KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 13. detsembril 2012(1)
Kohtuasi C‑512/10
Euroopa Komisjon
versus
Poola Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiiv 91/440/EMÜ – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 2001/14/EÜ – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine – Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiivi 2001/14 artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2 – Infrastruktuuriettevõtja – Sõltumatus organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas – Valdusühingu struktuur – Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2 ja 3 – Finantstasakaalu kestev puudumine – Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõiked 3 ja 4 – Infrastruktuuriettevõtja ergutamise meetmete puudumine – Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 – Minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine
I. Sissejuhatus
1. Selle liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Poola Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440/EMÜ(2), mida on muudetud direktiiviga 2007/58/EÜ(3), (edaspidi „direktiiv 91/440”) artikli 6 lõike 3 ja II lisa, direktiivi 2001/14/EÜ(4) (edaspidi „direktiiv 2001/14”) artikli 4 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 ja direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohaselt, samuti direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt koostoimes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4 ning direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 kohaselt. Poola Vabariik palub jätta komisjoni hagi rahuldamata.
2. Praegune kohtuasi algatati hagi alusel, mis on üks mitmest liikmesriigi kohustuste rikkumise hagist(5), mille komisjon on 2010. ja 2011. aastal esitanud ning mis käsitlevad direktiivide 91/440 ja 2001/14 liikmesriikidepoolset kohaldamist, mille peamine eesmärk on kindlustada raudtee‑ettevõtjatele aus ja mittediskrimineeriv juurdepääs infrastruktuurile, st raudteevõrgule. Niisuguseid hagisid ei ole varem esitatud, sest esimest korda saab Euroopa Kohus võimaluse võtta seisukoht raudteede liberaliseerimise kohta Euroopa Liidus ning eelkõige tõlgendada seda, mida nimetatakse kokkuleppeliselt „esimeseks raudteepaketiks”.
3. Ma esitasin 6. septembril 2012 juba oma ettepaneku kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal ning samuti eespool viidatud kohtuasjades komisjon vs. Ungari, komisjon vs. Hispaania, komisjon vs. Austria ja komisjon vs. Saksamaa. Lisaks käesolevale ettepanekule esitan ma täna oma ettepaneku eespool viidatud kohtuasjades komisjon vs. Tšehhi Vabariik, komisjon vs. Prantsusmaa, komisjon vs. Sloveenia ja komisjon vs. Luksemburg. Kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab etteheiteid, mis on analoogsed nendega, mida ma juba analüüsisin oma eespool viidatud ettepanekutes, piirdun viitamisega nende ettepanekute asjassepuutuvatele punktidele, kordamata siiski täies ulatuses nendes esitatud argumente.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
1. Direktiiv 91/440
4. „Direktiivi 91/440/EMÜ artikli 6 lõiked 1−3 sätestavad:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et äritegevuse kohta, mis on seotud raudtee‑ettevõtjate osutatavate veoteenustega, ja äritegevuse kohta, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri majandamisega, koostatakse ja avaldatakse eraldi kasumiaruanded ja bilansid. Ühele nimetatud tegevusaladest makstud riiklikke vahendeid ei või teisele üle kanda.
Mõlema tegevusala raamatupidamises tuleb kõnealust keeldu arvesse võtta.
2. Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et kõnealune lahushoidmine nõuab, et ühes ettevõttes luuakse selgepiirilised osakonnad või et infrastruktuuri majandab eraldiseisev üksus.
3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et II lisas loetletud olulisimad ülesanded, millega määratletakse infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, antakse organitele või äriühingutele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta. Sõltumata organisatsioonilistest struktuuridest tuleb tõendada, et see eesmärk on saavutatud.
Liikmesriigid võivad siiski määrata raudtee‑ettevõtjatele või muudele organitele maksude kogumise ja vastutuse raudteeinfrastruktuuri majandamise, näiteks investeeringute, hoolduse ja rahastamise eest.”
5. Direktiivi 91/440 II lisas on toodud artikli 6 lõikes 3 osundatud olulisimate ülesannete loetelu:
– ettevalmistustööd ja otsuste tegemine seoses raudtee‑ettevõtete litsentseerimisega, sealhulgas üksiklitsentside andmine,
– otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine,
– otsuste tegemine seoses infrastruktuuri kasutusmaksuga,
– järelevalve teatavate teenuste osutamiseks vajalike avaliku teenindamise kohustuste üle.
6. Direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetes 3 ja 4 on nähtud ette:
„3. Samuti võivad liikmesriigid, võttes arvesse asutamislepingu artikleid 73, 87 ja 88, määrata raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtjale eelkõige uute investeeringute katmiseks rahastamise, mis on kooskõlas tema ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega.
4. Raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja koostab riigi määratud üldise poliitika raames äriplaani, mis sisaldab investeerimis‑ ja rahastamiskavu. Äriplaani eesmärk on tagada infrastruktuuri optimaalne ja tõhus kasutamine ja arendamine ning kindlustada kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik rahaline tasakaal ja abivahendid.”
2. Direktiiv 2001/14
7. Direktiivi 2001/14 põhjendustes 11 ja 16 on märgitud:
„Maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid peaksid võimaldama kõikidele ettevõtjatele ühetaolise ja diskrimineerimata juurdepääsu ning ausalt ja diskrimineerimata vastama kõikide kasutajate ning transpordiliikide vajadustele, niipalju kui võimalik.
[...]
Maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid peaksid võimaldama vaba konkurentsi raudteeteenuste pakkumise vallas.”
8. Selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee‑ettevõtjatest sõltumatu, teostab käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone, v.a tasude kogumine, õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee‑ettevõtjatest sõltumatu maksustamisorgan.”
9. Direktiivi 2001/14/EÜ artiklis 6 on nähtud ette:
„1. Liikmesriigid kehtestavad tingimused, vajaduse korral ka ettemaksud, tagamaks et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.
[...]
2. Raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.
3. Liikmesriigid tagavad lõike 2 sätte täitmise kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja vahelise vähemalt kolmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
[…]”
10. Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikes 3 on sätestatud:
„Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8 kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.”
11. Sama direktiivi artikli 8 lõige 1 näeb ette:
„Raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime. Maksustamissüsteemi osas võetakse arvesse raudtee‑ettevõtjate poolt saavutatud tootlikkuse kasvu.
Tasumäärade suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning turu jaoks vastuvõetava osa tootlusest.”
12. Direktiivi 2001/14/EÜ artikli 14 lõikes 2 on nähtud ette:
„Kui raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee‑ettevõtjatest sõltumatu, teostab lõikes 1 nimetatud ja käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee‑ettevõtjatest sõltumatu jaotamisorgan.”
B. Poola õigusnormid
1. 8. septembri 2000. aasta seadus
13. Muudetud ustawa z dnia 8 września 2000 r. o komercjalizacji, restrukturyzacji i prywatyzacji przedsiębiorstwa państwowego „Polskie Koleje Państwowe”(6) (8. septembri 2000. aasta seadus riigi osalusega ettevõtja Polskie Koleje Państwowe müügi, ümberkorraldamise ja privatiseerimise kohta; edaspidi „8. septembri 2000. aasta seadus”) artiklis 15 on sätestatud:
„1. PKP SA loob aktsiaseltsi, mille ülesanne on hallata raudteeliine ja mis tegutseb nime PKP Polskie Linie Kolejowe Spółka Akcyjna all, edaspidi „PLK SA”.
2. PLK SA‑l on alates äriregistrisse kandmise päevast PKP SA õigused ja kohustused raudteeliinide haldamise valdkonnas paragrahvi 14 lõike 2 punktis 2 viidatud seaduse tähenduses.
2a. Nii kaua, kui PLK SA saab riiklikke vahendeid, et rahastada oma investeeringuid infrastruktuuri, ei anna selle aktsiaseltsi aktsiad õigust mingile dividendile.
3. PLK SA poolne raudteeliinide haldamine hõlmab ka ülesandeid, mida on nimetatud 27. juuni 1997. aasta raudteetranspordi seaduse paragrahvi 49 lõikes 1 ja mida täidavad raudteevalvurid, kes kuuluvad PLK SA organisatsioonilisse struktuuri.
