EUROOPA KOHTU OTSUS
19. veebruar 2002(*)
Kutseühing – Siseriiklik advokatuur – Advokatuuri määrus kutsetegevusega tegelemise kohta – Advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise integreeritud koostöö keeld – EÜ asutamislepingu artikkel 85 (nüüd EÜ artikkel 81) – Ettevõtjate ühendus – Konkurentsipiirang – Õigustused – EÜ asutamislepingu artikkel 86 (nüüd EÜ artikkel 82) – Ettevõtja või ettevõtjate liit – EÜ asutamislepingu artiklid 52 ja 59 (pärast muudatusi EÜ artiklid 43 ja 49) – Kohaldatavus – Piirangud – Õigustused
Kohtuasjas C‑309/99,
mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Raad van State (Madalmaad) esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel:
J. C. J. Wouters,
J. W. Savelbergh,
Price Waterhouse Belastingadviseurs BV
ja
Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten,
menetluses osales:
Raad van de Balies van de Europese Gemeenschap,
EÜ asutamislepingu artikli 3 alapunkti g (pärast muudatusi EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkt g), artikli 5 (nüüd EÜ artikkel 10), artiklite 52 ja 59 (pärast muudatusi EÜ artiklid 43 ja 49) ning artiklite 85, 86 ja 90 (nüüd EÜ artiklid 81, 82 ja 86) tõlgendamiseks,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, M. Wathelet (ettekandja), R. Schintgen, V. Skouris ja J. N. Cunha Rodrigues,
kohtujurist: P. Léger,
kohtusekretär: asekohtusekretär H. von Holstein,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– J. C. J. Wouters, esindajad: advokaadid H. Gilliams ja M. Wladimiroff,
– J. W. Savelbergh ja Price Waterhouse Belastingadviseurs BV, esindajad: advokaadid D. van Liedekerke ja G. J. Kemper,
– Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten, esindajad: advokaadid O. W. Brouwer, F. P. Louis ja S. C. van Es,
– Raad van de Balies van de Europese Gemeenschap, esindaja: advokaat P. Glazener,
– Madalmaade valitsus, esindaja: M. A. Fiestra,
– Taani valitsus, esindaja: J. Molde,
– Saksamaa valitsus, esindajad: A. Dittrich ja W.‑D. Plessing,
– Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal-Bellanger, R. Loosli-Surrans ja F. Million,
– Austria valitsus, esindaja: C. Stix-Hackl,
– Portugali valitsus, esindaja: L. I. Fernandes,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,
– Liechtensteini Vürstiriigi valitsus, esindaja: C. Büchel,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils ja B. Mongin,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 12. detsembri 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud J. C. J. Woutersi, keda esindas H. Gilliams; J. W. Savelberghi ja Price Waterhouse Belastingadviseurs BV, keda esindasid D. van Liedekerke ja G. J. Kemper; Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten’i, keda esindasid O. W. Brouwer ja advokaat W. Knibbeler; Raad van de Balies van de Europese Gemeenschap’i, keda esindas P. Glazener; Madalmaade valitsuse, keda esindas J. S. van den Oosterkamp; Saksamaa valitsuse, keda esindas A. Dittrich; Prantsuse valitsuse, keda esindas F. Million; Luksemburgi valitsuse, keda esindas N. Mackel, keda abistas advokaat J. Welter; Rootsi valitsuse, keda esindas I. Simfors, ning komisjoni, keda esindas W. Wils, suulised märkused,
olles 10. juuli 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 10. augusti 1999. aasta kohtuotsusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 13. augustil samal aastal, esitas Raad van State EÜ artikli 234 alusel üheksa eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artikli 3 alapunkti g (pärast muudatusi EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkt g), artikli 5 (nüüd EÜ artikkel 10), artiklite 52 ja 59 (pärast muudatusi EÜ artiklid 43 ja 49) ning artiklite 85, 86 ja 90 (nüüd EÜ artiklid 81, 82 ja 86) tõlgendamise kohta.
2 Need küsimused tõusetusid seoses advokaatide kaebustega, mis esitati Arrondissementsrechtbank te Amsterdam’i (Amsterdami ringkonnakohus) keeldumise peale tühistada Nederlandse Orde van Advocateni (Madalmaade advokatuur) otsused, milles keelduti tühistamast Amsterdami ja Rotterdami piirkondade advokatuuride järelevalvekomisjonide otsuseid, mis keelavad nendel advokaatidel tegeleda oma kutsetegevusega integreeritud koostöös raamatupidamisekspertidega.
Siseriiklik õiguslik raamistik
3 Madalmaade Kuningriigi põhiseaduse artikkel 134 käsitleb avalike organisatsioonide asutamist ja nende õiguslikku regulatsiooni. See artikkel sätestab:
„1. Avalikke kutseorganisatsioone või teisi avalikke organisatsioone asutatakse ja lõpetatakse seadusega või seaduse alusel.
2. Seaduses määratakse kindlaks avaliku organisatsiooni ülesanded ja korraldus, juhtorganite moodustamine ja pädevus, samuti see, kas nende koosolekud on avalikud. Nende juhtorganitele võib seadusega või seaduse alusel anda määrusandliku pädevuse.
3. Seadus näeb ette juhtorganite järelevalve. Nende otsuseid võib tühistada ainult juhul, kui viimased on vastuolus seaduse või üldiste huvidega.”
Advocatenwet
4 Põhiseaduse selle sätte alusel võeti 23. juunil 1952 vastu seadus, millega asutati Madalmaade advokatuur ja kehtestati kodukord ning advokaatidele ja kaitsjatele kohaldatavad distsiplinaareeskirjad (edaspidi „Advocatenwet”).
5 Advocatenwet’i artikli 17 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Kõik Madalmaades registreeritud advokaadid moodustavad Madalmaade advokatuuri, mis on avalik organisatsioon põhiseaduse artikli 134 mõistes ja mis asub Haagis.
2. Kõik ühe kohtu juures registreeritud advokaadid moodustavad vastava piirkonna advokatuuri.”
6 Advocatenwet’i artikli 18 lõige 1 ja artikli 22 lõige 1 sätestavad, et Madalmaade advokatuuri ja piirkondlikke advokatuure juhivad vastavalt Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten (Madalmaade advokatuuri üldnõukogu, edaspidi „üldnõukogu”) ja raden van toezicht van de Orden in de arrondissementen (piirkondlike advokatuuride järelevalvekomisjonid, edaspidi „järelevalvekomisjonid”).
7 Advocatenwet’i artiklid 19 ja 20 reguleerivad üldnõukogu liikmete valimist. Liikmed valib College van Afgevaardigden’i (edaspidi „esindajate kogu”), mille liikmed valitakse omakorda piirkondlike advokatuuride üldkoosolekutel.
8 Advocatenwet’i artikli 26 kohaselt:
„Üldnõukogu ja järelevalvekomisjonid jälgivad kutsetegevusega korrakohast tegelemist ja neil on õigus võtta selle tagamiseks vajalikke meetmeid. Nad kaitsevad advokaatide õigusi ja huve, jälgivad advokaatide kohustustest kinnipidamist ning neile määrusega pandud ülesannete täitmist.”
9 Advocatenwet’i artikkel 28 sätestab:
„1. Esindajate kogu võib anda määruseid kutsetegevusega korrakohase tegelemise huvides, sh määruseid, mis puudutavad eakate ja täielikult või osaliselt töövõimetute advokaatide ning surnud advokaatide omaste eest hoolitsemist. Esindajate kogu annab ka muid vajalikke määruseid Madalmaade advokatuuri haldamise ja korralduse kohta.
2. Määruste eelnõud esitavad esindajate kogule üldnõukogu või vähemalt viis esindajat. Üldnõukogu võib küsida järelevalvekomisjonidelt arvamust määruse eelnõu kohta enne selle esitamist esindajate kogule.
3. Pärast määruste vastuvõtmist teavitatakse neist justiitsministrit ning määrused avaldatakse Madalmaade Teatajas.”
10 Advocatenwet’i artikkel 29 täpsustab:
„1. Määrused on siduvad Madalmaade advokatuuri liikmetele ja külalisadvokaatidele […].
2. Määrused ei tohi sisaldada sätteid selle kohta, mis on juba seaduses või seaduse alusel reguleeritud, ega puudutada ka seda, mis tulenevalt eri piirkondade erinevatest olukordadest on üldnormina sobimatu.
