EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
14. jaanuar 2010(*)
Direktiiv 2005/29/EÜ – Ebaausad kaubandustavad – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud niisugused kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinnamängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest
Kohtuasjas C‑304/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa) 5. juuni 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. juulil 2008, menetluses
Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV
versus
Plus Warenhandelsgesellschaft mbH,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees A. Tizzano (ettekandja) esimese koja esimehe ülesannetes, kohtunikud E. Levits, A. Borg Barthet, M. Ilešič ja J.‑J. Kasel,
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. juuni 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV, esindaja: Rechtsanwältin C. von Gierke,
– Plus Warenhandelsgesellschaft mbH, esindajad: Rechtsanwalt D. Mäder ja Rechtsanwalt C. Hunecke,
– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Kemper,
– Belgia valitsus, esindaja: T. Materne,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Arena,
– Austria valitsus, esindaja: A. Hable,
– Poola valitsus, esindajad: M. Dowgielewicz, K. Zawisza ja M. Laszuk,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, P. Mateus Calado ja A. Barros,
– Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja W. Wils,
olles 3. septembri 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv”) (ELT L 149, lk 22) artikli 5 lõike 2 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV (Saksamaa kõlvatu konkurentsi vastase võitluse assotsiatsioon; edaspidi „Wettbewerbszentrale”) ja jaemüügiga tegeleva Saksa ettevõtja Plus Warenhandelsgesellschaft mbH (edaspidi „Plus”) vahelises vaidluses, mis puudutab viimati nimetatu kaubandustava, mida Wettbewerbszentrale peab ebaausaks.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 Direktiivi 2005/29 põhjendused 6, 7 ja 17 näevad ette:
„(6) [K]äesolev direktiiv [ühtlustab] liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, sealhulgas ebaausat reklaami, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve ja seeläbi kaudselt seaduskuulekate konkurentide majandushuve. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele kaitseb käesolev direktiiv tarbijaid kõnealuste ebaausate kaubandustavade oluliste tagajärgede eest, kuid tunnistab, et teatud juhtudel võib nende mõju olla tarbijatele tühine. Direktiiv ei hõlma ega mõjuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad ainult konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega; võttes täies ulatuses arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, saavad liikmesriigid soovi korral neid tavasid kooskõlas ühenduse õigusega jätkuvalt reguleerida. […]
(7) Käesolev direktiiv käsitleb kaubandustavasid, mis on otseselt seotud tarbija poolt toodete suhtes tehtavate tehinguotsuste mõjutamisega. See ei käsitle kaubandustavasid, mida järgitakse eelkõige muudel eesmärkidel, sealhulgas seoses investoritele mõeldud kommertsteadaannetega, näiteks aastaaruannete ja ettevõtte reklaamväljaannetega. Direktiiv ei käsitle maitse ja moraalinormidega seotud õiguslikke nõudeid, mis on liikmesriigiti väga erinevad. Teatavad kaubandustavad, näiteks tänaval inimestele müügipakkumiste tegemine, võivad kultuurilistel põhjustel olla liikmesriikides soovimatud. Liikmesriikidele peaks seetõttu jääma võimalus vastavalt ühenduse õigusele jätkuvalt keelustada kaubandustavasid oma territooriumil maitsest ja moraalinormidest tulenevatel põhjustel isegi juhul, kui sellised tavad ei piira tarbijate valikuvabadust. Käesoleva direktiivi, eriti selle üldklauslite kohaldamisel tuleks asjaomase üksikjuhtumi konteksti täielikult arvesse võtta.
[...]
(17) Suurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele. Seda nimekirja saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”
4 Direktiivi 2005/29 artikkel 2 näeb ette:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
d) ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad (edaspidi ka kaubandustavad) – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;
[…]”.
5 Selle direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.”
6 Nimetatud direktiivi artikkel 4 näeb ette:
„Liikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel.”
7 Direktiivi 2005/29 artikkel 5 pealkirjaga „Ebaausate kaubandustavade keeld” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ebaausad kaubandustavad on keelatud.
2. Kaubandustava on ebaaus, kui see:
a) on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega
ja
b) seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.
