Language of document : ECLI:EU:C:2013:270

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

25. aprill 2013(*)

Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2005/60/EÜ – Artikli 22 lõige 2 – Otsus 2000/642/JSK – Krediidiasutuste kohustus teatada kahtlastest finantstehingutest – Teenuste osutamise vabaduse korra alusel tegutsev asutus – Teabe kogumise eest vastutava siseriikliku rahapesu andmebüroo tuvastamine – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabaduse piirang – Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad nõuded – Proportsionaalsus

Kohtuasjas C‑212/11,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania) 21. märtsi 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. mail 2011, menetluses

Jyske Bank Gibraltar Ltd

versus

Administración del Estado,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: kohtunik R. Silva de Lapuerta kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Lenaerts, E. Juhász, J. Malenovský ja D. Šváby (ettekandja),

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Jyske Bank Gibraltar Ltd, esindajad: abogado M. Rubio de Casas, abogado J. M. Olivares Blanco ja abogado J. de la Calle y Peral ning procurador D. Bufalá Balmaseda,

–        Hispaania valitsus, esindajad: A. Rubio González ja N. Díaz Abad,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: N. Rouam ja G. de Bergues,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Urbani Neri,

–        Poola valitsus, esindajad: B. Czech ja M. Szpunar,

–        Rumeenia valitsus, esindajad: R.‑H. Radu, A. Wellman ja R. Nitu,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja E. Traversa ning S. La Pergola ja C. Vrignon,

olles 4. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, lk 15) artikli 22 lõike 2 tõlgendamist.

2        See taotlus on esitatud Jyske Bank Gibraltar Ltd (edaspidi „Jyske”), mis on Gibraltaril asuv krediidiasutus, mis tegutseb Hispaanias teenuste osutamise vabaduse korra alusel, ja Administración del Estado vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Consejo de Ministros’e (ministrite nõukogu) 23. oktoobri 2009. aasta otsust, millega jäeti rahuldamata vaie, mis esitati Consejo de Ministrose 17. aprilli 2009. aasta otsuse peale, millega määrati Jyskele kaks rahatrahvi kogusummas 1 700 000 eurot ja kaks avalikku noomitust, kuna viimane keeldus või jättis hooletusest edastamata Servicio Ejecutivo de la Comisión para la Prevención de Blanqueo de Capitales (rahapesu tõkestamise komisjoni täitevamet, edaspidi „Servicio Ejecutivo”) nõutud teabe.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiivi 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta (EÜT L 166, lk 77; ELT eriväljaanne 09/01, lk 153), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2001. aasta direktiiviga 2001/97/EÜ (EÜT L 344, lk 76; edaspidi „direktiiv 91/308”), artikli 6 lõiked 1 ja 2 sätestasid:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga hõlmatud asutused ja isikud ning nende juhid ja töötajad teevad täielikku koostööd rahapesu tõkestamise eest vastutavate asutustega:

a)      teavitades neid asutusi omal algatusel kõigist võimalikule rahapesule viitavatest asjaoludest,

b)      esitades rahapesu andmebüroole vastava taotluse korral vajaliku teabe kohaldatavates õigusaktides sätestatud korras.

2.      Lõikes 1 osutatud teave edastatakse rahapesu tõkestamise eest vastutavatele asutustele selles liikmesriigis, kelle territooriumil teavet edastav asutus või isik asub. Tavaliselt edastab teavet isik või edastavad teavet isikud, kelle asutused ja isikud on määranud artikli 11 lõike 1 punktis a sätestatud korras.”

4        Direktiiv 91/308 tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2005/60, mille põhjenduses 40 on sätestatud:

„Rahapesu ja terrorismi rahastamise rahvusvahelist iseloomu arvestades peab võimalikult palju soodustama koordineerimist ja koostööd rahapesu andmebüroode vahel vastavalt nõukogu 17. oktoobri 2000. aasta otsusele 2000/642/JSK liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahelise koostöö korra kohta teabe vahetamisel [(EÜT L 271, lk 4; ELT eriväljaanne 19/04, lk 15)], kaasa arvatud EL rahapesu andmebüroode sidevõrk (FIU-net). Sel eesmärgil tuleks komisjonil nõutavat abi osutada, et sellist koordineerimist lihtsustada, sealhulgas anda rahalist toetust.”

5        Selle direktiivi artikkel 5 sätestab, et „[l]iikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu võtta või kehtima jätta käesoleva direktiivi sätetest rangemad sätted.”

6        Nimetatud direktiivi artikkel 7 sätestab:

„Asutused ja isikud, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse, peavad rakendama klientide suhtes nõuetekohase hoolsuse meetmeid järgmistel juhtudel:

a)      ärisuhte loomisel;

b)      juhuslike tehingute sooritamisel vähemalt 15 000 EUR väärtuses, sõltumata sellest, kas tehing sooritatakse ühe maksena või mitme maksena, mis paistavad olevat seotud;

c)      kui on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, hoolimata ükskõik millisest mööndusest, erandist või osaluskünnisest;

d)      kui esineb kahtlusi varem kontrollitud kliendi isikut tõendavate andmete tõele vastavuses või adekvaatsuses.”

7        Selle direktiivi artikkel 21 sätestab:

„1.      Iga liikmesriik asutab rahapesuga ja terrorismi rahastamisega tõhusaks võitlemiseks rahapesu andmebüroo.

2.      Rahapesu andmebüroo on keskne siseriiklik üksus. See vastutab võimaliku rahapesu, võimaliku terrorismi rahastamisega seonduva teabe vastuvõtmise (ja lubatud ulatuses taotlemise), analüüsi ja pädevatele asutustele teatavakstegemise eest vastavalt siseriiklike õigusaktide või eeskirjade nõuetele. Rahapesu andmebüroole tagatakse eesmärkide täitmiseks kohased ressursid.

3.      Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürool on vahetu või kaudne ja õigeaegne juurdepääs finants-, haldus- ja õiguskaitsealasele teabele, mida ta vajab oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.”

