KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 13. detsembril 2012(1)
Kohtuasi C‑627/10
Euroopa Komisjon
versus
Sloveenia Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiiv 91/440/EMÜ – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 2001/14/EÜ – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine – Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõige 2 – Infrastruktuuriettevõtja – Niisuguse infrastruktuuriettevõtja osalemine sõiduplaanide koostamises, kes on ise raudtee-ettevõtja – Liikluse juhtimine – Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2−5 – Niisuguste meetmete puudumine, mis õhutaksid infrastruktuuriettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset – Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 – Kulud, mis rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad – Tasud, mida võetakse minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest – Liikluse muude süsteemide eest võetavate tasude arvessevõtmine – Direktiivi 2001/14 artikkel 11 – Niisuguse toimivusskeemi puudumine, mis õhutaks raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjat häireid vähendama ja infrastruktuuri majandamist parandama
I. Sissejuhatus
1. Selle liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Sloveenia Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440/EMÜ(2), mida on muudetud direktiiviga 2001/12/EÜ(3), (edaspidi „direktiiv 91/440”) artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14/EÜ(4) artikli 14 lõike 2, artikli 6 lõigete 2−5, artikli 7 lõike 3 ja artikli 11 kohaselt.(5) Sloveenia Vabariik palub jätta komisjoni hagi rahuldamata.
2. Praegune kohtuasi algatati hagi alusel, mis on üks mitmest liikmesriigi kohustuste rikkumise hagist(6), mille komisjon on 2010. ja 2011. aastal esitanud ning mis käsitlevad direktiivide 91/440 ja 2001/14 liikmesriikidepoolset kohaldamist, mille peamine eesmärk on kindlustada raudtee-ettevõtjatele aus ja mittediskrimineeriv juurdepääs infrastruktuurile, st raudteevõrgule. Niisuguseid hagisid ei ole varem esitatud, sest esimest korda saab Euroopa Kohus võimaluse võtta seisukoht raudteede liberaliseerimise kohta Euroopa Liidus ning eelkõige tõlgendada seda, mida nimetatakse kokkuleppeliselt „esimeseks raudteepaketiks”.
3. Ma esitasin 6. septembril 2012 juba oma ettepanekud kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, ning eespool viidatud kohtuasjades komisjon vs. Ungari, komisjon vs. Hispaania, komisjon vs. Austria ja komisjon vs. Saksamaa. Lisaks käesolevale ettepanekule esitan täna ettepanekud kohtuasjades komisjon vs. Poola, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, komisjon vs. Prantsusmaa ja komisjon vs. Luksemburg. Kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab etteheiteid, mis on analoogsed nendega, mida ma analüüsisin juba oma eespool viidatud ettepanekutes, piirdun viitamisega nende ettepanekute asjassepuutuvatele punktidele, kordamata siiski täies ulatuses nendes esitatud argumente.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 91/440
4. Direktiivi 91/440/EMÜ artikli 6 lõikes 3 on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et II lisas loetletud olulisimad ülesanded, millega määratletakse infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, antakse organitele või äriühingutele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta. Sõltumata organisatsioonilistest struktuuridest tuleb tõendada, et see eesmärk on saavutatud.
Liikmesriigid võivad siiski määrata raudtee-ettevõtjatele või muudele organitele maksude kogumise ja vastutuse raudteeinfrastruktuuri majandamise, näiteks investeeringute, hoolduse ja rahastamise eest.”
5. Direktiivi 91/440 II lisas on toodud artikli 6 lõikes 3 osundatud olulisimate ülesannete loetelu:
„[...]
– otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine,
– otsuste tegemine seoses infrastruktuuri kasutusmaksuga,
– [...]”.
2. Direktiiv 2001/14
6. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigetes 2−5 on nähtud ette:
„2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.
3. Liikmesriigid tagavad lõike 2 sätte täitmise kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelise vähemalt kolmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
4. Lepingulise suhte olemasolu korral lepitakse lepingutingimustes ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rahastamiseks kokkulepitud maksete struktuuris eelnevalt kokku ning need kehtivad kogu lepingutähtaja.
5. Välja töötatakse kulude jaotamise meetod. Liikmesriigid võivad nõuda eelnevat heakskiitu. Kõnealust meetodit võib vajaduse korral ajakohastada vastavalt headele rahvusvahelistele tavadele.”
7. Direktiivi artikli 7 lõige 3 sätestab:
„Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8 kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.”
8. Direktiivi 2001/14/EÜ artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:
„Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime. Maksustamissüsteemi osas võetakse arvesse raudtee-ettevõtjate poolt saavutatud tootlikkuse kasvu.
