ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
18. märts 2010(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, milleks on ümmargune reklaamese – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuse alus – Vastuolu – Ühesugune üldmulje – Mõiste „vastuolu” – Asjaomane toode – Autori vabadusaste – Asjatundja – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 10 ja artikli 25 lõike 1 punkt d
Kohtuasjas T‑9/07,
Grupo Promer Mon Graphic, SA, asukoht Sabadell (Hispaania), esindaja: advokaat R. Almaraz Palmero,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
PepsiCo, Inc., asukoht New York, New York (Ühendriigid), esindajad: advokaadid E. Armijo Chávarri ja A. Castán Pérez-Gómez,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 27. oktoobri 2006. aasta otsuse (asi R 1001/2005-3) peale, mis käsitleb Grupo Promer Mon Graphic, SA ja PepsiCo, Inc. vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. Prek ja V. M. Ciucă (ettekandja),
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades 9. jaanuaril 2007 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 27. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 30. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 8. juulil 2009 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1. Määrus (EÜ) nr 6/2002
1 Ühenduse disainilahendusi puudutavad õigusnormid on sätestatud nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruses (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142).
2 Määruse nr 6/2002 artikli 3 punkt a sätestab:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) disainilahendus – toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest.”
3 Määruse nr 6/2002 artikli 10 kohaselt:
„1. Ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse hõlmab kõiki disainilahendusi, mis jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje.
2. Kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.”
4 Määruse nr 6/2002 artikkel 25 nägi redaktsioonis, mida kohaldati põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal, ette:
„1. Ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel:
a) disainilahendus ei vasta artikli 3 punktis a esitatud määratlusele;
b) disainilahendus ei vasta artiklite 4–9 tingimustele;
c) kohus on otsustanud, et õiguste omanikul puudub artikli 14 kohane õigus ühenduse disainilahendusele;
d) ühenduse disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud pärast taotluse esitamise kuupäeva või, kui nõutakse prioriteeti, pärast ühenduse disainilahenduse prioriteedikuupäeva, ning mille kaitse ühenduse disainilahendusena või ühenduse disainilahenduse taotlusest, liikmesriigis registreeritud disainilahenduse õigusest või nimetatud õiguse taotlusest tulenevalt algas enne nimetatud kuupäeva;
e) hilisemas disainilahenduses on kasutatud eraldusmärki ning seda märki hõlmavate ühenduse õigusaktide või liikmesriigi õigusaktidega on märgi õiguste omanikul õigus selline kasutus keelata;
f) disainilahenduses on loata kasutatud liikmesriigi autoriõiguse seadusega kaitstud teost;
g) disainilahenduses on väärkasutatud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (edaspidi „Pariisi konventsioon”) artiklis 6b loetletud elementi või nimetatud artiklis 6b loetlemata märke, embleeme ja vapikilpe, mille suhtes liikmesriigil on eriline avalik huvi.
[…]
3. Lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud alustele võib tugineda üksnes varasemate õiguste taotleja või omanik.
[…]”.
5 Määruse nr 6/2002 artikkel 36 sätestab:
„[…]
2. Taotlus peab sisaldama ka viidet toodetele, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud.
[…]
6. Lõikes 2 ja lõike 3 punktides a ja d nimetatud punktides sisalduv teave ei mõjuta disainilahenduse kaitse ulatust.”
6 Määruse nr 6/2002 artikkel 43 sätestab, et „prioriteedikuupäev loetakse […] artikli 25 lõike 1 punkti d kohaldamisel ühenduse registreeritud disainilahenduse taotluse esitamiskuupäevaks”.
7 Määruse nr 6/2002 artikli 52 lõige 1 sätestab, et „[k]ui artikli 25 lõigetest 2, 3, 4 ja 5 ei tulene teisiti, võib iga füüsiline või juriidiline isik või pädev ametiasutus esitada ametile ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse”.
8 Määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 1 alusel võib „[k]aebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale […] Euroopa Kohtule esitada kaebuse.
9 Määruse nr 6/2002 artikli 62 esimese lause kohaselt „[m]ärgitakse [ühtlustamisameti] otsustes […] põhjused, millel need rajanevad”.
2. Direktiiv 98/71/EÜ
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (EÜT L 289, lk 28; ELT eriväljaanne 13/21, lk 120) artikli 1 punkt a sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) disainilahendus – toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, faktuuri ja/või materjali omadustest.”
11 Direktiivi 98/71 artikkel 9 sätestab:
„1. Disainilahenduse õigusest tulenev kaitse hõlmab kõiki disainilahendusi, mis jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje.
2. Kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse disainilahenduse autori vabadust piiravaid asjaolusid selle väljatöötamisel.”
Vaidluse taust
12 Menetlusse astuja PepsiCo, Inc. esitas 9. septembril 2003 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) määruse nr 6/2002 alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse. Registreerimistaotluse esitamisel nõuti Hispaania selle disainilahenduse nr 157156 prioriteeti, mille taotlus oli esitatud 23. juulil 2003 ning mille registreerimistaotlus avaldati 16. novembril 2003.
