KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 7. aprillil 2016(1)
Kohtuasi C‑160/15
GS Media BV
versus
Sanoma Media Netherlands BV,
Playboy Enterprises International Inc.,
Britt Geertruida Dekker
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Infoühiskond – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamine – Veebisait – Üldsusele selliste hüperlinkide kättesaadavaks tegemine, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt juurdepääsetavate teoste juurde – Õiguste omaja loa puudumine
I. Sissejuhatus
1. Kõnesolev 3. aprilli 2015. aasta eelotsusetaotlus, mille Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 7. aprillil 2015, käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas)(2) artikli 3 lõike 1 tõlgendamist.
2. See eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt GS Media BV (edaspidi „GS Media“) ja teiselt poolt Sanoma Media Netherlands BV (edaspidi „Sanoma“), Playboy Enterprises International Inc. (edaspidi „Playboy“) ja B. G. Dekker’i (edaspidi koos „Sanoma jt“) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitles eelkõige asjaolu, et GS Media hallataval veebisaidil GeenStijl.nl (edaspidi „GeenStijl“) avaldati teiste veebisaitide juurde viivaid hüperlinke (ehk „klikitavaid linke“), mis võimaldasid vaadata õigusvastaselt ringlusesse sattunud fotosid B. G. Dekker’ist, mis olid tehtud ajakirja Playboy jaoks.
II. Õiguslik raamistik
3. Direktiivi 2001/29 põhjendused 2–5, 9, 23 ja 31 on sõnastatud järgmiselt:
„(2) […] Euroopa Ülemkogu rõhutas vajadust luua ühenduse tasandil üldine ja paindlik õigusraamistik Euroopa infoühiskonna arengu toetamiseks. […].
(3) Ettepandud ühtlustamine aitab rakendada siseturu nelja vabadust ning on seotud õiguse põhiprintsiipide, eelkõige omandi, kaasa arvatud intellektuaalomand, ning väljendusvabaduse ja avaliku huvi järgimisega.
(4) Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, sealhulgas võrkude infrastruktuuri, ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise nii sisuliselt kui infotehnoloogia valdkonnas ja üldisemalt ka mitmes tööstus- ja kultuurisektoris. […]
(5) Tehnika areng on suurendanud ja mitmekesistanud loomise, tootmise ja kasutamise võimalusi. Kuigi intellektuaalomandi kaitseks ei ole vaja uusi käsitusviise, tuleks olemasolevaid seadusi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta kohandada ning täiendada, et need vastaksid piisavalt majanduslikule tegelikkusele, näiteks uutele kasutusviisidele.
[…]
(9) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. […]
[…]
(23) Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu.
[…]
(31) Tuleb tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. Olemasolevad erandid ja piirangud, mis nende õiguste puhul liikmesriikides on ette nähtud, tuleb uut elektroonilist keskkonda arvesse võttes läbi vaadata. […]“
4. Selle direktiivi artikkel 3 sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
[…]
3. Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.“
5. Selle direktiivi artikkel 6 näeb ette:
„1. Liikmesriigid näevad ette piisava õiguskaitse mis tahes tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise vastu, kui asjaomase teo sooritanud isik on või põhjendatult peab olema teadlik taotletavast eesmärgist.
[…]
3. Käesoleva direktiivi kohaldamisel hõlmab termin „tehnilised meetmed“ mis tahes tehnoloogiat, seadet või komponenti, mille eesmärk tavapärase toimimise puhul on takistada või piirata teoste või muude objektidega seotud toiminguid, milleks autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste valdaja või [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta] direktiivi 96/9/EÜ [andmebaaside õiguskaitse kohta (EÜT L 77, lk 20; ELT eriväljaanne 13/15, lk 459)] III peatükis sätestatud sui generis õiguse valdaja ei ole luba andnud. Tehnilised meetmed on tõhusad juhul, kui õiguste valdajad kontrollivad kaitstud teose või muu objekti kasutamist kaitse eesmärki täitva juurdepääsu kontrolli või kaitsevahendi abil, näiteks teose või muu objekti krüpteerimise, skrambleerimise või muul viisil muutmise või kopeerimiskaitsemehhanismi abil.
[…]“
6. Selle direktiivi artikkel 8 sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
[…]
3. Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.“
7. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul(3) artikkel 14 „Teabe talletamine“ sätestab:
„1. Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises, tagavad liikmesriigid, et teenuseosutaja ei vastuta teenuse saaja taotluse põhjal talletatava teabe eest järgmistel tingimustel:
a) teenuseosutajal ei ole tegelikku teavet ebaseadusliku tegevuse või teabe kohta ja kahjutasunõuete osas ei tea ta fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave,
või
b) sellisest asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuseosutaja kiiresti teabe või tõkestab juurdepääsu sellele.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui teenuse saaja tegutseb teenuseosutaja alluvuses või järelevalve all.
3. Käesolev artikkel ei mõjuta kohtu või haldusasutuse võimalust nõuda vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist ega liikmesriikide võimalust kehtestada kord, kuidas teave kõrvaldada või juurdepääs sellele tõkestada.“
8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta(4) artikli 11 kolmas lause sätestab:
„Ilma et see piiraks [direktiivi 2001/29] artikli 8 lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid lisaks, et õiguste valdajad võivad nõuda kohtulikke tõkendeid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9. Kuukirja Playboy väljaandja Sanoma tellis fotograaf C. Hermès’ilt fotoreportaaži B. G. Dekkerist. B. G. Dekker esineb sageli Madalmaade telesaadetes. Fotograaf andis Sanomale volituse esindada teda talle kõnealusest tellimusest tulenevate intellektuaalomandi õiguste kaitsmise ja jõustamise eesmärgil.
