistas nende hägusat, ebatäpset ja lünklikku sõnastust, jättes seetõttu tähelepanuta arvukad dokumendid ja avaldused, mis oleksid võinud hagejad süüst vabastada ja mille nii Chiquita kui ka PFCI olid komisjonile esitanud.

192    Seega väidavad hagejad, et käsikirjalised märkmed ega e‑kiri ei kujuta endast piisavat tõendit väidetava konkurentsialase tegevuse kohta ning igale kõnealusele dokumendile on võimalik anda täiesti usutav teistsugune tõlgendus.

193    Lisaks väidavad hagejad, et tõlgendusele, mille komisjon nendele dokumentidele on andnud, räägivad selgelt vastu Chiquita ja eelkõige C1 avaldused ning toimikusse esitatud dokumendid.

 P1 märkmed ja 28. juuli 2004. aasta töölõuna

–       P1 märkmete usutavus

194    Hagejad väidavad, et P1 märkmete usutavus on vähene juba nende laadi tõttu ja samuti nende koostaja isiku tõttu, et 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi ajal oli C1‑l ja P1‑l palju õiguspäraseid põhjuseid kohtumiseks ning et kuna märkmed on koostatud pärast kõnealust koosolekut, ei saa neid pidada koosoleku „ajast pärinevateks” tõenditeks.

195    Esiteks tuletavad hagejad meelde, et P1 märkmed leiti isiklikest märkmikest, mis võeti ära tema kodust siseriikliku maksumenetluse käigus, et neid märkmeid ei olnud kunagi kellelegi edastatud ega neid arutatud ning need ei olnudki selleks mõeldud. PFCI‑s oli üldteada, et P1‑l „oli harjumus kontorist lahkudes minna baari ja juua mõni klaas, mõelda päevasündmuste üle ning panna paberile oma isiklikud ideed, mõtted ja arutlused nii oma töö kui eraelu kohta”. Hagejad rõhutavad, et P1 suri 2006. aasta juulis 32‑aastasena ja et seega tuleb tema isiklikest märkmetest järelduste tegemisel olla äärmiselt ettevaatlik, kuivõrd need võivad anda alust igasugusteks tõlgendusteks, seda enam, et need on väga hägusad, seosetud ja lünklikud ning sisaldavad hulganisti kirja- ja grammatikavigu, mis annavad tunnistust sellest, et nende koostaja emakeel ei olnud inglise keel.

196    Lisaks rõhutavad hagejad, et P1 oli vaid 26‑aastane, kui ta Pacificu juures tööle asus, ja ta oli uustulnuk banaanisektoris, kus valitsevad kogenud ärimehed, kellele ta jättis mulje, et ta oli „segaduses” ja „kartis veidi”. Kuigi ta oli „töökas ja täpne” ning rahaasjades „korralik”, oli ta samuti „tundlik, pedantne ja ennast täis”. 28. juuli 2004. aasta töölõuna ajaks oli P1 PFCI juures töötanud ainult seitse kuud, pärast seda, kui ta viidi LVP kontorist Antwerpenis üle Rooma; üleviimine ei läinud ladusalt ja P1 ei olnud heades suhetes oma palju kogenenumate töökaaslastega müügiosakonnas, mistõttu ta oli tööl suhteliselt eraldatud. Kuna ta oli „väga auahne”, püüdis ta siiski võita P2 [konfidentsiaalne] usaldust, lootuses, et talle antakse PFCI‑s või LVP‑s tähtsam töökoht, ning „teda kuuldi sellest sageli fantaseerimas”. Hagejate sõnul võisid need asjaolud kaasa tuua selle, et P1 liialdas oma kirjutistes palju.

197    Eespool punktis 183 on meelde tuletatud, et ainus asjakohane kriteerium vabalt esitatud tõendite hindamisel on nende usutavus, mis sõltub nende päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning sisu mõistlikkusest ja usaldusväärsusest. Samuti on märgitud, et väga oluliseks tuleb pidada eelkõige asjaolu, et teatud dokument on koostatud otseses seoses faktiliste asjaoludega või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt.

198    Neid põhimõtteid arvestades ei saa hagejate argumendid üldiselt seada P1 märkmete usutavust kahtluse alla.

199    Esiteks ei saa nende dokumentide usutavust kahtluse alla seada ei asjaolu, et tegemist oli isiklike märkmikega, milles leidus andmeid mitte ainult nende koostaja töö, vaid ka eraelu kohta, ega ka asjaolu, et märkmikud leiti tema kodust.

200    Asjaolu, et P1 märkmed olid isiklikud ega olnud mõeldud teistele edastamiseks, räägib mitte nende usutavuse kahjuks, vaid kasuks. Kuigi Üldkohus on muude asjaolude hulgas arvesse võtnud seda, et dokumendi koostajal võis olla isiklik huvi faktide ilustamiseks, et esitada oma ülemustele nende ootustele vastav tulemus, ning järeldanud, et dokumendi tõenduslikku väärtust tuleb käsitada väiksemana (vt selle kohta kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 132), ei saa niisugust arutluskäiku kasutada käesolevas asjas, kus see, et P1 märkmed ei olnud mõeldud kellegi poolt lugemiseks, räägib selle kasuks, et märkmed kajastavad ausalt tegelikkust, nagu nende koostaja seda tajus.

201    Seetõttu ei veena Üldkohut hagejate argumendid, mille kohaselt P1 oma isikuomaduste ning positsiooni tõttu PFCI‑s ja banaaniäris püüdis „võita oma ülemuste lugupidamist”, mistõttu võis tal olla kalduvus oma kirjutistes palju liialdada.

202    Teiseks, kuigi märksõnadest koosnevate kõnealuste märkmete lühidus ja asjaolu, et nende koostaja suri juulis 2006 (vaidlustatud otsuse põhjendus 18) ehk veidi aega pärast Guardia di Finanza poolt 30. mail 2006 tema kodus läbi viidud kontrollimist, mille käigus kõnealused dokumendid leiti, ja enne nende komisjonile edastamist juulis 2007, mistõttu ta ei saanud nende sisu selgitada, annavad küll põhjust teatud ettevaatuseks nende märkmete tõlgendamisel, ei sea see märkmete usutavust siiski üldiselt kahtluse alla.

203    Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealused tõendid puudutavad salajast tegevust, mille hulka kuuluvad salaja peetud koosolekud ja miinimumini viidud dokumentatsioon. Arvestades, kui keeruline on sellise tegevuse kohta saada otseseid tõendeid, nagu rikkumise ajast pärinevaid märkmeid või koosolekute kokkuvõtteid, ei saa nende tõenduslikku väärtust kahtluse alla seada pelgalt seetõttu, et need on käsitsi kirjutatud või lünklikud, et need sisaldavad lühendeid või sümboleid ning et need võivad seetõttu tingida vajaduse täiendavate selgituste järele või neid tuleb analüüsida komisjoni valduses oleva muu teabe kontekstis (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 16.6.2011, Solvay vs. komisjon, T‑186/06, EKL, lk II‑2839, punktid 405 ja 406).

204    Käesolevas asjas tuleb pealegi märkida, et vastupidi hagejate väidetele ei ole P1 märkmed segased, vastuolulised ega seosetud. Lisaks ei saa ka asjaolu, et inglise keel ei olnud P1 emakeel, tema märkmete usutavust üldiselt kahtluse alla seada. Kuigi Üldkohus on kokkuvõtte usutavuse hindamisel arvesse võtnud seda, kui palju kokkuvõtte koostaja oskas nende vestluste käigus kasutatud keelt, mille kohta kokkuvõte oli koostatud (vt selle kohta kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 132), siis käesolevas asjas P1 märkmed mitte ainult ei anna tunnistust, et ta oskas inglise keelt hästi, vaid lisaks märkis komisjon – ilma et hagejad oleksid talle vastu vaielnud –, et P1 oli lõpetanud California (Ameerika Ühendriigid) ülikooli, kus ta oli omandanud diplomi ärijuhtimises (vaidlustatud otsuse põhjendus 169), nagu kinnitas ka Pacificu P2 ärakuulamisel. Igal juhul tuleb märkida, et on juba otsustatud, et kuupäeva või allkirja puudumine dokumendil või asjaolu, et see on halvasti kirjutatud, ei võta sellelt dokumendilt kogu tõenduslikku jõudu, eriti juhul, kui selle päritolu, võimalikku kuupäeva ja sisu saab määrata piisava kindlusega (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 11.7.2014, Sasol jt vs. komisjon, T‑541/08, punkt 232 ja seal viidatud kohtupraktika).

205    Kolmandaks ei ole P1 noorus ega tema positsioon PFCI‑s ja üldisemalt banaanisektoris argumendid, mis võiksid tema märkmete usutavuse kahtluse alla seada. C1 avaldused, millele hagejad sellega seoses viitavad, ei lükka seda järeldust ümber. Nagu komisjon väitis, ilma et hagejad oleksid talle vastu vaielnud, viitab P1‑st vähemalt 15 aastat vanema C1 avaldus, mille kohaselt tema esimene mulje P1‑st oli, et tegemist on „pigem segaduses oleva noormehega”, kes „kardab veidi”, kahe mehe esimesele kohtumisele kutseorganisatsiooni Associazione Nazionale Importatori Prodotti Ortofrutticoli (puu- ja juurviljade importijate riiklik ühendus, ANIPO) koosolekul, kus osalesid kogenud ärimehed, keda C1 nimetas „vanade rebaste kambaks”. Komisjon märgib õigesti, et sellises kontekstis ei ole üllatav, et noor ja vähem kogenud inimene tunneb ennast oma esimesel koosolekul ebamugavalt.

206    Lisaks moonutavad hagejad C1 sõnu, väites, et viimane „[m]öönis, et ta ei pidanud [P1] eriti järjekindlaks inimeseks ja et ta ei kujutanud ette, et ta ise võiks [P1‑ga] äritehinguid teha”. Tegelikult ei saa P1 isikut puudutavaid niisuguseid negatiivseid hinnanguid, mis ei sisaldu kuskil ärakuulamise osas, millele hagejad viitavad, vastupidi tuletada ainsast positiivsest hinnangust, mille C1 P2 isikule andis.

207    Mis puudutab hagejate väidet, et „[p]aljud inimesed kinnitasid, et lisaks asjaolule, et [(P1)] oli töökas, rahaasjades täpne ja korralik, oli ta samuti tundlik, pedantne ja ennast täis”, siis tuleb märkida, et hagejad viitavad siinkohal ainult ärakuulamisel P2 tehtud avaldusele, mis oli kooskõlas Pacificu kaitsetaktikaga, mille olid ette valmistanud viimase õigusnõustajad ja mis seisnes P1 isiku usutavuse kahtluse alla seadmises, rõhudes sellele, et tal oli kalduvus oma märkmetes omaenda rolli üle tähtsustada. Lisaks, kuigi P1 oli „ennast täis”, on juba eespool punktides 199–201 tõdetud, et asjaolu, et tema märkmed olid isiklikud ega olnud mõeldud teistele lugemiseks, muudab ebatõenäoliseks oletuse, et oma ülemuste lugupidamise võitmiseks tähtsustas ta ennast oma märkmetes üle. Peale selle räägib hagejate endi esile toodud asjaolu, et P1 oli rahaasjades täpne, pigem tema märkmete usaldusväärsuse kasuks.

208    Neljandaks tuleb samamoodi mainida, nagu komisjon õigesti rõhutab, et ei P1 väidetav eraldatus kontoris ja tema väidetavad suhtlemisraskused kolleegidega ega ka tema väidetavad tööalased püüdlused, mis pealegi on selles vanuses töötaja kohta täiesti tavapärased, ei vähenda tema märkmete usutavust. Lisaks tuleb märkida, et hagejad viitavad oma väidete kinnituseks piiratud tõendusliku väärtusega dokumendile ehk nende õigusnõustaja A3 kirjale, mis koostati seoses vastuväiteteatisele vastamisega.

209    Lõpuks tuleb viiendaks tõdeda, et eespool toodud kaalutlustest nähtub, et hagejad ei ole senini esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis muudaks P1 märkmete usutavuse kaheldavaks, kuid seevastu tuleb märkida, et komisjon on viidanud mitmele asjaolule, mis räägivad nende märkmete usutavuse kasuks (vaidlustatud otsuse põhjendused 115–119), ilma et hagejad oleksid neid ümber lükanud. Nii väidab komisjon, et P1 märkmete usaldusväärsus ning tema hoolsust ja mõistlikkust märkmete tegemisel kinnitab asjaolu, et märkmetes sisalduv teave on kinnitust leidnud ka muudest allikatest.

210    Esiteks ilmneb 14. jaanuari 2004. aasta koosoleku kohta P1 tehtud märkmete võrdlemisel P2 märkmetega, et need ühtivad mitmes küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 167).

211    Teiseks on Portugali puudutavates P1 märkmetes õigesti viidatud sellele, et 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi ajal oli Chiquital Portugalis agent ja Chiquita kavatses seda struktuuri muuta, mida kinnitavad ka mitu Chiquita vastust ning struktuuri skeem ja dokument selle äriühingu 2005. aasta strateegiliste prioriteetide kohta; lisaks on P1 märkmetes Portugali turgu kirjeldatud kui „vähem stabiilset” turgu, kus „hinnad on kõige madalamad”, kui kõrvutada seda kahe teise kõnealuse turuga ehk Kreeka ja Itaaliaga, ning kus Chiquita banaanidel ei ole „esimese kategooria” staatust, ning neid andmeid kinnitavad ka Chiquita edastatud vastus ja hinnakiri ning teabenõuetele Pacificu saadetud vastus. P1 märkmete ja toimikus sisalduvate muude materjalide sellise kattumise võib tuvastada ilma, et see mõjutaks hagejate nende argumentide hilisemat läbivaatamist, mis seisnevad Chiquita avalduste usutavuse kahtluse alla seadmises.

212    Kolmandaks on P1 märkmetes seoses Kreekaga õigesti kirjeldatud Chiquita hierarhilist ülesehitust sellel turul (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 10) ja nendes on mainitud Chiquita ja Pacificu vahelist arutelu koostöö üle veo valdkonnas seoses Salerno (Itaalia) ja Aígio (Kreeka) sadamatega. Pacific möönab, et Pacific ja Chiquita arutasid koostöö üle veo valdkonnas ja nende sihtsadamate osas. Chiquita edastatud 23. veebruari 2005. aasta ettevõttesisene e‑kiri annab samuti tunnistust koosvedamist puudutavatest aruteludest, mis Chiquita avalduste kohaselt vältasid kuni 2006. aasta juunini. 23. veebruari 2005. aasta ettevõttesisese e‑kirja kohta tuleb märkida, et hoolimata erinevatest tõlgendustest, mille pooled sellele annavad, ja sõltumata küsimusest, millist liiki kokkuleppe ja millise turu üle e‑kirjas mainitud arutelu toimus, ilmneb e‑kirjast selgelt, et arutelu puudutas Chiquita ja Pacificu vahelist (võimalikku) koostööd koosvedamise valdkonnas, mis tähendab, et need kaks konkurenti arutasid seda teemat ja kõnealune e‑kiri on seega käsitatav tõendina, mis kinnitab P1 märkmete usutavust.

213    Lisaks viitas P1 Kreekasse kaubamärki Consul kandvate banaanide tarnimise (võimalikule) vähendamisele Chiquita poolt ja ühest Chiquita tabelist nähtub, et viimane tõepoolest vähendas selle kaubamärgiga banaanide müüki alates 2005. aasta 18. nädalast.

214    Neljandaks, mis puudutab P1 märkmeid, mis käsitlevad Pacificu ja Chiquita vahelist strateegilist arutelu seoses Itaalia turuga (ja milles on muu hulgas ära toodud „Consuli vähendamine: 15 000 nädala kohta”, keskendumine Chiquita mahu suurendamisele ning kava „[j]ätta ruumi Bonitale” ja et „Bonita suruks hindu”), siis ilmneb Chiquita hinnakirjadest, et viimane tõepoolest hakkas suurendama oma kõrgema kategooria kaubamärgiga Chiquita banaanide müügimahtu alates 2004. aasta teisest poolest ja kavatses 2005. aasta jooksul hakata märkimisväärselt vähendama madalama kategooria kaubamärgiga Consul banaanide müüki Itaalias.

215    Peale selle kinnitab P1 märkusi Chiquita strateegia kohta seoses Itaaliaga Chiquita ettevõttesisene memorandum, mille koostas C2 teadmiseks C1‑le pärast litsentsisüsteemi lõppemist, mis leidis aset 2005. aasta lõpus (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 35 ja 60. joonealune märkus), ning mis sisaldab Itaalia turu analüüsi sellest süsteemist hilisema ajavahemiku alguses ja milles on esitatud järgmine seisukoht:

„Uue süsteemi alguses oleks olnud eeldatav, et Chiquita ja Bonita vahel on „kitsas” turg. See oli üks põhjustest, miks Chiquita loobus Consuli importimisest. Kahjuks, kui Chiquita tegevus turu tipus on olnud pidev, on Bonita poolt „turu põhjast” turu juhtimine olnud olematu.”

216    On võimalik tunnistada, et see dokument kinnitab P1 märkmetes sisaldunud asjaolu, nimelt selle tõelevastavust, et Chiquita kavatses vähendada oma kaubamärgi Consul müüki kaubamärgi Chiquita kasuks, ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses – mille üle pooled vaidlevad (vaidlustatud otsuse põhjendused 118 ja 119) –, kas see memorandum on tõend Chiquita ja Pacificu konkurentsivastase tegevuse kohta. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 118–120 nähtub nimelt, et komisjon viitas kõnealusele memorandumile ainult kui dokumendile, mis kinnitab P1 märkmete usutavust, mitte kui tõendile 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil sõlmitud kokkuleppe või selle rakendamise kohta (vt sellega seoses ka allpool punktid 257–260).

217    Lisaks, vastupidi hagejate väidetele, ei vähenda asjaolu, et memorandum koostati pärast P1 märkmete kuupäeva, selle tõenduslikku väärtust. Eespool punktis 178 viidatud kohtupraktikast ilmneb nimelt, et komisjon võib arvesse võtta väljastpoolt rikkumisperioodi pärinevaid tõendeid, kui need kuuluvad kaudsete tõendite kogumisse, millele komisjon rikkumise tõendamisel tugineb, ning memorandumis on viidatud ka minevikule ehk seega litsentsisüsteemi perioodile.

218    Hagejad ei lükka eespool kirjeldatud tõendeid repliigis ümber ja piirduvad väitega, et „sellest, et [P1] märkmed sisaldavad teatud ridu, milles on viidatud tõepoolest arutelu esemeks olnud teemadele, või sellest, et teatud hulk faktilisi avaldusi banaanisektori kohta on võimalik avalikkusele kättesaadava teabe tõttu kontrollida, ei saa järeldada, et kõiki märkmeid võib pidada usutavaks tõendiks”. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hagejad ei ole suutnud kummutada komisjon esitatud tõendeid, mida on eespool punktides 210–217 mainitud.

219    Teiseks väidavad hagejad, et 28. juuli 2004. aasta töölõuna ajal oli C1‑l ja P1‑l palju õiguspäraseid põhjuseid kohtumiseks eelkõige seoses ANIPO tulevikuga ning kooshankimise ja -vedamise kokkuleppe võimalusega, mida kinnitavad C1 avaldused. Kuna Chiquital oli litsentsidest puudus ja ta otsis oma mitme konkurendi vahendusel muid tarneallikaid, sõlmis ta niisuguseid kokkuleppeid teistegi konkurentidega ja pöördus PFCI P2 poole, et PFCI‑ga selline kokkulepe sõlmida. Kuna PFCI ei võtnud ettepanekut vastu, kuivõrd ta pidas seda äriliselt ebasoodsaks, väidavad hagejad, et ei ole üllatav, et C1 katsus veel kord õnne, seekord pakkudes sarnast kokkulepet otse kogenematule uustulnukale ehk P1‑le.

220    Need argumendid tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas C1‑l ja P1‑l oli õiguspäraseid põhjuseid kohtumiseks. Nimelt piisab märkimisest, et kuigi sellised õiguspärased põhjused võiksid küll anda nende kohtumisele alternatiivse seletuse, ei kõrvaldaks need muude kohtumiste salajast laadi – eeldusel, et see on tõendatud. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 147 mainis, ei välista väide, et konkurentide vahel leidis aset väidetavalt õiguspäraseid kontakte, mingil juhul, et salajane suhtlemine toimus samuti. Euroopa Kohus on juba rõhutanud, et konkurentsi piiramist võib kokkuleppe eesmärgiks pidada isegi siis, kui konkurentsi piiramine ei ole selle ainus eesmärk, vaid sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (vt Euroopa Kohtu otsus, 6.4.2006, General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EKL, lk I‑3173, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu komisjon õigesti märgib, ei saa hagejad vaidlustatud otsuses tehtud järelduste kahtluse alla seadmiseks piirduda tõendamisega, et suhtlemisel oli ka õiguspärane eesmärk, vaid nad peavad tõendama, et see teenis ainult õiguspärast eesmärki.

221    Kolmandaks väidavad hagejad, et P1 märkmeid ei saa pidada 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil – mis pealegi kestis vaid 40–45 minutit ja leidis aset hotelli kärarikka basseini ääres – toimunud vestluse usutavaks üleskirjutuseks, kuna nagu C1 kinnitas, ei teinud P1 lõunasöögi ajal mingeid märkmeid, mida võiks käsitada lõunasöögi „ajast pärinevate” tõenditena. Need märkmed koostati tõenäoliselt mõnda aega pärast koosolekut ja need kujutavad endast seega isiklikke mõttekäike arutatud teemadel, kajastades P1 seisukohti viisi kohta, kuidas toimuks koostarnimine ja Chiquitaga ühine vedu, nagu C1 seda ka kinnitas.

222    Nagu eespool punktides 183 ja 197 on juba märgitud, tuleb dokumendi tõendusliku väärtuse hindamisel väga oluliseks pidada asjaolu, et dokument on koostatud otseses seoses faktiliste asjaoludega või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et P1 osales 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil ja et teda võib seega pidada selle vahetuks tunnistajaks. Pealegi, kuna lõunasöögil osalenute arv oli väike – st P1, C1 ja C2 – ja kuna P1 oli Pacificu poolel ainus esindaja, ei olnud ta pelgalt tumm pealtvaataja, vaid osales ka vestlustes, mistõttu on tema märkmetel suur tõenduslik väärtus. Asjaolu, et tegemist oli vahetu vestlusega kolme osaleja vahel, muudab vähetõenäoliseks hagejate vihjatud oletuse, et P1 märkmete tõenduslikku väärtust vähendab lõunasöögil olnud müra, mis võis takistada vestluse mõistmist P1 poolt.

223    Sellest tulenevalt võib P1 märkmeid käsitada 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi ajast pärinevate tõenditena, kuigi neid ei tehtud lõunasöögi ajal, vaid veidi aega pärast seda. Nimelt piisab, kui tõdeda, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 õigesti märgib, ei ole samast ajast pärit dokumendi laadiga vastuolus see, kui selles on kajastatud avaldusi, mis on tehtud veidi aega varem, ning miski P1 märkmetes ei viita sellele, et isegi kui need on tehtud pärast sündmuse asetleidmist, ei vasta need sündmuse käigus toimunud vestluste sisule (vt selle kohta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 178 eespool, punkt 39). Asjaolu, et märkmed on sündmuste ja kuupäevade järgi korrapärases kronoloogilises järjestuses, räägib seisukoha kasuks, et need on tehtud vastavate sündmuste toimumise ajal võib äärmisel juhul vaid veidi aega hiljem. Lisaks tuleb meenutada, et eespool punktis 210 on märgitud, et vähemalt ühe sündmuse ehk 14. jaanuari 2004. aasta koosoleku kohta sisaldab toimik ühelt poolt P1 ja teiselt poolt P2 tehtud märkmeid, mis ühtivad mitmes küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 167).

224    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et hagejate argumendid, millega püütakse P1 märkmete usutavust üldiselt kahtluse alla seada, tuleb tagasi lükata.

–       Tõlgendus, mille hagejad 28. juuli 2004. aasta töölõunat puudutavatele märkmetele välja pakuvad

225    Hagejad väidavad, et selleks, et püüda tõendada Chiquita ja PFCI vahel konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimist, tugineb komisjon omaenda tõlgendusele, mis ta on andnud teatud ridadele P1 käsikirjalistes märkmetes (vaidlustatud otsuse põhjendus 105), mida ta esitleb kui Chiquita C1 ja C2 ning PFCI P1 vahel 28. juulil 2004 Roomas restoranis Shangri la Corsetti toimunud töölõuna – mis oli „Chiquita ja Pacificu vahelise salajase koostöö lähtepunkt” – „ajast pärinevaid dokumentaalseid tõendeid”, samas kui mitte ainult nende märkmete tõenduslik väärtus ei ole äärmiselt piiratud, vaid kui arvestada P1 märkmete tegemise konteksti ja asjaolusid, siis on komisjon lisaks neid täiesti vääralt tõlgendanud.

226    Vaidlustatud otsuses selgitab komisjon, et Chiquita C1 ja C2 ning Pacificu P1 vahel 28. juulil 2004 Roomas restoranis Shangri la Corsetti toimunud lõunasöök oli Chiquita ja Pacificu vahelise salajase koostöö lähtepunkt ning et pärast seda koosolekut hakkasid C1 ja P1 teineteisele regulaarselt helistama. Komisjoni sõnul annavad koosoleku ajast pärinevad dokumentaalsed tõendid – ehk P1 märkmed (vaidlustatud otsuse põhjendus 105) – tunnistust sellest, kuidas Chiquita ja Pacific kasutasid seda koosolekut, et seada sisse hindade kooskõlastamise süsteem, mis hiljem edasi arenes (vaidlustatud otsuse põhjendused 102–104).

227    Komisjon väidab, et märkmetest ilmneb, et Chiquita ja Pacific, keda on tähistatud nimega „Bonita”, arutasid oma tegevust Portugalis, Kreekas ja Itaalias ning koostasid oma pideva koostöö jaoks kolmeetapilise „tegevuskava”. Kava kohaselt pidid pooled esimest korda järgmisel nädalal üksteisega ühendust võtma, et kooskõlastada hindu Portugalis, et välja selgitada, kas tuleb „jääda” samale tasemele või hindu „tõsta” või „langetada”. See aspekt on kooskõlas Chiquita avaldusega, mille kohaselt pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut vahetasid C1 ja P1 aeg-ajalt konkreetsemat teavet järgmise nädala hinnasuundumuste kohta, kasutades sõnastust, mis võimaldas mõlemal mõista, kas hinnad peavad tõusma, langema või samaks jääma. Tegevuskava kohaselt pidid pooled teiseks Itaaliat puudutavat strateegiat prioriteetsena käsitama (kasutades väljendit „vaatama kõigepealt Itaaliat”) ja lõpuks ning kolmandaks asetati rõhk nende ühisele strateegiale Kreeka osas (kasutades väljendit „seejärel Kreeka”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 106).

228    Hagejad väidavad vastupidi, et 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevad P1 märkmed kujutavad endast tema enda arusaama lõunasöögil toimunud vestluse teemast, mida kinnitas C1 ja milleks oli „Chiquita võimalus hankida banaane Noboalt Ecuadorist”. Seega tuleb märkmeid tõlgendada kui P1 isiklikke mõtteid selle kohta, kuidas kooshankimise kokkulepe praktikas toimiks.

229    Tuleb meenutada, et eespool punktides 194–224 esitatud kaalutlustest nähtub, et hagejate argumentidega P1 märkmete usutavuse üldiseks eitamiseks ei saa nõustuda ning et nendele märkmetele tuleb vastupidi omistada suur tõenduslik väärtus, kuna need on koostanud asjaolude vahetu tunnistaja ja nende usutavust kinnitavad ka muud tõendid. Neil asjaoludel ei saa nõustuda hagejate oletusega, et kõnealuseid märkmeid tuleb tõlgendada P1 isiklike mõtete, mitte sellise vestluse kajastusena, mis 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil tõepoolest aset leidis.

230    Esiteks on sobilik märkida, et hagejate viidatud C1 avaldus, et lõunasöögil toimunud vestluse teema oli „Chiquita võimalus hankida banaane Noboalt Ecuadorist”, ei lükka komisjoni tõlgendust ümber, kuna selles tõlgenduses ei eitata, et lõunasöögil arutati ka kooshankimise võimalusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 151). Hagejate esitatud tsitaadist ei nähtu siiski, et see teema oli koosolekul ainsana arutusel, ja eespool punktis 220 on juba märgitud, et hagejad ei saa vaidlustatud otsuses tehtud järelduste kahtluse alla seadmiseks piirduda tõendamisega, et suhtlemisel oli ka õiguspärane eesmärk, vaid nad peavad tõendama, et see teenis ainult õiguspärast eesmärki.

231    See tõlgendus, nagu ka väide, et märkmed kajastavad ainult P1 isiklikke mõtteid, tuleb aga tagasi lükata, kuivõrd märkmetest ilmneb selgelt Pacificu ja Chiquita kavatsus oma hindu kooskõlastada.

232    Seega märgib komisjon õigesti, et tõlgendus, mille kohaselt 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevad märkmed kujutavad endast P1 isiklikku mõttekäiku Chiquita võimaluse kohta hankida banaane Noboalt Ecuadorist, ei ühti asjaoluga, et märkmetest ilmneb selgelt, et Chiquita ja Pacific arutasid oma tegevust Portugalis, Kreekas ja Itaalias, et nad nägid ette „iganädalase koostöö hinna säilitamiseks” ja koostasid kolmeetapilise „tegevuskava”, mille kohaselt „[P1]” ja „[C1]” pidid „rääki[ma] järgmisel nädalal Portugalist”, et teha „[o]tsus hindade kohta”, et selgitada välja, kas tuleb jääda samale tasemele või hindu „tõsta” või „langetada”. Selline kirjeldus on kooskõlas Chiquita 22. mai 2008. aasta avaldusega, mille kohaselt pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut vahetasid C1 ja P1 aeg-ajalt konkreetsemat teavet järgmise nädala hinnasuundumuste kohta, kasutades sõnastust, mis võimaldas mõlemal mõista, kas hinnad peavad tõusma, langema või samaks jääma (vaidlustatud otsuse põhjendus 100), ning seda võib pidada tõendatuks, kui Chiquita avalduste kohta hagejate argumente hiljem analüüsides ei selgu vastupidist (vt allpool punkt 336 jj).

233    Teiseks, hagejate tõlgendusega, mille kohaselt märkmetest ilmneb, et C1 andis P1‑le Portugali turust kokkuvõtliku ülevaate, et teavitada uustulnukat kaubandusstruktuurist, milles PFCI tegutseks, kui ta tarniks banaane Chiquitale, ei saa nõustuda, kuna selles on jäetud arvesse võtmata, et märkele, et Portugali turg on „3‑st T2 turust kõige vähem stabiilne”, järgneb väljend „[i]ganädalane koostöö hinna säilitamiseks”, mis – nagu komisjon märgib – ei ole seletatav kavatsusega teavitada uustulnukat Chiquita müügistruktuurist Portugalis.