8        Direktiivi 2005/60 artikkel 22 sätestab:

„1.      Liikmesriigid nõuavad, et asutused ja isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva direktiivi sätteid, ning nende juhid ja töötajad näitaksid üles täielikku koostöövalmidust:

a)      teavitades rahapesu andmebürood viivitamatult omal algatusel juhtumitest, mille puhul asutus või isik, kelle suhtes käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse, teab, kahtlustab või mille puhul tal on põhjust kahtlustada, et rahapesu või terrorismi rahastamist pannakse toime või on toime pandud või seda on üritatud toime panna;

b)      esitades rahapesu andmebüroole selle taotluse korral viivitamatult vajaliku teabe kohaldatavates õigusaktides sätestatud korras.

2.      Lõikes 1 osutatud teave edastatakse rahapesu andmebüroole selles liikmesriigis, kelle territooriumil teavet edastav asutus või isik asub. Tavaliselt edastab või edastavad vastava teabe artiklis 34 osutatud korras määratud isik või isikud.

9        Nagu nähtub direktiivi 2005/60 artikli 3 lõikest 1 ja lõike 2 punktist f, hõlmavad artiklis 22 viidatud asutused ka filiaale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (EÜT L 126, lk 1; ELT eriväljaanne 06/03, lk 272) artikli 1 punkti 3 mõttes. Filiaal on selle sätte kohaselt äritegevusüksus, mis on krediidiasutuse juriidiliselt sõltuv osa ning mis teostab otseselt kõiki või mõningaid krediidiasutuste äritegevusele omaseid tehinguid.

10      Otsuse 2000/642 artikkel 1 sätestab:

„1.       Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürood, mis on loodud või nimetatud finantsteadete vastuvõtmiseks rahapesu vastu võitlemisel, teevad vastavalt oma siseriiklikele volitustele koostööd, et rahapesu andmebüroos koguda, analüüsida ja uurida asjakohast teavet iga tõiga kohta, mis võib osutada rahapesule.

2.      Lõike 1 eesmärgil tagavad liikmesriigid, et rahapesu andmebürood vahetavad omal algatusel või taotluse põhjal ja kas vastavalt käesolevale otsusele või vastavalt olemasolevatele või tulevastele vastastikuse mõistmise memorandumitele kogu kättesaadavat teavet, mis võib olla asjakohane rahapesu andmebüroole teabe töötlemisel või analüüsimisel või rahapesuga seotud finantstehingute ning füüsiliste või juriidiliste isikute uurimisel.

3.      Kui liikmesriik on oma rahapesu andmebürooks määranud politseiasutuse, võib ta selle rahapesu andmebüroo valduses olevat vastavalt käesolevale otsusele vahetatavat teavet anda vastuvõtva liikmesriigi sel eesmärgil määratud ja lõikes 1 nimetatud valdkondades pädevale asutusele.”

11      Selle otsuse artikkel 4 näeb ette:

„1.      Iga vastavalt käesolevale otsusele esitatud taotlusega peab kaasnema taotlevale rahapesu andmebüroole teada olevate asjakohaste tõikade lühikirjeldus. Rahapesu andmebüroo täpsustab taotluses soovitud teabe kasutamise viisi.

2.      Kui taotlus esitatakse vastavalt käesolevale otsusele, annab rahapesu andmebüroo, kellelt andmeid küsitakse, kogu asjakohase teabe, kaasa arvatud kättesaadava finantsteabe ja taotletud õiguskaitseandmed, nõudmata kohaldatavatele konventsioonidele või liikmesriikidevahelistele lepingutele vastavat ametlikku taotluskirja.

3.      Rahapesu andmebüroo, kellelt andmeid küsitakse, võib keelduda teabe avaldamisest, mis võiks kaasa tuua selles liikmesriigis kriminaalmenetluses toimuva uurimise kahjustamise või erandjuhtudel siis, kui teabe avaldamine oleks selgesti ebaproportsionaalne mõne füüsilise või juriidilise isiku või kõnealuse liikmesriigi seaduslike huvidega või ei oleks muul viisil kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega. Iga sellist keeldumist tuleb teavet taotlevale rahapesu andmebüroole asjakohaselt põhjendada.”

12      Nimetatud otsuse artikkel 10 täpsustab, et seda otsust kohaldatakse Gibraltari suhtes ning et sel eesmärgil võib Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik vaatamata artiklile 2 teatada Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärile Gibraltari rahapesu andmebüroo.

 Siseriiklik õigus

13      Direktiiv 91/308 võeti Hispaania õigusesse üle 28. detsembri 1993. aasta seadusega Ley 19/1993 sobre determinadas medidas de prevención de blanqueo de capitales (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 311, 29.12.1993, lk 37327) (seadus 19/1993 rahapesu tõkestamise teatud meetmete kohta).

14      Seaduse 19/1993 artikli 2 lõike 1 teine lõik sätestab:

„Käesolevas seaduses sätestatud kohustused kehtivad:

a)      krediidiasutustele

[…]

Eelnevalt loetletud isikute hulka kuuluvad ka välisriikide isikud või üksused, kes tegutsevad Hispaanias sama laadi tegevusaladel, kui eespool nimetatud isikud või asutused, tehes seda kas oma filiaalide kaudu või püsiva tegevuskohata teenuste osutamise vabaduse raames tegutsedes.

Viidatud isikutele kehtivad ka käesolevas seaduses sätestatud kohustused seoses tehingutega, mis on teostatud agendi või teiste vahendajana tegutsevate füüsiliste või juriidiliste isikute vahendusel.”

15      Mis puudutab teavitamiskohustust, siis sätestab seaduse 19/1993 artikkel 3 järgmist:

„Eelmises artiklis nimetatud isikute suhtes kehtivad järgmised kohustused:

[…]

4.      Teha koostööd [Servicio Ejecutivoga], selleks:

a)      anda talle omal algatusel teada kõikidest asjaoludest või tehingutest, mille puhul on kaudseid tõendeid või on kindel, et need on seotud artiklis 1 nimetatud tegevusest pärit raha pesuga. Teataja(d) on põhimõtteliselt isik või isikud, kelle kohustatud isik on määranud artikli 1 lõikes 7 sätestatud korras. See isik või need isikud osalevad kõikides haldus- või kohtumenetlustes, mis on algatatud seoses teavitamisel kogutud andmetega või selle teavitamisega seotud muu täiendava teabega.

