EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
23. aprill 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed – ELTL artikli 263 kuues lõik – Hagi esitamise tähtaeg – Vääramatu jõud – Relvastatud konflikt
Liidetud kohtuasjades C‑478/11 P–C‑482/11 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 21. septembril 2011 esitatud viis apellatsioonkaebust,
Laurent Gbagbo (C‑478/11 P),
Katinan Justin Koné (C‑479/11 P),
Akissi Danièle Boni-Claverie (C‑480/11 P),
Alcide Djédjé (C‑481/11 P),
Affi Pascal N’Guessan (C‑482/11 P),
keda esindas avocate L. Bourthoumieux,
apellatsioonkaebuse esitajad,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja M.‑M. Joséphidès,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, asepresident K. Lenaerts, kodade presidendid A. Tizzano, M. Ilešič (ettekandja), G. Arestis, J. Malenovský, kohtunikud U. Lõhmus, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev, C. Toader, J.‑J. Kasel, M. Safjan ja D. Šváby,
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 19. detsembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 L. Gbagbo, K. J. Koné, A. D. Boni-Claverie, A. Djédjé ja A. P. N’Guessan paluvad tühistada oma apellatsioonkaebustes Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta määrused vastavalt kohtuasjas T‑348/11: Gbagbo vs. nõukogu, kohtuasjas T‑349/11: Koné vs. nõukogu, kohtuasjas T‑350/11: Boni‑Claverie vs. nõukogu, kohtuasjas T‑351/11: Djédjé vs. nõukogu ja kohtuasjas T‑352/11: N’Guessan vs. nõukogu (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärused”), milles Üldkohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata apellantide tühistamishagid, millega apellandid palusid neid puudutavas osas tühistada esiteks nõukogu 11. jaanuari 2011. aasta otsuse 2011/17/ÜVJP (ELT L 11, lk 31), nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta otsuse 2011/18/ÜVJP (ELT L 11, lk 36) ja nõukogu 6. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/221/ÜVJP (ELT L 93, lk 20), millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid, ja teiseks nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 25/2011 (ELT L 11, lk 1) ja nõukogu 6. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 330/2011 (ELT L 93, lk 10), millega muudetakse määrust (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (edaspidi koos „vaidlusalused õigusaktid”).
Õiguslik raamistik ja vaidluse taust
2 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 15. novembril 2004 vastu resolutsiooni 1572 (2004), millega ta eelkõige kinnitas, et olukord Côte d’Ivoire’is ohustab jätkuvalt rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas ning otsustas kehtestada teatavad piiravad meetmed selle riigi suhtes.
3 Resolutsiooni 1572 (2004) artikliga 14 asutati komitee (edaspidi „sanktsioonide komitee”), mille ülesanne on eelkõige määrata kindlaks isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse reisipiiranguid ja rahaliste vahendite, finantsvarade ja majandusressursside külmutamist, nagu on nõutud nimetatud resolutsiooni punktides 9 ja 11, ning seda loendit ajakohastada.
4 Olles seisukohal, et resolutsiooni 1572 (2004) rakendamiseks on vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 13. detsembril 2004 vastu ühise seisukoha 2004/852/ÜVJP Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 368, lk 50).
5 Kuna nõukogu leidis, et ühises seisukohas 2004/852 kirjeldatud meetmete rakendamiseks ühenduse tasandil on vaja määrust, võttis ta 12. aprillil 2005 vastu 12. aprilli 2005. aasta määruse (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (ELT L 95, lk 1).
6 Ühise seisukoha 2004/852 kehtivust pikendati ja seda muudeti korduvalt ning seejärel tunnistati see kehtetuks ja asendati nõukogu 29. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 285, lk 28).
7 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimusid Côte d’Ivoire’i Vabariigi presidendi valimised.
8 ÜRO peasekretäri Côte d’Ivoire’i eriesindaja kinnitas 3. detsembril 2010 presidendivalimiste teise vooru lõpliku tulemuse sellisena, nagu sõltumatu valimiskomisjoni esimees selle 2. detsembril 2010 välja oli kuulutanud, kinnitades presidendivalimiste võitjaks Alassane Ouattara.
9 Nõukogu rõhutas 13. detsembril 2010, kui tähtsad olid 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimunud presidendivalimised Côte d’Ivoire’is rahu ja stabiilsuse taastamiseks, ning kinnitas, et Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud tahet tuleb tingimata austada. Samuti võttis ta teadmiseks ÜRO peasekretäri Côte d’Ivoire’i eriesindaja järeldused tema valimistulemuste kinnitamise volituse raames ning õnnitles A. Ouattarat Côte d’Ivoire’i Vabariigi presidendivalimiste võidu puhul.
10 Euroopa Ülemkogu kutsus 17. detsembril 2010 kõiki Côte d’Ivoire’i tsiviil‑ ja sõjalisi juhte, kes seda seni teinud ei olnud, üles alluma demokraatlikult valitud presidendi A. Ouattara võimule. Ta kinnitas Euroopa Liidu plaani võtta kasutusele sihipärased sanktsioonid kõigi vastu, kes jätkuvalt takistavad Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud tahte austamist.
11 Selleks et kehtestada reisipiirangud teatavate isikute suhtes, keda ÜRO Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee ei ole kindlaks määranud, kuid kes takistavad rahu ja riigisisest lepitusprotsessi Côte d’Ivoire’is ja eelkõige kujutavad endast ohtu valimisprotsessi edukale lõpuleviimisele, võttis nõukogu 22. detsembril 2010 vastu otsuse 2010/801/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656 (ELT L 341, lk 45). Nende isikute nimekiri asub otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) II lisas.
12 Otsuse nr 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et takistada oma territooriumile sisenemast või seda läbimast järgmisi isikuid:
a) I lisas loetletud isikud, kelle on kindlaks määranud sanktsioonide komitee […];
b) II lisas loetletud isikud, kes ei ole kantud I lisas olevasse nimekirja ning kes takistavad rahu ja riigisisest lepitusprotsessi ja eelkõige kujutavad endast ohtu valimisprotsessi edukale lõpuleviimisele.”
13 L. Gbagbo ja A. P. N’Guessani nimed lisati otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) II lisas olevasse nimekirja otsusega 2010/801.
14 Nõukogu võttis 11. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/17, et Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust arvesse võttes lisada teisi isikuid otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) II lisas esitatud nimekirja.
15 K. J. Koné ja A. D. Boni-Claverie nimed lisati nii otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) II lisas olevasse nimekirja otsusega 2011/17.
16 Nõukogu võttis 14. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/18, et kehtestada täiendavad piiravad meetmed, eelkõige rahaliste vahendite külmutamine.
17 Otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/18) artikli 5 lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid:
a) mis kuuluvad I lisas loetletud, sanktsioonide komitee poolt kindlaks määratud […] isikutele või on nende otsese või kaudse kontrolli all, või mida valdavad üksused, mille omanikuks on või mida otseselt või kaudselt kontrollivad kas eespool nimetatud isikud või nende nimel või nende juhtimisel tegutsevad sanktsioonide komitee poolt kindlaks määratud muud isikud;
b) mis kuuluvad II lisas loetletud isikutele või üksustele, kes ei ole kantud I lisas sisalduvasse loetellu ning kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist ning eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, või on nende otsese või kaudse kontrolli all, või mida valdavad üksused, mille omanikuks on või mida otseselt või kaudselt kontrollivad kas eespool nimetatud isikud või nende nimel või nende juhtimisel tegutsevad muud isikud.
2. Rahalisi vahendeid, finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 1 osutatud isikute või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.”
18 Et tagada kooskõla otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/18) I ja II lisa muutmise ja läbivaatamise protsessiga, võttis nõukogu 14. jaanuaril 2011 vastu määruse nr 25/2011.
19 Määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida I või IA lisas loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt I või IA lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetuseks.
3. Keelatud on teadlikult ja tahtlikult osaleda tegevuses, mille eesmärgiks või tagajärjeks on otsene või kaudne kõrvalehoidmine lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmetest.
4. I lisas on loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused, kellele on osutatud otsuse [2010/656] (muudetud kujul) artikli 5 lõike 1 punktis a.
5. IA lisas on loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused, kellele on osutatud otsuse [2010/656] (muudetud kujul) artikli 5 lõike 1 punktis b.”
20 Nõukogu jättis otsusega 2011/18 ja määrusega nr 25/2011 L. Gbagbo, K. J. Koné, A. P. N’Guessani ja A. D. Boni-Claverie nimed otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/17) II lisas sisalduvasse nimekirja ning kandis need nimed määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) IA lisas esitatud loetellu.
21 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 30. märtsil 2011 vastu resolutsiooni 1975 (2011), mille I lisas loetletakse rida isikuid, kes on takistanud rahu- ja lepitusprotsessi Côte d’Ivoire’is ning ÜRO operatsiooni Côte d’Ivoire’is (UNOCI) ja muude rahvusvaheliste osaliste tegevust selles riigis ning kes on tõsiselt rikkunud inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust. Kõnealuses I lisas olid loetletud L. Gbagbo, A. Djédjé ja A. P. N’Guessani nimed.
22 Nõukogu võttis 6. aprillil 2011 vastu otsuse 2011/221 ja määruse nr 330/2011, milles mõlemas ta kehtestas eelkõige täiendavad piiravad meetmed ja muutis otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/18) I ja II lisas ning määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) I ja IA lisas toodud isikute ja üksuste loetelusid.
23 Otsusega 2011/221 kustutati muu hulgas L. Gbagbo ja A. P. N’Guessani nimed otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/18) II lisa nimekirjast ja lisati need sama otsuse (muudetud) I lisa nimekirja.
24 Otsusega 2011/221 lisati ka A. Djédjé nimi otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2011/18) I lisa nimekirja.
25 Määrusega nr 330/2011 kustutati omakorda L. Gbagbo ja A. P. N’Guessani nimed määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) IA lisa loetelust ja lisati need sama määruse (muudetud) I lisa loetellu.
26 Määrusega nr 330/2011 lisati ka A. Djédjé nimi määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) I lisas sisalduvasse loetellu.
27 Otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikkel 7 sätestab:
„1. Kui julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee määrab loetellu kantava isiku või üksuse, kannab nõukogu selle isiku või üksuse I lisasse.
2. Kui nõukogu otsustab kohaldada isiku või üksuse suhtes artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt II lisa.
3. Nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetellu kandmise põhjused asjaomasele isikule või üksusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele isikule või üksusele võimaluse esitada oma märkused.
4. Kui on esitatud märkusi või olulisi uusi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab sellest asjaomast isikut või üksust.”
28 Määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) artikli 11a lõige 3 sätestab:
„Nõukogu edastab oma otsuse ja loetellu kandmise põhjused lõikes 1 ja 2 osutatud füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele võimaluse esitada oma märkused.”
29 Nõukogu avaldas 18. jaanuari 2011. aasta ja 7. aprilli 2011. aasta Euroopa Liidu Teatajas teatised isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud vaidlusalustes õigusaktides (ELT C 14, lk 8, ja ELT C 108, lk 2 ja 4). Neis teatistes tuletab nõukogu meelde nende meetmete olemasolu, viitab iga loetelusse kandmise põhjuse osas asjakohastele õigusaktidele ning juhib tähelepanu võimalusele taotleda asjaomase liikmesriigi pädevatelt asutustelt luba külmutatud rahaliste vahendite kasutamiseks põhivajaduste rahuldamiseks või teatavate maksete tegemiseks. Lisaks täpsustab nõukogu, et asjaomased isikud ja üksused võivad esitada talle uuesti läbivaatamise taotluse. Lõpuks tuletab ta meelde võimalust vaidlustada nõukogu otsus Üldkohtus ELTL artikli 275 teises lõigus ja ELTL artikli 263 neljandas ja kuuendas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärused
30 Apellandid nõudsid Üldkohtu kantseleisse 7. juulil 2011 saabunud hagiavaldustes vaidlusaluste õigusaktide tühistamist neid puudutavas osas. Oma hagide põhjenduseks väitsid nad esiteks, et on rikutud nende kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ning teiseks, et on rikutud nende omandiõigust ja õigust vabalt liikuda.
31 Lisaks väitsid apellandid, et Üldkohus peab tunnistama nende hagid vastuvõetavaks, sest ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuuline tähtaeg hagi esitamiseks ei ole nende suhtes kohaldatav, kuna neid ei teavitatud vaidlusalustest õigusaktidest.
32 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärustega hagid ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
33 Üldkohus meenutas kõigepealt väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaeg imperatiivne, kuna see on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks, ning liidu kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud.
34 Üldkohus tuvastas seejärel, et vaidlusalused õigusaktid olid avaldatud Euroopa Liidu Teatajas:
– 15. jaanuaril 2011 otsused 2011/17 ja 2011/18 ning määrus nr 25/2011 ja
– 7. aprillil 2011 otsus 2011/221 ja määrus nr 330/2011.
35 Seega hakkas Üldkohtu seisukohast hagi esitamise kahekuuline tähtaeg vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikele 1 kulgema nende avaldamisest neljateistkümne päeva möödumisel ning see möödus sama kodukorra artikli 102 lõiget 2 kohaldades:
– 8. aprilli 2011. aasta keskööl, mis puudutab otsuseid 2011/17 ja 2011/18 ning määrust nr 25/2011, ja
– 1. juuli 2011. aasta keskööl, mis puudutab otsust 2011/221 ja määrust nr 330/2011.
36 Kuna hagid esitati Üldkohtu kantseleisse 7. juulil 2011, siis leidis Üldkohus, et hagid olid esitatud hilinenult.
37 Üldkohus lükkas tagasi apellantide argumendid, et kahekuuline hagi esitamise tähtaeg ei olnud nende suhtes kohaldatav, sest neid ei teavitatud vaidlusalustest õigusaktidest. Üldkohus sõnastas oma sellesisulise seisukoha järgmiselt:
„Nimelt, kuivõrd hagi esitamise tähtaegade eesmärk on tagada õiguskindlus, vältides liidu õiguslikke tagajärgi tekitavate aktide lõputut vaidlustamist, on akti avaldamise kuupäev – kui akt on avaldatud – otsustav kriteerium hagi esitamise tähtaja kulgemise algusaja kindlakstegemiseks (Euroopa Kohtu 25. novembri 2008. aasta määrused kohtuasjas C‑500/07 P: TEA vs. komisjon, [...] punkt 23, ja kohtuasjas C‑501/07 P: S.A.BA.R. vs. komisjon, [...] punkt 22; 9. juuli 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑498/08 P: Fornaci Laterizi Danesi vs. komisjon, [...] punkt 22; Euroopa Kohtu 11. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑36/09 P: Transportes Evaristo Molina vs. komisjon, [...] punkt 37). Selle kulgemise algusaja edasilükkamiseks ei saa hageja tugineda asjaolule, et ta sai vaidlustatud aktist teada pärast selle avaldamist (eespool viidatud määrused TEA vs. komisjon, punkt 23; S.A.BA.R. vs. komisjon, punkt 22, ja Fornaci Laterizi Danesi vs. komisjon, punkt 22). Sellest järeldub, et kui [vaidlusalused] õigusaktid on avaldatud, siis tuleb hagi esitamise tähtaega arvestada alates nende avaldamisest (vt seoses niisuguse hagi esitamise tähtaja arvestamisega, millega vaidlustatakse otsus, mis kehtestab piiravad meetmed alates otsuse avaldamisest, Üldkohtu 18. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑299/04: Selmani vs. nõukogu ja komisjon, [...] punkt 61), isegi kui neist ei ole [hagejaid] teavitatud. Selles osas tuleb ka märkida, et nõukogu avaldas […] teatised isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud [vaidlusalustes õigusaktides], milles nõukogu juhtis eeskätt asjaomaste isikute tähelepanu võimalusele vaidlustada tema otsus Üldkohtus ELTL artikli 275 teises lõigus ja ELTL artikli 263 neljandas ja kuuendas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt.”
38 Lõpuks märkis Üldkohus, et apellandid ei tõendanud ega isegi väitnud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu, mille tõttu oleks võimalik teha erand asjaomasest tähtajast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
39 Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärused ja tunnistada nende esimeses astmes esitatud hagid vastuvõetavaks,
– suunata kohtuasjad tagasi Üldkohtusse sisulise otsuse tegemiseks ja
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
40 Nõukogu palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
41 Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑478/11 P–C‑482/11 P kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.
42 Euroopa Kohtu kantselei teatas 11. mai 2012. aasta kirjas, mis saadeti pooltele faksiga ja tähtkirjaga, et kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks toimub 26. juunil 2012, ning palus neil hiljemalt 15. juuniks 2012 vastata kirjalikult kohtukutsele lisatud Euroopa Kohtu küsimustele.
43 Nõukogu vastus esitatud küsimusele saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 14. juunil 2012. Kirjaliku vastuse esitamise tähtaeg möödus aga 15. juunil 2012, ilma et Euroopa Kohus oleks saanud vastust apellantidele esitatud küsimusele ega vastust selle kohta, kas nad kavatsevad kohtuistungil osaleda.
44 Apellantidele määrati lõplik tähtaeg kohtuistungil osalemisest teatamiseks. Kuivõrd see tähtaeg möödus 21. juunil 2012 ning apellandid ei olnud selleks ajaks oma vastust esitanud, tühistati kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.
Apellatsioonkaebused
45 Oma apellatsioonkaebuste põhjenduseks esitavad apellandid kaks väidet. Esimeses väites väljendavad nad seisukohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis möönmata, et tegemist on vääramatu jõu juhtumiga. Oma teises väites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane kohaldas nende suhtes hagi esitamise tähtaega ja selle aluseks olevat õiguskindluse põhimõtet vaatamata sellele, et käesolevates asjades ei tehtud esiteks vaidlusaluseid õigusakte teatavaks ja teiseks ei olnud kohaldatav Üldkohtu kodukorras ette nähtud lisatähtaeg seoses suurte vahemaadega.
46 Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet.
Teine väide
Poolte argumendid
47 Apellandid väidavad esiteks, et Üldkohus eiras tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ja rikkus seega õigusnormi, leides, et kuna vaidlusalused õigusaktid olid avaldatud, siis tuli hagi esitamise tähtaega arvestada alates nende avaldamise päevast. Apellantide arvates oleks Üldkohus pidanud võtma arvesse asjaolu, et vastupidi eeskätt otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 7 lõikes 3 sätestatule ei tehtud vaidlusaluseid õigusakte teatavaks, see tähendab neist ei teavitatud individuaalselt nii, et kõnealustel isikutel oleks olnud võimalik nendega tutvuda.
48 Apellandid väidavad teiseks, et Üldkohus ei oleks pidanud Aafrika riigis elavate apellantide suhtes kohaldama Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 2 sätestatud lisatähtaega seoses suurte vahemaadega, seda enam, et asjassepuutuv Aafrika riik oli relvastatud konflikti olukorras.
49 Nõukogu väidab, et käesolevate kohtuasjade menetluslik raamistik erineb menetluslikust raamistikust, mida Euroopa Kohus analüüsis 16. novembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2011, lk I‑11381). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et piiravate meetmete võtmise põhjustest individuaalselt teavitamise kohustus tuleneb nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), artikli 15 lõikest 3. Kuid erinevalt määrusest nr 423/2007 nägi otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 7 lõige 3 ette teatise avaldamisega teavitamise võimaluse juhtudel, kui asjassepuutuva isiku aadress ei ole nõukogule teada.
50 Nõukogu väidab, et ta teavitas käesolevas asjas apellante vaidlusalustest õigusaktidest teatise avaldamisega vastavalt otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 7 lõikele 3. Nõukogu ei oleks saanud neist teisiti teavitada, kuna apellantide kodused aadressid ei olnud teada.
51 Igal juhul tähistab vaidlusaluste õigusaktide avaldamise kuupäev nõukogu arvates ELTL artiklis 263 kehtestatud tähtaja arvestamise algust. See tõlgendus tuleneb tema arvates õiguskindluse nõuetest, mis on aluseks menetlustähtaegu reguleerivatele normidele.
52 Nõukogu märgib lõpuks, et apellantide argumendid, mis puudutavad suurte vahemaadega seotud lisatähtaega, on ilmselgelt põhjendamatud ning sellega vaidlustatakse sisuliselt Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 2 kehtivust. Samas on see säte üksnes ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja pikendus.
Euroopa Kohtu hinnang
53 Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus leidis õigesti, et ta on pädev kontrollima omal algatusel hagi esitamise tähtajast kinnipidamist, kuna nimetatud tähtaeg on imperatiivne (vt eelkõige 7. juuli 1971. aasta otsus kohtuasjas 79/70: Müllers vs. EMÜ ja Euratomi majandus- ja sotsiaalkomitee, EKL 1971, lk 689, punkt 6, ja eespool viidatud kohtuotsus Transportes Evaristo Molina vs. komisjon, punkt 33).
54 Seejärel tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 kuues lõik näeb ette, et „[k]äesolevas artiklis sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai”.
55 Käesolevas asjas avaldati vaidlusalused õigusaktid Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, kuid otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 7 lõike 3 ja määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) artikli 11a lõike 3 kohaselt tuli need puudutatud isikutele ja üksustele edastada ka kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu.
56 See olukord on tingitud vaidlusaluste õigusaktide erilisest olemusest, kuivõrd nad sarnanevad ühtaegu üldkohaldatavatele aktidele, sest keelavad muu hulgas üldiselt ja abstraktselt määratletud adressaatide kategoorial anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nende isikute või üksuste käsutusse, kelle nimed on ära toodud nende õigusaktide lisades olevates loeteludes, kui ka neile isikutele ja üksustele suunatud üksikotsuste kogumile (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 241–244).
57 Lisaks on oluline meenutada, et mis puudutab ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud sätete alusel vastu võetud akte nagu vaidlusalused õigusaktid, siis avab just nende aktide üksikakti olemus vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule ja ELTL artikli 263 neljandale lõigule õiguse pöörduda nendega seoses liidu kohtusse.
58 Neid iseärasusi ja sellest tulenevat avaldamise ja teavitamise korda arvesse võttes ei kohaldataks ELTL artikli 263 kuuendat lõiku ühetaoliselt, kui nimetatud aktide lisade loeteludes nimeliselt määratletud isikute ja üksuste osas langeks tühistamishagi esitamise tähtaja arvestamise algus asjaomase akti avaldamise päevale ning mitte sellele päevale, millal adressaatidele sellest teatati. Nimelt on selle teatamise eesmärk just nimelt võimaldada adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis liidu kohtusse pöörduda (eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 337).
59 Sellest tuleneb, et kuigi niisugused aktid nagu vaidlusalused õigusaktid jõustuvad nende avaldamisega, hakkab nende suhtes tühistamishagi esitamise tähtaeg ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel kulgema iga nimetatud isiku ja üksuse osas alates päevast, mil toimus neile kohustuslikus korras teatavakstegemine.
60 Vastupidi apellantide väidetele teavitati neid käesolevas asjas vaidlusalustest õigusaktidest.
61 Nimetatud akte ei edastatud küll otse apellantide aadressidele. Kui nõukogu oli nimelt nentinud, et L. Gbagbot, K. J. Konéd, A. D. Boni-Claveried, A. Djédjéd ja A. P. N’Guessani oli võimatu otse teavitada, avaldas ta otsuse 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 7 lõikes 3 ja määruse nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 25/2011) artikli 11a lõikes 3 ette nähtud teatise. Nii avaldas ta Euroopa Liidu Teataja C‑seerias 18. jaanuaril 2011 ja 7. aprillil 2011 käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud teatised.
62 Kuna niisugused teatised võimaldavad puudutatud isikutel tuvastada viisi, kuidas nad saavad enda kandmist kõnealustesse loeteludesse vaidlustada ning milline on hagi aegumise tähtaeg (15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 81), siis on tähtis, et hagejad ei saaks hagi esitamise tähtaja kulgemise algust hilisemaks nihutada põhjendusega, et neid ei ole vaidlusalustest õigusaktidest otse teavitatud või et nad said neist tegelikult hiljem teada. Kui hagejatel oleks selline võimalus vaatamata vääramatu jõu puudumisele, siis kahjustataks hagi esitamise tähtaja eesmärki ennast, mis seisneb õiguskindluse tagamises, vältides liidu õiguslikke tagajärgi tekitavate aktide lõputut vaidlustamist (vt eelkõige 30. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑178/95: Wiljo, EKL 1997, lk I‑585, punkt 19; 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑241/01: National Farmers’ Union, EKL 2002, lk I‑9079, punkt 34, ja 15. novembri 2012. aasta määrus kohtuasjas C‑102/12 P: Städter vs. Euroopa Keskpank, punkt 12).
63 Mis puudutab lõpuks apellantide argumenti, et Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 2 ette nähtud kümnepäevane lisatähtaeg seoses suurte vahemaadega ei ole nende suhtes kohaldatav, kuna nad elavad kolmandas riigis, siis piisab selle märkimisest, et selle argumendi lükkab ümber nimetatud tähtaja kindlaksmääratud pikkus. Sellest tulenevalt ei ole apellandid asjaolu tõttu, et nad elasid hagi esitamise tähtaja vältel kolmandas riigis, selle tähtaja kohaldamise osas objektiivselt teistsuguses olukorras kui liidus elavad või asuvad isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse samalaadseid piiravaid meetmeid.
64 Kõigest eeltoodust tuleneb, et isegi kui Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et hagi esitamise tähtaegade kulgemine algas vaidlusaluste õigusaktide avaldamise kuupäevadel, olid need tähtajad, mida tuli arvestada alates käesoleva kohtuotsuse punktis 61 nimetatud kuupäevadest, möödunud 7. juuliks 2011, kui hagid esitati. Neil tingimustel tuleb teine väide tagasi lükata (vt analoogia alusel 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑282/05 P: Holcim (Saksamaa) vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑2941, punkt 33).
Esimene väide
Poolte argumendid
65 Apellandid leiavad, et Üldkohus on rikkunud Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 45, jättes tuvastamata vääramatu jõu esinemise selle sätte tähenduses.
66 Apellantide väitel tuleb Côte d’Ivoire’is toimunud konflikti pidada nende suhtes vääramatuks jõuks, kuna neil ei olnud sellel ajal ühtegi kommunikatsioonivahendit vaidlusalustest õigusaktidest teadasaamiseks ning nad ei saanud seega kasutada oma hagi esitamise õigust.
67 Nõukogu meenutab, et üks vääramatu jõu tunnus on vääramatule jõule tuginevast isikust sõltumatu sündmuse toimumine, see tähendab sellise asjaolu ilmnemine, mille üle sellel isikul puudub kontroll (8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑334/08: komisjon vs. Itaalia, EKL 2010, lk I‑6869, punkt 47). Samas põhjustas Côte d’Ivoire’is valimistejärgse kriisi ja kriisiga seotud vägivalla L. Gbagbo ja tema kaastöötajate keeldumine loovutada võim valitud presidendile. Need asjaolud ei olnud seega apellantidest sõltumatud.
Euroopa Kohtu hinnang
68 Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teine lõik näeb ette, et „[t]ähtaja möödumise tagajärjel ei piirata kellegi õigusi, kui asjaomane pool tõestab ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu”.
69 Tuleb nentida, et – nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumäärustes – apellandid ei tuginenud Üldkohtus ettenägematutele asjaoludele ega vääramatu jõu olemasolule.
70 Euroopa Kohus on siiski leidnud, et apellandile ei saa ette heita, et ta on tuginenud vääramatu jõu olemasolule esmakordselt apellatsioonkaebuses, kui Üldkohus on lahendanud asja määrusega oma kodukorra artikli 111 alusel, ei ole teavitanud apellanti oma kavatsusest jätta tema hagi hilinemise tõttu läbi vaatamata ning ei ole palunud tal põhjendada hilinemist, millega hagiavalduse originaal kohtukantseleisse saabus (18. jaanuari 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑325/03 P: Zuazaga Meabe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2005, lk I‑403, punkt 24). Seega tuleb analüüsida apellantide esimest väidet, mis puudutab vääramatu jõu esinemist.
71 Selles osas olgu kõigepealt meenutatud, et menetlusnormide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (22. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑426/10 P: Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑8849, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Seejärel tuleb märkida, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 kohaselt on huvitatud isiku kohustus tõendada ühelt poolt, et tavapäratute, ettenägematute ja temast sõltumatute asjaolude tõttu ei olnud tal võimalik järgida ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud hagi esitamise tähtaega, ning teiselt poolt, et tal ei olnud võimalik kaitsta end nende asjaolude tagajärgede eest, võttes tarvitusele asjakohased meetmed ülemäärast kahju kandmata (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑314/06: Société Pipeline Méditerranée et Rhône, EKL 2007, lk I‑12273, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Käesolevas asjas tuginevad apellandid üldiselt relvastatud konflikti olukorrale Côte d’Ivoire’is, mis nende sõnul algas 2010. aasta novembris ja kestis vähemalt kuni 2011. aasta aprillini.
74 Sellest hoolimata ei kirjeldanud ükski apellant oma Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses asjaolusid, mille põhjal viimati nimetatu saaks mõista, kuidas ja millise konkreetse ajavahemiku vältel takistasid üldine relvastatud konflikti olukord Côte d’Ivoire’is ja apellantide poolt põhjenduseks toodud isiklikud asjaolud neil hagide tähtaegset esitamist.
75 Neil asjaoludel tuleb esimene väide tagasi lükata.
76 Kuna ükski apellantide esitatud väidetest ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
Kohtukulud
77 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on apellantidelt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimati nimetatud on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Laurent Gbagbolt, Katinan Justin Konélt, Akissi Danièle Boni-Claverielt, Alcide Djédjélt ja Affi Pascal N’Guessanilt.
Allkirjad