3. Kaubandustavasid, mis tõenäoliselt moonutavad oluliselt ainult selliste selgesti eristatavate tarbijarühmade majanduskäitumist, kes oma vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on eriti vastuvõtlikud kaubandustava või sellega seotud toote suhtes viisil, mille ettenägemist võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, hinnatakse lähtudes selle mõjust kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele. See ei piira üldist ja seaduslikku reklaamitava esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.
4. Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:
a) on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7
või
b) on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.
5. I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”
8 Viimaseks näeb direktiivi 2005/29 artikkel 19 ette:
„Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 12.6.2007. […]
Nad rakendavad need meetmed hiljemalt 12.12.2007. […]”
Siseriiklikud õigusnormid
9 Seaduse kõlvatu konkurentsi tõkestamise kohta (Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb, BGBl. 2004 I, lk 1414, edaspidi „UWG”) eesmärk vastavalt §‑le 1 on kaitsta konkurente, tarbijaid ja teisi turul osalejaid kõlvatu konkurentsi eest. Samas kaitseb ta üldist huvi, et konkurentsi ei kahjustataks.
10 UWG §3 on sõnastatud järgmiselt:
„Keelatud on mis tahes kõlvatu konkurentsitoiming, mis võib oluliselt kahjustada konkurentsi konkurentide, tarbijate ja teiste turul osalejate kahjuks.”
11 UWG §4 sätestab:
„Artikli 3 tähenduses tegutseb kõlvatult eelkõige isik
[…]
6. kes seab tarbijate osavõtu auhinna- või õnnemängust sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest, välja arvatud juhul, kui auhinna- või õnnemäng on oma olemuselt kauba või teenusega seotud;
[…]”.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
12 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Plus viis 16. septembrist 13. novembrini 2004 läbi reklaamikampaania „Ihre Millionenchance” („teie miljonišanss”), mille raames kutsuti punktide kogumiseks avalikkust üles ostma tema poodides müüdavaid tooteid. Kogutud 20 punkti võimaldasid osaleda tasuta Deutscher Lottoblock’i (loteriisid korraldava 16 ettevõtja riiklik assotsiatsioon) 6. novembri või 27. novembri 2004. aasta loosimisel.
13 Wettbewerbszentrale, kelle arvates oli see tava ebaaus UWG §3 tähenduses koosmõjus §4 lõikega 6, kuna see seab tarbijate auhinnamängus osalemise sõltuvusse kaupade omandamisest, palus Landgericht Duisburgil kohustada Plusi nimetatud tegevust lõpetama.
14 Pärast seda, kui Plus oli esimeses ja teises kohtuastmes süüdi mõistetud, esitas ta Bundesgerichtshofile kassatsioonkaebuse.
15 Eelotsusetaotluses väljendab nimetatud kohus kahtlusi seoses kõnealuste siseriiklike sätete vastavusega direktiivile 2005/29, kuivõrd need sätted näevad ette ostukohustusega seotud auhinna- ja õnnemängude üldise keelu. Kuid niisugune tava ei kuulu selle direktiivi I lisas nimetatute hulka, mis ainsana võivad olla keelatud kõigil tingimustel, olenemata sellest, kas eksisteerib konkreetne oht tarbijate huvidele. Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul välistatud, et sellisel juhul näeb UWG tarbijatele ette laiaulatuslikuma kaitse kui see, mida ühenduse seadusandja soovis, kuigi nimetatud direktiiv viib selles valdkonnas läbi täieliku ühtlustamise.
16 Bundesgerichtshof esitab oma eelotsusetaotluses ka teatud märkusi seoses eelotsusetaotluse vastuvõetavusega.
17 Sellega seoses täpsustab ta, et kuigi direktiiv 2005/29 ei ole veel Saksa õigusesse üle võetud ja kuigi põhikohtuasjas asjassepuutuvate UWG sätete muutmist või kehtetuks tunnistamist ei ole selle raames ette nähtud, on ta 4. juuli 2006. aasta otsusest kohtuasjas C‑212/04: Adelener jt (EKL 2006, lk I‑6057) tuleneva kohtupraktika alusel kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust viisil, mis on kooskõlas direktiiviga 2005/29 alates 12. detsembrist 2007 ehk kuupäevast, mil vastavalt selle direktiivi artiklile 19 peab olema tagatud siseriiklike ülevõtmissätete kohaldamine.
