Language of document : ECLI:EU:C:2017:220

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

16. märts 2017(1)

Eelotsusetaotlus – Tolliliit – Ühenduse tolliseadustik – Artikli 220 lõike 2 punkt b – Imporditollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine – Õiguspärane ootus – Kohaldamise tingimused – Tolli tehtud viga – Importija kohustus toimida heauskselt ja kontrollida päritolusertifikaadi vormi A väljaandmise asjaolusid – Tõendid – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruanne

Kohtuasjas C‑47/16,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās tiesas Administratīvo lietu departamentsi (Läti kõrgeima kohtu halduskolleegium) 20. jaanuari 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. jaanuaril 2016, menetluses

Valsts ieņēmumu dienests

versus

„Veloserviss“ SIA,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud J.‑C. Bonichot ja S. Rodin (ettekandja),

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja K. Freimanis,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja I. Rubene,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada asi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tuleb tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 (ELT 2000, L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239) (edaspidi „tolliseadustik“), artikli 220 lõike 2 punkti b.

2        Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Valsts ieņēmumu dienests (Läti maksuamet, edaspidi „maksuamet“) ja teine pool „Veloserviss“ SIA ning vaidlus puudutab tollideklaratsiooni tollivormistusjärgse kontrolli käigus sissenõutud imporditollimaksu ja käibemaksu, millele lisandus viivis.

 Õiguslik raamistik

3        Tolliseadustiku artikli 78 „Tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne läbivaatamine“ lõige 3 sätestab:

„Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.“

4        Sama seadustiku artikli 220 lõige 2 sätestab:

„Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui:

[…]

b)      tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada.

Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele.

Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud.

Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa [Liidu] Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt;

[…]“.

5        Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92 (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), mida on muudetud komisjoni 24. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1602/2000 (ELT 2000, L 188, lk 1; ELT eriväljaanne 02/15, lk 118), artikli 72a lõige 4 näeb ette:

„Piirkondliku rühma ühest riigist sama rühma teise riiki edasiseks tööks või töötluseks või edasise töö või töötluseta reeksportimiseks eksporditud kauba päritolustaatus tõendatakse esimeses riigis väljaantud päritolusertifikaadi vormiga A.“

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

6        Veloserviss importis 17. mail 2007 Kambodžast Euroopa Liitu jalgrattad nende vabasse ringlusse suunamise eesmärgil. Kambodža valitsuse 16. veebruaril 2007 välja antud päritolusertifikaadile tuginedes ei tasunud Veloserviss tollimaksu ega käibemaksu.

7        Maksuamet viis 2008. aastal läbi esimese tollivormistusjärgse kontrolli, mis puudutas ajavahemikku, mil kõnealused jalgrattad imporditi. Kuna nendega seoses ei tuvastatud ühtegi rikkumist, täitis Veloserviss kontrolli tulemusel tehtud otsuse.

8        Maksuamet sai 2010. aastal Euroopa Pettustevastaselt Ametilt (OLAF) teavet, mille kohaselt Kambodža ametiasutuste poolt asjaomasele kaubale väljaantud päritolusertifikaat ei vasta liidu õigusele.

9        Seda teavet arvesse võttes kontrollis maksuamet tollivormistusjärgselt teist korda Veloservissi esitatud ühtset haldusdokumenti ja tuvastas, et nimetatud kauba suhtes oli tollimaksuvabastust kohaldatud alusetult.

10      Seetõttu kohustas maksuamet oma 23. juuli 2010. aasta otsusega Veloservissi tasuma tollimaksu ja käibemaksu koos nendele lisanduva viivisega.

11      Veloserviss esitas selle otsuse peale tühistamiskaebuse.

12      Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus, Läti), kes lahendas asja apellatsiooniastmes, jättis oma 27. märtsi 2014. aasta otsusega maksuameti 23. juuli 2010. aasta otsuse tühistamise otsuse jõusse, leides muu hulgas, et vastavalt Läti maksukorralduse seaduse artikli 23 lõikele 1 ei olnud maksuametil õigust teist tollivormistusjärgset kontrolli läbi viia, kuna esimene kontroll oli tekitanud Veloservissis õiguspärase ootuse ning viimane oli tollideklaratsiooni esitamisel täitnud kõik tingimused, sest ta ei võinud objektiivselt teada, et Kambodža pädev ametiasutus oli väljastanud liidu õiguse nõuetele mittevastava päritolusertifikaadi. Seetõttu oli Veloserviss toiminud heauskselt.