4. PLK SA‑st saab infrastruktuuriettevõtja paragrahvi 14 lõike 2 punktis 2 nimetatud seaduse tähenduses.
4a. PLK SA haldab (muudetud ustawa z dnia 28 marca 2003 r. o transporcie kolejowym’is(7) (28. märtsi 2003. aasta raudteetranspordi seadus, edaspidi „raudteetranspordi seadus”)) määratletud raudteeliine ja muid raudteeinfrastruktuure, v.a reisijate ja kauba veoga seotud hooned ja ehitised ning krundid, millel need hooned ja ehitised asuvad.
4b. Lõikes 4a toodud erand ei hõlma ehitisi, mis asuvad kruntidel, mis on raudteeliinide lahutamatu osa.
5. Minister, kelle haldusalasse kuulub transport, kiidab heaks PLK SA põhikirja ja selles tehtud muudatused.
6. PLK SA üldkoosolek nimetab PLK SA järelevalvenõukogu liikmed isikute hulgast, kelle kandidatuuri minister, kelle haldusalasse kuulub transport, selleks üles seab. PLK SA järelevalvenõukogu liikmete arv määratakse kindlaks põhikirjas.
7. Riigieelarve kulud, millele vastav summa eraldatakse konkreetsel eelarveaastal riikliku tähtsusega raudteeliinide rahastamiseks, suurendavad PLK SA emiteeritud kapitali; kapitali suurenemisele vastavad aktsiad kuuluvad riigikassale, mida esindab minister, kelle haldusalasse kuulub transport.
8. PKP SA‑le ja riigikassale kuuluvaid PLK SA aktsiaid ei saa müüa, ilma et see piiraks lõike 8a kohaldamist.
8a. PKP SA‑le kuuluvaid PLK SA aktsiaid saab müüa ainult riigikassale.
9. PKP SA privatiseerimise või likvideerimise korral võtab PKP SA‑le kuuluvad PLK SA aktsiad üle riigikassa, mida esindab minister, kelle haldusalasse kuulub transport. PKP SA privatiseerimise korral vähendatakse PKP SA aktsiakapitali, tühistades niisuguse arvu aktsiaid, et nende väärtus võrdub riigikassa poolt üle võetavate PLK SA aktsiate nimiväärtusega.”
2. Raudteetranspordi seadus
14. Muudetud ustawa z dnia 28 marca 2003 r. o transporcie kolejowym’i(8) (28. märtsi 2003. aasta raudteetranspordi seadus, edaspidi „raudteetranspordi seadus”) paragrahvi 5 lõigetes 1−3 on sätestatud:
„1. Raudteeinfrastruktuuri haldamine hõlmab järgimisi tegevusi:
1) raudteeinfrastruktuuri rajamine ja hooldamine;
2) rongide käitamine raudteeliinidel;
3) raudteeinfrastruktuuri hoidmine seisundis, mis tagab täiesti ohutu rongide käitamise;
4) rongiliinide eraldamine rongiliikluseks raudteeliinidel ja sellega seotud teenuste osutamine;
5) raudteeinfrastruktuuri hulka kuuluva kinnisvara haldamine.
2. Infrastruktuuriettevõtja haldab raudteeinfrastruktuuri ning tagab selle arendamise ja moderniseerimise.
3. Infrastruktuuriettevõtjal ei ole õigust osutada raudteeveoteenuseid, v.a niisugused tehnilised teenused, mida ta osutab oma tarbeks, ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist.”
15. Selle seaduse paragrahvi 13 lõige 1 sätestab:
„Raudteeveoameti peadirektor, edaspidi „peadirektor”, on raudteeveo reguleerimise alal pädev:
1) kiitma heaks ja koordineerima eraldatud rongiliinide kasutamise tasusid, kontrollides nende tasude vastavust nende tasude kehtestamise nõuetele;
[...]
3) kontrollima, kas infrastruktuuriettevõtjad järgivad kõikide raudtee‑ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet, eelkõige rongiliinide eraldamise taotluste menetlemisel ja tasude kehtestamisel;
4) kontrollima, kas infrastruktuuriettevõtja kehtestas raudteeinfrastruktuuri kasutamise põhitasud ja lisatasud teenuste osutamise eest õigesti;
5) vaatama läbi raudtee‑ettevõtjate vaideid, mis käsitlevad:
[...]
b) rongiliinide eraldamist ja raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasusid; [...]”.
16. Raudteetranspordi seaduse paragrahvi 14 lõikes 1 on nähtud ette:
„Juhul, kui infrastruktuuriettevõtjate, raudtee‑ettevõtjate ja haruteede kasutajate raudteeveoohutuse alaseid kohustusi käsitlevaid õigusnorme on rikutud, annab peadirektor otsusega korralduse kõrvaldada kõik nõuetele mittevastavused määratud tähtaja jooksul [...].”
17. Selle seaduse paragrahvi 33 lõiked 1−8 sätestavad:
„1. Infrastruktuuriettevõtja kehtestab nende tasude summa, mida raudtee‑ettevõtjad peavad infrastruktuuri kasutamise eest maksma.
2. Põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest kehtestatakse, võttes arvesse infrastruktuuriettevõtja kulusid, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.
3. Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu koosneb põhitasust ja lisatasudest.
3a. Põhitasu raames kohaldab infrastruktuuriettevõtja eraldi tasu:
1) minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile, mis hõlmab selle seaduse lisa I osa punktis 1 nimetatud teenuseid;
2) juurdepääsu eest rongide hooldamise rajatistele, mis hõlmab selle seaduse lisa I osa punktis 2 nimetatud teenuseid.
4. Põhitasu minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile arvutatakse, võttes arvesse rongide liikumist ja ühtseid tasumääri, mis kehtestatakse vastavalt raudteeliini kategooriale ja rongi liigile, ning seda eraldi reisijate‑ ja kaubaveo puhul.
4a. Infrastruktuuriettevõtja võib minimaalse juurdepääsu puhul raudteeinfrastruktuurile kohaldada põhitasu minimaalset ühtset määra. Minimaalset tasu kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest, mis on seotud vastavalt avaliku teenuse lepingule läbiviidava tegevusega, samamoodi kõikide reisijateveoettevõtjate suhtes.
[...]
4c. Põhitasu juurdepääsu eest rongide hooldamise rajatistele arvutatakse, võttes arvesse tellitud teenuseid ja vastavaid ühtseid määri, mille summa varieerub sõltuvalt seaduse lisa I osa punktis 2 nimetatud teenuste liigist.
5. Minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile võetava põhitasu ühtne määr kehtestatakse rongi edasiliikumise kohta ühe kilomeetri võrra.
5a. Kehtestades põhitasu ühtseid määrasid, lahutab infrastruktuuriettevõtja raudteeinfrastruktuuri raudtee‑ettevõtjate käsutusse andmise kulude ettenähtud summast toetuse, mis on mõeldud infrastruktuuri renoveerimiseks ja hooldamiseks ning mida makstakse riigi‑ või kohalike omavalitsuste eelarvest, ning raudteefondist saadavad ettenähtud vahendid.
[...]
5c. Põhitasu ühtsete määrade tõstmine isikute raudteeveo puhul vastavalt avalike teenuste lepingule sõiduplaanide kehtivusaja jooksul paragrahvi 30 lõike 5 tähenduses ei saa ületada asjaomase aasta eelarveseaduse eelnõus ette nähtud inflatsiooniindeksi taset.
6. Infrastruktuuriettevõtja on kohustatud avalikustama kehtiva praktika kohaselt põhitasu ja lisatasude summad ja liigid, näidates eraldi ära reisijate‑ ja kaubaveo.
7. Põhitasu ja lisatasude ühtsed määrad peale veovoolu kasutamise tasude edastatakse koos nende summade arvutustega peadirektorile.
8. Peadirektor kiidab määrad heaks 30 päeva jooksul alates nende saamisest või keeldub neid heaks kiitmast, kui ta tuvastab lõigetes 2−6, paragrahvis 34 või paragrahvis 35 sätestatud nõuete rikkumisi.”
18. Raudteetranspordi seaduse paragrahvi 38a lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Minister, kelle haldusalasse kuulub transport, võib kaasrahastada raudteeinfrastruktuuri renoveerimise ja hooldamise kulusid riigieelarvest või raudteefondist, et vähendada kulusid ja kasutustasude summasid, kui infrastruktuuriettevõtja annab infrastruktuuri vastavalt seaduses sätestatud põhimõtetele raudtee‑ettevõtjate käsutusse.