3. Määruste sätted, mis puudutavad seaduses või seaduse alusel reguleeritut, muutuvad iseenesest kehtetuks.”
11 Tulenevalt Advocatenwet’i artiklitest 16b ja 16c tuleb „külalisadvokaatide” all mõista isikuid, kes ei ole Madalmaade advokaatuuri liikmetena registreeritud, kuid kellel on õigus tegeleda oma kutsetegevusega mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis advokaadi kutsenimetuse või sellele vastava kutsenimetuse all.
12 Advocatenwet’i artikkel 30 sätestab:
„1. Esindajate kogu, üldnõukogu või Madalmaade advokatuuri teiste organite otsuseid võib peatada või tühistada kuningliku määrusega juhul, kui need on vastuolus seaduse või üldise huviga.
2. Peatamine või tühistamine peab toimuma motiveeritud määrusega kuue kuu jooksul alates artikli 28 lõikes 3 nimetatud teavitamisest või juhul, kui see puudutab üldnõukogu või Madalmaade advokatuuri muu organi otsust, kuue kuu jooksul alates justiitsministri teavitamisest, määrates vajadusel ära peatamise kestuse.
3. Peatamise korral peatub peatatud sätete mõju kohe. Peatamine ei tohi kesta kauem kui üks aasta ka juhul, kui tähtaega pikendatakse.
4. Kui peatamiseks kehtestatud tähtaja jooksul otsust kuningliku määrusega ei tühistata, loetakse peatatud otsus kehtivaks.
5. Tühistamine toob kaasa kõikide tühistatud sätete tühistatavate tagajärgede tühistamise, kui kuninglik määrus ei sätesta teisiti.”
Samenwerkingsverordening 1993
13 Vastavalt Advocatenwet’i artiklile 28 on esindajate kogu vastu võtnud Samenwerkingsverordening 1993 (1993. aasta koostöömäärus; edaspidi „Samenwerkingsverordening 1993”).
14 Samenwerkingsverordening 1993 artiklis 1 on mõiste „koostöösuhe” määratletud kui „mis tahes koostöö, mille raames osalised tegelevad oma kutsetegevusega ühisel arvel ja jagatud riskiga või jagavad sel eesmärgil omavahel juhtimist või lõppvastutust.”
15 Samenwerkingsverordening 1993 artikkel 2 sätestab:
„1. Advokaadil ei ole lubatud võtta ega omada mingeid kohustusi, mis võiksid ohustada tema vabadust ja sõltumatust kutsealases tegevuses, sh kliendi huvide kaitsmisel ning sellega seotud advokaadi ja kliendi vahelises usaldussuhtes.
2. Lõike 1 sätteid kohaldatakse ka advokaadile, kes ei tööta koostöös teiste advokaatide või kolmandate isikutega.”
16 Tulenevalt Samenwerkingsverordening 1993 artikli 3 sõnastusest:
„Advokaadil on lubatud alustada või omada koostöösuhet üksnes juhul, kui iga koostööpartneri peamiseks kutsetegevuseks on õigusteenuse osutamine.”
17 Samenwerkingsverordening 1993 artikkel 4 sätestab:
„Advokaadil on õigus alustada koostööd või seda jätkata üksnes:
a) teiste Madalmaades registreeritud advokaatidega;
b) teiste advokaatidega, kes ei ole Madalmaades registreeritud, arvestades artikli 5 sätteid;
c) teiste elukutsete esindajatega, kelle on vastavalt artiklile 6 heaks kiitnud üldnõukogu.”
18 Tulenevalt Samenwerkingsverordening 1993 artiklist 6:
„1. Artikli 4 alapunktis c nimetatud luba antakse tingimusel,
a) et teiste elukutsete esindajad tegelevad vaba kutsetegevusega ning
b) et selle kutsetegevusega tegelemise eeldus on ülikoolikraadi või sellele vastava tunnistuse olemasolu ning
c) et teiste elukutsete esindajad alluvad distsiplinaareeskirjadele, mis on võrreldavad advokaatidele kohaldatavate eeskirjadega ning
d) et koostöösuhte alustamine teiste elukutsete esindajaga ei ole vastuolus artiklite 2 ja 3 sätetega.
2. Loa võib samuti anda teatava kategooria elukutse ühele harule. Sellisel juhul kuuluvad lõike 1 alapunktides a–d nimetatud tingimused kohaldamisele mutatis mutandis, piiramata seejuures üldnõukogu õigust täiendavate tingimuste kehtestamiseks.
3. Üldnõukogu konsulteerib esindajate koguga enne selle artikli eelmistes lõigetes nimetatud otsuste tegemist.”
19 Samenwerkingsverordening 1993 artikli 7 lõige 1 sätestab:
„Advokaat peab oma kontaktides kolmandate isikutega hoiduma igasuguse koostöö, milles ta osaleb, sh oma koostöösuhte ebatäpsest, eksitavast või mittetäielikust esitlemisest.”
20 Vastavalt Samenwerkingsverordening 1993 artiklile 8:
„1. Iga koostöösuhe peab kandma ühist nime kõikides kontaktides kolmandate isikutega.
2. Ühine nimi ei tohi olla eksitav. […]
3. Koostöösuhtes osalev advokaat on kohustatud sellekohase taotluse saamisel esitama nimekirja kõnealuses koostöösuhtes osalejate nimede, nende kutsenimetuste ja asukohtadega.
4. Iga kirjalik dokument, mis tuleneb koostöösuhtest, peab sisaldama sellele dokumendile allakirjutanu nime, kutsenimetust ja asukohta.”
21 Viimaks tuleneb Samenwerkingsverordening 1993 artikli 9 lõike 2 sätetest:
„Advokaat ei tohi alustada ega muuta koostöösuhet enne, kui järelevalvekomisjon on otsustanud, kas koostöösuhte alustamise või muutmise tingimused, kaasa arvatud viis, kuidas seda kolmandatele isikutele esitletakse, vastavad käesolevas määrusega või selle alusel kehtestatud nõuetele.”
22 Tulenevalt Samenwerkingsverordening 1993 põhjendustest on koostöösuhe notarite, maksukonsultantide ja patendivolinikega juba varem heaks kiidetud ning luba nende kolme elukutse esindajate osas on jätkuvalt kehtiv. Seevastu raamatupidamiseksperdid on toodud näitena sellise elukutse esindajatest, kellega advokaatidel ei ole lubatud koostööd teha.
Direktiivid advokaatide ja teiste (loa saanud) elukutsete vaheliste koostöösuhete kohta
23 Peale Samenwerkingsverordening 1993 on Madalmaade advokatuur vastu võtnud ka direktiivid advokaatide ja teiste (loa saanud) elukutsete vaheliste koostöösuhete kohta. Need direktiivid on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kutse-eetika ja kutsetegevuse eeskirjade järgimine
Eeskiri nr 1
Advokaat ei tohi osaleda koostöösuhtes teise vaba elukutse esindajaga viisil, mis see piirab või takistab talle kohalduvate kutse-eetika ja kutsetegevuse eeskirjade järgimist.
2. Eraldi toimikud ning toimikute ja arhiivide eraldi haldamine
Eeskiri nr 2
Advokaat, kes osaleb koostöösuhtes teise vaba elukutse esindajaga, on kohustatud iga asja puhul, millega ta koos teise vaba elukutse esindajaga tegeleb, avama eraldi toimiku ja tagama koostöösuhtes kui sellises, et:
– toimikute haldamine oleks eraldatud finantsjuhtimisest;
– tema arhiiv oleks eraldatud teiste vabade elukutsete esindajate arhiividest.
3. Huvide konflikt
Eeskiri nr 3
Advokaat, kes osaleb koostöösuhtes teise vaba elukutse esindajaga, ei saa tagada poole huvide kaitset juhul, kui need huvid on konfliktis teise poole huvidega, keda nõustas või nõustab see teine elukutse esindaja, või kui on oht sellise huvide konflikti tekkimiseks.
4. Kutsesaladus ja dokumentide registreerimine
Eeskiri nr 4
Advokaat on kohustatud iga asja puhul, millega ta koos teise vaba elukutse esindajaga tegeleb, pidama täpset registrit kõikidest kirjadest ja dokumentidest, millest ta teavitab nimetatud teise vaba elukutse esindajat.”