Määrusega kehtestatakse juhud või konkreetsed tehingud, millest tuleb igal juhul Servicio Ejecutivole teatada.

Seoses käesoleva seaduse artiklis 1 märgitud tegevusega tehakse teatavaks ka tehingud, mis ilmselgelt ei vasta klientidega tehtavate toimingute laadile, tegevuse mahule või varasematele tehingutele, tingimusel et lõikes 2 ette nähtud spetsiaalsel läbivaatamisel ei tuvastata nende tehingute tegemiseks majanduslikku, kutse- või ärialast põhjendust.

b)      esitada teavet, mida Servicio Ejecutivo nõuab oma pädevusalasse kuuluvate ülesannete täitmiseks.

[…]”.

16      Nimetatud seaduse artikli 16 lõige 3 sätestas:

„Vastavalt rahapesu ja rahandusalaste rikkumiste tõkestamise komisjoni suunistele teevad Servicio Ejecutivo või olenevalt olukorrast [selle komisjoni] sekretariaat koostööd teiste liikmesriikide ametiasutustega, kellel on samasugused pädevused, luues eelkõige koostöö nende riikide ametiasutustega, kelle valitsemisalasse kuuluvad Hispaaniaga piirnevad territooriumid […]”

17      Seadus 19/1993 tunnistati kehtetuks 28. aprilli 2010. aasta seadusega Ley 10/2010 de prevención del blanqueo de capitales y de la financiación del terrorismo (BOE nr 103, 29.4.2010, lk 37458) (seadus 10/2010 rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kohta), mille eesmärk on direktiiv 2005/60 Hispaania õiguskorda üle võtta. Selle seaduse artikli 48 lõike 3 kohaselt kohustub Servicio Ejecutivo tegema koostööd teiste riikide asutustega, kellel on samasugused pädevused. On ette nähtud, et teabevahetus toimub eelkõige kooskõlas otsusega 2000/642 ja sellise mitteametliku rühma kehtestatud põhimõtetega, mille raames kohtuvad erinevate riikide, sealhulgas liikmesriikide rahapesu andmebürood ja mis toimib teabevahetuse foorumina ning erinevate rahapesu andmebüroode vahelise koostöö huvides (nn Egmonti rühm).

18      Kuninga 9. juuni 1995. aasta dekreedi 925/1995 28. detsembri 1993. aasta seaduse 19/1993 rahapesu tõkestamise teatud meetmete kohta rakendusmääruse kohta (Real Decreto 925/1995 por el que se aprueba el Reglamento de la Ley 19/1993, de 28 de diciembre, sobre determinadas medidas de prevención del blanqueo de capitales) (BOE nr 160, 6.7.1995, lk 20521) artikli 5 lõike 2 punktis c kehtestatakse kohustus teatada Servicio Ejecutivole raha liikumisest kontodelt või kontodele, mille lähte‑ või sihtkohaks on maksuparadiisid.

19      Kuninga dekreedi artikli 7 lõike 2 punktis b on sätestatud:

„Kohustatud isikud teatavad igal juhul Servicio Ejecutivole iga kuu:

[…]

b)      tehingutest, mille on teinud majandus‑ ja rahandusministri korralduses määratud territooriumidel või riikides elavad või asuvad füüsilised või juriidilised isikud või mis on tehtud nende isikutega või nende isikute nimel, ning tehingutest, mis eeldavad rahaülekandeid, mille lähte‑ või sihtkoht on kõnealused territooriumid või riigid, olenemata tehingutes osalevate isikute elu‑ või asukohast, tingimusel et kõnealuste tehingute summa on üle 30 000 euro või sellele välisvaluutas vastava väärtuse.”

20      Maksuparadiisideks ja koostööd mittetegevateks territooriumideks loetud territooriumid määratleti varem kuninga 5. juuli 1991. aasta dekreedis 1080/1991 (BOE nr 167, 13.7.1991, lk 233371) ja 24. oktoobri 2002. aasta määruses ECO/2652/2002, mis käsitleb kohustust teatada teatud riikidega seotud tehingutest rahapesu ja rahandusalaste rikkumiste tõkestamise komisjoni Servicio Ejecutivole (Orden ECO/2652/2002 por la que se desarrollan las obligaciones de comunicación de operaciones en relación con determinados países al Servicio Ejecutivo de la Comisión de Prevención del Blanqueo de Capitales e Infracciones Monetarias) (BOE nr 260, 30.10.2002, lk 38033). Gibraltar on kantud sellesse loetellu.

21      Tribunal Supremo märgib, et Gibraltari õiguskorda direktiivi 2005/60 üle võtva Crime (Money Laundering and Proceeds) Act 2007 (2007. aasta seadus rahapesu ja kuritegevusest saadud tulu kohta) artiklis 5 on sätestatud pangasaladuse hoidmise kohustus.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

22      Jyske, mis on Taanis asutatud NS Jyske Banki tütarettevõtja, on Gibraltaril asuv krediidiasutus, mille üle teostab kontrolli Financial Services Commission (finantsteenuste komisjon).

23      Eelotsusetaotlusest nähtuvalt tegutses Jyske Hispaanias teenuste osutamise vabaduse korra alusel, st ilma sealse tegevuskohata.

24      Hispaania rahapesu andmebüroo, s.o. Servicio Ejecutivo teatas 30. jaanuaril 2007 Jyskele, et kuna Jyske ei ole nimetanud oma esindajat selle ameti juurde, hakatakse tegema järelevalvet tema organisatsiooni struktuuri ja menetluste üle seoses teenuste osutamise vabaduse raames Hispaanias toimuva tegevusega. Selleks palus Servicio Ejecutivo Jyskel esitada 1. märtsiks 2007 dokumente ja andmeid oma klientide kohta.

