KOHTUJURISTI ETTEPANEK
Niilo Jääskinen
esitatud 21. novembril 2013(1)
Kohtuasi C‑559/12 P
Prantsuse Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – La Poste – Riigiasutus, mis on iseseisev juriidiline isik – Riigiabi olemasolu – Kaudne ja piiramatu riigigarantii – Eelise mõiste – Nõutav tõendamiskoormis ja tõendamisnõuded
I. Sissejuhatus
1. Apellatsioonkaebusega palub Prantsuse Vabariik tühistada Üldkohtu 20. septembri 2012. aasta otsuse kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon (T‑154/10, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata Prantsusmaa hagi seoses komisjoni 26. jaanuari 2010. aasta otsusega 2010/605/EL riigiabi C 56/07 (ex E 15/05) kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjale La Poste(2) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
2. Üldiselt eeldab arutusel olev apellatsioonkaebus minu arvates kolme põhiküsimuse analüüsimist. Esiteks mõiste „kaudne ja piiramatu riigigarantii”, mis väidetavalt La Poste’ile anti(3) ning mille Euroopa Komisjon liigitas vaidlusaluses otsuses kokkusobimatuks riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses, teiseks sellise garantii olemasolu tuvastamiseks nõutav tõendamiskoormis ja tõendamisnõuded ning kolmandaks küsimus, kas ja vajadusel kuidas peab komisjon tõendama riigi antud kaudsest garantiist tuleneva eelise olemasolu.
3. Tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuasja eripära seisneb eelkõige asjaomase juhtumi kaudses olemuses, mis teeb eriti keeruliseks riigiabi mõiste kriteeriumide kohaldamise. Märgin sellega seoses kõigepealt, et asjaolusid, mis on minu arvates toimiku põhjaliku analüüsi seisukohalt põhilise tähtsusega, ei ole vaidlustatud või vähemalt ei ole neid apellatsioonkaebuse raames piisavalt esile toodud. Eelöeldu kehtib näiteks kaudse ja piiramatu riigigarantii mõiste kohta liidu õiguses: minu arvates ei ole selles lõplikult kokku lepitud. Samuti kehtib see vaidlusaluse avalik-õiguslike tööstus- ja äriasutuste suhtes kohaldatava korra ja üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõiste võimaliku seose kohta, mida on käsitletud vaid väga piiratud vaatenurgast.
II. Õiguslik raamistik, vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus
4. La Poste’i staatust reguleeriva siseriikliku õiguse kirjeldus ja kohtuasja aluseks olevad asjaolud on üksikasjalikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuses.
5. Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 on komisjon selle otsustanud, et „[p]iiramatu garantii, mida Prantsusmaa La Poste’ile andis, on siseturuga kokkusobimatu riigiabi. Prantsusmaa tühistab selle abi hiljemalt 31. märtsiks 2010”. Sama otsuse artikli 2 kohaselt: „[k]omisjon leiab, et La Poste’i tegelik ümberkujundamine aktsiaseltsiks tühistab talle antud piiramatu garantii. Selle piiramatu garantii tegelik tühistamine hiljemalt 31. märtsiks 2010 on asjakohane meede, et kaotada kooskõlas liidu õigusega artiklis 1 osutatud riigiabi.”
6. Üldkohtu kantseleisse 2. aprillil 2010. saabunud hagiavaldusega esitas Prantsuse Vabariik vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi. Hagis väitis Prantsuse Vabariik, et komisjon on esiteks vääralt tuvastanud La Poste’ile antud riigigarantii olemasolu ning teiseks eksis järeldades, et kõnealune meede kujutab endast riigiabi, kuna eelise olemasolu ELTL artikli 107 tähenduses ei olnud tuvastatud.(4)
7. Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega tagasi kõik väited, mis Prantsuse Vabariik esitas, ning kinnitas seega vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.
III. Apellatsioonkaebuses sisalduvad väited
8. Apellatsioonkaebuses, mille Prantsuse Vabariik esitas 5. detsembril 2012, esitab ta neli väidet, millest teine ja kolmas on jagatud neljaks osaks. Esimeses väites heidab apellatsioonkaebuse esitaja Üldkohtule ette, et Üldkohus on valesti aru saanud talle esitatud väidete sisust, kuna ta leidis, et kõik need on seotud eelise olemasoluga, mitte riigi vahendite ülekandmise kriteeriumiga. Teisena esitab apellatsioonkaebuse esitaja väite, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud La Poste’ile antud riigigarantii olemasolu. Kolmanda väitega heidab apellatsioonkaebuse esitaja Üldkohtule ette mitmesuguste siseriiklike õigusnormide moonutamist. Neljandaks väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon tõendas piisavalt La Poste’ile antud riigigarantiist tuleneva eelise olemasolu. Komisjon omalt poolt palub jätta apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata.
9. Leian, et Prantsuse Vabariigi esitatud väidete arvust olenemata seisneb apellatsioonkaebuse põhiküsimus eelnevalt mainitud probleemistikus, mis on seotud põhimõtetega, millest komisjon peab kinni pidama selleks, et tuvastada kaudse garantii olemasolu ning sellest tuleneva eelise olemasolu. Seetõttu analüüsin apellatsioonkaebust nii, et rühmitan esitatud väited nende peamiste tunnuste järgi.
A. Kaudse garantiina antud riigiabi olemasolu tuvastamine (apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide)
1. Poolte nõuded
10. Teise väitega, mis on jaotatud neljaks osaks, väidab Prantsuse Vabariik sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud riigigarantii olemasolu.
11. Kõnealuse väite esimeses osas heidab Prantsuse Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23 ekslikult leidnud, et komisjon pööras õigustatult tõendamiskoormise ümber, kui ta kohustas Prantsuse ametiasutusi tõendama garantii puudumist. Väite teises osas kritiseerib Prantsuse Vabariik vaidlusaluses otsuses väidetavalt sisalduvaid negatiivseid eeldusi ning heidab Üldkohtule ette seda, et ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73 ja 74 heaks kiitnud tõendamiskoormise ümberpööramise, mida komisjon tegi vaidlusaluse otsuse põhjendustes 126 ja 131. Väite kolmandas osas heidab Prantsuse Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 vääralt tõlgendanud kohtuotsust komisjon vs. MTU Friedrichshafen.(5)
12. Teise väite neljandas osas märgib Prantsuse Vabariik, et isegi kui, nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 väitnud, „tõendite laad, mille komisjon peab esitama, [sõltub] kavandatava riikliku meetme laadist”, ei tohi väidetavalt tuvastatud garantii kaudne olemus tuua kaasa väiksemaid nõudmisi tõendamise puhul ega ka tõendamiskoormise ümberpööramist. Seega Üldkohus eksis, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, et komisjon analüüsis positiivselt La Poste’ile antud piiramatu riigigarantii olemasolu ning et ta võttis arvesse mitmeid kokkulangevaid asjaolusid, mis moodustasid piisava aluse kõnealuse garantii olemasolu tõendamiseks. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates aga saab kaudse garantii olemasolu tõendada üksnes positiivselt.
