KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 26. septembril 2013(1)
Kohtuasi C‑167/12
CD
versus
ST
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Employment Tribunal, Newcastle upon Tyne (Ühendkuningriik))
Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 92/85/EMÜ – Kohaldamisala – Asendusemadus – Rasedus‑ ja sünnituspuhkus – Direktiiv 2006/54 – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Raseduse tõttu ebasoodsamasse olukorda seadmise keeld
I. Sissejuhatus
1. Kas naisel on õigus rasedus‑ ja sünnituspuhkusele ka siis, kui last ei sünnitanud tema ise, vaid nn asendusema?(2) See küsimus on Employment Tribunal Newcastle upon Tyne’i (Ühendkuningriik) eelotsusetaotluse keskmes.
2. Reproduktiivmeditsiini seisukohast algab asendusemadus asendusema kunstliku viljastamisega või talle embrüo siirdamisega. Seejärel kannab last ja sünnitab lapse asendusema. Geneetiliselt võib laps põlvneda kas vanematest, kes võtavad pärast lapse sündi endale lapse hooldusõiguse (edaspidi „tulevased vanemad”), või isast ja asendusemast, või isast ja kolmandast naissoost isikust.
3. Euroopa Liidu liikmesriikides kehtivad asendusemadust käsitlevad siseriiklikud õigusaktid erinevad üksteisest suurel määral.(3) Paljudes liikmesriikides on asendusemadus keelatud, seevastu Ühendkuningriigis on see teatavatel tingimustel lubatud. Ühendkuningriigis puuduvad siiski õigusaktid, mis käsitlevad selliste emade rasedus‑ ja sünnituspuhkust, kes võtavad endale lapse hooldusõiguse (edaspidi „tulevane ema”).(4)
4. Käesolevas kohtuasjas kerkib küsimus, kas tulevane ema saab tuletada selle õiguse liidu õigusest, eelkõige nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivist 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta.(5)
5. Euroopa Kohus pidi juba kord varem tegema otsuse kunstlikku viljastamist puudutavas asjas,(6) mille puhul oli tegemist direktiivi 92/85 tõlgendamisega. Nüüd on Euroopa Kohtul võimalus direktiivi 92/85 käsitlevat praktikat edasi arendada.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 92/85
6. Tulenevalt direktiivi 92/85 artikli 1 lõikest 1 on selle direktiivi eesmärk „rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamine”.
7. Direktiivi 92/85 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) rase töötaja – rase töötaja, kes kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavadega teatab tööandjale oma olukorrast;
b) hiljuti sünnitanud töötaja – hiljuti sünnitanud töötaja siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavade tähenduses, kes kooskõlas kõnealuste õigusaktide ja/või tavadega teatab tööandjale oma olukorrast;
c) rinnaga toitev töötaja — rinnaga toitev töötaja siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavade tähenduses, kes kooskõlas kõnealuste õigusaktide ja/või tavadega teatab tööandjale oma olukorrast.”
8. Direktiivi 92/85 artikkel 8, mis reguleerib rasedus‑ ja sünnituspuhkust, sätestab järgmist:
„1. Liikmesriigid võtavad tarvitusele vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 määratletud töötajatel oleks õigus saada vähemalt 14 nädala pikkune katkestamatu rasedus‑ ja sünnituspuhkus enne ja/või pärast sünnitust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele.
2. Lõikes 1 sätestatud rasedus‑ ja sünnituspuhkus peab sisaldama vähemalt kahenädalast kohustuslikku rasedus‑ ja sünnituspuhkust enne ja/või pärast sünnitust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele.”
9. Direktiivi 92/85 artikkel 11 näeb ette:
„[...]
2. artiklis 8 nimetatud juhul peab olema tagatud järgmine:
[...]
b) artiklis 2 määratletud töötajate töötasu säilimine ja/või õigus piisavale toetusele. [...]”
3. Direktiiv 2006/54
10. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(7) artikkel 2 sätestab:
„1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) otsene diskrimineerimine – kui ühte isikut koheldakse soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras;
b) kaudne diskrimineerimine – kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud;
2. Käesolevas direktiivis hõlmab diskrimineerimine järgmist:
[...]
c) naise halvem kohtlemine seoses rasedus‑ või sünnituspuhkusega direktiivi 92/85 […] tähenduses.”
11. Direktiivi artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:
„Ei avalikus ega erasektoris, sealhulgas avalik‑õiguslikes asutustes, ei tohi esineda otsest ega kaudset soolist diskrimineerimist seoses järgmisega:
[...]
c) töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu asutamislepingu artikli 141 [nüüd ELTL artikkel 157] kohaselt;
[...]”
12. Direktiivi 2006/54 artikkel 15 „Rasedus‑ ja sünnituspuhkuselt naasmine” sätestab järgmist:
„Rasedus‑ ja sünnituspuhkusel oleval naisel on pärast rasedus‑ ja sünnituspuhkuse lõppemist õigus naasta samale või sellega võrdväärsele töökohale tema jaoks mitte halvematel tingimustel ning kasutada paranenud töötingimusi, millele tal oleks tekkinud õigus oma äraoleku ajal.”
B. Siseriiklik õigus
13. Human Fertilisation and Embryology Act 2008 (2008. aasta seadus inimeste viljastamise ja embrüoloogia kohta; edaspidi „HFEA”) sätestab, milliseid isikuid loetakse vanemateks, kui lapse on sünnitanud asendusema. Põhimõtteliselt loetakse õiguslikus mõttes kõigepealt emaks asendusema, kes on lapse sünnitanud, ja seda sõltumata sellest, ka ta on geneetiliselt lapse ema või mitte. HFEA artikli 54 kohaselt võib kohus tulevaste vanemate avalduse alusel teha nn vanemliku suhte tunnustamise määruse (parental order), mille kohaselt tuleb last õiguslikult käsitada avaldajate lapsena. Nende tingimuste hulka kuulub muu hulgas nõue, et embrüo tekitamiseks on kasutatud vähemalt ühe taotleja sugurakke, et taotlejad on abielus või on tegemist mõne muu analoogse nendevahelise suhtega, et nad esitavad avalduse hiljemalt kuus kuud pärast lapse sündi ja et asendusema annab avaldusele nõusoleku.