13 Ühenduse disainilahendus registreeriti numbri 74463-0001 all järgmistele toodetele: „reklaammänguasjad”. Seda kujutatakse järgmiselt:
14 Hageja Grupo Promer Mon Graphic, SA esitas 4. veebruaril 2004 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel disainilahenduse nr 74463-0001 (edaspidi „vaidlustatud disainilahendus”) kehtetuks tunnistamise taotluse.
15 Kehtetuks tunnistamise taotlus tugines numbri 53186-0001 all registreeritud ühenduse disainilahendusele (edaspidi „varasem disainilahendus”), mille registreerimise taotlus esitati 17. juulil 2003; varasema disainilahenduse esitamisel nõuti Hispaania disainilahenduse nr 157098 prioriteeti, mille taotlus oli esitatud 8. juulil 2003 ning mille registreerimistaotlus avaldati 1. novembril 2003. Varasem disainilahendus registreeriti tootele: „metallist mänguplaat”. Seda kujutatakse järgmiselt:
16 Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks toodi vaidlustatud disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse puudumine määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b tähenduses ning varasema kaubamärgi olemaosolu kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punkti d tähenduses.
17 Ühtlustamisameti tühistamisosakond tunnistas 20. juunil 2005 vaidlustatud disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d alusel kehtetuks.
18 Menetlusse astuja esitas 18. augustil 2005 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
19 Ühtlustamisameti kolmas apellatsioonikoda tühistas 27. oktoobri 2006. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamisosakonna otsuse ning lükkas kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli lükanud hageja argumendi menetlusse astuja pahausksuse kohta tagasi, märkis ta sisuliselt seda, et vaidlustatud disainilahendus ei ole hageja varasema õigusega vastuolus ning määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d tingimused ei ole seega täidetud. Apellatsioonikoda leidis selles osas, et asjaomaste disainilahendustega seotud toodete puhul on tegemist reklaamesemete spetsiifilise liigiga, milleks on tazo’d või rapper’id, ning et seetõttu on nende reklaamesemete loomisel autori vabadus „väga piiratud”. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et asjaomaste disainilahenduste profiilide piisava erinevuse tõttu jätavad asjaomased disainilahendused asjatundjale erineva üldmulje.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kulud, k.a kolmanda apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
21 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendite vastuvõetavus
22 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlustavad hagiavalduse lisades nr 6–9 esitatud dokumentide vastuvõetavuse, kuna neid ei ole varasemas menetlusstaadiumis esitatud. Tõend nr 6 on väljakirjutis ühtlustamisameti interneti kodulehelt, mis puudutab kaht kuusnurksetes mänguasjades seisnevat 9. märtsil 2004 avaldatud ühenduse disainilahendust. Tõend nr 7 on hageja ja ühe muu äriühingu vahel sõlmitud eralepingu ärakiri. Tõend nr 8 on väljakirjutis interneti kodulehelt, mis sisaldab teavet pog’ide ja tazo’de kohta. Tõendis nr 9 on näidatud/kujutatud hageja tooteseeria(t), mis kannab nime „BEYBLADETM SPINNERS”.
23 Üldkohtu küsimusele vastates kinnitas hageja asjaolu, et tõendid nr 6–9 esitati tõesti esimest korda Üldkohtus, märkides samas, et ta esitas need dokumendid vaidlustatud otsuse põhjendusi ja resolutsiooni arvestades.
24 Neid esimest korda Üldkohtus esitatud tõendeid ei saa arvesse võtta. Üldkohtusse esitatud hagi eesmärk on ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Seega tuleb asjaomased dokumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja uurida nende tõenduslikku jõudu (vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑346/04: Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), EKL 2005, lk II‑4891, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka argument, mille hageja esitas kohtuistungil ning mille kohaselt ta oli asjaomased dokumendid esitanud vaidlustatud otsuse sisu arvestades.
2. Põhiküsimus
26 Hageja esitab kolm väidet, millest esimene käsitleb menetlusse astuja pahausksust ning asjaolu, et vaidlustatud otsuses on tõlgendatud määrust nr 6/2002 kitsendavalt, teine väide puudutab vaidlustatud disainilahenduse uudsuse puudumist ning kolmas määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d rikkumist.
Väide, et menetlusse astuja on pahauskne ning et määrust nr 6/2002 on tõlgendatud kitsendavalt
27 Hageja vaidleb vaidlustatud otsusele vastu, märkides, et apellatsioonikoda tõlgendas määrust nr 6/2002 kitsendavalt, kuna ta ei võtnud menetlusse astuja pahausksust arvesse. Hageja viitab siinkohal nii asjaolule, et varasem disainilahendus „tehti menetlusse astujale kättesaadavaks” „isiklikul ja konfidentsiaalsel viisil” 21. veebruari 2003. aasta kirjas äriliste läbirääkimiste käigus, kui ka vaidlustatud disainilahenduse esmase kavandi ärakirjale. Varasema disainilahenduse avalikkusele kättesaadavaks tegemise kuupäev ei oma seega tähtsust ning avaldamise kuupäeva juhuslikkust arvestades on käesoleval juhul oluline üksnes see, kas varasem disainilahenduse taotlus esitati enne vaidlustatud disainilahenduse taotlust ning kas prioriteedikuupäev on varasem.
