EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
31. jaanuar 2013(*)
Õhutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Mõiste „erakorralised asjaolud” – Kohustus reisijaid abistada, kui lend tühistatakse „erakorraliste asjaolude” tõttu – Õhuruumi sulgemise põhjustanud vulkaanipurse – Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purse
Kohtuasjas C‑12/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Dublin Metropolitan District Court’i (Iirimaa) 10. novembri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. jaanuaril 2011, menetluses
Denise McDonagh
versus
Ryanair Ltd,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: K. Lenaerts, kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud: E. Juhász, G. Arestis, T. von Danwitz ja D. Šváby (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– McDonagh, esindaja: solicitor J. Hennessy,
– Ryanair Ltd, esindajad: Rechtsanwalt G. Berrisch, Senior Counsel M. Hayden ja Barrister-at-Law R. Aylward,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja M. Perrot,
– Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Ossowski,
– Euroopa Parlament, esindajad: L. G. Knudsen ja A. Troupiotis,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Karlsson ja A. De Elera,
– Euroopa Komisjon, esindajad: K. Simonsson ja N. Yerrell,
olles 22. märtsi 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9 ning hinnata nende sätete kehtivust.
2 See taotlus esitati D. McDonaghi ja Ryanair Ltd (edaspidi „Ryanair”) vahelises vaidluses selle üle, et Ryanair keeldus D. McDonaghile pakkumast määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ette nähtud hoolitsust, kui Islandil asuv vulkaan Eyjafjallajökull purskama hakkas, mistõttu tema lend tühistati ja laiemalt võttes suleti osa Euroopa õhuruumist.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon”).
4 Montréali konventsiooni preambuli viimases lõigus on märgitud:
„Olles veendunud, et sobivaim viis huvide õiglase tasakaalu saavutamiseks on riikide koostöö rahvusvahelise õhuveo nõuete edasisel ühtlustamisel ja kodifitseerimisel […]”.
5 Nimetatud konventsiooni artikkel 29 sätestab:
„Kahju tekkimise korral reisijate-, pagasi- või lastiveol võib konventsiooni või lepingu alusel või lepinguvälise kahju tekkimisega või muul viisil põhjendatud kahjunõudehagi esitada ainult vastavalt konventsioonis kehtestatud tingimustele ja vastutuse piirmääradele, sõltumata sellest, kes on isikud, kellel on õigus hagi esitada, ja millised on nende õigused. Sellise hagi puhul ei rahuldata karistusliku või hoiatava iseloomuga nõuet või muud nõuet, mis ei ole seotud kahju hüvitamisega.”
Liidu õigus
6 Määruse nr 261/2004 põhjendused 1, 2, 14 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.
(2) Lennureisist mahajätmine ning lendude tühistamine või pikaajaline hilinemine põhjustab reisijatele tõsiseid raskusi ja ebamugavust.
[...]
(14) Montreali konventsiooni alusel tuleks lennuettevõtjate kohustusi piirata või nad nende täitmisest vabastada juhul, kui juhtumi põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed. Sellised asjaolud võivad eelkõige esineda poliitiliselt ebastabiilsetes oludes, asjaomase lennu tegemiseks sobimatute ilmastikutingimuste tõttu, turvalisuse ohu, ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste ning streikide korral, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist.
(15) Erakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks, kui lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse mõju konkreetsele lennukile konkreetsel päeval põhjustab lennu pikaajalise hilinemise, lennu väljumise järgmisele päevale edasilükkamise või selle lennuki ühe või mitme lennu tühistamise, kuigi asjaomane lennuettevõtja on võtnud kõik mõistlikud meetmed hilinemiste või tühistamiste vältimiseks.”
7 Määruse nr 261/2004 artikkel 5 „Tühistamine” sätestab:
„1. Lennu tühistamise korral:
a) pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artiklile 8; ning
b) pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile a ja lõikele 2 ning teekonna muutmise korral, kui uue lennu mõistlikkuse piires oodatav väljumisaeg on vähemalt järgmisel päeval pärast tühistatud lennu kavandatud väljumisaega, artikli 9 lõike 1 punktides b ja c määratletud abi; ning
c) on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, [välja arvatud juhul,] kui
i) neid [on] tühistamisest teavitatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega; või
ii) neid on teavitatud tühistamisest vähemalt seitse päeva ja hiljemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui kaks tundi enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt neli tundi pärast kavandatud saabumisaega; või
iii) neid on teavitatud tühistamisest vähem kui üks nädal enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui üks tund enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt kaks tundi pärast kavandatud saabumisaega.
