KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 7. oktoobril 2010(1)
Kohtuasi C‑235/09
DHL Express (France) SAS
versus
Chronopost SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))
Intellektuaalomand – Kaubamärgiõigus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikkel 98 – Ühenduse kaubamärkide kohtu kehtestatud keelu territoriaalne kohaldamisala – Keeluga kaasnev karistusmakse – Karistusmaksete kohaldatavus muude liikmesriikide territooriumil kui riik, mille kohus need määras
1. Käesoleva eelotsuse küsimusega esitab Cour de cassation (Prantsuse kõrgeim kohus) Euroopa Kohtule neli küsimust määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta(2) artikli 98 tõlgendamise kohta. Nagu teada, käsitleb kõnealune säte ühenduse kaubamärgiga seotud õiguste edasise rikkumise või rikkuda ähvardamise keeldu, mille on kehtestanud siseriiklik ühenduse kaubamärkide kohus, samuti meetmeid, et tagada kõnealusest keelust kinnipidamine.
2. Üldisemas perspektiivis toob see kohtuasi välja tõlgendamisraskused, mida kätkevad määruse nr 40/94 kohtualluvust käsitlevad sätted, eelkõige selles osas, mis puudutab ühenduse kaubamärgiga seotud õiguste rikkumist või rikkumise ohtu tuvastavate kohtuotsuste õiguslikke tagajärgi. Sisuliselt küsitakse, kas juhul, kui siseriiklik ühenduse kaubamärkide kohus võtab poolte nõuete üle otsustamisel vastu otsuseid, sealhulgas täiendavaid meetmeid, on nendel õigusmõju kogu liidu territooriumil või piirdub see mõju ainult ühe või mõne liikmesriigiga.
I. Õiguslik raamistik
3. Määrusega nr 40/94 sätestati ühine ühenduse kaubamärgi kord eesmärgiga kehtestada kogu liidu territooriumil ühtne intellektuaalomandi õigus. Ühtsuse tagamiseks näeb määrus ette õiguse, mille mõju kohaldatakse kogu liidu territooriumil, samas on ette nähtud liikmesriikide kohtutele usaldatud eripädevus.
4. 2009. aastal võeti vastu määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta,(3) millega kodifitseeriti selles valdkonnas seni kehtinud sätted. Kuna käesoleva menetluse seisukohalt tähtsust omavad asjaolud toimusid enne uue määruse jõustumist, viitan ma käesolevas ettepanekus ainult määrusele nr 40/94.
5. Määruse nr 40/94 põhjendused 15 ja 16 näitavad, kui suurt tähtsust omistatakse nii õiguse ühtsusele kui ka ühenduse kaubamärkide kohtute tehtud kohtuotsuste õigusmõjule:
„arvestades, et [...] ühenduse kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu ühenduses ja hõlmama kogu ühenduse territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja ametis ning tagada, et ühenduse kaubamärgi ühtsust ei kahjustata; eeskirju, mis sisalduvad Brüsseli konventsioonis kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, kohaldatakse kõigi ühenduse kaubamärgiga seotud õigustoimingute suhtes, kui käesoleva määrusega ei nähta ette erandeid nimetatud eeskirjadest;
samu toiminguid ja samu isikuid käsitlevates kohtuasjades ühenduse kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta tuleks vältida vastandlikke otsuseid; kui hagid esitatakse samas liikmesriigis, sõltub vastakate otsuste vältimise viis siseriiklikust menetluskorrast, mille kohaldamist käesolev määrus ei piira, kui aga hagid esitatakse eri liikmesriikides, on otstarbekas kohaldada eespool nimetatud Brüsseli konventsiooni pooleliolevaid kohtuasju ja nendega seotud toiminguid käsitlevatest eeskirjadest tulenevaid sätteid”.
6. Määruse artiklitest kinnitab artikli 1 lõige 2 ühenduse kaubamärgi omanikule antud kaitse ühtsust:
„Ühenduse kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu ühenduses: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu ühenduses. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.”
7. Juhul kui ühenduse kaubamärkide kohus tuvastab, et kaubamärgiga seotud õigusi on rikutud või ähvardatakse rikkuda, näeb määruse nr 40/94 artikkel 98 ette keelu kehtestamise, samuti täiendavad meetmed järgmiselt:
„1. Kui ühenduse kaubamärkide kohus leiab, et kostja on rikkunud ühenduse kaubamärgiga seotud õigusi või ähvardanud neid rikkuda, teeb ta korralduse, millega keelatakse kostjal ühenduse kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamine, kui ei ole eripõhjusi vastupidiseks. Lisaks sellele võtab kohus siseriikliku õiguse kohaselt meetmed tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni.
2. Kõigil muudel juhtudel kohaldab ühenduse kaubamärkide kohus selle liikmesriigi õigust (rahvusvaheline eraõigus kaasa arvatud), kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi.”
8. Lõpuks näeb direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta(4) artikkel 11 sõnaselgelt ette rikkumist tuvastanud siseriiklike kohtute võetavate meetmete ühtlustatud korra:
„Kohtulikud tõkendid
Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad esitada rikkuja suhtes edasist rikkumist keelavad tõkendid, kui kohtuotsusega on leitud, et intellektuaalomandi õigusi on rikutud. Vastava siseriikliku seaduse korral tähendab allumatus kohtu tõkenditele korduvat rahalist trahvi koos tõkenditele allumise tagamisega. Ilma et see piiraks direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid lisaks, et õiguste valdajad võivad nõuda kohtulikke tõkendeid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.”
II. Faktilised asjaolud ja siseriiklik menetlus
9. Äriühing Chronopost on alates 27. aprillist 2000 Prantsuse kaubamärgi ja alates 28. oktoobrist 2000 ühenduse kaubamärgi „WEBSHIPPING” omanik. Registreeritud kaubamärk hõlmab mitmesuguseid logistika- ja infoedastusega seotud teenuseid, põhiliselt posti kogumise ja kättetoimetamise teenuseid.
10. Pärast nimetatud kaubamärkide registreerimist kasutas DHL International, kelle õigusjärglane on DHL Express France, sõnu „web shipping” ja „webshipping” põhiliselt interneti kaudu kättesaadava ekspresspostiteenuse tähistamiseks.
