KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 14. aprillil 2011(1)
Kohtuasi C‑70/10
Scarlet Extended SA
versus
Société belge des auteurs compositeurs et éditeurs (Sabam)
menetluses osalesid:
Belgian Entertainement Association Video ASBL (BEA Video),
Belgian Entertainement Association Music ASBL (BEA Music),
Internet Service Provider Association ASBL (ISPA)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Bruxelles (Belgia))
Infoühiskond – Intellektuaalomandi õigused – Direktiiv 2004/48/EÜ – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Ebaseaduslik allalaadimine internetis – Failivahetus võrdõigusvõrgu tarkvara abil – Elektroonilise side filtreerimise süsteem – Intellektuaalomandi õigust rikkudes vahetatud failide blokeerimise mehhanism – Õigus eraelu puutumatusele – Isikuandmete kaitse – Harta artiklid 7 ja 8 – Konventsiooni artikkel 8 – Direktiiv 95/46/EÜ – Direktiiv 2002/58/EÜ – Side konfidentsiaalsus – Õigus sõnavabadusele – Harta artikkel 11 – Konventsiooni artikkel 10 – Vahendusteenuse osutajate vastutus – Teabe jälgimise üldine kohustus – Direktiiv 2000/31/EÜ – Õigusriik – Õiguste ja vabaduste piiramine „ainult seadusega” – Seaduse kvaliteet – Seaduslikkuse põhimõte
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Intellektuaalomandi kaitset käsitlevad õigusnormid
a) Direktiiv 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas
b) Direktiiv 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta
2. Isikuandmete kaitset käsitlevad õigusnormid
a) Direktiiv 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta
b) Direktiiv 2002/58, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris
3. Elektroonilist kaubandust käsitlevad õigusnormid: direktiiv 2000/31
B. Siseriiklik õigus
III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
A. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
B. Eelotsuse küsimused
C. Menetlus Euroopa Kohtus
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. Esimese küsimuse ümbersõnastamine: konventsioon ja harta
2. Vastuse ülesehitus
3. Neljaetapiline käsitlusviis
B. Taotletav meede (rikkumise lõpetamise korraldus) ja nõutav süsteem (filtreerimine ja blokeerimine)
1. Filtreerimise ja blokeerimise süsteem
a) Filtreerimise mehhanism
b) Blokeerimise mehhanism
2. Rikkumise lõpetamise korralduse kui meetme tunnusjooned
a) „ajalise piiranguta”: meetme ratione temporis kohaldamisala
b) „kogu elektroonili[ne] side[…], st nii sisenev[…] kui ka väljuv[…] liiklus[…]”: meetme ratione materiae kohaldamisala
c) „kõikide oma klientide puhul”: meetme ratione personae kohaldamisala
d) „in abstracto ja ennetavalt”: taotletava meetme ennetav ja hoiatav toime
e) „internetiteenuse pakkuja kulul”: taotletava meetme võtmisega seotud kulude kandmine
3. Vahekokkuvõte
C. Meetme määratlemine direktiivide ja harta artiklite 7, 8 ja 11 alusel: „piiramine” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses
1. „kui neid tõlgendada eelkõige [harta artiklitest 7 ja 8] lähtuvalt”: era- ja perekonnaelu austamine ja isikuandmete kaitse
a) Isikuandmete kaitse (harta artikkel 8)
b) Elektroonilise side saladus (harta artikkel 7)
2. „kui neid tõlgendada eelkõige harta artiklist 11 lähtuvalt”: sõna- ja teabevabaduse tagamine
3. Vahekokkuvõte
D. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste piiramise tingimused ja eelkõige „seaduse kvaliteedi” nõue (harta artikli 52 lõige 1)
E. „sellise ainsa õigusnormi alusel”: siseriikliku õigusnormi analüüs „seaduse kvaliteedi” nõude alusel (harta artikli 52 lõige 1)
V. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse omakorda menetleda küsimust, mis puudutab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumist internetis ja kaitstud teoste ebaseaduslikku allalaadimist, mida üldiselt nimetatakse muusika-, kino-, audiovisuaal- või kirjandusteoste piraatluseks, ning huvituda nende õiguste omanike või õigustatud isikute võitlusest selle nii-öelda ülemaailmse nuhtluse vastu.(2) Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtul esimest korda teha otsus teatavate selliste piraatluse tõkestamise tehniliste meetmete kõlblikkuse kohta liidu õiguse seisukohast, mida vaatamata sellele, et nende usaldusväärsus ei ole täielikult tõendatud ja neid mõjutavad pidevalt tehnika areng ja tavade muutumine, pakutakse välja kohase võimaliku vastusena internetis iga päev toime pandavatele intellektuaalomandi õiguste rikkumistele.
2. Käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused nõuavad nii teisese õiguse aktide sätete keeruka kogumi tõlgendamist kui ka esmase õiguse sätete ja eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta(3) sätete tõlgendamist, võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni.(4) Kõigepealt tuleb siiski märkida, et käesoleva ettepaneku raames ei ole võimalik käsitleda kõiki juriidilisi küsimusi ja tehnilisi probleeme,(5) mis tulenevad kõnealustest meetmetest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste sõnastusele tuginedes ning arvestades seda, kuidas ta kirjeldab põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist olukorda, püüan kõnealusele kohtule anda tarviliku vastuse, keskendudes kõige põhilisematele aspektidele.
3. Põhimõtteliselt palutakse Euroopa Kohtul selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule konkreetselt seda, kas liidu õiguse kohaselt on siseriiklikul kohtul lubatud võtta selline meede nagu põhikohtuasjas taotletav, millega nõutakse internetiteenuse pakkujalt(6) elektroonilise side filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamist. Kuna taotletaval meetmel on ühelt poolt ühesugune mõju kõnealusele ISP-le ja teiselt poolt täiesti teistsugune mõju kõnealuse ISP-teenuste kasutajatele ja laiemalt internetikasutajatele, siis pean arvestama nende kahe vaatepunktiga, ehkki esitatud küsimus käsitleb eelkõige kasutajate õigusi.
4. Samuti tuleb kohe täpsustada, et käesolev kohtuasi erineb kohtuasjast, milles tehti otsus Promusicae(7), kuigi nende õiguslik raamistik ja üldine kontekst on silmapaistvalt sarnased. Ehkki käesolevas kohtuasjas, nagu ka eespool viidatud kohtuasjas Promusicae, on vaja saavutada eri põhiõiguste kaitsega seotud nõuete tasakaal, on kahe kohtuasja puhul siiski erinevusi, mis ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu enda kinnitusel välistavad selle, et kohtuotsuses Promusicae sedastatu ning eelkõige selles määratletud õiguste põhjendatud tasakaalu põhimõte oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule piisav otsuse tegemiseks. Kohtuasjas Promusicae nimelt nõuti ISP-lt kohtumenetluse raames teatavate IP-aadresside(8) alusel tuvastatud isikute nime ja aadressi ning ühenduse kuupäeva ja kellaaja avaldamist. Seega oli tegemist teada ja tuvastatud andmete edastamisega kohtumenetluses. Põhikohtuasjas seevastu nõutakse internetiteenuse pakkujalt, et ta rakendaks elektroonilise side filtreerimise süsteemi ning blokeeriks failid, mille puhul on alust arvata, et need rikuvad intellektuaalomandi õigust. Niisiis ei nõuta tagantjärele sekkumist pärast seda, kui on tuvastatud autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumine, vaid eelnevat sekkumist selleks, et sellist rikkumist vältida, ning täpsemalt selleks, et rakendataks kõiki tulevasi intellektuaalomandi õiguse rikkumisi ennetavalt takistavat süsteemi(9) viisil, mida, nagu ma alljärgnevalt selgitan, iseloomustavad mitmesugused ebamäärasused.
5. Pärast seda täpsustust tuleb siiski nentida, et üsna loomulikult kujuneb välja põhikohtuasjas käsitletava olukorra analüüsimine peamiselt põhiõiguste vaatenurgast.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Euroopa Kohtul palutakse peamiselt tõlgendada direktiive 2001/29/EÜ(10) ja 2004/48/EÜ,(11) mis käsitlevad intellektuaalomandi kaitset, direktiive 95/46/EÜ(12) ja 2002/58/EÜ,(13) mis käsitlevad isikuandmete kaitset ja direktiivi 2000/31/EÜ(14) elektroonilise kaubanduse kohta, mis on omavahel keerukalt seotud. Seda keerukust arvestades viitan kohtuasja õigusliku raamistiku esitamisel üksnes sätetele, mis on põhikohtuasja mõistmiseks hädavajalikud.
1. Intellektuaalomandi kaitset käsitlevad õigusnormid
a) Direktiiv 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas
7. Direktiivi 2001/29 artikkel 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid näevad käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õiguste valdajad, kelle huve on nende territooriumil õigusi rikkuva tegevusega kahjustatud, saavad kohtu kaudu taotleda kahjutasu ja/või ettekirjutust ning vajaduse korral õigusi rikkuva materjali, samuti artikli 6 lõikes 2 nimetatud seadmete, toodete ja komponentide konfiskeerimist.
3. Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.”
b) Direktiiv 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta
8. Direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 1 punkt a sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad hageja palvel:
a) esitada väidetava rikkuja vastu ennetava kohtuliku tõkendi, et vältida mis tahes peatset intellektuaalomandi õiguste rikkumist või määrata esialgsel alusel ning asjakohastel juhtudel korduv rahaline trahv, kui seda on kajastatud siseriiklikes õigusaktides ning kui intellektuaalomandi õiguste väidetavad rikkumised korduvad, või muuta nimetatud korduvad rikkumised garantiide andmiseks kavatsusega tagada õiguste valdajale kahjude hüvitamine; vahendaja suhtes, kelle teenuseid kasutab kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel, võib samadel tingimustel esitada ennetava kohtuliku tõkendi; direktiiv 2001/29/EÜ hõlmab kohtulikud tõkendid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutab kolmas osapool autoriõiguste või sellega kaasnevate õiguste rikkumisel”.