25      See nõue oli koostatud pärast Servicio Ejecutivo 24. jaanuari 2007. aasta aruannet, mille kohaselt tegutses Jyske Hispaanias olulises ulatuses, andes eelkõige hüpoteegiga tagatud laene kinnisvara omandamiseks Hispaanias. Aruandes oli märgitud, et „sellise tegevuse arendamiseks Hispaanias on asutusel kahekordne toetus, st oma emaettevõtja Hispaanias asutatud tütarettevõtja ja kaks Marbella [(Hispaania)] advokaadibürood. Avalike andmete kohaselt toimus ühe selle büroo omaniku suhtes rahapesu kahtlustusega seoses uurimine ja tema nimi koos teise mainitud advokaadibüroo nimega esines mitmes tehingus, millest olid Servicio Ejecutivole teatanud teised isikud, kellele kehtis kohustus teavitada rahapesu puudutavatest kaudsetest tõenditest”. Neid asjaolusid arvestades leidis Servicio Ejecutivo, et esines väga kõrge risk, et Jysket kasutatakse rahapesu tehingutes seoses tema tegevusega Hispaanias teenuste osutamise vabaduse raames.” Servicio Ejecutivo 24. jaanuari 2007. aasta aruande kohaselt seisnes sel otstarbel kasutatud skeem selles, et Gibraltaril loodi „äriühingustruktuurid eesmärgiga vältida seda, et oleks võimalik teada saada Hispaanias, peamiselt Costa del Solil omandatud kinnisvara lõplikku ja tegelikku omanikku ja […] nende omandamiseks kasutatud vahendite päritolu.”

26      Jyske teatas 23. veebruaril 2007 Servicio Ejecutivole, et oli esitanud oma järelevalveametile, Financial Services Commissionile konsulteerimiseks küsimuse, et kontrollida, kas ta võib nõutud teavet esitada, rikkumata seejuures pangasaladust ja andmekaitset käsitlevaid Gibraltari õigusnorme. Nimetatud komisjon kutsus 14. märtsil 2007 Servicio Ejecutivot üles vastastikusele koostööle. Servicio Ejecutivo teatas 2. aprilli 2007. aasta kirjas sellele komisjonile, et Jyskel olid tema tegevuse tõttu Hispaania territooriumil tekkinud kohustused.

27      Jyske saatis 12. juunil 2007 Servicio Ejecutivole osa nõutud teabest. Ta keeldus siiski edastamast andmeid oma klientide kohta, viidates Gibraltaril kehtivatele pangasaladuse eeskirjadele. See teave ei sisaldanud ka koopiaid Jyske poolt alates 1. jaanuarist 2004 teenuste osutamise vabaduse raames Hispaanias tehtud kahtlastest tehingutest.

28      Seetõttu algatas Servicio Ejecutivo peasekretariaat 25. oktoobril 2007 Jyske suhtes uurimise, milles heitis viimasele ette eelkõige seaduse 19/1993 sätete rikkumist.

29      Selle uurimise tulemusel leidis Consejo de Ministros 17. aprillil 2009, et Jyske oli toime pannud seaduse 19/1993 alusel temal lasuva teavitamiskohustuse väga raske rikkumise, mida Consejo de Ministros kirjeldas järgmiselt: „Servicio Ejecutivo kirjaliku nõudega taotletud konkreetse teabe andmisest keeldumine või hooletusest edastamata jätmine” ja „[m]äärusega kehtestatud konkreetsetest juhtudest teavitamise (süstemaatilise aruandluse) kohustuse rikkumine”. Seetõttu tegi Consejo de Ministros Jyske suhtes kaks avalikku noomitust ja määras kaks rahatrahvi kogusummas 1 700 000 eurot.

30      Jyske esitas selle otsuse peale 30. aprillil 2009 vaide, mille Consejo de Ministros jättis 23. oktoobril 2009 rahuldamata. Seejärel esitas Jyske Tribunal Supremole halduskaebuse. Ta väidab, et tal on direktiivi 2005/60 alusel teavitamiskohustus üksnes Gibraltari ametiasutuste suhtes ja et Hispaania õigusnormid, mis laiendavad seda kohustust krediidiasutustele, kes tegutsevad Hispaanias teenuste osutamise vabaduse raames, ei ole selle direktiivi sätetega kooskõlas.

31      Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 2005/60 […] artikli 22 lõike 2 alusel võib liikmesriik nõuda, et teave, mida nende territooriumil ilma püsiva tegevuskohata tegutsevad krediidiasutused peavad andma, antaks kohustuslikult ja otse nende enda rahapesu tõkestamise asutustele, või tuleb teabenõue esitada hoopis selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kelle territooriumil asub krediidiasutus, kellelt teavet nõutakse?”

 Eelotsuse küsimus

 Vastuvõetavus

32      Hispaania Kuningriik leiab, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna see on puhtalt hüpoteetiline ega ole kuidagi seotud põhikohtuasja esemega, kuna puudutab direktiivi 2005/60 artikli 22 lõike 2 tõlgendamist, mis tuli üle võtta hiljemalt 15. detsembriks 2007, samas kui teabenõuded saadeti Jyskele 30. jaanuaril ja 12. juunil 2007.

33      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (15. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑416/10: Križan jt, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Sellest tuleneb, et liidu õigust puudutavate eelotsuse küsimuste asjakohasust eeldatakse. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus lükata tagasi vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (1. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑570/07 ja C‑571/07: Blanco Pérez ja Chao Gómez, EKL 2010, lk I‑4629, punkt 36, ja 5. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑509/10: Geistbeck, punkt 48).

35      Direktiiv 2005/60, mille tõlgendamist on taotletud, jõustus 15. detsembril 2005, s.o enne seda, kui Servicio Ejecutivo saatis Jyskele 30. jaanuaril ja 12. juunil 2007 teabenõuded. Lisaks, olgugi et nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaeg lõppes alles 15. detsembril 2007, puudutab põhikohtuasja vaidlus sellegipoolest Consejo de Ministrose otsuse õiguspärasust, mille viimane tegi Jyske suhtes 23. oktoobril 2009, s.o pärast direktiivi ülevõtmise tähtaega.

