EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
26. juuni 2007(*)
Direktiiv 91/308/EMÜ – Rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimine – Advokaatide kohustus informeerida pädevaid ametiasutusi igast asjaolust, mis võib viidata rahapesule – Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – Advokaadi kutsesaladus ja sõltumatus
Kohtuasjas C‑305/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Cour d’arbitrage, nüüd Cour constitutionelle’i (Belgia) 13. juuli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. juulil 2005, menetluses
Ordre des barreaux francophones et germanophone,
Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles,
Ordre des barreaux flamands,
Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles,
versus
Conseil des ministres,
menetluses osalesid:
Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu,
Ordre des avocats du barreau de Liège,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts, E. Juhász (ettekandja) ja J. Klučka ning kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, A. Borg Barthet, M. Ilešič ja J. Malenovský,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: üksuse juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembril 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Ordre des barreaux francophones et germanophone ja Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles, esindajad: advokaadid F. Tulkens ja V. Ost,
– Ordre des barreaux flamands ja Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles, esindaja: advokaat M. Storme,
– Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu, esindaja: advokaat M. Mahieu,
– Ordre des avocats du barreau de Liège, esindaja: advokaat E. Lemmens,
– Belgia valitsus, esindaja: M. Wimmer, keda abistas advokaat L. Swartenbroux,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,
– Küprose valitsus, esindajad: E. Rossidou‑Papakyriakou ja F. Komodromos,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Slovakkia valitsus, esindaja: R. Procházka,
– Euroopa Parlament, esindajad: A. Caiola ja C. Castillo del Carpio, keda abistas barrister M. Dean,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Sims ja M.‑M. Josephides,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters,
olles 14. detsembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiivi 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta (EÜT L 166, lk 77; ELT eriväljaanne 09/01, lk 153), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2001. aasta direktiiviga 2001/97/EÜ (EÜT L 344, lk 76; edaspidi „direktiiv 91/308”), artikli 2a punkti 5 kehtivust.
2 Eelotsusetaotlus esitati seoses hagiga, mille esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule Ordre des barreaux francophones et germanophone, Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles, Ordre des barreaux flamands ja Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles, kes palusid tühistada 12. jaanuari 2004. aasta seaduse, millega võeti direktiiv 2001/97 siseriiklikku õigusesse üle ja mis muutis 11. jaanuari 1993. aasta seadust rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta, 22. märtsi 1993. aasta seadust krediidiasutuste staatuse ja järelevalve kohta ja 6. aprilli 1995. aasta seadust investeerimisfondide staatuse ja järelevalve, finantsteenuste vahendajate ja investeerimisnõustajate kohta (Moniteur belge, 23.1.2004, lk 4352, edaspidi „12. jaanuari 2004. aasta seadus”), teatud sätted.
Õiguslik raamistik
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
3 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 pealkirjaga „Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele” on sätestatud:
„1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. […]
2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:
a) saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest;
b) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
c) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;
d) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;
e) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.”
Ühenduse õigusnormid
4 Direktiivi 91/308 põhjendus 3 on sõnastatud järgnevalt:
„rahapesu avaldab ilmset mõju organiseeritud kuritegevuse kasvule üldiselt ning eelkõige uimastiäri kasvule; üldsus muutub üha teadlikumaks sellest, et rahapesu tõkestamine on üks tõhusamaid viise võitlemisel kõnealuse kuritegeliku tegevuse vastu, mis kujutab liikmesriikide ühiskondlikule korraldusele eriti suurt ohtu”.
5 Direktiivi 2001/97 põhjendustes 1, 14–17 ja 20 on sätestatud:
„(1) Direktiivi 91/308 […], mis on üks põhilisi rahvusvahelisi õigusakte võitluses rahapesu vastu, tuleks ajakohastada kooskõlas komisjoni järelduste ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide soovidega. Seeläbi kajastaks direktiiv [91/308] mitte ainuüksi parimaid rahvusvahelisi tavasid selles vallas, vaid seaks jätkuvalt kõrgeid nõudeid rahandusvaldkonna ja muude ohualtite tegevusalade kaitsmiseks kuritelikul teel saadud tulu kahjuliku mõju eest.
