ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

12. detsember 2012(*)

Konkurents – Kartellid – Terase‑ ja gaasitööstuse jaoks ette nähtud kaltsiumkarbiidi ja magneesiumi turg EMP‑s, välja arvatud Iirimaa, Hispaania, Portugal ja Ühendkuningriik – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine ja turu jagamine – Trahvid – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise kohta – Maksevõime

Kohtuasjas T‑352/09,

Novácke chemické závody a.s., asukoht Nováky (Slovakkia), esindajad: A. Černejová, hiljem advokaadid M. Bol’oš ja L. Bányaiová,

hageja,

keda toetab

Slovaki Vabariik, esindaja: B. Ricziová,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, N. von Lingen ja A. Tokár,

kostja,

mille ese on nõue hagejat puudutavas osas tühistada komisjoni 22. juuli 2009. aasta otsus K(2009) 5791 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.396 – Terase- ja gaasitööstusele mõeldud kaltsiumkarbiidil ja magneesiumil põhinevad reaktiivid) ning teise võimalusena nõue tühistada hagejale selle otsusega määratud trahvisumma või vähendada selle suurust,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. aprilli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Oma 22. juuli 2009. aasta otsusega K(2009) 5791 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.396 – Terase- ja gaasitööstusele mõeldud kaltsiumkarbiidil ja magneesiumil põhinevad reaktiivid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tuvastas Euroopa Ühenduste Komisjon, et terase- ja gaasitööstusele mõeldud kaltsiumkarbiidi ja magneesiumi suured tarnijad rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ning Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, kuna nad osalesid 7. aprillist 2004 kuni 16. jaanuarini 2007 ühes ja vältavas rikkumises. Rikkumine seisnes turgude jagamises, kvootide kindlaksmääramises, klientide jagamises, hindade kindlaksmääramises ning hindu, kliente ja müüdud toodete mahte EMP‑s, välja arvatud Iirimaal, Hispaanias, Portugalis ja Ühendkuningriigis puudutava tundliku teabe vahetamises.

2        Menetlus algatati Akzo Nobel NV esitatud taotluse alusel trahvi eest kaitse saamiseks komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155) tähenduses.

3        Hageja Novácke chemické závody a.s. toodab muu hulgas kaltsiumkarbiidi. Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis e tuvastas komisjon, et hageja osales rikkumises kogu selle kestuse jooksul, ning sama otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis e määras talle solidaarselt 1. garantovaná a.s‑ga, kes rikkumise ajal oli tema emaettevõtja, trahvi summas 19,6 miljonit eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

4        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2009.

5        Ühtlasi esitas hageja samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud ja viitenumbri T‑352/09 R all registreeritud eraldi dokumendiga esialgse õiguskaitse taotluse EÜ artiklite 242 ja 243 ning Üldkohtu kodukorra artiklite 104 ja järgmised alusel. Üldkohtu presidendi 29. oktoobri 2009. aasta määrusega kohtuasjas T‑352/09 R: Novácke chemické závody vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) jäeti see esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

6        Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2009 saabunud kirjas teavitas hageja Üldkohut, et välja on kuulutatud tema pankrot. Teise kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. novembril 2009, teavitas ta Üldkohut, et pankrotihaldur on määranud uue esindaja. Ta lisas, et vastavalt Slovaki õigusnormidele, mida kohaldatakse siis, kui kohtus pooleliolevas menetluses on ühe poole pankrot välja kuulutatud, tuleb käesolevas asjas menetlus peatada. Leides, et see kiri kujutab käesolevas kohtuasjas sisuliselt endast menetluse peatamise taotlust, palus Üldkohus komisjonil esitada kõnealuse taotluse kohta märkused. Üldkohtu kantseleisse 7. detsembril 2009 saabunud märkustes oli komisjon menetluse peatamise vastu.

7        Üldkohtu viienda koja esimehe 21. jaanuari 2010. aasta määrusega peatati kodukorra artikli 77 alapunkti d alusel käesolevas kohtuasjas menetlus kuni 31. oktoobrini 2010, selleks et hageja pankrotihalduril oleks võimalik otsustada, kas ta soovib hageja nimel käesolevas kohtuasjas menetlust jätkata või loobub hagist.

8        Üldkohtu kantseleisse 16. märtsil 2010 saabunud kirjas palus komisjon käesolevas kohtuasjas menetlust uuendada. Kuna hageja ei esitanud selle taotluse kohta ette nähtud tähtaja jooksul märkusi, otsustas Üldkohtu viienda koja esimees 11. mai 2010. aasta määrusega uuendada käesolevas kohtuasjas menetlust.

9        Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2009 esitatud dokumendis palus Slovaki Vabariik luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. 24. juuni 2010. aasta määrusega, mida parandati 26. juuli 2010. aasta määrusega, andis Üldkohtu viienda koja esimees loa menetlusse astumiseks. Slovaki Vabariik esitas oma menetlusse astuja seisukohad 14. septembril 2010.

10      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub esialgu määratud ettekandja-kohtunik kolmanda koja koosseisu, millele käesolev kohtuasi on seetõttu määratud. Üldkohtu liikmete osalise asendamise tõttu määrati kohtuasi uue, samasse kotta kuuluva ettekandja-kohtuniku lahendada.

11      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse ja kodukorra artiklis 64 sätestatud menetluse korraldamise meetmete raames palus esiteks hagejal ja komisjonil esitada teatud dokumendid, teiseks hagejal vastata ühele küsimusele ning kolmandaks kõigil pooltel vastata teisele küsimusele. Pooled täitsid need nõuded, välja arvatud dokumendi osas, mis paluti komisjonil esitada.

12      Üldkohus kohustas 27. märtsi 2012. aasta määrusega komisjoni esitama kodukorra artiklis 65 ette nähtud menetlustoimingu raames dokumendi, mida komisjon ei olnud eelmises punktis kõne all olevate menetlust korraldavate meetmete raames esitanud. Komisjon täitis selle kohustuse ette nähtud tähtaja jooksul.

13      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. aprilli 2012. aasta kohtuistungil.

14      Kohtuistungil palus Slovaki Vabariik luba esitada uus dokument. Kuna teised pooled sellele vastu ei vaielnud, lubas Üldkohus kõnealuse dokumendi esitada ning andis teistele pooltele tähtaja selle dokumendi kohta kirjalike märkuste esitamiseks. Suuline menetlus lõpetati 15. mail 2012 pärast seda, kui teised pooled esitasid märkused Slovaki Vabariigi dokumendi kohta.

15      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas ning seega tühistada talle määratud trahv;

–        teise võimalusena tühistada talle määratud trahv või märkimisväärselt vähendada nimetatud trahvi summat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

16      Slovaki Vabariik toetab hageja nõuet tühistada hagejale määratud trahvisumma või seda oluliselt vähendada.

17      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

18      Oma hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet, mis puudutavad esiteks proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel, teiseks oluliste menetlusnormide rikkumist, faktiviga ja ilmset hindamisviga, kuna komisjon keeldus arvesse võtmast seda, et tal puudub maksevõime komisjoni suuniste (määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta) (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”) punkti 35 tähenduses, ja kolmandaks EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g rikkumist.

 Esimene väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise üldpõhimõtet

 Suunised

19      Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 285, lähtuti hagejale ja teistele vaidlusaluses kartellis osalenutele määratud trahvide summa kindlaksmääramisel komisjoni avaldatud suunistest.

20      Nagu selgub suuniste punktidest 9–11, toimub trahvisumma määramine vastavalt kahest etapist koosnevale meetodile.

21      Kõigepealt määrab komisjon igale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi põhisumma. Selles osas võtab komisjon aluseks asjaomase ettevõtja nende müüdud kaupade või osutatud teenuste väärtuse, millega on rikkumine otseselt või kaudselt asjaomases geograafilises piirkonnas seotud (punkt 13). Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müüdud toodete väärtusest, osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis (punkt 19). Rohkem kui kuus kuud, ent vähem kui aasta kestnud rikkumine loetakse aastaseks rikkumiseks (punkt 24). Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müüdud toodete väärtusest (punkt 21).

22      Suuniste punktis 22 on märgitud, et „[o]tsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi”.

23      Lisaks on suuniste punktis 25 sätestatud, et „[o]lenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% […] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes”.

24      Seejärel võib komisjon esimeses etapis kindlaks määratud põhisummat suurendada või vähendada. Nii võidakse suuniste punkti 28 kohaselt põhisummat suurendada, kui komisjon tuvastab raskendavad asjaolud, nagu need on toodud samas lõigus. Korduvus, nimelt asjaolu, kui „komisjon või pädev riigiasutus on avastanud [EÜ] artikli 81 või 82 rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine”, asub selles punktis nimetatud raskendavate asjaolude hulgas ning sel juhul on trahvi põhisumma kuni 100% suurendamine põhjendatud (vt suuniste punkti 28 esimene taane). Rikkumise eestvedajaks või algatajaks olemine kujutab endast suuniste punkti 28 kolmanda taande kohaselt samuti raskendavat asjaolu.

25      Lisaks, trahvi suurendamine hoiatava mõju nimel on ette nähtud nimelt suuniste punktis 30, mille kohaselt „[k]omisjon pöörab erilist tähelepanu sellele, et oleks tagatud trahvide piisavalt hoiatav mõju. Seepärast võib ta suurendada nendele ettevõtjatele määratavat trahvi, kellel on lisaks rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügile ka erakordselt suur käive”.

26      Peale selle on suuniste punktis 29 sätestatud, et trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon tuvastab kergendavaid asjaolusid, nagu need on loetletud samas punktis. Selle punkti teise taande kohaselt tuvastab komisjon kergendavate asjaolude olemasolu, kui asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et rikkumine on toime pandud ettevaatamatuse tõttu. Lisaks tuvastab komisjon sama punkti neljanda taande kohaselt kergendavad asjaolud, „kui asjaomane ettevõtja teeb [temaga] tõhusat koostööd asjades, mis jäävad välja leebema kohtlemise teatise kohaldamisalast ja ettevõtja juriidilisest koostöökohustusest”.

27      Selles osas, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 339, reguleeris ettevõtjate koostööd komisjoniga alates 14. veebruarist 2002 komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta leebema kohtlemise teatis”), mis alates 8. detsembrist 2006 asendati komisjoni uue teatisega (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta leebema kohtlemise teatis”). Kuna Akzo Nobel võttis komisjoniga ühendust leebema kohtlemise taotluse alusel 20. novembril 2006 ehk enne 2006. aasta leebema kohtlemise teatise jõustumist, siis kuulub käesoleval juhul kohaldamisele seega 2002. aasta leebema kohtlemise teatis ning erandina vastavalt 2006. aasta leebema kohtlemise teatise punktile 37 viimati nimetatud teatise punktid 31–35.

28      Viimaks on suuniste punktis 35 sätestatud, et trahvisumma võimalikuks vähendamiseks võetakse teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis arvesse maksevõimetust.

 Vaidlustatud otsus

29      Iga kartellis osalenud ettevõtja müüdud toodete väärtus, mida komisjon kasutas trahvisumma kindlaksmääramisel, viimasel rikkumises osalemise täisaastal on esitatud tabelis, mis asub vaidlustatud otsuse põhjenduses 288. Sellest nähtub, et pulbrilise kaltsiumkarbiidi müügi väärtus hagejal 2006. aastal oli 5 ja 10 miljoni euro vahel. Hageja müüdud kaltsiumkarbiidi graanulite väärtus oli 20 ja 25 miljoni euro vahel.

30      Vaidlustatud otsuse põhjendusest 294 ilmneb, et komisjon leidis, et vaidlusalune rikkumine kuulus oma laadi enese poolest kõige tõsisemate konkurentsipiirangute hulka.

31      Lisaks tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 299, et kõnealune kartell puudutas kliente EMP‑s, välja arvatud Hispaanias, Portugalis, Ühendkuningriigis ja Iirimaal.

32      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 301 määras komisjon kõigi kartellis osalenud ettevõtjate puhul arvesse võetavaks osakaaluks müüdud toodete väärtusest 17%, juhindudes „juhtumi erilistest asjaoludest” ja võttes arvesse „põhjendustes 294 ja 299 analüüsitud kriteeriume”.

33      Võttes arvesse rikkumise kestust puudutavaid kaalutlusi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 302 ja 303, tõi komisjon sama otsuse põhjenduses 304 asuvas tabelis välja kordaja, mis on kindlaks määratud rikkumises osalemise aastate alusel, mida arvestati iga selles otsuses toodud ettevõtja puhul. Hageja osas määras komisjon kordajaks 2,5 pulbrilise kaltsiumkarbiidi ning 3 kaltsiumkarbiidi graanulite puhul.

34      Lisaks määras komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 306 kindlaks müüdud toodete väärtuse protsendi, mis vastab kooskõlas suuniste punktiga 25 trahvile liidetavale lisasummale, milleks käesoleval juhul on 17%, „juhindudes käesoleva juhtumi erilistest asjaoludest ja võttes arvesse analüüsitud kriteeriume rikkumise laadi ja rikkumise geograafilise ulatuse kohta”.

35      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 308 asub tabel, milles on ära toodud rikkumises osalenud igale ettevõtjale arvutatud trahvi põhisumma. Hageja puhul on selleks summaks 19,6 miljonit eurot.

36      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 309–312 analüüsis komisjon, kas trahvi põhisummat tuleb raskendavatel asjaoludel suurendada. Raskendavaid asjaolusid võttis ta arvesse kartellis osalenud kahe teise ettevõtja, nimelt Akzo Nobeli ja Degussa AG puhul, kellest viimane korraldati vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ümber Evonik Degussa GmbH‑ks, kuna nende rikkumised olid korduvad. Hageja puhul ei toodud välja ega võetud arvesse ühtegi raskendavat asjaolu.

37      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 313–333 analüüsis komisjon, kas kartellis ühe või mitme osalenud ettevõtja suhtes tuleb tuvastada kergendavaid asjaolusid. Iseäranis analüüsis ta kõigi kartellis osalenud ettevõtjate argumente kartellis piiratud osalemise kohta (põhjendused 313–316), teatavate kartellis osalenud ettevõtjate esitatud argumente, et kartelliga seotud kokkuleppeid ei rakendatud ning nad ei saanud kasu kartellis osalemisest (põhjendused 317–320), teatavate kartellis osalenud ettevõtjate, sealhulgas hageja argumente, mis puudutasid nende tegelikku koostööd komisjoniga väljaspool 2006. aasta leebema kohtlemise teatise kohaldamisala (vaidlustatud otsuse põhjendused 321–327), ning paljude kartellis osalenud ettevõtjate argumente, mis puudutasid kaltsiumkarbiidi ja magneesiumi tarnijate majanduslikult rasket olukorda enne kartelli ja selle ajal (põhjendused 328–331). Kõigil juhtudel jõudis komisjon järeldusele, et kergendavaid asjaolusid ei tule arvesse võtta (vaidlustatud otsuse põhjendused 314, 320, 327 ja 331).

38      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 335–360 analüüsis komisjon, kas kartellis osalenud ühe või mitme ettevõtja suhtes tuleb kohaldada 2002. aasta leebema kohtlemise teatist. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 358 ilmneb, et hageja esitas vastavasisulise taotluse 6. veebruaril 2008 (edaspidi „leebema kohtlemise taotlus”). Komisjon tõdes samas põhjenduses, et taotlus esitati enam kui aasta pärast uurimisi ning et seega oli hageja saanud määruse nr 1/2003 artikli 18 raames teabenõuded. Taotlus ei andnud märkimisväärset lisaväärtust, kuna hageja tõi välja üksnes pulbrilist kaltsiumkarbiidi puudutavad asjaolud, mille kohta olid komisjonil sel ajal juba piisavad tõendid. Komisjon leidis seega, et hageja esitatud teave ei saa oma laadilt ega täpsuse astmelt tugevdada tema võimet tõendada fakte. Neil põhjendustel järeldas ta, et hageja trahvisummat ei saa vähendada.

39      Seevastu võimaldas komisjon Akzo Nobelile kaitset trahvide eest (vaidlustatud otsuse põhjendused 335 ja 336), vähendas Donau Chemie AG trahvisummat 35% (vaidlustatud otsuse põhjendus 346) ning vähendas Evonik Degussa trahvisummat 20% (vaidlustatud otsuse põhjendus 356). Ta jättis rahuldamata Almamet GmbH esitatud taotluse trahvi eest kaitse saamiseks või trahvisumma vähendamiseks (põhjendus 349) ning lisaks tõdes ta, et SKW Stahl‑Metallurgie GmbH, SKW Stahl‑Metallurgie AG ja Arques Industries AG ei saa kasu sellest, et Evonik Degussa trahvisummat vähendatakse, kuna viimane esitas oma leebema kohtlemise taotluse üksnes enda nimel (vaidlustatud otsuse põhjendus 357).

40      Määratud trahvisummad asuvad vaidlustatud otsuse põhjenduses 361. Hageja trahvi suurus on 19,6 miljonit eurot.

41      Viimaks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 362–378 paljude kartellis osalenud ettevõtjate taotlusi saada kasu suuniste punktist 35. Komisjon jättis rahuldamata hageja vastava taotluse (vaidlustatud otsuse põhjendus 377) ning teiste kartellis osalenud ettevõtjate taotlused, kuid ta vähendas Almameti trahvisummat 20% (vaidlustatud otsuse põhjendus 372).

 Hageja etteheited

42      Hageja väidab, et komisjoni poolt talle määratud trahvi summa kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Sellega seoses esitab ta viis etteheidet, mis puudutavad esiteks trahvi hoiatavat mõju, teiseks raskendavaid asjaolusid, kolmandaks kergendavaid asjaolusid, neljandaks Almameti trahvisumma vähendamist ning viiendaks trahvi osas, milles see arvutati osakaaluna vaidlustatud otsuse adressaatide kogukäibest. Neid etteheiteid analüüsib kohus üksteise järel pärast teatavaid sissejuhatavaid märkusi. Kohtuistungil esitas hageja etteheite trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võetava müüdud toodete väärtuse kohta. Tema arvates asub see etteheide juba hagiavalduses. Komisjon väidab omakorda, et tegemist on uue etteheitega, mis ei põhine kohtumenetluse käigus esitatud asjaoludel ning mis on seega vastuvõetamatu. Seda etteheidet analüüsib kohus viimasena.