234    Hagejad väidavad siiski, et tõlgendusele, mille kohaselt väljend „iganädalane koostöö hinna säilitamiseks” annab tunnistust sellest, et Chiquita ja Pacific leppisid kokku hindade alases koostöös, räägivad vastu Chiquita selgitused ja hind, mille PFCI kavatses Portugalis saavutada. Usutavam tõlgendus oleks järelikult see, et C1 selgitas P1‑le, et agendiga töötamine tähendab, et Chiquita teeb agendiga koostööd nädalapõhiselt, et otsustada, milline hind Portugali turu jaoks kindlaks määrata. Teise võimalusena võis P1 ka arvata, et Chiquitaga koosvedamise kokkuleppe sõlmimine loob PFCI‑le võimaluse säilitada oma hinnad, kui ta läheb Portugalis üle iganädalasele teenusele.

235    Kõigepealt ei ole see tõlgendus veenev seetõttu, et arvestades tegevuskava etappi, mis kajastus väljendi „rääkida järgmisel nädalal Portugalist: otsus hindade kohta: status quo, tõsta, langetada. [P1]/[C1]” kasutamises, ilmneb, et Portugali puudutav lause „iganädalane koostöö hinna säilitamiseks” viitab C1 ja P1 vahelisele kahepoolsele koostööle.

236    Seejärel tuleb märkida, et Chiquita ja C1 avaldused, millele hagejad viitavad ja mis kinnitavad, et lõunasöögi vestlusteemad olid kooshankimine ja -vedamine, ei räägi vastu järeldustele, mis komisjon on P1 märkmetest teinud (vt sellega seoses juba eespool punkt 230).

237    Lõpuks väidavad hagejad, et väljendit „iganädalane koostöö hinna säilitamiseks” ei saa tõlgendada viitena konkurentide vahelisele koostööle. Vastasel juhul oleksid P1 ja C1 lähtuvalt Portugali puudutavast „tegevuskavast”, mis kajastus väljendi „rääkida järgmisel nädalal Portugalist: otsus hindade kohta: status quo, tõsta, langetada” pidanud iga nädal alates 32. nädalast „hindade säilitamiseks” ühendust pidama, kuid seda ei ole komisjon tõendanud. Lisaks annavad toimikusse esitatud tõendid, st P1 2. augusti 2004. aasta märkmed ja nädalaaruanne hindade kohta 2004. aasta 32. nädalal otseselt tunnistust sellest, et PFCI eeldas, et ta peab oma hindu Portugalis 32. nädalal langetama. Lisaks jättis komisjon endale sobivalt tähelepanuta, et sõna „tõsta” on P1 märkmetes läbi kriipsutatud.

238    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

239    Esiteks ei saa märget „iganädalane koostöö hinna säilitamiseks” tõlgendada viitena sellele, et hind pidi järgmisel nädalal tingimata samale tasemele jääma, vaid see viitab koostööle, mille eesmärk on üldiselt säilitada hindade teatud stabiilsus iganädalaste arutelude abil, mille käigus pidi otsustatama, kas vastaval nädalal peab hind jääma samale tasemele või tuleb seda tõsta või langetada (lähtuvalt väljendist „tegevuskava: rääkida järgmisel nädalal Portugalist: otsus hindade kohta: status quo, tõsta, langetada”). Seega asjaolu, et Pacific eeldas, et 28. juuli 2004. aasta lõunasöögile järgneval nädalal peab ta oma hindu Portugalis langetama, ei tõenda, et pooled ei leppinud lõunasöögi käigus kokku koostöös hindade valdkonnas. Samamoodi ei sea asjaolu, et sõna „tõsta” on P1 märkmetes läbi kriipsutatud, komisjoni tõlgendust kahtluse alla ja tuleb isegi mainida, et see, et P1 selle sõna Portugaliga seotud järgmise nädala „tegevuskava” puudutavates märkmetes läbi kriipsutas, ühtib hagejate esile toodud asjaoluga, et Pacific tõepoolest eeldas, et ta peab kõnealusel nädalal Portugalis oma hindu langetama.

240    Teiseks, sõltumata sellest, kas komisjon oli kohustatud tõendama, et koostöö, millest on 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevates märkmetes juttu, viidi ellu, ning sõltumata poolte hilisema suhtlemise kohta esitatud tõendite analüüsimisest piisab, kui tõdeda, et asjaolu, et komisjon ei ole esitanud tõendeid konkreetselt selle kohta, et P1 ja C1 olid alates 28. juuli 2004. aasta lõunasöögile järgnenud nädalast ühenduses, ei tõenda, et need kaks meest ei kooskõlastanud oma tegevust selle lõunasöögi käigus.

241    Kolmandaks väidavad hagejad, et Kreekat puudutavatest märkmetest ilmneb, et C1 andis P1‑le lühida ülevaate Chiquita tegevusest Kreekas, et veenda teda kooshankimise kokkuleppe sõlmimise eelistes. Väljendit „aitab Chiquita/Bonita kombinatsiooni suruda” võib seega mõista nii, et see tähendab, et C1 harjutas P1 mõttega varustada kooshankimise kokkuleppe raames konkurenti puuviljade ja litsentsidega. Kuna Chiquital oli litsentse puudu, otsustas ta vähendada oma kaubamärki Consul kandvate banaanide müüki kaubamärki Chiquita kandvate banaanide kasuks, mille eest ta võis saada kõrgemat hinda, ning see seletab järgmist väljendit: „vähendada ka Consulit. Chiquita idee: kõik Chiquita, ainult esimese kategooria kaubamärk”. Selles kontekstis viitab väljend „aitab Chiquita/Bonita kombinatsiooni suruda” Pacificu kaubamärgile Bonita pakutava konkurentsi vähendamisele Chiquita ühepoolse otsuse tõttu suurendada kõrgema kategooria kaubamärgi Chiquita mahtu ja vähendada madalama kategooria kaubamärgi Consul mahtu. Teise võimalusena võib seda väljendit mõista ka nii, et see vastab C1 juhistele PFCI‑lt saadud banaanide kvaliteedi tingimuste kohta.

242    Väljendid „Chiquita hind Kreekas = Itaalias” ja „nad leiavad, et see peaks olema = Bonita puhul Itaalias ja Kreekas” on mõttetud, kuna ei Chiquita ega PFCI hinnad ei olnud Itaalias ja Kreekas võrdsed. Kõnealuste ridade analüüsimisel tuleb seega pidada silmas kooshankimist käsitlevaid arutelusid, nii et need tähendavad, et C1 püüdis P1 veenda sõlmima kooshankimise kokkuleppe, selgitades talle, et kui PFCI impordiks oma litsentside all Chiquita banaane, mis müüakse hiljem kõrge hinnaga, maksaks Chiquita osa sellest hinnast tagasi Pacificule, et hüvitada viimasele tema kaubamärki Bonita kandvate banaanide importimise mahu vähenemise tõttu saamata jäänud tulu. Need väljendid ei tõenda seega, et kaks konkurenti rääkisid oma hinnastrateegiatest või veel vähem tegelikust turuhinnast.

243    Järelikult ei anna miski märkmetes tunnistust sellest, et Chiquita ja PFCI vahel sõlmiti konkurentsivastane kokkulepe hinnastrateegia kohta Kreekas ja komisjon ei ole ka tõendanud, et niisugust kokkulepet oleks rakendatud. Selles suhtes nähtub faktidest üheselt, et PFCI hindade erinevused Kreekas ja Itaalias ei vähenenud, mida need oleksid pidanud tegema, kui oletatav kokkulepe oleks sõlmitud ja ellu viidud.

244    Komisjon kinnitab, et P1 märkmetest ilmneb Kreekas kehtestatud hindade kohta, et Chiquita teatas oma eesmärgist viia Kreekas oma hind samale tasemele Itaalia hinnaga, mis oli kõrgem (nagu nähtub väljendi „Chiquita hind Kreekas = Itaalias” kasutamisest), ja selgitas, et tema hinnangul peaks sama lähenemisviisi kasutama Pacificu kaubamärki Bonita kandvate banaanide suhtes Kreekas ja Itaalias (nagu nähtub väljendist „[Chiquita] leia[b], et see peaks olema = Bonita puhul Itaalias ja Kreekas”. Lisaks leiab komisjon, et Chiquita ja Pacificu hindade omavahelise seostamise viis Kreekas ja Itaalias on väga tundlik teema, mis puudutab kummagi konkurendi hinnastrateegiat (vaidlustatud otsuse põhjendused 109 ja 110).

245    Komisjon täpsustab lisaks, et vaidlustatud otsuses ei ole väidetud, et kaubamärgi Consul müügi vähendamine või „Chiquita/Bonita kombinatsiooni suru[mine]” oli osa hindade kindlaksmääramise kokkuleppest. Seega ei ole põhjust analüüsida hagejate argumente, millega nad soovivad tõendada, et otsuse vähendada kaubamärgi Consul müüki kaubamärgi Chiquita kasuks tegi Chiquita ühepoolselt.

246    Sõltumata sellest, kas Kreekat puudutavad märkmed annavad tunnistust kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest ja kas komisjon pidi tingimata neid kahte õigusvastase tegevuse vormi eristama (vt sellega seoses allpool punkt 437 jj), tuleb tõdeda, et märkmetes ei ole andmeid, mis räägiksid hagejate tõlgenduse kasuks, mille kohaselt need kajastavad vestlusi Pacificu litsentside abil imporditud Chiquita kaubamärgiga banaanide eest saadud kõrgema hinna jagamise teemal. Märkmetest ilmneb vastupidi, et C1 ja P1 rääkisid kavatsustest ja hindade kindlaksmääramise strateegiatest ning et esimene tegi teisele teatavaks oma seisukoha, et Pacific peaks püüdma tõsta oma hinnataseme Kreekas samale tasemele nagu Itaalias (nagu nähtub väljendist „nad leiavad, et see peaks olema = Bonita puhul Itaalias ja Kreekas”). Küsimus, kas tegelikud hinnad vastasid seejärel täpselt nendele kavatsustele, ei ole selles suhtes oluline ja plaanikohase hindade kohandamise ellu viimata jätmine ei saa mingil juhul kummutada järeldust, et märkmetest nähtub, et Chiquita ja Pacific vahetasid teavet oma kavatsuste kohta seoses Kreekas kehtivate hindadega.

247    Neljandaks väidavad hagejad kõigepealt, et Itaaliat puudutavates märkmetes sisalduv väljend „suruda Dole ja Del Monte välja” ei kajasta C1 ja P1 vahelist vestlust, kuna arvestades, et Itaalias moodustas Dole’i ja Del Monte turuosa kokku ligikaudu 40%, ei ole ilmselgelt usutav, et Chiquita ja PFCI, kelle turuosa Itaalias oli ainult ligikaudu 10%, oleksid võinud sellist strateegiat arutada või veel vähem selles kokku leppida, ning seda kinnitas ka C1, kes märkis 18. juuni 2010. aasta kohtuistungil mõtet „suruda Dole ja Del Monte välja” väljendavate P1 märkmete kohta, et „see on ainult üks tegelane, kes ei tea, millest ta räägib” ja et „see on täiesti ebamõistlik”.

248    Hagejad jätkavad seejärel väitega, et väljendeid, mida on kasutatud järgmistes ridades ning mis käsitlevad kaubamärki Consul kandvate banaanide mahu vähendamist ja kaubamärki Chiquita kandvate banaanide mahu suurendamist, tuleb jällegi mõista kui C1 antud selgitusi Chiquita ühepoolse kava kohta keskenduda litsentside nappuse tõttu kaubamärki Chiquita kandvate banaanide tulusamale müügile ning nendest selgitustest järeldas P1, et Chiquita strateegia teeks ruumi kaubamärgile Bonita. Samamoodi kajastavad väljendid „reguleerida pakkumist (Ecuador)” ja „Bonita surub hindu” P1 mõtet, et banaanide Ecuadorist hankimine ka Chiquita jaoks võimaldab Pacificul suruda selles riigis pakkumishindu alla. Kaubamärki Consul kandvate banaanide mahu vähendamise viis Chiquita Itaalias siiski ellu alles peaaegu aasta pärast 28. juuli 2004. aasta lõunasööki, mistõttu ei saa see vähendamine mingil juhul olla seotud selle lõunasöögi ajal arutatud teemaga ega olla ka konkurentsivastase tegevuse tagajärg ning igal juhul ei tähenda ega tõenda isiklikud järeldused, mis P1 tegi C1 selgitustest, mingil juhul, et oleks sõlmitud vähimgi konkurentsivastane kokkulepe turgude jagamiseks või hindade kooskõlastamiseks.

249    Lõpuks väidavad hagejad, et väljendites „kohalik kokkulepe (Itaalia/Portugal/Kreeka)” ja „liiga suur (peakontor). Võimatu” sisalduvaid andmeid tuleb samuti tõlgendada kooshankimise kontekstis ja need tähendavad, et P1 leidis, et kooshankimise kokkulepet on liiga keeruline lõpuni vormistada, kui Chiquita ja PFCI peakontorid on kaasatud, nagu näitas see, et Chiquita peakontori ja LVP vahel peetud varasemad arutelud ei olnud edukad, mistõttu on soovitav sõlmida kokkulepe kohalikul tasandil.

250    Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 112 ilmneb, et komisjon ei väida, et pooled leppisid kokku selles, et tuleb „suruda Dole ja Del Monte [Itaalia turult] välja”, ega ka, et selline kavatsus põhines „kokkuleppel, mis sõlmiti eesmärgiga rünnata kahe võimsa konkurendi seisundit turul, vähendades kaubamärki „Consul” kandvate banaanide mahtu ning seejärel asendades selle kaubamärki „Bonita” kandvate banaanidega ja tõstes hindu”. Järelikult ei ole vaja analüüsida küsimust, kas märkmed seda aspekti tõendavad, ega ka võtta seisukohta nende võimalike seletuste usutavuse suhtes, mis komisjon oma menetlusdokumentides andis kõnealustele ridadele ja mida hagejad peavad „ainult spekulatsioonidel põhinevaks”.

251    Niivõrd, kuivõrd hagejate argumente võib mõista nii, et need on jälle seotud sooviga eitada P1 märkmete usutavust, viidates 18. juuni 2010. aasta ärakuulamisel C1 esitatud väitele, et mõte „suruda Dole ja Del Monte välja” on „täiesti ebamõistlik” ja näitab vaid, et selle koostaja „on ainult üks tegelane, kes ei tea, millest ta räägib”, siis piisab märkimisest, et esiteks on P1 märkmete usutavuse puudumisel põhinevad argumendid juba eespool punktis 194 ja järgmised tagasi lükatud, ning teiseks – arvestades, et hagejate argumente C1 kõikide avalduste kohta analüüsitakse hiljem (vt allpool punkt 336 jj) – ei saa pelk C1 avaldus, mille kohaselt mõte „suruda Dole ja Del Monte välja” on ebamõistlik ning mis selle kontekstis tervikuna lugedes ei ole pealegi päris üheselt mõistetav, tõendada, et pooled seda teemat ei käsitlenud, ega ka, et märkmete kogum ei kajasta 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi ajal toimunud vestlust.

252    Seejärel puudutavad poolte erimeelsused selle üle, kuidas tõlgendada väljendeid „Consuli vähendamine 15 000 nädala kohta” […] Keskendumine Chiquita mahu suurendamisele […] Jätta ruumi Bonitale […] Reguleerida pakkumist (Ecuador)”, küsimust, kas tuleb jõuda järeldusele, et need väljendid kajastavad P1 oma mõttekäiku lähtuvalt C1 selgitustest Chiquita ühepoolse strateegia kohta, mis puudutas Chiquita kaubamärki kandvate banaanide mahu suurendamist, või konkurentide ühist strateegiat, mis oli mõeldud hinnatõusu soodustamiseks ja Ecuadorist hankimise reguleerimiseks oma vastavate kaubamärkidega toodete importimise strateegia varieerimise teel. Sellega seoses tuleb tõdeda, ilma et oleks vaja seisukohta võtta poolte argumentide suhtes, mis puudutavad küsimust, kas turu reguleerimine CMO poolt jättis imporditava mahu paindlikuks või mitte, et hagejate tõlgendusega, mille kohaselt tuleb märkmetest aru saada nii, et need väljendavad ühepoolseid seletusi ja mõttekäike, ei saa nõustuda, kuna sellele räägivad vastu väljend „kohalik kokkulepe”, mis vahetult järgneb kõnealustele väljavõtetele, ja märkmete kogumi väljavõtted, millest ilmneb, et need kajastavad kahepoolseid otsuseid (vt eespool punktid 231, 232 ja 235).

253    See, et hagejad tuletavad meelde, et Chiquita hakkas strateegiat, mis seisnes kaubamärgi Consul mahu vähendamises ja kaubamärgi Chiquita mahu suurendamises, rakendama alles aasta pärast 28. juuli 2004. aasta lõunasööki, ning viide C1 avaldustele, mis kinnitavad, et see strateegia põhines üksnes ettevõttesisestel ärilistel kaalutlustel, puudutavad mitte niivõrd seda, mida arutati 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil, vaid selle lõunasöögi võimalikke tagajärgi ning seega – nagu komisjon õigesti rõhutab – kooskõlastamise tagajärgi.

254    Lõpuks, arvestades kõiki märkmeid ja eespool esitatud kaalutlusi, tuleb tagasi lükata hagejate väide, et väljendeid „kohalik kokkulepe (Itaalia/Portugal/Kreeka)” ja „liiga suur (peakontor). Võimatu” tuleb samuti tõlgendada kooshankimise kontekstis ja need tähendavad, et P1 leidis, et kooshankimise kokkulepet on liiga keeruline lõpuni vormistada, kui Chiquita ja PFCI peakontorid on kaasatud, nagu näitas see, et Chiquita ja LVP peakontorite vahel peetud varasemad arutelud ei olnud edukad, mistõttu oli soovitav sõlmida kokkulepe kohalikul tasandil.

255    Viiendaks ei saa samuti nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt märkmetes „Tegevuskava” pealkirja all esinevatest lausetest ükski ei ole piisavalt selge, et järeldada, et Chiquita ja PFCI tõepoolest sõlmisid omavahel kokkuleppe ja et nad töötasid välja kolmeetapilise tegevuskava oma koostöö elluviimiseks. „Tegevuskava” moodustavad elemendid 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevate P1 märkmete lõpus seisnevad vastupidi kokkuvõttes vestlusest, mis toimus lõunasöögi ajal, ja strateegiast, milles pooled selle käigus kokku leppisid.

256    Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate alternatiivsed seletused ei lükka ümber järeldusi, mis komisjon tegi 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevatest P1 märkmetest.

–       Selliste süüstavate tõendite esinemine, mis kinnitavad konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu

257    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Chiquita ja Pacific sõlmisid töölõuna käigus konkurentsivastase kokkuleppe. Kõik asjaolud, mida komisjon on maininud, et tõendada, et „[P1] märkmed vastavad tegelikkusele”, sobivad kokku ka hagejate esile toodud alternatiivsete tõlgendustega. Ainus täiendav dokument, mis komisjoni arvates kinnitab „[P1] märkusi strateegia kohta”, on Chiquita ettevõttesisene memorandum, mille koostas C2 pärast litsentsisüsteemi lõppu ja mis sisaldab banaanituru analüüsi pärast kõnealuse süsteemi lõppu.

258    Hagejad on seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 118 ja 119 sisalduv komisjoni tõlgendus, mille kohaselt väljend „Bonita poolt „turu põhjast” turu mõjutamine oli olematu” kinnitab, et Chiquita nägi ette, et turgu hakkab juhtima Bonita, ja et ta oli tulemustes pettunud, tuleb tagasi lükata, kuna memorandum ei hõlma analüüsitavat perioodi. Ei saa järeldada, et Chiquita nägi ette, et PFCI hakkab 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil tehtud kokkuleppe tõttu turul teatud kindlal viisil tegutsema, ning loogilisem seletus oleks see, et PFCI toimis lihtsalt teisiti, kui Chiquita oli ühepoolselt ette näinud. Lisaks juba asjaolu, et memorandumis on märgitud, et PFCI mõju oli „täiesti olematu”, räägib selgelt vastu komisjoni avaldustele, mille kohaselt Chiquita ja PFCI rakendasid kokkulepet, mille eesmärk oli tegevust turul omavahel kooskõlastada.

259    Hagejate argumendid tuleb tagasi lükata.

260    Esiteks on eespool juba mainitud, et komisjon viitas kõnealusele memorandumile ainult kui dokumendile, mis kinnitab P1 märkmete usutavust, mitte kui tõendile 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil sõlmitud kokkuleppe või selle rakendamise kohta (vt eespool punkt 216).

261    Teiseks tuleb sõltumata asjaolust, et komisjon märkis, et nende tõendite kogumist, millele ta käesolevas asjas tugines, ilmneb, et pooled viisid 28. juulil 2004 toimunud kooskõlastamist ellu oma järgmiste kontaktide käigus kuni 8. aprillini 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 187–195), ainuüksi 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevate märkmete põhjal meelde tuletada, et kui on olemas dokumentaalne tõend konkurentsivastase kokkuleppe kohta, ei ole komisjon kohustatud esitama tõendeid, mis kinnitaksid kokkuleppe sõlmimist või rakendamist, vaid hoopis hagejad peavad tõendama, et komisjoni esitatud tõendid on ebapiisavad.

262    Sellega seoses nähtub nimelt eespool punktis 181 viidatud kohtupraktikast, et kui komisjon konkurentsiõiguse rikkumise tõendamisel tugineb dokumentaalsetele tõenditele, on asjassepuutuvad ettevõtjad kohustatud mitte pelgalt esitama komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid väitma, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad.

263    Seega ei saa 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevate märkmete usutavust kahtluse alla seada hagejate argumendiga, et juba asjaolu, et memorandumis on märgitud, et PFCI mõju oli „täiesti olematu”, räägib selgelt vastu komisjoni avaldustele, mille kohaselt Chiquita ja PFCI rakendasid kokkulepet, mille eesmärk oli tegevust turul omavahel kooskõlastada.

264    Eespool toodust järeldub, et hagejate argumendid konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu kinnitavate tõendite puudumise kohta ning seega P1 märkmeid ja 28. juuli 2004. aasta lõunasööki käsitlevad argumendid tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Chiquita ja PFCI jätkukontaktid pärast 28. juulit 2004

265    Hagejad vaidlevad vastu komisjoni seisukohale, et hindu puudutavad kontaktid olid Chiquita väidetust sagedasemad ja algasid peaaegu kohe pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut (vaidlustatud otsuse põhjendus 121). Ei PFCI esitatud telefonikõnede loetelu ega kahed P1 märkmed, millele komisjon viitab, ei tõenda, et see nii oli.

–       P1 kõneeristus

266    Tuleb meenutada, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut hakkasid C1 ja P1 teineteisele regulaarselt helistama, tehes seda kokku 15–20 korda septembrist 2004 kuni ligikaudu juunini 2006, ning komisjon viitas sellega seoses P1 mobiiltelefoni kõneeristusele ja novembris 2007 ning 15. veebruaril ja 22. mail 2008 toimunud kontrollimiste käigus C1 ja Chiquita tehtud avaldustele (vaidlustatud otsuse põhjendus 101 ja 160. joonealune märkus).

267    Komisjon väitis, et ajavahemikke veebruarist juulini 2004, oktoobrist detsembrini 2004 ja jaanuarist novembrini 2005 puudutavast P1 mobiiltelefoni kõneeristusest ilmneb, et ta helistas 14 korda C1‑le ja alustas kahte kõnet Chiquita Italiaga. Komisjon märkis lisaks, et Pacific kinnitas, et tal ei ole lauatelefoni kõneeristust ja et mobiiltelefoni kõneeristusi saab ta esitada vaid 2005. aasta kohta, mistõttu kõneeristused, mis puudutavad üksnes P1‑lt C1‑le või Chiquitale tehtud kõnesid, on lünklikud ega anna täielikku pilti (vaidlustatud otsuse põhjendus 101 ja 159. joonealune märkus).

268    Hagejad väidavad, et kuigi komisjoni valduses oli P1 mobiiltelefoni kõneeristus ajavahemike kohta veebruarist juulini 2004, oktoobrist detsembrini 2004 ja jaanuarist novembrini 2005, õnnestus komisjonil tuvastada ainult 14 kõnet P1‑lt C1‑le, mis kõik leidsid aset pärast 20. jaanuari 2005 (vaidlustatud otsuse 159. joonealune märkus), ning ainult kaks kõnet, millest üks kestis 20 sekundit ja teine minuti ja viis sekundit, toimusid ajavahemikus 20. jaanuarist kuni 8. aprillini 2005. Seetõttu ei saa komisjon telefonikõnede loetelu kasutada selleks, et kinnitada oma järeldust, mille kohaselt P1 ja C1 rakendasid 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 konkurentsivastast kokkulepet.

269    Kõigepealt tuleb märkida, nagu komisjon õigesti kinnitab, et kõneeristuste lünklikkuse tõttu (vt eespool punkt 267) ei saa pooltevahelist suhtlemist tõendavate täiendavate kõneeristuste puudumist tõlgendada nii, et sellist suhtlemist ei toimunud. Hagejate argument, et komisjon kasutab kõneeristuste lünklikkust selle oletuse põhjendamiseks, mille kohaselt niisugused kõned toimusid, ja pöörab tõendamiskoormise seega ümber, tuleb siinkohal tagasi lükata, kuna komisjon ei tugine pooltevahelise järjepideva suhtlemissüsteemi kohta tehtud järelduse põhjendamiseks lünklikkusele, vaid tõendite kogumile (vt eespool punktid 187–189), mille hulka kuulub ka kõneeristus, mis annab tunnistust kahest telefonikõnest P1 ja C1 vahel ajavahemikus 2005. aasta jaanuarist kuni aprillini.

270    Seejärel ei saa nende kahe kõne lühidusega tõendada, et vestlustel puudus konkurentsivastane sisu, kuna sisse seatud teabevahetussüsteemis on võimalik kavandatava hinna kohta teavet edastada lühikese ajaga.

271    Lõpuks tuleb hagejate argumente, mille kohaselt ükski komisjoni esitatud tõenditest ei kinnita oletust, et pooled suhtlesid alates 28. juulist 2004 regulaarselt, analüüsida pärast seda, kui on läbi vaadatud hagejate järgmised argumendid, mis puudutavad küsimust, kas komisjon kvalifitseeris käesolevas asjas kõne all oleva rikkumise õigesti „üheks ja vältavaks” ja millega nad soovivad väita, et C1 avaldused räägivad otseselt vastu sellele, et ta suhtles P1‑ga regulaarselt (vt allpool punkt 475 jj).

272    Eespool toodust järeldub, et ainult P1 kõneeristusel põhinevad argumendid tuleb tagasi lükata, kui hagejate hilisemate argumentide analüüsimisel ei selgu vastupidist.

–       P1 märkmed augustist 2004

273    Tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et P1 märkmetest ilmneb, et kahel eraldi juhul augustis 2004 ehk ligikaudu üks ja kaks nädalat pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut oli ta ühenduses Chiquita C1 ja C2‑ga, et arutada tulevasi hindu Kreekas ja Itaalias ning Portugali turu arengut. Komisjoni sõnul on need märkmed tõendid esimeste jätkukontaktide kohta Chiquita ja Pacificu vahel pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut ning need kinnitavad, et see koosolek ei olnud üksikjuhtum, vaid et kooskõlas toona sisse seatud salajase süsteemiga tegelesid pooled süsteemi rakendamiseks jätkutegevusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 122 ja 124).

274    Komisjon märgib esiteks, et kahtedest märkmetest esimestest ilmneb (vaidlustatud otsuse põhjendus 123), et reedel, 6. augustil 2004 (32. nädal) leidis P1 ja C1 vahel aset kontakt, mille käigus vahetati teavet hindade kohta, ja et kuigi aja möödumise tõttu ei ole võimalik kõiki üksikasju tõlgendada, nähtub nendest märkmetest, et pärast seda, kui nad kumbki olid rääkinud oma laevade saabumise ajakavast, arutasid Pacific ja Chiquita hindade küsimust ja vahetasid selle kohta teavet, nagu kinnitab asjaolu, et P1 mainitud hinnad (millest annab tunnistust väljend „Bonita: € 10,75 […] Chiquita € 10,75 [praegu] → mitte alla selle […] Kreeka → € 15,50- € 16,25- sama tase”) on lähedased T2 hindadele, mille Chiquita ja Pacific oma põhiliste klientide puhul selle kontakti toimumise ajal tegelikult saavutasid (vaidlustatud otsuse põhjendus 124).

275    Komisjon kinnitab teiseks, et P1 teistest märkmetest ilmneb, et varsti pärast 11. augustit 2004 toimus Pacificu ja Chiquita vahel teine kontakt, mille käigus P1 ja C2 rääkisid vähemalt (stabiilsetest) turutingimustest Portugali turul, kuna märkmetes on kirjas, et „Chiquita → [C2] [sic] […] Portugal → stabiilne”, ja Portugali sektori stabiilsust kinnitavad tegelikud hinnad, mida Chiquita Portugalis roheliste banaanide eest ajavahemikus 6.–20. augustini 2004 sai (vaidlustatud otsuse põhjendus 125).

276    Hagejad väidavad, et komisjon jätab P1 6. augusti 2004. aasta märkmete tegeliku sisu tähelepanuta (eespool punkt 274) ja tõlgendab neid nii, et need vastaksid tema väidetele. Nii järeldab komisjon pelgalt kolmest reast nendes märkmetes, et pooled rääkisid hindadest, kuna märkmetes mainitud hinnad näivad vastavat T2 hindadele, mida Chiquita ja PFCI Kreekas ja Itaalias tegelikult said, kuid komisjon ei võta üldse arvesse märkmetes sisalduvaid muid hindu ja andmeid.

277    Oma argumentide põhjendamiseks vaidlevad hagejad esiteks vastu komisjoni seisukohale, et märkmetes toodud hinnad vastavad hindadele, mida Chiquita ja Pacific kõnealuses ajavahemikus tegelikult said, ning väidavad teiseks, et märkmetes sisalduvad muud andmed ei ole tõesed, ei vasta tegelikele sündmustele, olid üldteada ja ei vasta „tegevuskavale”, mille C1 ja P1 28. juulil 2004 väidetavalt koostasid.

278    Esiteks tuleb märkida, et arvestades poolte esitatud hinnakirju, ei saa nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt märkmetes toodud hinnad ei vasta hindadele, mida Chiquita ja Pacific tegelikult kohaldasid. Märkmetes on väljend „Bonita: € 10,75 […] Chiquita € 10,75 [praegu] → mitte alla selle […] Kreeka → € 15,50- € 16,25- sama tase” ja hinnakirjad kinnitavad, et:

–        Chiquital oli roheliste banaanide tegelik T2 hind kasti kohta nädalal 33/2004 tema peamiste Kreeka klientide puhul 15,00–15,50 eurot ja roheliste banaanide tegelik T2 hind kasti kohta nädalal 33/2004 enamiku Itaalia klientide puhul 16,00–16,25 eurot;

–        Pacificul oli (kui Pacificu laev saabus Kreekasse) tegelik T2 hind kasti kohta nädalal 31/2004 tema peamiste Kreeka klientide puhul 10,50–10,75 eurot ja tegelik T2 hind kasti kohta nädalal 34/2004 (kui järgmine Pacificu laev saabus Kreekasse) tema peamiste Kreeka klientide puhul 10,25 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 124 ja 192. joonealune märkus).