[…]
(14) Rahapesuks kiputakse üha enam kasutama ettevõtteid, mis ei ole rahandusega seotud. Seda kinnitab FATF‑i [rahapesuvastase töökonna] töö rahapesuvõtete ja -liikide vallas.
(15) Direktiivist [91/308] tulenevad kohustused, mis käsitlevad klientide isiku tuvastamist, arvestuse pidamist ja kahtlastest tehingutest teatamist, tuleks laiendada piiratud hulgale tegevus- ja erialadele, mis on osutunud eriti altiks rahapesule.
(16) Direktiivi [91/308] sätteid tuleks kohaldada liikmesriikide määratletud notarite ja sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajate suhtes, kui nad osalevad finantstehingutes või tehingutes äriühingute arvel, sealhulgas maksunõustamine, mille puhul on suur oht, et nende õigusnõustajate teenuseid võidakse ära kasutada kuritegevusest saadud tulu legaliseerimiseks.
(17) Siiski ei oleks asjakohane direktiivi [91/308] alusel kohustada seaduslikult tunnustatud ja kontrollitavate kutsealade sõltumatuid esindajaid, nagu advokaadid, kes annavad õigusnõu, teatama rahapesu kahtlusest, kui nad selgitavad kliendi õiguslikku olukorda või esindavad klienti kohtumenetluses. Enne kohtumenetlust, selle käigus või pärast seda või kliendi õigusliku olukorra selgitamisel saadud teabe osas tuleb teha teatamiskohustuse suhtes erand. Seetõttu kehtib õigusnõustamisel kutsesaladuse hoidmise kohustus, välja arvatud juhul, kui õigusnõustaja osaleb rahapesus või õigusnõu antakse rahapesu eesmärgil või kui advokaat teab, et klient soovib õigusnõu rahapesu eesmärgil.
[…]
(20) Võtmaks asjakohaselt arvesse notarite ja sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajate vaikimiskohustust klientide suhtes, tuleks liikmesriikidel lubada määrata advokatuur või mõni muu sõltumatute kutsealade isereguleeruv organ selliseks organiks, kellele kõnealuste kutsealade esindajad võivad teatada võimalikest rahapesujuhtudest. Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad, mis korraldavad selliste teadete töötlemist ja nende võimalikku edastamist „rahapesu tõkestamise eest vastutavatele asutustele” ja üldisemalt advokatuuride või kutseorganisatsioonide ja nende asutuste vahelise koostöö sobivad vormid.”
6 Direktiivi 91/308 artikli 2a punkti 5 kohaselt pannakse direktiivis sätestatud kohustused järgmistele isikutele/asutustele:
„5) notarid ja muud sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajad, kui nad:
a) aitavad kliendil kavandada või sooritada tehinguid, mis käsitlevad:
i) kinnisvara või majandusüksuste ostu ja müüki,
ii) kliendi raha, väärtpaberite või muu vara haldamist,
iii) panga-, hoiu- või väärtpaberikontode avamist või haldamist,
iv) äriühingute asutamiseks, tegevuseks või juhtimiseks vajalike vahendite hankimist,
v) usaldusrahastute, muude äriühingute või sarnaste üksuste asutamist, tegevust või juhtimist;
b) või tegutsevad oma kliendi nimel ja arvel mis tahes rahalises või kinnisvaratehingus”.
7 Direktiivi 91/308 artiklis 6 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga hõlmatud asutused ja isikud ning nende juhid ja töötajad teevad täielikku koostööd rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega:
a) teavitades neid asutusi omal algatusel kõigist võimalikule rahapesule viitavatest asjaoludest,
b) esitades nende asutuste taotluse korral neile kogu vajaliku teabe kohaldatavates õigusaktides sätestatud korras.
2. Lõikes 1 osutatud teave edastatakse rahapesu tõkestamise eest vastutavatele asutustele selles liikmesriigis, kelle territooriumil teavet edastav asutus või isik asub. Tavaliselt edastab teavet isik või edastavad teavet isikud, kelle asutused ja isikud on määranud artikli 11 lõike 1 punktis a sätestatud korras.
