EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
24. oktoober 2013(*)
Mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus – Direktiiv 72/166/EMÜ – Artikli 3 lõige 1 – Direktiiv 90/232/EMÜ – Artikkel 1 – Liiklusõnnetus – Alaealise hageja vanemate hukkumine – Lapse õigus kahju hüvitamisele – Mittevaraline kahju – Hüvitamine – Kaetus kohustusliku kindlustusega
Kohtuasjas C‑277/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās tiesas Senātsʼi (Läti) 16. mai 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. juunil 2012, menetluses
Vitālijs Drozdovs
versus
Baltikums AAS,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta, kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, G. Arestis, J.-C. Bonichot ja A. Arabadjiev (ettekandja),
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. märtsi 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– V. Drozdovs, esindaja: advokāte N. Frīdmane,
– Baltikums AAS, esindaja: advokāte G. Radiloveca,
– Läti valitsus, esindajad: A. Nikolajeva ja I. Kalniņš,
– Saksamaa valitsus, esindajad: F. Wannek ja T. Henze,
– Leedu valitsus, esindajad: R. Janeckaitė, A. Svinkūnaitė ja D. Kriaučiūnas,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sauka ja K.-P. Wojcik,
olles 11. juuli 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10; edaspidi „esimene direktiiv”) artikli 3 lõiget 1 ning nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/07, lk 3; edaspidi „teine direktiiv”) artikli 1 lõikeid 1 ja 2.
2 Taotlus esitati V. Drozdovsi, keda esindab V. Balakireva, ja kindlustusseltsi Baltikums AAS (edaspidi „Baltikums”), vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on viimase poolt hüvitise maksmine mootorsõiduki kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse alusel V. Drozdovsile tema vanemate surmaga lõppenud liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju eest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Esimese direktiivi artikli 1 kohaselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
2. kannatanu – isik, kellel on õigus saada hüvitist seoses sõidukite põhjustatud kaotuse või kahjuga;
[…]”.
4 Esimese direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:
„Iga liikmesriik võtab […] kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete põhjal.”
5 Teise direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. [Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.
2. Ilma et see piiraks võimalike liikmesriikides sätestatud suuremate tagatiste kohaldamist, nõuab iga liikmesriik, et summad, mille puhul selline kindlustus on kohustuslik, on vähemalt:
– isikukahju puhul 350 000 [eurot], kui on ainult üks kannatanu; kui üks nõue hõlmab rohkem kui üht kannatanut, korrutatakse nimetatud summa kannatanute arvuga,
– varakahju puhul 100 000 [eurot] nõude kohta olenemata kannatanute arvust.
Liikmesriigid võivad eespool nimetatud miinimumsummade asemel näha ette 500 000 [euro] suuruse miinimumsumma isikukahju puhul, kui üks nõue hõlmab rohkem kui üht isikut, või isikukahju ja varakahjude puhul üldise miinimumsumma 600 000 [eurot] nõude kohta olenemata kannatanute arvust või kahjude laadist.”
6 Nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmanda direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 129, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249; edaspidi „kolmas direktiiv”) artikli 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et „[esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 nimetatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral”.
Läti õigus
7 Mootorsõidukite omanike kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse seaduse (Sauszemes transportlīdzekļu īpašnieku civiltiesiskās atbildības obligātās apdrošināšanas likums, Latvijas Vēstnesis, 2004, nr 65 (3013), edaspidi „Läti kohustusliku kindlustuse seadus”) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni §-s 15 „Kindlustusandja vastutuse ulatus” oli sätestatud:
„1. Kindlusjuhtumi toimumise korral hüvitab kindlustusandja, kellega kahju põhjustanud sõiduki omanik on sõlminud tsiviilvastutuskindlustuse, või mootorsõidukite kindlustusbüroo (kui kahju peab hüvitama garantiifond) kahju summas, mis ei ületa kindlustusandja vastutuse kehtestatud piirmäära:
1) hüvitis isikule tekitatud kahju korral: kuni 250 000 [Läti] latti iga kannatanu kohta;
2) hüvitis varalise kahju korral: kuni 70 000 [Läti] latti olenemata kolmandate isikute arvust.
