EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
15. märts 2017(*)
Eelotsusetaotlus – Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Direktiiv 2002/22/EÜ – Artikli 25 lõige 2 – Numbriinfo‑ ja kataloogiteenused – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikkel 12 – Abonendikataloogid – Abonentide isikuandmete avaldamine üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuse osutamiseks – Abonendi nõusolek – Eristamine selle alusel, millises liikmesriigis numbriinfo‑ ja kataloogiteenust osutatakse – Diskrimineerimiskeelu põhimõte
Kohtuasjas C‑536/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel College van Beroep voor het bedrijfsleveni (teise astme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad) 3. juuli 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. oktoobril 2015, menetluses
Tele2 (Netherlands) BV,
Ziggo BV,
Vodafone Libertel BV
versus
Autoriteit Consument en Markt (ACM),
menetluses osales:
European Directory Assistance NV,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Prechal, A. Rosas, C. Toader ja E. Jarašiūnas (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Tele2 (Netherlands) BV, esindajad: advocaat Q. R. Kroes ja advocaat M. P. F. Reker,
– Ziggo BV, esindajad: advocaat W. Knibbeler ja advocaat N. Lorjé,
– Vodafone Libertel BV, esindaja: advocaat H. P. Wiersema,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. de Ree, M. Bulterman ja J. Langer,
– Euroopa Komisjon, esindajad: H. Kranenborg, G. Braun ja L. Nicolae,
olles 9. novembri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tuleb tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11) (edaspidi „universaalteenuse direktiiv“), artikli 25 lõiget 2.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Madalmaades asutatud äriühingud Tele2 (Netherlands) BV, Ziggo BV ja Vodafone Libertel BV ja teine pool Autoriteit Consument en Markt (ACM) (tarbija‑ ja turukaitseamet) ning mis puudutab otsust, mille nimetatud amet on teinud nende ettevõtjate ja muus liikmesriigis asutatud ettevõtja European Directory Assistance NV (edaspidi „EDA“) vahelises vaidluses seoses sellega, et esimesena nimetatud ettevõtjad on keeldunud avaldamast EDA-le andmeid oma abonentide kohta, et nimetatud liikmesriigis ja/või muudes liikmesriikides osutada üldkasutatavat numbriinfo‑ ja/või kataloogiteenust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Universaalteenuse direktiiv
3 Universaalteenuse direktiivi põhjendustes 11 ja 35 on märgitud:
„(11) […] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris [EÜT 1998, L 24, lk 1], tagatakse abonentide õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega kataloogis.
[…]
(35) Numbriinfoteenuse ja kataloogide pakkumine on juba avatud konkurentsile. Käesoleva direktiivi sätted täiendavad direktiivi 97/66/EÜ sätteid, andes abonentidele õiguse lasta oma isikuandmed avaldada trükitud või elektroonilises kataloogis. Kõik teenuseosutajad, kes jagavad oma abonentidele numbreid, on kohustatud muutma asjaomase teabe kättesaadavaks õiglasel, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerival viisil.“
4 Selle direktiivi artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:
[Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta d]irektiivi 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349)] raames käsitleb käesolev direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu [Euroopa Liidus] hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi. […]“.
5 Universaalteenuse direktiivi II peatükk käsitleb universaalteenuse osutamise kohustust. Sellesse peatükki kuuluv artikkel 5 „Numbriinfoteenused ja kataloogid“ sätestab:
„1. Liikmesriigid tagavad, et:
a) lõppkasutajatele on riigi asjaomase võimuorgani heakskiidetud kujul (trükituna või elektrooniliselt) kättesaadav vähemalt üks ulatuslik kataloog, mida ajakohastatakse regulaarselt vähemalt kord aastas;
b) kõigile lõppkasutajatele, kaasa arvatud taksofonide kasutajad, on kättesaadav vähemalt üks ulatuslik numbriinfoteenus.
2. Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris) (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) [EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514] artikli 12 sätteid, sisaldavad lõikes 1 osutatud kataloogid kõiki üldkasutatavate telefoniteenuste abonente.