3. Artikli 2a lõikes 5 osutatud notarite ja sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajate puhul võivad liikmesriigid määrata asutuseks, kellele teatatakse lõike 1 punktis a kirjeldatud asjaoludest, asjakohast kutseala esindava isereguleeruva organi; sel juhul piiritlevad nad kõnealuse organi ja rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö sobivad vormid.
Liikmesriigid ei ole kohustatud kohaldama lõikes 1 sätestatud kohustusi notarite, sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajate, audiitorite, välisraamatupidajate ega maksunõustajate suhtes teabe osas, mida viimased saavad mõnelt oma kliendilt või mõne oma kliendi kohta, kui nad selgitavad oma kliendi õiguslikku olukorda või kaitsevad või esindavad kõnealust klienti kohtumenetluses või sellega seoses, kaasa arvatud juhul, kui nad annavad kohtumenetluse algatamist või vältimist käsitlevat nõu, olenemata sellest, kas kõnealune teave on saadud enne sellist menetlust, selle ajal või pärast seda.”
Siseriiklik õigus
8 12. jaanuari 2004. aasta seaduse artikliga 4 lisati 11. jaanuari 1993. aasta rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise seadusesse (Moniteur belge, 9.2.1993, lk 2828; edaspidi „11. jaanuari 1993. aasta seadus) artikkel 2b, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Kui see on sõnaselgelt ette nähtud, kohaldatakse käesolevat seadust ka advokaatidele:
1. kui need nõustavad oma kliente järgmiste tehingute kavandamisel või sooritamisel:
a) kinnisvara või majandusüksuste ost või müük;
b) kliendi raha, väärtpaberite või muu vara haldamine;
c) panga-, hoiu- või väärtpaberikontode avamine või haldamine;
d) äriühingute asutamiseks, tegevuseks või juhtimiseks vajalike vahendite hankimine,
e) fondide, äriühingute või sarnaste üksuste asutamine, tegevus või juhtimine;
2. või tegutsevad oma kliendi nimel ja arvel mis tahes rahalises või kinnisvaratehingus.”
9 12. jaanuari 2004. aasta seaduse artikliga 25 lisati 11. jaanuari 1993. aasta seaduse artiklile 14a lõige 3, mille kohaselt:
„Artiklis 2b märgitud isikud, kes selles artiklis loetletud toimingute käigus täheldavad asjaolude esinemist, mis nad teavad või arvavad olevat seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, on kohustatud sellest viivitamatult teatama selle advokatuuri esimehele, millesse nad kuuluvad.
Artiklis 2b märgitud isikud ei edasta nimetatud teavet, kui see saadakse mõnelt oma kliendilt või mõne oma kliendi kohta ajal, mil nad selgitavad oma kliendi õiguslikku olukorda või kaitsevad või esindavad kõnealust klienti kohtumenetluses või sellega seoses, kaasa arvatud juhul, kui nad annavad kohtumenetluse algatamist või vältimist käsitlevat nõu, olenemata sellest, kas kõnealune teave on saadud enne sellist menetlust, selle ajal või pärast seda.
Advokatuuri esimees kontrollib artiklis 2b ja eelmises lõigus sätestatud nõuete järgimist. Juhul kui neid on järgitud, edastab ta asjakohase teabe viivitamatult finantsteavet töötlevale büroole.”