–       Sissejuhatavad märkused

43      Tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele (vt Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 216 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Siiski, nagu väidab hageja, peab komisjon iga kord, kui ta otsustab määrata konkurentsiõiguse alusel trahve, järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõte, nagu neid on tõlgendanud liidu kohtud (Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑138/07: Schindler Holding jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑4819, punkt 105).

45      Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3 tuleneb, et trahvisumma määramisel võtab komisjon lisaks rikkumise raskusele arvesse ka rikkumise kestust. Kohtupraktika kohaselt peab komisjon selles kontekstis nimelt jälgima, et tema tegevusel oleks hoiatav mõju (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 106, ja Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 272).

46      Vajaduse puhul tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju, kui see ei põhjenda trahvi üldise taseme tõusu konkurentsipoliitika elluviimise raames, on nõutav, et trahvi suurus kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, selleks et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt järgida proportsionaalsuse põhimõtet (eespool punktis 45 viidatud Üldkohtu otsus Degussa vs. komisjon, punkt 283, ning 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 379).

47      Suuniste osas ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teatades, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest, nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 211; Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 44, ja 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1255, punkt 146).

48      Sellest järeldub, nagu seda möönis ka hageja, et ettevõtjale määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel määratava trahvi kindlaksmääramisel ei kujuta suuniste arvesse võtmine iseenesest proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, vaid võib vastupidi olla vajalik nimelt neist põhimõtetest teise järgimisel. Siiski ei vabasta vastupidi suunistes sätestatud trahvisumma kindlaksmääramise meetodi pelk järgimine komisjoni kohustusest tagada, et konkreetsel juhul määratud trahv oleks kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Pealegi on komisjon suuniste punktis 37 jätnud endale õiguse loobuda neis suunistes sätestatud meetodist või piiridest, kui see on põhjendatud juhtumi eripärade või vajadusega saavutada teataval tasemel trahvi hoiatav mõju.

49      Lisaks tuleb rõhutada, et mis puudutab hagisid, mis on esitatud komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele trahve konkurentsieeskirjade rikkumise eest, siis Üldkohtu pädevus tuleneb kahest alusest (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 53).

50      Esiteks on kohus pädev kontrollima nende otsuste seaduslikkust ning selle raames peab ta kontrollima põhjendamiskohustuse järgimist (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 54) ja lisaks on tal kohustus elementide alusel, mille hageja on esitanud oma väidete toetuseks, põhjalikult kontrollida õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑389/10 P: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑13125, punkt 129).

51      Teiseks täiendab seda seaduslikkuse kontrolli täielik pädevus, mis oli liidu kohtule ELTL artikli 261 kohaselt antud määruse nr 1/2003 artikliga 31 (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 130). Lisaks pelgale õiguspärasuse kontrollile, mis võimaldab vaid tühistamisnõude rahuldamata jätta või vaidlustatud akti täielikult või osaliselt tühistada, annab täielik pädevus kohtule õiguse teha vaidlustatud otsust muutev otsus, isegi kui seda akti ei tühistata, võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 692, ja 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 86). Kohtul on ka õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 130).

52      Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida käesoleva väite raames hageja esitatud etteheiteid.

–       Esimene etteheide trahvi hoiatava mõju kohta

53      Hageja väidab, et komisjon ei võtnud vaidlustatud otsuses kohaselt arvesse asjaolu, et kartellis osalenud ettevõtjale määratud trahvil peab asjaomase ettevõtja jaoks olema konkreetse juhtumi korral hoiatav mõju. Hageja rõhutab, et selles osas on vajalik individualiseeritud lähenemine, kuna teatava summa suurusel trahvil võib olla hoiatav mõju ühe ettevõtja suhtes, mitte aga teise ettevõtja suhtes. Hageja arvates tuleneb sellest, et suuniste punktis 25 ette nähtud summa ei pea samal tasemel olema kindlaks määratud kõigi kartellis osalenud ettevõtjate jaoks. Vajadust kasutada erinevaid hoiatava mõju kordajaid iga kartellis osalenud ettevõtja suhtes kinnitas Üldkohus oma eespool punktis 45 viidatud kohtuotsuses Degussa vs. komisjon.

54      Lisaks märgib hageja, et käesolevas kohtuasjas ei kasutanud komisjon suuniste punktis 30 ette nähtud võimalust suurendada trahvisummat piisavalt hoiatava mõju tagamiseks. Hageja arvates oleks sellist suurendamist võinud kaaluda nende kartellis osalenud ettevõtjate puhul, kelle kogukäive oli kõige suurem, nimelt Akzo Nobel, Ecka Granulate GmbH & Co KG (edaspidi „Ecka”) ja Evonik Degussa. Viimaks oleks korduvalt rikkumisi toime pannud Akzo Nobelit ja Evonik Degussat tulnud karistada kõrgemate trahvidega kui see, mis määrati hagejale, kellel oli rikkumises vähetähtis roll. Korduvuse kui suuniste punktis 28 ette nähtud raskendava asjaolu pelk arvesse võtmine ei ole piisav.

55      Kõigepealt, mis puudutab eelmises punktis kokkuvõtlikult esitatud argumendi tulemuslikkust, siis tuleb märkida, et liidu kohtule antud täielik pädevus sisaldab sõnaselgelt volitust vajaduse korral suurendada määratud trahvisummat. Nii on juhul, kui rikkumises osalenud paljude ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine on põhjustatud asjaolust, et ühtede rikkumise raskust alahinnati, võrreldes teiste rikkumise raskusega, õiglase tasakaalu taastamiseks kõige sobivam lahendus suurendada esimestele määratud trahvi summat (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 576).

56      Siiski saab trahvi sel viisil suurendada vaid juhul, kui rikkumises osalenud ettevõtjad, kelle trahvi tuleb suurendada, on selle trahvi vaidlustanud Üldkohtus ning neil on olnud võimalik esitada trahvi suurendamise kohta oma märkused (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 577 ja 578). Kui need tingimused ei ole täidetud, on kõige kohasem vahend nimetatud ebavõrdse kohtlemise vältimiseks see, kui rikkumises osalenud teistele ettevõtjatele määratud trahvisummat vähendatakse (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 579). Järelikult ei saa eespool punktis 54 kokkuvõtlikult esitatud argumenti kohe tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

57      Edasi tuleb märkida, et komisjon on teadlik vajadusest tagada mitte ainult seda, et tema tegevusel konkurentsiõigusrikkumiste valdkonnas on üldises plaanis hoiatav mõju, vaid eelkõige selle trahvi hoiatav mõju konkreetse juhtumi korral, mille ta määrab niisuguse rikkumise toime pannud ettevõtjale. Seda kinnitab suuniste punkt 4, milles on nimelt märgitud, et „[t]rahvi suurus tuleks määrata nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju, [et] karistada asjaomaseid ettevõtjaid (hoiatav mõju konkreetse juhtumi korral)”.

58      Seda arvestades tuleb meenutada, et suuniste punktis 25 viidatud summa on osa trahvi põhisummast, mis – nagu ilmneb samade suuniste punktist 19 (vt eespool punkt 21) – peab kajastama rikkumise raskust, mitte aga iga asjaomase ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskust. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb viimast küsimust analüüsida raskendavate või kergendavate asjaolude võimaliku kohaldamise käigus (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 100). Seega, nagu ka komisjon õigesti märgib, on tal võimalik suuniste punktis 25 viidatud müüdud toodete väärtuse protsent, nagu see on toodud ka samade suuniste punktis 21, kindlaks määrata kõigi kartellis osalenud ettevõtjate jaoks samal tasemel. Sama protsendi kindlaksmääramine kõigi kartellis osalenud ettevõtjate jaoks ei tähenda erinevalt hageja väidetust seda, et suuniste punkti 25 alusel määrataks sama summa kõigi kartellis osalenud ettevõtjate jaoks. Kuna see summa sisaldab iga kartellis osalenud ettevõtja poolt seoses rikkumisega müüdud toodete väärtuse protsenti, siis on see väärtus neist iga puhul erinev nende müüdud toodete väärtuste erinevuste tõttu.

59      Eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, millele tugines hageja, ei vii teistsugusele järeldusele. Selle otsuse punktis 335 on Üldkohus küll leidnud, et komisjon ei saanud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata suurendada rikkumise raskusastme alusel määratud trahvisummat, kohaldades sama määra kahele kartellis osalenud ettevõtjale, kelle saadud käive oli täielikult erinev.

60      Siiski, nagu ilmneb sama kohtuotsuse punktidest 20, 21, 326 ja 327, määrati erinevatele ettevõtjatele, kes osalesid selles kohtuasjas kõne all olnud kartellis, trahvisumma meetodi alusel, mis erines suunistes kehtestatust ning mida komisjon käesoleval juhul kohaldas. Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, jagas komisjon kartellis osalenud ettevõtjad erinevatesse rühmadesse nende käibe alusel ning määras iga rühma kõigile liikmetele sama põhisumma. Hageja selles kohtuasjas loeti samasse rühma, kui üks teine ettevõtja, kes sai suurema käibe, ning seega määrati sama põhisumma neile mõlemale ettevõtjale. Seejärel, selleks et tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju, suurendas komisjon seda summat nende mõlema ettevõtja puhul sama määra võrra, käesoleval juhul 100%. Seda viimast aspekti Üldkohus kritiseeriski (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, punktid 328–335).

61      Käesoleval juhul aga, nagu juba märgitud, on esiteks trahvi põhisumma erinev kartellis osalenud erinevate ettevõtjate puhul nende saadud käibe erinevuse alusel. Teiseks, nagu väidab õigesti komisjon, ei suurendanud ta eraldi põhisummat, et tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju. Seega ei ole käesoleva juhtumi asjaolud kuidagi võrreldavad kohtuasja omaga, milles tehti eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon.

62      Hageja kritiseerib samuti asjaolu, et komisjon ei ole suuniste punkti 30 alusel suurendanud nendele kartellis osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummat, kelle kogukäive oli kõige suurem. Selles osas tuleb märkida, et kui suuniste sellest punktist tõepoolest tuleneb, et sellele ettevõtjale määratava trahvisumma suurendamine, kellel on lisaks rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügile ka erakordselt suur käive, võib osutuda vajalikuks, et tagada selle trahvi piisavalt hoiatav mõju, siis ei tulene sellest vastupidi, et trahv, mis ei kujuta endast märkimisväärset protsenti asjaomase ettevõtja käibest, ei oleks selle ettevõtja jaoks piisavalt hoiatava mõjuga.

63      Suunistes ette nähtud meetodi alusel kindlaks määratud trahv kujutab üldjuhul endast märkimisväärset protsenti müüdud toodete väärtusest, mille karistuse saanud ettevõtja sai rikkumisega seotud sektoris. Nii vähenevad trahvi tõttu kõnealuse ettevõtja tulud selles sektoris märkimisväärselt või ta saab isegi kahjumit. Olgugi et selle ettevõtja käive nimetatud sektoris on väike osa tema kogukäibest, ei saa a priori välistada, et selles sektoris saadud tulu vähenemisel või selle muutumisel isegi kahjumiks on hoiatav mõju, kuna üldjuhul tegutseb kaubandusettevõtja konkreetses sektoris tulu saamise eesmärgil.

64      Seetõttu on suuniste punktis 30 komisjoni jaoks ette nähtud võimalus, mitte aga kohustus suurendada trahvi ettevõtjal, kellel on lisaks rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügile ka erakordselt suur käive. Peale kaudse viite teatavate kartellis osalenud ettevõtjate väidetavalt suurele käibele, kusjuures see viide kajastab üksnes argumente, mis on esitatud allpool analüüsitava viienda etteheite raames, ei esita hageja ühtegi konkreetset elementi, mis tõendaks, et komisjon oleks käesolevas asjas seda valikut pidanud kasutama. Järelikult ei saa talle sellel põhjusel ette heita võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

65      Lõpuks, mis puudutab korduvuse arvesse võtmist, siis tuleb nentida, et nagu hageja ise märkis, võetakse korduvust suuniste punkti 28 esimese taande kohaselt arvesse trahvi põhisumma raskendavatel asjaoludel kohandamise staadiumis ning see võib tuua kaasa kõnealuse summa märkimisväärse suurendamise kuni summa kahekordistumiseni. Seevastu põhisumma kindlaksmääramine, mis hõlmab suuniste punktis 25 ette nähtud protsendi määramist, toimub, nagu juba märgitud (vt eespool punkt 58), rikkumise raskusastme alusel. Kui selles staadiumis jäetakse arvesse võtmata raskendav asjaolu, mida võeti arvesse varasemas staadiumis, siis ei kujuta see endast mis tahes õigusnormi rikkumist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. septembri 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑468/07 P: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28).

66      Eespool toodud kaalutlustest kogumis ilmneb, et esimene etteheide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

–       Teine etteheide raskendavate asjaolude kohta

67      Hageja heidab komisjonile ette, et ta ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud küsimust, millistel kartellis osalenud ettevõtjatel oli rikkumise eestvedaja roll, ja täpsustab, et ta ise oli passiivne. Hageja tunnistab, et kõigil kartellijuhtudel ei ole võimalik tuvastada üht või mitut eestvedajat. Siiski on keerulise kartelli puhul – nagu käesoleval juhul – raske ette kujutada, et kartell toimis, ilma et üks või mitu ettevõtjat oleks andnud selleks idee ja teinud vajalikud ettevalmistused. Hageja tõdeb, et komisjon ei teinud nende ettevõtjate tuvastamiseks piisavalt pingutusi. Selles osas toob ta näitena selle kohta, mida komisjon oleks pidanud kontrollima, välja küsimuse, kes korraldas esimesed koosolekud ning kutsus neile kartellis osalevaid passiivseid ettevõtjaid või millise ettevõtja ruumides need koosolekud toimusid. Sellest järeldub hageja arvates, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna kartellis osalenud passiivseid ettevõtjaid koheldi sama moodi kui eestvedajaid ja kihutajaid.

68      Komisjon leiab omakorda, et see etteheide on tulemusetu. Ta väidab, et isegi kui oleks tulnud tuvastada, et üks või mitu muud ettevõtjat olid rikkumise eestvedajad, ei mõjuta selline järeldus hagejale määratud trahvi ning võib parimal juhul tuua kaasa nendele teistele ettevõtjatele määratud trahvide suurendamise.

69      Eespool punktides 55 ja 56 toodud põhjustel ei saa käesolevat etteheidet tulemusetuse tõttu kohe tagasi lükata. Samas, ilma et oleks vajalik analüüsida, kas eespool punktis 56 loetletud trahvisumma suurendamise tingimused on käesoleval juhul täidetud, tuleb igal juhul see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

70      Selles osas tuleb kõigepealt täpsustada, et hageja kinnitus, mille kohaselt tegutses ta kartelli raames passiivselt, ei ole käesoleva etteheite raames asjakohane, vaid seda tuleb analüüsida kergendavaid asjaolusid puudutava kolmanda etteheite raames, seda enam et nimetatud etteheite põhjenduseks esitatud argumentidega kordab ja laiendab hageja seda kinnitust.

71      Edasi tuleb märkida, et hageja argumentides nimetatud küsimusi analüüsiti põhilises osas vaidlustatud otsuses. Nagu ilmneb selle otsuse põhjendusest 177, puudutas vaidlusalune rikkumine kolme toodet, nimelt pulbrilist kaltsiumkarbiidi, magneesiumi graanuleid ja kaltsiumkarbiidi graanuleid, ning nimetatud kahe esimese toote kahte turgu, mis olid omavahel asendatavad ja suunatud terasetööstusele, ning kolmanda toote turgu, mis oli suunatud gaasiturule. Komisjon viitab eraldi kokkulepetele, mis puudutavad neist igat toodet (vt vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendused 54–91, 113–135 ja 92–112), kuid järeldab oma otsuse põhjenduses 177, et need kolm kokkulepet kuulusid ühe ja vältava rikkumise hulka.

72      Eeskätt mis puudutab pulbrilist kaltsiumkarbiidi, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 56, et „[k]aks esimest koosolekut korraldati Almameti ruumides”. Selle järelduse põhjenduseks viitas ta 106. joonealuses märkuses eelkõige ka leebema kohtlemise taotlusele. Esimese koosoleku käiku on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 64–66. Sellest kirjeldusest võib järeldada, et Almamet kutsus kartellis osalenud teised ettevõtjad koosolekule, kuna koosolek ei toimunud mitte üksnes tema ruumides, vaid tema esindaja avas ka arutelu (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 65).

73      Teine koosolek sama toote osas toimus vaidlustatud otsuse kohaselt (vt põhjendus 67) samuti Almameti ruumides. Siiski, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 69, otsustasid kartellis osalenud ettevõtjad, nende hulgas hageja, selle teise koosoleku käigus korrapäraselt organiseerida sarnaseid koosolekuid ning võtta kordamööda vastutus nende korraldamise eest enda peale. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 70–89 on seejärel toodud üheksa muud koosolekut, mille korraldasid erinevad kartellis osalenud ettevõtjad ning millest kaks, konkreetselt 7. aprilli 2005. aasta ja 25. aprilli 2006. aasta koosolek peeti Slovakkias ja korraldati hageja poolt (vt vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendused 74 ja 83).

74      Kaltsiumkarbiidi graanulite osas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 98, et esimene koosolek toimus 7. aprillil 2004 ühes hotellis Slovakkias ja selle korraldas TDR‑Metalurgija d.d. Hageja ja Donau Chemie olid ainsad kaks ülejäänud ettevõtjat, kes osalesid sellel koosolekul. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 99 viitab komisjon kahele teisele koosolekule Bratislavas (Slovakkia), mis leidsid aset selle toote kolme sama tootja vahel. Siiski lisab ta, et küsimusi kaltsiumkarbiidi graanulite kohta käsitleti samuti nii pulbrilist kaltsiumkarbiidi puudutavatel koosolekutel kui ka erikoosolekutel, mis kujutasid endast esimeste koosolekute jätku (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 101 ja 108).