36      Sellest tulenevalt on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

37      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas direktiivi 2005/60 artikli 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriik nõuda, et tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevad krediidiasutused peavad rahapesu tõkestamiseks nõutud teavet andma otse selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole.

38      Esmalt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele siseriiklik kohus oma küsimustes ei ole viidanud (3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑230/06: Militzer & Münch, EKL 2008, lk I‑1895, punkt 19).

39      Antud juhul ei sõltu esitatud küsimusele antav vastus üksnes direktiivi 2005/60 artikli 22 lõike 2 tõlgendamisest, vaid arvesse tuleb võtta nii kõiki nimetatud direktiivi ja otsuse 2000/642 sätteid kui ka ELTL artiklit 56.

 Direktiiv 2005/60

40      Direktiivi 2005/60 artikli 22 lõike 2 tõlgendamisega seoses tuleneb otseselt selle sätte sõnastusest, et asutused ja isikud, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud direktiivist tulenevaid kohustusi, peavad edastama rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimiseks teabe rahapesu andmebüroole selles liikmesriigis, kelle territooriumil nad asuvad.

41      Erinevalt Hispaania valitsuse väidetust ei saa sõnastust „liikmesriigis, kelle territooriumil teavet edastav asutus või isik asub” tõlgendada nii, nagu viitaks see olukorras, kus asjaomane üksus tegutseb teenuste osutamise vabaduse raames, vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, kus tegevus toimub.

42      Esiteks, selline sõnastus ei vasta kõnealuste terminite tavapärasele tähendusele. Teiseks, nimetatud direktiivi artikli 22 lõige 2 ei tee vahet teenuste osutamisel liikmesriigis, kus asub ettevõtja, ja teenuste osutamisel teistes liikmesriikides teenuste osutamise vabaduse raames ega näita a fortiori, et teenuste osutamise vabaduse raames osutatavate teenuste puhul peab pädev rahapesu andmebüroo olema teenuste osutamise liikmesriigi oma.

43      Seetõttu tuleb selle direktiivi artikli 22 lõiget 2 tõlgendada nii, et selles märgitud ettevõtjad peavad edastama nõutud teabe selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kelle territooriumil nad asuvad, st tehingute puhul, mis tehti teenuste osutamise vabaduse raames, päritoluliikmesriigi rahapesu andmebüroole.

44      Siiski tuleb analüüsida, kas see säte takistab vastuvõtval liikmesriigil nõudmast tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevalt krediidiasutuselt, et viimane edastaks teabe otse enda riigi rahapesu andmebüroole.

45      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2005/60 artikli 22 lõike 2 sõnastus sellist võimalust otseselt ei keela.

46      Teiseks tuleb märkida, et kuigi direktiiv 2005/60 põhineb kahekordsel õiguslikul alusel, nimelt EÜ artikli 47 lõikel 2 (nüüd ELTL artikli 53 lõige 1) ja EÜ artiklil 95 (nüüd ELTL artikkel 114), ning puudutab seega ka siseturu tõhusa toimimise tagamist, on selle põhieesmärk siiski vältida rahandussüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamiseks, nagu tuleneb selle direktiivi pealkirjast ja põhjendustest ning ka asjaolust, et see võeti vastu – nagu ka sellele eelnenud direktiiv 91/308 –, et kohaldada ja muuta Euroopa Liidus siduvaks soovitusi, mille on andnud rahapesuvastane töökond (FATF), mis on juhtiv rahvusvaheline rahapesuvastane organ.

47      Järelikult on sellistel õigusnormidel nagu põhikohtuasjas, mille eesmärk on anda vastuvõtva liikmesriigi pädevatele ametivõimudele võimalus koguda teavet tõhusamaks võitlemiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, sarnane eesmärk nagu direktiivil 2005/60.

48      Kolmandaks, direktiiv 2005/60 ei jäta kahtlaste tehingute korral liikmesriikide ametivõime ilma rahapesuga seotud õigusrikkumiste uurimise ja menetlemise pädevusest. Nii oleks see juhul, kui need tehingud tehakse teenuste osutamise vabaduse raames.

49      Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt ei ole direktiivi 2005/60 artikli 22 lõikega 2 vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad, et selle riigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevad krediidiasutused peavad edastama nõutud teabe otse oma riigi rahapesu andmebüroole, tingimusel et nende õigusnormide eesmärk on tugevdada kooskõlas liidu õigusega rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhusust.

50      Nii ei saa need õigusnormid seada ohtu direktiiviga 2005/60 kehtestatud põhimõtteid, mis puudutavad ettevõtjate teavitamiskohustust, ega kahjustada rahapesu andmebüroode nende olemasolevate koostöö- ja teabevahetusvormide tõhusust, mis on ette nähtud otsusega 2000/642.

51      Sellega seoses tuleb märkida, et esiteks ei vabasta liikmesriigi poolt selliste õigusnormide vastuvõtmine, mis nõuavad teise liikmesriigi territooriumil asuvatelt krediidiasutustelt, kes tegutsevad seal teenuste osutamise vabaduse raames, et nad edastaksid rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemiseks vajalikku teavet otse oma rahapesu andmebüroole, direktiivis 2005/60 märgitud krediidiasutusi kohustusest anda vastavalt selle direktiivi artiklile 22 nõutavat teavet selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kelle territooriumil nad asuvad.

52      Teiseks, mis puudutab direktiivi 2005/60 ja otsuses 2000/642 sätestatud rahapesu andmebüroode vahelise koostöö koordineerimist, siis tuleneb selle direktiivi põhjendusest 40, et „[r]ahapesu ja terrorismi rahastamise rahvusvahelist iseloomu arvestades peab võimalikult palju soodustama koordineerimist ja koostööd rahapesu andmebüroode vahel vastavalt […] otsusele 2000/642 […] kaasa arvatud EL rahapesu andmebüroode sidevõrk (FIU-net).”