2. Kolmandatel isikutel on õigus saada seadustes ette nähtud korras hüvitist kahju eest, mida ei hüvitata selle seaduse alusel või mis ületab kindlustusandja vastutuse piirmäära.”
8 Läti kohustusliku kindlustuse seaduse § 19 „Isikutele tekitatud kahju” kohaselt:
1. Liiklusõnnetusega kannatanutele põhjustatud varakahju on:
1) ravikulud;
2) ajutisest töövõimetusest tulenev kahju;
3) püsivast töövõimetusest tulenev kahju;
4) hukkumine.
2. Liiklusõnnetusega põhjustatud mittevaraline kahju on kahju, mida tekitavad kannatanule hingeline valu ja kannatused, mis tulenevad:
1) kannatanu kehalistest kannatustest;
2) kannatanu sandistumisest või invaliidsusest;
3) perekonna ülalpidaja, ülalpeetava isiku või abikaasa hukkumisest;
4) perekonna ülalpidaja, ülalpeetava isiku või abikaasa esimese grupi invaliidsusest.
3. Isikule tekitatud varalise ja mittevaralise kahju korral makstava kindlustushüvitise summa ja selle arvutamise meetodi määrab kindlaks ministrite nõukogu.”
9 Läti kohustusliku kindlustuse seaduse §-s 23 „Kannatanu hukkumisega seotud kahju” oli ette nähtud:
1. Ülalpidaja hukkumise korral on õigus kindlustushüvitisele:
1) lastel, sealhulgas lapsendatud lastel:
a) kuni täisealiseks saamiseni,
[...]”.
10 Tsiviilseadustiku (Civillikums) põhikohtuasjade asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni (Latvijas Republikas Saeimas un Ministru Kabineta Ziņotājs, 1993, nr 1; edaspidi „tsiviilseadustik”) §-s 5 oli sätestatud:
„Kui vaidlus tuleb lahendada kaalutlusõigust kasutades või rangelt seaduse alusel, langetab kohus otsuse õiguse üldpõhimõtete alusel.”
11 Tsiviilseadustiku § 1635 kohaselt:
„Igasugune ebaseaduslikult tekitatud kahju, see tähendab igasugune ebaseaduslik tegevus, annab kannatanule õiguse nõuda hüvitist kahju tekitanud isikult, kui tegevus on viimasele omistatav.”
12 Tsiviilseadustiku § 2347 nägi ette:
„Kui isik põhjustab tegevusega, mis on talle omistatav ja ebaseaduslik, teisele isikule isikukahju, peab ta hüvitama sellele isikule viimase ravikulud ja vastavalt kohtu hinnangule ka võimaliku saamata jäänud tulu.
Suurema ohu allika (transport, tööstus, ehitustööd, ohtlikud ained jne) kasutaja peab hüvitama sellest ohust tuleneva kahju, kui ta ei tõenda, et kahju põhjustas vääramatu jõud, kannatanu süü või raske hooletus. Kui suurema ohu allika valitsemine väljub teise isiku ebaseadusliku tegevuse tulemusena suurema ohu allika omaniku, kaudse valdaja või kasutaja käest ilma viimaste süüta, peab tekitatud kahju hüvitama nimetatud teine isik. Kui ka suurema ohu allika kaudne valdaja (omanik, otsene valdaja, kasutaja) kasutas seda õigustamatult, siis on võimalik jagada vastutus suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest seda eset kasutanud isiku ja suurema ohu allika omaniku vahel, vastavalt mõlema süü astmele”.
13 Kriminaalmenetluse seadustiku (Kriminālprocesa likums, Latvijas Vēstnesis, 2005, nr 74 (3232)) § 22 „Tekitatud kahju hüvitamise õigus”:
„Õigus nõuda ja pöörduda kohtusse mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks on tagatud isikule, kellele on ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju, sealhulgas mittevaralist kahju, kehavigastusi ja kahjustatud tema vara.”