28 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
29 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 25, et vaidlustatud disainilahenduse omaniku pahausksusel põhinev argument ei ole asjakohane, kuna küsimus ei seisne selles, kas üks asjaomane disainilahendus kopeerib teist, vaid selles, kas need jätavad ühesuguse üldmulje.
30 Üldkohus märgib, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõige 1 sätestab ühenduse disainilahenduse kehtetuse alused. Asjaomane loetelu on ammendav, kuna selles sättes on märgitud, et disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes selles sätestatud juhtudel. Vaidlustatud disainilahenduse omaniku pahausksust ei ole selles aga nimetatud.
31 Peale selle tuleb meenutada, et hageja tugines kehtetuks tunnistamise taotluses vaidlustatud disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse puudumisele määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b tähenduses ning varasema õiguse olemasolule kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punkti d tähenduses. Seega tuleb kehtetuse aluste uurimise raames märkida, et menetlusse astuja väidetava pahausksuse küsimus ei ole asjakohane, kuna vaidlustatud disainilahenduse omaniku käitumise kohta ei ole vaja otsust teha.
32 Vastupidi hageja väidetele on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktide b ja d kohaldamise kriteeriumina oluline kuupäev, mil kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks esitatud disainilahendus tehti avalikkusele kättesaadavaks. Hageja väidab, et varasem disainilahendus „tehti isiklikul ja konfidentsiaalsel viisil menetlusse astujale kättesaadavaks” 21. veebruari 2003. aasta kirjaga ning avalikkusele kättesaadavaks 1. novembril 2003. Seetõttu tuleb märkida, et kõnealust disainilahendust ei tehtud avalikkusele kättesaadavaks 21. veebruaril 2003 ning sellele „kättesaadavaks tegemisele” ei saa määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b kohaldamise eesmärgil tugineda.
33 Seetõttu tuleb väide, et menetlusse astuja on pahauskne ning et määrust nr 6/2002 on tõlgendatud kitsendavalt, tagasi lükata.
34 Seejärel tuleb kontrollida väidet, mis puudutab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d rikkumist.
Väide, mis puudutab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d rikkumist
Poolte argumendid
35 Esiteks väidab hageja, et tazo’d või rapper’id ei moodusta omaette tooteliiki, vaid need kuuluvad reklaammänguasjade liiki. Hageja heidab apellatsioonikojale ette seda, et ta viitas vaidlustatud otsuse punktides 16–18 toodetele, mida tuntakse nimetuse tazo’d, pog’id või rapper’id all, nagu oleks tegemist identsete toodetega, kui ka arvamust, et sõna tazo’d on ingliskeelse sõna rapper’id hispaaniakeelne vaste. 1920. aastatest pärinevad pog’id on kahemõõtmelised väga lamedad esemed, mis on valmistatud papist ja mida on keeruline liikuma või ümber pöörama panna. Seevastu rapper’itel on metallpind, mis võimaldab neid kergesti liikuma või ümber pöörama panna. Kõnealuste aastatel 1994–1998 loodud esemete keskosa ning asjaolu, et need koosnevad ka metallist, muudab need pog’idest või tazo’dest väga erinevaks, mis võimaldab nendega teistsugusel viisil mängida.
36 Teiseks vaidlustab hageja reklaammänguasjade liigile viidates vaidlustatud otsuse punktis 20 antud hinnangu, mille kohaselt vaidlustatud disainilahenduste väljatöötamise käigus oli autori vabadus „väga piiratud”.
37 Kolmandaks on asjatundja umbes 5–10‑aastane laps ja mitte turundusjuht, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse punktis 16. Toidutööstuse selle valdkonna juht ei ole lõpptarbija ning tema asjatundlikkus on lihtsa kasutaja omast suurem.
38 Neljandaks jätavad kõnealused disainilahendused sama üldmulje, kuna vastupidi vaidlustatud otsuse punktides 22 ja 24 esitatud analüüsile ei ole asjaomaste disainilahenduste profiilide erinevused ilmsed, vaid nende märkamiseks on vaja erilist tähelepanelikkust ning ketta põhjalikku uurimist. Hageja kahtleb selles, et väike laps uuriks disainilahenduste profiili nende erinevuste märkamiseks põhjalikult.