14. Maternity and Parental Leave etc Regulations 1999 (1999. aasta määrus rasedus‑ ja sünnituspuhkuse ning vanemapuhkuse kohta) kohaselt antakse naistele rasedus‑ ja sünnituspuhkust (maternity leave) seoses nende rasedusega. Paternity and Adoption Leave Regulations 2002 (2002. aasta määrus isapuhkuse ja lapsendamise puhkuse kohta) näevad lapsendamise korral teatavatel tingimustel muu hulgas ette lapsendamispuhkuse (adoption leave) saamise õiguse. Isikud, kellele kanti vanemliku suhte tunnustamise määruse alusel üle vanemlik vastutus asendusema sünnitatud lapse suhtes, võivad teatavatel tingimustel saada palgata puhkust.
15. Equality Act 2010 (2010. aasta võrdõiguslikkuse seadus) kohaselt tuleb naise ebasoodsama kohtlemise tõttu seoses rasedusega või rasedus‑ ja sünnituspuhkusega lähtuda asjaomase naise diskrimineerimisest.
III. Asjaolud ja eelotsuse küsimused
16. Põhikohtuasja hageja (edaspidi „C. D.”) töötab ühes põhikohtuasja kostja haiglatest. Põhikohtuasja kostja on National Health Service Foundation Trust, kes kuulub riiklikku sektorisse.
17. C. D. soovis saada last asendusemaduse abil. Lapse eostamiseks kasutati tema elukaaslase spermat, kuid mitte C. D munarakku.
18. Asendusema sünnitas lapse 26. augustil 2011. C. D. asus lapse eest emana hoolitsema ning eelkõige teda rinnaga toitma üks tund pärast sünnitust. Ühtekokku toitis ta last rinnaga kolme kuu jooksul. 19. detsembril 2011 anti avalduse alusel vanemliku suhte tunnustamise määrus HFEA tähenduses, millega anti C. D.‑le ja tema elukaaslasele lapse suhtes täielik ja alaline vanemlik vastutus.
19. Juba enne lapse sündi oli C. D. edutult taotlenud põhikohtuasja kostjalt – asendusemadust käsitlevate erisätete puudumise tõttu töölepingus või seaduses – lapsendamispuhkuse kohta kehtivate sätete alusel tasulist puhkust „asendusemaduse alusel”.(8) 2011. aasta juunis, seega veel enne lapse sündi uuesti esitatud avalduse peale muutis põhikohtuasja kostja aga oma seisukohta, kohaldas nüüd vastavalt lapsendamispuhkust käsitlevaid sätteid ja andis C. D.‑le tasulist puhkust.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagis väidab C. D. tema esialgse avalduse tagasilükkamist silmas pidades, et tema suhtes oli tegemist ebaseadusliku soolise diskrimineerimisega ja/või diskrimineerimisega raseduse ja sünnituse tõttu. Lisaks koheldi teda ebasoodsamalt raseduse ja sünnituse tõttu ning selle tõttu, et ta soovis kasutada rasedus‑ ja sünnituspuhkust.
21. Põhikohtuasja kostja eitab igasugust õigusrikkumist, kuna C. D.‑l ei ole õigust nõuda tasulist puhkust, nimelt ei rasedus‑ ja sünnituspuhkust ega lapsendamispuhkust. See õigus on naistel, kes on lapse sünnitanud või lapsendanud.
22. Employment Tribunal Newcastle upon Tyne otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 92/85/EMÜ artikli 1 lõige 1 ja/või artikli 2 punkt c ja/või artikli 8 lõike 1 ja/või artikli 11 lõike 2 punkt b sätestavad õiguse rasedus‑ ja sünnituspuhkusele tulevasele emale, kes saab lapse asendusemaduse abil?
2. Kas direktiiv 92/85 näeb ette õiguse rasedus‑ ja sünnituspuhkusele tulevasele emale, kes saab lapse asendusemaduse abil, juhul kui:
a) tal on võimalik ise oma last sünnijärgselt rinnaga toita ja/või
b) ta toidab last sünnijärgselt rinnaga?
3. Kas uuestisõnastatud direktiivi 2006/54 artiklit 14 koosmõjus artikli 2 lõike 1 punktiga a ja/või b ja/või artikli 2 lõike 2 punktiga c rikutakse siis, kui tööandja keeldub võimaldamast rasedus‑ ja sünnituspuhkust tulevasele emale, kes saab lapse asendusemaduse abil?
4. Kas keeldumine rasedus‑ ja sünnituspuhkuse andmisest tulevasele emale, kes saab lapse asendusemaduse abil, rikub uuestisõnastatud direktiivi 2006/54 artiklit 14 koosmõjus artikli 2 lõike 1 punktiga a ja/või b ja/või artikli 2 lõike 2 punktiga c selle tõttu, et töötaja ja lapse asendusema vahel on seos?
5. Kas tulevase ema, kes saab lapse asendusemaduse abil, halvemini kohtlemine võib rikkuda uuestisõnastatud direktiivi 2006/54 artiklit 14 koosmõjus artikli 2 lõike 1 punktiga a ja/või b ja/või artikli 2 lõike 2 punktiga c seose tõttu tulevase ema ja lapse asendusema vahel?