18 Lisaks, kuigi vastab tõele, et kritiseeritud reklaam pärineb direktiivi 2005/29 jõustumisele eelnevast ajast ehk 12. juunist 2005, selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arvestades asjaolu, et Wettbewerbszentrale esitatud tegevuse lõpetamise nõue puudutab tulevikus toimepandavaid rikkumisi, on kassatsioonkaebus vastuvõetav ainult siis, kui niisugust lõpetamist saab nõuda ka kohtuotsuse kuulutamise kuupäeval kehtiva õiguse alusel.
19 Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas […] direktiivi 2005/29 […] artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud kaubandustava, mille korral sõltub tarbijate osalemine auhinna- või õnnemängus kauba või teenuse ostmisest, olenemata sellest, kas konkreetne reklaam kahjustab tarbijate huve?”
Eelotsuse küsimus
20 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu UWG sätted, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud kaubandustavad, mille korral sõltub tarbijate osalemine auhinna- või õnnemängus kauba või teenuse ostmisest, võtmata arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid.
Vastuvõetavus
21 Hispaania valitsus vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse põhjusel, et direktiiv 2005/29 ei ole kohaldatav põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes.
22 Nimetatud valitsus leiab, et kuna kohtuvaidlus käib kahe Saksa ettevõtja vahel, iseloomustab põhikohtuasjas käsitletavat olukorda see, et selle kõik elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed, nii et direktiivi 2005/29 sätted ei kuulu põhikohtuasjas kohaldamisele (vt 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑97/98: Jägerskiöld, EKL 1999, lk I‑7319, punkt 45). Teise võimalusena väidab Hispaania valitsus sisuliselt, et direktiiv 2005/29 ei ole põhikohtuasja suhtes kohaldatav, kuna selle aluseks olevad asjaolud on aset leidnud mitte ainult enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, vaid juba enne selle direktiivi vastuvõtmist. Seetõttu ei saa Euroopa Kohus hinnata Saksa seaduse kooskõla direktiiviga 2005/29. Viimaseks rõhutab see valitsus, et igal juhul ei ole selle direktiivi eesmärk reguleerida auhinnamänge või loteriisid, mis on seotud tarbijatele mõeldud kaupade või teenuste müügiga, kuna vastavat korda oli otseselt käsitletud müügi edendamist puudutava määruse KOM(2001) 546 (lõplik) ettepanekus, mille Euroopa Ühenduste Komisjon seejärel 2006. aastal tagasi võttis.
23 Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.
24 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38; 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑18/01: Korhonen jt, EKL 2003, lk I‑5321, punkt 19, ja 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑295/05: Asemfo, EKL 2007, lk I‑2999, punkt 30).
25 Eelnevast järeldub, et eeldades liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust, võib neile vastamast keelduda vaid erandjuhtudel ja eelkõige siis, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61, ja 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, EKL 2008, lk I‑1683, punkt 29).
26 Ent antud juhul ei tundu see nii olevat.
27 Mis puudutab kõigepealt Hispaania valitsuse viidet eespool viidatud kohtuotsusele Jägerskiöld, et väita, et käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olev kohtuasi ei ole ühenduse seisukohalt oluline, siis piisab, kui tõdeda, et see kohtuotsus puudutas niisuguste teenuste osutamise vabadust käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete tõlgendamist, mille osas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 42 sõnaselgelt märkis, et need ei ole kohaldatavad tegevuse suhtes, mille kõik elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed.
28 Kuid põhikohtuasjas ei ole direktiivi 2005/29 kohaldamise tingimus – vastupidi neile asutamislepingu sätetele, mis olid vaatluse all kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Jägerskiöld – välismaise elemendi esinemine. Artikli 3 lõike 1 kohaselt on direktiiv kohaldatav ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes.
29 Mis puudutab seejärel argumenti, et direktiiv 2005/29 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kuna selle aluseks olevad asjaolud on aset leidnud enne selle direktiivi vastuvõtmist, siis tuleb esiteks märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peavad liikmesriikide kohtud alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, niipalju kui võimalik hoiduma tõlgendamast siseriiklikku õigust viisil, mis võib pärast ülevõtmise tähtaja möödumist tõsiselt kahjustada selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist (vt eelkõige 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/07 ja C‑299/07: VTB-VAB ja Galatea, EKL 2009, lk I‑2949, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Kõnesoleval juhul on niisugune hoidumiskohustus kohaldatav vähemalt eelotsusetaotluse tegemise hetkel, st 5. juunil 2008, mil direktiiv 2005/29 ei olnud mitte ainult jõustunud, vaid möödunud oli ka selle ülevõtmiseks ettenähtud tähtaeg 12. detsember 2007.