[…]“.
6 Universaalteenuse direktiivi IV peatükk käsitleb lõppkasutajate huve ja õigusi. Sellesse peatükki kuuluv artikkel 25 „Numbriinfoteenused“ näeb ette:
„1. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate telefoniteenuste abonentidel on õigus lasta kanda oma andmed artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud üldkasutatavasse kataloogi ja et nende andmed tehakse kättesaadavaks numbriinfoteenuste pakkujatele ja/või kataloogidele kooskõlas lõikega 2.
2. Liikmesriigid tagavad, et kõik abonentidele telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad.
[…]
5. Lõigete 1–4 kohaldamisel võetakse arvesse [liidu] õigusnormide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige direktiivi [2002/58] artiklit 12.“
Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv
7 Direktiivi 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136 (edaspidi „eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv“), põhjenduses 39 märgitakse:
„(39) Kohustus teatada abonendile selle üldkasutatava kataloogi otstarve, millesse tema isikuandmed kantakse, tuleks kehtestada sellele osalisele, kes kogub kõnealuseid andmeid. Kui andmeid võib edastada ühele või mitmele kolmandale isikule, tuleks abonendile teatada sellisest võimalusest ja sellest, kes on nende andmete saajad või saajate kategooriad. Igasuguse andmeedastuse puhul peaks kehtima tingimus, et andmeid võib kasutada ainult sel otstarbel, milleks need on kogutud. Kui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel, peab kas andmete esmakoguja või kolmas isik, kellele andmed on edastatud, saama abonendilt uue nõusoleku.“
8 Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikkel 1 „Reguleerimisala ja eesmärk“ sätestab lõikes 1:
„1. Käesoleva direktiiviga nähakse ette nende siseriiklike sätete ühtlustamine, mis on vajalikud põhiõiguste ja ‑vabaduste, eelkõige eraelu puutumatuse ja konfidentsiaalsuse kaitse võrdväärse taseme tagamiseks isikuandmete töötlemise puhul elektroonilise side sektoris ja selliste andmete ning elektrooniliste sideseadmete ja ‑teenuste vaba liikumise tagamiseks [liidus].“
9 Direktiivi artiklis 12 „Abonendikataloogid“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et abonentidele teatatakse tasuta ja enne nende andmete kandmist kataloogi selle üldkasutatava või numbriinfoteenuse vahendusel kasutatava trükitud või elektroonilise abonendikataloogi otstarve, millesse nende isikuandmed võib kanda, ja kõik kataloogi elektroonilise versiooni otsingufunktsioonidele rajatud täiendavad kasutusvõimalused.
2. Liikmesriigid tagavad, et abonentidele antakse võimalus otsustada, kas nad soovivad lasta oma isikuandmeid kanda üldkasutatavasse kataloogi, ja kui nad seda soovivad, siis millises ulatuses, kuivõrd sellised andmed on olulised kataloogi koostaja määratletud otstarbe seisukohast, ning selliseid andmeid kontrollida, parandada ja kustutada. Abonendi väljajätmine üldkasutatavast abonendikataloogist ning tema isikuandmete kontrollimine, parandamine ja kataloogist kustutamine on tasuta.
3. Liikmesriigid võivad nõuda, et kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve peale isikute kontaktandmete otsimine nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal, tuleb selleks küsida abonendilt lisanõusolek.
[…]“.