75      Lõpuks, kokkulepe magneesiumi kohta puudutas üksnes Almameti, Donau Chemie’d ja Eckat. Vaidlustatud otsuse teised adressaadid, sealhulgas hageja ei tootnud magneesiumi. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 125 ilmneb, et esimene koosolek magneesiumiga seotud kolme ettevõtja vahel toimus 2004. aasta lõpus või 2005. aasta alguses, kuid täpset kuupäeva ei olnud võimalik tuvastada. Vaidlustatud otsuses viidatakse viiele muule koosolekule seda toodet puudutavas osas. Erandina 2. mai 2006. aasta koosolekust, mille korraldas Ecka, kes võttis ka koosoleku kulud enda kanda (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 129), ei ole otsuses täpsustatud, milline ettevõtja korraldas koosolekud. Siiski on vaidlustatud otsuse põhjenduses 115 märgitud, et nendel koosolekutel osalenud kolm ettevõtjat võtsid kordamööda enda peale nende koosolekute korraldamise kohustuse ning vastavad kulud.

76      Kõik need kaalutlused lähevad vastuollu hageja väitega, mille kohaselt oli vaidlusaluse rikkumise jaoks selle laadilt sisuliselt vajalik ühte või mitut eestvedajat. Eespool punktides 71–73 toodud vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb nimelt, et kartellis osalesid kõik ettevõtjad võrdsetel alustel. Asjaolul, et Almamet korraldas pulbrilist kaltsiumkarbiidi puudutava esimese koosoleku ning et TDR‑Metalurgija tegi sama kaltsiumkarbiidi graanulitega seoses, ei ole ilmselt erilist tähendust. Ükski vaidlustatud otsuses asuv viide ei anna alust arvata, et nende kahe ettevõtja roll kartellis oli olulisem kui teistel.

77      Vaidlustatud otsuse põhjendusest 54 ilmneb vastupidi, et komisjoni arvates sai pulbrilise kaltsiumkarbiidi kokkulepe oma alguse negatiivsest tendentsist, mida selle toote hind kajastas alates XXI sajandi algusest koos tootmiskulude tõusu ja nõudluse langusega.

78      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 104 kohaselt oli sarnane olukord kaltsiumkarbiidi graanulite turul. Selles põhjenduses nimetatakse „Akzo Nobeli töötajat”, kes väitis, et kõigi kõnealuse toote tarnijate jaoks „näis hindade tõstmine vajalik”. Mis puudutab magneesiumi, mis on samuti ette nähtud terasetööstuse jaoks ning asendatav pulbrilise kaltsiumkarbiidiga, siis tunnistas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 113, et nõudlus selle toote järele suurenes, kuid lisab hagejaga vastuollu minemata, et „tarnijad olid samuti teadlikud oma klientide võimsuse kasvamisest turul” ning olid lisaks pärast uute Hiina konkurentide turuletulekut üha tugevama surve all.

79      Selles kontekstis ei ole oluline, kes näitas üles algatust korraldada esimene koosolek, kuna sellisena on kõnealune algatus tõlgendatav üksnes asjaomase toote paljude tootjate ühise tundmusena. Lisaks ei selgitanud hageja oma väidet, et selline rikkumine, nagu käesoleval juhul kõne all, on raskesti mõistetav ilma ühe või mitme eestvedajata, ega toonud selle põhjenduseks konkreetseid asjaolusid. Peale selle olid need üksnes konkreetsed küsimused, mille hageja esitas oma argumentides ja mida sõltumata nende asjakohasusest võimalike raskendavate asjaolude tuvastamisel igal juhul analüüsiti põhilises osas vaidlustatud otsuses, nagu on juba märgitud eespool punktis 71.

80      Seega ei saa nõustuda hageja kinnitusega, et komisjon jättis analüüsimata võimalikud raskendavad asjaolud teatavate teiste kartellis osalenud ettevõtjate puhul ning rikkus sellega võrdse kohtlemise põhimõtet. Järelikult ei ole teine etteheide põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

–       Kolmas etteheide kergendavate asjaolude kohta

81      Hageja heidab komisjonile ette, et ta ei tunnistanud kergendavate asjaolude olemasolu, mis põhjendaksid talle suuniste punkti 29 alusel määratud trahvi summa vähendamist. Selles kontekstis märgib ta, et esiteks osales ta kartellis väidetavalt hooletuse tõttu, teiseks oli see osalemine passiivne ja piiratud ning kolmandaks oli tema väidetav koostöö komisjoniga, mida viimane arvesse ei võtnud, väljaspool „2002/2006. aasta leebema kohtlemise teatise” kohaldamisala ning tema õiguslikke kohustusi teha koostööd.

82      Esiteks väidab hageja, et vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal olid tema juhatuse liikmed isikud, kes olid saanud hariduse ja teinud karjääri majandustingimustes, mida rangelt reguleeris kommunistlik kord enne 1989. aastat. Nii ei olnud vähemalt kartelli alguses hageja juhid isegi mitte teadlikud oma konkurentsivastase tegevuse õigusvastasusest. Nad pidasid kartellikoosolekuid tavalisteks ärikoosolekuteks ning teised kartellis osalenud ettevõtjad kritiseerisid neid nende otsustusõiguse puudumise tõttu. Hageja lisab, et ükski konkurentsiamet ei ole teda kunagi varem uurinud ega karistanud, ning leiab, et kartellis osalemise hooletust oleks tulnud kergendava asjaoluna arvesse võtta.

83      Komisjon vastab, et väidetav rikkumine pandi toime rohkem kui 14 aastat pärast Tšehhoslovakkia kommunistliku korra lõppu ning Slovaki Vabariik võttis vastu sarnaseid kokkuleppeid keelavad normid isegi enne tema ühinemist Euroopa Liiduga. Hageja vastab oma repliigis, et nendes argumentides ei võeta piisavalt arvesse tagajärgi, mis rikkumise ajal tema juhtideks olnuile kaasnesid asjaolu tõttu, et neil oli möödunud suurem osa karjäärist turumajandusest erinevas süsteemis.

84      Ilma et oleks vaja süveneda pooltevahelise kõnealuse vaidluse üksikasjadesse, tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 võimaldab komisjonil määrata trahvi EÜ artiklit 81 rikkunud ettevõtjatele nii juhul, kui see rikkumine pandi toime tahtlikult, kui ka juhul, kui rikkumine pandi toime ettevaatamatuse tõttu.

85      Selleks et konkurentsieeskirjade rikkumist saaks lugeda tahtlikult ja mitte ettevaatamatuse tõttu toimepanduks, ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vaja, et ettevõtja oli konkurentsieeskirjade rikkumistest teadlik, vaid piisab, et ettevõtja ei saanud mitte teada, et tema tegevuse eesmärk oli kahjustada konkurentsi ühisturul (vt Euroopa Kohtu 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 246/86: Belasco jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 2117, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Käesoleval juhul ei vaielnud hageja vastu rikkumises osalemisele, vaid käesoleva etteheitega seotud argumentides ta vastupidi „möönab ja ei vaidle vastu [oma vastutusele] oma eelnevate juhtide konkurentsivastase tegevuse eest”. Arvestades aga vaidlusaluse rikkumise moodustanud asjaolusid, nagu need on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 1, on ilmne, et hageja juhatuse liikmed, kes osalesid tema nimel kartelli raames korraldatud erinevatel koosolekutel ning seejärel viisid nendel koosolekutel tehtud otsused ellu, ei saanud mitte teada, et nende tegevuse eesmärk oli kahjustada konkurentsi ühisturul. Niisugune on rikkumises osalenud ettevõtjate vahel samadel turgudel turgude jagamise, kvootide kindlaksmääramise, klientide jagamise ja hindade kindlaksmääramise otsene ja vahetu tagajärg, kusjuures kõik need tegevused on vaidlustatud otsuses karistatud rikkumise ese.

87      Nagu seevastu ilmneb eespool punktis 85 viidatud kohtupraktikast, ei ole selles kontekstis oluline, et hageja juhatuse liikmed oleksid Tšehhoslovakkia vana kommunistliku korra ajal saadud kogemuste tõttu või mis tahes muul põhjusel saanud mitte teada, et niisuguse tegevusega rikutakse siseriiklikke või liidu õiguses ette nähtud konkurentsieeskirju.

88      Nagu komisjon õigesti märgib, on järeldus, et hageja juhatuse liikmed olid teadlikud oma tegevuse konkurentsivastasusest, kooskõlas hageja kinnitustega leebema kohtlemise taotluses. Selles selgitas hageja, et tema juhatuse liikmed, kes osalesid kartellikoosolekutel, ei maininud sellega seotud teavet „välisreisiaruannetes”, mille nad koostasid ning millest teatud hulga sai komisjon hageja ruumide läbiotsimisel. Kirjaliku jälje jätmise vältimiseks esitasid juhatuse liikmed selle teabe suuliselt hageja peadirektorile ja nõukogu esimehele. Hageja vastavate juhatuse liikmete see tegevus kinnitab vaid, et nad olid teadlikud, et nende osalemine kõnealustel koosolekutel oli konkurentsivastane ehk ebaseaduslik, vastasel korral on raske mõista, miks nad tahtsid vältida kirjalikke jälgi.

89      Seega ei saa komisjonile ette heita ühtegi viga selles osas, et ta ei vähendanud hageja trahvisummat põhjusel, et viimane pani rikkumise toime ettevaatamatusest.

90      Teiseks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud kergendavate asjaoludena arvesse tema rikkumises osalemise passiivsust. Selles osas väidab ta, et tema juhatuse liikmed, kes viibisid erinevatel kartellikoosolekutel, ei rääkinud vabalt ühtegi võõrkeelt ning pidid kasutama tõlgi teenuseid. Lisaks märkisid teised kartellis osalenud ettevõtjad, et hageja esindaja oli erinevatel koosolekutel passiivne ning ei suhelnud teiste osalejatega. Komisjon tunnistas ise vastuväiteteatises, et hageja oli kartellis vähem aktiivne, kuna ta ei koostanud kunagi tabeleid ega kogunud andmeid kartellis osalenud ettevõtjate kohta, kes puudusid konkreetselt koosolekult, või edastanud selliseid andmeid teistele kartellis osalenud ettevõtjatele. Hageja lisab, et kartell oli palju olulisem tema toodete turustaja Almameti jaoks, kuna ta sai kartellist kasu ilma selles osalemata. Lisaks oli Almamet see, kes kutsus hagejat kartellis osalema. Enne seda kutset ei olnud hagejal ühtegi korrapärast kontakti kartellis osalenud teiste ettevõtjatega.

91      Selle argumendiga seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et siis, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramise raames uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet, kusjuures eelkõige tuleb välja selgitada, milline oli ettevõtjate vastav roll nende rikkumises osalemise kestuse jooksul. See järeldus tuleneb loogiliselt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest, mille kohaselt ettevõtjat tohib karistada üksnes asjaolude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse; seda põhimõtet kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad lõppeda liidu konkurentsieeskirjade alusel sanktsioonidega (vt Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punktid 277 ja 278 ning seal viidatud kohtupraktika).

92      Nende põhimõtete alusel on suuniste punktis 29 ette nähtud trahvi põhisumma muutmine teatavatel igale konkreetsele ettevõtjale omastel kergendavatel asjaoludel. Selles punktis on nimelt esitatud mitteammendav loetelu kergendavatest asjaoludest, mida võib arvesse võtta. Siiski tuleb tõdeda, et ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumise toimepanemisel ei asu selles mitteammendavas loetelus, kuigi see oli sõnaselgelt kergendava asjaoluna ette nähtud suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171), mis asendati suunistega, punkti 3 esimeses taandes.

93      Selles osas tuleb märkida, et nagu on kinnitatud eespool punktis 47, kui komisjon ei saa loobuda normidest, mille ta on ise kehtestanud, siis on ta seevastu vaba neid muutma või asendama. Uute normide kohaldamisalasse kuuluva juhtumi puhul, nagu on vaidlusalune rikkumine, mis ratione temporis kuulub suuniste kohaldamisalasse, nagu ilmneb suuniste punktist 38, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse kergendavat asjaolu, mida nendes uutes normides ette ei ole nähtud, üksnes põhjusel, et see oli sätestatud vanades suunistes. Nimelt asjaolu, et komisjon leidis oma varasemas otsustuspraktikas, et trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb teatavaid asjaolusid pidada kergendavateks asjaoludeks, ei tähenda, et ta peaks sama hinnangu andma hilisemas otsuses (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 368, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 337).

94      Tõsi on see, et nagu on juba märgitud eespool punktis 92, ei ole kergendavate asjaolude loetelu, mida komisjon võib arvesse võtta, suuniste punktis 29 ammendav. Järelikult ei takista tõik, et suunistes ei ole kergendavate asjaolude hulgas loetletud rikkumises osalenud ettevõtja passiivset rolli, selle raames arvesse võtta nimetatud asjaolu, kui ta tõendab, et kõnealuse ettevõtja rikkumises osalemise raskus on vähem tähtis.

95      Ilma et oleks vajalik tuvastada, kas viimane tingimus on käesoleval juhul täidetud, tuleb igal juhul tõdeda, et hageja toodud tõenditest ja argumentidest ei nähtu, et tal oli vaidlusaluses rikkumises passiivne või käsutäitja roll.

96      Selles osas tuleb meenutada, et nagu Üldkohus leidis oma 9. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2473, punktid 167 ja 168), millele hageja ise viitas oma argumentide põhjenduseks, eeldab passiivne roll, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamises aktiivse osalemise puudumine. Ettevõtja passiivset rolli kartellis väljendavate asjaolude hulka võib arvata ettevõtja kohtumistel osalemise juhusliku laadi, võrreldes tavaliste kartelliosalistega, samuti ettevõtja hilinemisega tuleku rikkumise esemeks olnud turule, sõltumata ettevõtja kartellis osalemise kestusest, või ka sellekohased otsesed avaldused, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt.

97      Käesoleval juhul osales hageja esiteks, nagu komisjon õigesti märgib, kümnel koosolekul 11‑st, mis puudutasid pulbrilist kaltsiumkarbiidi (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 64–88), ning korraldas ise neist kaks. Ta osales samuti kõigil kaltsiumkarbiidi graanuleid puudutavatel koosolekutel, mis on ära toodud vaidlustatud otsuses (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 98 ja 99).

98      Teiseks ilmneb vaidlustatud otsusest, et hageja panus koosolekutele, millel ta osales, oli sarnane teiste koosolekul osalejate omaga. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustest, et erinevatel koosolekutel osalenud ettevõtjad edastasid teavet oma müüdud toodete mahtude kohta ning seejärel uuendati tabelit turu jagamise kohta. Lisaks arutati kohaldatavaid hindu ning mõnikord otsustati hindu tõsta (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendused 67 ja 68). Nende asjaolude põhjal ei ole võimalik järeldada, et hageja tegevus oli passiivne või üldisemalt erinev teiste kartellis osalenud ettevõtjate omast. Vastupidi, vaidlustatud otsuse põhjendusest 73 tuleneb, et oma sisearuandes 24. jaanuari 2005. aasta koosoleku kohta märkis hageja, et tal õnnestus hüvitada koksi hinna tõusu, tõstes kaltsiumkarbiidi hindu. Peale selle väljendas hageja vaidlustatud otsuse põhjenduse 110 kohaselt oma nõusolekut hüvitada Donau Chemiele tema müüdud toodete mahu vähenemine Austrias, andes talle täiendava mahu Saksamaal. Tegemist on viidetega sellele, et hageja osalemine koosolekutel oli vähemalt sama aktiivne, kui teistel kartellis osalenud ettevõtjatel.

99      Kolmandaks on hageja kinnitus, et ta ei edastanud koosolekul kunagi andmeid, mille oli esitanud teine kartellis osalev ettevõtja, kes sellel koosolekul puudus, ilmselt küll kooskõlas vaidlustatud otsuse sõnastusega, kuid ei võimalda järeldada, et tema osalemine kartellis oli passiivne. Vaidlustatud otsusest tuleneb nimelt, et enamik kartellis osalenud ettevõtjaid olid koosolekutel. Asjaolul, et kartellis osalenud ettevõtja ei saanud mõnikord konkreetsel koosolekul osaleda ja edastas teda puudutavad andmed teisele kartellis osalevale ettevõtjale, kes seejärel esitles neid kõnealusel koosolekul (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendus 83, mille kohaselt ei saanud Akzo Nobel osaleda 25. aprilli 2006. aasta koosolekul, kuid edastas eelnevalt Donau Chemie’d puudutavad andmed), ei ole ilmselt iseäranis oluline ega kujuta iseenesest viidet kokkuleppe sellise poole aktiivsemat osalemist, kes osutas niisuguse teenuse puuduvale poolele.

100    Neljandaks ei ole tõendatud hageja kinnitus, et teised kartellis osalenud ettevõtjad vihjasid tema esindaja passiivsele tegevusele koosolekutel.

101    Mis puudutab hageja kinnitust, et vastuväiteteatises oli tunnistatud, et ta oli kõige vähem aktiivne ettevõtja kartellis, siis palus Üldkohus tal menetlust korraldava meetme raames esitada väljavõte sellest teatisest, millele ta viitas. Vastusena sellele nõudele märkis hageja sisuliselt, et vastuväiteteatises asuvad viited asjaolule, et Almamet korraldas omal algatusel kartelli koosolekuid, asjaolule, et hilisemaid koosolekuid juhatas SKW Stahl‑Metallurgie esindaja, ning asjaolule, et Donau Chemie esindaja ülesanne oli sageli ajakohastada ja levitada tabeleid kartellis osalevate ettevõtjate vahel, samas kui hagejat ennast ei olnud eraldi ära toodud erinevate koosolekute kirjelduses, kujutasid endast märki tema passiivsest rollist kartellis.

102    Tuleb tõdeda, et hageja ei too välja ühtegi vastuväiteteatises asuvat sõnaselget kinnitust, et tema roll kartellis oli väidetavalt passiivne. Hageja möönab kaudselt, et eelnevas punktis kõne all olev kinnitus ei asu sellisena vastuväiteteatise üheski osas, vaid on tema enda tõlgendus. Selle tõlgendusega ei saa aga nõustuda. Nagu on märgitud eespool punktis 99, ei piisa pelgalt asjaolust, et teatavad kartellis osalenud ettevõtjad võtsid erinevate kartellikoosolekute käigus enda kanda teatud haldusülesanded, selleks et järeldada, et teiste roll oli passiivne. See kehtib eriti seetõttu, et hageja ei ole vaidlustanud seda, et ta ise korraldas kaks koosolekut, mis puudutavad kartelli pulbrilise kaltsiumkarbiidi osa (vt eespool punkt 73).