9. Direktiivi 2004/48 artikkel 11 „Kohtulikud tõkendid” sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad esitada rikkuja suhtes edasist rikkumist keelavad tõkendid, kui kohtuotsusega on leitud, et intellektuaalomandi õigusi on rikutud. Vastava siseriikliku seaduse korral tähendab allumatus kohtu tõkenditele korduvat rahalist trahvi koos tõkenditele allumise tagamisega. Ilma et see piiraks direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid lisaks, et õiguste valdajad võivad nõuda kohtulikke tõkendeid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.”
2. Isikuandmete kaitset käsitlevad õigusnormid
a) Direktiiv 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta
10. Direktiivi 95/46 artikli 13 lõike 1 punkt g sätestab:
„Liikmesriigid võivad artikli 6 lõikes 1, artiklis 10, artikli 11 lõikes 1 ja artiklites 12 ja 21 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatuse piiramiseks võtta vastu õigusakte, kui sellised piirangud on vajalikud, et kindlustada:
[…]
g) andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.”
b) Direktiiv 2002/58, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris
11. Direktiivi 2002/58 artikkel 5, mis käsitleb side konfidentsiaalsust, sätestab lõikes 1:
„Liikmesriigid tagavad üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse siseriiklike õigusaktidega. Eelkõige keelatakse nende õigusaktidega isikutel, kes ei ole kasutajad, kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, kui see ei ole õiguspärane artikli 15 lõike 1 kohaselt. Käesolev lõige ei takista side edastamiseks vajalikku tehnilist salvestamist, ilma et see piiraks konfidentsiaalsuse põhimõtet.”
12. Direktiivi 2002/58 artikli 15 lõige 1, milles nähakse ette direktiivi 95/46/EÜ teatavate sätete rakendamine, sätestab:
„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega.”
3. Elektroonilist kaubandust käsitlevad õigusnormid: direktiiv 2000/31
13. Direktiivi 2000/31 artikkel 15, mis lõpetab vahendajatest teenuseosutajate vastutust käsitleva 4. jao, sätestab üldise jälgimiskohustuse puudumise järgmises sõnastuses:
„1. Liikmesriigid ei kehtesta artiklites 12, 13 ja 14 käsitletud teenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.
2. Liikmesriigid võivad kehtestada infoühiskonna teenuste osutajatele kohustuse kiiresti teatada pädevatele ametivõimudele nende teenuse saajate väidetavalt ebaseaduslikest tegevustest või pakutavast teabest või kohustuse edastada pädevatele asutustele nende taotluse põhjal teavet, mis võimaldab identifitseerida nende teenuse saajaid, kellega teenuseosutajal on talletamise kohta lepingud.”
B. Siseriiklik õigus
14. 30. juuni 1994. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (loi relative au droit d’auteur et aux droits voisins,(15) muudetud 10. mai 2007. aasta seadusega, millega võetakse üle direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 ja direktiivi 2004/48 artikkel 11) artikli 87 lõige 1 sätestab:
„Esimese astme kohtu president ja kaubanduskohtu president [...] tuvastavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumise ning teevad korralduse see lõpetada.
Nad võivad ka teha rikkumise lõpetamise korralduse vahendajale, kelle teenuseid kolmas isik kasutab autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.”
III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
A. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
15. Société belge des auteurs compositeurs et éditeurs (Sabam) esitas 30. juuni 1994. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse alusel 24. juunil 2004 Tribunal de première instance de Bruxelles’i presidendile kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule ISP Scarlet Extended SA(16) vastu suunatud rikkumise lõpetamise taotluse.
16. Sabam väitis, et Scarletil kui ISP-l olid kõik võimalused võtta meetmeid selleks, et lõpetada autoriõiguste rikkumised, mida panid toime Scarleti kliendid, st internetikasutajad, kes laadivad ebaseaduslikult alla tema kataloogis sisalduvaid teoseid nn võrdõigusvõrgu tarkvara kasutades autoriõiguste eest tasumata, ning et Scarlet saab sellest kasu, kuna selline tegevus võib suurendada tema andmeside mahtu ja seega nõudlust tema teenuste järele.
17. Sabam nõudis esiteks, et tuvastataks autoriõiguste rikkumine tema registrisse kuuluvate muusikateoste puhul ning eelkõige reprodutseerimisõiguse ja üldsusele edastamise õiguse rikkumine, mis tuleneb elektrooniliste muusikafailide loata vahetamisest võrdõigusvõrgu tarkvara abil Scarleti pakutavate teenuste vahendusel.
18. Teiseks nõudis Sabam, et Scarleti kohustataks trahvi ähvardusel kõnealused rikkumised lõpetama sel viisil, et ta muudab oma klientidele võimatuks võrdõigusvõrgu tarkvara abil ja õigustatud isikute loata saata või vastu võtta muusikateost sisaldavaid faile.
19. Lõpuks nõudis Sabam, et Scarlet annaks trahvi ähvardusel kaheksa päeva jooksul alates tehtava kohtuotsuse kättetoimetamisest teada võetud meetmetest, et ta lisaks oma veebisaidi avalehele asjaomase teksti ning avaldaks kõnealuse kohtuotsuse kahes päevalehes ja ühes nädalalehes omal valikul.
20. Tribunal de première instance de Bruxelles’i president tuvastas 26. novembri 2004. aasta otsusega autoriõiguste rikkumised vastavalt esitatud nõuetele. Enne otsuse tegemist rikkumise lõpetamise taotluse kohta määras ta eksperdi, kelle ülesanne oli analüüsida, kas Sabami pakutud tehnilised lahendused on tehniliselt teostatavad, kas need võimaldavad filtreerida üksnes õigusvastaseid failivahetusi, kas on olemas muid vahendeid, millega kontrollida võrdõigusvõrgu tarkvara kasutamist, ning määrata kindlaks pakutud vahendite maksumus.
21. Ekspert esitas 29. jaanuaril 2007 aruande, milles esitas järgmised ka eelotsusetaotluses välja toodud järeldused:
„1. Peer-to-peer-võrk (võrdõigusvõrk) on läbipaistev failide vahetamise vahend, mis on sõltumatu ja tsentraalse serverita ning varustatud eriliste otsingu- ja allalaadimisfunktsioonidega.
2. Kõik lahendused peale Audible Magic’u pakutud lahenduse üritavad takistada peer-to-peer-võrkude kasutamist, olenemata vahetatavate failide sisust.
3. Lisaks ei ole filtreerimisel põhinevate lahenduste jätkusuutlikkus peer-to-peer-rakenduste puhul keskmises perspektiivis (2–3 aastat) kaugeltki tagatud, kuna sellist tüüpi rakendustes kasutatakse järjest enam krüpteerimist.
4. Äriühingu Audible Magic pakutud lahendus on seega ainus, millega üritatakse probleemile omast lahendust leida. Kõnealune lahendus, mis on mõeldud kasutamiseks eelkõige hariduse valdkonnas, ei vasta siiski oma olemuselt ISP andmesidemahtudele. Kõnealuse tehnoloogia kasutamine ISP puhul toob seega kaasa selle hankimise ja käitamise kõrge hinna, et seda puudujääki kompenseerida.
5. Asjaomast kulu tuleb võrrelda ajavahemikuga, mille jooksul kõnealune lahendus on tõhus, arvestades, et eespool nimetatud krüpteerimine muudab selle lahenduse samuti ebatõhusaks andmeliikluse filtreerimise raames.
6. Peer-to-peer-võrgu siseste uurimismeetodite kasutamine on praktikas keerulisem, kuid annab parimaid tulemusi. Kõnealused meetodid tegelevad a priori ainult keelatud failivahetustega ning on võimelised arvestama vahetuste tegemise konteksti.
7. Kõnealused meetodid ei ole ka tundlikud krüpteerimise suhtes või on seda märgatavalt vähem ning on minu arvates keskpikas ja pikas perspektiivis parim investeering selleks, et tagada autoriõiguste kaitse kõikide õigusi austades.”
22. Eksperdi aruande alusel tegi Tribunal de première instance de Bruxelles’i president 29. juunil 2007. aastal teise otsuse, milles sedastas, et Scarlet peab lõpetama 26. novembri 2004. aasta kohtuotsusega tuvastatud autoriõiguse rikkumised sel viisil, et ta muudab oma klientidele võimatuks võrdõigusvõrgu tarkvara abil mis tahes moel saata või vastu võtta Sabami registrisse kuuluvat muusikateost sisaldavaid faile, ning seda 2500 euro suuruse trahvi ähvardusel iga kohtuotsuse täitmisega viivitatud päeva eest pärast kuuekuulise tähtaja möödumist.
23. Scarlet esitas 6. septembril 2007 selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Bruxelles’ile (Brüsseli apellatsioonikohus).
24. Lisaks esitas Scarlet 7. detsembril 2007 Tribunal de première instance de Bruxelles’i presidendile taotluse talle määratud trahvide tühistamiseks või vähemalt peatamiseks. Scarlet väitis, et tal ei ole materiaalselt või ajaliselt võimalik täita rikkumise lõpetamise korraldust, kuna Audible Magic’u süsteem ei tööta ning kuna ei ole tõendatud, et internetiteenuse pakkujal on tehniliselt võimalik tõhusalt blokeerida või filtreerida võrdõigusvõrgu liiklust.
25. Tribunal de première instance de Bruxelles’i president lükkas 22. oktoobri 2008. aasta otsusega selle taotluse tagasi põhjendusega, et apellatsioonkaebuse devolutiivefektiga on vastuolus see, et pooled uuesti tema poole pöörduvad. Ta nõustus, et Audible Magic’u pakutud lahendust ei olnud võimalik edukalt rakendada, kuid nentis samas, et Scarlet ei katsetanud teisi blokeerimisel või filtreerimisel põhinevaid lahendusi ning ei tõendanud seega, et rikkumise lõpetamise korraldust ei saa täita. President peatas siiski trahvi kuni 31. oktoobrini 2008, et võimaldada Scarletil muid võimalusi uurida.