2. Lõikes 1 nimetatud ülesanne täidetakse lepingu alusel, mille minister, kelle haldusalasse kuulub transport, ja infrastruktuuriettevõtja sõlmivad vähemalt kolmeks aastaks.”
3. Seadus võitluse kohta ebaausa konkurentsiga
19. 16. aprilli 1993. aasta ustawa o zwalczaniu nieuczciwej konkurencji(9) (muudetud seadus võitluse kohta ebaausa konkurentsiga) paragrahvis 3 on sätestatud:
„1. Igasugune õigusvastane või heade kommetega vastuolus käitumine, mis ähvardab kahjustada või kahjustab teise ettevõtja või kliendi huve, kujutab endast ebaausa konkurentsi võtet.
2. Ebaausa konkurentsi võtted on eelkõige: [...] ärisaladuste paljastamine, õhutamine lepingu ülesütlemisele või rikkumisele, [...] ebaaus laimamine või kiitmine, turule ligipääsemise takistamine, avalikke ülesandeid täitva isiku korruptsioon [...]”.
4. Tööseadustik
20. Muudetud ustawa z dnia 26 czerwca 1974 r. Kodeks pracy(10) (26. juuni 1974. aasta tööseadustik) paragrahvis 100 on sätestatud:
„[…]
§ 2. Töötaja on eelkõige kohustatud:
[...]
4) järgima asutuse huve, kaitsma selle vara ja hoidma salajas teavet, mille levitamine võib tekitada tööandjale kahju;
5) järgima konfidentsiaalsusnõuet niisugusena, nagu see on sätestatud erinormides;
6) [...]”.
III. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
21. Komisjoni talitused saatsid 10. mail 2007 Poola ametiasutustele küsimustiku, et kontrollida, kas Poola Vabariik on võtnud üle esimesse raudteepaketti kuuluvad direktiivid. Poola ametiasutused vastasid 5. juulil 2007.
22. Komisjon palus 26. juunil 2008 Poola Vabariigi esitatud teabe põhjal sellel liikmesriigil märgukirjaga viia oma õigusaktid esimesse raudteepaketti kuuluvate direktiividega kooskõlla. Peamised nõuetele mittevastavused puudutasid olulisimaid ülesandeid direktiivi 91/440 II lisa tähenduses täitva üksuse vähest sõltumatust ja juurdepääsu eest infrastruktuurile võetavate tasude direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 tähenduses koostoimes selle direktiivi artikli 30 lõikega 3 sissenõudmist. Poola Vabariik vastas komisjoni märgukirjale 26. augustil 2008.
23. Komisjon saatis 9. oktoobril 2009 Poola Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles heitis viimasele ette, et ta ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud, et tagada raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja sõltumatus raudtee‑ettevõtjatest ning direktiivi 91/440 artikli 7 lõigete 3 ja 4, direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigete 2 ja 3, direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 koostoimes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4 ning direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 järgimine. Poola Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 9. detsembril 2009 ja vaidlustas rikkumised, mida komisjon talle ette heidab.
24. Neil asjaoludel esitas komisjon 26. oktoobril 2010 käesoleva liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi.
25. Euroopa Kohtu presidendi 13. aprilli 2011. aasta määrusega anti Tšehhi Vabariigile ja Itaalia Vabariigile luba astuda menetlusse Poola Vabariigi nõuete toetuseks.
26. 20. septembril 2012 toimunud kohtuistungil olid esindatud komisjon, Poola Vabariik ja Tšehhi Vabariik.
IV. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi analüüs
A. Esimene etteheide, mille kohaselt ei ole infrastruktuuriettevõtja piisavalt sõltumatu
1. Poolte argumendid
27. Komisjoni arvates tuleb direktiivi 91/440 artikli 6 lõiget 3 tõlgendada nii, et infrastruktuuriettevõtja olulisimaid ülesandeid peab täitma üksus, mis on raudtee‑ettevõtjatest sõltumatu mitte üksnes õiguslikult, vaid ka majanduslikult. Kui olulisimaid ülesandeid täidab ühing, mis sõltub valdusühingust, kuhu kuuluvad raudteeveoteenuste osutajad, kuulub see äriühing samasse „ettevõtjasse”, kuhu kõnesolevad teenuseosutajad, kui just ei tõendata, et see äriühing saab tegutseda nendest sõltumatult.
28. Komisjoni sõnul võib see, kui olulisimaid ülesandeid täidab äriühing, mis sõltub raudteevaldusühingust, olla direktiivi 91/440 artikli 6 lõikes 3 ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 2 sätestatud nõuetega kooskõlas, tingimusel et on olemas süsteemid, mis tagavad selle äriühingu tõelise sõltumatuse valdusühingust otsustusfunktsioonide osas, ning valdusühing ei saa selle äriühingu otsuseid kontrollida.
29. Selles küsimuses märgib komisjon, et komisjoni talituste töödokumendi SEC(2006) 530 lisas 5, mis on lisatud aruandele esimese raudteepaketi elluviimise kohta(11)(edaspidi „töödokumendi SEC(2006) 530 lisa 5”), tutvustas ta kriteeriumeid, mille põhjal ta siseriiklike raudteevaldusühingute koosseisu kuuluvate infrastruktuuriettevõtjate sõltumatust hindab.
30. Poola Vabariik ei ole aga väidetavalt näinud ette tõhusaid süsteeme, mis tagaksid infrastruktuuriettevõtja sõltumatuse organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas.
31. Poola Vabariik omakorda heidab komisjonile üldiselt ette, et viimane ei analüüsinud siseriiklikke õigusnorme ega tõendanud, et need ei taga piisavat sõltumatust, mis kindlustab ausa ja mittediskrimineeriva juurdepääsu infrastruktuurile, nagu näeb ette direktiiviga 91/440 taotletav eesmärk.
32. Poola Vabariik väidab eelkõige, et direktiivi 91/440 artikli 6 lõikega 3 – mis ei keela üksusel, kellele on usaldatud olulisimad ülesanded, kuuluda niisugusesse valdusühingusse nagu kontsern PKP – on nõutud ainult, et saavutatakse ausa ja mittediskrimineeriva juurdepääsu eesmärk. Komisjon ei ole aga esitanud ühtegi faktilist või õiguslikku argumenti, mis näitaks, et seda eesmärki ei ole Poolas saavutatud.
33. Mis puudutab direktiivi 2001/14 artikli 4 lõiget 2 ja artikli 14 lõiget 2, siis väidab Poola Vabariik, et nendes õigusnormides on mainitud sõltumatust õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas, ilma et neid mõisteid oleks siiski määratletud või ilma et oleks mainitud majanduslikku sõltumatust. Selle liikmesriigi arvates tuleb neid mõisteid tõlgendada, lähtudes viimati viidatud direktiivi eesmärgist, mille Poola Vabariik on täielikult saavutanud.
34. Komisjoni töödokumendi SEC(2006) 530 lisa 5 kohta arvab Poola Vabariik, et see dokument avaldati palju aastaid pärast direktiivi 91/440 avaldamist ja pärast selle ülevõtmise tähtaja möödumist, samuti kolm aastat pärast direktiivi 2001/14 ülevõtmise tähtaja möödumist.
35. Mis puudutab infrastruktuuriettevõtja PLK SA olukorda, siis vaidlustab Poola Vabariik komisjoni argumendid, mille kohaselt ei ole see äriühing sõltumatu direktiivi 91/440 artikli 6 lõike 3 tähenduses.
36. Itaalia Vabariik väidab oma menetlusse astuja märkustes, et eesmärk tagada see, et olulisimad ülesanded usaldatakse asutustele või ettevõtjatele, kes ei ole ise raudteeveoteenuste pakkujad, on valdusühingu organisatsioonimudeli puhul ilmselgelt täidetud, sest need ülesanded usaldatakse eraldiseisvale äriühingule, mis tegeleb üksnes infrastruktuuri majandamisega ega osuta sellena ise raudteeveoteenuseid. Kui see nõue on täidetud, võivad liikmesriigid – kasutades kaalutluspädevust, mis on neile direktiiviga jäetud, ja vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele – lubada siseriiklikel raudteekontsernidel ennast ümber korraldada viisil, mida nad peavad kõige sobivamaks, ning seega ka nii, et nad kasutavad kontserni vorme, mille puhul ühendab ettevõtjaid ühine valdusühing.
