Kohtuasi C‑285/12

Aboubacar Diakité

versus

Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Belgia))

Direktiiv 2004/83/EÜ – Pagulase staatuse või täiendava kaitse seisundi andmise miinimumnõuded – Täiendava kaitse nõuetele vastav isik – Artikli 15 punkt c – Tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu relvastatud kokkupõrke puhul – Mõiste „riigisisene relvastatud kokkupõrge” – Tõlgendamine rahvusvahelisest humanitaarõigusest sõltumatult – Hindamiskriteeriumid

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 30. jaanuar 2014

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulase staatus või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Täiendava kaitse saamise tingimused – Artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt c – Tõsine ja individuaalne oht – Mõiste „riigisisene relvastatud kokkupõrge” – Tõlgendamine rahvusvahelisest humanitaarõigusest sõltumatult – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt c)

Direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta artikli 15 punkti c tuleb tõlgendada nii, et riigisisese relvastatud kokkupõrke esinemist tuleb selle sätte kohaldamisel eeldada juhul, kui toimub kokkupõrge riigi regulaarvägede ja ühe või mitme relvastatud rühmituse vahel või kahe või rohkema sellise relvastatud rühmituse endi vahel, ilma et seda kokkupõrget peaks saama rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses kvalifitseerida relvakonfliktiks, mis ei ole rahvusvaheline, ning ilma et asjaomasel territooriumil valitseva vägivalla taseme kindlakstegemisel tuleks eraldi hinnata relvastatud kokkupõrgete intensiivsust, osalevate relvajõudude organiseerituse taset või kokkupõrke kestust.

Rahvusvaheline humanitaarõigus ja direktiivis 2004/83 ette nähtud täiendava kaitse kord taotlevad erinevaid eesmärke ja kehtestavad selgelt eraldatud kaitse mehhanismid. Eiramata kummagi korra oma valdkonda, mis on määratletud vastavalt rahvusvahelises humanitaarõiguses ja direktiivi artikli 2 punktis e koostoimes selle direktiivi artikli 15 punktiga c, ei saa viimati nimetatud korra kasutamist seepärast seada sõltuvusse selle tuvastamisest, et esimese korra kohaldamise tingimused on täidetud.

Direktiivi tähenduses riigisisese relvastatud kokkupõrke esinemise tuvastamine ei saa sõltuda sellest, milline on osalevate relvajõudude kindlaksmääratud organiseerituse tase või kokkupõrke konkreetne kestus, kuna nendest asjaoludest piisab, et need relvastatud kokkupõrked, milles relvajõud osalevad, tekitavad juhusliku vägivalla taseme, mistõttu on põhjendatud alus arvata, et tsiviilisik seisaks asjaomasesse riiki või piirkonda tagasipöördumisel pelgalt territooriumil viibimise tõttu silmitsi tõsise ja individuaalse ohuga tema elule või isikupuutumatusele, luues sel moel taotleja puhul tegeliku rahvusvahelise kaitse vajaduse.

(vt punktid 24, 26, 30, 34 ja 35 ning resolutsioon)