[...]
3. Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.
[...]”. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse eestikeelne versioon on ebatäpne.]
8 Selle määruse artikkel 8 määrab kindlaks, millist abi peab lennuettevõtja reisijale andma seoses õigusega tagasimaksmisele või teekonna muutmisele.
9 Nimetatud määruse artikkel 9 „Õigus hoolitsusele” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele tasuta järgmist:
a) ooteajaga võrreldes piisav söök;
b) hotellimajutus,
– kui tuleb oodata üks või mitu ööd või
– kui reisija peab ootama kavandatust kauem;
c) transport lennujama ja majutuskoha (hotell või muu) vahel.
2. Lisaks võimaldatakse reisijatele tasuta kaks telefonikõnet, teleksi‑ või faksiteadet või elektronkirja.
[...]”.
10 Sama määruse artikli 12 „Lisahüvitis” lõige 1 näeb ette, et „[k]äesoleva määruse kohaldamine ei piira reisijate õigusi lisahüvitisele. Käesoleva määruse alusel antud hüvitis võidakse sellisest lisahüvitisest maha arvata”.
11 Määruse nr 261/2004 artikkel 16 „Hilinemine” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik määrab asutuse, kes vastutab käesoleva määruse jõustamise eest oma territooriumil asuvatest lennujaamadest väljuvate lendude ja kolmandast riigist sellistesse lennujaamadesse saabuvate lendude puhul. Vajadusel võtab see asutus vajalikud meetmed reisijate õiguste kaitsmise tagamiseks. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesoleva lõike kohaselt määratud asutusest.
[...]
3. Liikmesriikide poolt käesoleva määruse rikkumise puhul kohaldatavad karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 D. McDonagh tegi 11. veebruaril 2010 broneeringu Ryanairi 17. aprilli 2010. aasta lennule Farost (Portugal) Dublinisse (Iirimaal) 98 euro eest. 20. märtsil 2010 hakkas Islandil asuv vulkaan Eyjafjallajökull purskama. 14. aprillil 2010 algas vulkaanis plahvatuslik tegevus, mis paiskas Euroopa taevasse vulkaanilise tuha pilve. Lennukeid ähvardava ohu tõttu sulgesid lennuliikluse eest vastutavad asutused 15. aprillil 2010 mitme liikmesriigi õhuruumi.
13 17. aprillil 2010 tühistati D. McDonaghi lend Iirimaa õhuruumi sulgemise tõttu. Ryanairi lennud Mandri-Euroopa ja Iirimaa vahel taastati 22. aprillil 2010 ja D. McDonagh jõudis Dublinisse alles 24. aprillil 2010.
14 Ajavahemikul 17.–24. aprill 2010 ei hoolitsenud Ryanair põhikohtuasja hageja eest vastavalt määruse nr 261/2004 artiklis 9 ette nähtud korrale.
15 D. McDonagh esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtusse hagi, nõudes Ryanairilt hüvitist summas 1129,41 eurot selle ajavahemiku jooksul toitlustamiseks, karastusjookide ostmiseks, majutuseks ja transpordiks tehtud kulude katteks.
16 Ryanair väitis omakorda, et vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel Euroopa õhuruumi ühe osa sulgemine kujutab endast mitte „erakorralist asjaolu” määruse nr 261/2004 tähenduses, vaid „äärmiselt erakorralist asjaolu”, mis vabastab ta mitte ainult hüvitamiskohustusest, vaid ka selle määruse artiklitest 5 ja 9 tulenevast hoolitsuse pakkumise kohustusest.