Menetlus põhikohtuasjades
24 J. C. J. Wouters, Amsterdami advokatuuri liige, sai 1991. aastal äriühingu Arthur Andersen & Co. Belastingadviseurs (maksukonsultandid) partneriks. 1994. aasta lõpus teavitas J. C. J. Wouters Rotterdami piirkonna advokatuuri järelevalvekomisjoni oma kavatsusest end registreerida selle linna advokatuuri liikmeks ja tegutseda nime Arthur Andersen & Co., advocaten en belastingadviseurs all.
25 27. juuli 1995. aasta otsusega leidis see järelevalvekomisjon, et äriühingu Arthur Andersen & Co. Belastingadviseurs partnerid on Samenwerkingsverordening 1993 mõistes koostöösuhtes äriühingu Arthur Andersen & Co. Accountants liikmetega, teisisõnu raamatupidamisekspertide elukutse esindajatega, mis tähendab, et J. C. J. Wouters rikkus Samenwerkingsverordening 1993 artiklit 4. Lisaks leidis komisjon, et J. C. J. Wouters läheks vastuollu Samenwerkingsverordening 1993 artikliga 8, kui ta osaleks koostöösuhtes, mille ühises nimes kasutatakse füüsilise isiku Arthur Anderseni nime.
26 29. novembri 1995. aasta otsusega lükkas üldnõukogu põhjendamatuse tõttu tagasi kaebused, mille J. C. J. Wouters, Arthur Andersen & Co. Belastingadviseurs ja Arthur Andersen & Co. Accountants olid esitanud järelevalvekomisjoni otsuse peale.
27 J. W. Savelbergh, Amsterdami advokatuuri liige, teavitas 1995. aasta alguses Amsterdami piirkonna advokatuuri järelevalvekomisjoni oma kavatsusest alustada koostööd äriühinguga Price Waterhouse Belastingadviseurs BV, mis on rahvusvahelise äriühingu Price Waterhouse tütarettevõtja, mis koosneb nii maksukonsultantidest kui ka raamatupidamisekspertidest.
28 5. juuli 1995. aasta otsusega leidis see järelevalvekomisjon, et kavandatav koostöö on vastuolus Samenwerkingsverordening 1993 artikliga 4.
29 21. novembri 1995. aasta otsusega lükkas üldnõukogu põhjendamatuse tõttu tagasi kaebuse, mille J. W. Savelbergh ja äriühing Price Waterhouse Belastingadviseurs BV olid selle otsuse peale esitanud.
30 J. C. J. Wouters, Arthur Andersen & Co. Belastingadviseurs ja Arthur Andersen & Co. Accountants ühelt poolt ning J. W. Savelbergh ja Price Waterhouse Belastingadviseurs BV teiselt poolt esitasid seejärel kaebuse Arrondissementsrechtbank te Amsterdam’ile (edaspidi „Rechtbank”). Nad väitsid nimelt, et üldnõukogu 21. ja 29. novembri 1995. aasta otsused olid vastuolus asutamislepingu sätetega konkurentsi, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust puudutavas osas.
31 7. veebruari 1997. aasta otsusega tunnistas Rechtbank Arthur Andersen & Co. Belastingadviseursi ja Arthur Andersen & Co. Accountantsi esitatud kaebused vastuvõetamatuks ja lükkas J. C. J. Woutersi, J. W. Savelberghi ja äriühingu Price Waterhouse Belastingadviseurs BV esitatud kaebused põhjendamatuse tõttu tagasi.
32 Rechtbank leidis, et asutamislepingu konkurentsieeskirjad ei kuulu põhikohtuasjas kohaldamisele. Kohus märkis, et Madalmaade advokatuur on üldistes huvides seadusega asutatud avalik-õiguslik organisatsioon. Sellel eesmärgil kasutas ta talle Advocatenwet’i artikliga 28 muu hulgas antud määrusandlikku pädevust. Advokatuuri kohustus on üldistes huvides tagada õigusabi andva advokaadi sõltumatus ja lojaalsus. Seetõttu ei ole Madalmaade advokatuur asutamislepingu artikli 85 mõistes ettevõtjate ühendus. Teda ei saa ka käsitada kui ettevõtjat või ettevõtjate liitu, kellel on asutamislepingu artikli 86 mõttes ühine turgu valitsev seisund.
33 Lisaks leidis Rechtbank, et Advocatenwet’i artikkel 28 ei delegeeri eraettevõtjatele mingit pädevust selliselt, et see vähendaks asutamislepingu artiklite 85 ja 86 kasulikku mõju. Järelikult ei ole see säte vastuolus asutamislepingu artikli 5 teise lõiguga koostoimes artikli 3 alapunktiga g ning artiklitega 85 ja 86.
34 Rechtbank lükkas samuti tagasi kaebuse esitajate argumendid, mille kohaselt Samenwerkingsverordening 1993 on vastuolus asutamislepingu artiklites 52 ja 59 väljendatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabadusega. Põhikohtuasjades ei kajastu piiriülene aspekt, mistõttu vastavad asutamislepingu sätted ei kuulu kohaldamisele. Igal juhul on advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise koostöö keeld õigustatud ülekaaluka üldise huviga ega ole ülemäära piirav. Kuna ühenduse õiguses puuduvad vastava valdkonna erisätted, on Madalmaade Kuningriigil õigus kehtestada oma territooriumil advokaadi kutsetegevuse kohta eeskirju, mis tagavad õigusabi andva advokaadi sõltumatuse ja lojaalsuse.
35 Viis kaebuse esitajat esitasid selle otsuse peale Raad van State’le apellatsioonkaebused.
36 Raad van de Balies van de Europese Gemeenschap (Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu), mis on Belgia õiguse alusel asutatud ühendus, sai loa astuda Raad van States pooleliolevasse menetlusse, toetamaks üldnõukogu nõudeid.
37 10. augusti 1999. aasta otsusega leidis Raad van State, et Arthur Andersen & Co. Belastingadviseursi ja Arthur Andersen & Co. Accountantsi esitatud apellatsioonkaebused on vastuvõetamatud. Teiste apellatsioonkaebuste osas leidis kohus, et lahendus põhikohtuasjas sõltub ühenduse õiguse mitmete sätete tõlgendamisest.
38 Raad van State küsib esiteks, kas esindajate kogu, võttes talle Advocatenwet’i artiklist 28 tuleneva pädevuse alusel vastu Samenwerkingsverordening 1993, ei ole rikkunud asutamislepingu artikleid 85 ja 86, ning teiseks, kas siseriiklik seadusandja, volitades esindajatekogu Advocatenwet’i artikli 28 alusel määrusi andma, ei ole rikkunud asutamislepingu artikleid 85 ja 86. Lisaks tahab kohus teada, kas Samenwerkingsverordening 1993 on kooskõlas asutamislepingu artiklis 52 sätestatud asutamisvabaduse ja artiklis 59 sätestatud teenuste osutamise vabadusega.
39 Samuti otsustas Raad van State kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas EÜ asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) sätestatud mõistet „ettevõtjate ühendus” tuleb tõlgendada selliselt, et niisugusest ühendusest saab rääkida vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see tegutseb ettevõtjate huvides, nii et selle sätte kohaldamiseks tuleb eristada ühenduse toiminguid, mida see teostab üldistes huvides, ühenduse teistest toimingutest, või on ainuüksi asjaolu, et ühendus võib ka tegutseda ettevõtjate huvides, piisav selleks, et teda käsitataks antud sätte mõttes ettevõtjate ühendusena kogu tema tegevust hõlmavas osas? Kas Euroopa Ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamise seisukohalt on oluline, et vastava organisatsiooni kehtestatud üldkohustuslikud eeskirjad on vastu võetud seadusest tuleneva pädevuse alusel ning erilise seadusandjana tegutsedes?
b) Kui vastus esimese küsimuse alapunktile a kõlab nii, et ettevõtjate ühendusest saab rääkida vaid juhul ja sellises ulatuses, kui see tegutseb ettevõtjate huvides, siis kas ühenduse õigus määrab ka selle, millal on tegemist üldiste huvide kaitsmisega ja millal mitte?
c) Kui vastus esimese küsimuse alapunktile b kõlab nii, et ühenduse õigus on siinkohal määrav, siis kas [Madalmaade] advokatuuriga sarnase organisatsiooni kehtestatud üldkohustuslikud eeskirjad, mis reguleerivad advokaatide koostööd teiste elukutsete esindajatega, on seadusest tuleneva pädevuse alusel, mille eesmärk on tagada õigusabi andva advokaadi sõltumatus ja lojaalsus, ühenduse õiguse kohaselt vastu võetud üldistes huvides?