11. 9. novembril 2007 tegi Tribunal de grande instance de Paris kohtuotsuse menetluses, mille Chronopost algatas DHL Express France’i vastu ühenduse kaubamärgi õiguste rikkumise küsimuses. Nimetatud kohus kui ühenduse kaubamärkide kohus tegi otsuse hageja kasuks, leides, et kaubamärgiõigust oli rikutud. Kohus keelas ka rikkumist kujutavad teod karistusmakse ähvardusel.
12. Tribunal de grande instance de Paris’ otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust ühenduse kaubamärkide teise astme kohtuna arutanud Cour d’appel de Paris kinnitas vaidlusalust kohtuotsust. Sellegipoolest ei rahuldanud kohus Chronoposti nõuet laiendada DHL Express France’ile kehtestatud keeldu kogu ühenduse territooriumile. Seega kinnitas apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus asjaolu, et keeld kehtib ainult Prantsusmaa territooriumil.
13. DHL Express France esitas Cour d’appel de Paris’ kohtuotsuse peale Cour de cassationile kassatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata. Chronopost omakorda esitas vastukassatsioonkaebuse selles osas, mis käsitleb keelu ja karistusmakse territoriaalset kohaldamisala.
14. Chronoposti esitatud argumentidest lähtudes leidis Cour de cassation, et tõstatatud küsimus nõuab Euroopa Kohtu poolt tõlgendamist, mille tõttu on põhjendatud käesoleva eelotsuse küsimuse esitamine.
III. Eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
15. 29. juunil 2009 registreeriti Euroopa Kohtus eelotsusetaotlus, millega küsitakse sellelt kohtult järgmist:
„1. Kas 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artiklit 98 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärkide kohtu kehtestatud keeld kehtib automaatselt kogu ühenduse territooriumil?
2. Juhul kui vastus on eitav, siis kas kohtul on õigus laiendada konkreetselt seda keeldu teiste riikide territooriumile, kus rikutakse kaubamärgiõigusi või on nende õiguste rikkumise oht?
3. Kas mõlemal juhul on sunnimeetmed, mille kohus siseriikliku õiguse alusel võtab seoses kehtestatud keeluga, kohaldatavad nende liikmesriikide territooriumil, kus keeld kehtib?
4. Kas vastasel korral võib kohus määrata sellise sunnimeetme, mis sarnaneb oma siseriikliku õiguse alusel vastu võetud meetmega või erineb selles, nende riikide õiguskorra alusel, kus see keeld kehtiks?”
16. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtajaks esitasid lisaks Chronopostile märkused Prantsuse, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Madalmaade valitsus ning komisjon.
17. Kohtuistung toimus 30. juunil 2010 ja sellel osalesid Chronoposti esindaja, samuti Prantsuse ja Saksamaa valitsuse ning komisjoni esindajad.
IV. Sissejuhatus: ühenduse kaubamärkide kohtud kui liikmesriikide kohtuvõimu integreeritud liidu erikohtud
18. Kõigepealt tuleb selle kohtuasja lahendamiseks lühidalt kirjeldada määrusega nr 40/94 ühenduse kaubamärgi jaoks ette nähtud kohtualluvuse mudelit ning eesmärke, mida selle õigusnormiga loodud riigiülese tööstusomandi õigusega taotletakse.
19. Nagu nägime, kehtestab määrus nr 40/1994 ühenduse kaubamärgi jaoks ette omaette õiguskorra, mis hõlmab spetsiaalse kohtualluvussüsteemi loomist, kuigi see jaguneb nii-öelda kaheks tasandiks. Esimene algab mittekohtulikul tasandil Siseturu Ühtlustamise Ametis (ühtlustamisamet), kelle otsuste peale saab edasi kaevata Üldkohtusse ja lõpuks Euroopa Kohtusse.(5) Selle kohtu konkreetne ülesanne on sisuliselt otsustada kaubamärgi registreerimist käsitlevate ühtlustamisameti otsuste seaduslikkuse üle. Teisel tasandil on liikmesriikide kohtud, kelle ülesandeks on lahendada õiguste rikkumise hagisid, mille võivad ühenduse kaubamärgi omanikud esitada.(6) Kokkuvõtlikult öeldes tähendab see, et kui ühtlustamisamet ja liidu kohtud lahendavad ühelt poolt eraõigusliku isiku ja teistel poolt ühenduse kaubamärgi registreerimise eest vastutava asutuse vahel algatatud vertikaalseid kohtuvaidlusi, siis siseriiklikele kohtutele kuulub täielik pädevus eraõiguslike isikute vahelistes nn horisontaalsetes kohtuvaidlustes.(7)
20. Tuleb rõhutada asjaolu, et siseriiklikud kohtud tegutsevad spetsiaalselt ühenduse kaubamärkide kohtutena. Käesoleval juhul ei täida siseriiklikud kohtud oma ülesandeid liidu tavakohtutena, nagu nad teevad Euroopa õiguskorda nende kohtualluvuses algatatud tavalistes kohtuvaidlustes kohaldades. Ühenduse kaubamärkide kohtuna on siseriikliku kohtu ülesanne erinev tema ülesandest liidu kohtuna, kuigi nendel on ilmselgelt ühiseid aspekte. Erinevalt sellest, kuidas liidu õigust kohtutes tavaliselt kohaldatakse, muutub siseriiklik kohus ühenduse kaubamärki käsitlevas kohtuvaidluses liidu erikohtuks, mis on asutatud selleks, et kaitsta liidu erilisest omandiõigusest tulenevaid õigusi liidu kohtupädevuse süsteemis, mille nõuetekohase toimimise peavad tagama liikmesriigid.(8)
21. Selles suhtes ei tuletata mitte juhuslikult määruse nr 40/94 põhjendustes 14 ja 15 meelde, et liikmesriigid peaksid määrama „oma siseriiklikke süsteeme arvestades võimalikult vähe esimese ja teise astme siseriiklikke kohtuid, kes on pädevad ühenduse kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse küsimustes”, ja et otsused peavad tingimata „jõustuma kogu ühenduses ja hõlmama kogu ühenduse territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes”.
