EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
19. juuni 2014(*)
Eelotsusetaotlus ‒ Patendiõigus – Taimekaitsevahendid – Täiendava kaitse tunnistus – Määrus (EÜ) nr 1610/96 – Artiklid 1 ja 3 – Mõisted „toode” ja „toimeained” – Taimekaitseaine
Kohtuasjas C‑11/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundespatentgerichti (Saksamaa) 6. detsembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. jaanuaril 2013, menetluses
Bayer CropScience AG
versus
Deutsches Patent- und Markenamt,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud C. G. Fernlund (ettekandja), A. Ó Caoimh, C. Toader ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Bayer CropScience AG, esindaja: Patentanwältin D. von Renesse,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: P. Ondrůšek ja F. W. Bulst,
olles 13. veebruari 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1610/96 taimekaitsevahendite täiendava kaitsesertifikaadi kasutuselevõtu kohta (EÜT L 198, lk 30 ELT eriväljaanne 03/19, lk 335) artiklite 1 ja 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud BayerCropScience AG (edaspidi „Bayer”) ja Deutsches Patent- und Markenamti (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab 12. jaanuari 2007. aasta otsuse – millega see ametiasutus keeldus andmast Bayerile täiendava kaitse tunnistust – kehtivust.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 91/414
3 Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) komisjoni 11. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/136/EÜ (ELT L 349, lk 42, muudetud kujul; edaspidi „direktiiv 91/414”) kehtestas ühtsed eeskirjad taimekaitsevahendite turuleviimise loa andmise ning lubade ülevaatamise ja tühistamise tingimuste ja korra suhtes. Direktiivi eesmärk ei olnud üksnes ühtlustada neile toodetele loa andmise tingimusi ja korda, vaid tagada ka inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse ohu ja riskide eest, mis tulenevad nende toodete halvasti kontrollitud kasutamisest. Lisaks püüti selle direktiiviga kõrvaldada taimekaitsevahendite vaba liikumise piiranguid.
4 Direktiivi 91/414 artikli 3 lõike 1 kohaselt võis liikmesriigis taimekaitsevahendit turule viia ja kasutada üksnes juhul, kui selle riigi pädev ametiasutus on asjaomase vahendi kasutamiseks andnud loa vastavalt sellele direktiivile.
5 Kõnealuse direktiivi artikkel 4 nägi ette:
„1. Liikmesriigid tagavad, et taimekaitsevahendi jaoks antakse luba üksnes juhul, kui:
a) selle toimeained on loetletud I lisas ja kõnealuses lisas sätestatud tingimused on täidetud, ja järgmiste punktide b, c, d ja e puhul vastavalt VI lisas sätestatud ühtsetele põhimõtetele;
b) olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi silmas pidades ja III lisas sätestatud toimiku hindamise tulemusel veendutakse, et taimekaitsevahendi kasutamisel vastavalt artikli 3 lõikele 3 ja kõiki asjaomase taimekaitsevahendi kasutamise tavapäraseid tingimusi ja tagajärgi arvesse võttes:
i) see on piisavalt tõhus;
ii) sellel ei ole lubamatut mõju taimedele või taimsetele saadustele;
iii) ei põhjusta see tõrjutavatele selgroogsetele tarbetuid kannatusi ega piinu;
iv) ei mõju see otseselt ega kaudselt kahjulikult inimeste ega loomade tervisele (nt joogivee, inim- või loomatoidu kaudu) ega põhjaveele;
v) ei mõju see ebasoodsalt keskkonnale, eelkõige järgmistest kaalutlustest lähtuvalt:
– selle käitumine ja levik keskkonnas, eriti vee, sealhulgas joogivee ja põhjavee saastumine,
– selle mõju muudele liikidele peale sihtliikide;
c) selle toimeainete laadi ja kogust ning vajaduse korral toksikoloogiliselt või ökotoksikoloogiliselt olulisi lisandeid ja kaassaadusi on võimalik määrata asjakohaste meetoditega, mis on ühtlustatud artiklis 21 sätestatud korras või mille on heaks kiitnud loa andmise eest vastutavad asutused;
d) selle lubatud kasutusest tulenevaid jääke, mis on toksikoloogiliselt või ökotoksikoloogiliselt olulised, on võimalik määrata üldiselt kohaldatavate asjakohaste meetoditega;
e) selle füüsikalised ja keemilised omadused on kindlaks määratud ja tunnistatud vastuvõetavateks taimekaitsevahendi nõuetekohase kasutamise ja ladustamise eesmärgil;
f) vajaduse korral loetakse jääkide piirnormid põllumajandustoodetele, mida on mõjutanud loas osutatud kasutus, kehtestatuks või muudetuks vastavalt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja direktiivi 91/414 muutmise kohta (ELT L 70, lk 1)].
