ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
21. veebruar 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Apellatsioonikoja otsus, millega tühistatakse varasem otsus – Määruse (EL) nr 207/2009 artikkel 80 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikkel 103) – Õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistada
Kohtuasjas T‑727/16,
Repower AG, asukoht Brusio (Šveits), esindajad: advokaadid R. Kunz-Hallstein ja H. P. Kunz-Hallstein,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Crespo Carrillo,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
repowermap.org, asukoht Bern (Šveits), esindaja: advokaat P. González-Bueno Catalán de Ocón,
mille ese on hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 3. augusti 2016. aasta otsuse (asi R 2311/2014‑5 (REV)) peale, mis käsitleb repowermap.org ja Repoweri vahelist kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud A. Dittrich ja P. G. Xuereb (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. oktoobril 2016,
arvestades EUIPO vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. veebruaril 2017,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2017,
arvestades Üldkohtu kirjalikke küsimusi pooltele ja nendele küsimustele antud vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 31. juulil ja 14. augustil 2017,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejale, Repower AG, kuuluva sõnamärgi REPOWER rahvusvahelisele registreeringule nr 1020351 andis Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (edaspidi „EUIPO“) Euroopa Liidus kaitse 26. juunil 2009 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EL) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis, (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)).
2 Kaubad ja teenused, millele jaoks kaubamärgikaitse anti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 4, 9, 37, 39, 40 ja 42 ning vastavad järgmisele kirjeldusele:
– klass 4: „Elektrienergia, sh biogaasi abil toodetud elektrienergia; vee, tuule ja päikese abil toodetud elektrienergia“;
– klass 9: „Teadusotstarbelised, merendus‑, geodeesia‑, foto‑, filmi‑, optika‑, kaalumis‑, mõõte‑, signaal‑, kontrolli‑, pääste‑ ja õppevahendid ning ‑seadmed; elektrijuhtimis‑, ‑jaotus‑, ‑muundamis‑, ‑akumuleerimis‑, ‑reguleerimis‑ ja‑-kontrollseadmed ja -vahendid; heli või kujutise salvestamise, edastamise ja taasesitamise aparatuur; magnetandmekandjad, heliplaadid; müügiautomaadid ja müügiautomaatide mehhanismid; kassaaparaadid, arvutusmasinad, andmetöötlusseadmed ja arvutid; tulekustutusseadmed; elektrilised instrumendid ja seadmed (mis kuuluvad sellesse klassi) ehk elektriseadmed tugevvoolutehnoloogia jaoks, elektrijuhtimis‑, ‑muundamis‑, ‑akumuleerimis‑, ‑reguleerimisseadmed, elektriseadmed nõrkvoolutehnoloogia jaoks, elektriseadmed kaugedastuse jaoks; fotogalvaanilised elemendid; tulekahju häiresüsteemid; elektrilised järelevalveseadmed, vargusvastased alarmseadmed, hoonete seireseadmed, videoseadmed; uksetelefonid ja ‑kellad; raadio‑ ja televisiooniseadmed; seadmed kõrgepinge- ja reguleerimistehnoloogia ja jaoks, infotehnoloogiaseadmed andmetöötluse jaoks (arvutid); analoogühendused, internetiühendused; telefoni teel vahendamist võimaldavad elektroonilised seadmed, osalejate vahel vahendamist võimaldavad elektroonilised seadmed; mobiiltelefonid, raadiotelefonid, telefoni‑ ja faksiaparaadid; pistikud, lülitid, arvjuhtimispaneelid, akustilised sidestid, elektritraadid ja ‑juhtmed, sulavkaitsmed“;
– klass 37: „ehitustegevus; remont; paigaldustööd; ehitus ja remont ning ülekande‑ ja jaotusseadmete, kesk‑ ja madalpingeseadmete, tänavavalgus ja elektriseadmete hooldus; elektroonikaseadmete hooldusteenused ehitistes ja ettevõtetes; elektroonikaseadmete paigaldus, hooldus ja parandus; elektri ülekandesüsteemide ehitus, remont ja hooldus; arvutiriistvara paigaldus, hooldus ja parandus, eelkõige andmesidevõrgud; telekommunikatsiooniseadmete paigaldus, hooldus ja parandus, ümberlülitite kombinatsioonide ja juhtimisseadmete paigaldamine; kütteinseneride teenused; trafojaamade ja elektrienergia jaotusseadmete paigaldus ja hooldus; tänavavalgustuse paigaldus ja hooldus; suurte soojuspumpade suurtehaste ehitus, paigaldus ja hooldus; elektriarvestite ja kaugreleede seadistamine klientidele; võrgukomponentide (arvutiseadmed) paigaldamine telekommunikatsiooniteenuse osutajatele; telekommunikatsioonivaldkonna arvutiriistvara paigaldus, hooldus ja parandus, eelkõige andmesidevõrgud; ehitusalane tehniline nõustamine; eespool viidatud teenuste alane nõustamine“;
– klass 39: „transport (veondus); kaupade pakendamine ja ladustus; reisikorraldus; energiajaotus; arvutiseadmete tarnimine; energia ülekande (jaotuse) alane erialane nõustamine; eespool viidatud teenuste alane nõustamine“;
– klass 40: „energiatootmine“;
– klass 42: „teaduslikud ja tehnoloogilised teenused ja nendega seotud uuringud ja projekteerimine teenusena; tööstuslikud analüüsid ja uuringud teenusena; arvutiriistvara ja -tarkvara projekteerimine ja arendus; elektrijaotus‑, elektri‑ ja turvaseadmete ning telekommunikatsiooni alane planeerimine; infotehnoloogiasüsteemide alane erialane nõustamine; elektriseadmete tehniline ekspertiis; energiavarustuse seadmetele lubade andmise, taatlemise, teavitamise ja kontrolli alased inseneriteenused ja kvaliteedikontroll; telekommunikatsiooni ja kontrollivaldkonna arvutitarkvara paigaldus, hooldus ja parandus; võrkude kvaliteedi mõõtmine; andmevõrkude aktiivkomponentide (arvutitarkvara) konfigureerimine; andmete tsentraliseeritud varukoopiate haldamine; arendus ja paigaldus arvutivõrkudega telefoniseadmete ühendamist võimaldava arvutitarkvara ja telefon‑arvuti ühildamise jaoks; eespool viidatud teenuste alane nõustamine aadressi muutmisteenuste valdkonnas; kvaliteedikontroll; energiasäästu alane nõustamine, eelkõige elektrienergia tarbimise alane teavitamine“.
3 Menetlusse astuja, repowermap.org, esitas 3. juunil 2013 vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse, tuginedes määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a) koosmõjus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c) (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c). Ta väitis, et vaidlustatud kaubamärk on kirjeldav ja sellel puudub kõigi selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega seoses eristusvõime.
4 Tühistamisosakond rahuldas 9. juulil 2014 kehtetuks tunnistamise taotluse vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud teenuste suhtes, mis kuuluvad klassidesse 37 ja 42:
– klass 37: „ehitustegevus; remont; paigaldustööd; ülekande‑ ja jaotusseadmete, kesk- ja madalpingeseadmete, tänavavalgus ja elektriseadmete hooldus; elektri ülekandesüsteemide ehitus, remont ja hooldus; trafojaamade ja elektrienergia jaotusseadmete paigaldus ja hooldus; tänavavalgustuse paigaldus ja hooldus; suurte soojuspumpade suurtehaste ehitus, paigaldus ja hooldus; eespool viidatud teenuste alane nõustamine“;
– klass 42: „tehnoloogilised teenused ja nendega seotud uuringud ja projekteerimine teenusena; elektriseadmete tehniline ekspertiis; energiavarustuse seadmetele lubade andmise, taatlemise, teavitamise ja kontrolli alased inseneriteenused ja kvaliteedikontroll“.