39 Ühtlustamisamet märgib kõigepealt, et poolte kohustus on esitada teavet asjaomase toote olemuse, kõnealuse turu erisuste ja selle kohta, kuidas asjatundja tajub asjaomaseid turul olevaid disainilahendusi. Menetlusse astuja esitas apellatsioonikojas teavet asjaomase toote kohta ja „selle põhjal sai selgeks”, et pog’id moodustavad toodete eriliigi, millel on oma turg ning mille eriline kasutamiskord avaldab nende kujule ja omadustele mõju. Ühtlustamisamet väidab vaidlustatud otsuse punktile 17 viidates, et menetlusse astuja tõendas seega, et asjatundja tunneb kõnealuseid ümmargusi lamedaid mänguasju, mida jaotatakse ka reklaamesemetena, ning seda eelkõige toiduainete sektoris.
40 Teiseks tuletab ühtlustamisamet meelde, et vaidlustatud otsuse punkti 20 kohaselt koosnevad kõik apellatsioonikojas poolte esitatud pog’id lamedatest plastist või papist ketastest, millele on trükitud pildid ning pog’i kõrgendatud keskosale vajutades tuleb kuuldavale teatud heli. Ühtlustamisameti sõnul peab ketta kõrgendatud keskosa heli tekitamiseks olema metallist ning see suurendab – mängu juhuslikkuse elemendi toomiseks – võimalust eset ümber pöörama panna, samuti lisab ühtlustamisamet, et pog’ide kuju peab sellel oleva pildi moonutamise vältimiseks olema lihtne. Turvalisuse kaalutlustel peavad ketta servad olema ümaraks keeratud ja selleks, et pog’isid saaks üksteise peale laduda, ei tohi kõrgendatud keskosa olla äärtest kõrgem. Seetõttu on apellatsioonikoja järeldus, et autori vabadus on nende nõuete tõttu piiratud, õigustatud. Lõpuks lisab ühtlustamisamet, et vaidlustatud otsuse punktis 24 esitatud järeldus on põhjendatud, kui Üldkohus nõustub asjaoluga, et varasema disainilahenduse prioriteedikuupäeval eeldas pog’i või mõne muu sellesse erilisse tooteliiki kuuluva toote asjatundja, et sellel on ketta kuju, kuna see oli kõnealuses tööstussektoris tavapärane.
41 Kolmandaks on asjatundja teadlik ja seega tähelepanelik ning teataval määral ta tunneb asjaomaste disainilahenduste ajalugu ja toote arengutendentse kõnealusel turul. Samas ei ole asjatundja ei looja ega kõnealuse toote valmistaja. Tal on võimalik erinevaid asjaomaseid disainilahendusi otseselt võrrelda. Ühtlustamisamet märgib hageja argumendile vastates, et käesoleval juhul on 5–10‑aastane laps sama – kui mitte enam – tähelepanelik kui mis tahes täiskasvanu.
42 Neljandaks märgib ühtlustamisamet, et hageja ühineb vaidlustatud otsuse punktides 22 ja 23 esitatud analüüsiga, mille kohaselt disainilahenduste võrdlus peab piirduma graafilise esituse võrdlusega. Asjaolu, et kõnealused disainilahendused on mõeldud metallketaste jaoks, ei oma registreeringutes sellise täpsustuse puudumisel tähtsust. Vaidlustatud otsuses tuuakse välja profiili erinevused, mida pealtvaatel ei ole võimalik ruumiliselt näha. Autori piiratud vabadusastet arvestades piisab erineva üldmulje loomiseks ka suhteliselt väikestest erinevustest. Asjaomased disainilahendused on erinevad kahe peamise aspekti osas, mille puhul on autor saanud kasutada loomevabadust – pog’ide keskel oleva kaunistava motiivi valik ja asetus kõrgendatud pinnal.
43 Esiteks moodustavad menetlusse astuja sõnul asjaomased tazo’d või rapper’id reklaamesemete eriliigi, kuhu kuuluvad metallist tazo’d või rapper’id. Menetlusse astuja on turustanud seda liiki tooteid kümme aastat. Lisaks ei oma tähtsust metallilisus, kuna tegemist on funktsionaalse küsimusega.
44 Teiseks näitavad kõik ühtlustamisametis poolte esitatud tazo’de või rapper’ite näidised, et hageja ja menetlusse astuja turustatavad tooted on lamedad ümmargused ümaraks keeratud servaga esemed, millele on kantud värvilised pildid. Autori vabadusaste on asjaomaste toodete puhul väga väike ning erineva üldmulje loomiseks piisab väikestest üksikasjadest.
45 Kolmandaks, nagu rõhutas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 17 ja 19, on oluline, et asjatundja – olgu tegu lapse või turundusjuhiga – teab tazo’de või rapper’ite fenomeni. Kuna nimetatud kasutaja on võimeline avastama kõiki erinevat liiki tazo’de või rapper’ite tavapärasest kujust kõrvale kalduvaid väikeseid erinevusi, toovad turundusettevõtjad turule aina enam täiustatud eksemplare.
46 Neljandaks jääb asjaomastest disainilahendustest erinev üldmulje, nagu tuvastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 21–26. Asjaomaste disainilahenduste pealmistel külgedel, st kasutajatele kõige nähtavamatel külgedel, on olulisi erinevusi, mis tähendab, et neid erinevusi ei saa pidada eriti just asjatundja jaoks tähtsusetuks.
