EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
13. aprill 2010(*)
Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 18 ja 21 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 24 lõige 1 – Elamisvabadus – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Kõrghariduse kättesaadavus – Liikmesriigi kodanikust õppija, kes tuleb teise liikmesriiki koolitusel osalemiseks – Mitteresidendist üliõpilaste vastuvõtu piiramine tervishoiuvaldkonna erialadel ülikoolides – Õigustatus – Proportsionaalsus – Oht meditsiini- ja parameditsiini erialade hariduse kvaliteedile – Tervishoiu eriala diplomeeritud spetsialistide nappuse oht
Kohtuasjas C‑73/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Cour constitutionnelle’i (Belgia) 14. veebruari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. veebruaril 2008, menetluses
Nicolas Bressol jt,
Céline Chaverot jt
versus
Gouvernement de la Communauté française,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot, R. Silva de Lapuerta ja C. Toader, kohtunikud C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Schiemann, J. Malenovský (ettekandja), T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja J.-J. Kasel,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: üksuse juhataja M-A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. märtsi 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– N. Bressol jt, esindajad: avocat M. Snoeck ja avocat J. Troeder,
– C. Chaverot jt, esindajad: avocat J. Troeder ja avocat M. Mareschal,
– Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck, keda abistas avocat M. Nihoul,
– Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja G. Rozet,
olles 25. juuni 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 12 esimese lõigu ja artikli 18 lõike 1 tõlgendamist koostoimes EÜ artikli 149 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 150 lõikega 2.
2 See taotlus esitati ühelt poolt N. Bressoli jt ning C. Chaverot’ jt ja teiselt poolt gouvernement de la Communauté française’i [edaspidi „prantsuskeelse kogukonna valitsus”] vahelises vaidluses, mille eesmärk on hinnata seda, kas põhiseadusega on kooskõlas prantsuskeelse kogukonna 16. juuni 2006. aasta dekreet, millega reguleeritakse üliõpilaste arvu kõrghariduse esimese astme teatavatel erialadel (décret régulant le nombre d’étudiants dans certains cursus de premier cycle de l’enseignement supérieur) (Moniteur belge, 6.7.2006, lk 34055, edaspidi „16. juuni 2006. aasta dekreet”).
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee poolt 16. detsembril 1966 vastu võetud ning 3. jaanuaril 1976 jõustunud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi „pakt”) artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:
„Käesolevast paktist osavõtvad riigid kohustuvad garanteerima, et paktis väljakuulutatud õigusi teostatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta […] rahvusliku […] päritolu [….] põhjal.”
4 Pakti artikli 13 lõike 2 punktis c on sätestatud:
„Käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnistavad, et [iga inimese] õiguse [haridusele] täielikuks teostamiseks:
[…]
c) kõrgharidus peab olema kõigile, vastavalt igaühe võimetele, ühtviisi kättesaadav. Selleks tuleb rakendada kõiki vajalikke abinõusid, kaasa arvatud tasuta hariduse järkjärguline sisseseadmine; […]”.
Liidu õigus
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77, parandused ELT 2004, L 229, lk 35; ELT 2005, L 197, lk 34 ja ELT 2007, L 204, lk 28; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), võeti vastu EÜ artikli 12 teise lõigu, artikli 18 lõike 2, artiklite 40, 44 ja 52 alusel; selle põhjendused 1, 3 ja 20 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Liidu kodakondsus annab igale liidu kodanikule esmase ja individuaalse õiguse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada, kui asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
[…]
(3) Kui liikmesriikide kodanikud kasutavad oma vaba liikumise ja elamise õigust, peaks nende põhistaatuseks olema liidu kodakondsus. Seepärast on oluline kodifitseerida ja üle vaadata olemasolevad ühenduse dokumendid, milles käsitletakse eraldi töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, samuti õpilasi ja muid mittetöötavaid isikuid, et lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust.
[…]
(20) Kooskõlas kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamisega tuleks kõiki liidu kodanikke ja nende pereliikmeid, kes elavad käesoleva direktiivi alusel mõnes liikmesriigis, kohelda selles liikmesriigis asutamislepingus käsitletud valdkondades võrdselt kodanikega, kui asutamislepingus ja teisestes õigusaktides ei ole selle kohta erisätteid.”
6 Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende […] pereliikmete suhtes […]”.
7 Direktiivi 2004/38 artikli 24 „Võrdne kohtlemine” lõikes 1 on sätestatud:
„Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.”
Siseriiklik õigus
8 16. juuni 2006. aasta dekreedi kohaselt on prantsuskeelse kogukonna ülikoolid ja kõrgkoolid kohustatud teatud nõudeid järgides piirama nende üliõpilaste arvu, keda ei loeta kõrgharidusasutusse astumise ajal Belgia residendiks selle dekreedi tähenduses (edaspidi „mitteresidendist üliõpilased”) ja kes võivad astuda esmakordselt ühele üheksast dekreedis käsitletud meditsiini- ja parameditsiini erialast.