17 Võttes arvesse oma kahtlusi küsimuses, kas niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas võib nimetatud hoolitsuse pakkumise kohustusele kohaldada piiranguid, ning kuna Euroopa Kohus ei ole seda küsimust veel selgitanud, otsustas Dublin Metropolitan District Court menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas sellised asjaolud, nagu Euroopa õhuruumi sulgemine Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel, mis põhjustas ulatusliku ja küllaltki pikaajalise katkestuse lennuliikluses, ulatuvad kaugemale „erakorralistest asjaoludest” määruse 261/2004 tähenduses?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas seesugustel asjaoludel on [määruse nr 261/2004] artiklite 5 ja 9 alusel välistatud kohustus pakkuda hoolitsust?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas [määruse nr 261/2004] artiklid 5 ja 9 on kehtetud niivõrd, kui need rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, Montréali konventsioonis ette nähtud „huvide õiglase tasakaalu” põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta [edaspidi „harta”] artikleid 16 ja 17?
4. Kas [määruse nr 261/2004] artiklites 5 ja 9 sätestatud kohustust tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab hoolitsuse pakkumisele kaudset, näiteks ajalist ja/või rahalist piirangut, kui lennu tühistamise on põhjustanud „erakorralised asjaolud”?
5. Kui vastus neljandale küsimusele on eitav, siis kas [määruse nr 261/2004] artiklid 5 ja 9 on kehtetud niivõrd, kui need rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, Montréali konventsioonis ette nähtud „huvide õiglase tasakaalu” põhimõtet ning [harta] artikleid 16 ja 17?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
18 Euroopa Liidu Nõukogu väidab sisuliselt, et need küsimused ei ole vastuvõetavad, kuna need ei ole põhikohtuasja vaidluses asjakohased, kuivõrd lennu tühistamise korral – olenemata selle põhjusest – ei saa lennureisijad siseriiklikus kohtus lennuettevõtja vastu esitatud hüvitise nõudes tugineda sellele, et viimane ei täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust.
19 Selles osas tuleb meeles pidada, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt kannab lennuettevõtja lennu tühistamise korral selles punktis kindlaks määratud tingimustel asjaomaste reisijate kulud seoses nimetatud määruse artiklis 9 ette nähtud söögi, hotellimajutuse ja sideteenustega.
20 Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et kui vedaja rikub talle nimetatud artiklist 9 tulenevaid kohustusi, on lennureisijad õigustatud nõudma hüvitist nimetatud artiklites sätestatud alustel (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑83/10: Sousa Rodríguez jt, EKL 2011, lk I-9469, punkt 44), kuna niisuguse nõude aluseks ei saa pidada individuaalse kahjuhüvitise saamist asjaomase lennu tühistamisega tekitatud kahju eest eelkõige Montréali konventsiooni artiklis 22 ette nähtud tingimustel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sousa Rodríguez jt, punkt 38).
21 Niisuguse nõudega nagu põhikohtuasjas soovitakse nimelt, et lennuettevõtja täidaks samaväärselt reisijate eest hoolitsemise kohustust, mis tuleneb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktist b ja artiklist 9, mille puhul tuleb meeles pidada, et see kohustus toimib varasemas faasis kui Montréali konventsioonis sätestatu (vt 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑549/07: Wallentin-Hermann, EKL 2008, lk I‑11061, punkt 32, ja 23. oktoobri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑581/10 ja C‑629/10: Nelson jt, punkt 57).
22 Nõukogu on selles osas rõhutanud, et iga liikmesriik määrab määruse nr 261/2004 jõustamise eest vastutava asutuse, kes vajadusel võtab vajalikud meetmed reisijate õiguste kaitsmise tagamiseks ja kellele võib iga reisija esitada kaebuse nimetatud määruse väidetava rikkumise kohta, vastavalt nimetatud määruse artiklile 16, ning see asjaolu ei sea kahtluse alla reisija õigust niisugusele tagasimaksmisele.
23 Nimetatud artiklit ei saa nimelt tõlgendada nii, et üksnes määruse nr 261/2004 jõustamise eest vastutaval asutusel on õigus rakendada sanktsioone lennuettevõtjate suhtes, kes ei täida oma kohustust pakkuda selle määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust.
