Mirelta Ingatlanhasznosító Kft. 11. detsembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 19. novembri 2014. aasta määruse peale kohtuasjas T-430/14: Mirelta Ingatlanhasznosító Kft. versus Euroopa Komisjon ja Euroopa Ombudsman
(kohtuasi C-576/14 P)
Kohtumenetluse keel: ungari
Pooled
Apellant: Mirelta Ingatlanhasznosító Kft. (esindaja: advokaat K. D. Pap)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Euroopa Ombudsman
Apellandi nõuded
tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja saata asi tagasi Üldkohtusse.
Väited ja peamised argumendid
Esimene väide, et Üldkohus on andnud hagile ebaõige tõlgenduse
Apellandi väitel on Üldkohus tema hagi valesti tõlgendanud ja ümbersõnastanud, lisaks on Üldkohus andnud ebaõige tõlgenduse hagi aluseks olevatele põhjendustele, kui ta leidis, et hageja on esitanud hagi komisjoni vastu „seetõttu, et komisjon keeldus alustamast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust”.
Apellant väidab, et tema hagi oli suunatud sellele, et Üldkohus „kohustaks komisjoni Euroopa Liidu õigusele vastava menetluse alustamiseks, et tagada liidu õiguse rakendamine”.
Hageja esitas komisjoni vastu sellise nõudega hagi seetõttu, et tema õiguse õiglasele menetlusele ilmselge rikkuse tagajärjel on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevat põhiõigust. Tema arvates on komisjon jätnud ta ilma mitte ainult õigusest õiglasele menetlusele, vaid seeläbi ka õigusest tõhusale kohtumenetlusele, kui ta viis läbi menetluse, mis ei olnud õiglane, viis läbi hindamise, mis ei vastanud liidu õigusele , ega taganud liidu õiguse (sealhulgas põhiõiguste harta) rakendamist.
Apellant on seisukohal, et tema hagi tõlgendamine Üldkohtus oli sellise sisuga, et komisjoni liidu õiguse kohasest menetlusest tuleneb vahetult, et liidu õiguse kohase faktilistele asjaoludele antava hinnangu korral on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse läbiviimine Üldkohtu jaoks kohustuslik, kuid kaebuse esitaja ei saa seda nõuda.
Apellandi seisukoht on aga, et põhiõiguste harta, millel on aluslepingutega võrdne õigusjõud, nõuetest tuleneb, et komisjonil on ainult pärast õiglase menetluse läbiviimist võimalik teostada kohtupraktika põhinevat kaalutlusõigust selles osas, kas alustada liikmeriigi kohustuste rikkumise menetlust. Seega on õiglase menetluse nõue esmane nõue ja komisjon saab kasutada oma kaalutlusõigust – mis apellandi seisukohal ei tohi viia põhiõiguste eiramiseni – alles pärast õiglase menetluse läbiviimist, sest muidu (nagu ka käesolevas asjas) ei saa ta sattuda sellisesse olukorda, et tal oleks mida kaaluda.
Teine väide, et liidu õigus ei jäta komisjonile kaalutlusõigust selles osas, et ta võiks vabastada, ja seda veel vähem kaudselt, liikmesriiki teisese õiguse, määruse rakendamise kohustusest.
Üldkohtu põhjenduste kuuendas punktis esitatud seisukoht seoses komisjoni kaalutluspädevusega rikub mitmest aspektist aluslepingute koherentseid ja ühemõttelisi sätteid, mille suhtes komisjonil puudub seega kaalutlusõigus, lisaks ei ole apellandi väitel komisjonil kaalutlusõigust liidu põhiõiguste hartas tagatud põhiõiguste tagamise kohustuse suhtes.
Apellant ei seadnud oma hagis kordagi kahtluse alla komisjoni kaalutlusõigust, vaid heidab oma kaebuse tegelikku sisu silmas pidades ette, et komisjonil ei olnud mingit võimalustki Üldkohtu poolt viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohast kaalutlusõigust kasutada, sest tema kaalutlusõiguse kasutamisest saab rääkida ainult siis, kui hindamine ise on õiglane ja on mida põhjendatult hinnata.
Alusleping näeb komisjoni jaoks ette, et ta peab tagama liidu õiguse kohaldamise ja sellise kohustuse kehtestab alusleping, mis on kohtupraktikast kõrgema õigusjõuga.
Käesolevas konkreetses asjas jättis liidu ametnik (asutus), kes hindamise läbi viis, apellandi nii ilma tema põhiõigusest, et otsustas ja viis hindamise läbi komisjoni asemel ise ennetavalt ja ebaõiglaselt sellises küsimuses, mis ei saa olla hindamise objektiks, see tähendab hindamise võimaluse asemel otsustas asja menetlenud isik ebaõigete faktiliste asjaolude tuvastamise läbi.
Apellandi seisukohal ei saa liikmesriigi kohus ega Euroopa Komisjon kaaluda, kas ELTL artikli 101 kohaldamise korral on selle rakendamist reguleeriv nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 kohaldamine kohustuslik või mitte ega saa ka asuda seisukohale, et selle liidu määruse kohaldamisest keeldumine (ilmselge kohaldamata jätmise fakt) võrdub „mitte kohase kohaldamisega”. Iseenesest tõendab juba see sedastus, et on rikutud apellandi õigust õiglasele menetlusele ja sellest tulenevalt jäetud ta ilma õigusest tõhusale kohtumenetlusele ja korrakohasele õigusemõistmisele.