9 16. juuni 2006. aasta dekreedi artiklis 1 on sätestatud:
„Residendist üliõpilane käesoleva dekreedi tähenduses on üliõpilane, kes kõrgharidusasutusse astumise ajal tõendab, et tema peamine elukoht on Belgias ja et ta vastab ühele järgmistest tingimustest:
1) tal on Belgias alaline elamisõigus;
2) tema peamine elukoht on olnud Belgias vähemalt kuus kuud enne kõrgharidusasutusse astumist ning samal ajal on ta tegelenud erialase tegevusega, mille eest on makstud palka või mitte, või Belgia ametiasutus on talle hüvitanud sissetuleku puudumist;
3) tal on [Belgia õigusaktide] kohaselt tähtajatu elamisluba;
4) tal on Belgias elamisluba, sest tal on [Belgia õigusaktide] kohaselt pagulasseisund või ta on esitanud taotluse pagulasseisundi saamiseks;
5) tal on Belgias elamisluba, sest ta on [kohalduvate siseriiklike õigusaktide] alusel ajutise kaitse all;
6) tema ema, isa, seaduslik eestkostja või abikaasa vastab ühele eespool sätestatud tingimusele;
7) enne kõrgharidusasutusse astumist oli tema peamine elukoht Belgias vähemalt kolm aastat;
8) talle on antud arengukoostöö raames vastavaks õppeaastaks stipendium nende õpingute tarvis, milleks ta on esitanud sisseastumistaotluse.
Artikli 1 punktis 1 nimetatud „alaline elamisõigus” tähendab Euroopa Liidu teise liikmesriigi kodanike puhul [direktiivi 2004/38] artiklitega 16 ja 17 antud õigust […]”.
10 Dekreedi II peatükk koosneb artiklitest 2–5 ning käsitleb ülikoole.
11 Dekreedi artiklis 2 on sätestatud:
„Akadeemiline halduspersonal piirab artiklis 4 sätestatud viisil üliõpilaste arvu, kes võivad esmakordselt astuda prantsuskeelse kogukonna ülikoolide erialadele, mis on märgitud artiklis 3.
[…]”.
12 Dekreedi artiklis 3 on märgitud:
„[II peatüki] sätteid kohaldatakse erialadele, mille läbimisel antakse järgmised akadeemilised kraadid:
1) bakalaureusekraad kinesioteraapias ja rehabilitatsioonis;
2) bakalaureusekraad veterinaarmeditsiinis.”
13 Sama dekreedi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Iga ülikooli ja iga artiklis 3 viidatud eriala suhtes määratakse arv „T”, mis võrdub vastavale erialale esmakordselt astuvate selliste üliõpilaste koguarvuga, keda võetakse rahastamisel arvesse, ning arv „NR”, mis võrdub vastavale erialale esmakordselt astuvate selliste üliõpilaste koguarvuga, keda ei peeta residendist üliõpilaseks artikli 1 tähenduses.
Kui ühelt poolt arvu NR ja teiselt poolt eelmise õppeaasta arvu T omavaheline suhe jõuab protsendimäärani „P”, keeldub akadeemiline halduspersonal edasi immatrikuleerimast üliõpilasi, keda ei ole veel immatrikuleeritud vastavale erialale ja keda ei peeta residendist üliõpilaseks artikli 1 tähenduses.
Eelmises lõigus nimetatud protsendimääraks „P” nähakse ette 30%. Kui aga nende üliõpilaste arv, kes õpivad muus riigis kui see, kus nad on saanud keskkooli lõputunnistuse, ületab teataval õppeaastal Euroopa Liidu kõrgharidusasutustes kokku keskmiselt 10%, on järgmise õppeaasta protsendimääraks „P” vastav protsendimäär korrutatult kolmega.”
14 16. juuni 2006. aasta dekreedi artiklis 5 on sätestatud:
„[…] üliõpilased, keda ei peeta artikli 1 tähenduses residendist üliõpilasteks, võivad taotleda enda immatrikuleerimist mõnele artiklis 3 loetletud erialale mitte varem kui kolm tööpäeva enne vastavale õppeaastale eelnevat 2. septembrit. […]
[…]
Erandina esimesest lõigust, kui nende üliõpilaste arv, kes ei ole residendist üliõpilased ja kes ilmuvad hiljemalt viimasel tööpäeval enne õppeaastale eelnevat 2. septembrit isiklikult selleks, et esitada taotlus enda immatrikuleerimiseks mõnele artiklis 3 loetletud erialale, ületab artikli 4 teises lõigus nimetatud arvu NR, määratakse nende üliõpilaste järjekord [immatrikuleerimisel] kindlaks loosiga. […]
[…]”.
15 16. juuni 2006. aasta dekreedi III peatükk koosneb artiklitest 6–9 ja käsitleb kõrgkoole. Dekreedi artikli 6 esimene lõik ning artiklid 8 ja 9 sisaldavad analoogseid sätteid kui selle dekreedi artikli 2 esimene lõik ning artiklid 4 ja 5.
16 Selle dekreedi artikli 7 kohaselt kohaldatakse neid sätteid erialadele, mille lõpetamisel antakse järgmised akadeemilised kraadid:
„1) bakalaureusekraad ämmaemanduses;
2) bakalaureusekraad tegevusteraapias;
3) bakalaureusekraad logopeedias;
4) bakalaureusekraad podiaartias-kiropoodias;
5) bakalaureusekraad kinesioteraapias;
6) bakalaureusekraad audioloogias;
7) bakalaureusekraad psühhopedagoogika-alases nõustamises.”
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
17 Prantsuskeelse kogukonna kõrgharidussüsteemi aluseks on vaba juurdepääs haridusele, ilma et üliõpilaste immatrikuleerimisel oleks piiranguid.