2. Loa andmise tingimuseks peab olema taimekaitsevahendi turuleviimise ja kasutamisega seotud nõuete täitmine või vähemalt lõike 1 punkti b järgimist tagavate nõuete täitmine.
3. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 punktides b–f sätestatud nõuete täitmist kontrollitakse ametlike või ametlikult tunnustatud katsete või analüüsidega, mis tehakse asjaomase taimekaitsevahendi kasutamise jaoks asjakohastes põllumajandus-, taimetervise- ja keskkonnatingimustes, mis on tüüpilised asjaomase liikmesriigi territooriumil kohas, kus asjaomane toode on kasutamiseks ette nähtud.
4. Ilma et see piiraks lõigete 5 ja 6 kohaldamist, antakse luba üksnes liikmesriikide poolt kindlaksmääratavaks ajaks, mis võib olla kuni kümme aastat; luba võib pikendada, kui on kontrollitud, et lõikes 1 kehtestatud tingimused on jätkuvalt täidetud. Kui on esitatud loa pikendamise taotlus, võib luba pikendada ajavahemikuks, mida liikmeriikide pädevad asutused vajavad kõnealuseks kontrolliks.
[…]”
Määrus nr 1610/96
6 Määruse nr 1610/96 põhjendustest 5 ja 6 ilmneb, et enne asjaomase määruse vastuvõtmist leiti, et patendiga antav tegelik kaitseaeg ei kata taimekaitsevahendite uurimistöös kasutatud vahendeid ega taga uurimistöö kõrge taseme säilitamiseks vajalikke vahendeid, mis kahjustab sektori konkurentsivõimet. Kõnealuse määrusega soovitakse see puudus taimekaitsevahendite täiendava kaitse tunnistuse loomisega kõrvaldada.
7 Selle määruse põhjendused 11 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:
„(11) sertifikaadiga [mõiste „sertifikaat” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „tunnistus”] antud kaitse kehtivusaeg peab olema niisugune, et see annab piisavalt tegelikku kaitset; sel eesmärgil peaks nii patendi kui [tunnistuse] omanik saama kasutada kokku kõige rohkem viieteistkümneaastast ainuõigust alates ajast, kui esimest korda anti luba kõnesoleva taimekaitsevahendi ühenduses turuleviimiseks;
[…]
(16) ainult ühenduse tasandil võetavate meetmetega on võimalik saavutada eesmärk, milleks on piisava kaitse tagamine taimekaitsevahenditega seotud leiutistele, tagades samal ajal siseturu korraliku toimimise taimekaitsevahendite osas”.
8 Määruse nr 1610/96/EMÜ artikkel 1 täpsustab:
„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid.
1) Taimekaitsevahendid: ‒ aktiivained [mõiste „aktiivained” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „toimeained”] ja preparaadid, mis sisaldavad üht või enamat [toimeainet] niisuguses vormis, nagu need toimetatakse kasutajale ja mis on ette nähtud:
a) taimede või taimsete saaduste kaitsmiseks kõikide kahjulike organismide eest või nende organismide tegevuse ärahoidmiseks, kui neid aineid või preparaate ei ole allpool teisiti määratletud;
b) taimede elutegevuse mõjutamiseks muul viisil kui toitainena (näit taimekasvuregulaatorid);
c) taimsete saaduste säilitamiseks, kui need ained või saadused ei ole seotud nõukogu või komisjoni säilitusainete erisätetega;
d) ebasoovitavate taimede hävitamiseks või
e) taimeosade hävitamiseks, taimede ebasoovitava kasvu kontrollimiseks või ärahoidmiseks.