13. Komisjon omalt poolt väidab esiteks vastu, et ta ei ole tõendamiskoormist ümber pööranud. Teiseks väidab komisjon, et negatiivsete eelduste või oletuste väidetavat kasutamist puudutavad märkused kujutavad endast tegelikult lihtsalt esimeses astmes esitatud väidete kordamist. Kolmandaks väidab komisjon, et eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. MTU Friedrichshafen tuleneva kohtupraktika meeldetuletamise eesmärk oli, nagu on tunnistatud otsuses kohtuasjas komisjon vs. Scott,(6) võtta arvesse arutusel olevas kohtuasjas komisjoni ees seisnud ülesande keerukust. Lõpuks teeb komisjon ettepaneku lükata tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktide 120 ja 121 kohta käiv kriitika kui tulemusetu ja põhjendamatu.
14. Kolmanda väitega heidab Prantsuse Vabariik Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta on mitmel moel moonutanud Prantsuse õigust, mille normid olid aluseks komisjoni arutluskäigule kaudse ja piiramatu garantii olemasolu tuvastamisel. Väite esimeses osas seab apellatsioonkaebuse esitaja kahtluse alla järelduse, et Prantsuse õigus ei välista riigi võimalust anda kaudne garantii avalik-õiguslikele tööstus- ja äriasutustele. Teises osas heidab Prantsuse Vabariik Üldkohtule ette, et ta on moonutanud Prantsuse õigusnorme, kui ta nõustus komisjoni järeldustega seaduse nr 80‑539(7) kohaldamisest tulenevate tagajärgede kohta. Kolmandas osas väidab Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust ning lisaks tegi vea, kui ta samastas riigi vastutuse tingimused garantiimehhanismiga Conseil d’État’ otsuse kohtuasjas Société fermière Campoloro jt(8) alusel, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kohtuasjas Société de gestion du port de Campoloro et Société fermière de Campoloro vs. Prantsusmaa(9) alusel ning Conseil d’État’ 1995. aasta teatise alusel.(10) Neljandas osas käsitleb apellatsioonkaebuse esitaja avalik-õigusliku ülesandega seotud õiguste ja kohustuste ülekandmise problemaatikat, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102.
15. Vastuseks nendele etteheidetele väidab komisjon, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite – mis komisjoni arvates on sisuliselt Üldkohtule esitatud teise väite kordus – eesmärk on tegelikult paluda Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata ning seetõttu on see väide ilmselgelt vastuvõetamatu.
2. Õiguslik analüüs
16. Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et mõistet „garantii”, mis esmapilgul näib tuttav, ei ole liidu õiguses üheselt määratletud. Komisjon märgib oma teatises ELTL artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes,(11) et „[g]arantiid on enimlevinud kujul seotud laenusaaja poolt laenuandjaga kokku lepitud laenuga või muu rahalise kohustusega. Garantiisid võib anda üksikgarantiidena või garantiikavade raames”, kuid nendib ühtlasi, et „garantii kujul antud abiks [loetakse] ka soodsamad rahastamistingimused ettevõtjatele, kelle õiguslik vorm välistab pankroti- või muud maksejõuetusmenetlused või tagab sõnaselge riigigarantii või kahju katmise riigi poolt”.(12) Komisjon eristab ka garantiisid, mis tulenevad „lepingust” või „muust õiguslikust allikast” ja „garantii[sid], mille vorm on vähem selgepiiriline”.
17. Käesolevas kohtuasjas on seega määrava tähtsusega, et käsitletav kaudne ja piiramatu garantii kuulub sellist tüüpi kaudsete sekkumiste hulka, mille raames riigi ressursside kaasamine ei kajastu automaatselt abisaajatele antud vastavas eelises. See kategooria hõlmab eelkõige kaudseid garantiisid, mis tulenevad abisaajale kohaldatavast konkreetsest õiguskorrast, või ka kinnituskirju või käendusi.
18. Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt loetakse abiks eelkõige mitmesuguses vormis riiklikke sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga.(13) Kohtupraktikast nähtub, et riiklik sekkumine, mis võib samal ajal asetada ettevõtjad, kelle suhtes seda kohaldatakse, teistest soodsamasse olukorda ja luua piisavalt konkreetse riski, et riigile tekib tulevikus lisakohustus, võib koormata riigi ressursse.(14) Terminit „igasugune abi”, mida on kasutatud ELTL artiklis 107, käsitatakse nii, et seda kohaldatakse eeliste suhtes, kusjuures sellise ühepoolse eelise õiguslik laad või eesmärk ei ole seejuures asjakohane. Euroopa Kohus on otsustanud, et riigi garantii vormis antud eelised võivad tähendada riigile täiendavat kohustust.(15)
19. Kuid just põhikohtuasja esemeks oleva kaudse garantii olemasolu, mida käsitletakse eelkõige teise väite neljandas osas esitatud etteheites, mida mina soovin käsitleda esimesena, tekitab eriti keeruka olukorra, kuna ükski Prantsuse õigusakt ei näe sõnaselgelt ette sellise garantii olemasolu. Väidetavalt ei tulene vaidlusalune abi nimelt konkreetsest meetmest, vaid pigem sellest, et avalik-õiguslikele tööstus- ja äriasutustele ei kohaldata tavapärast pankrotimenetluse korda, või isegi sellest, et sel eesmärgil on sätestatud konkreetne kord seoses sellise olukorra väidetava puudumisega, kus võlausaldajatele jääksid tagasi maksmata selliste riigiasutuste võlad, mis on iseseisvad juriidilised isikud. Niisiis uuris komisjon mitmesuguseid allikaid ning tegi lõpuks kaudse ja piiramatu abi olemasolu kohta järelduse eri elementide alusel.