18 Siiski on prantsuskeelne kogukond mitme aasta jooksul täheldanud olulist kasvu muudest liikmesriikidest kui Belgia Kuningriik pärit üliõpilaste arvus, kes astuvad tema kõrgharidussüsteemi kuuluvatesse õppeasutustesse, ja seda eeskätt üheksal meditsiini- ja parameditsiini erialal. Eelotsusetaotluse kohaselt on see kasv tingitud peamiselt Prantsusmaa kodanikest üliõpilaste arvu tõusust, kes tulevad prantsuskeelsesse kogukonda, kuna seal toimub õpe samas keeles kui Prantsusmaal ja kuna Prantsuse Vabariik on piiranud juurdepääsu kõnealustele õpingutele.
19 Kuna nende üliõpilaste arv tõusis kõnealustel erialakursustel liiga kõrgeks, võttis prantsuskeelne kogukond vastu 16. juuni 2006. aasta dekreedi.
20 Põhikohtuasja kaebuse esitajad esitasid 9. augustil 2006 ja 13. detsembril 2006 Cour constitutionnelle’ile kaebuse selle dekreedi tühistamiseks.
21 Osa nendest kaebuse esitajatest on üliõpilased – peamiselt Prantsusmaa kodanikud, kes ei kuulu ühessegi 16. juuni 2006. aasta dekreedi artiklis 1 märgitud kategooriasse –, kes esitasid 2006/2007. õppeaastaks sisseastumistaotluse prantsuskeelse kogukonna kõrgharidusasutusse, et õppida ühel dekreedis märgitud erialadest.
22 Kuna mitteresidendist üliõpilaste arv ületas selles dekreedis märgitud piiri, siis korraldasid kõnealused õppeasutused loosi nende üliõpilaste vahel, mille tagajärjel põhikohtuasja kaebuse esitajaid välja ei valitud. Seetõttu ei rahuldanud kõnealused õppeasutused nende sisseastumistaotlusi.
23 Teine osa põhikohtuasja kaebuse esitajatest on 16. juuni 2006. aasta dekreedis käsitletud ülikoolide ja kõrgkoolide õppejõud, kes leiavad, et selle dekreedi kohaldamine ohustab otseselt ja vahetult nende tööd, kuna see toob ajapikku kaasa nende õppeasutustesse immatrikuleeritud üliõpilaste arvu languse.
24 Oma kaebuse toetuseks väitsid põhikohtuasja kaebuse esitajad eelkõige, et 16. juuni 2006. aasta dekreet rikub diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna selle sätted kohtlevad ilma piisava õigustuseta residendist ja mitteresidendist üliõpilasi erinevalt. Kui residendist üliõpilastel on jätkuvalt vaba juurdepääs dekreedis käsitletud erialadele, siis mitteresidendist üliõpilaste juurdepääs nendele erialadele on piiratud nii, et seda liiki üliõpilaste arv viidatud erialadel ei tohi ületada 30%.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlused, kas 16. juuni 2006. aasta dekreet on õiguspärane, leides, et Belgia põhiseaduse sätteid – mille järelevalve on selle kohtu pädevuses ja mille rikkumist väidetakse – tuleb lugeda koostoimes EÜ artikli 12 esimese lõiguga, EÜ artikli 18 lõikega 1, EÜ artikli 149 lõikega 1 ja lõike 2 teise taandega ning EÜ artikli 150 lõike 2 kolmanda taandega.
26 Selles olukorras otsustas Cour constitutionnelle menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [EÜ] artikli 12 esimest lõiku ja [EÜ] artikli 18 lõiget 1 koostoimes [EÜ] artikli 149 lõikega 1 ja lõike 2 teise taandega ning [EÜ] artikli 150 lõike 2 kolmanda taandega tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus, kui kõrghariduse valdkonnas pädev liikmesriigi autonoomne kogukond, kes on silmitsi probleemiga, et mitmele peamiselt avalikest vahenditest rahastavale meditsiinierialale on suur üliõpilaste tung naaberliikmesriigist seal rakendatava piirangute poliitika tõttu, võtab selliseid meetmeid nagu [16. juuni 2006. aasta dekreedis], kui see kogukond toob esile kaalukad põhjendused selle kohta, et niisugune olukord võib olla rahanduslikult liialt koormav ja kahjustada pakutava hariduse kvaliteeti?
2. Kas esimesele küsimusele vastamisel omab tähtsust see, kui kõnesolev kogukond tõendab, et sellise olukorra tagajärjel omandab liiga vähe sellesse kogukonda kuuluvaid üliõpilasi diplomi, et kogukonnas avaliku tervishoiusüsteemi kvaliteedi tagamiseks oleks kestvalt piisaval hulgal kvalifitseeritud meditsiinilist personali?
3. Kas esimesele küsimusele vastamisel omab tähtsust see, kui kõnesolev kogukond, võttes arvesse [EÜ] artikli 149 lõike 1 lõpuosa ning [pakti] artikli 13 lõike 2 punkti c, mis sisaldab standstill-kohustust, otsustab säilitada selle kogukonna liikmete laialdase ja demokraatliku juurdepääsu kvaliteetsele kõrgharidusele?”
Esimene ja teine küsimus
27 Esimese kahe küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis piiravad mitteresidendist üliõpilaste arvu, kes võivad esmakordselt õppima asuda kõrgharidusasutuste meditsiini- ja parameditsiini erialadele, kui see liikmesriik on silmitsi suure üliõpilaste tungiga naaberliikmesriigist seal rakendatava piirangute poliitika tõttu ja kui selle olukorra tulemusel saab liiga vähe esimese liikmesriigi residendist üliõpilasi oma diplomi neil erialadel.