53      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et kuigi direktiiv 2005/60 näeb kliendi nõuetekohase hoolsuse, dokumentide avaldamise ja säilitamisega seoses ette rea konkreetseid ja üksikasjalikke kohustusi, mida liikmesriigid peavad asjaomastele krediidiasutustele panema, siis rahapesu andmebüroode koostöö osas ei näe see aga ette ühtki kohustust ega menetlust, vaid täpsustab artiklis 38 üksnes seda, et „komisjon annab vajalikku abi, et lihtsustada koordineerimist, kaasa arvatud teabevahetus rahapesu andmebüroode vahel ühenduse piires.”

54      Teiseks tuleb märkida, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas ei riku ühtki otsuse 2000/642 sätet, kui selle liikmesriigi rahapesu andmebüroo, kes on need õigusnormid vastu võtnud, ei ole vabastatud kohustusest teha teiste liikmesriikide rahapesu andmebüroodega koostööd ja säilitab vastastikku muutumatuna õiguse nõuda neilt dokumentide või teabe edastamist rahapesuga võitlemise eesmärgil.

55      Sellised õigusnormid ei mõjuta otsuses 2000/642 sätestatud rahapesu andmebüroode koostöömehhanisme, vaid näevad väljaspool seda ette asjaomase liikmesriigi rahapesu andmebüroole viisi saada vahetult teavet tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames teostatava konkreetse tegevuse korral.

56      Eelnevast tuleneb, et direktiivi 2005/60 artikli 22 lõikega 2 ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, kui need vastavad käesoleva kohtuotsuse punktides 49–51 ja 54 nimetatud tingimustele.

 ELTL artikkel 56

57      Selleks et teha kindlaks, kas liidu õiguse kooskõla käesoleva kohtuotsuse punkti 49 mõttes on järgitud, tuleb veel kord analüüsida, ega ELTL artikliga 56 ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt krediidiasutus, mis ei ole küll asutatud asjaomase liikmesriigi territooriumil, kuid mis osutab seal teenuseid, on kohustatud edastama aruandeid ja teavet kahtlaste tehingute kohta vahetult nimetatud vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kui viimane seda nõuab.

58      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei nõua ELTL artikkel 56 mitte ainult igasuguse diskrimineerimise kaotamist teenuseosutaja suhtes, mis põhineb tema kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud teises liikmesriigis kui see, kus teenust tuleb osutada, vaid ka kõigi piirangute kaotamist isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab (vt eelkõige 23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑369/96 ja C‑376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I‑8453, punkt 33, ning 19. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑577/10: komisjon vs. Belgia, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Ühe liikmesriigi õigusnormid – nagu põhikohtuasjas – mis panevad selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevatele krediidiasutustele, kes osutavad teenuseid teisest liikmesriigist, kohustuse edastada teavet vahetult esimesena nimetatud liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, kui nendega kaasnevad raskused ja täiendavad kulud teenuste osutamise vabaduse raames toimunud tegevuse korral ja selles liikmesriigis, kus asub kõnealune krediidiasutus, võib tekkida vajadus neid täiendavalt kontrollida, pärssides niiviisi viimase huvi teostada nimetatud tegevust.

60      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb aga, et liidu tasandil ühtlustamata valdkonna siseriiklik normistik, mida kohaldatakse eranditeta kõigi selles liikmesriigis tegutsevate füüsiliste isikute või ettevõtjate suhtes, võib olla põhjendatud sellest hoolimata, et sellega piiratakse teenuste osutamise vabadust, tingimusel et see on vastavuses ülekaaluka üldise huviga, mis ei ole kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega, ja ainult niivõrd, kui see on eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punktid 34 ja 35; ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/04: komisjon vs. Austria, EKL 2006, lk I‑9041, punkt 37).

61      Rahapesu vastane võitlus ei ole aga liidu tasandil täielikult ühtlustatud. Direktiiv 2005/60 näeb nimelt ette vaid minimaalse ühtlustamise ja võimaldab artiklis 5 liikmesriikidel võtta vastu rangemad sätted, kui nende eesmärk on tugevdada rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust.

–       Ülekaalukas üldine huvi

62      Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ja nendega võitlemine kujutavad endast õiguspärast eesmärki, millele liikmesriigid on andnud heakskiidu nii rahvusvahelisel kui ka liidu tasandil.

63      Direktiivi 2005/60 – mille eesmärk on liidu tasandil rakendada FATF‑i soovitusi – põhjenduses 1 on märgitud, et „[s]uured „musta raha” vood võivad kahjustada rahandussektori stabiilsust ja ohustada siseturgu ning terrorism kõigutab meie ühiskonna alustalasid.” Lisaks rõhutab selle direktiivi põhjendus 3, et rahapesuga ja terrorismi rahastamisega tegelejad võivad püüda oma kuritegeliku tegevuse hõlbustamiseks ära kasutada ühtse finantspiirkonnaga kaasnevat kapitali liikumise ja finantsteenuste osutamise vabadust.”

64      Euroopa Kohus on muu hulgas tunnistanud, et rahapesu vastane võitlus, mis on seotud avaliku korra kaitsega, kujutab endast õiguspärast eesmärki, mis võib õigustada teenuste osutamise vabaduse riivet (vt selle kohta 30. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑212/08: Zeturf, EKL 2011, lk I‑5633, punktid 45 ja 46).

–       Kõnealuste õigusnormide sobivus nendega taotletavate eesmärkide saavutamiseks

65      Kuna vastuvõtva liikmesriigi ametiasutustel on ainupädevus oma territooriumil toime pandud selliste kuritegude nagu rahapesu ja terrorismi rahastamine süüksarvamiseks, nende kohta kriminaalmenetluse algatamiseks ja nende eest karistamiseks, on õigustatud see, kui selle liikmesriigi territooriumil tehtud kahtlasi tehinguid puudutav teave saadetakse selle riigi rahapesu andmebüroole. Sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas võimaldavad asjaomasel liikmesriigil nõuda iga kord, kui esineb mõistlik kahtlus finantstehingu õiguspärasuse osas, nõuda sellise teabe esitamist, mida ta peab vajalikuks, selleks et siseriiklikud ametivõimud saaksid oma ülesannet täita ja vajadusel alustada vastutavate isikute suhtes kriminaalmenetlust ja neid karistada.