Madalmaade õigus
10 Madalmaade 7. mai 2004. aasta universaalteenuseid ja lõppkasutajate huvisid käsitleva määruse (Besluit universele dienstverlening en eindgebruikersbelangen; Staatsblad, edaspidi „Stb.“, 2004, nr 203; edaspidi „Bude“) artikli 1.1 punktis e on sätestatud:
„[S]tandardse numbriinfoteenuse all tuleb mõista üldkasutatavat numbriinfoteenust, mille puhul saab teha telefoninumbrite kohta otsingut üksnes abonendi nimeandmete alusel koos andmetega tema aadressi, majanumbri, sihtnumbri või asula kohta.“
11 Bude artikkel 3.1 on sõnastatud järgmiselt:
„Telefoninumbreid eraldav ettevõtja peab rahuldama kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatavate kataloogide ja üldkasutatava numbriinfoteenuse osutamiseks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kulupõhised ja mittediskrimineerivad.“
12 Bude artikkel 3.2 sätestab:
„1. Üldkasutatavate telefoniteenuste pakkuja, kes enne kasutajaga lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimisel palub sellesse märkida oma nime ja aadressi (tänav, majanumber, sihtnumber ja asula nimi), peab küsima ka seda, kas ta on nõus, et seda liiki isikuandmed ja talle eraldatud telefoninumbrid sisalduvad kõigis standardsetes kataloogides ja kõigis standardsetes abonentide numbriinfoteenuse osutamiseks kasutatavates kliendiandmebaasides. Eelmises lauses nimetatud nõusolekut küsitakse eraldi iga isikuandmete liigi kohta.
2. Antud nõusolek on asjaomane teave määruse artikli 3.1 tähenduses.
3. Üldkasutatavate telefoniteenuste pakkuja, kes küsib samuti nõusolekut andmete kandmiseks kataloogi, mis ei ole standardne kataloog, või kliendiandmebaasi, mida ei kasutata ainuüksi standardse abonentide numbriinfoteenuse osutamiseks, tagab, et lõikes 1 käsitletud nõusoleku küsimise viis ja selle vorm oleksid vähemalt võrdväärsed käesolevas lõikes viidatud algse nõusoleku küsimise viisiga ja selle vormiga.“
13 Madalmaade 19. oktoobri 1998. aasta telekommunikatsiooniseaduse (Telecommunicatiewet; Stb. 1998, nr 610) artikkel 11.6 näeb ette:
„1. Iga isik, kes avaldab üldkasutatava kataloogi või kes pakub üldkasutatavat abonentide numbriinfoteenust, teatab abonentidele tasuta, enne nende isikuandmete kandmist kataloogi või abonendiandmebaasi, mida kasutatakse abonente puudutava teabeteenuse osutamisel:
a) kataloogi koostamise ja abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemise teenuse loomise otstarbe ning kui kataloog on elektrooniline, siis otsingufunktsioonidele rajatud täiendavad kasutusvõimalused, ja
b) mis isikuandmete liigid võivad kataloogis ja abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemisel olla esitatud, arvestades vastava kataloogi koostamise ja teabe kättesaadavaks tegemise teenuse loomise eesmärke.
2. Üldkasutatavasse kataloogi ja abonendiandmebaasi, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks, kantakse abonendi isikuandmed üksnes siis, kui viimatinimetatu on andnud selleks oma nõusoleku ning sinna kantakse üksnes andmed, mida abonent on selleks esitanud. Abonendi väljajätmine kataloogist või abonendiandmebaasist, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks, on tasuta.
3. Kui üldkasutatavas kataloogis ja abonendiandmebaasis, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks, olevate isikuandmete töötlemisel on muu otstarve, kui otsida telefoninumbreid andmebaasidest nende nime ja muude andmete põhjal, nagu abonendi tänav, majanumber, sihtnumber ja asula, tuleb selleks küsida abonendilt eraldi nõusolek iga sellise muu eesmärgi suhtes.
4. Abonendil on õigus tasuta kontrollida, parandada või kustutada tema kohta olemasolevaid isikuandmeid üldkasutatavas kataloogis või abonendiandmebaasis, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 EDA on Belgia õiguse alusel asutatud äriühing, kes pakub numbriinfo‑ ja kataloogiteenuseid, mis on kättesaadavad Belgia territooriumil. Ta palus ettevõtjatel, kes eraldavad Madalmaades abonentidele telefoninumbreid (edaspidi „Madalmaade ettevõtjad“) avaldada talle andmed oma abonentide kohta. Kuna nimetatud ettevõtjad keeldusid taotletud andmeid avaldamast, esitas EDA 18. jaanuaril 2012 ACMile taotluse vaidluse lahendamiseks.