Liikmesriikide pädevus hariduse valdkonnas
28 Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi liidu õigus ei piira liikmesriikide pädevust oma haridussüsteemide ja kutseõppe korraldamisel – vastavalt ELTL artikli 165 lõikele 1 ja artikli 166 lõikele 1 – tuleb neil liikmesriikidel selle pädevuse teostamisel siiski järgida liidu õigust ja eelkõige sätteid liikmesriikide territooriumil liikumis- ja elamisvabaduse kohta (vt selle kohta 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/05: Schwarz ja Gootjes-Schwarz, EKL 2007, lk I‑6849, punkt 70, ja 23. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑11/06 ja C‑12/06: Morgan ja Bucher, EKL 2007, lk I‑9161, punkt 24).
29 Seega on liikmesriikidel vabadus valida selline haridussüsteem, mis põhineb vabal juurdepääsul haridusele – ilma vastuvõetavate üliõpilaste arvu piiramata –, või selline süsteem, kus üliõpilasi valitakse ja juurdepääs on piiratud. Siiski, kui nad valivad ühe nendest süsteemidest või nende süsteemide segu, peavad valitud süsteemi eeskirjad järgima liidu õigust ja eeskätt kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet.
Põhikohtuasjas kohaldatavate sätete kindlakstegemine
30 ELTL artikli 21 lõikes 1 on sätestatud, et igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
31 Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et iga liidu kodanik võib tugineda ELTL artiklile 18 – mis keelab igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel – kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse; need olukorrad hõlmavad eelkõige juhtumeid, kui kasutatakse ELTL artiklis 21 sätestatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt selle kohta 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑148/02: Garcia Avello, EKL 2003, lk I‑11613, punkt 24; 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑209/03: Bidar, EKL 2005, lk I‑2119, punktid 32 ja 33, ning 18. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑158/07: Förster, EKL 2008, lk I‑8507, punktid 36 ja 37).
32 Lisaks ilmneb sellest kohtupraktikast, et mainitud keeld hõlmab ka olukordi, mis puudutavad kutseõppe kättesaadavuse tingimusi, ning et nii kõrgkooli- kui ka ülikooliõpe kujutavad endast kutseõpet (7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑147/03: komisjon vs. Austria, EKL 2005, lk I‑5969, punktid 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all olevad üliõpilased võivad tugineda ELTL artiklites 18 ja 21 ette nähtud õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriigi – nagu Belgia Kuningriik – territooriumil, ilma et neid võiks kodakondsuse alusel otseselt või kaudselt diskrimineerida.
34 Siiski ei saa sellises olukorras välistada, et mõnede põhikohtuasja kaebuse esitajate olukorda võib reguleerida direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1, mis käsitleb kõiki selle direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke.
35 Sellega seoses ilmneb toimikust esiteks, et põhikohtuasjas kõne all olevad üliõpilased on liidu kodanikud.
36 Teiseks ei oma tähtsust see, et nad ei tegele Belgias majandustegevusega, kuna direktiivi 2004/38 kohaldatakse kõigile liidu kodanikele sõltumata sellest, kas need kodanikud tegelevad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena mõne teise liikmesriigi territooriumil majandustegevusega või ei tegele nad mingi majandustegevusega.
37 Kolmandaks ei saa välistada, et mõned põhikohtuasja kaebuse esitajad olid juba Belgias elanud enne, kui nad soovisid käsitletud erialadele astuda.
38 Neljandaks tuleb märkida, et direktiiv 2004/38 on põhikohtuasjade suhtes ajaliselt kohaldatav. Nimelt oli liikmesriikidel kohustus see direktiiv enne 30. aprilli 2006 üle võtta. Teisalt võeti põhikohtuasjas kõne all olev dekreet vastu 16. juunil 2006, s.o pärast seda tähtpäeva. Lisaks ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas käsitletud üliõpilased esitasid sisseastumistaotlused kõrgharidusasutustesse 2006/2007. õppeaastaks ja et neid taotlusi ei rahuldatud selle dekreedi põhjal. Nende taotluste rahuldamata jätmine toimus seega paratamatult pärast 30. aprilli 2006.
39 Kuna aga Euroopa Kohtule ei ole teada kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et põhikohtuasja kaebuse esitajate olukorda reguleerib ka direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas see säte on põhikohtuasjas tõepoolest kohaldatav.
Ebavõrdse kohtlemise olemasolu
40 Tuleb meenutada, et diskrimineerimiskeelu põhimõte keelab mitte ainult otsese diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse kaudse diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑212/05: Hartmann, EKL 2007, lk I‑6303, punkt 29).
41 Siseriiklik õigusnorm, mis ei ole objektiivselt õigustatud ega taotletava eesmärgiga proportsionaalne, kujutab endast kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem teiste liikmesriikide kodanikke kui selle riigi kodanikke ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini (vt selle kohta 30. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑195/98: Österreichischer Gewerkschaftsbund, EKL 2000, lk I‑10497, punkt 40, ja eespool viidatud Hartmanni kohtuotsus, punkt 30).
42 Põhikohtuasjades on 16. juuni 2006. aasta dekreedis ette nähtud, et selles dekreedis käsitletud meditsiini- ja parameditsiini erialadele on ilma piiranguteta juurdepääs üksnes residendist üliõpilastele, st neile, kes vastavad nii tingimusele, et nende peamine elukoht on Belgias, kui ka ühele kaheksast valikulisest tingimusest, mis on loetletud dekreedi artikli 1 esimese lõigu punktides 1–8.
