KOHTUJURISTI ETTEPANEK
M. POIARES MADURO
esitatud 4. juulil 20061(1)
Kohtuasi C‑281/05
Montex Holdings Ltd
versus
Diesel SpA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))
Kaubamärgid – Kaubamärgi omaniku õigus keelata identse tähisega kauba transiit selle liikmesriigi territooriumil, kus see kaubamärk on kaitstud
1. Käesolev Bundesgerichtshofi (Saksamaa) eelotsusetaotlus käsitleb eelkõige esimese direktiivi 89/104/EMÜ artikli 5 lõigete 1 ja 3 tõlgendamist.(2) Täpsemalt puudutab see küsimust, kas kaubamärgiomanikul, kelle kaubamärk on registreeritud liikmesriigis, on õigus keelata sellise kauba, mis kannab kaubamärgiomanikule kuuluva kaubamärgiga identset tähist, lihtsalt transiiti selle liikmesriigi territooriumil, juhul kui kauba sihtkoht on liikmesriik, kus asjaomane kaubamärk ei ole kaitstud ja kus seda kaupa võib vabalt turustada.
I. Põhikohtuasja asjaolud, õiguslik raamistik ja Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused
2. Diesel SpA (edaspidi „Diesel”) on kaubamärgi DIESEL omanik kaupadele klassis 25 (riided, jalatsid, peakatted)(3), mis on kaitstud just Saksamaal. Montex Holdings Ltd (edaspidi „Montex”) müüb teksaseid nimetusega DIESEL Iirimaal, kus Dieseli kaubamärk ei ole mingil moel kaitstud.
3. Montex toodab teksaseid, eksportides tollitõkendit kasutades Poolasse nende erinevaid detaile, sh eraldusmärke, lastes need detailid seal kokku õmmelda ja viies valmispüksid tagasi Iirimaale.
4. Hauptzollamt Löbau – Zollamt Zittau (Löbau peatolliasutus – Zittau tolliasutus) (Saksamaa) pidas 31. detsembril 2000 kinni Montexile saadetud 5076 paarist DIESEL-i nimetust kandvastest naistepükstest koosneva kaubasaadetise, mille üks Ungari transpordiettevõtja pidi veoautoga läbi Saksamaa territooriumi Poola tootmisüksusest sihtkohta toimetama. Pükse oleks pidanud veetama katkematu transiidi teel Poola tolliasutusest Dublini tolliasutusse ja need olid võimaliku varguse vastu transiidi ajal kaitstud transportiva sõiduki külge Poola ametiasutuse poolt kinnitatud tollitõkendiga (plomm).
5. Montex esitas vastuväite asjaomase kauba kinnipidamise korralduse kohta. Ta leiab, et lihtsalt kauba transiit läbi Saksamaa territooriumi ei riku mitte ühtegi kaubamärgiga antud õigust. Diesel on siiski seisukohal, et asjaomane transiit on tema kaubamärgiõiguste rikkumine, kuna valitseb oht, et kaup võidakse viia transiidimaa turule. Samuti taotleb Diesel, et Montexil keelataks selle kauba transiit läbi Saksamaa territooriumi või sellise transiidi lubamine. Ta taotleb veel, et Montexit kohustataks nõustuma kas arestitud kauba hävitamisega või – kui talle see rohkem sobib – kõigi DIESEL-i nimetust kandvate siltide ja teiste eraldusmärkide eemaldamise ja hävitamisega, ning et Montexit kohustataks tasuma hävitamise kulud.
6. Pärast seda, kui nii esimeses kui ka teises kohtuastmes tehti otsus Montexi kahjuks, esitas Montex Bundesgerichtshofile kassatsioonkaebuse. Viimane otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas registreeritud kaubamärk tagab selle omanikule õiguse keelata seda tähist kandvate kaupade transiiti?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas eriline hinnang võib tuleneda asjaolust, et tähis ei ole sihtkohariigis mingil moel kaitstud?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, ning sõltumata vastusest teisele küsimusele, siis kas eristamise aluseks peaks olema see, kas ühe liikmesriigi jaoks määratud kaup pärineb teisest liikmesriigist, assotsieerunud riigist või kolmandast riigist? Kas seejuures on oluline asjaolu, et kaup on päritoluriigis toodetud seaduslikult või rikkudes kaubamärgi omaniku selles riigis kehtivat õigust?”