31 Igal juhul nähtub eelotsusetaotlusest sõnaselgelt, et Plusi esitatud kassatsioonkaebuse lahendamine sõltub küsimusest, kas kõnesoleva tegevuse lõpetamist saab nõuda õiguse alusel, mis on kohaldatav ajal, mil pärast käesoleva kohtuotsuse kuulutamist tehakse otsus põhikohtuasjas, kuna nimetatud hagi puudutab ka tulevikus toimepandavaid rikkumisi.
32 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 49–57 märkis, võib neil asjaoludel eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud direktiivi 2005/29 tõlgendamist lugeda tarvilikuks tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks.
33 Viimaseks, mis puudutab argumenti, et põhikohtuasjas vaatluse all olevat müügi edendamise tegevust ei ole direktiivis 2005/29 nimetatud, kuna seda on otseselt käsitletud komisjoni määruse ettepanekus, siis piisab, kui tõdeda, et see asjaolu üksi ei saa välistada, et niisuguse tegevuse puhul võib kehtiva ühenduse õiguse kohaselt olla tegemist ebaausate kaubandustavadega selle direktiivi tähenduses ja et see võib kuuluda direktiivi kohaldamisalasse, arvestades eelkõige seda, et nimetatud ettepanek võeti 2006. aastal tagasi ja seega ei võetud selle põhjal vastu määrust.
34 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
35 Selleks et esitatud küsimusele vastata, on vaja kõigepealt kindlaks teha, kas põhikohtuasjas asjassepuutuva keelu esemeks olevad tavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest, kujutavad endast direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d mõttes kaubandustavasid ja kas nendele kehtivad seega selle sättega esitatud nõuded.
36 Selles osas tuleb meenutada, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punkt d määratleb kaubandustavad eriti üldises sõnastuses kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.
37 Tuleb aga tõdeda, et niisugused reklaamikampaaniad, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis seavad tarbija tasuta loteriis osalemise sõltuvusse teatud hulga kaupade või teenuste ostmisest, kuuluvad ettevõtja turunduse valdkonda ning on vahetult seotud ettevõtja müügi ja selle edendamisega. Sellest tuleneb, et need kampaaniad kujutavad endast kaubandustavasid direktiivi 2005/09 artikli 2 punkti d mõttes ning kuuluvad seega direktiivi kohaldamisalasse (vt seoses seotud pakkumistega analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea, punkt 50).
38 Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada Tšehhi ja Austria valitsuse esitatud argumentidega, mille kohaselt ei ole põhikohtuasjas asjassepuutuvate UWG sätete peamine eesmärk erinevalt direktiivist 2005/29 kaitsta mitte tarbijaid, vaid konkurente ebaausate kaubandustavade eest, mida teatavad ettevõtjad rakendavad, nii et niisugused sätted ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.
39 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 36 sai rõhutatud, iseloomustab direktiivi 2005/29 eriti laiaulatuslik esemeline kohaldamisala, mis hõlmab mis tahes kaubandustavasid, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 6, jäävad nimetatud kohaldamisalast välja vaid siseriiklikud õigusaktid, mis käsitlevad selliseid ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad „ainult” konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega.
40 Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 65 ja 66 märkis, ei ole see ilmselgelt nii põhikohtuasjas asjassepuutuvate siseriiklike õigusnormide puhul, kuna UWG §‑ide 1, 3 ja 4 eesmärk on sõnaselgelt tarbijate kaitse, mitte ainult konkurentide ja teiste turul osalejate kaitse.
41 Pärast seda täpsustust tuleb seejärel meenutada, et direktiiv 2005/29 ühtlustab ühenduse tasandil täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid. Seega, nagu direktiivi artikkel 4 otseselt ette näeb, ei tohi liikmesriigid võtta piiravamaid meetmeid kui direktiiviga kehtestatud ja seda isegi kõrgema tarbijakaitse taseme saavutamise tagamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea, punkt 52).