10 11. jaanuari 1993. aasta seaduse artikli 15 lõige 1 asendati 12. jaanuari 2004. aasta artikliga 27 järgmises sõnastuses:
„(1) Kui finantsteavet töötlev büroo saab artikli 11 lõikes 2 märgitud teabe, võib see büroo või üks selle liikmetest või selle juhi või tema asetäitja poolt nimetatud teenistuja kindla tähtaja jooksul välja nõuda täiendavat teavet, mis on nende hinnangul büroo tööks vajalik:
1. kõigilt artiklites 2, 2a ja 2b märgitud asutustelt ja isikutelt ning artikli 14a lõikes 3 märgitud advokatuuri esimehelt;
[…]
Artiklis 2b märgitud isikud ja artikli 14a lõikes 3 märgitud advokatuuri esimees ei edasta nimetatud teavet, kui artiklis 2b nimetatud isikud saavad selle mõnelt oma kliendilt või mõne oma kliendi kohta ajal, mil nad selgitavad oma kliendi õiguslikku olukorda või kaitsevad või esindavad kõnealust klienti kohtumenetluses või sellega seoses, kaasa arvatud juhul, kui nad annavad kohtumenetluse algatamist või vältimist käsitlevat nõu, olenemata sellest, kas kõnealune teave on saadud enne sellist menetlust, selle ajal või pärast seda.
[…]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 Kahes hagiavalduses, mille 22. juulil 2004 esitasid esiteks Ordre des barreaux francophones et germanophone ja Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles ning teiseks Ordre des barreaux flamands ja Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles, paluti eelotsusetaotluse esitanud siseriiklikul kohtul tühistada 12. jaanuari 2004. aasta seaduse artiklid 4, 5, 7, 25, 27, 30 ja 31. Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu ja Ordre des avocats du barreau de Liège astusid põhikohtuasja menetlusse.
12 Eelotsusetaotluse esitanud siseriiklikus kohtus väidavad hagiavaldused esitanud advokatuurid eelkõige, et 12. jaanuari 2004. aasta seaduse artiklid 4, 25 ja 27, mis panevad advokaatidele kohustuse teavitada pädevaid ametiasutusi asjaoludest, mida nad teavad või arvavad olevat seotud rahapesuga, ja kohustuse edastada ametiasutustele täiendavat teavet, mida ametiasutused peavad vajalikuks küsida, kahjustavad õigustamatult kutsesaladuse hoidmise ja advokaadi sõltumatuse põhimõtteid, mis on lahutamatu osa iga puudutatud isiku põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigusele. Need artiklid rikuvad Belgia põhiseaduse artikleid 10 ja 11 koosmõjus EIÕK artikliga 6, õiguse üldpõhimõtetega kaitseõiguse vallas, EL artikli 6 lõikega 2 ja 7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artiklitega 47 ja 48.
13 Hagejatest advokatuurid ja Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu väidavad, et seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et Belgia seadusandja on direktiivi 91/308 sätted üle võtnud nii, et advokaatide poolt teabe edastamise ja nende koostöö kohustust on piiratud. Selles osas leiavad Ordre des barreaux francophones et germanophone ja Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles, et nende sätetega kehtestatud eristus selle alusel, kas advokaadi tegevus on põhi- või kõrvaltegevus, ei ole õiguslikult aktsepteeritav ja tekitab väga suure õigusliku ebakindluse. Ordre des barreaux flamands ja Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles toonitavad, et kohustused klient üles anda ja talle teatud tegusid süüks panna ületavad kutsesaladuse rikkumise piiri, tähendades pigem seda, et lõhutakse täielikult konfidentsiaalsussuhe kliendi ja tema advokaadi vahel.
14 Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu väidab, et 11. jaanuari 1993. aasta seadus, mida on muudetud 12. jaanuari 2004. aasta seadusega, ei võimalda enam jätkata advokaadi tegevust tervikuna selle traditsioonilises tähenduses. Nõukogu täpsustab, et advokaadi ameti spetsiifilisus, eriti sõltumatus ja kutsesaladuse hoidmine, aitavad kaasa selle ameti usaldusväärsusele üldsuse silmis ja see usaldus ei puuduta ainult teatud ülesandeid, mida advokaat täidab.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tühistamishagid on esitatud 12. jaanuari 2004. aasta seaduse peale, millega võeti direktiivi 2001/97 sätted üle Belgia õigusesse. Arvestades, et Belgia seadusandja eeskujul on ka ühenduse seadusandja kohustatud järgima kaitseõigust ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et enne seda, kui ta hindab nimetatud seaduse vastavust Belgia põhiseadusele, tuleb lahendada küsimus direktiivi kehtivusest, kuna vaidlustatud seadus põhineb sellel direktiivil.