37. Komisjon väidab oma vastuses Itaalia Vabariigi menetlusse astuja märkustele vastu, et see, kui olulisimad ülesanded usaldatakse asutustele või ettevõtjatele, kes ei ole ise raudteeveoteenuste pakkujad, ei ole iseenesest direktiivi 91/440 artikli 6 lõike 3 eesmärk, vaid sellega tagatakse aus ja mittediskrimineeriv juurdepääs infrastruktuurile. Olukord, kus olulisimaid ülesandeid täitev üksus eraldatakse raudtee‑ettevõtjatest ainult õiguslikult, st luuakse valdusühingu raames raudtee‑ettevõtjatest eraldiseisev äriühing, kellele usaldatakse olulisimad ülesanded, ei ole piisav, et tagada kõikidele asjaomastele üksustele väljaspool valdusühingut aus ja mittediskrimineeriv juurdepääs raudteeinfrastruktuurile. Seega on just valdusühingu puhul eriti oluline luua süsteemid, mis tagavad selle üksuse sõltumatuse otsustusfunktsioonide osas teistest valdusühingusse kuuluvatest äriühingutest (raudtee‑ettevõtjad ja nende emaettevõtja).
2. Esimese etteheite analüüs
38. Nagu ma märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Austria(12), ei saa direktiivi 91/440 artikli 6 lõiget 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõiget 2 ja artikli 14 lõiget 2 – milles on nähtud ette, et olulisimaid ülesandeid täitev üksus peab olema otsustusfunktsioonide osas sõltumatu – tõlgendada nii, et liikmesriigid, mis valisid valdusühingu mudeli, on kohustatud võtma vastu seadusi ja määrusi või sõlmima lepinguid, mis vastavad tõlgendusele, mille komisjon valis oma töödokumendi SEC(2006) 530 lisas 5.
39. Seega ei saa liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames, milles heidetakse ette, et direktiivi 2001/14 eespool viidatud sätted on võetud üle valesti või ebatäielikult, Poola Vabariigile ette heita, et ta ei võtnud vastu erinorme, millega:
– PKP SA, sellest sõltuvate ettevõtjate või raudtee‑ettevõtjate direktorite nõukogu või järelevalvenõukogu liikmetel, juhtimisorganite liikmetel või kaastöötajatel keelatakse täita ülesandeid PLK SA direktorite nõukogus või järelevalvenõukogus ning seda nii oma ametiajal kui ka piisavalt pika aja jooksul pärast seda; sama kehtib isikute suhtes, kes täidavad samasuguseid ülesandeid PLK SA‑s ja kellel on samalaadsed sidemed teiste kontserni kuuluvate äriühingutega;
– luuakse süsteemid, mis tagavad raudteevedu korraldavate ja infrastruktuuri majandavate üksuste vastastikuse sõltumatuse;
– nähakse ette süsteemid, mis ei võimalda pääseda ligi arvutisüsteemidele, et tagada olulisimaid ülesandeid täitva üksuse sõltumatus nende ülesannete täitmisel; ja
– kehtestatakse piirangud olulisimaid ülesandeid täitva üksuse töötajate ja teiste valdusühingu kontrollitavate üksuste omavahelisele suhtlemisele.
40. Tuleb märkida, et komisjon ei heida ette direktiivide 91/440 ja 2001/14 ekslikku kohaldamist, vaid pigem nende liidu õigusaktide ebatäielikku ülevõtmist. Pealegi ei ole komisjon esitanud konkreetseid tõendeid, mis näitaksid, et olulisimaid ülesandeid täitva üksuse sõltumatuse nõuet ei ole praktikas järgitud.
41. Asjaolu, et praegu on mõned isikud üheaegselt nii PKP SA kui ka raudtee‑ettevõtjate organites, kuid PLK SA puhul ei ole see nii, toetab minu arvates Poola Vabariigi seisukohta, mille kohaselt hoolitseb Poola riigikassa selle eest, et ametisse nimetamise otsuste puhul kontserni PKP organites oleks tagatud infrastruktuuriettevõtja sõltumatus. Tuleb lisada, et riigikassale kuulub 100% kontserni emaettevõtja PKP SA aktsiatest ja et minister, kelle haldusalasse kuulub transport, esitab PLK SA üldkoosolekule järelevalvenõukogu liikmete kandidaatide nimekirja. Need juhtimismudelid hajutavad kahtluse, et PKP SA kui emaettevõtja saab PLK SA juhtimise kontrollimise läbi infrastruktuuri majandamise sõltumatust rikkuda.
42. Mis puudutab komisjoni väiteid, et äriühingute kontsernides ebaausa konkurentsiga võitlemise seadust ja tööseadustiku paragrahvi 100 ei kohaldata ja need ei ole infrastruktuuriettevõtja sõltumatuse kaitsmisel tõhusad, siis ma arvan, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et Poola Vabariigi selgitused selles osas on ekslikud.
43. Lisaks näib mulle – nagu ma arutlesin ka eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Austria –, et praegusel juhul ei oleks õige liikmesriigilt nõuda, nagu komisjon teeb, et ta võtaks vastu täiendavaid eeskirju, kui asjaomased isikud ei järgi ex hypothesi olemasolevaid õiguslikke kohustusi, mis tulenevad üldistest õigusaktidest, mis liikmesriik on tütarettevõtja sõltumatuse kaitsmiseks vastu võtnud.(13) Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ei saa aga põhineda lihtsalt oletusel, et infrastruktuuriettevõtja juhid ja juhtkond võivad õigusnorme rikkuda, mis toob asjaomasele liikmesriigile kaasa kohustuse kehtestada üksikasjalikumaid erinorme.
44. Kõigist nendest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni esimene etteheide tagasi.
B. Teine etteheide, mille kohaselt puudub kestvalt finantstasakaal
1. Poolte argumendid
45. Komisjon heidab Poola Vabariigile ette, et viimane ei ole võtnud meetmeid, mis tagaksid piisavalt kiiresti infrastruktuuriettevõtja PLK SA finantstasakaalu. See tegematajätmine kujutab endast nende kohustuste rikkumist, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt koostoimes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4. Komisjon täpsustab selles osas, et Poola valitsuse vastusest põhjendatud arvamusele ilmneb, et kulud ja tulud on tasakaalus alles aastal 2012.
46. Poola Vabariik väidab, et infrastruktuuriettevõtja finantstasakaal on saavutatud, kui võtta arvesse majandustulemust enne kulumieraldiste mahaarvamist. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikest 1 ei tulene kuidagi, et finantstasakaal tuleb saavutada koos amortisatsioonikuludega ja eelkõige praegu või tulevikus likvideeritavate raudteeliinide amortisatsioonikuludega, nii et kulutusi nende võimalikule renoveerimisele ei võetud juurdepääsu eest infrastruktuurile võetavate tasude kehtestamisel arvesse.
2. Teise etteheite analüüs
47. Kõigepealt meenutan, et komisjoni see etteheide puudutab üldjoontes samu probleeme, mida käsitletakse teise etteheite raames kohtuasjas komisjon vs. Portugal tehtud otsuses(14).
48. Selles kohtuasjas komisjon vs. Portugal heitis komisjon siiski ette, et rikutud on direktiivi 91/440 artikli 7 lõiget 3 ja direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiget 1 ning seda nimelt sellega, et Portugali Vabariik ei olnud võtnud vajalikke meetmeid nendes artiklites sätestatud kohustuste järgimiseks. Nende õigusnormide kohaselt peavad liikmesriigid määrama kindlaks sobivad tingimused, et tagada infrastruktuuriettevõtja bilansi tasakaal. Nagu ma märkisin oma ettepanekus selles kohtuasjas(15), ilmnes selgitustest, mis Portugali valitsus andis vastuseks komisjoni teisele etteheitele, üheselt, et hoolimata siseriiklikes õigusaktides selles osas ette nähtud kohustustest, ei võtnud Portugali Vabariik põhjendatud arvamuses kindlaks määratud tähtaja lõpuks meetmeid, mis olid vajalikud direktiivi 91/440 artikli 7 lõikes 3 ja direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustuste järgimiseks.
