ThyssenKrupp Elevator AG 30. septembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 13. juuli 2011. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-144/07, T-147/07, T-148/07, T-149/07, T-150/07 ja T-154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt versus komisjon

(kohtuasi C-505/11 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: ThyssenKrupp Elevator AG (esindaja: advokaat T. Klose)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-144/07, T-147/07, T-148/07, T-149/07, T-150/07 ja T-154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon tervikuna osas, milles sellega jäetakse hagi rahuldamata ja milles see puudutab apellanti;

teise võimalusena vähendada veel asjakohasel viisil Euroopa Komisjoni 21. veebruari 2007. aasta otsuse artiklis 2 apellandile määratud trahvi;

täiendava võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks;

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas apellatsioonkaebuses tugineb apellant kokku kuues väites komisjoni pädevuse puudumisele, oluliste menetlusnormide rikkumisele, EÜ asutamislepingu või ELT lepingu ning nende lepingute rakendamise raames kohaldatavate õigusnormide rikkumisele, võimu kuritarvitamisele ja põhiõiguste rikkumisele:

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimati nimetatu rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas komisjoni menetluse algatamise pädevust. Ta leiab, et kohalikul rikkumisel, mida ette heidetakse, ei ole riikidevahelisel tasandil mingit tähtsust, Üldkohus oleks pidanud komisjoni otsuse kehtetuks tunnistama ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81) kohaldamatuse tõttu. Isegi kui Üldkohus oleks ELTL artikli 101 kohaldatavust tunnistanud, oleks ta pidanud arvesse võtma seda, et komisjoni pädevus oleks igal juhul vastuolus teatise alusel koostöö kohta konkurentsiametite võrgustikus määrusega nr 1/2003¹ loodud paralleelse pädevuse süsteemiga. Viimaseks, Üldkohus jätab tähelepanuta selle, et menetluse algatamine a posteriori komisjoni poolt kujutab endast põhiõigustega kaitstud karistustega seotud õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõtte rikkumist.

Teiseks eirab Üldkohus seda, et rikutud on ne bis in idem põhimõtet, kuna komisjon ei võtnud arvesse siseriiklike konkurentsiasutuste poolt enne menetluse algatamist apellandi kasuks tehtud leebema kohtlemise otsuseid.

Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas komisjoni otsust pidada apellanti solidaarselt vastutavaks tema tütarettevõtjate tegevuse eest. On kindel, et apellant rikkumistes ei osalenud. Kolmanda isiku tegevuse süükspanemine majandusüksuse vastutuse väära eelduse alusel on vastuolus karistusõiguses kohaldatava isikliku vastutuse põhimõttega, in dubio pro reo põhimõttega ja õigusega õiglasele kohtumenetlusele.

Neljandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis tähelepanuta selle, et apellandi solidaarvastutuse kinnitamine on vastuolus isikliku vastutuse põhimõttega. Teise võimalusena väidab apellant, et Üldkohus rikkus komisjoni otsust kinnitades õigusnormi, kuna kindlaks ei tehtud vastutuse osa sisesuhetes, ning selles küsimuses ei ole Üldkohtu otsust põhjendatud.

Viiendaks väidab apellant, et Üldkohus ei järginud oma otsuses temal õiguslikult lasuvat ulatusliku kontrollimise kohustust, kuna ta kontrollis vaid ebapiisavalt lähtesumma, hoiatava mõju korrutusteguri, paralleelsete rikkumiste eest mitme trahvi määramise ebaproportsionaalsust ning seda, et komisjon ei võtnud arvesse apellandi koostööd, ja ta rikkus seega õigust õiglasele kohtumenetlusele ja selle õigusega kaasnevat tõhusa kohtuliku kaitse garantiid. Igal juhul on kohtuotsust puudulikult põhjendatud, kuna selles kinnitatakse mitme trahvi määramist, mis kaldub kõrvale komisjoni otsustuspraktikast.

Kuuendaks viitab apellant seoses Saksamaal toimunud rikkumise eest määratud lähtesummaga proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele, kuna lähtesumma ei võta arvesse ainult rikkumise esemeks olnud toodetest saadud käivet, kuigi sellega on vastuolus kaalukad põhjused. Sellega seoses põhjendas Üldkohus oma otsust Schindleri osas õigesti erinevalt, kuid ta ei teinud seda õigusnorme rikkudes apellandi osas.

____________

¹ - Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).