22. Tuleb kinnitada, et selle pädevuse abil tagavad siseriiklikud ühenduse kaubamärkide kohtud liidu erikohtutena järgmiste eesmärkide saavutamise.
23. Esiteks tagavad ühenduse kaubamärkide kohtud ühtse ühenduse kaubamärgikorra, mida käsitatakse ühtse ja autonoomse õigusliku raamistikuna, mille sätete alusel saab luua, anda ja vajaduse korral tühistada liidu omandiõigust, mis eksisteerib koos teiste omandiõigustega, siseriikliku kaubamärgiga, mis piirdub territoriaalselt iga liikmesriigi territooriumiga.(9) Seda mõtet väljendatakse määruses nr 40/94 „ühenduse kaubamärgi ühtsuse põhimõttena”.(10)
24. Teiseks tagavad ühenduse kaubamärkide kohtud ühenduse kaubamärgi kohtuliku kaitse. Muutes siseriiklikud kohtud liidu erikohtuteks ülimuslike ja vahetult kohaldatavate menetlusnormidega ning kohtupädevuse eeskirjadega, mis määravad konkreetselt kohtuvaidlust lahendama määratud asutuse, omistatakse määrusega nr 40/94 omaniku õiguste kohtulikule kaitsele eriline tähtsus. Igal juhul tahetakse määrusega nr 40/94 vältida kohtuorganite paljusust, mis raskendab ühtse lahendi saamist ja põhjustab nii õiguskindlusetust.(11)
25. Lõpuks – ja just see ongi käesoleval juhul oluline – peavad siseriiklikud ühenduse kaubamärkide kohtud võimaldama muuta sisulise ja menetlusliku korra tulemuslikuks ja tõhusaks. Ühenduse kaubamärk ei ole nimelt mõeldud eksisteerima tühjas kohas. Vastupidi, ühenduse kaubamärgile on omane, et seda saab praktikas kasutada kaitse andmiseks kutsealal tegutsejatele ja ettevõtjatele, kes loovad või kasutavad õiguspäraselt tähiseid oma majandustegevuses. Ühenduse kaubamärk, mille suhtes kohaldatakse eri liikmesriikides eri korda ja mis võib põhjustada kohtuvaidlusi erinevates siseriiklikes kohtutes, ei oleks sugugi atraktiivne omandiõigus, mis võib lõpuks osutuda omanikule kulukamaks kui mitme siseriikliku kaubamärgi loomine. Seega on määruse nr 40/94 eesmärk, et ühenduse kaubamärk annaks selle omanikule kehtiva õiguse, mille kasutamine ja kaitsmine ei oleks liiga kulukas.
26. Kokkuvõttes kuuluvad määruse nr 40/94 artiklites 92–96 sätestatud kohtupädevuse eeskirjad süsteemi, kus siseriiklikud kohtud tegutsevad liidu eriorganitena, kes peavad kõnealuseid eeskirju kohaldama nii, et nad tagavad kaubamärgi ühtsuse ja selle kaitse, ilma et see nõuaks liigseid kulusid nendelt, kes kaubamärgiõigustele tuginevad.
27. Esitatud kaalutluste põhjal saab juba piiritleda ja vaadelda vastust, mis tuleb minu arvates käesolevas eelotsusetaotluses Cour de cassationi küsimustele anda. Enne tuleb siiski käsitleda määruse nr 40/94 artiklit 98, milles on sätestatud keelud ja täiendavad meetmed, mida võib võtta kaubamärkide kohus, ja mida siseriikliku kohtu esitatud küsimused lõppkokkuvõttes käsitlevad.
V. Määruse nr 40/94 artikli 98 sisu, funktsioonid ja kohaldamisala
28. Määruse nr 40/94 artikli 98 lõige 1 näeb ette, et kui kaubamärkide kohus tuvastab rikkumise vastavalt kõnealuse määruse artiklile 9, peab ta tegema „korralduse”, millega „keelatakse [õigusrikkujal] õigusi rikkuvate toimingute jätkamine”. Järelikult on tegemist otsusega, mille teeb ühenduse kaubamärkide kohus, kui ta on tuvastanud kaubamärgiõiguste rikkumise. Ainus erand on ette nähtud juhtudeks, kui on – nagu artiklis on öeldud – „eripõhjusi vastupidiseks”.(12) Samuti volitab see artikkel kaubamärkide kohtuid võtma „meetme[i]d tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni”.(13) Nagu juba öeldud, tekitab see säte mitmeid küsimusi, millest enamik on käesoleva menetluse aluseks.
29. Kõigepealt tuleb selgitada, et kuigi määruse nr 40/94 artikli 98 pealkirjaks on „Sanktsioonid”, ei ole sanktsioonid tegelikult artikli, eriti selle lõike 1 ainus ese. Eelkõige reguleeritakse siin meetmeid, mille võtab kaubamärkide kohus selleks, et süüdimõistvat kohtuotsust tõepoolest täidetaks. Erinevalt sellest, mis toimub enamikus tavalistes tsiviilkohtumenetlustes, kus kellegi kahjuks tehtud kohtuotsuse tagajärjel võib pärast tuvastavat kohtuotsust toimuda sundtäitmine, sätestab selle artikli lõige 1, et kaubamärkide kohus võtab meetmed, mis on vajalikud rikkumiste takistamiseks ja tulevikus ärahoidmiseks. Selleks eristatakse artiklis kahte rühma meetmeid: ühelt poolt keeld ja teiselt poolt meetmed keelust kinnipidamise tagamiseks.
