KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 26. märtsil 2009(1)
Kohtuasi C‑32/08
Fundación Española para la Innovación de la Artesanía (FEIA)
versus
Cul de Sac Espacio Creativo SL
ja
Acierta Product & Position SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil n°1 de Alicante (Hispaania))
1. Ühenduse disainilahendused – Õiguste omanik – Tellitud disainilahendusedKäesoleva eelotsusetaotlusega esitab Juzgado de lo Mercantil n°1 de Alicante Euroopa Kohtule mõned küsimused, mis puudutavad nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 14 ja artikli 88 tõlgendamist(2) (edaspidi „määrus”).
2. Need küsimused esitati menetluses, mille ese on ühenduse registreerimata disainilahenduste õiguste väidetav rikkumine; need disainilahendused töötati välja tellimuse alusel projekti raames, mille eesmärk on edendada tööstusdisaini integreerimist käsitöösektorisse. See on esimene kord, kui Euroopa Kohtul palutakse selle määruse sätteid tõlgendada eelotsusemenetluse raames.(3)
I. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
3. Ühendus on tööstusdisaini kaitsmise küsimuste vastu huvi tundnud alates 1959. aastast, kui komisjon tegi kuuele tollase liikmesriigi valitsusele ettepaneku luua töörühmad, mille ülesanne pidi olema töötada välja ühenduse tööstusomandiõiguste kaitse, et vältida liikmesriikide tasandil pakutava kaitse territoriaalse piiratuse tõttu tekkivaid probleeme ühisturu nõuetekohases toimimises. Nii moodustati patentide, kaubamärkide ja disainilahendustega tegelemiseks kolm eraldi töörühma. Disainilahenduse töörühm, mida juhatas itaallane Roscioni, esitas oma aruande 1962. aastal, soovitades kehtestada kogu ühenduses ühtsed õigusnormid, kuid rõhutades õigusaktide ühtlustamisprotsessi alustamisel tekkivaid raskusi, mis tulenevad liikmesriikide asjaomaste õigusaktide märkimisväärsetest erinevustest.
4. Pärast pikka seisakut algatas komisjon uuesti arutelu 1991. aasta juunis avaldatud rohelise raamatuga tööstusdisainilahenduste kohta (edaspidi „roheline raamat”), mis pidi selle institutsiooni kavatsuste järgi olema huvitatud ringkondadele alusdokumendiks. Selles dokumendis arutas komisjon tööstusdisainilahenduste õiguskaitse eri aspekte ning liikmesriikide õiguses vastu võetud lahendusi, määrates kindlaks selle lähenemisviisi põhijooned, mille ühendus peaks tema arvates kasutusele võtma. Rohelises raamatus esitatud kaalutlustest lähtudes tegi komisjon ettepaneku esiteks luua ühenduse disainilahendus, mis kehtiks kogu ühenduse territooriumil ning mille suhtes kohaldataks ühtset korda, ning teiseks ühtlustada liikmesriikide õigusaktid, kuid piirdudes selle valdkonna kõige olulisemate aspektidega. Kooskõlas selle ettepanekuga esitati rohelise raamatu lisas ühenduse disainilahenduse määruse vastuvõtmise ettepaneku eelnõu ning liikmesriikide disainilahenduste õiguskaitset käsitlevate riigisiseste õigusaktide ühtlustamise direktiivi vastuvõtmise ettepaneku eelnõu.
5. Nende eelnõude alusel esitas komisjon 1993. aastal nõukogule ja parlamendile ettepaneku võtta vastu määrus ühenduse disainilahenduste kohta(4) ja ettepaneku võtta vastu direktiiv disainilahenduste õiguskaitse kohta.(5) Direktiiv võeti vastu 13. oktoobril 1998,(6) samas kui määruse õigusloomeprotsess oli pikem ja käänulisem, nõudes veel kahe ettepaneku esitamist 1999. ja 2000. aastal.
