Kohtuasjad T‑124/13jaT‑191/13
Itaalia Vabariik
ja
Hispaania Kuningriik
versus
Euroopa Komisjon
Keeltekasutuse kord – Teated avalike konkursside korraldamise kohta administraatorite ja assistentide töölevõtmiseks – Teise keele valik kolme keele hulgast – Konkursi kandidaatidega suhtlemise keel – Määrus nr 1 – Personalieeskirjade artikli 1d lõige 1, artikkel 27 ja artikli 28 punkt f – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Proportsionaalsus
Kokkuvõte – Üldkohtu (kaheksas koda) 24. septembri 2015. aasta otsus
1. Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Abstraktne esiletoomine – Vastuvõetamatus
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
2. Tühistamishagi – Liidu kohtu pädevus – Ulatus – Keeld teha otsus ultra petita – Kohustus järgida poolte määratletud kohtuvaidluse raamistikku – Kohustus teha otsus üksnes poolte esitatud argumentide alusel – Puudumine
(ELTL artikkel 263)
3. Euroopa Liit – Keeltekasutuse kord – Määrus nr 1 – Kohaldamisala – Institutsioonide ja nende töötajate vahelised suhted – Hõlmamine erisätete puudumisel
(nõukogu määrus nr 1)
4. Ametnikud – Konkurss – Avaliku konkursi kulg – Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) ja kandidaatide vahelise suhtlemise keeled – Piiramine – Lubamatus
(personalieeskirjad, III lisa artikli 1 lõige 2; nõukogu määrus nr 1, artikkel 2)
5. Ametnikud – Konkurss – Korraldamine – Konkursile lubamise tingimused ja kord – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Piirid – Määrusega nr 1 kindlaks määratud keeltekasutuse korra järgimine
(personalieeskirjad, artikkel 2; nõukogu määrus nr 1, artikkel 2)
6. Tühistamishagi – Väited – Põhjenduse puudumine või ebapiisavus – Erinevus ilmsest kaalutlusveast
(ELTL artikli 263 teine lõik ja ELTL artikkel 296)
7. Ametnikud – Konkurss – Avaliku konkursi kulg – Katsetel osalemise keeled – Teise keele valiku piiramine – Diskrimineerimine keele alusel – Piiratud arvu sisesuhtluse keelte valimise vajadusel põhinev õigustus – Lubamatus
(personalieeskirjad, artikkel 1d ja artikli 28 punkt f ning III lisa artikli 1 lõike 1 punkt f; nõukogu määrus nr 1, artikkel 1)
8. Ametnikud – Konkurss – Avaliku konkursi kulg – Katsetel osalemise keeled – Võrdne kohtlemine – Kohtulik kontroll – Ulatus
(personalieeskirjad, artikkel 1d ja artikli 28 punkt f ning III lisa, artikli 1 lõike 1 punkt f; nõukogu määrus nr 1, artikkel 1)
9. Ametnike hagid – Tühistamisotsus – Mõju – Avaliku konkursi teate tühistamine – Väljavalitud kandidaatide õiguspärane ootus – Konkursi tulemuste kahtluse alla seadmata jätmine
(ELTL artikkel 266; personalieeskirjad, artikkel 91)
1. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Sõltumata terminoloogilistest küsimustest peab see teave olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus teostada oma kohtulikku kontrolli. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kas või kokkuvõtlikult, ent siiski sidusalt ja arusaadavalt hagiavaldusest endast. Täpsemalt, kuigi tuleb möönda, et hagi väidete esitamine ei ole seotud kodukorra terminoloogia ega loeteluga ning et nende väidete esitamine pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtuvalt võib olla piisav, kuid see on nii siiski tingimusel, et need väited tulenevad piisavalt selgelt hagiavaldusest. Väidete abstraktne esiletoomine hagiavalduses ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja ja kodukorra nõuetele ning nendes dokumentides kasutatud väljend „ülevaade fakti- ja õigusväidetest” tähendab, et hagiavalduses peab selgitama, milles seisneb väide, millele hagi tugineb.
Sellest tuleneb, et välja arvatud avalikul huvil põhineva väite korral, mille liidu kohus peab vajaduse korral tõstatama omal algatusel, on hageja ülesanne märkida hagiavalduses väited, mida ta oma hagi põhjenduseks esitab. Selleks ei ole piisav abstraktselt väite pealkirja märkimine. Veel on vaja esile tuua, milles esitatud väide seisneb ehk teisisõnu selgitada selle seost hagi nõuetega ja seletada, mil viisil peab see väide, kui see osutub põhjendatuks, viima kohtu nende nõuete rahuldamiseni.