10. Veebisaidi GeenStijl haldaja GS Media avaldas 27. oktoobril 2011 teate pealkirjaga „[ebasünnis sõna]! […] Dekkeri alastipildid“. Selle teate ääres kuvati veebisaidi vasakus ülemises nurgas osaliselt ühte fotodest. Teade lõppes järgmise tekstiga: „Ja nüüd niisiis link fotodega, mida olete oodanud. Kes esimesena [ebasünnis sõna], see ka esimesena [ebasünnis sõna]. SIIN. […]“ „SIIN“ nimetust kandvale hüperlingile klõpsamine suunas lugejad edasi Austraalia failihoidla veebisaidile Filefactory.com. Järgmisele hüperlingile klõpsamine avas uue akna, mis sisaldas nuppu „laadi kohe alla“ („Download now“). Sellele nupule klõpsamisega avanes zip-formaadis fail üheteistkümne pdf‑formaadis failiga, millest igaüks sisaldas ühte fotodest.
11. Sanoma nõuetele vaatamata keeldus GS Media kõnealuse hüperlingi eemaldamisest. Seevastu eemaldati fotod veebisaidilt Filefactory.com.
12. Veebilehel GeenStijl võis 7. novembril 2011 lugeda teadet pealkirjaga „Blote [Dekker] gaat GeenStijl aanklaguh“ („Alasti Dekker kaebab GeenStijli kohtusse“), mis puudutas vaidlust GS Media ja Sanoma jt vahel seoses GeenStijl poolt ringlusse viidud fotodega. See teade lõppes järgmiste sõnadega: „Uuendus: alasti [Dekkeri] pildid veel nägemata? Need on SIIN“. Ka see teade sisaldas hüperlinki veebisaidile Imageshack.us, millelt võis näha üht või mitut kõnealust fotot. Ka veebisait Imageshack.us täitis Sanoma nõude need fotod eemaldada. Kolmas teade fotode juurde viiva hüperlingiga ilmus veebisaidil GeenStijl 17. novembril 2011. See kandis pealkirja „Bye Bye, hüvasti, Playboy“. GeenStijli foorumi külastajad panid seejärel sellele saidile üles uusi linke, mis suunasid teistele veebisaitidele, kus võis fotosid näha.
13. Fotod B. G. Dekkerist avaldati ajakirjas Playboy 2011. aasta detsembris.
14. Sanoma jt esitasid hagi Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami kohus), väites eelkõige, et hüperlinkide lisamisega ja ühe kõnealuse foto väljalõike avaldamisega veebisaidil GeenStijl rikkus GS Media C. Hermèsi autoriõigust ning tegutses Sanoma jt suhtes ebaseaduslikult. Rechtbank Amsterdam (Amsterdami kohus) rahuldas nõuded põhiosas.
15. Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) tühistas Rechtbank Amsterdami (Amsterdami kohus) otsuse, leides, et hüperlinkide üles panemisega ei rikkunud GS Media C. Hermèsi autoriõigust, kuna fotod olid veebisaidile Filefactory.com üles panemisega juba üldsusele kättesaadavaks tehtud. Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) ei võtnud seisukohta küsimuses, kas fotode ülespanemine veebisaidile Filefactory.com oli C. Hermèsi autoriõiguse rikkumine või mitte. Ta leidis seevastu, et GS Media toimis nende hüperlinkide ülespanemisega Sanoma jt suhtes ebaseaduslikult, õhutades GeenStijl’i külastajaid vaatama õigusvastaselt saidile Filefactory.com üles pandud fotosid, mida ilma nende linkideta oleks olnud raske leida. Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) leidis aga, et ühe foto osalise väljalõike ülespanekuga veebisaidile GeenStijl rikkus GS Media C. Hermèsi autoriõigust.
16. GS Media ning Sanoma jt esitasid Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus) vastavalt kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse.
17. GS Media vaidlustab Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) järelduse, et ühe foto väljalõike ülespanekuga oma veebisaidil fotosid käsitlevasse teatesse rikkus GS Media C. Hermèsi autoriõigust.
18. Sanoma jt vaidlustavad Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) järelduse, et hüperlinkide ülespanekuga oma veebisaidile ei teinud GS Media fotosid üldsusele kättesaadavaks. Sanoma jt viitavad eelkõige kohtuotsusele Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) ja väidavad Hoge Raad der Nederlandenis (Madalmaade kõrgeim kohus), et hüperlingi lisamine, mis suunab edasi veebisaidile, millele on üles pandud teos ilma autoriõiguse omaja loata, kujutab endast üldsusele edastamist, olenemata sellest, kas seda teost on varem õiguste omaja loal avaldatud või mitte. Sanoma jt väidavad peale selle, et veebisait Filefactory.com võttis piiravad meetmed kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punkti 31 tähenduses, „mida GeenStijli kasutajatel oli GS Media sekkumise tõttu võimalik eirata, nii et ringlusse sattunud fotod tehti kättesaadavaks laiemale üldsusele kui üldsusele, kelle jaoks olid need „digitaalsesse seifi“ paigutatud; igal juhul on need fotod tehtud seeläbi kättesaadavaks üldsusele, kes ei oleks neile ilma viidatud sekkumiseta juurde pääsenud (keerukamaid vahendeid kasutamata) ja kelle jaoks oleksid need seetõttu jäänud ligipääsmatuks“.
19. Vastukassatsioonkaebuse uurimise raames leiab Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus), et kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) ning kohtumäärusest BestWater International (C‑348/13, EU:C:2014:2315) ei saa piisava kindlusega järeldada, kas „üldsusele edastamisega“ on tegemist juhul, kui teos on küll varem avaldatud, kuid ilma õiguste omaja loata. See kohus märgib lisaks, et vastukassatsioonkaebus tõstatab ka küsimusi, mis puudutavad piiravate meetmete eiramist kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) tähenduses. Ta märgib selle kohta, et enne seda, kui GS Media pani veebisaidile GeenStijl üles hüperlingi, ei olnud fotod kättesaamatud, kuid samas ei olnud neid lihtne üles leida, nii et hüperlingi ülespanek hõlbustas fotode leidmist märkimisväärselt.
20. Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas tegemist on „üldsusele edastamisega“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui muu isik kui autoriõiguse omaja suunab tema hallataval veebisaidil üles pandud hüperlingi kaudu kolmanda isiku hallatavale veebisaidile, mis on ligipääsetav Internetti kasutavale üldsusele ja millel on teos kättesaadavaks tehtud autoriõiguse omaja loata?
b) Kas vastust eespool esitatud küsimisele mõjutab see, kas teost on autoriõiguse omaja loaga juba varem mõnel muul viisil üldsusele kättesaadavaks tehtud?
c) Kas seejuures on oluline asjaolu, kas hüperlingi lisaja teab või pidi teadma seda, et autoriõiguse omaja ei ole andnud luba teose ülespanekuks esimese küsimuse punktis a viidatud kolmanda isiku veebisaidile, ja vajaduse korral asjaolu, kas ta teadis või pidi teadma, et teost on ka varem autoriõiguse omaja loata üldsusele kättesaadavaks tehtud?
2. a) Kui vastus esimese küsimuse punktile a on eitav, siis kas juhul, kui Internetti kasutaval üldsusel on võimalik pääseda juurde veebisaidile, millele suunab hüperlink, ja seega teosele, kuid see juurdepääs ei ole hõlbus, mistõttu hüperlingi lisamine teose ülesleidmist tunduvalt hõlbustab, on tegemist või võib tegemist olla üldsusele edastamisega?
b) Kas teise küsimuse punktile a vastamisel on oluline, kas hüperlingi lisaja teab või pidi teadma, et Internetti kasutaval üldsusel ei ole veebisaiti, millele hüperlink suunab, hõlbus üles leida või sellele juurde pääseda?
3. Kas on teisi asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta vastamisel küsimusele, kas tegemist on üldsusele edastamisega, kui veebisaidile pannakse üles hüperlink, mis muudab kättesaadavaks teose, mida ei ole veel varem autoriõiguse omaja loal üldsusele kättesaadavaks tehtud?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
21. GS Media, Sanoma jt, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik, Portugali Vabariik, Slovaki Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. GS Media, Sanoma jt, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja komisjon esitasid suulised seisukohad 3. veebruari 2016. aasta kohtuistungil.
V. Poolte seisukohad
22. Portugali Vabariik leiab, et ilma, et see vähendaks Euroopa Kohtu lõpplahendi põhjendatust, võib kohtuotsus Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) piirata teabe ja teadmiste levitamist Internetis. Portugali Vabariik leiab, et hüperlinkide lisamise kvalifitseerimine „edastamise toiminguks“ tekitab probleeme kahel põhjusel.
23. Portugali Vabariik väidab esiteks, et digitaalühiskonnas on hüperlink sarnane joonealuse märkusega analoogses kultuurikeskkonnas(5) ja seda ei peaks kvalifitseerima „edastamise toiminguks“. Teiseks väidab Portugali Vabariik, et isik, kes teeb teose otse üldsusele kättesaadavaks ja teostab seega „edastamise toimingu“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, on see, kes salvestab teose serverisse, kust veebikasutaja saab sellele juurde pääseda. Ta leiab, et mitte hüperlingi üles panija – kes on pelgalt teisene või kaudne „edastaja“ – ei ole see, kelle toimingu tulemusena „isik pääseb [teostele] ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal“. Toiming, millel on tõesti selline tagajärg, on esialgse edastamise teinud isiku toiming.
24. Portugali Vabariik leiab, et asjaolu, et mõni teine isik kui autoriõiguse omaja suunab oma hallatavale veebisaidile hüperlingi üles panemise teel kolmanda isiku hallatavale veebisaidile, mis on juurdepääsetav kõikidele veebikasutajatele ja millel on teos tehtud üldsusele kättesaadavaks autoriõiguse omaja loaga või ilma selleta, ei ole „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
25. Komisjon tuletab meelde, et ta väitis oma seisukohtades kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76), et olukorras, kus klikitav link (ehk „hüperlink“) teatud veebisaidil suunab autoriõigusega kaitstud teose juurde, mis on esitatud teisel veebisaidil, ja kui esimese veebisaidi kasutajad pääsevad seeläbi sellele teosele juurde, ei saa olla tegemist „edastamise toiminguga“, kuna toimunud ei ole ei edastamist ega vahendamist direktiivi 2001/29 tähenduses.
26. GS Media, Saksamaa Liitvabariik, Portugali Vabariik(6) ja Slovaki Vabariik ning komisjon teevad ettepaneku vastata eitavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse punktidele a ja b. Nende hinnangul ei ole tegemist „üldsusele edastamisega“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui hüperlink suunab kolmanda isiku veebisaidile, millele kõik veebikasutajad saavad vabalt juurde pääseda ja millel asjaomane teos on tehtud kättesaadavaks ilma õiguste omaja loata – ja seda ka juhul, kui seda teost ei ole veel kunagi õiguste omaja loal muul viisil avaldatud.
