Language of document : ECLI:EU:C:2012:341

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 12. juunil 2012(1)

Kohtuasi C‑283/11

Sky Österreich GmbH

versus

Österreichischer Rundfunk

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundeskommunikationssenat (Austria))

Direktiiv 2010/13/EL – Iga ringhäälinguorganisatsiooni õigus saada lühiuudiste tegemiseks juurdepääs üldsusele suurt huvi pakkuvatele üritustele, mida edastatakse ainuõiguse alusel – Rahalise hüvitise piiramine juurdepääsu tagamisega seotud lisakuludega – Kooskõla Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 16 ja 17 – Proportsionaalsus





1.        Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul hinnata, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(2) artikli 15 lõige 6 on kooskõlas põhiõigustega, antud juhul ettevõtlusvabaduse ja omandiõigusega.

2.        Direktiivi artikli 15 eesmärk on tunnustada ringhäälinguorganisatsioonide õigust teha lühiuudiseid üldsusele suurt huvi pakkuvatest üritustest, mida edastab mõni ringhäälinguorganisatsioon ainuõiguse alusel. Selle tagamiseks on nimelt ette nähtud, et ringhäälinguorganisatsioonid saavad juurdepääsu signaalile, mida edastab ülekandmise ainuõigust omav ringhäälinguorganisatsioon, et valida sellest lühilõike, millest koostada oma uudiseid.

3.        Direktiivi artikli 15 lõige 6 kehtestab nõude, et kui ringhäälinguorganisatsioonidele selliselt antud õiguse rakendamise raames on ette nähtud hüvitis, ei tohi see ületada lühilõikudele juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid.

4.        Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlusega on viimati nimetatud sätte kohta tõstatatud küsimus, kas see on vajalikul määral kooskõlas nõuetega, mis tulenevad erinevate põhiõiguste – nimelt ühelt poolt ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse ning teisalt teabe saamise vabaduse ja massiteabevahendite mitmekesisuse – kaitsest.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Direktiivi põhjendus 48 näeb ette:

„Ringhäälinguorganisatsioonid võivad ainuõiguslikult omandada üldsusele suurt huvi pakkuvate ürituste teleülekandeõigusi. Siiski on kogu [Euroopa L]iidus tarvis edendada pluralismi uudistetoodangu ja ‑saadete mitmekesisuse kaudu ja järgida Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 tunnustatud põhimõtteid[(3)].”

6.        Direktiivi põhjendus 55 on sõnastatud järgmiselt:

„Et kaitsta põhivabadust saada teavet ja et tagada liidu vaatajate huvide täielik ja nõuetekohane kaitse, peaksid üldsusele suurt huvi pakkuva ürituse teleülekandeõiguste ainuvaldajad andma teistele ringhäälinguorganisatsioonidele õiguse kasutada üldistes uudistesaadetes lühilõike võrdsetel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel, võttes ainuõigust nõuetekohaselt arvesse. Sellised tingimused tuleb teatavaks teha aegsasti enne üldsusele suurt huvi pakkuva ürituse toimumist, et teistele jääks kõnealuse õiguse kasutamiseks piisavalt aega. […] Selliseid lühilõike võib kasutada tervet EL‑i hõlmavate mis tahes kanali kaudu pakutavate ülekannete jaoks, sealhulgas spordiülekannetele spetsialiseerunud kanalid, ning need ei tohiks olla pikemad kui 90 sekundit. [...]

Üldiste uudistesaadete mõiste ei peaks hõlmama lühilõikude kasutamist meelelahutuseks mõeldud saadetes. [...]”

7.        Direktiivi põhjendus 55 näeb ette järgmist:

„[...] Liikmesriigid peaksid hõlbustama juurdepääsu üldsusele suurt huvi pakkuvatele üritustele, andes loa juurdepääsuks ringhäälinguorganisatsiooni signaalile käesoleva direktiivi tähenduses. Nad võivad aga valida mõne muu võrdväärse vahendi käesoleva direktiivi tähenduses. Sellised vahendid on muu hulgas – enne loa andmist juurdepääsuks signaalile – juurdepääsuloa andmine nende sündmuste toimumiskohta. Ringhäälinguorganisatsioone ei tohiks takistada sõlmimast üksikasjalikumaid lepinguid.”

8.        Direktiivi artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:

„Iga liikmesriik võib kooskõlas liidu õigusega võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega viisil, millega võetakse oluliselt osalt kõnealuse liikmesriigi elanikkonnast võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab sellised meetmed, koostab ta selliste riiklike või mitteriiklike sündmuste loetelu, mida ta käsitab ühiskonnale väga tähtsana. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Sealjuures määrab asjaomane liikmesriik samuti kindlaks, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.”

9.        Direktiivi artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et lühiuudiste puhul ei jäeta liidus asutatud ringhäälinguorganisatsioone ilma juurdepääsust õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel üldsusele suurt huvi pakkuvatele üritustele, mida edastab nende jurisdiktsiooni alla kuuluv ringhäälinguorganisatsioon ainuõiguse alusel.

[…]

3.      Liikmesriigid tagavad sellise juurdepääsu, võimaldades ringhäälinguorganisatsioonidel vabalt valida edastava ringhäälinguorganisatsiooni signaalist lühilõike, viidates juhul, kui see on praktilistel kaalutlustel võimalik, vähemalt nende allikale.

4.      Alternatiivina lõikele 3 võib liikmesriik luua võrdväärse süsteemi, millega saadakse õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel juurdepääs teiste vahendite abil.

5.      Selliseid lühilõike kasutatakse üksnes üldistes uudistesaadetes ning neid võib kasutada tellitavates audiovisuaalmeedia teenustes ainult siis, kui sama meediateenuse osutaja pakub sama saadet hiljem.

6.      Ilma et see piiraks lõigete 1–5 kohaldamist, tagavad liikmesriigid kooskõlas nende õigussüsteemi ja tavadega, et määratakse kindlaks selliste lühilõikude kasutamist käsitlevad tingimused ja kord, eelkõige igasugune hüvitamiskord, lühilõikude maksimumpikkus ja nende edastamisele seatud ajapiirangud. Kui nähakse ette hüvitis, ei ületa see juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid.”

B.      Siseriiklik õigus

10.      Seadust teleülekande edastamise ainuõiguse kohta (Bundesgesetz über die Ausübung exklusiver Fernsehübertragungsrechte (Fernseh-Exklusivrechtegesetz))(4) muudeti direktiivi ülevõtmiseks 2010. aastal(5). FERG § 5 sätestab:

„(1)      Ringhäälinguorganisatsioon, kes on omandanud üldist huvi pakkuva ürituse teleülekande edastamise ainuõiguse, on kohustatud andma lühiuudiste edastamise õiguse igale Euroopa Majanduspiirkonna [EMP] lepingu ning 5. mai 1989. aasta piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni […] osalisriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonile tema taotluse alusel õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel selleks, et viimane saaks ise edastada lühilõike. Üldist huvi pakkuva üritusega on tegu siis, kui tulenevalt ürituse tähtsusest võib eeldada laia meediakajastust kas Austrias või mõnes muus käesolevas sättes viidatud osalisriigis.

(2)      Lühiuudiste edastamise õigus hõlmab õigust salvestada lõikes 1 nimetatud kohustatud ringhäälinguorganisatsiooni signaali ning toota, edastada ja pakkuda lühilõike lõigetes 3–5 sätestatud tingimustel.