2. Kui vastustest esimese küsimuse alapunktidele a, b ja c võib järeldada, et sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993 tuleb samuti käsitada kui ettevõtjate ühenduse otsust EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) mõttes, siis kas see tähendab, et kui see otsus kehtestab üldkohustuslikud eeskirjad koostöösuhete sõlmimise kohta – nagu antud juhul käsitletakse –, tagamaks õigusabi andva advokaadi sõltumatus ja lojaalsus, siis on sellise otsuse eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi ühisturu piires nii, et see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust? Millised ühenduse õigusest tulenevad kriteeriumid on olulised sellele küsimusele vastamiseks?
3. Kas EÜ asutamislepingu artiklis 86 (nüüd EÜ artikkel 82) sätestatud ettevõtja mõistet tuleb tõlgendada selliselt, et kui [Madalmaade] advokatuuriga sarnast organisatsiooni tuleb käsitada ettevõtjate ühendusena, tuleb sama organisatsiooni käsitada ka ettevõtjana või ettevõtjate liiduna selle sätte mõttes, isegi kui see ise majandustegevusega üldse ei tegele?
4. Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ja kui sellest tuleb järeldada, et [Madalmaade] advokatuuriga sarnasel organisatsioonil on turgu valitsev seisund, siis kas selline organisatsioon kuritarvitab seda seisundit, kui ta reguleerib suhteid oma liikmeteks olevate advokaatide ja teiste õigusteenuste turul osalejate vahel konkurentsi piiraval viisil?
5. Kui [Madalmaade] advokatuuriga sarnast organisatsiooni tuleb ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamiseks käsitada tervikuna kui ettevõtjate ühendust, siis kas EÜ asutamislepingu artikli 90 lõiget 2 (nüüd EÜ artikli 86 lõige 2) tuleb tõlgendada selliselt, et see laieneb ka [Madalmaade] advokatuuriga sarnasele organisatsioonile, kes kehtestab üldkohustuslikke eeskirju advokaatide koostöö kohta teiste elukutsete esindajatega, kelle eesmärk on tagada õigusabi andva advokaadi sõltumatus ja lojaalsus?
6. Kui [Madalmaade] advokatuuriga sarnast organisatsiooni tuleb käsitada kui ettevõtjate ühendust või kui ettevõtjat või ettevõtjate liitu, siis kas EÜ asutamislepingu artikli 3 alapunkt g (peale muudatusi EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkt g), artikli 5 teine lõige (nüüd EÜ artikli 10 teine lõige), artiklid 85 ja 86 (nüüd EÜ artiklid 81 ja 82) takistavad liikmesriigil andmast sellele organisatsioonile (või ühele selle organitest) pädevust, et kehtestada eeskirju, mis puudutavad muu hulgas advokaatide ja teiste elukutsete esindajate koostööd, kui ametivõimu järelevalve nende eeskirjade üle piirdub vaid õigusega neid tühistada, ilma et neil oleks õigust tühistatud eeskirju oma regulatsiooniga asendada?
7. Kas sellisele advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise koostöö keelule, nagu on käesolevas asjas, kohaldatakse nii asutamisvabadust kui ka teenuste osutamise vabadust puudutavaid asutamislepingu sätteid või tuleb EÜ asutamislepingut tõlgendada nii, et selline keeld peab vastama kas asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust puudutavatele sätetele sõltuvalt näiteks sellest, kuidas pooled kavatsevad tegelikult koostööd teha?
8. Kas selline advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise integreeritud koostöösuhte keeld, nagu on käesolevas asjas, kujutab endast asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse või nende mõlema piirangut?
9. Kui vastusest eelmisele küsimusele tuleneb, et käesoleval juhul on tegemist ühe või mõlemaga eespool nimetatud kahest piirangust, siis kas selline piirang on õigustatud seetõttu, et see kujutab endast vaid „müügitingimust” [24. novembri 1993. aasta] otsuse liidetud kohtuasjades [C‑267/91 ja C‑268/91:] Keck ja Mithouard [(EKL 1993, lk I‑6097)] mõttes ja ei ole seega diskrimineeriv, või põhjusel, et see vastab tingimustele, mille Euroopa Kohus on selleks välja arendanud teistes otsustes, eelkõige [30. novembri 1995. aasta] otsuses kohtuasjas [C‑55/94:] Gebhard [(EKL 1995, lk I‑4165)]?”
Suulise menetluse uuendamise taotlus
40 Kohtukantseleisse 3. detsembril 2001 saabunud dokumendiga taotlevad põhikohtuasja hagejad Euroopa Kohtult kodukorra artikli 61 alusel suulise menetluse uuendamist.
41 Hagejate taotlus puudutab kohtujuristi 10. juuli 2001. aasta ettepaneku punkte 170–201. Põhikohtuasja hagejad väidavad, et viidatud punktides käsitles kohtujurist küsimust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt ei tõstatanud.
42 Siinkohal tuleb meenutada, et Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I‑665, punkt 18).
43 Olles ära kuulanud kohtujuristi arvamuse, leiab Euroopa Kohus käesolevas asjas siiski, et talle on teada kõik vajalikud asjaolud, et vastata antud kohtuasjas esitatud küsimustele, ning et nende asjaolude üle on kohtuistungil toimunud kohtuvaidlus.
Esimese küsimuse alapunkt a
44 Oma esimese küsimuse alapunktis a küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis käsitleb advokaatide ja teiste vabade elukutsete esindajate vahelist koostööd ning mille on andnud Madalmaade advokatuuriga sarnane organisatsioon, tuleb käsitada otsusena, mille on teinud ettevõtjate ühendus asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes. Kohus soovib eelkõige teada, kas ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamist mõjutab asjaolu, et Madalmaade advokatuurile anti seadusega pädevus kehtestada eeskirju, mis on üldkohustuslikud nii Madalmaades registreeritud advokaatidele kui ka advokaatidele, kellel on õigus tegutseda teistes liikmesriikides ja kes tulevad Madalmaadesse teenuseid osutama. Kohus küsib samuti, kas üksnes asjaolu, et Madalmaade advokatuur võib tegutseda oma liikmete huvides, on piisav, et kõnealust advokatuuri käsitada ettevõtjate ühendusena kogu selle tegevust hõlmavas osas või tuleb asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel eraldi vaadelda üldistes huvides tehtavat tegevust.
45 Selleks et tuvastada, kas sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993 tuleb käsitada asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes ettevõtjate ühenduse otsusena, tuleb esiteks uurida, kas advokaadid on ettevõtjad ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses.
46 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hõlmab ühenduse konkurentsiõiguse valdkonnas ettevõtja mõiste majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt eelkõige 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑41/90: Höfner ja Elser, EKL 1991, lk I‑1979, punkt 21; 16. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑244/94: Fédération française des sociétés d’assurance jt, EKL 1995, lk I‑4013, punkt 14, ning 11. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑55/96: Job Centre, nn Job Centre II kohtuotsus, EKL 1997, lk I‑7119, punkt 21).
47 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on majandustegevus samuti igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (vt eelkõige 16. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 118/85: komisjon vs. Itaalia, EKL 1987, lk 2599, punkt 7, ja 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/96: komisjon vs. Itaalia, EKL 1998, lk I‑3851, punkt 36).
48 Advokaadid osutavad tasu eest õigusteenust, mis hõlmab arvamuste, lepingute või muude dokumentide koostamist, samuti klientide esindamist kohtus ja nende kaitsmist. Lisaks kannavad nad sellise tegevusega seotud finantsriski, kuna juhul, kui kulud ja tulud ei ole tasakaalus, peavad advokaadid puudujäägi ise katma.
49 Nendel asjaoludel tegelevad Madalmaades registreeritud advokaadid majandustegevusega ning järelikult kujutavad nad endast ettevõtjaid asutamislepingu artiklite 85, 86 ja 90 tähenduses, ilma et seda järeldust võiks muuta nende osutatavate teenuste keeruline erialane olemus ega ka asjaolu, et nende kutsetegevus on reguleeritud (vt selles osas arstide kohta 12. septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑180/98–C‑184/94: Pavlov jt, EKL 2000, lk I‑6451, punkt 77).