14 Ministrite nõukogu 17. mai 2005. aasta dekreedi nr 331 kindlustushüvitiste summa ja arvutamise meetodi kohta isikutele põhjustatud mittevaralise kahju korral (Noteikumi par apdrošināšanas atlīdzības apmēru un aprēķināšanas kārtību par personai nodarītajiem nemateriālajiem zaudējumiem) (Latvijas Vēstnesis, 2005, nr 80 (3238); edaspidi „dekreet”), mis on vastu võetud Läti kohustusliku kindlustuse seaduse § 19 lõike 3 rakendamiseks, paragrahvide 7 ja 10 kohaselt:
„Paragrahv 7
Kindlustushüvitis perekonna ülalpidaja, ülalpeetava või abikaasa surmast põhjustatud hingelise valu ja kannatuste eest on 100 Läti latti iga mootorsõidukite omanike kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud isikute hulka kuuluva taotleja kohta.
[...]
Paragrahv 10
Kindlustushüvitiste kogusumma ei või ületada 1000 Läti latti iga liiklusõnnetuses kannatanu kohta, kui hüvitatakse kõik punktides 3, 6, 7 ja 8 nimetatud kahjud.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 V. Drozdovsi vanemad hukkusid 14. veebruaril 2006 Riias (Läti) toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel. 25. augustil 1995 sündinud V. Drozdovsi eestkostjaks määrati tema vanaema V. Balakireva (edaspidi „eestkostja”).
16 Selle õnnetuse põhjustas Baltikumsis kindlustatud auto juht. Alkoholijoobes olnud õnnetuse põhjustaja, kes sõitis tehniliselt halvas seisus sõidukiga liiga kiiresti ja sooritas õnnetuse toimimise hetkel ohtlikku möödasõitu, mõisteti kriminaalasjas süüdi ja talle määrati karistuseks kuus aastat vangistust ning tema juhtimisõigus peatati viieks aastaks.
17 Eestkostja teatas Baltikumsile kindlustusjuhtumist 13. detsembril 2006 ja palus tal välja maksta ette nähtud hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suuruseks oli hinnatud 200 000 Läti latti. Baltikums maksis 29. jaanuaril 2007 dekreedi § 7 alusel välja 200 lati suuruse hüvitise V. Drozdovsi hingeliste kannatuste eest ja 4497,47 lati suuruse hüvitise varalise kahju eest, kusjuures viimase summa üle ei vaielda.
18 Eestkostja esitas 13. septembril 2007 Baltikumsi vastu hagi 200 000 lati suuruse kahjuhüvitise saamiseks V. Drozdovsile tekitatud mittevaralise kahju eest. Läti kohustusliku kindlustuse seaduse § 15 lõike 1 esimese lõigu, § 19 lõike 2 kolmanda lõigu ja § 39 lõigete 1 ja 6 ning teise direktiivi artikli 1 lõike 2 alusel esitatud hagis tugineti asjaolule, et V. Drozdovsi vanemate surm tema noores eas tekitas talle hingelisi kannatusi.
19 Kuna eestkostja esitatud hagi ja apellatsioonkaebus jäeti eelkõige dekreedi § 7 alusel rahuldamata, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, taotledes apellatsioonikohtu otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist sellele kohtule uueks läbivaatamiseks.
20 Kassatsioonkaebuses väidab eestkostja eelkõige, et apellatsioonikohus kohaldas vääralt Läti kohustusliku kindlustuse seaduse § 15 lõike 1 esimest lõiku, kuna seda sätet oleks pidanud tõlgendama eelkõige kooskõlas esimese ja teise direktiiviga. Nendest liidu õigusnormidest tuleneb, et liikmesriik ei tohi kehtestada hüvitise piirmäära allapoole teise direktiivi artiklis 1 ette nähtud miinimumsumma. Järelikult ei järgi dekreedi § 7 Läti kohustusliku kindlustuse seaduse § 15 lõike 1 esimeses lõigus ja eespool nimetatud direktiivides kindlaks määratud hüvitise piirmäärasid.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et teise direktiivi artiklis 1 on kindlaks määratud kohustuslik tagatis isikukahju ja varakahju korral, kuid see säte ei käsitle otsesõnu isikutele tekitatud mittevaralist kahju. Lisaks jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et esimese ja teise direktiiviga ei soovita ühtlustada liikmesriikide tsiviilvastutussüsteeme, vaid viimastel on vabadus kindlaks määrata liiklusõnnetuste suhtes kohaldatav kord. Eeltoodust võib järeldada, et nimetatud direktiivid ei puuduta isikutele tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summat.