5 Tühistamisosakond jättis kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata muude vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste suhtes (edaspidi „ülejäänud kaubad ja teenused“). Ta märkis vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime kohta, et tuleb hinnata kas sõna repower loob liidu keskmise ingliskeelse tarbija silmis otsese seose vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega. Ta leidis, et seda sõna võib mõista nii, et see tähendab „taaskäivitamine, täpsemalt: (laevale) uue mootori paigaldamine“ ja „energiaallika või mingi mootori, näiteks auto või elektrijaama ümberehitamine või asendamine“ ning et seda sõna kasutatakse üksnes seoses esiteks mootoritega või teiseks energiavaldkonnaga, täpsemalt energeetikarajatistega. Tühistamisosakond asus sellest tulenevalt seisukohale, et sõna repower teavitab ingliskeelseid tarbijaid kohe sellest, et eespool punktis 4 nimetatud teenused on mõeldud mootori või energiaseadme jõuallika taaskäivitamiseks või asendamiseks või on nende eesmärk selline taaskäivitamine või asendamine. Tühistamisosakond leidis ka, et ülejäänud kaubad ja teenused ei seondu mootori taaskäivitamise või asendamisega ega energiaseadme jõuallika asendamisega. Vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime kohta märkis tühistamisosakond, et menetlusse astuja ei olnud suutnud tõendada, et sõna repower oleks kaubanduses üldkasutatav ülejäänud kaupade ja teenuste tähistamiseks.
6 Menetlusse astuja esitas 8. septembril 2014 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
7 EUIPO viies apellatsioonikoda jättis 8. veebruari 2016. aasta otsusega kaebuse rahuldamata (edaspidi „8. veebruari 2016. aasta otsus“). Vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime suhtes märkis apellatsioonikoda kõigepealt, et vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused on mõeldud peamiselt keskmistele tarbijatele ja eriala asjatundjatele; et asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse tase varieerub keskmisest kõrgeni ning et arvesse tuleb võtta liidu ingliskeelseid tarbijaid, kuna vaidlustatud kaubamärk koosneb ingliskeelsest sõnast. Seejärel meenutas apellatsioonikoda sõnale repower tühistamisosakonna poolt omistatud määratlusi ja lükkas tagasi menetlusse astuja argumendid selle sõna tähenduse kohta. Lõpuks kinnitas ta 8. veebruari 2016. aasta otsuse punktis 34, et „järelikult [tühistamisosakond] leidis, et [menetlusse astuja] ei suutnud esitatud tõenditega näidata, et [vaidlustatud] tähise kasutamine on energeetikavaldkonnas tavapärane ja see kirjeldab ülejäänud kaupade ja teenuste omadusi“. Vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime kohta märkis apellatsioonikoda, et menetlusse astuja ei olnud suutnud tõendada, et vaidlusalune tähis on kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste puhul tavapärane ning seega on võimalik seda pidada kaubamärgiks.
8 Üldkohtu kantseleisse 26. aprillil 2016 saabunud hagiavalduses esitas menetlusse astuja hagi 8. veebruari 2016. aasta otsuse peale. See kohtuasi registreeriti numbriga T‑188/16.
9 Viies apellatsioonikoda teavitas 22. juunil 2016 menetlusosalisi, et pärast Üldkohtule hagi esitamist kohtuasjas T‑188/16 repowermap vs. EUIPO – Repower (REPOWER) tuvastas ta, et 8. veebruari 2016. aasta otsus ei olnud piisavalt põhjendatud määruse nr 207/2009 artikli 75 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 94) tähenduses. Ta täpsustas, et nimetatud ebapiisava põhjenduse tõttu ja kohaldades määruse nr 207/2009 artiklit 80 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 103), peab ta vajalikuks 8. veebruari 2016. aasta otsuse tühistamist, et viia läbi vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime ja kirjeldavuse üksikasjalik analüüs kõnealuse tähisega hõlmatud kaupade ja teenustega seoses. Ta palus menetlusosalisel esitada omapoolsed märkused tema kavatsuse kohta tühistada 8. veebruari 2016. aasta otsus.
10 Hageja esitas märkused 5. juulil 2016. Ta tõi sisuliselt esile, et kui 8. veebruari 2016. aasta otsuse resolutsioon jäetakse muutmata, on seda otsust võimalik põhistada tingimustel, mis on ette nähtud määruse nr 207/2009 artiklis 83 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 107) – mille kohaselt juhul, kui määrus nr 207/2009, komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (kehtetuks tunnistatud komisjoni 18. mai 2017. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2017/1430, millega täiendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EÜ) nr 2868/95 ja (EÜ) nr 216/96 (ELT 2017, L 205, lk 1)), komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 291) (kehtetuks tunnistatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424, millega muudetakse määrust nr 207/2009 ja määrust nr 2868/95, ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 2869/95 (ELT 2015, L 341, lk 21)), või komisjoni 5. veebruari 1996. aasta määrus (EÜ) nr 216/96, mis näeb ette siseturu harmoneerimisameti apellatsioonikomisjonide protseduurireeglid (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (EÜT 1996, L 28, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 221) (muudetud komisjoni 6. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 2082/2004 (ELT 2004, L 360, lk 8) ja kehtetuks tunnistatud delegeeritud määrusega 2017/1430) menetlusnorme ei sisalda, võtab EUIPO arvesse liikmesriikides üldtunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid. Ta leidis seevastu, et 8. veebruari 2016. aasta otsuse tühistamine ei ole võimalik määruse nr 207/2009 artikli 80 alusel, mis enam ei kehti, ega määruse nr 207/2009 konsolideeritud redaktsiooni alusel, mis on avaldatud andmebaasis EUR-Lex, kuna nimetatud artikkel annab õigusi üksnes EUIPO kontrollijatele ja põhjenduse puudumine ei kujuta endast menetluslikku viga määruse nr 207/2009 artikli 80 tähenduses. Lõpuks väitis ta, et EUIPO laiendatud apellatsioonikoja 28. aprilli 2009. aasta otsusest (asi R 323/2008‑G) (edaspidi „laiendatud apellatsioonikoja otsus“) tuleneb, et tühistada ei saa EUIPO otsuseid, mille suhtes on Üldkohtus käimas menetlus.
11 Menetlusse astuja esitas märkused 20. juulil 2016. Ta rõhutas, et määruse nr 207/2009 artiklis 83 viidatud üldpõhimõtete asemel tuleb kohaldada määruse nr 207/2009 artiklit 80 kui erisätet. Ta märkis ka, et vastus küsimusele, kas põhjenduse ebapiisavus kujutab endast menetluslikku viga, on ebaselge ja et väga tõenäoliselt ei ole lubatav 8. veebruari 2016. aasta otsuse tühistamine ebapiisava põhjendatuse tõttu. Ta leidis, et neid asjaolusid arvesse võttes on parem jätkata menetlust Üldkohtus kohtuasjas T‑188/16, repowermap vs. EUIPO – Repower (REPOWER).
12 EUIPO viies apellatsioonikoda tühistas 8. veebruari 2016. aasta otsuse 3. augusti 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Ta selgitas, et vastupidi menetlusosaliste väljendatud kahtlustele oli määruse nr 207/2009 artikkel 80 siiski kohaldatav ka pärast määruse 2015/2424 jõustumist. Lisaks märkis ta, et EUIPO‑l lasub kohustus põhjendada oma otsuseid ja muu hulgas hinnata registreerimisest keeldumise põhjuseid asjaomaste kaupade ja teenuste suhtes, mistõttu põhjenduse ebapiisavus, mis tuvastati 8. veebruari 2016. aasta otsuses, oli ilmne menetluslik viga määruse nr 207/2009 artikli 80 tähenduses, mis tuleb parandada.