6. Nagu nähtub määruse põhjendustest, on kogu ühenduse territooriumil ühtsele korrale alluva ühenduse disainilahenduse kehtestamise eesmärk kõrvaldada kaupade vaba liikumise tõke, mis kujutab endast asjaolu, et disainilahenduste kaitse liikmesriikide tasandil on territoriaalselt piiratud, ning vältida seda, et liikmesriikide disainilahendustega seotud õigusaktide oluliste erinevuste tõttu kaitstaks identseid disainilahendusi erinevates liikmesriikide õigussüsteemides erinevalt ja eri omanike kasuks.(7)
7. Et ühenduse disainilahenduse kaitse teeniks kõikide ühenduse tööstusharude huve, on määruses sätestatud kaht liiki kaitse: vähem ulatuslik ja lühiajaline kaitse registreerimata disainilahenduse jaoks ning teine, pikemaajaline kaitse registreeritud disainilahenduste jaoks, mis annab kaitstud isikule ainuõiguse.(8)
8. Määruse II jaotis jaguneb viieks jaoks. Kolmandas jaos „Õigus ühenduse disainilahendusele” on sama pealkirjaga artikkel 14, mis sätestab:
„1. Õigus ühenduse disainilahendusele kuulub autorile või tema õigusjärglasele.
2. Kui disainilahenduse on ühiselt välja töötanud kaks või enam isikut, kuulub õigus ühenduse disainilahendusele neile ühiselt.
3. Seevastu juhul, kui disainilahenduse on välja töötanud töötaja, täites tööandja määratud kohustusi või antud juhtnööre, kuulub õigus ühenduse disainilahendusele tööandjale, kui [lepinguga või] siseriiklike õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti.” [täpsustatud tõlge]
9. Määruse IX jaotises on sätted ühenduse disainilahendustega seotud kohtuasjade kohtualluvuse ja menetlusnormide kohta. Selle jaotise 2. jaos sisalduv artikkel 81 annab liikmesriikide poolt artikli 80 alusel määratud ühenduse disainilahenduste kohtutele ainupädevuse ühenduse disainilahenduste õiguste rikkumise ja ühenduse disainilahenduste kehtivusega seotud vaidluste lahendamiseks. Nende kohtute kohaldatava õiguse osas on artikli 88 lõigetes 1 ja 2 täpsustatud:
„1. Ühenduse disainilahenduste kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.
2. Käesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ühenduse disainilahenduste kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid.”(9).
B. Siseriiklik õigus
10. Hispaania määrus näeb kaitse ette ainult registreeritud disainilahendustele. 7. juuli 2003. aasta tööstusdisainilahenduste õigusliku kaitse seaduse 20/2003 III jaotises „Disainilahenduse omanik” pealkirja „Registreerimisõigus” all asuva artikli 14 lõiked 1 ja 4 sätestavad:
„1. Disainilahenduse registreerimise õigus kuulub disainilahenduse autorile või tema õigusjärglasele. […]
4. Hispaania Patendi- ja Kaubamärgiameti menetlustes eeldatakse, et taotlejal on disainilahenduse registreerimiseks õigus”.
11. Sama määruse artikkel 15 sätestab:
„Kui disainilahendus on välja töötatud töötaja poolt tööülesannete täitmise raames või tööandja juhiste alusel või teenuse osutamise raames tellimuse alusel, kuulub disainilahenduse registreerimise õigus tööandjale või isikule, kes lepingu alusel disainilahenduse tellimuse andis, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.”
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12. Põhikohtuasja hageja Fundación española para la innovación de la Artesanía (edaspidi „FEIA”) toetas projekti „D’Artes, Diseño y Artesanía de incorporación del Diseño al Sector Artesiano”, mille eesmärk oli luua ja turustada valik esemeid, mille pidid tööstusdisaini asjatundjate loodud disainilahenduste alusel valmistama mõned käsitöökojad.
13. Selle projekti raames sai äriühing AC & G SA FEIA‑lt ülesandeks disainerite valimise ja nendega kokkuleppele jõudmise disainilahenduse väljatöötamise ja toote valmistamisfaasis käsitöölistele tehnilise abi osutamise osas. Selle ülesandega seoses sõlmis AC & G SA äriühinguga Cul de sac espacio creativo SL (edaspidi „Cul de sac”) lepingu, mille täitmise raames viimane disainis seeria käokelli käsitöölise Veronica Palomarese jaoks. Neid kelli esitleti projekti „D’Artes” esimese tooteseeriana, kollektsioonina nimega „Santamaría”.
