ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

17. veebruar 2011(*)

Teleringhääling – Direktiivi 89/552/EMÜ artikkel 3a – Ühendkuningriigi meetmed seoses selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustega – Maailmameistrivõistlused jalgpallis – Otsus, millega need meetmed tunnistatakse ühenduse õigusega kooskõlas olevaks – Põhjendamine – EÜ artiklid 43, 49 ja 86 – Omandiõigus

Kohtuasjas T‑68/08,

Fédération internationale de football association (FIFA), asukoht Zürich (Šveits), esindajad: solicitor E. Batchelor, solicitor F. Young ning advokaadid A. Barav ja D. Reymond ning barrister F. Carlin, ja hiljem E. Batchelor, A. Barav, D. Reymond ja F. Carlin,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Benyon, E. Montaguti ja N. Yerrell, hiljem F. Benyon ja E. Montaguti, keda abistasid J. Flynn, QC, ja barrister M. Lester,

kostja,

keda toetas

Belgia Kuningriik, esindaja: C. Pochet, keda abistasid avocat J. Stuyck ja avocat A. Joachimowicz,

ning

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: S. Behzadi-Spencer ja V. Jackson, ning hiljem S. Behzadi-Spencer ja L. Seeboruth, keda abistas barrister T. de la Mare ja hiljem barrister B. Kennelly,

menetlusse astujad,

mille ese on komisjoni 16. oktoobri 2007. aasta otsuse 2007/730/EÜ, milles käsitletakse Ühendkuningriigi poolt nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla ühenduse õigusega (ELT L 295, lk 12), osalise tühistamise nõue,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud L. Truchot ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. veebruari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikkel 43 on sõnastatud järgmiselt:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.”

2        EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.”

3        EÜ artikli 86 lõikes 1 on ette nähtud, et „[r]iigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus käesoleva lepingu eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud [EÜ] artiklis 12 ja [EÜ] artiklites 81–89.”

4        Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) artikkel 3a, mis lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321), sätestab:

„1.      Iga liikmesriik võib võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.

2.      Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.

3.      Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud.”

5        Direktiivi 97/36 põhjendused 18–22 on sõnastatud järgmiselt:

„(18) on oluline, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta meetmeid, et kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele nagu olümpiamängud, maailma- ja Euroopa meistrivõistlused jalgpallis; selleks on liikmesriikidel õigus võtta ühenduse õigusega kooskõlas olevaid meetmeid, mille eesmärk on reguleerida nende jurisdiktsiooni all olevate ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguste kasutamist selliste sündmuste edastamiseks;

(19)      ühenduse raamistikus on vaja kehtestada kord, et vältida võimalikku õiguskindlusetust ja turumoonutusi ning viia televisiooniteenuste vaba ringlus vastavusse vajadusega vältida õigustatud üldiseid huve kaitsvatest siseriiklikest meetmetest kõrvalehoidmist;

(20)      eelkõige on vaja käesoleva direktiiviga ette näha sätted, mis käsitlevad ringhäälinguorganisatsioonide selliste ainuõiguste kasutamist, mille nad on võinud osta sündmustele, mida käsitletakse väga tähtsatena muu kui selle liikmesriigi ühiskonnas, kelle jurisdiktsiooni alla ringhäälinguorganisatsioonid kuuluvad; […]

(21)      ühiskonnale väga tähtsad sündmused peaksid käesoleva direktiivi kohaldamisel vastama teatavatele tingimustele, s.o olema ainulaadsed sündmused, mis huvitavad Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi;

(22)      käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „tasuta televisioon” saadete edastamist avaliku või erakanali kaudu, mis on avalikkusele juurdepääsetavad ilma igas liikmesriigis üldkasutatavatele ringhäälingu rahastamisviisidele lisanduva tasuta (nagu loatasu ja/või kaabellevivõrgu põhipaketi tellimistasu).”

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

6        Hageja, Fédération internationale de football association (Rahvusvaheline Jalgpalliliit) (FIFA), on ühendus, kuhu kuulub 208 rahvuslikku jalgpalliliitu ning mis kujutab endast ülemaailmset jalgpalli täitevorganit. Tema eesmärgid on eelkõige toetada ülemaailmselt jalgpalli ja korraldada rahvusvahelisi võistlusi. FIFA peamine sissetulekuallikas on tema enda poolt korraldatavate FIFA maailmameistrivõistluste (edaspidi „maailmameistrivõistlused”) finaalturniiri teleülekannete õiguste müük.

7        Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kultuuri, meedia ja spordi riigisekretär (edaspidi „riigisekretär”) kinnitas 25. juuni 1998. aasta otsusega Broadcasting Act 1996 (1996. aasta ringhäälinguseadus) IV osa alusel Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tähtsate sündmuste loendi, kuhu kuuluvad ka maailmameistrivõistlused.

8        Selle loendi vastuvõtmisele eelnes riigisekretäri poolt 1997. aasta juulikuus algatatud konsulteerimine 42 erineva organiga teemal, milliste kriteeriumide alusel peab hindama erinevate sündmuste tähtsust Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks. Selle nõuandemenetluse tulemusel võeti vastu kriteeriumide loetelu, mis sisaldub riigisekretäri 1997. aasta novembris avaldatud dokumendis, ning riigisekretär kohaldas seda dokumenti Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tähtsate sündmuste loendi koostamisel. Selle dokumendi kohaselt võib sündmuse loendisse kanda eelkõige juhul, kui see leiab laia vastukaja üldsuse seas, mitte üksnes nende seas, kes asjaomast spordiala tavaliselt jälgivad. Sama dokumendi kohaselt võib kvalifitseeruda ka rahvuslik või rahvusvaheline spordiüritus, kui see on eriti oluline või kui sellel osaleb rahvusmeeskond või kui Ühendkuningriiki esindavad seal asjaomase spordiala sportlased. Neile kriteeriumidele vastava sündmuse loendisse kandmine on tõenäolisem, kui sündmusel on suur vaatajaskond või kui sündmust on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis otseülekandena. Oma hinnangu andmisel võtab riigisekretär arvesse muid vastava spordialaga seotud asjaolusid, näiteks seda, kas on otstarbekas pakkuda täiemahulisi otseülekandeid, loendisse kandmise mõju spordiala tuludele, loendisse kandmise mõju ringhäälinguturule ja seda, kas on võetud meetmeid, et tagada sündmuse kättesaadavus kõikidele vaatajatele salvestiste edastamise teel televisioonis või raadios.

9        Seejärel algatas riigisekretär vastavalt Broadcasting Act 1996 artiklile 97 nõuandemenetluse seoses loendisse kantavate konkreetsete sündmustega. Nõuandemenetluse käigus küsis riigisekretär paljude asjaomaste organite ja operaatorite ning teleülekandeõigusi omavate isikute nagu näiteks FIFA arvamust. Riigisekretäri loodud konsultatiivkomitee „Advisory Group on listed events” (nõuanderühm loendisse kantud sündmuste osas) andis oma arvamuse loendisse kantavate sündmuste osas, tehes seoses maailmameistrivõistlustega ettepaneku kanda loendisse finaal, poolfinaalid ja Ühendkuningriigi võistkonna osalusel peetavad mängud.

10      Vastavalt Television Broadcasting Regulations 2000‑ga (2000. aasta määrused teleringhäälingu kohta) muudetud Broadcasting Act 1996 artiklile 98 jagunevad teleringhäälinguorganisatsioonid kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad tasuta teenust pakkuvad organisatsioonid, kelle teenus on kättesaadav vähemalt 95%‑le Ühendkuningriigi elanikkonnast. Teise kategooriasse kuuluvad organisatsioonid, kes ei vasta neile tingimustele.

11      Lisaks võib vastavalt Television Broadcasting Regulations 2000‑ga muudetud Broadcasting Act 1996 artiklile 101 teleprogrammi tootja, kes osutab ühte nimetatud kategooriatest kuuluvat teenust, edastada loendisse kantud terviksündmuse või selle osa otseülekandeid ainult juhul, kui teine isik, kes osutab teise kategooriasse kuuluvat teenust, on omandanud õiguse edastada sama terviksündmuse või selle osa otseülekannet samas või praktiliselt samas levipiirkonnas. Kui see tingimus ei ole täidetud, siis peab kõnealust sündmust tervikuna või osaliselt otseülekandena edastada sooviv isik selleks omandama Office of Communications’i (kommunikatsioonibüroo) eelneva loa.

12      Code on sports and other listed events (loendisse kantud spordi- ja muude üldist huvi pakkuvate sündmuste koodeks), 2000‑st aastast kehtival kujul, artikli 3 kohaselt on ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused jagatud kahte rühma. „A‑rühma” sündmused on sündmused, mida saab ainuõiguse alusel otseülekandena taasedastada ainult teatavate tingimuste täidetuse korral. „B‑rühma” sündmused on sündmused, mida saab ainuõiguse alusel otseülekandena taasedastada ainult siis, kui tagatud on sündmuste hilisem taasedastamine.

13      Code on sports and other listed events artikli 13 kohaselt annab Office of Communications „A‑rühma” kuuluvatele sündmustele, mille hulka kuuluvad ka maailmameistrivõistlused, loa juhul, kui selle sündmuse taasedastamisega seotud õigusi on pakutud avalikult, õiglastel ja mõistlikel tingimustel, ning kui ükski teise kategooria teenust pakkuv ringhäälinguorganisatsioon ei ole väljendanud oma huvi õiguste omandamise vastu.

14      Ühendkuningriik edastas 25. septembri 1998. aasta kirjaga Euroopa Ühenduste Komisjonile direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel riigisekretäri poolt koostatud sündmuste loendi. Pärast Ühendkuningriigi ja komisjoni vahelist kirjavahetust ja uut meetmetest teatamist 5. mail 2000 teavitas komisjoni hariduse peadirektoraat Ühendkuningriiki 28. juuli 2000. aasta kirjaga sellest, et komisjon ei esita selle liikmesriigi meetmete vastu vastuväiteid ning seega avaldatakse need meetmed järgnevalt Euroopa Ühenduste Teatajas.

15      Üldkohus tühistas oma 15. detsembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas T‑33/01: Infront WM vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5897) 28. juuli 2000. aasta kirjas sisaldunud otsuse põhjusel, et kuna selle puhul oli tegemist otsusega EÜ artikli 249 tähenduses, siis oleks komisjoni volinike kolleegium pidanud selle ise vastu võtma (eespool viidatud kohtuotsus Infront WM vs. komisjon, punkt 178).

16      Eespool punktis 15 viidatud kohtuotsuse Infront WM vs. komisjon järel võttis komisjon 16. oktoobril 2007 vastu otsuse 2007/730/EÜ, milles käsitletakse Ühendkuningriigi poolt nõukogu direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla ühenduse õigusega (EÜT L 295, lk 12, edaspidi „vaidlustatud otsus”).

17      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmed, millest Ühendkuningriik teatas komisjonile 5. mail 2000, nagu need on avaldatud 18. novembri 2000. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas C 328, on kooskõlas ühenduse õigusega.

Artikkel 2

Käesoleva otsuse lisas sätestatud meetmed avaldatakse direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu Teatajas.”

18      Vaidlustatud otsuse põhistamiseks on esitatud järgmised põhjendused:

„(4)      Ühendkuningriigi meetmetes esitatud suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste loend oli koostatud selgelt ja läbipaistvalt ning [selles liikmesriigis] oli algatatud laiaulatuslik konsulteerimine.

(5)      Komisjon tegi kindlaks, et Ühendkuningriigi meetmetes esitatud loendisse kantud sündmused vastasid vähemalt kahele järgmisele kriteeriumile, mida peetakse usaldusväärseteks sündmuste ühiskondliku tähtsuse näitajateks: i) suur vastukaja liikmesriigi üldsuse seas, mitte üksnes olulisus asjaomase spordisündmuse või tegevuse tavapärase vaatajaskonna jaoks; ii) üldtunnustatud, selgesti tajutav kultuuriline tähtsus liikmesriigi elanikkonna jaoks, eelkõige kultuuriidentiteedi kandjana; iii) rahvusvõistkonna osalemine asjaomasel sündmusel rahvusvaheliselt olulise võistluse või turniiri raames, ning iv) sündmust on tavaliselt üle kantud tasuta televisioonis ja sellel on olnud palju vaatajaid.

(6)      Väga paljud Ühendkuningriigi meetmetes esitatud loendisse kantud sündmused, sealhulgas suve- ja taliolümpiamängud, maailma- ja Euroopa [meistri]võistluste finaalmängud, kuuluvad nende sündmuste hulka, mida tavaliselt peetakse suure ühiskondliku tähtsusega sündmusteks, nagu on osutatud direktiivi [97/36] põhjenduses 18. Kõnesolevad sündmused leiavad Ühendkuningriigis tervikuna suurt vastukaja, sest need on väga populaarsed mitte üksnes spordisündmuste tavapäraste vaatajate, vaid ka muu elanikkonna hulgas (sõltumata osalejate kodakondsusest).

[…]

(18)      Loendisse kantud sündmusi, sealhulgas neid, mida käsitletakse tervikuna, mitte üksikute sündmuste sarjana, on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis ja neil on olnud palju vaatajaid […]

(19)      Ühendkuningriigi meetmed tunduvad olevat proportsionaalsed, et õigustada erandi tegemist EÜ asutamislepingus sätestatud teenuste osutamise vabadusest olulise avaliku huviga seotud põhjustel, milleks on suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste ülekannete üldise kättesaadavuse tagamine.

(20)      Ühendkuningriigi meetmed on kooskõlas [EÜ asutamislepingu] konkurentsieeskirjadega, sest loendisse kantud sündmuste edastamiseks kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioonide määratlus põhineb objektiivsetel kriteeriumitel, mis võimaldavad tegelikku ja potentsiaalset konkurentsi kõnealuste sündmuste ülekandeõiguste saamiseks. Pealegi ei ole loetletud sündmuste arv nii ebaproportsionaalselt suur, et moonutada konkurentsi järgnevatel tasuta ja tasulise televisiooni turgudel.

(21)      Ühendkuningriigi meetmete proportsionaalsust kinnitab veelgi asjaolu, et paljud loendisse kantud sündmused vajavad üksnes mõõdukat [taas]edastamist.

[…]

(24) [Kohtuotsusest Infront WM vs. komisjon] tuleneb, et direktiivi 89/552/EMÜ artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete tunnistamine ühenduse õigusega kooskõlas olevateks kujutab endast otsust ja seoses sellega peab need vastu võtma komisjon. Seepärast tuleb käesoleva otsusega tunnistada, et Ühendkuningriigi poolt teatatud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega. Käesoleva otsuse lisas sätestatud meetmed tuleb direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 2 kohaselt avaldada Euroopa Liidu Teatajas.”

 Menetlus ja poolte nõuded

19      FIFA esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. veebruaril 2008.

20      Üldkohtu kantseleisse 28. veebruaril 2008 saabunud eraldi dokumendiga palus FIFA Üldkohtul kohustada komisjoni menetlust korraldavate meetmete raames esitama mitmeid dokumente, mis FIFA arvates olid vajalikud nii selleks, et FIFA saaks kaitsta oma õigusi, kui ka selleks, et Üldkohus saaks täita oma ülesandeid kohtuliku kontrolli teostamisel.

21      Üldkohtu seitsmenda koja 26. mai 2008. aasta otsusega otsustati FIFA taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks jätta selles menetlusetapis rahuldamata.

22      Ühendkuningriik ja Belgia Kuningriik avaldasid 11. ja 16. juunil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustega soovi astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

23      Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 14. augusti 2008. aasta määrusega anti neile luba astuda menetlusse. Menetlusse astujad esitasid menetlusse astuja seisukohad ning FIFA esitas oma märkused nende seisukohtade kohta selleks antud tähtaja jooksul.

24      15. detsembri 2009. aasta määrusega liideti käesolev kohtuasi suulise menetluse huvides kohtuasjaga T‑385/07: FIFA vs. komisjon.

25      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames ühe küsimuse FIFA‑le ja kaks küsimust komisjonile. Üldkohtu küsimustele vastati selleks antud tähtaja jooksul.

26      FIFA palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see puudutab maailmameistrivõistlusi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt, Belgia Kuningriigilt ja Ühendkuningriigilt.

27      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–         mõista kohtukulud välja FIFA‑lt.

28      Ühendkuningriik ja Belgia Kuningriik paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

 Õiguslik käsitlus

1.     Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

29      Belgia Kuningriik väidab, et hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et vaidlustatud otsus ei puuduta FIFA‑t isiklikult ja otseselt ning et Üldkohus ei ole pädev otsustama liikmesriigi meetmete seaduslikkuse üle. Lisaks väidab Belgia Kuningriik, et kuna FIFA ei ole algatanud kõnealuste siseriiklike meetmete vastu kohtumenetlust Ühendkuningriigis, siis pole tema Üldkohtusse esitatud hagi puhul kinni peetud tähtaegadest, nii et vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine ei saa mõjutada vaidlusaluse siseriikliku õigusakti kehtivust.

30      FIFA leiab, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist aktiga, mille võib edasi kaevata, ning pealegi puudutab see teda otseselt ja isiklikult.

 Üldkohtu hinnang

31      Belgia Kuningriigi esitatud vastuvõetamatuse väited puudutavad avalikku korda, sest nende raames seatakse kahtluse alla FIFA õigus hagi esitada, hagi esitamise tähtaja järgimine ning Üldkohtu pädevus. Üldkohus peab neid vastuvõetamatuse väiteid seega kontrollima omal algatusel, olgugi et tulenevalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandast lõigust ja Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikest 3 ei ole Belgia Kuningriik kui menetlusse astuja õigustatud niisuguseid väiteid esitama, sest komisjon ei ole hagi vastuvõetavust vaidlustanud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punktid 21–23).

32      Seoses FIFA otsese puutumusega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, et vaidlustatud ühenduse meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt Euroopa Kohtu 13. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑125/06 P: komisjon vs. Infront WM, EKL 2008, lk I‑1451, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Selles osas tuleneb Broadcasting Act 1996 artiklist 101 (vt eespool punkt 11), et ringhäälinguorganisatsioon, kes kuulub ühte kahest eespool punktis 10 kirjeldatud kategooriast, ei või taasedastada Ühendkuningriigi loendisse kantud sündmusi otseülekandena ja ainuõigusi kasutades. Ainult juhul, kui ükski teine isik, kes kuulub teise kategooriasse, ei ole üles näidanud huvi asjaomase sündmuse ülekandmise õiguste omandamise vastu ja kui täidetud on eespool punktis 13 nimetatud tingimused, võib Office of Communications lubada vastavad õigused omandanud ringhäälinguorganisatsioonil taasedastada asjaomast sündmust otseülekandena ja ainuõiguste alusel.

34      Sellest regulatsioonist tuleneb, et FIFA poolt direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses korraldatavate maailmameistrivõistluste ülekandmise ainuõiguste loovutamine Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni all olevatele teleringhäälinguorganisatsioonidele viisil, mis jätab sama jurisdiktsiooni alla kuuluvad teised ringhäälinguorganisatsioonid, kes on üles näidanud huvi asjaomase sündmuse tervikuna või osaliselt ülekandmise õiguste omandamise vastu selles riigis, ei too kaasa niisuguseid õiguslikke tagajärgi, mis tavaliselt selliste ainuõigustega kaasnevad.

35      Kuigi on tõsi, et need õiguslikud tagajärjed tulenevad Ühendkuningriigi õigusaktidest, mitte vaidlustatud otsusest, tähendab see siiski, et vaidlustatud otsusega vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 3 käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanism toob liikmesriikidele kaasa kohustuse need tagajärjed säilitada. Täpsemalt peavad liikmesriigid hoolitsema selle eest, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid Ühendkuningriigi loendis nimetatud sündmuste Ühendkuningriigis ülekandmisel tingimusi, mida Ühendkuningriik on määratlenud oma meetmetes, mis on heaks kiidetud ja mis on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. Selle tulemuse saavutamise kohustus puudutab otseselt teiste liikmesriikide kui Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate niisuguste teleringhäälinguorganisatsioonide õiguslikku olukorda, kes soovivad osta algselt FIFA‑le kuuluvaid ülekandeõigusi Ühendkuningriigis (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punktid 62 ja 63).

36      Seetõttu kohustab vaidlustatud otsusega käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanism liikmesriike välistama võimaluse, et nende jurisdiktsiooni all olevad teleringhäälinguorganisatsioonid panevad maksma oma niisugused õigused, nagu on kirjeldatud eespool punktis 34, nii et seeläbi on puudutatud ka algselt FIFA‑le kuuluvad õigused, juhul kui neid pakutakse avalikult ringhäälinguorganisatsioonidele, mis kuuluvad mitte Ühendkuningriigi, vaid mõne teise liikmeriigi jurisdiktsiooni alla.

37      Ilmneb, et vaidlustatud otsusel on otsene mõju FIFA õiguslikule olukorrale seoses algselt talle kuuluvate õigustega ning see ei jäta liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi taotletava tulemuse osas, on automaatselt siduv ning tuleneb üksnes ühenduse regulatsioonist, sõltumata muude konkreetsete meetmete sisust, mida liikmesriigi ametiasutused võtavad selle tulemuse saavutamiseks (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punktid 60 ja 61).

38      Vaidlustatud otsus puudutab FIFA‑t seega otseselt.

39      Seoses küsimusega, kas vaidlustatud otsus puudutab FIFA‑t isiklikult, tuleb meenutada, et isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, saavad väita, et otsus puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et sõltumata maailmameistrivõistluste taasedastusõiguste õiguslikust olemusest ja allikast on nende võistluste puhul tegemist sündmusega direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses, kuna need on ette valmistanud korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi, ning selle üle, et FIFA puhul on tegemist kõnealuse korraldajaga. Kuna see olukord kehtis ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, siis oli FIFA sel ajal täielikult identifitseeritav.

41      Lisaks nimetab vaidlustatud otsus FIFA‑t nimeliselt, kuna selle lisas on ära mainitud „FIFA maailma[meistri]võistluste finaalturniir”.

42      Seetõttu puudutab vaidlustatud otsus FIFA‑t isiklikult.

43      Seoses Belgia Kuningriigi argumentidega, et Üldkohus ei ole pädev hindama liikmesriigi meetmete seaduslikkust EÜ artikli 230 raames ning et FIFA ei ole vaidlustanud Ühendkuningriigi meetmeid siseriiklikus kohtus, piisab kui märkida, et FIFA vaidlustab oma hagis eelkõige vaidlustatud otsuse artikli 1 õiguspärasuse; selles artiklis leitakse, et kõnealused meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega.

44      Sellest tuleneb, et kontroll, mille teostamist Üldkohtult taotletakse, puudutab komisjoni järelduse seaduslikkust, ning asjaolu, et Ühendkuningriigi meetmeid ei ole siseriiklikus kohtus vaidlustatud, ei mõjuta kuidagi seda, kas hagi, mis on esitatud EÜ artiklis 230 ette nähtud tähtaega järgides, on vastuvõetav (vt selle kohta eespool punktis 15 viidatud kohtuotsus Infront WM vs. komisjon, punkt 109).

45      Seetõttu tuleb Belgia Kuningriigi argumendid hagi vastuvõetamatuse kohta tagasi lükata.

2.     Põhiküsimus

46      FIFA esitab sisuliselt kuus väidet, millest esimeses heidetakse ette põhjenduste puudumist, teise kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 1, kolmanda kohaselt on rikutud hageja omandiõigust, neljanda kohaselt on rikutud asutamislepingu sätteid teenuste osutamise vabaduse kohta, viienda kohaselt on rikutud asutamislepingu konkurentsieeskirju ja kuuenda kohaselt asutamislepingu sätteid asutamisvabaduse kohta.

47      Enne FIFA väidete analüüsimisele asumist tuleb esitada mõned üldised kaalutlused, mida tuleb hageja väidete põhjendatuse hindamisel arvesse võtta.

48       Esiteks tuleb välja tuua, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 1 täpsustab liikmesriikide võimalust piirata ülekaalukast üldisest huvist tulenevatel põhjustel ühenduse esmases õiguses ette nähtud põhiõiguste kasutamist audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas.

49      Olgugi et liikmesriikide poolt direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 raames võetud meetmed kehtivad ühtviisi nii asjaomases liikmesriigis asutatud ettevõtjatele kui ka teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele, piisab selleks, et neid meetmeid tuleks pidada teenuste osutamise vabadust piiravaks, asjaolust, et need soodustavad teatavaid liikmesriigis asutatud ettevõtjaid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑398/95: SETTG, EKL 1997, lk I‑3091, punkt 16, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑250/06: United Pan-Europe Communications Belgium jt, EKL 2007, lk I‑11135, punktid 37 ja 38). Samuti võivad need meetmed piirata asutamisvabadust juhul, kui need asetavad teiste liikmesriikide äriühingud halvemasse faktilisse või õiguslikku olukorda, kui on selle liikmesriigi äriühingud, kes need meetmed võttis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑255/97: Pfeiffer, EKL 1999, lk I‑2835, punkt 19).

50      Samas võib asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirang olla õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu, niivõrd kui see piirang on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Pfeiffer, punkt 19, ning eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Sellega seoses tuleb meenutada, et sõnavabadus, mida kaitseb 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikkel 10, kuulub ka ühenduse õiguskorraga tagatud põhiõiguste hulka ja selle puhul on tegemist niisuguseid piiranguid õigustava ülekaaluka üldise huviga (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks hõlmab EIÕK artikli 10 lõike 1 kohaselt sõnavabadus ka teabe saamise vabadust.

52      Praegusel juhul piiravad Ühendkuningriigi võetud meetmed teenuste osutamise vabadust, nagu on meenutatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 19. Teisalt on nähtuvalt direktiivi 97/36 põhjendusest 18 direktiivi 89/552 artiklis 3a nimetatud meetmete eesmärk kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele. Direktiivi 97/36 põhjenduse 21 kohaselt on ühiskonnale väga tähtsa sündmuse puhul tegu sündmusega, mis huvitab Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi.

53      Eelnevast järeldub, et juhul kui direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 nimetatud meetmed puudutavad ühiskonnale väga tähtsaid sündmusi, õigustab nende võtmist ülekaalukas üldine huvi, ning seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka FIFA.

54      Järgmiseks, nagu on välja toodud eespool punktis 50, peavad kõnealused meetmed veel ka olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

55      Lõpuks tuleb seoses direktiivi 97/36 põhjenduse 18 ulatusega välja tuua, esiteks, et direktiivi 89/552 artikkel 3a, millele see põhjendus viitab, ei ühtlusta konkreetseid sündmusi, mida liikmesriigi võivad käsitada ühiskonnale väga tähtsana. Vastupidi selle artikli versioonile, mis sisaldus Euroopa Parlamendi otsuses nõukogu ühise seisukoha kohta direktiivi 97/36 vastuvõtmise kohta (EÜT 1996, C 362, lk 56), mis nimetas sõnaselgelt suvi- ja taliolümpiamänge ja maailma- ning Euroopa meistrivõistlusi jalgpallis, ei viita see säte konkreetsetele sündmustele, mis võidakse liikmesriikide loenditesse kanda.

56      Sellest järeldub, nagu muu hulgas on välja toonud ka komisjon, et direktiivi 97/36 põhjendust 18 ei saa mõista nii, et see tähendab, et maailmameistrivõistluste kandmine mõne liikmesriigi loendisse on automaatselt kooskõlas ühenduse õigusega. Veelgi enam, seda põhjendust ei saa mõista ka nii, et maailmameistrivõistlused võib igal juhul tervikuna sellisesse loendisse kanda, sõltumata huvist, mida selle võistluse mängud asjaomases liikmesriigis äratavad.

57      Arvestades eespool punktides 48–53 toodud kaalutlusi, tähendab see põhjendus seevastu seda, et kui liikmesriik kannab maailmameistrivõistluse mängud enda äranägemise järgi koostatud loendisse, siis ei pea ta komisjonile esitatavas teates ära tooma konkreetset põhjendust selle kohta, mille poolest see sündmus on ühiskonna jaoks väga oluline.

58      FIFA esitatud väidete põhjendatust tuleb hinnata neist kaalutlustest lähtudes.

 Esimene väide, mis tuleneb põhjenduse puudumisest

 Poolte argumendid

59      FIFA väidab, et komisjon ei esita vaidlustatud otsuses ühetegi põhjendust, õigustamaks maailmameistrivõistluste kõigi 64 mängu kandmist Ühendkuningriigi loendisse. Tõsi, direktiivi 97/36 põhjendus 18 mainib maailmameistrivõistlusi näitena ühiskonna jaoks tähtsast sündmusest, kuid see ei tähenda, et kõiki maailmameistrivõistluste mänge tuleks automaatselt pidada nii tähtsaks või et üldsusel peab olema neile piiramatu juurdepääs. Lisaks ei võimalda ükski asjaolu järeldada, et see põhjendus viitab maailmameistrivõistlustele tervikuna. Selles osas rõhutab FIFA, et selle võistluse mängud tuleks hoopis jaotada ühelt poolt tippmängudeks, kuhu kuuluvad poolfinaalid, finaal ja vastava rahvusvõistkonna, antud juhul Ühendkuningriigi mõne võistkonna mängud, mida võiks tõesti pidada selle ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks, ja teiselt poolt tavamängudeks, kuhu kuuluvad kõik ülejäänud mängud, mida ei tule tingimata pidada selle ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks; selline jaotus oleks paikapidav ja vastaks nende teiste liikmesriikide kasutatud meetodile, kes on teatanud oma meetmetest vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 2. Komisjon ise tunnustas sellist mängude jaotust direktiivi 89/552 artikli 3a rakendamist käsitlevas töödokumendis CC TVSF(97).

60      Leides, et kontroll, mida ta peab teostama liikmesriikide otsuste üle ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste väljavalimisel, on lihtsalt vähetähtis ja sisuliselt üleliigne, rikkus komisjon oma kohustust kontrollida üksikasjalikult Ühendkuningriigi meetmete kooskõla ühenduse õigusega, ning see asjaolu tingis selle, et komisjon ei põhjendanud vaidlustatud otsust nõuetekohaselt osas, mis puudutab maailmameistrivõistluste kõikide mängude kvalifitseerimist ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks.

61      FIFA rõhutab ka, et Ühendkuningriigi ametiasutused ei võtnud oma 25. juuni 1998. aasta otsuse tegemisel arvesse 1998. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarve (vt eespool punkt 7), kuna need võistlused lõppesid 12. juulil 1998, samas kui komisjon võttis oma 28. juuli 2000. aasta otsuse tegemisel neid andmeid arvesse. Veelgi enam, nimetatud ametiasutused ei arvestanud nende vaatajaarvudega ka enne oma loendist komisjonile uuesti teatamist 5. mail 2000 (vt eespool punkt 14).

62      Arvestades, et kõik maailmameistrivõistluste mängud sisaldusid 25. juuni 1998. aasta otsuse loendis (vt eespool punkt 7) hoolimata Advisory Group on listed eventsi (vt eespool punkt 9), kultuuri-, meedia- ja spordiministeeriumi pädevate ametnike ja Office of Fair Trading (OFT, Ühendkuningriigi konkurentsiamet) peadirektori ettepanekutest ning samuti ministeeriumi algsest seisukohast kanda loendisse ainult tippmängud, oleks komisjon pidanud põhjendama oma seisukohta, miks ta nõustus kõikide mängude kandmisega Ühendkuningriigi loendisse. Lisaks oleks komisjon pidanud välja selgitama 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud, selle asemel et algsel kujul korrata seitse aastat varem, 2000. aasta juulis vastu võetud otsust. FIFA märgib selles osas, et komisjoni enda väitel võttis viimane oma 28. juuli 2000. aasta otsuse tegemisel arvesse 1998. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarve, olenemata asjaolust, et need ei olnud kättesaadavad Ühendkuningriigi loendi vastuvõtmise hetkel, 25. juunil 1998, mis kinnitab, et komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel võtma arvesse värskemaid andmeid. Lisaks rõhutab FIFA, et eespool punktis 15 viidatud kohtuotsuses Infront WM vs. komisjon ei võtnud Üldkohus seisukohta muude tühistamisväidete suhtes kui see, mis tulenes vormiveast, mille tõttu ta 28. juuli 2000. aasta otsuse tühistas.

63      FIFA juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja Ühendkuningriigi ametiasutuste vahel toimus 2006. aasta augusti ja 2007. aasta veebruari vahelisel ajal kirjavahetus. Ta rõhutab, et nii ühenduse kui liikmesriigi tasemel olid algatatud haldusmenetlused dokumentidele juurdepääsu saamiseks, mis ei päädinud temale soodsa tulemusega. FIFA arvates oleks komisjon pidanud vaidlustatud otsuses esitama kõik asjaolud, mis on seotud tema hinnanguga Ühendkuningriigi meetmete kooskõlale ühenduse õigusega, iseäranis 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud ning nimetatud kirjavahetuse sisu, kuna ta pidi vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtma kogu selles sisalduva teabe.

64      Lõpuks märgib FIFA, et vaidlustatud otsuse põhjendusi ei saa esimese kohtuastme menetluses täiendada, nii et põhjendusi, mis on esimest korda esitatud Üldkohtus, näiteks nagu need, mis komisjon esitas kostja vastuses, ei saa sel otstarbel arvesse võtta, olenemata nende sisulisest tõendusjõust.

65      FIFA väitel tuleneb eelnevast, et komisjon on seoses hinnanguga, mille kohaselt maailmameistrivõistluste kõigi mängude, mitte ainult tippmängude, puhul on tegemist Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustega, eiranud oma põhjendamiskohustust, rikkudes seeläbi EÜ artiklit 253.

66      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

67      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑265/97 P: VBA vs. Florimex jt, EKL 2000, lk I‑2061, punkt 93).

68      FIFA heidab komisjonile ette, et viimane ei põhjendanud eraldi oma järeldust, mille kohaselt maailmameistrivõistluste kõigi mängude, mitte ainult tippmängude, puhul on tegemist Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustega. Lisaks tuleb rõhutada, et oma kirjalikus vastuses menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud küsimusele (vt eespool punkt 25) kinnitas FIFA sõnaselgelt seda, mis vaikimisi ilmnes tema kirjade mitmes punktis; nimelt peab ta maailmameistrivõistluste tippmängude kandmist liikmesriigi loendisse ühenduse õigusega kokkusobivaks tingimusel, et seejuures järgitaks selge ja läbipaistva menetluse nõudeid.

69      Samas, kuigi on tõsi, et direktiivi 97/36 põhjendus 18 ei võta seisukohta keskse küsimuse suhtes, kas ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendis peaks olema maailmameistrivõistluste kõik mängud või ainult osa neist, ei ole esitatud ühtegi paikapidavat kaalutlust, mis võimaldaks järeldada, et põhimõtteliselt kvalifitseeruvad ja võivad seetõttu sellisesse loendisse kuuluda ainult tippmängud.

70      Õigupoolest on maailmameistrivõistluste puhul tegemist võistlustega, mida on mõistlik pidada üheksainsaks sündmuseks, mitte erinevate, tipp- ja tavamängudeks jagunevate sündmuste kogumiks. Selles osas on teada, et maailmameistrivõistluste raames määravad tavamängud võistkondade saatuse, nii et nende osavõtt tippmängudest, mille hulka kuuluvad ka asjaomase rahvusvõistkonna osavõtul toimuvad mängud, võib sõltuda tavamängude tulemustest. Nii määravad tavamängud ära vastava rahvusvõistkonna vastased võistluse järgmistes etappides. Lisaks võivad tavamängude tulemused kindlaks määrata ka selle, kas rahvusvõistkond osaleb või ei osale võistluse järgmises etapis.

71      Arvestades seda spetsiifilist konteksti, mis võimaldab pidada maailmameistrivõistlusi üheksainsaks sündmuseks, nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 18, ei pidanud komisjon enam üksikasjalikumalt põhjendama oma seisukohta tavamängude osas, eriti kuna asjaomased statistilised andmed ei näita, et nendel mängudel on süstemaatiliselt väike televaatajaskond (vt tagapool punktid 122–129). Need asjaolud võimaldasid komisjonil põhjendada oma otsust ka viitega konkreetsele vastukajale, mis maailmameistrivõistlustele Ühendkuningriigis osaks saab, kuna tegemist on sündmusega, mis on iseäranis menukas mitte ainult jalgapalliasjatundjate, vaid ka laiema üldsuse hulgas, nagu on öeldud vaidlustatud otsuse põhjenduses 6.

72      Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 18 sisalduvad põhjendused (vt eespool punkt 18) võimaldavad FIFA‑l teada saada põhjused, miks komisjon leidis, et maailmameistrivõistluste kandmine Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on õigustatud, ja Üldkohtul teostada oma kontrolli selle hinnangu üle, nii et vaidlustatud otsus vastab selles osas EÜ artikli 253 tingimustele.

73      Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tähtsate sündmuste loendi koostamise menetluses tegid teatavad organid ettepaneku kanda sellesse loendisse ainult tippmängud. Kui võtta arvesse, et tavamängude tähtsus õigustab maailmameistrivõistluste kui terviku kvalifitseerimist ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks, ei too asjaolu, et teatavad nõuandvad ametnikud või organid on oma ülesannete täitmise raames soovitanud ministril kanda loendisse ainult tippmängud, komisjonile kaasa kohustust selgitada, miks ei ole minister teinud viga, asudes erinevale, kuid samuti kehtivale seisukohale.

74      Sama kehtib ka argumentide kohta, mis puudutavad komisjoni ja Ühendkuningriigi ametiasutuste vahelist kirjavahetust, millele vaidlustatud otsus ei viita. Kuna vaidlustatud otsuse põhjendused on piisavad, siis ei saa komisjonile ette heita, et ta ei lisanud sinna rohkem asjaolusid. Küsimus, kas muudest asjaoludest ilmneb, et tavamängud ei ole Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tegelikult väga tähtsad, puudutab vaidlustatud otsuse sisulist seaduslikkust ja seda käsitletakse teise väite raames (vt tagapool punktid 118–129).

75      Seoses argumendiga, mis tuleneb sellest, et 1998. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud ei olnud Ühendkuningriigi loendi vastuvõtmise kuupäeval, 25. juunil 1998 veel kättesaadavad (vt eespool punkt 7), samas kui komisjon lähtus neist arvudest, tuleb nentida, et miski ei takista liikmesriiki esitamast komisjonile asjaolusid, mis puudutavad selle riigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi vastuvõtmise hetkest hilisemat asjavahemikku, ning komisjoni neid andmeid arvesse võtmast. Lisaks võib komisjon niisuguste asjaolude alusel nõuda asjaomaselt liikmesriigilt, et viimane muudaks oma meetmeid, viimaks need ühenduse õigusega kooskõlla, lähtudes võimalikult ajakohastest andmetest. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 2 soovitab liikmesriikidel esitada komisjonile oma meetmed juba enne nende vastuvõtmist.

76      Seetõttu ei pidanud komisjon vaidlustatud otsuses esitama eraldi põhjendust selle kohta, miks ta otsustas võtta arvesse asjaolusid, mida ei olnud olemas ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamise hetkel.

77      Esimene väide tuleb järelikult tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 1

78      See väide jaguneb kaheks osaks, millest esimeses väidetakse, et Ühendkuningriigi meetmeid ei võtud vastu selge ja läbipaistva menetluse kohaselt, ning teises, et tavamängud ei ole selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad.

 Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt järgitud menetlus

–       Poolte argumendid

79      FIFA väidab, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmist Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse iseloomustab teatav ähmasus ja see on juba iseenesest mõistetamatu. FIFA märgib selles osas, et minister ei järginud üksmeelseid soovitusi, mis ta sai ministeeriumi pädevatelt ametnikelt, Advisory Group on listed eventsilt ja OFT peadirektorilt, ning ministeeriumi algset seisukohta, ja et selle valiku põhjusi pole kunagi avaldatud. See, et põhjusi, mis minister lahknes sõltumatutest arvamustest, ei ole avaldatud, ei ole kooskõlas selguse ja läbipaistvuse nõuetega, millele kõnealune menetlus peaks alluma. Lisaks väljendasid Ühendkuningriigi ametiasutused 23. septembri 1999. aasta dokumendis valesti, et 1998. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarve oli 25. juuni 1998. aasta otsuse vastuvõtmisel arvesse võetud (vt eespool punkt 61) ja komisjonil oleks pidanud sellest asjaolust olema lihtne aru saada.

80      Lisaks sisaldub 1994. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvudes oluline arvutusviga. Igal juhul ei õigusta 1998. ega 1994. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud nende võistluste kõigi mängude loendisse kandmist. Teistkordne sellest loendist 5. mail 2000 teatamine (vt eespool punkt 14) ei mõjutanud kuidagi eespool kirjeldatud olukorda, sest tegelikult ei vaadatud enne uut teatamist 1998. aastat puudutavaid arve uuesti üle.

81      Kuna esiteks ei olnud põhjused, mille tõttu kõik mängud kanti Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, ilmselgelt samad, mis selle liikmesriigi ametiasutused komisjonile teada andsid, ja teiseks ei ole esimesena nimetatud põhjuseid avaldatud, siis oleks komisjon pidanud tegema järelduse, et liikmesriigi menetlus ei olnud kooskõlas direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 sisalduvate selguse ja läbipaistvuse nõuetega. Neil asjaoludel tegi komisjon vea, leides, et nimetatud menetlus oli selge ja läbipaistev. See asjaolu ei puuduta mitte liikmesriigi menetluse kui sellise kehtivust, vaid komisjoni sellekohaste hinnangute õiguspärasust.

82      Lõpuks rõhutab FIFA, et asjaolu, et minister kehtestas nõuandmenetluse ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste väljavalimisel kasutatavate kriteeriumide jaoks, ei muuda neid hinnanguid, sest FIFA ei vaidlusta nende kriteeriumide asjakohasust.

83      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab FIFA väidete põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

84      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 1 ei sätesta konkreetseid asjaolusid, mis peavad iseloomustama liikmesriigi tasandil kehtestatud menetlusi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamiseks. See säte jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi kõnealuse menetluse korraldamisel osas, mis puudutab menetluse etappe, võimalikku konsulteerimist asjassepuutuvate isikutega ja halduspädevuse jaotamist, täpsustades samas, et see menetlus peab tervikuna olema selge ja läbipaistev.

85      Kui asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiratakse siseriiklike meetmetega, mida õigustab ülekaalukas üldine huvi, siis peavad need piirangud olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt eespool punkt 50).

86      Niisiis, isegi kui direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 nimetatud siseriiklike meetmete eesmärk on säilitada sõnavabadus (vt eespool punktid 51–53), peavad niisuguse poliitika rakendamisel võetavad meetmed olema igal juhul proportsionaalsed nimetatud eesmärgiga ning ei või diskrimineerida ega seada halvemasse olukorda teiste liikmesriikide kodanikke (vt selle kohta 28. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑379/87: Groener, EKL 1989, lk 3967, punkt 19, ja 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, punkt 82).

87      See on kontekst, milles liikmesriikide poolt kehtestatavad menetlused ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamiseks peavad olema selged ja läbipaistvad selles mõttes, et need peavad põhinema asjaomastele isikutele eelnevalt teada olevatel objektiivsetel kriteeriumidel, et vältida liikmesriikide meelevaldsust oma kaalutlusõiguse teostamisel, kui nad otsustavad selle üle, milliseid konkreetseid sündmusi oma loendisse kanda (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 46). Kuigi on tõsi, et selleks, et sündmuse saaks loendisse kanda, nõuab direktiivi 89/552 artikkel 3a, et tegu oleks ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusega, ei muuda see tõsiasja, et nende konkreetsete kriteeriumide eelnev kehtestamine, mille suhtes sündmuse tähtsust hinnatakse, on oluline element selleks, et liikmesriigi otsuseid võetaks vastu läbipaistvalt ja liikmesriigi ametiasutustele selleks antud kaalutlusruumi raames (vt tagapool punkt 112).

88      Menetluse selguse ja läbipaistvuse nõue tähendab ühtlasi, et sellega seotud sätted peavad määratlema sündmuste loendi koostamiseks pädeva organi ning tingimused, millel huvitatud isikud saavad oma märkusi esitada.

89      Lihtsalt niisuguste asjaolude olemasolu, mis võivad liikmesriigi pädeva ametiasutuse poolt konkreetse sündmuse tähtsusele ühiskonna jaoks antud hinnangu ümber lükata, ei puuduta seevastu järgitud menetluse selgust ega läbipaistvust, vaid selle hinnangu põhjendatust. Sama kehtib ka juhul, kui need asjaolud seisnevad nõuandvate organite, pädeva ametiasutuse talituste või menetluses osalenud huvitatud isikute esitatud arvamustes või märkustes.

90      Praegusel juhul tuleb esmalt märkida, et FIFA vaidlustab Ühendkuningriigi kehtestatud menetluse selguse ja läbipaistvuse osas, milles see võimaldab kanda loendisse kõik maailmameistrivõistluste mängud, selle asemel, et sinna kanda ainult tippmängud.

91      Järgmiseks tuleb märkida, et FIFA esitatud etteheited ei väära komisjoni hinnangut ministri poolt Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamisel järgitud menetluse (vt eespool punktid 7–9) selgusele või läbipaistvusele. Vastupidi sellele, mida väidab FIFA, ei ole direktiivi 89/552 artikliga 3a kehtestatud selguse ja läbipaistvuse nõude eesmärk ega tulemus sundida liikmesriigi pädevat ametiasutust esitama põhjusi, mille tõttu ta ei järginud talle nõuandemenetluse käigus esitatud arvamusi või märkusi.

92      See hinnang kehtib veelgi enam maailmameistrivõistluste suhtes, mida on mainitud direktiivi 97/36 põhjenduses 18 ning mida on mõistlikum käsitada üheainsa sündmusena, mitte erinevate, tipp- ja tavamängudeks ning asjaomase rahvusvõistkonna osavõtul toimuvateks mängudeks jagunevate erinevate sündmuste kogumina (vt eespool punkt 70).

93      Kui huvitatud isik leiab, et nõuandemenetluses esitatud arvamused või märkused sisaldavad asjaolusid, mis lükkavad ümber pädeva ametiasutuse hinnangu vaidlusaluse sündmuse tähtsuse kohta ühiskonna jaoks, siis on tal neil asjaoludel võimalus esiteks vaidlustada see hinnang liikmesriigi kohtus, ja teiseks vaidlustada Üldkohtus komisjoni poolt selle hinnangu heakskiitmiseks vastu võetud otsuse võimalik põhjendatus, mida FIFA muu hulgas käesoleva väite teise osa raames teebki.

94      Seoses väidetega, mis puudutavad Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt arvesse võetud vaatajaarve, piisab kui märkida, et ka need vaidlustavad komisjoni otsuse sisulise põhjendatuse osas, mis puudutab ministri seisukohta tavamängude tähtsuse kohta selle liikmesriigi ühiskonna jaoks. Need ei puuduta seega samuti küsimust, kas Ühendkuningriigi ametiasutuste kehtestatud menetlus oli selge ja läbipaistev.

95      Mis puudutab argumenti, et 1998. aasta maailmameistrivõistluste mänge käsitlevad vaatajaarvud ei olnud 25. juunil 1998 veel kättesaadavad (vt eespool punkt 7), samas kui komisjon lähtus neist arvudest, siis see tuleb tagasi lükata eespool punktis 75 väljendatud põhjustel.

96      FIFA argumendid ei tõenda seega, et komisjon oleks teinud vea, leides, et menetlus, mida Ühendkuningriik järgis maailmameistrivõistluste kandmisel selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, oli selge ja läbipaistev.

97      Eelnevast tuleneb, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

 Tavamängude tähtsus Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks

–       Poolte argumendid

98      Käsitletava väite selles osas märgib FIFA esiteks, et tavamängud ei leia erilist vastukaja, välja arvatud jalgpalli asjatundjate seas, ning teiseks, et neid mänge ei ole tavapäraselt üle kantud tasuta televisioonis ning et neil ei ole palju televaatajaid. Sellest järeldub, et tavamängud ei vasta kahele kriteeriumile, mida komisjon on maininud vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 18, nii et see institutsioon on teinud selles osas vea.

99      FIFA kinnitusel ei pea paika väide, et kõik maailmameistrivõistluste mängud on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, s.o ainulaadsed sündmused, mis huvitavad laia üldsust, nagu on öeldud direktiivi 97/36 põhjenduses 21.

100    FIFA märgib, et kuigi liikmesriigid võivad vabalt valida sündmusi, mida nad peavad ühiskonna jaoks väga tähtsaks, peab komisjon põhjalikult kontrollima selle valiku seaduslikkust ühenduse õiguse seisukohast. Seega ei luba kaalutlusruum, mis liikmesriikidel selles valdkonnas on, neil vastu võtta meelevaldseid otsuseid ja see kaalutlusruum ei ole ise piiramatu, ning liikmesriikide otsused ei ole prioriteetsed ega ülekaalukad, ja veelgi enam pole need vaidlustamatud.

101    Käesoleval juhul kinnitavad uuringud, et inimesi, kes ei vaata tavaliselt jalgpalli, huvitavad tavamängud üksnes vähesel määral. FIFA rõhutab ka, et ta ei vaidlusta mitte seadusandja otsust kehtestada ühiskonna jaoks tähtsate sündmustega seoses niisugused eeskirjad, nagu on mainitud direktiivi 89/552 artiklis 3a, vaid ulatust, mis komisjon sellele mõistele vaidlustatud otsuses on andnud. FIFA kordab sellega seoses, et tippmänge võib õigustatult pidada ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks selle sätte tähenduses, ning see vastab ka tema enda poliitikale. Selle poliitika kohaselt peaks otseülekandena tasuta kanalis edastama poolfinaalid, finaali, asjaomase rahvusvõistkonna osavõtul peetavad mängud ja maailmameistrivõistluste avamängu, s.o kokku 22 mängu.

102    Broadcast Audience Research Boardi andmebaasi andmete põhjal tehtud uuringust ilmneb, et andmetel rajanevast uuringust, et niisuguste tavavaatajate keskmine arv, kes vaatasid vähemalt 30 järjestikust minutit kõiki 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge, oli üksnes 2,8% kogukonna koguvaatajaskonnast; seevastu kõiki tippmänge vaatas vähemalt 30 järjestikust minutit 14,7% tavavaatajatest, finaali vaatas neist sama pika aja 18,5%, poolfinaalmänge 7,1% ja Inglismaa rahvusvõistkonna mänge 17%.

103    Ühendkuningriigi poolt komisjonile saadetud andmete osas kordab FIFA, et 1998. aasta maailmameistrivõistlusi puudutavad andmed ei olnud selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamise hetkel, 25. juunil 1998 (vt eespool punkt 7), veel kättesaadavad, samas kui 23. septembri 1999. aasta dokument (vt eespool punkt 79) viitab nende võistluste mänge jälginud televaatajate arvuna 8,59 miljonile vaatajale. Jättes kõrvale selle arvu ülehindamise – õige arv oleks 6,518 miljonit televaatajat –, ei anna see mingit aimu tavamängude tähtsuse kohta Ühendkuningriigi üldsuse jaoks. Esiteks on selle tulemusega hõlmatud ka tippmängud, ja teiseks ei tee see vahet jalgpalliasjatundjate ja tavavaatajate vahel: viimased jälgivad maailmameistrivõistluste mängu juhul, kui nad tajuvad seda ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena. Samas näitavad eespool punktis 102 mainitud uuringu tulemused, et kui jalgpalliasjatundjad välja arvata, siis ei tunne laiem üldsus erilist huvi tavamängude vastu, nii et need mängud ei leia selle publiku hulgas vastukaja. Komisjon tegi seega vea, leides et tavamängud on tavavaatajate jaoks tähtsad.

104    Lisaks tegi komisjon vea, leides, et kõiki maailmameistrivõistluste mänge on tavapäraselt edastatud otseülekandena tasuta televisioonis, kuna 1994., 1998. ja 2002. aasta maailmameistrivõitluste mängudest ei kantud niiviisi üle vastavalt 16, 8 ja 8 mängu, kuigi mõnedel juhtudel ei toimunud need mõne teise mänguga samal ajal. Lisaks kanti 2006. aasta maailmameistrivõistluste raames toimunud mängudest 8 tavamängu üle teise kategooria ringhäälinguorganisatsioonide poolt Broadcasting Act 1996 artikli 98 tähenduses (vt eespool punkt 10). 1994., 1998.ja 2002. aasta maailmameistrivõitluste ajal järgiti seevastu lähenemist, mille puhul ei kantud mängu üle, kui see toimus mõne teise mänguga samal ajal.

105    Lisaks ilmneb 1994., 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõitluste vaatajaarvudega seotud andmetest, mis olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kättesaadavad, et tavamänge vaatab ainult murdosa neist televaatajatest, kes vaatavad tippmänge. Vastupidi komisjoni väidetele ei saa Ühendkuningriigi rahvaarvu ju tippmängude vaatajaarvude juures pidada 1994. ja 1998. aasta maailmameistrivõistluste tavamängude vaatajaarve erakordselt suureks.

106    Tegelikult oli 1994. aasta maailmameistrivõistluste 9 mängul ja 2002. aasta maailmameistrivõistluste 23 mängul, mida kanti otse üle, vähem kui 3 miljonit televaatajat; 1998. aasta maailmameistrivõistluste 12 otseülekandena edastatud mängul oli vähem kui 5 miljonit televaatajat ning 2006. aasta maailmameistrivõistluste 5 tavamängu vaatajaarvud jäid 65 000 ja 96 000 televaataja vahele.

107    Kaks kriteeriumi, millele komisjon viitas, tehes järelduse, et maailmameistrivõistluste tavamängud on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad, nimelt et need leiavad selles liikmesriigis erilist vastukaja ja et neid on alati üle kantud tasuta telekanalites ja neil on olnud palju televaatajaid, ei ole tegelikult täidetud.

108    Lisaks ei leia FIFA väitel kinnitust see, et tavamängud on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad, samas kui selle liikmesriigi õigusaktid ei pane teleringhäälinguorganisatsioonidele kohustust neid üle kanda, kuigi muude sündmuste puhul on sellised kohustused kehtestatud. Vastuseks komisjoni argumendile, et ühes ja samas telekanalis on võimatu üle kanda üheaegselt toimuvaid mänge, et kui need mängud oleks ühiskonna jaoks tõesti tähtsad, siis võiks ringhäälinguorganisatsioon neid üheaegselt üle kanda kahes erinevas talle kuuluvas telekanalis (nagu näiteks BBC 1 ja BBC 2) või anda all-litsentsi mõnele teisele ringhäälinguorganisatsioonile. Seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt FIFA esitatud vaatajaarvud ei võta arvesse mängu toimumise kuupäeva ega kellaaega, väidab viimane, et need tegurid ei mõjuta oluliselt vaatajaarve ning toob oma väite kinnituseks näiteid paljudest 1994. ja 2006. aasta vahel toimunud maailmameistrivõistluste mängudest.

109    FIFA märgib lisaks, et arvestades seda, et ühe ühiskonna jaoks väga tähtsaks peetav sündmus ei pruugi seda tingimata olla mõne teise ühiskonna jaoks, ei leia kinnitust komisjoni väide, et direktiivi 97/36 põhjenduses 18 sisalduv viide maailmameistrivõistlustele peab silmas selle võistluse kõiki mänge. Lisaks oleks ebaloogiline pidada maailmameistrivõistlusi üheks jagamatuks sündmuseks, kuna see jaguneb erinevateks etappideks ning Ühendkuningriigi loendis on erinevatest mängudest koosnevaid teisi sündmusi – nagu näiteks maailmameistrivõistlusi kriketis – käsitletud jagatavate sündmustena. Lisaks on kõik liikmesriigid peale Ühendkuningriigi ja Belgia Kuningriigi oma loenditesse kandnud ainult teatavad, maailmameistrivõistluste tippmängudele vastavad mängud ning komisjon on need loendid heaks kiitnud. See asjaolu näitab, et maailmameistrivõistlusi ei pea tingimata käsitama jagamatu sündmusena.

110    FIFA märgib, et kui vastupidi tema argumentidele tuleb direktiivi artikli 3a lõiget 1 tõlgendada nii, et maailmameistrivõistlusi tuleb direktiivi 97/36 põhjenduse 18 sõnastusest nähtuvalt tervikuna käsitada ühiskonnale väga tähtsa sündmusena, siis tuleb asuda seisukohale, et tema hagis, ja igal juhul tema repliigis, on vaikimisi esitatud vastuväide EÜ artikli 241 alusel. Selle vastuväite raames esitab FIFA kõik argumendid, mille eesmärk on tema sõnul tõendada, et miski ei võimalda pidada maailmameistrivõistlusi tervikuna ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.

111    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse ja rõhutab, et FIFA ei saa kehtivalt esitada vastuväidet direktiivi 97/36 vastu EÜ artikli 241 alusel.

–       Üldkohtu hinnang

112    Esiteks tuleb meenutada, et nähes ette, et ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses on liikmesriikide ülesanne, annab direktiivi 89/552 artikkel 3a liikmesriikidele selles osas väga suure kaalutlusruumi.

113    Teiseks, sõltumata asjaolust, et direktiivi 89/552 artikkel 3a ei ühtlusta konkreetseid sündmusi, mida liikmesriik võib pidada oma ühiskonna jaoks väga tähtsaks (vt eespool punktid 55 ja 56), viitab maailmameistrivõistluste mainimine direktiivi 97/36 põhjenduses 18 sellele, et komisjon ei saa lugeda nende võistluste mängude kandmist kõnealusesse sündmuste loendisse ühenduse õigusega vastuolus olevaks põhjusel, et asjaomane liikmesriik ei ole talle teatanud konkreetseid põhjusi, mis õigustavad nende sündmuste käsitamist ühiskonna jaoks väga tähtsana (vt eespool punkt 57). Samas võib komisjoni võimaliku järelduse, et maailmameistrivõistluste tervikuna kandmine liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kokkusobiv ühenduse õigusega põhjusel, et neid võistlusi võib selle omaduste tõttu õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, seada kahtluse alla konkreetsete asjaolude põhjal, mis tõendavad, et tavamängudel ei ole selle riigi ühiskonna jaoks sellist tähtsust.

114    Nagu on välja toodud eespool punktides 55 ja 56, ei puuduta direktiivi 97/36 põhjendus 18 ega direktiivi 89/552 artikkel 3a küsimust, kas maailmameistrivõistlused võivad õiguspäraselt olla tervikuna hõlmatud ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendiga, olenemata huvist, mida nende võistluste mängud, eeskätt tavamängud asjaomases liikmesriigis äratavad.

115    Seetõttu on arutelu seoses direktiivi 97/36 seaduslikkusega osas, mis puudutab maailmameistrivõistlusi tervikuna, mitte ainult selle tippmängude kvalifitseerimist ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks (vt eespool punkt 110), ainetu, sest nimetatud direktiivi põhjendus 18 ei käsitle seda küsimust. Niisiis ei ole tarvis lahendada küsimust, kas FIFA võis oma repliigis kehtivalt esitada vastuväite EÜ artikli 241 alusel, või tuleb seda vastuväidet pidada vaikimisi esitatuks hagi esitamisel.

116    Kolmandaks, nagu on selgitatud eespool punktides 69 ja 70, on maailmameistrivõistlusi mõistlik pidada üheksainsaks sündmuseks, mitte tipp- ja tavamängudeks jagunevaks üksikute sündmuste kogumiks, nii et ministri lähenemine jääb tema kaalutlusruumi piiresse.

117    Tavamängude tähtsus ilmneb ka lihtsast asjaolust, et need on osa kõnealustest võistlustest, mille vastu samamoodi nagu muude spordialade puhulgi tõuseb huvi, mis muidu on tagasihoidlik, kui need leiavad aset olümpiamängude raames

118    Eelnevast tuleneb, et komisjon ei teinud viga, kui ta ei seadnud kahtluse alla seisukohta, mille kohaselt maailmameistrivõistluste tähtsuse hindamisel Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks ei ole vaja eristada tipp- ja tavamänge, vaid neid võistlusi tuleb käsitada tervikuna, mitte rea üksikvõistlustena (vaidlustatud otsuse põhjendused 6 ja 18; vt eespool punkt 18).

119    FIFA poolt sellel teemal käesoleva väite raames esitatud argumendid ei lükka ümber vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 18 esitatud hinnanguid.

120    Asjaolu, mille kohaselt ainult 2,8% tavavaatajaist jälgis vähemalt 30 järjestikust minutit kõiki 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge (vt eespool punkt 102), ei ole otsustav, kuna mitte kõik tavamängud ei pea olema Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, selleks et maailmameistrivõistluste tervikuna kandmine Ühendkuningriigi asjaomasesse loendisse oleks õiguspärane. Vastupidi, selleks et õigustada tipp- ja tavamängude eristamata jätmist, piisab sellest, kui eespool punktis 70 kirjeldatud tunnus käib teatavate tavamängude kohta, mille arvu ega osalejaid ei ole loendi koostamise või taasedastamisõiguste omandamise ajal võimalik täpsustada. Sellest tuleneb, et viidatud uuringu raames toimunud küsitluste läbiviimiseks kasutatud kriteerium oli liiga kitsas ja seetõttu kohandamata nii maailmameistrivõistluste struktuuriga kui ka tunnustega, millele need võistlused peavad vastama, et need võiks tervikuna kvalifitseerida ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.

121    See järeldus lükkab ümber ka FIFA argumendi, mis on tuletatud asjaolust, et teatavaid 1994., 1998. ja 2002. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge ei edastatud otseülekandena, või neid kandsid üle teise kategooria ringhäälinguorganisatsioonid Broadcasting Act 1996 artikli 98 tähenduses (vt eespool punkt 10). Lisaks ei viita vaidlustatud otsuse põhjendus 18 (vt eespool punkt 18) vastupidi FIFA väidetele mängudele, mida on alati otse üle kantud, vaid mängudele, mida on alati üle kantud tasuta telekanalites, mis vastab sama otsuse põhjenduses 5 väljendatud kriteeriumile.

122    Nõustuda ei saa ka 1994., 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamängude vaatajaarvudest tulenevate argumentidega (vt eespool punkt 105).

123    Selles osas tuleb rõhutada, et vastupidi FIFA väidetule ei näita tavamängude vaatajaarvude võrdlemine tippmängude omadega seda, et esimesena nimetatud mängudel poleks olnud arvukas vaatajaskond. FIFA poolt esitatud statistikast ilmneb, et 1994. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge vaatas keskmiselt 60% neist televaatajaist, kes vaatasid tippmänge, 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste puhul on sama näitaja vastavalt 43, 30 ja 33%. Kuigi on tõsi, et need arvud on väiksemad kui tippmängude omad, ei muuda see tõsiasja, et tavamängude kandmine teatud liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse ei eelda, et neil mängudel on sama suur vaatajaskond kui tippmängudel. Praegusel juhul ei saa neid arve mõista kui nende televaatajate arvu, mis oleks Ühendkuningriigis tavajuhul olnud mängudel, mis ei toimu rahvusvahelise mastaapse jalgpallivõistluse raames rahvusvõistkondade tasandil ja kus lisaks ei osaleks Ühendkuningriigi rahvusvõistkond.

124    Neid hinnanguid kinnitavad mitmed asjaolud, mis leiduvad Ühendkuningriigi poolt 24. märtsil 1999 komisjonile saadetud kirjast, mille sisu on kostja vastusele lisatud dokumendis „Vastuse projekt komisjoni 23. detsembri 1998. aasta kirjale”. Nii sisaldab selle dokumendi lisa E 1998. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvude analüüsi. Sellest analüüsist ilmneb, et Hollandi ja Jugoslaavia vahelisel tavamängul, millest sõltus, kellest saab Inglismaa vastane juhul, kui viimane võidab Argentiina, oli 10,55 miljonit televaatajat, ning ühes teises hagile lisatud dokumendis „Otseülekannete vaatajaarvud Ühendkuningriigis” (edaspidi „analüütilised vaatajaarvud”) on sama arv 10,605 miljonit. Samal ajal oli Brasiilia ja Tšiili vahelisel tavamängul ja Nigeeria ja Taani vahelisel tavamängul olenemata sellest, et kumbki neist mängudest ei olnud seotud Ühendkuningriigi võistkonna edasiliikumisega, vastavalt 10,63 ja 10,32 miljonit televaatajat, ning see arv on vastavuses analüütiliste vaatajaarvudega. Lisaks oli Kameruni rahvusmeeskonna poolt 1998. aasta maailmameistrivõistluste raames vastavalt Austria ja Itaalia võistkonnaga peetud kahel otse üle kantud mängul vastavalt keskmiselt 9,18 miljonit televaatajat, ning Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahelisel mängul ning Hispaania ja Bulgaaria vahelisel mängul oli vastavalt 7,94 ja 7,91 miljonit televaatajat. Viimaseks, mõlema kahe dokumendi kohaselt oli Jamaica rahvusvõistkonna poolt peetud kahel mängul vastavalt Horvaatia ja Argentiinaga keskmiselt 7,89 miljonit televaatajat, kusjuures esimesena nimetatut jälgis 10,234 miljonit televaatajat.

125    Tuleb lisada, et Ühendkuningriigi ametiasutuste sama kirja kohaselt oli 1998. aasta Football Association Cup’i (Ühendkuningriigi meistrivõistlused jalgpallis) finaalmängul 7,81 miljonit televaatajat, mis eelmises punktis toodud vaatajaarve arvestades näitas seda, milline tähtsus on maailmameistrivõistluste raames toimuvatel tavamängudel.

126    Selles osas tuleb rõhutada, et analüütiliste vaatajaarvude kohaselt jäid 1994. aasta maailmameistrivõistluste tavamängudest 16 vaatajaarvud 7,196 ja 11,625 miljoni televaataja vahele, samas kui 8 mängu vaatajaarvud jäid 5,669 ja 6,926 miljoni televaataja vahele. 1998. aasta maailmameistrivõistluste puhul ilmneb samast dokumendist, et tavamängudest oli 21 televaatajate arv 7,161 ja 10,632 miljoni vahel ja 13 mängu vaatajaarvud jäid 5,254 ja 6,761 miljoni televaataja vahele. Mis puudutab 2002. aasta maailmameistrivõistlusi, siis näitavad vaatajaarvud, et 24‑l tavamängul oli televaatajaid 3,073 ja 5,317 miljoni vahel. 2006. aasta maailmameistrivõistluste puhul näitavad analüütilised vaatajaarvud, et 11‑l tavamängul oli televaatajaid 7,058 ja 9,645 miljoni vahel, samas kui 15‑l sama kategooria mängul jäid vaatajaarvud 5 ja 6,692 miljoni televaataja vahele.

127    Käsitletuna nii absoluutarvudena kui ka võrdluses 1998. aasta Football Association Cup’i finaalmängu vaatajajaarvudega kinnitavad need arvud, et tavamängudel on Ühendkuningriigis erakordselt suur vaatajaskond, mille põhjuseks ei saa olla muu kui see, et need kuuluvad maailmameistrivõistluste ajakavasse. Need statistilised andmed toetavad seega eespool punktides 69, 70 ja 117 olevaid hinnanguid ja kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 esitatud seisukohta, mille kohaselt maailmameistrivõistluste mängudel, sealhulgas tavamängudel, on tavapäraselt olnud palju televaatajaid.

128     Selle analüüsi paikapidavust ei sea kahtluse alla FIFA poolt teatavate tavamängude kohta esitatud väidetavalt iseäranis madalad vaatajaarvud (vt eespool punkt 106). Selles osas tuleb välja tuua, et kõik 9 mängu, mis 1994. aasta maailmameistrivõistluste raames peetud mängudest otse üle kanti ja millel oli vähem kui 3 miljonit televaatajat, algas Ühendkuningriigis pool tundi pärast südaööd Greenwichi aja järgi, kuna võistlused toimusid Ameerika Ühendriikides. Ajavahe selgitab ka 2002. aastal Jaapanis toimunud maailmameistrivõitluste vaatajaarve. FIFA poolt viidatud ja vähem kui 3 miljonit televaatajat kogunud 23‑st tavamängust 14 mängu algasid kella 6.15 ja 7.15 vahel Greenwichi aja järgi, ning 9 mängu algas kella 8.25 ja 12.15 vahel. Asjaolu, et 1994. ja 2002. aasta maailmameistrivõistluste puhul täheldatud fenomeni põhjuseks on ajavahe ja kõnealuste mängude toimumise kellaaegade koostoime, kinnitasid niisuguste tavamängude oluliselt suuremad vaatajaarvud, mida ei kantud üle liiga vara hommikul ega tööajal, nagu need, millele on viidatud eespool punktis 126. Lisaks kinnitab ka FIFA ise kohtuasjas T‑385/07 (millega käesolev kohtuasi oli liidetud suulise menetluse huvides) esitatud vasturepliigi lisaks olevas pressiteates ajavahe tähtsust, kuna ajavahe määrab ära mängu toimumise kellaaja igas riigis; seda asjaolu on tunnustatud kui tegurit, mis mõjutas vaatajate arvu Aasias ja Euroopas 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste ajal.

129    2002. aasta maailmameistrivõistluste mängudest kanti kõik 12 FIFA poolt nimetatud tavamängu üle kella 13.30 ja 16.30 vahel Greenwichi aja järgi, s.o tööajal. Seoses 2006. aasta maailmameistrivõistluste 5 tavamänguga, millel tõepoolest olid väga madalad vaatajaarvud, piisab kui märkida, et Paraguai ning Trinidadi ja Tobago vahel peetud mäng toimus samal ajal kui Inglismaa ja Rootsi vaheline, 18,464 miljonit televaatajat kogunud mäng. Costa Rica ja Poola vaheline mäng algas kell 14.30 ja toimus üheaegselt Portugali ja Mehhiko vahelise mänguga, mida jälgis 2,301 miljonit televaatajat. Côte d’Ivoire’i ning Serbia ja Montenegro vaheline mäng toimus samal ajal Hollandi ja Argentiina vahelise mänguga, mida järgis 8,740 miljonit televaatajat, samas kui Ukraina ja Tuneesia vaheline mäng algas kell 15.00 ning toimus üheaegselt Saudi-Araabia ja Hispaania vahelise, 1,872 miljonit televaatajat kogunud mänguga. Need asjaolud on objektiivsed põhjused, mis selgitavad, miks nende tavamängude vaatajaarvud erinevad tavaliselt täheldatavatest vaatajaarvudest (vt eespool punkt 126).

130    Seetõttu kinnitavad tavamängude vaatajaarvud eespool punktis 118 toodud hinnangut, mitte ei lükka seda ümber.

131    Lisaks ei ole eespool punktis 127 toodud järeldus vastuolus komisjoni 10. mai 2000. aasta otsuse 2000/400/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (Juhtum nr IV/32.150 – Eurovision, EÜT L 151, lk 18) põhjenduses 40 kirjeldatuga, millele vihjab FIFA (vt eespool punkt 103). Selle põhjenduse kohaselt äratavad rahvusvahelised üritused teatava maa üldsuses suuremat huvi kui riigisisesed üritused, eeldusel et neil osaleb rahvusvõistkond või ‑tšempion, samas kui rahvusvahelised üritused, kust ei võta osa ükski rahvusvõistkond ega ‑tšempion, äratavad tihtipeale vähe huvi. Samas toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused üldjuhul Ühendkuningriigi rahvusvõistkonna osavõtul. Lisaks, isegi kui see erandlikult ei ole nii, selgub Ühendkuningriigi rahvusvõistkonna osavõtt maailmameistrivõitlustest tavaliselt pärast selle liikmesriigi jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamist ning samuti pärast teleülekandeõiguste loovutamist asjaomasel aastal.

132    Seoses argumendiga, mis puudutab tavamängude ülekandekohustuse puudumist (vt eespool punkt 108), piisab, kui märkida, et otsus mitte panna teleringhäälinguorganisatsioonile kohustust teatavat sündmust üle kanda, ei too kaasa järeldust, et vastav sündmus ei ole ühiskonna jaoks väga tähtis direktiivi 89/552 artikli 3a tähenduses, isegi kui niisuguste kohustuste kehtestamine on liikmesriigi seadusandja tavaline praktika. Eespool nimetatud artikli eesmärk on proportsionaalsuse põhimõtet arvestades vältida olukorda, mille korral liikmesriigi üldsusel ei ole ainuõiguste alusel toimuvate teleülekannete tõttu võimalik jälgida teatud sündmusi tasuta televisioonis. Kõnealuse artikli eesmärk ei ole seega nende liikmesriikide kaudne sundimine, kes soovivad pakkuda sellist kaitset ja teha niisuguste sündmuste ülekandmine ülesandeks tasuta telekanalile. Samas, kui liikmesriigid peaksid selleks, et nad saaksid ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse kantud sündmuse õiguspäraselt kvalifitseerida, tegema tasuta televisiooni teenuse pakkujale ülesandeks see sündmus üle kanda, siis oleks kõnealusel sättel mõju, mis läheks kaugemale direktiivi 89/552 artikliga 3a taotletavast eesmärgist.

133    Asjaolu, et Ühendkuningriik on teiste sündmuste, näiteks kriketi maailmameistrivõitluste puhul järginud teistsugust lähenemisviisi, või et kui teised liikmesriigid on oma loenditesse kandnud peamiselt jalgpalli maailmameistrivõistluste tippmängud või oma rahvusvõistkonna osavõtul toimuvad mängud, ei mõjuta eelnevaid hinnanguid, mis võimaldavad pidada seda üritust tervikuna Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks. Direktiivi 89/552 artikkel 3a ei ühtlusta tegelikult konkreetseid sündmusi, mida liikmesriigid võivad pidada ühiskonna jaoks väga tähtsaks (vt eespool punkt 55), nii et kõnealuse sättega võib olla kooskõlas mitu lähenemist maailmameistrivõistluste mängude kandmisele liikmesriigi loendisse.

134    Arvestades, et FIFA argumendid, mille kohaselt komisjon tegi vigu, kinnitades ministri hinnangut, et maailmameistrivõistlused tervikuna kujutavad endast Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsat sündmust, tuleb tagasi lükata, siis tuleb tagasi lükata ka käsitletava väite teine osa nagu ka see väide tervikuna.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud FIFA omandiõigust

 Poolte argumendid

135    FIFA märgib, et omandiõigus on ühenduse õiguskorras tagatud vastava üldpõhimõttena. Selle õiguse kasutamist võib piirata üldiste huvide eesmärkide teenimiseks, tingimusel et piirangud ei ole ülemäärased ning et need ei kahjusta selle õiguse sisu. Intellektuaalse omandi õiguste põhisisu on nende omaniku eksklusiivne õigustus neid ise kasutada või anda litsentse.

136    Samas, kuna vaidlustatud otsus kiidab heaks maailmameistrivõistluste tavamängude kandmise Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, kuigi need mängud selleks ei kvalifitseeru, kiidab see heaks mitte ainult piirangud FIFA õigusele enda omandit kasutada, vaid ka moonutab selle õiguse sisu, sõltumata selle otsuse mõjust ringhäälinguorganisatsioonidele. Keeld anda ainulitsents ükskõik millise maailmameistrivõistluste mängu edastamiseks Ühendkuningriigis otseülekandena jätab FIFA meelevaldselt ilma tema omandiõiguse põhisisust.

137    Mitte ükski üldisest huvist tulenev eesmärk ei õigusta selle omandiõiguse nii drastilist ja ebaproportsionaalset riivet, kuna kõnealustele sündmustele üldsuse juurdepääsu tagamiseks piisaks üksnes tippmängude kandmiseks ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse. FIFA lisab selles osas, et ainuõiguste andmine ja omandamine spordisündmuste edastamiseks on keskse tähtsusega ning selle puhul on tegemist väljakujunenud kaubandustavaga, mida sellisena tunnustab ka komisjon. Ainuõiguslikkus suurendab tunduvalt õiguste väärtust, võimaldades FIFA‑l täita oma põhikirjalisi eesmärke, nii et keeld loovutada neid ainuõiguse alusel mõjutab nende õiguste sisu.

138    Komisjon tegi seega ilmse hindamisvea, leides vaidlustatud otsuses, et Ühendkuningriigi meetmed on proportsionaalsed eesmärgiga tagada ühiskonnale väga tähtsate sündmuste üldine kättesaadavus.

139    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

140    Kõigepealt tuleb meenutada ja ka pooled on ühel meelel selles, et FIFA on maailmameistrivõistluste korraldaja direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses, ning isikud, kes soovivad kasutada selle sündmuse televisioonis ülekandmise õigusi, peavad need õigused omandama FIFA‑lt või isikult, kes on need omandanud FIFA‑lt.

141    Kuna vaidlustatud otsuse õiguslikud tagajärjed võivad mõjutada nende õiguste väärtust (vt eespool punktid 33–37), siis on omakorda mõjutatud ka FIFA omandiõigus.

142    Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et juhul kui liikmesriik viitab niisugustele sätetele nagu EÜ artiklid 46 ja 55, selleks et õigustada oma regulatsiooni, mis võib piirata teenuste osutamise vabadust või asutamisvabadust, tuleb seda ühenduse õigusega ette nähtud õigustust tõlgendada õiguse üldpõhimõtete ning eelkõige põhiõiguste alusel. Niisiis võib nende sätetega ette nähtud erandeid liikmesriigi regulatsioonile kohaldada ainult juhul, kui see regulatsioon on kooskõlas põhiõigustega, mille järgmist kontrollivad ühenduste kohtud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 43). Samuti ei oleks vastuvõetav see, kui põhiõigustega – nagu omandiõigusega – vastuolus olevale liikmesriigi meetmele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I‑7411, punkt 67) võidaks kohaldada erandeid, mida lubatakse põhjusel, et meede vastab ülekaalukale üldisele huvile, nagu seda on laia üldsuse juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste teleülekannetele.

143    Sellele vaatamata ei ole omandiõiguse kaitse ühenduse õiguse raames absoluutne põhimõte, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Seetõttu saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad ka tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑347/03: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA, EKL 2005, lk I‑3785, punkt 119, ning 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I‑6451, punkt 68).

144    Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktides 116–134 esitatud põhjustel ja vastupidi sellele, mida väidab FIFA, võib maailmameistrivõistlusi õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, mis on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtis, kuna tavamängude vaatajaarvud kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 18 sisalduvat hinnangut, mitte ei lükka seda ümber. Selles kontekstis tuleneb asjaolust, et maailmameistrivõistluste puhul on tegemist üheainsa sündmusega, et komisjon ei teinud viga, leides, et nende võistluste kõikide mängude kandmine Ühendkuningriigi loendisse on proportsionaalne meede.

145    Seega tuleb asuda seisukohale, et etteheide, mille kohaselt tavamängude kandmine Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on ülemäärane ja lubamatu sekkumine FIFA omandiõigusesse, kuna nende mängude puhul ei ole tegemist kõnealuste sündmustega, rajaneb ekslikul eeldusel.

146    Kuigi vaidlusalune regulatsioon võib lisaks mõjutada hinda, mida FIFA saab maailmameistrivõistluste Ühendkuningriigis ülekandmise õiguste loovutamise eest, ei mõjuta see nende õiguste kaubanduslikku väärtust, sest esiteks ei kohusta see FIFA‑t neid õigusi loovutama mis tahes tingimustel, ja teiseks kaitseb FIFA‑t nende õiguste potentsiaalsete omandajate salajaste või ebaõiglaste kokkulepete eest nii ühenduse kui ka liikmesriigi konkurentsiõigus. Sellest tuleneb, et komisjon ei teinud viga, leides, et Ühendkuningriigi meetmed on proportsionaalsed.

147    Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

 Neljas ja kuues väide, mille kohaselt on rikutud asutamislepingu sätteid teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse kohta

 Poolte argumendid

148    Nende väidete raames, mida tuleb analüüsida koos, rõhutab FIFA, et vaidlustatud otsus piirab teenuste osutamise vabadust, sest esiteks on selle tulemusel takistatud maailmameistrivõistluste kõikide mängude ülekandmise ainuõiguste müük ringhäälinguorganisatsioonidele, kes kuuluvad Ühendkuningriigi kehtestatud kategooriatest teise (vt eespool punkt 10), ning teiseks ei või teise kategooriasse kuuluvad, teistes liikmesriikides asuvad ringhäälinguorganisatsioonid maailmameistrivõistluste mänge selles liikmesriigis ainuõiguste alusel üle kanda. Niisuguste Ühendkuningriigis taasedastamise ainuõiguste omandamise võimaluse kadumine võtab teiste liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt ringhäälinguorganisatsioonidelt igasuguse huvi nende õiguste vastu ja takistab neil seega maailmameistrivõistluste mängude edastamist selles liikmesriigis. Ainuõigused on esmatähtsad niisuguste ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, kes soovivad viia oma teenustesse sisse uuendusi või oma teenuseid edasi arendada ning seda eelkõige teistes liikmesriikides kui nende asukoha liikmesriik.

149    Selles osas kehtib nõue, et isegi kui teenuste osutamise vabaduse piirangud on õigustatud ülekaalukast üldisest huvist tulenevatel põhjustel, peavad asjaomased siseriiklikud meetmed olema vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed. Komisjon, kellel praegusel juhul lasub tõendamiskoormis seoses nende tingimuste täitmise tõendamisega, peab läbi viima põhjaliku uurimise ning näitama, et tema käsutuses on sellekohased asjaolud.

150    Samas on need piirangud, mille olemasolu möönab muu hulgas ka vaidlustatud otsuse põhjendus 19, suures osas ebaproportsionaalsed ja ebasobivad ning neid oleks saanud vältida või vähendada, kandes Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse ainult need maailmameistrivõistluste mängud, millel tõesti on selline tähtsus, s.o tippmängud. See seisukoht on kooskõlas FIFA poliitikaga, mille kohaselt peab maailmameistrivõistluste avamängu, poolfinaale, finaali ja vastava riigi rahvusvõistkondade mänge kantama üle tasuta kanalis; ülejäänud mänge võib edastada tasulistes kanalites. FIFA lisab, et seda, kas teatava sündmuse kandmine Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on proportsionaalne või mitte, tuleb hinnata eraldi, nii et selle otsuse puhul on tegemist otsuste kogumiga, millest iga otsus on seotud eraldiseisva sündmusega.

151    Vastuseks Ühendkuningriigi argumentidele, mis puudutavad Office of Communicationsi õigust lubada ainuõiguse alusel otseülekande teel edastamist rõhutab FIFA, et ringhäälinguorganisatsioonidel, kes selleks ei kvalifitseeru, ei ole mingit huvi niisuguste ülekandeõiguste omandamise vastu, kui neile ei ole tagatud ainuõiguste saamine.

152    Seoses väitega, mille kohaselt on rikutud asutamisõigust, märgib FIFA, et kuna EÜ artikkel 66 on üks direktiivi 97/36 õiguslikest alustest ning et direktiivi 89/552 artikli 3a alusel võetud meetmed peavad olema kooskõlas kõikide ühenduse õiguse sätetega; eeskätt peavad liikmesriigi meetmed olema kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega asutamisõiguse kohta. FIFA väitel takistab Ühendkuningriigi loend, mis vaidlustatud otsusega heaks kiideti, neil ringhäälinguorganisatsioonidel, kes tahavad asuda Ühendkuningriiki ja soovivad sellega seoses pakkuda tasulisi televisiooniteenuseid, omandada ainuõigusi maailmameistrivõistluste mängude ülekandmiseks.

153    Kuigi on tõsi, et liikmesriikide õigusnormid, mida kohaldatakse vahet tegemata kõigi vastuvõtvas liikmesriigis tegutsevate füüsiliste isikute või äriühingute suhtes, võivad olla õigustatud, kui need vastavad ülekaalukale üldisele huvile, on siiski nõutav, et need normid oleks taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale selle saavutamiseks vajalikust.

154    Arvestades, et spordisündmuste ülekandmise ainuõiguste puhul on tegemist olulise vahendiga, mille abil uued Ühendkuningriigi turule tulijad saavad teostada oma asutamisvabadust, siis uue potentsiaalse turuletulija jaoks kujutab võimatus edastada teatavat maailmameistrivõistluse mängu ainuõiguse alusel endast asutamisvabaduse piirangut. Komisjon tegi vaidlustatud otsuses seega vea, jättes selle asjaolu kinnitamata.

155    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab FIFA poolt käesolevate väidete raames arendatud argumentide põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

156    Vaidlust ei ole selle üle, nagu muu hulgas möönab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 19, et direktiivi 89/552 artikli 3a alusel vaidlustatud otsusega käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanismi mõju on EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse piiramine ühisturul.

157    Lisaks, nagu väidab FIFA, võivad Ühendkuningriigi meetmed panna teistes liikmesriikides asutatud ringhäälinguorganisatsioonid faktilisse või õiguslikku olukorda, mis on ebasoodsam kui Ühendkuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonide oma. Selles osas on sõltumata asjaolust, et eespool punktides 10–13 kirjeldatud regulatsioon kehtib ühtviisi kõigi ringhäälinguorganisatsioonide suhtes, olenemata sellest, kumba kategooriasse Ühendkuningriigis kehtestatud kahest kategooriast nad kuuluvad, faktiliselt märksa vähem tõenäoline see, et ükski ringhäälinguorganisatsioon, kes kuulub Ühendkuningriigis kehtestatud kategooriatest esimesse – seejuures on suure tõenäosusega tegemist Ühendkuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsiooniga –, ei ole huvitatud maailmameistrivõistluste Ühendkuningriigis ülekandmisest, andes niiviisi end Ühendkuningriigis asutada soovivale ringhäälinguorganisatsioonile võimaluse omandada Office of Communicationsilt luba edastada seda sündmust sisuliselt ainuõiguse alusel (vt eespool punkt 13), kui vastupidine olukord. Sellest tuleneb, et Ühendkuningriigi meetmete puhul on tõesti tegemist EÜ artiklis 43 sätestatud asutamisvabaduse piirangutega.

158     Sellele vaatamata võivad teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse piirangud olla õigustatud juhul, kui nende eesmärk on kaitsta teabe saamise õigust ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele; lisatingimuseks on, et kõnealused piirangud peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt eespool punktid 48–54).

159    Sellega seoses tuleb meenutada, et FIFA vaidlustab vaidlustatud otsuse seaduslikkuse teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete suhtes osas, milles komisjon kiidab heaks tavamängude kandmise Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse. FIFA väitel ei vasta need mängud sellele kvalifikatsioonile, nii et teenuste osutamise vabaduse piiramine on ebaproportsionaalne

160    Tuleb välja tuua, et FIFA argument ajab omavahel segi ühelt poolt sündmuse suure tähtsuse teatava ühiskonna jaoks, mis on esimene tingimus, mis tuleb täita ja mis kujutab endast ülekaalukast üldisest huvist tulenevat põhjust, mis õigustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirangut (vt eespool punktid 48–53), ja teiselt poolt kõnealuse piirangu proportsionaalsuse, mis kujutab endast teist tingimust, mille niisugust vabadust piirav liikmesriigi regulatsioon peab täitma selleks, et olla kooskõlas ühenduse õigusega (vt eespool punkt 54).

161    Selles osas tuleb rõhutada, et nagu ilmneb eespool punktidest 116–134, võib maailmameistrivõistlusi vastupidi FIFA poolt oma neljanda väite raames öeldule õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, mis on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtis, ning selle liikmesriigi rahvusvõistkonna osavõtuta toimuvate mängude vaatajaarvud kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 18 sisalduvaid hinnanguid, selle asemel et neid ümber lükata. Seetõttu tuleb sedastada, et etteheide, milles leitakse, et kõnealused mängud ei ole ühiskonna jaoks väga tähtsad, nii et Ühendkuningriigi meetmed on ebaproportsionaalsed, rajaneb igal juhul ekslikul eeldusel. Järelikult ei lükka see väide ümber komisjoni järeldust, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kohane ja proportsionaalne.

162    Samad kaalutlused kehtivad asutamisvabaduse puhul. Olgugi et FIFA ei täpsusta oma kuuenda väitega esitatud argumentatsiooni raames, kas ta vaidlustab seisukoha, millele komisjon vaidlustatud otsuses Ühendkuningriigi loendi kooskõla kohta ühenduse õigusega asus, üksnes niivõrd, kui komisjon kiidab heaks tavamängude kandmise sellesse loendisse, ilmneb tema hagist tervikuna ning samuti tema vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele (vt eespool punkt 68), et see on nii.

163    Eespool punktis 161 toodud argumentidega asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete rikkumise kohta ei saa aga nõustuda.

164    Seega tuleb neljas ja kuues väide tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud asutamislepingu konkurentsieeskirju

 Poolte argumendid

165    FIFA rõhutab, et vaidlustatud otsuses puudub igasugune analüüs konkurentsimoonutuse kohta, mis kaasneb maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmisega Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse. Konkurentsi moonutamine seisneb maailmameistrivõistluste teleülekannete õiguste saamise üle Ühendkuningriigis konkureerivate ringhäälinguorganisatsioonide arvu vähendamises, mis mõjutab FIFA kui selle sündmuse korraldaja tulu. Lisaks ei määratle vaidlustatud otsus selle põhjenduste 20 ja 21 (vt eespool punkt 18) aluseks oleva analüüsi esemeks olnud tooteid ega turge. Samas on asjaomaste turgude määratlemine konkurentsiolukorra analüüsimiseks möödapääsmatu, seda enam, et Ühendkuningriigi loend sisaldab nelja erinevat jalgpallivõistlust.

166    FIFA väidab, et Ühendkuningriigi õigusaktiga kehtestatud esimesse kategooriasse kuuluvate ringhäälinguorganisatsioonide määratlus kehtestati nimelt selleks, et võimaldada üksnes selle liikmesriigi ajaloolistel ringhäälinguorganisatsioonidel täita ettenähtud tingimusi ning omandada niiviisi ainuõigus maailmameistrivõistluste mängude otseülekande teel edastamiseks. Praktikas on need õigused alates 1966. aastast omandanud kaks ringhäälinguorganisatsiooni, BBC ja ITV, ühiselt, nii et esiteks ei ole maailmameistrivõistluste mängude Ühendkuningriigis edastamise õiguste saamiseks mingit konkurentsi ning teiseks on BBC ja ITV kollektiivses valitsevas seisundis. Komisjon tegi järelikult vea, leides vaidlustatud otsuse põhjenduses 20, et Ühendkuningriigi meetmed võimaldavad tegelikku ja potentsiaalset konkurentsi kõnealuste sündmuste ülekandeõiguste saamiseks. Lisaks on nende meetmete tulemuseks konkurentsi moonutamine reklaamiturul ning spordisündmuste tasulistes kanalites taasedastamise turul.

167    Nii annavad Ühendkuningriigi õigusnormid BBC‑le ja ITV‑le eriõigused, ilma et niisuguste õiguste andmise kriteeriumide objektiivsus seda hinnangut mõjutaks. Omandades maailmameistrivõistlustega seotud õigusi alati ühiselt, käituvad need ringhäälinguorganisatsioonid kollektiivse üksusena. FIFA väitel on nad seega kollektiivses valitsevas seisundis ning arvestades seda, kuidas kõne all olevaid õigusi antakse, võivad nad seda seisundit kuritarvitada. FIFA märgib selles osas, et selleks et tuvastada, et liikmesriik on rikkunud EÜ artikli 86 lõiget 1 ja EÜ artiklit 82 nende artiklite koostoimes, ei ole vaja tuvastada, et niisugune valitseva seisundi rikkumine on tõepoolest aset leidnud; selleks piisab kuritarvitamise võimaluse olemasolust. Ühendkuningriigi meetmed on loonud kuritarvitavat käitumist lubava ja soodustava turustruktuuri.

168    Pealegi ei ole BBC ja ITV enda omandatud õigusi täielikult kasutanud, kuna viimase nelja maailmameistrivõistluse 244‑st mängust 40 on jäetud otse üle kandmata. Seda tehes piirasid nad EÜ artikli 82 vastaselt tootmist. Kõnealuste õiguste omandamine nende kahe ringhäälinguorganisatsiooni poolt piirab ka niisuguste turgude arengut nagu tasulised spordikanalid ja maailmameistrivõistluste telereklaamide turg, kuna sarnase tähtsusega spordisündmuste ülekandeõiguste – mis olulistel perioodidel kuuluvad tasulistele telekanalitele – omandamisele on seatud märkimisväärsed takistused.

169    FIFA märgib ka, et kõnealuste eriõiguste andmine BBC‑le ja ITV‑le koostoimes neid kahte ringhäälinguorganisatsiooni siduva loaga omandada ühiselt maailmameistrivõistluste ülekandeõigused, on meede, mis on vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1 ja mis rikub EÜ artikli 86 lõiget 1.

170    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab FIFA etteheidete põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

171    Tuleb välja tuua, et argumendid, mis FIFA käsitletava väite raames esitab, saab jagada kaheks etteheiteks.

172    Esimene etteheide puudutab tagajärgi, mis on asjaolul, et arvestades maailmameistrivõistluste mängude ainuõiguste alusel televisioonis ülekandmise tähtsust Ühendkuningriigis kehtestatud teise kategooriasse kuuluvate ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, ei ole viimased huvitatud lihtsate ülekandeõiguste ostmisest. FIFA arvates piirab see asjaolu konkurentsi paljudel turgudel, nagu näiteks nende õiguste omandamise turul, reklaamiturul ja spordisündmuste tasulises televisioonis taasedastamise turul, kuna neil turgudel väheneb aktiivsete ringhäälinguorganisatsioonide arv. Samas kontekstis heidab FIFA komisjonile ka ette, et viimane ei määratlenud neid turge ning ei andnud neile piirangutele oma hinnangut.

173    Selles osas tuleb märkida, et kõnealused tagajärjed tulenevad kaudselt Ühendkuningriigi meetmetega kehtestatud piirangutest teenuste osutamise vabadusele. Samas on kohus teise ja neljanda väite raames juba leidnud, et komisjon ei teinud viga, leides, et maailmameistrivõistluste kõikide mängude kandmisega Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse kaasnevaid piiranguid teenuste osutamise vabadusele õigustab ülekaalukas üldine huvi, ning need ei ole ebasobivad ega ebaproportsionaalsed. Seetõttu ei saa potentsiaalsete konkurentide arvu vähenemises avalduvat mõju, mida need teenuste osutamise vabaduse piirangud vältimatult avaldavad, pidada asutamislepingu konkurentsieeskirjadega vastuolus olevaks. Neil asjaoludel ei viinud komisjon läbi põhjalikumat analüüsi kui see, mis ta nende tagajärgede osas tegi.

174    Teine etteheide puudutab BBC‑le ja ITV‑le väidetavalt antud eriõigusi, mille tulemuseks on lubada või võimaldada neil ringhäälinguorganisatsioonidel kuritarvitada valitsevat seisundit, mis neil asjaomasel turul on, see on – FIFA väitel – maailmameistrivõitluste mängude ülekandeõiguste turg.

175    Riiklike meetmete suhtes kehtiva konkurentsisätte, EÜ artikli 86 lõike 1 (Euroopa Kohtu 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑22/98: Becu jt, EKL 1999, lk I‑5665, punkt 31) kohaselt ei või liikmesriigid oma õigus- või haldusnormide abil panna riigi osalusega ettevõtjaid ja ettevõtjaid, kellele nad annavad eri- või ainuõigused, olukorda, kuhu need ettevõtjad end oma autonoomse tegevusega ei saaks ise panna, rikkumata seejuures EÜ artikleid 12 ja 81–89 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑18/88: GB‑Inno‑BM, EKL 1991, lk I‑5941, punkt 20).

176     Kuigi selles osas on tõsi, et eri- või ainuõiguste andmisega selle sätte tähenduses on tegemist juhul, kui liikmesriik annab kaitse piiratud arvule ettevõtjatele ning kui see oluliselt kahjustab ülejäänute võimalust osutada sama teenust samal territooriumil sisuliselt võrdsetel tingimustel (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I‑8089, punkt 24), ei muuda see siiski tõsiasja, et Ühendkuningriigi õigusnormid ei paku kõnealustele ringhäälinguorganisatsioonidele sellist kaitset.

177    177   Selliste õigustega on tegu, kui riigiasutused annavad monopoolse seisundi (Euroopa Kohtu 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑163/96: Raso jt, EKL 1998, lk I‑533, punkt 23), kui nad takistavad konkurenti sisenemast turule, kus tegutseb nende õiguste omaja, või naaberturule, ja seda põhjustel, mis on seotud konkurendi turule sisenemisega kaasneva negatiivse mõjuga nende õiguste omaja tegevuse toimimisele ja kasumlikkusele (eespool punktis 176 viidatud kohtuotsus Ambulanz Glöckner, punktid 7, 23 ja 25) või tööjõuvajadusega (eespool punktis 175 viidatud kohtuotsus Becu jt, punkt 23), või kui õiguste omajal on tänu sellekohastele õigusnormidele võimalik mõjutada tingimusi, millel tema konkurendid võivad kõnealust tegevust viljeleda, tehes seda lähtuvalt enda huvidest või tagajärgedest, mis nende tegevusel sellele turule või naaberturule võib olla (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑202/88: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑1223, punkt 51; eespool punktis 142 viidatud kohtuotsus ERT, punkt 37; eespool punktis 175 viidatud kohtuotsus GB‑Inno‑BM, punkt 25, ja 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑49/07: MOTOE, EKL 2008, lk I‑4863, punkt 43)..

178    178   Siiski, Ühendkuningriigi õigusnormid piirduvad üksnes selle liikmesriigi territooriumil maailmameistrivõistluste mängude ainuõiguste alusel ülekandmise võimaluse välistamisega, tegemata selles osas vahet kahel ringhäälinguorganisatsioonide kategoorial, jäädes kaugele sellest, et keelata ise või anda BBC‑le või ITV‑le õigus keelata ükskõik millisel ringhäälinguorganisatsioonil omandada nende mängude ülekandeõigusi või mõjutada ülekandmise tingimusi (vt eespool punktid 10 ja 11). Selles osas tuleb täpsustada, et FIFA väidab ekslikult, et BBC ja ITV on ainsad ringhäälinguorganisatsioonid, kellel on lubatud omandada maailmameistrivõistluste ülekandeõigusi Ühendkuningriigis. Otse vastupidi: esiteks, nagu juba öeldud, puudutab Broadcasting Act 1996 artikliga 101 kehtestatud ainuõiguse alusel taasedastamise keeld ühtviisi kõiki ringhäälinguorganisatsioone, kes kuuluvad ühte kahest Ühendkuningriigi õigusaktiga kehtestatud kategooriast. Teiseks kehtib kõnealune keeld koos Broadcasting Act 1996 artikliga 99, mis tunnistab kehtetuks kõik taasedastamislepingud, mis puudutavad mõnd loendisse kantud sündmust, osas, milles nende esemeks on ainuõiguse andmine, sõltumata sellest, millise ringhäälinguorganisatsiooniga on tegu.

179    179   Eelnevast tuleneb, et Ühendkuningriigi õigusnormid keelavad kõigi ringhäälinguorganisatsioonide jaoks ainuõigused mitte ainult taasedastamise etapis, vaid ka ringhäälingulepingute sõlmimise etapis, nii et ükski selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv ringhäälinguorganisatsioon ei saa õiguspäraselt sõlmida selle liikmesriigi loendisse kantud sündmuse ainuõiguse alusel ülekandmise lepingut. Seevastu võimaldavad samad õigusnormid ühtviisi kõikidel ükskõik kummasse nende normidega kehtestatud kahest kategooriast kuuluvatel ringhäälinguorganisatsioonidel teha pakkumusi maailmameistrivõistluste mängude televisioonis edastamise lihtsate ülekandeõiguste saamiseks.

180     Neil tingimustel ei võrdu asjaolu, et lõpuks, pärast Office of Communicationsilt loa saamist, kannavad maailmameistrivõistlusi Ühendkuningriigis üle üksnes teatavad esimesse kategooriasse kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid nagu näiteks BBC ja ITV, kuna nende konkurente huvitab ainult ainuõiguste alusel ülekandmine ning seetõttu ei tee nad pakkumust selleks vajalike õiguste omandamiseks (vt eespool punkt 13), neile ringhäälinguorganisatsioonidele eri- või ainuõiguste andmisega EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses. Isegi kui oletada, et see asjaolu peab paika, siis on see tasulisi telekanaleid käitavate ettevõtjate poolt rakendatava ärimudeli raames ainuõigustele antava tähtsuse tagajärg, mitte Ühendkuningriigi õigusnormidest tulenev keeld, kuna nende normide sätteid kohaldatakse ühtviisi mõlemasse kahest kategooriast kuuluvatele ettevõtjatele. Eelnevast tuleneb, et maailmameistrivõistluste teleülekannete õiguste omandamise seisukohalt ei mõjuta Ühendkuningriigi meetmed iseenesest tasuliste telekanalite käitajate võimalusi tegutseda sisuliselt võrdsetel tingimustel nendega, mis kehtivas BBC või ITV jaoks.

181    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

 FIFA taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks

182    FIFA esitatud väidete analüüsi raames väljakujundatud hinnangute tagajärg on, et FIFA taotletud menetlust korraldavaid meetmeid (vt eespool punktid 20 ja 21) ei ole vaja võtta.

183    Sellega seoses tuleb välja tuua, et FIFA väitel on tema taotluse eesmärk võimaldada tal endal ja samuti Üldkohtul kontrollida esiteks seda, kas kättesaadavad andmed võimaldasid komisjonil kehtivalt järeldada, et maailmameistrivõistluste kõiki mänge on traditsiooniliselt peetud Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsaks ning kas nad äratavad üldsuses suurt vastukaja; teiseks seda, kas komisjon sai õigustatult teha otsuse kõikide nende mängude Ühendkuningriigi loendisse kandmise heakskiitmise kohta, ja kolmandaks kas komisjon on piisavalt tõendanud, et piirangud põhivabadustele, omandiõigusele ja konkurentsile on põhjendatud. Lisaks võimaldaksid need asjaolud FIFA‑l tõendada, et komisjon on vaidlustatud otsust ebapiisavalt põhjendanud, jättes selgitamata, miks ta ei ole arvestanud Ühendkuningriigi poolt pärast 28. juulit 2000 esitatud teavet. Kõnealused asjaolud on ühtlasi asjakohased ka hindamaks, kas Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt rakendatud menetlus oli selge ja läbipaistev eelkõige osas, mis puudutab komisjonile esitatud tõendeid, mis ei olnud kättesaadavad Ühendkuningriigi loendi koostamise ajal ja ajal, mis selle liikmesriigi pädevad ametiasutused andsid oma negatiivsed arvamused.

184    Neil asjaoludel on FIFA palunud Üldkohtul nõuda komisjonilt kogu komisjoni ja Ühendkuningriigi ametiasutustevahelise, Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendit puudutava kirjavahetuse esitamist, mille hulgas peaks olema ka kirjad, mis saadeti pärast 15. detsembrit 2005, s.o eespool punktis 15 viidatud kohtuotsuse Infront WM vs. komisjon kuulutamise kuupäeva.

185    Selles osas tuleb märkida, nagu on juba leitud FIFA väidete analüüsi raames, et kõik argumendid, mille toetuseks FIFA soovib esitada tõendeid, mis potentsiaalselt sisalduvad dokumentides, mille esitamist ta taotleb, ei saa kõigutada vaidlustatud otsuse seaduslikkust.

186    Täpsemalt on FIFA seoses tavamängude tähtsusega Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks, ja sellega seoses maailmameistrivõistluste tervikuna kvalifitseerimisega selle liikmesriigi ühiskonna jaoks tähtsaks sündmuseks, esitanud rea statistilisi ja oma olemuselt igati asjakohaseid andmeid, mis FIFA väitel tõendavad tema sellekohaste väidete õigsust, kuid mille kohta Üldkohus on leidnud, et need ei väära komisjoni järeldusi. Sama kehtib ka argumentide kohta, mis puudutavad 2000. aastast hilisemate andmete väidetavat arvestamata jätmist, kuna FIFA esitas vastavad andmed Üldkohtule ja Üldkohus on leidnud, et need ei kõiguta komisjoni järelduste paikapidavust. Seoses niisuguste asjaolude arvesse võtmisega komisjoni poolt, mis ei olnud Ühendkuningriigi loendi kehtestamise hetkel kättesaadavad, piisab kui meenutada, et sellise arvesse võtmise puhul ei ole rikutud mingeid menetlus- ega materiaalõigusnorme (vaata eespool punktid 75, 76 ja 95), nii et selles osas ei ole vajalik võtta menetlust korraldavaid meetmeid.

187    Neil asjaoludel tuleb nii menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus kui ka hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

188    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud FIFA kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista FIFA‑lt.

189    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad Belgia Kuningriik ja Ühendkuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Fédération internationale de football associationilt (FIFA) välja Euroopa Komisjoni kohtukulud ja jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

3.      Belgia Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Forwood Truchot Schwarcz

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Vastuvõetavus

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Põhiküsimus

Esimene väide, mis tuleneb põhjenduse puudumisest

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 1

Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt järgitud menetlus

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Tavamängude tähtsus Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud FIFA omandiõigust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Neljas ja kuues väide, mille kohaselt on rikutud asutamislepingu sätteid teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse kohta

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Viies väide, mille kohaselt on rikutud asutamislepingu konkurentsieeskirju

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

FIFA taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.