B. Eelotsuse küsimused
26. Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel de Bruxelles menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivid 2001/29 ja 2004/48 koosmõjus direktiividega 95/46, 2000/31 ja 2002/58, kui neid tõlgendada eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 8 ja 10 lähtuvalt, võimaldavad liikmesriikidel lubada siseriiklikul kohtul, kelle poole on pöördutud sisulisi küsimusi lahendava menetluse raames ning sellise ainukese õigusnormi alusel, mis sätestab, et „[siseriiklik kohus] võib ka teha rikkumise lõpetamise korralduse vahendajale, kelle teenuseid kolmas isik kasutab autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks”, kohustada internetiteenuse pakkujat rakendama kõikide oma klientide puhul in abstracto ja ennetavalt üksnes kõnealuse internetiteenuse pakkuja kulul ning ajalise piiranguta filtreerimise süsteemi kõigi tema teenuste kaudu ning eelkõige võrdõigusvõrgu tarkvara vahendusel toimuvale elektroonilisele sidele, st nii sisenevale kui ka väljuvale liiklusele, selleks et teha tema võrgus kindlaks selliste failide vahetus, mis sisaldavad muusika-, kinematograafilisi või audiovisuaalseid teoseid, mille õigusi taotluse esitaja väidab omavat, ning seejärel blokeerima nende failide edastamise vastuvõtmisel või saatmisel?
2. Juhul kui vastus [esimesele] küsimusele on jaatav, kas kõnealused direktiivid kohustavad siseriiklikku kohut, kes langetab otsuse rikkumise lõpetamise korralduse taotluse üle, mis on esitatud vahendaja vastu, kelle teenuseid kasutab kolmas isik autoriõiguste rikkumiseks, kohaldama nõutud meetme tõhusust ja pärssivat mõju hinnates proportsionaalsuse põhimõtet?”
C. Menetlus Euroopa Kohtus
27. Kirjalikke märkusi esitasid Scarlet, Sabam koos Belgian Entertainement Association Video (BEA Video), Belgian Entertainement Association Music’u (BEA Music) ja Internet Service Provider Association’iga (ISPA) ning Belgia Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Poola Vabariik, Soome Vabariik ja Euroopa Komisjon.
28. Euroopa Kohus kuulas 13. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil ära Scarleti, Sabami ja ISPA esindajad, Belgia Kuningriigi, Tšehhi Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Poola Vabariigi esindajad ja Euroopa Komisjoni esindaja.
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. Esimese küsimuse ümbersõnastamine: konventsioon ja harta
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema esimene eelotsuse küsimus puudutab liidu teisese õiguse mitme sätte tõlgendamist „konventsiooni artiklitest 8 ja 10 lähtuvalt”. Seega võib ta kindlasti toetuda Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 3, mille kohaselt „[konventsiooniga] tagatud […] põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted”. Siiski tuleb selle kohta teha mõned sissejuhatavad märkused, mis viivad küsimuse täpsema ümbersõnastamiseni.
30. Esiteks algab nimetatud ELL artikkel 6 selle lõike 1 esimeses lõigus esitatud täpsustusega, et hartal „on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud”, nagu ka Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud oma viimase aja praktikas.(17) Kuna seetõttu on hartas nimetatud õigustel, vabadustel ja põhimõtetel iseenesest õigusjõud, mis pealegi on esmast laadi, siis ei ole kõnealustele üldpõhimõtetele tuginemine enam vajalik, kuna esimesed võib samastada teistega. See on esimene element, mis räägib küsimuse analüüsimise kasuks pigem harta sätete alusel kui konventsiooni sätete alusel, ceteris paribus.(18)
31. Harta artikli 52 lõige 3 sätestab, et „[h]artas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad [konventsiooniga] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud”, täpsustades samas, et „[s]ee säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist”.(19) Põhikohtuasja asjaolude puhul „vastavad” seega konventsiooni artikliga 8 tagatud õigused harta artikli 52 lõike 3 tähenduses harta artiklitega 7 („Era- ja perekonnaelu austamine”) ja 8 („Isikuandmete kaitse”) tagatud õigustele samamoodi nagu konventsiooni artikliga 10 tagatud õigused „vastavad” harta artikliga 11 („Sõna- ja teabevabadus”) tagatud õigustele, vaatamata erinevustele vastavalt kasutatud sõnastuses ja mõistetes.(20)
32. Lõpuks tuleb märkida, et konventsiooni sätted, millega lubatakse teatavatel tingimustel võtta tagatud õigusi ja vabadusi piiravaid meetmeid, näiteks konventsiooni artikli 8 lõige 2 ja artikli 10 lõige 2, kajastuvad pisut erinevas sõnastuses hartas sisalduvas kõiki õigusi ja vabadusi üldiselt hõlmavas sättes, st harta artikli 52 („Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine”) lõikes 1.
33. See säte sätestab, et „õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata” üksnes teatud tingimustel. Verb „piirama” vastab omakorda verbile „sekkuma”, mida on kasutatud konventsiooni artiklis 8 ja sõnale „piirangud”, mida on kasutatud konventsiooni artiklis 10; neis kahes sättes loetletakse eri tingimusi, mis laias laastus vastavad harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele ning millele Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt antud tõlgendust peab Euroopa Kohus arvesse võtma.(21) Kuna aga kõnealustes tingimustes on siiski erinevusi, näib mulle selge, et harta sätteid tuleb tõlgendada autonoomselt.(22)
34. Seetõttu ning eelnevalt esitatud reservatsioone arvestades teen ettepaneku sõnastada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus ümber nii, et viide konventsiooni artiklitele 8 ja 10 asendataks järgmise viitega: „harta artiklid 7, 8 ja 11 koostoimes harta artikli 52 lõikega 1, nagu neid vajaduse korral tõlgendatakse konventsiooni artiklitest 8 ja 10 lähtudes”.
2. Vastuse ülesehitus
35. Scarlet ja ISPA ning Belgia, Tšehhi, Itaalia, Madalmaade, Poola ja Soome valitsus leiavad üldiselt pärast asjakohaste sätete sisulist analüüsi, mille juures nad kasutavad küll erinevat lähenemisviisi probleemile, et liidu õigusega on vastuolus taotletava sarnase meetme võtmine. Komisjon leiab omalt poolt, et ehkki kõnealuste direktiividega iseenesest ei ole vastuolus taotletava sarnase filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamine, ei ole selle rakendamise konkreetne kord kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Sisuliselt leiab komisjon seega, et lõppkokkuvõttes on siseriiklik esimese astme kohus rikkunud proportsionaalsuse põhimõttest tulenevaid nõudeid ning siseriiklikele õigusnormidele ei ole midagi ette heita.
36. Sellega seoses tuleb kindlasti meenutada, et harta artikli 52 lõige 1 nõuab, et igasuguse õiguste ja vabaduste piiramise puhul tuleb lisaks muudele tingimustele arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine on kindlasti vältimatu juhul, kui kerkib küsimus piiramisest kõnealuse sätte tähenduses, st mitte üksnes siis, kui kohus piirangut in concreto kohaldab, mis on täpselt teise küsimuse ese, vaid ka juba eelnevalt siis, kui seadusandja piirangut in abstracto määratleb ehk sõnastab. Arvan, et just seda aspekti käsitleb komisjoni argumenteering vaikimisi.
37. Igal juhul on selge, et kui „seaduse” suhtes peab iseenesest kohaldama proportsionaalsuse kontrolli, siis ei saa kõnealust kontrolli teostada enne, kui on tuvastatud kõnealuse seaduse „olemasolu”. Niisiis ei ole juhuslik, et esimene hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramise tingimustest, mis on ette nähtud harta artikli 52 lõikes 1, on see, et piirata tohib „ainult seadusega”. Oma küsimusega, kas kõnealuse meetme võib võtta „ainsa õigusnormi alusel”, mida ta tsiteerib, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus aga kõigepealt analüüsida nimetatud esimese tingimuse täitmist. Küsimuse selle aspekti käsitlemine on minu arvates möödapääsmatu ning see peab eelnema muude aspektide käsitlemisele.(23) Kui puudub „seadus” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, siis ei ole põhjust analüüsida seejärel tingimusi, mis kehtivad hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramise suhtes, ning eelkõige proportsionaalsuse tingimust. Ehkki Euroopa Kohtul on harva olnud võimalust seda tingimust käsitleda,(24) esineb see siiski nii konventsiooni artiklis 8 kui ka artiklis 10 ning seda on pika aja jooksul ulatuslikult käsitletud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, mistõttu tulebki viidata eelkõige kõnealusele kohtupraktikale, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule täielik ning eelkõige kasulik vastus.
3. Neljaetapiline käsitlusviis
38. Cour d’appel de Bruxelles on oma eelotsusetaotluse sõnastanud kahe küsimusena ning teine küsimus, mis käsitleb siseriiklike kohtute kohustust järgida proportsionaalsuse põhimõtet, on esitatud üksnes teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele jaatavalt. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuna minu arvates tuleb esimesele küsimusele vastata eitavalt, ei ole teist küsimust vaja analüüsida.(25)
39. Pealegi võimaldab esimese eelotsuse küsimuse märkimisväärselt üksikasjalik ja täpne sõnastus mul oma arutluskäigu üles ehitada otseselt küsimuses sisalduvatele eri elementidele. Selleks esitan ma oma arutluskäigu neljaetapilisena.
40. Kõigepealt tuleb üksikasjalikult käsitleda seda, millised on selle käesoleval juhul filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamises seisneva meetme olemus ja tunnusjooned, mille võtmist, st täpsemalt apellatsioonkaebuse rahuldamist või tagasilükkamist eelotsusetaotluse esitanud kohtult taotletakse, eristades taotletava meetme ehk rikkumise lõpetamise korralduse enda omadusi meetme sisu omadustest. Kõnealuse meetme analüüs peaks juba võimaldama anda põhimõttelise vastuse esitatud küsimusele, vähemalt Scarleti õiguste ja huvide vaatenurgast. Kuna aga peamiselt on palutud anda vastus küsimusele, mis on esitatud Scarleti teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate põhiõiguste vaatenurgast, tuleb analüüsi jätkata üksikasjalikumalt sellest perspektiivist lähtudes.