279    Kõigepealt põhinevad hagejate argumendid, mille kohaselt märkmetes sisalduvad hinnad ei vasta Chiquita tegelikele hindadele, kõikide sõna „Chiquita” taga esinevate numbriliste viidete (11,50–11,75 eurot, 10,50–10,75 eurot, 10,75 eurot ja lõpuks 15,50–16,25 eurot) arvessevõtmisel; kõik need arvud ei vasta aga tingimata Chiquita hindadele. Kuna arvud 10 ja 11 vahel vastavad Pacificu kohaldatud hindadele, võib nende sõna „Chiquita” taha märkimine tähendada, et need vastavad hindadele, mida Chiquita soovitas Pacificul kohaldada, ning seda näib kinnitavat ka märge „mitte alla selle”. Sellega seoses tuleb argument, et kuna PFCI‑l ei toimunud Kreekas 33. nädalal ühtegi müüki, oli tal võimatu oma hindu Chiquitaga sel nädalal kooskõlastada, tagasi lükata, kuna märkmed võivad vabalt puudutada 31. või 34. nädalat, mil Pacificu hinnad pealegi vastasid märkmetes esitatule. Seejärel ei ole hagejatel õnnestunud ümber lükata järeldust, et arvud 15,50 ja 16,25 vastavad hindadele, mida Chiquita kohaldas kõnealuses ajavahemikus oma Kreeka ja Itaalia klientidele. Lõpuks tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt ei ole märkmetes viidatud Itaaliale, kuna isegi kui nendes ei ole seda riiki otseselt mainitud, annavad väljend „Kreeka → € 15,50- € 16,25- sama tase” ja eespool punktis 278 ära toodud tegelik hinnatase tunnistust sellest, nagu komisjon õigesti väidab, et märkmetes oli võrreldud Chiquita kasti hinda Kreekas ja Itaalias.

280    Teiseks väidavad hagejad tõenditele tuginedes, et väljendid „[m]e läheme sinna järgmisel nädalal. 93 000 kasti 2 nädalaks” pealkirja „Kreeka” all ja „→ Bonita: € 10,75 → 0,25 (transport)” ei vasta tegelikkusele, võttes arvesse teatud andmeid banaanide koguste kohta, mis PFCI tarnis Kreekasse 2004. ja 2005. aastal, ja banaanide Kreekasse vedamise kulusid, ning ei nõustu komisjoni poolt sellega seoses välja pakutud seletustega, pidades neid spekulatsiooniks, mis ei saa olla ei usutav ega loogiline, samas kui komisjon väidab samuti tõenditele tuginedes sama hagejate tõlgenduse kohta.

281    Tuleb tõdeda, et komisjon piirdus vaidlustatud otsuses seisukohaga, et kõnealustest märkmetest ilmneb, et P1 ja C1 suhtlesid reedel, 6. augustil 2004, et paljude viidete põhjal tulevastele hindadele on ilmselge, et mõlema ettevõtja tulevase hindadealase tegevuse kohta vahetati teavet, et hindadega seotud andmed, mida arutati, puudutasid hindu Kreekas ja Itaalias, mida kinnitas asjaolu, et märkmetes mainitud hinnad vastasid tegelikult saadud hindadele, ning et aja möödumise tõttu ei ole võimalik kogu ülejäänud teavet tõlgendada (vt eespool punkt 274). Seega, kuna ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et ülejäänud andmed võimaldavad komisjoni tõlgenduse ümber lükata, kuivõrd hagejad üksnes kinnitavad ja püüavad tõendada, et need andmed „ei ole tõesed ega vasta tegelikele sündmustele”, puudub Üldkohtul vajadus võtta seisukohta argumentide ja tõendite kohta, mis pooled nende andmete kohta on esitanud.

282    Kolmandaks väidavad hagejad, et lisaks väärale teabele sisaldavad märkmed ka andmeid, mis 32. nädalal olid üldteada. Tuleb aga tõdeda samamoodi nagu komisjon, et see võib üksnes näidata, et konkurentsivastase suhtlemise käigus vahetasid pooled ka teavet, mida võis saada muudest allikatest. Sellega seoses tuleb pealegi märkida, et konkurendi seisukoht ühe või teise teabe suhtes, mis on pakkumise ja nõudluse tingimuste seisukohast oluline ning mida on võimalik saada muul viisil, kui asjaomaste ettevõtjatega vesteldes, ja selle mõju turu arengule ei ole oma olemuselt kättesaadav avalik teave (Üldkohtu otsused, 14.3.2013, Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, T‑588/08, punkt 279).

283    Neljandaks väidavad hagejad 2004. aasta augusti teiste märkmete kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 125) (vt eespool punkt 275), et komisjon ei selgita, kuidas need märkmed annavad tunnistust P1 ja C2 vahelisest mis tahes suhtlemisest või mis tahes kokkuleppe rakendamisest, ning et väide, et C2 teatas, et hind jääb Portugalis muutumatuks, võib olla kuulujutt, mida P1 kuulis PFCI ruumides.

284    Need argumendid tuleb siiski tagasi lükata, kuna kõiki juba hinnatud tõendeid arvesse võttes on põhjust järeldada 2004. aasta augusti teistes märkmetes sisalduvast väljendist „Chiquita → [C2] [sic] […] Portugal → stabiilne”, et P1 ja C2 vahel leidis aset kontakt, mille käigus teine teatas esimesele, et hinnad jäävad Portugalis stabiilseks, seda enam, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite kohta, mille kohaselt see, et C2 teatas, et hinnad jäävad stabiilseks, oli „kuulujutt”, mida P1 oli kuulnud, ning et nende tegelike hindade stabiilsust, mida Chiquita sai roheliste banaanide eest Portugalis ajavahemikus 6.–20. augustini 2004, kinnitab Chiquita Portugalis asuva agendi hinnakiri.

285    Lõpuks väidavad hagejad viiendaks, et jätkukontaktid, mille toimumist komisjon 6. augusti 2004. aasta märkmetest järeldas, ei vastanud „tegevuskavale”, mille C1 ja P1 28. juulil 2004 väidetavalt koostasid, kuna komisjoni poolt „tegevuskavale” antud tõlgenduse kohaselt keskendusid Chiquita ja PFCI ainult oma ühisele strateegiale Kreeka osas, pärast seda kui nad olid kaalunud ühist strateegiat Portugali ja Itaalia jaoks. Komisjon ei ole aga esitanud ühtegi tõendit võimalike jätkukontaktide kohta seoses nende kahe riigiga.

286    Need argumendid tuleb tagasi lükata. Nimelt, mitte ainult 2004. aasta augusti kahtedest märkmetest ei nähtu, et pooled rääkisid nii Portugalist (vt eespool punktide 283 ja 284) ja kaudselt Itaaliast (vt eespool punktid 278 ja 279) kui ka Kreekast, vaid lisaks märgib komisjon õigesti, et tema tõendite usutavust ei saa kahtluse alla seada ainuüksi asjaoluga, et poolte kooskõlastatud tegevus ei järginud hoolikalt 28. juuli 2004. aasta „tegevuskavas” kindlaks määratud korda.

287    Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate argumendid, millega nad soovivad ümber lükata tõendeid pärast 28. juulit 2004 Chiquita ja PFCI vahel toimunud suhtlemise kohta, tuleb tagasi lükata.

 Täiendav suhtlemine veebruarist 2005 kuni aprillini 2005

288    Hagejad väidavad, et komisjon tugineb ainult ettevõttesisesele e‑kirjale, mille P1 saatis P2‑le 11. aprillil 2005 kell 9.57 (vaidlustatud otsuse põhjendus 127) ja dateerimata tabelile, mis kannab pealkirja „Chiquita hinnad – 2005” (vaidlustatud otsuse põhjendus 130), selleks et tõendada, et „hindade kooskõlastamine toimus 2005. aasta 6. nädalast kuni 15. nädalani peaaegu igal nädalal”, samas kui neid dokumente tuleb pidada seguks esiteks P1 märkmetest, teiseks tema ülesannetest PFCI siseaudiitorina ning lõpuks tema kalduvusest oma ülemuste lugupidamise võitmiseks liialdada.

289    Hagejad tuginevad esiteks asjaoludele, mis peaksid tõendama, et P1‑l ei olnud hindade valdkonnas PFCI‑s mingit vastutust ja et ta tegeles võrdleva analüüsiga avalikult kättesaadava teabe alusel, teiseks annavad 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjale oma tõlgenduse, mis seisneb eelkõige väitmises, et miski ei viita sellele, et selles sisalduvad andmed pärinevad Chiquitalt, ning väidavad lõpuks ja kolmandaks, et seda tõlgendust kinnitavad Chiquita ja C1 avaldused.

–       Vaidlustatud otsus

290    Tuleb meenutada, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et Pacificu ja Chiquita poolt 28. juuli 2004. aasta koosolekul sisse seatud hindade kooskõlastamise süsteemi jätkamist ja rakendamist tõendavad Pacificu ettevõttesisene e‑kiri, mille P1 saatis oma ülemusele P2‑le ([konfidentsiaalne]) esmaspäeval, 11. aprillil 2005 (2005. aasta 15. nädal) kell 9.57, ja dateerimata tabel, mis kannab pealkirja „Chiquita hinnad – 2005” ja mis sisaldab teavet Chiquita hindade kohta 2005. aasta 6.–13. nädalal. Komisjoni sõnul annavad need dokumendid koos tunnistust sellest, et hindu puudutav salajane koostöö toimus veebruarist 2005 kuni aprilli 2005 alguseni Pacificu P1 ja Chiquita C1 vahel peaaegu igal nädalal (nädalad 6/2005–15/2005) (vaidlustatud otsuse põhjendus 126).

291    Komisjon selgitab, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas teatas P1 P2‑le nende kontaktide sisust, mis tal hiljaaegu olid C1‑ga hinnakartelli teemal toimunud (nagu nähtub väljendist „Allpool on viimane teave [C1‑ga] arutatud hindade kohta”), sealhulgas edastas tundlikku teavet Chiquita hinnakujunduse kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 127). Komisjon väidab seejärel, et e‑kirjas sisalduvast tabelist ilmnevad Chiquita banaanide 2005. aasta 9.–15. nädala hinnad (nagu nähtub väljendist „Chiquita hinnad – 2005 […] brutohind eurodes”), mis on kaubamärkide (Chiquita ja Consul) ning riikide (Itaalia, Kreeka ja Portugal) haaval eraldi ära toodud. Mis puudutab esmaspäeval, 11. aprillil 2005 alanud nädalat ehk 15. nädalat, siis on hindade juurde märgitud „f”, mis tähendab forecast (prognoos) ja millest ilmneb salajane koostöö tulevaste hindade küsimuses. Chiquitale Itaalias, Kreekas ja Portugalis ette nähtud hinnad vastavad lisaks T2 hindadele, mida Chiquita tegelikult oma peamistelt klientidelt sellel nädalal sai (vaidlustatud otsuse põhjendus 128).

292    Komisjon jätkab märkimisega, et viitega Chiquita hindadele, mis on tabelis erinevate nädalate kohta esitatud, nähtub hulgast tabeli all esinevatest selgitavatest märkustest nende salajaste kontaktide sisu, mis toimusid peaaegu igal nädalal P1 ja C1 vahel tulevaste hindade teemal. Märkustes on kirjas: „10. nädal: ta tõstab P & S [Portugal ja Hispaania] meie tasemeni”; „13. nädal: Chiquita tunnetab survet langetada hindu üksnes Itaalias (pärast lihavõtteid). Leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata”; „14. nädal: Chiquita tunnetab survet langetada hindu Itaalias, eriti põhjaosas. Ta helistab, et paluda, et me lepiksime kokku oma järgmise nädala strateegias ja et me püüaksime mitte muuta”; „15. nädal: – […] ma rääkisin [C1‑ga] ja ta annab juhised jätta kõik hinnad muutmata” (vaidlustatud otsuse põhjendus 129).

293    Komisjoni sõnul tõendab salajase suhtlemise peaaegu iganädalast toimumist ajavahemikus 2005. aasta veebruarist aprillini ka dateerimata tabel, mis kannab pealkirja „Chiquita hinnad – 2005” ja mis leiti paberkandjal Pacificu P2 kabinetist samast kiirköitjast nagu 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri ning mis seisneb e‑kirjas sisalduva tabeli varasemas versioonis (vaidlustatud otsuse põhjendus 130). Komisjon märgib, et kui 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e-kirjas sisalduv tabel puudutas 2005. aasta 9.–15. nädalat, siis dateerimata tabel „Chiquita hinnad – 2005” puudutab 2005. aasta 6.–13. nädalat ja sisaldab 10. ja 13. nädala kohta samu selgitavaid märkusi nagu 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas sisalduv tabel (nagu nähtub järgmistest väljenditest: „10. nädal: ta tõstab P & S [Portugal ja Hispaania] meie tasemeni”; „13. nädal: Chiquita tunnetab survet langetada hindu üksnes Itaalias (pärast lihavõtteid). Leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata”). See asjaolu kinnitab – nagu märkis P1 oma 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e-kirjas (kus sisaldub väljend „Allpool on viimane teave [C1‑ga] arutatud hindade kohta”) –, et P1 ajakohastas tabelit ja selgitavaid märkusi regulaarselt, peaaegu igal nädalal salajase koostöö raames, mida ta tegi C1‑ga seoses roheliste banaanide nädalahindadega Portugalis, Kreekas ja Itaalias (vaidlustatud otsuse põhjendus 131).

–       11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja kontekst ja asjaolud

294    Esiteks kinnitavad hagejad, et P1‑l ei olnud kunagi Pacificus vähimatki vastutust müügi ega müügimahtude või hindade kindlaksmääramise valdkonnas.

295    Need argumendid tuleb tagasi lükata. Nimelt tuleb mainida, et komisjon märkis, ilma et hagejad oleksid talle selles küsimuses tulemuslikult vastu vaielnud, et sõltumata P1 vastutusalast Pacificus viibis ja osales P1 ettevõttesisestel koosolekutel, kus räägiti hindadest, et ta andis P2‑le aru oma salajasest suhtlemisest Chiquitaga ja et ta arutas hindade küsimust Pacificu müügiga tegeleva üksuse liikmetega, näiteks P3‑ga, millest annab tunnistust 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e-kiri, mis sisaldab muu hulgas järgmisi väljendeid: „Ma teatasin [P3‑le] ja [P4‑le], et Aldi jäi 15. nädalaks muutumatuks”; „[P3] ütleb mulle pidevalt, et Itaalias hinnad langevad”.

296    Samuti esitab komisjon hulga tõendeid, mille eesmärk on näidata, et P1 oli PFCI juhtimisse otseselt kaasatud, nimelt:

–        tema märkmete erinevad väljavõtted, mis annavad tunnistust tema põhjalikust kaasatusest kõikidesse banaanikaubanduse valdkondadesse, eelkõige hindade, mahtude, litsentside ja tarnetega seotud küsimustes ning klientide ja muude turuosalistega (näiteks sadama valdajad) suhtlemises, ja tema vestlustest PFCI töötajate ja P2‑ga ning tema töölähetustest;

–        Chiquita C1‑lt 23. veebruaril 2005 C3‑le ja C4‑le saadetud imporditeemaline e‑kiri, milles on P1 mainitud kui kontaktisikut ja vahendajat Chiquita töötajate ja P2 vahel, ning 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e-kiri (vt eespool punktid 290–292);

–        hulk dokumente Pacificu kontrollimise kohta.

297    Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga (vaidlustatud otsuse põhjendus 324) märkida, et asjaolu, et nii 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri kui ka dateerimata tabel, mis sisaldab teavet Chiquita hindade kohta 2005. aasta 6.–13. nädalal, leiti P2 kabinetist trükituna ja kiirköitjasse paigutatuna, näitab, et Pacific kasutas P1 „kogutud” teavet.

298    Mis puudutab hagejate väidet, et „[P1‑l] ei olnud müügi küsimuses ega mahtude või hindade kindlaksmääramisel mingit otsustuspädevust ja ta ei olnud ka kaasatud ühtegi arutellu, mille käigus määrati kindlaks hinnatase”, ning et „miski toimikus ei tõenda, et [P1] tõepoolest edastas Chiquita kohta teavet müügiesindajate meeskonnale”, siis tuleb tõdeda, et neil ei ole õnnestunud komisjoni tõendeid ümber lükata.

299    E-kiri, mille P1 saatis 11. aprillil 2005 kell 11.24 P2‑le ja teistele Pacificu juhtivtöötajatele ning millele hagejad viitavad, ei lükka seda järeldust ümber. See dokument ei tõenda nimelt, et P1 ei olnud hindade kindlaksmääramisse kaasatud.

300    Hagejad väidavad sellega seoses, et P1 juhtis 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas tähelepanu sellele, et kuigi „[P3] ütles talle pidevalt, et Itaalias hinnad langevad 0,75–1,00 eurot”, arvas ta, et „[PFCI] peab saama Itaalias jääda 17,00 euro juurde”. Samal päeval kell 11.24 saadetud e‑kirjast, mis sisaldab iganädalast hinnaaruannet 15. nädala kohta, ilmneb, et PFCI hinnad Itaalias olid tõepoolest langenud 0,45 euro võrra ülemäärase laojäägi tõttu, mis tõendab selgelt, et erinevalt P3‑st ei olnud P1 üldse kaasatud PFCI hindade kindlaksmääramisse ja et Chiquita hinnad, mis 15. nädalal ei muutunud, ei avaldanud PFCI hindade kindlaksmääramisele mingit otsustavat mõju.

301    Need argumendid lükkas komisjon juba vaidlustatud otsuse põhjendustes 137 ja 138 ümber, ilma et hagejatel oleks õnnestunud nendes põhjendustes antud seletusi Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides kahtluse alla seada. Nii tõdes komisjon, et nende kahe e-kirja teema oli ilmselgelt erinev, kuivõrd esimeses oli märgitud, et Itaalias hinnad üldiselt langevad, kuid esineb põhjuseid, mille tõttu püüda hoida hindu muutumatuna, samas kui teine, mis kajastab Pacificu ettevõttesiseseid arutelusid hinnakujunduse üle, sisaldas hindadealast teavet, mis oli mõeldud Pacificu iganädalase aruande jaoks, ning need e‑kirjad näitasid seega, et Pacificul oli selge ettekujutus hinnatasemest, mida tema müügitöötajad pidid kohaldama enne arutelu klientidega (vaidlustatud otsuse põhjendused 137 ja 138). Komisjon järeldab seega õigesti, et esimene e‑kiri hõlmas ex ante teavet Chiquita kavandatavate hindade kohta, samas kui teine käsitles ex post iganädalast ülevaadet läbirääkimistest klientidega Itaalias, mistõttu võib mõistlikult asuda seisukohale, et teine e‑kiri põhineb ajakohastatud teabel, mis muutsid P1 algset hinnangut. P1 esitas pealegi teises e‑kirjas põhjused, miks ta lõpuks kaalus hindade langetamist, ehk hindade langemine Põhja-Itaalias, värskelt saabunud banaanide kogus ja Pacificu müümata jäänud laojääk. Asjaolu, et P1 saatis need kaks e-kirja, annab vastupidi hagejate väidetele tunnistust sellest, et ta oli Pacificus kaasatud hindade kindlaksmääramisse.

302    Lõpuks ei saa nõustuda ka hagejate argumendiga, mille kohaselt asjaolu, et Pacificu hinnad Itaalias langesid 2005. aasta 15. nädalal, samas kui Chiquita hinnad pidid jääma muutumatuks, osutab sellele, et viimastel ei olnud mingit mõju esimestele. Nimelt, pelk asjaolu, et ettevõtja ei rakenda kooskõlastatud hindu, ei saa tõendada, et liidu konkurentsiõiguse rikkumist ei ole toime pandud (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 30.4.2009, CD-Contact Data vs. komisjon, T‑18/03, EKL, lk II‑1021, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika), ja lisaks nähtub eelmises punktis esitatust, et kell 9.57 saadetud e‑kiri, mis sisaldas Chiquita hindade tabelit, puudutas Pacificu kavandatavaid hindu ja kell 11.24 saadetud e‑kirjas oli täpselt selgitatud, miks tegelikud hinnad nendest kavatsustest kõrvale kaldusid. See ei saa tõendada, et kavandatavate hindade kooskõlastamine ei mõjutanud tegelikke hindu.

303    Kokkuvõtteks tuleb seoses hagejate argumentidega, mis puudutavad P1 rolli, meelde tuletada, et igal juhul vastavalt kohtupraktikale ei eelda ettevõtjale ELTL artikli 101 rikkumise süükspanemine selle rikkumisega seotud ettevõtja aktsionäride või peamiste juhtide tegevust või isegi nende teadlikkust rikkumisest, vaid niisuguse isiku tegevust, kellel on õigus ettevõtja nimel tegutseda (Euroopa Kohtu otsus, 7.6.1983, Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EKL, lk 1825, punkt 97; Üldkohtu otsused, 20.3.2002, Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, T‑15/99, EKL, lk II‑1613, punkt 58, ning Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 581). Hagejad ei ole aga suutnud ümber lükata komisjoni esitatud tõendeid, mis seisnevad eelkõige Pacificu põhikirjas ja millega ta tõendas, et P1 oli selline isik.

304    Neil asjaoludel on igal juhul asjakohatu hagejate argument, et P1‑l ei olnud hindade kindlaksmääramise lõplikku vastutust, ja see tuleb tagasi lükata (vt selle kohta kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 582).

305    Teiseks tuleb tõdeda, et hagejate argumendid, millega nad soovivad tõendada, et P1 tegeles võrdleva analüüsiga avalikult kättesaadava teabe alusel, ei lükka ümber asjaolu, et samuti sai ta C1‑lt konkurentsivastast teavet. Seega asjaolu, et P2 palus P1‑l analüüsida avalikult kättesaadavaid arvandmeid, nagu nähtub 8. detsembri 2004. aasta e‑kirjast, ei tõenda, et Pacificul ei olnud konfidentsiaalset teavet Chiquita hindade kohta. E‑kirjas sisalduv avaldus, mille kohaselt Pacificul ei olnud muud sõltumatut kontrollimise allikat kui Sopisco, ei võimalda jõuda järeldusele, et Pacificul ei olnud otseseid allikaid teabe saamiseks konkurentide hindade kohta.

306    Lõpuks ja kolmandaks on juba eespool punktis 220 tõdetud, et tõik, et konkurentide vahel toimus asjaolude asetleidmise ajal ka õiguspärane suhtlemine, mis on tõendatud ettevõttesisese e‑kirjaga, mille C1 saatis 23. veebruaril 2005 ja millele hagejad viitavad, ei tõenda, et konkurentsivastane suhtlemine puudus. Komisjon tunnistas, et P1 ja C1 pidasid rikkumise ajal kõnelusi kooshankimise ja -vedamise teemal (vaidlustatud otsuse põhjendus 152). Siiski, nagu juba eespool punktis 220 on meenutatud, on Euroopa Kohus rõhutanud, et konkurentsi piiramist võib kokkuleppe eesmärgiks pidada isegi siis, kui konkurentsi piiramine ei ole selle ainus eesmärk, vaid sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (vt kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punkt 220 eespool, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

–       11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja tõlgendus, mille hagejad välja pakuvad

307    Hagejad väidavad, et miski 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas ei viita sellele, et selles sisalduv teave oleks saadud konkurentidelt või et see ei oleks e‑kirja saatmise ajal veel olnud avalikult kättesaadav. Pealegi oli see teave väär.

308    Esiteks viitavad mitu e‑kirjas sisalduvat väidet faktidele, mis olid turul üldteada. Nii on 13. nädalat puudutavates märkmetes mainitud, et „Chiquita tunnetab survet langetada hindu üksnes Itaalias (pärast lihavõtteid)”. Hinnad hakkavad aga igal aastal turul pärast lihavõtteid langema, mida aga P1 võib-olla ei teadnud. Samamoodi pidi turul üldteada olema, et laev Wong tarnib Di Leonardole peatselt suure koguse. Nimelt, kuna laev Wong saabus juba 4. aprillil 2005, oli Ravenna sadamas (Itaalia) lossitud kogus vähemalt mõni päev enne seda kuupäeva teada, mistõttu Di Leonardo teavitas Chiquitat ja PFCI‑d kui oma varustajaid sellest, et tal ei ole neilt suurt kogust vaja.

309    Nende argumentidega ei saa nõustuda, kuna eelkõige põhinevad need 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas sisalduvate andmete osalisel tsiteerimisel. Nii jätavad hagejad mainimata, et väljendile „Chiquita tunnetab survet langetada hindu üksnes Itaalias (pärast lihavõtteid)” järgneb tulevase hinnakujunduse kohta kokkuleppe sõlmimist tõendav märge ehk järgmine väljend: „Leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata”. Samamoodi rõhutavad hagejad, et laeva Wong saabumine 14. nädalal oli turul üldteada, kuid jätavad tähelepanuta, et P1 tõi selgelt välja selle teabe allika, kuivõrd ta märkis järgmist:

„Allpool on viimane teave [C1‑ga] arutatud hindade kohta. Tema rääkiski mulle Di Leonardost/Wongist.”

310    Samasugust liini järgides vaikivad hagejad muudest e‑kirjas esitatud andmetest, mida ei saa pidada seotuks ainult üldiste turutingimustega või avalikku või klientidelt pärinevat teavet sisaldavaks, vaid mis annavad vastupidi tunnistust sellest, et Pacific arutas tulevasi ja kavandatavaid hindu Chiquitaga. Nii on e‑kirjas muu hulgas järgmised väljendid: „Ta helistas, et paluda, et me jagaksime oma järgmise nädala strateegiat ja püüaksime hindu säilitada”; „Allpool on viimane teave [C1‑ga] arutatud hindade kohta” või ka „15. nädal: – […] ma rääkisin [C1‑ga] ja ta annab juhised jätta kõik hinnad muutmata”. Need elemendid annavad tunnistust konkurentsivastasest suhtlemisest P1 ja C1 vahel, sõltumata hagejate esile toodud asjaolust, et P1 ei kirjutanud C1 nime õigesti, ning neid ei saa tõlgendada kui „õiguspärase suhtlemise käigus 2005. aasta alguses [C1] tehtud üldiste avalduste ilustatud versioone, mis võimaldasid [P1‑l] rõhutada oma väidetavaid teadmisi ja rolli banaanisektoris”, nagu väidavad hagejad.

311    Sellega seoses tuleb tagasi lükata ka hagejate argumendid, mis seisnevad väites, et kuna 13. ja 14. nädalat puudutavates märkmetes ei ole C1 nimeliselt mainitud, on võimatu teada saada, kellele asesõna „ta” viitab, ning ei saa jõuda järeldusele, et väljendid „leppisime omavahel kokku” või „ta helistas, et paluda, et me jagaksime oma strateegiat” viitavad C1‑le või mis tahes teisele Chiquita töötajale, kui need võivad lihtsalt viidata PFCI sisemistele aruteludele. Nimelt, arvestades väljendites „Allpool on viimane teave [C1‑ga] arutatud hindade kohta” ning „Ma rääkisin [C1‑ga] ja ta annab juhised jätta kõik hinnad muutmata” sisalduvaid andmeid, seda, et kõik kõnealused laused seostuvad Chiquita hindade tabeliga, ning kõiki komisjoni kogutud tõendeid (vt eespool punktid 188 ja 189), võis komisjon õiguspäraselt jõuda järeldusele, et väljendid „leppisime omavahel kokku” või „ta helistas, et paluda, et me jagaksime oma strateegiat” viitavad C1‑le.

312    Teiseks väidavad hagejad, et miski e‑kirjas ei viita sellele, et teave saadi enne, kui see oli turul avaldatud, ega et see pärines Chiquitalt, ning et komisjon ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit. Näiteks 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja saatmise hetkel ehk 2005. aasta 15. nädala esmaspäeval ei olnud 9.–14. nädala hindu puudutav teave enam päevakohane ja oli juba turul teada, mistõttu võis P1 hõlpsasti saada selle teabe PFCI müügiosakonnalt klientidega peetud läbirääkimisi jälgides või ka avalikult kättesaadava teabe hulgast.

313    Samamoodi väidavad hagejad, et 15. nädalat puudutava teabe puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata e‑kirja saatmise kellaajale, mis oli 9.57. Nimelt, kuigi ei ole võimalik kindlaks teha, millisel hetkel P1 e‑kirja teatud muud osad koostas, on tõenäoline, et 15. nädalat puudutava teabe lisas ta samal hommikul pärast seda, kui ta oli müügiosakonna ühe liikmega rääkinud Chiquita selle nädala hindadest, millest tema kliendid olid talle teada andnud. See seletus on täielikult kooskõlas Chiquita hinna kindlaksmääramise ja sellest turu teavitamisega, mis üldiselt toimus esmaspäeva hommikul pärast kella üheksat, ning Chiquita kinnitas sellega seoses, et „võib mõistlikult oletada, et esmaspäeva hommikul kell 9.57 olid kliendid juba Chiquita jooksva nädala hinnast teadlikud”. Lisaks, isegi kui P1 ei saanud teavet Chiquita hindade kohta klientidelt, siis Chiquita märkis, et „kui üldised turutingimused jäid enam-vähem samaks, nagu [C1] korduvalt oma vestlustes meile teatas, oli loogiline ja [P1] võis juba enne esmaspäeva hommikut kindel olla, et Chiquita hind järgmisel nädalal ei muutu”.

314    Tuleb mainida, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et Pacific kinnitas, et tema iganädalased läbirääkimised oma Itaalia klientidega algasid esmaspäeva hommikul kella kümne ajal, kuid need ei lõppenud tingimata sel ajal ning sageli toimusid enam kui ühed läbirääkimised ja üks müük kliendile nädala jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendus 135), mida ka hagejad oma menetlusdokumentides kinnitasid, väites samas, et esmaspäeva hommikul Itaalias hindade kindlaksmääramise ajaks oli PFCI Chiquita hinnad oma klientidelt juba teada saanud. Kreeka ja Portugali kohta kinnitasid hagejad, et müük toimus ka individuaalselt. Kuna PFCI ei saanud nende kahe riigi jaoks iganädalasi tarneid, vaid tarned toimusid iga kahe nädala tagant, hakkasid müügiesindajad klientidega ühendust võtma ligikaudu kümme päeva enne laeva ettenähtud saabumisaega ja läbirääkimised jätkusid kuni kokkuleppe sõlmimiseni hindade ja mahu kohta. Asjaolu, et Portugalis ja Kreekas määras Chiquita oma järgmise nädala tarnete hinnad kindlaks neljapäeval ja reedel, tähendas, et PFCI, kelle tarned ja müük toimusid nendes riikides üksnes kaks korda kuus, sai Chiquita hindadest oma klientidelt eelnevalt teada ja võttis oma hindade kindlaksmääramisel neid muude turul kogutud andmete hulgas arvesse.

