EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
7. märts 2013(*)
Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 3 lõige 1 – Eraõiguslike televisiooniteenuse osutajate saadete levitamine Internetis kolmanda isiku poolt – Voogedastus reaalajas – Üldsusele edastamine
Kohtuasjas C‑607/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court of Justice’i (England & Wales) (Chancery Division) (Suurbritannia) 17. novembri 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. novembril 2011, menetluses
ITV Broadcasting Ltd,
ITV 2 Ltd,
ITV Digital Channels Ltd,
Channel 4 Television Corporation,
4 Ventures Ltd,
Channel 5 Broadcasting Ltd,
ITV Studios Ltd
versus
TVCatchup Ltd,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, Euroopa Kohtu asepresident K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes ning kohtunikud J. Malenovský (ettekandja), U. Lõhmus ja M. Safjan,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– ITV Broadcasting Ltd, ITV 2 Ltd, ITV Digital Channels Ltd, Channel 4 Television Corporation, 4 Ventures Ltd, Channel 5 Broadcasting Ltd ja ITV Studios Ltd, esindajad: J. Mellor, QC, barrister J. Bowhill ning solicitor P. Stevens ja solicitor J. Vertes,
– TVCatchup Ltd, esindajad: solicitor L. Gilmore, ja M. Howe, QC,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Ossowski ja L. Christie, keda abistas barrister C. May,
– Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja M. Perrot,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Russo,
– Poola valitsus, esindajad: M. Szpunar ja B. Majczyna,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja N. Conde,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ja F. Wilman,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõiget 1.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt ITV Broadcasting Ltd, ITV 2 Ltd, ITV Digital Channels Ltd, Channel 4 Television Corporationi, 4 Ventures Ltd, Channel 5 Broadcasting Ltd ning ITV Studios Ltd ja teiselt poolt TVCatchup Ltd (edaspidi „TVC”) vahel selle üle, et viimane levitas põhikohtuasja hagejate telesaateid Interneti teel ja sisuliselt reaalajas.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2001/29 põhjendused 23 ja 27 on järgmised:
„(23) Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.
[…]
(27) Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.”
4 Selle direktiivi artikkel 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha” sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
[…]
3. Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.”
5 Nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134) artikkel 2 näeb ette:
„Liikmesriigid sätestavad autori ainuõiguse lubada autoriõigusega kaitstud tööde edastamist üldsusele satelliidi kaudu […]”
6 Selle direktiivi artikli 8 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid tagavad, et kui teistest liikmesriikidest taasedastatakse programme kaabli kaudu nende territooriumile, peetakse kinni kohaldatavast autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest ning selline taasedastamine toimub autoriõiguse omanike, autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ja kaabellevivõrgu operaatorite vaheliste individuaalsete või kollektiivsete lepinguliste kokkulepete põhjal.”
Inglise õigus
7 1988. aasta autoriõiguse, disainilahenduste ja patendiseaduse (Copyright, Designs and Patents Act 1988) artikkel 20 „Õiguste rikkumine üldsusele edastamise tõttu” põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis sätestab:
„1. Teose üldsusele edastamine on toiming, mida piirab autoriõigus
a) kirjandus‑, draama‑, muusika‑ või kunstiteosele;
b) heli‑ või filmisalvestisele; või
c) raadio‑ või telesaatele.
2. Käesolevas jaos olevat viidet üldsusele edastamisele käsitatakse viitena teose üldsusele edastamisele elektroonilisel teel, mille hulka kuulub:
a) teose edastamine raadio- või teleprogrammis;
b) teose üldsusele kättesaadavaks tegemine elektroonilisel teel edastamise läbi nii, et üldsusel on sellele juurdepääs enda valitud kohas ja ajal.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Põhikohtuasja hagejad on eraõiguslikud televisiooniteenuse osutajad, kellele kuulub siseriikliku õiguse alusel autoriõigus oma telesaadetele ning oma saadetes sisalduvatele filmidele ja saadete muudele osadele. Hagejate rahaliste vahendite allikaks on nende saadetes sisalduv reklaam.
9 TVC osutab Internetis telesaadete levitamise teenust. See teenus võimaldab kasutajal Interneti kaudu võtta „otse” vastu tasuta telesaadete, sealhulgas põhikohtuasja hagejate telesaadete andmevoogu.