(3)      Ringhäälinguorganisatsioon võib lühiuudiste edastamise õigust kasutada, kui on täidetud järgmised tingimused:

1)      lühiuudise edastamiseks loetakse üksnes üritust kajastava lühikese uudiselõigu edastamist;

2)      lühiuudist tohib kasutada üksnes üldistes uudistesaadetes;

3)      õigustatud ringhäälinguorganisatsioon võib kohustatud ringhäälinguorganisatsiooni signaalist vabalt valida lühiuudise sisu;

4)      lühiuudise lubatud pikkuseks loetakse aega, mis on vajalik üritust kajastava uudisliku teabe edastamiseks, kuid mis ei ole pikem kui 90 sekundit, kui ei ole kokku lepitud teisiti;

5)      kui üritus kestab kauem kui ühe päeva, siis hõlmab lühiuudiste edastamise õigus lühiuudise ülekandmist ürituse toimumise igal päeval;

6)      lühiuudist ei tohi mingil juhul edastada ega kättesaadavaks teha vahetult enne teleülekannet, mida edastab kohustatud ringhäälinguorganisatsioon lõike 1 tähenduses;

7)      õigustatud ringhäälinguorganisatsioon peab ühemõtteliselt näitama, et tegu on lühiuudisega, ja viitama selle allikale.

(4)      Kohustatud ringhäälinguorganisatsioonil on õigus nõuda üksnes juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulude hüvitamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

[…]

(6)      Kohustatud ringhäälinguorganisatsioon lõike 1 tähenduses teeb ringhäälinguorganisatsiooni järelepärimise peale õigeaegselt enne ürituse algust teatavaks, millistel tingimustel on ta nõus sõlmima lepingu lühiuudiste edastamise õiguse andmiseks.

(7)      Ringhäälinguorganisatsioon, kes taotleb õiguse saamist lõike 1 tähenduses, võib selle õiguse kasutamise eesmärgil pöörduda reguleeriva asutuse poole. […]

(8)      Kui ürituse erilisest päevakajalisusest tulenevatel põhjustel ei suudeta lõikes 6 sätestatud menetlust õigeaegselt lõpetada, teeb reguleeriv asutus asjaomase ringhäälinguorganisatsiooni taotluse alusel tagantjärele kindlaks, kas ja millistel tingimustel oleks tulnud anda lühiuudiste edastamise õigus. Juhul kui lühiuudiste edastamise õigus oleks tulnud anda, on kohustatud ringhäälinguorganisatsioonil õigus taotleda kahjuhüvitist vastavalt § 3 lõigetele 7–9.

[…]”

II.    Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

11.      Eelotsusetaotlus käesolevas asjas on esitatud õigusvaidluses, mille pooled on Sky Österreich GmbH (edaspidi „Sky”) ja Österreichischer Rundfunk (edaspidi „ORF”).

12.      ORF on avalik‑õiguslik sihtasutus, mille ülesandeks on täita avalik‑õiguslikke funktsioone, mis on talle usaldatud Austria föderaalse ringhäälinguseadusega (Bundesgesetz über den Österreichischen Rundfunk).(6) ORF‑i ülesandeks on pakkuda mitte ainult raadio‑ ja teleprogramme, vaid ka nende programmidega seotud internetiteenuseid.

13.      Sky sai Kommunikationsbehörde Austrialt (Austria ringhäälingusektori regulatiivorgan, edaspidi „KommAustria”) loa edastada kodeeritud digitaalset programmi „Sky Sport Austria” satelliidi vahendusel. See äriühing omandas 21. augusti 2009. aasta lepinguga ainuõiguse edastada Austria territooriumil teatavaid Euroopa Liiga mänge hooaegadel 2009/2010 kuni 2011/2012. Sky märkis, et ta pidi igal aastal sagedusloale ja tootmisele kulutama mitme miljoni euro suuruse summa.

14.      Sky ja ORF sõlmisid 11. septembril 2009 kokkuleppe, millega anti ORF‑ile õigus edastada lühiuudiseid ja nähti ette, et nende uudiste eest tasutakse 700 eurot minuti eest.

15.      ORF palus 4. novembri 2010. aasta e‑kirjaga KommAustrial tuvastada, et Sky on kohustatud andma talle õiguse edastada lühiuudiseid Euroopa Liiga mängude kohta, millest Austria võistkonnad alates 1. oktoobrist 2010 osa võtsid, ilma et ORF peaks talle maksma tasu, mis on suurem signaalile juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakuludest.

16.      KommAustria otsustas 22. detsembril 2010, et Sky on ainuõiguse valdajana kohustatud andma ORF‑ile lühiuudiste edastamise õiguse, ilma et tal oleks õigust nõuda signaalile juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid ületavate kulude hüvitamist. Samas määras ta kindlaks tingimused, mida järgides ORF võis seda õigust teostada. Muu hulgas seati tingimus, et satelliitsignaalile juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulud võrduvad antud juhul nulliga.

17.      Mõlemad pooled kaebasid selle otsuse peale edasi Bundeskommunikationssenatile (kõrgeim föderaalne ringhäälingunõukogu) (Austria).

18.      Sky väitis nimelt oma kaebuses, et lühiuudiste edastamise õiguse tasuta andmise kohustus, mis tuleneb direktiivi artikli 15 lõikest 6 ja FERG § 5 lõikest 4, on vastuolus harta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(7) ja Austria põhiseadusõigusega. Sky rõhutab eriti seda, et direktiivi artikli 15 lõige 6 keelab süsteemselt, st asjassepuutuvatel ainuõigustel vahet tegemata, hüvitise maksmise ainuõiguste piiramise eest. See annab enamasti väga ebaõiglaseid tulemusi. Aga kui piiratakse omandiõigust, siis kohustavad harta artikli 17 lõige 1 ja proportsionaalsuse põhimõte üksikjuhtude kaupa kontrollima, kas tuleb maksta hüvitist. Sky väidab, et antud juhul piirab lühiuudiste edastamise õiguse andmine märkimisväärselt tema omandiõigust.

19.      Bundeskommunikationssenat, käsitledes Euroopa Kohtu pädevust vastata eelotsuse küsimusele, viitab oma eelotsusetaotluses 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusele Österreichischer Rundfunk(8) ja täheldab, et käesolevas kohtuasjas kehtivad samad nõuded. Neil asjaoludel tuleb teda pidada „kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses.

20.      Sisulistes küsimustes leiab Bundeskommunikationssenat, et ennekõike tuleb kindlaks teha, kas liidu esmase õigusega on kooskõlas, et Sky on kohustatud andma ORF‑ile lühiuudiste edastamise õiguse, ilma et ta saaks seejuures nõuda suuremat tasu, kui on vajalik juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulude hüvitamiseks. Bundeskommunikationssenat tõstatab küsimuse, kas harta artikli 17 alusel kaitstava põhiõiguse riive, mille see kohustus endaga kaasa toob, on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

21.      Selles kontekstis mainib ta Verfassungsgerichtshofi (konstitutsioonikohus) (Austria)(9) ja Bundesverfassungsgerichti (liitvabariigi konstitutsioonikohus) (Saksamaa)(10) otsuseid, millega kontrolliti käesolevas kohtuasjas arutusel oleva liidu regulatsiooniga sarnaseid siseriiklikke õigusnorme ja leiti vastavalt, et lühiuudiste edastamise õiguse tasuta andmine on ebaproportsionaalne ja rikub seetõttu omandiõigust föderaalse alusseaduse kodanike põhiõiguste kohta (Staatsgrundgesetz über die allgemeinen Rechte der Staatsbürger) artikli 5 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 tähenduses ning kutsevabadust põhiseaduse (Grundgesetz) artikli 12 tähenduses.