Tasumäärade suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning turu jaoks vastuvõetava osa tootlusest.”
9. Direktiivi artikli 11 lõige 1 näeb ette:
„Infrastruktuuri maksustamise skeemide puhul ergutatakse raudtee-ettevõtjaid ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat toimivusskeemi abil minimeerima häireid ning parandama raudteevõrgu toimivust. Skeem võib hõlmata sanktsioone võrgu toimivust häirivate tegude eest, hüvitisi ettevõtjatele, kes häiretest kahju saavad, ning preemiaid kavandatust parema toimivuse eest.”
10. Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõige 2 sätestab:
„Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu, teostab lõikes 1 nimetatud ja käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu jaotamisorgan.”
B. Sloveenia õigusnormid
1. Raudteetranspordi seadus
11. Zakon o železniškem prometu(7) (raudteetranspordi seadus) paragrahvis 21 on sätestatud:
„1. Käesolevas paragrahvis osundatud ülesannete täitmiseks loob valitsus riikliku raudteeveoagentuuri [edaspidi „riiklik raudteeveoagentuur” või „agentuur”].
[...]
3. Agentuur täidab oma ülesandeid nii, et tagab mittediskrimineeriva juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile, sealhulgas järgmisi ülesandeid:
– rongiliinide eraldamine;
[...]
– võrgu sõiduplaani kehtestamine.”
12. Selle seaduse paragrahv 11 sätestab:
„1. Riikliku raudteeinfrastruktuuri hooldamine ja raudteetranspordi korraldamine selles infrastruktuuris on avaliku teenuse kohustused.
2. Infrastruktuuriettevõtja täidab eelmises lõikes nimetatud avaliku teenuse kohustusi vastavalt avaliku teenuse lepingule.
[...]
4. Raudteetranspordi reguleerimine riigi raudteeinfrastruktuuris hõlmab peamiselt järgmisi ülesandeid:
– rongiliikluse korraldamine;
– sõiduplaanide koostamine ja kohaldamine;
– [...]”.
2. Dekreet rongiliinide eraldamise ja riigi raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasude kohta
13. 18. aprilli 2008. aasta Uredba o dodeljevanju vlakovnih poti in uporabnini na javni železniški infrastrukturi(8) (dekreet rongiliinide eraldamise ja riigi raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasude kohta) paragrahvis 9 on sätestatud:
„1. Agentuur, infrastruktuuriettevõtja ja taotleja järgivad rongiliinide rajamise ja eraldamise menetluses järgmisi tähtaegu ja põhimõtteid:
[...]
– infrastruktuuriettevõtja koostab uue sõiduplaani projekti ja uued sõiduplaanid hiljemalt viis kuud enne uue sõiduplaani kehtima hakkamist ja edastab need agentuurile;
– selle projekti koostamisel konsulteerib infrastruktuuriettevõtja kõikide asjaomaste poolte ja kõikide nendega, kes soovivad kommenteerida seda, kuidas võib sõiduplaan mõjutada nende suutlikkust osutada raudteeveoteenuseid selle sõiduplaani kehtivusajal;
– agentuur saadab uue sõiduplaani projekti taotlejatele, kes palusid eraldada endale rongiliin, ja teistele asjaomastele pooltele, kes soovivad kommenteerida seda, kuidas võib sõiduplaan mõjutada nende suutlikkust osutada raudteeveoteenuseid selle sõiduplaani kehtivusajal, ning annab neile ühekuulise tähtaja võimalike kommentaaride esitamiseks.”
14. Selle dekreedi paragrahvi 20 lõigetes 2 ja 5 on nähtud ette:
„2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist. Selleks nähakse agentuuri ja infrastruktuuriettevõtja vahel sõlmitavas kolmeaastases lepingus ette, et üht osa infrastruktuuriettevõtja muust majandustegevusest saadavast kasumist eelmise lõike tähenduses ei võeta tasude arvutamisel arvesse, vaid jäetakse ergutusmeetmena infrastruktuuriettevõtjale.
[...]
5. Tasude arvutamise meetodi puhul võetakse arvesse ka kõiki andmeid maksustamiskeemi kohta ja piisavat teavet paragrahvides 23 ja 24 osundatud teenuste hindade kohta, kui neid pakub ainult üks teenuseosutaja. Meetodi puhul ei võeta arvesse mitte üksnes teavet kehtiva maksustamisskeemi kohta, vaid ka viiteid sellele, et kolmel järgmisel aastal võidakse tasusid muuta. Samuti võetakse selle puhul arvesse meetmeid, millega raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjat õhutatakse minimeerima häireid ja parandama infrastruktuuri majandamist.