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
14 EUIPO palub Üldkohtul:
– lükata kaebus tagasi;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
15 Menetlusse astuja palub sisuliselt Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
16 Hageja esitab sisuliselt neli etteheidet. Esimeses väites heidab ta ette õigusliku aluse puudumist. Teise kohaselt puudub apellatsioonikodadel pädevus oma otsuseid tühistada. Kolmanda kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 80, EUIPO kontrollimist käsitlevaid suuniseid ning hea halduse, õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtteid. Viimasena käsitleb neljas väide puudulikku põhjendamist.
Esimene väide, mis heidab ette õigusliku aluse puudumist
17 Hageja märgib, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõige 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 103 lõige 1), millele apellatsioonikoda tugines 8. veebruari 2016. aasta otsuse tühistamisel, ei kehtinud enam vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal. Hageja on seisukohal, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 muudatus, mis tehti määrusega 2015/2424, jõustus alles alates 1. oktoobrist 2017. Kuni selle kuupäevani muudetud määruse nr 207/2009 artikli 80 lõige 1 ei kehtinud. See selgitab, miks määruse nr 207/2009 konsolideeritud versioonis oli määruse nr 207/2009 artikli 80 lõige 1 välja jäetud.
18 EUIPO väidab, et vaidlustatud otsus põhineb määruse nr 207/2009 artikli 80 versioonil, mis kehtis enne selle muutmist määrusega 2015/2424 (edaspidi „määruse nr 207/2009 artikli 80 varasem versioon“). Menetlusse astuja väidab omakorda, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõige 1 kehtis vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal. Ta lisab, et isegi kui see artikkel ei oleks kehtinud, ei tähendaks see, et vaidlustatud otsusel ei ole õiguslikku alust. Määruse nr 207/2009 artikkel 83, mis viitab üldpõhimõtetele, sobiks õiguslikuks aluseks, kuna nende põhimõtete hulgas on põhimõte, et teatud tingimustel võib haldusasutus parandada oma otsuseid.
19 Vaidlust ei ole küsimuses, et vaidlustatud otsuse õiguslik alus on määruse nr 207/2009 artikli 80 lõige 1 ja et seda artiklit muudeti määrusega 2015/2424.
20 Määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni esimeses lauses oli sätestatud:
„Kui amet on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset ametile omistatavat menetluslikku viga, tagab ta kande kehtetuks tunnistamise või otsuse tühistamise.“
21 Nüüd on määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 esimeses lauses, pärast selle muutmist määrusega 2015/2424 (edaspidi „määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 uus redaktsioon“) sätestatud:
„Kui amet on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset ametile omistatavat viga, tagab ta kande kustutamise või otsuse tühistamise.“
22 Seega osutatakse määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemas versioonis otsustele, mis sisaldavad ilmset menetluslikku viga, samas kui määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 uus redaktsioon viitab otsustele, mis sisaldavad ilmset viga.
23 Tuleb esile tuua, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 13, et „[v]astavalt määruse nr 207/2009 artiklis 80 lõikele 1 võib juhul, kui amet võtab vastu otsuse, selle tühistada, kui see sisaldab ilmset ametile omistatavat viga“.
24 Samas rõhutas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 16, et määruse nr 207/2009 artikkel 75, mille kohaselt apellatsioonikodade otsused peavad olema põhjendatud, on menetlusnorm; et 8. veebruari 2016. aasta otsus oli ebapiisavalt põhjendatud, ning et see ebapiisav põhjendus kujutab endast ilmset menetluslikku viga määruse nr 207/2009 artikli 80 tähenduses.
25 Niisiis, kuna apellatsioonikoda soovis 8. veebruari 2016. aasta otsuse ebapiisava põhjenduse kvalifitseerida ilmse menetlusliku veana, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses näidatud õiguslik alus on määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon, mida EUIPO pealegi kinnitas oma kostja vastuses.
26 Määruse 2015/2424 artikli 4 esimesest lõigust nähtub, et see määrus jõustus 23. märtsil 2016. Sellegipoolest ilmneb selle määruse artikli 4 teisest lõigust, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni muudatus jõustus alles 1. oktoobril 2017.
27 See ei tähenda siiski – vastupidi sellele, mida hageja sisuliselt väidab –, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon oli välja jäetud alates määruse 2015/2424 jõustumisest 23. märtsil 2016 kuni selle muudatuse jõustumiseni 1. oktoobril 2017. See tähendab üksnes, et kuni 1. oktoobrini 2017 kohaldati määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemat versiooni.
28 Määruse nr 207/2009 konsolideeritud verisoonis, mis avaldati eespool punktis 27 nimetatud üleminekuperioodil EUR-Lexi andebaasis ja milles võeti arvesse määrusega 2015/2424 sisse viidud muudatused, sisaldas määruse nr 207/2009 artikkel 80 tõepoolest vaid üht lõiget, see tähendab lõiget 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 103 lõige 3). Sellegipoolest olgu märgitud, nagu ka hageja ise möönis, et kõnealune konsolideeritud verisoon sisaldas esimesel lehel järgmist märkust:
„Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil.“
29 Samas nähtub Euroopa Liidu Teatajas avaldatud määruse 2015/2424 versioonist, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal jätkuvalt kohaldatav.
30 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt puudub apellatsioonikodadel pädevus oma otsuseid tühistada
31 Hageja väidab, et isegi kui määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon oli kohaldatav, puudus apellatsioonikojal vaidlustatud otsuse vastvõtmiseks pädevus. Selles osas toob ta kõigepealt esile, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemast versioonist tuleneb, et selle artikli lõikes 1 viidatud tühistamisõigus on antud üksnes EUIPO teenistustele, mida on nimetatud määruse nr 207/2009 artikli 58 lõikes 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 66 lõige 1). Hageja arvates ei ole apellatsioonikojal edasikaebusi läbivaatava instantsina volitust viia läbi enda võetud otsuste tühistamist. Teiseks väidab hageja, et EUIPO kontrollimist käsitlevate suuniste A osa 6. jao punkt 1.2, mis käsitleb tühistamisõigust, ei näe ette apellatsioonikodade poolt nende enda otsuste tühistamist. Kolmandaks märgib ta, et laiendatud apellatsioonikoja otsuse punktist 23 tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 80 varasemat versiooni ei tohi kohaldada kaebuste läbivaatamise menetluses ja seega apellatsioonikodade poolt.
32 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu. Vastuses küsimusele, kas määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav, vastas EUIPO, et see ei olnud kohaldatav. Menetlusse astuja seevastu rõhutas oma vastuses, et see oli kohaldatav.
33 Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon andis tühistamisvolituse „ametile“ ja seega apellatsioonikodadele, kes on ühed selle instantsidest. Hageja argumendid, millega sooviti tõendada, et see ei ole nii, ei ole seega veenvad.
34 Nimelt olgu esiteks märgitud, et määruse 2015/2424 artikli 1 punktist 74 koosmõjus selle määruse artikliga 4 tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon asendati alates 23. märtsist 2016 uue lõikega 3, mis käsitleb Euroopa Komisjonile delegeeritud volitusi. Määruse 2015/2424 sätetest nähtub veel, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon muutub alates 1. oktoobrist 2017 määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 4 uueks redaktsiooniks. Sellest näib tulenevat, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon oli välja jäetud alates 23. märtsist 2016 kuni 1. oktoobrini 2017. Sellegipoolest ei saa seda pidada õiguslooja kavatsuseks. Vastupidi, tuleb tõdeda, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon ja määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 uus redaktsioon eksisteerisid koos 23. märtsist 2016 kuni 1. oktoobrini 2017 ja seega oli määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav.
35 Määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemas versioonis, millele viitab hageja, on sätestatud:
„Käesoleva artikli kohaldamine ei piira osapoolte õigust esitada kaebus artiklite 58 ja 65 alusel ega võimalust parandada rakendusmääruses sätestatud menetluste kohaselt ja tingimustel mis tahes keelevigu, ümberkirjutamise vigu ning ilmseid vigu ameti otsustes ning vigu, mille amet on teinud kaubamärgi registreerimisel või registreerimise avaldamisel.“
36 Määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon, viitab niisiis sama määruse artiklile 58, kuid ka selle määruse artiklile 65 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 72).