103    Viiendaks ei ole asjakohane küsimus hageja nende kahe juhatuse liikme võõrkeelteoskuse kohta, kes esindasid hagejat kartellikoosolekutel. Millised iganes need oskused ka olid, on oluline hoopis see, nagu on juba märgitud ka eespool punktis 98, et hageja osales nendel koosolekutel sama aktiivselt kui teised kartellis osalenud ettevõtjad, nimelt edastas ta andmeid oma müügi kohta, sai teiste kartellis osalenud ettevõtjate kohta sarnaseid andmeid ning võttis kohustusi, mis puudutasid asjaomaste turgude jagamist, kvootide kindlaksmääramist, klientide jagamist ning hindade kindlaksmääramist. Selles osas ei ole oluline asjaolu – isegi kui see osutub tõendatuks –, et keelteoskuse puudumise tõttu oli hageja esindajate ja teiste kartellis osalenud ettevõtjate esindajate vaheline sotsiaalne suhtlus piiratud.

104    Kuuendaks ei kujuta asjaolu – isegi kui see on tõendatud –, et hageja sai kartellis osalemata sellest kasu Almameti osalemise tõttu, endast põhjendust tema kartellis osalemiseks ega kergendavat asjaolu.

105    Igal juhul läheb hageja see kinnitus vastuollu leebema kohtlemise taotluses sisalduvate tema enda avaldustega, nagu seda õigesti märgib komisjon. Sellest taotlusest tuleneb nimelt, et hageja kavatses tõsta Almametile müüdavate toodete hinda. Viimane vastas sisuliselt, et selline hinnatõus kohustab teda tõstma müügihindu lõppklientidele ning et viimased on sellise hinnatõusu vastu. Almamet märkis seega, et ainus lahendus seisneks asjaomaste tootjate ja edasimüüjate koosoleku korraldamises, et suurendada hindu. Hageja vastas, et sõltumata sellest, kuidas Almamet otsustas probleemi lahendada, pidi ta temalt ostmisel nõustuma hindade tõusuga. Hageja nendest kinnitustest ilmneb, et Almameti algatusel korraldati pulbrilist kaltsiumkarbiidi puudutav esimene koosolek hageja avaldatud surve tõttu ning et viimane – olles sellest algatusest teadlik – mitte ainult ei jätnud Almameti manitsemata ja ennast sellega seotuks lugemata, vaid vastupidi säilitas surve, nõudes jätkuvalt hindade tõusu. Need väited ei kinnita seisukohta, et hageja osales kartellis passiivselt, vaid nõrgestavad seda väidet märkimisväärselt.

106    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei võtnud kergendava asjaoluna õigesti arvesse hageja rikkumises osalemise väidetavat passiivsust.

107    Kolmandaks tõdeb hageja, et komisjon oleks kergendava asjaoluna pidanud arvesse võtma tema tegelikku koostööd komisjoniga. Ta väidab selles osas, et ta nõustus oma vastutuse osaga rikkumises, olles samas mitte nõus sellega, et tema osalus rikkumises hinnati ülemäära raskeks, ning talle määratud trahviga. Ta leiab, et tema ülestunnistus, et tema juhatuse liikmed osalesid kartellikoosolekutel, ning asjaolu, et ta kinnitas isegi horisontaalkokkulepet hindade kindlaksmääramisel, ei kujuta endast pelgalt seda, et ta ei vaielnud vastu komisjoni tuvastatud asjaoludele, nagu seda võib mõista vaidlustatud otsuse põhjendusest 327. Ta lisab, et ta ei püüdnud vaidlustada komisjoni igat järeldust vaidlusaluse rikkumise kohta, vaid tal oli pigem kavatsus abistada komisjoni tema uurimises. Selles osas märgib ta, et vaidlustatud otsuses toodud mitu kaalutlust viitavad tema avaldustele kui tõenditele. Iseäranis toob hageja näitena välja vaidlustatud otsuse joonealused märkused numbritega 100, 104, 106, 111, 118, 146–150, 158, 161, 174, 180, 182–185, 188, 190, 194 ja 617.

108    Oma repliigis märgib hageja, et tema argumente kinnitab ka komisjoni kostja vastus, mis hageja sõnul sisaldab arvukalt viiteid leebema kohtlemise taotlusele. Lisaks väidab ta, et kuna komisjon karistas ettevõtjat tema koostöö eest, selle asemel et koostöö kompenseerida, pöörab komisjon ümber koostööd puudutavate normide eesmärgi, nagu see tuleneb „2002/2006. aasta leebema kohtlemise teatisest”, ning rikub hea õigusemõistmise ja iseenda süüstamise keelu põhimõtet. Hageja leiab, et neil asjaoludel tuleb asjakohatutena tagasi lükata komisjoni argumendid, mida toetavad viited leebema kohtlemise taotlusele, ja nendega seotud tõendid.

109    Mis puudutab eelmises punktis kokkuvõtlikult esitatud hageja argumente, siis tuleb märkida, et nagu õigesti väidab komisjon, ei saa hageja leebema kohtlemise taotluse kasutamine komisjoni poolt Üldkohtus tema kirjalikes dokumentides mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust, kuna taotlus on otsusest hilisem ega kujuta endast kasulikku märki selle avalduse lisaväärtusest, võrreldes muude komisjonil olevate tõenditega. Samuti on tõsi, et hageja argumendid tõstatavad küsimuse leebema kohtlemise taotluse kasutamise lubatavuse kohta Üldkohtu menetluses. Seega tuleb kõigepealt analüüsida seda küsimust, arvestades komisjoni argumentides sisalduvaid arvukaid viiteid leebema kohtlemise taotlusele.

110    Sellega seoses tuleb tõdeda, et 2002. aasta koostööteatise alusel asjaomase ettevõtja tehtud koostöö on täiesti vabatahtlik. Ettevõtja ei ole ju kuidagi kohustatud eeldatava kartelli kohta tõendeid esitama. Koostöö tase, mida ettevõtja soovib haldusmenetluses pakkuda, on seega täielikult tema vaba valik ning mingil juhul ei näe kõnealune koostööteatis seda ette (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6773, punkt 52, ja kohtujurist Léger’ ettepanek selles kohtuasjas, EKL 2005, lk I‑6777, punkt 140).

111    Lisaks on 2006. aasta leebema kohtlemise teatise punktis 31, mis kuulub käesolevas asjas kohaldamisele (vt eespool punkt 27), nimelt märgitud, et „[k]õik käesoleva teatise alusel komisjonile esitatud avaldused kuuluvad komisjoni toimikusse ja neid saab seega kasutada tõenditena”. Sellest järeldub, et alates 2006. aasta leebema kohtlemise teatise avaldamisest on ettevõtja, kes nagu hageja käesolevas asjas otsustab esitada avalduse trahvisumma vähendamiseks, teadlik asjaolust, et trahvi vähendatakse tal üksnes siis, kui komisjoni arvates on teatises toodud trahvi vähendamise tingimused täidetud, ning avaldus kuulub igal juhul toimikusse ja seda võib kasutada tõendina ka avalduse esitaja vastu.

112    Olles seega vabatahtlikult ning teadlikult otsustanud esitada sellise avalduse, ei saa asjaomane ettevõtja tulemuslikult tugineda iseenda süüstamise keeldu puudutavale kohtupraktikale. Sellest kohtupraktikast tuleneb nimelt, et komisjon ei saa kohustada ettevõtjat andma vastuseid, mis viiks selleni, et ettevõtja tunnistaks rikkumise olemasolu, mille tõendamine on komisjoni kohustus (Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punktid 34 ja 35; 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 61 ja 65, ning eespool punktis 110 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp vs. komisjon, punkt 49). Kuna käesoleval juhul esitas hageja aga leebema kohtlemise taotluse omal tahtel, olemata selleks kohustatud, ei saa ta tulemuslikult kasutada enda õigust keelduda komisjonile üles tunnistamast oma osalemist rikkumises (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 35).

113    Järelikult ei saa komisjonile ette heita seda, et ta tugines oma kirjalikes dokumentides Üldkohtus leebema kohtlemise taotlusele.

114    Edasi, mis puudutab küsimust, kas see taotlus kujutab endast tegelikku koostööd, mida võetakse kergendava asjaoluna arvesse suuniste punkti 29 neljanda taande kohaselt, siis tuleb märkida, et suuniste selle sätte kohaldamise tagajärg ei saa olla 2002. aasta leebema kohtlemise teatise kasuliku mõju kõrvaldamine. Nimelt tuleb tõdeda, et 2002. aasta leebema kohtlemise teatises esitatakse raamistik komisjoni uurimise käigus tehtava koostöö kompenseerimiseks sellistele ettevõtjatele, kes osalevad või on osalenud liidu huve kahjustavates salajastes kartellides. Seega nähtub selle teatise sõnastusest ja ülesehitusest, et ettevõtjate trahvisummat võib üldjuhul nende koostöö eest vähendada üksnes siis, kui nad täidavad selles teatises ette nähtud ranged tingimused (Üldkohtu 17. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑343/08: Arkema France vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2287, punkt 169; 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑39/06: Transcatab vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑6831, punkt 329, ja 30. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑208/06: Quinn Barlo jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7953, punkt 271).

115    Säilitamaks 2002. aasta leebema kohtlemise teatise kasulikku mõju, on komisjon üksnes erandlikes olukordades kohustatud suuniste punkti 29 neljanda taande alusel ettevõtja trahvisummat vähendama. Niisuguse olukorraga on tegemist näiteks juhul, kui ettevõtja koostöö, mis ületab küll tema juriidilist koostöökohustust, ent ei anna talle siiski õigust trahvisumma vähendamisele 2002. aasta leebema kohtlemise teatise alusel, on komisjoni jaoks objektiivselt tarvilik. Selline tarvilikkus tuleb tuvastada, kui komisjon tugineb lõppotsuses tõenditele, mis ettevõtja esitas talle oma koostöö raames ja mille puudumise korral komisjonil ei oleks täielikult või osaliselt olnud võimalik kõnealuse rikkumise eest karistust määrata (eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Arkema France vs. komisjon, punkt 170; eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Transcatab vs. komisjon, punkt 330, ning eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, punkt 270).

116    Käesoleval juhul, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 358, leidis komisjon, et leebema kohtlemise taotluses sisalduval teabel ei olnud olulist lisaväärtust, võrreldes komisjoni valduses juba olevate tõenditega, ning seetõttu otsustas ta mitte vähendada hageja trahvisummat (vt samuti eespool punkt 38).

117    Hagejal tuleb välja tuua vaidlustatud otsuses asuvad vaidlustatavad elemendid ning esitada tõendid, milleks võivad olla tõsised kaudsed tõendid, et kinnitada tema etteheidete põhjendatust (vt selle kohta eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 132). Eespool punktis 107 asuvast hageja argumentide kokkuvõttest ilmneb, et ainus konkreetne argument, mille ta esitas vaidlustatud otsuses toodud hinnangu – nagu see on kokkuvõtlikult sõnastatud eelmises punktis – ümberlükkamiseks, puudutab asjaolu, et selles otsuses viidatakse erinevates osades tema avaldustele, mis asuvad eelkõige leebema kohtlemise taotluses.

118    Tuleb märkida, et haldusmenetluse käigus viitasid hageja ja tema emaettevõtja analoogsele argumendile, mis puudutas hageja esitatud teabe kasutamist komisjoni poolt. Komisjon lükkas selle argumendi tagasi vaidlustatud otsuse põhjenduses 359. Komisjon selgitas, et asjakohane kriteerium ei olnud kartellis osalenud ettevõtja esitatud teabe kasutamine komisjoni poolt, vaid selle teabe võimalik märkimisväärne lisaväärtus. Juba teada olevale teabe juurde esitamise asjaolu ei kujuta endast märkimisväärse väärtuse lisamist. Komisjon märkis ka samas põhjenduses, et hageja ei maininud esitatud teabe hulgas asjaolu, et konkurentsivastane tegevus hõlmas kaltsiumkarbiidi graanuleid, kuigi tema seotus sealhulgas rikkumise selle osaga oli selgelt dokumenteeritud.

119    Kaalutlus, mille kohaselt ei ole rikkumises osalenu esitatud teave objektiivselt tarvilik, kui teave puudutab komisjonile teada olevaid asjaolusid, mille kohta on komisjonil juba piisavalt tõendeid, on kooskõlas eespool punktis 115 nimetatud kohtupraktikaga ja sellega tuleb nõustuda.

120    Seega tekib küsimus, kas nii oli see tegelikult seoses teabega, mille hageja esitas nimelt leebema kohtlemise taotluses. Hageja toob selles osas välja üksnes viited oma avaldustele, nagu need asuvad vaidlustatud otsuses, ilma et ta oleks selgitanud, milline oli teave või konkreetsed tõendid, mille ta esitas komisjonile ja mida viimasel varem ei olnud.

121    Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse arvukate joonealuste märkuste hulgast, mille hageja tõi välja oma argumentides, üksnes kolmes on viidatud ainult hageja avaldustele. Ülejäänud viidatud joonealustes märkustes on samuti mainitud kas komisjonil kontrollide käigus saadud dokumente või Akzo Nobeli ja Evonik Degussa avaldusi, kes – nagu on toodud eespool punktis 39 – said täpsemalt oma koostöö raames vastavalt kaitse trahvide eest või kelle trahvisummat vähendati. Need ülejäänud joonealused märkused kinnitavad seega komisjoni väidet, mille kohaselt hageja esitatud teave puudutas juba teada olevaid asjaolusid, mida piisavalt kinnitasid tõendid.

122    Kolm joonealust märkust, milles mainitakse üksnes hageja avaldusi, kannavad numbreid 111, 118 ja 617. 111. joonealuses märkuses viidatakse leebema kohtlemise taotlusele, selleks et kinnitada vaidlustatud otsuse põhjenduse 56 viimases lauses asuvat väidet, mille kohaselt igal kartellikoosolekul leppisid kartellis osalevad ettevõtjad üldjuhul kokku järgmise koosoleku aja ja koha. Isegi kui oletada, et selle teabe sai komisjon hagejalt, ei ole ilmselgelt tegemist objektiivselt tarviliku märkimisväärse elemendiga, vaid pigem täiesti teisejärgulise elemendiga.

123    118. joonealuses märkuses viidatakse hageja 18. veebruari 2008. aasta avaldusele, selleks et kinnitada vaidlustatud otsuse põhjenduse 57 viiendas taandes toodud teavet, mis puudutas hagejat pulbrilise kaltsiumkarbiidiga seotud koosolekul esindanud isikute täidetud ülesandeid. Kuna need andmed puudutasid konkreetselt hagejat, on arusaadav, et hageja puhul viidati üksnes tema esitatud dokumendile. Igal juhul olid kõnealustel koosolekutel hagejat esindanud isikute täidetud ülesanded komisjoni jaoks üksnes vähe tarvilikud, seda enam et hageja ei vaielnud ega vaidle vastu sellele, et ta osales nendel koosolekutel või üldisemalt rikkumise selles osas.

124    Viimaks täiendab 617. joonealune märkus vaidlustatud otsuse põhjenduses 294 asuvat seisukohta, et vaidlusalune rikkumine kuulus kõige tõsisemate konkurentsipiirangute hulka, tuues esile hageja vastuses vastuväiteteatisele asuva sarnase seisukoha. Sel juhul ei puuduta viide hageja kirjalikele dokumentidele haldusmenetluses isegi mitte faktilist asjaolu või tõendit, vaid pelka hinnangut rikkumise raskuse kohta. Ilmselt ei saa sel juhul olla enam küsimus objektiivselt tarvilikust elemendist.

125    Seega ei saa nõustuda hageja väitega, et erinevad viited tema avaldustele vaidlustatud otsuses kinnitavad nende tarvilikkust komisjoni uurimise jaoks.

126    Samuti tuleb märkida, et hageja ei vaielnud vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 359 asuvale väitele, mille kohaselt jättis ta leebema kohtlemise taotluses mainimata asjaolu, et vaidlusalune konkurentsivastane tegevus puudutas ka kaltsiumkarbiidi graanuleid. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 92–112, milles käsitletakse kaltsiumkarbiidi graanuleid puudutavaid koosolekuid, on leebema kohtlemise taotlusele tehtud vaid kolm viidet (joonealused märkused numbritega 241, 249 ja 276), millest ükski ei näi rikkumise selle aspekti uurimisel olevat komisjoni jaoks objektiivselt tarvilik. Eelkõige puudutab viide 249. joonealusele märkusele tähtsusetut teavet, käesoleval juhul asjaolu, et 7. aprilli 2004. aasta koosolekule eelnes õhtusöök, samas kui 241. ja 276. joonealuses märkuses asuvad viited puudutasid asjaolu, et kahel korral keeldusid teatavad kartellis osalevad ettevõtjad, nende hulgas hageja, Donau Chemie ettepanekust arutada kaltsiumkarbiidi graanulite hinda (vt vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendused 95 ja 108).

127    Seega hoidus hageja, kuigi ta ei vaielnud vastu oma osalemisele rikkumise osas, mis puudutas kaltsiumkarbiidi graanuleid, leebema kohtlemise taotluses välja toomast faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis oleksid võinud olla komisjoni jaoks tarvilikud rikkumise selle aspekti uurimisel. Tegemist on täiendava elemendiga, mis ei võimalda samuti tunnistada, et hageja väidetav koostöö oli objektiivselt tarvilik.

128    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et nõustuda ei saa hageja argumendiga, mille kohaselt oleks tema väidetavat tegelikku koostööd komisjoniga tulnud kergendava asjaoluna arvesse võtta.