41. Selle analüüsi alusel on seejärel teiseks võimalik analüüsida taotletavat meedet nimetatud direktiivide seisukohast ning eelkõige arvestades harta asjaomaseid sätteid, mida on vajaduse korral tõlgendatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud vastavate konventsiooni sätete seisukohast. Kõnealuse meetme põhjalikum analüüs peab võimaldama vaadelda meedet harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud õiguste ja vabaduste piiramise perspektiivist.
42. Kuna kõnealune meede osutub seega hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise „piiramiseks” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, nagu ma alljärgnevalt tõden, tuleb seejärel kolmandaks analüüsida, millistel tingimustel see oleks lubatud, pöörates erilist tähelepanu nõudele, et seda tohib teha „ainult seadusega”. Eelotsuse küsimuse sõnastust arvestades ja küsimusele tarviliku vastuse andmiseks ei ole meedet tõenäoliselt vaja analüüsida muude kõnealuses sättes ette nähtud tingimuste seisukohast.
43. Selle arutluskäigu alusel analüüsin seejärel kolmandaks ja viimaseks küsimust, kas Scarleti teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate vaatepunktist võib taotletava meetme sarnase meetme võtta üksnes nende siseriiklike õigusnormide alusel, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus.
B. Taotletav meede (rikkumise lõpetamise korraldus) ja nõutav süsteem (filtreerimine ja blokeerimine)
44. Selle aspekti osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigi kohus võib „kohustada [ISP-d] rakendama kõikide oma klientide puhul in abstracto ja ennetavalt, üksnes [tema] kulul ning ajalise piiranguta filtreerimise süsteemi kogu tema teenuste kaudu ning eelkõige [võrdõigusvõrgu] tarkvara vahendusel toimuvale elektroonilisele sidele, st nii sisenevale kui ka väljuvale liiklusele, selleks et teha tema võrgus kindlaks selliste failide vahetus, mis sisaldavad muusika-, kinematograafilisi või audiovisuaalseid teoseid, mille õigusi taotluse esitaja väidab omavat, ning seejärel blokeerida nende edastamine vastuvõtmisel või saatmisel”, ning teha seda kõike rikkumise lõpetamise korralduse vormis.
45. Just selles küsimuse osas kasutatud terminitele ja väljenditele tuginedes analüüsin nii filtreerimise ja blokeerimise süsteemi enda kui ka taotletava korralduse tunnusjooni.
1. Filtreerimise ja blokeerimise süsteem
46. Süsteem, mille rakendamist nõutakse, koosneb kahest osast. Esiteks peab see tagama kogu Scarleti võrgu kaudu toimuva andmeside filtreerimise, selleks et avastada või soovi korral eristada side, mis võib endast kujutada autoriõiguse rikkumist.(26) Filtreerimise tulemuste alusel peab süsteem seejärel teiseks tagama, et blokeeritakse selline side, mis tõepoolest kujutab endast autoriõiguste rikkumist, ning tegema seda kas „vastuvõtmisel” või „saatmisel”.(27) Kuna filtreerimise süsteemi tõhususest sõltub blokeerimise mehhanismi tõhusus, on need kaks operatsiooni vaatamata tugevale seotusele oma olemuselt väga erinevad ning seega on neil erinev mõju.
a) Filtreerimise mehhanism
47. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et taotletav meede kohustaks Scarletit kõigepealt rakendama kõikide oma klientide puhul filtreerimise süsteemi kogu tema teenuste kaudu ning eelkõige võrdõigusvõrgu tarkvara vahendusel toimuvale elektroonilisele sidele, st nii sisenevale kui ka väljuvale liiklusele. Kõnealune kohus täpsustab, et filtreerimisega taotletav eesmärk on „teha […] kindlaks selliste failide vahetus, mis sisaldavad muusika-, kinematograafilisi või audiovisuaalseid teoseid, mille õigusi [Sabam] väidab omavat”.
48. Kontrollimise ese on täpselt määratletud nii, et see peab võimaldama filtreerida Scarleti teenuste kaudu toimuvat sidet, st sisenevat ja väljuvat liiklust. Filtreerimine omakorda peab võimaldama kindlaks määrata sellised Scarleti teenuste kasutajate poolt saadetud ja vastu võetud failid, mille puhul arvatakse, et need rikuvad autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi. Rakendatav kontroll, mis niisiis koosneb filtreerimise etapist ja kindlaksmääramise etapist, on seega määratletud peamiselt tulemuste kaudu, mida sellega tuleb saavutada, seoses eesmärgiga blokeerida sellised failid, mille puhul on avastatud intellektuaalomandi õiguse rikkumine. See peab ka suutma sammu pidada tehnika arenguga. Selleks et olla tõhus, peab see olema ühtaegu süstemaatiline, üldine ja arendatav.(28)
49. Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Sabam ei ole esitanud mingit teavet selle kohta, mil viisil konkreetselt peab või võib kõnealust kontrolli teostada, ega ka filtreerimise tehnika või piraatfailide kindlaksmääramise protsessi kohta.(29) Eelkõige ei ole Euroopa Kohtule esitatud mingeid täpsustusi teostatava kontrolli intensiivsuse ega põhjalikkuse kohta.
50. Ehkki selles suhtes tuleb meenutada, et mitte Euroopa Kohtu, vaid üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on vajaduse korral analüüsida selle küsimuse tehnilisi üksikasju,(30) tuleb siiski täpsustada, et teostatava filtreerimise olemusel on kahtlemata õiguslik mõju.(31)
b) Blokeerimise mehhanism
51. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et blokeerimise mehhanism peaks aktiveeruma kas „saatmisel” või „vastuvõtmisel”, kuid ei esita täiendavaid täpsustusi selle mehhanismi modus operandi kohta. Sabam rõhutab, et kõnealune mehhanism on määratletav peamiselt selle eesmärgi alusel, st võime alusel „muu[ta] [...] klientidel võimatuks võrdõigusvõrgu tarkvara abil saata või vastu võtta ükskõik millist faili, mis sisaldab muusikateost Sabami registrist”. Ta täpsustab, et see väljendub teatava info edastamise takistamises time-out-teatega, mis näitab, et edastus ei ole võimalik.
52. Tegelikult(32) on võimatu kirjeldada selle filtreerimise süsteemi ja selle blokeerimise mehhanismi konkreetset toimimisviisi, modus operandi’t, mida taotletav meede kohustaks rakendama. Nõutava filtreerimise ulatus, mis hõlmab kontrollitavaid isikuid, kontrollitavat sidet ja kontrollimise intensiivsust, on ühtaegu väga üldine ja osaliselt määratlemata. Järelikult ei saa a priori kindlaks määrata ei selle konkreetset mõju andmevahetusele ega ka selle üldist majanduslikku maksumust, eelkõige installimise ja hoolduse maksumust.
2. Rikkumise lõpetamise korralduse kui meetme tunnusjooned
53. Nõutava filtreerimise ja blokeerimise süsteemi olemus ja peamised tunnusjooned, nii nagu neid on kirjeldatud, mõjutavad otseselt kohtult taotletava meetme olemust. Rakendatava süsteemi väga üldine sisu tähendab seda, et nii kohtu korralduse vormis taotletava meetme ratione personae kohaldamisala kui ka ratione materiae kohaldamisala on vältimatult üldise iseloomuga, nagu ka meetme ratione temporis kohaldamisala, nagu täpsustab eelotsustaotluse esitanud kohus.
54. Taotletaval meetmel on ka muid tunnusjooni, mida on oluline esile tuua. See kehtestaks ühelt poolt Scarletile ennetavalt ja trahvi ähvardusel tulemuse saavutamise kohustuse ning jätaks teiselt poolt tema kanda filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamise kulud. Niisiis on kõnealune meede määratletav ka selle peamise eesmärgi järgi, milleks on ISP-dele õiguslik ja majanduslik vastutus piraatkoopiate internetist ebaseadusliku allalaadimise vastases võitluses. Vaadelgem neid lähemalt.
a) „ajalise piiranguta”: meetme ratione temporis kohaldamisala
55. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et meedet taotletakse „ajalise piiranguta”. Sabam omakorda on menetlusdokumentides kinnitanud, et taotletavat korraldust ei tuleks ajaliselt piirata, välja arvatud piirang, mis on seotud autoriõiguse enda kestusega. Sabam rõhutab ka meetme arendatavuse mõõdet, st meede peab suutma kaasas käia tehnika arenguga ning seda peab olema võimalik kohandada.
56. Taotletav meede paneks seega Scarletile, ja nagu alljärgnevast nähtub, laiemalt ISP-dele üldiselt, ühtaegu püsiva ja igavese kohustuse arendada, katsetada, rakendada ja täiendada filtreerimise ja blokeerimise süsteemi, mida määratletakse üksnes selle tulemuste tõhususe alusel, arvestades taotletavat eesmärki, st intellektuaalomandi õiguste kaitset.
b) „kogu elektroonili[ne] side[…], st nii sisenev[…] kui ka väljuv[…] liiklus[…]”: meetme ratione materiae kohaldamisala
57. Nagu ma juba olen maininud, ei esitata filtreerimisele ja vajaduse korral blokeerimisele kuuluva side kohta mingeid täpsustusi. Ei ole selge, kas kontrollida tuleb kogu sidet või üksnes seda osa, mis toimub võrdõigusvõrgu tarkvara vahendusel, kuid näib siiski, et rakendatav kontroll peab tõhusate tulemuste saavutamiseks olema ühtaegu süstemaatiline ja üldine.