50 Teiseks tuleb uurida, millises ulatuses tuleb sellist kutseühingut nagu Madalmaade advokatuur käsitada ettevõtjate ühendusena asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses, kui ta annab sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993 (vt selle osas tolliekspediitorite kutseühingu kohta 18. juuni 1998. aasta otsust eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 39).
51 Põhikohtuasja kostja väidab, et kuna Madalmaade seadusandja on asutanud Madalmaade advokatuuri avalik-õigusliku organisatsioonina ja andnud talle määrusandliku pädevuse, et täita üldistes huvides olevat ülesannet, ei saa teda kvalifitseerida ettevõtjate ühenduseks asutamislepingu artikli 85 mõttes, eelkõige tema määrusandliku pädevuse teostamise raames.
52 Põhikohtuasja menetlusse astuja ning Saksamaa, Austria ja Portugali valitsused lisavad, et Madalmaade advokatuuriga sarnane organisatsioon teostab avalikku võimu ja ei saa seega kuuluda asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse.
53 Põhikohtuasja menetlusse astuja täpsustab, et organisatsiooni võib samastada avaliku võimu kandjaga, kuna ta täidab üldistes huvides olevat ülesannet, mis kuulub riigi peamiste ülesannete hulka. Madalmaad on määranud Madalmaade advokatuuri vastutavaks selle eest, et tagada õigustatud isikutele kohane ligipääs õigusele ja õigusemõistmisele, mis täpsemalt kuulub riigi peamiste ülesannete hulka.
54 Saksamaa valitsus meenutab omalt poolt, et riikliku suveräänsuse raames on liikmesriigi pädevate seadusandlike organite otsustada, kuidas nad oma õiguspädevuse kasutamist korraldavad. Üldkohustuslike eeskirjade kehtestamise pädevuse delegeerimine demokraatlikult seaduslikuks tunnistatud institutsioonile, nagu kutseühing, jääb institutsionaalse autonoomia põhimõtte piiridesse.
55 Saksamaa valitsuse hinnangul takistataks selle põhimõtte toimimist, kui normatiivse pädevusega organisatsioone kvalifitseeritaks ettevõtjate ühenduseks asutamislepingu artikli 85 mõttes. Oletus, et siseriiklik õigusnorm on kehtiv ainult juhul, kui sellele on komisjoni poolt asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel antud erand, oleks iseenesest vasturääkiv. See tähendaks kogu kutseühinguid puudutava regulatsiooni kahtluse alla seadmist.
56 Seega tuleb välja selgitada, kas kutseühingut, kui ta annab sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993, tuleb käsitada ettevõtjate ühendusena või vastupidi – avaliku võimu kandjana.
57 Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei kohaldata asutamislepingu konkurentsieeskirju tegevuse suhtes, mis oma olemuselt, eeskirjadelt, millele ta allub, ja eesmärgilt ei kuulu majandustegevuse valdkonda (vt selles osas avaliku sotsiaalkindlustussüsteemi korralduse kohta 17. veebruari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑159/91 ja C‑160/91: Poucet ja Pistre, EKL 1993, lk I‑637, punktid 18 ja 19) või mis on seotud avaliku võimu õiguspädevuse kasutamisega (vt selles osas õhuruumi kontrolli ja järelevalve kohta 19. jaanuari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑364/92: SAT Fluggesellschaft, EKL 1994, lk I‑43, punkt 30, ja merekeskkonna reostusvastase järelevalve kohta 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑343/95: Diego Cali & Figli, EKL 1997, lk I‑1547, punktid 22 ja 23).
58 Kõigepealt tuleb märkida, et andes sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993, ei täida Madalmaade advokatuuri sarnane kutseühing – vastupidi teatavatele sotsiaalkindlustusorganisatsioonidele (vt eespool viidatud kohtuotsus Poucet ja Pistre, punkt 18) – solidaarsuspõhimõttel rajanevat sotsiaalset ülesannet ega teosta ka avalikule võimule omast õiguspädevust (vt eespool viidatud kohtuotsus SAT Fluggesellschaft, punkt 30). Madalmaade advokatuur on selgelt sellist elukutset reguleeriv organisatsioon, mille tegevus on muu hulgas ka majandustegevus.
59 Selles osas ei välista asjaolu, et üldnõukogu ülesanne on Advocatenwet’i artikli 26 alusel kaitsta advokatuuri liikmete õigusi ja huve kui selliseid, oma olemuselt a priori seda kutseühingut asutamislepingu artikli 85 kohaldamisalast, isegi kui ta teostab oma määrusandlikku pädevust advokaatide kutsetegevuse reguleerimisel (vt selles osas arstide kohta eespool viidatud kohtuotsus Pavlov jt, punkt 86).
60 Lisaks on teisigi asjaolusid, mis toetavad järeldust, et selline määrusandliku pädevusega kutseühing nagu Madalmaade advokatuur ei jää väljapoole asutamislepingu artikli 85 kohaldamisala.
61 Esiteks järeldub Advocatenwet’ist, et Madalmaade advokatuuri juhtorganid on eranditult moodustatud advokaatidest, kelle on valinud üksnes sama elukutse esindajad. Riigi ametivõimud ei saa sekkuda järelevalvekomisjonide, esindajate kogu ja üldnõukogu liikmete määramisse (vt tolliekspediitorite organisatsiooni kohta eespool viidatud 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 42, ja arstide organisatsiooni kohta eespool viidatud kohtuotsus Pavlov jt, punkt 88).
62 Teiseks ei ole Madalmaade advokatuur Samenwerkingsverordening 1993 sarnaste õigusaktide vastuvõtmisel kohustatud järgima teatavat hulka avaliku huvi kriteeriume. Advocatenwet’i artikkel 28, mis võimaldab tal anda määrusi, piirdub ainult nõudega, et määrused oleksid „kutsetegevusega korrakohase tegelemise” huvides (vt tolliekspediitorite organisatsiooni kohta eespool viidatud 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 43).
63 Lõpuks, arvestades Samenwerkingsverordening 1993 mõju Madalmaade advokatuuri liikmete käitumisele õigusteenuste turul seoses selle keeluga teha teatavate kutsealade vahel koostööd, ei jää see määrus väljapoole majandustegevuse valdkonda.
64 Eeltoodud kaalutlusi arvestades on selge, et Madalmaade advokatuuriga sarnast kutseühingut tuleb käsitada kui ettevõtjate ühendust asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses, kui see kutseühing annab sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993. See määrus väljendab ühe kutseala liikmete esindajate tahet, et selle kutseala liikmed käituksid oma majandustegevuse raames teataval viisil.
65 Seejuures ei ole oluline, et Madalmaade advokatuur on avalik‑õiguslik isik.
66 Vastavalt selle sõnastusele kohaldatakse asutamislepingu artiklit 85 ettevõtjatevahelistele kokkulepetele ja ettevõtjate ühenduste otsustele. Nii õiguslik raamistik, milles need kokkulepped sõlmitakse ja otsused tehakse, kui ka sellele raamistikule erinevates siseriiklikes õiguskordades antud määratlus ei oma ühenduse konkurentsieeskirjade, eelkõige asutamislepingu artikli 85 kohaldamise osas tähtsust (30. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 123/83: Clair, EKL 1985, lk 391, punkt 17, ja eespool viidatud 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 40).
67 Selline asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tõlgendus ei vii Saksamaa valitsuse poolt viidatud institutsionaalse autonoomia põhimõtte eiramiseni (vt punktid 51 ja 52). Selles küsimuses tuleb eristada kahte juhtu.
68 Esimesel juhul määratleb liikmesriik kutseühendusele normatiivpädevuse andmisel ära üldise huvi kriteeriumid ja peamised põhimõtted, millele organisatsiooni vastuvõetavad normid peavad vastama, ning samuti jätab endale viimasena otsustamise õiguse. Sellisel juhul säilitavad kutseühenduse poolt kehtestatud eeskirjad riikliku olemuse ning neile ei kohaldata asutamislepingu sätteid, mis puudutavad ettevõtjaid.
69 Teisel juhul on kutseühenduse kehtestatud eeskirjad omistatavad üksnes talle. Kui asutamislepingu artikli 85 lõige 1 kuulub kohaldamisele, peab kutseühendus nendest eeskirjadest komisjoni mõistagi teavitama. Selline kohustus ei kahjusta iseenesest siiski ülemäära kutseühenduste määrusandlust, nagu väidab Saksamaa valitsus, kuna komisjonil on alati võimalus kehtestada grupierandi määrus vastavalt asutamislepingu artikli 85 lõikele 3.