22 Seejuures leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võiks järeldada, et nende direktiividega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutussüsteemi suhtes piirmäär. Nimelt on tema arvates selle kindlustuse eesmärk hüvitada vähemalt osaliselt liiklusõnnetuse ohvritele kahju, mida on võimalik objektiivselt kindlaks määrata, eelkõige varakahju ja isikukahju, sealhulgas mittevaraline kahju.
23 Ka on Euroopa Kohus otsustanud, et nimetatud direktiivide kohaselt ei tohi keelduda liiklusõnnetuse ohvrite kahjuhüvitisest või seda märkimisväärselt vähendada ega ette näha maksimaalse tagatisena teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kindlaks määratud tagatistest madalamat summat.
24 Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab samuti, et kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse tõhus süsteem peab arvestama liiklusõnnetuses kannatanute, mootorsõidukite omanike ja nende kindlustusandjate erinevate huvidega. Selgelt kindlaksmääratud hüvitise piirmäär tagab kannatanutele nende kantud kahju eest ettenähtud hüvitise, piirab kindlustusmakseid mõistlike summadega ja võimaldab kindlustusandjatel saada tulu.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et siseriiklik seadusandja piiras mootorsõiduki kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse alusel hüvitise maksmise kohustuslikust kindlustusest, määrates kindlaks piirmäärad, ja andis valitsusele volituse kehtestada eeskirjad isikutele tekitatud mittevaralise kahju kindlustuse poolt hüvitamise summade ja arvutamise meetodite kohta. Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul piiravad need eeskirjad ebaproportsionaalselt sellelt kindlustuselt hüvitise saamise õigust, nimelt nähes ülalpidaja surmast tingitud hingeliste kannatuste puhul asjaomasele isikule hüvitiseks ette „naeruväärse” summa 100 Läti latti.
26 Neil asjaoludel otsustas Augstākās tiesas Senāts menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [esimese direktiivi] artiklis 3 ning [teise direktiivi artikli 1 lõikes 2] ette nähtud kohustuslik hüvitis isikukahju eest hõlmab ka mittevaralist kahju?
2. Kui vastus esimesele küsimusel on jaatav, siis kas [esimese direktiivi] artiklit 3 ning [teise direktiivi artikli 1 lõiget 2] tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus see, kui liikmesriik piirab mittevaralise (moraalse) kahju korral makstava hüvitise maksimumsummat, kehtestades piirmäära, mis on oluliselt madalam direktiivides ja siseriiklikes õigusnormides ette nähtud kindlustusandja vastutuse piirmäärast?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
27 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus peab katma liiklusõnnetuses hukkunu lähedastele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise.
28 Tuleb meenutada, et esimese ja teise direktiivi preambulis rõhutatakse, et nende direktiividega soovitakse ühelt poolt kindlustada liidu territooriumil põhiasukohta omavate mootorsõidukite ja nendes viibivate isikute vaba liikumine, ning teiselt poolt tagada nende sõidukite poolt põhjustatud õnnetusjuhtumites kannatanutele samasugune kohtlemine, olenemata sellest, millises liidu osas õnnetusjuhtum toimus (23. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑300/10: Marques Almeida, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Esimene direktiiv, mida täpsustavad ja täiendavad teine ja kolmas direktiiv, kohustab seega liikmesriike tagama, et liikmesriigi territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus on kaetud kindlustusega, ning täpsustab eelkõige kahju liigid ja kolmandad isikud, kes peavad olema selle kindlustusega kaetud (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 27 ja selles viidatud kohtupraktika).