Üldkohtu hinnang
47 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d kohaselt võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui ühenduse disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud pärast taotluse esitamise kuupäeva või, kui nõutakse prioriteeti, pärast ühenduse disainilahenduse prioriteedikuupäeva, ning mille kaitse ühenduse disainilahendusena või ühenduse disainilahenduse taotlusest, liikmesriigis registreeritud disainilahenduse õigusest või nimetatud õiguse taotlusest tulenevalt algas enne nimetatud kuupäeva.
48 Kuna vastuolu mõistet kui sellist ei ole määruses nr 6/2002 määratletud, tuleb seda täpsustada. Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 14 ja 15 sarnaselt tühistamisosakonnaga, et kaks disainilahendust on vastuolus, kui need jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje ning selles osas tuleb arvesse võtta autori vabadusastet vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus.
49 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d tõlgendamisel tuleb pidada meeles, et määruse nr 6/2002 artikli 10 alusel hõlmab disainilahenduse õigusest tulenev kaitse seoses ühenduse disainilahendusega ning direktiivi 98/71 artikli 9 alusel seoses liikmesriigis registreeritud disainilahendusega kõiki disainilahendusi, mis jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje ning selle kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
50 Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 10 lõike 1 ning direktiivi 98/71 artikli 9 lõike 1 sõnastus näitab enamikus keeleversioonides seda, et tegemist on „erineva üldmuljega”. Määruse nr 6/2002 artikli 10 kahes keeleversioonis (prantsuse ja rumeenia keel) ja direktiivi 98/71 artikli 9 ühes keeleversioonis (prantsuse keel) sätestatakse, et tegemist on „erineva visuaalse üldmuljega”. Kuna disainilahendus saab määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti a ja direktiivi 98/71 artikli 1 punkti a alusel olla vaid toote või selle osa välimus, siis tuleb järeldada, et määruse nr 6/2002 artikli 10 lõikes 1 ja direktiivi 98/71 artikli 9 lõikes 1 osutatud üldmulje saab olla vaid visuaalne. Seetõttu ei anna keeleversioonide vahelised erinevused kõnealusele sättele teistsugust tähendust.
51 Määruse nr 6/2002 artikli 10 lõikest 2 ja direktiivi 98/71 artikli 9 lõikest 2 tuleneb, et selle hindamisel, kas ühenduse disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
52 Seetõttu tuleb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d tõlgendada nii, et ühenduse disainilahendus on varasema disainilahendusega vastuolus, kui võttes arvesse disainilahenduse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus, ei jäta see disainilahendus asjatundjale varasema disainilahendusega võrreldes erinevat üldmuljet. Seega andis apellatsioonikoda asjaomasele normile niisuguse tõlgenduse õigustatult.
53 Tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d nimetatud tõlgendus on ainus, millega saab tagada asjaomases sättes kirjeldatud varasema disainilahenduse omaniku õiguste kaitset igasuguse mõjutamise vastu, mis võib tuleneda ühenduse sellise hilisema disainilahendusega kooseksisteerimisest, mis jätab asjatundjale samasuguse üldmulje. Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d teistsugusel tõlgendamisel võetaks varasema õiguse omanikult võimalus taotleda ühenduse hilisema disainilahenduse kehtetuks tunnistamist ning ta jääks ilma disainilahendusele määruse nr 6/2002 artikli 10 ja direktiivi 98/71 artikli 9 alusel antud tegelikust kaitsest.
– Toode, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud
54 Hageja vaidleb vaidlustatud otsusele vastu niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda määratles kõnealuste disainlahendustega hõlmatavate asjaomaste toodete liiki kui pog’id, rapper’id või tazo’d, kuna need tooted ei moodusta ühtset tooteliiki. Hageja sõnul oleks apellatsioonikoda pidanud lähtuma reklaammänguasjade liigist.
55 Selles osas tuleb märkida, et kuna määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti a alusel koosneb disainilahendus toote välimusest, siis peab ühenduse disainilahenduse registreerimise taotlus asjaomase määruse artikli 36 lõike 2 järgi sisaldama viidet toodetele, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud. Siiski tuleb täpsustada, et kuigi viide nendele toodetele on disainilahenduse registreerimise taotluses kohustuslik, ei mõjuta see teave määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 6 alusel disainilahenduse kui sellise kaitse ulatust.
56 Niisiis tuleneb määruse nr 6/2002 artikli 36 lõikest 6, et selle toote kindlakstegemiseks, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud, tuleb võtta arvesse nii kõnealuse disainilahenduse registreerimistaotluses esitatud sellekohast viidet kui ka vajadusel disainilahendust ennast, kuivõrd see täpsustab toote olemust, otstarvet või funktsiooni. Disainilahenduse enda arvestamine võimaldab kindlaks teha registreerimisel viidatud suuremasse tooteliiki kuuluva asjaomase toote ja seega määrata kindlaks, kes täpselt on asjatundja ning milline on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus.