129    Kuna nõustuda ei saa mitte ühegi argumendiga, mille hageja esitas tõendamaks, et tema suhtes oleks tulnud arvesse võtta kergendavaid asjaolusid, siis tuleb jõuda järeldusele, et hageja kolmas etteheide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

–       Neljas etteheide Almameti trahvisumma vähendamise kohta

130    Oma hagiavalduses märkis hageja, et vaidlustatud otsuses vähendas komisjon Almameti trahvisummat (vt eespool punkt 41) tema väidetava maksevõimetuse tõttu ilma vähimagi põhjendatud aluseta, samas kui hageja sarnane taotlus lükati tagasi, millele vaidleb ta vastu oma teise väite raames. Almameti trahvi vähendamine kujutab endast proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rasket rikkumist, seda enam et Almamet oli üks rikkumise algatajatest.

131    Komisjon täpsustas Üldkohtus, et Almameti trahvisumma vähendamine põhines suuniste punktil 37, mitte aga punktil 35. Hageja vastas, et see täpsustus muutis veelgi veenvamaks tema etteheite proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 369–371 asuvatest selgitustest ilmneb, et Almameti pankrotistumise oht oli väike ja et isegi selline võimalus ei too kaasa selle ettevõtja varade täielikult väärtusetuks muutumist. Hageja arvates on ta tõendanud, et tema finantsseisund oli hullem kui Almametil. Lisaks on Almametiga seotud asjaolud, mis on loetletud vaidlustatud otsuse põhjenduses 372, et põhjendada tema trahvisumma vähendamist, sarnased hagejaga, mistõttu oleks komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet ilmselt rikkumata pidanud analoogselt vähendama hageja trahvisummat.

132    Kõigepealt tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 369–371 nähtub, et komisjon jõudis järeldusele, et suuniste punktil 35 põhineva Almameti taotlusega ei saa nõustuda.

133    Siiski märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 372, et „eelnevat analüüsi kahtluse alla seadmata” tuleb arvesse võtta asjaolu, et Almamet oli väga väike sõltumatu kaubandusettevõtja, kes ei kuulunud ühessegi suurde äriühingute kontserni. Almamet tegutseb kõrgeväärtuseliste materjalide hulgimüügiga, millelt saadav kasumimarginaal on pigem madal, ning tal on „suhteliselt piiratud tooteportfell”. Komisjon lisas, et „[a]sjaolu, et määratud trahvil on suhteliselt suur mõju sellist liiki äriühingu finantsseisundile”, võeti samuti arvesse. Komisjon järeldas, et Almameti „erilisi tunnuseid” arvestades leidis ta, et trahvisumma vähendamine 20% on kohane, kuna sellise suurusega trahv hoiataks Almameti piisavalt. Komisjon viitas 685. joonealuses märkuses suuniste punktile 37. Samuti märkis ta vaidlustatud otsuse põhjenduse 372 viimases lauses, et võttes arvesse Almametile määratud trahvi kohandamist, „jääb samuti kehtima põhjenduses (371) [toodud] järeldus, [mille kohaselt] määratud trahv [võib] tõenäoliselt seada pöördumatult ohtu Almameti majandusliku elujõulisuse”.

134    Seega ei saa hageja tugineda mis tahes ebavõrdsele kohtlemisele, võrreldes Almametiga, mis puudutab suuniste punktil 35 põhinevat nende trahvisumma vähendamise taotluste analüüsimist, kuna mõlemad need taotlused lükati tagasi. Nagu komisjon täpsustas oma kostja vastuses, kasutas ta Almameti trahvi 20% vähendades kõnealuste suuniste punktis 37 endale jäetud õigust täielikult või osaliselt loobuda neis suunistes sätestatud trahvi kindlaksmääramise meetodist, selleks et arvesse võtta konkreetse juhtumi eripärasid. 685. joonealuses märkuses asuv viide sellele punktile 37 kinnitab nimetatud järeldust, mida kinnitab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 361, kus Almametile määratava trahvi summaks on märgitud 3,8 miljonit eurot „enne [suuniste punkti] 37 [kohast] vähendamist”.

135    Eespool punktis 47 toodud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon võib oma suunistest kõrvale kalduda üksnes juhul, kui sellest tulenev rikkumises osalenud ettevõtjate omavaheline ebavõrdne kohtlemine on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selle põhimõtte järgi nõutav, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ega erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑106/01: Novartis Pharmaceuticals, EKL 2004, lk I‑4403, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Neil asjaoludel saab hageja käesolevat etteheidet mõista üksnes nii, et ta väidab, et komisjon oleks suunistest pidanud kõrvale kalduma ka tema juhtumi puhul, selleks et tema trahvisummat vähendada sama moodi nagu Almameti oma. Selline etteheide saab olla tulemuslik üksnes juhul, kui ebavõrdne kohtlemine Almameti, kelle trahvi vähendati 20%, ja hageja vahel, kelle trahvi ei vähendatud, ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Eespool punktis viidatud kohtupraktikast ilmneb, et sellisel juhul peavad need kaks äriühingut olema sarnases olukorras.

137    Nagu on märgitud eespool (punkt 133), on vaidlustatud otsuses loetletud teatavad Almameti „erilised tunnused”, et põhjendada trahvisumma vähendamist tema puhul. Tuleb märkida, et selliste tunnustega ettevõtja on lähtudes trahvi võimalikust vähendamisest väljaspool konkreetselt suunistes ette nähtud juhtumeid sellise ettevõtja omast erinevas olukorras, kellel ei ole neid tunnuseid.

138    Esiteks tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 on nimelt ette nähtud, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest. Kohtupraktika kohaselt on käibega seotud ülempiiri eesmärk vältida, et komisjoni määratavad trahvid oleksid asjaomase ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed (eespool punktis 45 viidatud Euroopa Kohtu otsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 24).

139    See ülempiir ei ole aga piisav, et vältida määratud trahvi võimalikku ebaproportsionaalsust niisuguse kaubandusettevõtja puhul nagu Almamet, kes tegutseb kõrgeväärtuseliste materjalide müügiga, millelt saadav kasumimarginaal on madal. Asjaomaste materjalide kõrge väärtuse tõttu võib sellise ettevõtja käive olla ebaproportsionaalselt kõrge, võrreldes tema kasumi ja tema varadega, sest üksnes kasumi ja varade arvelt saab trahvi maksta.

140    Teiseks, kuna suuniste metodoloogia kohaselt võetakse trahvi kindlaksmääramisel lähtepunktiks rikkumisega seotud turul asjaomase ettevõtja müügiväärtuse osakaal (vt eespool punkt 21), siis on oht, et määratakse ebaproportsionaalne trahv, kuna see moodustab kõnealuse ettevõtja kogukäibest väga märkimisväärse osa, veelgi kõrgem ettevõtja puhul, kellel nagu Almamet on „suhteliselt piiratud tooteportfell”.

141    Kolmandaks on fakt, et Almamet oli väga väike ettevõtja, kes ei kuulunud ühessegi suurde kontserni, samuti asjakohane, sest trahv on üksnes tema kanda, kuna ükski teine äriühing ei ole koos temaga solidaarselt vastutav nimetatud trahvi tasumise eest või üldisemalt ei saa teda trahvi tasumisel abistada.

142    Hageja ei vaielnud vastu asjaolule, et Almametil on tõepoolest vaidlustatud otsuse põhjenduses 372 loetletud erilised tunnused, millega on põhjendatud talle määratud trahvisumma vähendamine. Hageja käesolevale etteheitele vastamiseks tuleb järelikult analüüsida üksnes seda, kas hagejal on ka samad tunnused.

143    Hageja väidab, et nii see on, kuid selles osas esitab ta nõrgad ja üldised argumendid, ilma et ta üksikasjalikult võrdleks enda olukorda Almameti omaga, arvestades viimase tunnuseid, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 372. Lisaks, nagu õigesti märkis komisjon, möönab hageja ise, et tema tooteportfell ei ole nii piiratud, kui Almametil. Kuigi ta kinnitab, et ta müüb oma tooteid väga väikese marginaaliga, ei esita ta selle väite kohta üksikasju ega kinnita seda ühegi tõendiga. Lisaks tuleb tõdeda, et hageja on tootja, mitte kaubandusettevõtja, nagu Almamet, ning vastupidi viimasele kuulus ta rikkumise ajal äriühingute kontserni ning talle määrati trahv solidaarselt tema emaettevõtjaga.

144    Peale selle märkis komisjon ka õigesti, et hageja kogukäive viimasel tervel majandusaastal enne vaidlustatud otsust oli 205 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 24), samas kui Almametil oli see 45 kuni 50 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 15). Teisisõnu olid mõlemad ettevõtjad märkimisväärselt erineva suurusega. Vaidlustatud otsuse samadest põhjendustest ilmneb samuti, et Almamet sai ligikaudu 50% oma kogukäibest rikkumisega seotud toodetest, samas kui hageja puhul oli see 10% ehk oluliselt väiksem.

145    Vastupidi sellele, mida hageja väitis oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, ei olnud Almameti märkimisväärselt väiksem kogukäive määrav kriteerium, millele komisjon tugines Almameti trahvi summa vähendamisel. Nagu on märgitud eespool punktis 133, põhjendatakse seda otsust viitega teatavatele Almameti erilistele tunnustele, mis hagejal puuduvad. Erinev kogukäive ning järelikult nende kahe ettevõtja erinev suurus on lisaelement, millele komisjon tugines Üldkohtus, et tõendada, et need kaks ettevõtjat ei ole samas olukorras. Peale selle tuleb lisada, et vastupidi hageja väidetule ei ilmne vaidlustatud otsusest, et finantsraskustel, millega Almamet vastakuti seisis, oli määrav roll selles osas, mis puudutab komisjoni otsust vähendada suuniste punkti 37 alusel tema trahvi summat.

146    Komisjon viitas ka oma kirjalikes materjalides hageja 2007. ja 2008. aasta majandusaasta aruannetele ning Üldkohtu nõudel menetlust korraldava meetme raames ta need ka esitas. Nendest aruannetest ilmneb, et 2007. aastal moodustasid kaltsiumkarbiid ja tehnilised gaasid 30,63% hageja müügist ning et samad tooted moodustasid 28,95% tema ekspordist. See teave on kooskõlas järeldusega, et hageja tooteportfell oli märkimisväärselt vähem piiratud kui Almametil.

147    Viimaks, mis puudutab hageja kinnitust, et Almamet oli vaidlusaluse rikkumise üks algatajatest, siis piisab, kui meenutada, et nagu ilmneb eespool punktidest 76–79, ei ole komisjon Almameti või mõne teise rikkumises osalenud ettevõtja suhtes võtnud arvesse sellist raskendavat asjaolu ning hageja argumentide alusel ei ole võimalik tuvastada, et see järeldus on vale.

148    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvestades tuleb hageja neljas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Viies etteheide trahvi kohta, et see on arvutatud proportsionaalselt vaidlustatud otsuse adressaatide kogukäibest

149    Esimese väite raames esitatud viienda etteheite põhjenduseks meenutab hageja oma hagiavalduses esiteks kohtupraktikat, mille kohaselt konkurentsieeskirjade rikkumise eest kohase trahvi kindlaksmääramine ei toimu pelga arvutuse alusel, mis lähtub asjaomase ettevõtja kogukäibest, viidates eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusele Musique Diffusion française jt vs. komisjon (punkt 121), ja teiseks kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole komisjonil, kui ta määrab trahvisummad kindlaks kõnealuse rikkumise raskuse ja kestuse alusel, kohustust tagada – juhul kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale –, et tema arvutuste teel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvide lõppsummad väljendavad kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi nii nende kogu- kui ka asjaomase käibe osas, viidates eespool punktis 47 viidatud kohtuotsusele Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (punkt 312). Ta tugineb samuti suuniste punktidele 6 ja 27, millest tema arvates tuleneb, et trahvisummat ei tule kindlaks määrata mitte automaatse ja aritmeetilise arvutusmeetodi alusel, vaid see peab toimuma üldhinnangu raames, võttes arvesse kõiki asjakohaseid fakte ning seega lõpuks järgides proportsionaalsuse põhimõtet.

150    Hageja leiab, et käesolevas asjas vaidlusaluses rikkumises osalenud ettevõtjatele määratud trahvid kajastavad asjaomast käivet, mitte aga muid olulisemaid tegureid, mis viib „ebaõiglase ja absurdse” tulemuseni, et talle määrati kõigist kõige suurem trahv, seda nii absoluutväärtuselt kui kogukäibe proportsioonilt. Hageja viitab oma väidete põhjenduseks tabelile, milles võrreldakse erinevatele rikkumises osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummasid. Ta väidab, et kuigi komisjon on ilmselt järginud suuniseid talle määratud trahvi aritmeetilisel arvutamisel ning see suur trahvisumma, võrreldes teiste rikkumises osalenud ettevõtjate trahvidega, kajastab asjaolu, et asjaomased tooted kujutasid endast nende müükide keset, ei saa eitada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

151    Hageja toob selles osas välja asjaolu, et nagu ilmneb tema esitatud tabelist, isegi „suurettevõtjat nagu Akzo Nobel” – kuigi tema leebema kohtlemise taotlust ei rahuldatud – karistati trahviga, mis on hageja omast absoluutarvus väiksem ning moodustab tema ülemaailmsest käibest vaid 0,113%, kuigi ta oli kartellis üks kõige aktiivsemaid liikmeid ning ta oli sama laadi rikkumisi varem toime pannud. Hageja lisab, et kartellis osalenud ettevõtjaid, kelle kogukäive oli palju kõrgem kui tema oma, karistati trahvidega, millel oli nende eelarvele vaid sümboolne mõju, samas kui talle määratud trahv, kui ta selle tasub, sunnib teda lõpetama oma tegevuse.

152    Hageja rõhutab selles kontekstis samuti, et müüdud toodete väärtusest 17% moodustava summa kindlaksmääramine, mida tuleb arvesse võtta suuniste punktide 21 ja 25 kohaldamisel, näib ilmselt küll komisjoni poolse leebe lähenemisena, kuid see ei ole nii teda puudutavas osas, kuna kõrgem protsent oleks tema juhtumi puhul toonud kaasa tema kogukäibest 10% piirmäära ületamise. Vastupidi rõhutab see näiv leebus üksnes talle määratud trahvi ebaproportsionaalsust, võrreldes teistele kartellis osalenud ettevõtjatele määratud trahviga.

153    Ta lisab, et komisjoni „määratud trahvide struktuur ja summa vaidlustatud otsuses jätavad vale mulje, et ta on ettevõtja, kelle osalemine rikkumises oli kõige raskem, et tal oli kõige suurem käive ning et ta ise oli kartelli eestvedaja ja selles kõige aktiivsemalt osalenu. Ta küsib, et milline oleks talle määratud trahv olnud siis, kui kõik need oletused oleksid vastanud tegelikkusele, arvestades, et talle määratud trahvi summa on juba väga lähedal tema kogukäibest 10% künnisele.

154    Hageja neid argumente arvestades tuleb märkida, et ta tarnis rikkumisega seotud kolmest tootest kahte, nimelt pulbrilist kaltsiumkarbiidi ja kaltsiumkarbiidi graanuleid. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 288 asuvast tabelist, oli hageja poolt nende toodete müügi väärtus viimasel rikkumises osalemise täisaastal neist esimese toote puhul 5 ja 10 miljoni euro vahel ning teise puhul 20 ja 25 miljoni euro vahel. Esimese toote puhul oli hageja müügi väärtus sarnane kolme teise kartellis osalenud ettevõtja, nimelt Donau Chemie, Evonik Degussa ja Holding Slovenske elektrarne d.o.o. omaga, ning ületas vaid kahe ülejäänud kartellis osalenud ettevõtja müügi väärtust. Teise toote puhul oli hageja müügi väärtus oluliselt väiksem teiste rikkumises osalenud ettevõtjate müügist. Seda toodet tarnisid üksnes kolm ülejäänud rikkumises osalenud ettevõtjat ning nende müügi väärtus oli Akzo Nobeli puhul 3 ja 5 miljoni euro vahel ning Donau Chemie ja Holding Slovenske elektrarne puhul 5 ja 10 miljoni euro vahel. Lisaks, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 304 asuvast tabelist, kohaldati hageja suhtes seoses nende kahe tootega kordajaid, mis määrati kindlaks rikkumises osalemise aastate alusel ning mis olid rikkumises osalenud ettevõtjatele kohaldatutest kõige suuremad, nimelt 2,5 pulbrilise kaltsiumkarbiidi puhul ja 3 kaltsiumkarbiidi graanulite puhul (vt eespool punkt 33).

155    Arvestades neid elemente, millele hageja vastu ei vaidle, ei ole üllatav, et talle määrati vaidlustatud otsusega määratud trahvidest absoluutväärtuses kõige suurem trahv. Samuti tuleb märkida, et suuruselt teine trahv, see tähendab 13,3 miljonit eurot määrati solidaarselt SKW Stahl‑Metallurgie GmbH‑le, SKW Stahl‑Metallurgie AG‑le ja Arques Industries’le, nimelt ettevõtjate kontsernile, kelle puhul kaltsiumkarbiidi müügi väärtus oli kõige suurem kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate seas. Siiski ei tarninud see kontsern kaltsiumkarbiidi graanuleid, vaid magneesiumi graanulites müügiväärtuses 5 kuni 10 miljonit eurot. Viimati nimetatud toote eest tema suhtes kohaldatud kordajaks määrati 1,5 ehk märkimisväärselt vähem, kui hagejale kohaldatud kordaja kaltsiumkarbiidi graanulite müügi eest. Nende kõrvalekalletega on selgitatav kõnealusele ettevõtjale ja hagejale määratud trahvisummade erinevus.

156    Mis puudutab Akzo Nobelit, siis kui tema suhtes ei oleks kohaldatud kaitset trahvi eest tema koostöö tõttu komisjoniga, oleks talle määratud trahv 8,7 miljonit eurot, nagu see ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 308. Selle trahvi summa, mis on hagejale määratud trahvist väiksem, on selgitatav asjaoluga, et kuigi Akzo Nobeli pulbrilise kaltsiumkarbiidi müügi väärtus, nimelt 10 kuni 15 miljonit eurot, oli küll suurem hageja sama toote müügi väärtusest, siis Akzo Nobeli kaltsiumkarbiidi graanulite müügi väärtus oli seevastu märkimisväärselt väiksem hageja selle toote müügi väärtusest (vt eespool punkt 154). Peale selle oli Akzo Nobeli osalemise kestus rikkumises hageja omast lühem ning Akzo Nobelile kohaldati vaid kordajat 2 kummagi tema tarnitud toote suhtes.