Skeem võib hõlmata sanktsioone võrgu toimivust häirivate tegude eest, hüvitisi ettevõtjatele, kes häirete tõttu kahju kannavad, ning preemiaid kavandatust parema toimivuse eest.”
15. Sama dekreedi paragrahv 21 näeb ette:
„1. Agentuur järgib seaduses tasude summa kindlaksmääramiseks ette nähtud kriteeriume.
2. Eelmises lõikes osundatud kriteeriumide hindamisel võtab agentuur arvesse konkreetse rongiliigi käitamise kulusid, millest annavad eelkõige tunnistust teede ja rongi liikumisega seotud infrastruktuuride hooldamise kulud ning raudteetranspordi juhtimise kulud.
3. Agentuur veendub, et kõikidelt samalaadses turuosas sama laadi teenuseid osutavatelt raudtee-ettevõtjatelt võetakse objektiivselt samaväärseid ja mittediskrimineerivaid tasusid.”
III. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
16. Komisjon saatis 10. mail 2007 Sloveenia ametiasutustele küsimustiku, et kontrollida, kas Sloveenia Vabariik on üle võtnud esimesse raudteepaketti kuuluvad direktiivid. Need ametiasutused vastasid 11. juulil 2007. 21. novembri 2007. aasta kirjas palus komisjon Sloveenia Vabariigilt täiendavat teavet ning viimane vastas 16. jaanuari 2008. aasta kirjaga.
17. Komisjon saatis 26. juunil 2008 Sloveenia Vabariigile märgukirja, milles teatas, et komisjonile edastatud teabe põhjal ei ole esimene raudteepakett Sloveenia siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võetud, mis puudutab infrastruktuuriettevõtja sõltumatust olulisimate ülesannete täitmisel, tasude kehtestamist raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ja raudteejärelevalve organit.
18. Sloveenia Vabariik vastas märgukirjale 22. augustil 2008. Seejärel edastas ta komisjonile 16. märtsi ja 8. juuli 2009. aasta kirjadega täiendava teabe.
19. Et Sloveenia Vabariik ei olnud võtnud meetmeid, mis olid vajalikud esimesse raudteepaketti kuuluvate direktiivide nõuetekohaseks ülevõtmiseks, esitas komisjon sellele liikmesriigile 9. oktoobril 2009 põhjendatud arvamuse.
20. Sloveenia Vabariik märkis 8. detsembri 2009. aasta kirjas, et on võtnud rikkumised, mida põhjendatud arvamuses talle ette heidetakse, teatavaks ning soovib need lõpetada. Oma 8. märtsi 2010. aasta vastuses põhjendatud arvamusele kordas Sloveenia Vabariik igas mõttes kaalutlusi, mis ta oli esitanud oma 8. detsembri 2009. aasta kirjas.
21. Komisjon esitas 29. detsembril 2010 käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.
22. Euroopa Kohtu presidendi 14. juuni 2011. aasta määrusega lubati Tšehhi Vabariigil ja Hispaania Kuningriigil astuda menetlusse Sloveenia Vabariigi nõuete toetuseks.
23. 20. septembril 2012 toimunud kohtuistungil olid esindatud komisjon, Sloveenia Vabariik, Tšehhi Vabariik ja Hispaania Kuningriik.
IV. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi analüüs
A. Esimene etteheide, mille kohaselt ei ole infrastruktuuriettevõtja olulisimate ülesannete täitmisel piisavalt sõltumatu
1. Poolte argumendid
24. Komisjon väidab, et Sloveenia Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440 artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14 artikli 14 lõike 2 kohaselt, sest infrastruktuuriettevõtja, kes osutab ise raudteeveoteenuseid, aitab esiteks kaasa sõiduplaani koostamisele ja teiseks reguleerib rongiliiklust ning osaleb seega ülesandes, milleks on otsuste tegemine rongiliinide eraldamise või infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise kohta.
25. Komisjon väidab selles osas, et kui raudteetranspordi seaduse paragrahviga 21 usaldatakse rongiliinide eraldamise ülesanded raudteetranspordi agentuurile, on infrastruktuuriettevõtja, st Sloveenia raudteede ettevõtja, kaasatud otsuste tegemisse rongiliinide eraldamise või infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise kohta selle seaduse paragrahvi 11 lõike 4 tähenduses.