(vt punktid 33 ja 34)
2. Kuigi poolte määratletud vaidluse raames tuleb liidu kohtul otsustada üksnes poolte nõuete üle, ei pea ta piirduma ainuüksi argumentidega, mille pooled on oma väidete põhjenduseks esitanud, kuna vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele. Eriti juhul, kui poolte vahel käib vaidlus liidu õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise üle, peab liidu kohus vaidluse lahendamiseks kohaldama poolte esitatud faktiliste asjaolude suhtes asjakohaseid õigusnorme. Vastavalt põhimõttele iura novit curia ei kuulu seaduse mõtte kindlaksmääramine selle põhimõtte kohaldamisalasse, mis annab pooltele vabad käed vaidluse eseme määramiseks.
Sellest ilmneb, et väite vastuvõetavus ei sõltu konkreetse terminoloogia kasutamisest. Piisab kui väide tuleneb piisavalt selgelt hagiavalduse tekstist. Lisaks ei sõltu väite vastuvõetavus ka konkreetsete õigusnormide või ‑põhimõtete tõstatamisest. Nimelt peab liidu kohus tegema kindlaks asjakohased sätted ning kohaldama neid faktilistele asjaoludele, mida pooled on talle esitanud, isegi kui pooled kõnealustele sätetele ei viidanud või kui nad tõid esile erinevad sätted. Sellest tuleneb samuti, et kui hageja esitas vastuvõetava väite, ei piirdu kohus selle väite analüüsimisel üksnes poole esile toodud argumentidega, vaid peab seda väidet analüüsima tervikuna, võttes arvesse kõiki kohaldatavaid õigusnorme ja –põhimõtteid, just nimelt selleks, et mitte tugineda oma otsuses vääratele õiguslikele kaalutlustele.
(vt punktid 35–37)
3. Kuna ametnikele ja teenistujatele kohaldatavad erisätted ning sellekohased sätted asjaomaste institutsioonide töökordades puuduvad, ei saa ühegi õigusnormi alusel järeldada, et institutsioonide ning tema ametnike ja teenistujate vahelised suhted on määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, kohaldamisalast täielikult välistatud. Seda enam peaks sama kehtima suhete kohta, mis on institutsioonide ja avaliku konkursi kandidaatide vahel, kes ei ole põhimõtteliselt ei ametnikud ega teenistujad.
(vt punkt 56)
4. Avaliku konkursi teade rikub määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, artiklit 2 osas, milles see näeb ette, et kandidaadid peavad Euroopa Personalivaliku Ametiga (EPSO) suhtlema keeles, mille nad valivad inglise, prantsuse ja saksa keele hulgast. Nimelt on kandideerimistaotlus ilma igasuguse kahtluseta dokument, mis on adresseeritud EPSO asutanud institutsioonidele isiku ehk kandidaadi poolt, kes kuulub liikmesriigi jurisdiktsiooni alla. Järelikult on määruse nr 1 artikli 2 kohaselt sel isikul (kandidaadil) õigus valida selle dokumendi koostamise keel sama määruse artiklis 1 loetletud kõikide ametlike keelte hulgast. Konkursiteade rikub neid sätteid osas, milles see piirab selle valiku inglise, prantsuse ja saksa keelega. Sama käib muu võimaliku teabe kohta, mis kandidaat võib konkursiteadetega hõlmatud konkursside teemal soovida EPSO‑ga vahetada.
Pealegi on teave, mida EPSO saadab igale kandidaadile, kes on talle esitanud kandideerimistaotluse, määruse nr 1 artikli 2 tähenduses vastus kandideerimistaotlusele ja teistele võimalikele dokumentidele, mille kõnealune kandidaat EPSO‑le saadab. Viimati nimetatud sätet kohaldades peavad need vastused järelikult olema koostatud keeles, mille kõnealune kandidaat on valinud kõikide ametlike keelte hulgast oma dokumentide koostamiseks. EPSO poolt selle kohustuse täitmine on seda olulisem, kui vaidlustatud konkursiteated näevad ette kvalifikatsiooni hindamise, mis toimub kandideerimistaotluses kandidaatide esitatud andmete alusel. Seega on oluline, et need andmed on esitatud iga kandidaadi valitud keeles – vajaduse korral tema emakeeles –, mitte aga keeles, mis mõnedele neist ei ole keel, milles nad ennast kõige paremini väljendavad, isegi kui nad valdavad seda keelt rahuldaval tasemel.
(vt punktid 60–63)
5. On tõsi, et liidu institutsioonide funktsionaalse autonoomia põhimõtte kohaselt oma ametnike ja teenistujate valikul, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklis 2, on neil institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus ja autonoomia ametnike või muude teenistujate töökohtade loomisel, loodud töökohtade täitmisel ametnike või muude teenistujate valiku teel ning teenistuja teenistussuhte sisustamisel. See autonoomia ei vabasta neid siiski kohustusest järgida liidu õiguse kohaldatavaid sätteid, sealhulgas määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, artikli 2 sätteid.