14. 2006. aastal viisid Cul de Sac ja äriühing Acierta Product & Position (edaspidi „Acierta”) turule käokellade kollektsiooni nimega „Timeless”. Leides, et selline turustamine rikub „Santamaría” kollektsiooni disainilahenduste õigusi, mille omanikuks FEIA end peab, esitas FEIA nende kahe äriühingu vastu Juzgado de lo Mercantil n°1 de Alicantele hagi. Selles kohtus esitas hagejast äriühing mitmel alusel(10) nõude nimetatud disainilahenduste õiguste suhtes, tuginedes nii määruse sätetele kui ka Hispaania õigusaktidele. Kostjad väitsid, et FEIA‑l puudub hagi esitamise õigus, kuna ta ei ole vaidlusaluste disainilahenduste õiguste omanik.
15. Leides, et vaidluse lahendus sõltub teatavate määruse sätete tõlgendamisest, peatas eelotsust taotlev kohus menetluse ja esitas Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse] artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see käsitleb üksnes selliseid ühenduse disainilahendusi, mis on välja töötatud töösuhte raames, mille puhul autorit seob tööõigusega reguleeritud tööleping, mille kohaselt autor töötab tööandja alluvuses ja tema nimel, või
2. tuleb [määruse] artikli 14 lõike 3 mõisteid „töötaja” ja „tööandja” tõlgendada laialt, nii et nendega on hõlmatud ka muu kui töösuhe, näiteks suhe, mille puhul isik (autor) kohustub kokkulepitud hinna eest tsiviil‑ või äriõigusliku lepingu (seega lepingu, mis ei näe ette isiku tavapärast töötamist teise isiku alluvuses ja nimel) alusel teise isiku jaoks välja töötama disainilahenduse ning seega käsitletakse seda disainilahendust tellijale kuuluvana, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, kuna disainilahenduse väljatöötamine tööõigusliku suhte raames ja disainilahenduse väljatöötamine muu kui tööõigusliku suhte raames on erinevad faktilised olukorrad,
a) siis kas tuleb kohaldada [määruse] artikli 14 lõike 1 üldreeglit ja järelikult olla seisukohal, et disainilahendused kuuluvad autorile, kui pooled ei ole lepingus ette näinud teisiti, või
b) peab ühenduse disainilahenduste kohus [määruse] artikli 88 lõike 2 alusel tuginema disainilahendusi käsitlevale siseriiklikule õigusele?
4. Kui on kohane tugineda siseriiklikule õigusele, siis kas on võimalik kohaldada siseriiklikku õigust juhul, kui see siseriiklik õigus võrdsustab (nagu Hispaania õigus) töösuhte raames loodud disainilahendused (mis kuuluvad tööandjale, kui ei ole kokku lepitud teisiti) ja tellimuse alusel loodud disainilahendused (mis kuuluvad isikule, kes need tellis, kui ei ole kokku lepitud teisiti)?
5. Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis kas selline lahendus (disainilahendus kuulub isikule, kes selle tellis, kui ei ole kokku lepitud teisiti) on vastuolus eitava vastusega teisele küsimusele?”
III. Menetlus Euroopa Kohtus
16. Käesoleva eelotsusemenetluse käigus esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 teise lõigu alusel märkusi FEIA, Cul de Sac, Acierta, Ühendkuningriik ja komisjon. Istung toimus 29. jaanuaril 2009.
IV. Õiguslik analüüs
A. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
17. Kaks esimest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust, mida tuleb uurida koos, puudutavad määruse artikli 14 lõike 3 tõlgendamist. Nende küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas seda sätet tuleb kohaldada üksnes disainilahenduste suhtes, mille töötaja on loonud töölepingu alusel, või kohaldatakse seda ka niinimetatud „tellitud disainilahenduste” suhtes, st mille on tööettevõtulepingu alusel loonud füüsilisest isikust ettevõtja.
18. Kõnealuse sätte kohaldamist ka viimati mainitud disainilahenduste suhtes toetasid nii põhikohtuasja hageja kui ka Ühendkuningriik, kelle arvates ei tule seda sätet tõlgendada mitte ainult lähtuvalt sätte sõnastusest, vaid ka selle süsteemi üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles sätet kasutatakse. Pakutud tõlgendus on eriti õigustatud, pidades silmas vajadust kooskõlastada määruse sätteid direktiivi 98/71 omadega, mis ühtlustab liikmesriikide tööstusdisaini kaitsmise alaseid õigusakte üksnes osaliselt. Sellise kooskõlastamise puudumise tõttu võib ühenduse kaitse ja liikmesriikide tasandi kaitse kattumine, mida määruse sätted võimaldavad, viia selleni, et ühe ja sama disainilahenduse kaitseõiguste omanikuna tunnustatakse eri isikuid. Komisjon, Cul de Sac ja Acierta soovitavad seevastu kahele esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse artikli 14 lõikes 3 sätestatud õigusnorm on kohaldatav ainult disainilahenduste suhtes, mis on välja töötatud tööõigusliku alluvussuhte raames. Eriti rõhutavad komisjon ja Cul de sac, et ühenduse õigusnorme, mis – nagu kõnealunegi säte – ei viita normide kohaldamisala ja neis leiduvate terminite tähenduse määratlemiseks selgesõnaliselt liikmesriikide õigusele, tuleb kogu ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Lisaks märgivad Acierta ja komisjon, et artikli 14 lõige 3 sisaldab erandit lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest; see erinorm või erand kui selline ei võimalda juhul, kui see ei ole sõnaselgelt ette nähtud, ei laiendavat tõlgendamist ega analoogia alusel kohaldamist. Menetlusse astunud institutsioon leiab lõpuks, et pakutud tõlgendus on kooskõlas määrust ettevalmistavate dokumentide ja vastuvõtmise menetlusega ning on sidus teiste tööstusomandi kohta käivate ühenduse ja rahvusvaheliste õigusnormidega.
19. Artikli 14 lõikes 3 on sätestatud, et „juhul, kui disainilahenduse on välja töötanud töötaja, täites tööandja määratud kohustusi või antud juhtnööre, kuulub õigus ühenduse disainilahendusele tööandjale, kui [lepinguga või] siseriiklike õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti.” [täpsustatud tõlge]
20. Nagu väidavad põhikohtuasja kostjad ja komisjon, viib selle sätte sõnastus järeldusele, et seal sisalduva normi kohaldamisala hõlmab üksnes tööõigusliku alluvussuhte raames loodud disainilahendusi. Seda kinnitab eriti terminite „töötaja” ja „tööandja” kasutamine, millest ilmneb ühenduse seadusandja selge tahe seada selle õigusnormi kohaldamise eelduseks tööõigusliku alluvussuhte olemasolu.
21. Teistsugune tõlgendus, mis, nagu soovitavad FEIA ja Ühendkuningriik, jätaks õigusnormi kohaldamisalasse ka tööettevõtulepingud, kasutaks kõnealuse sätte sõnastust vältimatult meelevaldselt, laiendades kasutatavate terminite tähendusvälja üle neile tavapäraselt omistatava tähenduse piiride ning läheks minu arvates õigusakti enda sõnastusega vastuollu.
22. Samuti ei tundu mulle, et sellise tõlgenduse aluseks saaks, nagu väidab FEIA, võtta üksnes tähelepanekut, et asjaomase õigusnormi sõnastuses eristatakse disainilahendusi, mis on loodud töölepingu täitmisega töötajale tekkinud kohustuste täitmise raames, neist disainilahendustest, mis on välja töötatud küll tööandja juhtnööride järgi, kuid on töötajalt tellitud teistsuguse lepingulise suhte alusel. Mõlemad juhud on seotud töösuhte kulgemisega: esimene puudutab töötajale seoses individuaalse töölepingu täitmisega antud tööülesandeid, teine ülesandeid, mille tööandja on sellise suhte raames töötajale tegelikult usaldanud. Selle täpsustuse eesmärk on piirata õiguste omandamist tööandja poolt üksnes nende juhtudega, kui töötaja loodud disainilahendus on tõepoolest seotud töölepingu täitmisega. Seega ei ole minu arvates lubatav tõlgendada tööandja „antud juhtnööre” täites välja töötatud disainilahendustele viitamist nii, nagu see väljendaks ühenduse seadusandja tahet laiendada asjaomases sättes ette nähtud korda tööettevõtulepingu raames loodud disainilahendustele.
23. Nüüd, kus on selge, et artikli 14 lõikes 3 kirjeldatud kord puudutab ainult tööõigusliku alluvussuhte raames välja töötatud disainilahendusi, tuleb veel kontrollida, kas sellest sättest saab tuletada normi, mille kohaldamisala hõlmaks analoogia alusel muid, „tellimuse alusel” loodud disainilahendusi. Seoses sellega tuleb esiteks lähtuda asjaomase sätte eesmärgist ja teiseks määrust ettevalmistavatest dokumentidest.