20. Esitan kõnealuse mehhanismi kohta järgmised märkused seoses vajaliku tõendamismetoodika ja -nõuetega ning kontrolliga, mida peab teostama liidu kohus.
– Kaudne garantii
21. Märgin esiteks seoses analüüsimise meetodiga, et termin „kaudne garantii”, mille tähendust apellatsioonkaebuse esitaja ei vaidlusta, on pigem metafoorne ja iseenesest vastuoluline, kuna garantii mõiste kätkeb endas tavaliselt nõusolekut või lubadust sisaldavat asjaolu või õigustehingut, millest tuleneb või võib tuleneda selle adressaadile konkreetseid tagajärgi. Võlausaldaja ei saa tugineda kaudsele garantiile samamoodi nagu sõnaselgele garantiile. Leian, et isegi kui garantii andjalt võidakse nõuda sellise „kohustuse” täitmist, peab selle alust otsima pigem tsiviilvastutuse üldpõhimõtete hulgast.
22. Niisiis, kui eeldada, et asjaomane termin põhineb konkurentsiõigusel,(16) tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikli 107 kohaldamisel ei ole mõiste „kaudne garantii” mitte üksnes puhas õigusmõiste, vaid sõltub ka asjaolude analüüsist. Mõiste „kaudne garantii” on seotud liidu konkurentsiõigusega, kuna see kirjeldab ühetaoliselt siseriiklike ametiasutuste „käitumist”, mis võib olenevalt selle majanduslikust mõjust kujutada endast riigiabi garantii saajale.
23. Suurim raskus seisneb nii õiguslikel kui ka faktilistel andmetel põhineva garantii kaudses olemuses. Kaudne garantii on seega ühtaegu nii järeldatud nähtus kui ka oletatud nähtus.(17) Peamine õigustus selle mõiste kasutamisele riigiabi valdkonnas seisneb asjaolus, et kõnealune mehhanism loob majandusliku olukorra, mis sarnaneb olukorraga, kus liikmesriik annab sõnaselge piiramatu garantii teatud ettevõtjale, kuid kõnealune ettevõtja ei pea maksma majanduslikule väärtusele vastavat garantiitasu.
24. Seetõttu on andmete kogumi meetod minu arvates eriti sobilik sellise kaudse meetme olemasolu kindlaksmääramiseks,(18) pealegi on kõnealune meetod kasutusel ka riigiabi valdkonnas.(19)
25. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et ei saa üldiselt välistada komisjoni võimalust tugineda selliste asjaolude kogumile, mis aitavad tegelikult tuvastada abiprogrammi.(20) Siiski peab komisjon veel esitama ülevaate õiguslikest, halduslikest, rahanduslikest või majanduslikest elementidest, mis võimaldasid vaidlusalust abi kirjeldada.(21)
26. Sellega seoses soovin teha kaks täpsustust. Ühelt poolt, vastupidi sellele, mis näib minu arvates olevat komisjoni seisukoht, leian mina, et meetme „kaudne” olemus välistab kindluse selle olemasolu suhtes. Kaudset garantiid, mille kohta on järeldus tehtud andmete kogumi alusel, tuleks seega pidada olemaolevaks, kuni ei ole tõendatud vastupidist ehk garantii puudumist. Käesoleval juhul oleks sellist tõendust esitada küllaltki lihtne, kui viidata konkreetsetele juhtumitele, kui avalik-õigusliku tööstus- või äriasutuse või Prantsuse kohaliku omavalitsuse võlad on jäänud lõplikult maksmata, vaatamata ametliku pankroti- või muu maksejõuetusmenetluse puudumisele. Liikmesriigi selline vastuväide tooks kaasa järelduse, et komisjoni otsus põhineb valedel faktilistel alustel.(22)
27. Teiselt poolt peab Üldkohus kindlaks määrama, kas tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb siseriiklike ametiasutuste kõnealuse „käitumise” hindamisel arvesse võtta, ja kas see teave võib toetada väidet, et ettevõtja on saanud kaudset riigiabi.
28. Nagu Euroopa Kohus on meenutanud, võib komisjoni ilmne hindamisviga peituda asjaolus, et ta toetub tõenditele, mis ei sisalda „kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta”.(23)
29. Järelikult on garantii olemasolu „positiivselt tõendamise” kriteerium täidetud juhul, kui komisjon viib hea halduse huvides vaatlusaluste meetmete uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleks lõpliku otsuse tegemisel selleks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid.(24) Sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav eeldab see, et on vaja koguda kõikvõimalikku teavet, mis võimaldab kumulatiivselt ja usutavalt väita sellise meetme olemasolu, mis võib endast kujutada riigiabi. Sellise meetme olemasolu võib järeldada ka olemasolu ümberlükkava teabe puudumisest.
30. Märgin sellega seoses, et Üldkohus meenutas esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 komisjoni kohustusi seoses võimalike tõenditega, mis võivad olla aluseks järeldusele, et ettevõtja on saanud soodustust, mis kujutab endast riigiabi, ning kinnitas seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120, et nende tõendite laad, mille komisjon peab esitama, sõltub meetme laadist. Loomulikult tõstis Üldkohus sellega esile, kui erinevad võivad olla meetmed, mis võivad endast kujutada riigiabi, rikkumata seejuures tõendamiskoormist ja tõendamisnõudeid reguleerivaid põhimõtteid. Mis puutub vaidlusaluse kaudse meetme olemasolusse, siis kohandas Üldkohus eespool esitatud seisukohta ning otsustas punktis 120 õigustatult, et kaudse riigigarantii olemasolu saab järeldada kokkulangevate tõendite hulga põhjal. Lõpuks loetles Üldkohus esimeses astmes esitatud teise väitega seoses hulga kokkulangevaid asjaolusid, mis moodustasid aluse riigiabi olemasolu tuvastamiseks.
31. Tuleb mainida, et sõnaselgelt ei ole vaidlustatud väidet, et avalik-õiguslikele tööstus- ja äriasutustele ei kohaldata pankroti üldist või erikorda või maksejõuetusmenetlust. Sellest tuleneb, et Üldkohtu esitatud üksiku teabe tõesuse kahtluse alla seadmine ei ole piisav selleks, et tõendada sellise meetme puudumist, mille olemasolu on tõendatud andmete kogumi meetodiga. Kui puudub konkreetne vastupidine näide, mis lükkab ümber kaudse garantii olemasolu, peab apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustama üksteise järel kõik andmed. Siiski peab vaidlustaja minu arvates olema kohustatud tõendama, et kõik andmete kogumisse kuuluvad asjaolud räägivad selle kasuks, et kaudne ja piiramatu riigigarantii puudub.