43 Üliõpilastel, kes neile tingimustele ei vasta, on nendesse asutustesse üksnes piiratud juurdepääs, kuna nende üliõpilaste koguarv on põhimõtteliselt piiratud – iga ülikooli ja iga eriala kohta 30% kõigist eelmisel õppeaastal immatrikuleeritutest. Selle etteantud protsendi raames valitakse vastuvõetavad mitteresidendist üliõpilased loosi teel.
44 Seega loovad põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikud õigusnormid ebavõrdse kohtlemise residendist ja mitteresidendist üliõpilaste vahel.
45 Elukoha tingimust, mida nende õigusnormidega nõutakse, on kergem täita Belgia kodanikel, kelle elukoht on sagedamini Belgias kui teiste liikmesriikide kodanikel, kelle elukoht on üldiselt mõnes muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriik (vt analoogia alusel 8. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑337/97: Meeusen, EKL 1999, lk I‑3289, punktid 23 ja 24, ning eespool viidatud Hartmanni kohtuotsus, punkt 31).
46 Sellest tuleneb, nagu Belgia valitsus seda ka tunnistab, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid mõjutavad oma olemuse tõttu rohkem teiste liikmesriikide kodanikke kui Belgia kodanikke ja et seega koheldakse nende õigusnormidega esimesi halvemini.
Ebavõrdse kohtlemise õigustatus
47 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 41 märgiti, kujutab 16. juuni 2006. aasta dekreediga loodud ebavõrdne kohtlemine endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel ning on keelatud, kui see ei ole objektiivselt õigustatud.
48 Selleks et olla õigustatud, peab meede olema sobiv taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega või minna kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 16. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑527/06: Renneberg, EKL 2008, lk I‑7735, punkt 81, ja 19. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑171/07 ja C‑172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, EKL 2009, lk I-4171, punkt 25).
Õigustatus kõrghariduse rahastamise liigse koormuse alusel
49 Belgia valitsus, keda toetab Austria valitsus, väidab kõigepealt, et residendist ja mitteresidendist üliõpilaste vaheline ebavõrdsus on vajalik, et vältida liigset koormust kõrghariduse rahastamisele; see koormus tuleneb asjaolust, et ilma erineva kohtlemiseta võetaks prantsuskeelse kogukonna kõrgharidusasutustesse vastu liiga kõrge arv mitteresidendist üliõpilasi.
50 Sellega seoses tuleb märkida, et prantsuskeelse kogukonna selgituste kohaselt, nagu need ilmnevad eelotsusetaotlusest, ei ole 16. juuni 2006. aasta dekreedi vastuvõtmisel rahalised kulutused keskne põhjendus. Nimelt on nende selgituste kohaselt hariduse rahastamise aluseks „suletud ümbriku” süsteem, milles üldine rahaline eraldis ei sõltu üliõpilaste arvust.
51 Selles olukorras ei saa kõrghariduse rahastamise liigse koormuse kartusega õigustada residendist üliõpilaste ja mitteresidendist üliõpilaste vahelist ebavõrdset kohtlemist.
Õigustatus kõrgharidussüsteemi ühtsuse säilitamise alusel
52 Belgia valitsus, keda toetab Austria valitsus, väidab, et mitteresidendist üliõpilaste osalemine kõnealustel erialakursustel on saavutanud taseme, mis võib kõrghariduse kvaliteeti vähendada, kuna kõrgharidusasutuste võime üliõpilasi vastu võtta ning personali kättesaadavus on paratamatult piiratud. Säilitamaks selle süsteemi ühtsust ja tagamaks prantsuskeelse kogukonna liikmetele laialdase ja demokraatliku juurdepääsu kvaliteetsele kõrgharidusele, osutus vajalikuks luua ebavõrdne kohtlemine residendist ja mitteresidendist üliõpilaste vahel ning piirata viimaste arvu.
53 Tõepoolest ei saa algusest peale välistada, et riikliku haridussüsteemi olemasolu ja selle ühtsuse ohustamise ennetamine võiks õigustada ebavõrdset kohtlemist teatud üliõpilaste vahel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 66).
54 Siiski kattuvad sellega seoses esitatud õigustavad asjaolud nende asjaoludega, mis on seotud rahvatervise kaitsega, kuna kõik kõnealused erialad kuuluvad sellesse valdkonda. Seega tuleb neid uurida üksnes rahvatervise kaitsega seotud nõuetest tulenevaid õigustusi arvestades.
Õigustatus rahvatervise nõuete alusel
– Euroopa Kohtule esitatud märkused
55 Belgia valitsus, keda toetab Austria valitsus, kinnitab, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid on vajalikud, et saavutada prantsuskeelses kogukonnas meditsiini- ja parameditsiiniteenuste kvaliteedi ja kestvuse tagamise eesmärk.
56 Mitteresidendist üliõpilaste kõrge arv toob esiteks kaasa olulise languse hariduse kvaliteedis meditsiini- ja parameditsiini erialadel, kus on oluline suure hulga praktikatundide andmine. Ilmnes, et sellist koolitust ei saa nõuetekohaselt anda, kui üliõpilaste arv ületab teatud määra, kuna kõrgharidusasutuste võime üliõpilasi vastu võtta, nende personali kätesaadavus ning praktilise koolituse võimalused ei ole piiramatud.