37 Määruse nr 207/2009 artikli 58 lõikes 1 on loetletud EUIPO teenistuste otsused, mille peale võib EUIPO‑le kaebuse esitada, ja kuigi nende otsuste hulgas ei ole nimetatud apellatsioonikodade otsuseid, on samas selle määruse artikli 65 lõikes 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 1) sätestatud „[k]aebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse“.
38 Seega olgu märgitud, et kuna määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasem versioon ei viita mitte ainult apellatsioonikojale esitatud kaebusi käsitlevatele sätetele, vaid ka sätetele, mis reguleerivad apellatsioonikoja otsuste peale Euroopa Kohtule esitatud kaebusi, siis eksib hageja, väites, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemast versioonist tuleneb, et selle määruse artikli lõikes 1 ette nähtud tühistamisvolitus on antud üksnes neile EUIPO teenistustele, mis on loetletud määruse nr 207/2009 artiklis 58. Määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemas versioonis esitatud viitest sama määruse artiklile 65 tuleneb hoopis vastupidi, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemas versioonis ette nähtud tühistamisvolitus on antud ka apellatsioonikodadele.
39 Teiseks tuleb meenutada, et EUIPO kontrollimist käsitlevate suuniste A osa 6. jaotise punktis 1.2, millele hageja viitab, on ette nähtud, et „tühistamis‑ või kehtetuks tunnistamise otsused võtab vastu registrikande või otsuse teinud osakond või üksus ja [nende otsuste] peale võib esitada kaebuse määruse nr 207/2009 artikli 58 lõike 2 alusel“.
40 EUIPO kontrollimist käsitlevates suunistes, mis käsitlevad tühistamisvolitustega seotud eeskirju, ei ole siiski apellatsioonikodasid mainitud. Samas on selliste suuniste puhul tegemist siiski EUIPO käitumissuuniste normistikuga, mille EUIPO on enda suhtes ise kehtestanud. Nii ei saa need ettekirjutused kui sellised olla määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 sätete suhtes ülimuslikud ega isegi mitte mõjutada seda, kuidas liidu kohus neid määrusi tõlgendab. Vastupidi, neid suuniseid tuleb tõlgendada kooskõlas määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 sätetega (27. juuni 2012. aasta kohtuotsus, Interkobo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – XXXLutz Marken (my baby), T‑523/10, EU:T:2012:326, punkt 29).
41 Seega ei saa hageja viidatud EUIPO kontrollimist käsitlevate suuniste eeskirjadest tuletada, et apellatsioonikodadel ei ole õigust oma otsuseid tühistada, kuna määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemast versioonist koosmõjus selle määruse artikliga 65 tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemas versioonis ette nähtud tühistamisvolitus on antud ka apellatsioonikodadele.
42 Kolmandaks tuleb esile tuua, et laiendatud apellatsioonikoja otsuse punktis 23, millele viitab hageja, on märgitud:
„Pärast kaebuse esitamist allub vaidluse lahendamine üksnes apellatsioonikodadele ja see ei ole enam edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuses“. Sellest hetkest alates võib asjas otsuse teha üksnes apellatsioonikoda. Pärast hindamist võib ta vajaduse korral asja lahendamiseks suunata vastavale talitusele. Pärast kaebuse esitamist võib vaidlustatud otsuse teinud kontrollija seda parandada üksnes määruse nr 207/2009 artiklis 61 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 69) sätestatud rangetel tingimustel. Ta on seega seotud nimetatud sättes ette nähtud otsuste läbivaatamise menetlusega ega või omal algatusel otsustada kohaldada neid tühistamissätteid, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artiklis 80, mis on kohaldatavad väljaspool kaebuse läbivaatamise menetlust.“
43 Laiendatud apellatsioonikoja otsuse punktist 23 tuleneb üksnes asjaolu, et viimatinimetatu leidis, et kontrollija ei saa tühistada otsust, mille ta on teinud, juhul kui apellatsioonikojale on selle peale esitatud kaebus. Apellatsioonikoda ei teinud nimetatud punktis otsust tühistamispädevuse kohta, mis on apellatsioonikodadel endil. Laiendatud apellatsioonikoja otsuse punkt 23 ei ole seega käesoleval juhul asjakohane.
44 Lisaks olgu märgitud, et Üldkohus on juba võtnud seisukoha, et asjaolu, et komisjoni otsuse peale esitatud kaebuse menetlemine oli komisjonis alles pooleli ajal, kui see otsus tühistati, ei takista selle tühistamist (vt selle kohta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus, Socitrel ja Companhia Previdente vs. komisjon, T‑413/10 ja T‑414/10, EU:T:2015:500, punkt 187). Miski ei näita, et apellatsioonikoja otsuse puhul peaks lahendus olema teistsugune. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et kui Üldkohus leiab, et on ära langenud vajadus teha otsus Üldkohtus vaidlustatud apellatsioonikoja otsuse tühistamise tagajärjel, siis tunnustab ta sellega kaudselt, et apellatsioonikodadel on oma otsuste tühistamise pädevus ja et nad võivad seda teha isegi siis, kui nende otsuste peale on esitatud hagi Üldkohtule (21. oktoobri 2014. aasta kohtumäärus, Gappol Marzena Porczyńska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gap (ITM) (GAPPol), T‑125/14, ei avaldata, EU:T:2014:1121; 27. juuli 2015. aasta kohtumäärus, Deere ja Münch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EXHAUST-GARD), T‑236/15, ei avaldata, EU:T:2015:567, ja 14. juuni 2017. aasta kohtumäärus, Márquez Alentà vs. EUIPO – Fiesta Hotels & Resorts (Sipelga kujutis), T‑657/16, ei avaldata, EU:T:2017:425).
45 Sellest tulenevalt eksis hageja väites, et apellatsioonikodadel ei ole õigust oma otsuseid tühistada.
46 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 80 varasemat versiooni, EUIPO kontrollimist käsitlevaid suuniseid ning hea halduse, õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtteid
47 Hageja rõhutab, et põhjenduse puudumine ei kuulu määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni kohaldamisalasse, kuna tegemist ei ole menetlusliku veaga vaid materiaalõigusnormi rikkumisega. Selles osas viitab ta EUIPO kontrollimist käsitlevate suuniste A osa 6. jaotise punktile 1.1, mis käsitleb tühistamisõigust, millest tuleneb muu hulgas, et „[e]ristada tuleb menetluslikke vigu ja sisulisi vigu, mille puhul ei saa kohaldada tühistamist“. Hageja toob veel esile, et EUIPO kontrollimist käsitlevate suuniste A osa 6. jaotise punkti 1.3.1 kohaselt ei saa tühistada otsust, mille peale on apellatsioonikojale esitatud kaebus. Seda põhimõtet tuleb hageja arvates analoogia alusel kohaldada apellatsioonikodade otsuste suhtes. Hageja rõhutab ka, et hea halduse, õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega ei oleks kooskõlas, kui mis tahes talitus võiks vabalt muuta vaidluse eset käimasolevates menetlustes. Lisaks märgib hageja vastustes Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele esiteks, et õigusvastase haldusakti tühistamist lubavat üldpõhimõtet, millele viitavad EUIPO ja menetlusse astuja oma vastustes, ei saa kasutada vaidlustatud otsuse õigusliku põhjendusena. Teiseks toob ta esile, et 8. veebruari 2016. aasta otsuse põhjendus, milles viidatakse tühistamisosakonna otsusele, oli piisav ja et kohtupraktika kohaselt ei olnud apellatsioonikoda kohustatud põhjendama oma otsust iga kauba või teenusega seoses.