6. Kas neljandale küsimusele jaatava vastuse andmise korral piisab tulevaseks emaks olemisest selleks, et tulevasel emal oleks õigus rasedus‑ ja sünnituspuhkusele seose tõttu tema ja lapse asendusema vahel?
7. Kas esimese, teise, kolmanda või neljanda küsimuse hulgast kas või ühele jaatava vastuse andmise korral:
7.1. omab direktiiv 92/85 vastavas osas vahetut õigusmõju; ja
7.2. omab uuestisõnastatud direktiiv 2006/54 vastavas osas vahetut õigusmõju?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
23. Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid lisaks C. D.‑le ning põhikohtuasja kostjale kirjalikud ja suulised seisukohad Iirimaa ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon. Kirjalikus menetluses osalesid ka Hispaania ja Portugali valitsus ning Ühendkuningriigi valitsus.
V. Õiguslik hinnang
A. Vastuvõetavus
24. Kõigepealt kerkib küsimus eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta, mille kohaselt anti C. D.‑le lõpuks vastavalt tema avaldusele tasulist puhkust.
25. Kohtuistungil esitatud asjaomase küsimuse peale märkis C. D. advokaat, et tasuline puhkus anti üksnes C. D. tööandja kaalutlusotsusega, kuid mitte seetõttu, et C. D. -l on õigus seda nõuda. Kuna ta kavatseb asendusemal lasta sünnitada veel järgmise lapse, seisneb tema põhjendatud huvi siseriiklikus menetluses õigusliku olukorra väljaselgitamises tuleviku jaoks. Mil määral on seejuures tegemist Ühendkuningriigis vastuvõetava hagiga, ei ole C. D. ega eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustanud.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on otsustada siseriikliku õiguse alusel põhjendatud huvi jätkumise üle põhikohtuasjas. Selle küsimuse hindamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne.
27. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse tagasi lükata vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel või liidu õigusnormi kehtivuse hindamisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud.(9)
28. Käesolevas kohtuasjas on olemas piisav seos põhikohtuasja esemega, kuna C. D. tugineb sõnaselgelt liidu õiguse sätetele, mida on eelotsusetaotluses nimetatud, ning põhikohtuasja kostja vaidleb neile argumentidele vastu. Tõstatatud õigusküsimused ei ole seega hüpoteetilist laadi ja neid saab hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhjaliku teabe alusel, mille ta on esitanud faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta. Järelikult tuleb eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetavaks.
B. Hinnang eelotsuse küsimustele
29. Eelotsuse küsimused puudutavad esiteks direktiivi 92/85 ja teiseks direktiivi 2006/54. Direktiivi 92/85 kontrollimisel tuleb uurida, kas, ja juhul kui vastus on jaatav, siis millistel tingimustel annab see tulevasele emale õiguse saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust. Peale selle tuleb seoses direktiiviga 2006/54 kontrollida, kas rasedus‑ ja sünnituspuhkuse andmisest keeldumine kujutab endast põhikohtuasja asjaoludel soolist diskrimineerimist.
1. Eelotsuse küsimused, mis puudutavad direktiivi 92/85
30. Eelotsuse kahe esimese küsimusega ja seitsmenda küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „ema, kes võtab endale lapse hooldusõiguse”, seega tulevase ema, õiguse nõuda tasulist rasedus‑ ja sünnituspuhkust saab tuletada direktiivist 92/85. Seejuures küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige, kas asjaolu, et tulevane ema toidab last rinnaga või saab teda rinnaga toita, mängib sellele küsimusele vastamisel rolli.
31. Vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 8 on „artiklis 2 määratletud töötajatel” õigus saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust.
32. Nimetatud direktiiv ei sisalda õigusnorme asendusemaduse kohta. Direktiiv ei sätesta, et seda kohaldatakse tulevase ema suhtes, kuid ei välista tulevast ema sõnaselgelt selle kohaldamisalast.
33. Seega kerkib kõigepealt küsimus, kas tulevased emad kuuluvad üldse direktiivi 92/85 kohaldamisalasse.
a) Direktiivi 92/85 kohaldatavus tulevaste emade suhtes
34. Selleks et kontrollida küsimust, kas direktiivi 92/85 saab kohaldada tulevaste emade suhtes, tuleb lähtuda direktiivi 92/85 artiklist 2. Nimetatud artikkel kirjeldab nende isikute ringi, kellel on kooskõlas direktiivi 92/85 artiklis 1 nimetatud eesmärkidega õigus saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust direktiivi 92/85 artikli 8 tähenduses. See õigus on rasedatel töötajatel (artikli 2 punkt a), hiljuti sünnitanud töötajatel (artikli 2 punkt b) ja rinnaga toitvatel töötajatel (artikli 2 punkt c).
i) Direktiivi 92/85 artikli 2 sõnastus
35. Tulevane ema ise ei olnud ühelgi ajavahemikul rase ega ka hiljuti sünnitanu, mistõttu on selge, et direktiivi 92/85 artikli 2 punktid a ja b ei kehti nende sõnastuse kohaselt tema kohta.
36. Ilma pikenemata saab siiski töölepingu alusel töötavat ja oma last rinnaga toitvat tulevast ema tähistada mõistega „rinnaga toitev töötaja” (direktiivi 92/85 artikli 2 punkt c). Tulevast ema, kes last rinnaga ei toida, direktiivi 92/85 sõnastus seevastu ei hõlma.