58. Järelikult soovitakse taotletava meetmega, mis on määratletud lihtsalt kohtu korraldusena, mis on ISP-le adresseeritud intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamist ja karistamist ning asjaomaste kahjude hüvitamist käsitleva tsiviilmenetluse raames, tegelikult püsivalt rakendada süstemaatilist ja üldist kogu ISP teenuste kaudu toimuva elektroonilise side filtreerimise süsteemi.
c) „kõikide oma klientide puhul”: meetme ratione personae kohaldamisala
59. Rakendatava süsteemi eesmärk (mis on side kõikehõlmava filtreerimise kontrollimise otsene tagajärg) on hõlmata kõikide asjaomase ISP teenuste kasutajate käitumine, mitte ainult tema klientide käitumine. Nagu Sabam on menetlusdokumentides täpsustanud, ei oma tähtsust see, kas ISP klient on side algataja või adressaat. Et olla tõhus, peab süsteem vastavalt eelotsuse küsimuse sõnastusele toimima ilma, et isikud, kes arvatakse olevat autoriõiguste rikkumise algatajad, oleksid eelnevalt tuvastatud, ning olenemata lepingulise suhte olemasolust kõnealuste isikute ja ISP vahel.
60. Rakendatav süsteem peab suutma blokeerida kõikide selliste failide, mis võivad rikkuda õigust, mida Sabam haldab ja kaitseb ning mille kasutamise eest ta tasu kogub, saatmise iga Scarleti kliendi poolt ükskõik millisele teisele internetikasutajale, olenemata sellest, kas viimane on Scarleti klient või mitte. Samuti peab see suutma tagada, et blokeeritakse teistelt internetikasutajatelt – olenemata sellest, kas tegemist on Scarleti klientidega – pärinevate autoriõigust rikkuvate failide vastuvõtmine Scarleti klientide poolt. Süsteem peab võimaldama blokeerida kõikide selliste failide liikumise, mille sisu kuulub Sabami registrisse, ilma et autoriõiguse rikkumist oleks eelnevalt ja konkreetselt tuvastatud.
61. Lisaks tuleb kindlasti esile tõsta taotletava meetme veel üht olulise ulatusega mõõdet. Ehkki on selge, et põhikohtuasja pooled on käesolevas asjas Sabam ja Scarlet, nähtub nii eelotsusetaotlusest kui ka menetlusse astujate esitatud menetlusdokumentidest siiski, et vaidluse ulatus on kindlasti laiem kui põhikohtuasja poolte huvid. Põhikohtuasjas tehtavat otsust kahtlemata laiendatakse ja üldistatakse nii kõikidele ISP-dele kui ka üldiselt muudele olulistele internetivaldkonnas tegutsejatele(33) mitte ainult liikmesriigis, mille kohus esitas eelotsuse küsimused, vaid ka teistes liikmesriikides ja isegi mujal maailmas.(34) Nagu ma olen juba rõhutanud, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tegelikult otsustada, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui talle antakse õigus võtta taotletava meetme sarnane meede, ja laiemalt otsustada, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui õiguste valdajad tõhustavad võitlust ebaseadusliku allalaadimise vastu, esitades sarnaseid taotlusi kõikides liikmesriikides ja ka mujal.(35)
62. Seetõttu mõjutab taotletav meede, mis on määratletud konkreetsele juriidilisele isikule adresseeritud korraldusena rakendada filtreerimise ja blokeerimise süsteemi, tegelikult kestvalt määramatut hulka juriidilisi ja füüsilisi isikuid, st ISP-id ja internetikasutajaid, infoühiskonna teenuste osutajaid ja nende teenuste kasutajaid.
d) „in abstracto ja ennetavalt”: taotletava meetme ennetav ja hoiatav toime
63. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tal palutakse võtta taotletav meede Scarleti suhtes „in abstracto” ja „ennetavalt”, kuid ei täpsusta, mida ta sellega täpselt mõtleb. Võib siiski arvata, et taotletava meetme eesmärk ei ole kehtestada ISP-le täitmiskohustust, mis põhineb kohtu poolt tsiviilõigusliku hagi raames in concreto tuvastatud autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste tegelikul rikkumisel või vahetul rikkumise ohul. Viimane on seega kavandatud ühtaegu ennetava ja hoiatava meetmena.(36)
e) „internetiteenuse pakkuja kulul”: taotletava meetme võtmisega seotud kulude kandmine
64. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lõpuks, et taotletava filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamise kulud peab kandma teenuse pakkuja. Seega on asjaomase meetme tagajärg see, et Scarlet peab kandma need kahtlemata märkimisväärsed kulud, mis kaasnevad selliste tsiviilmenetluste algatamisega, mida tavaliselt peavad algatama autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste valdajad või õigustatud isikud kõnealuste õiguste rikkumiste tuvastamiseks, sanktsioneerimiseks ja vajaduse korral rikkumise tagajärjeks oleva kahju hüvitamiseks.
65. Asjaomase meetme otsest majanduslikku mõju,(37) mida ei ole hinnatud ja mida tegelikult ei saagi(38) kuidagi hinnata, suurendavad veelgi taotletava meetmega kaasneda võivad karistusmaksed, eelkõige filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamisega viivitamise eest ette nähtud trahv.
3. Vahekokkuvõte
66. Eelnevast arutluskäigust nähtub, et taotletav meede, millega kehtestatakse ISP-le kohustus rakendada eespool kirjeldatu sarnast filtreerimise ja blokeerimise süsteemi, kujutab endast tegelikult uut ja üldise iseloomuga „kohustust”, mida võidakse lõpuks püsivalt laiendada kõikidele ISP-dele. See kohustus ei ole iseenesest konkreetne ja individualiseeritud, mida võiks tavapäraselt oodata teatavale konkreetsele käitumisele järgnevalt vastuselt või reaktsioonilt. Reaktsioonina intellektuaalomandi õiguste rohkem või vähem individualiseeritud rikkumistele palutakse eelotsustaotluse esitanud kohtul võtta meede, mis, kordan veel kord, saab juba oma olemuse tõttu olla üksnes üldine igas mõttes, st nii isikulises, ruumilises kui ka ajalises mõttes.
67. Märgin siinkohal, et sellest vaatepunktist ja juhul, kui käsitleda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust üksnes Scarleti õigustest ja huvidest lähtuvalt, võiks seaduslikkuse põhimõtet selle kõige üldisemas tähenduses kohaldades vastata kõnealusele küsimusele eitavalt. Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud eespool viidatud kohtuotsuses Hoechst vs. komisjon:(39) „avaliku võimu sekkumisel iga isiku ‑ nii füüsilise kui ka juriidilise ‑ privaatsfääri peab olema seaduslik alus ning seda peavad õigustama seadusega ette nähtud põhjused”. See kaitse nõue, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, tuleneb otseselt seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtetest, mis omakorda tulenevad õigusriigi ideest.(40) Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et õigusnormid, mis kehtestavad kohustusi maksumaksjatele(41) ja mis toovad kaasa ebasoodsaid tagajärgi üksikisikutele(42) või millega kehtestatakse nimekirja kantud isikute õigusi ja vabadusi oluliselt mõjutavad piirangud,(43) peavad olema selged ja täpsed, et õigussubjektid saaksid selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi.(44) Scarleti teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate vaatepunktile keskendumise raames avaneb mul siiski alljärgnevalt(45) võimalus üksikasjalikumalt näidata, et siseriiklik õigusnorm, mille alusel võib Scarletile kehtestada kõnealuse kohustuse, ei vasta muu hulgas eespool nimetatud nõuetele.
68. Lisaks, nagu väidab õigustatult ka komisjon, on üsna selge, et osutatud intellektuaalomandi õiguste rikkumise ja taotletava meetme vaheline suhe ei ole proportsionaalne. See ei ole minu arvates siiski peamisena esitatud küsimus. Küsimus seisneb selles, kas ISP-le võib üldse kohtu korralduse vormis ja seaduslikul alusel, mida tuleb alljärgnevalt analüüsida, kehtestada kõnealust uut „kohustust” rakendada filtreerimise ja blokeerimise süsteemi, mis omab eelnevalt kirjeldatud tunnusjooni, arvestades selle mõju kõnealuste ISP-de teenuste kasutajate ehk internetikasutajate põhiõigustele.
C. Meetme määratlemine direktiivide ja harta artiklite 7, 8 ja 11 alusel: „piiramine” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses
69. Eelotsuse küsimus puudutab seda, kuidas tõlgendab Euroopa Kohus „direktiiv[e] 2001/29 ja 2004/48 koosmõjus direktiividega 95/46, 2001/31 ja 2002/58, kui neid tõlgendada eelkõige [harta] artiklitest [7, 8, 11 ja artikli 52 lõikest 1] lähtuvalt”. Sisuliselt tuleb kindlaks määrata, kas olemasolevaid siseriiklikke õigusakte arvestades annab kõnealune õigusnormide kogum, mis sisaldab liidu esmast ja teisest õigust, liikmesriikide kohtutele võimaluse võtta kohtu korralduse vormis selline meede nagu eespool kirjeldatud. Ometi tuleb põhikohtuasja analüüsida ja teisest õigust tõlgendada esmajoones esmasest õigusest lähtudes, kuna kõnealune meede puudutab otseselt harta artiklitega 7, 8 ja 11 tagatud õigusi ja vabadusi, nagu ma alljärgnevalt esile toon. Selle väite kohta tuleb teha mõned sissejuhatavad märkused.
70. Kõigepealt tuleb meenutada, et eelotsuse küsimuses nimetatud direktiivid moodustavad õigusliku raamistiku, millesse taotletava meetme võtmine peaks kuuluma,(46) kusjuures mõned arvavad, et direktiivid lubavad meetme võtmist või vähemalt ei takista seda, teised aga arvavad vastupidi, et direktiivid ei võimalda või lausa keelavad seda.(47) Kõnealustes direktiivides viidatakse rohkem või vähem otseselt konventsiooni ja nüüd hartaga tagatud põhiõigustele.(48) Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Promusicae, et liikmesriigid peavad kõnealuste direktiivide ülevõtmisel ja kohaldamisel jälgima, et tagatud oleks tasakaal direktiividega kaitstud põhiõiguste vahel.