26. Komisjon märgib lisaks, et Sloveenia raudteede ettevõtja osaleb sõiduplaani koostamises edasi, sest 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvis 9 on nähtud ette, et infrastruktuuriettevõtja koostab uue sõiduplaani projekti ja konsulteerib selle osas asjaomaste pooltega enne selle edastamist agentuurile, kes saadab uue sõiduplaani projekti taotlejatele ning teeb seejärel oma lõpliku jaotamisotsuse.
27. Komisjon väidab lisaks, et infrastruktuuriettevõtja ülesanne on ka rongiliikluse reguleerimine, sest raudteetranspordi seaduse paragrahvi 11 lõikes 4 on sätestatud, et rongiliikluse korraldamine on osa raudteeliikluse korraldamisest riigi raudteeinfrastruktuuris.
28. Sloveenia Vabariik väidab omakorda, et komisjoni väited on alusetud. Ta kinnitab eelkõige, et Zakon o spremembah in dopolnitvah Zakona o železniškem prometu(9) (raudteetranspordi seadust muutev seadus) (edaspidi „27. detsembri 2010. aasta seadus”) paragrahvis 3 on kogu sõiduplaanide koostamise pädevus taas antud infrastruktuuriettevõtjale ning et see pädevus anti täielikult üle raudteetranspordi agentuurile.
29. Sloveenia Vabariik väidab lisaks, et rongiliikluse korraldamist direktiivi 91/440 II lisas loetletud „olulisimate ülesannete” hulgas ei ole. Liikmesriik väidab, et sõiduplaanid kehtestab raudteetranspordi agentuur ning infrastruktuuriettevõtja ainult kontrollib liikluse korraldajana tegelikku kinnipidamist plaanist ja seda tehes saab ta ainult andmeid, mida võivad saada ka teised raudtee-ettevõtjad, tutvudes võrgu sõiduplaanidega.
2. Esimese etteheite analüüs
30. Sloveenia Vabariik vaidlustab komisjoni esimese etteheite esimese osa, tuginedes õigus‑ ja haldusnormidele, mis kehtestati pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist, s.o 27. detsembri 2010. aasta seadusele ja Sloveenia raudteede ettevõtja seadusele(10). Liikmesriik täpsustas kohtuistungil, et raudteetranspordi seaduse muutmisel 2007. aastal oli rongiliinide eraldamise ülesanne juba üle antud sõltumatule agentuurile, kuid võrgu sõiduplaanide koostamine anti sellele agentuurile üle alles siis, kui 2011. aastal võeti vastu täiendav dekreet.
31. Selles osas piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning hiljem aset leidnud muutusi Euroopa Kohus arvestada ei saa.(11) Esimese etteheite esimese osa analüüsimisel on seega asjakohased õigusnormid, mis kehtisid 9. oktoobri 2009. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul.
32. Sloveenias usaldati ajaloolisele ettevõtjale olulisimaid ülesandeid täitva sõltumatu organi järelevalve all läbilaskevõimsuse jaotamise ja individuaalsete rongiliinide eraldamise ülesanne,(12) mis seisneb „uue sõiduplaani projekti ja uute sõiduplaanide” väljatöötamises Sloveenia Vabariigile.(13)
33. Direktiivi 91/440 artikli 6 lõike 3 kohaselt võib II lisas loetletud olulisimad ülesanded „[anda ainult] organitele või äriühingutele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta”. Selles II lisas on nimetatud „otsuste tegemi[st] seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine”. Direktiivi tekstist ilmneb seega, et „kasutatavuse määratlemine ja hindamine” kuuluvad läbilaskevõimsuse jaotamise ja rongiliinide eraldamise olulisimat ülesannet täitva organi volituste hulka.
34. Seepärast arvan. et raudtee-ettevõtjatest sõltumatu infrastruktuuriettevõtja, isegi jaotamisorgan, ei tohi usaldada niisugusele ettevõtjale kõiki ettevalmistavaid töid, mis eelnevad otsuse tegemisele. Asjaolust, et Sloveenia raudteede ettevõtja tegutseb vastavalt raudteetranspordi agentuuri huvides, kellele kuulub kogu pädevus kehtestada sõiduplaan ja eraldada individuaalseid rongiliine, ei piisa, et tagada selle süsteemi vastavus liidu õiguses sätestatud nõuetele.