32. Sellest järeldub, et kuna teise väite ühes osas ja kolmandas väites tervikuna sisalduvad etteheited ei sea kahtluse alla üldist järeldust kaudse garantii olemasolu kohta, vaid käsitlevad üksikuid andmeid eraldi võetuna, siis võiks need kohe alguses tulemusetutena tagasi lükata.
– Nõutav tõendamiskoormis ja tõendamisnõuded
33. Teiseks, seoses tõendamiskoormisega on vaieldamatu, et just komisjon peab tõendama sellise meetme olemasolu, mis võidakse kvalifitseerida riigiabiks. Üldkohus on seega õigesti tõlgendanud komisjoni rolli, kuna ta on vaidlustatud kohtuotsuses mitu korda kontrollinud komisjoni kogutud tõendite piisavust(25) ning seda vastavalt kohtupraktikale, mille kohaselt komisjon peab jätkuvalt analüüsima vaidlusaluse tehingu ja selle konteksti kõiki olulisi asjaolusid,(26) ning on lõpuks ühtki õigusnormi rikkumata jõudnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 121 esitatud järeldusele. Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse Vabariik, ei ole Üldkohus tõendamiskoormist ümber pööranud.
34. Mis puutub tõendamisnõuetesse,(27) mida tuleb mõista kui nõuete ranguse taset, mida kohus kohaldab talle esitatud tõendite analüüsimisel, siis on kasulik viidata lühidalt kohtupraktikale, mis käsitleb konkurentsiõigust laias tähenduses, samuti common law’ põhimõtetele. Konkurentsiõiguse valdkonna kohtupraktikas(28) ei esine küll tõendamisnõuete üldkohaldatavat määratlust, kuid Euroopa Kohus nõuab faktiliste asjaolude tõendamist „õiguslikult piisavalt”(29) või „piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid”(30) ning kohaldab ka „tõsiseltvõetavate, täpsete ja kokkulangevate andmete kogumi” meetodit juhul, kui puuduvad dokumendid, mis tõendaksid ettevõtjate vahelisi kokkuleppeid.(31) Koondumisi puudutavate prognooside raames säilitab Euroopa Kohus ka „kõige suurema tõenäosuse” kriteeriumi.(32) Seevastu common law’s tehakse vahet ühelt poolt leebema standard’i vahel, mida kohaldatakse tsiviilasjades ja mida tuntakse nime all balance of probabilities, st et asjaomane pool peab kohtunikku veenma, et tema väidetav asjaolu on „pigem tõenäoline kui ebatõenäoline”, ja teiselt poolt rangema standard’i vahel, mida kohaldatakse kriminaalasjades ja mida tähistatakse väljendiga beyond a reasonable doubt, st et pärast tõendite analüüsimist ei tohi kohtul olla ühtegi põhjendatud kahtlust süüteokoosseisu olemasolu kohta.(33)
35. Leian, et juhul, kui tegemist on kaudse garantiiga, mille olemasolu on järeldatud andmete kogumist, peavad tõendamisnõuded põhinema suurel tõenäosusel ja tõendite piisavusel. Tõendamisnõuetele kohaldatav tase oleks seega kõrgem kui lihtsalt tõenäosus ja madalam kui põhjendatud kahtluse puudumine. Niimoodi on minu arvates komisjoni esitatud tõendeid õigustatult analüüsinud Üldkohus.
36. Lisaks on selline lähenemisviis minu arvates kooskõlas hiljutise kohtupraktikaga, millest nähtub, et komisjon peab tõendama piisavalt otsese seose olemasolu ühelt poolt abisaajale antud eelise ja teiselt poolt riigieelarve vähenemise või sellel lasuva kohustuse piisavalt konkreetse majandusliku riski vahel,(34) kuid siiski ei ole vaja, et selline vähenemine või isegi selline risk vastaks mainitud eelisele või oleks sellega võrdväärne, ega et selle vastusoorituseks oleks selline vähenemine või selline risk, ega et see oleks samalaadne riigi ressursside kaasamisega, millest see tuleneb.(35)
37. Seejärel, mis puutub liidu kohtu teostatava kontrolli intensiivsusesse, siis meenutan, et kuigi komisjonil on riigiabi valdkonnas kaalutlusruum, kuna riigiabi puhul on vaja anda keerulisi majanduslikke hinnanguid, on liidu kohtute poolt nende keeruliste majanduslike hinnangute üle teostatav kontroll piiratud ning seejuures kontrollitakse tingimata üksnes seda, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on sisuliselt täpselt tuvastatud, et tehtud ei ole ühtki ilmset hindamisviga ning et tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega.(36) Seega ei ole kohtu ülesanne ise täita komisjoni ülesannet ja tõendada abi olemasolu ja asjaomase summa suurust.(37)
38. Kahtlemata nõudis kaudse ja piiramatu garantii olemasolu ja sellest tuleneva eelise olemasolu tõendamine komisjonilt keeruka hinnangu andmist.
39. Sellest lähtuvalt tuleb apellatsioonkaebuse esitaja poolt teises väites üldiselt ja selle neljandas osas täpsemalt esitatud argumendid tagasi lükata, kuna need ei sisalda midagi, mis võimaldaks Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist. Vastupidi: vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et Üldkohus on olnud teadlik tõendamiskoormist ja selle ulatust puudutavatest eeskirjadest, mida ma just meenutasin, ning tugines seega oma järeldustes õigesti märkide kogumile, millest nähtub kaudse riigigarantii olemasolu.
– Täiendavalt analüüsitud etteheited
40. Seoses teise väite esimese kolme osaga märgin esiteks, et apellatsioonkaebuse esitaja kriitika on tingitud sellest, et ta on valesti mõistnud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 23, milles Üldkohus üksnes kordab kohtuasja asjaolude kirjeldamise huvides peamisi seiku, tegemata otsust tõendamiskoormise jaotamise kohta. Teiseks on Prantsuse Vabariigi esitatud kritiseerivad argumendid suunatud üksnes vaidlusaluse otsuse vastu ning seetõttu on need vastuvõetamatud. Lisaks puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 73 ja 74 esimeses astmes esitatud teist väidet ning seisnevad siseriikliku õiguse tõlgendamises, millele hinnangu andmise kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, välja arvatud juhul, kui tegemist on moonutamisega,(38) ning seda ei ole apellatsioonkaebuse esitaja käesolevas kohtuasjas tõendanud.