71. Teatavasti tagavad harta artiklid 7, 8 ja 11 vastavalt era- ja perekonnaelu austamise, isikuandmete kaitse ning sõna- ja teabevabaduse. Ilmselt ei ole vaja rõhutada, et käesolevas kohtuasjas käsitletakse ka muid põhiõigusi, eelkõige õigust omandile, mille tagab harta artikli 17 lõige 1 ning konkreetsemalt õigust intellektuaalomandi kaitsele, mille tagab harta artikli 17 lõige 2 ning mille rikkumine on ebaseadusliku internetist allalaadimise tõttu muutunud massiliseks, mis loomulikult on põhikohtuasja kesksed küsimused. Taotletavat meedet, nõutavat filtreerimise ja blokeerimise süsteemi ja esitatud küsimuse sõnastust arvestades on küsimuse all siiski peamiselt harta artiklitega 7, 8 ja 11 tagatud õigused, õigust omandile puudutatakse teises järjekorras seetõttu, et süsteemi rakendamine peab toimuma üksnes ISP kulul.(49)
72. Eelöeldust lähtudes tuleb nüüd tegeleda küsimusega, kas taotletava meetme võib kvalifitseerida õiguste ja vabaduste „piiramiseks” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud konventsiooni artikli 8 lõike 2 ja artikli 10 lõike 2 alusel. Kui kõnealune meede tuleks sellisena kvalifitseerida piiramiseks,(50) siis tuleks veenduda, et see vastab kõnealustes sätetes ette nähtud tingimustele.
1. „kui neid tõlgendada eelkõige [harta artiklitest 7 ja 8] lähtuvalt”: era- ja perekonnaelu austamine ja isikuandmete kaitse
73. Taotletavat meedet tuleb analüüsida kõigepealt ühelt poolt kui võimalikku isikuandmete kaitse õiguse piiramist ja teiselt poolt kui võimalikku sidesaladuse austamise õiguse piiramist. Üldiselt, nagu komisjon on nentinud,(51) on võimalus jääda anonüümseks põhiline, kui soovitakse kaitsta eraelu puutumatuse põhiõigust küberruumis. Ehkki on selge, et direktiive 95/46 ja 2002/58 tuleb tõlgendada harta artiklite 7 ja 8 alusel,(52) vajaduse korral koosmõjus konventsiooni artikliga 8,(53) siis seos isikuandmete kaitse õiguse (harta artikkel 8) ja nõutava filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamise vahel on tunduvalt ebaselgem.(54)
a) Isikuandmete kaitse (harta artikkel 8)
74. Keeruline on konkreetselt hinnata mõju, mida filtreerimise ja blokeerimise süsteem avaldab isikuandmete kaitse õigusele. Esimene raskus seisneb asjaomaste isikuandmete kindlaksmääramises, kuna need, välja arvatud IP-aadressid,(55) ei ole üheselt kindlaks määratud. Sabami nõutava tehnilise neutraalsuse tõttu ei ole tegelikult võimalik a priori kindlaks määrata, kas rakendatav süsteem eeldab isikuandmete töötlemist. Seda enam ei ole võimalik kindlaks määrata, kas see eeldab IP-aadresside kogumist ja resolvimist.
75. Teine raskus seisneb selles, et tuleb kindlaks määrata, kas IP-aadressid on isikuandmed. Euroopa Kohus on siiani arutanud vaid juhtumeid, milles on käsitletud IP-aadressidega seotud isikuandmeid.(56) Siiani ei ole Euroopa Kohtul seevastu olnud võimalust analüüsida, kas IP-aadressi kui sellist võib pidada isikuandmete hulka kuuluvaks.(57)
76. Euroopa andmekaitseinspektor omalt poolt on märkinud,(58) et „internetikasutaja tegevuse jälgimine ja tema IP-aadresside kogumine [tähendab] sekkumist tema õigusesse eraelu ja kirjavahetuse puutumatusele”.(59) Direktiiviga 95/46 loodud töörühm üksikisikute kaitseks seoses isikuandmete töötlemisega(60) leiab samuti, et IP-aadressid on vähemagi kahtluseta isikuandmed kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses.(61)
77. Need arvamused vastavad õiguslikule olukorrale, mis tuleneb direktiivi 2006/24/EÜ(62) artiklist 5, mis kohustab internetiteenuse pakkujaid eelkõige säilitama teatavaid sideandmeid raskete kuritegude uurimiseks, avastamiseks ja kohtus menetlemiseks. Täpsemalt on nimetatud ühelt poolt „andmed, mis on vajalikud sideallika seiramiseks ja tuvastamiseks”, sh selle abonendi või registreeritud kasutaja nimi ja aadress, kelle nimele IP-aadress on eraldatud, ja teiselt poolt „internetiseansi alguse ja lõpu kuupäev ja kellaaeg konkreetse ajavööndi järgi koos dünaamilise või staatilise [IP-]aadressiga, mille on kasutajale eraldanud internetiteenuse pakkuja”.
78. Neil asjaoludel võib IP-aadressi lugeda isikuandmete hulka, kuna see võib võimaldada isikut tuvastada kas identifitseerimisnumbri või mõne muu talle ainuomase elemendi järgi.(63)
79. Seega ei ole tegemist mitte niivõrd küsimusega, milline on IP-aadresside õiguslik staatus, vaid pigem tuleb kindlaks määrata, millistel tingimustel ja mis eesmärkidel võib neid koguda, mis tingimustel võib neid resolvida ja sellest tulenevalt isikuandmeid töödelda või mis tingimustel võib nõuda nende kogumist ja resolvimist.(64)
80. Käesoleval juhul on oluline see, et selline filtreerimise ja blokeerimise süsteem, mille rakendamist nõutakse, võib olenemata eespool nimetatud tehnilistest küsitavustest kahtlemata mõjutada isikuandmete kaitse õigust(65) sellisel määral, et selle võib määratleda piiramiseks harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.
b) Elektroonilise side saladus (harta artikkel 7)
81. Sellise elektroonilise side filtreerimise süsteemi rakendamine, nagu nõutakse, mõjutab kindlasti ka õigust kirjavahetuse konfidentsiaalsusele ja laiemalt õigust edastatavate sõnumite saladusele, mis on tagatud harta artikliga 7,(66) mida on tõlgendatud konventsiooni artikli 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomase praktika alusel.
82. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole seni teinud otsust, mis käsitleks spetsiifiliste elektroonilise side kontrollimise meetmete kooskõla konventsiooniga ega niisiis ka nõutava sarnast filtreerimise ja blokeerimise süsteemi. Telefonikõnede pealtkuulamist käsitleva kohtupraktika(67) alusel võib siiski eeldada, et sellised meetmed kujutaksid endast sekkumist konventsiooni artikli 8 tähenduses. Peale selle on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et isiku teadmata selliste isikuandmete kogumine ja säilitamine, mis on seotud kõnealuse isiku telefoni-, elektronposti- või internetikasutusega, kujutab endast „sekkumist” asjaomase isiku õigusesse eraelu ja sõnumite saladuse austamisele konventsiooni artikli 8 tähenduses.(68)
83. Direktiivi 2002/58 artikkel 5(69) omakorda määratleb ja tagab üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse. Nimetatud säte kohustab liikmesriike eelkõige keelama kõnealuse side igasuguse jälgimise ja pealtkuulamise, välja arvatud direktiivi artiklis 15 ette nähtud juhtudel. Viimasena nimetatud säte võimaldab liikmesriikidel võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse sidesaladuse õiguse ulatust, kui selline piiramine on vajalik selleks, et tagada eelkõige kriminaalkuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine. Võimalikud sellel eesmärgil võetavad meetmed peavad igal juhul olema „kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega”.
2. „kui neid tõlgendada eelkõige harta artiklist 11 lähtuvalt”: sõna- ja teabevabaduse tagamine
84. Harta artiklit 11, mis tagab lisaks teabe levitamise vabadusele ka selle saamise vabaduse,(70) tuleb kindlasti kohaldada ka internetile.(71) Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud: „tänu ligipääsetavusele ja võimele säilitada ja levitada suuri andmehulki aitavad veebisaidid oluliselt parandada üldsuse ligipääsu uudistele ning üldisemalt lihtsustada teabe edastamist”.(72)
85. Nagu Scarlet rõhutab, ei ole vähematki kahtlust, et taotletava sarnase filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamine ning eelkõige blokeerimise mehhanism, mis võib tähendada kogu Scarleti teenuste kaudu toimuva elektroonilise side kontrollimist, kujutavad endast oma olemuse tõttu harta artikli 11 lõikega 1 tagatud kommunikatsioonivabaduse „piirangut” konventsiooni artikli 10 tähenduses,(73) olenemata sellest, milliste tehniliste meetoditega kommunikatsiooni kontroll konkreetselt saavutatakse, teostatava kontrolli põhjalikkusest ja ulatusest ning tegelikult teostatud kontrolli tõhususest ja usaldusväärsusest, mis on vaieldavad, nagu ma eelnevalt olen rõhutanud.
86. Nagu Scarlet on väitnud, mõjutab filtreerimise ja blokeerimise kombineeritud süsteem vältimatult lubatud teabevahetust ning seega kaudselt ka harta artikliga 11 tagatud õiguste sisu kas või üksnes seetõttu, et teatava konkreetse side lubatavus või lubamatus, mis sõltub asjaomase autoriõiguse ulatusest, on riigiti erinev ning seega tehnikast sõltumatu. Mulle näib, et ükski filtreerimise ja blokeerimise süsteem ei suuda tagada harta artikli 11 ja artikli 52 lõike 1 nõuetele vastaval moel üksnes sellise teabevahetuse blokeerimist, mille puhul on seadusevastasus konkreetselt tuvastatud.