15 ACM kui riigi reguleeriv asutus tegi EDA taotluse suhtes 5. juunil 2013 otsused, milles nägi ette järgmist. Esiteks on EDA‑l õigus tugineda Bude artiklile 3.1, kuna ta kasutab talle avaldatud telefoninumbreid ja nendega seotud andmeid abonentide standardse numbriinfoteenuse turule toomiseks. Teiseks peavad Madalmaade ettevõtjad avaldama EDA‑le oma abonentide andmed (nimi, aadress ja telefoninumber) tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kulupõhised ja mittediskrimineerivad. Kolmandaks peavad Madalmaade ettevõtjad mõistliku aja jooksul tagama, et nõusolek, mida nad oma abonentidelt lepingu sõlmimisel küsivad viimatinimetatute andmete avaldamiseks kõigis standardsetes kataloogides ja abonendiandmebaasides, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks, viiakse kooskõlla Bude artikliga 3.2.
16 Madalmaade ettevõtjad esitasid seejärel ACMi otsuste peale kaebuse College van Beroep voor het bedrijfslevenile (teise astme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad).
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et kuna Bude artikliga 3.1 võeti universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõige 2 Madalmaade õigusesse üle, tuleb teha kindlaks viimati nimetatud sätte ulatus, et vastata küsimusele, mille üle põhikohtuasja pooled vaidlevad, nimelt kas kõnealune artikkel 3.1 kohustab Madalmaade ettevõtjaid avaldama EDA‑le nende abonentide andmed, hoolimata sellest, et EDA asukoht ei ole Madalmaades.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siinkohal, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis kõnealuse direktiivi artikli 25 lõikele 2 5. mai 2011. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom (C‑543/09, EU:C:2011:279), ei puuduta abonentide andmete piiriülest avaldamist ning see ei vasta seetõttu küsimusele, kas kõnealust sätet tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja on kohustatud avaldama abonentide andmed muus liikmesriigis asuvale numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkujale.
19 Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus osas, mis puudutab abonendi nõusoleku saamist, et Bude artikkel 3.2 näeb ette, et teenusepakkuja peab küsima, kas abonent on nõus, et isikuandmed ja teenusepakkuja eraldatud telefoninumbrid esitatakse kõigis standardsetes kataloogides ja kõigis standardsetes abonendiandmebaasides, mida kasutatakse abonentide kohta teabe kättesaadavaks tegemiseks. Ta täpsustab, et vastavalt selgitusele Bude artikli 3.2 kohta „võimaldab see säte vältida olukorda, kus iga üldkasutatavate kataloogide ja numbriinfoteenuste pakkuja peab andmete standardseks avaldamiseks küsima iga üksiku abonendi nõusolekut“.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja pooled on eriarvamusel esiteks küsimuses, kas Bude artikkel 3.2 lubab küsida abonentide isikuandmete kasutamiseks eraldi nõusolekut selle alusel, kas need andmed on mõeldud Madalmaade ettevõtjatele või välismaistele numbriinfo‑ ja/või ja kataloogiteenuse pakkujatele, ning teiseks, kas abonentidele tuleb jätta valikuvõimalus anda või mitte anda oma nõusolek lähtudes riigist, kus vastavaid andmeid taotlev ettevõtja oma teenuseid pakub. Ta leiab siinkohal, et sisuliselt tõstatub küsimus, kuidas tuleb selle nõusoleku küsimise raames luua tasakaal ühelt poolt diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja teiselt poolt eraelu kaitse põhimõtte vahel.
21 Neil tingimustel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven (kaubanduse ja tööstuse halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „taotluste“ all tuleb mõista ka muus kui selles liikmesriigis asuva ettevõtja taotlust avaldada teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks, mida pakutakse selles liikmesriigis ja/või muudes liikmesriikides?
2. Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas telefoninumbreid eraldav ettevõtja, kes on siseriiklike õigusnormide alusel kohustatud küsima abonentidelt nõusolekut nende andmete [kasutamiseks] standardsetes kataloogides ja standardse numbriinfoteenuse jaoks, võib vastavalt diskrimineerimiskeelu põhimõttele eristada nõusoleku küsimisel seda, millises liikmesriigis ettevõtja, kes palub universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 tähenduses avaldada teavet, pakub kataloogi- ja numbriinfoteenust?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega selgitada, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „taotluste“ all tuleb mõista ka muus kui selles liikmesriigis asuva ettevõtja, kes eraldab abonentidele numbreid, taotlust avaldada teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks, mida pakutakse selles liikmesriigis ja/või muudes liikmesriikides.
23 Universaalteenuse direktiivi artikkel 25 kuulub selle direktiivi IV peatükki, mis käsitleb lõppkasutajate huve ja õigusi. Kõnealuse artikli lõige 1 sätestab, et liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate telefoniteenuste abonentidel on õigus lasta kanda oma andmed artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud üldkasutatavasse kataloogi ja nende andmed avaldatakse numbriinfoteenuste pakkujatele ja/või kataloogidele kooskõlas sama direktiivi artikli 25 lõikega 2.
24 Mis puutub abonentidega seotud teabe avaldamisse numbriinfo- ja/või kataloogiteenuste pakkujatele, siis nähtub universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 sõnastusest, et see säte hõlmab kõiki põhjendatud taotlusi avaldada teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks. Peale selle näeb nimetatud säte ette, et avaldamine peab toimuma tingimustel, mis on mittediskrimineerivad.
25 Seega nähtub nimetatud sõnastusest, et kõnealune säte ei tee vahet selle alusel, kas abonentidega seotud teabe avaldamise taotlus on esitatud ettevõtja poolt, kes asub samas liikmesriigis kui see liikmesriik, kus asub ettevõtja, kellele taotlus on adresseeritud, või ettevõtja poolt, kes asub muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus asub ettevõtja, kellele taotlus on adresseeritud.
26 See eristamise puudumine on kooskõlas universaalteenuse direktiivi eesmärgiga, milleks artikli 1 lõike 1 kohaselt on tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil tagada kogu liidus hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi, ning universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 konkreetse eesmärgiga, milleks on tagada selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud universaalteenuse pakkumise kohustuse täitmine (vt selle kohta kohtuotsus, 5.5.2011, Deutsche Telekom, C‑543/09, EU:C:2011:279, punkt 35).
27 Sellega seoses leidis Euroopa Kohus 5. mai 2011. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom (C‑543/09, EU:C:2011:279) punktis 36, viidates universaalteenuse direktiivi põhjendusele 35, et konkurentsile avatud turul telefoninumbreid eraldavatel ettevõtjatel lasuv kohustus – avaldada vastavalt selle direktiivi artikli 25 lõikele 2 oma abonentide andmed – võimaldab põhimõtteliselt mitte ainult kohustatud ettevõtjal tagada sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 ette nähtud universaalteenuse kohustuse täitmine, vaid võimaldab telefoniteenuseid osutaval ettevõtjal ka koostada täielik andmebaas ja laiendada oma tegevust numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste turule. Selleks piisab, kui asjaomane teenusepakkuja küsib kõikidelt telefoninumbreid eraldavatelt ettevõtjatelt asjaomased andmed nende abonentide kohta.
28 Universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt nimetatud säte hõlmab üksnes mõistlikke taotlusi, mille on esitanud ettevõtjad, kes asuvad liikmesriigis, milles asuvad ka abonentidele telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad, oleks vastuolus eesmärgiga tagada lõpptarbijatele kogu liidus tulemusliku konkurentsi abil hea kvaliteediga teenuste kättesaadavus, ning muu hulgas ka eesmärgiga täita universaalteenuse kohustust, mis on nähtud ette universaalteenuse direktiivi artikli 5 lõikes 1, mis seisneb lõppkasutajatele vähemalt ühe täieliku kataloogi kättesaadavaks tegemises.