30. Samuti on tuvastav kohtuotsus, millega kinnitatakse kaubamärgiõiguse rikkumist või rikkumise ohtu, eeldus, millest johtub loomulikult keeld. Nagu ma juba märkisin, on keeld loomulik tagajärg, mis järgneb hetkest, kui rikkumine on tuvastatud. Lisaks määratakse keeld kõnealuse rikkumise tuvastamise korral ennetusmeetmena, sest ainult nii saab tagada, et tuvastavat kohtuotsust tegelikult täidetakse. Vastasel korral, ja nagu märkis Euroopa Kohus viidatud kohtuasjas Nokia, „ei saavutataks määruse artikli 98 lõikes 1 sätestatud eesmärki, mis on kaitsta ühetaoliselt kogu ühenduse territooriumil ühenduse kaubamärgiga antud õigusi rikkumiste vastu”.(14) Asjaolu, et artiklis nimetatakse „korraldust” eraldi, nagu oleks tegemist sõltumatu otsusega, ei tähenda tingimata, et keeld määratakse eraldi osana või erineval ajahetkel. Mõnes mõttes võib seda viidet käsitada kui keelu sõltumatust, võrreldes põhiküsimuses tehtud otsusega, kus keeldu mõistetakse individuaalselt kostjale suunatud korraldusena, mis erineb subjektiivse õiguse kohta tehtud tuvastavast otsusest.
31. Üsna samamoodi võib öelda artiklis 98 nimetatud keelust kinnipidamise tagamise meetmete kohta. Nimelt, kui on tehtud ühenduse kaubamärgi rikkumist või rikkumise ohtu tuvastav kohtuotsus, võib kohtult nõuda lisaks eespool nimetatud keelule selliste meetmete määramist, mis tagavad keelust kinnipidamise. Kuigi tegemist on vabatahtliku meetmega, mida ühenduse kaubamärkide kohus võib määrata, kui ta peab seda vajalikuks, on samuti kindel, et see meede võetakse sageli samal ajal, kui tehakse tuvastav kohtuotsus ja määratakse keeld.
32. Keeld ja keelust kinnipidamise tagamise meetmed on seega omavahel tihedalt seotud. Esimene on nii-öelda sellise tuvastava kohtuotsuse loomulik ja paratamatu tagajärg, kus pannakse ühenduse kaubamärgi rikkujale lisaks kohustus seda mitte teha. Keelu rikkumise korral tuleb kostja õigusrikkumisele vastureaktsioonina mängu täiendav meede. Seega on selliste meetmete funktsioon nii ennetav kui ka repressiivne, see tähendab, et need on eelkõige kohtuotsuses määratud keelu rikkumise ärahoidmiseks suunatud mehhanismid ja samas vajaduse korral ka karistusmeetmed.
33. Seda arvestades saab Cour de cassationi esitatud küsimustele vastata suurema kindlusega. Ühelt poolt on keeld tähelepanu keskmes eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses ja teises küsimuses, samas kui keeluga seotud täiendavad meetmed on kesksel kohal kahes ülejäänud küsimuses. Seega ja kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud Euroopa Kohtule neli erinevat küsimust, leian ma, et neile saab vastata kahes osas, keskendudes esimeses vastuses keeldudele ja analüüsides seejärel teises vastuses keelust kinnipidamise tagamise meetmete laadi ja nende kohaldamise korda.
VI. Kaks esimest küsimust: ühenduse kaubamärkide kohtu määratud keeldude territoriaalne mõju
34. Määrusega nr 40/94 luuakse ühtne süsteem, mille eesmärk on, nagu eespool öeldud, ühtne sisuline ja menetluslik kord, millega kaasnevad meetmed, mis tagavad süsteemi tõhususe. Samuti võib asjaolu, et siseriiklikud kohtud omandavad liidu erikohtute rolli tingimustes, mis rõhutavad nende volitusi kaubamärgi ühtsuse huvides, õigustatult panna mõtlema, et nende otsustel on mõju ope legis ning automaatselt ja tingimusteta kogu liidus.
35. Nimelt võiks selline käsitus, mille kohaselt muutuvad kõik siseriiklikud kohtuotsused selles valdkonnas kogu liidus õigusmõju omavateks kohtuotsusteks, tunduda kõige paremini kooskõlas olevat määruse nr 40/94 põhitaotlusega. See ei ole aga ainus võimalik tõlgendusviis. Tegelikult on olemas teine, veidi erinev ja igal juhul õigusnormi eesmärkidele paremini vastav ning minu arvates õigem tõlgendus.
36. Alustuseks tuleb rõhutada, et ühenduse kaubamärkide kohtule on sõnaselgelt antud kohtupädevus, mis volitab teda määruse nr 40/94 artiklite 93 ja 94 alusel otsustama liidu teiste liikmesriikide territooriumil toime pandud tegude üle.(15) Seda kohtupädevuse reeglit selgitavad eespool esitatud eesmärgid, millest lähtub ühenduse kaubamärgi regulatsioon, sest selle eesmärk on, et ühenduse kaubamärgi omanik võiks pöörduda ainult ühte kohtusse, mitte aga paljudesse kohtutesse, selleks et nõuda rikkumist kujutavate tegude lõpetamist mitmes liikmesriigis. Kui kaubamärkide kohus on pädev määruse nr 40/94 artikli 93 põhjal, järgnevad seega tema kohtuotsusele rikkumise kohta, olenemata rikkumise toimepanemise kohast, keeld ning sellest keelust kinnipidamise tagamise meetmed.(16)
37. Eespool öeldut arvestades nõustun komisjoniga, kui ta väidab, et siin tõstatatud küsimuse lahendamiseks tuleb lähtuda sellest, et subjektiivse õiguse kohta tehtud kohtuliku tuvastuse mõju on vaja eristada kohtuotsuse enda mõjust. Nimelt lubab määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärkide kohtul teha deklaratiivseid otsuseid liidu teisese õiguse aktiga antud subjektiivse õiguse kohta, mida on rikutud ühes või mitmes liikmesriigis. Ühenduse kaubamärkide kohtu otsus käsitleb seega liidu antud subjektiivset õigust, mille kohtulik kaitse on usaldatud siseriiklikele liidu erikohtutele. Järelikult on subjektiivse õiguse kohta tehtud kohtuotsusel reeglina õigusmõju kogu liidus.