22.      Bundeskommunikationssenat tõstatab küsimuse, kas eelkõige proportsionaalsuse põhimõttest ja kohtupraktikast lähtudes oleks vaja võtta aluseks nõue, mis võimaldab, arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid – eriti asjassepuutuva ainuõiguse eset ja valdaja poolt selle õiguse omandamiseks makstud summat –, arvutada rahalise hüvitise. Direktiivi artikli 15 lõige 6 osutub tema arvates eriti problemaatiliseks siis, kui ainuõigus on omandatud enne selle sätte jõustumist, samas kui lühiuudiste edastamise õiguse saamise taotlus on esitatud pärast selle siseriikliku sätte jõustumist, millega võetakse üle direktiivi artikkel 15.

23.      Neil põhjustel otsustas Bundeskommunikationssenat menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi […] artikli 15 lõige 6 on kooskõlas […] harta artiklitega 16 ja 17 ning [Euroopa inimõiguste konventsiooni] esimese lisaprotokolli […] artikliga 1?”

24.      Kirjalikke märkusi esitasid Sky, ORF, Saksamaa ja Poola valitsus, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon. Kohtuistung toimus 24. aprillil 2012.

III. Analüüs

25.      Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul hinnata, kas direktiivi artikli 15 lõige 6 on kooskõlas põhiõigustega, mida kaitsevad harta artiklid 16 ja 17, st esiteks ettevõtlusvabaduse ja teiseks omandiõigusega.

26.      Täpsemalt on asi selles, et tuleb määratleda, kas asjaolu, et direktiivi artikli 15 lõige 6 piirab üldsusele suurt huvi pakkuvaid üritusi käsitlevate lühilõikude pakkumise eest makstava hüvitise suurust lühilõikudele juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakuludega, on või ei ole nende ürituste ülekandmise ainuõigust omavate ringhäälinguorganisatsioonide ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse põhjendatud riive.

27.      Harta artikkel 16 sätestab, et „[e]ttevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”. Nimetatud artiklit käsitlev selgitus täpsustab, et see „põhineb Euroopa Kohtu kohtupraktikal, mis on tunnustanud majandus‑ või äritegevuse vabadust[(11)] ning lepinguvabadust[(12)] ja [ELTL] artikli 119 lõigetel 1 ja 3, mis tunnustavad vaba konkurentsi”.(13)

28.      Harta artikli 17 lõige 1 näeb ette, et „[i]gaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.” Osundatud artiklit käsitlev selgitus viitab, et see vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artiklile 1. Seetõttu, nagu näeb ette harta artikli 52 lõige 3, on harta artikliga 17 tagatud omandiõiguse kaitse sama tähenduse ja sama ulatusega, mis on neile ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.(14)

29.      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et analoogselt majandustegevuse vabadusega on ka omandiõigus osa liidu õiguse üldpõhimõtetest. Need põhimõtted ei ole aga absoluutsed eelisõigused, vaid nendega tuleb arvestada kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas. Järelikult võidakse omandiõiguse teostamisele seada piiranguid nagu ka majandustegevuse vabadusele, tingimusel et piirangud on reaalselt kooskõlas liidu poolt taotletavate üldisest huvist lähtuvate eesmärkidega ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis moonutab tagatud õiguse olemust.(15)

30.      Täielikus kooskõlas selle kohtupraktikaga määrab harta artikli 52 lõige 1 kindlaks, millistel alustel võib seada piiranguid hartaga tunnustatud õigustele ja vabadustele. Niisiis möönab harta, et selliste õiguste ja vabaduste teostamisele, nagu on vastavalt harta artiklites 16 ja 17 sätestatud omandiõigus ja ettevõtlusvabadus, võib seada piiranguid, tingimusel et piirangud nähakse ette seadusega, need arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste põhisisu ning on proportsionaalsuse põhimõtet järgides vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

31.      Esmalt analüüsin, kas direktiivi artikli 15 lõike 6 sätete puhul on tegemist harta artiklitega 16 ja 17 tunnustatud õiguste riivega. Jaatava vastuse korral on teiseks vaja kontrollida, kas riive on põhjendatud.

A.      Harta artiklitega 16 ja 17 tunnustatud õiguste riive esinemine

32.      Direktiivi artikli 15 eesmärk on näha kõigi liidus asutatud ringhäälinguorganisatsioonide huvides ette õigus saada lühilõike lühiuudiste tegemiseks üldsusele suurt huvi pakkuvatest üritustest.

33.      Artikli 15 rakendamisel ja järgides korda, mille liikmesriigid on selle ülevõtmise raames kehtestanud, on selliste ürituste ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsioon kohustatud laskma teistel ringhäälinguorganisatsioonidel vabalt valida lühilõike, millest nad teevad oma lühiuudised. Konkreetselt võib ta anda kas juurdepääsu esmase ringhäälinguorganisatsiooni edastatavale signaalile või juurdepääsu asjaomase sündmuse toimumiskohta.(16)

34.      On selge, et ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsioonile sellise nõude kehtestamise tulemusena on tema õiguste teostamine piiratud võrreldes sellega, kuidas ta võib soovida neid õigusi kasutada.

35.      Ettevõtlusvabaduse vaatevinklist, mille hulka kuulub ka lepinguvabadus, on direktiivi artikli 15 otseseks tagajärjeks see, et ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsioon ei saa enam vabalt valida, milliste organisatsioonidega ta sõlmib lepingu, et viimased saaksid juurdepääsu lühilõikudele. Teisisõnu ei saa ta enam lühilõigu edastamise õigust turustada, andes sageduslubasid enda valitud ettevõtjatele.

36.      Omandiõiguse vaatevinklist on selle artikli tagajärjel piiratud kasutamist võrreldes sellega, kuidas ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsioon võib soovida oma vara kasutada. Kui viidata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, siis võib selle artikli võrdsustada vara kasutamise kontrollimisega Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 teise lõigu tähenduses. Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub, et vara kasutamise kontrollimise mõiste tähendab meedet, mille eesmärk on vara kasutamist „piirata või kontrollida”, toomata kaasa omandiõiguse üleminekut.(17) Direktiivi artikkel 15, mis kohustab ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsiooni lubama ainuõiguste eseme teatavat kasutamist, antud juhul juurdepääsu lühilõikudele lühiuudiste tegemiseks, teostab minu arvates vara kasutamise kontrollimist, mis sellisena võib tähendada nende organisatsioonide omandiõiguse riivet.

37.      Mis puudutab täpsemalt direktiivi artikli 15 lõiget 6, siis ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive seisneb selles, et kuna rahaline hüvitis lühilõigu edastamise õiguse eest on piiratud juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakuludega, ei saa üldsusele suurt huvi pakkuvate ürituste ülekandeõiguste ainuvaldajast ringhäälinguorganisatsioon enam vabalt otsustada, millise hinnaga ta soovib lühilõikudele juurdepääsu võimaldada. Selles sättes ette nähtud hüvitamiskorra raamistik ei lase neil organisatsioonidel kaasata lühilõike saada soovivaid teisi ringhäälinguorganisatsioone ainuõiguste soetamise kulude katmisse. Ka võib see raamistik avaldada negatiivset mõju ainuõiguste kaubanduslikule väärtusele.