3. Vahekokkuvõte
87. Eelnevast arutluskäigust nähtub, et kuna taotleva meetmega soovitakse rakendada sellist elektroonilise side filtreerimise ja blokeerimise süsteemi nagu eelnevalt kirjeldatud, võib see meede kahjustada hartaga kaitstud ja eespool analüüsitud õiguste ja vabaduste kasutamist ning seega tuleb see määratleda Scarleti teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate suhtes „piiranguks” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.(74) Kasutajate põhiõiguste teostamise piiramine, mille tooks kaasa sellise filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamine, on aga lubatud üksnes juhul, kui see vastab teatavatele nõuetele, mida tuleb analüüsida järgnevalt.
D. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste piiramise tingimused ja eelkõige „seaduse kvaliteedi” nõue (harta artikli 52 lõige 1)
88. Harta sätestab üldtuntud sõnastuses, millistel tingimustel võib sellega tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata, nii nagu konventsioon määrab kindlaks, millistel tingimustel võib lugeda seaduspäraseks sekkumise õigusesse eraelu austamisele või sõnavabaduse piiramise.
89. Harta artiklis 52 näiteks viidatakse „vaja[dusele] kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi” ning tingimusele, et kõik sellised meetmed peavad vastama „üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele” ning olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Ehkki intellektuaalomandi õiguste kaitse on küll üldisel huvil rajanev eesmärk, nagu nähtub direktiividest 2001/29 ja 2004/48, õigustab taotletavat filtreerimise ja blokeerimise süsteemi põhikohtuasja asjaolude puhul siiski peamiselt vajadus kaitsta „teiste isikute õigusi ja vabadusi”. Vajadus kaitsta autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste valdajate õigusi on käesolevas kohtuasjas keskne ning see on Sabami poolt Scarleti vastu algatatud tsiviilmenetluse peamine ajend.
90. Siinkohal tuleb kindlasti veel kord rõhutada, et õigus omandile on sätestatud harta artiklis 17, ning ühtlasi meeles pidada, et kõnealuse artikli lõige 2 täpsustab sõnaselgelt, et „[i]ntellektuaalomandit kaitstakse”. Meenutan ka, et Euroopa Kohus on eelnevalt kinnitanud, et omandiõigus on õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv põhiõigus,(75) ning et autoriõigused moodustavad osa omandiõigusest.(76) Ka direktiivide 2001/29 ja 2004/48(77) eesmärk on tagada intellektuaalomandi kõrgetasemeline kaitse. Lisaks kehtib Euroopa Inimõiguste Komisjoni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt intellektuaalomandile vaieldamatult konventsiooni protokolli nr 1 artiklis 1 ette nähtud kaitse.(78)
91. Ning lõpuks on Euroopa Kohus märkinud, et autoriõiguse põhisisu on anda uudsete ja originaalsete teoste autoritele ainuõigus kaitstud teostest kasu saada.(79) Autoriõigusel ja sellega kaasnevatel õigustel on seega ka majanduslik külg, kuivõrd need sisaldavad õigust saada majanduslikku kasu autoriõigusega kaitstud teose ringlusse laskmisest, eelkõige tasu eest väljastatavate litsentside vormis.(80)
92. Niisiis on kindlasti olemas õiguse kaitsmise vajadus harta artikli 52 lõike 1 tähenduses ning see võiks anda seadusliku aluse muude õiguste ja vabaduste piiramisele sama sätte tähenduses.
93. Pärast seda täpsustust tuleb siiski märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tarviliku vastuse andmiseks ei ole vaja üksikasjalikult analüüsida hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste piiramise lubatavuse tingimuste kogumit tervikuna. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt küsib väga konkreetselt, kas õiguste ja vabaduste piiramine, mida nõutava filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamine endast eeltoodu alusel kujutaks, võib aset leida „sellise ainsa õigusnormi alusel” nagu 30. juuni 1994. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse artikli 87 lõige 1, mida kõnealune kohus lisaks tervikuna tsiteerib. See eelotsuse küsimuse aspekt tähendab, et kõigepealt tuleb analüüsida harta artikli 52 lõikes 1 määratletud esimest tingimust, st tingimust, et piiramine võib toimuda „ainult seadusega”, mis on sõnaselgelt ühine kõnealusele sättele ja konventsiooni artikli 8 lõikele 2 ja artikli 10 lõikele 2; analüüsimisel lähtun Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomastest otsustest, milles tõlgendatakse kaht viimati nimetatud sätet, ning mis, nagu ma juba olen rõhutanud, on aja jooksul moodustanud väga rikkaliku kohtupraktika kogumi, mis võimaldab kõnealuse tingimuse piiritlemist.
94. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt sedastanud, et konventsiooni sätted, mis seavad õiguse kasutamisse sekkumise või vabaduse kasutamise piiramise tingimuseks asjaolu, et see on „kooskõlas seadusega”,(81) eeldavad esiteks, et meetmel on õiguslik alus kui selline ning et see „põhineb siseriiklikul õigusel”, kuid näevad lisaks ette nõuded, mis Euroopa Inimõiguste Kohtu kasutatud väljendi kohaselt puudutavad „kõnealuse seaduse kvaliteeti”.(82) Asjaomane seadus peab olema „piisavalt kättesaadav ja ootuspärane, st sõnastatud piisavalt täpselt, et õigussubjektil oleks võimalik – vajaduse korral õigusnõuandja abi kasutades – kohandada oma käitumist”, „näha ette sellest õigussubjektile tulenevaid tagajärgi”(83) ning „võimaldama juhtumi asjaoludel mõistlikus ulatuses ette näha tagajärgi, mis võivad konkreetsest teost tuleneda”.(84)
95. Seadus peab seega olema piisavalt selge(85) ja ootuspärane selles osas, mis puudutab kohaldatavate meetmete tähendust ja olemust,(86) ning see peab piisava selgusega kindlaks määrama konventsiooniga tagatud õiguste kasutamisse sekkumise õiguse ulatuse ja teostamise korra.(87) Seadus, millega antakse kaalutlusõigus, ei riku iseenesest kõnealust nõuet, kui sellise õiguse ulatus ja teostamise kord on piisavalt selgelt määratletud, arvestades taotletavat õiguspärast eesmärki anda isikule piisav kaitse omavoli vastu.(88) Niisiis peab seadus, millega antakse kaalutlusõigus, ühtlasi sätestama selle õiguse ulatuse.(89)
96. Piiramine on seega lubatud vaid juhul, kui sellel on siseriiklikus õiguses õiguslik alus, mis peab olema kättesaadav, selge ja ootuspärane(90) – kõik nimetatud tingimused omakorda tulenevad seaduslikkuse ideest.(91) Just sellest seaduslikkuse nõudest tuleneb(92) vajadus, et seadus oleks asjaomase isiku jaoks kättesaadav ja ootuspärane.(93)
97. Tingimus, mille kohaselt peab igasugune piiramine olema „kooskõlas seadusega”, eeldab seega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt, et avaliku võimu teostajate tegevus jääb eelnevalt õigusnormidega kindlaks määratud piiridesse, ning see „kehtestab teatavad nõuded, millele peavad vastama nii õigusnormid ise kui ka menetlused, mille eesmärk on tagada nende tegelik järgimine”.(94)
98. Euroopa Inimõiguste Kohus on ka otsustanud, et seaduse ootuspärasuse ja kättesaadavuse mõistete ulatus oleneb suurel määral asjaomase teksti sisust, käsitletavast valdkonnast ja normi adressaatide arvust ja nende isikutest.(95) Seaduse ootuspärasusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et konkreetsetel asjaoludel mõistlikult hinnata konkreetsest teost tuleneda võivaid tagajärgi.(96) See on nii eelkõige nende kutseala esindajate puhul, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama.
99. Euroopa Inimõiguste Kohus on ka täpsustanud, et mõistet „seadus” tuleb mõista sisulises, mitte üksnes vormilises tähenduses, st et see hõlmab nii kirjutatud õigust kui ka kirjutamata õigust või ka õigust, mille on kujundanud kohtud.(97) Niisiis võib eelkõige osutuda vajalikuks võtta teatavatel juhtudel arvesse kohtupraktikat. Väljakujunenud kohtupraktika, mis on avaldatud ja seega kättesaadav, ning mida alama astme kohtud järgivad, on teatavatel juhtudel vajalik õigusnormi täiendamiseks ja selgitamiseks, et muuta see ootuspäraseks.(98)
100. Kokkuvõttes: nii harta kui ka konventsioon võimaldavad nendega tagatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata, õiguste kasutamisse sekkuda või vabaduste kasutamist piirata eelkõige tingimusel, et selline tegevus on „kooskõlas seadusega”. Euroopa Inimõiguste Kohus on peamiselt konventsiooni preambulis sätestatud seaduslikkuse põhimõttele tuginedes kõnealusest väljendist eelkõige mõiste „seaduse kvaliteet” kaudu(99) tuletanud omaette doktriini, mille kohaselt peab igasugune piiramine ja sekkumine olema eelnevalt sätestatud mingisuguse õigusnormiga vähemalt selle sõna sisulises tähenduses, mis peab olema piisavalt täpne võrreldes sellega taotletava eesmärgiga, st vastama miinimumnõuetele. Euroopa Kohus peab seda kohtupraktikat harta vastavate sätete ulatust tõlgendades arvesse võtma.
E. „sellise ainsa õigusnormi alusel”: siseriikliku õigusnormi analüüs „seaduse kvaliteedi” nõude alusel (harta artikli 52 lõige 1)
101. Käesolevas analüüsi etapis jääb ainult vastata küsimusele, kas õiguslikku alust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas liikmesriigi õiguskorras, saab ISP-de teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate seisukohast tegelikult käsitleda hartaga nõutava „seadusena” Euroopa Inimõiguste Kohtu eelnevalt analüüsitud praktika tähenduses, arvestades vajaduse korral liidu õiguskorra eripära.
102. Meenutagem kõigepealt asjaomase siseriikliku õigusnormi, käesoleval juhul 30. juuni 1994. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse artikli 87 lõike 1 teise lõigu sõnasõnalist sisu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus hoolikalt in extenso eelotsuse küsimuses tsiteerib: „[esimese astme kohtu president ja kaubanduskohtu president] võivad ka teha rikkumise lõpetamise korralduse vahendajale, kelle teenuseid kolmas isik kasutab autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks”.