16 Neil asjaoludel otsustas Cour d’arbitrage menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2001/97 […], artikli 1 [punkt 2] rikub [EIÕK] artikliga 6 tagatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning järelikult [EL] artikli 6 lõiget 2 seeläbi, et selle sättega lisati direktiivi 91/308/EMÜ uus artikkel 2a [lõige 5], milles sätestatakse, et sõltumatutele õigusnõustajatele, välistamata sealjuures advokaate, laienevad selle direktiivi sätted, mis sisuliselt kohustavad direktiivis loetletud isikuid ning asutusi teavitama rahapesu tõkestamise eest vastutavaid asutusi kõigist võimalikule rahapesule viitavatest asjaoludest (direktiivi 91/308/EMÜ artikkel 6, mis on asendatud direktiivi 2001/97/EÜ artikli 1 [punktiga 5])?”
Eelotsuse küsimus
17 Esiteks tuleb märkida, et kuigi käesolev taotlus esitati põhikohtuasja menetluses, milles hagejatest advokatuurid ja menetlusse astujad on tõstatanud direktiivi 91/308 ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide kehtivuse küsimuse mitmete õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvate normide suhtes, on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega pidanud vajalikuks paluda Euroopa Kohtul kontrollida selle direktiivi kehtivust üksnes seoses õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud EIÕK artikliga 6 ja EL artikli 6 lõikega 2.
18 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses eristatakse selgelt siseriikliku kohtu ja Euroopa Kohtu ülesandeid ning üksnes siseriiklik kohus, kus menetlus toimub ja kes peab lõpuks asjas otsuse tegema, saab asja eripärast lähtuvalt hinnata nii vajadust saada kohtuotsuse tegemiseks Euroopa Kohtult eelotsus kui ka Euroopa Kohtule esitatud küsimuste asjakohasust (vt 4. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑448/01: EVN ja Wienstrom, EKL 2003, lk I‑14527, punkt 74, ja 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑145/03: Keller, EKL 2005, lk I‑2529, punkt 33).
19 Seda arvestades ei tule direktiivi 91/308 kehtivust uurida nende põhiõiguste seisukohast, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viidanud, muu hulgas seoses õigusega eraelu puutumatusele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 8.
20 Direktiivi 91/308 artikli 6 lõige 1 sätestab, et direktiiviga hõlmatud isikud on kohustatud tegema täielikku koostööd rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega, teavitades neid asutusi omal algatusel kõigist võimalikule rahapesule viitavatest asjaoludest ja esitades nende asutuste taotluse korral neile kogu vajaliku teabe kohaldatavates õigusaktides sätestatud korras.
21 Mis puudutab advokaate, siis piirab direktiiv 91/308 nendele teabe edastamise ja koostöö kohustuse kohaldamist kahel alusel.
22 Esiteks laienevad direktiivi 91/308 artikli 2a punkti 5 alusel selles direktiivis sätestatud kohustused, täpsemalt artikli 6 lõikes 1 sätestatud teabe edastamise ja koostöö kohustus advokaatidele üksnes siis, kui nad osalevad artikli 2a punktis 5 ammendavalt loetletud tehingutes selles artiklis täpsustatud viisil.
23 Teiseks tuleneb direktiivi 91/308 artikli 6 lõike 3 teisest lõigust, et liikmesriik ei ole kohustatud panema advokaatidele teabe edastamise ja koostöö kohustust teabe suhtes, mida advokaadid saavad mõnelt oma kliendilt või mõne oma kliendi kohta ajal, mil nad selgitavad selle kliendi õiguslikku olukorda või kaitsevad või esindavad kõnealust klienti kohtumenetluses või sellega seoses, kaasa arvatud juhul, kui nad annavad kohtumenetluse algatamist või vältimist käsitlevat nõu, olenemata sellest, kas kõnealune teave on saadud enne sellist menetlust, selle ajal või pärast seda.
