KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 18. juulil 2013(1)
Kohtuasi C‑60/12
Marián Baláž
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vrchní soud v Praze (Tšehhi Vabariik))
Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta – „Võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”
1. Raamotsus 2005/214/JSK(2) (edaspidi „raamotsus”) laiendab vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisala rahalistele karistustele. Selle järgi peab liikmesriik täitma teise liikmesriigi otsuse määrata rahaline karistus, kui selle otsuse on muu hulgas teinud mitte kohus, vaid muu ametiasutus, kui asjassepuutuval isikul on olnud „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”. Selle eelotsusetaotlusega soovitakse teada, kuidas seda väljendit tuleb tõlgendada. Sellele küsimusele vastamiseks peab Euroopa Kohus saavutama sobiva tasakaalu selliste karistuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise ning põhiõiguste tõhusa kaitsmise vahel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
Raamotsus
2. Raamotsuse põhjendused 1, 2, 4 ja 5 on järgmised:
„(1) Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere istungil kiideti heaks vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis peaks liidus saama nii tsiviil‑ kui ka kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks.
(2) Vastastikuse tunnustamise põhimõtet peaks kohaldama liikmesriigi kohtu‑ või haldusasutuse määratud rahaliste karistuste teises liikmesriigis sundtäitmise hõlbustamise eesmärgil.
[…]
(4) Raamotsus peaks samuti hõlmama liiklussüütegude eest määratud rahalisi karistusi.
(5) Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ning mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI peatükis. [...]”
3. Raamotsuse alusel tunnustatavad otsused on määratletud artikli 1 punkti a alapunktides i–iv. Artikli 1 punkti a alapunktis iii on sätestatud:
„otsus – lõplik otsus, mille alusel nõutakse füüsiliselt või juriidiliselt isikult rahalise karistuse summa tasumist ning otsuse vastuvõtjaks oli:
[…]
iii) muu asutus kui kohus otsuse teinud riigis, siseriikliku õiguse kohaselt süüteona karistatavate tegude suhtes ning tingimusel, et asjaomasel isikul on olnud võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus.”
4. Artikli 1 punktis b on sätestatud:
„rahaline karistus – kohustus maksta:
i) süüteo eest süüdi mõistva otsusega määratud rahasumma.”
5. „Otsuse teinud riik” on määratletud artikli 1 punktis c kui „liikmesriik, kus käesoleva raamotsuse tähenduses otsus vastu võeti”.
6. „Täidesaatev riik” on määratletud artikli 1 punktis d kui „liikmesriik, kellele otsus on täideviimiseks edastatud”.
7. Artiklis 3 „Põhiõigused” on öeldud:
„Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.”
8. Artiklis 4 on sätestatud otsuse edastamine koos tüüpvormil(3) tunnistusega „liikmesriigi[le], kus füüsilisel või juriidilisel isikul, kelle kohta otsus on tehtud, on vara või sissetulek, alaline elukoht, või juriidilise isiku korral tema registrijärgne asukoht”.
9. Artiklis 5 „Reguleerimisala” loetletakse süüteod, mida tuleb raamotsuse alusel tunnustada ja täita. Artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva raamotsuse alusel ja teo kahepoolset karistatavust kontrollimata toimub otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine järgmiste süütegude puhul, kui need on otsuse teinud riigis karistatavad ja nagu need on otsuse teinud riigi õigusaktidega määratletud:
[...]
– käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja
[...]”
10. Artiklis 6 „Otsuste tunnustamine ja täitmine” on sätestatud:
„Täidesaatva riigi pädevad asutused tunnustavad täiendavate formaalsusteta artikli 4 kohaselt edastatud otsust ja võtavad viivitamata vajalikud meetmed selle täitmiseks, välja arvatud, kui pädev asutus ei otsusta tugineda ühele artiklis 7 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjustest.”
11. Artiklis 7 on loetletud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjused. Mõne põhjuse osas näeb artikli 7 lõige 3 ette:
„[täidesaatva riigi pädev asutus] konsulteerib [...] enne otsuse täieliku või osalise mittetunnustamise või mittetäitmise otsuse vastu võtmist kohasel viisil otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata edastada mis tahes vajalikku teavet.”
12. Artikli 20 lõige 3 näeb ette:
„Kõik liikmesriigid võivad vaidlustada otsuste tunnustamist ja täitmist, kui artiklis 4 viidatud tunnistusest tuleneb Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 kirja pandud põhiõiguste või õiguse üldpõhimõtete võimalik rikkumine. Kohaldatakse artikli 7 lõikes 3 osutatud menetlust.”
Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”)
13. Harta artiklis 47 on sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.
14. Harta artikkel 48 näeb ette süütuse presumptsiooni ja kaitseõiguse. Neil õigustel on sama tähendus ja ulatus kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõigetega 2 ja 3 tagatud õigustel.(4)
15. Artikli 49 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]aristuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne.”
16. Artikli 52 lõige 3 näeb ette, et osas, milles hartas sisalduvad õigused vastavad EIÕK‑ga tagatud õigustele, on „selliste õiguste tähendus ja ulatus [...] samad, mis neile [EIÕK‑ga] ette on nähtud.”
EIÕK
17. EIÕK artikkel 6 näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus kohtus. Artikli 6 lõike 2 järgi peetakse „Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos” „süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud” ning artikli 6 lõikes 3 on loetletud minimaalsed õigused, mis tuleb tagada, näiteks õigus:
„a) saada viivitamata talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest;
b) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
c) kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;
d) küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel;
e) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.”
Tšehhi õigusaktid
18. Tšehhi õiguses on teise liikmesriigi kohtute määratud rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus. Seadustiku § 460o asjakohasel ajal kehtinud redaktsioon nägi ette:
„1) Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse kriminaalkorras karistatava õigusrikkumise või muu õigusrikkumise kohta tehtud lõpliku kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluse suhtes või menetluse suhtes, mille raames tunnustatakse või täidetakse sellise kohtuotsuse alusel tehtud otsust, kui see on vastu võetud kooskõlas Euroopa Liidu õigusnormidega ja millega:
a) määratakse rahatrahv;
[...]
kui selle on vastu võtnud Tšehhi Vabariigi kohus kriminaalmenetluse raames […] või Euroopa Liidu teise liikmesriigi kohus kriminaalmenetluse raames või sellise riigi haldusasutus, tingimusel et haldusasutuse otsuse peale kriminaalkorras karistatava õigusrikkumise või muu õigusrikkumise kohta on võimalik edasi kaevata eelkõige kriminaalasjades pädevale kohtule […]”.
19. Paragrahv 460r lõige 1 nägi ette:
„Pärast seda, kui prokurör on esitanud kirjalikud märkused, teeb Krajský soud avalikul kohtuistungil otsuse Euroopa Liidu teise liikmesriigi rahalise karistuse või rahatrahvi määramise otsuse tunnustamise ja täitmise või tunnustamisest ja täitmisest keeldumise kohta. Prokurör teeb otsuse asjassepuutuvale isikule teatavaks.”
