Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs (CEAHR) 2. jaanuaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 23. oktoobri 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-712/14: Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs (CEAHR) versus Euroopa Komisjon
(kohtuasi C-3/18 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs (CEAHR) (esindaja: Rechtsanwalt P. A. Benczek)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, LVMH Moët Hennessy-Louis Vuitton SA, Rolex, SA, The Swatch Group SA
Apellandi nõuded
tühistada Üldkohtu otsuse resolutsioon;
tühistada komisjoni 29. juuli 2014. aasta otsus asjas AT.39097 – Watch Repair;
teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks;
jätta komisjoni ja menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja CEAHRi kohtukulud nii esimese astme menetluses kui ka mis tahes kulud, mis võivad tekkida käesolevas apellatsioonimenetluses;
teise võimalusena jätta menetlusse astujate kanda nende endi kohtukulud nii esimese astme menetluses kui ka mis tahes kohtukulud, mis võivad tekkida käesolevas apellatsioonimenetluses.
Väited ja peamised argumendid
Esimeses väites märgib apellant, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, tõmmates paralleeli Euroopa Kohtu praktikas valikulistele turustussüsteemidele antud hinnangu ja siinses asjas käsitletud valikulise parandussüsteemi hinnangu vahel.
Teise väitega märgib apellant, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud ja teinud hindamisvigu, kui ta järeldas, et siinses asjas käsitlusel olevad valikulised parandussüsteemid ja tarnimisest keeldumine on põhjendatud ja proportsionaalsed. Apellant leiab, et Üldkohus on teinud ilmse vea järelduses, et komisjonil oli alust järeldada, et mainekad kellad on keerulised, ning see asjaolu õigustab siinses asjas käsitletud valikulist parandussüsteemi ja tarnimisest keeldumist. Apellant väidab lisaks, et Üldkohus on ilmselgelt eksinud järelduses, et komisjonil oli alust järeldada, et esineb mainekate kellade võltsimise oht, mis õigustab siinses asjas käsitletud valikulist parandussüsteemi ja tarnimisest keeldumist. Ilmselgelt ekslik on Üldkohtu järeldus, et komisjonil oli alust järeldada, et kellatootjate kehtestatud tingimused ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
Kolmanda ja neljanda väitega vaidlustab apellant Üldkohtu ilmselgelt puuduliku hinnangu sellele, mis tagajärjed on varuosade tarnimisest keeldumisel asjaomaste kellade parandus- ja hooldusteenuste turul valitsevale tõhusale konkurentsile; ning seotud järelduse, et esines madal tõenäosus tuvastada siinses asjas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Apellant väidab, et Üldkohus on eksinud oma järelduses, et esineb konkurents volitatud kellasseppade vahel ning nende kellasseppade ja tootjate oma paranduskeskuste vahel.
Viiendas väites märgib apellant, et Üldkohus on rikkunud menetlusõigusi, kui ta ei lubanud apellandil esitada vastuseid menetlusse astumistele, sest apellant oli erakorraliste asjaolude tõttu tähtaja mööda lasknud, ja keeldudes suulist menetlust uuesti avamast pärast apellandi taotlust uusi tõendeid esitada.
Kuuenda väitega märgib apellant, et Üldkohus ei kasutanud oma kaalutlusõigust, kui ta määras kindlaks, kas menetlusse astujad peavad kandma esimese astme menetluses neile tekkinud kulud.
____________