24 Selle erandi tähtsust toonitatakse direktiivi 2001/97 põhjenduses 17, mille kohaselt ei oleks asjakohane kohustada direktiivi 91/308 alusel seaduslikult tunnustatud ja kontrollitavate kutsealade sõltumatuid esindajaid, nagu advokaadid, kes annavad õigusnõu, teatama rahapesu kahtlusest, kui nad selgitavad kliendi õiguslikku olukorda või esindavad klienti kohtumenetluses. Selles põhjenduses on ka märgitud, et enne kohtumenetlust, selle käigus või pärast seda või kliendi õigusliku olukorra selgitamisel saadud teabe osas tuleb teha teatamiskohustuse suhtes erand. Lõpuks toonitatakse samas põhjenduses, et sellest erandist tuleneb, et õigusnõustamisel kehtib kutsesaladuse hoidmise kohustus, välja arvatud juhul, kui õigusnõustaja osaleb rahapesus või õigusnõu antakse rahapesu eesmärgil või kui advokaat teab, et klient soovib õigusnõu rahapesu eesmärgil.
25 Käesolevas asjas nähtub 12. jaanuari 2004. aasta seaduse artiklitest 25 ja 27, et Belgia seadusandja on kehtestanud advokaatide suhtes nimetatud seaduses erandid teabe osas, mis on saadud direktiivi 91/308 artikli 6 lõike 3 teises lõigus sätestatud tingimustel.
26 Seda arvestades tuleb uurida, kas advokaadi kohustus, mis seisneb tema kutsetegevuse teostamisel koostöö tegemises rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega vastavalt direktiivi 91/308 artikli 6 lõikele 1 ja omal algatusel nende teavitamises kõigist võimalikule rahapesule viitavatest asjaoludest, arvestades selle kohustuse piiranguid, mis tulenevad nimetatud direktiivi artikli 2a punktist 5 ja artikli 6 lõikest 3, on käsitletav õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumisena, mis on tagatud EIÕK artikliga 6 ja EL artikli 6 lõikega 2.
27 Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 91/308 artikli 6 lõike 3 teist lõiku võib tõlgendada mitut moodi, mistõttu on advokaatide teabe edastamise ja koostöö kohustuse täpne ulatus ebaselge.
28 Euroopa Kohus on järjekindlalt kinnitanud, et kui õigusnormi võib tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt on õigusnorm EÜ asutamislepinguga kooskõlas, mitte seda tõlgendust, mille kohaselt oleks õigusnorm asutamislepinguga vastuolus (vt 13. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 218/82: komisjon vs. nõukogu, EKL 1983, lk 4063, punkt 15, ja 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑135/93: Hispaania vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑1651, punkt 37). Liikmesriigid mitte ainult ei pea tõlgendama siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugine teisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus ühenduse õigusega kaitstavate põhiõigustega või muude ühenduse õiguse üldpõhimõtetega (6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑101/01: Lindqvist, EKL 2003, lk I‑12971, lk 87).
29 Samuti tuleb meelde tuletada, et põhiõigused on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Seda tehes tugineb Euroopa Kohus liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. EIÕK‑l on siinjuures eriline tähendus (vt selle kohta 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 29/69: Stauder, EKL 1969, lk 419, punkt 7; 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 37, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑283/05: ASML, EKL 2006, lk I‑12041, punkt 26). Seega on EIÕK artiklis 6 sätestatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele põhiõigus, mida Euroopa Liit järgib EL artikli 6 lõike 2 alusel kui üldpõhimõtet.
30 EIÕK artikkel 6 kehtestab iga isiku õiguse õiglasele asja arutamisele, seda nii tsiviilõiguste ja -kohustuste kui ka kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel.
31 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt koosneb EIÕK artiklis 6 märgitud mõiste „õiglane asja arutamine” mitmest elemendist, mille hulka kuuluvad eelkõige kaitseõigus, protsessuaalse võrdsuse põhimõte, õigus kohtupidamisele ja advokaadile nii tsiviil- kui kriminaalasjades (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1975. aasta otsus Golder vs. Ühendkuningriik, A‑seeria nr 18, punktid 26–40, 28. juuni 1984. aasta otsus Campbell ja Fell vs. Ühendkuningriik, A‑seeria nr 80, punktid 97–99, 105–107 ja 111–113 ning 30. oktoobri 1991. aasta otsus Borgers vs. Belgia, A‑seeria nr 214‑B, punkt 24).