35. Faktiliselt haldab raudteeinfrastruktuuri ajalooline ettevõtja, Sloveenia raudteede ettevõtja. Loodi küll uus organ, nimelt raudteetranspordi agentuur, kellele tehti ülesandeks läbilaskevõimsuse jaotamine ja individuaalsete rongiliinide eraldamine. 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvist 9 ilmneb aga, et uue sõiduplaani projekti ja uued sõiduplaanid koostab ning edastab agentuurile infrastruktuuriettevõtja, st Sloveenia raudteede ettevõtja. Selle projekti koostamisel peab infrastruktuuriettevõtja läbi viima konsultatsioonid asjaomaste poolte ja kõigi nendega, kes soovivad esitada kommentaare.
36. Meenutan ka, et direktiivi 2001/14 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et kui infrastruktuuriettevõtja ei ole raudtee-ettevõtjast sõltumatu – nagu Sloveenias – usaldatakse infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ülesanne jaotamisorganile, mis on õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu. Komisjon märgib selles osas õigesti, et Sloveenia raudteede ettevõtja osaleb edasi sõiduplaani koostamises ja seega rongiliinide eraldamise või infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise olulisima ülesande täitmises.
37. Minu arvates peab läbilaskevõimsuse jaotamise ja rongiliinide eraldamise olulisimat ülesannet täitev organ juhtima kogu jaotamisprotsessi. Liikmesriigi rikkumine on seega aset leidnud, sest infrastruktuuriettevõtja, kes on raudtee-ettevõtja, on kaasatud ühe olulisima ülesande täitmisesse.
38. Komisjoni esimese etteheite teine osa seisneb selles, et Sloveenias tagab infrastruktuuriettevõtja, kes osutab ise raudteeveoteenuseid, rongiliikluse korraldamise.
39. Märgin kohe, et see osa on sisuliselt identne esimese etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari (vt minu ettepaneku punktid 49−70). Seepärast tuleb viidata selles kohtuasjas esitatud ettepanekus toodud õiguslikule arutluskäigule. Sloveenia õigusnormide elluviimine erineb siiski Ungaris valitsevast olukorrast. Analüüsides küsimust, kas etteheide on põhjendatud või mitte, tuleb seega võtta arvesse Sloveenias valitsevat konkreetset olukorda.
40. Sloveenia Vabariik väidab, et rongiliikluse korraldamist direktiivi 91/440 II lisas loetletud „olulisimate ülesannete” hulgas ei ole. Niisugusele järeldusele jõudsin ka mina oma ettepanekus, mille esitasin eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari.
41. Tundub, et kohtuistungil nõustus komisjon selle analüüsiga. Ta kinnitab siiski, et Sloveenias eraldatakse rongiliine liikluse korraldamise raames. Komisjon viitas oma repliigis Sloveenia Vabariigi võrgukavale, et põhjendada oma seisukohta, mille kohaselt võib liiklushäirete korral vajaliku rongiliini eraldada ainult infrastruktuuriettevõtja. Võrgukavas on nähtud ette, et vajaduse korral või kui infrastruktuurid on ajutiselt kasutuskõlbmatud, võib infrastruktuuriettevõtja ajutiselt keelduda eraldatud rongiliinide kohaldamisest nii kaua, kui on vaja süsteemi taastamiseks. Lisaks on infrastruktuuriettevõtjal erakorralistel asjaoludel, mis toovad kaasa kõrvalekalde eraldatud rongiliinidest, õigus eelneva konsulteerimise raames raudtee-ettevõtjaga kohandada rongiliine nii, et tagatakse parimal viisil algselt kindlaks määratud rongiühendused. Sloveenia Vabariik ei ole neid väiteid ümber lükanud.
42. Hagiavalduses kinnitas komisjon siiski, et rongiliikluse korraldamine tuleb usaldada organile, mis ise raudteeveoteenuseid ei osuta, mainimata kuidagi rongiliinide kaotamist või ümberjaotamist liiklushäirete korral.
43. Ma järeldan sellest, et repliigis laiendas komisjon hagiavalduse eset või vähemalt esitas uue asjaolu väidetava rikkumise põhjendamiseks, sest seal käsitleb ta liikluse korraldamist liiklushäirete korral. Osas, milles komisjoni hagi põhineb sellel arutluskäigul, tuleb see seega tunnistada vastuvõetamatuks. Etteheite põhjendusi, mis käsitlevad hagiavalduses kirjeldatud liikluskorralduse viisi, tuleb aga pidada põhjendamatuks põhjustel, mis ma esitasin oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari.
44. Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et põhjendused, mis on seotud infrastruktuuriettevõtja volitustega liiklushäirete korral, on vastuvõetavad, siis ma meenutan, et oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari jõudsin ma järeldusele, et mittesõltumatule infrastruktuuriettevõtjale, kelle ülesanne on raudteeliikluse korraldamine, võib anda õiguse kaotada liiklushäirete korral rongiliine, kuid nende ümberjaotamist tuleb vaadelda nii, et see kuulub olulisimate ülesannete hulka, mida võib täita ainult sõltumatu infrastruktuuriettevõtja või jaotamisorgan.
45. Sloveenias võib mittesõltumatu infrastruktuuriettevõtja erinevalt Ungarist otsustada plaanist kõrvalekaldunud rongiliine kohandada. Etteheite teist osa tuleks siis, kui see oleks vastuvõetav, seega pidada põhjendatuks, sest see käsitleb mittesõltumatu infrastruktuuriettevõtja võimalust teha liiklushäirete korral rongiliinide ümberjaotamise otsus.
46. Nendel põhjustel teen ettepaneku, et komisjoni esimese etteheite esimene osa tunnistataks põhjendatuks osas, milles see seisneb selles, et mittesõltumatu infrastruktuuriettevõtja osaleb rongiliinide eraldamises. Esimese etteheite teine osa tuleb tunnistada osaliselt põhjendamatuks ja osaliselt vastuvõetamatuks, sest see käsitleb infrastruktuuriettevõtjapoolset liikluse korraldamist. Kui seda teist osa tuleks aga pidada tervikuna vastuvõetavaks, on see põhjendatud osas, milles see käsitleb mittesõltumatu infrastruktuuriettevõtja võimalust teha liiklushäirete korral rongiliinide ümberjaotamise otsus.
B. Teine etteheide, mille kohaselt puudub ergutussüsteem
1. Poolte argumendid
47. Komisjon väidab, et kuna Sloveenia Vabariik ei näinud ette süsteeme, mis õhutaksid infrastruktuuriettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset, on ta rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigete 2−5 kohaselt.
48. Sloveenia Vabariik väidab, et 27. detsembri 2010. aasta seaduse paragrahvis 10 on nähtud ette, et infrastruktuuriettevõtjat õhutatakse ergutusmeetmetega vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja tasu taset.
2. Teise etteheite analüüs
49. Märgin kohe, et eespool esitatud põhjustel on Sloveenia Vabariigi kaitseargumendid tulemusetud, sest need põhinevad 27. detsembri 2010. aasta seadusega seadustes tehtud muudatustel. Etteheite põhjendatust tuleb aga analüüsida, lähtudes 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 20 lõikest 2.
50. Lisaks märgin, et komisjoni teine etteheide, mille kohaselt puudusid ergutusmeetmed, mis õhutanuks vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset, on sisuliselt identne kolmanda etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Poola (vt minu ettepaneku punktid 74−84), teise etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tšehhi Vabariik (vt minu ettepaneku punktid 47−55), kolmanda etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa (vt minu ettepaneku punktid 93−104) ja teise etteheite teise osaga eespool viidatud kohtuasjas C‑625/10: komisjon vs. Prantsusmaa (vt minu ettepaneku punktid 63−69).
51. Seetõttu tuleb viidata nendes kohtuasjades esitatud ettepanekutes toodud õiguslikule arutluskäigule. Sloveenia õigusnormidel ja nende kohaldamisel on siiski eripärasid võrreldes nendes liikmesriikides valitsevate olukordadega. Analüüsides küsimust, kas etteheide on põhjendatud või mitte, tuleb seega võtta arvesse Sloveenias valitsevat konkreetset olukorda.
52. Komisjon märkis õigesti, et 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 20 lõikes 2 on piirdutud sellega, et on ära toodud direktiivi 2001/14 artikli 6 lõigete 2 ja 3 sõnastus. Kuigi Sloveenia õigusnormidega on antud ametiasutustele õigus võtta liidu seadusandja ette nähtud meetmed, et õhutada infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset, ei olnud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul siiski ette nähtud mingit mitmeaastast lepingut ega niisugust tüüpi õigusnormi, nagu on osundatud direktiivi artikli 6 lõikes 3. Selle direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud ergutusmeetmete puudumisel ei ole seega ühtegi õigusnormi ega meedet, mis tagaks selle artikli lõigete 4 ja 5 ülevõtmise.
53. Nendel põhjustel tuleb komisjoni teist etteheidet pidada põhjendatuks.
C. Kolmas etteheide, mille kohaselt puudub toimivusskeem
1. Poolte argumendid
54. Komisjon väidab, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole kehtestanud toimivusskeemi, mis õhutanuks raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjat vähendama häireid ja parandama infrastruktuuri majandamist, on ta rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 11 kohaselt.