70 Asjaolu, et mõlemad eespool kirjeldatud võimalused toovad ühenduse õiguse aspektist kaasa erinevaid tagajärgi, ei vähenda kuidagi liikmesriikide vabadust valida nendest üks või teine.
71 Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimese küsimuse alapunktile a vastata, et sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis käsitleb advokaatide ja teiste vabade elukutsete esindajate vahelist koostööd ning mille on andnud Madalmaade advokatuuriga sarnane organisatsioon, tuleb käsitada otsusena, mille on teinud ettevõtjate ühendus asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes.
Esimese küsimuse alapunktid b ja c
72 Arvestades esimese küsimuse alapunktile a antud vastust, ei tule arutada esimese küsimuse alapunkte b ja c.
Teine küsimus
73 Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis koos teiste elukutsete esindajatega õigusabi andva advokaadi sõltumatuse ja lojaalsuse tagamiseks sätestab üldkohustuslikud eeskirjad integreeritud koostöösuhete sõlmimise kohta, eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi ühisturu piires ja kas see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
74 Kirjeldades koostööd puudutavate eeskirjade järjestikuseid versioone, püüavad põhikohtuasja hagejad tõendada, et Samenwerkingsverordening 1993 eesmärk on konkurentsi piiramine.
75 Algselt nägi Samenwerkingsverordening 1972 ette kolm tingimust, mille täitmisel oli advokaatidel lubatud osaleda kutsealadevahelistes ühendustes. Esiteks pidid sellise ühenduse liikmed olema teiste vabade elukutsete esindajad, kes on saanud ülikoolihariduse või sellele vastava hariduse. Teiseks pidid nad kuuluma kutseühendusse või ühingusse, mille liikmed alluvad distsiplinaareeskirjadele, mis on võrreldavad advokaatidele kohaldatavatega. Kolmandaks pidi advokaatide osakaal selles kutseühingus ja nende panuse olulisus sellesse olema vähemalt võrdne teiste elukutsete esindajatest osalejatega, mis puudutas nii nende omavahelisi suhteid kui ka suhteid kolmandate isikutega.
76 1973. aastal aktsepteeris üldnõukogu Madalmaade patendikonsultantide ühingu liikmed ning Madalmaade maksukonsultantide ühingu liikmed, kellega Madalmaade advokatuuri liikmetel lubati moodustada kutsealadevahelisi kutseühinguid. Hiljem anti heakskiit ka notarite suhtes. Põhikohtuasja hagejad väidavad, et kuigi sel ajal ei olnud Madalmaade raamatupidamisekspertide instituudi liikmetele formaalselt heakskiitu antud, ei olnud heakskiidu andmisele ka põhimõttelist vastuseisu.
77 Olles saanud esimese taotluse koostöö lubamiseks raamatupidamiseksperdiga, muutis Madalmaade advokatuur 1991. aastal kiirendatud menetlusega Samenwerkingsverordening 1972, mille ainus eesmärk oli kehtestada õiguslik alus, mis võimaldaks keelata advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelisi kutseühinguid. Sellest alates oli advokaatidel lubatud osaleda kutsealadevahelistes kutseühingutes ainult juhul, kui nende „vabadust ja iseseisvust kutsealases tegevuses, sh kliendi huvide kaitsmisel ja sellega seotud advokaadi ja kliendi vahelises vastastikuses usaldussuhtes ei saaks ohustada.”
78 Keeld lubada advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelisi ühinguid tugines asjaolule, et raamatupidamisekspertide äriühingud olid muutunud vahepeal hiiglaslikeks organisatsioonideks, mistõttu sellise firma koostöö advokaadibürooga oleks toonase Algemene Deken’i (advokatuuri juhatuse esimees) sõnul sarnanenud „pigem abielule hiire ja elevandi kui kahe võrdse partneri vahel”.
79 Seejärel võttis Madalmaade advokatuur vastu Samenwerkingsverordening 1993. See kordas 1991. aastal sisseviidud muudatust ja lisas täiendava nõude, mille kohaselt on advokaatidel lubatud osaleda kutseühingutes üksnes „tingimusel, et iga ühingus osaleja elukutse peamine eesmärk on tegelemine õiguspraktikaga” (Samenwerkingsverordening 1993 artikkel 3), mis põhikohtuasja hagejate hinnangul näitab põhikohtuasjas käsitletava siseriikliku õigusnormi konkurentsivastast eesmärki.
80 Teise võimalusena väidavad põhikohtuasja hagejad, et sõltumata isegi Samenwerkingsverordening 1993 eesmärgist, on sellel konkurentsi piirav mõju.
81 Nende väitel võimaldab advokaatide ja raamatupidamisekspertide integreeritud koostöö paremini vastata üha keerulisemas ja rahvusvahelisemas majanduslikus ja õiguslikus keskkonnas tegutsevate klientide vajadustele.
82 Advokaadid, keda peetakse mitme valdkonna asjatundjateks, on võimelised pakkuma klientidele paremat õigusteenuste valikut, seetõttu on advokaadid õigusteenuste turul teiste osalejate jaoks eriti atraktiivsed koostööpartnerid kutsealadevahelises kutseühingus.
83 Vastavalt on ka raamatupidamisekspert kutseühingu raames atraktiivne partner advokaadile. Ta on selliste alade asjatundja nagu raamatupidamisalased õigusaktid, maksustamine, äriühingute asutamine ja ümberkujundamine ning juhtimisnõustamine. Paljud kliendid on huvitatud ühe teenuseosutaja poolt pakutavast integreeritud teenusest, mis hõlmaks konkreetse asja nii juriidilisi kui ka finantsilisi, maksustamis‑ kui ka raamatupidamisalaseid aspekte.
84 Põhikohtuasjas käsitletava keeluga välistatakse advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel niisugune lepinguline koostöö, mis näeb ette otsustusõiguse mis tahes vormis jagamise, kohustuse osa tuludest teataval juhul loovutada või kasutada ühist nimetust, mis raskendab tõhusat koostööd.
85 Luksemburgi valitsus on suulises menetluses vastupidi väitnud, et sellisel integreeritud koostöö keelul, nagu sätestab Samenwerkingsverordening 1993, on konkurentsile positiivne mõju. Ta väitis, et keelates advokaatidel moodustada ühinguid raamatupidamisekspertidega, aitas põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusakt vältida advokaatide osutatavate õigusteenuste koondumist üksikute suurte rahvusvaheliste firmade kätte ja võimaldas seega säilitada turul suure arvu ettevõtjaid.
86 Selles osas on selge, et põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusakt piirab konkurentsi ja võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
87 Mis puudutab konkurentsi piiramist, siis tuleb rõhutada, et advokaatide ja raamatupidamisekspertide erialased teadmised võivad olla teineteist täiendavad. Kuna õigusteenuste osutamiseks eelkõige äriõiguse valdkonnas läheb vaja üha sagedamini raamatupidaja sekkumist, siis võimaldab integreeritud koostöö advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel pakkuda laiemat teenuste valikut või isegi uusi teenuseid. Kliendil on võimalik pöörduda üheainsa ühingu poole laia valiku teenuste saamiseks, mis on vajalikud tema ettevõtte korraldamiseks, juhtimiseks ja toimimiseks (nn one-stop-shop eelis).
88 Lisaks on integreeritud koostöö advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel oma olemuselt selline, et rahuldada vajadusi, mis tulenevad siseriiklike turgude kasvavast läbipõimumisest ja selle tagajärjel vajadusest pidevalt kohandada siseriiklikke ja rahvusvahelisi eeskirju.
89 Lõpuks ei saa välistada, et sellisest integreeritud koostööst tuleneval mastaabisäästul on positiivne mõju teenuste hinnale.
90 Advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise integreeritud koostöö keeld, nagu sätestab Samenwerkingsverordening 1993, piirab oma olemuselt tootmist ja tehnilist arengut asutamislepingu artikli 85 lõike 1 alapunkti b mõttes.