10 TVC tagab, et tema teenuse kasutajad pääsevad juurde vaid sisule, mida neil juba on õigus Ühendkuningriigis vaadata televisiooniloa alusel. Nende tingimuste hulka, millega nõusolekut peavad kasutajad kinnitama, kuulub seega kehtiva televisiooniloa omamine ja nõue kasutada TVC teenuseid üksnes Ühendkuningriigis. TVC veebilehel on rakendused, mis võimaldavad tuvastada kasutaja asukoha ja keelduda juurdepääsu võimaldamisest, kui kasutajatele kehtestatud tingimused ei ole täidetud.
11 TVC pakutavaid teenuseid rahastatakse reklaami arvelt. Tegemist on audiovisuaalse reklaamiga, mis kuvatakse enne, kui on võimalik vaadata konkreetse saate videovoogu. Originaalsaates juba sisalduv reklaam säilib muudatusteta ja saadetakse kasutajale andmevoo osana. Kasutaja arvutis või muus seadmes on nähtav ka lisatud (in‑skin) reklaam.
12 Oma tegevuses kasutab TVC nelja serverite gruppi, nimelt kogumisserverid, kodeerimisserverid, lähteserverid ja perimeeterserverid.
13 TVC kasutatav sisendsignaal on tavaline maapealse ja satelliitleviga telesignaal, mida edastavad põhikohtuasja hagejad. Signaali võetakse vastu antenniga ja see edastatakse kogumisserveritesse, mis eraldavad vastuvõetud signaalist individuaalse videovoo seda muutmata. Kodeerimisserverid konverteerivad selle videovoo teise tihendusstandardisse. Seejärel koostavad lähteserverid videovoo Internetis eri formaatides edastamiseks. Pärast seda etappi töödeldakse TVC pakutavaid kanaleid täiendavalt vaid juhul, kui vähemalt üks TVC tellija on kõnealust kanalit nõudnud. Kui konkreetset kanalit ei ole nõutud, siis jääb signaal kasutamata.
14 Perimeeterserverid saavad kasutaja arvuti või mobiiltelefoniga ühenduse Interneti vahendusel. Kasutajalt kanalinõude saades loob perimeeterserver, juhul kui kõnealust kanalit juba ei edastata perimeeterserverist teisele kasutajale, ühenduse lähteserveriga, mis seda kanalit edastab. Perimeeterserveri tarkvara loob eraldi videovoo igale kasutajale, kes selle vahendusel soovib kanalit kasutada. Seega lähetatakse konkreetne andmepakett üksikule kasutajale, mitte kasutajate rühmale.
15 Perimeeterserverist lähtuva voogedastuse puhul kasutatakse mitut erinevat protokolli. Kasutatavate protokollide hulgas on Adobe Flash arvutitele, HTTP Apple’i mobiilseadmetele ning RTSP Androidi ja Blackberry mobiiltelefonidele.
16 Põhikohtuasja hagejad pöördusid High Court of Justice’i (England & Wales) (Chancery Division) poole nõudega tuvastada, et TVC rikub autoriõigusi, mis hagejatel on oma saadete ja filmide suhtes, üldsusele edastamisega, mis on 1988. autoriõiguse, disainilahenduste ja patendiseaduse (põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) artiklis 20 ja direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 keelatud.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑306/05: SGAE (EKL 2006, lk I‑11519) ja 13. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑431/09 ja C‑432/09: Airfield ja Canal Digitaal (EKL 2011, lk I-9363) ei võimalda selgelt kindlaks teha, kas selline meediateenuse osutaja nagu TVC tegeleb „üldsusele edastamisega” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui ta, olles teadlik oma tegevuse tagajärgedest ja soovides hankida vaatajaid oma enda edastustele ja reklaamidele, levitab Internetis telesaateid üldsusele, kellel on õigus juurdepääsuks programmi originaalsignaalile oma telerite või kaasaskantavate arvutite kaudu oma kodus.
18 Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England & Wales) (Chancery Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas vastavalt […] direktiivi [2001/29] artikli 3 lõikele 1 on õigus lubada või keelata „oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu” kohaldatav olukorras, kus:
a) autorid lubavad kasutada oma teoseid tasuta maapealse leviga teleprogrammis, mis on mõeldud vastuvõtmiseks kogu liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi ühes geograafilises piirkonnas;
b) kolmas isik (s.o muu kui algne televisiooniteenuse osutaja) osutab teenust, mille abil eraisikust tellijad, kellel on õigus oma kodus teleriga vastu võtta teleprogrammi konkreetse programmi levialal, saavad kolmanda isiku serverisse sisse logida ja teleprogrammi sisu Interneti voogedastuse kaudu vastu võtta?