27. Esimese küsimuse punkti c kohta leiavad GS Media, Saksamaa Liitvabariik, Portugali Vabariik ning komisjon, et subjektiivsed asjaolud ei ole olulised „üldsusele edastamise“ hindamisel, sest seda tuleb teha objektiivsel alusel. Portugali Vabariik väidab siiski teise võimalusena, juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele või teisele eelotsuse küsimusele jaatavalt, et selline edastamine eeldab, et hüperlingi ülespanija oli üheselt mõistetavalt teadlik asjaolust, et esialgne edastamine oli toimunud ilma loata. Seevastu Slovaki Vabariik leiab, et on oluline teada, kas isikul, kes paneb üles kaitstud teose juurde viiva hüperlingi, ei olnud võimalik mitte teada, et see teos tehti varem üldsusele kättesaadavaks ilma õiguste omaja loata. Seega peaks see isik direktiivi 2001/29 eesmärgi tagamiseks kohe, kui õiguste omaja talle sellisest asjaolust teatab, või kui tal ei ole mõnel muul põhjusel võimalik seda mitte teada, takistama veel üht autoriõiguse rikkumist, vältides kaitstud teose uut üldsusele edastamist.
28. Teise küsimuse punktide a ja b kohta leiavad GS Media, Saksamaa Liitvabariik, Portugali Vabariik, Slovaki Vabariik ning komisjon, et sellele tuleb vastata eitavalt. Kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) tuleneb nimelt, et ainus oluline asjaolu on see, kas hüperlink võimaldab kõrvale hoida kaitstud teost sisaldaval veebisaidil võetud piiravatest meetmetest, mille eesmärk on piirata üldsuse juurdepääsu sellele. Kui see ei ole nii ja kui sellele veebisaidile ning seega sellele üles pandud teosele võivad potentsiaalselt juurde pääseda kõik veebikasutajad, ei ole oluline, kas see hüperlink hõlbustab või mitte selle saidi leidmist. Lisaks ei oleks vastupidist lahendust võimalik rakendada ja see tekitaks olulise õigusliku ebakindluse, mis kahjustaks sõna- ja teabevabadust.
29. Sanoma jt teevad ettepaneku vastata esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele nii, et isik, kes sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas paneb tahtlikult ja täiesti teadlikult üles hüperlingi, mis võimaldab pääseda juurde autoriõigusega kaitstud teosele, mida ei ole kunagi varem õiguste omaja loal avaldatud, teostab üldsusele edastamise toimingu. Sanoma jt leiavad, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et arvesse tuleb võtta mitmeid tegureid, sealhulgas esiteks asjaolu, et kasutaja annab täiesti teadlikult ja tahtlikult kolmandatele isikutele otsese juurdepääsu kaitstud teostele; teiseks asjaolu, et oma sekkumisega on kasutajal oluline roll nende teoste kättesaadavaks tegemisel; kolmandaks asjaolu, et üldsus, kellel on seeläbi juurdepääs kaitstud teostele, koosneb määramatust hulgast potentsiaalsetest kasutajatest või suhteliselt suurest hulgast isikutest; neljandaks asjaolu, et oma sekkumisega suurendab kasutaja nende isikute ringi, kellel on juurdepääs kaitstud teostele, lisades sinna isikute rühma, keda kaitstud teoste autoriõiguste omaja silmas ei pidanud, kui ta andis loa esialgseks kasutamiseks, ja viiendaks asjaolu, et selle edastamise puhul on kasutaja eesmärk saada tulu. Sanoma jt sõnul on kõik need tegurid põhikohtuasjas olemas.
30. Prantsuse Vabariigi väitel on asjaomaste teoste klikitava lingi kaudu kättesaadavaks tegemise tulemuseks põhikohtuasja asjaoludel see, et kõnealused teosed edastatakse uuele üldsusele, sest ehkki vaidlusaluseid fotosid ei olnud võimatu leida enne, kui GS Media pani veebisaidile GeenStijl üles klikitava lingi, pääsesid vaidlusalustele fotodele enne selle lingi ülespanekut hõlpsalt juurde üksnes isikud, kellel oli digitaalne kood. Ta tuletab meelde, et ükski asjaolu ei võimaldanud tõendada, et GeenStijl’i külastajad oleksid saanud vaidlusalused fotod hõlpsasti üles leida ilma GS Media abita. Selle kohta tuletab Prantsuse Vabariik meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et klikitava lingi ülespanek hõlbustas fotode leidmist märkimisväärselt. Neil asjaoludel leiab Prantsuse Vabariik, et tuleb järeldada, et klikitava lingi olemasolu, mis võimaldab oluliselt hõlbustada juurdepääsu andmeruumile, mis sisaldab autoriõigusega kaitstud ja avaldamata fotosid, tähendab uuele üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
31. Prantsuse Vabariik leiab, et „üldsusele edastamiseks“ kvalifitseerimiseks ei ole oluline esiteks asjaolu, kas autoriõiguse omaja andis või ei andnud loa teose kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, mille juurde suunab klikitav link, ja teiseks asjaolu, kas klikitava lingi ülespanija võis teada, et õiguste omaja ei andnud luba teose sellisel viisil kättesaadavaks tegemiseks.
VI. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
32. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti, nähtub Euroopa Kohtu toimikust, et kaitstud teosed, st fotod, tehti selliste veebisaitide nagu Filefactory.com ja Imageshack.us kasutajatele kättesaadavaks ilma autoriõiguse omajate nõusolekuta, kuid seda autoriõiguse rikkumist põhikohtuasi ei käsitle.
33. Peale selle ei ole eelotsusetaotluse esemeks ühe kõnealuse foto osalise väljalõike ülespanek veebilehele GeenStijl(7), sest eelotsusetaotlus käsitleb üksnes hüperlinke sellel saidil.
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustes nimelt sisuliselt teada seda, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiming on see, kui veebisaidile pannakse üles hüperlink, mis suunab sellisele teisele veebisaidile, mida haldab kolmas isik, millele pääsevad juurde kõik veebikasutajad ning millel on autoriõigusega kaitstud teosed tehtud üldsusele kättesaadavaks ilma autoriõiguse omaja loata.