91 On tõsi, et raamatupidamisekspertide turgu iseloomustab nii tugev koondumine, et turgu valitseva seisundiga ettevõtjaid tuntakse tavaliselt nime „big five” all ning et neist kahe äriühingu – Price Waterhouse’i ja Coopers & Lybrand’i kavatsus koonduda andis aluse komisjoni 20. mai 1998. aasta otsusele 1999/152/EÜ, mis tunnistas koondumise ühisturuga ja EMP lepingu toimimisega kokkusobivaks (juhtum IV/M.1016 – Price Waterhouse/Coopers & Lybrand) (EÜT 1999, L 50, lk 27) ning mis tehti vastavalt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrusele (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), mida on muudetud nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164).
92 Seevastu huvide konflikti keeld, mis kehtib kõigi liikmesriikide advokaatidele, võib osutuda struktuuriliseks piiranguks advokaadibüroode ulatuslikul koondumisel ja vähendab selle tagajärjel nende võimalusi kasutada ära mastaabisäästu või teha struktuurilist koostööd tugevalt koondunud elukutsete esindajatega.
93 Neil tingimustel võib advokaadi kutseala, mille laialdaselt detsentraliseeritud olemus on selle osade põhitunnustega tihedalt seotud, ja niivõrd koondunud kutseala nagu raamatupidamisekspertide kutseala vahelise integreeritud koostöö reservatsioonide ja piiranguteta lubamine vähendada õigusteenuste turul valitsevat üldist konkurentsi, kuna sellel turul olevate ettevõtjate arv väheneb oluliselt.
94 Niivõrd kui piisava konkurentsi säilitamist õigusteenuste turul on võimalik tagada ka vähem äärmuslike meetmetega, kui seda on siseriiklik selline määrus nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis keelab absoluutselt igasuguse integreeritud koostöö, olenemata advokaadibüroode ja raamatupidamisekspertide äriühingute suurusest, piirab selline siseriiklik määrus siiski konkurentsi.
95 Mis puudutab mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, siis piisab, kui meenutada, et ettevõtjatevaheline kokkulepe, mis hõlmab kogu liikmesriigi territooriumi, on oma olemuselt selline, et see tugevdab siseriiklike turgude lõhestatust, takistades asutamislepinguga taotletud turgude majanduslikku läbipõimumist (17. oktoobri 1972. aasta otsus kohtuasjas 8/72: Vereniging van Cementhandelaren vs. komisjon, EKL 1972, lk 977, punkt 29; 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 2545, punkt 22, ja eespool viidatud 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 48).
96 See mõju on põhikohtuasjas käsitletaval juhul veelgi tundlikum, kuna Samenwerkingsverordening 1993 kohaldatakse ka teiste liikmesriikide advokatuurides registreeritud külalisadvokaatidele, kuna majandus- ja kaubandusõigus reguleerib üha enam rahvusvahelisi tehinguid ja kuna raamatupidamisekspertide äriühingud, kes otsivad advokaatide seast partnereid, on üldjuhul rahvusvahelised kontsernid, kes tegutsevad mitmes liikmesriigis.
97 Siiski tuleb meenutada, et iga ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse iga otsus, mis piirab poolte või ühe poole tegevusvabadust, ei kuulu tingimata asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Selle sätte kohaldamisel konkreetsele juhtumile tuleb kõigepealt arvestada üldist konteksti, milles ettevõtjate ühenduse otsus on tehtud või mõju avaldab, eelkõige selle eesmärke, mis antud juhul on tingitud vajadusest kehtestada organisatsiooni, pädevust, kutsetegevust, järelevalvet ja vastutust puudutavaid eeskirju, mis annavad vajaliku tagatise asjaomaste isikute aususe ja pädevuse kohta õigusteenuste lõpptarbijatele ja hea õigusemõistmise tarbeks (vt selle kohta 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑3/95: Reisebüro Broede, EKL 1996, lk I‑6511, punkt 38). Seejärel tuleb analüüsida, kas sellest tulenev konkurentsi piirav mõju on nende eesmärkide järgimisel vältimatu.
98 Selles osas tuleb arvestada õiguslikku raamistikku, mida Madalmaades kohaldatakse esiteks advokaatidele ja Madalmaade advokatuurile, mille moodustavad kõik selles liikmesriigis registreeritud advokaadid, ja teiseks raamatupidamisekspertidele.
99 Advokaatide osas tuleb esmalt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui antud valdkonnas ühenduse õiguse erisätted puuduvad, on igal liikmesriigil põhimõtteliselt õigus ise reguleerida tema territooriumil tegutseva advokaadi kutsetegevust (vt 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 107/83: Klopp, EKL 1984, lk 2971, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Reisebüro Broede, punkt 37). Eeskirjad, mida sellele elukutsele kohaldatakse, võivad seetõttu liikmesriigiti oluliselt erineda.
100 Selle käsitluse kohaselt, mis kehtib Madalmaades, kus siseriiklik advokatuur on kohustatud Adwocatenwet’i artikli 28 alusel andma määruse, millega tagada kutsetegevusega korrakohane tegelemine, on sel eesmärgil vastu võetud eeskirjadest olulisemad just kohustus kaitsta oma klienti täiesti sõltumatult ja tegutseda eranditult tema huvides, juba nimetatud kohustus vältida igasuguse huvide konflikti tekkimist ning samuti kohustus hoida rangelt kutsesaladust.
101 Neil kutsetegevuse nõuetel on oluline mõju õigusteenuste turu ülesehitusele, täpsemalt võimalusele tegeleda sellel turul advokaadi kutsetegevusega koos teiste vabade elukutsete esindajatega.
102 Seega kohustavad need eeskirjad advokaati olema sõltumatu suhetes avaliku võimu, teiste ettevõtjate ja kolmandate isikutega ning mitte kunagi alluma nende mõjutustele. Advokaat peab selles osas andma tagatise, et kõik toimingud, mida ta asjaga tegeledes ette võtab, lähtuvad eranditult kliendi huvidest.
103 Seevastu raamatupidamiseksperdi elukutse ei allu üldiselt ega ka konkreetselt Madalmaades võrreldavatele kutsetegevuse nõuetele.
104 Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 185 ja 186 õigesti märkinud, võib esineda teatav vastuolu advokaadi „nõuandva” tegevuse ja raamatupidamiseksperdi „kontrolliva” tegevuse vahel. Põhikohtuasja kostja märkustest selgub, et Madalmaades on raamatupidamisekspertide ülesanne kinnitada raamatupidamise õigsust. Selle raames analüüsib ja auditeerib ekspert objektiivselt oma kliendi raamatupidamist, mis võimaldab tal edastada huvitatud isikutele oma isikliku seisukoha raamatupidamisandmete usaldusväärsuse kohta. Sellest järeldub, et kõnealuses liikmesriigis, vastupidi näiteks Saksa õigusele, ei ole raamatupidamiseksperdid kohustatud hoidma kutsesaladust, mis on võrreldav advokaatide omaga.
105 Seega tuleb märkida, et Samenwerkingsverordening 1993 eesmärk on tagada nimetatud liikmesriigis kehtivate advokaadi kutsetegevuse nõuete järgimine ning et Madalmaade advokatuur võis sellele elukutsele seatud eeldusi arvesse võttes järeldada, et advokaat ei saaks enam nõustada ega kaitsta oma klienti sõltumatult ning rangelt kutsesaladust hoides, kui ta kuulub struktuuri, mille ülesanne on muu hulgas kontrollida ning kinnitada nende tehingute finantstulemusi, millega ta on olnud seotud.
106 Pealegi tõstatab üheaegne seadusjärgsete auditite tegemine ja nõustamine, eelkõige juriidiline nõustamine küsimusi ka raamatupidamisekspertide elukutse raames, nagu võib järeldada komisjoni rohelisest raamatust 96/C 321/01 pealkirjaga „Vannutatud audiitori ülesanded, seisund ja vastutus Euroopa Liidus” (EÜT 1996, C 321, lk 1; vt eelkõige punktid 4.12–4.14).
107 Sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993 võib seega põhjendatult pidada vajalikuks, et tagada advokaadi kutsetegevusega korrakohane tegelemine, nagu see on asjaomases liikmesriigis ette nähtud.