30 Tuleb siiski meenutada, et kohustus tagada kolmandatele isikutele sõidukitega tekitatud kahju katmine tsiviilvastutuskindlustusega seisab lahus sellest, mis ulatuses neile isikutele hüvitatakse tekitatud kahju kindlustatud isiku tsiviilvastutuse alusel. Esimene neist tagatakse ja määratletakse liidu õigusnormidega, teist reguleerib peamiselt aga siseriiklik õigus (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Euroopa Kohus on selles osas juba otsustanud, et esimese, teise ja kolmanda direktiivi eesmärgist ning samuti direktiivide sõnastusest tuleneb, et nende õigusaktidega ei soovita ühtlustada liikmesriikide tsiviilvastutussüsteeme ja et kehtiva liidu õiguse kohaselt on liikmesriikidel õigus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjule kohaldatav tsiviilvastutuse süsteem ise kindlaks määrata (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Eeltoodust tulenevalt ja vastavalt esimese direktiivi artikli 1 punktile 2 on kehtiva liidu õiguse kohaselt põhimõtteliselt liikmesriikidel endal vabadus oma tsiviilvastutussüsteemide raames kindlaks määrata just see mootorsõidukiga tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada, selle kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise saamiseks õigustatud isikud.
33 Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et liikmesriigid peavad kasutama oma pädevust selles valdkonnas liidu õigust järgides ning et esimese, teise ja kolmanda direktiivi kasulikku mõju ei saa piirata siseriiklikud sätted, mis käsitlevad liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Mis puudutab mootorsõidukite tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada tsiviilvastutust käsitleva siseriikliku õiguse kohaselt, kaetust kohustusliku kindlustusega, siis esimese direktiivi artikli 3 lõike 1 teine lause jätab tõesti, nagu seda märkis Saksamaa valitsus, liikmesriikide pädevusse määrata kindlaks nii kaetud kahju kui ka kohustusliku kindlustuse tingimused (vt selle kohta 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑129/94: Ruiz Bernáldez, EKL 1996, lk I‑1829, punkt 15).
35 Selleks et vähendada eri liikmesriikide õigusaktides olevaid märkimisväärseid erinevusi kõnealuse kindlustuskohustuse ulatuses, nägi teise direktiivi artikkel 1 tsiviilvastutuse osas ette, et kindlustus peab kohustuslikult katma nii varakahju kui ka isikukahju kindlaksmääratud summade ulatuses. Kolmanda direktiivi artikkel 1 laiendas seda kohustust nii, et kohustuslik kindlustuskaitse katab kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud isikukahju (eespool viidatud kohtuotsus Ruiz Bernáldez, punkt 16).
36 Seega on liikmesriigid kohustatud tagama, et asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt mootorsõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, mis on kooskõlas esimese, teise ja kolmanda direktiiviga (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Eeltoodust järeldub, et liikmesriikide vabadust kindlaks määrata nii kindlustusega kaetud kahju kui ka kohustusliku kindlustuse tingimused piirati teise ja kolmanda direktiiviga, kuivõrd nende direktiivide kohaselt on teatud kahjude katmine kohustuslik kindlaks määratud minimaalsete piirmäärade ulatuses. Nende kahjude hulgas, mille katmine on kohustuslik, on ka isikukahju, nagu seda täpsustab teise direktiivi artikli 1 lõige 1.
38 Nagu seda märkis kohtujurist enda ettepaneku punktides 68–73 ja nagu EFTA kohus otsustas 20. juuni 2008. aasta otsuses kohtuasjas E‑8/07: Celina Nguyen vs. The Norwegian State (EFTA Court Report, lk 224, punktid 26 ja 27), kuulub teise direktiivi artikli 1 lõike 1 ja kolmanda direktiivi artikli 1 esimese lõigu erinevate keeleversioonide ning nende kolme nimetatud direktiivi kaitse-eesmärgi kohaselt isikukahju mõiste alla igasugune kahju, kui selle hüvitamine on ette nähtud põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega kindlustusvõtja tsiviilvastutuse alusel, mis on tekkinud isikupuutumatuse riivamisest, millega kaasnevad nii füüsilised kui psühholoogilised kannatused.