57 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 16 ja 20, et tooteid, milles või mille puhul kasutamiseks on asjaomased disainilahendused ette nähtud, nimetatakse inglise keeles pog’id või rapper’id või hispaania keeles tazo’d, samas kui tühistamisosakond oli võtnud arvesse reklaammänguasjade liiki.
58 Käesoleval juhul on vaidlustatud disainilahendus registreeritud toodetele „reklaammänguasjad”.
59 Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et vaidlustatud disainilahendust saab nagu ka varasemat disainilahendust kasutada reklaammänguasjade puhul, ilmneb kõnealuse disainilahenduse uurimisel, et tegemist on mängimiseks mõeldud reklaamesemete eriliigiga. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 17 märkis, esitas menetlusse astuja apellatsioonikojas dokumente kõnealuste toodete, eelkõige tema 1995. aastast alates turustatavate tazo’de kohta. Nii võis apellatsioonikoda õigustatult järeldada, et menetlusse astuja oli võimaldanud konkreetselt määratleda, milline on asjaomaste toodete – pog’i, rapper’i või tazo nimetust kandvate mänguasjade – olemus ja funktsioon. Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 16 lisaks, et need konkreetsed reklaammänguasjad on mõeldud väikestele lastele ning neid kasutatakse üldiselt küpsiste või kartulikrõpsude reklaamimiseks, millega pooled nõustuvad.
60 Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et kõnealune toode kuulub suure reklaammänguasjade liigi eriliiki, mille moodustavad nimetuste pog’id, rapper’id või tazo’d all tuntud mänguasjad.
– Asjatundja
61 Hageja vaidleb vaidlustatud otsusele vastu niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda leidis, et asjatundja võib olla ka turundusjuht, sest käeoleval juhul on asjatundja umbes 5–10‑aastane laps.
62 Seoses asjatundjaga tuleb märkida, et tegemist ei ole nende toodete tootja või müüjaga, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud. Asjatundja on eriti tähelepanelik ning tunneb teataval määral asjaomase toote arengujärku, st asjaomast toodet puudutavate nende disainilahenduste ajalugu, mis on tehtud kättesaadavaks vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise päeva või vastavalt vajadusele prioriteedikuupäeva seisuga.
63 Selles osas tuleb märkida, et kuigi apellatsioonikoda ei ole asjatundjat käesoleval juhul konkreetselt määratlenud, ei ole ta vastupidi hageja väidetele välistanud võimalust, et tegemist võib olla umbes 5–10‑aastase lapsega.
64 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 16 ja 17 õigesti, et asjatundja võib olla umbes 5–10‑aastane laps või sellise äriühingu turundusjuht, mis toodab pog’ide, rapper’ite või tazo’de jaotamisega reklaamitavaid tooteid. Käesoleva kohtuotsuse punktis 62 täpsustatud asjatundja määratlusest tuleneb, et kuna kõnealusel juhul on tooted, mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud, pog’id, rapper’id või tazo’d, siis tuleb järeldada, et asjatundjal on nende toodete arengujärgu kohta teatavad teadmised. Mis puutub just lastele mõeldud mänguasjadesse, siis võib see asjatundja, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses märkis, olla umbes 5–10‑aastane laps, mida ühtlustamisamet ja menetlusse astuja ei vaidlusta. Kuna tegemist on aga reklaamesemega, siis võib käesoleval juhul asjatundja olla ka sellise äriühingu turundusjuht, mis kasutab neid tooteid oma toodete reklaamimiseks.
65 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 16 ja 17 märkis, siis hoolimata sellest, kas asjatundja on umbes 5–10‑aastane laps või sellise äriühingu turundusjuht, mis toodab pog’ide, rapper’ite või tazo’de jaotamisega reklaamitavaid tooteid, on oluline see, et need kahte liiki isikud tunnevad rapper’ite fenomeni.
– Autori vabadusaste
66 Tuginedes asjaolule, et vaidlustatud disainilahendus puudutab reklaamesemete üldliiki, vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse põhjusel, et apellatsioonikoda järeldas otsuse punktis 20, et autori vabadus on käesoleval juhul „väga piiratud”.
67 Selles osas tuleb märkida, et autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus määratletakse eelkõige lähtudes sellest, milliseid piiranguid seavad toote või selle osa tehnilise funktsioneerimise tingimus selle omadustele või milliseid piiranguid seavad selle toote suhtes kehtivad õiguslikud nõuded. Nimetatud piirangud toovad kaasa selle, et teatavad omadused muutuvad tavapäraseks ja on asjaomase toote disainilahenduste puhul ühised.
68 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 18, et kõik käesoleval juhul uuritud rapper’id või tazo’d on väikesed lamedad või kergelt kumerad plastist või metallist kettad. Ta järeldas nimetatud otsuse punktis 20 sellest, et autori vabadus nende toodete loomisel on „väga piiratud”, kuna seda liiki toode „on kokkuvõtlikult väike lame või peaaegu lame ketas, millele saab trükkida värvilisi pilte ning tihti on ketas keskosas kõrgendatud, nii et kui lapse sõrm vajutab ketta keskosale, tuleb kuuldavale teatav heli”, olles märkinud, et „rapper’it, millel ei ole neid omadusi, ei võetaks turul ilmselt omaks”.
