Kohtuasi C‑41/14

Christie’s France SNC

versus

Syndicat national des antiquaires

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/84/EÜ – Artikkel 1 – Intellektuaalomand – Algupärase kunstiteose müük enampakkumisel – Algupärase teose autori edasimüügitasuõigus – Edasimüügi eest makstava autoritasu võlgnik – Ostja või müüja – Kokkuleppimine teisiti, kui on seaduses ette nähtud

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 26. veebruar 2015

1.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide lahknemine – Võrdlemise objektiks oleva õigusakti kontekst ja eesmärk

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/84, artikli 1 lõige 4)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/84 – Algupärase kunstiteose autori edasimüügitasuõigus – Edasimüügi eest makstava autoritasu võlgnik – Võimalus seadusega müüjale pandud edasimüügitasu maksmise kohustuse kandmises teisiti kokku leppida – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/84, põhjendused 13 ja 15, ning artikli 1 lõige 4)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 25 ja 26)

2.        Direktiivi 2001/84/EÜ algupärase kunstiteose autori õiguse kohta saada hüvitist edasimüügi korral artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui edasimüügitasu siseriikliku õigusakti alusel maksma kohustatud isik, olgu see müüja või tehingus osalev elukutseline kunstiturul tegutseja, võib leppida muu isikuga, kaasa arvatud ostjaga kokku, et viimane kannab lõplikult, täielikult või osaliselt edasimüügitasu kulu, tingimusel et selline lepinguline kokkulepe ei mõjuta mingil viisil autorile tasu maksva isiku kohustusi ja vastutust autori suhtes.

Kui direktiiviga 2001/84 soovitud eesmärgi kõrvaldada kunstituru konkurentsimoonutused, nagu märgitud direktiivi põhjendustes 13 ja 15, täitmine nõuab, et oleks nähtud ette, kes vastutab autorile edasimüügi eest makstava autoritasu maksmise eest, nagu ka normid, mille alusel määratakse kindlaks autoritasu summa, ei kehti sama küsimuse kohta, kes kannab lõplikult asjaomase kulu. Tõsi, kohe ei saa välistada, et viimati nimetatud element võib siseturu toimimist teataval määral moonutada, kuid selline mõju siseturule on igal juhul üksnes kaudne, kuna selle tekitavad lepingulised kokkulepped, mis on sõlmitud sõltumatult edasimüügi eest makstava autoritasu maksmisest, milleks on seda tasu maksma kohustatud isik jätkuvalt kohustatud.

(vt punktid 28–31 ja 33 ning resolutsioon)