7. Nende küsimuste alusel peaks Euroopa Kohus tõlgendama eelkõige esimese kaubamärgidirektiivi artiklit 5, pealkirjaga „Kaubamärgiga antavad õigused”, mis näeb ette:
„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.
[…].”
8. Selle artikli lõike 3 kohaselt:
„Lõigete 1 ja 2 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
a) tähise kandmine kaupadele või nende pakendile;
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
d) tähise kasutamine äridokumentidel või reklaamides.”
9. Käesoleva kohtuasja analüüsimisel on sama oluline ka määrus (EÜ) nr 3295/94, faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis.(4) Määruse põhjendused 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„võltsitud ja piraatkaupade turustamine kahjustab märgatavalt seadust järgivaid tootjaid ja kauplejaid ning autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajaid ja eksitab tarbijaid; selliste kaupade turule laskmist tuleks takistada nii palju kui võimalik ning selleks tuleks vastu võtta meetmed, et tõhusalt käsitleda kõnealust ebaseaduslikku tegevust, seejuures piiramata seadusliku kauplemise vabadust; kõnealust eesmärki taotletakse ka rahvusvahelisel tasandil tehtavate samasse valdkonda kuuluvate jõupingutuste abil;
kuivõrd võltsitud ja piraatkaupu ning samalaadseid tooteid imporditakse kolmandatest riikidest, siis on oluline keelata nende vabasse ringlusse lubamine ühenduses või nende suhtes peatamisprotseduuri algatamine ning luua tolliasutuste sekkumist võimaldav asjakohane protseduur, et tagada sellise keelu nõuetekohane rakendamine”.
10. Selle määruse artikli 1 lõige 1 näeb ette:
„1. Käesoleva määrusega sätestatakse:
a) tingimused, mille alusel toll sekkub, kui arvatav lõike 2 punktis a osutatud kaup:
– lubatakse vabasse ringlusse, eksportida või reeksportida kooskõlas nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(5), artikliga 61,
– leitakse selle kauba kontrollimisel, mis on nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 37 tähenduses tollijärelevalve all ja mis on nimetatud määruse artikli 84 lõike 1 punkti a kohaselt suunatud peatamisprotseduurile, etteteatamisega reeksporditud või paigutatud nimetatud määruse artikli 166 kohaselt vabatsooni või vabalattu
ja
b) pädevate asutuste poolt kõnealuste kaupade puhul võetavad meetmed, kui on kindlaks tehtud, et need on tõesti lõike 2 punktis a osutatud kaubad.”
11. Sama artikli lõige 2 näeb ette: „Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
– intellektuaalomandiõigust rikkuv kaup on
– võltsitud kaup:
– kaubad, kaasa arvatud nende pakendid, mis on ilma loata varustatud kaubamärgiga, mis on identne sama liiki kaupade õiguskaitse saanud kaubamärgiga või mida ei saa tema oluliste tunnuste poolest sellisest kaubamärgist eristada ja millega seetõttu rikutakse kõnealuse kaubamärgi valdaja õigusi ühenduse õiguse või nende liikmesriikide õiguse kohaselt, kus tolliasutuste sekkumise taotlus on tehtud,
– […]”.
II. Analüüs
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused võib sisuliselt kokku võtta üheks küsimuseks, millele tuleb vastata ammendavalt: kas kaubamärk annab selle omanikule õiguse keelata kolmandas riigis toodetud sellise kauba, mis kannab kaubamärgiomanikule kuuluva kaubamärgiga identset tähist, transiiti selle liikmesriigi territooriumil, kus see kaubamärk on kaitstud, juhul kui kauba sihtkoht on mõni liikmesriik, kus neid kaupu võib vabalt turustada, kuna asjaomane kaubamärk ei ole seal kaitstud? Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt teha kindlaks, millist tolliprotseduuri kohaldati sellele kaubale hetkel, kui see Saksamaal kinni peeti.