69 Selles osas tuleb märkida, et pog’id, rapper’id ja tazo’d on ümmarguse kujuga ning vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise kuupäeval, käesoleval juhul asjaomase disainilahenduse prioriteedikuupäeval on pog’idel, rapper’itel või tazo’del ühised omadused, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 20 ja korratud eespool punktis 68, ning autor peab nendega arvestama. Pooled ei ole seda järeldust vaidlustanud.
70 Seetõttu tuleb järeldada, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et vaidlustatud disainilahenduse prioriteedikuupäeval oli autori vabadus „väga piiratud”, kuna ta pidi asjaomase toote disainilahendusele andma need ühised omadused. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 20 rõhutas, on autori vabadus piiratud ka tingimusega, et esemed peavad olema odavad, vastama laste turvalisust puudutavatele normidele ning neid peab olema võimalik toodetega, mida need reklaamivad, ühendada.
– Üldmulje, mille jätavad asjaomased disainilahendused asjatundjale
71 Hageja vaidlustab apellatsioonikoja vaidlustatud otsuses esitatud järelduse, mille kohaselt asjaomased disainilahendused jätavad asjatundjale erineva üldmulje.
72 Selle üldmulje konkreetsel hindamisel, mis jääb disainilahenduste arengujärgust teataval määral teadlikule asjaomaste disainilahenduste asjatundjale, tuleb autori vabadusastet vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus arvesse võtta. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 märkis, ei oma niivõrd, kuivõrd asjaomaste disainilahenduste vahelised sarnasused puudutavad eespool punktis 67 kirjeldatud ühiseid omadusi, need sarnasused asjatundjale disainilahendusest jäävas üldmuljes tähtsust. Mida piiratum on vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus autori vabadus, seda väiksematest erinevustest võib piisata asjatundjale erineva üldmulje jätmiseks.
73 Teinud vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 20 kindlaks piirangud, mis autorit vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus piiravad, leidis apellatsioonikoda, et autori vabadus on käesoleval juhul „väga piiratud”, nagu on märgitud eespool punktis 68.
74 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 19 asjaomastest disainilahendustest asjatundjale jääva üldmulje hindamise osas ka seda, et asjatundja jätab automaatselt tähelepanuta elemendid, „mis on täiesti tavapärased ja kõikidel asjaomasesse tooteliiki kuuluvatel toodetel ühised” ning keskendub omadustele, „mis on meelevaldsed või mis erinevad üldnormist”.
75 Seejärel võrdles apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 21–24 asjaomaseid disainilahendusi, kirjeldades varasemat disainilahendust ja seejärel vaidlustatud disainilahendust ning jõudis selle põhjal järeldusele, et „ketaste kõrgendatud keskosa kontuurid on erinevad”. Apellatsioonikoda järeldas nimetatud otsuse punktis 24 sellest, et arvestades autori piiratud vabadust vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus, on profiili see erinevus piisav selleks, et asjatundjale jääb neist erinev üldmulje.
76 Tegemaks kindlaks, kas apellatsioonikoda võis autori vabadustaset vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus arvestades eksimata järeldada, et asjaomased disainilahendused jätavad asjatundjale erineva üldmulje, tuleb asjaomaseid disainilahendusi võrrelda seoses eespool punktis 72 täpsustatud kriteeriumidega, kontrollides nende disainilahenduste sarnasusi ja erinevusi.
77 Apellatsioonikoda märkis asjaomaste disainilahenduste vaheliste sarnasuste osas vaidlustatud otsuse punktis 22 kõigepealt, et mõlemad disainilahendused on peaaegu lamedad kettad. Samas tuleb arvestada, et asjaomase tooteliigi disainilahenduste ühe teatava omaduse põhjal, mis vaidlustatud disainilahenduse prioriteedikuupäeva seisuga on ühine, ei peaks asjatundja asjaomastest disainilahendustest jääva üldmulje alusel viimaseid sarnaseks, nagu märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 20.
78 Teiseks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22, et mõlemal asjaomasel disainilahendusel on väga ääre lähedal kontsentrilised ringid, jätmaks mulje, et ketta servad on ümaraks keeratud. Tuleb aga märkida, et asjaomaseid disainilahendusi saab kasutada ka metalltoodete puhul, mida hageja ja menetlusse astuja ei ole vaidlustanud. Kuna asjaomane toode on mõeldud eelkõige lastele, siis võib see ümaraks keeratud serv kujutada autori jaoks endast turvealisusnõuetega seotud piirangut, et juhul, kui toode on valmistatud metallist või ka plastist või papist, ei oleks sellel lõiketera. Seetõttu tuleb leida, et asjaomaste disainilahenduste sarnasus ühe teatava omaduse osas, mis võib tuleneda autorile seatud piirangust, ei tõmba asjatundja tähelepanu.