2) Ained ‒ looduses esinevad või tööstuslikult saadud keemilised elemendid ja nende ühendid, kaasa arvatud kõik lisandid, mis on vältimatult saadud valmistamisprotsessis.
3) [Toimeained] – ained või mikroorganismid, kaasa arvatud viirused, millel on üld- või erimõju:
a) kahjulikele organismidele või
b) taimedele, taimeosadele või taimsetele saadustele.
4) Preparaadid ‒ segud või lahused, mis koosnevad kahest või enamast ainest, millest vähemalt üks on [toimeaine], mis on ette nähtud kasutamiseks taimekaitsevahenditena.
5) Taimed ‒ elusad taimed ja elusad taimeosad, kaasa arvatud värsked puuviljad ja seemned.
6) Taimsed saadused – töötlemata või lihtsalt valmistatud nagu jahvatatud, kuivatatud või pressitud taimesaadused, välja arvatud punktis 5 määratletud taimed.
7) Kahjulikud organismid – looma- või taimeriiki kuuluvad taime- või taimsete saaduste kahjurid, samuti viirused, bakterid, mükoplasmad ja teised patogeenid.
8) Toode ‒ [toimeaine], nagu määratletud punktis 3, või taimekaitsevahendi [toimeainete] kogum.
9) Põhipatent [mõiste „põhipatent” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „aluspatent”] – patent, mis kaitseb toodet, nagu on määratletud punktis 8, preparaati nagu määratletud punktis 4, toote valmistusprotsessi või toote kasutamist, ja mille patendi omanik esitab [tunnistuse] saamiseks.
10) [Sertifikaat] – täiendav kaitsesertifikaat [mõistete „sertifikaat” ja „täiendav kaitsesertifikaat” asemel on edaspidi kasutatud täpsemaid vasteid „tunnistus” ja „täiendava kaitse tunnistus”].”
9 Määruse nr 1610/96 artikkel 2 „Reguleerimisala” sätestab:
„Käesolevas määruses ette nähtud tingimustel võib [tunnistuse] saada iga toode, mis on liikmesriigi territooriumil patendiga kaitstud ja mis enne taimekaitsevahendina turule viimist on seotud haldusliku loaandmismenetlusega, mis on sätestatud direktiivi [91/414] artiklis 4 või kui taimekaitsevahendit käsitlev loataotlus on esitatud enne direktiivi [91/414] kohaldamist asjaomases liikmesriigis, vastavas siseriiklikus õigusaktis”.
10 Määruse artikli 3 „[Tunnistuse] saamistingimused” lõige 1 näeb ette:
„[Tunnistus] antakse, kui taotluse esitamise kuupäeval liikmesriigis, kus artiklis 7 nimetatud taotlus esitatakse:
a) kaitseb toodet kehtiv [aluspatent];
b) tootel on taimekaitsevahendina turuleviimiseks kas direktiivi [91/414] artikli 4 või vastava siseriikliku õigusakti kohaselt antud kehtiv luba;
c) tootele ei ole veel [tunnistust] antud;
d) alapunktis b nimetatud luba on esimene luba toote taimekaitsevahendina turuleviimiseks.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Bayerile kuulub Saksamaa osas antud Euroopa patent nimetusega „asendusisoksasoliinid, nende valmistamise meetodid, neid sisaldavad aineid ja nende kasutamine fütotoksilise mõju vähendamiseks”. Patendiga on kaitstud taimekaitseaine isoksadifeen.
12 Bayer esitas 10. juulil 2003 Deutsches Patent- und Markenamtile taotluse täiendava kaitse tunnistuse saamiseks isoksadifeeni ning selle soolade ja estrite kohta. See taotlus tugines turuleviimise ajutisele loale, mille Saksamaa ametiasutus oli 21. märtsil 2003 direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 1 alusel andnud herbitsiidina kasutatava taimekaitsevahendi müüginimetusega MaisTer kohta. See toode koosneb foraamsulfuroonist, isoksadifeenist ja jodosulfuroonist.
13 Oma taotluse toetuseks tugines Bayer liidus esimese turuleviimise loana fenoksaprop‑P‑etüülist ja isoksadifeenetüülist koosneva ning müüginimetuse Ricestar all turustatava taimekaitsevahendi kohta Itaalia ametiasutuse 10. aprilli 2001 antud loale.
14 Deutsches Patent- und Markenamt lükkas 12. märtsi 2007. aasta otsusega selle taotluse tagasi, tuginedes kolmele põhjusele. Tema sõnul oli esiteks 21. märtsi 2003. aasta turuleviimise luba ajutine, teiseks esitati täiendava kaitse tunnistuse taotlus ühe toimeaine osas, samas kui nimetatud turuleviimise luba oli antud kombineeritud toimeainete kohta, ning kolmandaks ei saanud tugineda 10. aprilli 2001. aasta loale, sest see oli antud 21. märtsi 2003. aasta turuleviimise loaga hõlmatust erineva toimeainete kombinatsiooni kohta.
15 Nimetatud otsuse peale esitas Bayer kaebuse, mis on põhikohtuasja menetluse ese. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib, et selle otsuse tegemisest saadik on Euroopa Kohtus tehtud mitu otsust, mis on põhikohtuasja seisukohalt asjakohased. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Hogan Lovells International (C‑229/09, EU:C:2010:673), et täiendava kaitse tunnistuse saab anda turuleviimise ajutise loa alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et kohtuotsusetes Medeva (C‑322/10, EU:C:2011:773) ja Georgetown University jt (C‑422/10, EU:C:2011:776) tõlgendas Euroopa Kohus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta (ELT L 152, lk 1) nii, et taotlust täiendava kaitse tunnistuse saamiseks üheainsa toimeaine jaoks ei saa tagasi lükata põhjusel, et see ei ole ainus asjaomase ravimi koostisaine.
16 Neid asjaolusid arvestades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nüüdseks on võimalik anda täiendava kaitse tunnistus 21. märtsi 2003. aasta turuleviimise ajutise loa lausel ja arvutada täiendava kaitse tunnistuse kehtivusaeg Itaalia ametiasutuse poolt 10. aprillil 2001 Ricestari kohta väljastatud turuleviimise loast lähtudes, kuigi selle toote koostis ei ole MaisTeri omaga identne.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski kindel, kas taimekaitseaine kohta saab anda täiendava kaitse tunnistuse. Kohus meenutab, et määruse nr 1610/96 artikkel 2 võimaldab täiendava kaitse tunnistuse anda kõigi toodete osas, mis on patendiga kaitstud ja mille kohta on antud taimekaitsevahendi turuleviimise luba vastavalt direktiivi 91/414 artiklile 4. Kohus täpsustab, et mõiste „taimekaitsevahend” on defineeritud määruse nr 1610/96 artikli 1 punkti 1 alapunktis a, lähtudes neis toodetes sisalduvatest toimeainetest, mis on ette nähtud taimede kaitsmiseks kahjulike organismide eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul taimekaitseainetel sellist toimet ei ole, vaid need kasutatakse herbitsiidi toimeaine kahjuliku mõju ärahoidmiseks, et suurendada viimase tõhusust.
18 Arvestades seda, et taimekaitseaine mõju taimedele või kahjulikele organismidele on parimal juhul kaudne, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas on võimalik lugeda seda tüüpi aine hõlmatuks mõistega „toimeained” määruse nr 1610/96 tähenduses.
19 Nimetatud määruse artikli 1 sõnastuse osas on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et taimekaitseainet võib, arvestades selle mõju asjaomastele organismidele, toimeaineks lugeda. Siiski juhib see kohus tähelepanu mitmele ebakõlale seoses olemasoleva kohtupraktikaga, mis tulenevad sellisest tõlgendusest.
20 Nõnda sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Massachusetts Institute of Technology (C‑431/04, EU:C:2006:291) seoses inimtervishoius kasutatavate ravimitega, et abiaine, see tähendab aine, millel endal puudub ravitoime, ei ole hõlmatud mõistega „toimeained”, mis on ette nähtud nõukogu 18. juuni 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 200). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib see Euroopa Kohtu otsus tuua kaasa selle, et mõiste „toimeaine” hõlmab üksnes neid aineid, millel endal on taimekaitse toime. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiki seisukohal, et taimekaitseaine toimemehhanism ei ole tingimata võrreldav ravimis sisalduva abiaine omaga, ning täpsustab, et tegelikult on taimekaitseaine teatava toimeaine kasutamiseks mõnikord vältimatult vajalik.
21 Peale selle märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuotsusele Söll (C‑420/10, EU:C:2012:111) viidates, et Euroopa Kohus on varem otsustanud, et mõiste „biotsiid” hõlmab ka selliseid tooteid, mille mõju kahjulikele organismidele on üksnes kaudne, tingimusel et neis toodetes sisaldub üks või mitu toimeinet, mis on vajalikud soovitud toime saavutamise protsessi seisukohalt.
22 Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, lk 1) võib aidata täpsustada mõistete „toode” ja „toimeained” sisu. Need mõisted sellistena, nagu neid kasutab määrus nr 1610/96, võeti üle direktiivist 91/414. See direktiiv aga tühistati ja asendati määrusega nr 1107/2009. Sellest saadik eristab viimati nimetatud määrus taimekaitseaineid, sünergiste, muid koostisaineid ja abiaineid. Nii määratleb määruse nr 1107/2009 artikli 2 lõike 3 punkt a „taimekaitseained” kui „ained või valmistised, mida lisatakse taimekaitsevahendile, et kõrvaldada või vähendada taimekaitsevahendi fütotoksilist mõju teatavatele taimedele”.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja, et määrust nr 1610/96 pärast määruse nr 1107/2009 vastuvõtmist ei muudetud. Kuna aga need määrused on omavahel seotud, tuleb mõiste „toimeained” mõlema puhul ühtmoodi sisustada. Järelikult ei saa taimekaitseainele täiendava kaitse tunnistust anda.
24 Lisaks on Saksamaa Liitvabariik komisjoni ettepanekul 2005. aastast alates loobunud oma halduspraktikast avalikustada ja klassifitseerida taimekaitseaineid samade eeskirjade alusel kui toimeaineid. Seetõttu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et taimekaitseaine patendi omanikul, kes soovib saada täiendava kaitse tunnistust, kuid kellel ei ole taimekaitsevahendi turuleviimise luba, võib praktikas osutuda võimatuks kindlaks teha, kas kolmandal isikul on selline turuleviimise luba. Kohtu sõnul võiks selle põhjal arvata, et taimekaitseaineid ei soovitud kohelda samal viisil kui toimeaineid.
25 Siiski märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise lähenemisega on vastuolus tõik, et määruse nr 1107/2009 alusel on taimekaitseaine heakskiitmise materiaalsed tingimused suures osas identsed toimeaine heakskiitmise vastavate tingimustega. Kahe asjaomase menetluse vahel on „funktsionaalse võrdväärsuse seos” kohtuotsuse Hogan Lovells International (EU:C:2010:673) tähenduses. Seetõttu võib taimekaitseaine turuleviimise loa andmise menetlus kesta sama kaua kui toimeaine puhul. Arvestades määruse nr 1610/96 eesmärki, võib see asjaolu õigustada täiendava kaitse tunnistuse andmist.
26 Käesoleval juhul rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isoksadifeeni kontrolliti kahte muud toimeainet sisaldava toote turuleviimise ajutise loa andmise menetluses. Selle menetluse kestus vähendas patendiga antavat tegelikku kaitseaega. Seetõttu võib olla põhjendatud anda selle aine kohta täiendava kaitse tunnistus. Siiski võib see tõlgendus kohtu sõnul minna vastuollu praktikaga, mis tuleneb kohtuotsusest BASF (C‑258/99, EU:C:2001:261, punkt 31) ja milles Euroopa Kohus otsustas mitte lugeda turuleviimise luba nende kriteeriumide hulka, mida määrus nr 1610/96 kasutab mõiste „toode” määratlemiseks.
27 Neil asjaoludel otsustas Bundespatentgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 1610/96] artikli 3 lõikes 1 ja artikli 1 punktis 8 [olevat] mõistet „toode” ning artikli 1 punktis 3 [olevat] mõistet „toimeained” tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka taimekaitseainet?”
Eelotsuse küsimuse analüüs
28 Asudes vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, mille abil see kohus soovib kindlaks teha, kas määrus nr 1610/96 võimaldab anda täiendava kaitse tunnistuse taimekaitseaine patendi puhul, tuleb märkida, et otsesõnu ükski selle määruse säte seda võimalust ei anna ega ka välista.
29 Määruse nr 1610/96 artikkel 2 sätestab, et „[k]äesolevas määruses ette nähtud tingimustel võib [tunnistuse] saada iga toode, mis on liikmesriigi territooriumil patendiga kaitstud ja mis enne taimekaitsevahendina turule viimist on seotud haldusliku loaandmismenetlusega, mis on sätestatud direktiivi [91/414] artiklis 4 või kui taimekaitsevahendit käsitlev loataotlus on esitatud enne direktiivi [91/414] kohaldamist asjaomases liikmesriigis, vastavas siseriiklikus õigusaktisˮ.
30 Mõiste „toode” on defineeritud määruse nr 1610/96 artikli 1 punktis 8 kui „[toime]aine […] või taimekaitsevahendi [toime]ainete kogum”.
31 Nimetatud direktiivi artikli 1 punktis 3 on toimeained omakorda defineeritud kui „ained või mikroorganismid, kaasa arvatud viirused, millel on üld- või erimõju [….] kahjulikele organismidele või […] taimedele, taimeosadele või taimsetele saadustele”.
32 Mõistet „toimeaine” kasutatakse selle määruse artikli 1 punktis 1, defineerimaks mõistet „taimekaitsevahendid”. See säte viitab taimekaitsevahendis sisalduvate toimeainete ette nähtud kasutusviisidele. Selle sätte kohaselt võib aine olla ette nähtud „taimede või taimsete saaduste kaitsmiseks kõikide kahjulike organismide eest või nende organismide tegevuse ärahoidmiseks […], taimede elutegevuse mõjutamiseks muul viisil kui toitainena (näit taimekasvuregulaatorid), […] taimsete saaduste säilitamiseks, […] ebasoovitavate taimede hävitamiseks või […] taimeosade hävitamiseks, taimede ebasoovitava kasvu kontrollimiseks või ärahoidmiseks”.
33 Nende üksikasjade põhjal käib mõiste „toimeained” seoses määruse nr 1610/96 kohaldamisega selliste ainete kohta, millel endal on toksiline, fütotoksiline või taimekaitse toime. Seoses sellega olgu rõhutatud, et kuna määrus nr 1610/96 ei erista otsest ja kaudset toimet, siis ei ole kohane piirata mõistet „toimeined” ainult neile ainetele, mille toime saab määratleda otsesena (vt analoogia alusel farmaatsiatoodete kohta kohtuotsus Chemische Fabrik Kreussler, C‑308/11, EU:C:2012:548, punkt 36, ja biotsiidide kohta kohtuotsus Söll, EU:C:2012:111, punkt 31).
34 Seevastu ainet, millel selline toksiline fütotoksiline või taimekaitse toime puudub, ei saa lugeda „toimeaineks” määruse nr 1610/96 tähenduses ja järelikult ei saa selle kohta anda täiendava kaitse tunnistust. See tõlgendus vastab ravimite osas valitsevale tõlgendusele ja Euroopa Kohus on sedastanud, et aine, millel endal ravitoime puudub ‒ näiteks abiaine ‒, ei ole toimeaine ja seega ei saa selle kohta anda täiendava kaitse tunnistust (kohtuotsus Massachusetts Institute of Technology, EU:C:2006:291, punkt 25, ja kohtumäärus Glaxosmithkline Biologicals et Glaxosmithkline Biologicals, Niederlassung der Smithkline Beecham Pharma, C‑210/13, EU:C:2013:762, punkt 35).
35 Seega sõltub vastus küsimusele, kas taimekaitseaine on toimeaine määruse nr 1610/96 artikli 1 lõike 3 tähenduses, sellest, kas sel ainel endal on toksiline, fütotoksiline või taimekaitse toime. Kui ainel selline toime on, siis on see hõlmatud mõistega „toode” selle määruse artikli 1 punkti 8 tähenduses ja selle kohta võib määruse nr 1610/96 artiklis 3 sätestatud tingimusi järgides väljastada täiendava kaitse tunnistuse.
36 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest ning Bayeri ja komisjoni märkustest nähtub, et taimekaitsevahendi koostises oleva taimekaitseaine ülesanne on vähendada taimekaitsevahendi toksilist mõju teatavatele taimedele. Seega võivad taimekaitseained muuta taimekaitsevahendi tõhusamaks, parandades selle selektiivsust ja piirates selle toksilist mõju või keskkonnaohtlikkust. Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 1107/2009 artikkel 2, mis põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei kohaldunud, defineerib taimekaitseained kui „ained või valmistised, mida lisatakse taimekaitsevahendile, et kõrvaldada või vähendada taimekaitsevahendi fütotoksilist mõju teatavatele taimedele”.
37 Põhikohtuasjas õigusvaidlust lahendav siseriiklik kohus peab kontrollima, kas asjakohaseid faktilisi ja teaduslikke asjaolusid arvestades võib põhikohtuasjas käsitletava aine selle taimekaitsetoime tõttu määratleda toimeainena määruse nr 1610/96 artikli 1 punkti 3 tähenduses.
38 Siiski tuleb märkida, et kuigi selline määratlemine on vajalik, ei ole see piisav, et otsustada, kas taimekaitseaine kohta saab anda täiendava kaitse tunnistuse. Nimelt peavad olema täidetud määruse nr 1610/96 artikli 3 lõikes 1 olevad neli kumulatiivset tingimust. Sisuliselt näeb see säte ette, et täiendava kaitse tunnistus antakse vaid siis, kui taotluse esitamise kuupäeval kaitseb toodet kehtiv aluspatent ja tootele ei ole veel sertifikaati antud. Lisaks peab tootel olema turuleviimiseks kas „direktiivi [91/414] artikli 4 või vastava siseriikliku õigusakti kohaselt” antud kehtiv luba, mis on esimene luba toote taimekaitsevahendina turuleviimiseks (vt selle kohta Hogan Lovells International, EU:C:2010:673, punkt 51).
39 Sellega seoses tuleb meenutada, et määrusega nr 1610/96 soovitakse piirata taimekaitsevahendite valdkonnas patenteeritud leiutistele antud tegeliku kaitse nõrgenemist, mis võib tuleneda eelkõige turuleviimise lubade saamise kestusest. Täiendava kaitse tunnistusega soovitakse anda patendi piisav tegelik kaitse, võimaldades selle omanikul kasutada pärast aluspatendi kehtivuse lõppu täiendavat ainuõiguse kehtivuse aega, et kompenseerida vähemalt osaliselt leiutise ärieesmärgil kasutamise alustamisega hilinemist, mis tuleneb patenditaotluse esitamise ning esimese liidus turuleviimise loa saamise vahele jäävast ajavahemikust (kohtuotsus Hogan Lovells International, EU:C:2010:673, punktid 49 ja 50).
40 Sellistel asjaoludel, millega on tegemist põhikohtuasjas, peab seega õigusvaidlust lahendav siseriiklik kohus kontrollima, kas vastavalt määruse nr 1610/96 artiklis 3 ettenähtule on asjaomast taimekaitseainet sisaldaval tootel asjaomase liikmesriigi territooriumil kehtiv taimekaitsevahendi turuleviimise luba, mis on antud „direktiivi [91/414] artikli 4 või vastava siseriikliku õigusakti kohaselt”. Viimati nimetatud tingimust tuleb tõlgendada, arvestades asjaomase määruse artiklit 2, millest nähtub, et asjaomane vastav siseriikliku õiguse säte seondub selliste taimekaitsevahendite olukorraga, mille „loataotlus on esitatud enne direktiivi [91/414] kohaldamist asjaomases liikmesriigis”.
41 Eelotsusetaotluse esitanud kohus ning samuti komisjon ja Poola valitsus märgivad, et direktiivi 91/414 alusel ei ole taimekaitseained toimeainega samastatud ja järelikult ei kohaldu neile selle direktiivi I lisasse kandmise mentlus. Komisjoni sõnul käsitati taimekaitsevahendeid direktiivi 91/414 rakendamise seisukohalt pigem lihtsalt „muude koostisainetena”.
42 Siiski tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 39 väljendatud tõdemusega nentida, et kuigi direktiiv 91/414 omab määruse nr 1610/96 seisukohalt teatavat tähtsust, reguleerib täiendava kaitse tunnistuse andmist sõltumatult see määrus. Isegi kui ühtki taimekaitseainet toimeainena direktiivi 91/414 I lisasse kantud ei ole, ei võimalda see asjaolu seega teha otsustavat järeldust, et taimekaitseaine patendi ärieesmärgil kasutamine ei ole „direktiivi [91/414] artikli 4 või vastava siseriikliku õigusakti kohaselt” määruse nr 1610/96 artikli 3 kohaselt turuleviimise loa taotlemiseks kuluva aja tõttu edasi lükkunud.
43 Nimelt tuleb meelde tuletada, et direktiivi 91/414 artiklis 4 ette nähtud turuleviimise loa menetluses tuleb esitada selle direktiivi III lisas sätestatud toimik, mis võimaldab tõendada taimekaitsevahendi tõhusust ja mõju. Muu hulgas peavad selles toimikus olema andmed selle III lisa A‑osa punktis 1.4.4 ette nähtud muude koostisainete, seal hulgas taimekaitseainete kohta. Seega ei saa välistada, et taimekaitseainet sisaldava taimekaitsevahendi kohta turuleviimise loa saamiseks nimetatud III lisas ette nähtud nõuetele vastava toimiku esitamine lükkab edasi selle taimekaitseaine patendi ärieesmärgil kasutamise.
44 Selles küsimuses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on juhtinud tähelepanu konkreetselt sellele, et isoksadifeeni kontrolliti kahte muud toimeainet sisaldava toote turuleviimise ajutise loa andmise menetluses. Selle menetluse kestus vähendas patendiga antavat tegelikku kaitseaega. Sellised tuvastused, mis on põhikohtuasja menetleva siseriikliku kohtu ainupädevuses, võimaldavad lugeda täidetuks tingimuse, mis on ette nähtud määruse nr 1610/96 artiklis 3 ja mille kohaselt on nõutav direktiivi 91/414 artikli 4 kohaselt antud kehtiv turuleviimise luba.
45 Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1610/96 artikli 1 punktis 8 artikli 3 lõikes 1 ja olevat mõistet „toode” ning artikli 1 punktis 3 olevat mõistet „toimeained” tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka taimekaitseainena kasutamiseks mõeldud ainet, kui sel ainel endal on toksiline, fütotoksiline või taimekaitse toime.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1610/96 taimekaitsevahendite täiendava kaitsesertifikaadi kasutuselevõtu kohta artikli 1 punktis 8 ja artikli 3 lõikes 1 olevat mõistet „toode” ning artikli 1 punktis 3 olevat mõistet „toimeained” tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka taimekaitseainena kasutamiseks mõeldud ainet, kui sel ainel endal on toksiline, fütotoksiline või taimekaitse toime.
Allkirjad