315    Seda arvestades ei ole vähemalt Itaalia hindade puhul tõenäoline, et P1 lisas 15. nädalat puudutavad andmed enne e‑kirja saatmist samal hommikul pärast seda, kui müügiosakonna töötaja oli talle teatanud Chiquita hinna, mille ta oli teada saanud oma klientidelt. Chiquita avaldusi tuleb selles kontekstis pealegi mõista kontekstis, milles need on tehtud, ehk Chiquita kaitse raames pärast komisjoni kirja, milles komisjon kaardistas olukorra ja märkis, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja tõttu on tal põhjust kahelda selles, et Chiquita lõpetas oma rikkuva tegevuse trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamise kuupäeval ehk 8. aprillil 2005, ning see oleks võinud anda alust jätta talle käesolevas asjas trahvide eest kaitse andmata. Chiquital oli seega konkreetne põhjus väita, et P1 võis Chiquita 15. nädala hinnad esmaspäeva hommikul enne e‑kirja saatmist teada saada muust allikast kui C1, see tähendab tõendada, et C1 ja P1 pärast 8. aprilli 2005 enam ühendust ei pidanud.

316    Mis puudutab Chiquita avaldust vastuseks olukorda kaardistavale kirjale, siis märkis Chiquita selles, et esmalt arvas ta, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri kajastas Pacificu ettevõttesisest arutelu, kuna ta sai selle dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni, milles kõik nimed olid kustutatud, ja talle teatati ekslikult, et nimed viitasid Pacificu töötajatele. Seevastu ei märkinud Chiquita selles, nagu hagejad väidavad, et ta arvas alguses, et Pacific sai e‑kirjas sisalduvad andmed teada turult.

317    Lisaks annab e‑kirjas kasutatud sõnastus ehk väljend „15. nädal: – […] ma rääkisin [C1‑ga] ja ta annab juhised jätta kõik hinnad muutmata” tunnistust sellest, et teave Chiquita prognoositavate hindade kohta pärines Chiquitalt endalt, mitte teatud klientidelt. See räägib ka vastu oletusele, et P1 ise järeldas, et hinnad jäävad muutumatuks seetõttu, et üldised turutingimused jäid enam-vähem samaks.

318    Mis puudutab 9.–14. nädalat käsitleva teabe konfidentsiaalsust, siis järeldas komisjon õigesti, et on tõenäoline, et seda teavet ei vahetatud esimest korda 11. aprillil 2005, vaid varem, kui see teave oli veel tundlik, ning et hagejad valisid kõnealuse teabe konfidentsiaalsuse hindamise aja seega valesti (vaidlustatud otsuse põhjendused 126–131, vt eespool punktid 290–293). Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon märkis, et asjaolu, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjast ilmnes teabe vahetamine varasemate nädalate kohta, on seletatav Chiquitaga peetud arutelu puudutava tabeli regulaarse ajakohastamisega, mida tõendab dateerimata tabel pealkirjaga „Chiquita – Hinnad 2005”, mis puudutab 6.–13. nädalat ja sisaldab Chiquitaga toimunud suhtlemise kohta sama sõnastust nagu 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri (vaidlustatud otsuse põhjendused 130 ja 131, vt eespool punkt 293). Seega ei saa nõustuda hagejate väitega, et ka dateerimata tabel ei võimalda kindlaks teha, milline isik võis selles sisalduva teabe edastada, millisel hetkel see teave edastati ja kas sel ajal oli see teave konkurentsi seisukohast tundlik.

319    Igal juhul, isegi kui pooled oleksid vahetanud ka teavet, mille nad võisid saada muudest allikatest, tuleb sarnaselt komisjoniga (vaidlustatud otsuse põhjendus 155) märkida, et konkurentidevaheline suhtlemine ei muutu õiguspäraseks seetõttu, et banaanide hinnad olid selles sektoris laialdaselt teada.

320    Konkurentidevaheline teabevahetus ei muutu nimelt õiguspäraseks seetõttu, et see teave või osa sellest on avalikult teada, kuna iga ettevõtja peab sõltumatult otsustama, mil viisil ta kavatseb siseturul tegutseda. Kuigi sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust oma tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevastele meetmetele mõistlikult kohandada, välistab see rangelt igasuguse ettevõtjatevahelise otsese või kaudse suhtlemise, mille eesmärk või tagajärg on kas mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ise on otsustatud või kavatsetakse hakata turul tegutsema (vt Üldkohtu otsus, 24.10.1991, Rhône-Poulenc vs. komisjon, T‑1/89, EKL, lk II‑867, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

321    Sellega seoses tuleb pealegi uuesti märkida, nagu seda juba eespool punktis 282 on tehtud, et konkurendi seisukoht ühe või teise teabe suhtes, mis on pakkumise ja nõudluse tingimuste seisukohast oluline ning mida on võimalik saada muul viisil kui asjaomaste ettevõtjatega vesteldes, ja selle mõju turu arengule ei ole oma olemuselt kättesaadav avalik teave (kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 279).

322    Lisaks tuleb märkida, et hindu puudutava teabe korrapärase vahetamise mõjul võib kunstlikult suureneda läbipaistvus turul, kus konkurents on juba nõrgem, arvestades spetsiifilist õiguslikku raamistikku ja konkurentide vahel teabe vahetamist (vt selle kohta kohtuotsused Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 179 eespool, punkt 281; Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 405).

323    Samuti tuleb tagasi lükata hagejate väide, et teave hindade kohta oli klientidele teada enne, kui konkurente hindadest teavitati, ja et seetõttu oli seda teavet võimalik turul koguda. Isegi kui see asjaolu oleks tõendatud, ei tähenda see, et konkurentidele hinnakirjade saatmise hetkel kujutasid need hinnad juba objektiivset teavet turu kohta, mida oli võimalik kohe leida. Otse saatmine võimaldas konkurentidel neist andmetest teada saada palju lihtsamini, kiiremini ja vahetumalt kui turu kaudu. Lisaks võimaldas eelnev saatmine neil luua vastastikuse kindluse õhkkonna seoses nende tulevase hinnapoliitikaga (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 8.7.2008, Lafarge vs. komisjon, T‑54/03, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 463).

324    Mis puudutab lõpuks hagejate väidet, et edastatud teave hindade kohta oli asjaomase ettevõtja klientidele teada enne selle avaldamist konkurentidele ja et seetõttu oleksid konkurendid võinud avaldatud teavet juba turult koguda, siis tuleb meenutada, et konkurentsivastase tahte tõendamiseks piisab ainuüksi asjaolust, et ettevõtja sai konkurente puudutavat teavet, mida sõltumatu ettevõtja hoiab kui ärisaladust (Üldkohtu otsused, 24.10.1991, Atochem vs. komisjon, T‑3/89, EKL, lk II‑1177, punkt 54; 10.3.1992, Solvay vs. komisjon, T‑12/89, EKL, lk II‑907, punkt 100; 12.7.2001, Tate & Lyle jt vs. komisjon, T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98, EKL, lk II‑2035, punkt 66; 8.7.2008, BPB vs. komisjon, T‑53/03, EKL, lk II‑1333, punkt 154, ja Lafarge vs. komisjon, punkt 323 eespool, punkt 462).

325    Kolmandaks ei saa 11. aprillil 2005 kell 11.24 saadetud e‑kiri vastupidi hagejate väidetele tõendada, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas sisalduv teave ei ole tõene ja seetõttu kaotab see e‑kiri igasuguse usutavuse, kuna eespool punktides 299–301 on juba tõdetud, et nende kahe e‑kirja ese on ilmselgelt erinev, kuivõrd esimene hõlmas ex ante teavet Chiquita kavandatavate hindade kohta, samas kui teine käsitles ex post iganädalast ülevaadet läbirääkimistest klientidega Itaalias ning põhines ajakohastatud teabel hindade langemise kohta Põhja-Itaalias, värskelt saabunud banaanide koguse kohta ja Pacificu müümata jäänud laojäägi kohta.

326    Lõpuks väidavad hagejad neljandaks, et 2005. aasta 9.–10. ja 10.–11. nädalal Chiquita hindade vaheldumine, millele on 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas viidatud, ei vasta tõele. Kui P1 ja C1 oleksid tõepoolest regulaarselt hindade küsimust arutanud, oleks olnud vähemalt eeldatav, et Chiquita hinnad, mis P1 üles tähendas, on tõesed. Komisjon püüab seega varjata asjaolu, et tema esitatud dokumentides märgitud hinnad ei vastanud tegelikele hindadele.

327    Komisjon vaidleb sellele seisukohale vastu ja väidab esiteks, et e‑kirjas mainitud hinnad vastasid tegelikele hindadele, ja teiseks, et hindade üle peetud arutelud, mida 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri kajastab, on konkurentsivastased isegi juhul, kui need ei ole kooskõlas hiljem tegelikult saadud hindadega.

328    Piisab, kui tõdeda, et igal juhul, isegi kui oletada, et hiljem tegelikult kohaldatud hinnad ei vastanud kavandatud hindadele, mille kohta pooled teavet vahetasid, ei kõrvalda see teabevahetuse konkurentsivastasust, kuna konkurentide vahel teabe vahetamine võib olla konkurentsieeskirjadega vastuolus, kui selle tõttu seoses kõnealuse turu toimimisega teadmatus väheneb või kaob, mille tulemusel tekib ettevõtjate vahel konkurentsipiirang. Lisaks, sarnaselt muude aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on ELTL artikli 101 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist (Euroopa Kohtu otsus, 4.6.2009, T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EKL, lk I‑4529, punktid 31, 35 ja 38, ning kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 545).

329    Konkreetsemalt asjaolu, et kooskõlastatud tegevusel ei ole otsest mõju hinnatasemele, ei takista asuda seisukohale, et see tegevus piiras konkurentsi asjassepuutuvate ettevõtjate vahel (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 20.3.2002, Dansk Rørindustri vs. komisjon, T‑21/99, EKL, lk II‑1681, punkt 140, ning Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 546).

330    Sellega seoses tuleb märkida, et turul tegelikult kohaldatavaid hindu võivad mõjutada välistegurid, mida keelatud kokkuleppe pooled ei kontrolli, nagu üldine majanduse areng, nõudluse muutumine konkreetses sektoris või klientide jõud läbirääkimistel (kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 547).

331    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et hagejatel ei ole õnnestunud ümber lükata komisjoni järeldusi Chiquita ja Pacificu omavahelise suhtlemise kohta ajavahemikus veebruarist kuni aprillini 2005. Seega tuleb tagasi lükata ka hagejate järeldus, et kui tõepoolest tuleks asuda seisukohale, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri kajastas C1 ja P1 vahel hindade üle peetud arutelusid, sisaldab see e‑kiri ainult kaudseid tõendeid kõige enam nelja kontakti kohta nende kahe mehe vahel seoses 2005. aasta 10., 13., 14. ja 15. nädalaga.

–       Chiquita ja C1 avaldused 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja kohta

332    Hagejad väidavad, et nende tõlgendus 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjale on täielikult kooskõlas Chiquita ja C1 antud tõlgendusega, ning nad viitavad sellega seoses C1 mitmesugustele avaldustele.

333    Ilma et oleks vaja kõiki hagejate viidatud väljavõtteid läbi vaadata, piisab märkimisest, nagu seda on juba eespool tehtud (vt eespool punkt 315) – ning kui Chiquita ja C1 avaldustel põhinevate hagejate argumentide hilisemal analüüsimisel ei selgu teisiti (vt allpool punkt 336 jj) –, et kõnealuste avalduste eesmärk oli lükata ümber komisjoni süüdistus, mille kohaselt Chiquita jätkas rikkumise toimepanemist pärast 8. aprilli 2005 ehk kuupäeva, mil ta esitas trahvi eest kaitse saamise taotluse, ning seda tõendab 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri. Seega ei ole üllatav, et Chiquita ja C1 selleteemalistes avaldustes on püütud väita, et e‑kiri ei anna tunnistust konkurentsivastasest teabevahetusest, mis leidis aset pärast 8. aprilli 2005.

334    Seevastu ei ole Chiquita ja C1 oma avaldustes kinnitanud, et see e‑kiri ei kajasta varem toimunud konkurentsivastaseid arutelusid, nagu nähtub eelkõige C1 ütlustest, mis sisalduvad Chiquita 13. oktoobri 2009. aasta avalduses.

335    Sellest järeldub, et tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, millega nad väidavad, et Chiquita avaldused kinnitavad nende tõlgendust 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjale.

 Chiquita ja C1 avaldused

336    Hagejad väidavad, et komisjon tõlgendab Chiquita ja eriti C1 avaldusi täiesti vääralt. Hagejate sõnul räägivad need avaldused komisjoni järeldustele sõnaselgelt vastu ja näivad hoopis olevat kooskõlas alternatiivsete seletustega, mis Pacific andis komisjoni esitatud dokumentaalsete tõendite kohta.

337    Komisjon väidab, et Chiquita avaldused on rikkumise tuvastamisega üldiselt kooskõlas ja vastavad dokumentaalsetele tõenditele, kuigi need avaldused sisaldavad teatud kaitseargumente.

–       Sissejuhatavad märkused

338    Tuleb meenutada, et nagu juba eespool punktis 182 märgitud, kehtib liidu õiguses tõendite vaba hindamise põhimõte ning liidu õiguse ükski säte ega üldpõhimõte ei keela komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate seletusi.

339    Mis puudutab Chiquita avalduste usutavuse taset, siis tuleb märkida, et käesolevas asjas võis Chiquita kui kartelli esimene avalikustaja mõistlikult loota, et ta saab trahvi eest täieliku kaitse vastavalt 2002. aasta koostööteatise punktile 8. Seetõttu ei saa välistada, et ta võis kalduda avalikustatud rikkumise olulisust maksimeerima, et oma konkurente turul kahjustada (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 3.3.2011, Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EKL, lk II‑477, punkt 64).

340    See ei tähenda siiski, et Chiquita avaldusi tuleb pidada täiesti ebausutavaks. Nii on otsustatud, et kuigi teatud umbusk õigusvastase kartelli peamiste osaliste vabatahtlike avalduste suhtes on mõistetav, ei tekita trahvi vähendamiseks koostööteatise kohaldamise taotlemine tingimata ajendit esitada moonutatud tõendeid süüdistuse esemeks oleva kartelli teiste osaliste kohta. Nimelt, arvestades koostööteatises ette nähtud menetlusele omast loogikat, võib mis tahes katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja siiruse ja koostöö täielikkuse ning seega seada ohtu tema võimaluse sellest menetlusest täielikult kasu saada (vt selle kohta Üldkohtu otsused Siemens vs. komisjon, punkt 339 eespool, punkt 65, ja 30.11.2011, Quinn Barlo jt vs. komisjon, T‑208/06, EKL, lk II‑7953, punkt 53).

341    Lisaks, nagu eespool punktides 151–153 on märgitud, tuleb avalduse tegija huvide vastaseid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks ja kuigi trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja võib küll esitada võimalikult palju süüstavaid tõendeid, on see ettevõtja samas teadlik ka negatiivsetest tagajärgedest, mis võivad olla ebaõigete andmete esitamisel ja milleks võib muu hulgas olla saadud kaitse kaotamine, kuna oht, et ebaõiged avaldused tuvastatakse ja neile järgnevad kõnealused tagajärjed, suureneb seetõttu, et neid avaldusi peavad kinnitama muud tõendid. Samamoodi toob äriühingu tehtud avaldus, millega ta võtab enda toime pandud rikkumise omaks, kaasa märkimisväärseid õiguslikke ja majanduslikke riske, sealhulgas eelkõige oht, et siseriiklikele kohtutele esitatakse kahju hüvitamise nõuded, milles võidakse tugineda asjaolule, et komisjon on tuvastanud selle äriühingu toime pandud rikkumise.

342    Kuna Chiquita avaldustele vaidlevad vastu teised ettevõtjad, kellele samuti ühise kokkuleppe sõlmimist süüks pandi, peavad neid avaldusi siiski toetama muud tõendid, et ühise kokkuleppe olemasolu ja ulatust saaks pidada piisavalt tõendatuks (vt selle kohta Üldkohtu otsused Siemens vs. komisjon, punkt 339 eespool, punkt 66; 16.6.2011, Bavaria vs. komisjon, T‑235/07, EKL, lk II‑3229, punkt 79, ja Polimeri Europa vs. komisjon, punkt 57 eespool, punkt 54).

343    C1 avalduste kohta tuleb rõhutada esiteks, et tema ütlusi ei saa pidada Chiquita avaldustest erinevaks ega sõltumatuks, mitte ainult kuna ta töötas selles äriühingus alates 1989. aastast ehk oma karjäärist suure osa vältel ja jätkuvalt ka komisjoni uurimise ajal, vaid kuna ta ka suhtles komisjoniga Chiquita nimel seoses viimase kohustusega teha trahvide eest kaitse saamiseks koostööd (vaidlustatud otsuse põhjendus 97). Pealegi seisnevad Chiquita avaldused peamiselt C1 poolt vestluste käigus tehtud avalduste kokkuvõttes ning komisjon samastas osaliselt C1 otsesed avaldused Chiquita avaldustega (vaidlustatud otsuse põhjendus 97 jj). Sellest järeldub, et C1 avaldusi ei saa pidada eespool punktis 342 viidatud kohtupraktika tähenduses teiseks tõendiks, mis Chiquita avaldusi tõendaks, vaid neid tuleb käsitada osana Chiquita avaldustest (vt selle kohta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, punkt 339 eespool, punktid 69 ja 70).

344    Teiseks tuleb märkida, et asjaolude vahetu tunnistaja poolt nende asjaolude kohta antud ütlusi tuleb üldjuhul pidada suure tõendusliku väärtusega tõendiks (kohtuotsus Siemens vs. komisjon, punkt 339 eespool, punkt 75).

–       Vaidlustatud otsus

345    Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et kogu menetluse vältel tegi Chiquita mitu avaldust banaanikaubanduse kohta Lõuna-Euroopas, s.o mitu Chiquita suulist avaldust, Chiquita vastus olukorda kaardistavale kirjale seoses tema koostööga 2002. aasta koostööteatise alusel ja ärakuulamisel tehtud avaldused. Lisaks tegi C1 kontrollimiste käigus määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel komisjoni teenistujate poolt läbi viidud vestlusel Chiquita nimel avalduse seoses leebema kohtlemise taotluse alusel toimuva koostööga (vaidlustatud otsuse põhjendus 97).

346    Komisjon mainib, et Chiquita märkis, et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 (leebema kohtlemise teatise alusel taotluse esitamise kuupäev) osales ta rikkumises, mis seisnes aeg-ajalt aset leidnud õigusvastases suhtlemises Pacificuga teabe vahetamiseks järgmise nädala hinnasuundumuste kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 98).

347    Komisjoni sõnul selgitab Chiquita, et Chiquita C1 ja Pacificu P1 (kes oli toona [konfidentsiaalne]) vahel toimunud nende paljude arutelude kontekstis, mis puudutasid peamiselt banaanide hankimist Ecuadorist, koosvedamise meetmeid, seoses Salerno sadamateenustega esitatud kaebusi ja kaubandusühenduse ANIPO laialisaatmist ning banaanide müüki Portugalis, Itaalias, Kreekas ja teistes riikides, rääkisid Chiquita ja Pacificu esindajad ka turu tulevasest arengust ja kavandatavatest hindadest ning vahetasid neil teemadel arvamusi, kusjuures kavandatavaid hindu väljendati hinnamuutustena (vaidlustatud otsuse põhjendus 99).

348    Komisjon märgib, et Chiquita selgitab veel, et aeg-ajalt vahetasid pooled seisukohti üldiste turusuundumuste kohta ja et mõne arutelu käigus vahetati konkreetsemaid andmeid järgmise nädala hinnasuundumuste kohta. Chiquita väidab, et kui Chiquita C1 ei teatanud Pacificu P1‑le hinda sõnaselgelt või avatult, andis ta teada oma arvamusest üldiste turusuundumuste kohta sellises sõnastuses nagu „turg on pehme”, „praegu puuvilju eriti ei ole”, „ma ei usu, et turg kokku kukub” või „mul ei ole mingit põhjust muutusteks”. Chiquita esitatud dokumentide kohaselt võis iga banaanitööstusega tuttav isik siiski selliseid kirjeldusi hõlpsasti tõlgendada konkreetse hinna mainimisena. Chiquita on seisukohal, et kuna hinnad muutusid tavaliselt 0,50 euro kaupa, tähendas väljendit „turg on pehme” sisaldav teade, et hinnad langevad 0,50 euro võrra; väljendit „praegu puuvilju eriti ei ole” sisaldav teade tähendas, et hinnad peavad 0,50 euro võrra tõusma ning väljendit „mul ei ole mingit põhjust muutusteks” sisaldav teade tähendas, et Chiquita hinnad jäävad muutumatuks. Chiquita avaldustest ilmneb nimelt, et teavet kavandatavate hindade kohta vahetati sel viisil, et mõlemad pooled mõistsid, kas järgmise nädala hinnad peavad 0,50 euro võrra tõusma, 0,50 euro võrra langema või jääma samale tasemele (vaidlustatud otsuse põhjendus 100).

349    Lõpuks märgib komisjon, et Chiquita sõnul olid hindu puudutavas suhtlemises otseselt osalenud isikud Chiquita C1 ja Pacificu P1 ning Chiquita C2 ([konfidentsiaalne]) osales selles suhtlemises samuti. Chiquita selgitab, et pärast esimest kohtumist 24. juunil 2004 kaubandusühenduse ANIPO koosolekul kohtusid tema töötaja C1 ja Pacificu P1 28. juulil 2004 korraldatud lõunasöögil, kus osales ka Chiquita töötaja C2. Pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut hakkasid Chiquita C1 ja Pacificu P1 teineteisele regulaarselt helistama, tehes seda kokku 15–20 korda septembrist 2004 kuni ligikaudu juunini 2006. Chiquita selgitab, et kuigi nende sagedus sõltus arutamist vajavatest küsimustest, olid telefonikõned sagedasemad 2004. aasta lõpus ja 2005. aasta alguses, kui kaubandusühenduse ANIPO liikmed vaidlesid ulatuslikult selle tuleviku üle ja kui P1, kes oli turul uustulnuk, pöördus C1 poole, et saada teada tema seisukohti ning infot turusuundumuste ja nendega seotud küsimuste kohta. Ta täpsustas veel, et nendest 15–20 telefonikõnest vähem kui poolte käigus toimus üldine või konkreetsem arutelu hinnasuundumuste teemal, millest ligikaudu viis kõnet puudutasid tulevasi turusuundumusi ja olid üldisemad ning ülejäänud viis käsitlesid C1 „konkreetsemaid hinnaootusi” järgmise nädala „turusuundumuse mainimise abil”. Chiquita teatas lisaks, et suhtlemine toimus enne, kui Chiquita müügimehed korrapäraselt esmaspäeva hommikul teavitasid kliente Itaalia hindadest. Chiquita sõnul lõppesid telefonikõned, mille käigus Chiquita ja Pacificu vahel vahetati teavet hinnasuundumuste kohta, hiljemalt siis, kui Chiquita 8. aprillil 2005 taotles kaitset trahvide eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 101).

–       Hagejate argumendid, millega nad seavad kahtluse alla Chiquita ja C1 avalduste tõendusliku väärtuse

350    Hagejad väidavad, et Chiquita avaldused räägivad komisjoni järeldustele sõnaselgelt vastu ja komisjon tõlgendab neid vääralt, selleks et panna need vastama tema väidetele, jättes täielikult tähelepanuta nende süüst vabastava laadi, samas kui need avaldused on kooskõlas alternatiivsete seletustega, mis PFCI andis P1 28. juuli 2004. aasta märkmete ja 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja kohta.

351    Hagejad on seisukohal, et väide, mille kohaselt Chiquita ja PFCI sõlmisid omavahel konkurentsivastase kokkuleppe, mida nad hiljem rakendasid, on Chiquita ja eriti C1 – kes on selle juhtumi võtmetunnistaja – avaldustega otseselt, sõnaselgelt ja eranditult ümber lükatud. Kuna C1 on ainus veel elus olev isik, kes osales oletatavas konkurentsivastases suhtlemises P1‑ga, on tema arvamus ja mälestused käesoleva kohtuasja lahendamiseks ilmselgelt põhjapaneva tähendusega ning ta on vaieldamatult isik, kellel on parimad eeldused 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi märkmete ja 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja tõlgendamiseks. Seega tuleb eriti tähtsaks pidada asjaolu, et ta lükkab ümber tõlgenduse, mille komisjon neile dokumentidele andis, ja et ta on pidevalt eitanud, et ta arutas PFCI‑ga turul tegevuse kooskõlastamist, rääkimata sellesisulise kokkuleppe sõlmimisest.

352    Komisjon jättis täielikult tähelepanuta ja lükkas kõrvale Chiquita ja C1 üheselt mõistetavad õigustavad avaldused ning see kujutab endast olulist menetlusliku õigluse probleemi. Hagejad väidavad, et komisjon on kohustatud viima läbi objektiivse uurimise ja ta ei tohi jätta õigustavaid tõendeid tähelepanuta, eriti kui need tõendid tema väited otseselt kahtluse alla seavad. Lisaks jättis komisjon Pacificule edastamata klientide vastused teabenõuetele ja C1‑ga täiendava vestluse korraldamata.

353    Taganedes veidi oma argumentide kategoorilisest laadist, tunnistavad hagejad siiski ka, et vastab tõele, et Chiquita võib olla 8. aprillist 2005 varasema perioodi osas rikkumise tuvastamise jätnud formaalselt vaidlustamata. Hagejate sõnul ilmneb siiski selgelt, et sisulisest küljest vaidlesid Chiquita ja C1 sõnaselgelt vastu komisjoni väidetele, mille kohaselt Chiquita ja PFCI astusid oma hindade kooskõlastamiseks institutsionaliseeritud kartelli.

354    Kõigepealt tuleb märkida, et Chiquita avalduste asjakohased osad (Chiquita avaldused 15. veebruarist 2008, 22. maist 2008, 5. märtsist 2009 ja 13. oktoobrist 2009) seisnevad peamiselt C1 nende avalduste kordamises, mis C1 tegi Chiquita juhtide või advokaatide läbi viidud vestlustel (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 250). Kolmanda väite käesoleva osa läbivaatamisel tuleb seega peamiselt analüüsida C1 avalduste sisu ja usutavust.

355    Seejärel tuleb arvesse võtta, et eeldatava rikkumise koosseisu kuuluvad asjaolud, mille komisjon tuvastas olemasolevate tõendite põhjal (vt eespool punktid 187–189), on Chiquita C1 ja C2 ning PFCI P1 vaheline kohtumine 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil, kus pooled otsustasid edaspidi oma hinnastrateegiat kooskõlastada ja mis oli seega rikkumise lähtepunkt, ning seejärel juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 C1 ja P1 vahel toimunud telefonikõned, mille käigus need kaks meest kooskõlastasid Chiquita ja Pacificu hinnasuundumused, rakendades seega 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil sõlmitud kokkulepet (vaidlustatud otsuse põhjendused 102, 103, 121 ja 126). C1 on järelikult üks kahest peategelasest eeldatavas kartellis, mistõttu on tema avaldused olulised tõendid.

356    Lõpuks nähtub kohtupraktikast (vt eespool punktid 342 ja 343), et kuna Pacific vaidleb neile vastu, peavad Chiquita ja C1 avaldusi toetama muud tõendid, et rikkumise esinemist ja ulatust saaks pidada piisavalt tõendatuks. Komisjon väidab, et neid avaldusi toetavad muud tõendid, kuna rikkumise tuvastamisel tugines ta mitte ainult Chiquita ja C1 avaldustele, vaid ka siseriikliku uurimise raames Itaalia Guardia di Finanza läbi viidud kontrollimiste käigus saadud dokumentidele ehk P1 märkmetele ning komisjoni kontrollimiste käigus 28.–30. novembrini 2007 saadud dokumentidele ehk eelkõige P1‑lt P2‑le 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud ettevõttesisesele e‑kirjale ja dateerimata tabelile, mis leiti P2 kabinetist (vt eespool punktid 187–189).

357    Hagejate argumentidest, mis ilmnevad nende menetlusdokumentidest ning mis on eespool punktides 350–353 kokku võetud ja mida kohtuistungil kinnitati, nähtub, et nad ei kritiseeri otseselt selliste muude tõendite puudumist, mis kinnitaksid Chiquita ja C1 avaldusi, vaid nad väidavad, et need avaldused räägivad otseselt vastu järeldustele, mis komisjon muude tõendite põhjal tegi. Oma argumentide põhjendamiseks viitavad hagejad teatud hulgale Chiquita ja C1 avalduste väljavõtetele.

358    Kohtuistungil täpsustasid hagejad siiski, et nad väidavad samuti, et muud tõendid ei kinnita C1 avaldusi asjaolu kohta, et tema suhtlemine P1‑ga seisnes teabe vahetamises turu arengu üldiste suundumuste kohta. Need argumendid on seotud sellega, et hagejad eitavad, et komisjon on nõuetekohaselt tõendanud, et käesolevas asjas võib rikkumise kvalifitseerida üheks ja vältavaks, mistõttu tuleb neid analüüsida selles kontekstis (vt allpool punktid 493–497).

359    Siinkohal tuleb seega kaaluda, kas esiteks Chiquita ja C1 avaldused räägivad komisjoni järeldustele otseselt vastu, enne kui teisena analüüsida hagejate viidatud väljavõtteid ja kolmandana käsitleda väiteid, mille kohaselt komisjon jättis teatud dokumendid Pacificule edastamata ja C1‑ga täiendava vestluse korraldamata.

360    Esiteks tuleb tõdeda, et Chiquita ja C1 avalduste (Chiquita avaldused 15. veebruarist 2008, 22. maist 2008, 5. märtsist 2009 ja 13. oktoobrist 2009) lugemisel selgub, et kuigi need avaldused on teatud osas esitatud kaitseks väidete eest, mis komisjon tõendite kogumi põhjal esitas, ei räägi need komisjoni järeldustele „otseselt, sõnaselgelt ja eranditult” vastu ja mingil juhul ei saa neid pidada „õigustavateks tõenditeks”. Samuti ei ole C1 „ümber lükanud” järeldusi, mis komisjon tegi oma kogutud dokumentaalsetest tõenditest.

361    Hagejate poolt kahtluse alla seatud järeldus, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 98 ja mille kohaselt „Chiquita märkis [oma avaldustes], et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 […] pani ta toime rikkumise, mis seisnes aeg-ajalt aset leidnud õigusvastases suhtlemises Pacificuga teabe vahetamiseks järgmise nädala hinnasuundumuste kohta”, võtab seega õigesti kokku 28. ja 29. novembril 2007 Chiquita ruumides toimunud kontrollimiste käigus tehtud C1 avalduse ja komisjoni uurimise käigus Chiquita tehtud avaldused, millele pooled viitavad.

362    Kuigi need avaldused ei lükka muude tõendite põhjal komisjoni tehtud järeldusi ümber, on need siiski järeldustest vähem ilmsed, ning ka komisjon on seda vaidlustatud otsuse põhjendustes 104 ja 121 tunnistanud.