2. Kas vastust eelmisele küsimusele mõjutab see, kui:
a) kolmanda isiku server võimaldab igale tellijale vaid „üks‑ühele”‑ühenduse, nii et iga konkreetne tellija loob oma Interneti‑ühenduse serveriga ja kõik serverilt Internetti saadetud andmepaketid on adresseeritud üksnes ühele tellijale?
b) kolmanda isiku teenust rahastatakse pre‑roll‑reklaamist (st reklaamist, mis esitatakse pärast seda, kui tellija on sisse loginud, kuid enne, kui ta hakkab vastu võtma saate sisu) või in‑skin‑reklaamist (st reklaamist, mis esitatakse tellija vaatamisseadmes vastuvõetud programmi kuvava vaatamistarkvara raamis, kuid väljaspool teleprogrammi pilti), ent saate originaalreklaamid esitatakse tellijale saate selles kohas, kuhu televisiooniteenuse osutaja on need lisanud?
c) sekkuv meediateenuse osutaja:
i) pakub algse televisiooniteenuse osutaja teenusele alternatiivset teenust ja konkureerib seega otseselt televisiooniteenuse osutajaga vaatajate pärast või
ii) konkureerib otseselt algse televisiooniteenuse osutajaga reklaamitulu osas?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus ja teise küsimuse punkt a
19 Esimese küsimuse ja teise küsimuse punktiga a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas mõistet „üldsusele edastamine” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, see hõlmab maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste taasedastamise
– muu meediateenuse osutaja kui algse televisiooniteenuse osutaja poolt,
– Interneti andmevoo abil, mis tehakse kättesaadavaks selle meediateenuse osutaja tellijatele, kes saavad taasedastust vastu võtta selle teenuseosutaja serverisse sisse logides,
– eeldades, et need tellijad asuvad nimetatud maapealse leviga teleprogrammi levialas ja neil on õigus seda teleriga vastu võtta.
20 Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2001/29 põhieesmärk on kehtestada autoritele kõrgetasemeline kaitse, mis võimaldab neil saada nende teoste kasutamise eest nõuetekohast tasu, eelkõige üldsusele edastamise korral. Järelikult tuleb mõistet „üldsusele edastamine” käsitada laias tähenduses, nagu on pealegi sõnaselgelt märgitud direktiivi põhjenduses 23 (vt eespool viidatud kohtuotsus SGAE, punkt 36, ning 4. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/08 ja C‑429/08: Football Association Premier League jt, EKL 2011, lk I-9083, punkt 186).
21 Esmalt tuleb määratleda mõiste „edastamine” sisu ja anda vastus küsimusele, kas põhikohtuasjas käsitletav tegevus kuulub selle kohaldamisalasse.
22 Seoses sellega on kohane meelde tuletada, et direktiiv 2001/29 mõistet „edastamine” ammendavalt ei defineeri. Seega tuleb selle mõiste tähendus ja ulatus määratleda, lähtudes mõiste kontekstist ja käesoleva otsuse punktis 20 meenutatud eesmärgist.
23 Direktiivi 2001/29 põhjendusest 23 nähtub eeskätt see, et autoriõigus teoste üldsusele edastamiseks hõlmab teose igasugust edastamist või taasedastamist üldsusele, kes ei viibi teose esitamise paigas, kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, kaasa arvatud edastamine raadio‑ või teleprogrammides. Lisaks on selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 ette nähtud, et kaitstud teoste üldsusele kättesaadavaks tegemise toimingu lubamisega ei ammendu õigus lubada või keelata teoste muud üldsusele edastamist.
24 Sellest järeldub, et kui liidu seadusandja reguleeris olukordi, kus konkreetset teost võib kasutada mitu korda, pidas ta silmas, et põhimõtteliselt peab asjaomase teose autorilt saama eraldi loa teose igakordseks edastamiseks või taasedastamiseks, mis toimub spetsiifilist tehnilist lahendust kasutades.
25 Sellist järeldust toetavad muu hulgas direktiivi 93/83 artiklid 2 ja 8, mille kohaselt peab olema igakordne uus luba kaitstud teoseid sisaldava algse raadio- või teleprogrammi satelliidi või kaabli teel samaaegseks, muutumatuks ja täielikuks taasedastamiseks, kuigi neid programme on nende levialas juba võimalik vastu võtta muude tehniliste vahendite nagu maapealse leviga sidevõrkude raadiolainete abil.