38.      Kuna ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive on seega tuvastatud, siis tuleb nüüd kontrollida, kas riive on harta artikli 52 lõikest 1 lähtuvalt põhjendatud.

B.      Harta artiklitega 16 ja 17 tunnustatud õiguste riive põhjendamine

39.      Alustuseks märgin, et harta artiklitega 16 ja 17 tunnustatud õiguste riivet tuleb käsitada nii, et see on ette nähtud „seadusega” harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Nimelt tuleneb direktiivi artikli 15 lõikest 6 sõnaselgelt, et kui rahaline hüvitis on ette nähtud, ei ületa see lühilõigule juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid.

40.      Küsimuses, kas kaitstavate õiguste riive vastab liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärgile või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, leian järgmiseks, et direktiivi artikli 15 lõikes 6 sätestatud õigus saada lühilõike vastab liidu seadusandja kinnitusele direktiivi põhjenduses 48, et on tarvis „edendada pluralismi uudistetoodangu ja ‑saadete mitmekesisuse kaudu ja järgida [harta] artikliga 11 tunnustatud põhimõtteid”.

41.      Ka on ringhäälinguorganisatsioonide õigus kasutada oma uudistesaadetes lühilõike direktiivi põhjenduse 55 kohaselt seotud eesmärgiga „kaitsta põhivabadust saada teavet ja […] tagada liidu vaatajate huvide täielik ja nõuetekohane kaitse”.(18)

42.      Lühilõikude saamise õiguse teostamise korra üksikasju, nimelt esmasele ringhäälinguorganisatsioonile tasumisele kuuluvat rahalist hüvitist piiritledes taotleb direktiivi artikli 15 lõige 6 põhjendustes 48 ja 55 nimetatud eesmärke, st eelkõige teabe saamise vabadust ja massiteabevahendite mitmekesisust. Need eesmärgid ise on tihedalt seotud direktiivi üldisema eesmärgiga, mis – nagu täpsustab põhjendus 11 – seisneb selles, et aidata kaasa ühtse inforuumi loomisele.

43.      Seoses sellega tuleb märkida, et teabe saamise vabadus ja massiteabevahendite mitmekesisus on sõnavabaduse koostisosad.(19) Sõnavabadus on osa liidu õiguse üldpõhimõtetest(20) ja on üks liidu õiguskorraga tagatud põhiõigustest.(21)

44.      Sõna‑ ja teabevabadust käsitleb harta artikkel 11. Artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest”. Lisaks sätestab harta artikli 11 lõige 2, et „[m]assiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse”. Harta artikli 11 selgituses on täpsustatud, et see artikkel vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10.

45.      Nüüd, kus harta artiklitega 16 ja 17 tunnustatud õiguste riive põhjus on selliselt kindlaks tehtud, tuleb kontrollida, kas neis kahes artiklis käsitletud õigustele seatud piirang on taotletava legitiimse eesmärgi suhtes proportsionaalne. Kuna eesmärk seisneb peamiselt vajaduses kaitsta mõnda muud põhiõigust, antud juhul teabe saamise vabadust ja massiteabevahendite mitmekesisust, siis eeldab proportsionaalsuse kontroll, mille ma kohe läbi viin, mitme põhiõiguse omavahelist kaalumist. Niisiis on küsimus selles, kas saab järeldada, et direktiivi artikli 15 lõike 6 vastuvõtmisel tasakaalustas liidu seadusandja omavahel ühelt poolt omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse ning teiselt poolt teabe saamise vabaduse ja massiteabevahendite mitmekesisuse.

46.      Seda silmas pidades juhindun oma analüüsis reast kaalutlustest.

47.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu õigusakti alusel rakendatavad meetmed oleksid seatud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale, kui eesmärgi saavutamiseks vajalik.(22)

48.      Samas olgu täpsustatud, et omandi kasutamise piirangute põhjendatuse kontrollimisel on Euroopa Kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates selgitanud, et võetud meetmete ja taotletava eesmärgi vahel peab esinema mõistlik proportsionaalne seos. Seega tuleb vastavalt kohtu seisukohale uurida, kas on järgitud üldiste huvide ja omandiõiguse kaitsele tuginevate isikute huvide vahelist tasakaalu. Euroopa Kohus on rõhutanud, et selles suhtes tuleb tunnustada seadusandja ulatuslikku kaalutlusruumi nii rakendusmeetodite valikul kui ka otsustamaks, kas nende tagajärjed on üldistes huvides, st asjaomaste õigusnormide eesmärgi saavutamise tagamiseks legitiimsed.(23)

49.      Peale selle tuleb analoogia alusel, arvestades Euroopa Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑380/03: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu(24) esitatud seisukohta, tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust sellises valdkonnas, nagu on arutusel käesolevas kohtuasjas, mis eeldab temapoolseid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Vaid see, kui selles valdkonnas võetud meede on ilmselgelt ebasobiv pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgi suhtes, võib mõjutada meetme õiguspärasust.(25)

50.      Seega peab direktiivi artikli 15 lõikes 6 sisalduva omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangu proportsionaalsuse kontrollimisel arvestama, et tuleb tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusruumi.

51.      Lisaks peab kontrollimisel arvestama, et tegemist on direktiiviga, mis ei ühtlusta täielikult reguleeritava valdkonna kõiki õigusnorme, vaid sätestab üksnes minimaalsed nõuded.(26) Selles osas toonitan, et liidu seadusandja kehtestab direktiivi artikliga 15 rea üldeeskirju lühilõikude saamise õiguse raamistikuna, jättes lühilõikude andmise üksikasjaliku korra ja tingimuste määratlemise liikmesriikide hooleks.(27)

52.      Lõpuks ei tohi jätta tähelepanuta Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt liidus tuleb põhiõiguste kaitse tagada liidu struktuuri ja eesmärkide raames.(28) Seoses sellega on direktiivi mitmes põhjenduses rõhutatud, et direktiiv aitab oma valdkonnas kaasa siseturu väljakujundamisele. Nii on direktiivi põhjenduses 2 viidatud vajadusele „tagada üleminek riigisisestelt turgudelt ühisele programmide tootmise ja levitamise turule” ja põhjenduses 11 osutatud, et kui kohaldada audiovisuaalmeedia teenuste suhtes vähemalt teatud põhireegleid koordineeritult, aitab see nimelt „kaasa siseturu väljakujundamisele ja ühtse inforuumi loomisele”.(29) Erinevate asjassepuutuvate põhiõiguste kaalumisel on selle aspekti arvestamine oluline, kuna küsimused, mida tekitab lühilõikude saamise õiguse tagamise eest makstava rahalise hüvitise piiramine põhiõiguste kaitse pinnalt, ei teki samas sõnastuses ega tarvitse saada samasugust vastust olenevalt sellest, kas asja lahendatakse ainult liikmesriigi piires või hoopis siseturu väljakujundamisega seotud vajadusi arvestades.