13. Tolliseadustiku artikli 91 lõike 1 punkti a kohaselt: „[v]älistransiidiprotseduur võimaldab ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel: ühenduseväline kaup, ilma et selle suhtes kohaldataks imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid.” Kõne all on seega protseduur, mis puudutab üldiselt kolmandatest riikidest pärit kaupa, mis ei ole ühenduses vabas ringluses.
14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, nagu on oma märkustes sedastanud ka Saksamaa valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon, et kaup oli 31. detsembril 2000, kui Löbau peatolliasutus selle kinni pidas, välistransiidi tolliprotseduuri peatamismenetluses.(6) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel puudutab küsimus Poolast, enne Poola ühinemist Euroopa Liiduga, pärit naistepükse, mis ei olnud ühenduses vabas ringluses.
15. Tolliseadustiku artikkel 92 näeb ette, et „[v]älistransiidiprotseduur lõpetatakse, kui kaup koos asjakohaste dokumentidega esitatakse sihtkoha tolliasutuses kooskõlas kõnealust protseduuri reguleerivate sätetega”. Tollivormistus, mida kohaldati kaubale transiidi ajal, ja tollitõkendi eemaldamine pidi toimuma Iiri tolliametis. Seega pidi kaup esmakordselt lastama ühenduse territooriumil vabasse ringlusesse Iirimaal.
16. Nagu Euroopa Kohus on leidnud kohtuotsuses Polo/Lauren,(7) tugineb ühendusevälise kauba välistransiit juriidilisel fiktsioonil. Välistransiidi ajal ei kohaldata kaubale ei vastavaid imporditollimakse ega ka muid kaubanduspoliitilisi meetmeid. Kõik toimub enne kauba vabasse ringlusesse laskmist – mis peab aset leidma Iirimaal – nii, nagu ei oleks seda kaupa mitte kunagi toodud ühenduse territooriumile.
17. Poola Vabariik ei olnud veel Euroopa Liidu liikmesriik, kui käesolevas asjas kõne all olev Poolast pärit kaup peeti selle transiidi ajal Iirimaale Saksamaal kinni. Seetõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel vaja kaaluda hüpoteetilist olukorda, kui kaup oleks Poolast pärit pärast selle uue riigi ühinemist liiduga. Ainus asjassepuutuv küsimus selles osas on, et kas käesoleva asja hindamist muudab fakt, et kauba kinnipidamise ajal Saksamaal oli Poola Vabariik mitte lihtsalt kolmas riik, vaid assotsieerunud riik.(8) Ma arvan, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.
18. Assotsieerumisleping näeb ette üksnes Poola Vabariigi ühendusse järkjärguliseks integreerimiseks vajaliku raamistiku loomise tema võimaliku ühinemise jaoks, samal ajal, kui EÜ asutamislepingu eesmärk on siseturu loomine.(9) Kuigi sellega seoses nägi assotsieerumisleping ette ühenduse ja Poola vahel järkjärgulise vabakaubandustsooni loomise,(10) ei tähenda see, et kõnealune kaup oleks lakanud olemast välistransiidiprotseduurile suunatud kaup, kui see peeti 31. detsembril 2000 Saksamaal kinni. Käesolevas asjas kõne all olev kaup oli pärit Poolast, kes sai alles alates 1. maist 2004 ühenduse tolliterritooriumi osaks.
19. Pärast sellist kõrvalmärkust pöördun tagasi käesoleva asja põhiküsimuse juurde, kas Saksamaal registreeritud kaubamärgi omanikul on õigus keelata asjaomase kauba välistransiit läbi Saksamaa seetõttu, et selline transiit rikub kaubamärgist talle Saksamaal tulenevaid õigusi.
20. Esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõige 1 näeb ette, et kaubamärgiomanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid või kõiki tähiseid, mida võidakse registreeritud kaubamärgiga segi ajada. Sama artikli lõikes 3 on esitatud mitteammendav loetelu, milliseid kasutusviise kaubandustegevuse käigus võib kaubamärgiomanik keelata. Selliste kasutusviiside hulgas on importimine ja eksportimine, kuid mitte käesolevas asjas kõne all olev välistransiit.
21. Euroopa Kohus on 18. oktoobri 2005. aasta otsuses kohtuasjas Class International(11) selgelt märkinud, et ühenduseväline kaup, mis suunatakse ühenduses välistransiidi- või tolliladustamisprotseduurile, ei ole ühenduses vabas ringluses. Sellises olukorras ei tähenda ainuüksi kauba füüsiline toomine ühenduse territooriumile välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri käigus „importimist” esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punkti c mõttes ega tähenda sama artikli lõike 1 tähenduses „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus”(12).
22. Lisaks on Euroopa Kohus selles otsuses täpsustanud, et esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata seda kaubamärki kandva kauba ainuüksi ühendusse toomist välistransiidiprotseduuri alusel, kui nimetatud kaubamärgi omanik või muu isik tema loal ei ole seda varem ühenduse turule viinud.(13)
23. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab see põhimõtteliselt, et määratlemiseks, kas kauba liikmesriiki toomine, näiteks välistransiidi raames, on kaubandustegevuse käigus kasutamine ja seega kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine selles liikmesriigis, tuleb silmas pidada kaubamärgi funktsioone.(14) Kaubamärgiomanik võib keelata kaubamärgi kasutamise kolmanda isiku poolt üksnes siis, kui see kahjustab kaubamärgi ülesandeid, eriti selle peamist ülesannet ehk tarbijale kauba päritolu tagamist.(15)
24. Seega tuleb kindlaks määrata, kas selline transiit nagu käesolevas asjas, võib tekitada kahju Dieseli kui kaubamärgi omaniku huvidele Saksamaal, kui võtta arvesse selle kaubamärgi peamisi ülesanded.
25. Kauba turustamine on selles osas otsustava tähendusega. Kauba turuleviimine transiidiriigis, kus kaubamärk on kaitstud, on oma olemuselt selline, et võib kahjustada kaubamärgi peamist ülesannet selles riigis. Nii leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Class International, et selline kauba toomine liikmesriigi territooriumile, mille kaubamärgi omanik võib keelata, eeldab kauba toomist ühenduse territooriumile, kus kaubamärk on kaitstud, eesmärgiga see seal turule viia.(16)
26. Kauba turustamisele antud keskne roll, et tuvastada kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine transiidiriigis, nähtub selgelt ka kohtuotsusest komisjon vs. Prantsusmaa(17) ja hiljem kohtuotsusest Rioglass ja Transremar(18). Kuigi need kaks otsust puudutavad ühenduse kaupade vaba liikumist, nähtub neist tööstusomandiõiguse aspektist lähtudes, et üksnes kauba turustamine võib kahjustada omaniku õigusi transiidiriigis. Niisiis selliste toimingute puudumise korral ei ole võimalik tuvastada kaubamärgi omaniku õiguste rikkumist transiidiriigis.
27. Kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa rõhutas Euroopa Kohus, et „transiit […] ei ole tööstusomandiõiguse eriomane ese”(19). Kui asjaomane kaup ei ole nimelt määratud „turustamiseks Prantsuse territooriumil, kus toimub üksnes transiit, vaid teise liikmesriigi territooriumil”(20), kus see ei ole kaitstud ja seda võib seega seaduslikult müüa, ei saa tuvastada, et transiidiriigis on rikutud tööstusomandiõigusi. Teises eespool viidatud kohtuotsuses Rioglass ja Transremar keskendus Euroopa Kohus samuti kauba turustamisele transiidiriigis ja jõudis järeldusele, et „transiit […] ei kujuta endast mitte mingil juhul asjaomase kauba turustamist ega kahjusta seega kaubamärgiõiguse eriomast eset”(21).