103. Sellest täpsustusest nähtub, et Belgia õiguses on olemas õiguslik alus autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumise tuvastamiseks, sanktsioneerimiseks ja kahjude hüvitamiseks algatatud tsiviilmenetluse raames sellise rikkumise lõpetamise korralduse tegemiseks, mis on nagu põhikohtuasjas suunatud sellisele ISP-le nagu Scarlet, eesmärgiga tagada kõnealuse rikkumise tegelik lõppemine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus ei seisne mitte selles, kas pädev Belgia kohus võib üldiselt teha sellises kontekstis ja sel eesmärgil rikkumise lõpetamise korralduse, vaid selles, kas võttes arvesse „seaduse kvaliteedi” nõudeid konventsiooni tähenduses ja nüüd harta tähenduses, võib ta kõnealuse korralduse tegemise pädevuse alusel võtta sellise meetme, mille võtmist taotletakse käesolevas kohtuasjas.
104. Eeltoodut arvestades tuleb mul kõigepealt tagasi pöörduda oma esialgse taotletava meetme tunnusjooni ja lõppkokkuvõttes olemust käsitleva arutelu juurde.
105. Nagu ma eespool mainisin, on Scarleti ja ISP-de vaatepunktist kohustus rakendada üksnes oma kulul kõnealust filtreerimise ja blokeerimise süsteemi ühelt poolt nii spetsiifiline ja isegi ainulaadne ja teiselt poolt uudne ning isegi ootamatu, et see saab olla lubatud üksnes tingimusel, et see on sõnaselgelt, eelnevalt, arusaadavalt ja täpselt ette nähtud „seaduses” harta tähenduses. On siiski raske uskuda, et kui pädev siseriiklik kohus võtab asjaomase siseriikliku sätte alusel taotletava meetme, siis püsib ta „seaduses” sõnaselgelt, eelnevalt, arusaadavalt ja täpselt kindlaks määratud piirides, eelkõige arvestades direktiivi 2000/31 artikli 15 sätteid.(100) Scarleti vaatepunktist ei olnud sellise meetme võtmine Belgia kohtu poolt sugugi ootuspärane(101) ning võttes arvesse selle võimalikke majanduslikke tagajärgi, kaldub see juba meelevaldsuse poole.
106. Scarleti teenuste kasutajate ja laiemalt internetikasutajate vaatepunktist kohaldataks nõutavat filtreerimise süsteemi olenemata selle konkreetse toimimise korrast süstemaatiliselt ja universaalselt, pidevalt ja püsivalt, kuid selle rakendamisega ei kaasne ühtki konkreetset tagatist eelkõige seoses isikuandmete kaitsega ja side konfidentsiaalsusega. Lisaks rakendatakse blokeerimise mehhanismi, samuti olenemata selle konkreetse toimimise korrast, ilma et oleks sõnaselgelt sätestatud sellest mõjutatud isikute, st internetikasutajate võimalus teatava faili blokeerimisele vastu seista või selle põhjendatust vaidlustada.
107. Muud moodi see ei saakski olla, kuna kõnealuse siseriikliku seaduse eesmärk ei ole üldsegi mitte võimaldada pädevatel siseriiklikel kohtutel võtta meedet, mis seisneb kõikide asjaomase liikmesriigi territooriumil tegutsevate ISP-de klientide kogu elektroonilise side filtreerimises.
108. Niisiis tuleb järeldada, et kõnealust siseriiklikku sätet ei saa harta artiklite 7, 8 ja 11 ja eelkõige „seaduse kvaliteediga” seotud nõuete ning laiemalt seaduslikkuse nõude alusel pidada piisavaks õiguslikuks aluseks, et võtta rikkumise lõpetamise meede, millega kehtestatakse selline filtreerimise ja blokeerimise süsteem nagu põhikohtuasjas nõutakse.
109. Ja mis puudutab seaduse mõiste sisulist külge, siis tuleb samuti nentida, et kordagi ei ole mainitud Belgia kohtute sellise arvestatava kohtupraktika olemasolu, milles oleks käsitletava siseriikliku õigusnormi tõlgendamist ja kohaldamist taotletava meetme tähenduses korratud ja täpsustatud vastavalt liidu õigusele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ning mis võimaldaks otsustada, et seaduse ootuspärasuse nõue on täidetud.(102)
110. Eespool esitatud asjaolusid arvestades ei ole vaja analüüsida liidu õiguse mõju(103) siseriikliku õigusliku aluse „kvaliteedile”. Kohtujurist Kokott rõhutas sellega seoses oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas Promusicae,(104) et „[t]asakaal asjaomaste põhiõiguste vahel tuleb saavutada eelkõige ühenduse seadusandja otsustustega” ning et „[s]iiski on ka liikmesriikidel kohustus neid järgida direktiivide ülevõtmisel liikmesriikidele jääva seadusandliku autonoomia kasutamisel”.
111. Seega on tõstatatud eriti delikaatne küsimus vastavalt liidu ja liikmesriikide „vastutusest” eelnevalt analüüsitud seaduslikkuse nõude alusel olukorras, kus direktiivid koos siseriiklike ülevõtmise meetmetega on aluseks kohaldamisele, millega kaasneb hartaga tagatud õiguse või sellega tunnustatud vabaduse „piiramine”. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse sõnastus, mis viitab sõnaselgelt siseriikliku õiguse sätetele, millega võetakse üle intellektuaalomandi kaitset käsitlevad direktiivid 2001/29 ja 2004/48, võimaldab siiski jätta selle küsimuse esialgu kõrvale, kuna eelnevalt on tõdetud, et ükski asjaomane direktiiv ei sätesta põhikohtuasjas nõutava sarnase filtreerimise ja blokeerimise süsteemi rakendamist.
112. Ning lõpuks tuleb selleks kontekstis tagasi lükata mõte, et käsitletavate direktiivide ja eelkõige direktiivi 2000/31 tõlgendamist tuleks ajakohastada, võttes arvesse tehnika arengut ja muutusi interneti kasutamises. Ehkki ootuspärasuse nõue ei tähenda loomulikult täielikku kindlust, nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt sedastanud,(105) ei kaalu nn elavat tõlgendamist kaitsev lähenemisviis üles seda, et puudub siseriiklik õiguslik alus, milles oleks sõnaselgelt mainitud elektroonilise side filtreerimise ja blokeerimise süsteemi. Liidu õiguse ja eelkõige direktiivi 2000/31 artikli 15 tõlgendamine nii, et need võimaldavad või ei keela taotletava meetme sarnase meetme võtmist, ei ole kooskõlas „seaduse kvaliteedi” nõuetega ning läheks vastuollu õiguskindluse(106) ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega.
113. Lõpuks soovin lisada veel mõne märkuse. Nii hartas kui ka konventsioonis sätestatud nõue, et igasugune õiguste ja vabaduste „piiramine” (või nendesse „sekkumine” või nende „piirang”) peab olema „kooskõlas seadusega”, viitab väga konkreetselt seaduse või pigem õiguse funktsioonile olla tranquillitas publica allikas ning seda meid huvitavas väga tundlikus valdkonnas. Harta nõuab esiteks, et seadus eelneks igasugusele õiguste ja vabaduste piiramisele ning teiseks, et kõnealune piiramine arvestaks õiguste ja vabaduste olemust, mis tähendab praktiliselt vältimatult seadusandja sekkumist selleks, et määrata kindlaks piir õiguse piiramise ja kõnealuse olemuse põhimõtteliselt puutumatu territooriumi vahel. Veel nõuab harta, et sellega tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine peab järgima proportsionaalsuse põhimõtet, vastama vajalikkuse põhimõttele ning taotlema tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärke või vastama vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Kõiki neid tingimusi arvestades on minu arvates ikkagi puudu just kõnealune „seadus”, „seadus” n-ö kaalutletud õiguse tähenduses, st mis on demokraatlikult õiguspäraseks saanud. Ainult seadus selle sõna parlamentaarses tähenduses oleks nimelt võimaldanud edasi liikuda harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud ülejäänud tingimuste analüüsimise juurde. Sellega seoses võiks mainida, et harta artikli 52 lõige 1 lisab vaikimisi n-ö kaalutletud seaduse nõude seotuna avaliku arutelu intensiivsusega. Käesoleval juhul on siiski tegemist sõnaselge nõudega seaduse kui „eelneva õiguse” kohta. Kuna eelnevalt on nenditud, et sellist seadust käesoleval juhul ei ole, saab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastuse anda.
114. Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appel de Bruxelles’i esitatud esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt ning sellest tulenevalt sedastada, et teise võimalusena esitatud teisele küsimusele ei ole vaja vastata.
V. Ettepanek
115. Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appel de Bruxelles’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta, koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiviga 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta), mida on tõlgendatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 7, 8, 11 ja artikli 52 lõike 1 alusel ning arvestades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 8 ja 10, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui siseriiklik kohus võtab sellise ainsa õigusnormi alusel, mis sätestab, et „[pädevad kohtud] võivad ka teha rikkumise lõpetamise korralduse vahendajale, kelle teenuseid kolmas isik kasutab autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks”, meetme, millega kohustatakse „[internetiteenuse pakkujat] rakendama kõikide oma klientide puhul in abstracto ja ennetavalt üksnes [oma] kulul ning ajalise piiranguta filtreerimise süsteemi kogu tema teenuste kaudu ning eelkõige võrdõigusvõrgu tarkvara vahendusel toimuvale elektroonilisele sidele, st nii sisenevale kui ka väljuvale liiklusele, selleks et teha tema võrgus kindlaks selliste failide vahetus, mis sisaldavad muusika-, kinematograafilisi või audiovisuaalseid teoseid, mille õigusi taotluse esitaja väidab omavat, ning seejärel blokeerida nende edastamine vastuvõtmisel või saatmisel”.