53.      Käesoleva kohtuasja analüüsi selline ülesehitus suunab meid hindama mitte üksnes seda, kas direktiivi artikli 15 lõige 6 on sobiv sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks, st teabe saamise vabaduse ja massiteabevahendite mitmekesisuse tagamiseks, vaid ka seda, ega see säte ei lähe kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

54.      Küsimuses, kas direktiivi artikli 15 lõike 6 viimane lause saab tagada teabe saamise vabadust ja massiteabevahendite mitmekesisust, leian, et see säte, mis piirab rahalise hüvitise summat, mida esmased ringhäälinguorganisatsioonid võivad nõuda teistelt ringhäälinguorganisatsioonidelt, võib edendada üldsusele suurt huvi pakkuvaid üritusi käsitleva teabe levitamist eriti selliste ringhäälinguorganisatsioonide poolt, kellel ei ole palju rahalisi vahendeid. Selline säte soodustab ka Euroopa arvamus‑ ja inforuumi kujunemist, kus on tagatud teabe saamise vabadus ja massiteabevahendite mitmekesisus.

55.      Küsimuses, kas rahalise hüvitise piirang on vajalik, olen seisukohal, et kuna on tegemist liidu seadusandja poolt direktiivi artiklis 15 sätestatud õigusnormi nurgakiviga, kahjustaks selle puudumine lühiuudise saamise õiguse kasulikku mõju.

56.      Rahalise hüvitise piiramisel juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakuludega on see eelis, et kõik ringhäälinguorganisatsioonid asetatakse võrdsesse seisu. Kuna direktiivi artikli 15 lõige 6 välistab ülekandmise ainuõiguste valdajate võimaluse nende õiguste soetamiskulusid lühilõike taotlevatele organisatsioonidele edasi kanda, takistab see säte tõkestavalt kõrge hinna nõudmist lühilõikude andmise eest, eriti kui on tegu sündmustega, mis võivad pälvida suure osa elanikkonna tähelepanu ja mille ülekandmise ainuõigusi valdavad organisatsioonid on pidanud kulutama suuri rahasummasid, et ülekandmise ainuõigust saada. Seetõttu saavad kõik teleringhäälingu operaatorid – olenemata sellest, kas nad on eraõiguslikud või avalik‑õiguslikud, kas nende käsutuses on või ei ole palju rahalisi vahendeid –, ühesugustel tingimustel kasutada õigust teha lühiuudiseid üldsusele suurt huvi pakkuvatest üritustest.

57.      Rahalise hüvitise summa jätmine esmaste ja teiseste ringhäälinguorganisatsioonide vahelistel läbirääkimistel vaba kauplemise määrata oleks ebasoovitav, kuna see asetaks ainuõiguste valdajad jõupositsioonile, eriti kui asjaomane sündmus on eriti tähtis. Veel enam, kui arvestada ülekande ainuõiguste soetamise eest makstavate hindade tõusu, tekib oht, et hind, mida nõutakse teiseselt ringhäälinguorganisatsioonilt, kes soovib teha lühiuudiseid, ulatub määrani, mis pärsib tema õiguse teostamist. See võib kahjustada selle eesmärgi saavutamist, millega taotletakse võimalikult suurel arvul isikute teavitamist üldsusele suurt huvi pakkuvatest üritustest. Ühtlasi avaldaks ringhäälinguorganisatsioonide välistamine selliste ürituste kajastamisest kahjulikku mõju teabe mitmekesisusele, kuna see piiraks teabe kogumist ja levitamist, võimaldades sellega tegeleda suurematel organisatsioonidel, kahjustades nende väiksemate konkurentide ja televaatajate huve.

58.      Seetõttu leian, et alternatiivne lahendus, mille puhul liidu seadusandja oleks ette näinud ainult piisava rahalise hüvitise, sidumata sellega direktiivi artikli 15 lõikes 6 sätestatud piirangut, ei oleks võimaldanud sama tõhusalt saavutada eesmärke, mida lühiuudiste saamise õiguse kehtestamisega taotletakse.

59.      Ainuüksi viide piisavale rahalisele hüvitisele, kehtestamata ühtlustatud piirmäära, tooks kaasa kulude kindlaksmääramise üksikjuhtude kaupa liikmesriigiti erinevate menetluste kohaselt, mis võib hakata takistama teabe vaba liikumist ja seega ka ühtse inforuumi loomist, mida liidu seadusandja direktiivi põhjenduses 11 oma taotlusena mainib. Hüvitise piiramine juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakuludega võimaldab valdavalt ära hoida kulude kindlaksmääramise probleeme ja õiguslikke vaidlusi, mis võivad seejuures tekkida. Tegemist on kõige tõhusama meetmega, et vältida teabelevi kapseldumist liikmesriikide vahel ja sõltuvalt ringhäälinguorganisatsioonide majanduslikust tähtsusest.

60.      Niisiis on liidu seadusandja leidnud lahenduse, mis vastab tema soovile aidata kaasa siseturu väljakujunemisele ja hõlbustada ühtse inforuumi loomist, ning kooskõlastanud liikmesriikide erineva regulatiivse lähenemise, säilitades seejuures uue ühtlustatud õiguse kasuliku mõju.

61.      Sellest vaatevinklist on liidu seadusandja minu arvates põhjendatult valinud võimaluse mitte näha direktiivi artikli 15 lõike 6 viimase lause sõnastuses ette erisusi sõltuvalt sellest, kas hüvitist maksab avalik-õiguslik või eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon, ega sõltuvalt sellest, kas organisatsioon osutab või ei osuta avalikke teenuseid selle liikmesriigi õiguse alusel, kus ta on asutatud. Need erisused oleksid tõepoolest olnud vastuolus liidu seadusandja avaldatud tahtega asetada kõik teleringhäälingu operaatorid lühiuudiste saamise õiguse teostamisel võrdsesse seisu.(30) Pealegi ei oleks direktiivi artikli 15 lõike 6 viimase lause kohaldamisala piiramine ainult nende ringhäälinguorganisatsioonidega, kes osutavad või ei osuta avalikke teenuseid selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nad on asutatud, võimaldanud sama tõhusalt saavutada eesmärke, mida lühiuudiste saamise õiguse kehtestamisega taotletakse, st kui jäetaks kõrvale need, kes rahalise hüvitise ülemmäära kehtestamisest ennekõike kasu saavad, nimelt teisesed ringhäälinguorganisatsioonid, kelle käsutuses on piiratud rahalised vahendid ja kellel oma õiguslikust vormist või neile pandud ülesannetest olenemata on ometi tähtis osakaal teabe laiaulatuslikus levitamises liikmesriikides.(31)

62.      Liidu seadusandja valitud lahendus loob minu arvates õiglase tasakaalu ühelt poolt ülekande ainuõigusi valdavate organisatsioonide ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse kaitse ning teiselt poolt teabe saamise vabaduse ja massiteabevahendite mitmekesisuse vahel. Leian nimelt, et arvestades eeliseid, mida pakub liidu seadusandja kehtestatud süsteem kahe viimasena nimetatud põhiõiguse kaitseks, ei ole ülekande ainuõigusi valdavate organisatsioonide ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive ülemäära koormav.

63.      Selles osas on oluline toonitada, et liidu seadusandja sidus lühiuudiste saamise õiguse rea tingimuste ja piiridega, mis aitavad ülekande ainuõigusi valdavate ringhäälinguorganisatsioonide ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivet leevendada.

64.      Neid tingimusi ja piire käsitledes osutan, et lühiuudiste saamise õigus ei puuduta vahet tegemata kõiki üritusi, mille suhtes on antud ülekande ainuõigused, kuna direktiivi artikli 15 lõige 1 täpsustab, et tegemist peab olema „üldsusele suurt huvi pakkuvate üritustega”.