28. Sellise välistransiidi puhul nagu käesolevas asjas, võib kaubamärgi omaniku õigusi olla transiidiriigis rikutud üksnes juhul, kui esineb põhjendatud kahtlus, et seda kaupa hakatakse selles riigis turustama. Küsimus on seega, millised asjaolud on sellise kahtluse põhistamisel olulised. Vastavate asjaolude puudumisel ei saa lihtsalt välistransiit kahjustada Saksamaal Dieselile kuuluva kaubamärgi peamisi ülesandeid.
29. Erinevalt Dieseli poolt kirjalikult ja kohtuistungil esitatud märkustes väidetust, ei saa väidet, et transiit kahjustab kaubamärgi peamisi ülesandeid Saksamaal, põhjendada ainuüksi ohuga, et kaup ei jõua oma sihtkohta Iirimaal ja et on olemas teoreetiline võimalus, et seda pettuse teel Saksamaal turustatakse. Sellise argumendiga nõustumine kinnitaks seda, et tähiseid kandva kauba igasugust välistransiiti esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses saaks pidada kaubamärgi kasutamiseks kaubandustegevuse käigus. Selline järeldus oleks vastuolus eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikaga.
30. Kõigepealt on käesolevas asjas mõistlik eeldada, et Montex turustab kaupa Iirimaal, kus ta võib seda teha seaduslikult. Montex võiks muidugi saada kiiret tulu, kui ta turustaks kaupu ebaseaduslikult liikmesriikides, kus Dieseli kaubamärk on registreeritud. Selline plaan võiks aga tekitada Montexile omakorda väga märkimisväärseid kaotusi, ja seda isegi lühikese ajaga. Sidudes ennast ebaseadusliku turustamisega, muutub üha väiksemaks tõenäosus, et kaup jõuab Iirimaale välistransiidiprotseduuri raames läbi teiste liikmesriikide, kus kaubamärk on kaitstud, kuna suureneb oht, et transiidiriikide ametiasutused arestivad sellise kauba.
31. Minu arvates ei kujuta tähist DIESEL kandva Montexi kauba välistransiit tollitõkendit kasutades endast esmapilgul Saksamaal Dieselile kuuluva kaubamärgi õiguste rikkumist. Selline transiit ei võimalda juurdepääsu selle riigi turule, mis võiks kahjustada kaubamärgi peamisi ülesandeid. Põhikohtuasja asjaolude kindlakstegemine on siseriikliku kohtu ülesanne. Seda tehes tuleb igal juhul võtta arvesse, et võimalik oht, et transiidi ajal toimub pettus, on ilmselgelt ebapiisav selleks, et samastada lihtsalt välistransiit tähise kasutamisega esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõigete 1 ja 3 tähenduses.
32. Kaubamärgiõiguste rikkumise transiidiriigis võib tuvastada üksnes siis, kui esinevad asjaolud lubavad mõistlikult eeldada, et DIESEL-i tähist kandvat kaupa ei turustada üksnes Iirimaal, vaid samamoodi ka teistes liikmesriikides, kus see kaubamärk on kaitstud, sealhulgas transiidiriigis. Aga millised asjaolud tuleb võtta arvesse põhistamaks kahtlust, et Montex hakkab oma kaupa turustama Saksamaal?
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kui tähtis on käesolevas asjas hinnangu andmisel asjaomase kauba päritoluriigis valmistamise seaduslikkus või ebaseaduslikkus. Ma kavatsen nüüd keskenduda sellele küsimusele, et teha kindlaks, kas see asjaolu võib olla oluline kaubamärgi omaniku õiguste transiidiriigis rikkumise kindlakstegemisel. Ma lõpetan määruse nr 3295/92 ja Euroopa Kohtu praktikas sellele määrusele antud tõlgenduste analüüsiga, et teha kindlaks, milline tähendus on viimati nimetatud määrusel käesolevas asjas püstitatud küsimustele vastamisel.