37. Küsitav on siiski, kas direktiivi 92/85 ülesehitus ja eesmärgid, mida tuleb direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta,(10) välistavad direktiivi kohaldamise tulevase ema suhtes.
ii) Artikli 2 punkti c paiknemine direktiivi 92/85 süsteemis
38. Põhikohtuasja kostja, komisjon, Ühendkuningriik ja Hispaania Kuningriik leiavad, et direktiivis 92/85 sätestatud „töötajad [artikli] 2 tähenduses” ei ole kõrvuti eksisteerivad eraldiseisvad isikute rühmad. Neil kõigil on üks ühine tunnus, nimelt see, et nad on ise sünnitanud või sünnitavad lapse. Järelikult on nende puhul alati tegemist lapse bioloogilise emaga. Selles mõttes osutab komisjon muu hulgas direktiivi 92/85 artiklile 8, mis välistab selle direktiivi kohaldamisalast tulevase ema juba seetõttu, et rasedus‑ ja sünnituspuhkuse suhtes tugineb nimetatud säte ajale „enne ja/või pärast sünnitust”, ning puudutab seega üksnes naisi, kes on ise lapse sünnitanud. Iirimaa valitsus juhib lisaks tähelepanu direktiivi 92/85 artiklile 10, mille kohaselt on keelatud töötajate vallandamine „ajavahemikus [...] raseduse algusest kuni [...] rasedus‑ ja sünnituspuhkuse lõpuni”.
39. Direktiivi 92/85 ülesehitus ja süsteem räägivad tegelikult selle poolt, et direktiivi kohaldamisel tuleb lähtuda emaduse bioloogilis‑monistlikust kontseptsioonist. Seda, et rase töötaja ja rinnaga toitev töötaja võivad olla erinevad isikud, ei osanud seadusandja arvesse võtta. Selles mõttes tuleb direktiivi 92/85 siiski käsitleda selle ajaloolises kontekstis. 1990ndate aastate algul oli asendusemadus nimelt tänapäevaga võrreldes vähe levinud. Seega ei ole üllatav, et direktiivi 92/85 normatiivne sisu tugineb lähtekohale, mis võtab aluseks tavapärase bioloogilise emaduse.
– Vahekokkuvõte
40. Vahekokkuvõttena võib tõdeda, et direktiivi 92/85 artikli 2 sõnastus hõlmab üksnes rinnaga toitvaid tulevasi emasid ja asendusemadust see direktiiv ei käsitle.
41. See ei tähenda aga, et isegi juhul, kui on selge, et seadusandja jättis selle erijuhtumi arvesse võtmata, tuleks tulevasele emale keelata igasugune direktiivist 92/85 tulenev kaitse. Pigem tuleb otsustavalt tugineda direktiivi 92/85 eesmärkidele ja uurida küsimust, kas on vajalik, et ka tulevaste emade suhtes kohaldataks direktiivi 92/85 kaitset.
iii) Tulevaste emade hõlmamine direktiivi 92/85 artikliga 2 direktiivi 92/85 eesmärkide alusel
42. Nagu Iirimaa, Portugali ja Hispaania valitsus muu hulgas direktiivi 92/85 artiklile 1 viidates õigesti märgivad, on selle direktiivi eesmärk artiklis 2 nimetatud töötajate tervise kaitse, võttes arvesse nende erilist „vastuvõtlikkust”.(11) Asjaomased töötajad võivad nimelt töökohal oma füüsilise seisundi tõttu rasedana või noore emana kokku puutuda spetsiifiliste riskidega. Direktiiv 92/85 ei sea siiski tingimuseks, et rase naine peab olema isiklikult sellist riski sisaldavas olukorras,(12) vaid kaitseb artiklis 2 nimetatud isikute ringi abstraktselt ja üldiselt, niivõrd kui see on vajalik, kokkupuute eest ohutegurite ja ohtlike protsessidega(13) ning üldiselt nende tervist kahjustavate töötingimustega nagu näiteks öötöö.(14) Seoses erikaitsega vallandamise vastu on direktiivi põhjenduses 15 lisaks öeldud, et tuleb vältida kahjulikku mõju „rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate füüsilisele või vaimsele seisundile”.
43. Mitte kõik direktiivis 92/85 loetletud võimalikud ohud ei puuduta tulevasi emasid. Kuna tulevased emad ei ole rasedad, ei ole nende puhul tegemist raseduse ohustamisega töö eritingimuste tõttu. Pärast lapse sündi ei ohusta neid samad terviseriskid nagu hiljuti sünnitanuid ning füüsilise taastumise vajadus sünnituse tagajärgedest langeb täielikult ära.
44. Siiski on rinnaga toitva tulevase ema olukord täiesti võrreldav rinnaga toitva bioloogilise ema olukorraga. Mõlemal juhul on olemas terviseriskid näiteks elukutsest tingitud kokkupuute tõttu kemikaalidega või teatavate töötingimuste korral. Peale selle on mõlemal juhul olemas eriline ajavajadus seoses lapse hooldamisega.
45. Pealegi on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 92/85 ja eelkõige selles ette nähtud rasedus‑ ja sünnituspuhkuse eesmärk ei ole üksnes töötajate kaitse. Selle eesmärk on nimelt pigem kaitsta ka ema ja lapse vahelist erilist suhet rasedusele ja sünnitusele järgneval perioodil, mis vastab muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikele 3 ja artiklile 7. See suhe ei või esimeses faasis kannatada seetõttu, et ema jätkab samal ajal töötamist.(15)
46. Ema ja lapse vahelisel suhtel põhineva kaitse eesmärk lubab koguni oletada, et direktiiv 92/85 on üldiselt kohaldatav tulevaste emade suhtes, sõltumata küsimusest, kas tulevane ema toidab last rinnaga või mitte.(16) Igal juhul on see eesmärk rinnaga toitvate tulevaste emade puhul, nagu seda on põhikohtuasja hageja, eriti asjakohane, ja võimalik et seda veelgi suuremal määral kui rinnaga toitvate bioloogiliste emade puhul. Samamoodi kui ise lapse sünnitanud naise puhul on tulevase ema hoole all nimelt imik, kelle heaolu eest ta vastutab. Aga just nimelt seetõttu, et ta ise ei olnud rase, seisab ta väljakutse ees luua side lapsega, integreerida ta perekonda ning elada emarolli sisse. See „eriline suhe ema ja lapse vahel rasedusele ja sünnitusele järgneval perioodil” väärib tulevase ema puhul samavõrra kaitset kui bioloogilise ema puhul.