65.      Peale selle võib kättesaadavaks tehtud lühilõike vastavalt direktiivi artikli 15 lõike 5 sõnastusele kasutada eranditult vaid „üldistes uudistesaadetes” ja üksnes „lühiuudiste” tegemiseks, nagu näeb ette direktiivi artikli 15 lõige 1. Direktiivi põhjenduse 55 kohaselt ei peaks „[ü]diste uudistesaadete mõiste […] hõlmama lühilõikude kasutamist meelelahutuseks mõeldud saadetes”. Neist sätetest nähtub, et ürituse kajastamisel meelelahutuseks mõeldud teleülekannetes ja selle oluliste hetkede edastamisel teabelevi huvides on määrava tähtsusega vahe.(32) Ringhäälinguorganisatsioonile jääb täielik voli kasutada oma ainuõigusi ärieesmärgil, kui on tegu meelelahutusega. Nende õiguste kaubandusliku väärtuse vähenemine on selles osas järelikult väga suhteline.

66.      Lisaks täpsustab direktiivi artikli 15 lõige 3, et teisesed ringhäälinguorganisatsioonid peavad viitama oma üldistes uudistesaadetes kasutatavate lühilõikude allikale. Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti esile toob, aitab ainuõigusi valdavale organisatsioonile selliselt tehtav reklaam kaasa direktiivi artikli 15 lõikega 6 kehtestatud hüvituskorra proportsionaalsuse tagamisele, kuna sel reklaamil on majanduslik väärtus, millest ta saab kasu iga kord, kui lühiuudist edastatakse.(33)

67.      Direktiivi artikli 15 lõige 6 annab tunnistust ka sellest, et liidu seadusandja on erinevad asjassepuutuvad põhiõigused omavahel tasakaalustanud. Ülekande ainuõigusi valdavate ringhäälinguorganisatsioonide ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive piiramiseks paneb see säte liikmesriikidele kohustuse tagada, et määratakse kindlaks lühilõikude maksimumpikkust ja nende edastamisele seatud ajapiiranguid käsitlev kord. Direktiivi põhjendus 55 sisaldab liikmesriike abistavat sellekohast näitajat, kuna seal on täpsustatud, et lühilõigud ei tohiks olla pikemad kui 90 sekundit.

68.      Järeldus, et direktiivi artikli 15 lõike 6 sõnastus jätab lühilõikude kasutamise üksikasjalikud tingimused ja korra liikmesriikide otsustada, lubab mul täpsustada, et erinevate asjassepuutuvate põhiõiguste kaalumine ei ole ainuüksi liidu seadusandja ülesanne, vaid lasub ka liikmesriikidel. Teisisõnu mehhanismid, mis võimaldavad leida õiglase tasakaalu erinevate kaalulolevate põhiõiguste vahel, ei ole sätestatud üksnes direktiivis endas – peamiselt eespool mainitud tingimuste ja piiride seadmisega, mis raamistavad lühiuudiste saamise õigust –, vaid need tulenevad ka liikmesriikide siseriiklikest õigusnormidest, mis võetakse vastu direktiivi ülevõtmise tagamiseks ja kohaldamiseks liikmesriigi ametiasutuste poolt. Seoses sellega on oluline toonitada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigid kohustatud direktiivi ülevõtmisel tagama tuginemise direktiivi sellisele tõlgendusele, mis võimaldab kindlustada õiglase tasakaalu liidu õiguskorraga kaitstavate erinevate põhiõiguste vahel. Järgmiseks, liikmesriikide ametiasutused ja kohtud ei pea direktiivi ülevõtmismeetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma siseriiklikku õigust kooskõlas direktiiviga, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugineks direktiivi sellisele tõlgendusele, mis läheb vastuollu viidatud põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega.(34)

69.      Minu arvates järeldub sellest, et liikmesriigid on direktiivi ülevõtmismeetmete vastuvõtmisel kohustatud pingsalt arvestama põhiõigustega, võttes tarvitusele vajalikud abinõud, et juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulude eest saaks maksta rahalist hüvitist ning et lühilõikude kasutamise üksikasjalikud tingimused ja kord, eriti mis puudutab lõikude maksimumpikkust ja edastamisele seatud ajapiiranguid, oleksid kindlaks määratud nii, et ülekande ainuõigusi valdava ringhäälinguorganisatsiooni ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive on võimalikult väike. Siinkohal osutan, et Austria õigus, millega on üle võetud direktiivi artikkel 15, annab tunnistust, et liikmesriigi seadusandja on otsinud õiglast tasakaalu erinevate asjassepuutuvate põhiõiguste vahel.

70.      Arvestades kõiki asjaolusid, mis aitavad piiritleda lühiuudiste saamise õigust ja selle rakendamise korda, leian, et ülekande ainuõigusi valdavale ringhäälinguorganisatsioonile tasumisele kuuluva rahalise hüvitise suuruse piiramine kujutab endast selle organisatsiooni ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse proportsionaalset riivet. Teisisõnu – arvestades direktiivi artikli 15 ülesehitust – on see, et arvesse võetakse ainult juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulud,(35) minu arvates piisav, et hoida ära lühiuudiste saamise õiguse osutumine esmastele ringhäälinguorganisatsioonidele ülemäära koormavaks.

71.      Seevastu juhul, kui nimetatud artikli ülesehitusest oleks tulenenud, et lühiuudiste saamise õigus ei ole millegagi piiratud, oleks riivet võinud pidada ebaproportsionaalseks. Seega saab direktiivi artikli 15 lõike 6 viimase lause sõnastust, nagu liidu seadusandja selle sätestas, õigesti mõista vaid tihedas seoses lühiuudiste saamise õigust piiritlevate õigusnormidega.(36)

72.      Kõik need asjaolud viivad järeldusele, et direktiivi artikli 15 lõike 6 vastuvõtmisel on liidu seadusandja erinevad asjassepuutuvad põhiõigused omavahel tasakaalustanud.

73.      Märgin, et sarnase analüüsi on võtnud aluseks ka Euroopa Nõukogu. Nii on Strasbourgis 5. mail 1989 alla kirjutatud piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni artiklis 9 ette nähtud osalisriigi võimalus kehtestada õigus saada lühilõike üldsusele suurt huvi pakkuvatest üritustest.(37) Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. aprilli 1991. aasta soovituse nr R (91) 5(38) finantstingimusi käsitleva osa punkt 4.1 näeb ette, et „kui nad ei ole omavahel teisiti kokku leppinud, et tohiks esmasel ringhäälinguorganisatsioonil olla õigust nõuda teiseselt ringhäälinguorganisatsioonilt väljavõtte eest tasu. Mingil juhul ei tohiks teiseselt ringhäälinguorganisatsioonilt nõuda, et ta osaleks televisiooni ülekandeõiguste eest tasumises.” Soovituse punktis 4.2 on märgitud, et „juhul kui teisesele ringhäälinguorganisatsioonile on antud juurdepääsuluba toimumiskohta, peaks suurürituse korraldajal või koha omanikul olema õigus nõuda vajalike, tegelikult kantud lisakulude hüvitamist”. Soovituse seletuskirjas on punkti 4.1 sisu selgitamiseks märgitud, et see on „tagatis, mis tuleks anda teisestele ringhäälinguorganisatsioonidele, kellel on nimelt vähem ressursse, et nad saaksid juurdepääsu lühilõikudele võrdsetel alustel”.(39)