13      Maksuamet esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

14      Viimane esitas 11. septembri 2014. aasta otsusega esimese eelotsuse taotluse, mis käsitles sisuliselt küsimust, kas tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 võimaldab piirata tolli võimalust viia läbi uus tollivormistusjärgne kontroll, mida näeb ette Läti maksukorralduse seadus.

15      Euroopa Kohus vastas sellele oma 10. detsembri 2015. aasta otsuses Veloserviss (C‑427/14, EU:C:2015:803) eitavalt.

16      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab tema lahendada oleva kassatsioonkaebuse raames siiski, et kassatsioonkaebus tõstatab küsimusi ka tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b esitatud mõiste tollimaksu tasumise eest vastutava isiku „heausksuse“ kohta.

17      Sellega seoses märgib maksuamet eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul, et Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) leidis alusetult, et Veloserviss toimis heauskselt, ning seega ta ei saanud tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktile b. Ta märgib, et Euroopa Kohus leidis oma 8. novembri 2012. aasta otsuse Lagura Vermögensverwaltung (C‑438/11, EU:C:2012:703) punktides 36 ja 40, et ekspordiriigi ametiasutuste hinnang päritolusertifikaatide vormi A kehtivusele ei saa olla siduv liidu ja selle liikmesriikide suhtes, kui impordiriigi toll kahtleb kauba tegelikus päritolus.

18      Veloserviss väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, et Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) kohaldas nimetatud õigusnormi õigesti, kuna esiteks ei saanud impordiliikmesriigi toll ega saanud ka tema kui importija ise tuvastada, et ekspordiriigi teenustes on tehtud viga, ja teiseks toimis Veloserviss heauskselt, kui ta esitas maksuametile tema valduses oleva ja talle teada oleva teabe. Seega tugines Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) õigesti komisjoni 30. novembri 2012. aasta otsusele C (2012) 8694, milles nenditi, et teatava juhtumi puhul (asi REC 01/2011) on õigustatud loobuda tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisest, kuivõrd asjaolud, mille alusel komisjon vastava otsuse tegi, sarnanevad suures osas põhikohtuasja asjaoludele.

19      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siinkohal, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b käsitleva Euroopa Kohtu praktika kohaselt on sel juhul, kui ebaõiget teavet on esitanud eksportija, võimalik nõuda imporditollimaks tagantjärele sisse. Seevastu, kui eksimus on ekspordiriigi tolli‑poolne, kes teadis või oleks pidanud teadma, et kaup ei vasta nõutavatele tingimustele, ei saa ebaõige sertifikaadi esitamisel nimetatud kohtu sõnul olla negatiivseid tagajärgi importijale.

20      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib siiski küsimus, kuidas tuleb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldada tema menetluses olevale asjale, kus OLAFi aruandes on juhitud tähelepanu nii asjaolule, et eksportija esitas ekspordiriigi tollile ebaõige teabe, kui ka sellele, et ekspordiriigi toll andis välja päritolusertifikaadi vormi A ekslikult. Tal tekib ka küsimus, mil määral tuleb arvestada OLAFi poolt õiguslikele ja faktilistele asjaoludele antud hinnanguga.

21      Neil tingimustel otsustas Augstākās tiesas Administratīvo lietu departaments (Läti kõrgeima kohtu halduskolleegium) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [tolliseadustiku] artikli 220 lõike 2 punktis b ette nähtud importija kohustust toimida heauskselt tuleb mõista nii, et:

a)      see hõlmab importija kohustust kontrollida nende päritolusertifikaatide vormi A väljaandmise asjaolusid, mis ta eksportijalt sai (kaubaks olevate osade sertifikaadid, eksportija roll kauba tootmises jne)?

b)      importija tuleb lugeda pahauskseks juba ainuüksi seetõttu, et eksportija toimis pahauskselt (näiteks juhul, kui eksportija ei tee ekspordiriigi tollile teatavaks kulude tegelikku päritolu, kaubaks olevate osade väärtust jne)?

c)      heauskse toimimise kohustust tuleb lugeda eiratuks juba ainuüksi seetõttu, et eksportija on esitanud ekspordiriigi tollile vigase teabe; seda isegi juhul, kui toll ise on sertifikaadi välja andnud ekslikult?