48 EUIPO rõhutab, et 8. veebruari 2016. aasta otsuses oli tehtud põhjendamisviga ja põhjenduse puudumine kujutab endast ilmset menetluslikku viga. Ta märgib selles osas, et 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuses Reisenthel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dynamic Promotion (Säilituskastid ja korvid) (T‑53/10, EU:T:2011:601, punkt 37) sedastas Üldkohus, et kaitseõiguste rikkumine kujutab endast eksimust, mis mõjutab menetlust, mis viis otsuse vastuvõtmiseni, ja seega on võimalik, et see moonutab kõnealuse otsuse sisu. Selles otsuses käsitles Üldkohus ka õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt on subjektiivseid õigusi tekitanud õigusvastase haldusakti tagasiulatuv tühistamine lubatud eeldusel, et nimetatud akti andnud institutsioon järgib tingimusi, mis puudutavad mõistlikku tähtaega ja akti adressaadi õiguspäraseid ootusi (18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, EU:T:2011:601, punkt 40). Seevastu käesoleval juhul tegutses apellatsioonikoda hageja arvates mõistliku aja jooksul ja arvestas akti adressaadi õiguspärast ootust.
49 Selles osas toob EUIPO esile, et selliste otsuste vastuvõtmist, mille võib vaidlustada Üldkohtus, ei saa pidada täpseks, tingimuseta ja kooskõlaliseks kinnituseks, mis võib tekitada hagejal põhjendatud ootust ja õigust tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. See kehtib väidetavalt seda enam asjaolu tõttu, et 8. veebruari 2016. aasta otsuse puhul oli ilmselgelt tegemist õigusvastase haldusaktiga. Lisaks on EUIPO seisukohal, et asjaolud, et apellatsioonikodade otsused saab vaidlustada Üldkohtus ning et kohaldatav õigus sisaldab õigusnormi, milles on sõnaselgelt tühistamine ette nähtud, st määruse nr 207/2009 artiklit 80, välistavad käesoleval juhul viitamise õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.
50 EUIPO rõhutab veel, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmine oli kooskõlas mitte ainult määruse nr 207/2009 artikli 80 sõnastusega, vaid ka selle sätte eesmärgiga, kuna juhul kui apellatsioonikoda ei oleks vaidlustatud otsust teinud, siis oleks EUIPO pidanud tuvastama põhjenduse puudumise oma vastuses kohtuasjas T‑188/16, repowermap vs. EUIPO – Repower (REPOWER), mis käsitles kaebust 8. veebruari 2016. aasta otsuse peale. Parimal juhul oleks uue otsuse saanud vastu võtta alles 2017. aasta lõpus, samas kui pärast vaidlustatud otsuse tegemist oli võimalik uus otsus juba vastu võtta.
51 EUIPO rõhutab lõpuks, et apellatsioonikojad ei ole seotud EUIPO kontrollimist käsitlevate suunistega ja et vaidlustatud otsus ei riku hea halduse põhimõtet.
52 Menetlusse astuja väidab, et Üldkohus peab tõlgendama mõistet „menetluslik viga“ määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses ja rõhutab, et apellatsioonikoda järgis õiguskindluse põhimõtet, kuna 8. veebruari 2016. aasta otsus võeti tagasi mõistliku aja jooksul ning et selle otsuse põhjendamatus oli ilmselge.
53 Vaidlustatud otsusest nähtub, et apellatsioonikoda tegi selle põhjendusel, et 8. veebruari 2016. aasta otsuses oli ta jätnud täitmata talle pandud põhjendamiskohustuse ja muu hulgas oma kohustuse hinnata registreerimisest keeldumise põhjuseid vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega seoses.
54 Esiteks tuleb seega kindlaks määrata, kas põhjenduse puudumine kujutab endast ilmset menetluslikku viga määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses.
55 Üldkohus on täpsustanud, et menetluslik viga määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses on eksimus, millel on menetluslikud tagajärjed (15. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, Ifemy’s vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dada & Co Kids (Dada & Co. kids), T‑50/09, EU:T:2011:90, punkt 31, ja 9. septembri 2011. aasta kohtumäärus, Biodes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Manasul Internacional (LINEASUL), T‑598/10, ei avaldata, EU:T:2011:458, punkt 9). Samuti on Üldkohus rõhutanud, et sisuliste küsimuste hindamist või apellatsioonikoja otsuse muutmist ei saa määruse nr 207/2009 artikli 80 varasema versiooni raames läbi viia (1. juuli 2009. aasta kohtuotsus, Okalux vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Messe Düsseldorf (OKATECH), T‑419/07, EU:T:2009:238, punkt 33, ja 9. septembri 2011. aasta kohtumäärus, LINEASUL, T‑598/10, ei avaldata, EU:T:2011:458, punkt 9).
56 Lisaks leidis Üldkohus 22. novembri 2011. aasta kohtuotsuses mPAY24 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ultra (MPAY24) (T‑275/10, ei avaldata, EU:T:2011:683, punktid 23 ja 24), et apellatsioonikoja otsuse parandus, mis oli lisatud sellesse otsusesse vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime küsimuses seoses sellega hõlmatud kaupade ja teenustega, puudutas parandatud otsuse sisu ennast. Üldkohus järeldas sellest mitte üksnes seda, et sellist parandust ei oleks tohtinud teha määruse nr 2868/95 eeskirja 53 alusel (nüüd määruse 2017/1001 artikli 102 lõige 1), milles on sätestatud, et „[a]meti otsustes tohib parandada ainult keele- ja kirjavigu ning ilmselgeid eksimusi“, vaid seda ei oleks võidud teha ka määruse nr 207/2009 artikli 80 varasema versiooni alusel, kuna selle artikli kohaldamise tingimused ei olnud kõnealusel juhul täidetud ega esinenud ühtegi ilmset menetluslikku viga.
57 Kohtuasjas, milles tehti 22. novembri 2011. aasta kohtuotsus MPAY24 (T‑275/10, ei avaldata, EU:T:2011:683), oli apellatsioonikoja poolt parandusega lisatud punkti eesmärk täiendada parandatud otsuse põhjendust. Eelnimetatud kohtuotsusest tuleneb seega, et otsuse põhjendava osa täiendamine mõjutab selle otsuse sisu ennast ja et põhjenduse puudumist ei saa pidada menetluslikuks veaks määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses.
58 Seda järeldust ei sea kahtluse alla 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Säilituskastid ja korvid (T‑53/10, EU:T:2011:601), millele viitab EUIPO. Kõnealuse kohtuotsuse punktis 37 kinnitas Üldkohus, et kaitseõiguste rikkumise puhul on tegemist eksimusega, mis mõjutab menetlust, mis viis apellatsioonikoja otsuse vastuvõtmiseni, ja seega on võimalik, et see moonutab kõnealuse otsuse sisu. Üldkohus tuletas sellest kinnitusest ja kohtupraktikast, mille kohaselt saab mõiste „menetluslik viga“ hõlmata vigu, mis võivad moonutada vaidlustatud otsuse sisu, üksnes juhul kui parandatav on kaitseõiguste rikkumine, mille puhul pole tegemist ilmse veaga komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14) määruse artikli 39 tähenduses. Seega ei võimalda 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Säilituskastid ja korvid (T‑53/10, EU:T:2011:601) punkt 37 teha mingit järeldust küsimuses, kas põhjenduse puudumine kujutab endast „ilmset menetluslikku viga“ määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses.
59 Eespool toodust ilmneb, et apellatsioonikoda ei saanud põhjendada vaidlustatud otsust määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooniga.