26 Kuna teoste kättesaadavaks tegemiseks maapealse leviga teleprogrammi Internetis taasedastamise teel kasutatakse spetsiifilist tehnilist lahendust, mis erineb algsel edastamisel kasutatust, siis tuleb sellist kättesaadavaks tegemist käsitada „edastamisena” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Järelikult peab selliseks taasedastamiseks olema taasedastatava teose autori luba, juhul kui teoseid edastatakse üldsusele.
27 Seda järeldust ei kõiguta TVC vastuväide, et põhikohtuasjas käsitletava tegevuse taoline teoste Internetis kättesaadavaks tegemine on lihtsalt tehniline vahend, tagamaks või parandamaks maapealse leviga teleprogrammi vastuvõtmist selle levialas.
28 Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole tõepoolest direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses „edastamisega” tegemist lihtsalt tehnilise vahendi puhul, millega tagatakse originaaledastuse vastuvõtt levialas või parandatakse vastuvõttu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Football Association Premier League jt, punkt 194, ja Airfield ja Canal Digitaal, punktid 74 ja 79).
29 Seega peab sellise tehnilise vahendiga sekkumine piirduma olemasoleva edastuse vastuvõtu kvaliteedi säilitamise või parandamisega ja seda ei või kasutada eelmainitust erinevaks edastamiseks.
30 Käesoleva asja puhul seisneb TVC sekkumine asjaomaste kaitstud teoste edastamises, mis erineb edastamisest asjaomase televisiooniteenuse osutaja poolt. TVC sekkumise eesmärk ei ole mingil moel säilitada või parandada selle televisiooniteenuse osutaja edastuse vastuvõttu. Neil asjaoludel ei saa sellist sekkumist käsitada lihtsalt tehnilise vahendina käesoleva otsuse punktis 28 täpsustatud mõttes.
31 Teiseks eeldab hõlmatus mõistega „üldsusele edastamine” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses seda, et kaitstud teoseid tõepoolest edastatakse „üldsusele”.
32 Selles suhtes nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et mõiste „üldsus” selle osutatud sätte tähenduses viitab määratlemata suurusega potentsiaalsele sihtgrupile ning eeldab peale selle ka küllaltki suurt arvu isikuid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SGAE, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Mis puutub täpsemalt viimati mainitud kriteeriumisse, siis tuleb arvestada teoste potentsiaalsele sihtgrupile kättesaadavaks tegemise kumulatiivse toimega. Sellega seoses on eriti tähtis teada, kui paljudel isikutel on samale teosele juurdepääs samal ajal ja üksteise järel (eespool viidatud kohtuotsus SGAE, punkt 39).
34 Sellistel asjaoludel ei oma tähtsust see, kas potentsiaalsel sihtgrupil on edastatavatele teostele juurdepääs üks‑ühele‑ühenduse abil. Nimelt ei takista selline tehniline lahendus suurt hulka isikuid omamast samal ajal juurdepääsu ühele ja samale teosele.
35 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et selline teoste taasedastamine Interneti kaudu, millega on tegemist põhikohtuasjas, puudutab kõiki neid Ühendkuningriigi elanikke, kellel on Interneti‑ühendus ja kes väidavad end omavat selle liikmesriigi televisiooniluba. Neil isikutel on kaitstud teostele samaaegne juurdepääs Internetis telesaadete voogedastuse kaudu.
36 Seega viitab nimetatud taasedastamine sellele, et potentsiaalse sihtgrupi suurus ei ole piiratud, ja osutab suurele arvule isikutele. Järelikult tuleb tõdeda, et kõnealuse taasedastamise käigus edastatakse kaitstud teoseid tõepoolest „üldsusele” direktiivi 2001//29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
37 TVC väidab siiski, et põhikohtuasjas käsitletava taoline taasedastamine ei vasta uue vaatajaskonna tingimusele, mille täitmine on siiski nõutav tulenevalt eespool viidatud kohtuotsustest SGAE (punkt 40), Football Association Premier League jt (punkt 197) ning Airfield ja Canal Digitaal (punkt 72). Nimelt on TVC taasedastuse sihtgrupil õigus sama sisuga telesaadet vaadata oma teleritest.
38 Seoses sellega tuleb märkida, et eelnimetatud otsuste aluseks olnud kohtuasjades vaadeldud olukorrad erinevad selgelt käesolevas põhikohtuasjas käsitletavast olukorrast. Nimetatud kohtuasjades vaatles Euroopa Kohus nimelt olukordi, kus ettevõtja tegi tahtlikult sekkudes kättesaadavaks kaitstud teoseid sisaldava raadio‑ või teleprogrammi uuele kuulajas- või vaatajaskonnale, kellega asjaomased autorid ei olnud kõnealuseks raadio‑ või teleprogrammi edastamiseks luba andes arvestanud.