74.      Samuti tundub liidu seadusandja lähenemisviis olevat kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis on kujundatud Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 teise lõigu kohta. See kohus allutab vara kasutamise kontrollimise regulatsiooni proportsionaalsuse kontrollile, mille käigus ta – nagu ka omandi äravõtmise juhtudel – kontrollib, ega riigi seadusandja hinnang ei põhine ilmselgelt ebamõistlikul alusel.(40) Ta leiab niisiis, et sekkuv meede peab looma õiglase tasakaalu üldistest huvidest ja isiku põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuete vahel. Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et kasutatavad vahendid ja taotletav eesmärk peavad olema mõistlikus proportsionaalses suhtes. Selle nõude järgimist kontrollides tunnustab kohus riigi ulatuslikku kaalutlusruumi nii rakendamise korra valikul kui ka otsustamisel, kas rakendamise tagajärjed on üldistes huvides õiguspärased, tulenevalt vajadusest saavutada asjassepuutuva seaduse eesmärk. See tasakaal puudub, kui asjaomane isik kannab erilist ja ülemäärast kahju.(41) See kohus on ühtlasi selgitanud, et kui on vaidlustatud vara kasutamise kontrollimise meede, siis on hüvitise puudumine üks neist teguritest, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas on järgitud õiglast tasakaalu, kuid ainuüksi sel alusel ei saa tuvastada Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 rikkumist.(42)

75.      Märgin veel, et liidu õiguse sätted annavad tunnistust mõttest, et omandiõiguse minimaalne riive ei eeldagi süsteemset hüvitist. Nii on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta(43) põhjenduses 35 neist õigustest tehtavate võimalike erandite ja piirangute kohta märgitud, et „«[t]eatud olukordades, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida”.(44) Samuti on Euroopa Kohus põllumajanduspoliitika valdkonnas ja seoses omandiõiguse väidetava riivega saanud teha järelduse, et liidu õiguses ei leidu üldpõhimõtet, mis kohustaks igas olukorras hüvitist maksma.(45)

76.      Minu arvates on liidu seadusandja direktiivi artikli 15 lõike 6 vastuvõtmisel saavutanud vastuvõetava kompromissi lühilõikude saamise õiguse tasuta tagamise ja selle vahel, et teisesed ringhäälinguorganisatsioonid osalevad ülekande ainuõiguste soetamiskulude tasumises. See säte, mis näeb ette, et juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid ei jäeta ülekande ainuõigusi valdavate ringhäälinguorganisatsioonide kanda, tagab, et lühilõikude saamise õigus ei koorma neid organisatsioone rahaliselt. Asjaolu, et nad ei saa lühilõikude andmiselt teenida, on minu silmis põhjendatud vajadusega kaitsta teabe saamise vabadust ja massiteabevahendite mitmekesisust, mis ühtlasi soodustab ühtse inforuumi kujunemist.

77.      Bundesverfassungsgerichti ja Verfassungsgerichtshofi otsused, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab,(46) ei muuda minu hinnangut.

78.      Kuigi nimetatud kahe kohtu mõttekäikudest leiab nüansse, nähtub neist peamiselt see, et lühiuudiste saamise õigust ei tohiks anda tasuta ja et selle eest tuleks niisiis maksta mõistlikku hüvitist või kohast vastutasu. Selles aspektis on kavandatud, et ainuõiguste soetamiskulud võetakse arvesse. Mõlemad kohtud osutavad veel, et vastutasu ei tohiks kehtestada tasemel, mis takistab lühiuudiste tegemise õiguse kasutamist.

79.      Bundesverfassungsgerichti ja Verfassungsgerichtshofi lähenemisviisid ei tundu mulle automaatselt ülekantavad direktiivi artikli 15 lõike 6 kehtivuse kontrollimisele harta artiklitest 16 ja 17 lähtudes. Ühest küljest olen juba selgitanud põhjusi, miks minu hinnang on tihedas seoses direktiivi artikli 15 ülesehitusega ja eriti tingimuste ja piiridega, mis aitavad piiritleda lühiuudise saamise õigust ja kindlaks teha selle ulatust.

80.      Teisalt tuletan meelde, et põhiõiguste kaitse liidus tuleb tagada liidu struktuuri ja eesmärkide raames. Seetõttu ei tarvitse erinevate asjassepuutuvate põhiõiguste kaalumine, mis tuleb läbi viia, anda samasugust vastust olenevalt sellest, kas see toimub siseriiklikus raamistikus või liidu tasandil. Käesolevas kohtuasjas leian eespool esitatud põhjustel, et siseturu väljakujunemise ja ühtse inforuumi loomisega seotud nõuded toetavad seda, et liidu seadusandja võtab vastu sätte, mis teeb kompromissi lühilõikude saamise õiguse tasuta tagamise ja selle vahel, et teisesed ringhäälinguorganisatsioonid osalevad ülekande ainuõiguste soetamiskulude tasumises.

81.      Lõpetuseks sobib seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu murega, mis puudutab rahalise hüvitise piirangu kohaldamise ajalist aspekti sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas, meenutada, et Sky omandas 21. augusti 2009. aasta lepinguga ainuõiguse edastada Austria territooriumil teatavaid Euroopa Liiga mänge hooaegadel 2009/2010 kuni 2011/2012. 11. septembril 2009 sõlmisid Sky ja ORF kokkuleppe, millega anti ORF‑ile õigus edastada lühiuudiseid neilt üritustelt. Tõden, et need kaks kuupäeva on hilisemad kuupäevast, mil jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiv 2007/65/EÜ(47), millega direktiivi 89/552/EMÜ(48) täiendati lühiuudise saamise õigust käsitlevate sätetega, kusjuures põhjenduse 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk vaid direktiivis 89/552 sisalduvate õigusnormide kodifitseerimine. Kuna direktiiv 2007/65 oli selle artiklis 4 sätestatud korras jõustunud 19. detsembril 2007, siis teadsid Sky ja ORF 2009. aastal väga hästi, et liidu tasandil on kehtestatud ühtlustatud õigus lühiuudistele, ja võisid isegi ette näha õigusaktide muudatusi, mis pidid sellele järgnema riigi tasandil.

IV.    Ettepanek

82.      Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundeskommunikationssenati eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Esitatud küsimuse läbivaatamisel ei ilmnenud ühtki asjaolu, mis võiks kahjustada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) artikli 15 lõike 6 kehtivust.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 –      EÜT L 95, lk 1; edaspidi „direktiiv”.


3 –      Edaspidi „harta”.


4 –      BGBl. I, 85/2001.


5 –      BGBl. I, 50/2010; edaspidi „FERG”.


6 –      BGBl. I, 83/2001.


7 –      Konventsioon on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950 (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon”).


8 –      Kohtuasi C‑195/06, EKL 2007, lk I‑8817).


9 –      1. detsembri 2006. aasta kohtuotsus.


10 –      17. veebruari 1998. aasta kohtuotsus.


11 – Vt 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon (EKL 1974, lk 491, punkt 14), ja 27. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 230/78: Eridania-Zuccherifici nazionali ja Società italiana per l’industria degli zuccheri (EKL 1979, lk 2749, punktid 20 ja 31).


12 – Vt eelkõige 16. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 151/78: Sukkerfabriken Nykøbing (EKL 1979, lk 1, punkt 19), ja 5. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑240/97: Hispaania vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑6571, punkt 99).


13 –      Vt selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17).