57 Kirjeldamaks hariduse valdkonnas kohatud probleeme, toob Belgia valitsus eelkõige välja olukorra veterinaarmeditsiini valdkonnas. Ta väidab, et loomaarstiõppe kvaliteedinormide alusel – mis eeldavad muu hulgas iga üliõpilase kliinilist praktikat piisava arvu loomade peal – tuvastati, et prantsuskeelses kogukonnas ei ole võimalik koolitada enam kui 200 üliõpilast aastas kõrghariduse teisel astmel. Siiski tõusis mitteresidendist üliõpilaste suure arvu tõttu kuuele õpinguaastale jaotatud üliõpilaste koguarv 1233 õppurilt 1995/1996. õppeaastal 2343 õppurini 2002/2003. õppeaastal.
58 Olukord on sarnane teiste 16. juuni 2006. aasta dekreedis käsitletud erialade puhul.
59 Teiseks väidab Belgia valitsus, et mitteresidendist üliõpilaste suur arv võib lõpuks tervel territooriumil kaasa tuua kvalifitseeritud meditsiinipersonali nappuse, mis seaks ohtu prantsuskeelse kogukonna tervishoiusüsteemi. See risk tuleneb asjaolust, et pärast õpinguid naasevad mitteresidendist üliõpilased oma päritoluriiki, et seal oma kutsealaga tegeleda, samas kui diplomeeritud residentide arv on teatud erialadel liiga väike.
60 Põhikohtuasja kaebuse esitajad väidavad eelkõige, et isegi kui nende õigustustega saaks nõustuda, ei ole Belgia valitsus tõendanud eespool viidatud asjaolude tõelevastavust.
61 Komisjon väidab, et ta võtab väga tõsiselt Belgia valitsuse viidatud ohtusid. Siiski leiab ta, et hetkel ei ole talle teada kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid seisukohta võtta õigustuse põhjendatuse kohta.
– Euroopa Kohtu vastus
62 Kohtupraktikast tuleneb, et kaudselt kodakondsusele tuginevat ebavõrdset kohtlemist võib õigustada eesmärk säilitada kvaliteetsed, tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavad meditsiiniteenused, kui need aitavad kaasa rahvatervise kaitse kõrge taseme saavutamisele (vt selle kohta 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer, EKL 2009, lk I-1721, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Seega tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid on sobivad selle õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
64 Sellega seoses on siseriikliku kohtu ainupädevuses hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid ja tõlgendada kohaldatavat siseriiklikku õigust ning teha kindlaks, kas ja millises ulatuses need õigusnormid vastavad viidatud nõuetele (vt selle kohta 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 171/88: Rinner-Kühn, EKL 1989, lk 2743, punkt 15, ja 23. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑4/02 ja C‑5/02: Schönheit ja Becker, EKL 2003, lk I‑12575, punkt 82).
65 Kuna Euroopa Kohtul palutakse anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, siis on ta pädev andma põhikohtuasja toimikust ning esitatud kirjalikest ja suulistest märkustest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul asja lahendada (20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑187/00: Kutz-Bauer, EKL 2003, lk I‑2741, punkt 52, ning eespool viidatud kohtuotsus Schönheit ja Becker, punkt 83).
66 Kõigepealt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas esinevad tõelised ohud rahvatervise kaitsele.
67 Sellega seoses ei saa aprioorselt välistada, et tulevaste tervishoitöötajate hariduse kvaliteedi langus võib ajapikku kahjustada kõnealusel territooriumil osutatud ravi kvaliteeti, kuna kindla territooriumi meditsiini- või parameditsiiniteenuse kvaliteet sõltub seal tegutsevate tervishoiutöötajate oskustest.
68 Ka ei saa välistada, et üliõpilaste arvu võimalik piiramine käsitletud erialadel – eelkõige nende hariduse kvaliteedi tagamise eesmärgil – võib proportsionaalselt vähendada diplomeeritud spetsialistide arvu, kes on suutelised tagama tervishoiuteenuse kättesaadavust kõnealusel territooriumil, mis omakorda võib mõjutada rahvatervise kaitse taset. Selles küsimuses tuleb tunnistada, et tervishoiutöötajate nappus tekitab tõsiseid probleeme rahvatervise kaitsele ning selle ohu ennetamine nõuab, et piisav arv diplomeeritud spetsialiste asuks seal territooriumil elama ning tegutsema põhikohtuasjas käsitletud dekreedis märgitud meditsiini- või parameditsiini valdkonnas.
69 Nende riskide analüüsi raames peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt arvesse võtma seda, et tulevaste tervishoiutöötajate koolituse ja kvaliteetse, tasakaalustatud ning kõigile kättesaadava raviteenuse säilitamise eesmärgi seos on kaudne ja mitte nii põhjuslik kui seos rahvatervise kaitse eesmärgi ja turul juba tegutsevate tervishoiutöötajate tegevuse vahel (vt eespool viidatud kohtuotsused Hartlauer, punktid 51–53, ja Apothekerkammer des Saarlandes jt, punktid 34–40). Sellise seose hindamine sõltub muu hulgas tulevikku suunatud analüüsist, mis peaks mitme ettearvamatu ja ebakindla asjaolu põhjal laiendatud järeldusi tegema ning arvesse võtma kõnealuse tervishoiuvaldkonna tulevast arengut, aga ka selle olukorra analüüsist, mis esineb lähtepunktis, st praegu.
70 Seejärel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja asjaolude konkreetse hindamise käigus arvestama seda, et kui püsib ebaselgus osas, kas või mil määral eksisteerib tema territooriumil oht rahvatervisele, võib liikmesriik võtta kaitsemeetmed, ilma et ta peaks ootama tervishoiutöötajate nappuse täielikku ilmsikstulekut (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib ka ohu korral hariduse kvaliteedile selles valdkonnas.