47. Seega ei ole veenev peamiselt direktiivi ülesehitusest tulenevatele kaalutlustele tuginev komisjoni väide, et direktiivi 92/85 kontekstis ei saa emadust käsitleda rasedusest lahus. Reproduktiivmeditsiin on tänaseks seadusandjast ette jõudnud, tekitamata siiski faktilist olukorda, kus seadusandja tahe, mis puudutab tulevast ema, muutuks sisutühjaks. Samamoodi kui vanasti amme kaasamisel on ema roll asendusemaduse korral pigem jagatud kahe naise vahel, kellele tuleb neile olulistel perioodidel tagada direktiivi 92/85 kaitse. Asendusema, kes last kannab, kuid tema eest pärast sünnitamist ei hoolitse, vajab kaitset üksnes raseda töötajana ja hiljuti sünnitanuna. Tulevane ema, kes ise ei olnud rase, aga kelle hoole all on imik, keda ta võimalusel ka rinnaga toidab, vajab kaitset pärast lapse sündi.
48. Arvestades meditsiini arenguga loodud võimalusi nõuavad seega direktiiviga 92/85 järgitavad eesmärgid, et direktiivi artiklis 2 määratletud isikute ringi ei mõistetaks mitte bioloogilis‑monistlikult, vaid funktsionaalselt. Tulevane ema, kes hakkab vastavalt eelnevalt asendusemaga sõlmitud kokkuleppele plaanikohaselt bioloogilise ema asemel imiku eest vahetult pärast selle sündi hoolitsema nagu bioloogiline ema, asub pärast lapse sündi selle bioloogilise ema asemele ning tal peavad alates sellest hetkest olema samad õigused, mis muidu oleksid asendusemal.
49. Selles seisneb ka erinevus adopteerimisega, mille korral tavaliselt puudub juba enne lapse sündi olemasolev side tulevase emaga kahe naise vahel lapse tulevase saatuse suhtes sõlmitud kokkuleppe kaudu.
50. See lähenemisviis ei ole vastuolus Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Mayr.(17) Kohtuasjas Mayr oli tegemist küsimusega, mis ajast alates loetakse töötajat kunstliku viljastamise korral rasedaks direktiivi 92/85 tähenduses. Euroopa Kohus ei välistanud oma otsuses esiteks direktiivi 92/85 kohaldatavust ka kunstliku viljastamise meetodite kasutamise korral ja teiseks tugines ta nimetatud direktiivi kohaldamiseks raseduse alguse kuupäevale, mil oleks ka loomuliku viljastamise korral olnud raseduse algus.(18)
51. Kui kanda see mõte üle asendusemadusele ja õigustele, mis tuleb tulevasele emale anda direktiivi 92/85 alusel, järeldub sellest, et tulevane ema saab tugineda direktiivi 92/85 kaitsele alles siis, kuid igal juhul siis, kui ta on lapse oma hoole alla võtnud ning asunud seega ema rolli, sest alates sellest hetkest on ta olukorras, mis on võrreldav bioloogilise ema olukorraga.
52. Kui välistada tulevane ema seevastu direktiivi 92/85 artikli 2 kohaldamisalast, kahjustaks see lõppkokkuvõttes lapsi, kelle asendusema on sünnitatud, ning oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24 väljendatud põhimõttega, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik‑õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.
– Vahekokkuvõte
53. Seega saab järgmise vahekokkuvõttena tõdeda, et last rinnaga toitev tulevane ema on igal juhul olukorras, mis on direktiiviga 92/85 järgitavaid eesmärke silmas pidades võrreldav rinnaga toitva bioloogilise ema olukorraga. Pealegi on võimalik mõlemaid – nii tulevast ema kui bioloogilist ema tähistada mõistega „rinnaga toitev töötaja”.
54. Peale selle võiks direktiiv 92/85 olla aga kohaldatav ka tulevaste emade suhtes, kes last rinnaga ei toida.
iv) Kas direktiivi 92/85 artikkel 2 on kohaldatav tulevaste emade suhtes, kes last rinnaga ei toida?
55. Järgnevalt tuleb uurida, kas direktiiviga 92/85 antava kaitse eesmärk nõuab selle artikli 2 kohaldamist ka tulevaste emade suhtes, kes hoolitsevad lapse eest pärast selle sündi nagu ema, isegi juhul, isegi kui nad seejuures last rinnaga ei toida.
56. Põhikohtuasjas tuleb küll lähtuda sellest, et tulevane ema toitis tõepoolest last rinnaga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib siiski teise küsimusega sõnaselgelt rinnaga toitmise tähtsuse kohta rasedus‑ ja sünnituspuhkuse saamise õiguse jaoks, mistõttu tuleb seda küsimust uurida. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on esmalt sellel kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama.(19)
57. See kehtib seda enam, kui põhikohtuasja aluseks on vaidlus küsimuse üle, kas üldine, seega võimalik et rinnaga toitmise küsimusest sõltumatu „õigus tasulisele puhkusele asendusemaduse korral” on olemas analoogiliselt lapsendamispuhkusega. Küsimus selle kohta, kas rinnaga toitmine mängib rolli, ei ole käesolevas asjas niisiis hüpoteetiline ja vajab selgitamist.