29 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 24 märgitud, peavad universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 sõnastuse kohaselt abonentidele telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad rahuldama kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks tingimustel, mis on mittediskrimineerivad. See, kui Madalmaades abonentidele telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad keelduvad avaldamast nende abonentide andmed taotlejale ainuüksi seetõttu, et ta asub muus liikmesriigis, on nimetatud nõudega vastuolus.
30 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „taotluste“ all tuleb mõista ka muus kui selles liikmesriigis asuva ja abonentidele telefoninumbreid eraldava ettevõtja taotlust avaldada teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks, mida pakutakse selles liikmesriigis ja/või muudes liikmesriikides.
Teine küsimus
31 Teises küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui abonentidele telefoninumbreid eraldav ettevõtja, kellel on siseriiklike õigusnormide alusel kohustus küsida oma abonentidelt nende nõusolekut kasutada neid puudutavaid andmeid numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumiseks, esitab selle küsimuse nii, et kõnealused abonendid annaksid oma andmete kasutamiseks eraldi nõusoleku iga liikmesriigi kohta, milles ettevõtjad, kes selles sättes käsitletud andmeid võivad paluda, oma teenuseid pakuvad.
32 Universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et kõik abonentidele telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad. Peale selle nähtub sama direktiivi artikli 25 lõikest 5, et lõike 2 „kohaldamisel võetakse arvesse [liidu] õigusaktide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige [eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi] artiklit 12.“
33 Seega tuleb teisele küsimusele vastamiseks analüüsida ka seda, kas viimati nimetatud direktiivi artikli 12 lõige 2 seab abonentide isikuandmete edastamise abonentidele telefoninumbreid eraldava ettevõtja poolt kolmandale isikule, kes tegeleb üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste osutamisega muus liikmesriigis kui see, kus asub asjaomane abonent, tingimuseks, et abonent annab viimasele selleks eraldiseisva ja konkreetse nõusoleku.
34 Siinkohal olgu meenutatud, et Euroopa Kohus leidis 5. mai 2011. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom (C‑543/09, EU:C:2011:279) punktis 67, et kõnealust artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis panevad üldkasutatavate kataloogide avaldamisega tegelevale ettevõtjale kohustuse edastada isikuandmed, mis tal on teiste telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate abonentide kohta, kolmandale ettevõtjale, kelle tegevuseks on üldkasutatava trükitud või elektroonilise kataloogi väljaandmine või niisuguste kataloogide kättesaadavaks tegemine numbriinfoteenuse abil, ilma et selleks oleks nõutav asjaomase abonendi uus nõusolek. Siiski peab esiteks olema asjaomast abonenti – enne tema andmete kandmist üldkasutatavasse kataloogi – teavitatud selle otstarbest ning samuti asjaolust, et andmed võidakse edastada mõnele teisele telefoniteenuste osutajale, ja teiseks olema tagatud, et asjaomaseid andmeid ei kasutata pärast nende edastamist muuks otstarbeks kui see, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti.
35 Nimetatud järeldusele jõudmisel võttis Euroopa Kohus vastavalt eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi põhjendusele 39 ning artikli 12 lõigetele 2 ja 3 arvesse asjaolu, et kui abonendile telefoninumbri eraldanud ettevõtja teavitab seda abonenti võimalusest, et tema isikuandmed edastatakse kolmandale ettevõtjale nende andmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis, ja kui abonent nõustub nende andmete avaldamisega niisuguses kataloogis, ei ole samade andmete edastamisel mõnele teisele ettevõtjale, eesmärgiga avaldada need üldkasutatavas trükitud või elektroonilises kataloogis või teha need kataloogid kättesaadavaks numbriinfoteenuse kaudu, enam tarvis abonendi uut nõusolekut, kui on tagatud, et neid andmeid ei kasutata mõnel muul otstarbel kui see, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti. Nimetatud direktiivi artikli 12 lõike 2 alusel nõuetekohaselt teavitatud abonendi antud nõusolek tema isikuandmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis on seotud niisuguse avaldamise eesmärgiga ning laieneb ühtlasi nende andmete hilisemale töötlemisele üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste turul tegutsevate kolmandate ettevõtjate poolt, tingimusel et see hilisem töötlemine toimub samal eesmärgil. Euroopa Kohus on selle kohta täpsustanud, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõige 2 ei võimalda asuda seisukohale, et abonendil on valikuõigus, et otsustada teatud üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkujate kasuks (vt selle kohta kohtuotsus, 5.5.2011, Deutsche Telekom, C‑543/09, EU:C:2011:279, punktid 62–65).
