Euroopa Komisjoni 14. septembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 2. juuli 2015. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-425/04 RENV ja T-444/04 RENV: Prantsusmaa ja Orange versus komisjon

(kohtuasi C-486/15 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: õigustalituse töötajad C. Giolito, B. Stromsky, D. Grespan, ja T. Maxian Rusche)

Teised menetlusosalised: Prantsuse Vabariik, Orange, varem France Télécom, Saksa Föderaalvabariik

Apellandi nõuded

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 2. juuli 2015. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-425/04: Prantsuse Vabariik versus komisjon ja T-444/04: France Télécom versus komisjon osas, milles sellega:

tühistatakse komisjoni 2. augusti 2004. aasta otsuse 2006/621/EÜ seoses riigiabiga, mis Prantsusmaa andis France Télécomile¹ , artikkel 1;

jäetakse komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistetakse temalt välja kaheksa kümnendikku Prantsuse Vabariigi ja Orange’i kohtukuludest kohtuasjades T-425/04 ja T-444/04.

teha lõplik otsus ja jätta hagejate hagid rahuldamata ning mõista hagejatelt välja kõikide kohtuastmete kohtukulud;

teise võimalusena saata kohtuasi uueks arutamiseks Üldkohtusse ja otsustada käesoleva kohtuastme kohtukulude kandmine edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.

Esmalt on ta arvamusel, et Üldkohtu põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised. Nimelt jättis Üldkohus tähelepanuta põhimõtted, mis kehtestati apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusega² ning ei vastanud piisavalt tagasisaatmise menetluses esitatud komisjoni argumentidele.

Teisena heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane pani toime mitu ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist. Need rikkumised viisid selleni, et Üldkohus välistas erainvestori kriteeriumi analüüsi piiridest ametivõimude avaldused ajavahemikus juuli-detsember 2002 ja 4. detsembri 2002. aasta teate osa „turgude rahustamine”. Esiteks, kuna Üldkohus kasutas aruka erainvestori testi konkreetsel juhul, siis eiras ta tegelikult Euroopa Kohtu lahendust, mille kohaselt tuleb arvestada toetusmeetmete võtmise ajalist konteksti ning võtta arvesse kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Komisjoni arvates näib Üldkohus mitte teadvat, et abimeede võib olla mitme sellise sekkumise tulemus, mis on omavahel seotud ja võimatud lahutada. Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi seoses eelise mõiste ja aruka erainvestori kriteeriumi kohaldamise vahelise seose olemasoluga. Komisjon heidab Üldkohtule eriti ette seda, et ta piiras aruka erainvestori kriteeriumi testi nii, et see hõlmas piiratud osa perioodist, mille jooksul eelis oma mõju avaldas. Kolmandaks heidab komisjon Üldkohtule ette, et ta jättis oma analüüsist välja konteksti aspektid. Neljandaks, Üldkohus meelevaldselt piirdus mitmete eeliste asemel sama olemusega eeliste ühise analüüsiga. Viiendaks ei kohalda Üldkohus Euroopa Kohtu seatud kriteeriumi selle kindakstegemiseks, kas riigi meetmed on lahutamatult seotud ja neid tuleb analüüsida koos. Kuuendaks vaidlustab komisjon selle, et Üldkohus tunnistas sündmusi, mis kujutavad endast olulist „murrangut” riigi meetmete sündmuste jadas 2002. aasta septembrist detsembrini. Komisjoni arvates ei saa selline „murrang” põhjendada sellele kuupäevale eelnevate ja järgnevate meetmete eraldi analüüsimist. Viimaseni vaidlustab komisjon Üldkohtu põhjenduse seoses maine ohtuseadmisega.

Kolmandana heidab komisjon Üldkohtule ette, et ta ületas haldusaktide õiguspärasuse kontrolli piire.

Viimaseks leiab komisjon, et Üldkohus tõlgendas ekslikult ja isegi moonutas komisjoni otsust.

____________

¹ ELT L 257, lk 11.

² Kohtuotsus Bouygues jt vs. komisjon jt, C-399/10 P ja C-401/10 P, EU:C:2013:175.