41. Kolmandaks tuleb nentida seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 esitatud tõlgendusega kohtuotsusest komisjon vs. MTU Friedrichshafen, et nimetatud kohtuotsuses on komisjonile kehtestatud keeld tugineda oma otsuses negatiivsetele oletustele, eeldusel, et vastupidise järelduse tegemiseks puudub teave. Seega ei ole kõnealune kohtuotsus käesolevas kohtuasjas täielikult kohaldatav. Siiski, nagu märgib komisjon, võis Üldkohus kõnealusele kohtuotsusele viidata selleks, et rõhutada komisjoni ees seisnud ülesande keerukust piiramatu kaudse garantii mehhanismi olemasolu tuvastamisel.
42. Seoses kolmanda väitega märgin, et Prantsuse Vabariik kritiseerib seda, kuidas Üldkohus on andmete kogumi elemente tõlgendanud La Poste’ile antud garantii olemasolu hindamise raames. Selles osas tuleb meenutada, et siseriiklike õigusnormide ekslikku hindamist puudutav etteheide on vastuvõetav üksnes juhul, kui Üldkohtule heidetakse ette nimetatud õigusnormide moonutamist.(39) On tõsi, et Euroopa Kohtul on õigus hinnata apellatsioonimenetluses nende Üldkohtu järelduste kontrollimisel, mis puudutavad asjaomast siseriiklikku õigust, talle esitatud dokumentide ja muude tõendite alusel eelkõige seda, kas Üldkohus on moonutanud asjaomaste siseriiklike õigusnormide või sellega seotud kohtupraktikat või õigusdoktriine puudutavate teoste sõnastust. Seejärel veel seda, kas Üldkohus on nende tõendite kohta teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende sisuga vastuolus. Ning lõpuks seda, kas Üldkohus on kõigi tõendite hindamisel käsitletava siseriikliku õiguse sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega niivõrd, kui see tuleneb ilmselgelt toimikus esitatud dokumentidest.(40)
43. Kuid see ei kehti nüüd käsitletava väite kolme esimese osa kohta. Tuleb kohe nentida, et ehkki Prantsuse Vabariik heidab ette õigusnormide rikkumist, soovib ta tegelikult seada kahtluse alla faktilistele asjaoludele antud Üldkohtu hinnangu ning eelkõige vaidlustada faktide ja dokumentide tõlgenduse, mille alusel Üldkohus järeldas kaudse garantii olemasolu. Kuna kõnealused argumendid kujutavad endast tegelikult Üldkohtus esitatud kriitika kordamist, siis tuleb need lugeda vastuvõetamatuks. Kuna väidetavat õigusnormide moonutamist ei ole tõendatud ning see ei ole ka ilmne, siis tuleb kõnealused väited tagasi lükata. Kolmanda väite kolmandas osas seoses kohtuotsusest Société de gestion du port de Campoloro ja Société fermière de Campoloro vs. Prantsusmaa tuleneva Euroopa inimõiguste kohtu praktikaga tõstatatud põhjenduse puudumise etteheite kohta märgin, et Üldkohus on sellele õiguslikult piisavalt vastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–99. Ning lõpuks, kuna kolmanda väite neljas osa on esitatud täiendava põhjenduse kohta, siis tuleb see tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
44. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leian, et Üldkohus on nõuetekohaselt täitnud oma rolli kaudse garantii olemasolu piiratud kontrollimisel. Seetõttu teen ettepaneku apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide tagasi lükata.
B. Kaudsest garantiist tuleneva eelise tõendamine (neljas väide)
1. Poolte nõuded
45. Neljandas väites leiab Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt riigi poolt La Poste’ile antud väidetavast riigigarantiist tuleneva eelise olemasolu. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab esiteks, et Üldkohus rikkus tõendamiskoormist ja tõendamisnõudeid käsitlevaid eeskirju seoses eelise olemasolu tõendamisega, kuna ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123 ja 124, et olemasoleva abi puhul ei ole komisjon kohustatud kõnealuse abi tegelikku mõju tõendama, vaid ta võib seda eeldada. Isegi kui liidu õiguses ei ole sätestatud kohustust tuvastada olemasoleva abi tegelikku mõju, peaks komisjon apellatsioonkaebuse esitaja arvates vähemalt tõendama potentsiaalse mõju olemasolu. See on ka väidetavalt vääralt välja jäetud 2008. aasta teatise punktist 1.2. Sellest vaatenurgast on Üldkohus apellatsioonkaebuse esitaja arvates niisiis ühtlasi rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas punktides 106 ja 108, et komisjoni analüüs oli põhjendatud.
46. Teise võimalusena väidab Prantsuse Vabariik, et Üldkohus moonutas tõendeid, kui ta leidis esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110 ja 123, et komisjon – kes küll viitas reitinguagentuuride meetoditele üksnes eelise olemasolu kinnitamiseks ja mitte selle tõendamiseks – esitas piisavalt tõendeid selle kohta, et vaidlusalune garantii kujutab endast tõepoolest eelist. Selles kontekstis kritiseerib Prantsuse Vabariik kõnealuse kohtuotsuse punkte 111–116.
47. Apellatsioonkaebuse esitaja täpsustab lisaks, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 väidetule ei ole ta möönnud, et kui ettevõtjale tema õiguslikust seisundist tulenevalt ei kohaldatud pankrotimenetlust või sellega sarnast menetlust, oli tulemuseks „automaatselt” eelise andmine.
48. Komisjon väidab vastu, et tal on õigus kasutada olemasoleva abi ja uue abi puhul sama hindamisskeemi, mille kohaselt ta ei ole kohustatud tõendama selliste meetmete tegelikku mõju. 2008. aasta teatise vaidlustamise kohta arvab komisjon, et see on vastuvõetamatu, eelkõige seetõttu, et Üldkohtu menetluse käigus õigusvastasuse väidet ei esitatud. Seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 106 väidab komisjon, et sellise avalduse peale ei olnud Üldkohtul muud võimalust kui kolmas väide tagasi lükata.