24 Selle põhjal tuleb järeldada, et lennureisija võib siseriiklikus kohtus tugineda sellele, et lennuettevõtja ei täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, saamaks viimaselt hüvitist kulude eest, mis see oleks pidanud kandma nimetatud sätete alusel.
25 Sellest järeldub, et kuna need küsimused on vaidluse lahendamiseks asjakohased, siis on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
Esimene küsimus
26 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellised asjaolud, nagu Euroopa õhuruumi osaline sulgemine Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel, on „erakorralised asjaolud” selle määruse tähenduses, mis ei vabasta lennuettevõtjaid kohustusest pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, või vastupidi – ja tulenevalt nende asjaolude erilisest ulatusest – väljuvad nad selle mõiste raamistikust, vabastades lennuettevõtjad kirjeldatud kohustusest.
27 Alustuseks tuleb märkida, et mõiste „erakorralised asjaolud” ei kuulu määruse nr 261/2004 artiklis 2 või mõnes muus selle määruse artiklis määratletud mõistete hulka, ehkki ka selle määruse põhjendustest 14 ja 15 nähtub nende asjaolude mitteammendav loetelu.
28 Selles kontekstis on Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika, et liidu õiguses tuleb määratlemata terminite tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda nende tavakeele tähendusest, võttes arvesse terminite kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osad need terminid on (eespool viidatud kohtuotsus Wallentin-Hermann, punkt 17).
29 Tavakeeles peetakse termini „erakorralised asjaolud” all otseselt silmas asjaolusid, mis on „mittekorralised”. Õhutranspordi kontekstis tähistavad need sündmust, mis ei ole oma olemuselt või päritolult omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljub tema tegeliku kontrolli alt (eespool viidatud kohtuotsus Wallentin-Hermann, punkt 23). Teisisõnu, nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 34 märkinud, hõlmab see kõiki asjaolusid, mis ei allu lennuettevõtja kontrollile, sõltumata nende asjaolude olemusest ja tõsidusest.
30 Määrus nr 261/2004 ei sisalda ühtki viidet, mis võimaldaks järeldada, et lisaks määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 3 nimetatud „erakorralistele asjaoludele” tunnustatakse eraldi kategooriana ka „eriti erakorralisi” sündmusi, mis tooks kaasa lennuettevõtja vabanemise oma kohustustest, sealhulgas neist, mis tulenevad nimetatud määruse artiklist 9.
31 Järgmiseks, mis puudutab määruse nr 261/2004 artikli 5 (mis määrab kindlaks lennuettevõtja kohustused lennu tühistamise korral) konteksti ja taotletud eesmärke, siis tuleb esiteks meeles pidada seda, et kui esinevad erakorralised asjaolud, vabastab nimetatud artikkel 3 lennuettevõtjad üksnes kõnealuse määruse artikli 7 alusel hüvitise maksmise kohustusest. Liidu seadusandja leidis seeläbi, et sama määruse artiklist 9 tulenev hoolitsuse kohustus kehtib lennuettevõtjate suhtes, olenemata lennu tühistamise tinginud sündmusest. Teiseks tuleneb selgelt määruse nr 261/2004 põhjendustest 1 ja 2, et selle määruse eesmärk on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase ja võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid, kui lennu tühistamine toob reisijatele kaasa tõsiseid ebamugavusi (eespool viidatud kohtuotsused Wallentin‑Hermann, punkt 18, ja Nelson jt, punkt 72).
32 Kui niisugused asjaolud nagu põhikohtuasjas väljuksid eelkõige oma päritolu ja ulatuse tõttu mõiste „erakorralised asjaolud” raamistikust määruse nr 261/2004 tähenduses, läheks niisugune tõlgendus vastuollu mitte ainult selle mõiste tavakeeletähendusega, vaid ka nimetatud määruse eesmärkidega.
33 Niisuguse tõlgenduse tagajärg oleks tegelikult see, et lennuettevõtjad oleksid kohustatud määruse nr 261/2004 artikli 9 alusel hoolitsema nende lennureisijate eest, kes lennu tühistamise tõttu on piiritletud ebamugavas olukorras, samas kui sellest hoolitsusest jäetakse ilma niisugused reisijad nagu põhikohtuasja hageja, kes on eriti haavatavas seisus, kuivõrd nad on sunnitud mitmeks päevaks lennujaama jääma.