363    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon analüüsis hagejate argumente, milles nad väitsid, et Chiquita avaldused rääkisid vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 ja järgmised sisalduvatele komisjoni väidetele. Nii märkis komisjon, et kuigi Chiquita avaldused sisaldavad teatud kaitseargumente, on need rikkumise tuvastamisega üldiselt kooskõlas ja vastavad dokumentaalsetele tõenditele (vaidlustatud otsuse põhjendus 159).

364    Komisjon väidab, et vestlus C1‑ga, mis toimus kontrollimiste käigus novembris 2007, leidis aset ajal, kui C1 pidi veel oma kaitsetaktikat ette valmistama, ja et selles kontekstis tehtud avaldused on seetõttu eriti usutavad. Komisjon väidab, et kuigi aeg-ajalt võis näida, et C1‑le oli vastumeelne tunnistada, et ta oli kartelli tegevusest täiesti teadlik, möönis ta siiski, et pooled tegelesid salajase tegevusega, mis läks selgelt kaugemale puhtjuhuslikest vestlustest kooshankimise ja -vedamise teemal (vaidlustatud otsuse põhjendus 159).

365    Lisaks märgib komisjon, et 17. aprilli 2005. aasta e‑kirjas (mis saadeti kümme päeva pärast trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamist) teatas Chiquita Euroopa haru peadirektor oma töötajatele, sealhulgas C1‑le, et ettevõtja kavatseb algatada distsiplinaarmenetluse nende suhtes, kes 48 tunni jooksul ei teata, et nad on teadlikud konkurentsivastasest suhtlemisest konkurentidega. Chiquita sõnul küsitleti C1 esimest korda selle tähtaja möödumisele järgnenud päeval. Komisjon väidab, et võib möönda, et asjaolu, et C1 ei maininud Pacificuga toimunud salajast suhtlemist 48‑tunnise tähtaja jooksul, mõjutas siis, kui komisjoni menetlus 2007. aastal algas, negatiivselt tema tahet tunnistada, et ta oli salajasest koostööst teadlik, kuna ta kartis distsiplinaarmenetlust (arvestades, et 2005. aastal ei olnud ta ettenähtud tähtaja jooksul teatanud suhtlemisest, mis Pacificuga hindade teemal toimus) (vaidlustatud otsuse põhjendused 159 ja 251).

366    Komisjon selgitab veel, et vastuses, mille Chiquita andis komisjoni saadetud olukorda kaardistavale kirjale, kirjeldas Chiquita distsiplinaarmeetmeid, mida rakendati tema töötajate suhtes tema kehtestatud vastavusmeetmete rikkumise korral (olgu tegemist võimaliku õigusvastase tegevuse jätkamise, konkurentidega sobimatu suhtlemise või ebatäielike, eksitavate või väärade vastuste andmisega) ja mis võisid ulatuda kuni töölepingu ülesütlemiseni, ning selgitas, et alates 2005. aastast teavitati C1 nendest tagajärgedest lakkamatult. Komisjon väidab, et seda arvestades ei saa asjaolu, et Chiquita poolt mitu aastat pärast asjaolude asetleidmist tehtud teatud avaldused olid kaitsvat laadi, heita varju Pacificu poolt rikkumise ajal koostatud dokumentaalsetes tõendites sisalduvate täpsete ja üksikasjalike andmete – mida kinnitasid ka Chiquita avaldused – tõenduslikule väärtusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 159).

367    Hagejad leiavad, et komisjoni väited C1 avalduste väärtuse kohta on ebajärjekindlad ja vastuolulised. Ühelt poolt rõhutab komisjon, et C1 avaldused on eriti usutavad, kuid teiselt poolt püüab ta nende avalduste tähtsust vähendada, kui on arutusel nende käsitamine õigustavate tõenditena. Komisjoni väide, et C1 avaldusi tuleb hinnata tema enda rikkumises osalemise kontekstis, mistõttu oli tal huvi P1‑ga toimunud suhtlemise konkurentsivastast sisu võimalikult vähendada, on spekulatiivne ja sellel puudub igasugune seos tegelikkusega. C1 vastupidi ähvardati lepingu ülesütlemise ja vastutusele võtmisega, kui ta vestluste käigus faktilisi asjaolusid täielikult ei avalda. Lisaks, kuna need avaldused tehti ajal, mil Chiquita arvas, et ta võib temapoolse koostöö puudumise tõttu kaotada kaitse trahvide eest nii Põhja-Euroopat puudutvas juhtumis kui ka käesolevas asjas, ei olnud Chiquital ja tema töötajatel mingit huvi vähimatki õigusvastast tegu varjata, vaid neil oli vastupidi huvi esitada ülemäära palju teavet.

368    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

369    Esiteks tuleb märkida, et kuigi C1 avaldusi tuleb Chiquita avaldustega küll samastada selles tähenduses, et need avaldused ei saa tõenditena üksteist vastastikku kinnitada (vt eespool punkt 343), on siiski vaja arvesse võtta teatud erinevusi nende ajendite analüüsimisel, mis võivad olla avalduste aluseks isiku puhul, kes tunnistab omaenda osalemist rikkumises, ja trahvide eest kaitset taotleva ettevõtja puhul.

370    Seega, samamoodi nagu kohtupraktikas on juba leitud, et erinevalt ettevõtjast ei saa üksikisikul olla isiklikku huvi näidata selle ettevõtja konkurentide rikkumist võimalikult raskena (vt selle kohta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, punkt 339 eespool, punkt 70), tuleb möönda, et kuigi vastab tõele, et Chiquital kui trahvide eest kaitse taotlejal puudus huvi rikkumise koosseisu kuuluvaid asjaolusid varjata, on täiesti võimalik, et C1 kui üksikisik ei suhtunud väga entusiastlikult mõttesse tunnistada oma isiklikku osalemist rikkumises, eriti kuna ta ei olnud rikkumisest ettenähtud tähtaja jooksul teatanud (vt eespool punkt 365), ning seda hoolimata Chiquita püüetest innustada teda avalikustama kõik P1‑ga suhtlemise aspektid. Üksikisikule võib nimelt olla vastumeelne üles tunnistada tegu, mida võib tööalasest või isegi isiklikust aspektist pidada negatiivseks, seda enam niisuguses olukorras nagu käesolevas asjas, kus ühtainsat isikut ettevõttes süüdistatakse rikkumises osalejana (vt sellega seoses ärakuulamisel C1 tehtud avaldus, milles ta möönab, et tal on juhtunu pärast „kahju” ja et ta ei oleks nii toiminud, kui ta oleks olnud teadlik, et sel viisil paneb ta toime Euroopa õiguse rikkumise).

371    Lisaks, nagu komisjon õigesti rõhutab, arvestades tema võimalikku isiklikku vastutust näiteks siseriikliku tsiviil- või ka kriminaalõiguse alusel, oli C1‑l ilmne huvi P1‑ga toimunud suhtlemise konkurentsivastast sisu võimalikult vähendada.

372    Seega on täiesti mõistetav, et C1‑le oli vastumeelne avalikustada kõiki P1‑ga suhtlemise aspekte ja eelkõige tunnistada, et suhtlemine oli salajane, hoolimata teatud survest, mida Chiquita talle avaldas, et tagada, et ta ei varja teavet.

373    Teiseks kinnitab komisjon õigesti, et avaldused, mis C1 tegi komisjoni kontrollimiste käigus novembris 2007, kui C1 ei olnud veel oma kaitsetaktikat ette valmistanud, on eriti usutavad. Chiquita ja C1 avaldustest ilmneb pealegi, et teatud üllatusmomendi säilitamiseks ei hoiatatud C1 komisjoni kontrollimistest ette (vt eespool punkt 155). Hoolimata Chiquita advokaatide selgitustest kontrollimiste käigus (vt samuti eespool punkt 155) on seega usutav, et C1‑l ei olnud veel olnud aega kaitsetaktikat ette valmistada. Asjaolu, et C1 jäi vaatamata hilisemates avaldustes tehtud täpsustustele alati sisuliselt selle juurde, mida ta kinnitas oma esimestes avaldustes (vt Chiquita 5. märtsi 2009. aasta avaldus), räägib kõikide tema avalduste usutavuse kasuks.

374    Kui hagejate viidatud väljavõtete hilisema analüüsimise käigus ei selgu vastupidist (vt allpool punkt 376 jj), järeldub eespool toodust, et C1 avalduste kui terviku üldine sisu ei räägi komisjoni järeldustele vastu, et komisjon esitas avalduste kaitsva laadi kohta sidusa seletuse ja et ta ei tuginenud rikkumise tõendamisel üksnes nendele avaldustele, vaid tõendite kogumile, mis hõlmas muu hulgas dokumentaalseid tõendeid (vt eespool punktid 187–189), mistõttu võis ta nendele avaldustele tugineda muude tõendite kinnitamiseks (vt eespool punkt 342), kuid see ei mõjuta rikkumise vältavuse kohta hagejate esitatud argumentide hilisemat läbivaatamist (vt eespool punktid 358 ja 475 jj).

375    Sellega seoses on tarvilik meelde tuletada, et on juba otsustatud, et kuigi tõendi ebaselgus vaieldamatult nõrgendab selle tõenduslikku jõudu, ei pea neid siiski täielikult kõrvale jätma. Tuleb märkida, et asjaolu, et dokumendis on viidatud üksnes osale faktilistele asjaoludele neist, mida on mainitud muudes tõendites, ei tähenda, et komisjon ei võiks neile tugineda teiste tõendite kinnitamiseks (vt selle kohta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 42 eespool, punkt 263).

376    Teiseks viitavad hagejad Chiquita ja C1 avalduste mitmesugustele väljavõtetele, et kinnitada oma väidet, mille kohaselt need avaldused seavad komisjoni järeldused kahtluse alla ja on hoopis kooskõlas Pacificu esitatud alternatiivsete seletustega.

377    Esiteks väidavad hagejad, et avaldustes on korduvalt märgitud, et P1 ja C1 kohtusid esimest korda ANIPO koosolekul juunis 2004, et 28. juuli 2004. aasta töölõuna oli alles nende teine kohtumine ning et Chiquita sõnul arutasid nad selle lõunasöögi käigus „Chiquita võimalust hankida banaane Noboalt Ecuadorist”. Avaldustes ei ole kordagi mainitud sellel koosolekul mis tahes hindade üle toimunud arutelu ning veel vähem seda, et pooled leppisid kokku oma tegevuse kooskõlastamises hindade valdkonnas.

378    Ühelt poolt tuleb märkida, et 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi kohta tehtud järelduste tõendamisel ei tuginenud komisjon Chiquita avaldustele, vaid P1 märkmetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 102–120), tunnistades samas, et dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et lõunasöögil oli muidki vestlusteemasid peale nende, mida pooled mainisid (vaidlustatud otsuse põhjendus 104). Teiselt poolt ei saa asjaolu, et C1 teatas, et selle koosoleku arutlusteema oli Chiquita võimalus hankida banaane Noboalt Ecuadorist ja et ta ei öelnud, et ta rääkis ka hindadest või et leppis P1‑ga kokku oma hindu puudutava tegevuse kooskõlastamises, tõlgendada komisjoni järelduste ümberlükkamisena. C1 ei eitanud, et ta arutas poolte tegevust hindade valdkonnas, ega öelnud, et Chiquita võimalus hankida banaane Noboalt Ecuadorist oli ainus lõunasöögil arutatud teema.

379    Sellega seoses tuleb pealegi märkida, et komisjon mainis vaidlustatud otsuse põhjenduses 106, et P1 märkmetel põhinev järeldus, mille kohaselt 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil koostasid pooled tegevuskava, mille kohaselt pidid nad Portugali hindade kooskõlastamiseks järgmisel nädalal suhtlema, et selgitada välja, kas tuleb „jääda” samale tasemele või hindu „tõsta” või „langetada”, sobib kokku Chiquita 15. veebruari 2008. aasta ja 22. mai 2008. aasta avaldustega, mille kohaselt pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut vahetasid C1 ja P1 aeg-ajalt konkreetsemat teavet järgmise nädala hinnasuundumuste kohta, kasutades sõnastust, mis võimaldas mõlemal mõista, kas hinnad peavad tõusma, langema või samaks jääma. Komisjon juhib aga tähelepanu sellele (vaidlustatud otsuse 171. joonealune märkus), et nende avalduste tegemise ajal ei olnud Chiquita käsikirjalisi märkmeid näinud, kuivõrd ta sai nendega tutvuda siis, kui ta pärast komisjoni 10. detsembri 2009. aasta vastuväiteteatise saamist tutvus toimikuga (vt eespool punkt 11).

380    Selles kontekstis on tarvilik meelde tuletada, et avaldustel, mis trahvi eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtja teeb enne, kui ta on tutvunud komisjoni poolt uurimise käigus kogutud tõenditega, on eriti suur tõenduslik väärtus.

381    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi asjaolu, et avaldus on tehtud menetluse hilisemas staadiumis, nimelt vastusena vastuväiteteatisele, ei võimalda iseenesest sellise avalduse tõenduslikku väärtust täielikult välistada, on sellel siiski väiksem tõenduslik väärtus kui spontaansel avaldusel. Täpsemalt, kui trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtjale on teada tõendid, mis komisjon on uurimise käigus kogunud, ei ole koostööteatises ette nähtud menetlusele omane loogika, mille kohaselt igasugune katse komisjoni eksitada võib kahtluse alla seada ettevõtja siiruse ja koostöö täielikkuse (vt eespool punkt 340), kohaldatav samal määral kui siis, kui avaldus on tehtud spontaanselt, ilma et oleks teada komisjoni esitatud vastuväited. Samamoodi ei pruugi kaalutlused, mille kohaselt koostööteatise alusel tehtud avaldused on vastuolus avaldaja huvidega ja neid tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (vt eespool punkt 341), olla täielikult kohaldatavad trahvi eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtja vastuse suhtes vastuväiteteatisele (vt selle kohta kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, punkt 340 eespool, punktid 108 ja 109).

382    Teiseks märgivad hagejad, et avaldustest nähtub, et pärast 28. juuli 2004. aasta töölõunat hakkasid C1 ja P1 teineteisele aeg-ajalt helistama ja tegid seda septembrist 2004 kuni septembrini 2006 ning et nende telefonikõnede käigus peamiselt arutatud teemad olid võimalus hankida banaane Ecuadorist, koosvedamise kokkulepe, Salerno sadamat puudutavad kaebused, ANIPO tulevik ja mõnikord müük Põhja-Itaalias. Sellele ei ole siiski vastu vaieldud ja see ei räägi ka komisjoni järeldustele vastu, kuna avaldustes on samuti märgitud, et arutati turu arengusuundade ja kavandatavate hindade küsimust.

383    Sellega seoses väidavad hagejad siiski, et arutelud on seletatavad asjaoluga, mida Chiquita kinnitab, et P1 oli banaaniturul uustulnuk ja teda huvitas C1 kogemus ning et seda liiki üldised arutelud sarnanesid ka selliste aruteludega, mis toimusid erinevate ettevõtjate vahel ANIPO raames, mistõttu ei saa nendest avaldustest kuidagi järeldada, et C1 ja P1 oleksid rakendanud mis tahes kokkulepet hindade kooskõlastamise kohta.

384    Esiteks tuleb märkida, et komisjon ei tuginenud ainult kõnealustele avaldustele, kui ta järeldas, et C1 ja P1 rakendasid kokkulepet hindade kooskõlastamise kohta, vaid kõigile vaidlustatud otsuse punktis 4 nimetatud tõenditele (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 190 ja 191). Teiseks asjaolu, et P1 huvitas C1 kogemus, ei lükka ümber järeldust, mille kohaselt need kaks meest vahetasid oma telefonikõnede käigus teavet hindade kohta, ega räägi sellele järeldusele ka vastu. Kolmandaks hagejad mitte ainult ei ole jätnud tõendamata oma väidet, et P1 ja C1 vahel toimunud arutelud olid seda liiki, mis tavaliselt toimusid ANIPO raames, vaid isegi kui oletada, et see oli nii, ei muudaks see seaduslikuks P1 ja C1 vahel teabe vahetamist hindade kohta. Lõpuks ja neljandaks jätavad hagejad mainimata, et C1 mitte ainult ei avaldanud, et ta rääkis P1‑ga üldistest turusuundumustest, vaid selgitas samuti, et aeg-ajalt arutas ta P1‑ga konkreetsemat teavet järgmise nädala hinnasuundumuste kohta, kasutades sõnastust, mille põhjal mõlemad pooled mõistsid, kas hinnad peavad tõusma, langema või samaks jääma.

385    Kolmandaks väidavad hagejad sellega seoses, et C1 mainis küll, et P1‑ga peetud mõne telefonikõne käigus vahetati konkreetsemat teavet järgmise nädala hinnasuundumuste kohta, kuid ta täpsustas siiski, et ta ei andnud kunagi sõnaselgeid ja avameelseid andmeid hindade kohta. Alles komisjoni surve all lisas Chiquita hiljem, et iga banaanisektorit tundev isik mõistab üldiselt, et nendel üldistel kirjeldustel on hindade suhtes konkreetne tähendus, kuna turul, kus on üldteada, et hinnad muutuvad 0,5 euro kaupa, tähendavad need üldised kirjeldused, et hinnad langevad 0,5 euro võrra, tõusevad 0,5 euro võrra või jäävad samale tasemele.

386    Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et argumendid, mille kohaselt komisjon avaldas Chiquitale haldusmenetluses lubamatut survet, lükati juba eespool punktides 106–172 tagasi. Lisaks, kuigi avaldus, milles on täpsustatud, et iga banaanisektorit tundev isik võis C1 antud üldist teavet mõista (Chiquita 22. mai 2008. aasta avaldus), on küll hilisem avaldusest, milles tunnistati, et C1 andis üldist teavet (Chiquita 15. veebruari 2008. aasta avaldus), pärinevad mõlemad avaldused ajast enne Chiquita võimalust tutvuda komisjoni toimikuga pärast vastuväiteteatise saatmist 10. detsembril 2009 (vt eespool punkt 11) ja on seega eriti usutavad (vt eespool punktid 380 ja 381).

387    Peale selle on juba neist kahest avaldusest esimeses (Chiquita 15. veebruari 2008. aasta avaldus) tunnistatud, et C1 võis olla üldisi turusuundumusi kirjeldanud sellises sõnastuses nagu „turg on pehme”, „puuvilju eriti ei ole”, „ma ei usu, et turg kokku kukub” või „mul ei ole mingit põhjust muutusteks”. Selliseid kommentaare võib aga mõista kui teavet tulevaste hinnamuutuste kohta, kuna väljend „turg on pehme” võib tähendada hinnalangust, väljend „puuvilju eriti ei ole” hinnatõusu ja väljend „mul ei ole mingit põhjust muutusteks”, et hinnad jäävad samale tasemele. Seetõttu ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mille kohaselt P1‑l ei olnud banaanisektoris kogemusi, mistõttu ei ole eeldatav, et ta mõistis, et need üldised kirjeldused viitavad hinnamuutustele.

388    Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus on juba otsustanud, et ilmastikutingimused nii tootjariikides kui ka puuviljade tarbimise riikides, laojäägi suurus sadamates ja valmitajate juures, müügiseis jaekaubanduse ja valmitajate tasemel ning allahindluskampaaniate olemasolu on loomulikult pakkumise ja nõudluse suhte kindlakstegemiseks väga olulised tegurid ja nende teemade tõstatamine asjatundlike ettevõtjate vaheliste kahepoolsete arutelude käigus viis paratamatult seisukohtade jagamiseni turust arusaamise ja sellel toimuvate hinnaarengute teemal (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 14.3.2013, Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, T‑587/08, punkt 360).

389    Mis puudutab lõpuks hinnamuutuste täpset suurust, siis väidavad hagejad, et Chiquita avaldus, mille kohaselt banaaniturul oli üldteada, et hinnad muutuvad 0,5 euro kaupa, mistõttu C1 edastatud teavet võis mõista nii, et hinnad langevad või tõusevad 0,5 euro võrra või jäävad samale tasemele, ei põhine tegelikkusel, kuna hindade tegelikku iganädalast muutumist analüüsides selgub, et hinnad ei tõusnud ega langenud ainult 0,5 euro võrra ja et päris kindlasti ei muutunud hinnad 0,5 euro kaupa. Hagejad väidavad seega, et PFCI ja Chiquita kohaldatud tegelikke hindu puudutavatest andmetest ilmneb vastupidi, et hinnad võisid nädalapõhiselt kõikuda kuni 1 või 2 euroni või ka 0,25 euro või isegi väiksema summa võrra, ning nad esitavad selle väite tõendamiseks Chiquita ja Pacificu hinnakirjad.

390    Need argumendid tuleb tagasi lükata. Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei ole küsimus, kas hinnad muutusid täpselt 0,5 euro võrra, asjakohane, kui pooled vahetasid järgmiseks nädalaks kavandatavate hindade kohta teavet sel viisil, et mõlemad teadsid, kas hinnad tõusevad, langevad või jäävad samale tasemele, kuna niisugused arutelud hinnasuundumuste kohta vähendavad kummagi poole ebakindlust seoses oma tegevusega turul.

391    Hindade kindlaksmääramine – isegi kui hinnad on lihtsalt soovituslikud – mõjutab nimelt konkurentsi, kuna see võimaldab kõigil keelatud kokkuleppe pooltel mõistliku kindlusega ette näha, milline on nende konkurentide hinnapoliitika. Üldisemalt kujutavad sellised keelatud kokkulepped endast otsest sekkumist konkurentsi olulistesse tingimustesse asjaomasel turul. Väljendades ühist tahet kohaldada oma toodetele teatavat hinnataset, ei määra asjaomased tootjad oma poliitikat turul kindlaks enam iseseisvalt, kahjustades seega aluslepingu konkurentsieeskirjadele omast käsitlust (vt kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 324 eespool, punkt 310 ja seal viidatud kohtupraktika). Ilma et see mõjutaks hagejate ülejäänud argumentide analüüsimist, tuleb lisaks märkida, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus on ELTL artikli 101 kohaselt sõltumata nende tagajärgedest keelatud, kui neil on konkurentsivastane eesmärk (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.7.1999, komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EKL, lk I‑4125, punktid 122 ja 123).

392    Neljandaks viitavad hagejad kommentaare lisamata Chiquita 22. mai 2008. aasta avalduse väljavõtetele, milles on tehtud kokkuvõte C1 esitatud andmetest tema ja P1 vahel toimunud telefonikõnede eesmärgi ja arvu kohta.

393    Kuivõrd hagejate poolt sellele avaldusele viitamist argumentide raames, mille eesmärk on tõendada, et Chiquita avalduste põhjal ei saa järeldada, et toimus konkurentsivastane tegevus, võib mõista nii, et hagejad väidavad, et selle avalduse kohaselt leidis asjassepuutuva ajavahemiku vältel aset üksnes väike arv telefonikõnesid, mille käigus arutati hindu, siis piisab tõdemisest, et eespool punktides 362–374 on juba märgitud, et komisjon tunnistas, et Chiquita ja C1 avaldused on vähem ilmsed kui järeldused, mis komisjon tegi tõendite kogumi põhjal, ning et ta esitas usutava seletuse C1 vastumeelsusele tunnistada oma osalemist oletatavas rikkumises, ilma et hagejatel oleks õnnestunud seda seletust ümber lükata.

394    Mis puudutab viiendaks C1 avalduse väljavõtet, millele hagejad viitavad, et väita, et P1 märkmeid 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi kohta tuleb tõlgendada nii, et need kajastavad seda, kuidas ta rääkis koosolekust oma kolleegidele PFCI‑s, siis piisab, kui tõdeda, et sellest avaldusest ilmneb, et C1 ei vaielnud vastu nendest märkmetest komisjoni tehtud järeldustele ja kinnitas, et lõunasöögil toimunud arutelu puudutas teatud teemasid, mida märkmed käsitlesid, ning viidata ülejäänud osas eespool esitatud põhjenduskäigule, mis puudutab C1 vastumeelsust oma konkurentsivastast tegevust täielikult avalikustada (vt eespool punktid 362–374).

395    Kuuendaks viitavad hagejad osaliselt ja kontekstiväliselt Chiquita 13. oktoobri 2009. aasta avalduse teatud väljavõtetele, selleks et väita, et Chiquita avaldas, et ta ei ole teadlik ühestki tõendist rikkuva tegevuse kohta P1 ja C1 vaheliste telefonivestluste käigus ning et C1 kinnitas, et tal olid P1‑ga vestlemiseks õiguspärased põhjused ja ta ei mäleta ühtegi vestlust hinnasuundumuste kohta selle kuupäeva paiku, mil P1 saatis P2‑le e‑kirja, mis toimus 11. aprillil 2005 kell 9.57. Hagejad jätavad siiski mainimata, et kõnealune Chiquita avaldus vastab tema trahvi eest kaitse saamise taotluse olukorda kaardistavale kirjale, milles komisjon märkis, et 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja tõttu oli tal põhjust arvata, et Chiquita ei lõpetanud rikkumist trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamise kuupäeval ehk 8. aprillil 2005. Hagejate viidatud väljavõtetest tervikuna nähtub seega üksnes, et C1 ei vahetanud P1‑ga salaja teavet pärast 8. aprilli 2005, mida muu hulgas kinnitab ka Chiquita 5. märtsi 2009. aasta avaldus.

396    Samuti moonutavad hagejad viimati nimetatud avalduse väljavõtteid, mille kohaselt C1 jäi alati faktide suhtes oma versiooni juurde ja kinnitas, et P1‑lt saadud teave oleks võinud pärineda muudest allikatest, ning kõikide C1‑ga koos töötanud töötajatega vestlemisel andsid nad kõik loogilisi ütlusi, mis kinnitasid, et konkurentide vahel ei toimunud mingit ebaseaduslikku suhtlemist ega koostööd. Need väljavõtted pärinevad nimelt Chiquita kinnitustest selle kohta, et rikkumine lõppes 8. aprillil 2005 ning et ta oli C1 ja tema kaastöötajaid juba küsitlenud varsti pärast 8. aprilli 2005 ja sel hetkel ei tunnistanud keegi, et Lõuna-Euroopas toimus konkurentide vahel ebaseaduslik suhtlemine. Puudub vaidlus selle üle, et C1 tunnistas, et ta vahetas P1‑ga teavet hinnasuundumuste kohta, esimest korda komisjoni kontrollimiste käigus novembris 2007, kui ta oli aru saanud, et hakkab toimuma Lõuna-Euroopat puudutav uurimine, samas kui ta ei olnud oma konkurentsivastasest tegevusest teatanud tähtaja jooksul, mille Chiquita peadirektor andis töötajatele pärast ettevõtja poolt trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamist 8. aprillil 2005 (vt eelkõige eespool punkt 365). Enne Lõuna-Euroopat puudutava menetluse algust esitatud varasemaid avaldusi ei saa seega käsitada sellistena, mis lükkavad ümber kõnealuses menetluses komisjoni tehtud järeldused.

397    Lõpuks väidavad hagejad samasugust liini järgides, et C1 mitte ainult ei vaielnud – kohe, kui ta sai tõenditega tutvuda – vastu tõlgendusele, mille komisjon esitatud tõenditele andis, vaid tema selgitused ühtivad ka varasemate avaldustega, mis tehti juba enne käesolevas asjas uurimise algust. Hagejad viitavad sellega seoses Chiquita väidetele seoses juhtumiga COMP/39188 – Banaanid, milles Chiquita märkis, et „Ühendkuningriigi/Iirimaa, Lõuna-Euroopa ja Prantsusmaa hindu konkurentidele ei avaldatud”.

398    Sellega seoses piisab tõdemisest, et eespool punktis 159 on juba märgitud, et Chiquita avaldused, mille kohaselt „Ühendkuningriigi/Iirimaa, Lõuna-Euroopa ja Prantsusmaa hindu konkurentidele ei avaldatud”, kirjeldavad seda, kuidas Chiquita teatas neljapäeva hommikuti oma referentshinnad konkurentidele, ja et Lõuna-Euroopat puudutav juhtum ei puudutanud referentshindu, mistõttu Chiquita poolt Põhja-Euroopa kohta tehtud avaldused ei lähe vastuollu komisjoni järeldustega käesolevas kohtuasjas.

399    Kolmandaks märgivad hagejad oma väites, mille kohaselt komisjon peab läbi viima objektiivse uurimise ja ei tohi õigustavaid tõendeid jätta tähelepanuta, et hoolimata nende taotlusest tutvuda toimetatud mittekonfidentsiaalse versiooniga klientide vastustest komisjoni teabenõuetele, sai Pacific juurdepääsu ainult nende vastuste kokkuvõtetele ning see takistas tal tutvuda klientide edastatud potentsiaalse õigustava teabe üksikasjadega.

400    Kohtupraktika kohaselt on konkurentsiasjades toimikule juurdepääsu andmise eesmärk võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel tutvuda komisjoni toimikus sisalduvate tõenditega, et adressaadid saaksid nende tõendite alusel avaldada tulemuslikult arvamust järelduste kohta, milleni komisjon on vastuväiteteatises jõudnud. Toimikuga tutvumise võimalus kuulub seega menetluslike tagatiste hulka, mille eesmärk on kaitsta kaitseõigusi ja tagada eelkõige õiguse olla ära kuulatud tõhus teostamine (vt selle kohta kohtuotsused Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 179 eespool, punkt 68, ja kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 111 eespool, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

401    Komisjonil on seega kohustus võimaldada ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise menetlusega seotud ettevõtjatel tutvuda kõikide süüstavate ja õigustavate dokumentidega, mis ta on uurimise käigus kogunud, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, institutsiooni sisedokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (vt selle kohta kohtuotsused Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 179 eespool, punkt 68, ja Groupe Danone vs. komisjon, punkt 111 eespool, punkt 34).

402    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et komisjon on kohustatud tema esitatud teabenõuetele kolmandate isikute poolt antud vastuste puhul võtma arvesse ohtu, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja võtab komisjoni uurimises koostööd teinud konkurentide, tarnijate või klientide suhtes survemeetmeid. Sellist ohtu arvestades on kolmandatel isikutel, kes esitavad komisjonile tema läbiviidava uurimise käigus dokumente, mille kohta nad arvavad, et nende esitamine võib nende suhtes kaasa tuua survemeetmed, õigus eeldada, et nende konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust arvestatakse (vt Üldkohtu otsus, 25.10.2002, Tetra Laval vs. komisjon, T‑5/02, EKL, lk II‑4381, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

403    Käesoleval juhul vastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 253 kriitikale, mille Pacific esitas oma vastuses vastuväiteteatisele ja mille kohaselt ta oleks pidanud saama tutvuda rohkemaga kui ainult kokkuvõtetega vastustest, mis erinevate banaaniimportijate kliendid andsid komisjoni saadetud teabenõuetele, märkides, et ta võis õiguspäraselt keelduda võimaldamast tutvuda nende klientide ja teiste tarnijate klientide saadetud kirjadega ettevõtjatel, kes võivad avaldada oma konkurentidele või äripartneritele, klientidele või tarnijatele märkimisväärset majanduslikku ja kaubanduslikku survet. Kuna hagejad ei ole püüdnudki komisjoni sellisele selgitusele vastu vaielda, tuleb asuda seisukohale, et nad ei ole tõendanud, et toimikuga tutvumise võimalusest teatud materjalide väljajätmine ei olnud käesolevas asjas õiguspärane.