71 Seda arvestades peavad siseriiklikud pädevad ametiasutused tõendama, et sellised ohud tegelikult esinevad (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, punkt 39). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liidu õiguses kehtestatud põhimõttest erandit tegevad ametiasutused igal konkreetsel juhul tõendama, et see meede on eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ja ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. Liikmesriigi poolt esitamisele tulla võivate õigustustega peab kaasnema selle liikmesriigi poolt vastu võetud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning tõendid tema argumentatsiooni toetuseks (vt selle kohta 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑8/02: Leichtle, EKL 2004, lk I‑2641, punkt 45, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 63). Selline objektiivne, üksikasjalik ja arvandmeid sisaldav analüüs peab suutma tõendada tõsiste, kokkulangevate ja tõendusväärtusega andmete alusel, et tegelikult esineb oht rahvatervisele.
72 Põhikohtuasjades peab see analüüs eelkõige võimaldama hinnata 16. juuni 2006. aasta dekreedis mainitud üheksa eriala osas, milline on maksimaalne üliõpilaste arv, keda on võimalik hariduse kvaliteedi soovitud norme järgides koolitada. Lisaks peab seal märkima, milline on vajalik arv diplomisaajaid, kes peaks prantsuskeelses kogukonnas elama asuma ja seal meditsiini- või parameditsiini valdkonnas tegutsema hakkama, et tagada tervishoiuteenuste piisav kättesaadavus.
73 Lisaks ei saa see analüüs piirduda sellega, et mainitakse kahte üliõpilaste gruppi puudutavaid arvandmeid, tuginedes eelkõige laiendavale järeldusele, et õpingute lõppedes lähevad kõik mitteresidendist üliõpilased elama riiki, kus nad elasid enne oma õpingute algust, et seal tegeleda ühega põhikohtuasjas käsitletud kutsealadest. Järelikult peab see analüüs arvesse võtma mitteresidendist üliõpilaste grupi mõju prantsuskeelses kogukonnas spetsialistide kättesaadavuse tagamise eesmärgi saavutamisele. Muu hulgas peab analüüs arvestama võimalust, et residendist üliõpilased otsustavad õpingute lõppedes oma kutsealaga tegeleda mõnes muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriik. Samuti peab see arvesse võtma seda, mil määral asuvad väljaspool prantsuskeelset kogukonda õppinud inimesed sinna hiljem elama ning tegelema mõne käsitletud kutsealaga.
74 Pädevad ametiasutused peavad esitama eelotsusetaotluse esitanud kohtule neile nõuetele vastava analüüsi.
75 Teiseks, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et esinevad tõelised ohud rahvatervise kaitsele, siis peab see kohus pädevate ametiasutuste esitatud andmeid arvestades hindama, kas põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid sobivad rahvatervise kaitse eesmärgi saavutamiseks.
76 Selles kontekstis tuleb eeskätt hinnata, kas mitteresidendist üliõpilaste arvu piiramine suudab tõepoolest suurendada nende diplomeeritute arvu, kes on valmis ajapikku tagama prantsuskeelses kogukonnas tervishoiuteenuse kättesaadavust.
77 Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid ei lähe kaugemale, kui on viidatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, st ega ei esine vähem piiravaid meetmeid, mis võimaldaksid seda saavutada.
78 Sellega seoses tuleb täpsustada, et kõnealune kohus peab kontrollima eelkõige seda, kas viidatud üldise huvi eesmärki oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega, mis ärgitaksid prantsuskeelses kogukonnas oma õpinguid teostavaid üliõpilasi sinna pärast õpingute lõppu elama asuma või ahvatleksid väljaspool prantsuskeelset kogukonda koolitatud spetsialiste sinna elama asuma.
79 Samuti peab eelotsusetaotluse esitanud kohus uurima, kas pädevad ametiasutused on sobivalt ühendanud selle eesmärgi saavutamist liidu õigusest tulenevate nõuetega ja eeskätt teistest liikmesriikidest pärit üliõpilaste võimalusega pääseda kõrgkooliõppesse, mis on üliõpilaste liikumisvabaduse peamine sisu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 70). Liikmesriigi kehtestatud piirangud kõrgkooliõppesse pääsemisele peavad seega piirduma taotletud eesmärkide saavutamiseks vajalikuga ning peavad neile üliõpilastele võimaldama piisavalt laialdast pääsu kõrgkooliõppesse.
80 Sellega seoses ilmneb toimikust, et kõrgkooliõppest huvitatud mitteresidendist üliõpilased võetakse vastu loosiga tehtud valiku alusel, mis iseenesest juba ei võta arvesse nende teadmisi ja kogemusi.
81 Selles olukorras peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas mitteresidendist üliõpilaste valikumenetlus piirdub loosiga, ning jaatava vastuse korral kontrollima, kas see valikumenetlus, mis ei tugine asjaomaste kandidaatide omadustele, vaid loosiõnnele, on vajalik taotletud eesmärkide saavutamiseks.
82 Järelikult tuleb esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastata, et ELTL artiklitega 18 ja 21 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis piiravad mitteresidendist üliõpilaste arvu, kes võivad esmakordselt astuda kõrgharidusasutuste meditsiini- ja parameditsiinierialadele, välja arvatud juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kõiki pädevate ametiasutuste esitatud asjassepuutuvaid tõendeid hinnates leiab, et need õigusnormid on õigustatud rahvatervise kaitse eesmärgiga.