35. Peale selle soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt on oluline asjaolu, et veebisaidile viiva hüperlingi ülespanija teab või pidi teadma, et autoriõiguse omaja ei andnud luba teoste algseks edastamiseks asjaomasel veebisaidil. Viimasena küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas, ja vajaduse korral millistel tingimustel, on selle sätte seisukohast oluline asjaolu, et hüperlink muutis kõnealustele teostele juurdepääsu hõlpsamaks.
36. Põhikohtuasi on seotud kohtuotsusega Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) ja kohtumäärusega BestWater International (C‑348/13, EU:C:2014:2315), milles Euroopa Kohus leidis, et kuigi veebisaidile selliste hüperlinkide ülespanemine, mis suunavad mõnel teisel veebisaidil vabalt kättesaadava kaitstud teose juurde, on „edastamise toiming“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses(8), ei ole see „üldsusele edastamine“ sama sätte tähenduses. Nimelt leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktis 24, et „selleks, et […] edastamine, mis hõlmab samu teoseid kui algne edastamine ja mis toimub […] sama tehnilist vahendit kasutades [kui algne edastamine], oleks hõlmatud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses mõistega „üldsusele edastamine“, [peab] see edastamine olema suunatud ka uuele üldsusele, st üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud“.(9)
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohus ei täpsustanud nendes kohtuasjades, kas autoriõiguse omaja luba teha kaitstud teos kättesaadavaks veebisaidil, millele hüperlink suunab, mõjutab asjaolu, et see kohus ei tuvastanud üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
38. On oluline märkida, et kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) resolutsiooni esimeses punktis otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiminguga selle sätte tähenduses ei ole tegemist siis, kui veebisaidil pakutakse klikitavaid linke, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate(10) teoste juurde.(11)
39. Ehkki on tõsi, et Euroopa Kohus märkis kohtuotsuse põhjendustes mitmel korral, et „autoriõiguse omajad [andsid] algseks edastamiseks [loa]“ (12), ei ole selle otsuse resolutsioonis mitte kordagi viidatud küsimusele, kas autoriõiguse omaja andis loa kaitstud teose algseks kättesaadavaks tegemiseks või mitte.
40. Peale selle tuleb märkida, et kohtumääruse BestWater International (C‑348/13, EU:C:2014:2315) punktist 4 tuleneb, et kaitstud teose Internetis avaldamine ja seega selle algne üldsusele edastamine ei olnud toimunud autoriõiguse omaja loal. Euroopa Kohus järgis aga kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) tulenevat kohtupraktikat ja leidis, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 ei ole rikutud.
41. Sellest tulenevalt paistab kohtumäärusest BestWater International (C‑348/13, EU:C:2014:2315), et asjaolu, et autoriõiguse omaja ei andnud luba algseks üldsusele edastamiseks, ei olnud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 seisukohast oluline.
42. Selle kohta olgu siiski märgitud, et Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus kohtuasjas, milles tehti kohtumäärus BestWater International (C‑348/13, EU:C:2014:2315)(13), ei puudutanud konkreetselt loa puudumist, ja Euroopa Kohtu arutluskäik selles kohtumääruses ei viita sellele asjaolule mitte kordagi.(14)
43. Käesolev kohtuasi annab seega Euroopa Kohtule võimaluse määrata kindlaks, kas tuvastamiseks, et toimunud ei ole üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, on vajalik see, et autoriõiguse omaja andis loa kaitstud teose teisel veebisaidil kättesaadavaks tegemiseks („algne“ edastamine).
44. Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamist tuleb analüüsida Portugali Vabariigi(15) ja komisjoni(16) seisukohti, mis käsitlevad võimalust jätta kõrvale kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) tulenev kohtupraktika „edastamise toimingu“ mõiste kohta, mis on vajalik element selleks, et tuvastada „üldsusele edastamist“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses ja selle kehtimist hüperlinkide suhtes.
45. Kui Euroopa Kohus peaks nimelt leidma, et „edastamise toiminguks“ ei saa pidada seda, et veebisaidile pannakse üles hüperlinke, mis viivad teisel veebisaidil vabalt juurdepääsetavate kaitstud teoste juurde, ei oleks enam tarvis vastata küsimusele selle kohta, et autoriõiguse omaja ei andnud luba panna oma teos üles teistele saitidele, mida haldavad kolmandad isikud.
B. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kaks elementi
46. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1 näeb ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele. Järelikult peab igaks teose üldsusele edastamise toiminguks(17) olema autoriõiguse omaja luba.
47. Kuigi direktiivis 2001/29 ei ole määratletud, mida tähendab „üldsusele edastamine“(18), täpsustab seevastu Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, et see mõiste ühendab omavahel kaks kumulatiivset elementi – teose „edastamise toimingu“ ja selle „üldsusele“ edastamise(19).
1. Esimene element
48. „Edastamise toimingu“ mõiste kohta tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 on märgitud eelkõige, et üldsusele edastamine „hõlma[b] teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele[, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse,] kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu“.(20)
49. Peale selle leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Circul Globus Bucureşti (C‑283/10, EU:C:2011:772)(21) punktis 40, et üldsusele edastamise õigus „ei hõlma […] tegevust, mille puhul ei ole vajalik teose „edastamine“ või „vahendamine““.(22)
50. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ei ole aga kordagi viidatud edastamise või vahendamise toimingutele, vaid selles on laias tähenduses sätestatud, et üldsusele edastamine hõlmab „üldsusele […] kättesaadavaks tegemist“.(23) See „edastamise toimingu“ mõiste lai(24) käsitus vastab minu arvates Euroopa seadusandja soovile tagada „intellektuaalomandi kõrgetasemeline kaitse“(25) ja kindlustab ka selle, et „edastamise toimingu“ mõiste oleks paindlik ja ei aeguks kiiresti tehnoloogia pideva arengu tõttu.(26)
51. Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 sõnastusest tulenevalt toetas komisjon kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76), seisukohta, et „edastamise toimingu“ mõiste peab piirduma „edastamise“ või „vahendamisega“, millega ei ole tegemist teatud veebisaidil paikneva hüperlingi puhul, mis suunab edasi autoriõigusega kaitstud teose juurde, mis on esitatud teisel veebisaidil, ja mille puhul esimese veebisaidi külastajatel on seega juurdepääs sellele teosele.(27)
52. Selle seisukohaga ei nõustutud, sest Euroopa Kohus leidis kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktis 19, et „selleks, et tegemist oleks „edastamise toiminguga“, [piisab] teose üldsusele kättesaadavaks tegemisest niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, ning ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte“.