34 Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellised asjaolud, nagu Euroopa õhuruumi osaline sulgemine Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel, on „erakorralised asjaolud” selle määruse tähenduses, mis ei vabasta lennuettevõtjaid kohustusest pakkuda nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust.
35 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ega kolmandale küsimusele vaja vastata.
Neljas ja viies küsimus
36 Oma neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui lend tühistatakse niisuguste „erakorraliste asjaolude” tõttu nagu põhikohtuasjas, on nendes sätetes ette nähtud reisijate eest hoolitsemise kohustus ajaliselt või rahaliselt piiratud, ja kui vastus on eitav, siis kas selliselt tõlgendatuna on nimetatud sätted kehtetud niivõrd, kui need rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, Montréali konventsioonis ette nähtud „huvide õiglase tasakaalu” põhimõtet ning harta artikleid 16 ja 17.
37 Selles osas tuleb märkida, et „erakorraliste asjaolude” ilmnemise tõttu lennu tühistamise korral nägi liidu seadusandja ette määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 1 kehtestatud kohustused lennuettevõtjatele.
38 Selle määruse põhjenduse 15 ja artikli 5 lõike 3 kohaselt, mis on erand sama artikli lõike 1 sätetest, on lennuettevõtja vabastatud artikli 7 alusel reisijatele hüvitise maksmise kohustusest, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, näiteks asjaolud, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt (eespool viidatud kohtuotsus Nelson jt, punkt 39).
39 Selles osas on Euroopa Kohus märkinud, et niisugustel asjaoludel on lennuettevõtja vabastatud üksnes määruse nr 261/2004 artikli 7 alusel hüvitise maksmise kohustusest, ning et sellest tulenevalt jääb kehtima tema kohustus pakkuda hoolitsust vastavalt selle määruse artiklile 9 (vt selle kohta 12. mai 2011. aasta kohtuotsus C‑294/10: Eglītis ja Ratnieks, EKL 2011, lk I-3983, punktid 23 ja 24).
40 Pealegi ei tulene määruse nr 261/2004 sõnastusest mingit ajalist ega rahalist piirangut kohustusele hoolitseda reisijate eest niisuguste erakorraliste asjaolude esinemisel, nagu on käsitletud põhikohtuasjas.
41 Nimelt ilmneb määruse nr 261/2004 artiklist 9, siis kõik need tühistatud lendude reisijate eest hoolistemist puudutavad kohustused kogumis kehtivad lennuettevõtjate suhtes terve selle ajavahemiku jooksul, mil asjaomased reisijad on sunnitud oma teekonna muutmist ootama. Kõnealuses küsimuses nähtub selle artikli lõike 1 punktist b selgelt, et lennuettevõtja pakub tasuta hotellimajutust selle ajavahemiku jooksul, „kui tuleb oodata”.
42 Pealegi, igasugune erinev tõlgendus, millega tunnustatakse kas ajalisi või rahalisi piiranguid lennuettevõtja kohustusele hoolitseda nende reisijate eest, kelle lend on tühistatud, muudaks küsitavaks määruse nr 261/2004 eesmärgid, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, kuna kehtivast piirangust väljaspool jääksid reisijad ilma igasugusest hoolitsusest ja peaksid ise hakkama saama. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 märkis, on niisuguste reisijate eest hoolitsemine eriti tähtis siis, kui tegemist on pikalt kestvate erakorraliste asjaoludega, ning et just siis, kui lennu tühistamisest tulenev ooteaeg on eriti pikk, on vaja tagada, et lennureisija, kelle lend on tühistatud, omaks kogu ooteaja vältel juurdepääsu esmatarbekaupadele ja -teenustele.
43 Järelikult, ja vastupidi Ryanairi väidetele, ei saa määrusest nr 261/2004 tuletada, et niisugustel erakorralistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peaks selle määruse artiklites 5 ja 9 sätestatud reisijate eest hoolitsemise kohustus olema kas ajaliselt või rahaliselt piiratud.