404    Lõpuks väidavad hagejad, et komisjon ei kasutanud ära talle pakutud võimalust korraldada C1‑ga täiendavaid vestlusi ning see vähendas oluliselt komisjoni võimet käesoleva kohtuasja faktilisi asjaolusid täpselt ja täielikult analüüsida. Nii oleks täiendav vestlus võimaldanud komisjonil mõista, kas avaldustest ilmnes „suund langusele” või kas ta lihtsalt mõistis ja tõlgendas vääralt seda ainsat lauset, millele ta tugines.

405    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et tagatiste hulka, mis on liidu õiguskorras haldusmenetluste korral ette nähtud, kuulub ka pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Euroopa Kohtu otsus, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EKL, lk I‑5469, punkt 14, ja kohtuotsus Bavaria vs. komisjon, punkt 342 eespool, punkt 222).

406    Seejärel tuleb märkida, et komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 10 lõikes 3 on ette nähtud, et ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused, kelle suhtes toimub määruse nr 1/2003 kohane menetlus, „võivad teha ettepaneku, et komisjon kuulaks ära isikud, kes võivad kinnitada nende esitatud teabes sedastatud asjaolusid”. Määruse nr 773/2004 artiklist 13 ilmneb, et niisugusel juhul on komisjonil mõistlik kaalutlusruum, et otsustada, kui vajalik on selliste isikute ärakuulamine, kelle ütlused võivad uurimise jaoks olla olulised. Kaitseõiguste tagamine ei nõua nimelt, et komisjon kuulaks huvitatud isikute nimetatud tunnistajaid ära, kui ta leiab, et juhtumi uurimine on olnud piisav (vt analoogia alusel määruse nr 17 kohta Üldkohtu otsus, 20.3.2002, HFB jt vs. komisjon, T‑9/99, EKL, lk II‑1487, punkt 383 ja seal viidatud kohtupraktika).

407    Käesoleval juhul tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 250 ja 251 esile põhjused, miks ta leiab, et ükski tõend ei rääkinud C1‑ga veel ühe vestluse korraldamise kasuks. Hagejad mitte ainult ei ole jätnud komisjoni esile toodud tõendeid konkreetselt ümber lükkamata, vaid lisaks ei ole nad ka tulemuslikult selgitanud, miks Pacific ei kasutanud võimalust C1 ärakuulamisel küsitleda. Hagejate viide kohtuistungil Chiquita otsusele kommenteerida 18. juuni 2010. aasta ärakuulamisel ainult ajavahemikku pärast 8. aprilli 2005 ehk tema trahvi eest kaitse saamise taotluse esitamise kuupäeva, ei ole selles suhtes veenev. Seega, kuigi avaldustest, mis Chiquita tegi kõnealusel ärakuulamisel, ilmneb, et ta soovis oma aega kasutada enda kaitsmiseks võimaluse eest, et komisjon jätab ta kaitsest trahvide eest käesolevas asjas ilma, mistõttu ei soovinud ta seda aega kasutada trahvi eest kaitse saamise taotlusele eelnenud aja kommenteerimiseks, kuivõrd selles osas ei vaielnud ta komisjoni järeldustele vastu, ei nähtu nendest avaldustest, et Chiquita oleks olnud vastu sellele, et Pacific esitaks C1‑le küsimusi varasema aja kohta. Vastupidi, Chiquita isegi kinnitas sõnaselgelt, et tema pakkumine lasta C1 küsitleda on jätkuvalt jõus.

408    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hagejate argumendid, millega nad püüavad komisjonile ette heita, et ta ei korraldanud C1‑ga täiendavat vestlust, tuleb tagasi lükata.

409    Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate argumendid, millega seatakse kahtluse alla Chiquita ja C1 avalduste tõenduslik väärtus, tuleb tagasi lükata ja seega tuleb tagasi lükata ka kolmanda väite esimene osa tervikuna.

2.     Teine väiteosa, mille kohaselt ei võimalda esitatud tõendid rikkumist tuvastada

410    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole tõendanud ei pooltevahelise kokkuleppe ega kooskõlastatud tegevuse esinemist. Esiteks ei ole komisjonil õnnestunud tõendada, et nad osalesid kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, teiseks ei ole ta tõendanud, et tegevusel, milles nad osalesid, oli konkurentsivastane eesmärk või tagajärg, ning kolmandaks ei ole ta tõendanud, et see tegevus kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist.

a)     Sissejuhatavad märkused

411    Tuleb meenutada, et ELTL artikli 101 kohaselt on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused, piiratakse või kontrollitakse tootmist ja turge ning jagatakse turge või tarneallikaid.

412    Kokkuleppe mõiste ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses seisneb selles osalevate ettevõtjate väljendatud ühises tahtes tegutseda turul teatud kindlal viisil (vt analoogia alusel EÜ artikli 81 lõike 1 kohta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 130; vt samuti analoogia alusel ST artikli 65 lõike 1 kohta Üldkohtu otsus, 11.3.1999, Thyssen Stahl vs. komisjon, T‑141/94, EKL, lk II‑347, punkt 262).

413    ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kokkuleppe mõistes, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, on kesksel kohal vähemalt kahe poole ühine tahe, mille väljendumise vorm ei ole oluline, kui see kujutab endast poolte tegeliku tahte väljendust (Üldkohtu otsused, 26.10.2000, Bayer vs. komisjon, T‑41/96, EKL, lk II‑3383, punkt 69, ja 19.5.2010, IMI jt vs. komisjon, T‑18/05, EKL, lk II‑1769, punkt 88).

414    Kooskõlastatud tegevuse mõiste sama sätte tähenduses viitab ettevõtjatevahelise kooskõlastamise vormile, mis ei ole küll jõudnud sõna otseses mõttes kokkuleppe sõlmimisena, kuid asendab teadlikult konkurentsiriskid ettevõtjatevahelise praktilise koostööga (Euroopa Kohtu otsused, 16.12.1975, Suiker Unie jt vs. komisjon, 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EKL, lk 1663, punkt 26; Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 63; komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 115, ja Hüls vs. komisjon, punkt 185 eespool, punkt 158).

415    Euroopa Kohus lisas, et koordineerimise ja koostöö kriteeriume tuleb mõista lähtuvalt aluslepingu konkurentsieeskirjadele omasest käsitlusest, mille kohaselt peab iga ettevõtja sõltumatult otsustama, mil viisil ta kavatseb siseturul tegutseda (Euroopa Kohtu otsused Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 414 eespool, punkt 173; Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 63; komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 116, ja 2.10.2003, Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EKL, lk I‑11177, punkt 106).

416    Kuigi sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust oma tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevastele meetmetele mõistlikult kohandada, välistab see siiski rangelt igasuguse ettevõtjatevahelise otsese või kaudse suhtlemise, mis võib kas mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ise on otsustatud või kavatsetakse hakata turul tegutsema, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu tavapärastele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatavate teenuste laadi, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (kohtuotsused Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 414 eespool, punkt 174; komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 117; Hüls vs. komisjon, punkt 185 eespool, punkt 160, ja Corus UK vs. komisjon, punkt 415 eespool, punkt 107).

417    Kooskõlastatud tegevuse mõiste eeldab lisaks ettevõtjatevahelisele kooskõlastamisele turul toimuvat tegevust, mis on selle kooskõlastamise tulemus, ning põhjuslikku seost nende kahe elemendi vahel. Kui puuduvad vastupidised tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb sellega seoses eeldada, et kooskõlastamises osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma tegevus turul. Niisuguse olukorraga on seda enam tegemist juhul, kui kooskõlastamine toimub korrapäraselt pika ajavahemiku vältel (kohtuotsused komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 121; Hüls vs. komisjon, punkt 185 eespool, punktid 161–163, ja T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 51).

418    Lõpuks tuleb märkida, et kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõiste võrdlemisel ilmneb, et need hõlmavad subjektiivsest lähtekohast salajase koostöö vorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad teineteisest vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 131).

419    Seega, kuigi kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõiste sisaldavad osaliselt erinevaid koosseisutunnuseid, ei ole need üksteisega kokkusobimatud. Järelikult ei ole komisjonil kohustust kvalifitseerida iga tuvastatud tegevus kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, vaid ta võib põhjendatult neist osa kvalifitseerida „kokkulepeteks” ja osa „kooskõlastatud tegevuseks” (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 132, ja Üldkohtu otsus, 17.12.1991, Hercules Chemicals vs. komisjon, T‑7/89, EKL, lk II‑1711, punkt 264).

420    Kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel üleliigne, kui selgub, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsitingimusi siseturul (kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 179 eespool, punkt 261).

421    Mis puudutab võimalust pidada kooskõlastatud tegevust konkurentsivastase eesmärgiga tegevuseks, kuigi sellel ei ole otsest seost tarbijahindadega, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastus ei võimalda asuda seisukohale, et keelatud on üksnes kooskõlastatud tegevus, millel on vahetu mõju lõpptarbijate makstavatele hindadele. Vastupidi, ELTL artikli 101 lõike 1 punktist a nähtub, et kooskõlastatud tegevusel võib olla konkurentsivastane eesmärk, kui sellega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused” (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punktid 36 ja 37).

422    Igal juhul on sarnaselt muude aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega ELTL artikli 101 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist. Niisiis ei saa kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi olemasolu tuvastamise tingimuseks seada selle tegevuse otsest seost tarbijahindadega (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punktid 38 ja 39).

423    Mis puudutab konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse eristamist konkurentsivastase tagajärjega kooskõlastatud tegevusest, siis tuleb märkida, et konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg on mitte kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas tegevus kuulub ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Alates Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsusest LTM (56/65, EKL, lk 337, 359) välja kujunenud kohtupraktika kohaselt on selle tingimuse alternatiivsuse tõttu – mida tähistab sidesõna „või” – vaja esiteks uurida kooskõlastatud tegevuse eesmärki ennast, arvestades selle rakendamise majanduslikku konteksti. Juhul kui kooskõlastatud tegevuse sisu analüüsi tulemusel ei ilmne konkurentsi kahjustamine piisavas ulatuses, tuleb siiski uurida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi on tegelikult tuntavalt takistatud, piiratud või kahjustatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsused, 20.11.2008, Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EKL, lk I‑8637, punkt 15, ning T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 28).

424    Selle hindamisel, kas kooskõlastatud tegevus on ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt keelatud, on selle konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine seega üleliigne, kui selgub, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsused, 13.7.1966, Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EKL, lk 429, 496; Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, punkt 49 eespool, punkt 125, ning Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 423 eespool, punkt 16). Vahetegemine „eesmärgil põhinevatel rikkumistel” ja „tagajärjel põhinevatel rikkumistel” on seotud asjaoluga, et ettevõtjatevahelise salajase koostöö teatud vorme võib juba oma laadilt pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (kohtuotsused Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 423 eespool, punkt 17, ning T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 29).

425    Selleks et kooskõlastatud tegevusel oleks konkurentsivastane eesmärk, piisab, kui see tegevus võib avaldada konkurentsile negatiivset mõju. Teisisõnu peab selle tegevusega olema lihtsalt konkreetselt võimalik tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul. Küsimus, kas ja mil määral niisugune mõju tegelikult avaldub, saab omada tähtsust üksnes trahvisummade arvutamisel ja kahju hüvitamise nõuete hindamisel (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 31).

426    Sellega seoses tuleb veel märkida, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et teatud liiki kooskõlastamine ettevõtjate vahel on konkurentsile nii kahjulik, et võib asuda seisukohale, et selle tagajärgi ei ole vaja kontrollida (vt Euroopa Kohtu otsus, 11.9.2014, CB vs. komisjon, C‑67/13 P, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

427    See kohtupraktika on seotud asjaoluga, et ettevõtjatevahelise kooskõlastamise teatud vorme võib juba oma laadilt pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (vt kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 426 eespool, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

428    Seega on selge, et teatud salajasi tegevusi, nagu hindade horisontaalne kindlaksmääramine kartellide poolt, võib pidada selliseks, millel võib olla niivõrd negatiivne mõju eelkõige kaupade ja teenuste hinnale, kogusele või kvaliteedile, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel võib pidada tarbetuks tõendada, et neil on turule tegelik mõju. Nimelt näitab kogemus, et sellised tegevused toovad kaasa tootmise vähenemise ja hinnatõusu, viies ressursside halva jaotuseni, ning seda eelkõige tarbijate kahjuks (kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 426 eespool, punkt 51).

429    Kui ettevõtjatevahelise teatud liiki kooskõlastamise sisu analüüs ei viita konkurentsi kahjustamisele piisavas ulatuses, tuleb teisalt uurida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi on tegelikult tuntavalt takistatud, piiratud või kahjustatud (vt kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 426 eespool, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

430    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et selleks et hinnata, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse otsus on piisavalt kahjulik, et pidada seda „eesmärgil põhinevaks” konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub. Selle konteksti hindamisel tuleb samuti arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (vt kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 426 eespool, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

431    Lisaks, kuigi selle kindlakstegemisel, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe kujutab endast piirangut, ei ole poolte tahe oluline asjaolu, ei keela mitte miski konkurentsiasutustel või siseriiklikel ja liidu kohtutel seda arvesse võtta (vt kohtuotsus CB vs. komisjon, punkt 426 eespool, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

432    Hagejate argumente tuleb analüüsida lähtuvalt nendest põhimõtetest.

b)     Vaidlustatud otsus

433    Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 187, et otsuse 4. osas kirjeldatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et selle adressaadid osalesid salajases tegevuses, mis puudutas banaanisektorit Lõuna-Euroopa piirkonnas ja mis täpsemalt seisnes:

–        nende hinnastrateegiate kooskõlastamises seoses tulevaste hindade, hinnataseme ja hindade muutumise ja/või hinnasuundumustega;

–        teabe vahetamises tulevase hindu puudutava tegevuse kohta turul.

434    Komisjon jätkas mainimisega, et kõnealused asjaolud ja tegevus kujutavad endast selgelt ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kokkulepet, kuna asjassepuutuvad ettevõtjad leppisid sõnaselgelt kokku teatud tegevuses turul, et teadlikult asendada konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga. Komisjon kinnitas, et isegi kui lõpuks ei oleks tõendatud, et pooled leppisid sõnaselgelt kokku ühises kavas, mis moodustab kokkuleppe, on kõnealune tegevus või osa sellest ikkagi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kooskõlastatud tegevus (vaidlustatud otsuse põhjendus 188).

435    Komisjon leidis samuti, et vaidlustatud otsuse 4. osas kirjeldatud asjaoludega on tõendatud, et teatud ajavahemikus toimus kahepoolne salajane koostöö süstemaatiliselt (või vähemalt regulaarselt) ja korduvalt, kusjuures kahepoolsed kokkulepped järgisid kindlaks määratud mustrit, mis oli asjaomase perioodi vältel järjekindel, olgugi et suhtlemise iseärasused ja intensiivsus võisid aja jooksul muutuda (vaidlustatud otsuse põhjendus 191).

436    Komisjon kinnitas veel, et miski ei anna tunnistust sellest, et asjaomased ettevõtjad ei võtnud vahetatud teavet arvesse oma tegevust turul kindlaks määrates, ning lisaks tõendavad vaidlustatud otsuse 4. osas kirjeldatud asjaolud, et pooled võtsid hindade kohta vahetatud teavet vähemalt osaliselt arvesse ja tegutsesid sellest lähtuvalt. Seetõttu leidis komisjon, et pooltevahelised kahepoolsed kokkulepped tõid kaasa selle, et poolte suhtlemine mõjutas nende tegevust Itaalias, Kreekas ja Portugalis müüdavate banaanide hinna kindlaksmääramisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 192–194).

c)     Kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse esinemine

437    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole tõendanud, et nad osalesid kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, ning ta on rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

438    Esiteks väidavad hagejad, et Chiquita ja PFCI vahelise kokkuleppe tõendamiseks peab komisjon tõendama, et pooled väljendasid ühist tahet tegutseda turul teatud kindlal viisil, ja et käesolevas asjas ei tekita ükski komisjoni esitatud dokumentaalsetest tõenditest kindlat veendumust, et see nii oli. 28. juuli 2004. aasta lõunasööki puudutavatest märkmetest on võimalik üksnes järeldada, et C1 ja P1 vahel toimusid õiguspärased arutelud eelkõige kutseühenduse ANIPO tuleviku ning kooshankimise ja -vedamise kokkuleppe võimaluse teemal, ning P1 märkmed on pelgalt tema isiklikud mõttekäigud arutelu sisu kohta, mitte ei väljenda Chiquita ja hagejate ühist tahet tegutseda teatud kindlal konkurentsivastasel viisil.

439    Hagejate sõnul on ainult väljendit „leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata”, mis sisaldub 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas, võimalik tõlgendada ühise tahte väljendusena. See e‑kiri ei tõenda aga õiguslikult piisavalt kokkuleppe sõlmimist ja isegi kui see seda tõendaks, puudutaks see ühteainsat päeva või kõige enam ühte nädalat, kuid ei saaks mingil juhul kinnitada väidet, et kokkulepe hindade kooskõlastamise kohta kehtis kaheksa kuu ja 12 päeva vältel. Komisjon ei ole seega õiguslikult piisavalt tõendanud, et Chiquita ja hagejad sõlmisid konkurentsi piiramise eesmärgiga kokkuleppe, ega esitanud piisavaid tõendeid selle kohta, et pooled niisugust kokkulepet rakendasid.

440    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad kordavad teatud argumente, mis lükati juba tagasi komisjoni esitatud tõendite analüüsimisel käesoleva väite kogu esimese osa raames.

441    Seejärel, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 õigesti märkis, on konkurentide vahel kokkulepe olemas, kui pooled liituvad ühise kavaga, mis piirab või võib piirata nende kaubanduslikku sõltumatust, määrates kindlaks nende vastastikuse tegevuse või tegevusest hoidumise üldjooned turul. Ei ole vaja, et see kokkulepe oleks vormistatud kirjalikult, mingid vorminõuded ei ole vajalikud ning lepingulised sanktsioonid ega rakendusmeetmed ei pea olema ette nähtud. Lisaks võib kokkulepe olla otsene või tuleneda poolte tegevusest kaudselt.

442    Lõpuks, vastupidi hagejate väidetele ei ole 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas sisalduv väljend „leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata”, ainus tõend, mis annab tunnistust poolte ühise tahte väljendamisest. Nimelt, paljud muud P1 28. juuli 2004. aasta märkmetes (eelkõige väljendid „Iganädalane koostöö hinna säilitamiseks”, „Kohalik kokkulepe” või ka „Tegevuskava 1. – Rääkida järgmisel nädalal Portugalist: otsus hindade kohta: status quo, tõsta, langetada. [P1]/[C1]”, vt vaidlustatud otsuse põhjendus 105) ning 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirjas (milles on väljendid „leppisime omavahel kokku, et me peame jätma hinnad muutmata” või ka „ta helistab, et paluda, et me lepiksime kokku oma järgmise nädala strateegias ja et me püüaksime mitte muuta”, vt eespool punkt 292) esinevad andmed näitavad, et pooled väljendasid oma ühist tahet tegutseda turul teatud kindlal viisil.

443    Sellega seoses tuleb meenutada, et hagejate argumendid, millega nad püüdsid väita, et P1 märkmed ja 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri kajastavad ainult P1 isiklikke mõtteid, mis tekkisid C1 ühepoolsete avalduste põhjal, lükati kolmanda väite analüüsimisel tagasi ja tõdeti, et need dokumendid kajastavad vastupidi poolte kahepoolsete otsuste tegemist (vt eelkõige eespool punktid 221–223, 232–235, 252, 255, 309–311 ja 317).

444    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et nad osalesid kooskõlastatud tegevuses.

445    Esiteks tuletavad hagejad meelde, et selleks et tõendada, et Chiquita ja Pacific osalesid kooskõlastatud tegevuses, peab komisjon tõendama, et pooled kooskõlastasid oma tegevust, et kooskõlastamisega kaasnes hilisem tegevus turul ja et nende kahe vahel oli põhjuslik seos. Komisjon tugineb sellega seoses kohtupraktikale T‑Mobile (eespool punkt 328, punktid 60–62), mis ei ole aga kasutatav käesolevas asjas, kus komisjon oleks pidanud tõendama, et hagejad ja Chiquita suhtlesid palju ja sageli ning et nende koosolekud läksid täiesti õiguspärasest ametialasest suhtlemisest kaugemale, mida tal aga ei õnnestunud tõendada, eelkõige kuna peale kahe väga lühikese telefonikõne puuduvad igasugused tõendid Chiquita ja PFCI mis tahes suhtlemise kohta ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005.

446    Tuleb märkida, et sõltumata sellest, kas vaidlustatud otsuses tehtud viited teatud kohtuotsustele on asjakohased, peab Üldkohus kontrollima, kas käesoleva juhtumi asjaoludel võis komisjon õigusega järeldada, et poolte tegevus kujutas endast kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk või tagajärg oli konkurentsi piiramine.

447    Lisaks tuleb meenutada, et kohtuasjas T‑Mobile Netherlands jt (eespool punkt 328) otsustas Euroopa Kohus, et nii kooskõlastamise eesmärgist kui ka turu iseärasustest oleneb see, kui sageli, millise intervalliga ja mil viisil konkurendid üksteisega ühendust võtavad, et kooskõlastada oma tegevust turul. Nimelt, kui asjaomased ettevõtjad sõlmivad keelatud kokkuleppe, mis hõlmab keerulist süsteemi paljude aspektide kooskõlastamiseks seoses nende tegevusega turul, võib neil olla vaja pika ajavahemiku vältel korrapäraselt suhelda. Kui aga kooskõlastamine on kitsas ja selle eesmärk on ühtlustada tegevust turul ainult ühe konkreetse konkurentsiaspekti osas, võib üksainus ühendusevõtmine olla piisav, et saavutada asjaomaste ettevõtjate soovitud konkurentsivastane eesmärk (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 60).

448    Euroopa Kohus jätkas märkimisega, et neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et oluline ei ole mitte niivõrd asjassepuutuvate ettevõtjate koosolekute arv, vaid küsimus, kas aset leidnud kontakt või kontaktid võimaldasid ettevõtjatel arvestada konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma tegevus asjassepuutuval turul ja teadlikult asendada konkurentsiriskid ettevõtjatevahelise praktilise koostööga. Kui oli võimalik tuvastada, et need ettevõtjad jõudsid kooskõlastamiseni ja jäid turul tegutsema, võis õigustatult nõuda, et nad esitaksid tõendeid selle kohta, et kooskõlastamine ei mõjutanud nende tegevust nimetatud turul (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punkt 60).

449    Vastupidi hagejate väidetele on see kohtupraktika käesolevas asjas kasutatav, kuna komisjon on õigesti tõendanud, et poolte vahel teabe vahetamine tulevaste hindade kohta võimaldas neil arvestada vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma tegevus turul, millest annab tunnistust eelkõige korrapäraselt ajakohastatud Chiquita hindade tabel, mis leiti Pacificu P2 kabinetist kiirköitjast (vt eespool punktid 290–293).

450    Hagejate argumendid, mille kohaselt puuduvad igasugused tõendid Chiquita ja PFCI mis tahes suhtlemise kohta ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005, tuleb tagasi lükata, kuna nad ei ole ümber lükanud tõendeid, millele komisjon tugines poolte vahel 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 toimunud suhtlemise tõendamiseks, nimelt kahed märkmed 2004. aasta augustist, kaks telefonikõnet 2005. aasta jaanuaris ja aprillis, tabel Chiquita hindadega alates 2005. aasta 6. nädalast ja e‑kiri Chiquita hindadega alates 2005. aasta 9. nädalast, mis kõik leiti Pacificu P2 kabinetist kiirköitjast, ning Chiquita ja C1 avaldused (vt eespool punktid 265–287, 288–335 ja 336–409).

451    Kuigi hagejate argumendid võivad käesolevas asjas ühe ja vältava rikkumise olemasolu analüüsimisel olla teatud määral asjakohased, tuleb need tagasi lükata kooskõlastatud tegevuse olemasolu analüüsimisel, kuna kolmanda väite läbivaatamisel tõdeti, et hagejad ei ole ümber lükanud üksteist toetavate tõendite kogumit, millele komisjon tugines – nimelt 28. juuli 2004. aasta lõunasööki puudutavad märkmed, 2004. aasta augusti märkmed, kõneeristus, 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kiri, dateerimata tabel ja Chiquita avaldused – järeldamisel, et poolte vahel oli kokkulepe ja/või toimus kooskõlastatud tegevus. Sõltumata sellest, kas kõnealuse rikkumise võib suhtlemise regulaarsuse tõttu kvalifitseerida üheks ja vältavaks (vt sellega seoses allpool punkt 475 jj), tuleb tõdeda, et komisjoni esitatud tõendid annavad tunnistust pooltevahelisest suhtlemisest, mis võimaldas neil arvestada konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma tegevus turul ja teadlikult asendada konkurentsiriskid ettevõtjatevahelise praktilise koostööga. See kehtib käesoleval juhul seda enam, et kooskõlastamine puudutas poolte tegevuse ainult ühte aspekti, nimelt hindu, mistõttu võis 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil sisse seatud teabevahetussüsteemis üksikud poolte hinnasuundumuste kooskõlastamised olla taotletava konkurentsivastase eesmärgi saavutamiseks piisavad.

452    Teiseks tugineb komisjon hagejate sõnul vastuoluliselt kohtupraktikale, mis käsitleb keerulisi rikkumisi, selleks et vältida kohustust kvalifitseerida väidetav tegevus kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks. Arvestades aga, et käesolev kohtuasi puudutab ainult kahte ettevõtjat, kellest üks on väike, ja et väidetav rikkumine kestis ainult kaheksa kuud ja 12 päeva, ei saa komisjon sellele kohtupraktikale tugineda, vaid peaks kindlaks tegema konkreetselt kuidas ja millal PFCI ja Chiquita sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses.

453    Need argumendid tuleb tagasi lükata, kuna hagejad ei saa komisjonile ette heita, et ta tugines käesolevas asjas kohtupraktikale, mis käsitleb keerulisi rikkumisi (vt eespool punktid 418 ja 419). Asjaolu, et kõnealune rikkumine puudutab ainult kahte ettevõtjat, kellest üks on väike, ja et see kestis ainult kaheksa kuud ja 12 päeva, ei muuda kuidagi seda, et komisjonil ei ole kohustust kvalifitseerida iga tuvastatud tegevus kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, vaid tal on õigus neist osa kvalifitseerida „kokkulepeteks” ja osa „kooskõlastatud tegevuseks”. Sellega seoses, kuna komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et poolte vahel toimus suhtlemine, ei saa vastupidi hagejate väidetule nõuda, et komisjon määraks täpselt kindlaks iga konkreetse hetke, mil pooled oma tegevust kooskõlastasid.

454    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et nad osalesid kooskõlastatud tegevuses, kuna ta ei ole tõendanud, et kooskõlastamine on toimunud ega et niisugune kooskõlastamine tõi kaasa hilisema tegevuse turul. Eelduse, et kooskõlastamises osalev ettevõtja võtab vahetatud teavet arvesse oma hilisemas tegevuses turul, saab ümber lükata, kui on tõendatud, et kooskõlastamisel ei olnud mingit mõju konkreetse ettevõtja tegevusele turul. 13. ja 15. nädala hinnad Itaalias, mida C1 ja P1 väidetavalt kooskõlastasid, ei jäänud muutumatuks ega järginud järelikult P1 analüüsi. Komisjonil ei ole ka õnnestunud tõendada, et Chiquita ja PFCI määrasid oma hinnad kooskõlastatult kindlaks muude nädalate jaoks väidetava rikkumise kestuse ajal.

455    Tuleb märkida, et eespool toodud kaalutlustest nähtub, et komisjon on tõendanud, et poolte vahel toimus kooskõlastamine, ja et hagejate argumendid ei lükka ümber eeldust, mille kohaselt hagejad arvestasid vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma hilisem tegevus turul.

456    Tuleb meenutada, nagu on märgitud juba eespool punktides 328, 329 ja 330, et isegi kui oletada, et hiljem tegelikult kohaldatud hinnad ei vastanud kavandatud hindadele, mille kohta pooled teavet vahetasid, ei takista see, et kooskõlastatud tegevusel ei ole otsest mõju hinnatasemele, asuda seisukohale, et see tegevus piiras konkurentsi asjassepuutuvate ettevõtjate vahel (vt selle kohta kohtuotsused Dansk Rørindustri vs. komisjon, punkt 329 eespool, punkt 140, ning Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 546).

457    Sellega seoses tuleb mainida, et turul tegelikult kohaldatavaid hindu võivad mõjutada välistegurid, mida keelatud kokkuleppe pooled ei kontrolli, nagu üldine majanduse areng, nõudluse muutumine konkreetses sektoris või klientide jõud läbirääkimistel (kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, punkt 282 eespool, punkt 547).

458    Hindade kindlaksmääramine – isegi kui need on lihtsalt soovituslikud – mõjutab nimelt konkurentsi, kuna see võimaldab kõigil keelatud kokkuleppe pooltel mõistliku kindlusega ette näha, milline on nende konkurentide hinnapoliitika. Üldisemalt kujutavad sellised keelatud kokkulepped endast otsest sekkumist konkurentsi olulistesse tingimustesse asjaomasel turul. Nimelt, väljendades ühist tahet kohaldada oma toodetele teatavat hinnataset, ei määra asjaomased tootjad oma poliitikat turul kindlaks enam iseseisvalt, kahjustades seega aluslepingu konkurentsieeskirjadele omast käsitlust (vt kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 324 eespool, punkt 310 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb märkida, ilma et see mõjutaks hagejate edasiste argumentide analüüsimist, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus on ELTL artikli 101 kohaselt sõltumata nende tagajärgedest keelatud, kui neil on konkurentsivastane eesmärk (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punktid 122 ja 123).

459    Lõpuks tuleb neljandaks tõdeda, et argumentides, milles nad leiavad, et komisjoni väited kooskõlastamise kohta lükkasid Chiquita ja C1 pidevalt ümber, piirduvad hagejad nende argumentide kordamisega, mis kolmanda väite analüüsimisel juba tagasi lükati (vt eespool punktid 332–409).

460    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjoni toimik sisaldab selgeid dokumentaalseid tõendeid konkreetsete hindu käsitlevate arutelude kohta konkurentide vahel, kelle hulgas PFCI‑d ei olnud ja kellele komisjon ometi ei ole konkurentsivastast tegevust ette heitnud, ning see kujutab endast põhiõiguste harta artikliga 20 tagatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist.