79 Kolmandaks on mõlemal asjaomasel disainilahendusel kontsentrilised ringid, mis asuvad ketta ääre ja keskkoha vahelise joone umbes esimesel kolmandikul. Apellatsioonikoda tõi vaidlustatud otsuse punktis 22 selle sarnasuse välja ning märkis, et selle ringiga soovitakse jätta muljet, et ketta keskosa on pisut kõrgendatud. Siiski tuleb märkida, et nimetatud keskosa võib piiritleda ka mõni teine kujund peale ringi. Selle kohta annab tunnistust vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotlus, mis on lisatud ühtlustamisameti poolt Üldkohtule edastatud toimikule ning millega nõutakse kolmes variandis esineva Hispaania disainilahenduse nr 157156 prioriteeti; asjaomast kõrgendatud keskosa piiritlevad nende variantide kohaselt ring, kolmnurk või kuusnurk. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka ühtlustamisameti poolt kohtuistungil esitatud argument, mille kohaselt ketta keskosa kuju peab olema lihtne, et see ei moonutaks kettale kantud pilti, kuna ka kolmnurkne, kuusnurkne, nelinurkne või ovaalne kuju ringi kuju asemel ei moonutaks pilti. Nimetatud järeldust ei sea kahtluse alla ka ühtlustamisameti argument, mille kohaselt peab selleks, et kõrgendatud keskosa oleks kumer, tegemist olema ringiga, kuna see võib olla ka näiteks ovaalne.
80 Neljandaks on asjaomased disainilahendused sarnased osas, milles ketaste ümaraks keeratud serv on ketta ääre ja keskosa vahele jääva vahepealse osaga võrreldes kõrgem.
81 Viiendaks on asjaomased disainilahendused sarnased selles osas, et kõrgendatud keskosa ning ketta ääre ja kõrgendatud osa vahele jääva vahepealse osa vastavad proportsioonid on sarnased.
82 Autorile esitatava konkreetse piirangu puudumisel puudutavad eespool punktides 79–81 nimetatud sarnasused elemente, mille osas on autoril vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus vabadus. Sellest tuleneb, et need tõmbavad asjatundja tähelepanu, seda enam, et käesoleval juhul on pealmised küljed asjatundjale kõige nähtavamad, nagu menetlusse astuja ise märkis.
83 Asjaomaste disainilahenduste erinevuste osas on vaidlustatud disainilahendusel, nagu märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23, pealtpoolt vaadates kaks kontsentrilist ringi varasema disainilahendusega võrreldes enam. Profiili osas erinevad kaks disainilahendust selle poolest, et vaidlustatud disainilahendus on kumeram. Siiski tuleb märkida, et kuna kumeruse aste on ketaste väikest sügavust arvestades väike, siis ei taju asjatundja seda kumerust eelkõige pealtpoolt vaadates kergesti, mida kinnitavad ka tegelikult turustatavad tooted, mis on lisatud ühtlustamisameti poolt Üldkohtule edastatud toimikule.
84 Arvestades eespool punktides 79–81 välja toodud sarnasusi, tuleb leida, et apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktis 23 (vt eespool punkt 83) välja toodud erinevused on selleks, et vaidlustatud disainilahendus jätaks asjatundjale varasemast disainilahendusest jääva üldmuljega võrreldes erineva üldmulje, ebapiisavad.
85 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tulenevalt järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses vääralt, et asjaomased disainilahendused jätavad asjatundjale erineva üldmulje ning et need on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d tähenduses vastuolus. Seega tehti vaidlustatud otsus kõnealust sätet rikkudes ning tuleb seetõttu tühistada, ilma et hageja viimast tühistamisnõude aluseks esitatud väidet oleks vaja kontrollida.
Kohtukulud
86 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikkel sätestab, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulude jaotamise.
87 Kuna ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on käesoleval juhul vaidluse kaotanud, tuleb Üldkohtu menetluses kantud kulud vastavalt hageja nõudele välja mõista ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
88 Lisaks on hageja taotlenud tema poolt ühtlustamisameti menetluses kantud kulude väljamõistmist ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt. Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt kodukorra artikli 136 lõikele 2 käsitletakse apellatsioonikoja menetluses poolte kantud vältimatuid kulusid hüvitatavate kuludena. Kuna ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb ka apellatsioonikoja menetluses kantud kulud vastavalt hageja nõudele välja mõista neilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 27. oktoobri 2006. aasta otsus (asi R 1001/2005-3).
2. Mõista Grupo Promer Mon Graphic, SA poolt Üldkohtu menetluses kantud kulud välja ühtlustamisametilt ja PepsiCo, Inc-ilt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
3. Mõista Grupo Promer Mon Graphic, SA poolt apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja ühtlustamisametilt ja PepsiCo, Inc-ilt, kes ühtlasi kannavad ise oma kulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. märtsil 2010 Luxembourgis.
Allkirjad