39 Käesolev põhikohtuasi käsitleb seevastu maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste edastamist ja nende samade teoste Internetis kättesaadavaks tegemist. Nagu käesoleva otsuse punktidest 24–26 selgub, peab mõlemal juhul olema edastamiseks asjaomase autori sellekohane eraldi luba, sest mõlemal juhul on teostamise tehnilised tingimused spetsiifilised, kasutatakse kaitstud teoste erinevat edastusmeetodit ja mõlemal juhul on edastamine suunatud teatavale üldsusele. Neil asjaoludel ei ole enam vaja uurida uue vaatajaskonna tingimust, mis omab tähtsust vaid olukordades, mille kohta Euroopa Kohtus tegi otsuse kohtuasjades, mis olid aluseks eelnimetatud kohtuotsustele SGAE, Football Association Premier League jt ning Airfield ja Canal Digitaal.
40 Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile a vastata, et mõistet „üldsusele edastamine” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste taasedastamist
– muu meediateenuse osutaja kui algse televisiooniteenuse osutaja poolt
– Interneti andmevoo abil, mis tehakse kättesaadavaks selle meediateenuse osutaja tellijatele, kes saavad taasedastust vastu võtta selle teenuseosutaja serverisse sisse logides,
– vaatamata sellele, et need tellijad asuvad nimetatud maapealse leviga teleprogrammi levialas ja neil on õigus seda teleriga vastu võtta.
Teise küsimuse punkt b
41 Oma teise küsimuse punktiga b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas vastust esimesele küsimusele mõjutab see, et põhikohtuasjas käsitletava taolist taasedastamist rahastatakse reklaami arvelt ja selle eesmärk on seega tulu saamine.
42 Euroopa Kohus on selles osas tõepoolest tõdenud, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses „edastamise” tulusus ei ole tähtsusetu asjaolu (eespool viidatud kohtuotsus Football Association Premier League jt, punkt 204). Siiski on Euroopa Kohus möönnud, et tegemist ei ole tingimata vältimatu eeltingimusega, mis määrab, kas tegemist on üldsusele edastamisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SGAE, punkt 44).
43 Seega ei ole tulusus otsustava tähtsusega põhikohtuasjas käsitletava taolise taasedastamise direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses „edastamiseks” kvalifitseerimisel.
44 Järelikult tuleb teise küsimuse punktile b vastata, et vastust esimesele küsimusele ei mõjuta asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava taolist taasedastamist rahastatakse reklaami arvelt ja selle eesmärk on seega tulu saamine.
Teise küsimuse punkt c
45 Teise küsimuse punktiga c soovib eelotsusetaotluse esitanud kohtus sisuliselt teada saada, kas vastust esimesele küsimusel mõjutab asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava taolise taasedastamise teostajaks on algse televisiooniteenuse osutajaga vahetult konkureeriv meediateenuse osutaja.
46 Selles osas piisab tõdemusest, et ei direktiivist 2001/29 ega Euroopa Kohtu praktikast ei nähtu, et edastamise direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses „üldsusele edastamiseks” kvalifitseerimisel omaks tähtsust see, et autoriõigusega kaitstud teoste samaaegse või järgneva taasedastamisega tegelevad teenuseosutajad on konkurendid.
47 Järelikult tuleb teise küsimuse punktile c vastata, et vastust esimesele küsimusele ei mõjuta asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava taolise taasedastamise teostaja on algse televisiooniteenuse osutajaga vahetult konkureeriv meediateenuse osutaja.
Kohtukulud
48 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Mõistet „üldsusele edastamine” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste taasedastamist
– muu meediateenuse osutaja kui algse televisiooniteenuse osutaja poolt
– Interneti andmevoo abil, mis tehakse kättesaadavaks selle meediateenuse osutaja tellijatele, kes saavad taasedastust vastu võtta selle teenuseosutaja serverisse sisse logides,
– vaatamata sellele, et need tellijad asuvad nimetatud maapealse leviga teleprogrammi levialas ja neil on õigus seda teleriga vastu võtta.
2. Vastust esimesele küsimusele ei mõjuta asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava taolist taasedastamist rahastatakse reklaami arvelt ja selle eesmärk on seega tulu saamine.
3. Vastust esimesele küsimusele ei mõjuta asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava taolise taasedastamise teostajaks on algse televisiooniteenuse osutajaga vahetult konkureeriv meediateenuse osutaja.
Allkirjad