A. Kauba valmistamise seaduslikkus või ebaseaduslikkus nende päritoluriigis, mis on kolmas riik
34. Vastupidi Saksamaa valitsuse ja komisjoni väljendatud seisukohtadele leian, et asjaolul, kas kaup on valmistatud Poolas, Poola seadusandluse kohaselt õiguspäraselt või ebaseaduslikult, ei ole määravat tähtsust, et vastata küsimusele, kas Dieseli õigusi on Saksamaal, liikmesriigis, kus ta on kaubamärgi omanik, rikutud.
35. Esiteks ei saa selle kindlakstegemine, kas kaubamärgi peamisi ülesandeid on kahjustatud liikmesriigi territooriumil, kuhu kaup on suunatud välistransiidiprotseduurile, sõltuda kauba valmistamise seaduslikkusest või ebaseaduslikkusest päritoluriigiks olevas kolmandas riigis. See kohustaks transiidiriigi ametiasutusi tundma mis tahes kolmandate riikide, kus see kaup on toodetud, kaubamärgiõigust.
36. Teiseks arvan, et ainsad asjaolud, mis annaksid aluse tuvastada Dieselile kuuluva kaubamärgi õiguste kahjustamise Saksamaal, on asjaolud, mis tõendavad põhjendatud kahtlust, et Montex turustab transiidil olevat kaupa mitte Iirimaal, vaid pigem transiidiriigis. Kui ilmneb, et Montex kavatseb turustada või on varem turustanud DIESEL-i tähist kandvat kaupa kas transiidiriigis või mõnes teises riigis, või isegi kolmandas riigis, kus Dieseli kaubamärk on kaitstud, võiks see olla kahtlust põhjendav asjaolu.
37. On igal juhul siseriikliku kohtu ülesanne teha kindlaks, kas talle esitatud teabest nähtuvad asjaolud, mis tõendavad, et Montex on Saksamaal või mõnes muus riigis, kus Dieselile kuuluv kaubamärk on kaitstud, viinud DIESEL-i tähist kandvat kaupa turule.
B. Määrus nr 3295/94
38. Käesolevas asjas kõne all oleva esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 tõlgendust ei sea kahtluse alla määrusega nr 3295/94 ja selle Euroopa Kohtu praktikaga arvestamine, mis puudutab võltsitud ja piraatkauba või sarnase kauba vabasse ringlusse lubamist keelustavaid meetmeid.
39. Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus kinnitas Rolex’i kohtuotsuses(22) määruse nr 3295/94 tõlgendamise osas, et määrus keelab võltsitud või piraatkauba lihtsalt transiidi liikmesriigi kaudu kolmandasse riiki ning et sellisele transiidile tuleb kohaldada sanktsioone. Euroopa Kohus kinnitas viidatud otsuses, et määruse nr 3295/94 artiklit 1 peab tõlgendama nii, et seda tuleb kohaldada juhul, kui kolmandast riigist imporditud kaup transiidi vältel mõnda teise kolmandasse riiki peetakse kinni kaubamärgi omaniku nõudel, kelle õigusi on väidetavalt rikutud.(23) Sellest tuleneb, nagu Euroopa Kohus on samuti kinnitanud, et „kui siseriikliku õiguse normid ei keela ega sanktsioneeri võltsitud kauba lihtsalt transiiti asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil, nagu nõuavad määruse nr 3295/94 artiklid 2 ja 11, tuleb asuda seisukohale, et viimati nimetatud sätted välistavad vastavad siseriiklikud sätted.(24)
40. Ma siiski ei arva, et sellest määrusest ja Euroopa Kohtu praktikast võiks tuletada, et lihtsalt transiit tähendaks kaubamärgi omaniku õiguste rikkumist transiidiriigis. Jagan selles osas komisjoni seisukohta, mille kohaselt määrus nr 3295/94 määrab ühelt poolt tingimused, mille alusel tolliasutused sekkuvad, kui leitakse kaup, mis võib olla võltsitud,(25) ja teiselt poolt selle kauba suhtes pädevate asutuste poolt võetavad meetmed.(26) Määrus ei puuduta kaubamärgiõiguse seisukohalt siiski selle väljaselgitamist, kas kaubamärgiõigusi on rikutud, või selle kindlakstegemist, millal on tegemist kaubamärgi sellise kasutamisega, mida võib kaubamärgiõiguse rikkumise tõttu keelata.