2.      Kas [tolliseadustiku] artikli 220 lõike 2 punktis b ette nähtud importija kohustuse toimida heauskselt täidetust saab lugeda piisavalt tõendatuks OLAFi aruandes sisalduva olukorra üldise kirjelduse ja OLAFi järelduste alusel või peab siseriiklik toll siiski saama täiendavaid tõendeid eksportija käitumise kohta?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

22      Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et importija võib selle sätte tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda heausksusele tuginedes tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu, kui esiteks eksportija on mitte üksnes esitanud ekspordiriigi tollile ebaõiget teavet, nimelt kulu tegeliku päritolu või asjaomase kauba koostisosade väärtuse kohta, vaid kui see toll ise on teinud vea, andes asjaomase päritolusertifikaadi vormi A välja, või kui teiseks see importija ei ole kontrollinud selle sertifikaadi ekspordiliikmesriigi poolt väljaandmise aluseks olnud asjaolusid, nagu kauba koostisosade sertifikaadid või eksportija roll nende tootmises.

23      Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärk on kaitsta tollimaksu tasumise eest vastutava isiku õiguspärast ootust, et kõik asjaolud, millele tollimaksu sissenõudmise või sellest loobumise otsus põhineb, on põhjendatud (vt kohtuotsused, 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 31, ja 10.12.2015, Veloserviss, C‑427/14, EU:C:2015:803, punkt 43).

24      Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et importija saab selle sätte alusel õiguspärasele ootusele tulemuslikult tugineda ja tema suhtes saab tollivormistusjärgse sissenõudmise suhtes selles sättes ette nähtud erandit kohaldada siis, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. On vaja esiteks, et maksu sissenõudmine ei ole toimunud pädevate asutuste endi eksimuse tõttu, teiseks, et nende eksimus on selline, mida heausksel tollimaksu tasumise eest vastutaval isikul ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada, ning lõpuks, et viimane on järginud kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid (vt eelkõige kohtuotsused, 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 35, ja 15.12.2011, Afasia Knits Deutschland, C‑409/10, EU:C:2011:843, punkt 47).

25      Sisuliselt jaotatakse nende tingimustega tollideklaratsioonis esinevatest vigadest või puudustest tulenev risk vastavalt sellele, milline on olnud iga poole, nimelt ekspordiriigi ametiasutuste ja impordiriigi ametiasutuste ning eksportija ja importija tegevus ja hoolsus.

26      Kõigepealt tuleb analüüsida, kas importija võib tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, väites, et ta oli heauskne, kui mitte üksnes eksportija on esitanud ebaõiget teavet ekspordiriigi tollile, eelkõige kulu tegeliku päritolu või asjaomase kauba koostisosade väärtuse kohta, vaid kui ka toll ise on teinud asjaomast päritolusertifikaadi vormi A välja andes vea.

27      Siinkohal tuleb märkida, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 osutatud tingimustele on tollimaksu tasumise eest vastutava isiku õiguspärane ootus selle artikli alusel kaitstud vaid siis, kui pädevad ametiasutused ise on andnud aluse tema ootuse tekkeks (vt kohtuotsused, 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 31, ja 10.12.2015, Veloserviss, C‑427/14, EU:C:2015:803, punkt 44).

28      Niisiis annavad üksnes pädevate asutuste tegevusest tulenevad vead aluse tollimaksu tollivormistusjärgselt sissenõudmisest loobumiseks (vt kohtuotsused, 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 31, ja 15.12.2011, Afasia Knits Deutschland, C‑409/10, EU:C:2011:843, punkt 54).

29      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmandat lõiku ei saa tõlgendada nii, et kui ekspordiriigi ametiasutused on andnud välja ebaõiged päritolusertifikaadi vormid A, tuleb nende väljaandmist pidada asjaomaste ametiasutuste endi eksimuseks, kui selgub, et sertifikaadid põhinevad eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud eelkõige juhul, kui on ilmne, et sertifikaadid väljaandnud ametiasutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (vt sellega seoses kohtuotsus, 8.11.2012, Lagura Vermögensverwaltung, C‑438/11, EU:C:2012:703, punkt 19).

30      Käesoleval juhul tuleb nentida, et kui eelotsusetaotlusest, eelkõige esimese küsimuse punkti c sõnastustest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, mille kohaselt ekspordiliikmesriigi tollid on teinud põhikohtuasjas käsitletava päritolusertifikaadi väljaandmisel vea, siis ei ole Euroopa Kohtul võimalik teha täpselt kindlaks selle vea olemust ega seda, mil määral ekspordiriigi pädevaid asutusi on – või võib olla – eksportija ebaõige deklaratsiooniga eksitatud.