461    See kriitika tuleb tagasi lükata. Hagejad ei saa tugineda asjaolule, et teiste ettevõtjate suhtes menetlust ei alustatud. Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et komisjon esitas hagejate suhtes menetluse läbiviimise põhjendamiseks piisavalt tõendeid. Isegi kui oletada, et teised ettevõtjad olid hagejatega sarnases olukorras ja nende suhtes menetlust ei alustatud, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaolu, et ettevõtja puhul, kes oli hagejaga sarnases olukorras, komisjon rikkumist ei tuvastanud, ei saa anda alust hageja puhul tuvastatud rikkumise tähelepanuta jätmiseks, kui rikkumine on tuvastatud nõuetekohaselt (kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 146; Üldkohtu otsused, 20.3.2002, KE KELIT vs. komisjon, T‑17/99, EKL, lk II‑1647, punkt 101, ning 15.6.2005, Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 397), ning seda enam, et teise ettevõtja olukorra osas ei ole kohtu poole pöördutud (vt Üldkohtu otsus, 4.7.2006, Hoek Loos vs. komisjon, T‑304/02, EKL, lk II‑1887, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

462    Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate argumendid selle kohta, et komisjon ei ole tõendanud, et nad osalesid kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, tuleb tagasi lükata.

d)     Konkurentsivastase eesmärgi või tagajärje esinemine

463    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole tõendanud, et nende tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk või tagajärg.

464    Esiteks tuletavad hagejad meelde, et komisjon peab õiguslikult piisavalt tõendama, et kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse eesmärk või tagajärg oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Väidetava rikkumise asjaoludest on aga võimatu järeldada, et pooled sõlmisid hindade kindlaksmääramiseks horisontaalse kokkuleppe, mille eesmärk oli konkurentsi piirata, mistõttu ei saa väidetavat rikkumist pidada oma eesmärgi poolest konkurentsi piiravaks.

465    Hagejad väidavad, et komisjon tugineb asjaolule, et poolte tegevuse eesmärk oli hindade kindlaksmääramine, ning järeldab selle põhjal, et käesoleval juhul oli rikkumise eesmärk konkurentsi piirata. Rikkumise asjaoludest on aga võimatu järeldada, et pooled sõlmisid hindade kindlaksmääramiseks horisontaalse kokkuleppe, kuivõrd nende tegevust võib kõige enam pidada vaid ebaselge ja juhusliku teabe kohatiseks vahetamiseks üksnes üldiste turusuundumuste kohta, mistõttu on seda võimatu pidada eesmärgil põhinevaks rikkumiseks.

466    See kriitika tuleb tagasi lükata. Arvestades eespool punktides 411–431 viidatud kohtupraktikat ja kolmanda väite raames analüüsitud asjaolusid, ilmneb, et käesolevas asjas järeldas komisjon õigesti, et poolte tegevuse eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul.

467    Seega, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, kes kordavad seoses rikkumise õigusliku kvalifitseerimisega veel mõningaid argumente, mis juhtumi asjaolude ja komisjoni esitatud tõendite analüüsimisel juba tagasi lükati, tuleb käesolevas asjas kõne all olev rikkumine kvalifitseerida oma eesmärgi poolest konkurentsi piiravaks, kuna nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 226 märkis, on sellel tegevusel ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses horisontaalsete kokkulepete üldised tunnused, kuna hind on peamine konkureerimise vahend ja käesoleval juhul kooskõlastasid pooled otseselt hinnamuutusi lõppeesmärgiga paisutada hindu enda kasuks.

468    Sellega seoses tuleb märkida, et esimene näide keelatud kokkuleppest, mis on ELTL artikli 101 lõike 1 punktis a välja toodud ja mis on sõnaselgelt siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud, on just kokkulepe, millega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused”. Kokkuleppe esemeks olnud tegevus on seega ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt sõnaselgelt keelatud, kuna see toob kaasa olulisi konkurentsipiiranguid ühisturul (vt selle kohta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, punkt 388 eespool, punkt 768).

469    Eespool punktides 426–428 viidatud kohtupraktikast nähtub, et käesolevas asjas kõne all oleva kooskõlastamise liik ehk hindade kooskõlastamine, mis seisneb ettevõtjatevahelises suhtlemises eesmärgiga suunata ja seega lõppastmes paisutada hindu, on konkurentsi piisavalt kahjustav, et asuda seisukohale, et selle tagajärgede analüüsimine ei ole vajalik, kuna hinnakokkulepet võib juba oma laadilt pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks.

470    Teiseks väidavad hagejad, et kuna nende tegevust ei saa kvalifitseerida oma eesmärgi poolest konkurentsi piiravaks, oleks komisjon pidanud tõendama, et selle tagajärg oli konkurentsi piiramine turul, mida komisjonil aga ei õnnestunud teha.

471    Kuna need argumendid lähtuvad ekslikust eeldusest, et kõnealust tegevust ei saa kvalifitseerida oma eesmärgi poolest konkurentsi piiravaks, tuleb need tagasi lükata. Juba ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastusest nähtub, et ettevõtjatevahelised kokkulepped on sõltumata nende tagajärgedest keelatud, kui neil on konkurentsivastane eesmärk. Järelikult ei ole tegelike konkurentsivastaste tagajärgede tõendamine nõutav, kui on tõendatud süükspandava tegevuse konkurentsivastane eesmärk (vt Üldkohtu otsus, 3.3.2011, Siemens Österreich jt vs. komisjon, T‑122/07–T‑124/07, EKL, lk II‑793, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

472    Kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel nimelt üleliigne, kui selgub, et selle eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi. Just nii on see kokkulepete korral, mis toovad kaasa ilmseid konkurentsipiiranguid, nagu hindade kindlaksmääramine ja turu jagamine (Euroopa Kohtu otsus, 8.12.2011, KME Germany jt vs. komisjon, C‑389/10 P, EKL, lk I‑13125, punkt 75).

473    Seetõttu ilmneb, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse punktides 222–234 õigesti, et käesolevas asjas kõne all oleva rikkumise võib kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks ja et selle tagajärgi ei ole vaja analüüsida.

474    Järelikult tuleb hagejate argumendid nende tegevuse konkurentsivastase eesmärgi ja tagajärje puudumise kohta tagasi lükata.

e)     Ühe ja vältava rikkumise esinemine

475    Hagejad väidavad, et komisjon ei ole rikkumise kestust õiguslikult piisavalt tõendanud, kuna ta ei ole esitanud tõendeid rikkumise jätkuvuse kohta.

476    Siinkohal tuletavad hagejad meelde, et kohtupraktikast tuleneb, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt kinnitaksid rikkumise kestust, peab komisjon tuginema vähemalt tõenditele, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult saab möönda, et rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel, kusjuures küsimust, kas kahe sündmuse vahele jääv ajavahemik on rikkumise katkemiseks piisavalt pikk, tuleb hinnata kõnealuse kartelli toimimise kontekstis.

477    Käesolevas asjas ei esitanud komisjon ühtki tõendit, mis kinnitaks P1 ja C1 vahel mis tahes kontakti kogu väidetava rikkumise kestuse jooksul, välja arvatud kaks väga lühikest telefonikõnet, mis mõlemad toimusid pärast 20. jaanuari 2005. Kuna hinnaläbirääkimised banaanisektoris leidsid aset iga nädal, tähendas tõendite puudumine, et ei leidunud ühtki tõendit mis tahes tegevuse kohta enam kui 30 läbirääkimiste voorus. Järelikult, kuna komisjon ei suuda selgelt tõendada vähimatki seost 28. juuli 2004. aasta märkuste ja 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e-kirja vahel, ei ole ta esitanud tõendeid, et väidetav tegevus kujutas endast üht ja vältavat rikkumist. Oma seisukoha toetuseks viitavad hagejad uuesti C1 avaldustele, millega soovitakse eitada üldist eesmärki järgivat tervikplaani.

478    Tuleb märkida, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu elementi võivad ka iseenesest ja eraldi kujutada endast selle sätte rikkumist. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi siseturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (kohtuotsused komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 391 eespool, punkt 81, ja Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 179 eespool, punkt 258; Üldkohtu otsus, 28.4.2010, Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, T‑446/05, EKL, lk II‑1255, punkt 90).

479    Tuleb veel märkida, et ühe rikkumise mõistega peetakse nimelt silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi nimel – rikkuda konkurentsi, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgi (kõigi osade sama eesmärk) või identsete subjektide tõttu (asjaomaste ettevõtjate samasus, kusjuures nad olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest) (kohtuotsused BPB vs. komisjon, punkt 324 eespool, punkt 257, ning Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punkt 478 eespool, punkt 89).

480    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühe rikkumise mõiste võib tähendada kokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja ettevõtjate ühenduste otsustes seisneva konkurentsivastase tegevuse juriidilist kvalifikatsiooni (vt selle kohta kohtuotsused, 20.4.1999, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 181 eespool, punktid 696–698; HFB jt vs. komisjon, punkt 406 eespool, punkt 186, ja BASF vs. komisjon, punkt 111 eespool, punkt 159).

481    Vältava rikkumise kohta tuleb märkida, et tervikplaani mõiste võimaldab komisjonil eeldada, et rikkumise toimepanemist ei katkestatud, isegi kui teatud perioodi suhtes ei ole tal tõendeid ettevõtja osalemise kohta selles rikkumises, tingimusel et ta osales selles enne ja pärast seda perioodi ning puuduvad otsesed või kaudsed tõendid, mis lubaksid arvata, et tema osas oli rikkumine katkenud. Sellisel juhul võib ta trahvi määrata kogu rikkumise perioodi eest, sealhulgas perioodi eest, mille osas tal ei ole asjaomase ettevõtja osalemise kohta tõendeid (Üldkohtu otsus, 17.5.2013, Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, T‑147/09 ja T‑148/09, punkt 87).

482    Õiguskindluse põhimõte nõuab siiski, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, tugineb komisjon vähemalt tõenditele, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult saab möönda, et rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel (Üldkohtu otsused, 7.7.1994, Dunlop Slazenger vs. komisjon, T‑43/92, EKL, lk II‑441, punkt 79; 6.7.2000, Volkswagen vs. komisjon, T‑62/98, EKL, lk II‑2707, punkt 188; 5.4.2006, Degussa vs. komisjon, T‑279/02, EKL, lk II‑897, punktid 114 ja 153, ning IMI jt vs. komisjon, punkt 413 eespool, punkt 88).

483    Kuigi ajavahemik, mis lahutab rikkumise kahte ilmingut, on asjakohane kriteerium rikkumise vältavuse tuvastamiseks, vastab samuti tõele, et küsimust, kas nimetatud periood on piisavalt pikk või mitte, et kujutada endast rikkumise katkemist, ei saa analüüsida abstraktselt. Vastupidi – seda tuleb hinnata kõnealuse kartelli toimimise kontekstis (kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, punkt 413 eespool, punkt 89).

484    Lõpuks, kui võib asuda seisukohale, et ettevõtja osalemine rikkumises katkes, kuid ettevõtja osales rikkumises enne ja pärast seda katkemist, võib rikkumise kvalifitseerida jätkuvaks rikkumiseks, kui – nagu ka vältava rikkumise puhul (vt eespool punkt 479) – enne ja pärast katkemist taotles ta sama eesmärki, mille võib tuletada sellest, kas asjassepuutuvate tegude eesmärk, asjassepuutuvad kaubad, salajases koostöös osalenud ettevõtjad, rikkumise peamine toimepanemise viis, ettevõtjate nimel tegutsenud füüsilised isikud ja lõpuks nende tegude geograafiline ulatus on samad. Tegemist on seega ühe ja jätkuva rikkumisega ning kuigi komisjon võib määrata trahvi kogu rikkumisperioodi eest, ei või ta seevastu trahvi määrata perioodi eest, mille vältel rikkumine oli katkenud (kohtuotsus Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, punkt 481 eespool, punkt 88).

485    Käesoleval juhul leiab komisjon, et poolte tegevus kujutab endast ELTL artikli 101 üht ja vältavat rikkumist, kuna kõnealused kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus olid osa üldisest süsteemist, mille eesmärk oli kindlaks määrata nende tegevuse suunad turul ning piirata nende individuaalset kaubandustegevust, et järgida identset konkurentsivastast eesmärki ja üht majanduslikku sihti, nimelt piirata või moonutada hindade tavapärast liikumist Itaalia, Kreeka ja Portugali banaanisektoris ja vahetada sellekohast teavet (vaidlustatud otsuse põhjendused 209–213).

486    Lisaks kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 214–221, et hagejate nende argumentidega, milles seatakse kahtluse alla rikkumise jätkuvus, saab nõustuda vaid osas, milles järeldus, et Pacific ja Chiquita kohustusid kooskõlastama hindasid ja vahetama hindu puudutavat teavet tulevikus tegevuse kohta turul, põhines antud ajast pärit dokumentidel ja Chiquita ettevõtja avaldustel, mida analüüsiti vaidlustatud otsuse 4. osas.

487    Komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 216, et rikkumise algus oli Pacificu ja Chiquita vahel 28. juulil 2004 toimunud koosolek, mille salajast laadi kinnitasid P1 märkmed, ning et sel koosolekul rakendatud salajase süsteemi (nimelt Kreekat, Itaaliat ja Portugali hõlmav struktureeritud ja korrapärane hindade kindlaksmääramise süsteem) laad – nagu see ilmnes P1 märkmetest – vastas oma ettevõtja avaldustes Chiquita kirjeldatud tegevusele.

488    Edasi tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 217 välja asjaolu, et toimikus sisalduvad antud ajast pärinevad tõendid kinnitavad, et pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut jätkasid Chiquita ja Pacific oma salajasi kontakte, millest esimene leidis aset 6. augustil 2004 ja teine 11. augustil 2004, ning et nende kontaktide käigus arutasid pooled hindasid Kreekas ja turu arengut Portugalis. Lisaks märkis komisjon, et nende kontaktide laad ja sisu vastas Chiquita ettevõtja avaldustele ja tema seisukohtadele ärakuulamisel eelkõige 28. juuli 2004. aasta koosolekule järgnenud perioodi osas, et C1 ja P1 hakkasid teineteisele helistama ja arutasid muu hulgas turu üldisi suundumusi ning hindade ja kavandatavate hindade spetsiifilisi suundumusi järgmiseks nädalaks, ning et Chiquita hinnangul muutusid kahe mehe vahelised kõned üha sagedamaks 2004. aasta lõpus ja 2005. aasta alguses.

489    Veel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 218, et niisuguste korrapäraste kahepoolsete kontaktide jätkumist, mille käigus kooskõlastasid Pacific ja Chiquita hindasid, kinnitas ka Pacificu 11. aprilli 2005. aasta ettevõttesisene e‑kiri ja dateerimata tabel „Chiquita hinnad – 2005”, mis mõlemad tõendasid, et need kontaktid leidsid aset peaaegu iga nädal ajavahemikus veebruarist kuni aprillini 2005 (nädalad 6/2005–15/2005), ning et dateerimata tabelist „Chiquita hinnad – 2005” selgus eelkõige, et P1 ja Pacific ajakohastasid igal nädalal tabelit Chiquita hindade kohta ning lisasid märkusi oma arutelu sisu kohta Chiquita C1‑ga.

490    Lõpuks kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 219–221, et vastupidi Pacificu argumentidele ei võimaldanud tõendite kogum, millele ta tugines, järeldada, et tõendites oli seitsme kuu pikkune lünk, vaid kui kaaluda tõendeid nende kogumis, on pigem tõendatud, et salajane tegevus, mida tõendavad 11. aprilli 2005. aasta e‑kiri ja dateerimata tabel „Chiquita hinnad – 2005”, toimus tulenevalt hindade kooskõlastamise süsteemist, mis pandi paika 28. juuli 2004. aasta koosolekul, ning seda kinnitas ka Chiquita, kes märkis, et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 pani ta toime rikkumise, mis seisnes aeg-ajalt aset leidnud õigusvastases suhtlemises Pacificuga teabe vahetamiseks kummagi poole konkreetsete „hinnasuundumuste kohta” järgmisel nädalal. Komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 221, et tema tuvastatust nähtub, et Chiquita ja Pacificu vaheline kahepoolne salajane koostöö toimus teatud ajavahemiku vältel korrapäraselt ja korduvalt ning et kahepoolsed kokkulepped järgisid mustrit, mis oli asjaomase perioodi vältel järjekindel, olgugi et suhtlemise iseärasused ja intensiivsus võisid aja jooksul muutuda. Mitmesugused pooltevahelised kahepoolsed kontaktid, mis leidsid aset 28. juuli 2004. aasta koosolekul ja pärast seda, võimaldasid kooskõlastada poolte tegevust turul ja vahetada tundlikku äriteavet, kusjuures kogu see tegevus kuulus üldisesse kavasse, kuivõrd sellega tegelemisel taotleti ühtainsat ühist konkurentsivastast eesmärki, milleks oli piirata või kahjustada hindade tavapärast muutumist banaanisektoris Itaalias, Kreekas ja Portugalis ning vahetada teavet selle parameetri kohta.

491    Esiteks, niivõrd kuivõrd hagejate seisukohti repliigi punktis 65 võib mõista nii, et nad soovivad vastu vaielda sellele, et käesolevas asjas kõne all olev rikkumine on käsitatav ühe rikkumisena, ei saa nende argumentidega nõustuda. Eespool punktides 479, 480 ja 484 viidatud kohtupraktikat ning käesoleva väite esimese osa raames analüüsitud asjaolusid silmas pidades on nimelt selge, et kõnealune tegevus tuleb kvalifitseerida üheks rikkumiseks, kuna rikkumise erinevate ilmingute ese ja subjektid on samad. Lisaks, hagejate viidatud C1 avaldus, mille kohaselt C1 ei olnud teadlik, et ta rikub P1‑ga suhtlemisel liidu õigust, ei saa tõendada, et pooltel ei olnud ühist kava piirata konkurentsi, kuna nagu komisjon õigesti rõhutas, ei ole liidu õiguse rikkumise teadvustamine vajalik tingimus selleks, et võiks tuvastada ühist konkurentsivastast eesmärki taotleva kava.

492    Mis puudutab teiseks rikkumise vältavust, siis tuleb märkida, et käesoleva väite esimese osa raames analüüsitud tõenditest nähtub, et hagejatel ei ole alust väita, et peale kahe väga lühikese telefonikõne puuduvad igasugused tõendid mis tahes pooltevahelise suhtlemise kohta augustist 2004 kuni aprillini 2005 ehk enam kui seitsme kuu vältel. Tõenditest ilmneb nimelt, et pooled seadsid 28. juuli 2004. aasta lõunasöögil sisse salajase süsteemi (vt P1 märkmed 28. juuli 2004. aasta lõunasöögi kohta), et nad suhtlesid 6. ja 11. augustil 2004 (vt P1 kahed märkmed 2004. aasta augustist) ja et P1 helistas C1‑le 20. jaanuaril ja 7. aprillil 2005 (vt kaks telefonikõnet P1‑lt C1‑le 20. jaanuaril ja 7. aprillil 2005). Lisaks annavad 11. aprilli 2005. aasta e‑kiri koos Chiquita 2005. aasta 9.–15. nädala hindade tabeli ja dateerimata tabeliga, mis leiti P2 kabinetist kiirköitjast ja mis sisaldas teavet Chiquita hindade kohta 2005. aasta 6.–13. nädalal, tunnistust pooltevahelisest suhtlemisest ajavahemikus 7. veebruarist 2005 (2005. aasta 6. nädal) kuni 8. aprillini 2005 (2005. aasta 14. nädala lõpp). Lõpuks ilmneb Chiquita avaldustest, et ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 osales ta rikkumises, mis seisnes aeg-ajalt aset leidnud õigusvastases suhtlemises Pacificuga teabe vahetamiseks järgmise nädala hinnasuundumuste kohta (Chiquita avaldused ärakuulamisel, et pärast 28. juuli 2004. aasta koosolekut hakkasid Chiquita C1 ja Pacificu P1 teineteisele regulaarselt helistama, tehes seda kokku 15–20 korda septembrist 2004 kuni ligikaudu juunini 2006 (Chiquita 22. mai 2008. aasta avaldus), ning et 2004. aasta lõpus ja 2005. aasta alguses telefonikõned sagenesid (Chiquita 15. veebruari 2008. aasta avaldus).

493    Kolmandaks tuleb tõdeda, et kõikidest mainitud tõenditest nende kogumis nähtub, et komisjon ei esitanud dokumentaalseid tõendeid pooltevahelise suhtlemise kohta ajavahemikus 12. augustist 2004 kuni 19. jaanuarini 2005. Eespool punktides 485–490 kokku võetud vaidlustatud otsuse põhjendustest ja kostja vastuses komisjoni esitatud argumentidest ilmneb nimelt, et kui komisjon järeldas, et rikkumine vältas sellel perioodil pidevalt, tugines ta esiteks tõendite kogumile tervikuna ja teiseks Chiquita avaldustele, mis hõlmavad kogu rikkumisperioodi, mille komisjon tuvastas.

494    Sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et kuigi tõendeid tuleb hinnata nende kogumis, selleks et analüüsida, kas komisjon täitis eespool punktides 175–185 viidatud kohtupraktika kohaselt oma tõendamiskohustuse ja tõendas rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, ei ole rikkumise vältavuse kindlakstegemiseks läbi viidud kontrolli eesmärk analüüsida, kas tõendite kogum tervikuna võimaldab mõistlikult möönda, et rikkumine toimus katkematult kogu selle perioodi vältel, mida tõendid puudutavad, vaid kas komisjon esitas tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult saab möönda, et rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel (kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, punkt 413 eespool, punktid 88–97).

495    Lisaks, kuigi Chiquita avaldusi võib pidada tõenditeks, mis puudutavad perioodi, mida konkurentidevahelisest suhtlemisest tunnistust andvad dokumentaalsed tõendid ei hõlma, ja kuigi kohtupraktikast ilmneb, et trahvide eest kaitse taotleja avaldustel on üldjuhul suur tõenduslik väärtus (vt eespool punktides 151–153, 339–341, 380 ja 381 viidatud kohtupraktika), nähtub väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et ettevõtjate avaldusi peavad kinnitama muud tõendid, kui neile vaidlevad vastu ettevõtjad, kellele samuti ühise kokkuleppe sõlmimist süüks pannakse (vt eespool punktis 342 viidatud kohtupraktika).

496    Lõpuks ei saa nõustuda komisjoni argumentidega, mille kohaselt „kui vaadelda tõendeid nende kogumis, on selge, et 11. aprilli 2005. aasta e‑kirja ja dateerimata tabeliga tõendatud salajane tegevus toimus tulenevalt hindade kooskõlastamise süsteemist, mis pandi paika 28. juuli 2004. aasta koosolekul”. Esiteks ei saa tõdemus, et puuduvad nii otsesed kui ka kaudsed tõendid, millest võiks järeldada, et rikkumine hagejate osas katkes, muutuda asjakohaseks enne, kui komisjon on täitnud oma tõendamiskohustuse ehk esitanud tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult saab möönda, et rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel (vt kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, punkt 413 eespool, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks ei saa ettevõtja kartellikokkuleppes osalemist mingil juhul tuletada ebatäpsete asjaolude põhjal tehtud oletustest (vt Üldkohtu otsus, 10.10.2014, Soliver vs. komisjon, T‑68/09, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

497    Neil asjaoludel tuleb selliste tõendite puudumist, mis kinnitaksid Chiquita avaldusi ja annaksid tunnistust Chiquita ja Pacificu vahelisest suhtlemisest ligikaudu viiekuulise ajavahemiku vältel (12. augustist 2004 kuni 19. jaanuarini 2005) rikkumise veidi üle kaheksakuulisest kogukestusest, pidada rikkumise katkemiseks, seda enam, et nagu hagejad väidavad, ilma et komisjon neile vastu vaidleks, toimuvad hinnaläbirääkimised banaaniturul igal nädalal, mida kinnitavad ka Chiquita 2005. aasta 6.–13. ja 9.–15. nädala hindade tabelid, mille P1 koostas, ning seega puuduvad selged tõendid Chiquita ja Pacificu vahelise suhtlemise kohta ligikaudu 20 läbirääkimistsükli osas.

498    Arvestades asjaolu, et hagejad jätkasid ja kordasid pärast ligikaudu viiekuulist ajavahemikku rikkumist, mille kohta nad ei ole tõendanud, et see erines kartellikokkuleppest, milles nad osalesid enne katkemist, tuleb rikkumine kvalifitseerida üheks ja jätkuvaks ning tuleb asuda seisukohale, et see kestis 28. juulist 2004 kuni 11. augustini 2004 ja 20. jaanuarist 2005 kuni 8. aprillini 2005 (vt selle kohta kohtuotsused IMI jt vs. komisjon, punkt 413 eespool, punkt 97, ning Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, punkt 481 eespool, punkt 95).

499    Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et kolmanda väitega tuleb nõustuda osas, milles komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et rikkumine vältas katkematult 12. augustist 2004 kuni 19. jaanuarini 2005, ning ülejäänud osas tuleb kolmas väide tagasi lükata.

500    Kokkuvõtteks tuleb vaidlustatud otsuse tühistamise nõue rahuldada esiteks osas, milles komisjon otsuse artiklis 1 järeldas, et hagejad osalesid rikkumises 12. augustist 2004 kuni 19. jaanuarini 2005, ja teiseks osas, milles komisjon artiklis 2 hagejatele trahvi määramisel võttis arvesse rikkumise kestust, mille ta algselt tuvastas. Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise tagajärgi analüüsitakse allpool punktides 560–564.

II –  Teise võimalusena esitatud nõuded trahvi tühistamiseks või selle suuruse vähendamiseks

501    Teise võimalusena esitatud nõuete põhjendamiseks tuginevad hagejad väitele, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja 2006. aasta suuniseid, kuna valesti on hinnatud väidetava rikkumise raskust ja kestust ning kergendavaid asjaolusid, samuti on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

A –  Sissejuhatavad märkused

502    Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et komisjonil on trahvisumma arvutamise meetodi puhul lai kaalutlusõigus. See meetod, mis on sätestatud 2006. aasta suunistes, sisaldab erinevaid paindlikkust tagavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sätetega (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu otsus, 3.9.2009, Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P, EKL, lk I‑7191, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

503    Liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskuse määramisel tuleb lähtuda mitmest tegurist, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu kriteeriumidest, mida tuleb tingimata arvesse võtta (Euroopa Kohtu otsused, 19.3.2009, Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑510/06 P, EKL, lk I‑1843, punkt 72, ning 3.9.2009, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 48 eespool, punkt 54).

504    Nagu eespool punktis 26 välja toodud, määras komisjon käesoleval juhul trahvide summa kindlaks 2006. aasta suunistes määratletud meetodi alusel.

505    Kuigi 2006. aasta suuniseid ei saa lugeda õigusnormiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, näevad need siiski ette praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punkt 209 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 142 eespool, punkt 70).

506    Selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 142 eespool, punkt 71).

507    Peale selle määratakse 2006. aasta suunistega üldiselt ja abstraktselt meetod, mille komisjon võttis endale kohustuseks trahvisummade kindlaksmääramisel, ja tagatakse järelikult ettevõtjatele õiguskindlus (vt analoogia alusel kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punktid 211 ja 213).

508    2006. aasta suunistega määratletakse kaheetapiline arvutusmeetod (2006. aasta suuniste punkt 9) ning nähakse ette, et arvutamise esimeses etapis määrab komisjon igale asjaomasele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kindlaks põhisumma. Selles osas sisaldavad suunised järgmisi sätteid:

„12.      Põhisumma määratakse kindlaks asjaomaste kaupade või teenuste müügiväärtuse põhjal järgmise meetodiga.

[…]

13.      Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal.

[…]

19.      Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

20.      Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

21.      Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22.      Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

23.      Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.

24.      Võtmaks täielikult arvesse iga ettevõtja osalemise kestust rikkumises, korrutatakse müügiväärtuse põhjal määratud summa (vt punkte 20–23 eespool) aastate hulgaga, mil rikkumises osaleti. Vähem kui kuus kuud kestnud rikkumine loetakse pooleaastaseks rikkumiseks; rohkem kui kuus kuud, kuid vähem kui aasta kestnud rikkumine loetakse aastaseks rikkumiseks.

25.      Olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% eespool toodud A osas kirjeldatud müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes. Komisjon võib sellist lisasummat rakendada ka muude rikkumiste suhtes. Otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22.”

509    2006. aasta suunistes on arvutamise teise etapi osas ette nähtud, et komisjon võib põhisummat suurendada või vähendada üldhinnangu põhjal, milles on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega (2006. aasta suuniste punktid 11 ja 27).

510    Nende asjaolude kohta on 2006. aasta suuniste punktis 29 sätestatud järgmist:

„Trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab järgmisi kergendavaid asjaolusid:

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et lõpetas rikkumise kohe pärast komisjoni sekkumist. See ei kehti salastatud kokkulepete või tegevuse kohta (eeskätt kartellide puhul);

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et rikkumine on toime pandud ettevaatamatuse tõttu;

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt. Paljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, ei peeta kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas;

–        asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd asjades, mis jäävad välja leebema kohtlemise teatise kohaldamisalast ja ettevõtja juriidilisest koostöökohustusest;

–        konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega.”

511    Lõpuks, nagu Euroopa Kohus tuletas oma 8. detsembri 2011. aasta otsustes KME Germany jt vs. komisjon (C‑389/10 P, punkt 472 eespool, punkt 129) ning KME jt vs. komisjon (C‑272/09 P, EKL 2011, lk I‑12789, punkt 102) meelde, tuleb liidu kohtul teostada tal lasuvat õiguspärasuse kontrolli elementide alusel, mille hageja esitas toodud väidete põhjendamiseks. Selle kontrolli käigus ei saa kohus tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil nii selliste elementide valikul, mida ta võttis arvesse suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, kui ka nende elementide hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest.

B –  Vaidlustatud otsus

512    Vaidlustatud otsuses tuletas komisjon meelde, et trahvi põhisumma koosneb vastavalt 2006. aasta suunistele summast, mis moodustab kuni 30% konkreetsel aastal rikkumisega seotud kaupade või teenuste müügiväärtusest, lähtudes rikkumise raskusest ja korrutatuna rikkumises ettevõtja osaletud aastate arvuga, ning lisasummast vahemikus 15–25% ettevõtja müügiväärtusest sõltumata rikkumises tema osalemise kestusest. Edasi võib seda põhisummat iga ettevõtja puhul suurendada või vähendada, kui esinevad raskendavad või kergendavad asjaolud (vaidlustatud otsuse põhjendused 313 ja 319).

513    Edasi märkis komisjon, et trahvi põhisumma määratakse üldjuhul kindlaks lähtuvalt ettevõtja käibest nende kaupade või teenuste müügil, mis olid rikkumisega otseselt seotud asjaomases geograafilises sektoris rikkumises ettevõtja osalemise viimase täisaasta jooksul. Komisjon tõdes siiski, et käesoleval juhul tuleb rikkumise lühikese kestuse tõttu, mis jäi osaliselt ühte ja osaliselt teise kalendriaastasse, sellest põhimõttest kõrvale kalduda ning tugineda aastase müügiväärtuse hinnangule, mis lähtub ettevõtjate tegelikust müügiväärtusest kaheksa kuu jooksul, mis on rikkumises ettevõtjate osalemise kestus (vaidlustatud otsuse põhjendus 314).

514    Komisjon tuletas samuti meelde, et käesoleval juhul puudutas rikkumine nii valmimata (rohelisi) kui ka küpseid (kollaseid) banaane (värsked puuviljad) ning et asjaomane territoorium hõlmab kolme Lõuna-Euroopa riiki, nimelt Kreeka, Itaalia ja Portugal (vaidlustatud otsuse põhjendused 315 ja 316).