41. Nagu ma just rõhutasin, kui puudub põhjendatud kahtlus, et kaup, mis kannab sama tähist kui kaubamärk, viiakse turule liikmesriigis, mille kaudu toimub transiit, vastuolus selles liikmesriigis kaitstud kaubamärgi omaniku õigustega, ei puuduta lihtsalt transiit iseenesest sellise kaubamärgi peamisi ülesandeid. Sellistel asjaoludel ei ole kaubamärgi omaniku õigusi transiidiriigis rikutud.
42. Kui aga ebaseadusliku turustamise kahtlus on põhjendatud, on see kaubamärgi omaniku õiguste rikkumine. Igal juhul ei tulene selline rikkumine lihtsalt transiidist, vaid asjaoludest, millest ilmneb tegeliku ja tõelise ohu olemasolu, et seda kaupa turustatakse ebaseaduslikult transiidiriigis või mõnes teises riigis, kus kaubamärk on kaitstud.
43. Just see asjaolu eespool viidatud kohtuotsuses Polo/Lauren ja Rolex’i kohtuotsuses, et kõnealune kaup suure tõenäosusega viiakse ebaseaduslikult ühenduse turule, oli põhjuseks, miks Euroopa Kohus asus seisukohale, et kuigi kõnealune kaup oli suunatud välistransiidiprotseduurile, tuleb selle suhtes kohaldada määruses nr 3295/94 ette nähtud sekkumismeetmeid. Asjaomase kauba ebaseaduslikult turule viimise aspekti keskne tähtsus tuleneb ka määruse nr 3295/94 põhjendustest 2 ja 3.(27) Euroopa Kohus ise on eespool viidatud kohtasjas Polo/Lauren sõnaselgelt kinnitanud, et asjaomane välistransiidiprotseduuril olev kaup võidi viia ühenduse turule pettusega.(28) Erinevalt käesolevast asjast ei olnud eespool viidatud kohtuotsuses Polo/Lauren kõne all olnud kaup välistransiidiprotseduuril teel liikmesriiki, kus seda oleks võinud vabalt turustada.
44. See viimane asjaolu, mis on käesolevas asjas kindlaks tehtud, ja muidugi asjaolude puudumine, mis annaksid aluse põhjendatud kahtluseks, et kaupa turustatakse transiidiriigis, on otsustava tähtsusega järelduse tegemisel, et määrus nr 3295/94 ei ole asjakohane selle kindlaksmääramisel, kas tegemist on kaubamärgi sellise kasutamisega, mida võidakse kaubamärgi omaniku õiguste rikkumise tõttu transiidiriigis keelata.
45. Tuginedes eelnevale, olen seisukohal, et Euroopa Kohus peaks vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, et esimese kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et registreeritud kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata sellise kauba lihtsalt transiiti, mis kannab sama tähist nagu registreeritud kaubamärk, kui puuduvad asjaolud, mis tõendaksid, et kauba omanik on seotud või on olnud seotud toimingutega, mille eesmärk on viia see kaup turule riikides, kus see kaubamärk on kaitstud. Siseriikliku kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas põhikohtuasjas esinevad sellised asjaolud.
III. Ettepanek
46. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et registreeritud kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata sellise kauba lihtsalt transiiti, mis kannab sama tähist nagu registreeritud kaubamärk, kui puuduvad asjaolud, mis tõendaksid, et kauba omanik on seotud või on olnud seotud toimingutega, mille eesmärk on viia see kaup turule riikides, kus see kaubamärk on kaitstud. Siseriikliku kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas põhikohtuasjas esinevad sellised asjaolud.