44 Siiski tuleb tagada, et eelmises punktis kirjeldatud tõlgendus ei läheks vastuollu proportsionaalsuse põhimõtte, Montréali konventsioonis kehtestatud „huvide õiglase tasakaalu” põhimõtte, diskrimineerimiskeelu põhimõtte ning harta artiklitega 16 ja 17. Tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb ühenduse õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust ning on kooskõlas kogu esmase õigusega (16. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑149/10: Chatzi, EKL 2010, lk I‑8489, punkt 43).
45 Esiteks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtul on oma 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsuse C‑344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I‑403) punktides 78–92 juba olnud võimalus sedastada, et määruse nr 261/2004 artiklid 5–7 ei ole kehtetud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu.
46 Isegi siis, kui reisijate eest hoolitsemine niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas ei ole ajaliselt või rahaliselt piiratud, ei õigusta miski Euroopa Kohtu poolt nimetatud kohtuotsuses seda kehtivust puudutava järelduse kahtluse alla seadmist.
47 Asjaolu, mille kohaselt määruse nr 261/2004 artiklis 9 määratletud reisijate eest hoolitsemise kohustus toob lennuettevõtjatele – nagu väitis ka Ryanair – kaasa teatavaid rahalisi tagajärgi, ei ole oma olemuselt selline, mis võiks nimetatud järelduse tühistada, kuivõrd neid tagajärgi ei saa pidada ülemäärasteks võrreldes reisijate kõrgendatud kaitse tagamise eesmärgiga.
48 Nimelt tarbijate, sealhulgas niisiis ka lennureisijate kaitsmise eesmärgi olulisus võib õigustada isegi teatavate ettevõtjate arvestatavalt suuri negatiivseid majanduslikke tagajärgi (eespool viidatud kohtuotsus Nelson jt, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Lisaks, nagu on märkinud ka kohtujurist on oma ettepaneku punktides 58 ja 60, peab lennuettevõtja kui informeeritud ettevõtja ette nägema seda tüüpi kulud, mis on seotud tema hoolitsuskohustusega, mida ta peab vajaduse korral täitma, ja lisaks võib ta selle kohustuse täitmisest tulenevad kulud arvata lennupileti hinna sisse.
50 Siit järeldub, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkt b ja artikkel 9 ei ole proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus.
51 Sellegipoolest võib lennureisija selle alusel, et lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, nõuda tagasi need summad, mis iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades näivad lennuettevõtja poolt nimetatud reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased või mõistlikud, mida peab hindama siseriiklik kohus.
52 Teiseks, mis puudutab „huvide õiglase tasakaalu” põhimõtet, mis sisaldub Montréali konventsiooni preambuli viimases lõigus, siis piisab meeldetuletusest, et määruses nr 261/2004 ette nähtud ühetaoliste ja viivitamatute hüvitamismeetmete, mille hulka kuulub tühistatud lennu reisijate eest hoolitsemine, kohaldamistingimused ei ole Montréali konventsiooniga reguleeritud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Wallentin-Hermann, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Seega ei ole tarvis hinnata nende sätete kehtivust võrreldes nimetatud konventsioonis viidatud „huvide õiglase tasakaalu” põhimõttega.
54 Kolmandaks, mis puudutab üldist diskrimineerimiskeelu või võrdse kohtlemise põhimõtet, siis väidab Ryanair, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud kohustus hoolitseda reisijate eest niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, paneb lennuettevõtjate õlule kohustuse, mida põhikohtuasja asjaoludega sarnases olukorras ei pea kandma muud transpordiliigid, mille tegevust reguleerivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT L 315, lk 14), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1172/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 334, lk 1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 55, lk 1), isegi kui transpordiühenduse ulatusliku ja pikaajalise katkemise tõttu ühte kohta pidama jäänud reisijate olukord on sama, olenemata nende transpordiliigist.
55 Selles osas tuleb meeles pidada, et eespool viidatud kohtuotsuse IATA ja ELFAA punktides 93–99 on Euroopa Kohus juba sedastanud, et määruse nr 261/2004 artiklid 5–7 ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet.