24. Mis puutub esimesse, siis kasutatakse nii siseriiklikes kui rahvusvahelistes tööstusomandi eri sektoriteid käsitlevates õigusnormides laialdaselt reeglit, mille kohaselt ettevõtja omandab õigused töötaja tehtud töö tulemuste ärieesmärgil kasutamisele, ilma et selleks oleks vaja õigusi ad hoc üle anda. Ühenduse õiguses on see reegel leidnud lisaks määruse artikli 14 lõikele 3 väljendust ka nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/54/EMÜ (pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta) artikli 3 lõikes 2,(11) nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivi 91/250/EMÜ (arvutiprogrammide õiguskaitse kohta) artikli 2 lõikes 3,(12) ning nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 (ühenduse sordikaitse kohta) artikli 11 lõikes 3,(13) samuti patente käsitleva määruse eelnõus. See vastab üldjoontes vajadusele tasakaalustada mängus olevad vastandlikud huvid: ühest küljest ettevõtja huvi omandada selle tegevuse tulemused, mille kulud ta üldjuhul on katnud, teisest küljest töötaja huvi, et ta saaks oma tegevuse eest piisavat tasu. Kui varalised õigused töötaja loodud teostele lähevad vahetult üle ettevõtjale, võimaldab see töötajal saada eelnimetatud tasu, olenemata sellest, milline tulemus on teose ärieesmärgil kasutamisel – mille jaoks tal ei pruugi pealegi olla vajalikke rahalisi ega organisatoorseid vahendeid –, ning tagab tööandjale, et tema töötaja ei saa enda loodud teoste varalisi õigusi teisele ettevõtjale üle anda.
25. Määruse artikli 14 lõikes 3 tehtud valik anda tööandjale oma töötaja välja töötatud disainilahenduse avalikustamise ja registreerimise õigus, mis võimaldab tal saada nende toimingute sooritamisest tuleneva kaitseõiguse, põhineb kontseptsioonil, mis omistab töösuhtele „kõikehõlmavuse”, millest tulenevalt on õigustatud, et töölepingu alusel lähevad töötaja loodud teoste kõik majandusliku kasutamise õigused üle ettevõtjale.
26. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb mul järeldada, et käsitletavas sättes ette nähtud korda, mis on kavandatud kindlasse lepingulisse konteksti, ei saa analoogia alusel kohaldada teistsuguste lepinguliste skeemide suhtes.
27. Seda järeldust näivad kinnitavat ka määrust ettevalmistavad dokumendid.
28. Rohelisele raamatule lisatud määruse vastuvõtmise ettepaneku eelnõus ei olnud artikli 14 lõikele 3 analoogilist sätet. Selle eelnõu artiklis 11 oli ära toodud praeguse artikli 14 lõike 1 sisu, samas kui artikkel 12 „Töötaja loodud või tellimuse alusel välja töötatud disainilahendus” piirdus Max Plancki Instituudi ettepanekul sellega,(14) et sätestati kollisiooninormid, mille alusel määrata kindlaks siseriiklikud õigusaktid, mis määravad ühenduse disainilahendusest tulenevate õiguste omaniku nii olukorras, kus disainilahenduse on välja töötanud töötaja (nr 1), kui ka olukorras, kus see on tehtud tellimuse alusel (nr 3).(15)
29. Kommenteerides eelnõu artikli 12 lõiget 1, rõhutas komisjon rohelises raamatus raskusi, mida kogesid juba 1973. aasta Euroopa patendikonventsiooni ja 1989. aasta ühenduse patendi kokkuleppe üle peetud läbirääkimistel osalejad konsensuse saavutamisega ühtse materiaalõigusnormi osas, mis käsitleks küsimust, kellele tuleb omistada õigused teostele, mille töötaja on loonud tööõigusliku suhte raames. Komisjon, kes küll pooldas, et selline õigusnorm lõpuks vastu võetaks, pidas selles järgus rahuldavaks, et määruse vastuvõtmise menetluses viivituste vältimiseks lisatakse eelnõusse kollisiooninorm, mis on koostatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 1980. aasta Rooma konventsiooni artikli 6 alusel. Tellitud disainilahenduste osas piirdus roheline raamat seevastu eelnõu artikli 12 lõiget 3 kommenteerides kõigest nõude meenutamisega, et pooltele oleks tagatud „disainilahenduste õiguste omaniku määramise ja lepingule kohaldatava õiguse osas võimalikult suur valikuvõimalus”(16), ning soovitusega, et kehtestataks täpsem seotuse kriteerium kui Rooma konventsioonis sätestatud „kõige tugevamalt seotud”. Kordagi ei viidatud võimalusele koostada isegi keskmises või kaugemas perspektiivis seda küsimust käsitlevad ühtsed materiaalõigusnormid.
30. Seega valis komisjon juba rohelises raamatus lähenemisviisi, mis eristab selgelt töölepingu alusel ja tööettevõtulepingu alusel välja töötatud disainilahenduste õiguste omanikuga seotud probleeme.
31. See erinev lähenemisviis kajastub ka määruse vastuvõtmise menetluses. 1993. aasta ettepanekus(17) oli komisjon seadnud endale seoses töötaja välja töötatud disainilahendustega ambitsioonikama eesmärgi, mida tutvustati juba rohelises raamatus, ning rohelise raamatu lisas toodud ettepaneku eelnõu artikli 12 lõikes 1 asunud kollisiooninormi asemele lisas ta artikli 14 lõikesse 2 materiaalõigusnormi.(18) See-eest kadus tellitud disainilahendusi käsitlev kollisiooninorm, mis oli olnud eelnõu artikli 12 lõikes 3.
32. 1993. aasta ettepaneku artikli 14 lõikes 2 olnud sätte sõnastus jäi sisuliselt muutumatuks nii edasistes ettepanekutes(19) – ainus erand oli viite lisamine kohaldatavale siseriiklikule õigusele – kui ka määruse lõplikus versioonis, samas kui tellimuse alusel välja töötatud disainilahenduste omaniku küsimus jäi, nagu me nägime, isegi rahvusvahelise eraõiguse osas eraldi reguleerimata.
33. Sellises kontekstis tundub olevat vaevalt õigustatav laiendada neile disainilahendustele analoogia alusel ühtset korda, mille ühenduse seadusandja on ette näinud ainult töötaja välja töötatud disainilahendustele.
34. Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes teen niisiis Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kahele esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 6/2002 artikli 14 lõikes 3 sisalduv õigusnorm on kohaldatav ainult disainilahenduste suhtes, mille töötaja on välja töötanud tööõigusliku alluvussuhte raames.
B. Kolmas, neljas ja viies eelotsuse küsimus
35. Kolmanda, neljanda ja viienda küsimusega, mida ma uurin koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, et kui esimesele kahele küsimusele vastatakse, et määruse artikli 14 lõige 3 ei kohaldu tööettevõtulepingu alusel välja töötatud disainilahenduste suhtes, kas siis tuleb nende disainilahenduste omanik määrata sama artikli lõike 1 sätte alusel või on määruses selles osas lünk, mis tuleb sama määruse artikli 88 lõike 2 alusel täita liikmesriikide õigusaktidega.
36. FEIA leiab, et artiklit 14 tuleb tõlgendada kui tervikut, lähtudes määruse eesmärkidest ja võttes arvesse seadusandja tahet kehtestada selles valdkonnas vaid minimaalne regulatsioon. Eelkõige viitab ta esiteks määruse artiklitele 27, 88 ja 96, mis sisaldavad viidet siseriiklikele õigusaktidele ja volitavad viimaseid sätestama disainilahenduste laiema kaitse kui see, mis on sätestatud määrusega, ning teiseks määruse põhjendustele 6, 8 ja 9, mis tuletavad meelde subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinnipidamisega seonduvaid nõudeid ning määratlevad eesmärgi, et määruse materiaalõiguslikud sätted oleksid direktiivi 98/71 omadega kooskõlas. Lisaks teeb põhikohtuasja hageja ettepaneku tõlgendada määruse artikli 14 lõikes 1 esinevat mõistet „õigusjärglane” kui viidet liikmesriikide õigusaktides sätestatud erinevatele võimalikele viisidele omandada õigus disainilahendusele, sealhulgas Hispaania seaduses sätestatud kord, mis annab õigused isikule, kes nimetatud disainilahenduse tellis. Ühendkuningriik leiab omakorda, et kui Euroopa Kohus välistab artikli 14 lõike 3 kohaldamise tellitud disainilahenduste suhtes, tuleb vastavalt määruse artikli 88 lõikes 2 sätestatud põhimõttele määrata nende disainilahenduste omanik liikmesriikide õigusaktide alusel.
37. Komisjoni, Acierta ja Cul de Saci sõnul sisaldab artikli 14 lõige 1 üldsätet, mille kohaselt omistatakse õigus disainilahendusele selle loojale. Ainus erand sellest reeglist esineb lõikes 3 ja see puudutab ainult olukorda, kus disainilahenduse on tööõigusliku alluvussuhte raames välja töötanud töötaja. Määruses ei esine seega ühenduse disainilahenduse omaniku kindlaksmääramise osas ühtegi lünka ning järelikult ei ole artikli 88 lõike 2 kohaldamine lubatav.
38. Määruse artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et õigus „ühenduse disainilahendusele kuulub autorile või tema õigusjärglasele”.
39. Kõigepealt tuleb täpsustada, et artiklis 14 kui tervikus käsitletud õigus ühenduse disainilahendusele seisneb ühenduse disainilahenduse avalikustamise või registreerimise taotlemise õiguses. Seega on tegemist õigusega teha määruses sätestatud kaitseõigustest tulenevaid toiminguid, mis on vajalikud ühenduse disainilahenduse kasutamiseks ärieesmärgil.
40. Mis puutub nende õiguste omandamisse, sätestab artikli 14 lõige 1 üldreegli, mille kohaselt omistatakse õigused disainilahenduse loojale ja tema õigusjärglastele.(20) Niisiis on need kaks kategooriat selle sätte seisukohalt võrdsed.
41. Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud asutusele vastamiseks minu arvates kõigepealt selgitada välja „õigusjärglase” mõiste ulatus kõnealuse sätte tähenduses.
42. See mõiste esineb ka teistes määruse sätetes,(21) kuigi see varieerub eri keeleversioonides, kus vahel kasutatakse erinevaid väljendeid.(22) Kuigi see küsimus istungil tõstatati, ei pea ma vajalikuks kindlaks määrata, mil määral artikli 14 lõikes 1 esinev mõiste vastab mõistele, mida kasutatakse teistes määruse sätetes, kus seda väljendit kasutatakse, või teistele kasutatavatele väljenditele, kuna selline hindamine eeldaks määruse keeleversioonide keerulist võrdlemist, mille tulemused ei saa ühelgi juhul olla kuigi olulised.
43. Istungil väitis komisjon, et mõistel „õigusjärglane” on kõigis määruse sätetes sama ulatus ning et see hõlmab ainult pärimist (mortis causa), ettevõtjate õigusjärglust või ettevõtjate ühinemist, kuid ei hõlma disainilahenduste õiguste üleminekut lepingu teel.
44. See tõlgendus ei ole minu arvates veenev.
45. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et mõnes määruse keeleversioonis (näiteks inglise, saksa, itaalia ja portugali omas) esineb artikli 14 lõikes 1 kasutatud väljend ka artiklis 28 ning tähistab ühenduse registreeritud disainilahenduse õiguste omandajat, tundub, et määrust ettevalmistavad dokumendid lükkavad menetlusse astunud institutsiooni väite ümber.
46. Seoses sellega tuleb eelkõige rõhutada, et praeguse artikli 14 lõikes 1 asuv säte oli olemas juba rohelisele raamatule lisatud määruse ettepaneku artiklis 11 ja esimeses määruse vastuvõtmise ettepanekus, mille komisjon esitas 1993. aastal, ning määruse vastuvõtmise menetluse käigus ei ole seda kordagi muudetud.
47. Eelnimetatud artikli 11 kommentaarides, mille olulised lõigud tuleb siinkohal ära tuua, selgitas komisjon rohelises raamatus järgmist:
„The basic principle, common to many national legislations, is that the right originates in the person of the designer. The principle is, however, qualified by the subsidiary principle that the original right may be transferred or assigned in its entirety to another person, the successor in title. The Community design needs probably to apply the same principles […]. These principles express the common sense solution one would look for in case where a person, having created a design, has to choose between exploiting the design himself (whether personally or through a licensee) or assigning it to a manufacturer”(23).
48. Mõiste „successor in title” tähistas seega juba määruse vastuvõtmisele eelneva õigusloomeprotsessi alguses ühenduse disainilahenduse ärieesmärgil kasutamise õiguste omandajat, isikut, kellele disainilahenduse autor on lepinguga üle andnud algselt autorile endale kuulunud õigused.
49. Kui määruse artikli 14 lõikes 1 asuvat mõistet „õigusjärglane” niiviisi tõlgendada – ja minu arvates puuduvad asjaolud, mis räägiksid selle vastu –, tuleb tagasi lükata käesolevas menetluses komisjoni esitatud tõlgendus, mille kohaselt see artikkel kehtestab üldreegli, et disainilahenduse õiguse omanik on autor, ning selle reegli suhtes ei kohaldataks muid erandeid peale artiklis 3 sõnaselgelt sätestatu, ja selle vähimgi täiendamine liikmesriikide õigusaktidega ei oleks lubatud.
50. Tegelikult käsitleb määrus ühenduse disainilahenduse ärieesmärgil kasutamise õiguste omandamise osas võrdsena autorit ja tema õigusjärglast eespool täpsustatud tähenduses, ainsa ja ilmse erinevusega, et esimene omandab need õigused algselt, disainilahenduse loomise tulemusel, teine omandab nad teiseselt ehk üleandmisakti tulemusena.
51. Sellises kontekstis on nii tööandja kui ka tellija ühenduse disainilahenduse autori õigusjärglased.
52. Esimesel juhul on ühenduse seadusandja siiski pidanud vajalikuks kehtestada ühtse korra, mille kohaselt juhul, kui töölepingu poolte vahelise erikokkuleppe või selliste lepingute suhtes kohaldatava siseriikliku õigusnormiga ei ole ette nähtud, et õigus töötaja välja töötatud disainilahendusele kuulub autorile, siis kuulub see õigus tööandjale, ilma et seda oleks vaja ad hoc üle anda. Selles mõttes ei kehtesta artikli 14 lõige 3 vastupidi komisjoni väitele mitte erandit selle artikli lõikes 1 sätestatud reeglist, vaid täiendab seda, nähes ette iseseisva korra juhuks, kui tegemist on ühenduse disainilahenduse õiguste omaniku määramisega erilise lepingulise suhte raames.
53. Seevastu teisel juhul, kui määruses puudub erisäte, mis reguleeriks ühetaoliselt, kellele kuulub õigus tellimuse alusel loodud disainilahendusele, on selle õiguse autorilt tellijale üleandmise ulatus ja tingimused kindlaks määratud nii lepingupoolte lepingus väljendatud tahtega kui ka lepingu suhtes kohaldatavates õigusaktides. Kuna erinevalt rohelisele raamatule lisatud ettepaneku eelnõus algselt ette nähtust ei ole määruses sätestatud mingeid ühtseid kollisiooninorme, mis määraksid kindlaks, millist õigust kohaldada lepingu suhtes, millega teenuseosutajalt on tellitud disainilahendus ärieesmärgil kasutamiseks, tuleb see õigus järelikult kindlaks määrata liikmesriikide rahvusvahelise eraõiguse normide alusel.
54. Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul oma pooleliolevas menetluses kohaldada määruse artikli 88 lõike 2 kohaselt asjakohaseid Hispaania õigusnorme, sest selleks, et otsustada, kes on sellele kohtule FEIA poolt esitatud hagi esemeks oleva ühenduse registreerimata disainilahenduse omanik, tuleb AC & G SA ja Cul de saci vahelise lepingu suhtes kohaldada Hispaania õigust.
V. Ettepanek
55. Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil n°1 de Alicante esitatud eelotsuse küsimustele järgnevalt:
1. Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud kord on kohaldatav ainult disainilahenduste suhtes, mille töötaja on välja töötanud tööõigusliku alluvussuhte raames.
2. Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikleid 14 ja 88 tuleb tõlgendada nii, et tööõiguslikust alluvussuhtest erineva lepingulise suhte raames – nagu näiteks tellijale teenuseosutaja poolt välja töötatud disainilahenduste puhul – loodud disainilahenduste õiguse omanik tuleb kindlaks määrata lepingupoolte väljendatud tahte ja lepingu suhtes kohaldatavate õigusaktide alusel. Liikmesriigi õigus ei ole selle määruse artikli 14 lõikega 3 vastuolus, kui ta disainilahenduse õiguste omaniku määramisel võrdsustab teenuseosutaja poolt tellija jaoks välja töötatud disainilahendused ja tööõigusliku alluvussuhte raames töötaja loodud disainilahendused.