55. Sloveenia Vabariik väidab vastu, et direktiivi 2001/14 artikkel 11 võeti siseriiklikesse õigusaktidesse üle 27. detsembri 2010. aasta seadusega, millega raudteetranspordi seaduse paragrahvile 15d lisati kaks uut lõiget, mis annavad õigusliku aluse, et võtta vastu õigusnorm, mis võimaldab hiljem kehtestada toimivusskeemi.
2. Kolmanda etteheite analüüs
56. Taas tuleb märkida, et käesoleva ettepaneku punktis 49 kirjeldatud põhjustel on Sloveenia Vabariigi kaitseargumendid tulemusetud, sest need põhinevad 27. detsembri 2010. aasta seadusega seadustes tehtud muudatustel. Etteheite põhjendatust tuleb seega analüüsida, lähtudes ainuüksi 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 20 lõike 5 sätetest.
57. Tuleb meenutada, et komisjoni kolmas etteheide, mille kohaselt ei võetud meetmeid, mis õhutaksid raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjat minimeerima häireid ja parandama raudteevõrgu toimivust „toimivusskeemi” abil, on sisuliselt identne teise etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Hispaania (vt minu ettepaneku punktid 67−72), neljanda etteheitega eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tšehhi Vabariik (vt minu ettepaneku punktid 90−93) ja teise etteheite esimese osaga eespool viidatud kohtuasjas C‑625/10: komisjon vs. Prantsusmaa (vt minu ettepaneku punktid 61 ja 62).
58. Seetõttu tuleb viidata nendes kohtuasjades esitatud ettepanekutes toodud õiguslikule arutluskäigule. Sloveenia õigusnormidel ja nende kohaldamisel on siiski eripärasid võrreldes nendes liikmesriikides valitsevate olukordadega. Analüüsides küsimust, kas etteheide on põhjendatud või mitte, tuleb seega võtta arvesse Sloveenias valitsevat konkreetset olukorda.
59. Komisjon märkis õigesti, et 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 20 lõikes 5 on piirdutud sellega, et on ära toodud direktiivi 2001/14 artikli 11 sõnastus. Kuigi Sloveenia õigusnormidega anti juba alates 2009. aasta detsembrikuust ametiasutustele õigus võtta liidu seadusandja ette nähtud meetmeid, et määrata kindlaks ja kehtestada toimivusskeem selle direktiivi artikli 11 tähenduses, ei olnud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul siiski võetud mingit konkreetset meedet ega kehtestatud konkreetset õigusnormi, mis selle õiguse ellu viiks.
60. Nendel põhjustel tuleb komisjoni kolmandat etteheidet pidada põhjendatuks.
D. Neljas etteheide, mille kohaselt ei võetud minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetavate tasude arvutamise meetodi puhul arvesse üksnes kulusid, mis rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad
1. Poolte argumendid
61. Komisjon väidab, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole näinud ette minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetavate tasude arvutamise meetodit, mille puhul võetaks arvesse üksnes kulusid, mis rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, on ta rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 kohaselt.
62. Komisjon heidab Sloveenia Vabariigile ka ette, et ta on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 8 lõike 1 kohaselt, sest ta ei ole näinud oma õigusaktides ette kriteeriume, mille põhjal oleks võimalik kontrollida, kas kõik turusegmendid suudavad taluda lisatasusid, mille eesmärk on saada täielikult tagasi infrastruktuuriettevõtja kõik kulud.
63. Sloveenia Vabariik väidab omakorda, et 27. detsembri 2010. aasta seadusega täiendati raudteetranspordi seaduse paragrahvi 15d lõiget 3 sättega, mille kohaselt on minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu summa võrdne kuludega, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad. Lisaks on muutmisel rongiliinide eraldamist ja riigi raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasusid käsitlev määrus ja sellesse on kavas lisada säte, mis käsitleb viisi, kuidas tuleks kontrollida, kas turusegmendid suudavad taluda lisatasusid, mille eesmärk on saada täielikult tagasi kõik infrastruktuuriettevõtja kulud.
2. Neljanda etteheite analüüs
64. Märgin kohe, et käesoleva ettepaneku punktis 49 kirjeldatud põhjustel on Sloveenia Vabariigi kaitseargumendid tulemusetud, sest need põhinevad 27. detsembri 2010. aasta seadusega seadustes tehtud muudatustel. Nii on ka teise õigusaktiga, millele Sloveenia ametiasutused tuginevad, st rongiliinide eraldamist ja riikliku raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasusid käsitleva määrusega(14). Etteheidet tuleb seega analüüsida, lähtudes ainult 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 21 lõikest 2.