60 Teiseks tuleb hinnata, kas nii, nagu väidab EUIPO, võis vaidlustatud otsust põhjendada kohtupraktikas väljendatud õiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt on subjektiivseid õigusi tekitanud õigusvastase haldusakti tagasiulatuv tühistamine lubatud eeldusel, et nimetatud akti andnud institutsioon järgib tingimusi, mis puudutavad mõistlikku tähtaega ja õiguspäraseid ootusi, mis tekkisid soodustatud isikul, kes võis tugineda selle akti õiguspärasusele (vt 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, EU:T:2011:601, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Kõigepealt tuleb meenutada, et apellatsioonikodade menetlus on haldusõiguslik (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus, Metropolis Inmobiliarias y Restauraciones vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – MIP Metro (METRO), T‑197/12, ei avaldata, EU:T:2013:375, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika), apellatsioonikodade otsused on haldusaktid ja seega võivad apellatsioonikojad põhimõtteliselt tugineda õiguse üldpõhimõttele, mis lubab nende otsuste tagasivõtmiseks õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistada.
62 Sellegipoolest tuleb välja selgitada, kas arvestades määruses nr 207/2009 sellise sätte olemasolu, mis käsitleb EUIPO talituste otsuste tühistamist, võib apellatsioonikoja otsuse tühistamist põhjendada õiguse üldpõhimõttega.
63 Üldkohtu 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Säilituskastid ja korvid (T‑53/10, EU:T:2011:601), millele viitab EUIPO, ei võimalda seda küsimust lahendada. Selles kohtuotsuses Üldkohus pärast tuvastamist, et apellatsioonikoja otsuse parandamise otsust ei saanud teha määruse nr 2245/2002 artikli 39 alusel, küll hindas küsimust, kas selle otsuse oleks saanud vastu võtta õiguse üldpõhimõtte alusel, mis lubab õigusvastase haldusakti tagasiulatuvalt tühistada õiguse üldpõhimõtte alusel. Kuid nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruses (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) ega määruses nr 2245/2002 ei ole määruse nr 207/2009 artikliga 80 võrdväärset sätet, mis reguleeriks ühenduse disainilahenduse kohta tehtud otsuste tühistamise menetlust.
64 12. septembri 2007. aasta kohtuotsuses González y Díez vs. komisjon (T‑25/04, EU:T:2007:257, punkt 97) ja 18. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Deutsche Post vs. komisjon (T‑421/07 RENV, EU:T:2015:654, punkt 47), mis tehti riigiabi käsitletavates kohtuasjades, rõhutas Üldkohus – olles tuvastanud, et komisjon ei saa oma otsuse tühistamist põhjendada nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikliga 9, mis reguleerib komisjoni otsuste tühistamise pädevust –, et komisjoni võimalus tühistada riigiabi käsitlev otsus ei piirdu igal juhul mitte ainult selle määruse artiklis 9 nimetatud olukorraga, mis on üksnes õiguse üldpõhimõtte, mille kohaselt on subjektiivseid õigusi tekitanud õigusvastase haldusakti tagasiulatuv tühistamine lubatud, konkreetne väljendus. Üldkohus lisas, et selline tühistamine on alati võimalik eeldusel, et nimetatud akti andnud institutsioon järgib tingimusi, mis puudutavad mõistlikku tähtaega ja õiguspäraseid ootusi, mis tekkisid soodustatud isikul, kes võis tugineda selle akti õiguspärasusele.
65 Niisiis nähtub eespool punktis 64 viidatud kohtuotsustest, et isegi juhul, kui õiguslooja on reguleerinud mõne institutsiooni tehtud ebaseaduslike aktide tühistamist, võib see institutsioon tühistada akti, põhjendades seda õiguse üldpõhimõttega, mis lubab õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist teatud tingimustel.
66 Lisaks olgu märgitud, et kuigi vastab tõele, nagu märgib ka hageja, et määruse nr 207/2009 artiklis 83 on sätestatud, et „[k]ui käesolev määrus, rakendusmäärus, lõivumäärus või apellatsioonikoja töökord menetlusnorme ei sisalda, võtab amet arvesse liikmesriikides üldtunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid“ ja et kohtupraktika kohaselt kohaldatakse seda artiklit üksnes menetlusekirjades esineva lünga või ebaselguse puhul (vt 13. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Travel Service vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Eurowings Luftverkehrs (smartWings), T‑72/08, ei avaldata, EU:T:2010:395, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika), ei ole selles artiklis siiski sätestatud, et juhul kui on olemas menetlusnorm, ei või EUIPO asjaomaseid põhimõtted arvesse võtta. Igal juhul olgu märgitud, et kuna eespool viidatud määrustes ei ole määratletud mõistet „ilmne menetlusviga“, siis ei saa pidada määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemat versiooni üheselt mõistetavaks ja seega piisavalt selgeks, et välistada määruse nr 207/2009 artikli 83 kohaldamine.
67 Seega tuleb välja selgitada, kas eespool punktis 60 nimetatud õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist lubava õiguse üldpõhimõtte kohaldamise tingimused on käesoleval juhul täidetud.
68 Mõistliku aja järgimise kohta olgu märgitud, et seda, kas tühistamise tähtaja mõistlikkust hinnatakse konkreetse olukorra asjaoludest lähtuvalt (vt selle kohta 12. mai 2010. aasta kohtuotsus, Bui Van vs. komisjon, T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punktid 58–63).
69 Kõnealusel juhul teavitati menetlusosalisi 22. juunil 2016, see tähendab neli kuud ja 15 päeva pärast 8. veebruari 2016. aasta otsuse vastuvõtmist apellatsioonikoja kavatsusest see otsus tühistada. Lisaks tuleb meeles pidada, et vaidlustatud otsus, mis tühistati 8. veebruari 2016. aasta otsusega, võeti vastu 3. augustil 2016, seega veidi vähem kui kuus kuud pärast 8. veebruari 2016. aasta otsuse langetamist.
70 Seega tuleb tõdeda, et 8. veebruari 2016. aasta otsus tühistati mõistliku tähtaja jooksul.
71 Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest kinnipidamist 8. veebruari 2016. aasta otsuse õiguspärasuse osas, siis selles osas tuleb märkida, et kui mõne otsuse peale esitatakse tühistamishagi, siis ei saa selle otsuse adressaat lähtuda õiguspärasest ootusest selle otsuse õiguspärasuse suhtes, kuni liidu kohus ei ole selle suhtes teinud lõplikku otsust (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus, CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, C‑199/06, EU:C:2008:79, punkt 68).
72 Lisaks sellele tuleneb kohtupraktikast, et kui tühistatud õigusakt on ilmselgelt õigusvastane, siis oleks selle akti adressaadil hoolsa ettevõtjana pidanud tekkima kahtlus selle seaduspärasuse suhtes ja ta ei saa väita, et tal on õiguspärane ootus selle akti seaduslikkuse suhtes (vt selle kohta 20. juuni 1991. aasta kohtuotsus, Cargill vs. komisjon, C‑248/89, EU:C:1991:264, punkt 22, ja 20. novembri 2002. aasta kohtuotsus, Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, T‑251/00, EU:T:2002:278, punktid 147–149).
73 EUIPO väidab, nagu on esile toonud ka menetlusse astuja oma tühistamishagis kohtuasjas T‑188/16, repowermap vs. EUIPO – Repower (REPOWER), mis oli esitatud 8. veebruari 2016. aasta otsuse peale, et see otsus ei olnud põhjendatud vaidlustatud kaubamärgi ja sellega hõlmatud kaupade ja teenuste seoste suhtes, mistõttu hagejal ei saanud olla õiguspärast ootust selle seaduslikkuse suhtes.
