Liidetud kohtuasjad C‑197/11 ja C‑203/11
Eric Libert jt
versus
Gouvernement flamand (C‑197/11)
ja
All Projects & Developments NV jt
versus
Vlaamse Regering (C‑203/11)
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Cour constitutionnelle (Belgia))
Põhivabadused – Piirangud – Põhjendatus – Riigiabi – Mõiste „ehitustööde riigihankelepingud” – Teatud valdades asuvad kinnistud ja ehitised – Piirkondlikud õigusnormid, mis seavad nende kinnistute ja ehitiste üleandmise tingimuseks, et potentsiaalsel omandajal või üürnikul on sihtvallaga „piisav seosˮ – Ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustus – Maksusoodustused ja toetusmehhanismid
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 8. mai 2013
1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Üheainsa liikmesriigiga piirduvat vaidlust puudutavad küsimused – Pädevus seoses võimaliku mõjuga teistest liikmesriikidest pärit isikutele
(ELTL artikkel 267)
2. Liidu kodakondsus – Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Kapitali vaba liikumine ja maksete vabadus – Kinnisvaratehingute piirangud – Piirkondlikud õigusnormid, mis seavad teatud valdades asuva kinnisvara üleandmise sõltuvusse tingimusest, et piirkondlik hindamiskomisjon kontrollib, kas potentsiaalsel omandajal või üürnikul on nende valdadega „piisav seos” – Lubamatus – Õigustatus – Sotsiaaleluasemepoliitika – Puudumine
(ELTL artiklid 21, 45, 49, 56 ja 63; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artiklid 22 ja 24)
3. Kapitali vaba liikumine ja maksete vabadus – Kinnisvaratehingute piirangud – Piirkondlikud õigusnormid, millega on teatud ettevõtjate suhtes kehtestatud „sotsiaalkohustus” seoses neile ehitusloa või kinnistu jagamise loa andmisega – Lubatavus – Õigustatus – Sotsiaaleluasemepoliitika – Tingimused – Proportsionaalsus – Siseriikliku kohtu hinnang
(ELTL artikkel 63)
4. Riigiabi – Mõiste – Maksusoodustused ja toetusmehhanismid, mille eesmärk on ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustuse kompenseerimine – Hõlmamine – Tingimused – Majandusliku eelise saamine ja mitte hüvitis avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest – Siseriikliku kohtu hinnang
(ELTL artikli 107 lõige 1; komisjoni otsus 2005/842)
5. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Siseriikliku kohtu pädevus – Vaidluse asjaolude tuvastamine ja hindamine – Euroopa Kohtu tõlgendatud õigusnormide kohaldamine
(ELTL artikkel 267)
6. Õigusaktide ühtlustamine – Ehitustööde, asjade ja teenuste riigihankemenetlused – Direktiiv 2004/18 – Ehitustööde riigihange – Mõiste – Sotsiaaleluasemete ehitamine, mis tuleb seejärel müüa piiratud maksimumhinnaga sotsiaaleluasemeid haldavale avalik-õiguslikule asutusele või tema kaudu teenuseosutajale, kes need korterid valmis ehitas – Hõlmamine – Tingimused – Siseriikliku kohtu hinnang
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18, artikli 1 lõike 2 punkt b)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 33, 34 ja 36)
2. ELTL artiklitega 21, 45, 49, 56 ja 63 ning direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artiklitega 22 ja 24 on vastuolus piirkondlikud õigusnormid, mis seavad teatud valdades asuva kinnisvara üleandmise sõltuvusse tingimusest, et piirkondlik hindamiskomisjon kontrollib, kas potentsiaalsel omandajal või üürnikul on nende valdadega „piisav seos”. Niisugused õigusnormid piiravad põhivabadusi, mis on tagatud liidu õiguse nimetatud sätetega.
Mõistagi võib liikmesriigi sotsiaaleluasemepoliitikaga seotud nõudeid, mille eesmärk on tagada piisav eluasemete pakkumine isikutele, kelle sissetulek on madal või kes kuuluvad mõnda muusse kohaliku elanikkonna vähemkindlustatud rühma, pidada ülekaalukaks üldiseks huviks ja seega võivad need selliseid piiranguid õigustada.
Need meetmed lähevad aga kaugemale sellest, mis on vajalik nendega taotletava eesmärgi saavutamiseks. Nimelt võivad nende õigusnormidega ette nähtud alternatiivsetele kriteeriumidele – mille täitmist peab piirkondlik hindamiskomisjon süstemaatiliselt kontrollima, tuvastamaks et täidetud on tingimus, et potentsiaalsel omandajal on asjaomase sihtvallaga „piisav seos” – vastata mitte üksnes vähemkindlustatud elanikkond, vaid ka teised isikud, kellel on piisavalt vahendeid ja kellel järelikult ei ole nimetatud turul sotsiaalkaitse järele mingit erivajadust.
Selleks et eelneva haldusloa kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi põhivabadusest, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis tagaksid, et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigusel on piirid. Kuid juhul, kui üks nimetatud kriteeriumidest nõuab, et tõendatud oleks potentsiaalse omandaja või üürniku tööalane, perekondlik, sotsiaalne või majanduslik seos asjaomase vallaga olulise ja pikaajalise asjaolu tõttu, ei ole see kord õigustatud, võttes arvesse nimetatud kriteeriumi ebamäärasust ja seda, et täpsustatud ei ole olukordi, milles tuleb see kriteerium konkreetsetel juhtudel täidetuks lugeda.
(vt punktid 48, 51, 52, 55 ja 57–60 ning resolutsiooni punkt 1)
3. ELTL artiklit 63 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus õigusnormid, mille kohaselt on teatud ettevõtjate suhtes neile ehitusloa või kinnistu jagamise loa andmisega seoses kehtestatud „sotsiaalkohustus”, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud, et sellised õigusnormid on vajalikud ja sobivad nendega taotletava eesmärgi saavutamiseks, milleks on tagada piisav eluasemete pakkumine isikutele, kelle sissetulek on madal või kes kuuluvad mõnda muusse kohaliku elanikkonna vähemkindlustatud rühma.
Kohustus, et teatud ehitusettevõtjad ja arendajad peavad ehitusloa või kinnistu jagamise loa saamiseks järgima korda, mille raames peavad nad täitma sotsiaalkohustuse, mis seisneb selles, et nad ehitavad osana oma projektist sotsiaaleluasemeid või maksavad rahalist toetust vallale, kus nad seda projekti teostavad, kujutab endast piirangut kapitali vabale liikumisele, kuna kõnealused investorid ei saa kasutada kinnistuid vabalt sellel eesmärgil, milleks nad kavatsesid need omandada.
Seda kohustust saab siiski põhjendada liikmesriigi sotsiaaleluasemepoliitikaga seotud nõuete kui ülekaaluka üldise huviga. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas niisugune kohustus vastab proportsionaalsuse kriteeriumile.
(vt punktid 65–69 ja resolutsiooni punkt 2)
4. Maksusoodustusi ja toetusmehhanisme võib liigitada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas riigiabi olemasoluks vajalikud tingimused on täidetud ning juhul kui see nii on, siis kontrollida seoses meetmetega, millega kompenseeritakse ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustust, kas nende meetmete suhtes tuleb siiski kohaldada otsust 2005/842 EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes.
Riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma olemusest sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks. Seevastu kui meedet või riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad hüvitist saavad ettevõtjad avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikkuses finantssoodustust ja nimetatud sekkumise tulemusel ei saavuta need ettevõtjad soodsamat seisundit võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega, ei ole selle sekkumise puhul tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nii võib see olla meetmete puhul, millega kompenseeritakse ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustust, mis seisneb selles, et nad ehitavad osana oma projektist sotsiaaleluasemeid või maksavad rahalist toetust vallale, kus nad seda projekti teostavad.
Sellegipoolest peab selleks, et niisuguse hüvitise saaks konkreetsel juhul jätta riigiabiks klassifitseerimata, olema täidetud rida tingimusi. Esiteks peab sellist hüvitist saav ettevõtja olema tegelikult vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud. Võttes arvesse eelkõige liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust, ei saa sellega seoses välistada, et sotsiaaleluasemeteenused võib liigitada avalikuks teenuseks. Tõsiasi, et sotsiaalkohustus ei soodusta otseselt mitte üksikisikuid, kes taotlevad sotsiaaleluaset, vaid sotsiaaleluasemeid haldavaid asutusi, ei mõjuta kuidagi asjaomase teenuse liigitamist. Teiseks peavad kriteeriumid, mille põhjal hüvitist arvestatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kehtestatud, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiks hüvitist saavaid ettevõtjaid konkurentidega võrreldes soodustada. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik kõigi või osa avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega kaasnevate kulude katmiseks, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit. Neljandaks tuleb nimetatud hüvitis kindlaks määrata selliste kulude analüüsi põhjal, mida nende kohustuste täitmise tõttu oleks kandnud keskmine, hästi hallatud ja vastava avaliku teenuse nõuete täitmiseks vajalikke ressursse omav ettevõtja, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit.
(vt punktid 83–89, 91, 92 ja 102 ning resolutsiooni punkt 3)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 94 ja 95)
6. Sotsiaaleluasemete ehitamine, mille korral tuleb sotsiaaleluasemed seejärel müüa piiratud maksimumhinnaga sotsiaaleluasemeid haldavale avalik-õiguslikule asutusele või tema kaudu teenuseosutajale, kes need korterid valmis ehitas, kuulub direktiivi 2004/18 ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artikli 1 lõike 2 punktis b määratletud mõiste „ehitustööde riigihankelepingud” alla, kui selles sättes ette nähtud kriteeriumid on täidetud, kusjuures selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
(vt punkt 119 ja resolutsiooni punkt 4)