39 Nimelt tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada ja kohaldada liidu õigusnorme ühetaoliselt, arvestades liidu kõikides keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti erinevates keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (vt eelkõige 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑280/04: Jyske Finans, EKL 2005, lk I‑10683, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Kuna teise direktiivi artikli 1 lõike 1 erinevad keeleversioonid kasutavad sisuliselt nii mõistet „isikukahju” kui ka mõistet „isikule tekitatud kahju”, siis tuleb käsitleda nende sätete ja direktiivi ülesehitust ja eesmärki. Selleks tuleb esiteks märkida, et need mõisted täiendavad "varalise kahju" mõistet, ja teiseks meenutada, et nende sätete ja direktiivi eesmärk on eelkõige tugevdada kannatanute kaitset. Sellises olukorras tuleb neid mõisteid tõlgendada laialt, nagu seda on tehtud käesoleva kohtuotsuse punktis 38.
41 Järelikult on nende kahjude hulgas, mida tuleb hüvitada kooskõlas esimese, teise ja kolmanda direktiiviga, mittevaraline kahju, mille hüvitamine on ette nähtud põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega kindlustusvõtja tsiviilvastutuse alusel.
42 Mis puudutab küsimust selle kohta, kes on esiteks need isikud, kellel on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele, siis tuleb märkida, et esimese direktiivi artikli 1 punkti 2 ja artikli 3 lõike 1 esimese lause koosmõjust nähtub, et kaitse, mis peab olema tagatud vastavalt sellele direktiivile, laieneb kõikidele isikutele, kellel on tsiviilvastutust käsitleva siseriikliku õiguse kohaselt õigus mootorsõidukiga tekitatud kahju hüvitamisele.
43 Teiseks tuleb täpsustada, nagu seda märkis kohtujurist enda ettepaneku punktis 78, et kolmas direktiiv ei piiranud – vastupidi Saksamaa valitsuse väidetele – kaitstud isikute ringi, vaid muutis vastupidi kohustuslikuks tekitatud kahju katmise nendele isikutele, keda tuleb pidada eriti kaitsetuks.
44 Kuna esimese direktiivi artikli 1 punktis 2 sisalduv kahju mõiste ei ole ka rohkem piiratud, siis ei anna miski alust arvata, vastupidi Läti ja Leedu valitsuse väidetele, et selle mõiste alt tuleks välistada teatud kahju, nagu näiteks mittemateriaalne kahju, kui see tuleb hüvitada kohaldamisele kuuluva tsiviilvastutust käsitleva siseriikliku õiguse kohaselt.
45 Esimeses, teises ja kolmandas direktiivis puuduvad igasugused andmed selle kohta, et liidu seadusandja oleks soovinud piirata direktiiviga tagatud kaitset selliselt, et see hõlmaks üksnes neid isikuid, kes kahju tekitanud sündmuses otseselt osalesid.
46 Järelikult peavad liikmesriigid tagama, et hüvitis, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale siseriiklikule õigusele maksmisele liiklusõnnetuses kannatanute pereliikmetele tekitatud mittevaralise kahju eest, oleks kaetud kohustusliku kindlustusega vastavalt teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kindlaks määratud miinimumsummadele.
47 Käesolevas asjas on tegemist sellise juhtumiga, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on isikul V. Drozdovsi olukorras vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale Läti õigusele õigus saada hüvitist vanemate hukkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest.
48 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ning teise direktiivi artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuse kohustuslik kindlustus peab katma liiklusõnnetuses hukkunu lähedastel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise, kui selline hüvitamine on ette nähtud põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega kindlustusvõtja tsiviilvastutuse alusel.
Teine küsimus
49 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt katab mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus mittevaralise kahju, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale siseriiklikule õigusele maksmisele seoses pereliikme hukkumisega liiklusõnnetuses, vaid maksimaalselt sellise summa ulatuses, mis on madalam teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kehtestatud piirmäärast.