157    Need kaalutlused lükkavad ümber hageja väite, et talle määratud trahvisumma on ebaproportsionaalne. Need kinnitavad, et talle määratud suur trahvisumma ei olnud juhuslik, vaid on selgitatav asjaoluga, et ta oli rikkumisega seotud kolmest tootest ühe kõige suurem tarnija ning neist toodetest teise oluline tarnija, samuti oli rikkumises tema osalemise kestus kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate hulgas kõige pikem. Teisisõnu on hagejale määratud suur trahv selgitatav rikkumises tema osalemise suhtelise raskusega, arvestades sealhulgas kestust, võrreldes teiste ettevõtjate rikkumises osalemisega. Selles osas tuleb tõdeda, et välja arvatud hageja emaettevõtja 1. garantovaná, oli vaid üks äriühing, nimelt Donau Chemie, kellele kohaldati samu kordajaid, nagu hagejale. Siiski, kui selle äriühingu pulbrilise kaltsiumkarbiidi müügi väärtus oli hageja omaga sarnane, oli selle äriühingu kaltsiumkarbiidi graanulite müügi väärtus tunduvalt väiksem, nimelt 5 kuni 10 miljonit eurot. Lisaks vähendati Donau Chemie trahvi 35% tema koostöö eest komisjoniga (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 346), mille tulemusel määrati talle 7,7 miljoni euro asemel trahv 5 miljonit eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 308).

158    Nendest kaalutlustest ilmneb, et hageja argument, mille kohaselt on talle määratud trahvisumma ebaproportsionaalne, põhineb lõpuks vaid sellel, et võrreldakse rikkumises osalenud erinevatele ettevõtjatele määratud trahvisummasid, mis on teisendatud protsentideks nende vastavast kogukäibest. Kohtupraktikast ei ole kuidagi võimalik järeldada, et selline võrdlus määratud trahvisumma proportsionaalsuse või mitteproportsionaalsuse tuvastamisel on lubatud, nagu seda väitis ka hageja.

159    Esiteks keelab hageja enda poolt viidatud ja eespool punktis 149 meenutatud kohtupraktika selgelt sellise võrdluse.

160    Teiseks tuleneb ka väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ei ole nõutud, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikese või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurematele ettevõtjatele määratud trahvidest. Tegelikult ilmneb sellest sättest, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suurte ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Nii kaua, kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestusega võrreldes põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita seda, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel (Üldkohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 174, ja 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1443, punkt 280).

161    Mis puudutab hageja argumenti asjaolu kohta, et talle määratud trahvisumma oli väga lähedal 10% kogukäibe ülempiirile (vt eespool punktid 152 ja 153), siis tuleb märkida, et ta eksib selle ülempiiri laadi osas. Konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud ettevõtja kogukäibest 10%‑le vastav summa ei kujuta vastupidi hageja arvatule endast maksimaalset trahvi, mida määratakse üksnes kõige raskemate rikkumiste puhul. Nagu ilmneb kohtupraktikast, on tegemist pigem tasandusmääraga, mille ainus võimalik tagajärg on see, et rikkumise raskusastme ja kestuse kriteeriumide põhjal arvutatud trahvisummat vähendatakse kuni lubatud ülempiirini. Selle kohaldamine tähendab, et asjaomane ettevõtja ei maksa trahvi, mida nendele kriteeriumidele tugineva hinnangu alusel tuleks üldjuhul maksta (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 283).

162    Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et see piir ei keela komisjonil trahvi arvutamisel viidata vahesummale, mis ületab seda piiri. Selle piiriga ei ole vastuolus ka see, kui vahepealsed rikkumise raskusastet ja kestust arvesse võtvad arvutustehted tehakse seda piiri ületava summaga. Isegi kui arvutuste lõpuks selgub, et trahvi lõppsummat tuleb vähendada seda piiri ületava summa võrra, siis asjaolu, et teatud tegurid – nagu rikkumise raskusaste ja kestus – tegelikult määratud trahvisummas ei kajastu, on lihtsalt selle ülempiiri lõppsummale kohaldamise pelk tagajärg (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 278 ja 279).

163    Seega pelk asjaolu, et hagejale määratud trahv on väga lähedal tema kogukäibest 10% künnisele, kuigi see protsent on teiste kartellis osalenud ettevõtjate puhul väiksem, ei saa endast kujutada võrdse kohtlemise põhimõtte või proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Nimelt on see tagajärg lahutamatu 10% ülempiiri sellisest tõlgendamisest, mille kohaselt on see vaid tasandusmäär, mida kohaldatakse pärast trahvisumma kergendavatel asjaoludel või proportsionaalsuse põhimõtte alusel võimalikku vähendamist (Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑211/08: Putters International vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑3729, punkt 74).

164    Samal põhjusel pelk asjaolu, et selle künnise rakendamise tõttu – isegi kui tegemist on veelgi raskema rikkumisega – ei määrata hagejale märkimisväärselt kõrgemat trahvi, ei tõenda seda, et vaidlustatud otsusega talle määratud trahvisumma on ebaproportsionaalne. Igal juhul tuleb üldisemalt märkida, et ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisumma proportsionaalsuse või ebaproportsionaalsuse hindamine ei saa toimuda tegelikult määratud trahvi võrdlemisel trahviga, mis oleks tulnud määrata oletuslikult veel raskema rikkumise eest, kuna ettevõtjad peavad järgima konkurentsieeskirju, mitte aga neid rikkuma. Lisaks tuleb tõdeda, et põhjendamaks seisukohta, mille kohaselt tema toime pandud rikkumise raskusaste ei olnud nii suur, kui see oleks võinud olla, kordab hageja väiteid, mis lähtuvalt eespool punktidest 86–89 ja 97–106 tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

165    Seega ei ole viies etteheide tulemuslik.

–       Kuues etteheide, mis on esitatud kohtuistungil ning puudutab trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võetavat müüdud toodete väärtust

166    Kohtuistungil väitis hageja nimelt, et teda diskrimineeriti asjaolu tõttu, et Almameti müüdud toodete väärtuse arvutamisel, mida võetakse arvesse talle määratava trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, lahutas komisjon selle kaltsiumkarbiidi väärtuse, mille see äriühing ostis hagejalt ning müüs seejärel edasi oma klientidele. Hageja arvates oleks sarnane lahutustehe tulnud teha tema oma müüdud toodete väärtuse suhtes, mis oleks toonud kaasa talle määratud trahvi summa märkimisväärse vähendamise.

167    Komisjon väitis – nagu on juba märgitud (vt eespool punkt 42) –, et see etteheide on vastuvõetamatu, kuna see esitati esimest korda kohtuistungil ja ei põhine menetluse käigus ilmnenud asjaoludel. Hagejal paluti esitada selles osas oma märkused ning hageja leidis, et eelnevas punktis kokkuvõtlikult esitatud etteheide oli juba välja toodud tema hagiavalduse punktis 17. Kõik tema avaldused kanti kohtuistungi protokolli.

168    Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Üldkohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑37/89: Hanning vs. parlament, EKL 1990, lk II‑463, punkt 38, ja 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, EKL 2008, lk II‑2849, punkt 85). Analoogne lahendus kehtib ka etteheite suhtes, mis esitatakse väite toetuseks (Üldkohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 156, ja eespool viidatud kohtuotsus Mote vs. parlament, punkt 85).

169    Käesoleval juhul ei nähtu ning hageja ei väida, et kuues etteheide tugineb õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. See etteheide puudutab nimelt viisi, kuidas komisjon arvutas Almametile määratud trahvi põhisumma. Selle arvutamise asjaolud on selgelt kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 288 teises taandes ning olid seega hagejale teada tema hagiavalduse esitamise ajal.

170    Neil asjaoludel tuleb kuuenda etteheite vastuvõetavuse üle otsustamisel kontrollida, kas – nagu väidab hageja – see etteheide on juba hagiavalduses esitatud.

171    Nii see aga ei ole. Hagiavalduse punkt 17, millele hageja selles kontekstis viitab, ei ole asjakohane. Nimetatud punkt algab avaldusega, mille kohaselt „[p]õhimõtteliselt siin ei vaidlustata seda, kuidas komisjon arvutas müüdud toodete väärtust, määras kindlaks trahvi põhisumma seoses osakaaluga müüdud toodete väärtusest ja lähtus korrutamisel aastate arvust”. See punkt jätkub, tuues välja hageja väite, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 152. See väide ei ole kuidagi seotud kuuenda etteheitega, nagu see esitati kohtuistungil.

172    Lisaks puudutab üksnes neljas etteheide, mida analüüsiti ja mis lükati tagasi eespool punktides 130–148, hageja diskrimineerimist, võrreldes Almametile osaks saanud kohtlemisega. Siiski hõlmab see etteheide küsimust, mis on täiesti erinev trahvi põhisumma arvutamise küsimusest. Tegelikult puudutab neljas etteheide tegelikult suuniste punkti 37 alusel Almameti trahvisumma vähendamist, mistõttu ei saa kuuendat etteheidet pidada pelgaks laiendamiseks. Lisaks tuleb hageja kinnitust, nagu see on toodud tema hagiavalduses ja uuesti esitatud eelmises punktis, mõista ilmselt ainult selles tähenduses, et hageja ei kavatsenud tugineda oma hagivalduses etteheitele, mis puudutab trahvi põhisummat ja selle kindlaksmääramist seoses rikkumisega müüdud toodete väärtuse alusel.

173    Seega tuleb kuues etteheide tunnistada vastuvõetamatuks. Kuna esimese väite kõik etteheited lükati tagasi, tuleb järelikult see väide tagasi lükata.

 Teine väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme ning tehtud on faktiviga ja ilmne hindamisviga, kuna komisjon keeldus hageja maksevõimetust arvesse võtmast

 Suunised

174    Trahvisummade arvutamise suuniste punkt 35 on sõnastatud järgmiselt:

„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.”

 Vaidlustatud otsus

175    Hageja esitas komisjonile taotluse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse tema maksevõimetust ning see taotlus jäeti vaidlustatud otsuse põhjenduses 377 toodud põhjustel rahuldamata. See põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„Olles analüüsinud NCHZ [(Novácke chemické závody)] esitatud andmeid […], leidis komisjon, et need ei tõenda, et käesoleva otsusega määratud trahv seab pöördumatult ohtu NCHZ majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotavad igasuguse väärtuse. Järelikult tuleb NCHZ taotlus maksevõimetuse kohta jätta rahuldamata.”

 Üldkohtu hinnang

176    Taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamiseks esitab hageja kõigepealt teatavad üldised kaalutlused suuniste punkti 35 eesmärgi ja tõlgendamise kohta. Edasi selgitab ta oma majanduslikku olukorda enne trahvi määramist ning kinnitab, et ta oli teatava aja „pankroti äärel”. Selles osas oli 2004. aasta iseäranis kriitiline, kuna paljud võlausaldajad arvasid, et ta on lõpetanud maksete tegemise. Vaatamata selle kriitilise olukorra kestmisele võtsid uus aktsionär, kes liitus äriühinguga 2008. aastal, ning uus juhatus meetmed, et stabiliseerida tootmine ja suurendada juhatuse tõhusust. Juhatus jõudis teatud tingimustes kokkuleppele hageja äripartneritega, mis võimaldas tal üle elada keerulise aja, mida ta parasjagu läbis, taasalustada ja olla turul edukas. Hageja rõhutab, et tema finantsprobleemid ei ole seotud tema konkurentsivõimega kaltsiumkarbiidi turul, kus ta on tunnustatud konkurent, vaid puudutavad eelmise juhatuse jäetud kohustust tegeleda keskkonnareostusega ning valesid strateegilisi investeerimisotsuseid.

177    Edasi märgib hageja, et ta kirjeldas oma rasket finantsolukorda 3. oktoobri 2008. aasta vastuväiteteatisele koostatud vastuses, millele ta lisas eksperdi arvamuse. Selles arvamuses jõuti tema finantsarvestuse analüüsimise alusel järeldusele, et ta on halvas majanduslikus ja finantsolukorras ning et saab tegutseva ettevõtjana jätkata üksnes siis, kui täidetud on kolm tingimust, nimelt vastavalt et ta suurendab oma osakapitali vähemalt 400 miljonit Slovakkia krooni (SKK), saab soodsa lahendi kohtuasjas Slovakkia riigiorganiga ning komisjon loobub trahvi määramisest vaidlusaluse rikkumise eest. Kui need tingimused ei ole täidetud, halveneb hageja halb olukord eksperdi hinnangul märkimisväärselt ning maksejõuetus võib saabuda suhteliselt kiiresti.

178    Seejärel analüüsib hageja asjakohaseid Slovakkia maksejõuetusnorme. Lisaks kirjeldab ta, et pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist halvenes tema finantsolukord võlausaldajate „närvilisuse” tõttu ning laenuvõimaluste tühistamise tõttu pankade ja teiste finantseerimisasutuste poolt. Sellest analüüsist ilmneb hageja arvates, et ta on kohustatud esitama pankrotiavalduse pärast seda, kui trahv on kajastatud tema raamatupidamises ning muutub sissenõutavaks.

179    Selline avaldus esitati tõepoolest pärast hagi esitamist (vt eespool punkt 6) ning pooled vaidlevad küsimuse üle, kas trahvi määramine põhjustas hageja maksejõuetuse. Komisjon ei nõustu selle väitega ning märgib nimelt, et pankrotiavaldus esitati isegi enne seda, kui trahv muutus sissenõutavaks. Ta heidab hagejale ette ka seda, et ta ei taotlenud trahvi maksmist osade kaupa ega püüdnud saada pangagarantiid. Hageja vastab nendele väidetele oma repliigis, leides, et ajendatuna „närvilisusest” ning tema võlausaldajate ja tarnijate usalduse kaotusest pärast trahvi määramist olid tema juhatuse liikmed kohaldatavast Slovakkia õigusest tulenevalt kohustatud esitama pankrotiavalduse. Lisaks märgib ta, et taotlust trahvi osade kaupa tasuda ei oleks tõenäoliselt rahuldatud ning isegi kui oleks, siis ei oleks selline võimalus olnud tema maksejõuetuse vältimiseks piisav. Ta lisab, et võimatu oli saada pangagarantiid.

180    Hageja väidab samuti, et tema maksejõuetusel on kahjulik mõju sotsiaalses ja piirkondlikus tähenduses, mida tuleb arvesse võtta suuniste punkti 35 kohaselt. Selles osas märgib ta, et ta on üks suuremaid tööandjaid Slovakkias ning see on strateegiliselt oluline majanduselule Slovakkias Ülem-Nitra piirkonnas, kus asuvad tema tootmisüksused. Nende võimalik sulgemine ei tooks kaasa üksnes hageja 2000 töötaja koondamise, vaid ka sama piirkonna paljude teiste ettevõtjate, sealhulgas tema tarnijate tegevuse lõpetamise või märkimisväärse vähendamise.

181    Hageja neid väiteid toetab Slovaki Vabariik, kes menetlusse astuja seisukohtades tervikuna kirjeldas hageja tegevuse võimaliku lõpetamise negatiivset mõju sotsiaalsele olukorrale Prievidza ringkonnas, mis on osa Ülem-Nitra piirkonnast ning kus asuvad hageja tootmisüksused. See võimalus toob kaasa töötuse kasvu, mis on otseselt tingitud hageja töötajate koondamisest ning kaudselt „ahelreaktsioonist”, mis ohustab hageja tarnijate töötajaid. Slovaki Vabariik rõhutab, et hulgal kõnealustest töötajatest ei ole reaalset väljavaadet leida uus töökoht. Kohtuistungil esitas Slovaki Vabariik uued dokumendid, mis võimaldavad kaasajastada teavet, mis oli esitatud tema menetlusse astuja seisukohtades.

182    Hageja sõnul oli ta veendunud, et ta tõendas eespool kokkuvõtlikult esitatud argumentidega, et suuniste punkti 35 kohaldamise tingimused olid tema puhul täidetud. Seetõttu heidab ta komisjonile ette „oluliste menetlusnormide” rikkumist, kuna komisjon ei selgitanud menetluse jooksul ega vaidlustatud otsuses, miks suuniste punkti 35 kohaldamise taotluse põhjendamiseks esitatud tõenditest ei nähtu, et trahv seab pöördumatult ohtu tema majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotavad igasuguse väärtuse. Ta leiab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 377 asuvat lühikest avaldust ei saa selles osas lugeda piisavaks.

183    Hageja leiab samuti, et komisjon ei analüüsinud kohaselt tõendeid, mille ta esitas suuniste punkti 35 kohaldamise taotluse põhjendamiseks, ning et igal juhul on komisjon teinud nende tõendite hindamisel ilmse vea, kuna ta ei leidnud, et tema maksejõuetus oli kohene, ning ta ei kohaldanud suuniste seda punkti. Hageja palub ka Üldkohtul tema täieliku pädevuse teostamise raames ise kontrollida kõnealuseid tõendeid, vajaduse korral määrates ekspertiisi, et hinnata, kui suur hagejale määratud trahv toob kaasa pankrotiavalduse esitamise ja ettevõtja tegevuse lõpetamise, ning seda meedet võib vajaduse korral kohtuistungil täiendada ekspert Slovakkia õiguses, eeskätt pankrotiõiguses.