38. Iga kohtuvaidlus sõltub siiski konkreetse kohtuasja faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning seetõttu esineb juhtusid, mille puhul hageja pöördub kohtusse ainult ühes liikmesriigis toimunud õigusrikkumise tõttu, ning sel juhul on kohtuotsuse mõju territoriaalselt piiratud.(17) Sama juhtub siis, kui õigusrikkumine toimub teatud kindlas liikmesriikide rühmas, nagu võib otsustada käesoleva kohtuasja põhjal, kus segiajamise tõenäosus sõltub iga territooriumi keeletavadest.(18) Selle loogika kohaselt tuleb juhul, kui hageja ei täpsusta õigusrikkumise korral selle territoriaalset ulatust, kostjal tõendada, et õigusrikkumine piirdub konkreetse geograafilise ruumiga. Vastasel korral on normaalne, et ühenduse kaubamärkide kohtu otsus, millega tuvastatakse õigusrikkumine, kehtib eristusteta kogu liidu territooriumil.
39. Eespool öeldut arvestades on ainus varem öelduga kooskõlas olev tõlgendus, et artikli 98 lõikes 1 ette nähtud keelu territoriaalne kohaldamisala vastab subjektiivse õiguse rikkumisele tunnistatud ulatusele. Seega kui kaubamärkide kohus otsustab, et õigusrikkumine piirdub territooriumiga, mida iseloomustab keeleline ühtsus, piirdub ka keeld sama geograafilise alaga. Seevastu kui õigusrikkumise tuvastamisel territoriaalset ulatust ei märgita, kehtib keeld kogu liidus.
40. Nagu eespool on märgitud, on määruses subjektiivsele õigusele määratud õigusmõju erinev kohtuotsuse õigusmõjust. Viimane ei laiene riigivõimu otsusena automaatselt tervele liidule, vaid selle õigusmõju piirdub põhimõtteliselt selle riigi territooriumiga, kus otsus on tehtud, ilma et see piiraks otsuse suhtes kiire ja tõhusa kohtuotsuste tunnustamise korra kohaldamist, nagu on ette nähtud määruses (EÜ) nr 44/2001.(19) Seega laieneb kohtu tuvastav otsus põhiküsimuse kohta territoriaalselt ruumile, mis võib olla suurem kohtu asukohariigist, samas kui kohtuotsuse kui siseriikliku avaliku võimu antud kohtuvõimu akti õigusmõju on riigisisene ja selle suhtes kehtib sellise õigusmõju tunnustamise privilegeeritud kord.
41. Seetõttu ja vastuseks Cour de cassationi esimesele küsimusele leian, et määruse nr 40/94 artiklit 98 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärkide kohtu määratud keeld kehtib põhimõtteliselt täieõiguslikult kogu liidu territooriumil, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti. Järelikult ei ole vaja vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele.
VII. Kolmas ja neljas küsimus: keelust kinnipidamise tagamiseks ühenduse kaubamärkide kohtu määratud täiendavate meetmete suhtes kehtiv kord ja nende kohaldamisala
42. Nagu ma järgnevalt selgitan, tekitab veel raskusi selliste meetmete määramine ja nende meetmete kohaldamisala, mis on artikli 98 lõike 1 järgi „meetmed tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni”. Siin tekib konkreetselt kahtlus, kas selliseid meetmeid tuleb käsitada ühtselt või kas õigusnormis viidatakse siinkohal iga liikmesriigi menetluskorrale. Selle küsimuse vastusest sõltub ka täiendavate meetmete õigusmõju küsimus, ja mitte asjata ei pöördu Cour de cassation Euroopa Kohtu poole, otsides vastust mõlemale küsimusele.
43. Määruse nr 40/94 artikli 98 hoolikal lugemisel näitab nii selle esimene kui ka teine lõige, et liidu seadusandja peab silmas erinevat liiki meetmeid. Ühelt poolt nimetatakse lõikes 1 „meetme[i]d tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni” ja teiselt poolt viidatakse lõikes 2 täpsemalt määramata üldiselt muudele meetmetele, mida võib määrata. Esimeste kohta täpsustatakse selles artiklis, et ühenduse kaubamärkide kohus kohaldab „siseriiklikku õigust”, samas kui ülejäänud meetmed, millele viidatakse lõikes 2, võetakse vastavalt „selle liikmesriigi [õigusele], kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi”.
44. Erinev kohtlemine sundiski Cour de Cassationi kolmandat ja neljandat küsimust esitama, aga sisuliselt lähtuvad mõlemad küsimused ühisest kahtlusest: kas karistusmakset kui keelu rikkumise vastu võetud tagamismeedet reguleerib selle kõikides aspektides kohtu asukohariigi seadus või ka selle riigi seadus, kus on õigusrikkumine toime pandud? Teisisõnu, kas karistusmakse on „mee[de] tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni”, ja kui see on nii, kas „siseriiklik õigus”, mida nimetatakse artikli 98 lõikes 1, on kohtu asukoha seadus ja kas seda kohaldatakse kõikide karistusmakse etappide suhtes?
45. Vastus nendele kahtlustele tuleneb määrusest ja selle aluseks olevatest eesmärkidest, aga ka karistusmaksete erilisest ülesehitusest ja laadist.
A. Karistusmaksed ja nende laad määruse nr 40/94 artikli 98 lõike 1 seisukohast
46. Karistusmaksed, eriti kaubamärkide valdkonnas, on enamikus liikmesriikides tuntud meetmed. Teadagi on nende ülesanne tagada mingi kohustuse täitmine, mis on praegu arutlusel oleval juhul määruse nr 40/94 artikli 98 lõikes 1 osutatud keeld, mida on eespool üksikasjalikult selgitatud. Kuigi karistusmakse võib olla igas siseriiklikus õiguskorras isemoodi, toimib see üldjoontes rahalise karistusena, mille summat makstakse vastavalt õigusrikkumise kestuse päevade arvule. Kõnealuse artikli 98 lõike 1 alusel määratud karistusmaksete puhul määratakse sanktsioon kostjale, kes eirab tema kahjuks tehtud kohtuotsuses määratud keeldu.
47. Ei saa aga eitada, et karistusmakse on üsna keeruline instrument, mis on veelgi keerulisem, kui meede tuleb võtta piiriüleselt. Nimelt on karistusmaksel selgemalt öeldes kolm võimalikku momenti, millest igaühe suhtes kehtib eraldi kord, aga mis on omavahel seotud. Kõigepealt määratakse karistusmakse, märkides ära faktilise asjaolu (keelu rikkumine, nagu võib oletada) ja karistava õigusliku tagajärje (trahv, mis määratakse kindlaks vastavalt õigusrikkumise kestusele, mida tavaliselt väljendatakse päevades). Teiseks, kui keeldu on tõepoolest rikutud, tuleb rahaline karistus (summa) ära maksta, kusjuures selleks kohaldatakse ettenähtud arvutusreeglit. Kolmandaks ja viimase võimalusena tuleb karistus vabatahtlikult või sunniviisil täitmisele pöörata, ning õigusrikkuja vastutab talle määratud trahvi tasumise eest oma varaga.
48. Nagu võib täheldada, võivad iga ajalise etapi suhtes karistusmakse kohaldamise käigus kehtida eri eeskirjad ja menetlused. Olukord läheb aga veelgi keerukamaks, kui õigusrikkumises on piiriülene element, sest sellisel juhul tulevad mängu erinevad õiguskorrad, mida tuleb karistusmakse suhtes kohaldada ühes etapis või enamas eespool nimetatud etappides. Just sellistel asjaoludel esitataksegi kaks viimast küsimust, ja Euroopa Kohtul tuleb selgitada, mil määral sõltuvad määruse nr 40/94 artiklis 98 sätestatud keelust kõnealuse sätte alusel määratud karistusmakse territoriaalne mõju ja karistusmakse suhtes kohaldatavad õigusnormid. Sellegipoolest ja enne edasist arutamist tuleb arvesse võtta veel kahte tõika.
49. Esiteks ei tohi unustada, et vaatamata sellele, et keelust kinnipidamise tagamise meetmete suhtes kehtivad siseriiklikud õigusnormid on erinevad, on liidu seadusandja kehtestanud selle aspekti kohta ühtlustamisnormid, mis aitavad siseriiklikke õiguskordi lähendada. Direktiivi 2004/48 artikkel 11 seal nimetatud „kohtulike tõkendite” kohta näeb kõnealuse tekstiga ühtlustatavate siseriiklike kaubamärkide suhtes ette, et „[k]ui see on siseriiklike õigusaktidega ette nähtud, võib vajaduse korral kohtuliku tõkendi täitmatajätmisel määrata selle täitmise tagamiseks korduva rahalise karistuse”.(20) Selles õigusnormis on märgitud, et praeguses direktiivi ülevõtmise järgus on liikmesriigid seadusandlikus korras juba ette näinud võimaluse, et nende kohtud määravad karistusmakseid, kuigi on kindel, et miski ei takista ette näha (teisi) alternatiivseid või täiendavaid meetmeid.
50. Just sellepärast, et on võimalus, et liikmesriigid näevad oma õiguskorras ette täiendavaid või karistusmaksetest erinevaid meetmeid, ei ole artikli 98 lõikes 1 juttu konkreetselt nendest meetmetest, vaid nimetatakse üldiselt „meetme[i]d tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni”. Nii on see Inglismaal, nagu mainis oma märkustes Ühendkuningriik, kus karistusmakseid ei tunta ja on kindlalt kinnistunud meede contempt of court (lugupidamatuseavaldus kohtu vastu), mis on tuntud karistusena.
51. Teiseks ja nagu eespool esitatust nähtub, on määruse nr 40/94 artikli 98 lõikes 1 nimetatud meetmed konkreetselt ja ainult need, mille eesmärk on tagada keelust kinnipidamine. Vastavalt sellele sättele teeb ühenduse kaubamärkide kohus korralduse rikkumine lõpetada ja määrab vajaduse korral asjakohased meetmed ainueesmärgiga tagada kõnealuse korralduse täitmine. Seetõttu määratakse just need meetmed vastavalt viidatud lõikele 1 „siseriikliku õiguse” kohaselt, ja mitte mingisugused muud meetmed, mida kohus võib võtta. Kui tuleb määrata erinevaid meetmeid, mille eesmärk ei ole aga tagada keelust kinnipidamine, on kohaldatav õigusnorm sätestatud korduvalt viidatud artikli 98 lõikes 2.
52. Õigupoolest tehakse liikmesriikides kehtivaid erinevaid õigusnorme arvestades määruses nr 40/94 õigesti vahet keelust kinnipidamise tagamise meetmetel ja ülejäänud meetmetel, mida vajaduse korral iga siseriiklik õiguskord ette näeb. Komisjon rõhutas seda asjaolu, kasutades grammatilist argumenti, mis väärib tähelepanu, sest on kindel, et artikli 98 lõige 2 algab sõnadega „kõigil muudel juhtudel”, mis teisi keeleversioone arvestades tähendab kindlat poolitusjoont lõike 1 meetmete ja lõike 2 meetmete vahel.(21) Ja kuivõrd artikli 98 lõikes 2 nimetatakse erinevaid meetmeid, tuleb järeldada, et see lõige käsitleb teisi meetmeid, mis on üldiselt karistuslikud ja mida määratakse pärast seda, kui lõikes 1 sätestatud keelud ja nende järgimise tagamise meetmed on võetud.(22)
53. Eespool öeldut arvestades ei ole kahtlust, et selline karistusmakse, mille on käesolevas kohtuasjas määranud Tribunal de grande instance de Paris, on määruse nr 40/94 artikli 98 lõike 1 tähenduses süüdimõistva kohtuotsusega määratud keelust kinnipidamise tagamiseks tehtud otsus. Tribunal de grande instance de Paris oli kohustatud järelikult võtma meetme „siseriikliku õiguse kohaselt”.
54. Seega asun nüüd uurima, mida täpselt peetakse silmas nimetatud artikli 98 lõikes 1 „siseriikliku õiguse” all ja mis tagajärjed kaasnevad praktikas vastusega, mille ma Euroopa Kohtule soovitan.
B. Kohaldatav õigus ja mõju, mis tuleneb „meetme[test] tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni”
55. Olles tunnistanud ühenduse kaubamärkide kohtu pädevust määrata meetmeid keelust kinnipidamise tagamiseks, lisab artikli 98 lõige 1 mõneti mitmetähendusliku kohaldatava õiguse, nimetades „siseriiklikku” õigust, aga täpsustamata karistusmakse tagajärgi, karistusmakse kohaldamise etappi, kui seda õigust kohaldatakse, ega ka seda, millise riigi õigusega on tegemist.
56. Esmapilgul võiks tõlgendamisest lähtuvalt vastata, et kohaldatav õigusnorm on lex loci delicti commissi (õigusrikkumise koha seadus), kuivõrd sellele sättele vahetult eelnevas lauses on öeldud „[kaubamärgiga] seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamine”. Kuna ühenduse kaubamärkide kohus võib vastavalt määruse nr 40/94 artiklitele 93 ja 94 olla pädev arutama kaubamärgiõiguste rikkumisi, mis on toime pandud tema territooriumil ja ka teiste liikmesriikide territooriumil, võiks järeldada, et viidatud lõike 1 viimases lauses jätkatakse vahetult eelnevas lauses väljendatut ja suunatakse kohus selle liikmesriigi õiguskorra juurde, kus kõnealune õiguste rikkumine toime on pandud. See tõlgendus võimaldab kohandada lahendust iga konkreetse siseriikliku õigussüsteemi eripäraga ja lõpuks hõlbustada otsuse tunnustamist selles liikmesriigis, mille õigust on kohaldatud. Sellise tõlgenduse vastu on siiski mitu argumenti, mis ei tulene ainult kohtupraktikast, vaid ka grammatilisest ja sisulisest tõlgendamisest.
57. Õigupoolest tuvastas Euroopa Kohus juba viidatud kohtuotsuses Nokia, ehkki obiter dicta’s (möödaminnes), et „artikli 98 lõike 1 teises lauses ette nähtud meetmete olemus [on] määratud selle liikmesriigi siseriikliku õigusega, mille ühenduse kaubamärkide kohtule on hagi esitatud, nagu tuleneb ka kõnealuses sättes olevast otsesest viitest sellele õigusele”.(23) Siit järeldub, et karistusmakse määramiseks õige õigusnorm on põhimõtteliselt kohtu asukohariigi õigus. Tuleb siiski ka rõhutada, et kohtuotsuses nimetatakse meetmete „olemuse” suhtes kohaldatavat seadust, jättes küsimuse osaliselt lahtiseks.
58. Aga kui on kahtlusi selle tuvastava otsuse kohaldamisala suhtes, siis tuleks need hajutada süstemaatilise argumendiga. Seega kui liidu seadusandja oleks tahtnud, et keelust kinnipidamise tagamiseks võetavate meetmete suhtes kohaldatav õigus oleks sama, mis on ette nähtud ülejäänud võetavate meetmete suhtes, oleks artikli 98 lõige 2 ülearune, sest just see ongi selle sätte ülesanne, mis on mõistetav ainult siis, kui eelmises sättes on esitatud erinev reegel. Viidatud lõikes märgitakse väga selgelt, et kohaldatav õigus – mis on keelust kinnipidamise tagamise meetmetest erinev – on „selle liikmesriigi õigus (rahvusvaheline eraõigus kaasa arvatud), kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi”. Lihtsalt „siseriikliku õiguse” nimetamine lõikes 1 erineb järsult lõikes 2 nimetatud lex loci delicti commissi’st ning seetõttu tuleb järeldada, et nendes lõigetes peetakse silmas täiesti erinevaid õigusnorme.
59. Lõpuks tuleb lisada teisi tähelepanekuid, mis on praktilised ja teleoloogilised.
60. Tegelikult võib selline osadeks lahutamise (dépeçage) süsteem keelust kinnipidamise tagamiseks võetavate meetmete suhtes kohaldatava õiguse eraldi kindlaksmääramiseks takerduda operatiivsetesse probleemidesse, eriti kui kõnealune meede on karistusmakse. Nagu eespool märgitud, on karistusmakse nii ennetav kui repressiivne vahend, mis vajab selles teises aspektis täiendavaid rakendusmeetmeid kindlaksmääratud rahasumma sissenõudmiseks. Selles suhtes on õigusrikkumise toimepanemise koha kriteerium problemaatiline, sest ühenduse kaubamärkide kohtul võib olla tegemist enam kui ühe territooriumiga: esiteks territoorium, kus on toimunud kaubamärgiõiguse rikkumine, mille tõttu esitati esialgne nõue tuvastada õigusrikkumine; ja teiseks territoorium, kus ei peeta kinni keelust jätkata kaubamärgiõiguse rikkumist kujutavaid tegusid, ja mis ei pruugi esimesega kattuda. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kohus ei või ette teada, kus keeldu rikutakse, kui seda rikutakse, ning ta peaks seega ette nägema sama palju karistusmakseid, kui mitut liikmesriiki rikkumine puudutab. Harilikul juhul, kui põhikohtuasjas tehtud otsus kehtib kogu liidu territooriumil, peaks ühenduse kaubamärkide kohus võtma 27 eri meedet vastavalt 27 õiguskorrale.
61. Kokkuvõttes nähtub kõigest eespool esitatust, et kõige õigema vastuse saab seega ühendades „siseriikliku õiguse”, millele viidatakse artikli 98 lõikes 1, selle ühenduse kaubamärkide kohtu õigusega, kes arutab põhiküsimust. Leian ühesõnaga, et „siseriiklik õigus” on lex fori.
62. Siinkohal tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastates määrata kindlaks ühenduse kaubamärkide kohtu võimalik sekkumine, millel on õigusmõju sellel territooriumil, kus õigusrikkumine tuvastati ja kus kehtestati sellest tulenevalt keeld, karistusmakse määramise eri etappides või järkudes.
63. Esimene nendest momentidest on mõistagi karistusmakse määramine või kehtestamine. Nagu on märgitud eespool käesoleva ettepaneku punktis 47, määrab selles esimeses etapis ühenduse kaubamärkide kohus karistusmakse vastavalt oma siseriiklikule õigusele. Seega on kaubamärgi omanikul juriidiline õigus, kohtuotsus, mille alusel tuvastatakse õiguse rikkumine või rikkumise oht, ning samas on see korraldus ja vajaduse korral õigusnorm, millel on õigusmõju kogu liidu territooriumil. Keelu aluseks oleva korraldusega kaasneb normatiivne element, mis on keelust kinnipidamise tagamiseks karistusmeetmena määratud karistusmakse.