58. Mõiste „rinnaga toitev töötaja” tõlgendamine nii, et see ei hõlma üksnes sõna otseses mõttes rinnaga toitvat, vaid üldiselt igat lapse eest hoolitsevat tulevast ema, näib esmalt küsitav.
59. Selle vastu räägib esiteks sätte sõnastus, mis tugineb konkreetselt lapse rinnaga toitmisele. Sellest tuleb teavitada tööandjat, et ta saaks oma töötingimused kohandada vastavalt last rinnaga toitva töötaja erivajadustele. Naiste jaoks, kes oma imikuid rinnaga ei toida, ei ole sellel teavitamiskohustusel tähtsust.
60. Siiski ei võimalda direktiivi 92/85 artikkel 2 emadele üksnes kaitset nende töökohal, vaid annab neile ka õiguse nõuda rasedus‑ ja sünnituspuhkust vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 8. Selleks et vastata küsimusele, kes kuuluvad selliste isikute ringi, kellel on nõude esitamise õigus, ei tule tugineda mitte ainult direktiivi 92/85 artikli 2 sõnastusele, vaid arvestada tuleb ka rasedus‑ ja sünnituspuhkusega antava kaitse eesmärki. Nagu eespool kirjeldatud, hõlmab see ema ja lapse vahelise suhte segamatut arenemist sünnitusjärgsel perioodil. Rasedus‑ ja sünnituspuhkusele kohaldatakse põhiõiguste harta artiklist 7 ja artiklist 24 tulenevat esmase õiguse kaitset. See, et põhiõiguste harta artikli 24 lõike 3 kohaselt on igal lapsel õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kehtib eriti imiku ja tema suhte kohta tema eest hoolitseva emaga ning kujutab endast üht olulist põhjust, miks direktiiv 92/85 tagab rasedus‑ ja sünnituspuhkuse.
61. Sellega võrreldes on küsimus selle kohta, kuidas imikut konkreetselt toidetakse, teisejärguline. See, kas imikut toidetakse rinna või pudeliga, sõltub asjaoludest, mida ema saab ainult osaliselt mõjutada, ning ei või olla määrava tähtsusega selle jaoks, kas last hooldavale emale antakse pärast lapse sündi puhkust või keeldutakse sellest.
62. Bioloogilise ema puhul, kellel on juba vastavalt direktiivi 92/85 artikli 2 punktidele a ja b õigus saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust, ei lange see õigus pärast sünnitust ära ka siis kui ta otsustab pudeliga toitmise kasuks. Sama peab kehtima tulevase ema kohta, kes saab liiatigi ülesannete funktsionaalse jagamise tõttu asendusemaga üldse alles pärast lapse sündi rasedus‑ ja sünnituspuhkust kasutada. Põhiõigustes sätestatud kaitse-eesmärki tagada ema ja lapse vahelise suhte häirimatu areng ei oleks piisavalt arvesse võetud, kui küsimuse korral, kas anda tulevasele emale pärast lapse sündi rasedus‑ ja sünnituspuhkust, on määrava tähtsusega lapse toitmise viis.
63. Seetõttu tuleb esmasest õigusest tulenevatest ja teleoloogilistest kaalutlustest lähtudes tõlgendada direktiivi 92/85 artiklit 2 seoses tulevasele emale rasedus‑ ja sünnituspuhkuse andmisega nii, et see võib hõlmata ka töötajaid, kes oma last tegelikult rinnaga ei toida. Kui liikmesriik tunnustab asendusemadust ning seega ema rolli funktsionaalset jagamist kahe naise vahel, peab ta sellest tegema ka järelduse, et tulevasele emale tuleb anda seoses rasedus‑ ja sünnituspuhkusega vastavad õigused.
64. Lähtudes sellest seisukohast, mis põhineb asendusemaduse aktsepteerimisel asjaomases liikmeriigis, võib käesolevas asjas järgnevalt siiski kerkida otsuse seisukohalt asjakohane küsimus, kas direktiivi 92/85 saab tulevaste emade suhtes kohaldada ainult siis, kui asjaomase liikmesriigi siseriiklikud õigusaktid, mida on nimetatud, ka aktsepteerivad asendusemadust.
65. Käesolevas kohtuasjas on edasised märkused selle kohta ülearused, kuna liikmesriigi kohaldatava õiguse alusel on asendusemadusleping õiguslikult kehtiv ja tulevasele emale oli vanemliku suhte tunnustamise määruse alusel vanemlik vastutus lapse suhtes üle antud.
66. Põhikohtuasja asjaolusid arvestades võib kõrvale jätta ka küsimuse, kuidas tuleb näiteks hinnata piiriüleseid asjaolusid, mille puhul tunnustab asendusemadust küll tulevase ema päritoluriik, kuid mitte töö tegemise kohas kehtiv õigus.
67. Igatahes siis, kui liikmesriik, kus soovitakse tugineda direktiivist 92/85 tulenevatele õigustele, tunnustab konkreetsel juhul õiguslikku suhet tulevase ema ja lapse vahel, tuleb nimetatud direktiivi kohaldada tulevase ema suhtes, kes asub kohe pärast sünnitust asendusema asemele.
v) Vahekokkuvõte punkti a kohta
68. Eelnevat arvesse võttes tuleb sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tulevast ema selles osas, mis puudutab rasedus‑ ja sünnituspuhkuse andmist, käsitada „töötajana [direktiivi 92/85 artikli 2] tähenduses” ning seega on direktiiv 92/85 tema suhtes kohaldatav, kui ta võtab lapse pärast selle sündi oma hoole alla.
b) Õigus rasedus‑ ja sünnituspuhkusele vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 8
69. Töötajana direktiivi 92/85 artikli 2 tähenduses on tulevasel emal seega õigus rasedus‑ ja sünnituspuhkusele vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 8.