Kolmas küsimus
83 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt täpsustada, mis mõju on pakti artikli 13 lõike 2 punktist c liikmesriikidele tulenevatel kohustustel põhikohtuasjas käsitletud olukorrale.
84 Belgia valitsus väidab, et 16. juuni 2006. aasta dekreedi vastuvõtmine oli hädavajalik, et tagada prantsuskeelse kogukonna liikmete õigus haridusele, nagu see tuleneb pakti artikli 13 lõike 2 punktist c. Kõnealuses sättes on nimelt standstill-säte, millega seda kogukonda kohustatakse tagama kogukonna liikmete laialdane ja demokraatlik juurdepääs kvaliteetsele kõrgharidusele. Ilma selle dekreedita oleks selline juurdepääs ohustatud.
85 Sellega seoses tuleb siiski märkida, et pakti ning vastavalt ELTL artiklitest 18 ja 21 tulenevate nõuete vahel ei ole mingit vastuolu.
86 Nimelt ilmneb pakti artikli 13 lõike 2 punktist c, et see taotleb sama eesmärki kui ELTL artiklid 18 ja 21, st tagada diskrimineerimiskeelu põhimõte juurdepääsul kõrgharidusele. Seda kinnitab ka pakti artikli 2 lõige 2, mille kohaselt osavõtvad riigid kohustuvad garanteerima, et paktis väljakuulutatud õigusi teostatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta eelkõige rahvusliku päritolu põhjal.
87 Seevastu ei kohusta pakti artikli 13 lõike 2 punkt c osalisriike tagama laialdast juurdepääsu kvaliteetsele kõrgharidusele üksnes oma kodanikele, ega anna neile ka õigust seda teha.
88 Eelnevat arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et pädevad ametiasutused ei saa tugineda pakti artikli 13 lõike 2 punktile c, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et 16. juuni 2006. aasta dekreet ei ole kooskõlas ELTL artiklitega 18 ja 21.
Käesoleva kohtuotsuse ajaline kohaldamine
89 Juhul kui Euroopa Kohus järeldaks, et põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikud õigusnormid on liidu õigusega vastuolus, palub Belgia valitsus kuulutatava kohtuotsuse ajalist mõju piirata. See piirang on vajalik, kuna heauskselt on loodud suur hulk õigussuhteid, sest palju mitteresidendist üliõpilasi on esitanud 2006/2007. õppeaastal dokumendid, et astuda mõnele 16. juuni 2006. aasta dekreedis märgitud erialale. Seega võib nende õigussuhete ümberkorraldamine kaasa tuua majanduslikke tagajärgi, mis võivad prantsuskeelse kogukonna hariduseelarve tasakaalust välja viia.
90 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama kohtunik isegi õigussuhetele, mis on tekkinud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud õigusnormi kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 24/86: Blaizot jt, EKL 1988, lk 379, punkt 27, ja 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 141).
91 Vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata asjaomaste isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Sellise piiramise otsustamiseks peab olema täidetud kaks peamist tingimust, s.o huvitatud isikute heausksus ja oluliste häirete oht (vt eelkõige 28. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑57/93: Vroege, EKL 1994, lk I‑4541, punkt 21, ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑402/03: Skov ja Bilka, EKL 2006, lk I‑199, punkt 51).
92 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et eelotsusena tehtud otsusest liikmesriigile tulenevad majanduslikud tagajärjed ei õigusta iseenesest selle otsuse kehtivuse ajalist piiramist (vt eelkõige 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I‑6193, punkt 52).
93 Euroopa Kohus on kasutanud seda lahendust vaid täpselt määratletud asjaoludel, kui ühelt poolt oli olemas raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ja kui teiselt poolt ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumisest, viis selleni, et eraõiguslikud isikud ja siseriiklikud ametiasutused tegutsesid liidu õigusnormide vastaselt (vt eespool viidatud Grzelczyki kohtuotsus, punkt 53).
94 Tuleb märkida, et põhikohtuasjas ei ole Belgia valitsus esitanud Euroopa Kohtule ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks kinnitada, et 16. juuni 2006. aasta dekreedi autoreid oleks liidu õiguse vastasele käitumisele viinud objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õiguse reguleerimisala suhtes.
95 Ühtlasi ei ole see valitsus kuidagi konkreetsete asjaoludega tõendanud oma argumente, et kui käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju ei piirata, siis toob see kaasa tõsised majanduslikud tagajärjed.
96 Selles olukorras ei ole vaja käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju piirata.
Kohtukulud
97 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. ELTL artiklitega 18 ja 21 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis piiravad üliõpilaste arvu, keda ei loeta Belgia residendiks ja kes võivad esmakordselt astuda kõrgharidusasutuste meditsiini- ja parameditsiinierialadele, välja arvatud juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kõiki pädevate ametiasutuste esitatud asjassepuutuvaid tõendeid hinnates leiab, et need õigusnormid on õigustatud rahvatervise kaitse eesmärgiga.
2. Pädevad ametiasutused ei saa tugineda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee poolt 16. detsembril 1966. vastu võetud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 13 lõike 2 punktile c, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et prantsuskeelse kogukonna 16. juuni 2006. aasta dekreet, millega reguleeritakse üliõpilaste arvu kõrghariduse esimese astme teatavatel erialadel, ei ole kooskõlas ELTL artiklitega 18 ja 21.
Allkirjad