53. Kas „edastamise toiminguga“ on aga tegemist juhul, kui hüperlink veebisaidil suunab edasi teisele veebisaidile, võimaldades seeläbi oma külastajatel pääseda juurde kaitstud teosele, mis on sellel teisel veebisaidil vabalt kättesaadav?
54. Ehkki on tõsi, et veebisaidile üles pandud hüperlingid hõlbustavad oluliselt teiste veebisaitide ja nendel kättesaadavate kaitstud teoste leidmist(28), ja seega võimaldavad esimese veebisaidi kasutajatel pääseda kiiremini ja otse(29) nende teoste juurde, leian, et hüperlingid, mis ka otse viivad kaitstud teoste juurde, ei „tee neid kättesaadavaks“ üldsusele juhul, kui need teosed on juba vabalt kättesaadavad mõnel teisel veebisaidil; need hüperlingid vaid hõlbustavad kõnealuste teoste leidmist. Nagu märgib Portugali Vabariik oma seisukohtades, tegi teose tegelikult „kättesaadavaks“ isik, kes selle algselt edastas.(30)
55. Märgin samuti, et kohtuotsuses Football Association Premier League jt (C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631), kus tuvastati „[teose] üldsusele edastamine“, rõhutas Euroopa Kohus asjaolu, et ilma näiteks majutusettevõtte sekkumiseta, kes pakub oma tubades televisioonisignaali televiisorite abil, ei oleks teos olnud hotelli klientidele kättesaadav.(31)
56. Selle kohta leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Football Association Premier League jt (C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631) punktides 195 ja 196, et kohvik-restorani omanik tegeleb „üldsusele edastamisega“, kui ta võimaldab tahtlikult klientidele, kes viibivad selles asutuses, juurdepääsu kaitstud teoseid sisaldavale ülekantud saatele teleekraani ja kõlarite abil, „arvestades, et selle omaniku sekkumiseta ei saa kliendid ülekantud teoseid vaadata, isegi kui nad asuvad saate levialas“(32).
57. Järelikult peab edastamise toimingu tuvastamiseks olema hüperlinkide ülespanija sekkumine vajalik või vältimatu(33) selleks, et teostest osa saada.
58. Siiski tuleb rõhutada, et teistes kohtuotsustes, eelkõige kohtuotsustes SGAE (C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 42) ja Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punktid 27 ja 31), analüüsis Euroopa Kohus seda sekkumise vältimatu vajalikkuse tegurit selleks, et tuvastada, et tegemist ei olnud uuele üldsusele edastamisega.(34)
59. Minu arvates saab sekkumise vältimatuse tegurit käsitada üksnes edastamise toimingu olemasolu(35) uurimise raames. Just sellise toimingu käigus võib toimuda „kättesaadavaks tegemine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
60. Sellest tulenevalt leian, et veebisaidile üles pandud hüperlinke, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate autoriõigusega kaitstud teoste juurde, ei saa pidada „edastamise toiminguks“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, sest hüperlingi üles pannud veebisaidi haldaja – käesolevas asjas GS Media – sekkumine ei ole vältimatult vajalik kõnealuste fotode kättesaadavaks tegemiseks veebikasutajatele, sealhulgas nendele kasutajatele, kes külastavad saiti GeenStijl.
61. Kuna puudu on üks kumulatiivsetest elementidest, mis on vajalikud „üldsusele edastamise“ tuvastamiseks vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1, on küsimus selle kohta, et autoriõiguse omaja ei andnud luba oma teose üles panemiseks muudele kolmandate isikute hallatavatele saitidele(36), minu arvates ainetu.
62. Sellest tulenevalt leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse punktidele a ja b tuleb vastata eitavalt.
63. Pealegi, kuigi Euroopa Kohtu toimikust nähtub selgesti, et GS Media teadis, et kõnealused fotod, mis on kättesaadavad sellistel veebisaitidel nagu Filefactory.com ja Imageshack.us, olid õigusvastaselt ringlusse lastud, ja et ta esitas veebisaidil GeenStijl teiste veebisaitide juurde viivaid hüperlinke nende teoste autoriõiguseid ilmselgelt eirates, olen seisukohal, et kui puudub edastamise toiming direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ei ole selle sätte kohaselt olulised GS Media ajendid ega asjaolu, et ta teadis või pidi teadma, et Sanoma ei olnud andnud luba asjaomaste fotode algseks edastamiseks nendel teistel veebisaitidel, või et neid fotosid ei olnud ka varem Sanoma loal üldsusele kättesaadavaks tehtud.
64. Järelikult tuleb vastata eitavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse punktile c.
2. Teine element
65. Kuna ma leian, et üks direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt „üldsusele edastamise“ tuvastamiseks vajalikest kumulatiivsetest elementidest on puudu, analüüsin üksnes teise võimalusena teist direktiivis 2001/29 nõutud elementi, st teose edastamist „üldsusele“.(37)
66. On selge, et kuna hüperlingid veebisaidil GeenStijl on suunatud kõikidele selle veebisaidi potentsiaalsetele kasutajatele, st määratlemata suurusega ja küllaltki arvukale sihtgrupile, on need hüperlingid tõepoolest üldsusele suunatud.(38) Seevastu leian, et „uue üldsuse“ kriteerium, mida on nõutud kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktides 24 ja 31, ei ole kohaldatav ja igal juhul ei ole see käesolevas asjas täidetud.