108 Asjaolu, et teises liikmesriigis oleksid antud juhul kuulunud kohaldamisele teistsugused eeskirjad, ei tähenda seda, et esimeses liikmesriigis kehtivad eeskirjad oleksid vastuolus ühenduse õigusega (vt selle kohta 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑108/96: Mac Quen jt, EKL 2001, lk I‑837, punkt 33). Isegi kui teatavates liikmesriikides on integreeritud koostöö advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel lubatud, on Madalmaade advokatuuril õigus leida, et Samenwerkingsverordening 1993 eesmärke ei ole võimalik saavutada leebemate vahenditega, arvestades õiguslikku regulatsiooni, mida advokaatidele ja raamatupidamisekspertidele Madalmaades vastavalt kohaldatakse (vt selles osas seaduse kohta, mis annab advokaatidele ainuõiguse võlanõuete kohtu kaudu sissenõudmiseks, eespool viidatud kohtuotsus Reisebüro Broede, punkt 41).
109 Nimetatud asjaolusid arvestades ei ilmne, et konkurentsipiirangud, mida kohaldatakse sellise määruse nagu Samenwerkingsverordening 1993 alusel Madalmaades tegutsevatele advokaatidele, läheksid kaugemale, kui on vajalik advokaadi kutsetegevusega korrakohase tegelemise tagamiseks (vt selle kohta 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑250/92: DLG, EKL 1994, lk I‑5641, punkt 35).
110 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimuse vastata, et selline siseriiklik määrus nagu Samenwerkingsverordening 1993, mille on andnud Madalmaade advokatuuriga sarnane organisatsioon, ei riku asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna see organisatsioon on põhjendatult leidnud, et nimetatud määrus, hoolimata selle konkurentsi piiravast mõjust, osutub vajalikuks, et tagada advokaadi kutsetegevusega korrakohane tegelemine, nagu see on asjaomases liikmesriigis ette nähtud.
Kolmas küsimus
111 Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Madalmaade advokatuuriga sarnast organisatsiooni tuleb käsitada kui ettevõtjat või kui ettevõtjate liitu asutamislepingu artikli 86 mõttes.
112 Ühest küljest tuleb märkida, et kuna Madalmaade advokatuur ei tegele majandustegevusega, ei ole ta ettevõtja asutamislepingu artikli 86 mõttes.
113 Teisest küljest ei saa teda pidada ettevõtjate liiduks nimetatud sätte mõttes, kuna Madalmaades registreeritud advokaadid ei ole üksteisega piisavalt seotud, et nad võiksid turul ühtemoodi käituda, mille tulemusena kaoks nendevaheline konkurents (vt selle kohta 5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑96/94: Centro Servizi Spediporto, EKL 1995, lk I‑2883, punktid 33 ja 34).
114 Advokaadi elukutse on vähe koondunud, väga heterogeenne ja tugeva sisemise konkurentsiga. Kuna advokaatide vahel ei ole piisavalt struktuurseid seoseid, ei saa väita, et neil oleks asutamislepingu artikli 86 mõttes kollektiivne turgu valitsev seisund (vt selle kohta 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 227, ja 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punktid 36 ja 42). Pealegi, nagu nähtub toimikust, saavad advokaadid ainult 60% Madalmaade õigusteenuste turu käibest, mis advokaadibüroode arvukust arvestades ei ole turuosana iseenesest otsustav näitaja kollektiivse turgu valitseva seisundi kohta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa jt vs. komisjon, punkt 226, ja kohtuotsus Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, punkt 42).
115 Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et Madalmaade advokatuuriga sarnane organisatsioon ei ole ettevõtja ega ka ettevõtjate liit asutamislepingu artikli 86 mõttes.
Neljas küsimus
116 Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, ei tule uurida neljandat küsimust.
Viies küsimus
117 Arvestades teisele küsimusele antud vastust, ei tule analüüsida viiendat küsimust.
Kuues küsimus
118 Arvestades teisele ja kolmandale küsimusele antud vastuseid, ei tule vastata kuuendale küsimusele.
Seitsmes, kaheksas ja üheksas küsimus
119 Oma seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Samenwerkingsverordening 1993 sätestatud advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise integreeritud koostöö keelu kooskõla ühenduse õigusega tuleb hinnata üheaegselt nii asutamislepingu asutamisvabaduse kui ka teenuste osutamise vabaduse sätetest lähtuvalt. Oma kaheksanda ja üheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline keeld piirab asutamisvabadust ja/või teenuste osutamise vabadust, ning kui see on nii, siis kas selline piirang on õigustatud.
120 Esmalt tuleb meenutada, et kohustus järgida asutamislepingu artikleid 52 ja 59 kehtib ka eeskirjade kohta, mis ei ole oma olemuselt avalikud ja mille eesmärk on ühiselt reguleerida iseseisvat kutsetegevust ja teenuste osutamist. Nimelt oleks isikute vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust takistavate liikmesriikidevaheliste piirangute kaotamine ohus, kui riikliku päritoluga barjääride tühistamise võivad neutraliseerida takistused, mis tulenevad sellest, et ühendused ja organisatsioonid, mis ei ole avalik-õiguslikud, kasutavad oma õiguslikku sõltumatust (vt 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave ja Koch, EKL 1974, lk 1405, punktid 17, 18, 23 ja 24; 14. juuli 1976. aasta otsus kohtuasjas 13/76: Donà, EKL 1976, lk 1333, punktid 17 ja 18; 5. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punktid 83 ja 84, ja 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑281/98: Angonese, EKL 2000, lk I‑4139, punkt 32).
121 Seetõttu võib Euroopa Kohus hinnata, kas asutamislepingu sätted asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta on kohaldatavad Samenwerkingsverordening 1993 sarnasele määrusele.
122 Oletades, et asutamisvabaduse ja/või teenuste osutamise vabaduse sätteid kohaldatakse igasuguse advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahelise integreeritud koostöö keelule, nagu sätestab Samenwerkingsverordening 1993, ja et see määrus piirab ühte või mõlemat nimetatud vabadustest, oleks see piirang eespool käesoleva kohtuotsuse punktides 97–109 toodud põhjustel igal juhul õigustatud.
123 Seega tuleb vastata seitsmendale, kaheksandale ja üheksandale küsimusele, et selline siseriiklik määrus nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis keelab advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel igasuguse integreeritud koostöö, ei ole vastuolus asutamislepingu artiklitega 52 ja 59, kuna seda määrust võidi põhjendatult pidada vajalikuks selleks, et tagada advokaadi kutsetegevusega korrakohane tegelemine, nagu see on asjaomases liikmesriigis ette nähtud.
Kohtukulud
124 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Madalmaade, Taani, Saksamaa, Prantsuse, Luksemburgi, Austria, Rootsi ja Liechtensteini Vürstiriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Raad van State 10. augusti 1999. aasta otsusega esitatud eelotsuse küsimustele, otsustab:
1. Sellist määrust nagu Samenwerkingsverordening 1993 (1993. aasta koostöömäärus), mis käsitleb advokaatide ja teiste vabade elukutsete esindajate vahelist koostööd ning mille on andnud Nederlandse Orde van Advocaten’iga (Madalmaad) sarnane organisatsioon, tuleb käsitada otsusena, mille on teinud ettevõtjate ühendus EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) mõttes.
2. Selline siseriiklik määrus nagu Samenwerkingsverordening 1993, mille on andnud Nederlandse Orde van Advocaten’iga sarnane organisatsioon, ei riku EÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna see organisatsioon on põhjendatult leidnud, et nimetatud määrus, hoolimata selle konkurentsi piiravast mõjust, osutub vajalikuks, et tagada advokaadi kutsetegevusega korrakohane tegelemine, nagu see on asjaomases liikmesriigis ette nähtud.
3. Nederlandse Orde van Advocaten’iga sarnane organisatsioon ei ole ettevõtja ega ka ettevõtjate liit EÜ asutamislepingu artikli 86 (nüüd EÜ artikkel 82) mõttes.
4. Selline siseriiklik määrus nagu Samenwerkingsverordening 1993, mis keelab advokaatide ja raamatupidamisekspertide vahel igasuguse integreeritud koostöö, ei ole vastuolus EÜ asutamislepingu artiklitega 52 ja 59 (pärast muudatusi EÜ artiklid 43 ja 49), kuna seda määrust võidi põhjendatult pidada vajalikuks selleks, et tagada advokaadi kutsetegevusega korrakohane tegelemine, nagu see on asjaomases liikmesriigis ette nähtud.
Rodríguez Iglesias | Jann | Macken |
Edward | La Pergola | Puissochet |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. veebruaril 2002 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |