Liidetud kohtuasjad C‑11/06 ja C‑12/06

Rhiannon Morgan

versus

Bezirksregierung Köln

ja

Iris Bucher

versus

Landrat des Kreises Düren

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Aachen)

Liidu kodakondsus – EÜ artiklid 17 ja 18 – Teises liikmesriigis õppivale liikmesriigi kodanikule õppetoetuse maksmisest keeldumine – Nõue, et teises liikmesriigis toimuvad õpingud oleksid jätkuks päritoluliikmesriigi territooriumil asuvas õppeasutuses eelnevalt vähemalt ühe aasta jooksul sooritatud õpingutele

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Euroopa Liidu kodakondsus – Asutamislepingu sätted – Isikuline kohaldamisala

(EÜ artiklid 17 ja 18)

2.        Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil

(EÜ artiklid 17 ja 18)

1.        Teises liikmesriigis õppival liikmesriigi kodanikul on EÜ artikli 17 lõike 1 kohaselt Euroopa Liidu kodaniku staatus ning nad võivad sealhulgas oma päritoluliikmesriigi suhtes teostada sellega kaasnevaid õigusi. Ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvad olukorrad, mis on seotud asutamislepinguga tagatud põhivabaduste kasutamisega ning muu hulgas need, mis puudutavad EÜ artikliga 18 antud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

(vt punktid 22 ja 23)

2.        EÜ artiklitega 17 ja 18 on vastuolus niisugune tingimus, mis selleks, et saada õppetoetust õpinguteks muus liikmesriigis kui see, mille kodanikud toetust taotlevad õppijad on, sisaldab kohustust, et need õpingud oleksid jätkuks päritoluliikmesriigis vähemalt ühe aasta jooksul sooritatud õpingutele.

Kahekordne kohustus, et selles liikmesriigis tuleb sooritada õpinguid vähemalt ühe aasta jooksul, ning teises liikmesriigis tuleb jätkata üksnes samade õpingutega, võib isiklike ebamugavuste, täiendavate kulutuste ning sellega kaasnevate võimalike hilinemiste tõttu sundida liidu kodanikke loobuma asjaomasest liikmesriigist lahkumast, et teises liikmesriigis õppida, ning seega ka kasutamast oma EÜ artikli 18 lõikes 1 kinnitatud vabadust seal liikuda ja elada.

Niisugust tingimust ei saa pidada proportsionaalseks eemärgiga, millega tahetakse tagada, et asjaomased õppijad lõpetaksid oma kursused lühikeste tähtaegadega või hõlbustada neil õpingute osas kaalutud valiku tegemist. Niisuguse süsteemi seaduslik eemärk võib olla soov tagada, et õppetoetus oleks antud üksnes neile õppijatele, kes on võimelised oma õpingud lõpetama ja kes suudavad näidata oma tahet õpinguid jätkata ning edukalt ja kiirelt lõpetada. Siiski tundub, et kõnealuse tingimuse määramine niivõrd, kuivõrd tema tagajärg võib tegelikkuses olla õpingute üldise kestuse pikenemine, ei vasta nimetatud eesmärgile ja järelikult on selle saavutamiseks sobimatu.

Lisaks on liikmesriikidel põhimõtteliselt lubatud anda õppetoetust vaid neile õppijatele, kes on üles näidanud teatavat selle riigi ühiskonda integreerumise taset, et vältida olukorda, kus õppetoetuste andmine neile õppijatele, kes soovivad oma õpinguid läbida teises liikmesriigis, ei muutuks ebamõistlikuks koormaks, millel võiksid olla tagajärjed selles riigis võimaldatava toetuse kogumahule. Esimese õppeetapi tingimus selles liikmesriigis eelistab tegelikult põhjendamatult asjaolu, mis ei pruugi näidata selle liikmesriigi ühiskonda integreerumise taset toetuse taotluse esitamise hetkel. Seega läheb see tingimus kaugemale, kui on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks ega ole seega proportsionaalne.

Kõnealune piirang ei ole iseenesest kohane või vajalik tagamaks, et need toetused ei kumuleeruks samalaadsete toetustega, mis on saadud teises liikmesriigis.

(vt punktid 18, 30, 35 ja 36, 39, 43 ja 44, 46, 50 ja 51 ning resolutiivosa)