49. Seevastu kinnitab käesolevas kohtuasjas Poola Vabariik, et ta andis raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja käsutusse piisavad rahalised vahendid, mille summa kasvas, kusjuures komisjoni täheldatud raamatupidamislik tasakaalustamatus on seletatav infrastruktuuri, eelkõige likvideeritavate liinide amortiseerimise kuludega. Poola Vabariik pooldab seega direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 tõlgendust, mille kohaselt ei kohusta see õigusnorm liikmesriiki saavutama kasumiaruande tasakaalu, vaid ainult tagama vajaliku rahastamise, et majandustulemus enne kulumieraldiste mahaarvamist oleks tasakaalus.
50. Arutelu keskmes on seega selle viimase sätte tõlgendus. Esiteks ei eita komisjon, et Poola Vabariik on taganud rahastamise infrastruktuuriettevõtja majandusliku ja rahalise olukorra parandamiseks ning on võtnud selleks meetmeid. Komisjon kinnitab siiski, et see rahastamine ei olnud piisav meetmete seisukohast, mille eesmärk on kõrvaldada kestvalt rahandusliku tasakaalustamatuse põhjused ja milleks on näiteks ebatulusate raudteeühenduste kaotamine.
51. Teiseks tuleb märkida, et esimese raudteepaketi uuesti sõnastatud teksti raames, mille komisjon 2010. aastal välja pakkus,(16) kavatseb ta direktiivi 91/440 artikli 7 lõiked 3 ja 4 kokku sulatada uueks õigusnormiks, mis vastab muudetud õigusakti artikli 8 lõikele 3. Lisaks teisaldatakse direktiivi 2001/14 artikli 6 lõige 1 mõne muudatusega viidatud artikli 8 lõikesse 4.(17)
52. Direktiivi uuesti sõnastatud teksti artikli 8 lõike 4 eelnõu on redaktsioonis, mille parlament 3. juulil 2012 teisel lugemisel vastu võttis, järgmine:
„Liikmesriigid tagavad, et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa viit aastat, oleks raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja kasumiaruandes tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest, tagastamatu tulu eraallikatest ja riiklik toetus, sealhulgas riigilt saadud ettemaksed (kui neid on), ning teiselt poolt infrastruktuurikulud”.(18)
53. Ilmneb ka selgelt, et kui eespool viidatud õigusnorm jõustuks, peaks tasakaalus olema tõesti kasumiaruanne. Liidu õiguse praeguses seisus on vaja siiski teada, kas see on juba praegu nii direktiivide 2001/14 ja 91/440 alusel. Sõltumata seisukohast, mis võidakse selles osas võtta, ei ole kõnesolevate õigusnormide sõnastus üheselt selge.
54. Märgin kõigepealt, et erinevalt liidu raamatupidamisdirektiividest (vt näiteks direktiiv 78/660/EÜ(19)), milles on prantsuskeelses versioonis kasutatud termineid coût, charges, isegi frais (kuid mitte dépenses), on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 kasutatud mõistet dépenses d’infrastructure („infrastruktuurikulud”).(20) Kuigi tegemist on lihtsa terminoloogilise valikuga, millel pole olulisemat mõju, näitab see siiski, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 valitud raamatupidamisterminitega ei järgita rangelt ühtlustatud nomenklatuuri.
55. Lisaks loob mõiste „ettemaksud” (direktiivi 2001/14 artikli 6 lõige 1), millest on uuesti sõnastatud tekstis saanud „riigilt saadud ettemaksed” (eespool viidatud õigusakti artikli 8 lõige 4), ebakindluse liikmesriikide artikli 6 lõikest 1 tuleneva kohustuse ulatuse osas, sest kasumiaruande tasakaal ei sõltu hetkest, mil asjaomane summa välja makstakse. See, kas riigilt saadud toetus makstakse välja eelnevalt või tagantjärele, ei mõjuta seega kasumiaruande tasakaalu, sest asjaomast abi tuleb võtta arvesse eelarveaasta puhul, mil see anti, sõltumata hetkest, mil see välja maksti.(21) Seepärast tundub, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 tõlgendus, mille pakub välja Poola Vabariik ja mille kohaselt ei ole kasumiaruande tasakaalustamise kohustuse eesmärk kaitsta mitte raamatupidamislikku tasakaalu, vaid infrastruktuuriettevõtja likviidsust, ei ole täiesti põhjendamatu.
56. Hoolimata sellest, et need argumendid on põhjendatud, leian, et liikmesriikide kohustust „kehtesta[da] tingimused [...], tagamaks et [...] raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja bilansis [oleksid] tasakaalus” infrastruktuuri kasutamise tulud ja kulud, tuleb tõlgendada nii, et selles mõeldakse kasumiaruande raamatupidamislikku tasakaalu.
57. Kui valida teistsugune tõlgendus, ei oleks kõnesoleval õigusnormil oma kohaldamisala, võrreldes direktiivi 91/440 artikli 7 lõigetega 3 ja 4, milles on nähtud ette esiteks riigipoolne rahastamine, mis on kooskõlas infrastruktuuriettevõtja ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega, ning teiseks infrastruktuuriettevõtja kohustus koostada äriplaan, mis võimaldab saavutada riigi kindlaks määratud üldise poliitika raames rahalise tasakaalu. Seega näib, et nende kahe viimase õigusnormi eesmärk on tagada infrastruktuuriettevõtja likviidsus, samal ajal kui direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 on hoolimata selle sõnastuslikest puudustest peetud silmas raamatupidamislikku tasakaalu.
58. Märgin ka, et kulumieraldised vastavad põhivara väärtuse langusele, mis on tingitud infrastruktuuri kulumisest või aegumisest, niisugusena nagu see väärtuse langus on kantud kasumiaruandesse iga-aastaste raamatupidamislike kuludena, et suurendada omarahastamist, mis on vajalik asendamisinvesteeringuteks infrastruktuuri kasutusea lõppedes. Direktiivi 78/660 artikli 35 lõike 1 punktis b on näiteks sätestatud, et „[s]ellise põhivara soetamis‑ või omahinda, mille kasutusiga on piiratud, vähendatakse väärtuse kohandamise teel nii, et sellelt varalt arvestataks kasuliku ea jooksul kavakindlalt kulumit”. Varade kulumieraldiste kirjendamine on raamatupidamislik kohustus, ilma milleta ei saa niisuguse kapitaliühingu raamatupidamise aastaaruanne nagu PLK SA anda õiget ja erapooletut ülevaadet äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta, nagu on nõutud selle direktiivi artikli 2 lõikes 3.
59. Tuleb lisada, et vajadus amortiseerida varade väärtus ei sõltu sellest, kas ettevõtjal on kavas põhivara element renoveerida või mitte. Märgin, et asjaolu, et ettevõtja ei suuda katta kulumieraldisi oma varaga, näitab, et tema tegevusel ei ole pikaajalises perspektiivis elujõulist ja tugevat alust, kuna ta ei ole ju võimeline rahastama vajaminevaid investeeringuid omaenese tuludest selleks, et asendada oma olemasolevad materiaalsed varad, kui nende majanduslik eluiga läbi saab. Õige ja õiglane pilt ettevõtjast on aga sel juhul rahalistes raskustes ettevõtja, isegi kui tal ei ole likviidsusprobleeme.
60. Seepärast tuleb lükata tagasi Poola Vabariigi argumendid, et infrastruktuuriettevõtja kasumiaruanne on tasakaalus hoolimata sellest, et kasumiaruande jääk ei ole amortisatsioonieraldiste mõju tõttu vähemalt neutraalne. Ainuüksi infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalustamatusest ei piisa siiski, et järeldada, et asjaomane liikmesriik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt. Niisuguse järelduse tegemiseks tuleb juba kas või selle sätte sõnastuse kohaselt ka tuvastada, et raamatupidamislik tasakaalustamatus esineb „tavapärastes äritingimustes” ja „mõistliku ajavahemiku jooksul”.
61. Komisjon väidab selles osas, et kui infrastruktuuriettevõtja saab kahjumit niisugusel määral, nagu on näidanud Poola valitsus oma vastuses märgukirjale, on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 nõutud finantstasakaalu võimatu saavutada. Komisjoni arvates ei taganud kõnesolev liikmesriik infrastruktuuriettevõtjale rahastamist, mis on kooskõlas tema ülesannete, suuruse ja finantsnõuetega. Tuleb meenutada, et Poola valitsuse vastusest põhjendatud arvamusele ilmneb, et infrastruktuuriettevõtja kannab kahjumit kuni 2012. aastani.