42 Tuleb märkida, et direktiivi 2005/29 artikkel 5 näeb ette ebaausate kaubandustavade keelu ja sätestab kriteeriumid, mis võimaldavad kaubandustava ebaaususe kindlaks teha.
43 Selle artikli lõike 2 kohaselt on kaubandustava ebaaus, kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ning seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist.
44 Nimetatud artikli lõige 4 määratleb kaks ebaausate kaubandustavade liiki, st „eksitavad tavad” ja „agressiivsed tavad”, mis vastavad vastavalt direktiivi 2005/29 artiklites 6 ja 7 ning artiklites 8 ja 9 esitatud kriteeriumidele. Nende sätete kohaselt on need kaubandustavad keelatud, kui võttes arvesse kõiki nende iseärasusi ja asjaolusid, panevad või tõenäoliselt panevad need keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.
45 Lõpetuseks, direktiiv 2005/29 kehtestab oma I lisas ammendava loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausateks „kõigil tingimustel”. Nagu direktiivi põhjendus 17 sõnaselgelt täpsustab, on need seega ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust direktiivi 2005/29 artiklite 5–9 sätetele.
46 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse uurimisel lähtuda direktiivi 2005/29 sätete sisust ja üldisest ülesehitusest, mida on meenutatud eelmistes punktides.
47 Sellega seoses tuleb tõdeda, et kehtestades niisuguste kaubandustavade põhimõttelise keelu, mille korral sõltub tarbijate osalemine auhinna- või õnnemängus kaupade või teenuste ostmisest, ei vasta sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, direktiivis 2005/29 esitatud nõuetele.
48 Nimelt, esiteks keelab UWG §4 lõige 6 mis tahes kaubandustehingu, mis seob tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus kaupade või teenuste ostmisega, välja arvatud üks erand auhinna- või õnnemängu puhul, mis on oma olemuselt asjassepuutuva kauba või teenusega seotud. Teisisõnu on selline tava üldiselt keelatud, ilma et oleks vaja iga juhtumi faktilisi asjaolusid arvesse võttes kindlaks teha, kas asjassepuutuv kaubandustehing on „ebaaus” direktiivi 2005/29 artiklites 5–9 toodud kriteeriumide põhjal.
49 On aga kindel, et niisuguseid tavasid, mis seovad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus kauba või teenuse ostmisega, ei ole nimetatud kõnesoleva direktiivi I lisas, mis – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 45 sai meelde tuletatud – loetleb ammendavalt kaubandustavad, mille võib ainsana ära keelata, hindamata iga üksikjuhtumit.
50 Teiseks läheb sellist tüüpi õigusnormide kehtestamine, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, vastuollu direktiivi 2005/29 artikli 4 sisuga, mis otseselt keelab liikmesriikidel piiravamate meetmete jõussejätmise või vastuvõtmise, isegi kui nende meetmete eesmärk on tarbijate kaitse kõrgema taseme tagamine.
51 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et direktiiviga 2005/29 on vastuolus niisuguste klientidele tehtavate pakkumiste keeld, mis seovad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus kaupade või teenuste ostmisega, nagu põhikohtuasjas asjassepuutuvates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud keeld.
52 Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada asjaoluga, et UWG §4 punkt 6 näeb ette erandi auhinna- või õnnemängu puhul, mis on oma olemuselt kauba või teenusega seotud.
53 Nimelt, isegi kui see erand võib nimetatud sättes ette nähtud keelu ulatust piirata, ei asenda see sellegipoolest oma piiratud ja kindlaksmääratud olemuse tõttu analüüsi, mille peab direktiivi 2005/29 artiklites 5–9 toodud kriteeriumidega arvestades kaubandustava „ebaaususe” osas iga üksikjuhtumi konkreetses olukorras läbi viima, kui tegemist on nagu käesolevas asjas tavaga, mida ei ole direktiivi I lisas nimetatud (vt eespool viidatud kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea, punktid 64 ja 65).
54 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjas, mille kohaselt on põhimõtteliselt, ilma üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata keelatud kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest.
Kohtukulud
55 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv”) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on asjassepuutuvad käesolevas asjas, mille kohaselt on põhimõtteliselt, ilma üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata keelatud kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest.
Allkirjad