70. Direktiiv 92/85 lähtub küll katkestamatu, ühele ja samale isikule kuuluva rasedus‑ ja sünnituspuhkuse põhimõttest. Asendusemaduse korral tuleb siiski arvesse võtta nüansse, et see vastaks asjaomaste naiste eriolukorrale. Seda seetõttu, et direktiivi 92/85 artikli 8 tähenduses on mõlemal naisel, ja nimelt osalt samaaegselt, õigus saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust.
71. Enne sünnitust on üksnes asendusemal raseda töötajana (direktiivi 92/85 artikli 2 punkt a) õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust. Pärast sünnitust on see õigus asendusemal hiljuti sünnitanuna (direktiivi 92/85 artikli 2 punkt b) ja tulevasel emal, kui ta võtab lapse pärast selle sündi oma hoole alla.
72. Seega kerkib küsimus, kas ja kui jaa, siis millises ulatuses tuleb ühtekokku vähemalt 14 nädalat kestev rasedus‑ ja sünnituspuhkus jagada asjaomaste naiste vahel. Kuna asendusemaduse kohta puudub konkreetne õigusnorm, tuleb tugineda direktiiviga 92/85 järgitavatele eesmärkidele ning arvestada niivõrd, kui see on asendusemaduse suhtes võimalik, selle ülesehitusest tulenevaid juhiseid.
73. Esiteks tuleb tõdeda, et vastavalt direktiivi 92/85 artikli 8 lõikele 2 tuleb igal juhul anda vähemalt kahenädalane kohustuslik rasedus‑ ja sünnituspuhkus. Kuna asendusema ja last rinnaga toitev tulevane ema on mõlemad „töötajad [direktiivi 92/85 artikli 2] tähenduses”, tuleb nimetatud puhkus anda mõlemale naisele lühendamata ning täies pikkuses, ilma võimaluseta maha arvata puhkust, mille võttis teine naine.
74. Teiseks tuleb tõdeda, et asendusemadusega seotud asjaolud, mis on üle kantud direktiivi 92/85 ülesehitusse, ei saa kaasa tuua õigust kahekordistada kogu puhkust. Pigem peab rasedus‑ ja sünnituspuhkuses kajastuma asjaomaste naiste valitud rollide jaotus. Puhkuse, mille asendusema on juba võtnud, peab tulevane ema laskma siiski maha arvata ja vastupidi.
75. Seda, millises ulatuses on asjaomastel naistel õigus puhkust nõuda ja eriti seda, kas rasedus‑ ja sünnituspuhkus jagatakse nende vahel võrdselt, ning kuidas tuleb toimida juhul, kui nende vahel ei ole võimalik saavutada üksmeelt, ei nähtu direktiivi 92/85 eesmärkidest ja ülesehitusest küll konkreetselt, kuid seda saab tuletada aspektidest, mida tuleb seejuures arvestada. Rasedus‑ ja sünnituspuhkuse jagamine peab nimelt igal juhul vastama nimetatud direktiiviga kaitstavatele huvidele. Enne sünnitust tuleb seejuures silmas pidada raseda kaitset ja pärast sünnitust hiljuti sünnitanu ja lapse heaolu. Neid kaitstud huve tuleb arvesse võtta rasedus‑ ja sünnituspuhkuse võimalikul üksmeelsel jagamisel, mis eelkõige ei või kahjustada lapse heaolu. Kuna rasedus‑ ja sünnituspuhkuse täpsema regulatsiooni suhtes on direktiivi 92/85 artiklis 8 üldiselt viidatud siseriiklikele sätetele, võib oletada /on ilmne, et muus osas tuleb kohaldada neis leiduvaid hinnanguid. Võimalik, et on mõeldav kohaldada ühisvõlausaldajaid käsitlevaid sätteid.
c) Esimese ja teise küsimuse kokkuvõte
76. Järelikult tuleb esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastata, et põhikohtuasjaga sarnases olukorras on tulevasel emal, kes on saanud lapse asendusemaduslepingu raames, pärast lapse sündi igal juhul õigus saada direktiivi 92/85 artiklites 2 ja 8 sätestatud rasedus‑ ja sünnituspuhkust juhul, kui ta võtab lapse pärast selle sündi oma hoole alla, kui asjaomases liikmesriigis on asendusemadus lubatud ja selle siseriiklikud tingimused on täidetud, seda isegi juhul, kui tulevane ema ei toida last pärast tema sündi rinnaga, kusjuures puhkuse pikkus peab esiteks olema vähemalt kaks nädalat ja teiseks tuleb see maha arvata võimalikust asendusema võetud puhkusest.
d) Seitsmenda küsimuse esimene osa
77. Seitsmenda küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas teada, kas direktiivil 92/85 on „vahetu õigusmõju”. Seoses rasedus‑ ja sünnituspuhkusega esineb siinjuures teatavaid kahtlusi, kuna direktiivist 92/85 ei tulene piisava täpsusega õiguse sisu ega selle jagamine asendusema ja tulevase ema vahel. Siiski saab nimetatud direktiivist järeldada, et tulevasele emale tuleb igal juhul tagada vähemalt kahenädalane rasedus‑ ja sünnituspuhkus. Kui asendusema ja tulevane ema lepivad kõnealuseid kaitstavaid hüvesid arvesse võttes kokku ülejäänud vähemalt kümne nädala jagamise suhtes, saab ka ülejäänud puhkusenõude piisava täpsusega määratleda. Seega tuleb lähtuda direktiivi 92/85 vahetust õigusmõjust.