62. Hagiavalduses toodud andmete kohaselt suurenes infrastruktuuriettevõtja eelarvepuudujääk 2 protsendilt 2006. aastal 10 protsendini (prognooside kohaselt) 2009. aastal. Samal ajavahemikul kasvas riigipoolne rahastamine 10,8 protsendilt 19,3 protsendini (prognooside kohaselt), samal ajal kui kulude katmine infrastruktuurile juurdepääsemise tasudest saadavatest tuludest vähenes 79,4 protsendilt 2006. aastal 64,4 protsendini 2009. aastal (prognooside kohaselt).
63. Poola Vabariik väidab siiski, et on nähtud ette, et 2015. aastal katab riik infrastruktuuriga seotud kulutused 37,5% ulatuses, mis toob tema arvates raudtee‑ettevõtjatele kaasa kasutustasude märkimisväärse alanemise.
64. Poola Vabariik meenutab oma vasturepliigis, et esitas oma vastuses põhjendatud arvamusele valitsuse kava, milles on nähtud ette infrastruktuuriettevõtja rahastamisele tehtavate kulutuste suurendamine, mille eesmärk on saavutada 2012. aastal eelarvetasakaal. Lisaks kavatseb kõnesolev liikmesriik saavutada eelarvetasakaalu ka PLK SA eelarvetulude ja ‑kulude planeerimise etapis. Märkides, et lõpptulemus sõltub arengutest, täpsustab Poola Vabariik samal ajal, et 2009. aastal täheldati 17 protsendilist kaupade raudteeveo vähenemist võrreldes eelneva aastaga.
65. Selles osas märgin, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kehtivas sõnastuses ei ole mingit täpsustust, mis aitaks kohaldada kriteeriumi „mõistliku ajavahemiku jooksul”, mis ei saa esimese raudteepaketi eespool nimetatud uuesti sõnastatud teksti kohaselt ületada viit aastat. Kohtutoimikust ilmneb, et Poola Vabariik andis esimese, 340 miljoni Poola zloti suuruse toetuse PLK SA‑le 2006. aastal, pärast seda, kui infrastruktuuriettevõtja oli oma tegevust alustanud. 2010. aastal suurendati riigi aastatoetust 900 miljoni zlotini, 2012. aastal – mil tuleks saavutada finantstasakaal – oli see 1200 miljonit zlotti. Lõpuks tuleb märkida, et järgnevatel aastatel on kavas toetust suurendada 100 miljoni zloti võrra aastas.
66. Kohtutoimikus toodud teabe kohaselt on Poola raudteevõrk väga tihe, halvas seisukorras ja suurel määral väherentaabel. Nagu ma märkisin, hakati raudteeinfrastruktuuri sõltumatult majandama alles hiljuti: esimene riigi toetus anti 2006. aastal. Samal ajal vähenesid infrastruktuuriettevõtja tulud hoolimata Poola riigi korduvatest toetustest, osaliselt suure majanduskriisi tõttu, mis Euroopa Liitu tabas. Poola riigi rahanduskavas on siiski nähtud ette saavutada eelarvetasakaal 2012. aastal.
67. Eelneva põhjal ja erinevalt Portugali Vabariigi olukorrast, mida käsitlesin oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Portugal, ei näi mulle võimalik väita, et Poola Vabariik ei ole loonud sobivaid tingimusi selleks, et infrastruktuuriettevõtja bilansis oleksid infrastruktuuri majandamise tulud ja kulud tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul tasakaalus.
68. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni teine etteheide tagasi.
C. Kolmas etteheide, mille kohaselt ei ole võetud meetmeid infrastruktuuriettevõtja ergutamiseks
1. Poolte argumendid
69. Komisjon väidab, et kuna Poola Vabariik ei ole kehtestanud vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetele 2 ja 3 süsteemi, millega infrastruktuuriettevõtjat ergutatakse vähendama infrastruktuuri kasutamise kulusid ja tasusid, on ta rikkunud kohustusi, mis tal nende õigusnormide kohaselt on. Komisjon väidab eelkõige, et raudteetranspordi seaduse paragrahv 38a ei loo ergutussüsteemi, mis õhutaks infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset.
70. Poola Vabariik väidab kõigepealt, et direktiivis 2001/14 on sätestatud liikmesriikide kohustus võtta ergutusmeetmed infrastruktuuriettevõtjate tõhususe suurendamiseks, näitamata siiski ära, missugused need meetmed peavad olema. Poola Vabariik väidab siiski, et Poola minister, kelle haldusalasse kuulub transport, otsustab igal aastal koos PKP SA‑ga, mida kontrollib 100% ulatuses riigikassa, maksta äriühingute nõukogude liikmetele preemiaid eesmärgiga suurendada infrastruktuuriettevõtja tõhusust. Poola Vabariik väidab lisaks, et PLK SA puhul kasutatakse muidki ettevõtte juhtimise vahendeid.
71. Tšehhi Vabariik omakorda väidab, et nõue võtta meetmed, mis ergutavad vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset, kujutab endast direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 lõppeesmärki, st olukorda, mis tuleb saavutada. Nagu see õigusnorm aga sõnaselgelt ette näeb, on vaja luua selle eeltingimused. Seega peab liikmesriik, kui ta soovib seda eesmärki saavutada, tagama infrastruktuuriteenuse ohutuse ning selle kvaliteedi säilimise ja parandamise.
72. Olukorras, kus infrastruktuuri hooldatakse väga halvasti, ei ole need tingimused Tšehhi Vabariigi sõnul täidetud. Seega on lepingu sõlmimine riigi ja infrastruktuuriettevõtja vahel infrastruktuuri remontimise ja hooldamise kulude rahastamise kohta meede, mille abil on võimalik saavutada direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 2 sätestatud eesmärk ja mida tuleb infrastruktuuri konkreetset seisundit arvestades pidada piisavaks.
73. Komisjon väidab oma vastuses Tšehhi Vabariigi menetlusse astuja märkustele, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 niisugune tõlgendus on ekslik. Tema arvates ei sea see õigusnorm ergutusmeetmete võtmise kohustust sõltuvusse raudteeinfrastruktuuri seisundist. Niisugune kohustus on liikmesriigil igal juhul. Seega ei täideta sellega, kui riik ja infrastruktuuriettevõtja sõlmivad infrastruktuuri remontimise ja hooldamise kulude rahastamise kohta lepingu, milles ei ole meetmeid, mis ergutaksid infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri majandamise kulusid ja kasutustasude taset, selles õigusnormis ette nähtud kohustust.
2. Kolmanda etteheite analüüs
74. Ma meenutan kõigepealt, et komisjoni kolmas etteheide, mille kohaselt ei võetud meetmeid, mis ergutaksid infrastruktuuriettevõtjat piirama infrastruktuuri teenindamisega seotud kulusid või kasutustasude taset, on sisuliselt identne kolmanda etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa(22). Seepärast viitan õiguslikule arutluskäigule, mille esitasin selles ettepanekus.
75. Mis puudutab Poola õigusnorme ja nende elluviimist, siis siin on siiski olulisi erinevusi võrreldes Saksamaal valitseva olukorraga. Minu järeldus, et Saksamaa Liitvabariigile esitatud etteheide tuleb tagasi lükata, ei ole seega Poola Vabariigi juhtumile automaatselt ülekantav.
76. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 kohaselt ergutatakse raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist. Vastupidi sellele, mida kohaldatakse raudteevõrgu toimivuse parandamisel vastavalt selle direktiivi artiklile 11, ei nõua selle artikli 6 lõige 2, et ergutusmeetmed moodustaksid „süsteemi”.
77. Sellegipoolest näeb direktiivi 2001/14 artikli 6 lõige 3 ette kaks eraldi võimalust selle artikli lõikes 2 kehtestatud kohustuse täitmiseks. Seda tuleb teha kas raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtja ja pädeva asutuse vahelise mitmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
78. Märgin esialgu, et raudteetranspordi seaduse paragrahvi 38a lõigetes 1 ja 2 näib olevat nähtud ette sobiv seadusandlik raamistik direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetest 2 ja 3 tulenevate kohustuste täitmiseks. Nendes sätetes on määratud kindlaks pädev asutus (st minister, kelle haldusalasse kuulub transport), olemasolev vahend (st riigipoolne rahastamine), eesmärk (st kulude ja kasutustasude summa vähendamine) ja kõnesolevate meetmete vorm (st mitmeaastane leping).
79. Eespool viidatud õigusnormid ei näi mulle siiski iseenesest piisavad, et võtta üle direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustused. Ergutussüsteemi, mis loob põhjusliku seose infrastruktuuriettevõtja ees seisvate majanduslike eesmärkide ja meetmete vahel, mis minister, kelle haldusalasse kuulub transport, võtab raudteeinfrastruktuuri renoveerimise ja hooldamise kulude rahastamise alal, ei ole nendes kindlaks määratud.
80. Lisaks tuleb täpsustada, et nendes siseriiklikes õigusnormides ei ole sätestatud ka sobivaid seadusandlikke meetmeid, mis näeksid ette vajalikud volitused selleks, et infrastruktuuriettevõtja annaks oma majandamisest aru niisugusele pädevale asutusele nagu peadirektor, nagu on nähtud ette direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 3. Mulle tundub aga, et ei saa vaidlustada, et Poola seadusandja valis siin mitmeaastase lepingu sõlmimise.
81. Poola Vabariik mainib oma menetlusdokumentides mitut meedet, mida ta peab infrastruktuuriettevõtja juhatuse liikmete ja direktorite suhtes ergutavaks selles mõttes, et need õhutavad suurendama selle ettevõtja tõhusust. Poola Vabariik nimetab ka ettevõtja juhtimise ja infrastruktuuriettevõtja rahastamise vahendeid.
82. Mulle näib siiski vaieldamatult, et Poola Vabariik ei väida, et meetmed, mida ta oma kostja vastuses ja vasturepliigis kirjeldab, lisatakse isegi siis, kui neid saab pidada ergutusmeetmeteks, mitmeaastasesse rahastamislepingusse direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 3 tähenduses. Seda võib võrrelda lepinguga teenuse osutamise ja rahastamise kohta („Leistungs‑ und Finanzierungsvereinbarung”), mis sõlmitakse Saksamaa Liitvabariigi ja DB Netzi vahel ning milles määratakse kindlaks terve hulk meetmeid, mis tunduvad mulle vastavat direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele.(23)
83. Mis puudutab viimaks Tšehhi Vabariigi argumente, siis piisab, kui märkida, et liikmesriikidele direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetega 2 ja 3 kehtestatud kohustused ei sõltu infrastruktuuri seisukorrast. Et see on nii, on iseenesestmõistetav, et võetavate ergutusmeetmete valik ja täpsemalt konkreetsed eesmärgid, mida liikmesriik nende meetmetega taotleb, sõltuvad infrastruktuuri ohutust ja infrastruktuuriteenuste kvaliteeti käsitlevatest nõuetest. Selle direktiivi artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohaldamisel on liikmesriigid seega kohustatud võtma arvesse infrastruktuuri seisundit, mis ei vabasta neid sugugi kohustusest kas sõlmida mitmeaastaseid rahastamislepinguid, mis sisaldavad ka ergutusmeetmeid, või luua selleks õiguslik raamistik.
84. Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes järeldan, et komisjoni kolmanda etteheitega tuleb nõustuda.
D. Neljas etteheide, mis käsitleb minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamist
1. Poolte argumendid
85. Komisjon väidab, et Poola Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 kohaselt. Komisjon kinnitab, et mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, selle direktiivi artikli 7 lõike 3 tähenduses viitab mõistele „piirkulu”. Viimane tähistab komisjoni arvates ainult kulusid, mis kaasnevad rongide tegeliku liikumisega, mitte püsikulusid, mis hõlmavad peale raudtee majandamise kulude ka infrastruktuuri toimimise üldkulusid, mis tekivad isegi rongiliikluse puudumise korral.
86. Lisaks väidab komisjon, et Poola Vabariik on nõustunud oma vastuses põhjendatud arvamusele, et minimaalse juurdepääsu eest infrastruktuurile võetava põhitasu ühtsete määrade tase sõltub majandamisega seoses ette nähtud töödest, raudteeinfrastruktuuri käigushoidmise planeeritavast kulust minimaalse juurdepääsu raames ning raudteeinfrastruktuuri remontimise ja hooldamise kavandatavast rahastamisest. Komisjoni meelest ei ole need tegurid aga otseselt seotud käigushoidmise otseste kuludega, vaid nende eesmärk on infrastruktuuriettevõtja kõikide kulude katmine.
87. Mis puudutab võimalusi võtta lisatasusid direktiivi 2001/14 artikli 8 lõike 1 alusel, siis komisjon väidab, et liikmesriigid on kohustatud – nagu ilmneb selle lõike esimese lõigu tõlgendamisest koostoimes teise lõiguga – looma kontrollisüsteemi, mis hõlmab raudteeveoturu kõiki segmente ja raudtee‑ettevõtjate maksevõimet. Komisjoni sõnul jätab direktiiv 2001/14 liikmesriikide hooleks niisuguse süsteemi loomise, mis määrab ära „turu vastupanu”, ning selle tagamise, et ei jäetaks kõrvale teatavaid turusektoreid, mis suutsid siiani maksta tasu minimaalse juurdepääsu eest infrastruktuurile. Poola raudteetranspordi seadusega ei ole aga loodud süsteeme, mis võimaldaksid kontrollida, kas kõik turusegmendid, mis peaksid otsesed kulud katma, suudavad taluda lisatasusid, mille eesmärk on saada tagasi infrastruktuuriettevõtja kulud (st muud kulud peale otseste).
88. Mis puudutab esiteks etteheidet, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3, siis väidab Poola Vabariik, et raudteetranspordi seadust muudeti kohtueelse menetluse ajal vastavalt komisjoni nõudmistele. Eelkõige on raudteetranspordi seaduse paragrahvis 33 nähtud ette, et põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest kehtestatakse, võttes arvesse kulusid, mida infrastruktuuriettevõtja raudtee‑ettevõtja korraldatava rongiliikluse tõttu otseselt kannab.
89. Poola Vabariik vaidlustab lisaks komisjoni etteheite, et Poola õigusaktide kohaselt vastavad kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, hooldamise ja majandamise kogukuludele. Komisjoni väitele, et mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, tähistab „piirkulu”, väidab Poola Vabariik vastu, et see väide on põhjendamatu. Nimetatud liikmesriik märgib selles osas, et kuna mõistet „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, ei ole direktiivis 2001/14 määratletud, võivad liikmesriigid teatavates piirides vabalt kindlaks määrata juurdepääsutasu elemendid ja nendest tuletada selle tasu summa, järgides selle direktiivi eesmärke.
90. Mis puudutab teiseks etteheidet, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 8 lõiget 1, siis väidab Poola Vabariik, et komisjon ei ole selgitanud, mille põhjal – võttes arvesse Poolas kehtivaid õigusnorme – ta tuvastas, et minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvessevõetavaid kulusid suurendati direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 osundatud tootlikkuse määra võrra.
91. Tšehhi Vabariik omalt poolt väidab komisjoni etteheite kohta, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3, et sellest õigusnormist ei ilmne kuidagi, et „kuludeks, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, võib kvalifitseerida ainult piirkulud. Selle liikmesriigi arvates on nii kaua, kui ei direktiivis 2001/14 ega üheski teises liidu õigusnormis ei ole loetletud kulusid, mis sellele mõistele vastavad, määravaks kriteeriumiks üksnes see, kas nende kulude puhul on võimalik tõendada nende otsest seotust rongiliikluse korraldamisega.
2. Neljanda etteheite analüüs
92. Märgin kõigepealt, et mul on juba olnud võimalus avaldada arvamust väljendi „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, tõlgendamise kohta ning seda ettepanekus, mille esitasin kohtuasjas C‑545/10: komisjon vs. Tšehhi Vabariik(24). Vastamisel komisjoni neljandale etteheitele piirdun niisiis viitamisega sellele ettepanekule, võtmata seal esitatud argumente siiski täielikult üle.
93. Mis puudutab mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad” tõlgendamist, siis ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et kuna esiteks on direktiiv 2001/14 ebatäpne ning teiseks ei ole seda mõistet täpselt määratletud ega ole olemas liidu õigusnormi, milles oleks täpselt loetletud kulud, mis selle mõiste alla ei kuulu, on liikmesriikidel kõnesoleva mõiste ülevõtmisel ja kohaldamisel teatav majanduslik kaalutlusruum. Arvestades, et need probleemid ja erinevad ekspertuuringud, milles püütakse esitada määratlust ja kogu liidule ühiseid meetodeid, on äärmiselt tehnilised, ei ole Euroopa Kohus võimeline esitama selles küsimuses kasulikke täpsustusi. Eriti mõttetu näib mulle püüda täpsustada selle liidu õiguse mõiste juriidilist tähendust, sest tegemist on majandusteadusliku mõistega, mille kohaldamisel tekib märkimisväärseid praktilisi raskusi.
94. Seepärast tuleb märkida, et kuigi mulle tundub, et ei ole võimalik ammendavas loetelus määratleda, mida mõiste „kulud, mis rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad” hõlmab ja mida mitte, võivad määratlused, mida liikmesriigid selles osas kasutavad, teatud juhtudel sellegipoolest hõlmata kulusid, mis ületavad ilmselgelt direktiivis 2001/14 kasutatud mõiste piire. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tuleb seega selgeks teha, kas kohtusse kaevatud liikmesriigi õigusnormid võimaldavad nende tasude arvutamisel, mida võetakse minimaalse teenustepaketi ning infrastruktuurile raudteed mööda juurdepääsu eest, kasutada muu hulgas elemente, mis ilmselgelt ei kaasne otseselt kõnealuse rongiliikluse korraldamisega.
95. Mis puudutab kohustust võtta üle direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikes 3 toodud nõue, mille kohaselt peab tasu summa piirduma kuludega, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, siis mulle näib, et Poola õigusaktides on olemas kõik vajalik selleks, et infrastruktuuriettevõtja ja reguleeriv asutus saaksid kehtestada tasud vastavalt sellele nõudele.
96. Selles osas meenutan, et raudteetranspordi seaduse paragrahvi 33 kohaselt kehtestatakse põhitasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest, võttes arvesse infrastruktuuriettevõtja kulusid, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad (lõige 2); raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu koosneb põhitasust ja lisatasudest (lõige 3); põhitasu raames kohaldab infrastruktuuriettevõtja eraldi tasu minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile(25) (lõike 3a punkt 1); põhitasu minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile määratakse kindlaks, võttes arvesse rongide liikumist ja ühtseid tasumääri, mis kehtestatakse vastavalt raudteeliini kategooriale ja rongi liigile, ning seda eraldi reisijate‑ ja kaubaveo puhul; infrastruktuuriettevõtja võib minimaalse juurdepääsu puhul raudteeinfrastruktuurile kohaldada põhitasu minimaalset ühtset määra. Minimaalset tasu kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest, mis on seotud vastavalt avaliku teenuse lepingule läbiviidava tegevusega, samamoodi kõikide reisijateveoettevõtjate suhtes (lõige 4a);(26) põhitasu juurdepääsu eest rongide hooldamise rajatistele arvutatakse, võttes arvesse tellitud teenuseid ja vastavaid ühtseid määri, mille summa varieerub sõltuvalt seaduse lisa I osa punktis 2 nimetatud teenuste liigist (lõige 4c) ning minimaalse juurdepääsu eest raudteeinfrastruktuurile võetava põhitasu ühtne määr kehtestatakse rongi edasiliikumise kohta ühe kilomeetri võrra (lõige 5).
97. Seadusandlikke nõudeid täpsustavad üksikasjalikud õigusnormid, mis on toodud infrastruktuuriministri määruses juurdepääsutingimuste kohta (edaspidi „ministri määrus”)(27). Selle määruse paragrahvides 6 ja 7 on määratud kindlaks raudteetranspordi seaduse paragrahvi 33 lõikes 4 osundatud põhitasu ja põhitasu ühtsete määrade arvutamise kord.
98. Lisaks võtab infrastruktuuriettevõtja ministri määruse paragrahvi 8 lõike 1 punktide 1−4 kohaselt raudteeinfrastruktuuri pakkumise tasude arvutamisel arvesse otseseid kulusid, mis katavad hoolduskulud, raudteeliikluse korraldamise kulud ja kulumi. Veel võtab infrastruktuuriettevõtja arvesse ka kaudseid tegevuskulusid, mis katavad infrastruktuuriettevõtja muud mõistlikud kulud peale eespool nimetatud kulude, finantskulusid, mis on seotud nende laenude tagastamisega, mis infrastruktuuriettevõtja on võtnud raudtee‑ettevõtjate käsutusse antud infrastruktuuri arendamiseks ja moderniseerimiseks, ning majandamistegevust, mis on erinevasse kategooriasse kuuluvate rongiliinide ja rongide puhul kindlaks määratud. Selle määruse paragrahvi 10 kohaselt ei saa „(raudteetranspordi)seaduse paragrahvi 33 lõikes 4a osundatud minimaalmäär olla alla 75% määrast, mis on kehtestatud teatava raudteeliini kategooria ja rongi kogu brutomassi puhul”.
99. Nagu ma märkisin juba oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tšehhi Vabariik, iseloomustab komisjoni lähenemist direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 liiga kitsas tõlgendus. Tähistuse, liikluse korraldamise, hoolduse ja remondiga seotud kulud võivad nimelt varieeruda – vähemalt osaliselt – sõltuvalt liiklusest ja neid võib seega pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
100. Seaduste suhtes alamuslikud Poola õigusnormid näivad siiski paratamatult viivat järelduseni, et minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse kulusid, mida ei saa ilmselgelt pidada niisugusteks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.
101. Nii näiteks saab ministri määruse paragrahvis 8 nimetatud hoolduskulusid ja raudteeliikluse korraldamise kulusid ainult osaliselt pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega, sest nende hulgas on püsikulud, mida infrastruktuuriettevõtja peab kandma pärast raudteevõrgu lõigu eraldamist liikluseks, isegi kui rongiliiklust ei toimu. Finantskulude puhul, mida on selles sättes samuti nimetatud, näib niisugune seos minu meelest täiesti puuduvat. Tuleb lisada, et ministri määrus võimaldab juurdepääsutasude arvutamisel arvesse võtta ka kulumieraldisi, kuid Poola valitsus kinnitas teise etteheite raames, et tegelikkuses ei olnud see nii.(28)
102. Järeldan eelnenust seega, et võib asuda seisukohale, et Poola Vabariik on rikkunud direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3.
103. Seevastu ei saa nõustuda komisjoni etteheidetega, et rikutud on direktiivi 2001/14 artikli 8 lõiget 1. Kõnesolev liikmesriik vaidlustab selle, et ta kasutas viidatud õigusnormiga antud võimalust võtta lisatasusid. Ma leian, et komisjon ei ole suutnud seda väidet ümber lükata.
104. Lisaks ei kohusta direktiiv 2001/14 liikmesriike looma seaduste või määrustega konkreetset meetodit „turu vastupanu” mõõtmiseks. Liikmesriigid peavad tõesti kehtestama sobiva õigusliku raamistiku selleks, et infrastruktuuriettevõtja saaks oma sõltumatu juhtimise raames hinnata, „[kas] turg [...] talub” lisatasude võtmist sama direktiivi artikli 8 lõike 1 alusel. Nagu ma aga märkisin oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, antakse direktiiviga infrastruktuuriettevõtjale tasude kehtestamise valdkonnas roll, mis hõlmab valikuid, mis eeldavad eelkõige kohaldatavate meetodite osas kaalutlusruumi.(29)
105. Seepärast leian, et komisjoni neljanda etteheitega tuleb nõustuda, sest Poola Vabariik võimaldas võtta minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 tähenduses. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni neljas etteheide ülejäänud osas tagasi.
V. Kohtukulud
106. Kodukorra(30) artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna mitu nii komisjoni kui ka Poola Vabariigi nõuet on jäetud rahuldamata, teen ettepaneku jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.
107. Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel kannavad Itaalia Vabariik ja Tšehhi Vabariik, kellel lubati astuda menetlusse, ise oma kohtukulud.
VI. Ettepanek
108. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Poola Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on järgmiste õigusnormide kohaselt:
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta artikli 6 lõige 2, sest ta ei ole võtnud meetmeid, mis ergutaks raudteeinfrastruktuuri‑ettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset, ning
– Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3, sest ta on võimaldanud võtta minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetavate tasude arvutamisel arvesse kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Euroopa Komisjon, Poola Vabariik, Tšehhi Vabariik ja Itaalia Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.