32 Advokaat ei saa tagada kliendi nõustamise, kaitsmise ja esindamise ülesannete piisavat täitmist ja kliendilt võetaks seetõttu EIÕK artikli 6 alusel antud õigused, kui advokaat on kohtumenetluses või selle ettevalmistamisel kohustatud tegema koostööd avaliku võimuga, edastades sellele teavet, mida ta sellise menetluse jooksul toimunud õigusnõustamise käigus on saanud.
33 Mis puutub direktiivi 91/308, mida meenutati ka käesoleva otsuse punktis 22, siis tuleneb selle direktiivi artikli 2a punktist 5, et teabe edastamise ja koostöö kohustus laieneb advokaatidele vaid siis, kui nad aitavad kliendil kavandada või sooritada põhiliselt finants- või kinnisvaratehinguid, mis on loetletud selle punkti alapunktis a, või kui nad tegutsevad mis tahes finants- või kinnisvaratehingus kliendi nimel ja arvel. Üldjuhul on need tehingud juba oma olemuselt sellised, et neil puudub seos kohtumenetlusega, mistõttu nad jäävad väljapoole õiglase kohtuliku arutamise õiguse kohaldamisala.
34 Lisaks on advokaat, kes on nõustanud mõnda direktiivi 91/308 artikli 2a punktis 5 loetletud tehingut, alates hetkest, kui tal palutakse klienti kaitsta või kohtus esindada või kui talt palutakse nõu kohtumenetluse algatamise või selle vältimise kohta, vabastatud direktiivi artikli 6 lõike 3 teise lõigu alusel selle artikli lõikes 1 sätestatud kohustustest, olenemata sellest, kas teavet saadi enne kohtumenetlust, selle käigus või pärast seda. See erand kaitseb kliendi õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.
35 Arvestades seda, et õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele tulenevad nõuded viitavad juba iseenesest seosele kohtumenetlusega ja arvestades asjaolu, et direktiivi 91/308 artikli 6 lõike 3 teine lõik vabastab advokaadid, kui nende tegevuses selline seos esineb, selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud teabe edastamise ja koostöö kohustusest, on need nõuded täidetud.
36 Samas tuleb aga nõustuda, et nõuetega, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, ei ole vastuolus see, et kui tegemist on direktiivi 91/308 artikli 2a punktis 5 täpselt loetletud tegevustega, seega tegevusega, mida selle direktiivi artikli 6 lõike 3 teine lõik ei reguleeri, on advokaadid selle direktiivi 91/308 artikli 6 lõikes 1 märgitud teabe edastamise ja koostöö kohustusega seotud, kuna see kohustus on õigustatud, nagu toonitab eriti ka direktiivi 91/308 põhjendus 3, vajadusega võidelda tõhusalt rahapesu vastu, mis avaldab ilmset mõju organiseeritud kuritegevuse kasvule, mis omakorda kujutab liikmesriikide ühiskondlikule korraldusele eriti suurt ohtu.
37 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb järeldada, et teabe edastamise ja koostöö kohustus rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega, mis on sätestatud direktiivi 91/308 artikli 6 lõikes 1 ja mida advokaadid peavad selle direktiivi artikli 2a punkti 5 alusel täitma, võttes seejuures arvesse sama direktiivi artikli 6 lõike 3 teist lõiku, ei riku õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud EIÕK artikliga 6 ja EL artikli 6 lõikega 2.
Kohtukulud
38 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Teabe edastamise ja koostöö kohustus rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega, mis on sätestatud nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiivi 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2001. aasta direktiiviga 2001/97/EÜ, artikli 6 lõikes 1 ja mida advokaadid peavad selle direktiivi artikli 2a punkti 5 alusel täitma, võttes seejuures arvesse sama direktiivi artikli 6 lõike 3 teist lõiku, ei riku õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud EIÕK artikliga 6 ja EL artikli 6 lõikega 2.
Allkirjad