31      Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul analüüsida, kas põhikohtuasjas on ebaõige päritolusertifikaadi vorm A välja antud ekspordiriigi tollile endale omistatava vea põhjal või eksportija deklaratsioonide tulemusel, mille ebaõigsust toll ei avastanud ega saanudki avastada.

32      Kui ilmneb, et päritolusertifikaadi vormi A ebaõigsus tuleneb eksportija süülisest käitumisest ning ekspordiriigi pädevad ametiasutused ei avastanud ega saanudki avastada, et asjaomane kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, kannab importija tagajärjed, mis on seotud vääraks osutuva äridokumendi hilisema kontrolli ajal esitamisega, mistõttu nimetatud importija ei saa vastaval juhul tollimaksu tollivormistusjärgsele sissenõudmisele vastu vaielda (vt selle kohta kohtuotsused, 14.5.1996, Faroe Seafood jt, C‑153/94 ja C‑204/94, EU:C:1996:198, punkt 92, ning 14.11.2002, Ilumitrónica, C‑251/00, EU:C:2002:655, punkt 43).

33      Niisiis juhul, kui ekspordiriigi toll on teinud päritolusertifikaadi vormi A väljaandmisel vea ning see viga tuleneb selle teabe ebatäpsusest, mille eksportija on nimetatud tollile esitanud, nimelt kulu tegeliku päritolu või asjaomase kauba koostisosade väärtuse kohta, ei saa importija nimetatud sätte tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda tollimaksu tollivormistusjärgsele sissenõudmisele vastu, väites, et ta oli heauskne, vähemalt kui ei ole ilmne, et ekspordiriigi toll teadis või oleks pidanud teadma, et asjaomane kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, seda aga peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

34      Teiseks tuleb teha kindlaks, kas importija võib tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda vastu imporditollimaksu tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele, väites, et ta oli heauskne, kui ta ei ole aga kontrollinud selle sertifikaadi ekspordiliikmesriigi poolt väljaandmise aluseks olnud asjaolusid, nagu kauba koostisosade sertifikaadid või eksportija roll nende tootmises.

35      See küsimus puudutab täpsemini hoolsust, mida importija peab üles näitama, et selle sätte tähenduses saaks lugeda, et ta toimis heauskselt.

36      Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et isegi kui käesoleval juhul saab ekspordiriigi tolli tegevusele teatavat viga ette heita, peab viimane olema käesoleva kohtuotsuse punktis 24 nimetatud kohtupraktika kohaselt teinud vea, mida tollimaksu tasumise eest vastutav heauskne isik ei saanud mõistlikult avastada, hoolimata tema erialasest kogemusest ja hoolsusest, mida ta pidi üles näitama (vt eelkõige kohtuotsus, 14.11.2002, Ilumitrónica, C‑251/00, EU:C:2002:655, punkt 38).

37      Euroopa Kohus on leidnud, et kui ettevõtjatel on kahtlusi selliste sätete korrektse kohaldamise osas, mille täitmata jätmise korral võib tekkida tollivõlg, või kahtlusi kauba päritolu määramise osas, peavad nad otsima teavet ja kõiki võimalikke selgitusi selle kontrollimiseks, kas need kahtlused on põhjendatud (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 14.5.1996, Faroe Seafood jt, C‑153/94 ja C‑204/94, EU:C:1996:198, punkt 100, ning 11.11.1999, Söhl & Söhlke, C‑48/98, EU:C:1999:548, punkt 58).

38      Euroopa Kohus on ka leidnud, et ettevõtjad peavad oma lepinguliste suhete raames võtma kasutusele vajalikud abinõud, et kaitsta end tollivormistusjärgse sissenõudmise riski vastu ning selline preventiivne meede seisneb tollimaksu tasumise eest vastutava isiku jaoks selles, et ta saab teiselt lepingupoolelt lepingu sõlmimisel või selle järel kogu tõendusmaterjali, kaasa arvatud seda päritolu tõendavad dokumendid selle kohta, et asjaomane kaup pärineb üldiste tariifsete soodustuste süsteemi raames soodustatud riigilt (vt selle kohta kohtuotsus, 8.11.2012, Lagura Vermögensverwaltung, C‑438/11, EU:C:2012:703, punktid 30 ja 31).