67. Eelkõige kohtuotsustest Football Association Premier League jt (C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punkt 197) ja Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punktid 24 ja 31) nähtub, et uue üldsuse kriteerium on kohaldatav üksnes juhul, kui autoriõiguse omaja andis algseks üldsusele edastamiseks loa. Kuna põhikohtuasjas sellist luba antud ei ole, ei saa „uue üldsuse“ kriteeriumi kohaldada.
68. Peale selle leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktides 28 ja 30, et kui „uut üldsust ei ole, siis igal juhul ei [ole vaja] […] autoriõiguse omajate luba“ kõne all olevaks üldsusele edastamiseks, st käesolevas asjas hüperlinkide ülespanemiseks, mis suunavad teistele veebisaitidele, millel autoriõigusega kaitstud teosed on üldsusele vabalt kättesaadavad.
69. Lisaks, isegi kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see kriteerium on kohaldatav juhul, kui autoriõiguse omaja ei ole esimeseks üldsusele edastamiseks luba andnud, tuleneb kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punkt 27), et see kriteerium on täidetud üksnes juhul, kui veebisaidi haldaja sekkumine, mis seisneb hüperlinkide ülespanemises, oli vältimatult vajalik selleks, et teha teosed kättesaadavaks uuele üldsusele(39), st üldsusele, kellega autoriõiguse omaja asjaomaste teoste algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud.
70. Ent juhul, kui fotod olid kõikidele veebikasutajatele vabalt kättesaadavad teistel veebisaitidel,(40) ei olnud niisugune GS Media sekkumine selliseks kättesaadavaks tegemiseks vältimatult vajalik. Siis ei ole seega „uut üldsust“ ja ei teki küsimust seoses sellega, kas autoriõiguse omaja andis loa algseks edastamiseks.
71. Lisan kohe, et need järeldused põhinevad eeldusel, et kõnealused teosed olid kolmandate isikute saitidel kõikidele veebikasutajatele „vabalt kättesaadavad“(41), mis eelotsusetaotlusest selgelt ei ilmne. Kas GS Media sekkumine oli vältimatult vajalik selleks, et teha need teosed kättesaadavaks veebisaidi GeenStijl külastajatele? Euroopa Kohtu toimikust ilmneb nimelt vastukäivalt, et ühelt poolt võtsid kolmandate isikute saidid kõnealustele fotodele juurdepääsu piiravaid meetmeid, ja teiselt poolt, et hüperlingid kõigest hõlbustasid teatud määral seda juurdepääsu.(42)
72. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti, siis tundub, et see faktiline küsimus on selles kohtus veel lahtine.
73. Igal juhul tuleneb kohtuotsusest Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punkt 31), et kui hüperlink võimaldab linki sisaldava veebisaidi kasutajatel „kõrvale hoida piiravatest meetmetest“(43), mida on rakendatud kolmandate isikute veebisaitidel selleks, et piirata juurdepääsu kaitstud teostele(44), kujutab kõnealune hüperlink endast vältimatult vajalikku sekkumist, ilma milleta need kasutajad ei saaks teoseid kasutada. Järelikult teeb see sekkumine asjaomased teosed kättesaadavaks kõnealuse saidi külastajatele, st käesolevas asjas saidi GeenStijl külastajatele, ja on seega üldsusele edastamise toiming, millele peab vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1 loa andma autoriõiguse omaja.
74. Seevastu nähtub kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktist 31 selgelt, et ei piisa sellest, et hüperlink hõlbustab või lihtsustab veebikasutajate juurdepääsu asjaomasele teosele.(45) Sellest tulenevalt jagan käesoleva ettepaneku punktis 28 välja toodud GS Media, Saksamaa Liitvabariigi, Portugali Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja komisjoni seisukohti, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse punktidele a ja b tuleb vastata eitavalt.
C. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus ja teiste asjaolude olemasolu
75. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas on teisi asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta, et vastata küsimusele, kas tegemist on „üldsusele edastamisega“, kui veebilehele pannakse üles hüperlink, mis muudab kättesaadavaks teose, mille üldsusele kättesaadavaks tegemist veebisaidil ei ole autoriõiguse omaja veel kunagi varem lubanud.
76. Märgin, et Euroopa Kohus leidis kohtuotsuse Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) punktis 41, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik annab autoriõiguse omajatele ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine“ hõlmab rohkem toiminguid kui need, mis on selles sättes ette nähtud.
77. Lisaks sellele, peale asjaolu, et põhimõtteliselt ei ole hüperlinkide ülespanek põhikohtuasjas minu arvates „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, leian, et selle sätte teistsugune tõlgendamine takistaks oluliselt Interneti toimimist ja kahjustaks üht direktiivi 2001/29 põhieesmärkidest, st infoühiskonna arengut Euroopas(46). Pealegi võib selline tõlgendamine kahjustada eesmärki luua „õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel“.(47)
78. On üldteada fakt, et hüperlinkide lisamine veebikasutajate poolt on ühtaegu süstemaatiline ja vajalik Interneti praeguse ülesehituse jaoks.(48) Kuigi põhikohtuasjas käsitletavad asjaolud on iseäranis ilmsed(49), leian, et üldjuhul veebikasutajad ei tea ja neil ei ole vahendeid kontrollimiseks, kas Internetis vabalt kättesaadava kaitstud teose algne üldsusele edastamine toimus autoriõiguse omaja nõusolekul või mitte. Kui iga kord, kui veebikasutajad panevad üles hüperlingi, mis suunab teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate teoste juurde, riskivad nad sellega, et nende vastu esitatakse direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 alusel hagi autoriõiguste rikkumise tõttu, panevad nad linke üles palju vastumeelsemalt ja see kahjustab Interneti toimimist ja selle ülesehitust ennast ning infoühiskonna arengut.
79. Minu arvates tuleks sellist sekkumist Interneti toimimisse vältida. Igal juhul leian, et „üldsusele edastamise“ mõiste laiendamiseks nii, et see hõlmaks teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate kaitstud teoste juurde suunavate hüperlinkide ülespanekut, oleks vaja Euroopa seadusandja sekkumist.
D. Autoriõiguse omaja käsutuses olevad õiguskaitsevahendid
80. Kuigi ma leian, et sellise veebisaidi nagu GS Media haldaja ei rikkunud põhikohtuasjas kõne all olevate hüperlinkide ülespanekuga põhimõtteliselt(50) direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1, ei tähenda see siiski, et autoriõiguse omajal ei ole õiguskaitsevahendeid oma intellektuaalomandi õiguste kaitse ja jõustamise tagamiseks.
81. On iseenesestmõistetav, et autoriõiguse omajal on intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral hagi esitamise õigus isiku vastu, kes pani ilma tema loata toime algse edastamise üldsusele.(51) Tõsi küll, kuna see isik ei ole käesolevas asjas teada, ei paku selline hagi autoriõiguse omaja jaoks huvi.
82. Siiski võivad intellektuaalomandi õiguste omajad vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 ja direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandale lausele taotleda kohtu ettekirjutust niisuguste saitide nagu Filefactory.com ja Imageshack.us haldajatele, kes tegutsevad nende sätete tähenduses vahendajatena(52), kuna nende saitide kasutajad võivad kasutada nende teenuseid intellektuaalomandi õiguste rikkumiseks.(53)
83. Seda selgitab eriti hästi direktiivi 2001/29 „vahendajaid“ käsitleva põhjenduse 59 sõnastus. Selles põhjenduses on märgitud, et „[e]elkõige digitaalkeskkonnas võivad kolmandad isikud õiguste rikkumiseks üha enam kasutada vahendajate teenuseid. Paljudel juhtudel on vahendajatel kõige hõlpsam võimalus selline õigusi rikkuv tegevus lõpetada. Kõikidest muudest võimalikest sanktsioonidest ja õiguskaitsevahenditest olenemata peaks õiguste valdajatel olema võimalus taotleda ettekirjutust sellise vahendaja tegevuse vastu, kes pakub võrgu kaudu teost või muud objekti, millega seotud õigusi on rikkunud kolmas isik.“(54)
84. Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 3 ja direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandas lauses sätestatud kohtu ettekirjutus puudutab järelikult autoriõigust rikkudes tehtud algset üldsusele edastamist ja on minu arvates otsene ja sobiv vahend selle rikkumise kõrvaldamiseks.
85. Peale selle võivad selliste saitide nagu Filefactory.com ja Imageshack.us haldajad teatud asjaoludel siseriikliku õiguse kohaselt olla vastutavad selle eest, et nad talletavad oma serveritesse nende saitide kasutajate pakutavat teavet.
86. Kuigi direktiivi 2000/31 artikli 14 eesmärk on piirata olukordi, mille korral võib vastavalt siseriiklikule õigusele tekkida vahendajatest infoühiskonna teenuseosutajate vastutus, või välistada vastutuse tekkimine nendes olukordades; kehtivad selle vastutusest vabastamise suhtes ranged tingimused. Selle kohta leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse L'Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474) punktis 119, et juhul, kui teabe talletamise teenuse osutaja piirdub üksnes andmete tehnilise ja automaatse töötlemisega, vabaneb see teenuse osutaja(55) direktiivi 2000/31 artikli 14 selle lõike 1 alusel siiski täielikult vastutusest tema poolt talletatud ebaseaduslike andmete eest „vaid siis, kui tal ei ole „tegelikku teavet ebaseadusliku tegevuse või teabe kohta“ ja kahjutasu nõuete osas „ei tea ta fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave“, või kui ta sellistest asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab kiiresti teabe või tõkestab juurdepääsu sellele“.
87. Tuleb märkida, et veebisaitide Filefactory.com ja Imageshack.us haldajad täitsid Sanoma nõude eemaldada kõnealused fotod oma veebisaitidelt.(56) Veebisaidil GeenStijl olevad hüperlingid, mis suunavad nende teiste saitide juurde, järelikult enam ei toimi.
VII. Ettepanek
88. Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiminguga selle sätte tähenduses ei ole tegemist siis, kui veebisaidile pannakse üles hüperlink, mis suunab teisele veebisaidile, millel on autoriõigusega kaitstud teosed vabalt üldsusele kättesaadavad ilma autoriõiguse omaja loata.
2. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et oluline ei ole asjaolu, et isik, kes lisab veebisaidile hüperlingi, mis suunab teisele veebisaidile, millel on autoriõigusega kaitstud teosed vabalt üldsusele kättesaadavad, teab või pidi teadma seda, et autoriõiguse omaja ei ole andnud luba kõnealuste teoste ülespanekuks sellele teisele veebisaidile, või et neid teoseid ei ole ka varem autoriõiguse omaja loaga üldsusele kättesaadavaks tehtud.
3. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, hüperlink, mis suunab teisele veebisaidile, millel autoriõigusega kaitstud teosed on vabalt üldsusele kättesaadavad, ja mis hõlbustab või lihtsustab veebikasutajate juurdepääsu asjaomastele teostele, ei ole „üldsusele edastamine“ selle sätte tähenduses.