50 Käesoleva kohtuotsuse punktis 46 märgiti, et liikmesriigid peavad tagama, et hüvitis, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale siseriiklikule õigusele maksmisele liiklusõnnetuses kannatanute pereliikmetele tekitatud mittevaralise kahju eest, oleks kaetud kohustusliku kindlustusega vastavalt teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kindlaks määratud miinimumsummadele.
51 Ka tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et teise direktiivi artikli 1 lõikega 2 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette selles artiklis kehtestatud minimaalsetest tagatistest madalama tagatise maksimaalsumma (vt selle kohta 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑348/98: Mendes Ferreira ja Delgado Correia Ferreira, EKL 2000, lk I‑6711, punkt 40, ja 24. juuli 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑166/02: Messejana Viegas, EKL 2003, lk I‑7871, punkt 20).
52 Esiteks tuleb märkida Baltikumsi väite osas, mille kohaselt on siseriiklikul seadusandjal vabadus ette näha eraldi kahjude kategooriate osas maksimaalsed tagatised, mis on madalamad selles artiklis kehtestatud minimaalsetest tagatistest, kui on tagatud, et kogu tekitatud kahju on kaetud samas artiklis kehtestatud minimaalse tagatisega, et teise direktiivi artikli 1 lõige 2 ei luba teha vahet kaetud kuludel, välja arvatud isikukahjul ja varakahjul.
53 Teiseks tuleb meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 33 märgiti, et liikmesriigid peavad kasutama oma pädevust selles valdkonnas liidu õigust järgides ning et esimese, teise ja kolmanda direktiivi kasulikku mõju ei saa piirata siseriiklikud sätted, mis käsitlevad liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist.
54 Kui siseriiklikul seadusandjal oleks vabadus ette näha iga konkreetse kahju erineva kategooria osas vajadusel siseriiklikus õiguses maksimaalsed tagatised, mis on madalamad teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kehtestatud minimaalsetest tagatistest, kaotaksid nii need minimaalsed tagatised kui ka see artikkel oma kasuliku mõju.
55 Peale selle nähtub Euroopa Kohtule saadetud toimikust, et erinevalt eespool viidatud kohtuotsuse Marques Almeida aluseks olnud asjaoludest, ei ole põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide eesmärk kindlaks määrata kannatanu õigus hüvitise saamisele kindlustusvõtja tsiviilvastutuse alusel ega selle õiguse võimalik ulatus, vaid piirata kohustusliku kindlustusega kindlustusvõtja tsiviilvastutusele tagatud kindlustuskaitset.
56 Nimelt märkis eestkostja, ja seda kinnitas Euroopa Kohtu istungil ka Läti valitsus, et vastavalt Läti õigusele võib kindlustusvõtja tsiviilvastutus ületada eelkõige isikutele liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju korral neid summasid, mis on vastavalt siseriiklikele õigusnormidele kaetud kohustusliku kindlustusega.
57 Kuid sellises olukorras tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikud õigusnormid mõjutavad liidu õiguses sätestatud tagatist, et mootorsõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus, mis on kindlaks määratud kohaldatava siseriikliku õiguse alusel, oleks kaetud kindlustusega, mis on vastavuses esimese, teise ja kolmanda direktiiviga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Eeltoodust tulenevalt tuleb teisele küsimusele vastata, et esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt katab mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus mittevaralise kahju, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale siseriiklikule õigusele maksmisele seoses pereliikme hukkumisega liiklusõnnetuses, vaid maksimaalselt sellise summa ulatuses, mis on madalam teise direktiivi artikli 1 lõikes 2 kehtestatud piirmäärast.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõiget 1 ja nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuse kohustuslik kindlustus peab katma liiklusõnnetuses hukkunu lähedastel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise, kui selline hüvitamine on ette nähtud põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega kindlustusvõtja tsiviilvastutuse alusel.
2. Direktiivi 72/166 artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi 84/5 artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt katab mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus mittevaralise kahju, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale siseriiklikule õigusele maksmisele seoses pereliikme hukkumisega liiklusõnnetuses, vaid maksimaalselt sellise summa ulatuses, mis on madalam teise direktiivi 84/5 artikli 1 lõikes 2 kehtestatud piirmäärast.
Allkirjad