64. Ent asjaolu, et ühenduse kaubamärkide kohus määrab karistusmakse, ei tähenda tingimata, et selle karistusmakse sissenõudmise või vajaduse korral täitmisele pööramise peab määrama seesama kohus. Kui keeldu rikutakse kohtu asukohariigis, siis peavad sellest hetkest kõik karistusmakse rakendamise etapid toimuma samas kohtus. See ei ole aga nii, kui keeldu rikutakse ühes või mitmes kohtu asukohariigist erinevas liikmesriigis. Tegelikult on sellisel juhul ühenduse kaubamärkide kohtu pädevus piiratud, sest sekkub võim, karistusvõim, mis nõuab sellele reageerimises teatavat ühtsust, nagu määrus nr 40/94 näib üldjoontes nõudvat.
65. Sellisest tõlgendusest tulenevalt tuleb juhul, kui keeldu on rikutud kohtu asukohariigist erinevas liikmesriigis, sissenõudmis- ja täitmisetapp viia ellu selles riigis, kus nimetatud keelu rikkumine on toimunud. Seega kui ühenduse kaubamärkide kohus, kes on teinud otsuse põhiküsimuses, peab süüdimõistmise korral määrama karistusmakse, on selle makse sissenõudmine ja hilisem täitmisele pööramine selle riigi kohtu pädevuses, kus keelu rikkumine on toimunud, vastavalt määruses (EÜ) nr 44/2001 ette nähtud tunnustamise õigusnormidele.
66. Leian, et see tulemus on paremini kooskõlas korduvalt viidatud artikli 98 lõike 1 mõttega, samuti karistusmakse karistusliku olemusega. Tegelikult on ühenduse kaubamärkide kohtu pädevus lai ja võimaldab vastavalt määruse nr 40/94 artiklile 93 teha otsuseid teiste liikmesriikide territooriumil toime pandud rikkumiste või rikkumise ähvarduste suhtes. See pädevus siiski ammendub rikkumise või rikkumise ohu kindlaksmääramisega, sest määrus nr 40/94 ei ütle midagi pädevuse kohta nõuda karistusmaksete tasumist, mille tinginud faktiline asjaolu (keelu rikkumine) leiab aset kohtu asukohariigist erinevas liikmesriigis. Aga lisaks on see tulemus kooskõlas ka karistusmakse olemusega, mis täidab pigem karistusülesannet kui kaubamärgi kaitse ülesannet. Seda laadi meetmeid tuleb vähemalt nende sisu sõnastuses ja kohaldamise tehnikas kohandada iga õiguskorra eripäraga ja seega peab karistusmakse sissenõudmise ja täitmisele pööramise eest vastutav kohus selle määranud kohtuotsuse täitma vajaduse korral oma õiguskorras ette nähtud samaväärsete meetmete abil, mis tagavad esialgu määratud keelust kinnipidamise tegelikkuses.
67. Selliselt piirdub selle riigi pädev kohus, kus keelu rikkumine toime on pandud, ühenduse kaubamärkide kohtu esialgse kohtuotsuse tunnustamisega ja, kui tema siseriiklik õigus lubab, konkreetsel juhul karistusmakse kohaldamisega. Seevastu juhul, kui tema siseriiklik õigus sedalaadi meedet ette ei näe, peab ta saavutama määruse repressiivse eesmärgi vastavalt siseriiklikele sätetele, mis tagavad keelust kinnipidamise. Siinkohal on oluline märkida, et need meetmed on direktiiviga 2004/48 ühtlustatud nii, et kõikidel liikmesriikidel on või peavad tänaseks olemas olema selleks ette nähtud meetmed, millega saab karistusmakse täitmisele pöörata, vajaduse korral samaväärsete meetmetega.
68. Seega ja vastuseks Cour de cassationi kolmandale ja neljandale küsimusele olen seisukohal, et määruse nr 40/94 artikli 98 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärkide kohtu määratud sunnimeetmed keelust kinnipidamise tagamiseks laienevad samale territooriumile, kus on tuvastatud õigusrikkumine ja järelikult määratud keeld. Selle riigi kohus, kus keeldu on rikutud, on kohustatud tunnustama ühenduse kaubamärkide kohtu määratud karistusmakse õigusmõju, et asuda karistusmakset sisse nõudma ja vajaduse korral seda täitmisele pöörama vastavalt määruses nr 44/2001 ning tema siseriiklikus õiguskorras ette nähtud sätetele. Juhul kui tema siseriiklik õigus sedalaadi meedet ette ei näe, peab ta saavutama määruse repressiivse eesmärgi vastavalt siseriiklikele sätetele, mis tagavad keelust kinnipidamise.
VIII. Ettepanek
69. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de Cassationi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Vastus esimesele küsimusele on, et nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 98 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärkide kohtu määratud keeld kehtib põhimõtteliselt täieõiguslikult kogu ühenduse territooriumil, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.
2. Vastus kolmandale küsimusele on, et määruse nr 40/94 artikli 98 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et:
– ühenduse kaubamärkide kohtu määratud sunnimeetmed keelust kinnipidamise tagamiseks laienevad samale territooriumile, kus on tuvastatud õigusrikkumine ja järelikult määratud keeld;
– selle riigi kohus, kus keeldu on rikutud, on kohustatud tunnustama ühenduse kaubamärkide kohtu määratud karistusmakse õigusmõju, et asuda karistusmakset sisse nõudma ja vajaduse korral seda täitmisele pöörama vastavalt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning tema siseriiklikus õiguskorras ettenähtud sätetele;
– juhul kui selle riigi siseriiklik õigus, kus keeldu on rikutud, sedalaadi meedet ette ei näe, peab see kohus saavutama määruse repressiivse eesmärgi vastavalt siseriiklikele sätetele, mis tagavad keelust kinnipidamise.