14 –      Idem.


15 – Vt eelkõige Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt (EKL 2005, lk I‑6451, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka Üldkohtu 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑68/08: FIFA vs. komisjon (EKL 2011, lk II-349, punkt 143).


16–      Vt direktiivi põhjendus 56.


17 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas Sporrong ja Lönnroth vs. Rootsi, A‑seeria, nr 52, punkt 65. Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas Mellacher jt vs. Austria, A‑seeria, nr 169, punkt 44. Vara kasutamise kontrollimise mõistele on viidanud ka Euroopa Kohus (vt eelkõige 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑347/03: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA, EKL 2005, lk I‑3785, punktid 124 ja 125).


18 – Nagu näitab Liverpoolis korraldatud audiovisuaalvaldkonna konverentsi kokkuvõte „Õigus teabele ja lühikestele väljavõtetele”, mille komisjon koostas 2005. aasta juulis, oli lühilõikude saamise õiguse kehtestamise olustik järgmine. Ühelt poolt „seadus‑ ja määrusandlike aktide ja lepingusätete koordineerimatus […] lühilõikude […] kättesaadavaks tegemise küsimustes ohustab uudistesaadete piiriülest edastamist ja teabe saamise põhivabaduse teostamist”. Teisalt „võib lühilõikude saamise õiguse puudumine […] ohustada pluralismi, kuna paljudel liidu ringhäälinguorganisatsioonidel […] ei ole piisavaid tehnilisi […] ega rahalisi vahendeid, [et] tulla toime teatavate meedias laialdaselt kajastatavate suurürituste ülekandmise ainuõiguste süsteemse turustamise kuludega”.


19 – Osutan, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 hõlmab mitte ainult teabe edastamise õigust, vaid ka teabe saamise õigust. Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas Observer ja Guardian vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 216, punkt 59, ning 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas Guerra jt vs. Itaalia, Recueil des arrêts et décisions 1998‑I, punkt 53.


20 –      18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I‑2925, punkt 45).


21 –      13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑250/06: United Pan-Europe Communications Belgium jt (EKL 2007, lk I‑11135, punkt 41).


22 –      Vt eelkõige 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Volker und Markus Schecke ja Eifert (EKL 2010, lk I-11063, punkt 74).


23 –      3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6351, punkt 360 ja seal viidatud kohtupraktika).


24 –      Kohtuasi C‑380/03 (EKL 2006, lk I‑11573).


25 –      Punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika.


26 –      5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑222/07: UTECA (EKL 2009, lk I‑1407, punkt 19). Vt selle kohta ka direktiivi põhjendus 11 ja artikli 4 lõige 1.


27 – Vt selle kohta nõukogu 15. oktoobri 2007. aasta ühine seisukoht (EÜ) nr 18/2007 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide koordineerimise kohta (ELT C 307E, lk 1) ja mille nõukogu vastu võttis, toimides Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras, nõukogu põhjenduste II jao B osa punkt vi.


28 –      17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft, (EKL 1970, lk 1125, punkt 4).


29 – Vt samas küsimuses ka direktiivi põhjendus 10, mis rõhutab „tõelise Euroopa audiovisuaalmeedia teenuste turu” olulisust.


30 – Vt direktiivi põhjendus 55 ja artikli 15 lõige 1, millest nähtub, et lühilõikude kättesaadavus tuleb tagada tingimustel, mis kedagi ei diskrimineeri.


31 – Selle kohta märgin, et Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse poolt hiljuti avaldatud andmetel on kohalike ja piirkondlike kanalite osakaal ligi 40% kõigist Euroopas vastuvõetavatest kanalitest (vt 29. märtsi 2012. aasta pressiteade, mis on kättesaadav veebilehel http//www.obs.coe.int/about/oea/en/mavise-miptv2012.html).


32 – Vt selle kohta Schoenthal, M., „Le droit de retransmission des grands événements”, IRIS plus, observations juridiques de l’Observatoire européen de l’audiovisuel, aprill 2006. Autor toob esile, et „informatiivne lühiuudis on piiratud ürituse oluliste hetkede edastamisega” ja et „põnevuse järk-järguline suurenemine, milles seisneb spordiürituse kogu võlu ja mis on seda eristav tunnus, jääb kättesaadavaks üksnes ürituse ülekandmisel sõna otseses mõttes” (lk 3).


33 – Punkt 43, eelkõige märkus 19.


34 –      Vt 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I‑271, punkt 68) ja 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑461/10: Bonnier Audio jt (punkt 56).


35 – ORF täpsustab ülekande ainuõigusi valdava ringhäälinguorganisatsiooni kantud kulude kohta, et isegi siis, kui lühiuudiste tegemise õigust omaval organisatsioonil on juurdepääs satelliitsignaalile (näiteks tänu signaali vastuvõtule otse satelliidilt), toob selle õiguse kasutamine kaasa märkimisväärset haldustööd organisatsioonile, kes on kohustatud võimaldama seda õigust teostada (õiguse omamise kontrollimine, olenevalt olukorrast lepingu koostamine tingimuste kohta, seaduse‑ ja lepingusätete täitmise kontroll jne).


36 – Vt selle kohta komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teisele lõigule, milles käsitletakse nõukogu ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (audiovisuaalsete meediateenuste direktiiv)) ettepaneku vastuvõtmise kohta (KOM(2007) 639 lõplik):


      „Sellise sõnastuse valimisega taheti tagada, et õigust lühiuudistele ei saaks tõlgendada sunniviisilise litsentsina, mis oleks andnud saavale ringhäälinguorganisatsioonile laiemad õigused. Sellist lahendust toetab enamik sidusrühmi, ringhäälinguorganisatsioone ja õiguste omanikke.”


37 – Konventsiooni seletuskirja kohaselt on selle artikli aluseks üldsuse õigus saada teavet ja eesmärgiks vältida selle õiguse teostamise kahtluse alla seadmist piiriülestes olukordades. Teine eesmärk on tagada teabeallikate mitmekesisus piiriülese televisiooni raames.


38 – Soovitus lühilõikude saamise õiguse kohta suurüritustelt, mida edastatakse teleülekande ainuõiguste alusel piiriüleses olukorras.


39–      Punkt 47.


40 – Vt selle kohta Sudre, F., Droit européen et international des droits de l’homme, PUF, Pariis, 10. väljaanne, 2011, lk 655 jj.


41 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas Brosset-Triboulet jt vs. Prantsusmaa (punkt 86).


42 – Ibidem (punkt 94).


43 –      EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230.


44 – Selles osas on huvipakkuv võrrelda direktiivi artiklit 15 direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktiga c, mis annab liikmesriikidele võimaluse näha artiklites 2 ja 3 sätestatud õiguste puhul ette erandeid või piiranguid (vastavalt reprodutseerimisõigus, õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha) järgmistel juhtudel: „teoste või muude objektide kasutamine seoses ajakohastest sündmustest teatamisega ulatuses, mis on informatiivsel eesmärgil vajalik, ning tingimusel, et märgitakse ka allikas, sh autori nimi, kui see ei ole võimatu”. Vt seoses sellega ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/115/EÜ rentimis‑ ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT L 376, lk 28), artikli 10 lõike 1 punkt b.


45 – 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood (EKL 2003, lk I‑7411, punkt 85).


46 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 21.


47 –      Direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide koordineerimise kohta (ELT L 332, lk 27).


48 –      Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224).