515    Komisjon märkis samuti, et rikkumise raskusaste määratakse kindlaks trahvi arvutamisel arvesse võetava osakaalu müügiväärtuse abil ning et arvesse võetava osakaalu kindlakstegemisel lähtub teatud hulgast teguritest, nagu rikkumise laad, kõigi asjaomaste ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi (vaidlustatud otsuse põhjendus 320).

516    Komisjoni hinnangul osalesid vaidlustatud otsuse adressaadid käesolevas asjas ELTL artikli 101 ühes ja vältavas rikkumises ühel ja ühisel konkurentsivastasel eesmärgil, milleks oli hindade tavapärase muutumise piiramine või moonutamine Itaalia, Kreeka ja Portugali banaanisektoris ning selle kohta teabe vahetamine, ning rikkumine seisnes hinnastrateegia kooskõlastamises seoses tulevaste hindade, hinnataseme ja hindade muutumise ja/või hinnasuundumustega ning teabe vahetamises tulevase hindu puudutava tegevuse kohta turul, mistõttu kuulus rikkumine oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka (vaidlustatud otsuse põhjendused 321 ja 325).

517    Edasi märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 326–328, et 2004. aastal oli Chiquita ja Pacificu hinnanguline ühine turuosa Itaalias 50%, Portugalis 30% ja Kreekas 65–70%, samas kui 2005. aastal hinnati turuosa suuruseks Itaalias 50%, Portugalis 40% ja Kreekas 60%. Komisjon tõi lisaks välja, et kartell hõlmas kolme liikmesriiki, nimelt Kreeka, Itaalia ja Portugal, ning et kokkulepped viidi ellu.

518    Komisjon jõudis järeldusele, et arvestades vaidlustatud otsuse põhjendustes 321–325 analüüsitud kriteeriume, tuleb käesoleval juhul arvesse võetavaks osakaaluks müügiväärtusest määrata 15%-le kõigi asjaomaste ettevõtjate jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 329).

519    Rikkumise kestuse osas tõi komisjon välja, et ta võttis arvesse rikkumises ettevõtjate osalemise tegelikku kestust, nimelt 8 kuud ja 12 päeva, mis allapoole ümardatuna on 8 kuud, mille tulemusel puudutas arvutus 8 kuud, mis kestuse kordajaks teeb 0,66 (2/3 täisaastast) iga asjaomase ettevõtja suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendused 330 ja 331).

520    Mis puudutab 15–25% suurust lisasummat müügiväärtusest, mis hoiatamise eesmärgil lisatakse põhisummale, siis jõudis komisjon järeldusele, et kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes tuleb kohaldada lisasummat suurusega 15% aastasest müügiväärtusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 332 ja 333).

521    Lõpuks märkis komisjon põhisumma kohandamise osas, et ühtki raskendavat asjaolu ei tuvastatud. Kergendavate asjaoludega seoses tuletas komisjon meelde, et Põhja-Euroopat puudutava juhtumi puhul vähendati põhisummat 60% võrra asjaolu tõttu, et banaanisektoris kehtis spetsiifiline õiguslik kord ning selle juhtumi puhul tuvastatud koostöö liik puudutas referentshindu. Kuna neid asjaolusid käesoleva juhtumi puhul ei esine, otsustas komisjon, et kõigi asjaomaste ettevõtjate põhisummat tuleb vähendada vaid 20% võrra. Nii leidis komisjon, et hoolimata sellest, et juhtumis COMP/39188 – Banaanid käsitletud rikkumise ajal kehtinud õiguslik kord ja käesolevas asjas kohaldatav kord olid suuresti identsed, ei puudutanud käesoleval juhul hindade kindlaksmääramine referentshindu, mida Lõuna-Euroopas ei olnud, ning et esineb isegi tõendeid, et salajane koostöö hõlmas ka hindu, mis olid tegelike hindade tasemel (vaidlustatud otsuse põhjendused 336–340).

C –  Rikkumise raskus

522    Hagejad väidavad, et komisjon jättis ilmselgelt nõuetekohaselt hindamata väidetava rikkumise raskuse.

523    Esiteks kritiseerivad hagejad asjaolu, et komisjon väitis, et Pacific ja Chiquita osalesid „hindade kindlaksmääramise institutsionaliseerunud ja süstemaatilises kartellis”, samas kui väidetav rikkumine on väga kaugel hindade kindlaksmääramises seisnevast kartellist, kuna poolte tegevust võib parimal juhul lugeda üksnes turu üldist suundumust puudutava ebatäpse ja ebaselge teabe sõltumatuks vahetamiseks, mis juhuslikult leidis aset õiguspärase eesmärgiga suhtlemise raames. Järelikult ei hinnanud komisjon ilmselgelt nõuetekohaselt väidetava rikkumise raskust, kuna oma laadilt ei saa seda ühelgi juhul lugeda eesmärgilt konkurentsipiiranguks.

524    Need argumendid ei ole tulemuslikud, kuna hagejad piirduvad kriitikaga, mis on esitatud rikkumise tuvastamise raames. Kolmanda väite analüüsimisel on juba tuvastatud, et nad ei suutnud tõendada, et komisjonil puudub alus tõdeda, et nad osalesid hindade kindlaksmääramise institutsionaliseerunud ja süstemaatilises kartellis ning et käesoleval juhul kõne all olev kartell on eesmärgilt konkurentsipiirang.

525    Kuna 2006. aasta suuniste punktis 23 on selgelt märgitud, et hindade kindlaksmääramise horisontaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse puhul arvesse võetav osakaal asub üldiselt „astmestiku kõrgemal tasemel”, ning kuna sellest punktist ilmneb, et kõige raskemate piirangute puhul peaks määr olema vähemalt üle 15%, oli komisjonil seega käesoleval juhul õigus kohaldada 15% suurust määra, mis on „astmestiku kõrgema taseme” miinimum (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 16.6.2011, Team Relocations jt vs. komisjon, T‑204/08 ja T‑212/08, EKL, lk II‑3569, punkt 94; Ziegler vs. komisjon, T‑199/08, EKL, lk II‑3507, punkt 141, ning Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, T‑208/08 ja T‑209/08, EKL, lk 3639, punkt 131). Tuleb nimelt toonitada, et võttes aluseks 15% suuruse summa poolte müügiväärtusest, kohaldas komisjon osakaalu, mis on poole väiksem sellest, mida üldjuhul võib kohaldada hindade kindlaksmääramise horisontaalsete kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse puhul, mis on 30% (vt selle kohta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, punkt 388 eespool, punkt 776).

526    Teiseks väidavad hagejad, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel tuleb samuti arvesse võtta piiratud turuosa kokku ja rikkumise väga piiratud geograafilist ulatust, mis hõlmas vaid kolme liikmesriiki, kes kõnealusel perioodil moodustasid vaid 15% kogu Euroopa banaanisektorist.

527    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

528    Nimelt, mis puudutab osakaalu müügiväärtusest, millest lähtutakse põhisumma muutuva osa kindlaksmääramisel kooskõlas 2006. aasta suuniste punktidega 19–24, mis käesolevas asjas on 15% (vt eespool punkt 518), siis tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punktis 20 on sõnaselgelt ette nähtud, et „raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid”. Lisaks tõid 2006. aasta suunised kaasa põhjaliku muudatuse trahvide arvutamise metodoloogias. Eelkõige kaotati rikkumiste jagamine kolme kategooriasse („kerged”, „rasked” ja „väga rasked”) ning kehtestati astmestik 0%‑st kuni 30%‑ni, et võimaldada täpsemat eristamist. 2006. aasta suuniste punkti 19 kohaselt peab trahvi lähtesumma olema arvutatud „osakaaluna müügiväärtusest[, mis] saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel”. 2006. aasta suuniste punktis 21 on ette nähtud, et „üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest” (kohtuotsused Ziegler vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 139, ning Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 129).

529    Seega ei saa komisjon kasutada trahvide määramiseks talle antud kaalutlusruumi ega määrata kindlaks täpset määra, mis asub 0% ja 30% vahel, ilma et ta võtaks arvesse juhtumi eripäraseid asjaolusid. Nii on 2006. aasta suuniste punktis 22 ette nähtud, et „[o]tsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi” (kohtuotsused Ziegler vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 140, ning Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 130).

530    Täpse protsendimäära kindlaksmääramine on mõnevõrra vähem keerukas salajaste horisontaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse korral, mis käsitlevad hindade kindlaksmääramist ja turu jagamist, milles 2006. aasta suuniste punkti 23 kohaselt on arvesse võetud müügi osakaal üldjuhul „astmestiku kõrgemal tasemel”. Sellest punktist ilmneb, et kõige raskemate piirangute puhul peaks määr olema vähemalt üle 15% (kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 141, ning Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 131).

531    Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 329, et 15% suurune määr kehtestati üksnes rikkumise laadi alusel, samas kui muud vaidlustatud otsuse põhjendustes 326–328 nimetatud tegurid – nimelt poolte turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja rikkumise toimepanemise asjaolu – ei mõjutanud kuidagi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse võetavat raskuse protsenti.

532    Kui komisjon aga piirdub üksnes määraga, mis on võrdne või peaaegu võrdne kõige raskematele rikkumistele ette nähtud miinimummääraga, siis ei pea arvesse võtma täiendavaid tõendeid või asjaolusid. See oleks kohustuslik vaid siis, kui kasutada oleks tulnud kõige kõrgemat määra (kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 142, ning Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 132).

533    Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse võetav müügiväärtus, nimelt käive Portugalis, Itaalias ja Kreekas kajastab juba kartelli piiratud geograafilist ulatust.

534    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et väidetav rikkumine oleks turgu mingil viisil mõjutanud, ega ka analüüsinud võimalikku konkreetset mõju, samas kui käesolevas kohtuasjas ei saa kindlasti mitte eeldada, et teabe vahetamine turu üldiste suundumuste kohta kahe varustaja vahel, kellest üks oli väikevarustaja, oleks äärmiselt reguleeritud ja läbipaistval turul võinud kuidagi turgu mõjutada ning tegelikud hinnad ja hinnaliikumised asjaomasel perioodil ei vastaks ka sellele, mis oleks võinud olla oodatav, kui hindade kindlaksmääramise kartell oleks ellu viidud.

535    Nende argumentidega ei saa samuti nõustuda.

536    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et esimene näide kartellist, mis EÜ artikli 101 lõike 1 punktis a on välja toodud ja mis on sõnaselgelt siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud, on just täpselt see, millega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused”. Kartelli esemeks olev niisugune tegevus on EÜ artikli 101 lõikega 1 sõnaselgelt keelatud, sest see toob kaasa olulisi konkurentsipiiranguid ühisturul (kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, punkt 388 eespool, punkt 768).

537    Sarnaselt muude asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on ELTL artikli 101 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist. Niisiis ei saa kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi olemasolu tuvastamise tingimuseks seada selle tegevuse otsest seost tarbijahindadega (kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 328 eespool, punktid 38 ja 39).

538    Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate karistuste süsteemist, nagu see on kehtestatud määrustega nr 17 ja nr 1/2003 ja seda on tõlgendatud kohtupraktikas, tuleneb, et kartellikokkulepetega sarnased keelatud kokkulepped väärivad oma laadi tõttu kõige suuremaid trahve. Nimelt ei ole konkurentsivastane tegevus ise trahvi taseme kindlaksmääramisel määrav kriteerium (Euroopa Kohtu otsus, 12.11.2009, Carbone-Lorraine vs. komisjon, C‑554/08 P, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44; kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, punkt 388 eespool, punkt 770).

539    Lisaks tuleb märkida, et erinevalt suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) ei ole 2006. aasta suunistes raskuse hindamise puhul enam mainitud vajadust võtta arvesse „rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele” ega rikkumise „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta” (kohtuotsused Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon, punkt 525 eespool, punkt 128, ning Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, punkt 388 eespool, punkt 772). Järelikult puudus komisjonil kohustus võtta arvesse rikkumise mõju, selleks et kindlaks määrata osakaal müügiväärtusest, millest kooskõlas 2006. aasta suuniste punktidega 19–24 lähtutakse rikkumise raskuse puhul.

540    Hagejate argumentidest ei ilmne aga, et nad seavad 2006. aasta suuniste õiguspärasuse kahtluse alla.

541    Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate argumendid rikkumise raskuse väära hindamise kohta tuleb tagasi lükata.

D –  Rikkumise kestus

542    Hagejad väidavad, et komisjon ei analüüsinud nõuetekohaselt rikkumise kestust. Komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt, et rikkumine algas 28. juulil 2004 ja kestis kuni 8. aprillini 2005, mistõttu oletatava rikkumise kestusest tuleb maha arvata vähemalt üks nädal.

543    Tuleb tuvastada, et hagejad kordavad kriitikat, mida esitati siis, kui vaidlustati komisjoni esitatud tõendid, mida juba analüüsiti ja mis lükati tagasi kolmanda väite uurimisel. Seevastu tuleb meelde tuletada, et nimetatud analüüsi käigus selgus, et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et rikkumine oli vältav ajavahemikus 28. juulist 2004 kuni 8. aprillini 2005 (vt eespool punktid 497 ja 499). Järelikult tuleb märkida, et komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 306 ekslikult, et hagejate toime pandud rikkumine kestis 8 kuud ja 12 päeva. Kuna kolmanda väite analüüsimisel on tuvastatud (vt eespool punkt 498), et rikkumise kestis 28. juulist 2004 kuni 11. augustini 2004 ning 20. jaanuarist 2005 kuni 8. aprillini 2005, siis tuleb jõuda järeldusele, et rikkumine kestis 3 kuud ja 11 päeva.

E –  Kergendavad asjaolud

544    Hagejad tuletavad meelde, et otsuses, mis tehti juhtumi COMP/39188 – Banaanid puhul, vähendas komisjon trahvide põhisummat 60% võrra kõigi poolte puhul põhjusel, et banaanisektoris kehtis väga spetsiifiline õiguslik kord ning et selles otsuses tuvastatud koostöö liik puudutas pakkumishindasid (vaidlustatud otsuse põhjendus 336).

545    Hagejad märgivad, et kuigi komisjon möönis sõnaselgelt, et õiguslik kord, mis kehtis rikkumise ajal, mida puudutas otsus juhtumis COMP/39188 – Banaanid, ning õiguslik kord käesolevas kohtuasjas toimis normide alusel, mis olid suures osas identsed, keeldus komisjon käesolevale juhtumile siiski kohaldamast sama vähendamist kui juhtumis COMP/39188 – Banaanid, põhjusel et juhtumis COMP/39188 – Banaanid tuvastatud pakkumishindade liiki Lõuna-Euroopas ei esinenud ning et väidetav rikkumine Lõuna-Euroopas hõlmas niisuguste hindade kooskõlastamist, mis olid tegelike hindade tasemel, mille tulemusel vähendati trahvi põhisummat vaid 20% (vaidlustatud otsuse põhjendused 338 ja 339).

546    Hagejad leiavad, et PFCI ja Chiquita ei sõlminud üheski vormis hindade kindlaksmääramise või kooskõlastamise kokkulepet, veel vähem kooskõlastasid tegelike hindade taset, ning et õiguspärase eesmärgiga kontaktide raames niisuguse teabe äärmiselt juhuslik vahetamine, mis oli ebaselge ja puudutas turu suundumust, tõi endaga tõenäoliselt vähem kahju kaasa kui iga nädal korraldatud pakkumishindasid puudutavad arutelud, mis olid juhtumi COMP/39188 – Banaanid ese. Järelikult tuleb hagejate arvates vähendada käesolevas kohtuasjas Pacificule määratud kõiki trahve vähemalt 60% võrra.

547    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

548    Kõigepealt tuleb märkida, et nagu on juba esile toodud eespool punktis 510, nähakse 2006. aasta suuniste punktis 29 ette trahvi põhisumma muutmine teatud kergendavate asjaolude alusel ning kehtestatakse selleks mitteammendav loetelu asjaoludest, mis teatud asjaoludel võivad kaasa tuua põhisumma vähendamise (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 25.10.2011, Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, T‑348/08, EKL, lk II‑7583, punktid 279 ja 280).

549    Kuna 2006. aasta suunistes puudub kohustuslik säte nende kergendavate asjaolude kohta, mida võib arvesse võtta, tuleb asuda seisukohale, et komisjon on jätnud endale teatud kaalutlusõiguse hinnata üldiselt seda, millisel määral võib kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada (Üldkohtu otsus, 15.9.2011, Lucite International ja Lucite International UK vs. komisjon, T‑216/06, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 92).

550    Kõigepealt tuleb veel kord tagasi lükata hagejate väited, et PFCI ja Chiquita ei sõlminud üheski vormis hindade kindlaksmääramise või kooskõlastamise kokkulepet ega kooskõlastanud tegelike hindade taset, kuna kolmanda väite analüüsimisel on tuvastatud, et komisjon tõdes õigesti, et pooled osalesid institutsionaliseerunud ja süstemaatilises kartellis, mille ese oli hindade kindlaksmääramine ja mis hõlmas ka selliste hindade kooskõlastamist, millel oli tegelike hindade tase.

551    Edasi tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda (vaidlustatud otsuse põhjendus 339), et Põhja-Euroopat puudutavas juhtumis trahvi vähendamine oli põhjendatud vastastikku teineteist tugevdavate teguritega, nimelt spetsiifilise õigusliku korra olemasolu ja ainult referentshindade kooskõlastamine, samas kui nendest kahest tegurist teist ei tuvastatud käesoleval juhtumil kindlaks tehtud rikkumises, mistõttu kõnealune osa puudus käesolevas kokkuleppes vastastikku tugevdavate tõendite kogumist, mis õigustasid trahvi vähendamist 60% võrra Põhja-Euroopat puudutavas juhtumis.

552    Lõpuks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ning et teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud (Euroopa Kohtu otsus, 21.9.2006, JCB Service vs. komisjon, C‑167/04 P, EKL, lk I‑8935, punkt 205). Komisjonil on trahvide määramise valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus ja ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega. Seega ei saa hagejad liidu kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale (kohtuotsused Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 503 eespool, punkt 82, ning Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 112 eespool, punkt 123).

553    See järeldus kehtib ka väite suhtes, et trahvi tuleb vähendada seetõttu, et komisjon on seda teistes otsustes teinud „eriliste asjaolude” esinemise tõttu. Pelk asjaolu, et komisjon on oma varasemas otsustuspraktikas teatud tegevuse puhul vähendanud konkreetsel määral trahvi, ei tähenda, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase tegevuse hindamisel hilisemas haldusmenetluses. Trahvisumma kindlaksmääramise valdkonnas on komisjonil kaalutlusõigus, mille alusel ta võib igal ajal trahvide üldist taset määruses nr 1/2003 toodud piirides tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 124 eespool, punktid 190 ja 191).

554    Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et hagejate kriitika selle kohta, et kergendavate asjaolude alusel on trahvi vähendatud ebapiisavalt, tuleb tagasi lükata.

F –  Diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimine trahvi arvutamisel

555    Hagejad väidavad, et komisjoni toimik sisaldab selgeid dokumentaalseid tõendeid spetsiifiliste hinnaarutelude kohta konkurentide vahel, milles ei osalenud PFCI, ning tsiteerivad selles osas [konfidentsiaalne] 2. märtsi 2005. aasta ettevõttesisest e-kirja, mis on sõnastatud järgmiselt: „Ma rääkisin [konfidentsiaalne], kes kinnitas, et nad püüavad tõsta 0,5 eurot, jäädes 17,00‑le igal pool”. Kuna komisjon otsustas trahvi mitte määrata [konfidentsiaalne] ega [konfidentsiaalne] vaatamata tema toimikus olevatele tõenditele, kujutab PFCI‑le trahvi määramise asjaolu endast põhiõiguste harta artikliga 20 tagatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte ilmset rikkumist.

556    Nende argumentidega ei saa nõustuda, kuna asjaolu, et teisi ei karistatud, ei saa hagejad argumendina kasutada selleks, et ise vabaneda karistusest, mis neile määrati ELTL artikli 101 rikkumise eest, isegi kui nende teiste ettevõtjate olukord ei ole kohtus arutusel (vt kohtuotsus Hoek Loos vs. komisjon, punkt 461 eespool, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

557    Seega, isegi kui eeldada, et olemas on ettevõtjaid, kes on hagejatega sarnases olukorras ja kelle suhtes menetlust ei toimunud, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niisugune asjaolu ei saa kõrvale jätta hagejate suhtes arvesse võetud rikkumist, tingimusel et rikkumine on nõuetekohaselt tuvastatud (kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, punkt 146; kohtuotsused KE KELIT vs. komisjon, punkt 461 eespool, punkt 101, ning Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 461 eespool, punkt 397).

558    Lõpuks, isegi kui eeldada, et komisjon jättis õigusvastaselt karistamata [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõtte tagamisega, mille kohaselt ei saa keegi enda nõude toetuseks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole (Euroopa Kohtu otsus, 4.7.1985, Williams vs. kontrollikoda, 134/84, EKL, lk 2225, punkt 14; Üldkohtu otsus, 14.5.1998, SCA Holding vs. komisjon, T‑327/94, EKL, lk II‑1373, punkt 160, mis jäeti muutmata Euroopa Kohtu otsusega, 16.11.2000, SCA Holding vs. komisjon, C‑297/98 P, EKL, lk I‑10101, ja 20.3.2002, LR AF 1998 vs. komisjon, T‑23/99, EKL, lk II‑1705, punkt 367).

559    Eespool toodut arvesse võttes tuleb trahvi arvutamisel diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist puudutav etteheide ning seega kogu väide tagasi lükata.

III –  Trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

560    Esiteks tuleb meelde tuletada, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 314, et asjaomastele ettevõtjatele määratava trahvi põhisumma tuleb kindlaks määrata ettevõtja nende kaupade või teenuste müügiväärtuse alusel, mis on otseselt või kaudselt seotud rikkumisega EMP sisesel asjaomasel territooriumil. Edasi leidis komisjon, et kuigi tavaliselt kasutab ta rikkumise viimasel täisaastal ettevõtja saadud käivet, tuleb käesoleval juhul sellest põhimõttest kõrvale kalduda rikkumise lühiduse tõttu, sest rikkumine jäi osaliselt ühte ja osaliselt teise kalendriaastasse. Seetõttu kasutas komisjon trahvide põhisumma arvutamiseks aastase müügiväärtuse prognoosi, mis põhines tegelikul müügiväärtusel, mille ettevõtjad said rikkumises osaletud 8 kuu jooksul ehk augustist 2004 kuni märtsini 2005. Pacificu puhul vastas kõnealune aastase müügiväärtuse prognoos 44 599 308 euro suurusele summale (vaidlustatud otsuse põhjendus 318).

561    Tuleb tõdeda, et hagejatele omistatud üks ja jätkuv rikkumine algas käesolevas asjas 28. juulil 2004 ja lõppes 8. aprillil 2005. Samuti tuleb tuvastada, et hagejad ei vaidle vastu eespool punktis 560 esitatud komisjoni arvutusele ega meetodile, mida kasutati aastase müügiväärtuse prognoosi kindlaksmääramisel tegeliku müügiväärtuse alusel, mis saadi ligikaudu 8 kuu jooksul alates ühe ja jätkuva rikkumise algusest kuni selle lõpuni ja mida kasutati trahvi põhisumma arvutamisel.

562    Teiseks tuleb sarnaselt komisjoniga (vaidlustatud otsuse põhjendus 313) ning kooskõlas eespool punktis 508 tooduga meelde tuletada, et 2006. aasta suuniste kohaselt sisaldab trahvi põhisumma iga poole puhul sisenemistasu ja muutuvat summat. Sisenemistasu vastab arvesse võetud osakaalule müügiväärtusest, samas kui muutuv summa vastab selle müügiväärtuse osakaalule, mida korrutatakse ettevõtja rikkumises osaletud aastate arvuga.

563    Käesoleval juhul määras komisjon sisenemistasuks 15% müügiväärtusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 333). Mis puudutab muutuvat summat, siis komisjon määras muutuva summa puhul arvesse võetavaks osakaaluks müügiväärtusest 15% (vaidlustatud otsuse põhjendus 329) ning seejärel leidis, et selle asemel, et ümardada ajavahemikud, nagu on soovitatud 2006. aasta suuniste punktis 24, võtab ta arvesse asjaomaste ettevõtjate rikkumises osalemise tegelikku kestust kuude põhjal osaliselt ja allapoole ümardatult, selleks et täielikult arvesse võtta iga ettevõtja osalemist rikkumises (vaidlustatud otsuse põhjendus 331). Kuna komisjon luges käesolevas asjas rikkumise kestuseks 8 kuud ja 12 päeva, siis puudutas arvutamine 8 kuud, mis teeb kestuse kordajaks 0,66 (kaks kolmandikku täisaastast).

564    Kuna eespool punktides 498 ja 543 on tuvastatud, et käesolevas asjas kõne all oleva ühe ja jätkuva rikkumise kestus ei olnud mitte 8 kuud ja 12 päeva, vaid 3 kuud ja 11 päeva, ei ole rikkumise kestuse alusel kohaldatav kordaja mitte 0,66 (kaks kolmandikku täisaastast), vaid 0,25 (veerand täisaastast). Seevastu põhisumma kahe koostisosa arvutamisel komisjoni kasutatava müügiväärtuse protsent jääb samaks, nimelt 15%. Trahvi lõppsumma tuleb arvutada seega järgmiselt: põhisumma muutuv osa saadakse, kui müügiväärtusest 15% (6 689 896,20 eurot) korrutada 0,25 (1 672 474,05 eurot), kusjuures põhisumma kindlaksmääratud osa (sisenemistasu) jääb samaks, nagu selle oli komisjon arvutanud, nimelt müügiväärtusest 15% (6 689 896,20 eurot), mille tulemusel on lõplik põhisumma ümardatult 8 362 000 eurot. Kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 340 märgituga tuleb põhisummat seejärel kergendavate asjaolude tõttu 20% võrra vähendada, mille tulemuseks on 6 689 600 eurot. Lõpuks tuleb saadud summat ümardada 6 689 000 euroni.

 Kohtukulud

565    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

566    Kuna käesoleval juhul saavutasid hagejad vaidlustatud otsuse osalise tühistamise, tuleb otsustada, et komisjonilt mõistetakse välja kaks kolmandikku hagejate kohtukuludest ja pool komisjoni kohtukuludest jäetakse tema enda kanda. Hagejad omakorda kannavad kolmandiku oma kohtukuludest ja neilt mõistetakse välja pool komisjoni kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta otsuse K(2011) 7273 (lõplik), mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast menetlust (juhtum COMP/39482 – Eksootilised puuviljad (banaanid)), artikkel 1 FSL Holdingsit, Firma Léon Van Paryst ja Pacific Fruit Company Italy SpA‑d puudutavas osas seoses ajavahemikuga 11. augustist 2004 kuni 19. jaanuarini 2005.

2.      Tühistada otsuse K(2011) 7273 (lõplik) artikkel 2 osas, milles FSL Holdingsile, Firma Léon Van Parysele ja Pacific Fruit Company Italyle määratud trahvi suuruseks kinnitatakse 8 919 000 eurot.

3.      Kinnitada FSL Holdingsile, Firma Léon Van Parysele ja Pacific Fruit Company Italyle otsuse K(2011) 7273 (lõplik) artiklis 2 määratud trahvi suuruseks 6 689 000 eurot.

4.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Jätta kolmandik FSL Holdingsi, Firma Léon Van Paryse ja Pacific Fruit Company Italy kohtukuludest nende endi kanda ja mõista neil välja pool Euroopa Komisjoni kohtukuludest.

6.      Jätta pool komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks kolmandikku FSL Holdingsi, Firma Léon Van Paryse ja Pacific Fruit Company Italy kohtukuludest.

Martins Ribeiro Gervasoni Madise

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I – Esimese võimalusena esitatud nõuded vaidlustatud otsuse tühistamiseks

A – Väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja kaitseõigusi

1. Sissejuhatavad märkused

2. Kriitika Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide tõenditena kasutamise kohta

a) Vaidlusalused dokumendid kui lubamatud tõendid

b) Itaalia maksuhalduri edastatud dokumentide lubatavus tõenditena

c) Hagejate kaitseõiguste tagamine komisjoni poolt

3. Kriitika muudest toimikutest pärinevate dokumentide kasutamise kohta

B – Väide õigusvastase mõju avaldamise kohta trahvide eest kaitse taotlejale ja võimu kuritarvitamise kohta

1. Sissejuhatavad märkused

a) Leebema kohtlemise programm

b) Koostöökohustuse ulatus

2. Vaidlustatud otsus

3. Hagejate esile toodud asjaolud

C – Väide, et puuduvad piisavad tõendid ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise kohta

1. Esimene väiteosa, mille kohaselt tõendeid on hinnatud vääralt

a) Sissejuhatavad märkused

Tõendamiskoormist puudutavad põhimõtted

Kokkuvõte tõenditest, mis komisjon käesolevas asjas on esitanud

b) Tõendite hindamine käesolevas asjas

P1 märkmed ja 28. juuli 2004. aasta töölõuna

– P1 märkmete usutavus

– Tõlgendus, mille hagejad 28. juuli 2004. aasta töölõunat puudutavatele märkmetele välja pakuvad

– Selliste süüstavate tõendite esinemine, mis kinnitavad konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu

Chiquita ja PFCI jätkukontaktid pärast 28. juulit 2004

– P1 kõneeristus

– P1 märkmed augustist 2004

Täiendav suhtlemine veebruarist 2005 kuni aprillini 2005

– Vaidlustatud otsus

– 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja kontekst ja asjaolud

– 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja tõlgendus, mille hagejad välja pakuvad

– Chiquita ja C1 avaldused 11. aprillil 2005 kell 9.57 saadetud e‑kirja kohta

Chiquita ja C1 avaldused

– Sissejuhatavad märkused

– Vaidlustatud otsus

– Hagejate argumendid, millega nad seavad kahtluse alla Chiquita ja C1 avalduste tõendusliku väärtuse

2. Teine väiteosa, mille kohaselt ei võimalda esitatud tõendid rikkumist tuvastada

a) Sissejuhatavad märkused

b) Vaidlustatud otsus

c) Kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse esinemine

d) Konkurentsivastase eesmärgi või tagajärje esinemine

e) Ühe ja vältava rikkumise esinemine

II – Teise võimalusena esitatud nõuded trahvi tühistamiseks või selle suuruse vähendamiseks

A – Sissejuhatavad märkused

B – Vaidlustatud otsus

C – Rikkumise raskus

D – Rikkumise kestus

E – Kergendavad asjaolud

F – Diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimine trahvi arvutamisel

III – Trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1 – Konfidentsiaalsed andmed on kustutatud. Nende anonüümsuse tagamiseks on isikute nimed asendatud selle ettevõtja nime esitähega, kelle jaoks nad töötasid („C” Chiquita puhul ja „P” Pacificu puhul), ning sellele tähele on lisatud number. Peale selle on Chiquitat haldusmenetluses esindanud kahe advokaadi nimed asendatud lühenditega A1 ja A2 ning Pacificu õigusnõustaja nimi on asendatud A3‑ga.