184    Samuti tuleb märkida, et nagu leidsid Slovaki Vabariik ja hageja, võis viimane kasu saada 5. novembri 2009. aasta seadusest nr 493/2009 Z.z. zákon o niektorých opatreniach týkajúcich sa strategických spoločností a o zmene a doplnení niektorých zákonov (seadus strateegilisi ettevõtjaid puudutavate meetmete kohta). Selles seaduses on ette nähtud, et „strateegiliseks” loetud ettevõtja pankrotihalduril on seadusest tulenev kohustus säilitada selle tegevus ning Slovakkia riik võib teostada sellise ettevõtja varade ostueesõigust. Slovakkia pädev ametivõim luges 2. detsembri 2009. aasta otsusega hageja selle seaduse tähenduses strateegiliseks ettevõtjaks. Slovaki Vabariigi arvamuse kohaselt võis sel viisil hageja jätkata pärast pankrotiavaldust oma tegevust ning vältida oma töötajate kollektiivset koondamist. Siiski ilmneb, et need arengud olid vaidlustatud otsusest hilisemad ja ei olnud kuidagi ette nähtavad selle otsuse tegemise ajal ning et need muudavad esemetuks hageja taotletud ekspertiisimeetme, kuna pankrotiavaldus on juba esitatud. Neid ei saa seega käesoleva väite analüüsimisel arvesse võtta.

185    Enne kui analüüsida hageja teise väite põhjenduseks esitatud etteheiteid, tuleb analüüsida suuniste punkti 35 eesmärki ja tõlgendust.

186    Korduvalt on otsustatud, et komisjonil ei ole üldiselt kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel võtta arvesse ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 327; Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 351, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 370).

187    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see, et liidu ametivõimu võetud meede põhjustab ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise, ei ole iseenesest liidu õigusega keelatud. Nimelt, isegi kui ettevõtja likvideerimine tema antud õiguslikus vormis kahjustab omanike, aktsionäride või osanike finantshuve, ei tähenda see sugugi, et ettevõtja esindatavad isiklikud, varalised ja mittevaralised vahendid kaotaksid samuti oma väärtuse (eespool punktis 43 viidatud Üldkohtu kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 372; 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punkt 163, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑452/05: BST vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1373, punkt 96).

188    Nõustuda ei saa sellega, et suuniste punkti 35 vastuvõtmisega võttis komisjon endale mis tahes kohustuse, mis läheb vastuollu selle kohtupraktikaga. Seda kinnitab asjaolu, et selles punktis ei viidata ettevõtja maksejõuetusele, vaid see puudutab olukorda, mis tekkis „teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis”, milles seaks „trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse”.

189    Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et konkurentsieeskirjade rikkumiste eest trahvi määramine võib põhjustada asjaomase ettevõtja maksejõuetuse, ei ole suuniste punkti 35 kohaldamiseks piisav. Eespool punktis 187 viidatud kohtupraktikast ilmneb, et kuigi maksejõuetus riivab asjaomaste omanike või aktsionäride finantshuve, ei tähenda see tingimata, et kõnealune ettevõtja kaob. Ettevõtja võib sellisena jätkata tegevust kas – juhul kui pankrotistunud ettevõtja rekapitaliseeritakse – selle ettevõtja käitamist tagava juriidilise isikuna või – juhul kui täielikult võetakse üle selle ettevõtja varad ehk see ettevõtja – üksusena, mille majandustegevusega tegeleb teine üksus. Niisugune täielik ülevõtmine võib aset leida jätkuvuseeldusliku maksejõuetu äriühingu varade vabatahtlikul ostmisel või sundmüügi teel.

190    Järelikult tuleb suuniste punkti 35, lähtudes eeskätt viitest asjaomase ettevõtja varade igasuguse väärtuse kaotusele, mõista nii, et see puudutab olukorda, kus eelmises punktis viidatud ettevõtja või vähemalt selle varade ülevõtmine näib ebatõenäoline või isegi võimatu. Sellisel juhul toimub maksejõuetu ettevõtja vara moodustavate esemete müük ühekaupa ning on tõenäoline, et suur osa neist esemetest ei leia ühtegi ostjat või parimal juhul müüakse tugevalt allahinnatuna, mistõttu võib õiguspäraselt nentida – nagu see tuleneb suuniste punktist 35 – varade igasuguse väärtuse kaotust.

191    Komisjoni enda antud selgitused kohtuistungil kinnitavad seda järeldust. Nimelt leidis komisjon, et ta jättis sõna‑sõnalt kohaldamata suuniste punktis 35 ette nähtud tingimuse, mille kohaselt peab olema oht, et asjaomase ettevõtja varad kaotavad igasuguse väärtuse, kuid et ta püüdis tuvastada, kas need varad on jätkuvalt kasutatavad kaupade tootmises. Need avaldused kanti kohtuistungi protokolli. Ilmneb, et komisjoni tõlgendus suuniste punktist 35 on sisuliselt sama kui eelmises punktis.

192    Lisaks tuleb meenutada, et suuniste selle punkti kohaldamiseks on selle sõnastuse kohaselt samuti nõutav „teatav sotsiaalne ja majanduslik kontekst”. Kohtupraktikast tuleneb, et selline kontekst seisneb trahvi maksmise tagajärgedes, eelkõige töötuse suurenemise näol või asjaomasest ettevõtjast tootmisahelas ees‑ ja tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemise näol (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 106).

193    Kui eespool kolmes punktis toodud tingimused on täidetud, võib tõepoolest väita, et trahvi määramine, mis võib kaasa tuua asjaomase ettevõtja kadumise, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, mida komisjon peab iga kord järgima, kui ta otsustab konkurentsiõiguse alusel trahve määrata (vt eespool punkt 44).

194    Neid üldisi kaalutlusi tuleb hageja teise väite raames esitatud argumentide analüüsimisel arvesse võtta.

195    Selles osas tuleb kõigepealt tõdeda, et hageja esitab nende argumentidega nii menetlusõigust puudutava etteheite põhjendamiskohustuse rikkumise kohta (vt eespool punkt 182) kui ka materiaalõigust puudutavaid etteheiteid, nimelt komisjoni faktivea ja ilmse hindamisvea kohta (vt eespool punkt 183). Hageja palub Üldkohtul lisaks teostada trahvi osas oma täielikku pädevust, et tühistada talle määratud trahv või vähendada selle summat.

196    Tuleb tõdeda, et hageja taotlus kohaldada tema puhul suuniste punkti 35 ning Üldkohtule tema esitatud argumendid selle taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamiseks põhinevad selle sätte kohaldamise tingimuste valel mõistmisel.

197    Hageja oli oma väidetava maksevõimetuse arvesse võtmise taotluse esitamisel küll teadlik vajadusest tõendada „teatava sotsiaalse ja majandusliku konteksti” olemasolu eespool viidatud kohtupraktika tähenduses (vt punkt 192) ning ta käsitles seda küsimust ühes osas oma 27. märtsi 2009. aasta kirjast, mis sisaldas seda taotlust. Hageja esitas selles kirjas sisuliselt samad argumendid kui need, mille Üldkohtus esitasid ta ise ja Slovaki Vabariik (vt eespool punktid 180 ja 181). Need argumendid, millele ei vaielnud vastu ka komisjon, kinnitavad õiguslikult piisavalt teatava konteksti olemasolu, nagu on nõutud suuniste punktis 35, mistõttu tuleb see tingimus kõnealuse punkti kohaldamiseks lugeda täidetuks.

198    Seevastu näib, et esitades taotluse võtta arvesse oma väidetavat maksejõuetust, lähtus hageja valest eeldusest, et selles osas piisab, kui tõendada, et trahvi määramine toob kaasa tema maksejõuetuse. Nii on eksperdi arvamus, mille hageja esitas oma vastuse lisas vastuväiteteatisele ning millele on viidatud eespool punktis 177, pühendatud „äriühingu NCHZ majandusliku olemasolu jätkumisele”.

199    Selles osas tuleb märkida, et hageja moonutab teataval määral selle arvamuse sõnastust, kui ta kinnitab, et arvamuses järeldati, et kolm tingimust peavad olema täidetud, selleks et ta võiks „jätkuvalt ettevõtjana tegutseda”. Arvamuse sõnastusest ilmneb selgelt, et need tingimused puudutavad hageja kui äriühingu majandusliku olemasolu jätkumist. Edasi on arvamuses märgitud, et kui need tingimused ei ole täidetud, „võib oodata äriühingu madalseisu märkimisväärset süvenemist, mis võib areneda suhteliselt peatseks maksejõuetuseks”. Arvamuses ei käsitleta siiski võimaliku maksejõuetuse tagajärgi hageja ettevõtte edasitegutsemisele ning iseäranis ei analüüsita kõigi tema varade vabatahtliku või sunniviisilise üleandmise tõenäosust teisele äriühingule tegevuse jätkamiseks.

200    Hageja ei puudutanud seda küsimust enam oma 27. märtsi 2009. aasta kirjas, millele on viidatud eespool punktis 197 ning milles ta peale viite juhtumi teatavale sotsiaalsele ja majanduslikule kontekstile esitas üksnes uut teavet, et tõendada oma „kriitilist finantsolukorda”. Seda küsimust ei käsitletud ka hagiavalduses. Alles repliigi staadiumis esitas hageja eraldi argumendid, et vastata komisjoni väitele, et esitatud tõendid ei kinnita muu hulgas, et tema varad kaotavad igasuguse väärtuse.

201    Nagu on juba märgitud (vt eespool punktid 189 ja 190), ei ole suuniste punkti 35 kohaldamiseks piisav tõendada, et trahvi määramisel kuulutatakse välja asjaomase ettevõtja pankrot. Selle punkti sõnastuse enda kohaselt peavad olema „kindla[d] tõendi[d], mille kohaselt seaks […] trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse”, mis ei ole automaatselt olukord, kus kõnealust ettevõtet käitav äriühing muutub maksejõuetuks. Seega saab hageja nõuda suuniste kõnealuse punkti kohaldamist üksnes siis, kui ta esitab selle sündmuse kohta objektiivsed tõendid, mis on selle punkti kohaldamise põhitingimus.

202    Käesoleva väite raames hageja esitatud etteheidete hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et hageja mõistis valesti suuniste punkti 35 kohaldamise tingimusi.

203    Mis puudutab põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist komisjoni poolt, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artiklis 253 nõutud põhjendusest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ning pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjenduse nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt Üldkohtu 6. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑48/02: Brouwerij Haacht vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5259, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

204    Mis iseäranis puudutab põhjendamise kohustuse ulatust seoses konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisumma arvutamisega, siis tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust, samuti hindamise alused, mida ta võttis selleks arvesse tema enda suunistes sisalduvaid soovituslikke norme kohaldades (vt eespool punktis 203 viidatud kohtuotsus Brouwerij Haacht vs. komisjon, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

205    Seda kohtupraktikat arvesse võttes tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud põhjendus suuniste punktile 35 tugineva hageja taotluse tagasilükkamiseks on küllaltki lühike, piirdudes pelga kinnitusega, et viimase esitatud teave ei tõenda, et määratud trahv seab pöördumatult ohtu tema majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotavad igasuguse väärtuse.

206    Kuigi – nagu leiab valesti hageja – tõenäosus, et ta tunnistatakse maksejõuetuks pärast trahvi määramist, on piisav, et tõendada, et suuniste punkti 35 kohaldamise tingimus, mis puudutab tema majandusliku elujõulisuse ohtu seadmist ja tema varade igasuguse väärtuse kaotamist, on täidetud, võib siiski järeldada, et vaidlustatud otsuse põhjendust 377 on seoses hageja taotluse kohaldada suuniste seda punkti tagasilükkamisega ebapiisavalt põhjendatud.

207    Kohtupraktikast tuleneb nimelt, et kontekst, milles otsus tehakse ning millele on omane otsuse tegija ja asjaomase poole vaheline mõttevahetus, võib teatavatel asjaoludel muuta põhjendamiskohustuse rangemaks (Üldkohtu 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑188/98: Kuijer vs. nõukogu, EKL 2000, lk II‑1959, punktid 44 ja 45, ning 3. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑16/02: Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), EKL 2003, lk II‑5167, punkt 89). Kuna hageja esitas üksikasjalikku teavet, sealhulgas eksperdi arvamuse, mis tõendab, et tema arvates on trahvi määramisel tema pankroti väljakuulutamine väga tõenäoline või isegi vältimatu, siis kui komisjon tahtis jõuda teistsugusele järeldusele, pidi ta esitama vähemalt lühikese kokkuvõtte asjaoludest ja hinnangutest, mis kinnitavad tema järeldust.

208    Seda enam on see nii, kuna komisjon kinnitab kostja vastuses, et ta põhjalikult kontrollis hageja finantsolukorda, viies nimelt Altmani Z‑võlgnevuste mudeli alusel läbi analüüsi, ning ta arvutas hageja esitatud andmete alusel välja selles mudelis ette nähtud maksejõuetuse tõenäosuse näitaja. See näitaja oli hageja puhul madalam maksejõuetuse suure tõenäosuse piirväärtusest. Seejärel toimus poolte vahel vaidlus seoses selle näitaja arvutamise täpsusega, kusjuures see näitaja oli arvutatud ka hageja esitatud eksperdi arvamuses, kuid komisjoni arvates oli see arvutus tehtud valesti, ning üldisemalt vaidlus selles osas, kuidas komisjon hindas hageja poolt haldusmenetluses esitatud eksperdi arvamust. Selles kontekstis esitas hageja samuti eksperdi uue arvamuse oma finantsolukorra kohta.

209    Siiski ei ole eespool punktis 206 hageja esitatud oletus täpne. Nagu on juba märgitud (vt eespool punkt 201), ei saa hageja suuniste punkti 35 kohaldamiseks piirduda kinnitusega, et trahvi määramisel kuulutatakse välja tema pankrot, vaid ta peab ka selgitama ja tõendama, mil määral see sündmus seaks ohtu tema kui ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.

210    Viimati nimetatud küsimust ei käsitletud sõnaselgelt hageja taotluses kohaldada suuniste seda punkti (vt eespool punktid 198–200). Seega ei toimunud selle küsimuse osas hageja ja komisjoni vahel mingit arvamuste vahetust, mistõttu eespool punktis 207 viidatud kohtupraktika ei kuulu kohaldamisele. Neil asjaoludel võis komisjon põhjendamiskohustust rikkumata piirduda vaidlustatud otsuse põhjenduses 377 asuva järeldusega, et täidetud ei olnud suuniste punkti 35 kohaldamise põhieeldus, milleks on asjaomase ettevõtja elujõulisuse ohtu seadmine ning tema varadel igasuguse väärtuse kaotamine. Seega tuleb tagasi lükata hageja etteheide, et rikutud on põhjendamiskohustust.

211    Igal juhul ilmneb eespool punktides 49–51 viidatud kohtupraktikast, et käesoleval juhul ei ole Üldkohtul palutud kontrollida üksnes vaidlustatud otsuse õiguspärasust nii vormi kui sisu osas, vaid ka teostada oma täielikku pädevust, mis tähendab komisjoni hinnangu asendamist enda omaga.

212    Liidu kohtu täieliku pädevuse teostamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvesse võtmist, mille märkimine otsuses ei vasta sellisena põhjendamiskohustuse nõuetele (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 40; eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 55, ning eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 215). Võttes vajaduse korral samuti arvesse sellist täiendavat teavet, mida komisjoni otsuses ei ole märgitud, võib liidu kohus oma täieliku pädevuse teostamisel nimelt järeldada, et määratud trahvisumma on sobiv (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punktid 71 ja 72), ning seda isegi siis, kui komisjoni otsus on ebapiisavalt põhjendatud (vt selle kohta Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 190).

213    Käesoleval juhul vaidleb hageja sisuliselt vastu komisjoni hinnangule, mille tõttu viimane jättis rahuldamata taotluse võtta arvesse hageja maksevõimetust. Ta ei piirdu selles osas tuginemisega faktiveale või ilmsele hindamisveale, vaid ta palub ka Üldkohtul teostada oma täielikku pädevust. Komisjon palub omalt poolt kostja vastuses Üldkohtule, juhul kui viimane leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendused on ebapiisavad, jätta trahvisumma oma täielikku pädevust teostades muutmata.

214    Neil asjaoludel, isegi kui vaidlustatud otsus oleks ebapiisavalt põhjendatud osas, millega jäeti rahuldamata eespool viidatud hageja taotlus, tuleb vajaduse korral sel põhjusel enne otsuse tühistamist analüüsida hageja argumente, milles vaieldakse sisuliselt vastu selle taotluse rahuldamata jätmisele, selleks et mitte teha kindlaks üksnes seda, kas selle rahuldamata jätmine puudutab hageja väidetud sisulisi vigu, vaid ka seda, kas Üldkohtul selles valdkonnas oleva täieliku pädevuse teostamisel tühistada trahv või vähendada selle summat, nagu palub hageja, või jätta trahv samaks, nagu palub komisjon.

215    Selles osas tuleb esiteks märkida, et nii eksperdi arvamuses, mille hageja oli lisanud vastusele, mille ta andis vastuväiteteatisele, kui ka 27. märtsi 2009. aasta kirjas ei ole sõnaselgelt jäetud käsitlemata mitte üksnes küsimus hageja ettevõtte elujõulisusest ning tema varade igasuguse väärtuse võimalikust kaotusest trahvi määramise tõttu (vt eespool punktid 199 ja 200), vaid need ei sisalda ka ühtegi väidet, mis räägiks sellise võimaluse kasuks.

216    Teiseks ei räägi hagiavalduses hageja esitatud argumendid enam sellise võimaluse kasuks, vaid neist võib vastupidi järeldada, et isegi pankroti korral on tõenäoline, et pärast hageja rekapitaliseerimist või tema kõigi varade omandamist muu jätkuvuseeldusliku üksuse poolt jätkab ettevõtja tegevust. Vaatamata asjaolule, et hageja on enda kinnituste kohaselt olnud „teatava aja pankroti äärel”, ühines 2008. aastal äriühinguga uus aktsionär, mis kinnitab, et leidus investoreid, kes olid huvitatud osaluse omandamisest hagejas. Seda võib selgitada asjaoluga, et nagu hageja ise kinnitab, oli ta kaltsiumkarbiidi turul tunnustatud konkurent ning finantsprobleemid, millega ta silmitsi seisis, ei olnud seotud tema konkurentsivõimega sellel turul.

217    Kolmandaks kinnitavad seda muljet selle avalduse sõnastus, mille hageja nõukogu esitas 17. septembril 2009 hageja „äripartneritele” ning mille komisjon lisas kostja vastusele. Selles avalduses on märgitud, et hageja pankrotiavalduse eesmärk on kaitsta oma varasid, et säilitada tootmine. Nõukogu leiab, et hageja suudab säilitada oma seisundi turul, mis on „elujõulisuse ja sisemise tugevuse märk”, ning viitab „äriühingu taaselujõuliseks muutmise menetlusele”, mis ei ohusta tema „tegevussuutlikkust ja maksevõimet”.