36 Euroopa Kohus on lisanud, et kui abonent on nõustunud teda puudutavate isikuandmete edastamisega kindlale ettevõtjale eesmärgiga avaldada need selle ettevõtja üldkasutatavas kataloogis, siis ei saa samade andmete edastamine mõnele teisele ettevõtjale nende andmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis, ilma et asjaomaselt abonendilt oleks saadud uut nõusolekut, kahjustada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 8 tunnustatud õiguse isikuandmete kaitsele sisu (vt selle kohta kohtuotsus, 5.5.2011, Deutsche Telekom, C‑543/09, EU:C:2011:279, punkt 66).
37 Eelnimetatud asjaoludest nähtub, et vastava nõusoleku ulatuse hindamisel on määrav abonendi nõusoleku saanud isikuandmete esmase avaldamise eesmärk. Siinkohal olgu märgitud, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid nõuda, et abonendilt tuleb küsida nõusolekut ka juhul, kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve kui lihtsalt isikute kontaktandmete otsimine nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal.
38 Peale selle tuleb märkida, et olenemata ettevõtja asukohast liidus, osutab ta üldkasutatavat numbriinfo‑ ja/või kataloogiteenust laialdaselt ühtlustatud õiguslikus raamistikus, mis võimaldab tagada abonentide isikuandmete kaitse alaste nõuete täitmist, nagu tuleneb eelkõige universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikest 5 ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 1 lõikest 1 ning artiklist 12.
39 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 40 ja 41 märkis, ei ole alust eristada selle alusel, kas abonentide isikuandmete edastamist taotlev ettevõtja asub abonentide elukoha liikmesriigi territooriumil või mõnes muus liikmesriigis, juhul kui see ettevõtja kogub abonentide isikuandmeid samal otstarbel kui see, milleks need andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti, ning seetõttu hõlmab abonentide antud nõusolek seda edastamist.
40 Nendel ja käesoleva kohtuotsuse punktides 23–30 nimetatud kaalutlustel ei tule abonentidele telefoninumbreid eraldaval ettevõtjal küsida abonendilt eraldi väljendatud nõusolekut iga liikmesriigi kohta, kuhu teda puudutavaid andmeid võib edastada.
41 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui abonentidele telefoninumbreid eraldav ettevõtja, kellel on siseriiklike õigusnormide alusel kohustus küsida oma abonentidelt nende nõusolekut kasutada neid puudutavaid andmeid numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumiseks, esitab selle küsimuse nii, et kõnealused abonendid annaksid oma andmete kasutamiseks eraldi nõusoleku iga liikmesriigi kohta, milles ettevõtjad, kes selles sättes käsitletud andmeid võivad paluda, oma teenuseid pakuvad.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „taotluste“ all tuleb mõista ka muus kui selles liikmesriigis asuva ja abonentidele telefoninumbreid eraldava ettevõtja taotlust avaldada teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks, mida pakutakse selles liikmesriigis ja/või muudes liikmesriikides.
2. Direktiivi 2002/22, muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui abonentidele telefoninumbreid eraldav ettevõtja, kellel on siseriiklike õigusnormide alusel kohustus küsida oma abonentidelt nende nõusolekut kasutada neid puudutavaid andmeid numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumiseks, esitab selle küsimuse nii, et kõnealused abonendid annaksid oma andmete kasutamiseks eraldi nõusoleku iga liikmesriigi kohta, milles ettevõtjad, kes selles sättes käsitletud andmeid võivad paluda, oma teenuseid pakuvad.
Allkirjad