Pealegi ei too vajadus täita määrusest nr 1 tulenevaid kohustusi kaasa seda, et liidu institutsioonidel takistatakse ise kindlaks määrata nende keelelised vajadused, kui nad kasutavad oma funktsionaalset autonoomiat. Määruse nr 1 artikliga 2 ei ole vastuolus konkursiteates sisalduv tingimus, millega nõutakse spetsiifilist keelteoskust. See näeb üksnes ette, et isegi sellisel juhul peab konkursiteate koostaja suhtlema iga kandidaadiga viimase valitud ametlikus keeles, mitte keeles, mis on valitud märksa piiratumast rühmast keeltest, isegi kui igalt kandidaadilt nõutakse vähemalt nendest keeltest ühe keele oskust, et ta saaks konkursil osaleda. Määruse nr 1 artikkel 2 ei näe sellega pandud kohustusest ette erandeid ei teenistuse huvides ega muudel põhjustel.
(vt punktid 67–69 ja 104)
6. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 81 ja 82)
7. Konkursi kandidaatide poolt teise keele valiku piiramine piiratud arvu keeltega, välistades teised ametlikud keeled, on diskrimineerimine keelteoskuse põhjal. Nimelt on ilmne, et sellise tingimusega eelistatakse teatud potentsiaalseid kandidaate (kel on määratud keeltest vähemalt ühe rahuldav oskus), kuna nad saavad konkursil osaleda ja neid saab nii võtta tööle liidu ametnike või teenistujatena, samas kui teised, kel seda oskust ei ole, on välja jäetud.
Kuigi personalieeskirjade artikli 28 punkt f täpsustab sellega seoses, et teise keele rahuldav oskus on nõutud nende kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel, mida kandidaat peab hakkama täitma, ei ole selles märgitud kriteeriume, mida võib arvestada määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, artiklis 1 viidatud ametlike keelte hulgast selle keele valiku piiramisel. Samamoodi kuigi personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkti f kohaselt võib konkursiteade vajaduse korral sisaldada keeli, mida tuleb täidetavate ametikohtade eripära arvestades osata, ei tulene sellest sättest siiski üldist luba rikkuda määruse nr 1 artikli 1 nõudeid.
Järelikult kuna personalieeskirjade artikkel 1d ei keela mitte ainult kodakondsuse põhjal diskrimineerimist, vaid samuti mitmed teised diskrimineerimise vormid, mille hulgas on keelteoskuse põhjal diskrimineerimine, siis ainuüksi eesmärk võimaldada seda, et oleksid olemas kohe tegutsema valmis kandidaadid, võib olla selline, mis võib õigustada keeleoskuse põhjal diskrimineerimist. Seevastu taoline diskrimineerimine ei saa aidata kaasa võimalikult võimekate, tulemuslikult töötavate ja sõltumatute ametnike töölevõtmisele, kuna need omadused on ilmselgelt kandidaadi keelteoskusest eraldiseisvad.
Neil asjaoludel ei piisa konkursi kandidaadi teise keele valiku piiramise põhimõtte kaitsmiseks sellest, et viidatakse määruse nr 1 artiklis 1 liidu ametlikeks ja töökeelteks tunnistatud suurele arvule keeltele ning sellest tulenevale vajaduse korrale valida enam piiratud arv keeli või isegi üks keel sisesuhtluse keeleks või linguae francae. Veel on vaja objektiivselt põhjendada ühe või mitme keele valikut, mis kõik teised keeled välistab. Nii ei saa sellist piiramist pidada objektiivselt põhjendatuks ja proportsionaalseks, kui nende keelte hulgas on peale keele, mille oskus on soovitatav ja isegi vajalik, teised keeled, mille oskamine ei anna erilist eelist. Kui sellise ühe keele alternatiivina, mille oskus on uuele ametnikule eelis, tunnistada teisi keeli, mille oskus ei ole eelis, ei ole kehtivat põhjust, miks mitte lubada samuti teisi ametlikke keeli.
Igal juhul, isegi kui eeldada, et konkreetse institutsiooni liikmed kasutavad üksnes nõupidamisel ühte või teatud keeli, siis ei saa rohkem selgitusi esitamata eeldada, et uus ametnik, kes ei oska nendest keeltest ühtegi, ei ole kõnealuses institutsioonis kohe võimeline tarvilikku tööd tegema.
(vt punktid 87, 88, 93, 94, 103, 117, 135 ja 146)
8. Mõistagi on tõsi, et valdkondades, mis on hõlmatud kaalutlusõiguse teostamisega, rikutakse diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui asjaomane institutsioon teeb õigusnormide eesmärgi suhtes meelevaldselt või ilmselgelt sobimatult vahet. See siiski ei välista täielikult liidu kohtu kontrolli võimalike nõuete üle, mis on esitatud liidu ametnike või teenistujate töölevõtmiseks korraldatud konkursi kandidaatide spetsiifilisele keelteoskusele. Vastupidi, liidu kohus kontrollib, kas sellised nõuded on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed teenistuse tegelike vajadustega ehk teisisõnu, et need ei oleks meelevaldsed või ilmselgelt sobimatud taotletud eesmärgi suhtes.
(vt punktid 105 ja 106)
9. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 151)