Liidetud kohtuasjad C‑581/10 ja C‑629/10

Emeka Nelson jt

versus

Deutsche Lufthansa AG

ja

TUI Travel plc jt

versus

Civil Aviation Authority

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Amtsgericht Köln ja High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court))

Õhutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Artiklid 5–7 – Montréali konventsioon – Artiklid 19 ja 29 – Õigus hüvitisele lennu hilinemise korral – Kooskõla

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 23. oktoober 2012

1.        Transport – Õhutransport – Määrus nr 261/2004 – Ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta – Õigus hüvitisele lennu tühistamise korral – Kohaldatavus pikaajalise hilinemise korral – Võrdse kohtlemise põhimõte

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 261/2004, põhjendus 3 ning artiklid 5, 6 ja 7)

2.        Transport – Õhutransport – Määrus nr 261/2004 – Ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta – Õigus hüvitisele lennu hilinemise korral – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 261/2004, artiklid 5–7)

3.        Transport – Õhutransport – Määrus nr 261/2004 – Ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta – Õigus hüvitisele lennu hilinemise korral – Vastuolu rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooniga – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 261/2004, artiklid 5–7; 1999. aasta Montréali konventsioon, artiklid 19, 22 ja 29)

4.        Transport – Õhutransport – Määrus nr 261/2004 – Ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta – Õigus hüvitisele lennu hilinemise korral – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine – Puudumine – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 261/2004, artiklid 5–7)

5.        Eelotsuse küsimused – Tõlgendamine – Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline mõju – Tagasiulatuv jõud – Euroopa Kohtu kehtestatav piirang – Õiguskindlus – Euroopa Kohtu kaalutlusõigus

(ELTL artikkel 267)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 30–38)

2.        Määruse nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, artikleid 5, 6 ja 7 tuleb tõlgendada selliselt, et hilinenud lendude reisijatel on õigus saada selle määruse alusel hüvitist, kui nad kaotavad nende lendude tõttu aega kolm või rohkem tundi, ehk kui nad jõuavad oma lõppsihtkohta kolm või rohkem tundi lennuettevõtja poolt esialgu kavandatust hiljem. Samas ei anna niisugune hilinemine reisijatele õigust saada hüvitist, kui lennuettevõtja on võimeline tõendama, et pikaajaline hilinemine on tingitud erakorralistest asjaoludest, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ehk asjaoludest, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt.

(vt punkt 40, resolutsiooni punkt 1)

3.        Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise Montréali konventsiooni artiklitest 19, 22 ja 29 ega ühestki teisest selle konventsiooni sättest ei tulene, et konventsiooni koostajad oleksid soovinud niisuguseid vedajaid kõigi teiste sekkumiste eest kaitsta, eriti selliste, mida ametiasutused võiksid silmas pidada, et ühetaoliselt ja viivitamatult hüvitada kahju, mis on tekkinud reisijate õhuveo hilinemisest tingitud ebamugavusest, ilma et reisijad peaksid kannatama ebamugavust, mis paratamatult kaasneb kahju hüvitamise hagide esitamisega kohtutes.

Määruse nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, artiklis 7 ette nähtud hüvitamismeede jääb Montréali konventsiooni kohaldamisalast välja. Lennu pikaajalise hilinemisega kaasneva ajakaotuse näol on nimelt tegemist ebamugavusega määruse nr 261/2004 tähenduses ning seda ei saa käsitada kui „hilinemisest tulenenud kahju” Montréali konventsiooni artikli 19 tähenduses ning niisiis jääb see nimetatud konventsiooni artikli 29 kohaldamisalast välja. Pealegi kannatavad ajakaotuse tõttu kõik hilinenud lendude reisijad ühtemoodi ning seetõttu on seda võimalik heastada standardiseeritud meetme abil, ilma et oleks vaja viia läbi iga asjaomase reisija individuaalse olukorra hindamist. Niisiis võib niisugust meedet kohaldada viivitamatult. Lisaks ei tarvitse esineda põhjuslikku seost ühest küljest tegeliku hilinemise ja teisest küljest ajakaotuse vahel, mida loetakse asjakohaseks määruse nr 261/2004 alusel hüvitise saamise õiguse seisukohalt, või selle hüvitise summa väljaarvutamise seisukohalt. Seetõttu osutub määrusest nr 261/2004 tulenev kohustus maksta pikaajaliselt hilinenud lendude reisijatele hüvitist Montréali konventsiooni artikliga 29 kooskõlas olevaks ja nimetatud artiklit täiendavaks, kuna see toimib varasemas faasis kui nimetatud artiklis ettenähtud kord.