66      Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 109, võimaldavad need õigusnormid asjaomasel liikmesriigil teha järelevalvet kõigi tema territooriumil krediidiasutuste poolt teostatud finantstehingute üle sõltumata sellest, kuidas need asutused on otsustanud oma teenuseid pakkuda – kas asukoha või filiaali või teenuste osutamise vabaduse raames. Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mille kohaselt siseriiklikud õigusaktid on konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt (10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer, EKL 2009, lk I‑1721, punkt 55), kehtivad sarnased kohustused seega kõikidele ettevõtjatele hetkest, mil nad alustavad tegevust nimetatud riigi territooriumil ja pakuvad sarnaseid finantsteenuseid, mida võib vähemal või suuremal määral kasutada rahapesuks või terrorismi rahastamiseks.

67      Järelikult paistavad sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis kohustavad edastama vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroole teavet selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tehtud tehingute kohta, olevat sobivad, et saavutada tõhusalt ja ühtselt taotletav eesmärk.

–       Proportsionaalsus

68      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on teenuste osutamise vabadust piirav meede proportsionaalne vaid siis, kui meede on sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ega lähe nende saavutamiseks vajalikust kaugemale (vt selle kohta 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/04: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2006, lk I‑5251, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Selleks et tõhusalt võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamisega, peab liikmesriigil olema võimalik saada vajalikku teavet, mis võimaldab tal tuvastada ja menetleda nendega seotud võimalikke rikkumisi, mis pandi toime tema territooriumil või mis mõjutavad seal asuvaid isikuid.

70      Sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis panevad selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevatele krediidiasutustele kohustuse anda nimetatud teavet vahetult oma rahapesu andmebüroole, on aga proportsionaalsed vaid siis, kui direktiivi 2005/60 artiklis 22 sätestatud mehhanism koostoimes otsusega 2000/642 juba ei võimalda nimetatud rahapesu andmebürool saada seda teavet selle liikmesriigi rahapesu andmebüroo kaudu, kus asub krediidiasutus ning võidelda sama tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu.

71      Nimelt, kui vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroo saab päritolu liikmesriigilt vajalikku teavet, tähendab see asjaomase krediidiasutuse jaoks väiksemat haldus- ja finantskoormust, kui kohustus anda nimetatud teavet vahetult vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroole. Esiteks on võimalik, et päritoluliikmesriigi rahapesu andmebürool on juba nõutud teave olemas, kuna krediidiasutusel on kohustus talle seda edastada vastavalt direktiivi 2005/60 artikli 22 lõikele 2. Teiseks, juhul kui selle liikmesriigi rahapesu andmebüroo, kus asub nimetatud krediidiasutus, peaks seda nimetatud krediidiasutuselt omakorda nõudma, oleks halduskoormus samuti väiksem, kuna krediidiasutusel tuleks vastata vaid ühele vahendajale.

72      Seega tuleb uurida, kas otsusega 2000/642 kehtestatud koostöö ja teabe vahetamise mehhanism võimaldab vastuvõtval liikmesriigil kõikidel asjaoludel tõhusalt võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, millesse on segatud tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevad krediidiasutused.

73      Sellega seoses tuleb märkida, et sellisel rahapesu andmebüroode vahelisel koostöömehhanismil esineb palju puudusi.

74      Esmalt tuleb märkida, et otsus 2000/642 näeb ette olulised erandid rahapesu andmebüroode kohustusele edastada teavet seda taotlevale rahapesu andmebüroole. Nii sätestab selle otsuse artikli 4 lõige 3, et rahapesu andmebüroo, kellelt andmeid küsitakse, võib keelduda teabe avaldamisest, mis võiks kaasa tuua selles liikmesriigis kriminaalmenetluses toimuva uurimise kahjustamise, või erandjuhtudel siis, kui teabe avaldamine oleks selgesti ebaproportsionaalne mõne füüsilise või juriidilise isiku või kõnealuse liikmesriigi seaduslike huvidega või rikuks muul viisil siseriikliku õiguse aluspõhimõtteid, jättes samas need mõisted määratlemata.

75      Samuti on selge, et rahapesu ja terrorismi rahastamise juhtude vastase võitluse valdkonnas ja eriti nende nähtuste vältimiseks peab ametivõimude reageerimine olema nii kiire kui võimalik. Direktiivi 2005/60 artikli 22 lõige 1 täpsustab muu hulgas sõnaselgelt, et krediidiasutused peavad asjaomase teabe edastama viivitamatult, on siis tegu kahtlastest tehingutest vahetult teatamisega või pädeva rahapesu andmebüroo nõutud vajaliku teabega. Järelikult tundub vajaliku teabe edastamine vahetult selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kelle territooriumil neid tehinguid tehti, olevat kõige sobivam viis tagada tõhus võitlus rahapesu ja terrorismi rahastamisega.

76      Järgmisena ei näe otsus 2000/642 rahapesu andmebüroole, kellelt andmeid küsitakse, ette tähtaega ega sanktsioone, kui see rahapesu andmebüroo jätab põhjendamatult taotluse täitmata või keeldub selle täitmisest.

77      Lõpuks tuleb sedastada, et rahapesu andmebüroode vahelise koostöömehhanismi kasutamine vajaliku teabe saamiseks rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemiseks toob teenuste osutamise vabaduse raames teostatava tegevusega seoses esile erilised raskused.

78      Esiteks on selles kontekstis vastuvõtva liikmesriigi, kelle territooriumil süüks pandavaid finantstehinguid tehakse, rahapesu andmebürool kõige enam teavet ja tema tunneb ka teistest paremini riske, mis on seotud selle riigi territooriumil rahapesu ja terrorismi rahastamisega. Teda teavitavad kõigist asjaoludest, mis võivad olla seotud riigi territooriumil finantskuritegevusega, mitte üksnes direktiivis 2005/60 märgitud asutused ja isikud, vaid kõik siseriiklikud asutused, kelle ülesanne on finantskuriteo kohta kriminaalmenetluse algatamine ja selle eest karistamine, olgu need siis haldus‑, kohtu‑ või õiguskaitseasutused või aktsiaturgude või tuletisväärtpaberiturgude järelevalveasutused.

79      Teiseks peab rahapesu andmebürool selleks, et tal oleks võimalik esitada teabenõue otsusega 2000/642 ette nähtud rahapesu andmebüroode vahelise koostöömehhanismi kaudu, juba olema teave, mis viitab rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlustele. Kuna kahtlastest tehingutest teatatakse direktiivi 2005/60 artikli 22 lõike 2 kohaselt päritolu liikmesriigi rahapesu andmebüroole ja kuna otsus 2000/642 ei näe ette kohustust edastada seda omal algatusel vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroole, on viimasel üksnes harvadel juhtudel olemas teave, mis kinnitab vajalikke kahtlusi, et teabenõuet saaks edastada päritoluliikmesriigi rahapesu andmebüroole.

80      Lisaks, kuigi päritoluliikmesriigi rahapesu andmebüroo teavitamise kohustusega kaasnevad nende krediidiasutuste jaoks, kes tegutsevad teenuste osutamise vabaduse raames, nii täiendavad kulud kui ka täiendav halduskoormus, on need suhteliselt piiratud, kuna nimetatud krediidiasutustel oli juba varem kohustus luua vajalik infrastruktuur, et edastada teave selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kus nad asuvad.

81      Neil asjaoludel vastavad sellised vastuvõtva liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas proportsionaalsuse nõudele, kuna kohustavad krediidiasutusi, kes asuvad teise liikmesriigi territooriumil, edastama teenuste osutamise vabaduse raames tehtud tehingute kohta teavet, mis on vajalik rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemiseks, vahetult vastuvõtva liikmesriigi rahapesu andmebüroole vaid siis, kui puudub tõhus mehhanism, mis tagaks rahapesu andmebüroode igakülgse ja täieliku koostöö ning mis võimaldab võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamisega sama tõhusalt.

82      Antud juhul näevad põhikohtuasjas kõnealused Hispaania õigusnormid krediidiasutustele, kes tegutsevad Hispaanias filiaalide kaudu või teenuste osutamise vabaduse raames püsiva tegevuskohata, ette kohustuse edastada vahetult Hispaania rahapesu andmebüroole teavet tehingute kohta, mis hõlmavad rahaülekandeid, mille lähte- või sihtkoht on kõnealused territooriumid või riigid, kui nende tehingute summa on üle 30 000 euro.

83      Sellised õigusnormid, mis sätestavad kohustuse teavitada mitte kõigist tehingutest, mis tehakse üldiselt mis tahes viisil teenuste osutamise vabaduse raames Hispaania territooriumil, vaid üksnes nendest, mida riigi seadusandja kehtestatud objektiivsete kriteeriumide kohaselt tuleb pidada kahtlaseks, ei tundu olevat ebaproportsionaalsed.

84      Lõpuks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 115, ei näi kõnealused õigusnormid olevat diskrimineerivad, kuna need kehtivad kõigile krediidiasutustele ja ka kõigile filiaalide vahendusel või teenuste osutamise vabaduse raames Hispaanias teenuseid pakkuvatele välismaistele isikutele või üksustele.

85      Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimustele tuleb vastata järgmiselt:

–        direktiivi 2005/60 artikli 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad krediidiasutustelt rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemiseks vajamineva teabe edastamist vahetult selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kui nimetatud asutused tegutsevad selle riigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames, tingimusel et need õigusnormid ei sea ohtu selle direktiivi ja otsuse 2000/642 kasulikku mõju.

–        ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, tingimusel et need õigusnormid on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, sobilikud taotletava eesmärgi saavutamiseks, ei ületa selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku ja neid kohaldatakse mittediskrimineerivalt – mida tuleb kontrollida siseriiklikul kohtul – võttes arvesse järgmisi kaalutlusi:

–        sellised õigusnormid sobivad rahapesu ja terrorismi rahastamise takistamise eesmärgi saavutamiseks, kui need võimaldavad asjaomasel liikmesriigil teostada järelevalvet ja tõhusalt peatada kahtlasi tehinguid, mida teostavad riigi territooriumil oma teenuseid pakkuvad krediidiasutused, ning alustada vajaduse korral nende eest vastutavate isikute suhtes kriminaalmenetlust ja neid karistada;

–        teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevatele krediidiasutustele pandud kohustus võib olla proportsionaalne meede selle eesmärgi saavutamiseks, kui põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal puudus tõhus mehhanism, mis tagaks rahapesu andmebüroode igakülgse ja täieliku koostöö.

 Kohtukulud

86      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta artikli 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad krediidiasutustelt rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemiseks vajamineva teabe edastamist vahetult selle liikmesriigi rahapesu andmebüroole, kui nimetatud asutused tegutsevad selle riigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames, tingimusel et need õigusnormid ei sea ohtu selle direktiivi ja nõukogu 17. oktoobri 2000. aasta otsuse 2000/642/JSK (liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahelise koostöö korra kohta teabe vahetamisel) kasulikku mõju.

ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, tingimusel et need õigusnormid on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, sobilikud taotletava eesmärgi saavutamiseks, ei ületa selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku ja neid kohaldatakse mittediskrimineerivalt – mida tuleb kontrollida siseriiklikul kohtul – võttes arvesse järgmisi kaalutlusi:

–        sellised õigusnormid sobivad rahapesu ja terrorismi rahastamise takistamise eesmärgi saavutamiseks, kui need võimaldavad asjaomasel liikmesriigil teostada järelevalvet ja tõhusalt peatada kahtlasi tehinguid, mida teostavad riigi territooriumil oma teenuseid pakkuvad krediidiasutused, ning alustada vajaduse korral nende eest vastutavate isikute suhtes kriminaalmenetlust ja neid karistada;

–        teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevatele krediidiasutustele pandud kohustus võib olla proportsionaalne meede selle eesmärgi saavutamiseks, kui põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal puudus tõhus mehhanism, mis tagaks rahapesu andmebüroode igakülgse ja täieliku koostöö.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hispaania.