56 Nimelt, erinevate transpordiliikide sektoris tegutsevate ettevõtjate olukord ei ole võrreldav, kuna eelkõige toimimisviisi, kättesaadavuse tingimusi ja teenindusvõrkude jaotust arvesse võttes ei ole erinevad transpordivahendid kasutustingimuste osas üksteise vastu vahetatavad (eespool viidatud kohtuotsus IATA ja ELFAA, punkt 96).
57 Neil asjaoludel soovis liidu seadusandja kehtestada eeskirjad, mis näevad ette tarbijate kaitse taseme, mis on asjaomaste transpordisektorite lõikes erinev.
58 Siit järeldub, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkt b ja artikkel 9 ei riku diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
59 Neljandaks, mis puudutab harta artikleid 16 ja 17, mis tagavad vastavalt ettevõtlusvabaduse ja õiguse omandile, siis väidab Ryanair, et lennuettevõtjatele pandud kohustus hoolitseda reisijate eest niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, jätab nad ilma teatavast osast oma töö viljadest ja tehtud investeeringutest.
60 Selles osas tuleb kõigepealt meeles pidada, et ettevõtlusvabadus ja õigus omandile ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid nendega tuleb arvestada kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas (vt selle kohta 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑544/10: Deutsches Weintor, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Lisaks näeb harta artikli 52 lõige 1 ette, et hartas sätestatud õigusi võib piirata, tingimusel et piirangud on ette nähtud seadusega, need arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning need on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.
62 Lõpetuseks, kui paljud liidu õiguskorras kaitstud õigused omavahel põrkuvad, tuleb selline hinnang anda, järgides vajalikku kooskõla nõuete vahel, mis puudutavad nende erinevate õiguste kaitset ning nendevahelist õiglast tasakaalu (vt selle kohta 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑275/06: Promusicae, EKL 2008, lk I‑271, punktid 65 ja 66, ning eespool viidatud kohtuotsus Deutsches Weintor, punkt 47).
63 Käesoleval juhul viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus harta artiklitele 16 ja 17. Sellegipoolest on oluline võtta arvesse ka harta artiklit 38, mille eesmärk – sarnaselt ELTL artikliga 169 – on liidu poliitikas tagada tarbijate, sealhulgas ka lennureisijate kaitstuse kõrge tase. Nimelt, nagu tuletati meelde käesoleva kohtuotsuse punktis 31, on nende reisijate kaitse üks määruse nr 261/2004 peamisi eesmärke.
64 Käesolevas kohtuotsuses proportsionaalsuse põhimõtet käsitlevatest punktidest 45–49 tuleneb, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9, tõlgendatuna käesoleva kohtuotsuse punkti 43 kohaselt, tuleb pidada vastavaks nõudele ühitada erinevad asjassepuutuvad põhiõigused ning saavutada nende vahel õiglane tasakaal.
65 Siit järeldub, et nimetatud sätted ei riku harta artikleid 16 ja 17.
66 Järelikult tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui lend tühistatakse „erakorraliste asjaolude” tõttu, mille kestus on selline nagu põhikohtuasjas, tuleb nendes sätetes ette nähtud lennureisijate eest hoolitsemise kohustust täita, ilma et see mõjutaks nimetatud sätete kehtivust.
Sellegipoolest võib lennureisija selle alusel, et lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, nõuda tagasi ainult need summad, mis iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades näivad lennuettevõtja poolt nimetatud reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased või mõistlikud, mida peab hindama siseriiklik kohus.
Kohtukulud
67 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91) artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellised asjaolud, nagu Euroopa õhuruumi osaline sulgemine Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel, on „erakorralised asjaolud” selle määruse tähenduses, mis ei vabasta lennuettevõtjaid kohustusest pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust.
2. Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui lend tühistatakse „erakorraliste asjaolude” tõttu, mille kestus on selline nagu põhikohtuasjas, tuleb nendes sätetes ette nähtud lennureisijate eest hoolitsemise kohustust täita, ilma et see mõjutaks nimetatud sätete kehtivust.
Sellegipoolest võib lennureisija selle alusel, et lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, nõuda tagasi ainult need summad, mis iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades näivad lennuettevõtja poolt nimetatud reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased või mõistlikud, mida peab hindama siseriiklik kohus.
Allkirjad