Austria õigusnormid
20. Austria õigussüsteemis tehakse vahet süütegudel, millega rikutakse „halduskaristusõigust”, ja neil, millega rikutakse „kriminaalõigust”. Mõlemal juhul on süüteos süüdistatavatel õigus pöörduda kohtusse. Haldusõigusrikkumisi, mis hõlmavad paljusid liiklussüütegusid, menetleb esimeses astmes Bezirkshauptmannschaft (piirkonna haldusorgan). Kui selles haldusorganis on õiguskaitsevahendid ammendatud, võib Bezirkshauptmannschafti otsuse edasi kaevata Unabhängiger Verwaltungssenatisse (sõltumatu halduskohus).
21. Haldusõigusrikkumiste menetlust reguleerib 1991. aasta Verwaltungsstrafgesetz (halduskaristuste seadus). Seevastu tõsiseid süütegusid menetletakse üksnes kohtusüsteemis. Nende süütegude suhtes kohaldatakse 1975. aasta Strafprozessordnungit (kriminaalmenetluse seadustik).
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
22. Politsei peatas 22. oktoobril 2009. aasta öösel kell 00:40 Kufsteini lähedal Austrias Tšehhi Vabariigi resident Marián Baláži, kes juhtis tšehhi numbrimärgiga kaubaveokit. Pärast seda, kui Austria politseinikud olid sõidukit platvormkaalul kaalunud, lubati tal oma teekonda jätkata.
23. Bezirkshauptmannschaft Kufstein (Austria) tegi 25. märtsil 2010 otsuse (edaspidi „otsus”), milles ta leidis, et M. Baláž pani 22. oktoobril 2009 toime liiklussüüteo, nimelt sõitis rohkem kui 3,5 tonni kaaluva sõidukiga teel, kus see oli vastava liiklusmärgiga keelatud. Selle otsusega määrati M. Balážile trahv summas 220 eurot või trahvi tasumata jätmise korral 60 tundi vangistust.
24. Okresní soud v Teplicích (Teplice ringkonnakohus, Tšehhi Vabariik) tegi selle otsuse 2. juulil 2010 M. Balážile teatavaks. Siseriikliku kohtu toimikust selgub, et (tõenäoliselt) anti M. Balážile tšehhi keelde tõlgitud otsuse ärakiri (milles oli kirjas, et otsuse edasikaebamise tähtaeg on kaks nädalat) koos dokumendiga, milles kirjeldati tema õigusi Tšehhi õigusaktide järgi. On ebaselge, kas talle öeldi veel midagi (ja kui, siis mida täpselt) õiguste kohta, mis tal olid Austria õigusaktide alusel selle otsuse vaidlustamiseks või materjalide esitamiseks, et trahvi vähendada; või et tal oli otsuse vaidlustamiseks kaks nädalat alates 2. juulist 2010 (mitte 25. märtsist 2010, mil Bezirkshauptmannschaft tegi otsuse).(5)
25. Bezirkshauptmannschaft taotles 19. jaanuari 2011. aasta kirjas Krajský soud v Ústí nad Labemile (Usti nad Labem ringkonnakohus, Tšehhi Vabariik, edaspidi „Krajský soud”) otsuse tunnustamist ja täitmist Tšehhi Vabariigis. Kirjaga oli kaasas tüüpvormil tunnistus, milles oli öeldud, et selle otsuse võttis vastu muu asutus kui kohus siseriikliku õiguse kohaselt süüteona karistatavate tegude, konkreetsel juhul liikluseeskirjade rikkumise suhtes. Tunnistuses oli kirjas, et M. Balážit teavitati tema õigusest vaidlustada otsus eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus ja vaidlustamise tähtajast. Lisaks sellele oli tunnistuses märgitud, et ta ei olnud otsust vaidlustanud ja et pärast kirjalikku menetlust jõustus otsus 17. juulil 2010.
26. Krajský soudis 17. mail 2011 toimunud istungil väitis M. Baláži esindaja, et kuivõrd Austria õigusnormide kohaselt oleks otsuse peale esitatud kaebust menetlenud Unabhängiger Verwaltungssenat, mis ei ole „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus”, ei saa otsust täita.
27. Krajský soud lükkas selle väite tagasi ja leidis, et otsust tuleb Tšehhi Vabariigis tunnustada ja täita. M. Baláž esitas kaebuse Vrchní soud v Praze’le (Praha kõrgeim kohus). See kohus leiab, et tuleb otsustada, kas otsus kuulub raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii kohaldamisalasse ning vastab seega tunnustamise ja täitmise tingimustele. Kohtul tekkisid kahtlused seoses väljendite „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” ja „võimalus juhtumi arutamisele” tõlgendamisega. Seetõttu peatas ta menetluse ja esitas järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [raamotsuse] artikli 1 punkti a alapunktis iii kasutatud mõistet „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” tuleb käsitada Euroopa Liidu õiguse autonoomse mõistena?
2a. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis millistele tunnustele peab vastama riigi kohus, mis võib asjaomase isiku algatusel arutada tema kaebust otsuse peale, mille on teinud ametiasutus, mis ei ole kohus (haldusasutus), selleks, et teda oleks võimalik pidada „eelkõige kriminaalasjades pädevaks kohtuks” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses?
2b. Kas Austria sõltumatut halduskohut (Unabhängiger Verwaltungssenat) saab käsitada „eelkõige kriminaalasjades pädeva kohtuna” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses?
2c. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas täidesaatva riigi pädev asutus peab mõistet „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses tõlgendama selle riigi õiguse alusel, kelle asutus tegi otsuse raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses, või selle riigi õiguse alusel, kes otsustab sellise otsuse tunnustamise ja täitmise üle?
3. Kas „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses on olemas ka siis, kui asjaomasel isikul ei ole võimalik nõuda otse juhtumi arutamist „eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”, vaid ta peab esiteks vaidlustama sellise asutuse otsuse, mis ei ole kohus (haldusasutus), kusjuures sellise vaidlustamise tagajärjel muutub haldusasutuse otsus kehtetuks, selles samas haldusasutuses algatatakse tavamenetlus ning alles haldusasutuse poolt sellise tavamenetluse raames tehtud otsuse peale on võimalik edasi kaevata „eelkõige kriminaalasjades pädevale kohtule”?
Kas seoses „võimalusega juhtumi arutamisele” on vajalik lahendada järgmised küsimused: kas kaebus, mille „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” lahendab, on tavaline (st kaebus otsuse peale, mis ei ole veel lõplik) või erakorraline (st kaebus lõpliku otsuse peale); kas „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on sellise kaebuse alusel pädev kogu asja uuesti läbi vaatama nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas?”
28. Austria, Tšehhi, Itaalia, Madalmaade ja Rootsi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. 12. märtsil 2013 toimunud kohtuistungil esitasid suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele Austria ja Tšehhi valitsus ning komisjon. M. Baláž ei esitanud kirjalikke seisukohti ega olnud esindatud kohtuistungil.
Analüüs
Esialgsed märkused
29. Raamotsus 2005/214 kuulub viimastel aastatel kehtestatud meetmete hulka, millega rakendatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet kriminaalasjadele. Selle eesmärk on hõlbustada rahaliste karistuste täitmist muus liikmesriigis kui see, milles need karistused määrati. Asjassepuutuva isiku kaitse – rahalise karistuse vastastikuse tunnustamise lahutamatu osa – saavutatakse seeläbi, et tagatakse (artikkel 1), et raamotsuse alusel võib vastastikku tunnustada ja täita vaid otsused, i) mille on teinud „kohus otsuse teinud riigis, mille õigusakte rikkudes on toime pandud kuritegu” (artikli 1 punkti a alapunkt i) või ii) „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus (artikli 1 punkti a alapunkt iv) või iii) mille suhtes „on olnud võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” (artikli 1 punkti a alapunktid ii ja iii).
30. Lihtsuse huvides kasutan edaspidi selleks, et kirjeldada lõplikku otsust, millega nõutakse artiklis 5 loetletud süüteo eest süüdi mõistmisel rahalise karistuse tasumist, mõistet „rahalise karistuse otsus”. Ma kasutan raamotsuse mõisteid, kirjeldades liikmesriiki, kus otsus vastu võeti, kui „otsuse teinud riiki”, ja liikmesriiki, milles taotletakse selle karistuse täitmist, kui „täidesaatvat riiki”.
31. Raamotsus tugineb vastastikuse tunnustamise põhimõttele (põhjendus 1), austades samal ajal põhiõigusi ja järgides põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ning mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (põhjendus 5). Lisaks sellele on artiklis 3 sõnaselgelt sätestatud: „Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.” Seega oli seadusandja selge soov hõlbustada rahaliste karistuste piiriülest täitmist, säilitades samal ajal asjakohased tagatised neile isikutele, kelle suhtes neid karistusi täidetakse.
32. Selle näiliselt kahjutu väite taga on mitu veelgi kahjutumat küsimust, millele tuleb vastata. Esmalt, kas raamotsuse kohaldamisalas asuva rahalise karistuse otsuste loetelu taga on mingi kindel loogika? Teiseks, millist kaitset täpselt soovis seadusandja üksikisikule võimaldada? Kolmandaks, arvestades ilmset asjaolu, et konkreetne majanduslik sanktsioon, mis tuleneb rahalise karistuse kohaldamisest, sõltub selle isiku olukorrast, kellele seda kohaldatakse, siis millises etapis tuleb selles süsteemis hinnata sanktsiooni proportsionaalsust?
33. Artiklis 5 sätestatud süütegude loetelu, mille suhtes võib rahalise karistuse otsuseid täita, on heterogeenne kogum, mis näib peamiselt lähtuvat raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse kohta artiklis 2 sätestatud süütegudest.(6) Siiski on sellesse nimekirja lisatud mitu täiendavat süütegu: salakaubavedu, intellektuaalomandi õiguse rikkumised, kuritegelik kahju tekitamine, vargus ja – eelkõige käesoleva menetluse jaoks asjakohane – „käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja”.
34. Pean tunnistama, et on mõneti keeruline mõista, milline oli seadusandja loogika, kui ta tegi selle lisanduse raamotsusesse, mis muus osas puudutab (sisuliselt) seda, mida võiks nimetada „peavoolu kriminaalõiguseks“ (kui jätta kõrvale see, et liikmesriikide jaoks on selgelt kasulik, kui selliseid karistusi saab teistest liikmesriikidest pärit sõidukijuhtide suhtes täide viia). Olgu sellega nii või teisiti, on selge, et raamotsuses ette nähtud menetluses on palju viiteid kriminaalõiguse mõistetele(7) ja see peab tagama selle, et enne kui rahalise karistuse otsuse saab täidesaatvas riigis täita, tuleb järgida täielikke ja asjakohaseid kaitsemeetmeid – mida kriminaalmenetluse kontekstis õigustatult nõutakse. Et „käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja” on samuti üks loetletud süütegudest, tuleneb sellest, et liikluseeskirja rikkumise kontekstis tehtud rahalise karistuse otsuse täitmisel peaksid olema kättesaadavad samad kaitsemeetmed nagu näiteks korruptsiooni, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega ebaseadusliku kauplemise või salakaubaveo kontekstis tehtud rahalise karistuse otsuse puhul.
35. Teisisõnu: raamotsusega kehtestatud rahalise karistuse otsuste vastastikuse tunnustamise süsteem eeldab suurt vastastikust usaldust liikmesriikide vahel. Nagu Euroopa Ülemkogu oma Stockholmi programmis märkis: „kriminaalmenetluse raames kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õiguste kaitsmine on liidu alusväärtus, mis on oluline, et säilitada liikmesriikide vastastikune usaldus ja üldsuse usaldus liidu vastu.”(8) Just sel põhjusel peab kaitse, mida isikule pakutakse seeläbi, et tal on „olnud võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” (nagu see on sätestatud raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktides ii ja iii), eeldatavasti olema võrdne kaitsega, mis on ette nähtud „kohtus otsuse teinud riigis, mille õigusakte rikkudes on toime pandud kuritegu” (artikli 1 punkti a alapunkt i) või tulenema asjaolust, et otsuse on teinud „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” (artikli 1 punkti a alapunkt iv).
36. Võib tekkida kiusatus mõelda, et kuivõrd „käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja” on oma olemuselt vähem laiduväärne kui terrorism või tahtlik tapmine, vajab isik, kes peab tasuma rahalise karistuse esimesena nimetatud teo toimepanemise eest, kriminaalõigusest tulenevat kaitset vähemal määral kui isik, kes on süüdi mõistetud mõne viimati nimetatud teo eest. Mulle näib, et sellisele lähenemisele tuleb vastu seista. Raamotsuses täpsustatakse, kuigi artikli 1 punktis a kasutatakse pisut erinevat sõnastust, et täitmise eeltingimus on kaitse, mis tuleneb sellest, et menetlus on toimunud „kohtus otsuse teinud riigis, mille õigusakte rikkudes on toime pandud kuritegu” või „eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”. Mu lähtekoht on see, et need kaks sõnastust on sisuliselt samaväärsed ja et samas õigusinstrumendis (raamotsuses) ei saa esineda märkimisväärselt erinevaid kaitse standardeid olenevalt sellest, kas rahalise karistuse otsuse määramise aluseks olnud süütegu peetakse enam või vähem tõsiseks. Stockholmi programmis on öeldud: „[ä]ärmiselt oluline on, et õiguskaitsemeetmed ühelt poolt ning üksikisikute õiguste kaitseks võetavad meetmed, õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise kaitse eeskirjad teiselt poolt teeniksid sama eesmärki ja tugevdaksid vastastikku üksteist.”(9)
37. Sisuliselt soovitakse Vrchní soudi esitatud küsimustega teada, kuidas tuleb tõlgendada raamotsust, nii et tagada tõhus kohtulik kaitse sellistele liidu kodanikele nagu M. Baláž, kellele ajal, mil nad rakendavad kogu liidus vaba liikumise õigust, määratakse rahaline karistus liikmesriigis, mis ei ole nende tavaline elukohaliikmesriik.(10)
38. Uurides selles kohtuasjas tõstatatud küsimusi, märgin ma, et M. Baláž ei ole esitanud kirjalikke seisukohti ega olnud esindatud kohtuistungil. Arvestades söakust, millega ta vaidlustas siseriiklikku täitmismenetlust, esitades oma versiooni sündmuste käigu kohta (mida kinnitavad vähemalt ühe tunnistaja ütlused), mis on täielikus vastuolus(11) asjaoludega, millele tugines liikluseeskirja rikkumise haldusmenetlus ja talle Bezirkshauptmannschaftis tagaselja määratud rahaline karistus, on tema esindaja puudumine Euroopa Kohtus murettekitav. Kuigi rahaline karistus võib olla määratud halduskorras, toimub täitmine kriminaalõiguse kontekstis. Ma ei välista võimalust, et M. Baláž kui Tšehhis palka saav veokijuht (kellele võib juba 220 euro suuruse trahvi maksmise väljavaade olla hirmutav), võis tunda, et tal ei ole vahendeid, et kanda täiendavaid kulusid, et palgata advokaati, kes esindaks teda Euroopa Kohtus. Samuti ei ole ma kindel, et ta võis olla teadlik (piiratud) võimalustest taotleda Euroopa Kohtult õigusabi.
39. Neil põhjustel näib mulle, et ma pean vähemalt tuvastama mitmed asjaolud, mis võivad olla asjakohased vastamaks küsimusele, kas M. Balážil oli (või ei olnud) tegelikult „võimalus” kohtuasja arutamiseks „eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” (mis on vastavalt raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktile iii rahalise karistuse otsuse tema suhtes täitmise tingimus). Ma teen seda pärastpoole oma ettepanekus, üksnes mainides neid kui põhimõttelisi küsimusi. Need tegurid on praktilised – kriminaalasjade kaitsetegevuse tavalised alustalad.(12) Nad hõlmvad nii vajaliku info valdamist, selleks et teostada edasikaebeõigust kriminaalkohtule, kui ka kohaldatud sanktsiooni proportsionaalsuse hindamist. Siseriiklik kohus, kelle ainupädevuses on faktiliste asjaolude hindamine, peab tegema kõik vajalikud otsustused, kui seal kohtuasja jälle arutatakse.
Küsimus 1
40. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktis iii kasutatud mõistet „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” tuleb tõlgendada kui liidu õiguse autonoomset mõistet.
41. Madalmaade ja Rootsi valitsus leiavad, et selle sätte sisu tuleb määratleda kooskõlas otsuse teinud liikmesriigi õigusega. Seevastu eelotsusetaotluse esitanud kohus ning Austria, Tšehhi ja Itaalia valitsus, nagu ka komisjon on asunud seisukohale, et see on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt.
42. Mina nõustun viimase seisukohaga.
43. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb nii Euroopa Liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest lähtuvalt Euroopa Liidu õiguse sätet, milles ei ole selle sisu ja ulatuse kindlaksmääramise osas sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, tavaliselt tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades sätte konteksti ja vastava õigusaktiga taotletavat eesmärki.(13)
44. Raamotsuse eesmärk on juba tuvastatud: rahaliste karistuste täitmine vastastikuse tunnustamise kaudu.(14) Artikli 1 punkti a alapunktis iii kasutatud mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on raamotsuse ulatuse kindlaksmääramisel keskne, sest see määratleb rahalise karistuse otsuste liigid, mille puhul on võimalik vastastikune tunnustamine ja seega ka täitmine. Kui raamotsuse muud osad tõepoolest viitavad siseriiklikule õigusele(15), siis siin seda ei nimetata.
45. Seega eeldan ma, et raamotsuse soovitud eesmärgi ja ulatuse saavutamiseks peaks Euroopa Kohus võtma sama lähenemise, mida ta on juba kinnitanud tõlgendades raamotsust Euroopa vahistamismääruse kohta(16), mis samuti puudutab kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikust tunnustamist. Nii kohtuasjas Mantello(17) kui ka Kozłowski(18) jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et mõisteid, mis on raamotuse ulatuse määramisel otsustavad, tuleb tõlgendada ühetaoliselt;(19) nende tähendust ei tohiks jätta liikmesriikide õigusasutuste otsustada nende siseriikliku õiguse alusel.
46. Ühetaoline tõlgendamine on eriti oluline juhul, mil kõnealune säte kujutab endast üksikisiku tagatist (nagu käesolevas asjas). Ligipääas „eelkõige kriminaalasjades pädevale kohtule” tagab kohase ja tõhusa õiguskaitse, enne kui üksikiskule määratakse rahaline karistus, mida võib tema suhtes täita mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigis. Sellega takistatakse seda, et kaitse erineb liikmesriikide vahel oluliselt. Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte alus on tõepoolest vastastikune usaldus õigusrikkumistes süüdistatavatele kättesaadavate tagatiste suhtes. Mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” ühetaoline tõlgendamine tekitab vastastikust usaldust, millele peab tuginema vastastikune tunnustamine.
47. Raskused, mis on seotud sellega, et siseriiklikule õigusele tuginevale tõlgendusele eelistatakse selle sätte määratlemisel ühetaolist tõlgendamist, on minu hinnangul pigem teoreetilised kui tegelikud. Mõistagi on igal liikmesriigil oma eripärane kohtute struktuur ja see raamotsus ega ka ükski teine ei ole siiani üritanud seda valdkonda mingil määral ühtlustada. Ometi toon ma välja, et praktilisest vaatenurgast ei ole täidesaatva riigi kohtul mingit vahet, kas fraasi „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” tõlgendatakse autonoomse mõistena või viitega otsuse teinud riigi õigusele. See seisab endiselt silmitsi põhiprobleemiga, et ta (tõenäoliselt) ei tunne otsuse teinud riigi kohtute struktuuri. Seega võib sellel kohtul olla keeruline teha ilma täiendavate järelepärimisteta kindlaks, kas otsuse teinud riigi kohus vastab sellele määratlusele.
48. Seega leian ma, et Euroopa Kohus peaks esimesele eelotsuse küsimusele vastama, et raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktis iii kasutatud mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste.
Küsimus 2a
49. Küsimusega 2(a) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millistele tunnustele peab kohus vastama, selleks et teda oleks võimalik pidada „eelkõige kriminaalasjades pädevaks kohtuks” artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses.
50. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Tšehhi valitsus leiavad, et seda mõistet tuleks tõlgendada nii, et see tähendab kriminaalõigusele iseloomulikku menetlust kasutavat asutust (mis peab olema kohus). Austria ja Itaalia valitsus leiavad, et see kohus peab olema selline, milles asjassepuutuvale isikule on kättesaadavad EIÕIK artiklis 6 sätestatud tagatised. Rootsi valitsus leiab, et (juhul kui tegemist on pigem liidu kui siseriikliku õiguse küsimusega) see, kas asjassepuutuv kohus on „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus”, tuleks määratleda pigem sisuliste kui formaalsete tunnuste alusel. Madalmaade valitsus leiab, et seda, kas tema kohus vastab sellele määratlusele, peab hindama otsuse teinud riik. Komisjon asub seisukohale, et artikli 1 punkti a alapunkt iii viitab kohtule, kellel on pädevus kohtuasjade suhtes, mida otsuse teinud riigis määratletakse kriminaalasjadeks. Sellel kohtul võib olla pädevus ka teistes asjades, mis ei ole kriminaalasjad. Selleks, et täita artikli 1 punkti a alapunktis iii sätestatud nõuded, peab rahalise karistuse otsust kontrollima kohtu kriminaalosakond.
51. Ma nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja nende valitsustega, kes leiavad, et mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” iseloomulik tunnus on see, et tegemist on kohtuga, kus kasutatakse kriminaalmenetlust ja tagatisi, olenemata sellest, kas sellel on pädevus ka muudes asjades peale kriminaalasjade.
52. Nagu ma olen juba välja toonud,(20) ei hõlma raamotsuse artiklis 5 loetletud süüteod, mille puhul toimub vastastikune tunnustamine ja täitmine, mitte üksnes selliseid tegusid nagu „terrorism”, mis loetakse kõigis liikmesriikides kuriteoks, vaid ka süütegusid, mida peetakse mõnes liikmesriigis kuriteoks, aga mõnes teises (kus neid menetletakse haldusõiguse alusel) mitte. Käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja, kuulub viimasesse kategooriasse. Seega oli seadusandja eesmärk võimaldada nende süütegudega seoses määratud rahaliste karistuste vastastikust tunnustamist ilma „kuriteo” mõistet ühtlustamata. Juhul, kui süütegu on loetletud artiklis 5, toimub selle puhul vastastikune tunnustamine olenemata sellest, kas otsuse teinud või täitdesaatvas riigis liigitatakse see süütegu „kuriteoks”.
53. Kuivõrd mõistet „kuritegu” ei ole ühtlustatud, ei saa termini „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” puhul eeldada mõiste „kriminaalasi” ühetaolist tõlgendamist.
54. Sel põhjusel leian ma, et ei saa lähtuda komisjoni pakutud tõlgendusest. Kui mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” määratlus hõlmaks üksnes neid kohtuid, kes menetlevad „kriminaalasju” vastavalt otsuse teinud riigi õigusele, asetaks see raamotsuse ulatusele soovimatu piirangu. Liikmesriikides, milles mõnesid artiklis 5 loetletud süütegudest ei liigitata „kuritegudeks” ja mille kohtute struktuur on selline, et nende süütegude suhtes tehtud haldusotsuseid vaatavad läbi kohtud, mis on eraldi neist kohtutest, mis menetlevad kriminaalasju, nagu need on määratletud siseriiklikus õiguses, ei oleks seoses selliste süütegude osas määratud rahaliste karistuste otsustega võimalik kasutada vastastikuse tunnustamise menetlust. Minu hinnangul on see vastuolus seadusandja tahtega, mida ta väljendas sellega, et lisas need süüteod artikli 5 loetelusse, ja seega ka raamotsuse eesmärgiga.
55. Koos rahalise karistuse määramise otsuste vastastikuse tunnustamise võimaldamisega tagas seadusandja aga sõnaselgelt ka selle, et austataks asjassepuutuva isiku põhiõigusi (vt raamotsuse põhjendus 5 ja artikkel 3).
56. Mulle näib, et seda kaksikeesmärki arvestades tuleb artikli 1 punkti a alalpunkti iii tõlgendada nii, et haldusasutuse määratud rahalise karistuse otsust on võimalik vastastikku tunnustada ja täita, juhul kui asjassepuutuval isikul on olnud võimalus selle otsuse vaidlustamiseks kohtus, mis tagab talle tema põhiõiguste kaitse. See omakorda tähendab seda, et juhul kui isikut süüdistatakse kuriteos, peab kohus, millele on otsuse teinud riigis antud pädevus selliste rahalise karistuse otsuste suhtes, olema selline, mille koosseis, menetlus ja kontrolli ulatus tagavad harta artiklites 47 ja 48 sätestatud miinimumtagatised. Teisisõnu, kuigi pädev kohus ei pea tingimata olema kohus, mis otsuse teinud riigis menetleb neid kohtuasju, mida nimetatakse selle liikmesriigi õiguse järgi „kriminaalasjadeks”, peab ta sellegipoolest võimaldama samasid menetluslikke ja materiaalõiguslikke tagatisi.
57. Harta artiklis 47 ja 48 tagatud õigused sisaldavad sõnaselgelt õigust õiglasele asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus, võimalust saada nõu ja kaitset ning olla esindatud, piiratud õigust tasuta õigusabile ja üldsätet, mille järgi „õigus kaitsele on tagatud”. Harta artikli 52 lõikes 3 on sõnaselgelt öeldud, et „hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad [EIÕK‑ga] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud.” Harta artiklite 47 ja 48 osas kinnitab selgitav märkus, et EÕIK‑s tuleb lähtuda artiklist 6.(21)
58. EIÕK artikli 6 esimeses kolmes punktis sisalduvad olulised tagatised isikutele, keda süüdistatakse kuriteos. Seega peab otsust läbi vaatav asutus olema moodustatud seaduse alusel, sõltumatu ja erapooletu. Ta peab tagama selle, et kindlustatakse järgmised tagatised. Kuriteos süüdistatavat tuleb pidada süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud; tal peab olema õigus saada viivitamata talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest; saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks; kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks; küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel; ja kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.
59. Millises ulatuses tuleks nende põhiõiguste kaitsmist, mis on tagatud kuriteos süüdistatavale, pidada vajalikuks ka neile, kelle „süütegu” on siseriiklikus õiguses liigitatud pigem haldus‑ kui kriminaalsüüteoks, kuid kelle ainuke kaitse neile rahalise karistuse määramise otsuse peaaegu automaatse tunnustamise ja täitmise(22) eest sisaldub raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktis iii: neil peab olema olnud „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”?
60. Mulle näib, et kitsas tõlgendus, mis välistab viite EIÕK artikli 6 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud „kriminaalmenetluse” tagatistele, oleks mitmel põhjusel ebasobiv.
61. Esmalt ei toeta seda tõlgendust raamotsuse sõnastus. Artikli 1 punkti a alapunkti iii sõnastus räägib sõnaselgelt kriminaalasjades pädevast kohtust. Mis oleks nende sõnade mõte, kui see kohus ei oleks seejuures kohustatud teostama seda pädevust koos isikule kriminaalmenetlusest tulenevate tagatistega?
62. Teiseks, võimalus asja läbivaatamiseks sellises kohtus on isiku ainuke kaitse rahalise karistuse otsuse hilisema tunnustamise ja täitmise vastu. See räägib pakutava kaitse pigem laia kui kitsa tõlgendamise kasuks.
63. Kolmandaks võib juhtuda, et isikul, kellele on määratud rahaline karistus, on karistuse aluseks olevate sündmuste kohta erinev versioon. Kui lähtutakse tema versioonist, võib tulemuseks olla see, et karistust ei tulegi tasuda või tuleb tasuda oluliselt väiksem karistus. Selleks, et mitte õõnestada vastastikust usaldust, millel põhineb vastastikune tunnustamine (ega oluliselt nõrgestada üldsuse usaldust ja tunnustust sellise vastastikuse tunnustamise ja täitmise suhtes), on oluline, et on olemas rahalise karistuse otsuse tõhusa kohtuliku läbivaatamise võimalus (mille puhul on vajalik asjaolude ja mitte üksnes õiguslike küsimuste hindamine ja millega võib kaasneda tunnistajate osalemine ja küsitlemine).
64. Neljandaks näib mulle, et rahalise karistuse otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise puhul piiriüleses olukorras on keelelised nõuded eriti olulised õiglase kohtumenetluse tagatised. Määratlusest tulenevalt tunnustatakse ja täidetakse rahalise karistuse otsus raamotsuse alusel üksnes siis, kui asjassepuutuv isik oli süüteo toimepanemise ajal ühes liikmesriigis (otsuse teinud riik) ja on nüüd teises liikmesriigis (täidesaatev liikmesriik). Liidu 23 ametlikule keelele on just lisandunud täiendav ametlik keel – horvaatia keel(23) –, mis kajastab liidu kodanike mitmekesisust ja kultuurilist rikkust.(24) Nagu Euroopa Kohus on kinnitanud kohtuotsuses Bickel ja Franz(25), on isikute vaba liikumise ja asutamisvabaduse põhimõtetele tugineva liidu puhul üksikisikute keelealaste õiguste ja võimaluste tagamine eriti tähtis.
65. Ühisturu edu tähendab seda, et politsei võib peatada läbi Poola või Saksamaa sõitva leedu veoautojuhi, kes tarnib kaupa Belgiasse. Kui esinevad asjaolud, mille tulemusel määratakse veoautojuhile rahaline karistus, on liikmesriigi seisukohalt mõistetav ja tähtis, et see karistus peaks olema selle isiku suhtes täidetav, kui ta on tagasi Vilniuses. Sama tähtis on see, et veoautojuhi põhiõigused peaksid olema vajalikul määral kaitstud.
66. Kokkuvõttes asun ma seisukohale, et raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktis iii nimetatud „eelkõige kriminaalasjades pädeva kohtu” iseloomulikud tunnused on a) et otsust läbi vaatav asutus peab olema kohus ja b) et see asutus peab kindlustama, et tagatakse EIÕK artikli 6 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud miinimumtagatised.
67. Mis puudutab sõna „eelkõige”, siis arvestades seda, et kohtustruktuurid ei ole Euroopa Liidus ühtlustatud, ja selleks et täielikult kohaldada raamotsust, siis tuleb seda sõna tõlgendada nii, et juhul kui kohtul on lisaks kriminaalmenetluses rakendatavale pädevusele pädevus ka muudes kui kriminaalasjades, ei välista see tema vastamist artikli 1 punkti a alapunkti iii määratlusele. Sellegipoolest on oluline, et rahalise karistuse otsuse läbivaatamisel peab kohus rakendama menetlust, millega kindlustatakse EIÕK artikli 6 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud miinimumtagatised.
68. Võib öelda, et minu pakutav määratlus piirab vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis kiideti heaks Euroopa Ülemkogu kohtumisel Tamperes 1999. aastal ja mis peaks saama tsiviil‑ ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks. Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine eeldab aga seda, et liikmesriigid usaldavad üksteise kriminaalõigussüsteeme ja eelkõige, et kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi kaitstakse vastavalt ühistele miinimumstandarditele. Selleks tuleb meenutada, et Tamperes jõuti muu hulgas järeldusele, et „seoses vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisega tuleks alustada tööd ka menetlusõiguse selliste aspektidega, mille osas vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise hõlbustamiseks peetakse vajalikuks ühiseid miinimumnõudeid, austades sealjuures liikmesriikide põhiõigusi”.(26)
69. Kuigi on kehtestatud mitmeid meetmeid, milles on ette nähtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine, sealhulgas käesolev raamotsus, on menetluslike garantiide ühiste miinimumstandardite kehtestamisel seni tehtud vähem edusamme. 2009. aastal võttis nõukogu Stockholmi programmi osana vastu tegevuskava(27), mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses. Selle tegevuskava alusel on praeguseks vastu võetud kaks meedet: direktiiv 2010/64/EL(28), millega on sätestatud õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, ja direktiiv 2012/13/EL(29), milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet. Samuti on olemas ettepanek direktiivi kohta, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest.(30)
70. Mõlmat vastuvõetud direktiivi kohaldatakse neile menetlustele, mis toimuvad „kriminaalasjades pädevas kohtus”, mis arutab muu asutuse kui kohtu vähem oluliste õigusrikkumiste eest karistuse määramise otsuste peale esitatud kaebusi: vt direktiivi 2010/64/EL põhjendus 16 ja direktiivi 2012/13/EL põhjendus 17. Seega, kui nende direktiivide ülevõtmise tähtaeg lõppeb (vastavalt 27. oktoobril 2013 ja 2. juunil 2014), peab eelkõige kriminaalasjades pädev kohus raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii mõttes kohaldama halduskaristuste läbivaatamisel toimuvas kriminaalmenetluses nende direktiividega kehtestatud ühiseid miinimumstandardeid.(31)
71. Seega teen ma ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks küsimusele 2a, et raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tuleb tõlgendada nii, et „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on kohus, milles asjassepuutuv isik saab asja arutamisel kasutada EIÕK artikli 6 lõigetega 1, 2 ja 3 tagatud õigusi.
Küsimus 2b
72. Küsimusega 2b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Unabhängiger Verwaltungssenatit saab käsitada „eelkõige kriminaalasjades pädeva kohtuna” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses.
73. Täidesaatva liikmesriigi pädev asutus kontrollib esmalt rahalise karistuse otsuse teksti ja vastavalt raamotsuse artiklile 4 koos selle otsusega edastatud tunnistuse pinnalt, kas seda tuleks raamotsuse artikli 6 alusel vastastikku tunnustada ja täita (välja arvatud juhul, kui esineb mõni artiklis 7 loetletud mittetunnustamise ja mittetäitmise põhjustest). Artikli 11 lõikest 2 tulenevalt võib täidesaatev liikmesriik otsuse kas tunnustada ja täita või jätta selle tunnustamata ja täitmata. Ta ei saa otsust läbi vaadata: sellist taotlust saab arutada vaid otsuse teinud riik. Seega kui tahetakse säilitada tasakaalu ühelt poolt vastastikuse tunnustamise ja täitmise ning teiselt poolt põhiõiguste kaitse vahel, on see kontrolliprotsess otsustava tähtsusega.
74. Raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud loetelu asjaoludest, mille korral võivad täidesaatva riigi pädevad asutused keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Artikli 7 lõikes 3 on teatud põhjuste osas sätestatud, et enne otsuse täieliku või osalise mittetunnustamise või mittetäitmise otsuse vastu võtmist „konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus […] kohasel viisil otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata edastada mis tahes vajalikku teavet”.
75. Sisuliselt kuulub direktiivi kohaldamisalasse aga üksnes „otsus”, mis vastab artikli 1 punktis a ammendavalt loetletud neljast kategooriast ühele tingimusele ja tuleneb ühest toime pandud süüteost artiklis 5 ammendavalt loetletud süütegudest. Vaid sellist otsust saab vastastikku tunnustada ja täita. Juhul kui pädev asutus ei ole selles osas kindel (näiteks seetõttu, et tal on kahtlusi, kas „asjaomasel isikul on olnud võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” vastavalt artikli 1 punkti a alapunkti iii nõuetele), peaks ta minu hinnangul samamoodi (seega otsese analoogia põhjal artikli 7 lõikega 3) konsulteerima otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja paluma endale edastada mis tahes vajalikku teavet. Arvestades määratlust, mille Euroopa Kohus on andnud vastates küsimusele 2a, peab pädev asutus selle teabe saamisel tegema vajalikud järeldused, et otsustada, kas asjassepuutuv asutus on „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus”.(32) Vajaduse korral tuleb pöörduda ka Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kontaktasutuste poole.(33)
76. Austria valitsus on Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades toonud välja teatud üksikasjad, mis võimaldavad Euroopa Kohtul aidata eelotsusetaotluse esitanud kohtul järeldusteni jõuda. Eelkõige kinnitab Austria valitsus, et Unabhängiger Verwaltungssenat peab kohaldama Austria halduskaristusõigust ja tagama EIÕK artiklis 6 sätestatud õigused, sealhulgas need tagatised, mida tuleb kohaldada, juhul kui isikule on esitatud kriminaalsüüdistus (artikli 6 lõiked 2 ja 3). Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja, et Euroopa Inimõiguste Kohus(34) (edaspidi „Strasbourgi kohus”) on otsustanud, et Unabhängiger Verwaltungssenat on kohus EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses ja kohaldab süütuse presumptsiooni.(35) Samuti toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et kohtuotsuses Kammerer(36) leidis Strasbourgi kohus, et õigus olla isiklikult ärakuulatud ei olnud alati tagatud. Selles osas leiab Austria valitsus, et Strasbourgi kohtu selles asjas tehtud otsus ei kajasta Unabhängiger Verwaltungssenati üldist suutmatust seda õigust kohaldada.
77. Asjaolu, et mõnikord jätab kohus kindlustamata ühe menetlusliku tagatise, mida tuleb kohaldada, ei tähenda, et see kohus ei vasta enam „eelkõige kriminaalasjades pädeva kohtu” määratlusele. Sellise tagatise kindlustamata jätmine rahalise karistuse otsuse suhtes konkreetses asjas aga tähendab minu arvates seda, et täidesaatva riigi pädev asutus ei pea seda otsust raamotsuse alusel tunnustama ega täitma. Selliste otsuste tunnustamisel ja täitmisel kohaldab pädev astutus liidu õigust ja peab seetõttu kindlustama harta artiklitega 47 ja 48 tagatud õigusi, mis kajastavad EIÕK artiklis 6 sätestatud õigusi.(37) Kui mõnda neist õigustest on rikutud, võib pädev asutus pärast artikli 7 lõikes 3 sätestatud teabe saamise menetluse järgimist vaidlustada otsuse tunnustamist ja täitmist vastavalt raamotsuse artikli 20 lõikele 3.(38)
78. Seega teen ma ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks küsimusele 2b otsustades, et talle kättesaadavast teabest tulenevalt peab siseriiklik kohus otsustama, kas Unabhängiger Verwaltungssenat on „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses.
Küsimus 2c
79. Arvestades ettepanekut vastuseks esimesele küsimusele, ei ole tarvis vastata küsimusele 2c.
Küsimus 3
80. Kolmanda küsimusega soovib siseriiklik kohus teada esmalt seda, kas raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tuleks tõlgendada nii, et „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” on olemas ka siis, kui asjaomane isik peab esiteks vaidlustama haldusasutuse otsuse samas asutuses ja alles pärast seda, kui haldusasutus on teinud täiendava otsuse, on võimalik edasi kaevata „eelkõige kriminaalasjades pädevale kohtule”. Teiseks soovib ta teada seda, kas kaebust arutav kohus peab asja arutama enne, kui see otsus muutub lõplikuks, ja olema pädev kogu asja uuesti läbi vaatama nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas.
81. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja kõik selle küsimuse osas seisukoha esitanud pooled leiavad, et miski ei välista seda, et kohtusse lubatakse pöörduda alles pärast täiendavat haldusmenetlust. Tšehhi ja Itaalia valitsus nagu ka komisjon lisavad, et sellel kohtul peab olema täielik pädevus otsustada nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas. Tšehhi valitsus leiab lisaks, et enne kui on võimalik pöörduda kohtusse, ei tohi see otsus muutuda lõplikuks. Seevastu Itaalia valitsus ei leia, et asjassepuutuva isiku tõhusa õiguskaitse seisukohalt oleks vajalik, et see otsus ei muutuks haldusmenetluse staadiumis lõplikuks.
82. Ma nõustun eelotsusetaoluse esitanud kohtu ja selles küsimuses seisukoha esitanud valitsustega, et tingimus, et isikul peab olema olnud „võimalus juhtumi arutamisele”, on täidetud, kui selline võimalus tekib alles pärast seda, kui asjassepuutuv isik on ammendanud täiendava haldusmenetluse staadiumi. „Võimalus juhtumi arutamisele” kohtus ei tohi aga olla seotud tingimustega, mis teevad selle kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks. Kui see nii oleks, ei oleks tagatud asjassepuutuva isiku tõhus õiguskaitse.(39)
83. Seejuures tuleb silmas pidada asjaolu, et ELL artikliga 6 ja harta artiklitega 47 ja 48 tagatud põhiõigused ei tähenda tinglikku võimalust pöörduda kohtusse. Nad puudutavad üksikisiku tõhusat kaitset. Nii nagu „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” tuleb määratleda viisil, mis tagab kohase ja tõhusa kaitse, tuleb ka mõistet „võimalus juhtumi arutamisele” tõlgendada viisil, mis tagab selle, et see tagatis ei ole mõttetu ning õigus teoreetiline ega illusoorne.(40)
84. Vajaduse korral(41) peab siseriiklik kohus täidesaatvas riigis tegema järgitud menetluse osas kohased järelepärimised, et teha kindlaks, et see nii on toimunud. Ma leian, et siseriiklik kohus peab kontrollima vähemalt seda, et otsus, millega määrati rahaline karistus, tehti sellele adressaadile teatavaks keeles, mida ta mõistab; et olid selged juhised selle kohta, kuidas ja millise aja jooksul saab edasi kaevata; et oli selge viide sellele, mis ajast hakkab kulgema edasikaebamise tähtaeg;(42) et adressaati on teavitatud sellest, kas tal peab olema esindaja või võib ta ennast ise esindada; et talle on öeldud, kas (ja mis tingimustel) on võimalik saada tasuta õigusabi(43) ja et keeleküsimustega (kohtuga suhtlemise keel; kirjalike ja/või suuliste seisukohtade esitamise keel) tegeleti selgelt ja abivalmilt.(44)
85. Lisaks sellele nõustun ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja nende liikmesriikidega, kes leiavad nagu ka komisjon, et asja arutaval kohtul peab olema täielik pädevus otsustada nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas. See tuleneb selle sätte sõnastusest, mille järgi peab olema võimalus asja „arutamiseks”. Üksnes siis, kui kohtul on selline täielik pädevus, saab ta tagada seda, et asjassepuutuva isiku EIÕK artikli 6 lõigetega 1, 2 ja 3 tagatud õigusi austatakse täiel määral. Juhul kui asja sellise arutamise võimalus on olemas, ei õõnesta asjassepuutuva isiku tõhusat õiguskaitset asjaolu, et otsus muutub haldusmenetluse staadiumis „lõplikuks” (juhul kui on võimalik, et see kaebus jõuab pärast kohtu ette). Sellega arvestades ei leia ma, et otsus, mis muutub haldusmenetluse staadiumis lõplikuks, asuks väljaspool raamotsuse kohaldamisala.
86. Seega teen ma ettepaneku, et raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tuleks tõlgendada nii, et „võimalus juhtumi arutamisele” on olemas ka siis, kui asjaomane isik peab esiteks ammendama täiendava haldusmenetluse staadiumi, tingimusel et kohtusse pöördumine ei ole seotud tingimustega, mis teevad selle kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks. Teiseks, asja arutaval kohtul peab olema täielik pädevus nii kohtuasja asjaolude kui õiguse tuvastamise osas. Kolmandaks, raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktiga iii ei ole vastuolus, kui haldusorgani tehtud rahalise karistuse otsus muutub lõplikuks enne selle arutamist kohtus.
Postskriptum: kohaldatud karistuse proportsionaalsus
87. Artikli 1 punkti a alapunkti iii nõudega, mille järgi peab olema olnud „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus”, isikule antud põhiõiguste kaitse on lahutamatult seotud määratud karistuse proportsionaalusega. See on eriti asjakohane, kuna raamotsuse artikli 11 lõike 2 järgi ei tohi täidesaatev riik rahalise karistuse otsust uuesti läbi vaadata. Seega ei saa sellise otsuse adressaat pöörduda oma „kohalikku” kohtusse, et esitada argumente süüteo kergendamiseks või määratud karistuse vähendamiseks.
88. On üldteada, et keskmine sissetulek erineb Euroopa Liidus oluliselt. Trahv, mis ühele inimesele (kes võib olla üsna suurte sissetulekutega liikmesriigi kodanik), võib kindlasti olla ebameeldiv, kuid on sellegipoolest talutav, võib kujutada endast ranget ja ebaproportsionaalset karistust, kui seda kohaldatakse märgatavalt väiksema igakuise sissetulekuga isikule sündmuse tagajärjel, mis toimub ajal, kui ta läbib seda liikmesriiki tulles oma elu‑ ja töökoha liikmesriigist või sinna minnes. Mulle näib, et seega on selge, et väljendi puhul „võimalus juhtumi arutamisele eelkõige kriminaalasjades pädevas kohtus” peab sellises kohtus olema võimalus vaidlustada haldusorgani määratud karistuse suurust enne kui rahalise karistuse otsust tunnustatakse ja see muutub täidetavaks.
89. Ma rõhutan, et sellega ei väida ma, nagu oleks halduskaristust määrav asutus kohustatud lähtuma sellest, kus kohast asjassepuutuv isik pärit on. See kujutaks endast diskrimineerimist rahvuse alusel, mis on (ilmselgelt) liidu õigusega vastuolus. Ma üksnes meenutan, et üks kriminaalõiguse põhireegleid, mida minu teada kohaldatakse kõigis liikmesriikide õigussüsteemides, on see, et karistuse kohasust kontrollides peab kriminaalkohus arvestama nii õigusrikkumise kui ka õigusrikkujaga seotud asjaolusid.
Ettepanek
90. Eelnevast tulenevalt teen ma ettepaneku, et vastates Vrchní soud v Praze esitatud eelotsuseküsimustele, peaks Euroopa Kohus tõlgendama 24. veebruari 2005. aasta nõukogu raamotsust 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järgmiselt:
1. Raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktis iii kasutatud mõiste „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste.
2a. Raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tuleb tõlgendada nii, et „eelkõige kriminaalasjades pädev kohus” on kohus, milles asjassepuutuv isik saab asja arutamisel kasutada Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõigetega 1, 2 ja 3 tagatud õigusi.
2b. Talle kättesaadavast teabest tulenevalt peab täidesaatva liikmesriigi pädev asutus otsustama, kas Unabhängiger Verwaltungssenatit saab käsitada „eelkõige kriminaalasjades pädeva kohtuna” raamotsuse artikli 1 punkti a alapunkti iii tähenduses.
3. „Võimalus juhtumi arutamisele” on olemas ka siis, kui asjaomane isik peab esiteks ammendama täiendava haldusmenetluse staadiumi, tingimusel et kohtusse pöördumine ei ole seotud tingimustega, mis teevad selle kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks. Asja arutaval kohtul peab olema täielik pädevus nii kohtuasja asjaolude kui õiguse tuvastamise osas. Raamotsuse artikli 1 punkti a alapunktiga iii ei ole vastuolus, kui haldusorgani tehtud rahalise karistuse otsus muutub lõplikuks enne selle arutamist kohtus.