39      Sellest ei tulene aga importijal lasuvat üldist kohustust kontrollida süstemaatiliselt ekspordiriigi tolli poolt päritolusertifikaadi vormide A väljaandmise asjaolusid, selle hulgas eksportija tegevust kauba tootmisel. Importijal lasub nimetatud kohustus üksnes siis, kui esinevad ilmsed põhjused, mis annavad alust päritolusertifikaadi õigsuses kahelda. Kui ta on sellisel juhul siiski jätnud oma võimalusi arvestades kogumata teavet selle sertifikaadi väljaandmise asjaolude kohta, et teha kindlaks, kas asjaomased kahtlused olid põhjendatud, tuleb asuda seisukohale, et importija oleks ekspordiriigi tolli tehtud ilmse vea saanud avastada või oleks pidanud avastama, mistõttu ta ei saa tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktile b tuginedes väita, et ta oli heauskne.

40      Sellist üldist importija kohustust ei saa tuletada ka tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b neljandast lõigust, mille kohaselt võib tollimaksu tasumise eest vastutav isik tugineda heausksusele, kui ta tõendab, et on „asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud“.

41      Kolmandaks tuleb kontrollida, kas deklarant on esitanud pädevale tollile kogu vajaliku teabe, mis on ette nähtud liidu õiguse ning siseriiklike õigusnormidega, mis vajaduse korral neid täiendavad või need üle võtavad, seoses asjaomasele kaubale taotletud tolliprotseduuriga (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 14.5.1996, Faroe Seafood jt, C‑153/94 ja C‑204/94, EU:C:1996:198, punkt 108, ning 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 33).

42      Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kõiki põhikohtuasja konkreetseid asjaolusid kogumis arvestades hinnata, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused, nagu need on käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud ja neid on Euroopa Kohus selles punktis täpsustanud, on käesoleval juhul täidetud, nii et põhikohtuasja pooleks olev importija võib tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ette nähtud õiguspärasele ootusele (vt selle kohta kohtuotsus, 18.10.2007, Agrover, C‑173/06, EU:C:2007:612, punkt 34).

43      Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et importija võib selle sätte tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda heausksusele tuginedes tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu, üksnes siis, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Kõigepealt peab olema täidetud tingimus, et maksu sissenõudmine ei ole toimunud pädevate asutuste endi eksimuse tõttu, teiseks, et nende eksimus on selline, mida heausksel tollimaksu tasumise eest vastutaval isikul ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada, ning lõpuks, et viimane on järginud kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Selline õiguspärane ootus ei ole tekkinud, kui importija on päritolusertifikaadi vormi A õigsuses kahtlemise ilmselgete põhjuste esinemisel siiski jätnud oma võimalusi arvestades kogumata selle sertifikaadi väljaandmise asjaolude kohta teavet, et teha kindlaks, kas tema kahtlused olid põhjendatud. Sellest ei tulene aga importijal lasuvat üldist kohustust kontrollida süstemaatiliselt ekspordiriigi tolli poolt päritolusertifikaadi vormi A väljaandmise asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on põhikohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas käesoleval juhul on need kolm tingimust täidetud.

 Teine küsimus

44      Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi võib ainuüksi OLAFi aruandes sisalduva teabe põhjal järeldada, et importijal ei ole selle sätte alusel õigust õiguspärasele ootusele tugineda, et vaielda tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu, või on pädev toll kohustatud koguma eksportija tegevuse kohta täiendavaid tõendeid.

45      Sellega seoses tuleb märkida, et küsimust, kas importija võib tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel vaielda tollimaksu tollivormistusjärgsele sissenõudmisele vastu, tuleb hinnata seoses selle sätte kohaldamise kolme kumulatiivse tingimusega, mis on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 24 ja mille ulatust on täpsustatud esimesele küsimusele antud vastuse raames, arvestades käesoleva asja konkreetseid faktilisi asjaolusid kogumis.

46      Mis puutub täpsemini eksportija tegevusse, siis nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 27–32, et importija ei saa õiguspärasele ootusele tugineda ja sel alusel imporditollimaksu tollivormistusjärgsest sissenõudmisest pääseda, kui see, et ekspordiriigi pädevad asutused on välja andnud ebaõige päritolusertifikaadi vormi A, tuleneb eksportija tegevusest (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 15.12.2011, Afasia Knits Deutschland, C‑409/10, EU:C:2011:843, punkt 54).