65. Kõigepealt meenutan, et ma analüüsisin mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, tõlgendust oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tšehhi Vabariik (vt minu ettepaneku punkt 66 jj), mille ma esitan samal ajal käesoleva ettepanekuga. Kordamise vältimiseks viitan seega analüüsile, mis on toodud viidatud ettepanekus.(15)
66. Mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, tõlgenduse osas soovitasin Euroopa Kohtul viimati viidatud ettepanekus asuda seisukohale, et kuna esiteks on direktiiv 2001/14 ebatäpne ning teiseks ei ole seda mõistet täpselt määratletud ega ole olemas liidu õigusnormi, milles oleks täpselt loetletud kulud, mis selle mõiste alla ei kuulu, on liikmesriikidel kõnesoleva mõiste ülevõtmisel ja kohaldamisel teatav majanduslik kaalutlusruum. Seepärast tuleb märkida, et kuigi mulle tundub, et ei ole võimalik ammendavas loetelus määratleda, mis kuulub mõistesse „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”, võivad liikmesriigid teatavatel juhtudel sellegipoolest hõlmata kulusid, mis ületavad ilmselgelt direktiivis 2001/14 kasutatud mõiste piire. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tuleb seega selgeks teha, kas liikmesriigi õigusnormid võimaldavad võtta arvutamisel arvesse tasusid, mida võeti minimaalse teenustepaketi ja raudteeinfrastruktuurile võrgu kaudu ligipääsemise eest ning mis ilmselgelt ei kaasne otseselt kõnealuse rongiliikluse korraldamisega.
67. Ma arvan, et 18. aprilli 2008. aasta dekreedi paragrahvi 21 lõige 2 üksi võimaldab Sloveenia ametiasutustel luua tasude kehtestamise raamistiku, mis vastab direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
68. Kuni 27. detsembri 2010. aasta seaduse jõustumiseni võimaldas raudteetranspordi seaduse paragrahvi 15d lõige 2 arvutada infrastruktuuri kasutustasu kriteeriumi põhjal, mida nimetatakse „transpordi infrastruktuuri tasu teistes alasüsteemides, eelkõige maanteetranspordis”.(16) Kuigi liikmesriik vaidlustab selle kriteeriumi kasutamise, võimaldasid tema õigusaktid sellegipoolest arvesse võtta niisuguseid kulusid, millega rikuti direktiivi 2001/14 asjakohaseid sätteid.
69. Mulle näib, et sellest piisab, et nõustuda komisjoni neljanda etteheitega, vaatamata segadusele, mis iseloomustab poolte mõttevahetust selle etteheite raames.
V. Kohtukulud
70. Kodukorra artikli 138 lõike 2 kohaselt(17) jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna mitu nii komisjoni kui ka Sloveenia Vabariigi nõuet on jäetud rahuldamata, teen ettepaneku, et kumbki pool kannaks ise oma kohtukulud.
71. Kodukorra artikli 140 lõike 1 esimese lõigu alusel kannavad Tšehhi Vabariik ja Hispaania Kuningriik, kes taotlesid luba astuda menetlusse, ise oma kohtukulud.
VI. Ettepanek
72. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Sloveenia Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on järgmiste õigusnormide kohaselt:
– nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiviga 2001/12/EÜ, artikli 6 lõige 3 ja II lisa ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta artikli 14 lõige 2, sest infrastruktuuriettevõtja, kes osutab ise raudteeveoteenuseid, aitab kaasa sõiduplaani koostamisele ja osaleb seega ülesandes, milleks on otsuste tegemine rongiliinide eraldamise või infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise kohta;
– direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2−5, sest ta ei ole näinud ette meetmeid, mis õhutaksid infrastruktuuriettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasude taset;
– direktiivi 2001/14 artikkel 11, sest ta ei ole kehtestanud toimivusskeemi, mis õhutaks raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjat vähendama häireid ja parandama infrastruktuuri majandamist;
– direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3, sest Sloveenia õigusaktid võimaldasid võtta minimaalse teenustepaketi ja teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest võetavate tasude arvutamisel arvesse transpordi infrastruktuuri tasu teistes alasüsteemides, eelkõige maanteetranspordis.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Euroopa Komisjon, Sloveenia Vabariik, Tšehhi Vabariik ja Hispaania Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.