2. Õiguslik analüüs
49. Nagu ma juba märkisin, tuleb kõigepealt lähtuda eeldusest, et käesoleva vaidluse aluseks olev juhtum kujutab endast „õiguslikku ja faktilist olukorda”, mis on analoogiline sõnaselge garantii olemasoluga. Kuna puudub meede selle sõna tavapärases tähenduses, siis on kaudsel garantiil see eripära, et „meede” ja selle mõju segunevad. Käesoleva analüüsi puhul tuleb seega asuda seisukohale, et kaudse garantii mõju on sama nagu sõnaselgel garantiil, mis on otseselt tuvastatav meede ning juba määratluse kohaselt võib avaldada teatavat mõju.
50. Kohtupraktikast tuleneb, et hindamaks, kas teatud meetme puhul on tegemist riigiabiga, tuleb kindlaks teha, kas asjaomane ettevõtja saab majandusliku eelise, mida ta tavalistel turutingimustel ei oleks saanud.(41) Minu arvates tuleb siiski nentida, et selline lähenemisviis eelise uurimisel ei vasta põhikohtuasjas käsitletava riigigarantii eripärale.(42)
51. Samuti on tõsi, et ELTL artikli 107 lõige 1 ei tee riiklikel sekkumistel vahet nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende tagajärgede kaudu.(43) Meetme hindamisel ELTL artikli 107 alusel tuleb arvestada mõju, mis sellel meetmel võib olla,(44) samuti kõiki olulisi asjaolusid ja nende konteksti.(45) Kohtupraktika ei vasta siiski ammendavalt küsimustele, mis puudutavad seda, kuidas komisjon peab tuvastama eelise olemasolu ja sellise meetme mõju olemust, mida ta peab tõendama, kui ta tuvastab kaudsest meetmest tuleneva eelise olemasolu.
– Eelise olemasolu
52. Kõigepealt, seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 esitatud Üldkohtu seisukohaga, mille kohaselt võib riigigarantiist tuleneva eelise tegelik mõju olla eeldatav: see punkt, mis on Üldkohtu arutluskäigus otsustava tähtsusega, et kinnitada komisjoni analüüs ja tunnistada eelise olemasolu arutusel olevas kohtuasjas, põhineb peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punktil 106 koostoimes punktiga 108, milles Üldkohus sedastas, et piiramatu garantii võimaldab selle saajale anda soodsamad rahastamistingimused kui need, mille ta saaks oma maksevõime alusel, ning võimaldab sellest tulenevalt vähendada tema eelarvel lasuvaid kulutusi.
53. Üldkohtu arvates on garantii andmine turutingimustele mittevastavatel tingimustel – nagu tasuta piiramatu garantii andmine – üldiselt eelis isikule, kes selle garantii sai, selles tähenduses, et see toob kaasa tema rahalise positsiooni paranemise, kergendades kohustusi, mis muidu tema eelarvet koormaksid.(46)
54. Sellega seoses meenutan, et Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et tingimusel et on tõendatud riigi täiendav rahaline kohustus, mille eesmärk on luua asjaomastele ettevõtjatele teatav eelis ja mille olemasolu ei saa automaatselt järeldada,(47) võib tavapärasest pankrotimenetlusest erineva süsteemi kohaldamist ning keeldu kasutada konkreetseid täitemeetmeid seoses maksuvõlgade ja trahvidega asjaomaste ettevõtjate puhul vaadelda kui riigiabi.(48) Sellised siseriikliku seadusandja antud eelised võivad tuua riigile kaasa täiendava koormuse riigi võlanõuetest de facto loobumise, trahvide või muude rahaliste karistuste maksmise kohustusest vabastamise vormis.(49)
55. Eelkõige seoses eelise kriteeriumiga on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes Ecotrade ja Piaggio kõigepealt nentinud, et „näib, et asjaomased õigusnormid võivad asetada ettevõtjad, kelle suhtes neid kohaldatakse, teistest soodsamasse olukorda”, ning on seejärel analüüsinud seda kriteeriumi vaatenurgast, kas asjaomasel ettevõtjal oleks võimalik majandustegevust jätkata olukorras, kus selline võimalus oleks välistatud pankroti valdkonda käsitlevate üldiste sätete kohaldamisel. Niisiis on minu arvates kohtupraktikas juba nõustutud võimalusega eeldada eelise olemasolu juhul, kui see nähtub veenvalt asjaomaste ettevõtjate toimimist reguleerivatest siseriiklikest õigusnormidest.
56. Lisaks näib mulle, et käesolev juhtum ei vasta selgesti individuaalsele abile, vaid sarnaneb pigem abikavale, mis mõjutab La Poste’i õiguslikku olukorda, kuna seda kohaldatakse avalik-õiguslike tööstus- ja äriasutuste suhtes. Seega tuleb analoogia alusel kohaldada abikavasid käsitlevat kohtupraktikat, mille kohaselt võib komisjon piirduda abikava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kava ette näeb, tagab see abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses Alles abi tagasinõudmise etapis tuleb kontrollida iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi.(50)
57. Lisaks märgin, et sõnaselget garantiid käsitlevast eespool viidatud kohtuotsusest Residex Capital IV(51) nähtub selgelt, et „kui liikmesriigi avalik-õiguslik asutus annab garantii krediidiasutuse poolt laenusaajale antud laenule, siis saab see laenusaaja üldjuhul rahalist kasu ning saab seega abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna tema kantavad intressikulud on madalamad kui need, mida ta oleks pidanud kandma selle sama rahastamise korral ja sama garantii korral turuhinnaga”.
58. Samuti näib mulle, et juhul kui Euroopa Kohus peaks üldises plaanis nõustuma mõistega „kaudne garantii” ning käesolevas kohtuasjas selle olemasoluga, võiks eelise olemasolu eeldada samadel tingimustel nagu juhul, kui tegemist oleks sõnaselge garantiiga, ehk teiste sõnadega: nentides, et selline garantii võib parandada abi saajast ettevõtja majanduslikku olukorda. On selge, et tegemist on lihtsalt oletusega. Järelikult otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 õigustatult, et garantiid võivad anda nende saajatele eelise.
– Majanduslik kontekst
59. See tõdemus ei vabasta siiski komisjoni ega Üldkohut kohustusest võtta arvesse neid õiguslikke ja majanduslikke asjaolusid, mille raames väidetavalt eelisolukorras olev üksus tegutseb.(52) Nagu ma juba mainisin, peab komisjon olema võimeline andma asjaomasele eelisele hinnangu.(53)
60. Prantsuse Vabariik aga heidab Üldkohtule ette, et ta on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon toetus õigustatult reitinguagentuuride andmetele kui ta „kinnitas” La Poste’ile antud eelise olemasolu ega „tõendanud” seda.
61. Selleks et tõendada, et La Poste’il oli soodsam positsioon, tulenevalt sellest, et tal olid soodsamad rahastamistingimused võrreldes nendega, mis oleksid tal olnud Prantsuse riigi piiramatu garantii mehhanismita, viitas komisjon tõepoolest peaasjalikult reitinguagentuuride andmetele ja nende kasutatavatele meetoditele.(54) Lisaks leidis komisjon, et La Poste on saanud ka kasumit tulenevalt sellest, et ta jättis riigile garantii eest maksmata tasu.(55)
62. Sellega seoses märgin kõigepealt, et võttes arvesse eeldust, mille kohaselt võib käesolevas kohtuasjas eelise olemasolu eeldada, siis vastaks reitinguagentuuridelt saadud andmete kinnitav olemus täielikult eelduse loogikale. Seega tuleks lugeda põhjendamatuks etteheide, mis puudutab tõendamismaterjali ebapiisavust seoses reitinguagentuuride meetodite ja andmete kasutamisega.
63. Lisaks viitas komisjon reitinguagentuuride meetoditele ja andmetele just nimelt selleks, et piiritleda õigesti vaidlusaluse garantii majanduslikku konteksti. Selles osas olen arvamusel, et kui välja arvata see, et erainvestori test ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav, peaks nende vahendite valik, millele komisjon võib oma analüüsi põhjendamiseks tugineda, olema lai. Järelikult tuleb möönda soodsamate rahastamistingimuste olemasolu, mida toetavad ka reitinguagentuuride andmed. Seega kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115–117 õigesti nende asjakohasust, jättes kõrvale talle esitatud etteheite, mis puudutas ringtõestust. Kuid kuna kõnealune etteheide on seotud küsimusega, millist meetodit peaks komisjon kasutama selleks, et tõendada eelise olemasolu riigigarantiide puhul, siis pöördun ma hiljem selle juurde tagasi obiter dictum.
– Olemasoleva abi mõju kategooria
64. Mis puutub seevastu uute ja olemasolevate abide mõjusse, siis nähtub vaidlusaluse otsuse punktist 1, et komisjon pidas asjaomast meedet olemasolevaks abiks.(56) Lisaks küsimustele, mida selline liigitus võib esmapilgul tekitada,(57) märgin esiteks, et kaudse garantii sarnase mehhanismi ajalist mõju on keeruline kindlaks määrata, kuna kõnealune garantii ei tulene teatava ajahetkega piiritletavast konkreetsest toimingust, vaid selle olemasolu on järeldatud kokkulangevate andmete kogumi alusel. Siiski, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab abi mõiste objektiivsele olukorrale, mida tuleb hinnata hetkel, kui komisjon teeb oma otsuse, tuleb kohtuliku kontrolli teostamisel arvestada just sel hetkel antud hinnanguid.(58)
65. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 viitas Üldkohus kohtupraktikale, mille kohaselt komisjonil puudub kohustus oma otsuses tõendada juba antud abi tegelikku mõju.(59) Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et kui komisjonil lasuks kohustus tõendada juba antud abi tegelikku mõju, siis viiks see olukorrani, kus soodustataks liikmesriike, kes rikuvad abi väljamaksmisel ettenähtud teatamiskohustust, ning kahjustataks neid, kes teatavad abimeetmetest nende ettevalmistamise etapis.(60)
66. Siiski ei tegele see kohtupraktika suund(61) mitte üksnes olemasoleva abi analüüsiga, vaid eelkõige viitab Euroopa Kohus konkreetselt viisile, kuidas määrata kindlaks kaks teist abi mõiste kriteeriumi: kaubavahetuse ja konkurentsi kahjustamise kriteerium, eelisega seotud probleemistikku nimetamata. See vastab tegelikult traditsioonilisele lähenemisviisile, mille kohaselt peab komisjon üksnes uurima, kas abi võib mõjutada kõnealust kaubandust ja kahjustada konkurentsi, mitte ei pea tõendama asjaomase meetme tegelikku mõju nimetatud kahele kriteeriumile.(62)
67. On tõsi, et Euroopa Kohus on juba kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamisega seoses kinnitanud, et samamoodi tuleks käsitleda mõlemat liiki abi, st olemasolevat abi ja abi, mille andmisest ei ole komisjoni eelnevalt teavitatud.(63) Samas ei ole kõnealuse kohtupraktika asjakohasust eelise mõju kindlaksmääramisel kinnitatud. Pealegi ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 123 selgelt, kas Üldkohus soovis teha vahet eelise kindlaksmääramise ja muude kriteeriumide kindlaksmääramise vahel või kas Üldkohus viitas kohtuotsustest Boussac Saint Frères ja P&O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon tulenevale kohtupraktikale hoopis vaid selleks, et vabastada komisjoni kohustusest tõendada analoogia alusel vaidlusaluse meetme soodsat mõju.
68. Lisaks märgin seoses Üldkohtu esitatud argumentidega, et ehkki Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 kõrvale vajaduse kontrollida olemasoleva ja õigusvastase abi tegelikku mõju, sedastas ta punktis 124, et riigigarantiist tuleneva eelise tegelikku mõju võib eeldada.
69. Võttes arvesse neid Üldkohtu selgitusi, mis on segasevõitu ja mida iseloomustab kohtupraktika ebajärjekindel kohaldamine, tuleb nentida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 esitatud arutluskäigu puhul on rikutud õigusnormi. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb siiski, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui ilmneb, et selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega.(64)
70. Kuna aga vaidlustatud kohtuotsus põhineb õigustatult väitel, et garantiist tulenevat eelist võib eeldada, ei mõjuta kõnealune õigusnormi rikkumine vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni. Ka teatise punkti 1.2 võimaliku õigusvastasuse väidet tuleb pidada ilmselgelt vastuvõetamatuks.
71. Lõpuks kritiseerib apellatsioonkaebuse esitaja neljanda väite raames vaidlustatud kohtuotsuse punkti 106 ning täpsustab, et ta ei möönnud kohtuistungil, et asjaolu, et ettevõtjale ei kohaldata pankrotimenetlust, toob „automaatselt” kaasa eelise. Leian, et see kriitika tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse valesti mõistmisest. Üldkohus ei ole üldse viidanud sellisele automaatsusele. Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebuse esitaja väidetest mingit õigusnormide moonutamist, seega ei saa see etteheide olla tulemuslik.
72. Niisiis tuleb neljas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Obiter dicta seoses erainvestori kriteeriumiga
73. Obiter dictum ja ilma et ma sooviksin seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsust, sooviksin ma käsitleda menetluslikku küsimust, mis on seotud meetodiga, mida komisjon peaks kasutama eelise olemasolu tõendamisel. Nagu nähtub nii kohtupraktikast kui ka komisjoni teatisest, peab komisjon selleks, et määrata kindlaks, kas garantii või garantiikava annab eelise, tuginema „turumajandusliku investeerimise” põhimõttele, mille kohaselt tuleb arvestada abisaajast ettevõtja võimalusi saada samaväärset rahastamist kapitalituru vahenditega.(65) Kuna erainvestori kriteerium on seotud mõistlikul tasemel tootlikkuse kriteeriumiga, tuleb seega kontrollida, kas tehing on tehtud turumajanduse tavatingimustes, arvestades seejuures erinevate majandustegurite omavahelist mõju.(66)
74. Ehkki kohtupraktikast tuleneb, et tegutsemisjuhiseid vastu võttes piirab komisjon oma kaalutlusõigust ja ei saa neist kõrvale kalduda, ilma et teda karistataks,(67) ei kohaldanud komisjon eespool nimetatud kriteeriumi vaidlusaluses otsuses ning Üldkohus ei kritiseerinud seda puudust. Järelikult tuleb analüüsida küsimust, kas Üldkohus oleks võinud sellise väite tõstatada omal algatusel, olles pooli sellest eelnevalt teavitanud.(68) Kuna käesoleva kohtuasja raames kõnealuse kriteeriumi kohaldatavuse küsimust ei tõstatatud, saab Euroopa Kohus seda probleemistikku tulemuslikult käsitleda üksnes olulise menetlusnormi rikkumise vaatepunktist ELTL artikli 263 tähenduses kui põhjendamiskohustuse rikkumist.(69)
75. Lisaks märgin, et riigiabi valdkonnas teeb Euroopa Kohus vahet kahte liiki olukordadel: olukorrad, kus riigi sekkumine on majanduslikku laadi, ja olukorrad, kus riigi sekkumine kuulub avaliku võimu teostamise alla,(70) ning erakapitalil põhineva ettevõtja kriteerium on kohaldatav üksnes esimest liiki olukordades. Euroopa Kohus on aga hiljuti otsustanud, et majanduslikku eelist, isegi kui see on antud maksuõiguslike meetmete abil, tuleb hinnata eelkõige erainvestori kriteeriumi alusel, kui vajadusel nõutava üldhinnangu raames ilmneb, et asjaomane liikmesriik andis selle eelise – vaatamata niisuguste avaliku võimu teostamise hulka kuuluvate meetmete kasutamisele – siiski talle kuuluva ettevõtja aktsionärina.(71)
76. Sellega seoses soovin rõhutada, et erainvestori testi kohaldamine on ebasobiv juhul, kui tegemist on kaudse riigigarantiiga, ning seega tuleks see välistada eelkõige põhjusel, et selline garantii tuleneb avaliku võimu tegudest või tegematajätmistest üldises tähenduses, mitte asjaomases ettevõttes – käesoleval juhul La Poste’is – varalisi huve omava isikuna vastu võetud aktidest. Leian seevastu, et Üldkohus oleks võinud selle küsimuse omal algatusel tõstatada ning selle kohta otsuse teha.
C. Üldkohtule esitatud väidete mõte (apellatsioonkaebuse esimene väide)
77. Esimeses väites heidab apellatsioonkaebuse esitaja Üldkohtule ette seda, et ta on vaidlustatud kohtuotsuse puntides 53–57 leidnud, et kõik tühistamishagi toetuseks esitatud väited on seotud eelise olemasolu kindlakstegemisega ning et seetõttu on riigivahendite ülekandmise tingimuse rikkumist puudutav väide vastuvõetamatu, kuna tegemist on menetluse käigus esitatud uue väitega. Lisaks väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et vastupidi Üldkohtu väidetele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, ei tunnistanud ta, et tema argumentatsioon käsitles üksnes eelise olemasolu tingimust.
78. Nendin kõigepealt, et kohtuistungi protokollist, mille õigsust Prantsuse Vabariik ei ole kahtluse alla seadnud, nähtub ilma mingi kahtluseta, et Prantsuse Vabariik märkis vastuseks Üldkohtu küsimusele, et ta ei vaidlusta asjaolu, et juhul, kui Üldkohus peaks tuvastama kaudse piiramatu garantii olemasolu, siis on tegemist riigi ressurssidega. Lisaks kinnitas Prantsuse Vabariik Üldkohtu kohtuistungile järgnenud kirjavahetuse(72) raames, et „juhul kui Üldkohus peaks järeldama kaudse piiramatu garantii olemasolu, on tegemist riigi ressurssidega”. Samas kirjas täpsustas Prantsuse Vabariik seejärel, milliseid tõendeid peaks komisjon tema arvates esitama selleks, et oleks võimalik järeldada sellise garantii olemasolu. Järeldan sellest, et Prantsuse Vabariik ei eita oma seisukohavõttu kohtuistungil. Pealegi peab väidetav tõendite moonutamine toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata.(73) Käesoleval juhul see aga nii ei ole.
79. Leian veel, et kui Üldkohus jättis kõrvale problemaatika, mis on seotud riigiabi mõistest eraldi seisva kriteeriumiga, näiteks riigi ressursside kaasamise kriteeriumiga, siis järgis ta üksnes hagi eseme ümberkvalifitseerimise keeldu käsitlevat kohtupraktikat.(74) Ehkki apellatsioonkaebuse teatavad punktid on seotud riigiressursside ülekandmisega, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 49 – kus on esitatud Prantsuse Vabariigi argumentide kokkuvõte – selgesti, et ükski Üldkohtule esitatud väide ei puudutanud sõnaselgelt kõnealuse kriteeriumi analüüsi. Ma leian, et Üldkohtu ülesanne ei ole talle esitatud väiteid apellatsioonkaebuse eri osades esitatud katkendlike märkuste alusel kokku panna.(75) Järelikult tuleb ka esimene väide tagasi lükata.
IV. Ettepanek
80. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta Prantsuse Vabariigi apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.