74 Selles osas tuleb meenutada, et järjepidevast kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimeses lauses sätestatud põhjendamiskohustusel on samasugune ulatus, kui ELTL artikli 296 teises lõigust tuleneval kohustusel ning selle eesmärk on ühelt poolt võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjendusi mõista, et nad saaksid oma õigusi kaitsta, ning teiselt poolt võimaldada liidu kohtul teostada selle otsuse õiguspärasuse üle kontrolli (vt 8. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Société des produits Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (NOURISHING PERSONAL HEALTH), T‑336/14, ei avaldata, EU:T:2015:770, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Lisaks olgu märgitud, et apellatsioonikoda ei pea võtma seisukohta menetluspoolte esitatud kõigi argumentide kohta. Piisab, kui ta toob välja otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (vt 8. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, NOURISHING PERSONAL HEALTH, T‑336/14, ei avaldata, EU:T:2015:770, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Lõpuks olgu meenutatud, et kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata esiteks lähtuvalt kaupadest või teenustest, mille jaoks tähise registreerimist taotletakse, ning teiseks lähtuvalt sellest, kuidas tähist tajub asjaomane avalikkus, mis koosneb nende kaupade või teenuste piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikust ja arukast keskmisest tarbijast (vt 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus, Smarter Travel Media vs. EUIPO (SMARTER TRAVEL), T‑290/15, ei avaldata, EU:T:2016:651, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Vaidlustatud kaubamärgi seos selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega on seega osa kaubamärgi eristusvõimet käsitleva otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavatest õiguslikest kaalutlustest.
78 Samas sisaldab 8. veebruari 2016. aasta otsus ainult ühte punkti, st punkt 34, mis käsitleb vaidlustatud kaubamärgi seost ülejäänud kaupade ja teenustega (vt eespool punkt 7). Apellatsioonikoda ei ole neid kaupu ja teenuseid ega nende omadusi mingil moel kirjeldanud, mistõttu ei ole võimalik mõista, miks ta asus seisukohale, et vaidlustatud kaubamärk ei kirjelda asjaomaseid kaupu ja teenuseid.
79 Lisaks tõi menetlusse astuja oma selgituses kaebuse aluste kohta üksikasjalikult peaaegu viiel leheküljel välja, miks vaidlustatud kaubamärki oleks pidanud käsitletama ülejäänud kaupu ja teenuseid kirjeldavana. Niisiis oli ta rõhutanud, et vaidlustatud kaubamärk kirjeldab järgmisi kaupu „elektrienergia, sh biogaasi abil toodetud elektrienergia; vee, tuule ja päikese abil toodetud elektrienergia“; mis kuuluvad klassi 4, kuna sõna repower võib mõista nende kaupade eesmärgina, milleks on anda mõnele seadmele, aparaadile või muule elektrit tarbivale rakendusele uut energiat. Menetlusse astuja oli ka esile toonud, et ühelt poolt kirjeldab vaidlustatud kaubamärk klassi 40 kuuluvaid energiatootmisteenuseid, kuna sõna repower võib mõista kui uute energiatootmisrajatiste taaskäivitamist või ebatõhusate asendamist ja teiselt poolt kirjeldab see kaubamärk klassi 39 kuuluvaid järgmisi teenuseid „energiajaotus; energia ülekande (jaotuse) alane erialane nõustamine; eespool viidatud teenuste alane nõustamine“, kuna need teenused võimaldavad energiajaotust taaskäivitada või uuendada ning parandavad energiatõhusust või energiajaotuse tulemuslikkust. Eespool punktis 75 viidatud kohtupraktikast nähtub küll, et apellatsioonikoda ei ole kohustatud võtma seisukohta menetluspoolte esitatud kõigi argumentide kohta. Sellegipoolest ei saa 8. veebruari 2016. aasta otsuse punkti 34 ilmselgelt pidada piisavaks vastuseks menetlusse astuja argumentidele, mis puudutavad vaidlustatud kaubamärgi seoseid ülejäänud kaupade ja teenustega.
80 Lisaks olgu märgitud, et vastab tõele, et juhul kui apellatsioonikoda jätab tühistamisosakonna otsuse tervikuna jõusse, ja silmas pidades tühistamisosakondade ja apellatsioonikodade funktsionaalset järjepidevust, mida kinnitab määruse nr 207/2009 artikli 64 lõige 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 71 lõige 1), siis kuuluvad nimetatud otsus ning selle põhjendus konteksti, milles vaidlustatud otsus on tehtud; mis on hagejale teada; ning mis võimaldab kohtul teostada täielikku õiguspärasuse kontrolli segiajamise tõenäosusele antud hinnangu üle (vt 18. märtsi 2015. aasta kohtuotsus, Naazneen Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Energy Brands (SMART WATER), T‑250/13, ei avaldata, EU:T:2015:160, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest tuleb märkida, et eeldusel, et kõnealusel juhul oli tühistamisosakonna otsus piisavalt põhjendatud, oleks apellatsioonikoda pidanud siiski vähemalt kokkuvõtlikult vastama menetlusse astuja üksikasjalikele argumentidele. Lisaks tuleb märkida, et 8. veebruari 2016. aasta otsusest ei nähtu selgelt, et apellatsioonikoda kinnitas tühistamisosakonna otsuse tervikuna.
81 Lõpuks tuleb tõdeda, et hageja eksib väites, et apellatsioonikoda võib piirduda üldise põhjendusega. Nimelt on Euroopa Kohus täpsustanud, et see võimalus hõlmab vaid kaupu ja teenuseid, mille vahel on piisavalt otsene ja konkreetne seos, selleks et need moodustaksid kõnealuste kaupade või teenuste piisavalt homogeense kategooria või rühma (17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Isdin vs. Bial-Portela, C‑597/12 P, EU:C:2013:672, punkt 27). Samas ei selgu vaidlustatud otsusest ei kaudselt ega otseselt, et ülejäänud kaubad ja teenused moodustaksid piisavalt homogeense kategooria või rühma 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuse Isdin vs. Bial-Portela (C‑597/12 P, EU:C:2013:672) tähenduses.
82 Seega oleks 8. veebruari 2016. aasta otsuse lünklik põhjendus vaidlustatud kaubamärgi ning ülejäänud kaupade ja teenuste seoste kohta pidanud hagejal hoolsa ettevõtjana tekitama kahtlusi selle otsuse õiguspärasuse suhtes.
83 Pealegi tuleb märkida, et kuna õigusvastase otsuse tühistamine on lubatud üksnes teatud tingimuste täidetuse korral, siis ei ole võimalik väita, nagu seda on teinud hageja, et hea halduse, õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega ei oleks kooskõlas, kui mis tahes talitus võiks vabalt muuta vaidluse eset käimasolevates menetlustes.
84 Lisaks on hea halduse põhimõte kooskõlas õiguse üldpõhimõttega, mis lubab õigusvastase haldusakti tühistada. Nimelt on kohus korduvalt otsustanud, et on õiguspärane ja hea halduse huvides, kui otsuses sisalduvad vead ja puudused parandatakse (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus, Socitrel ja Companhia Previdente vs. komisjon, T‑413/10 ja T‑414/10, EU:T:2015:500, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Lisaks sellele olgu märgitud, et kuigi õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaselt tuleb õigusvastane akt tühistada mõistliku aja jooksul ning arvestada tuleb sellega, mil määral võis huvitatud isik tugineda akti õiguspärasusele, on siiski tõsi, et säärane tühistamine on põhimõtteliselt lubatud (vt 4. mai 2006. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑508/03, EU:C:2006:287, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Lõpetuseks tuleb märkida, et apellatsioonikodade otsustel ei ole seadusjõudu, nagu on ka märgitud eespool punktis 61, kuna EUIPO menetlus on haldus-, mitte kohtumenetlus (vt selle kohta analoogia alusel 8. detsembri 2015. aasta kohtuotsus, Giand vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Flamagas (FLAMINAIRE), T‑583/14, ei avaldata, EU:T:2015:943, punkt 21).
87 Lisaks tuleb veel meenutada, et asjaolu, et 8. veebruari 2016. aasta otsuse peale esitatud hagi lahendamine kohtuasjas T‑188/16, repowermap vs. EUIPO – Repower (REPOWER) oli Üldkohtus pooleli ajal, kui see otsus tühistati, ega saa olla selle tühistamise takistuseks (vt selle kohta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus, Socitrel ja Companhia Previdente vs. komisjon, T‑413/10 ja T‑414/10, EU:T:2015:500, punkt 187).