47      Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast tõendamiskoormise jaotuse kohta asjaomases valdkonnas, siis tuleb põhimõtteliselt impordiriigi tollil, kes kavatseb tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõuda, tõendada, et ebaõige päritolusertifikaadi vormi A väljaandmine ekspordiriigi tolli poolt tuleneb sellest, et eksportija esitas ebaõiged asjaolud. Kui ainult eksportijale omistatava hooletuse tõttu on impordiriigi tollil võimatu vastavaid tõendeid esitada, on importija see, kes peab tõendama, et sertifikaat põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 9.3.2006, Beemsterboer Coldstore Services, C‑293/04, EU:C:2006:162, punktid 39 ja 46, ning 8.11.2012, Lagura Vermögensverwaltung, C‑438/11, EU:C:2012:703, punkt 41).

48      Sellega seoses on lubatud võtta niivõrd, kuivõrd OLAFi aruanne sisaldab selles osas asjakohast teavet, seda arvesse, et teha kindlaks, kas tingimused, mille esinemisel võib importija tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel õiguspärasele ootusele tugineda, on täidetud.

49      Kui aga selline aruanne sisaldab asjaomase olukorra üksnes üldist kirjeldust, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei piisa ainuüksi viimasest selle kindlaks tegemiseks, kas need tingimused on igas punktis, eelkõige eksportija tegevust puudutavas osas täidetud.

50      Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi võib OLAFi aruandes sisalduva teabe põhjal järeldada, et importijal ei ole selle sätte alusel õigust õiguspärasele ootusele tugineda, et vaielda tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu. Kui aga selline aruanne sisaldab asjaomase olukorra üksnes üldist kirjeldust, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei piisa ainuüksi asjaomasest aruandest selle kindlakstegemiseks, kas need tingimused on igas punktis, eelkõige eksportija tegevust puudutavas osas täidetud. Sellisel juhul tuleb põhimõtteliselt impordiriigi tollil täiendavate tõendite abil tõendada, et ebaõige päritolusertifikaadi vormi A väljaandmine ekspordiriigi tolli poolt tuleneb sellest, et eksportija esitas ebaõiged asjaolud. Kui impordiriigi tollil on võimatu vastavaid tõendeid esitada, on importija see, kes peab tõendama, et sertifikaat põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel.

 Kohtukulud

51      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1.      Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et importija võib selle sätte tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda heausksusele tuginedes tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu, üksnes siis, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Kõigepealt peab olema täidetud tingimus, et maksu sissenõudmine ei ole toimunud pädevate asutuste endi eksimuse tõttu, teiseks, et nende eksimus on selline, mida heausksel tollimaksu tasumise eest vastutaval isikul ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada, ning lõpuks, et viimane on järginud kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Selline õiguspärane ootus ei ole tekkinud, kui importija on päritolusertifikaadi vormi A õigsuses kahtlemise ilmselgete põhjuste esinemisel siiski jätnud oma võimalusi arvestades kogumata selle sertifikaadi väljaandmise asjaolude kohta teavet, et teha kindlaks, kas tema kahtlused olid põhjendatud. Sellest ei tulene aga importijal lasuvat üldist kohustust kontrollida süstemaatiliselt ekspordiriigi tolli poolt päritolusertifikaadi vormi A väljaandmise asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on põhikohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas käesoleval juhul on need kolm tingimust täidetud.

2.      Määruse nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi võib Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduva teabe põhjal järeldada, et importijal ei ole selle sätte alusel õigust õiguspärasele ootusele tugineda, et vaielda tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu. Kui aga selline aruanne sisaldab asjaomase olukorra üksnes üldist kirjeldust, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei piisa ainuüksi asjaomasest aruandest selle kindlakstegemiseks, kas need tingimused on igas punktis, eelkõige eksportija tegevust puudutavas osas täidetud. Sellisel juhul tuleb põhimõtteliselt impordiriigi tollil täiendavate tõendite abil tõendada, et ebaõige päritolusertifikaadi vormi A väljaandmine ekspordiriigi tolli poolt tuleneb sellest, et eksportija esitas ebaõiged asjaolud. Kui impordiriigi tollil on võimatu vastavaid tõendeid esitada, on importija see, kes peab tõendama, et sertifikaat põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel.

Allkirjad


1* Kohtumenetluse keel: läti.