78. Pärast direktiivi 92/85 tuleb nüüd kontrollida direktiivi 2006/54.
2. Eelotsuse küsimused, mis puudutavad direktiivi 2006/54
79. Kolmas, neljas, viies ja kuues eelotsuse küsimus ning seitsmenda küsimuse teine osa puudutavad meeste ja naiste võrdset kohtlemist vastavalt direktiivile 2006/54. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks teada, kas direktiiviga 2006/54 on vastuolus, kui tööandja keeldub võimaldamast tulevasele emale rasedus‑ ja sünnituspuhkust. Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas saab eeldada, et tegemist on tulevase ema diskrimineerimisega tema seose tõttu asendusemaga.
80. Komisjoni ja Ühendkuningriigiga tuleb nõustuda selles osas, et direktiiv 2006/54 ei ole põhikohtuasja probleemide suhtes kohaldatav. Käesolev kohtuasi ei käsitle nimelt „meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist tööhõive ja elukutse küsimustes” direktiivi 2006/54 artikli 1 tähenduses. Järgnevalt käsitlen ma seda üksikasjalikult:
a) Kolmas ja neljas küsimus
81. See, millistel tingimustel tuleb anda rasedus‑ ja sünnituspuhkust – mida kolmas ja neljas küsimus peamiselt käsitlevad –, on sätestatud direktiivis 92/85, mida ma juba kontrollisin. Direktiivi 2006/54 artikkel 15 puudutab üksnes rasedus‑ ja sünnituspuhkuselt naasmise probleeme ning eeldab seega, et need tingimused on sätestatud mujal.
82. Seega ei ole direktiiv 2006/54 kohaldatav.
b) Viies küsimus
83. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võib eeldada, et tegemist on direktiivi 2006/54 artikli 14 koosmõjus artikli 2 rikkumisega, seega soolise diskrimineerimisega tulevase ema ja asendusema vahelise seose tõttu, kui tulevast ema „koheldakse halvemini”.
84. See küsimus näib puudutavat lähemalt täpsustamata „ebasoodsamat olukorda,” millesse oli põhikohtuasja hageja tema sõnutsi seatud. Näib, et see ebasoodsam olukord seisnes põhiliselt selles, et põhikohtuasja hagejale keelduti esialgu rasedus‑ ja sünnituspuhkust andmast, kuna rase ei olnud tema ise, vaid asendusema. Selles osas tuleb kohaldada direktiivi 92/85.(20)
85. Hoolimata sellest ei ilmne siiski „[põhikohtuasja hageja] halvemat kohtlemist seoses rasedus‑ või sünnituspuhkusega direktiivi 92/85 tähenduses” vastavalt direktiivi 2006/54 artikli 2 lõikele 2.
86. Esiteks on välistatud tulevase ema ebasoodsam kohtlemine raseduse tõttu, sest põhikohtuasja hageja ei olnud ise rase, vaid rase oli asendusema. Selleks et teda ennast koheldaks töökohal rasedana, ei saa põhikohtuasja hageja tugineda asendusema rasedusele. Teiseks saaks ebasoodsamat kohtlemist seoses rasedus‑ ja sünnituspuhkusega eeldada ainult siis, kui põhikohtuasja hagejale oleks tõepoolest antud rasedus- ja sünnituspuhkust ja kui sellest oleks tulenenud ebasoodne olukord tema karjääri jaoks. Seda olukorda reguleerib direktiivi 2006/54 artikkel 15, milles on sätestatud rasedus‑ ja sünnituspuhkuselt naasmine. Küsimus, kas rasedus‑ ja sünnituspuhkust tuleb üldse anda, ei ole direktiivi 2006/54 ese.
87. Lisaks ei nähtu pidepunkte otsese või kaudse diskrimineerimise kohta direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 tähenduses. Igal juhul ei koheldud põhikohtuasja hagejat tema meessoost kolleegidega võrreldes ebasoodsamalt tema soo tõttu, vaid äärmisel juhul seetõttu, et ta sai lapse asendusemaduse abil. Võimalik ebasoodsamasse olukorda seadmine oleks sel juhul aga mõeldav üksnes võrreldes teiste naistega, kes ei kasutanud asendusemadust, ning igal juhul ei ole tegemist meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemisega, mida on käsitletud direktiivis 2006/54.
88. Seega ei saa lähtuda direktiivi 2006/54 artikli 14 rikkumisest.
c) Kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda küsimuse ning seitsmenda küsimuse teise osa kokkuvõte
89. Eeltoodule tuginedes tuleb kolmandale, neljandale ja viiendale küsimusele vastata eitavalt. Kuna kuues eelotsuse küsimus on esitatud ainult juhuks, kui neljandale küsimusele antakse jaatav vastus, ei ole seda küsimust vaja kontrollida. Samuti ei ole tarvis vastata seitsmenda küsimuse teisele osale.
VI. Ettepanek
90. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Põhikohtuasjaga sarnases olukorras on tulevasel emal, kes on saanud lapse asendusemaduslepingu raames, pärast lapse sündi igal juhul õigus rasedus‑ ja sünnituspuhkusele vastavalt direktiivi 92/85 artiklitele 2 ja 8, kui ta võtab lapse pärast sündi oma hoole alla, kui asjaomases liikmesriigis on asendusemadus lubatud ja selle siseriiklikud tingimused on täidetud, seda isegi juhul, kui tulevane ema ei toida tegelikult last pärast tema sündi rinnaga, kusjuures puhkuse pikkus peab esiteks olema vähemalt kaks nädalat ja teiseks tuleb see maha arvata võimalikust asendusema võetud puhkusest.
Põhikohtuasja asjaoludel ei ilmne direktiivi 2006/54 artikli 14 rikkumist.