218    Neljandaks ei ole samuti veenev hageja repliigis esitatud argument, et tõendada, et tema likvideerimine oli vältimatu ning et ta varad kaotavad igasuguse väärtuse. Selles kontekstis vastab hageja kõigepealt argumendile, mille komisjon esitas oma vastuses ja mille kohaselt oli ta trahvi tasumiseks juba moodustanud ligikaudu 11 miljoni euro suuruse reservi. See argument on siiski asjakohatu osas, milles see ei puuduta mitte ettevõtja võimalikku tegevuse jätkamist pärast tema pankrotiavaldust, vaid küsimust, kas nimetatud maksejõuetus oli trahvi määramise vältimatu tagajärg.

219    Hageja käsitleb oma argumentide selles osas ka kahte muud küsimust. Esiteks vastab ta komisjoni väidetele tema varade mõne teise ettevõtja poolt võimaliku omandamise kohta. Teiseks vastab ta komisjoni argumendile, mille kohaselt ei palunud ta algatada saneerimismenetlust.

220    Mis puudutab eelmises punktis nimetatud kahest küsimusest esimest, siis kinnitab hageja, et on „keeruline tõendada, et sündmus ei saabu kunagi”, kuid et igal juhul ei olnud ta teadlik ühestki ettevõtjast, „kes oleks huvitatud tema varade (ja kohustuste) omandamisest”. See vastus põhineb siiski valel eeldusel. Pankrotis oleva äriühingu kõigi varade müük, selleks et jätkata majandustegevust, nagu on viidatud eespool punktis 189, ei tähenda erinevalt hageja seisukohast, et selle äriühingu kohustused läheksid samuti üle omandajale. Passivasse kuuluvad nõuded rahuldatakse müügist saadu arvel. Tõenäoliselt rahuldatakse nõuded vaid osaliselt, vastasel korral ei oleks äriühingu pankrotti välja kuulutatud. Samuti on tõsi, et üldiselt võib maksejõuetu äriühingu kõigi varade täielik müük tegevuse jätkamiseks tuua kaasa parema tulemuse, kui iga vara eraldi müük, kuna maksejõuetu äriühingu kõigi varade täielik müük võimaldab realiseerida mittemateriaalset vara – nagu ettevõtja maine turul – ning peale selle võimaldab huvitatud ostjal arendada tegevust asjaomases sektoris, vältides täielikult uue ettevõtja loomiseks vajalikke pingutusi, kulusid ja probleeme.

221    Neil asjaoludel võib hagejalt mõistlikult oodata, et ta selgitaks, miks tema ettevõtte omandamine muu üksuse poolt oli käesoleva juhtumi asjaoludel välistatud, seda enam et ta ise kinnitas, et ta oli tunnustatud konkurent turul. Siiski piirdub hageja vaid märkimisega, et tema tegevuse jätkamine sõltub „võlausaldajate üldkoosoleku” arvamusest ning kui võlausaldajad jõuavad järeldusele, et „kasulikum on müüa äriühingu varad, selle asemel et säilitada tegevus […], suletakse tootmisüksused […] ning tegevuse taaskäivitamine on nii rahaliselt kui tehniliselt iseäranis keeruline”, nii et „mõistlikult on oodatav, et vähemalt osa varast ja tootmisüksustest ei paku mingit huvi ning kaotavad seetõttu kogu oma praeguse väärtuse”.

222    Hageja esitab selle kohta ka eksperdi arvamuse, milles on jõutud järeldusele, et tema tootmistegevuse saab lõpetada 10 kuni 18 nädala jooksul, ilma et see ohustaks tema töötajaid, kuid tema üksustesse jäävatel ainetel on „suur mõju” keskkonnale ning need üksused tuleb ekspertidel demonteerida, mille kestust ja kulu on keeruline hinnata.

223    Tuleb tõdeda, et kahes eelnevas punktis hageja kokkuvõtlikult esitatud argumendid on lünklikud või isegi vastuolulised. Tema esitatud argumendid ja eksperdi arvamus jätavad mulje, et kõigi tema varade müük tegevuse jätkamiseks on eelistatav lahendus, sealhulgas tema võlausaldajate jaoks. Hageja ei selgita ka, millistel alustel võiks võlausaldajate koosolek neid asjaolusid arvestamata järeldada, et kasulikum on müüa tema varad ja lõpetada tema tootmistegevus.

224    Saneerimismenetluse osas tuleb märkida, et komisjon esitas kostja vastuses argumendi, mis oli toodud juba ajutiste meetmete kohaldamise menetluses. Siiski ilmneb eespool punktis 5 viidatud määrusest kohtuasjas Novácke chemické závody vs. komisjon (punktid 25 ja 49), et saneerimismenetlust tuleb alustada enne pankroti väljakuulutamist. Sellest tuleneb, et nimetatud argument puudutab küsimust, kuidas vältida pankroti väljakuulutamist, mitte aga sellise avalduse tagajärgi. Seetõttu on ka kõnealune argument asjakohatu (vt samuti eespool punkt 218). Igal juhul piirdub hageja sellele argumendile vastates väitega, et teatavad tema võlausaldajad saavad nõustuda saneerimiskavaga üksnes siis, kui see on kooskõlas riigiabi normidega, selgitamata seejuures, miks selline kooskõla eeldus on välistatud. Lisaks kordab ta ebaselgeid ja tõendamata väiteid, mille kohaselt kolmandatel isikutel „puudub oluline huvi” tema aktsiate või tema ettevõtte ostmiseks.

225    Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et hageja ei ole suutnud tõendada, et komisjon tegi vea, kui ta keeldus vaidlustatud otsuses arvesse võtmast hageja maksevõimetust suuniste punkti 35 tähenduses.

226    Seda järeldust kinnitavad hageja vastus Üldkohtu küsimusele, mis esitati pooltele menetlust korraldava meetme raames ning milles paluti neil täiendada oma argumente seoses käesoleva väitega, eeskätt mis puudutab hageja kõigi varade jätkuvuseeldusliku müügi väljavaateid.

227    Hageja kinnitas nimelt, et 16. jaanuaril 2012 müüdi pankrotimenetluses kõik tema varad kohustusteta, välja arvatud need, milles oli kokku lepitud pärast tema pankroti väljakuulutamist, hinnaga 2,2 miljonit eurot, mida ta pidas „tähtsusetuks”. Hageja arvates kinnitab asjaolu, et see hind on üksnes osa talle määratud trahvist, tema varade väärtuse täielikku kaotust.

228    Sõltumata küsimusest, kas hageja kõiki varasid oli võimalik müüa tegelikult saadust kõrgema hinnaga, tuleb tõdeda tegelikult saadud hinda arvestades, et igal juhul ei ole küsimus nende varade väärtuse täielikus kaotuses. Ilma et hageja oleks tõendanud, et tema kõigi varade müük ettevõtte tegevuse jätkumisega on ebatõenäoline või isegi võimatu, kinnitas ta vastupidi, et selline müük tegelikult toimus.

229    Seega tuleb jõuda järeldusele, et komisjon leidis õigesti, et hageja puhul ei olnud suuniste punkti 35 võimaliku kohaldamise eeltingimused täidetud, ning Üldkohtu täieliku pädevuse teostamisel igal juhul tõdeda, et käesoleva väite raames hageja esitatud argumente arvestades ei ole põhjendatud hagejale määratud trahvisumma tühistamine või vähendamine, vaid on vastupidi põhjendatud selle summa muutmata jätmine. Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et rikutud on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g

230    Oma kolmandas väites leiab hageja, et kuna vaidlustatud otsuses määrati talle liiga suur trahv, võidakse sellega moonutada kaltsiumkarbiidi turul konkurentsi või see kõrvaldada ning sellega rikkuda EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g. Tuginedes Euroopa Kohtu 21. veebruari 1973. aasta otsusele kohtuasjas 6/72: Europemballage ja Continental Can vs. komisjon (EKL 1973, lk 215, punktid 23 ja 24), väidab hageja, et sellest sättest tuleneb, et keelatud on konkurentsinormide rakendamine, kui see toob kaasa konkurentsi moonutamise või kõrvaldamise, isegi kui see ei ole liidu õiguse kohaselt otseselt karistatav. Ta leiab, et see säte ei ole siduv mitte ainult ettevõtjatele, vaid ka liidu institutsioonidele, ning järelikult kui selline institutsioon võtab meetme, mis moonutab konkurentsi või kõrvaldab selle, rikub institutsioon seda sätet, isegi kui see ei riku ühtegi teist liidu õigusnormi.

231    Hageja kordab käesolevas väites väidet, mis on juba esitatud teise väite raames ja mille kohaselt on talle määratud trahvi tagajärjeks tema pankrotiavaldus ja kõnealuselt turult lahkumine. Lisaks viitab ta vaidlustatud otsusest võetud konkreetsetele andmetele, tugineb konkurentsiameti, sealhulgas komisjoni kasutatud Herfindahl‑Hirschmani indeksile, et hinnata koondumise taset konkreetsel turul, ning leiab, et käesolevas asjas kõne all olevatel pulbrilise kaltsiumkarbiidi ja kaltsiumkarbiidi graanulite turgudel oli koondumine juba väga suur. Seega väidab ta, et kuna ta on nendel turgudel üks kõige olulisem konkurent, toob tema väljatõrjumine suurema tõenäosusega endaga kaasa kooskõlastamise teiste konkurentide vahel, seda vaatamata trahvidele, mis neile määrati. Tema turuosad jagatakse tõenäoliselt teiste kartellis osalenud ettevõtjate vahel, mis toob kaasa koondumise suurenemise ning viimaks konkurentsi kõrvaldamise nendel turgudel.

232    Hageja viitab iseäranis võimalusele, et tema kõnealused turuosad võtab üle Akzo Nobel, ning väidab, et Herfindahl‑Hirschmani indeks kajastab sel juhul väga märkimisväärset tõusu. See olukord rõhutab tema arvates „absurdset ja ebaõiglast tulemust”, milleni võib viia „konkurentsieeskirjade mehaaniline ja ebapädev” kohaldamine. „Majandushiiglane” Akzo Nobel, kellel on kõnealustel turgudel märkimisväärsed turuosad ning keda on juba karistatud osalemise eest muudes kartellides ning kes oli vaidlusaluses kartellis aktiivne liige, saab lõpuks vaidlustatud otsusest kasu, kuna ta ei saa mitte üksnes kaitset trahvide eest, vaid ta omandab ka hageja kliendid. Hageja arvates on selline tulemus ilmselt vastuolus nii konkurentsiõiguse eesmärkidega kui ka õigluse üldpõhimõtetega.

233    Need argumendid ei ole tulemuslikud.

234    Esiteks tuleb EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g rikkumist puudutav argument tagasi lükata.

235    Nagu Euroopa Kohus leidis eespool punktis 230 viidatud otsuses Europemballage ja Continental Can vs. komisjon (punktid 23 ja 24), millele hageja tugineb, on selles sättes ette nähtud eesmärk, mida rakendatakse EÜ asutamislepingu mitmes sättes, mille tõlgendamisel on see eesmärk määrav. Kui EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g on ette nähtud sellise korra loomine, millega tagatakse, et ühisturul konkurentsi ei moonutata, siis on selles veelgi enam nõutud, et konkurentsi ei kõrvaldataks. See nõue on nii oluline, et ilma selleta muutuks suur hulk EÜ asutamislepingu sätteid esemetuks. Nii on konkurentsipiirangutel, mida EÜ asutamislepinguga lubatakse teatud tingimustel, arvestades kaalutlusi, mis puudutavad vajadust ühtlustada erinevad järgitavad eesmärgid, selle nõude näol piir, mille ületamisel võib konkurentsi nõrgenemine kahjustada ühisturu eesmärke.

236    Siiski on need iseenesest õiged järeldused asjakohatud sellisele ettevõtjale karistuse määramisel, kes rikkus konkurentsieeskirju, kuna ta osales ettevõtjatevahelises kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk või tagajärg oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. Oma argumentides jätab hageja täielikult tähelepanuta asjaolu, et pärast kartelli, mille eest vaidlustatud otsuses määrati karistus, oli konkurents käesolevas asjas kõnealustel turgudel moonutatud või isegi kõrvaldatud. Vaidlustatud otsusega soovitakse täpsemalt muuta seda olukorda, määrates sealhulgas kohased karistused.

237    Tuleb märkida, et komisjoni poolt karistuste määramine, kui ta tuvastab konkurentsieeskirjade rikkumise, on meede, mille eesmärk on täpsemalt saavutada EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g ette nähtud eesmärk ning seda ei saa ilmselt lugeda nimetatud sätte rikkumiseks. Siiski tuleb, selleks et järgida proportsionaalsuse põhimõtet, millest peab komisjon sel juhul lähtuma (vt eespool punktid 44 ja 46), vältida liiga rangeid karistusi, mis ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Seega tuleb käesoleva väite raames hageja esitatud argumente analüüsida, pidades silmas üksnes proportsionaalsuse põhimõtte võimalikku rikkumist.

238    Teiseks tuleb sellest vaatenurgast analüüsimisel märkida, et eespool punktis 186 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt ei ole komisjon trahvisumma kindlaksmääramiseks kohustatud võtma arvesse huvitatud ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, ei tulene, et komisjonil oleks keelatud seda teha (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 314). Vajadus järgida proportsionaalsuse põhimõtet võib tegelikult välistada niisuguse trahvi määramise, mis läheks kaugemale sellest, mis kujutab endast tuvastatud rikkumise puhul kohast karistust, ning võiks kahtluse alla seada asjaomase ettevõtja eksisteerimise enese. See kehtib iseäranis juhul, kui ettevõtja kõnealuselt turult kadumine toob tingimata kaasa konkurentsi kahjustava tagajärje.

239    Seda arvestades ei ole hageja argumentide põhjal võimalik järeldada, et talle määratud trahv kuulub eespool punktis kirjeldatud juhtumi hulka ning et tema trahvisumma kindlaksmääramine on seega vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

240    Esiteks põhinevad hageja argumendid eeldusel, et selle trahvi määramine toob kaasa tema lahkumise kõnealustelt turgudelt, mis on eeldus, mis osutub valeks teise väite analüüsimisel esitatud põhjendustel (vt eespool punktid 215–228).

241    Teiseks, isegi kui oletada, et hageja lahkub kõnealustelt turgudelt, ei ole tema argumentidest võimalik järeldada, et sellisel juhul kõrvaldatakse konkurents neil turgudel või see väheneb märkimisväärselt.

242    Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 44 ilmneb, millele hageja üldse vastu ei vaielnud, et kaltsiumkarbiid on plahvatusohtlik ning seetõttu on seda suhteliselt keeruline transportida. Seega kujutab turgu valitseva seisundi või monopoli saamine sellel turul endast täiendavat keerukust, kuna tootjal peaks olema hulk tootmiskohti üle kogu asjaomase territooriumi, selleks et ta saaks turul valitseda.

243    Lisaks, põhjendamaks oma väidet, mille kohaselt tema lahkumine kõnealustelt turgudelt tekitab nendel turgudel konkurentsipiirangu või isegi konkurentsi kõrvaldamise, viitab hageja oma klientide võimalikule ülevõtmisele Akzo Nobeli poolt. Siiski ei selgita ta üleüldse, miks on tõenäoline tema klientide ülevõtmine Akzo Nobeli poolt, mitte aga mõne muu ettevõtja poolt samadel turgudel.

244    Peale selle ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 asuvast tabelist, et Akzo Nobelile kuulus 20–25% pulbrilise kaltsiumkarbiidi turust ning 5–10% kaltsiumkarbiidi graanulite turust. Järelikult, kui hageja kliendid võetakse üle, ei saa Akzo Nobel neil kahel turul mitte mingil juhul monopoli. Lisaks tuleb märkida, et vastavalt 80. joonealusele märkusele, millele viitab vaidlustatud otsuse põhjendus 44, ei olnud Akzo Nobel peamine tarnija „Mandri‑Euroopa turul”, kus tegutses hageja. Akzo Nobeli turuosa suurus näib tulenevat nimelt asjaolust, et sama märkuse kohaselt oli ta ainus tootja, kes asus „Põhjamaades”. Need asjaolud, mida hageja ei vaidlusta, räägivad vastu nii oletusele, et juhul kui hageja lahkub nendelt turgudelt, võtab Akzo Nobel hageja kliendid üle, kui ka võimalusele, et Akzo Nobel saab nendel turgudel valitseva seisundi, kui tal õnnestub hageja kliendid üle võtta.

245    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvestades tuleb jõuda järeldusele, et kolmas väide ei ole põhjendatud ning tuleb tagasi lükata. Lisaks leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamisel hagejale määratud trahvi summa osas igal juhul, et nimetatud summa vastab käesoleva juhtumi asjaoludele nii komisjoni tuvastatud rikkumise raskuse ja kestuse poolest kui ka hageja majanduslikke vahendeid arvestades. Järelikult tuleb hagiavaldus tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

246    Kodukorra artikli 87 lõike 2 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud.

247    Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja hagejalt. Slovaki Vabariik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Novácke chemické závody a.s‑lt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.

3.      Jätta Slovaki Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Czúcz Labucka Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise üldpõhimõtet

Suunised

Vaidlustatud otsus

Hageja etteheited

– Sissejuhatavad märkused

– Esimene etteheide trahvi hoiatava mõju kohta

– Teine etteheide raskendavate asjaolude kohta

– Kolmas etteheide kergendavate asjaolude kohta

– Neljas etteheide Almameti trahvisumma vähendamise kohta

– Viies etteheide trahvi kohta, et see on arvutatud proportsionaalselt vaidlustatud otsuse adressaatide kogukäibest

– Kuues etteheide, mis on esitatud kohtuistungil ning puudutab trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võetavat müüdud toodete väärtust

Teine väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme ning tehtud on faktiviga ja ilmne hindamisviga, kuna komisjon keeldus hageja maksevõimetust arvesse võtmast

Suunised

Vaidlustatud otsus

Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, et rikutud on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: inglise.