(vt punktid 46–49, 52, 53, 55–57)

4.        Seoses määrusega nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, lennuettevõtjatele pandud kohustuste selgusega nõuab õiguskindluse üldpõhimõte, et õigussubjektid peavad saama üheselt teada oma õigused ja kohustused ning tegutseda sellest lähtuvalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades ei saa lennuettevõtjad aga väita, et määrusest nr 261/2004 tulenev kohustus maksta reisijatele lennu hilinemise korral hüvitist on viimati nimetatud põhimõttega vastuolus. Hilinenud lendude reisijatel ja lennuettevõtjatel olnud nimelt võimalik üheselt teada saada, millisel hetkel tekib vastavalt neist esimestel õigus nõuda hüvitist, ja millal teistel tekib kohustus seda hüvitist maksta, nii et selge ajalise piiri kehtestamine võimaldab ühtlasi vältida olukorda, kus siseriiklikud kohtud hindavad pikaajalise hilinemise mõistet erinevalt, mis võiks teatud juhtudel kaasa tuua õigusliku ebakindluse.

Samuti ei riku kohustus maksta reisijatele lennu hilinemisega tekitatud kahju eest hüvitist proportsionaalsuse põhimõtet. Tarbijate, sealhulgas ka lennureisijate kaitsmise eesmärgi olulisus võib õigustada isegi teatavate ettevõtjate arvestatavalt suuri negatiivseid majanduslikke tagajärgi. Lisaks, arvestades seda, et ajakaotus on pöördumatu, objektiivne ja hõlpsalt loendatav, on kõikidele seda ebamugavust kannatanud reisijatele kohese kindlasummalise hüvitise maksmises seisnev meede iseäranis sobiv. Pealegi puudutab hüvitise maksmise kohustus üksnes pikaajalisi hilinemisi ja hüvitise summat võib vähendada 50%, kui hilinemine jääb alla nelja tunni. Viimaseks, lennuettevõtjad ei ole kohustatud maksma hüvitist, kui nad on võimelised tõendama, et tühistamine või pikaajaline hilinemine on tingitud erakorralistest asjaoludest, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt. Lisaks võib lennuettevõtja taotleda hüvitist hilinemise põhjustanud mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt.

(vt punktid 66–68, 75, 77–81)

5.        Euroopa Kohus võib vaid erandjuhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Selles kontekstis peab Euroopa Kohus siiski määratlema ühe ajahetke, millest alates jõustub tõlgendus, mille ta liidu õiguse sättele andis. Niisuguse tõlgenduse ajalise mõju piiramine võib toimuda ainult samas kohtuotsuses, milles otsustatakse taotletud tõlgenduse üle. See põhimõte tagab liikmesriikide ja teiste õigussubjektide võrdse kohtlemise liidu õiguses ning täidab samas õiguskindluse põhimõttest tulenevad nõuded. Kui Euroopa Kohtu antud tõlgendus langeb kokku tõlgendusega, mis on antud varasemas kohtuotsuses, mille ajalist mõju ei piiratud, siis ei ole tarvis rahuldada ka hilisemas kohtuasjas esitatud ajalise mõju piiramise taotlust.

(vt punktid 89–91, 93 ja 94)