88 Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et eespool punktis 60 tsiteeritud kohtupraktikas määratletud tingimused on käesoleval juhul täidetud.
89 Vaatamata muu õigusliku aluse olemasolule toob eksimus õigusliku aluse valikul siiski kaasa asjaomase õigusakti tühistamise, juhul kui nimetatud eksimus võib mõjutada vaidlustatud otsuse sisu, muu hulgas siis, kui sellega kaasnes selle akti vastuvõtmise menetluskorra rikkumine (18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, EU:T:2011:601, punkt 41).
90 Samas ei näe õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist lubavat õiguse üldpõhimõtet käsitlev kohtupraktika selliste aktide kehtetuks tunnistamiseks ette erilist korda (18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, EU:T:2011:601, punkt 42).
91 Seetõttu tuleb järeldada, et apellatsioonikoja eksimus kohaldatava õigusliku aluse valikul ei õigusta vaidlustatud otsuse tühistamist. Mis tahes muud lahendust oleks raske ühildada hea õigusemõistmise põhimõttega. Nimelt, kui vaidlustatud otsus oleks tühistatud vea tõttu õigusliku aluse valikul, siis oleks Üldkohus pidanud tühistama ka 8. veebruari 2016. aasta otsuse, milles esinevad põhjenduse puudused. Ühelt poolt sunniks see apellatsioonikoda vastu võtma uue otsuse repowermap.org ja Repoweri vahelise vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetluse kohta, mis oleks tõenäoliselt identne otsusega, mille ta tegi 26. septembril 2016 pärast 8. veebruari 2016. aasta otsuse tühistamist, ja teiselt poolt sunniks see hagejat esitama uue hagi selle uue otsuse peale.
92 Ka muud hageja argumendid ei ole veenvad.
93 Esiteks tuleb seoses hageja argumendiga – et ühelt poolt viitab määruse nr 207/2009 artikkel 83 liikmesriikide menetlusõiguse üldpõhimõtetele ja mitte liidu õiguse üldpõhimõtetele, ja teiselt poolt oli EUIPO kohustatud andma ülevaate siseriiklikest üldpõhimõtetest, tuginedes eranditeta kõigis liikmesriikides kohaldavatele põhimõtetele – esile tuua, et õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt on haldusasutusel õigus uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral tühistada õigusvastane haldusakt, põhineb liikmesriikide õiguskordadel ja seda on tunnustatud alates esimestest Euroopa Kohtu otsustest (12. juuli 1957. aasta kohtuotsus, Algera jt vs. ESTÜ ühisassamblee, 7/56 ja 3/57–7/57, EU:C:1957:7, lk 115 ja 116; 22. märtsi 1961. aasta kohtuotsus, Snupat vs. Ülemamet, 42/59 ja 49/59, EU:C:1961:5, lk 160, ja 13. juuli 1965. aasta kohtuotsus, Lemmerz-Werke vs. Ülemamet, 111/63, EU:C:1965:76, lk 852). Alates kõnealuse liikmesriikide õiguskordadel tugineva põhimõtte tunnustamisest on Euroopa Kohus ja Üldkohus selle olemasolu palju kordi meelde tuletanud (3. märtsi 1982. aasta kohtuotsus, Alpha Steel vs. komisjon, 14/81, EU:C:1982:76, punkt 10; 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsus, Gooch vs. komisjon, T‑197/99, EU:T:2000:282, punkt 53; 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus, González y Díez vs. komisjon, T‑25/04, EU:T:2007:257, punkt 97, ja 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus, BVGD vs. komisjon, T‑104/07 ja T‑339/08, ei avaldata, EU:T:2013:366, punkt 63). Seega on liidu kohtud järjepideval seisukohal, et liikmesriikide õiguskorrad tunnustavad seda põhimõtet. Hageja ei ole toonud näiteks ühtegi liikmesriiki, kus seda põhimõtet ei tunnustata. Ta väidab üksnes, et näiteks Saksamaal tuleneb kohtuliku järelevalve devolutiivefekti põhimõttest, et eelneva instantsi pädevus lõpeb. Sellegipoolest olgu märgitud, et see argument ei puuduta mitte põhimõtte olemasolu, mille kohaselt on haldusasutusel õigus uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral tühistada õigusvastane haldusakt, vaid üksnes sellise võimaluse kasutamisviisi.
94 Teiseks tuleb seoses argumendiga – mille kohaselt takistavad õiguspärase ootuse kaitse, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtted sellise otsuse tühistamist, mis on vaidlustatud Üldkohtus, kuna on olemas oht, et kaks instantsi jõuavad erinevale järeldusele – tuua esile, et kui apellatsioonikoja otsus tühistatakse siis, kui selle otsuse peale on esitatud hagi Üldkohtus ja menetlus on seega pooleli, siis tuvastab Üldkohus otsuse tegemise vajaduse äralangemise. Seega ei esine mingit ohtu, et Üldkohus jõuaks teistsuguse järelduseni kui apellatsioonikoda.
95 Eespool toodut arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Neljas väide, mis käsitleb põhjenduse puudumist
96 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus talle pandud põhjendamiskohustust, kuna ta jättis talle esitatud argumendid hindamata. Ta toob esile, et ta oli juba kõik argumendid, millele ta viitab Üldkohtus, esitanud oma märkustes, mille ta esitas apellatsioonikojale. Apellatsioonikoda aga ei hinnanud vaidlustatud otsuses laiendatud apellatsioonikoja otsust. Ta piirdus kinnitamisega, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasem versioon on endiselt kohaldatav ja et 8. veebruari 2016. aasta otsuses oli menetluslik viga ega vastanud muudele argumentidele.
97 EUIPO ja menetlusse astuja ei ole selle väite kohta seisukohta võtnud.
98 Vaidlustatud otsusest nähtub, et apellatsioonikoda andis ülevaate vaidlustatud otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega faktilistest asjaoludest ja õiguslikest kaalutlustest eespool punktis 75 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nimelt näitas ta, et määruse nr 207/2009 artikli 80 varasem versioon on jätkuvalt kehtiv, et EUIPO oli kohustatud oma otsuseid põhjendama ning muu hulgas hindama registreerimisest keeldumise põhjuseid vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega seoses, ja et 8. veebruari 2016. aasta otsus tühistati põhjendusel, et selles esines põhjendusviga, mis kujutas endast ilmset menetluslikku viga.
99 Apellatsioonikoda ei olnud kohustatud vastama argumendile, mis käsitles laiendatud apellatsioonikoja otsust, mis ei olnud käsitletaval juhul asjakohane.
100 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
101 Eeltoodut arvesse võttes tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
102 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
103 Kodukorra artikli 135 lõikes 1 on siiski ette nähtud, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja. Lisaks võib sama korra artikli 135 lõike 2 kohaselt Üldkohus mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on põhjendatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.
104 Peale selle tuleb märkida, et Üldkohtul on lubatud mõista kohtukulud välja institutsioonilt, kelle otsust ei tühistatud, viimase puudulikkuse tõttu, mis võis hagejat ajendada hagi esitama (vt 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑387/08, ei avaldata, EU:T:2010:377, punkt 177 ja seal viidatud kohtupraktika).
105 Käesoleval juhul on hageja kohtuvaidluse kaotanud. Sellegipoolest ei oleks ta kõnealust hagiavaldust esitanud ja menetlusse astuja ei oleks menetlusse astunud, kui EUIPO ei oleks pidanud võtma vastu vaidlustatud otsust, et tühistada 8. veebruari 2016. aasta otsus, mis oli põhjendamata. Pealegi oli vaidlustatud otsus ekslikult vastu võetud määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 alusel, mis võis hagejat sundida kõnealust hagi esitama.
106 Seega leiab Üldkohus, et käesoleva juhtumi asjaolud põhjendavad otsust, et EUIPO peab kandma enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja ka nii hageja kui ka menetlusse astuja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Repower AG ja repowermap.org kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad