KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 15. detsembril 2011(1)
Kohtuasi C‑368/10
Euroopa Komisjon
versus
Madalmaade Kuningriik
Asjade riigihankelepingud – Mahepõllundustooted – Õiglane kaubandus – Keskkonnasõbralikud ja sotsiaalselt vastutustundlikud tooted – Säästlik majandamine – Märgised Max Havelaar ja EKO – Riigihankelepingute sõlmimise põhimõtted – Tehnilised kirjeldused – Keskkonnanäitajad – Pakkujate sobivus ja valik – Tehniline ja kutsealane pädevus – Hankelepingute sõlmimise kriteeriumid – Majanduslikult soodsaim pakkumus – Direktiivi 2004/18/EÜ artiklid 2, 23, 26, 44, 48 ja 53
Sisukord
I Sissejuhatus
II Õiguslik raamistik
III Faktilised asjaolud ja kohtueelne menetlus
A. Hankemenetlus
1. Hanketeate avaldamine
2. Hankedokumendid
3. Selgitused
4. Hankelepingu sõlmimine
B. Lepingutingimustes nimetatud märgised
C. Kohtueelne menetlus
IV Poolte taotlused ja menetlus Euroopa Kohtus
V Õiguslik hinnang
A. Esimene väide: hangitava kohvi ja tee tehnilistes kirjeldustes toodud viide märgistele Max Havelaar ja EKO
1. Esimese väite esimene osa: viide tarnitava kohvi ja tee EKO-märgisele (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 6).
a) Direktiivi 2004/18 artikli 23 kohaldatavus
b) Puudub üldine keeld viidata toote keskkonnanäitajate kindlaksmääramisel ökomärgistele
c) Keeld näha kohustuslikus korras ette teatud ökomärgis
d) Vahekokkuvõte
2. Esimese väite teine osa: viide hangitava kohvi ja tee Max Havelaar-märgisele (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 8)
a) Direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8 kohaldatavus
b) Teise võimalusena esitatud küsimus: kas viide Max Havelaar-märgisele on kooskõlas direktiiviga 2004/18
i) Kohaldatav säte: direktiivi 2004/18 artikkel 26
ii) Max Havelaar-märgisele tehtud viite hindamine direktiivi 2004/18 artikli 26 alusel
3. Esimese väite kokkuvõtte
B. Kolmas väide: lepingu sõlmimise kriteeriumides tarnitavate lisandite kohta toodud viide märgistele Max Havelaar ja EKO
1. Sissejuhatav märkus
2. Kolmanda väite raames esitatud esimene argument: väidetav seose puudumine hankelepingu objekti ja mõlema märgise vahel
3. Kolmanda väite raames esitatud teine argument: viide märgistele, mitte nende aluseks olevatele kriteeriumidele
C. Teine väide: väidetav viitamine keskkonnanõuetele vastavatele ostudele ning ühiskondlikult vastutustundlikule käitumisele pakkujate sobivuse kriteeriumina
1. Teise väite esimene osa: väidetavalt lubamatud nõuded, mis puudutavad pakkujate tehnilise pädevuse tõendamist (direktiivi 2004/18 artikli 48 lõige 1 koostoimes lõikega 2)
2. Teise väite teine osa: nõuetes väidetavalt puuduv viide pakkuja pädevusele hankelepingu objekti osas (direktiivi 2004/18 artikli 44 lõige 2)
3. Teise väite kolmas osa: üldise läbipaistvusnõude väidetav rikkumine (direktiivi 2004/18 artikkel 2)
D. Kokkuvõte
VI Kohtukulud
VII Ettepanek
I Sissejuhatus
1. Mitte ainult tarbijad, vaid ka ettevõtjad ja ametiasutused omistavad üha suuremat tähtsust säästvale tarbimisele. Käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse keskne küsimus on, mil määral võivad hankijad seada riigihankemenetlustes lepingu sõlmimise tingimuseks hangitavate toodete keskkonnasäästlikkuse ja sotsiaalse vastutustundlikkuse.
2. Madalmaade kohalik omavalitsus oli 2008. aastal riigihankelepingu sõlmimisel kohviautomaatide hankimiseks ja hooldamiseks viidanud märgistele Max Havelaar ja EKO. Sel viisil taheti tagada, et edukas pakkuja tarnib „säästvaid” tooteid, mida iseloomustavad eelkõige vastavus keskkonnanõuetele ja sotsiaalne vastutustundlikkus. Euroopa Komisjon heidab käesoleval juhul Madalmaade Kuningriigile ette, et mõlema märgise kasutamisega ja hankedokumentides esitatud erinevate märkustega on rikutud liidu õigusest tulenevaid riigihangetele esitatavaid nõudeid.
3. Kas ja mil määral on hankemenetlustes lubatud arvesse võtta keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid huve ning eelkõige viidata keskkonna ja õiglase kaubanduse valdkondade märgistele, on riigihangete õiguse edasise arengu jaoks olulise tähtsusega küsimus. Sellele küsimusele vastamine esitab Euroopa Kohtule väljakutse leida õiglane tasakaal siseturu ning keskkonna- ja sotsiaalpoliitika nõuete vahel, ilma seejuures hankemenetluse praktilisi vajadusi tähelepanuta jätmata. Ühest küljest ei tohi see viia võimalike pakkujate diskrimineerimiseni või turu sulgemiseni. Teisest küljest tuleb hankijatele võimaldada vastuvõetava halduskuluga hankida keskkonnasõbralikke, mahepõllunduslikke ja õiglase kaubanduse tooteid.
II Õiguslik raamistik
4. Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku määrab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta.(2)
5. Nimetatud direktiivi I jaotise „Mõisted ja üldpõhimõtted” artiklis 2 „Lepingute sõlmimise põhimõtted” on sätestatud järgmist:
„Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.”
6. Direktiivi 2004/18 II jaotise „Riigihankelepingute suhtes kohaldatavad eeskirjad” IV peatükk „Kirjeldusi ja lepingudokumente reguleerivad erieeskirjad” sisaldab mitut sätet, millest on käesoleval juhul asjakohased esiteks direktiivi artikkel 23 koostoimes VI lisaga ning teiseks artikkel 26.
7. Nagu tuleneb direktiivi 2004/18 artiklist 23 koostoimes VI lisa punkti 1 alapunktiga b, tähendab väljend „tehniline kirjeldus” asjade riigihankelepingute puhul
„toote [...] nõutavaid omadusi määratlevas dokumendis esitatud tehnilist kirjeldust, mis hõlmab näiteks kvaliteeditaset, keskkonnategevuse tulemuslikkuse taset, nõudeid konstruktsioonile [...], vastavushindamist, nõudeid jõudlusele, toote kasutusele, turvalisusele või mõõtudele, sealhulgas toote kaubamärgile vastavuse nõudeid, terminoloogiat, sümboleid, katsetamist ja katsemeetodeid, pakendamist, märgistamist ja tähistamist, kasutusjuhiseid, nõudeid tootmisprotsessile ja ‑tehnoloogiale ning vastavuse hindamise menetlusi.”
8. Sellele mõiste määratlusele tuginedes on direktiivi 2004/18 artiklis 23 tehniliste kirjelduste kohta sätestatud muu hulgas järgmist:
„1. VI lisa punktis 1 määratletud tehnilised kirjeldused esitatakse lepingu dokumentatsioonis, näiteks teadetes, lepingudokumentides või täiendavates dokumentides. [...]
2. Tehnilised kirjeldused peavad võimaldama kõigile pakkujatele võrdse juurdepääsu ega tohi tekitada põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.
3. Ilma et see piiraks kohustuslike siseriiklike tehniliste eeskirjade kohaldamist, kuivõrd need on ühenduse õigusega kooskõlas, määratletakse tehnilised kirjeldused:
a) tuginedes VI lisas määratletud tehnilistele kirjeldustele [...]. Igale viitele lisatakse märge „või sellega samaväärne”;
b) või kirjeldades kasutusomadusi või funktsionaalseid nõudeid; viimased võivad sisaldada keskkonnanäitajaid. Sellised parameetrid peavad siiski olema piisavalt täpsed, et pakkujatel oleks võimalik kindlaks määrata lepingu objekt ja et ostjad saaksid sõlmida lepingu;
c) või kirjeldades punktis b nimetatud kasutusomadusi või funktsionaalseid nõudeid, viidates punktis a nimetatud kirjeldustele kui kasutusomadustele või funktsionaalsetele nõuetele vastavuse tagamise vahendile;
d) või viidates teatavate näitajate puhul punktis a nimetatud kirjeldustele ja muude näitajate puhul punktis b nimetatud kasutusomadustele või funktsionaalsetele nõuetele.
[...]
6. Kui ostjad seovad lõike 3 punktis a nimetatud kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuetega keskkonda mõjutavad tegurid, võivad nad kasutada Euroopa, siseriiklikel või riikidevahelistel ökomärgistel või muudel ökomärgistel määratletud üksikasjalikke nõudeid või vajaduse korral nende osi tingimusel, et:
– nõuded on kohased lepingu objektiks olevate asjade või teenuste omaduste määratlemisel;
– nõuded on koostatud teadusinfo põhjal;
– ökomärgiste vastuvõtmisel kasutatakse menetlust, milles võivad osaleda kõik huvirühmad, näiteks riigiasutused, tarbijad, tootjad, turustajad ja keskkonnakaitseorganisatsioonid; ja
– need on kõigile huvitatud pooltele kättesaadavad.
Ostjad võivad teatada, et käsitlevad ökomärgist kandvaid tooteid ja teenuseid lepingudokumentides ettenähtud tehnilistele kirjeldustele vastavatena; nad peavad tunnustama kõiki muid asjakohaseid tõendusmaterjale, näiteks tootja koostatud tehnilisi toimikuid või tunnustatud organi väljastatud katseprotokolle.
[...]
8. Tehnilistes kirjeldustes ei nimetata kindlat marki ega ostuallikat, konkreetset valmistusviisi ega kaubamärke, patente, liike, kindlat päritolu ega teatavat tootmisviisi, mis võiks teatavaid ettevõtteid või tooteid soosida või nende osaluse välistada, välja arvatud juhul, kui see on lepingu objekti seisukohast vältimatult vajalik. Sellised viited on lubatud erandkorras, kui lepingu objekti ei ole võimalik punktide 3 ja 4 kohaselt piisavalt täpselt ja kõigile mõistetavalt kirjeldada; sellistele viidetele lisatakse märge „või sellega samaväärne”.
9. Peale selle on direktiivi 2004/18 artiklis 26 „Lepingute täitmise tingimused” sätestatud:
„Ostjad võivad kehtestada lepingu täitmisega seotud eritingimusi, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega ning esitatud hanketeates või tehnilistes kirjeldustes. Lepingu täitmise tingimused võivad eelkõige olla seotud sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidega.”
10. Sätted pealkirja „Menetluse läbiviimine” all on toodud direktiivi 2004/18 II jaotise VII peatükis; nende hulgast on asjakohased artiklid 44, 48 ja 53.
11. Direktiivi 2004/18 artikkel 44 kuulub menetluse läbiviimist käsitlevate üldsätete hulka ja sätestab pealkirja „Osalejate sobivuse kontrollimine, nende valik ning lepingute sõlmimine” all muu hulgas järgmist:
„1. Lepingud sõlmitakse [...] pärast seda, kui ostja on artiklites 47–52 osutatud finants- ja majandusliku olukorra, kutsealaste või tehniliste teadmiste või suutlikkuse kriteeriumide kohaselt [...] kontrollinud nende ettevõtjate sobivust, [...].
2. Ostjad võivad nõuda, et kandidaadid ja pakkujad vastaksid artiklite 47 ja 48 kohasele minimaalse suutlikkuse tasemetele.
Artiklites 47 ja 48 osutatud teabe ulatus ja konkreetse lepingu täitmiseks vajalikud suutlikkuse miinimumtasemed peavad olema lepingu objektiga seotud ja proportsionaalsed.
Miinimumtasemed esitatakse hanketeates.
[...]”
12. Direktiivi 2004/18 artiklis 48, pealkirja ettevõtjate „Tehniline ja/või kutsealane suutlikkus” all on muu hulgas sätestatud:
„1. Ettevõtjate tehnilist ja/või kutsealast suutlikkust hinnatakse ja kontrollitakse vastavalt lõigetele 2 ja 3.
2. Ettevõtja tehnilist suutlikkust võib vastavalt ehitustööde, tarnete või teenuste laadile, kogusele või tähtsusele ja kasutusviisile tõendada ühe või mitme järgmise vahendiga:
[...]
c) tarnija või teenuseosutaja poolt kvaliteedi tagamiseks kasutatud tehniliste seadmete ning ettevõtte töö uurimise ja analüüsimise vahendite kirjeldus;
[...]
6. Ostjad täpsustavad hanketeates või pakkumiskutses, milliseid dokumente nad lõike 2 alusel soovivad saada.”
13. Lõpuks on direktiivi 2004/18 artikli 53 „Lepingute sõlmimise kriteeriumid” lõikes 1 sätestatud:
„Ilma et see piiraks siseriiklike teatavate teenuste tasustamist käsitlevate õigusnormide kohaldamist, tugineb ostja lepingu sõlmimisel järgmistele kriteeriumidele:
a) kui leping sõlmitakse ostja seisukohast majanduslikult soodsaima pakkumise esitajaga: mitmesugused asjaomase hankelepingu objektiga seotud kriteeriumid, nagu näiteks kvaliteet, hind, tehniline väärtus, esteetilised ja funktsionaalsed omadused, keskkonnaga seotud omadused, käitamiskulud, tasuvus, müügijärgne hooldus ja tehniline abi, tarnekuupäev ja tarne- või pakkumise täitmise tähtaeg või
b) üksnes madalaim hind.”
III Faktilised asjaolud ja kohtueelne menetlus
A. Hankemenetlus
14. Madalmaade provints Põhja-Holland korraldas 2008. aastal hankemenetluse kohviautomaatide hankimiseks ja hooldamiseks. Leping sooviti sõlmida kolmeks aastaks võimalusega seda veel üheks aastaks pikendada.
1. Hanketeate avaldamine
15. Euroopa Liidu Teatajas 16. augustil 2008(3) avaldatud hanketeates oli pealkirja „Hankelepingu või hanke lühikirjeldus” all märgitud muu hulgas järgmist:
„Põhja-Hollandi provints on sõlminud kohviautomaatide hooldamise lepingu. Nimetatud leping lõpeb 1. jaanuaril 2009. Provints kavatseb Euroopa Liidu avatud hankemenetluse abil sõlmida 1. jaanuariks 2009 uue lepingu. Tähtis aspekt on Põhja-Hollandi provintsi püüdlus suurendada kohviautomaatides mahepõllundustoodete ja õiglase kaubanduse toodete kasutamist.”(4)
16. Hanketeate rubriigis „Hankelepingu täitmisele kehtivad muud eritingimused” oli märge „ei”.(5) Hankeleping sooviti sõlmida majanduslikult soodsaima pakkumuse esitajaga.(6)
2. Hankedokumendid
17. Hankedokumentides,(7) mille võisid taotluse korral saada huvitatud isikud, oli muu hulgas märgitud, et pakkumuste hindamisel ei ole tähtis mitte ainult hind, vaid ka kvaliteedi- ja keskkonnakriteeriumid. Seejuures rõhutati Põhja-Hollandi provintsi soovi kasutada oma kohviautomaatides rohkem mahepõllunduse ja õiglase kaubanduse tooteid.
18. Hankedokumendid sisaldasid nii pakkujate sobivuse tingimusi kui ka hankekriteeriume majanduslikult soodsaima pakkumuse hindamiseks. Lisaks oli seal selgitatud, et hankekriteeriumide alusel hinnatakse ainult neid pakkumusi, mis vastavad sobivuse kriteeriumidele.
19. Hankedokumentide punkti 4.4 „Sobivusnõuded/Miinimumnõuded” rubriigis 4.4.4 „Kvaliteedinõuded” oli muu hulgas märgitud järgmist:
„Seoses keskkonnanõuetele vastavate ostude ja ühiskondlikult vastutustundliku käitumise poliitikaga nõuab Põhja-Hollandi provints, et tarnija vastaks keskkonnasäästlike ostude ja ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kriteeriumidele. Kuidas vastate Teie keskkonna säästlike ostude ja ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kriteeriumidele? Lisaks tuleb märkida, mil määral annab tarnija oma panuse kohvituru keskkonnasäästlikkuse parandamisse ja keskkonna seisukohast ning sotsiaalses ja majanduslikus mõttes vastutustundlikusse kohvitootmisse.”
Lisaks oli sama kvaliteedinõue esitatud välistava kriteeriumina hankedokumentide kokkuvõtvas rubriigis 4.4.6 „Ülevaade miinimumnõuetest”.
20. Hankedokumentide A lisas olid esitatud „Kvalifitseerimisnõuded”, millele iga pakkuja pidi andma nõusoleku. Selles olid toodud nii hankija nõuded kui ka soovid, kusjuures esimeste puhul oli tegemist miinimumtingimustega, mis pidid olema täidetud, et vältida pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamist, seevastu viimased kujutasid endast kriteeriume, mille järgimist üksikute pakkujate poolt pidi hinnatama punktisüsteemi alusel.
21. Nimetatud „Kvalifitseerimisnõuete” punktis 31 oli tarnitava kohvi kohta märgitud järgmine nõue:
„Põhja-Hollandi provints kasutab kohvi ja tee tarbimisel Max Havelaar- ja EKO-märgiseid.”
22. Peale selle oli kvalifitseerimisnõuete punktis 35 seoses tarnitavate lisanditega – nimelt suhkur, piimapulber ja kakao – märgitud hankija järgmine soov, mille järgimise eest võidi anda kuni 15 punkti:
„Lisandid peavad nii palju kui võimalik vastama EKO- ja/või Max Havelaar-märgisele.”
23. Alternatiivsete lahendustega pakkumuste tegemine ei olnud hankedokumentide järgi lubatud. Lubatud ei olnud ka tingimuslikud pakkumused.
3. Selgitused
24. Vastavalt hankedokumentidele oli potentsiaalsetel pakkujatel võimalus esitada hankijaks olevale provintsile küsimusi, millele nad saavad vastuse selgituse vormis. See elektroonilisel teel kättesaadav selgitus pidi saama hankedokumentide osaks ning olema hankedokumentide muude osade suhtes ülimuslik.
25. Põhja-Hollandi provints avaldas 9. septembril 2008 tõepoolest sedalaadi selgituse , mis muu hulgas sisaldas kahte vastust võimalike pakkujate küsimustele hankedokumentides kasutatud märgiste Max Havelaar ja EKO kohta:
– Seoses kvalifitseerimisnõuete punktiga 31 andis provints küsimusele „Kas saab lähtuda sellest, et ettenähtud märgiste kohta kehtib järgmine märge: „või sellega samaväärne”?”, järgmise vastuse: „niivõrd kui need põhinevad võrreldavatel või samadel kriteeriumidel” (selgituse punkt 11).
– Seoses kvalifitseerimisnõuete punktiga 35 andis provints küsimusele „Kas võib lähtuda sellest, et ettenähtud märgiste kohta kehtib järgmine märge: „või sellega samaväärne”?”, järgmise vastuse: „Lisandid võivad kanda märgist, mis põhineb samadel kriteeriumidel?” (selgituse punkt 12).
4. Hankelepingu sõlmimine
26. Vastavalt 24. detsembri 2008. aasta hankelepingu sõlmimise teatele sõlmiti pärast hankemenetluse lõppu leping Madalmaade ettevõtjaga Maas International B. V., mis asub Eindhovenis.(8)
B. Lepingutingimustes nimetatud märgised
27. Märgist Max Havelaar(9) annab alates 1988. aastast välja Madalmaade tsiviilõiguse kohaselt asutatud fond Stichting Max Havelaar. Selle märgisega varustatud tooted on õiglaste hindadega ja õiglase kaubanduse tingimustel ostetud arengumaade põllumajandusettevõtjate väikestest gruppidest koosnevatelt organisatsioonidelt. Märgise andmisel lähtutakse neljast kriteeriumist: kulusid kattev miinimumhind, lisatoetus vastavalt maailmaturu hinnale, eelfinantseerimine ja pikaajalised kaubandussuhted tootjate ja importijate vahel. Normide kehtestamine, auditeerimine ja sertifitseerimine toimuvad rahvusvahelise katusorganisatsiooni Fairtrade Labelling Organization (FLO)(10) kaudu, mille asukoht on Bonn (Saksamaa).
28. EKO-märgise puhul on samuti tegemist Madalmaade eraõigusliku märgisega. Seda annab alates 1985. aastast välja Madalmaade tsiviilõiguse kohaselt asutatud fond Stichting Skal ja nimelt toodetele, mille koostis on vähemalt 95% ulatuses mahepõllunduslik. Stichting Skal tegutseb Madalmaade põllumajandus-, maastikuhooldus- ja kalandusministeeriumiga konsulteerides.
29. Nii Max Havelaar-märgis kui ka EKO-märgis on ühenduse kaubamärkidena registreeritud Siseturu Ühtlustamise Ametis.
C. Kohtueelne menetlus
30. Komisjon algatas talle esitatud kaebuse alusel käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse. Nii oma 14. mai 2009. aasta märgukirjas kui ka 29. oktoobri 2009. aasta põhjendatud arvamuses esitas komisjon sisuliselt samad etteheited, millele ta nüüd käesolevas hagis tugineb. Ta heidab Madalmaadele ette, et hankemenetluse läbiviimisel on rikutud direktiivi 2004/18.
31. Nii oma 17. augusti 2009. aasta vastuses märgukirjale kui ka 31. detsembri 2009. aasta kirjalikes märkustes komisjoni põhjendatud arvamuse kohta eitavad Madalmaad kohustuste rikkumist.(11)
IV Poolte taotlused ja menetlus Euroopa Kohtus
32. Komisjon esitas 20. juuli 2010. aasta kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 22. juulil 2010, ELTL artikli 258 teise lõigu alusel hagi Madalmaade vastu.
33. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
1) tuvastada, et Madalmaade Kuningriik on rikkunud direktiivi 2004/18/EÜ järgmistest artiklitest tulenevaid kohustusi, kuna numbri 2008/S 158‑213630 all avalikustatud kohviautomaatide hankimiseks ja hooldamiseks korraldatud riigihanke raames on Madalmaade pädev asutus:
– näinud tehnilistes kirjeldustes ette Max Havelaar- ja EKO-märgised või igal juhul võrreldavatel või identsetel kriteeriumidel põhinevad märgised, rikkudes sellega direktiivi 2004/18/EÜ artikli 23 lõikeid 6 ja 8;
– võtnud ettevõtja pädevuse hindamisel arvesse kriteeriume ja tõendeid keskkonnasäästlike ostude ning ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kohta, rikkudes sellega direktiivi artikli 48 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 44 lõiget 2, igal juhul aga artiklit 2, ja
– viidanud lepingu sõlmimise kriteeriume sõnastades Max Havelaar- ja/või EKO-märgisele või igal juhul samadel kriteeriumidel põhinevatele märgistele, rikkudes sellega direktiivi artikli 53 lõiget 1;
2) mõista kohtukulud välja Madalmaade Kuningriigilt.
34. Madalmaad paluvad omalt poolt
1) jätta hagi rahuldamata ja
2) mõista kohtukulud välja komisjonilt.
35. Euroopa Kohtus toimus komisjoni hagi lahendamiseks kirjalik menetlus ja 26. oktoobril 2011 kohtuistung. Taani Kuningriik, kellel lubati Euroopa Kohtu presidendi 11. veebruari 2011. aasta määrusega astuda menetlusse Madalmaade nõuete toetuseks, ei osalenud edaspidi menetluses ning 17. oktoobri 2011. aasta kirjaga võttis ta menetlusse astumise avalduse tagasi.
V Õiguslik hinnang
36. Keskkonna- ja sotsiaalpoliitiliste eesmärkide järgimine oli riigihangete õiguse valdkonnas kaua aega taunitav, millest andis eelkõige tunnistust väljendi „hankega mitteseotud eesmärgid” kasutamine. Vahepeal on siiski tunnustatud põhimõtet, et hankijad võivad riigihankelepingute sõlmimisel arvesse võtta ka keskkonna- ja sotsiaalpoliitilisi aspekte,(12) mida ka komisjon põhimõtteliselt ei eita. Esiteks tuleneb see komisjoni poolt üldiselt selle teema kohta avaldatud arvamustest.(13) Teiseks tunnistas komisjon käesolevas menetluses – eelkõige kohtuistungil – sõnaselgelt, et hankijad võivad määrata asjade riigihangete esemeks spetsiaalselt keskkonnasõbralikke ja õiglase kaubanduse tooteid.
37. Üksikasjade osas on sellele vaatamata siiski suurel määral vaieldav, millistel tingimustel ja millises vormis võib hankija võtta hankemenetluses arvesse keskkonna- ja sotsiaalpoliitilisi aspekte. Komisjon leiab käesoleval juhul, et rikutud on direktiivi 2004/18. Ta vaidlustab Põhja-Hollandi provintsi tegevuse kolmest aspektist, millest igaühe kohta on hagis esitatud eraldi väide. Seejuures on asi eelkõige selles, et hankedokumentides on viidatud märgistele Max Havelaar ja EKO.
38. Madalmaad ei eita direktiivi 2004/18 kohaldatavust vaidluse esemeks olevale asjade riigihankelepingule, kuid nad vaidlustavad asjaolu, et Põhja-Hollandi provints on nimetatud direktiivi rikkunud.
A. Esimene väide: hangitava kohvi ja tee tehnilistes kirjeldustes toodud viide märgistele Max Havelaar ja EKO
39. Oma esimese väitega heidab komisjon Madalmaadele ette, et need on rikkunud direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikeid 6 ja 8, milles on sätestatud, kuidas võivad hankijad määratleda toodete omadusi (nn tehnilised kirjeldused).
40. Nagu selgitas komisjon kohtuistungil, ei pea ta Põhja-Hollandi provintsi otsust hankida keskkonnasäästlikke ja õiglase kaubanduse tooteid(14) iseenesest liidu õigusega vastuolus olevaks. Etteheide direktiivi 2004/18 artikli 23 rikkumise kohta seisneb pigem selles, et Põhja-Hollandi provints nõudis hangitava kohvi ja tee tehniliste kirjelduste kindlaksmääramisel, et need peavad kandma märgiseid Max Havelaar ja EKO, või vähemalt märgiseid, mis põhinevad võrreldavatel või samadel kriteeriumidel.
41. Konkreetselt puudutab see kvalifitseerimisnõuete punkti 31, milles pakkujaid teavitati „nõude” vormis sellest, et Põhja-Hollandi provints „kasutab” kohvi ja tee tarbimisel Max Havelaar- ja EKO-märgist. Lisaks tuleb arvesse võtta selgituse punkti 11, milles hankija märkis, et ta aktsepteerib ka „samaväärseid” märgiseid, „niivõrd kui need põhinevad võrreldavatel või samadel kriteeriumidel”.
42. Esimese väite esimene osa käsitleb EKO-märgist (vt selle kohta alljärgnev alapunkt 1), seevastu väite teine osa käsitleb Max Havelaar-märgist (vt selle kohta allpool alapunkt 2).
1. Esimese väite esimene osa: viide tarnitava kohvi ja tee EKO-märgisele (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 6).
43. Esimese väite esimene osa puudutab EKO-märgist, mille lisamine kvalifitseerimisnõuete punkti 31 on komisjoni arvates vastuolus direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikega 6.
44. Selle kohta tuleb märkida, et hankijatel on vabadus ise kindlaks määrata, millist toodet nad soovivad hankida. Sellele vaatamata peavad nad toote omaduste, kaasa arvatud keskkonnanäitajate määratlemisel järgima mitut liidu õigusnormi, mis peavad tagama, et asjaomane hankemenetlus oleks läbipaistev, et ei toimuks võimalike pakkujate diskrimineerimist ega tekitataks põhjendamatuid takistusi riigihangete konkurentsile avamisel. Selliste normide hulka kuulub direktiivi 2004/18 artikkel 23.
a) Direktiivi 2004/18 artikli 23 kohaldatavus
45. Direktiivi 2004/18 artikkel 23 sisaldab üksikasjalikke sätteid hankija poolt tehniliste kirjelduste kasutamise kohta lepingu dokumentatsioonis. Nagu tuleneb nimetatud direktiivi VI lisa punkti 1 alapunktist b, tähendab „tehniline kirjeldus” asjade riigihankelepingute puhul toote nõutavaid omadusi määratlevas dokumendis esitatud tehnilist kirjeldust. Tehnilise kirjelduse näidetena on VI lisa punkti 1 alapunktis b muu hulgas nimetatud keskkonnategevuse tulemuslikkuse taset, sümboleid, pakendamist, märgistamist ja tähistamist ning tootmisprotsessi ja ‑tehnoloogiat.
46. Selle tehnilise kirjelduse mõiste määratluse alla saab probleemideta paigutada hankija viite sellisele ökomärgisele nagu EKO-märgis. Seda seetõttu, et nimetatud märgis tähistab teatavat tootmistehnoloogiat ja annab teavet sellise märgisega kohvi ja tee teatud keskkonnanäitajate kohta.
47. Seega tuleb EKO-märgise kasutamist Põhja-Hollandi provintsi kehtestatud nõuetes hinnata direktiivi 2004/18 artikli 23 alusel.
b) Puudub üldine keeld viidata toote keskkonnanäitajate kindlaksmääramisel ökomärgistele
48. Vastavalt direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 3 punktile b võivad hankijad hangitava toote kasutusomadusi või funktsionaalseid nõudeid kirjeldades ette näha keskkonnanäitajad. Sel eesmärgil võivad nad vastavalt direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikele 6 kasutada Euroopa, siseriiklikel või riikidevahelistel ökomärgistel või muudel ökomärgistel määratletud üksikasjalikke nõudeid või vajaduse korral nende osi.
49. Komisjon näib seda sätet mõistvat nii, et hankijad võivad võimalikele pakkujatele esitatavate nõuete kirjeldamisel viidata üksnes konkreetsetele nõuetele – „väikeses trükis tekstile”, seevastu on neil keelatud otseselt viidata ökomärgistele.
50. Selline kategooriline ökomärgiste kasutamise keeld ei tulene siiski vastupidi komisjoni arvamusele ei direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 sõnastusest ega näi olevat õigustatud nimetatud sätte eesmärgi ja kontekstiga, millesse see säte kuulub.
51. Nii on direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikes 6 küll rõhutatud üksikasjalikke nõudeid, mida hankijad peavad toodete keskkonnanäitajate kirjeldamisel kasutama.
52. See ei tähenda siiski tingimata seda, et hankijad peaksid oma hankedokumentides eraldi nimetama iga üksiku ökomärgise juurde kuuluvat nõuet. Pigem võivad hankijad lepingu dokumentatsioonis üksnes ökomärgisele viitamisega viidata üldiselt kõikidele nõuetele, millel asjaomased ökomärgised põhinevad. Selles tähenduses tuleb seda mõista nii, et direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 6 lubab hankijatel keskkonnanäitajatele viitamiseks kasutada „[...] ökomärgistel määratletud üksikasjalikke nõudeid.”
53. Selline üldine viitamine ei ole normi selge sõnastuse kohaselt lubatud mitte üksnes Euroopa ökomärgiste – näiteks nn EL‑i ökomärgise puhul määruse (EÜ) nr 1980/2000(15) või määruse (EÜ) nr 66/2010(16) tähenduses –, vaid ka „siseriiklike”, „riikidevaheliste” ja „muude” ökomärgiste puhul, niivõrd kui need vastavad kriteeriumidele, mis on sätestatud direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 neljas taandes.(17)
54. Erinevalt komisjoni arusaamast on üldine viitamine kõikidele nõuetele, millel põhineb ökomärgis, üldjuhul täiesti kooskõlas läbipaistvuse põhimõttega, mis kuulub liidu riigihankelepinguid käsitleva õiguse aluspõhimõtete hulka.(18)
55. Läbipaistvuse põhimõte nõuab nimelt ainult seda, et tehnilised kirjeldused peavad võimaldama kõigile pakkujatele võrdse juurdepääsu (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 2) ja et hangitava eseme keskkonnanäitajad peavad olema kirjeldatud nii täpselt, et pakkujatel oleks võimalik kindlaks määrata lepingu objekt (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 3 punkt b).(19)
56. Selleks piisab harilikult üldisest viitest nõuetele, millel põhineb ökomärgis. Seda seetõttu, et piisavalt asjatundlikult ja tavapärast hoolt ilmutavalt pakkujalt(20) võib igal juhul oodata, et ta tunneb asjaomasel turul kasutatavaid ökomärgiseid või hangib igal juhul teavet selliste märgiste sertifitseerimisasutustelt nende poolt kehtestatud kriteeriumide kohta.
57. Sellele lisandub asjaolu, et hankijatele esitatavate nõuete kehtestamisel ei tohi jätta arvesse võtmata sellega seotud halduskulu. See kulu peab alati olema proportsionaalne riigihangete õiguses järgitavate eesmärkidega. Kui toote keskkonnanäitajaid on asjatundliku ja tavapärast hoolt ilmutava pakkuja huvidest lähtudes võimalik piisavalt täpselt kirjeldada ainuüksi juba üldise viitega ökomärgise aluseks olevatele nõuetele, siis oleks ülemäära formalistlik nõuda hankijalt sellele vaatamata kõigi nende nõuete üksikasjalikku nimekirja.
58. See, et otsene viide ökomärgistele ei ole põhimõtteliselt keelatud, nähtub muu hulgas ka direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 viimasest lõigust. Selle sätte kohaselt on hankijatel sõnaselgelt lubatud teatada, et nad käsitlevad ökomärgist kandvaid tooteid ja teenuseid hankedokumentides ette nähtud tehnilistele kirjeldustele vastavatena. Nimetatud säte kaotaks mõtte, kui hankijatel oleks üksnes lubatud eraldi nimetada konkreetseid nõudeid, kuid mitte viidata nende juurde kuuluvale ökomärgisele.
59. Asjaolu, et käesoleval juhul viitas Põhja-Hollandi provints hankedokumentides ökomärgisele, ilma et ta oleks üksikasjalikult nimetanud selle aluseks olevaid tehnilisi kirjeldusi, ei kujuta endast seega eraldivõetuna veel direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 rikkumist.
c) Keeld näha kohustuslikus korras ette teatud ökomärgis
60. Siiski tuleb kontrollida, kas direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 6 rikub viis, kuidas Põhja-Hollandi provints viitas käesoleval juhul kvalifitseerimisnõuete punktis 31 EKO-märgisele.
61. Selles suhtes tõlgendavad pooled asjaolusid erinevalt. Kui komisjon lähtub sellest, et hangitava kohvi ja tee jaoks oli kohustuslikus korras ette nähtud EKO-märgis, siis Madalmaad on seisukohal, et Põhja-Hollandi provints soovis kohvi ja teed tellida üksnes mahepõllunduslikust tootmisest ning kvalifitseerimisnõuetes EKO-märgisele viitamise eesmärk oli üksnes selgitada näitlikult sellele tootele esitatavaid nõudeid.
62. Toetada tuleb komisjoni seisukohta.
63. Põhja-Hollandi provints oli küll nii Euroopa Liidu Teatajas avaldatud hanketeates kui ka hankedokumentides tõepoolest rõhutanud oma soovi kasutada kohviautomaatides rohkem mahepõllunduse ja õiglase kaubanduse tooteid. Kvalifitseerimisnõuete rubriigis „Nõuded” märkis ta siiski, et kasutab EKO-märgisega kohvi ja teed. Ühtlasi määratles ta mõiste „nõue” nii, et tegemist on kohustuslike miinimumtingimustega, mis peavad olema täidetud, et vältida pakkuja kõrvaldamist hankemenetlusest.(21)
64. Võimalikud pakkujad, kelle arusaam on hanketingimuste tõlgendamisel määrav,(22) võisid kõigest sellest aru saada ainult nii, et neilt nõuti EKO-märgisega kohvi ja tee tarnimist, ja et juhul kui nende tooted ei kanna täpselt seda märgist, kõrvaldatakse nad hankemenetlusest.
65. Selline nõue on vastuolus diskrimineerimiskeeluga ja riigihangete konkurentsile avamise põhimõttega (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 2 koostoimes artikliga 2), mida tuleb arvestada ka direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 raames. Esiteks asetatakse ebasoodsasse olukorda nimelt ettevõtjad – eriti teiste liikmesriikide ettevõtjad –, kelle kohv ja tee kannavad muid märgiseid kui Madalmaades kasutatav EKO-märgis. Teiseks asetatakse ebasoodsamasse olukorda ettevõtjad, kelle sortimendis on mahepõllunduslik kohv ja tee, ilma et neil oleks selle kohta ökomärgist.
66. Seega on Põhja-Hollandi provints läinud kaugemale sellest, mida lubab direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 6 koostoimes artikli 3 punktiga b hangitavate toodete keskkonnanäitajate kindlaksmääramisel. Põhja-Hollandi provints ei viidanud mitte üksnes üldiselt üksikasjalikele nõuetele, millel põhineb EKO-märgis (artikli 23 lõike 6 esimene lõik), ega piirdunud ka eelduse püstitamisega, et EKO-märgisega tooted vastavad hanketingimustele (artikli 23 lõike 6 viimane lõik). Pigem nägi ta kohustuslikus korras ette EKO-märgise, mistõttu võis tarnida ainult nimetatud spetsiifilise märgisega kohvi ja teed, välistades igasuguse muu kohvi ja tee.
67. Seda ei muuda ka asjaolu, et järelepärimise peale, mis esitati talle mõlema tema poolt kasutatava kohvi ja tee märgise kohta, aktsepteeris hankija oma selgituses hiljem täiendit „või sellega samaväärne”.
68. Täiendi „või sellega samaväärne” kasutamise suhtes ei ole küll põhimõttelisi kahtlusi. Lõppude lõpuks on seadusandja ise selle – muus kontekstis – sõnaselgelt ette näinud (vt direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 3 punkti a viimane lause ja lõige 8). Eelkõige ei saa täiendit „või sellega samaväärne” vastupidi komisjoni arvamusele heita kõrvale viitega, et see võib vähendada õiguskindlust. Igale riigihankele on iseloomulik, et hankija peab hindama talle esitatud pakkumuste vastavust hanketingimustele ja selleks vajaduse korral hindama samaväärsust.(23)
69. Nagu komisjon siiski õigusega märgib, lisati käesoleval juhul täpsustus „või sellega samaväärne” selgitusse alles mitu nädalat pärast hankedokumentide jagamist huvitatud isikutele. Neil asjaoludel ei saa välistada, et vahepealsel ajal lasi üks või teine võimalik pakkuja end hankedokumentides sisaldunud range sõnastuse tõttu, mis viitas sellele, et EKO-märgis on kohustuslik, ilma samaväärsuse hindamist läbi viimata, hankemenetlusest eemale hirmutada.
70. Madalmaad esitavad vastuväite, et Põhja-Hollandi provints avaldas oma selgituse koos selles sisalduva täpsustusega „või sellega samaväärne” direktiivi 2004/18 artikli 39 lõikes 2 ette nähtud tähtaja jooksul, st vähemalt kuus päeva enne pakkumuste laekumistähtaega.
71. Kõnealune vastuväide on siiski ekslik. Direktiivi 2004/18 artikli 39 lõikes 2 sätestatud kuuepäevast tähtaega kohaldatakse üksnes „kirjelduste ja täiendavate dokumentidega seotud lisateabele”, mida hankija annab taotluse korral võimalikele pakkujatele. Sellise teabega võib küll anda teatud selgitusi ja edastada informatsiooni. Hanketingimuste põhimõtteliste õiguslike puuduste parandamine ei ole sel teel aga võimalik. Seda seetõttu, et hanketingimused peavad juba sellest hetkest alates, mil need antakse võimalike pakkujate käsutusse, vastama kõikidele õiguslikele nõuetele ning neid ei saa mõni päev enne pakkumuste laekumise lõpptähtaega olulistes punktides tagantjärele parandada.
d) Vahekokkuvõte
72. Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda, et rikutud on direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 6, mis seisneb selles, et Põhja-Hollandi provints nägi hangitava tee ja kohvi suhtes kohustuslikus korras ette teatud ökomärgise – EKO-märgise. Seega on komisjoni esimese väite esimene osa põhjendatud.
2. Esimese väite teine osa: viide hangitava kohvi ja tee Max Havelaar-märgisele (direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 8)
73. Komisjoni esimese väite teine osa käsitleb Max Havelaar-märgist, mille kasutamine kvalifitseerimisnõuete punktis 31, mida hiljem täiendati informatiivse selgituse punktiga 11, on komisjoni arvates vastuolus direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikega 8.
a) Direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8 kohaldatavus
74. Kõigepealt tuleb kaaluda, kas direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 8 on käesoleva juhtumiga sarnastele asjaoludele üldse kohaldatav.
75. Näib, et komisjon tahab sellega nõustuda ainuüksi juba seetõttu, et Madalmaad on menetluse käigus võtnud seisukoha direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8 sisu suhtes. Seejuures jätab komisjon siiski tähelepanuta, et Madalmaad väljendasid oma seisukohta direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8 suhtes, mille kohaldatavust Max Havelaar-märgisele nad endiselt ägedalt eitavad, üksnes teise võimalusena. Kuid isegi juhul, kui Madalmaad oleksid ilma igasuguse vastuväiteta laskunud arutlustesse artikli 23 lõike 8 üle, oleks sellele vaatamata Euroopa Kohtu ülesanne olnud kontrollida, kas nimetatud säte on kohaldatav või mitte. Seda seetõttu, et Euroopa Kohtu ülesanne on tuvastada, kas liikmesriik rikkus oma kohustusi või mitte, ja seda ka juhul, kui rikkumist ei vaidlustata või enam ei vaidlustata.(24) Vastavalt sellele ei saa Euroopa Kohus kergekäeliselt kohaldada väära õigusnormi, vaatamata sellele, et pooled võivad selle kohaldamise suhtes ühel meelel olla.(25) Nagu on tabavalt öelnud kohtujurist Léger, ei ole kohus oma rollis sugugi passiivne ega piirdu olemast vaid „poolte suuvooder”.(26)
76. Kõnealune direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 8 puudutab – nagu selle sätte kõik eelnevad osad – tehnilisi kirjeldusi, millega hankija kirjeldab lepingu objekti. Niisiis tuleb hinnata, kas Põhja-Hollandi provints määras viitega Max Havelaar-märgisele kindlaks hangitava kohvi ja tee tehnilise kirjelduse.
77. Nagu juba mainitud, tuleb tehnilise kirjelduse all direktiivi 2004/18 tähenduses vastavalt selle VI lisa punkti 1 alapunktile b mõista toote omadusi määratlevas dokumendis esitatud tehnilist kirjeldust. Seega peab tegemist olema andmetega, millega kirjeldatakse toote omadusi. Selline hinnang saab kinnitust, kui võtta arvesse direktiivi 2004/18 VI lisa punkti 1 alapunktis b toodud loetelu. Nimetatud punktis tehnilise kirjelduse kohta toodud kõik näited puudutavad toodet ennast, selle tootmist, pakendamist ja kasutusomadusi.
78. Seevastu ei käsitle Max Havelaar-märgis mitte toote omadusi, vaid kaubandustingimusi, mis tagatakse põllumajandustoodete tootjatele arengumaades. Märgis ei anna teavet selle kohta, missugused on toote omadused, vaid selle kohta, kas tootega on õiglaselt kaubeldud, eriti asjaomastele põllumajandustootjatele makstud hindu ja kaubandustingimusi silmas pidades.
79. Käesolevale juhtumile ülekantuna tähendab see, et Max Havelaar-märgis ei anna teavet hangitava kohvi ja tee omaduste ja tootmisviisi, näiteks selle maitse, kofeiinisisalduse ja pestitsiidide kasutamise kohta, vaid võimaldab teha järeldusi üksnes selle kohta, millistel asjaoludel see kohv ja tee asjaomastelt tootjatelt osteti. Nagu mõlemad pooled õigesti märkisid, on tegemist võimalike pakkujate ostupoliitikaga.
80. Seega ei määranud hankija viitega Max Havelaar-märgisele kindlaks tehnilisi kirjeldusi direktiivi 2004/18 tähenduses, vaid pigem võttis ta hankemenetluses arvesse sotsiaalseid kaalutlusi.
81. Järelikult ei ole direktiivi 2004/18 artikli 23 lõige 8 käesolevale juhtumile kohaldatav. Nagu ma järgnevalt kirjeldan,(27) oleks hankija viidet sellisele õiglase kaubanduse märgisele nagu Max Havelaar-märgis tulnud hinnata direktiivi 2004/18 artikli 26 alusel.
82. Järelikult tuleb komisjoni esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
83. Erinevalt sellest, mida näib arvavat komisjon, ei saa tema väidet, mis tugineb direktiivi 2004/18 artikli 23 lõikele 8, lihtsalt ümber tõlgendada väiteks, mis põhineb sama direktiivi artiklil 26. Seda seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(28) piiritletakse liikmesriigi kohustuste rikkumise ese kohtueelses menetluses. Seda menetluse eset ei või komisjon kohtumenetluses laiendada. Seega juhul, kui komisjon heitis kohtueelses menetluses ette direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8 rikkumist, ei saa hiljem toimuvas kohtumenetluses tuvastada direktiivi 2004/18 artikli 26 rikkumist. Muu hulgas oleks sellekohane väide ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatu, kuna see esitati alles komisjoni repliigis, ilma et oleks näha sellise hilinemise mõjuvaid põhjusi.
b) Teise võimalusena esitatud küsimus: kas viide Max Havelaar-märgisele on kooskõlas direktiiviga 2004/18
84. Käsitluse terviklikkuse huvides käsitlen ma järgnevalt lühidalt teise võimalusena esitatud küsimust, kas Põhja-Hollandi provintsi viide Max Havelaar-märgisele oli kooskõlas direktiiviga 2004/18.
i) Kohaldatav säte: direktiivi 2004/18 artikkel 26
85. Nagu Madalmaad õigesti märkisid, ei tule küsimust, kas hankija viited õiglase kaubanduse märgisele on õiguspärased, hinnata mitte direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 8, vaid selle artikli 26 alusel. Viimati nimetatud sätte kohaselt võivad hankijad „kehtestada lepingu täitmisega seotud eritingimusi”, mis võivad „eelkõige olla seotud sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidega.”
86. Ühe osa asjade riigihankelepingu täitmisest moodustab hankijale tarnitavate toodete hankimine ettevõtja poolt. See, kas hankijale tarnitav kohv või tee on pärit õiglasest kaubandusest, on ettevõtja sotsiaalsetest kriteeriumidest lähtuva ostupoliitika küsimus.
87. Seega kehtestas Põhja-Hollandi provints tegelikult viitega Max Havelaar-märgisele vaidluse esemeks oleva asjade riigihankelepingu täitmiseks sotsiaalpoliitikast ajendatud tingimuse direktiivi 2004/18 artikli 26 tähenduses, isegi kui provints ise lähtus sellest, et tema lepingudokumendid selliseid tingimusi ei sisaldanud.(29)
ii) Max Havelaar-märgisele tehtud viite hindamine direktiivi 2004/18 artikli 26 alusel
88. Sisuliselt tuleb nõustuda komisjoniga, et direktiivi 2004/18 artikkel 26 ei võimalda hankijal piiramatult mõjutada oma tulevase lepingupoole ostupoliitikat. Hankija poolt sellele ostupoliitikale esitatavad nõuded peavad konkreetselt käima asjade riigihankelepingu objekti kohta(30) ega või näiteks puudutada lepingupoole üldist ostupoliitikat. Hankija ei või seega nõuda, et võimalike pakkujate toodete sortimendis oleksid üksnes õiglase kaubanduse tooted, vaid ainult seda, et talle riigihanke raames konkreetselt tarnitavad tooted oleksid pärit õiglasest kaubandusest. Midagi muud Põhja-Hollandi provints käesoleval juhul kindlaks ei määranudki.
89. Seoses läbipaistvusnõudega, mida tuleb direktiivi 2004/18 artikli 26 raames arvesse võtta,(31) ei ole samuti põhimõttelisi kahtlusi selles suhtes, et hankija viitab lepingu täitmiseks tema poolt kehtestatud sotsiaalsete tingimuste täpsustamiseks õiglase kaubanduse märgisele ja loobub ühtlasi selle märgise aluseks olevate kriteeriumide üksikasjalikust loetelust. Seda seetõttu, et nagu eespool seoses ökomärgisega juba märgitud,(32) võib piisavalt asjatundlikult ja tavapärast hoolt ilmutavalt pakkujalt oodata, et ta tunneb asjaomasel turul kasutatavaid õiglase kaubanduse märgiseid või hangib vähemalt selliste märgiste sertifitseerimisasutustelt teavet nende poolt kehtestatud kriteeriumide kohta.
90. Hankemenetluse läbiviimist, nagu ka hilisemat lepingu täitmist, saab suurel määral lihtsustada, kui asjaomastel ettevõtjatel lubatakse hankija nõutavate sotsiaalsete tingimuste järgimist tõendada viitega õiglase kaubanduse märgisele. Sel viisil viiakse halduskoormus nii hankija kui ka võimalike pakkujate ning ka hilisema lepingupoole jaoks miinimumini.
91. Vastupidi komisjoni poolt kohtuistungil esitatud väitele ei saa hankijatelt tingimata nõuda, et nad paneksid hanketingimustes iga kord kirja oma ettekujutused õiglase kaubanduse kontseptsioonist. Selleks puuduvad enamikul neist arvatavasti erialased teadmised. Lisaks kätkeksid hankijate erinevad ettekujutused sellest, mis on õiglane kaubandus (mis puudutab näiteks hinnataset, kaupmeeste ja arengumaade tootjate vaheliste tarnesuhete mõistlikku kestust ning tootmise eelfinantseerimise laadi ja mahtu(33)) endas ohtu, et see viib turu killustumiseni. Seetõttu teenib see, kui on lubatud viidata õiglase kaubanduse märgistele, asjade riigihangete korral nii võimalike pakkujate kui ka hankijate huve.
92. Siiski peavad hankija poolt lepingu täitmiseks kehtestatud sotsiaalsed tingimused olema direktiivi 2004/18 artikli 26 kohaselt kooskõlas liidu õigusega. See tähendab eelkõige, et need tingimused ei tohi põhjustada otsest või kaudset diskrimineerimist.(34)
93. Viimast nõuet on käesoleval juhul rikutud. Seda seetõttu, et Põhja-Hollandi provints ei kasutanud Max Havelaar-märgist mitte üksnes selleks, et selgitada oma sotsiaalpoliitilisi seisukohti õiglase kaubanduse kohta. Ta ei piirdunud ka eelduse püstitamisega, et Max Havelaar-märgist kandvad tooted vastavad tema sotsiaalpoliitika nõuetele, mille järgimine on lepingu täitmiseks vajalik. Pigem nägi ta ette, et Max Havelaar-märgist tuleb kasutada kohustuslikus korras, mistõttu võis tarnida ainult nimetatud spetsiifilise märgisega kohvi ja teed, kusjuures igasugune muu kohv ja tee olid välistatud.(35)
94. Sellega asetas ta esiteks ebasoodsasse olukorda ettevõtjad – eriti teiste liikmesriikide ettevõtjad –, kelle kohv ja tee kannavad muid märgiseid kui eelkõige Madalmaades ja Belgias kasutatav Max Havelaar-märgis. Teiseks asetas ta ebasoodsasse olukorda ettevõtjad, kelle toodete sortimendis on õiglasest kaubandusest pärit kohv ja tee, ilma et neil oleks selle kohta kvaliteedimärgist.(36)
95. Kõigest sellest võib järeldada, et Põhja-Hollandi provintsi toimimisviis, millega nähti tarnitava kohvi ja tee jaoks kohustuslikus korras ette teatud õiglase kaubanduse märgis – Max Havelaar-märgis, ei olnud kooskõlas direktiivi 2004/18 artikliga 26.
96. Nagu juba märgitud,(37) ei muuda seda hinnangut ka hankija hilisem täpsustus selgituse punktis 11, mille kohaselt tuleb viidet Max Havelaar-märgisele mõista nii, et selle juurde kuulub täiend „või sellega samaväärne”.
97. Üksnes ääremärkusena olgu öeldud, et samad kaalutlused, mis esitati käesoleval juhul direktiivi 2004/18 artikli 26 suhtes, kehtivad ka nimetatud direktiivi artikli 23 lõike 8 kohta, juhul kui Euroopa Kohus peab vastupidi minu eespool esitatud käsitlusele(38) viimast sätet kohaldatavaks.
3. Esimese väite kokkuvõtte
98. Komisjoni esimene väide on ainult osaliselt põhjendatud. Etteheide tuleb rahuldada osas, milles väidetakse, et rikutud on direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 6, seevastu tuleb see jätta rahuldamata osas, milles väidetakse, et rikutud on direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 8.
B. Kolmas väide: lepingu sõlmimise kriteeriumides tarnitavate lisandite kohta toodud viide märgistele Max Havelaar ja EKO
99. Kuna kolmas väide on temaatiliselt tihedalt seotud esimese väitega, on asjakohane kontrollida seda vahetult pärast esimest väidet. Kolmanda väite ese on etteheide, et rikutud on direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a, milles on sätestatud, milliseid lepingu sõlmimise kriteeriume võivad hankijad hankemenetluses kasutada. Nimetatud sätet rikuti väidetavalt sellega, et Põhja-Hollandi provints viitas lepingu sõlmimise kriteeriumide sõnastuses Max Havelaar-märgisele ja/või EKO-märgisele, või vähemalt samade kriteeriumidega märgistele.
100. Konkreetselt puudutab see väide kvalifitseerimisnõuete punkti 35, milles teatati pakkujatele Põhja-Hollandi provintsi „soovist”, et tarnitavad lisandid (nimelt suhkur, piimapulber ja kakao) peavad „võimalikult suurel määral” vastama EKO- ja/või Max Havelaar-märgisele. Selle soovi järgimist võidi hankemenetluse raames hinnata kuni 15 punktiga. Lisaks selgitas hankija informatiivse teatise punktis 12, et ta aktsepteerib ka samaväärseid märgiseid, kusjuures ta lisas, et lisandid võivad „kanda märgist, mis põhineb samadel kriteeriumidel” nagu märgised EKO ja Max Havelaar.
1. Sissejuhatav märkus
101. Direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a kohaldatakse juhul, kui hankija – nagu käesolevas asjas – soovib lepingu sõlmida majanduslikult soodsaima pakkumuse esitajaga.(39) Nagu nimetatud sätte sõnastusest ja eriti sõna „näiteks” („nt”) kasutamisest selgelt nähtub, ei loetle direktiiv 2004/18 ammendavalt kriteeriume, mille alusel tuleb välja selgitada majanduslikult soodsaim pakkumus.(40)
102. Need kriteeriumid ei pea tingimata olema puhtalt majanduslikku laadi. Hankija jaoks võivad pakkumuse väärtust mõjutada nimelt ka tegurid, mis ulatuvad kaugemale pelgalt majanduslikust käsitlusest. See nähtub juba direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a sõnastusest, mille kohaselt võivad majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel muu hulgas oma rolli omada esteetilised ja funktsionaalsed omadused ning keskkonnaga seotud omadused.(41)
103. Eelnevast lähtudes ei räägi ükski asjaolu selle vastu, et hankija võib majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel arvesse võtta ka keskkonnakaitse- ja sotsiaalseid nõudeid.(42)
104. Siiski ei tähenda see järeldus seda, et hankija võiks kõiki seda tüüpi kriteeriume arvesse võtta. Pigem tulevad kohtupraktika kohaselt arvesse ainult kriteeriumid, mille eesmärk on tegelikult välja selgitada majanduslikult soodsaim pakkumus.(43)
105. Selles osas ei ole hankijal piiramatut valikuvabadust.(44) Nagu tuleneb nimelt direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a sõnastusest, peavad tema poolt aluseks võetud kriteeriumid olema seotud hankelepingu objektiga.(45) Need peavad sobima selleks, et hinnata pakkumusi parima hinna ja kvaliteedi suhte järgi.(46) Lisaks peab olema tegemist objektiivsete kriteeriumidega, mis tagavad läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtetest kinnipidamise ja selle, et pakkumusi hinnatakse toimiva konkurentsi tingimustes.(47)
106. Komisjon leiab, et neid põhimõtteid on käesoleval juhul kahes aspektis rikutud: esiteks puudub märgistel Max Havelaar ja EKO igasugune seos hankelepingu objektiga (vt selle kohta allpool alapunkt 2). Teiseks võttis Põhja-Hollandi provints mõlemad märgised hankekriteeriumiks, selle asemel et arvestada üksnes nende aluseks olevaid sisulisi nõudeid (vt selle kohta allpool alapunkt 3). Neid mõlemaid komisjoni esitatud argumente tuleb järgnevalt täpsemalt käsitleda.
2. Kolmanda väite raames esitatud esimene argument: väidetav seose puudumine hankelepingu objekti ja mõlema märgise vahel
107. Kõigepealt väidab komisjon, et hankelepingu objekti ja Põhja-Hollandi provintsi poolt aluseks võetud märgiste EKO ja Max Havelaar vahel puudub seos, sest need märgised puudutavad ainult võimalike pakkujate üldist ostupoliitikat.
108. Need argumendid ei ole veenvad ning on muu hulgas vastuolus sellega, mida komisjon ise väidab oma esimese väite raames.(48) Vastupidi komisjoni arvamusele on mõlemal kõnealusel märgisel piisav seos hankelepingu objektiga.
109. Nii puudutab EKO-märgis otseselt toote omadusi, täpsemalt öeldes tarnitavate lisandite keskkonnanäitajaid. Märgise puhul, mida komisjon ise käsitas direktiivi 2004/18 artikli 23 lõike 6 raames koostoimes artikli 3 punktiga b tehnilise kirjeldusena tarnitavate kaupade kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete määramiseks, ei saa direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 raames väita, et sellel puudub igasugune seos hankelepingu objektiga.
110. Mis puudutab seejärel Max-Havelaar märgist, siis ei määratle see küll toote omadusi rangelt võttes selliselt, nagu need mängivad rolli tehnilistes kirjeldustes (direktiivi 2004/18 artikkel 23).(49) See märgis annab aga teavet selle kohta, kas tarnitavad kaubad on pärit õiglasest kaubandusest. Sellist seisukohta võib lepingu täitmise tingimuste raames arvesse võtta (direktiivi 2004/18 artikkel 26).(50) Seetõttu ei saa nimetatud märgise puhul juba algusest saadik eitada seost hankelepingu objektiga (käesolevas asjas: lisandite nagu suhkur, piimapulber ja kakao tarnimine). Seda seetõttu, et hankija jaoks, kes hankedokumentide alusel väärtustab sotsiaalselt vastutustundlikku kaubandust, võib hinna ja teenuse suhte väljaselgitamisel mängida väga olulist rolli see, kas tarnitav kaup hangiti selle tootjalt õiglastel tingimustel või mitte. Rangelt võttes ei maitse suhkur küll erinevalt lähtudes sellest, kas sellega kaubeldi õiglaselt või ebaõiglaselt. Sellele vaatamata jätab toode, mis on turule toodud ebaõiglastel tingimustel, sotsiaalselt vastutustundlikule kliendile mõru maigu.
111. Kindlasti läheks liiga kaugele see, kui hankija tahaks majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel hinnata võimalike pakkujate üldist ostupoliitikat ja arvesse võtta seda, kas kõik nende sortimendis olevad kaubad – olgu need siis hankelepingu esemed või mitte – on pärit õiglasest kaubandusest.(51)
112. Õiglase kaubanduse aspekti sedavõrd kaugeleulatuvast arvestamisest ei saa käesoleval juhul siiski juttu olla. Nagu Madalmaad õigesti märkisid, puudutas Põhja-Hollandi provintsi nõuete punkt 35 üksnes seda, kas talle tarnitavad „lisandid” olid varustatud märgisega, mis tõendas nende pärinemist õiglasest kaubandusest. Seega oli Max Havelaar-märgise kasutamisel vaidlusalustes hankedokumentides selge ja spetsiifiline seos hankelepingu objektiga.
113. Järelikult tuleb komisjoni kolmanda väite raames esitatud esimene argument tagasi lükata.
3. Kolmanda väite raames esitatud teine argument: viide märgistele, mitte nende aluseks olevatele kriteeriumidele
114. Tuleb veel kontrollida, kas direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a rikub viis, kuidas Põhja-Hollandi provints viitas käesoleval juhul kvalifitseerimisnõuete punktis 35 märgistele EKO ja Max Havelaar.
115. Selles osas tõlgendavad pooled asjaolusid erinevalt. Sel ajal kui komisjon lähtub sellest, et hankija nägi tarnitavate lisandite jaoks (nimelt suhkur, piimapulber ja kakao) lepingu sõlmimise kriteeriumidena ette EKO-märgise ja Max Havelaar-märgise kui sellised, on Madalmaad arvamusel, et Põhja-Hollandi provints tahtis viidata üksnes mõlema märgise aluseks olevatele sisulistele nõuetele.
116. Toetada tuleb komisjoni seisukohta.
117. Põhja-Hollandi provints oli nii Euroopa Liidu Teatajas avaldatud hanketeates kui ka hanketingimustes üldiselt sõnastatud seisukohtades küll rõhutanud, et soovib oma kohviautomaatides kasutada rohkem mahepõllunduse ja õiglase kaubanduse tooteid. Nõuete punktis 35 väljendas ta siiski soovi, et lisandid peavad „nii palju kui võimalik” vastama EKO- ja/või Max Havelaar-märgisele. Seda märkust täpsustas ta selgituse punktis 12 nii, et lisandid võivad kanda mõnda muud märgist, mis põhineb samadel kriteeriumidel nagu märgised EKO ja Max Havelaar. Mahepõllumajanduse ega õiglase kaubanduse toodetest, mis on ilma märgiseta, ei olnud juttu ei nõuetes ega informatiivses teatises.
118. Võimalikud pakkujad, kelle arusaam on hanketingimuste tõlgendamisel määrav,(52) võisid kõike seda mõista ainult nii, et hankemenetluses võimalikult edukas olemiseks pidid nende poolt tarnitavad lisandid kandma EKO- ja/või Max Havelaar-märgist või vähemalt nendega samaväärseid märgiseid.
119. Hankija selline toimimisviis ei ole kooskõlas õiguslike nõuetega, mida direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a kohaselt esitatakse lepingu sõlmimise kriteeriumide sõnastusele.
120. Erinevalt komisjoni arusaamast ei ole mõlemale märgisele viitamise korral tegemist väidetava läbipaistvuse puudumisega.(53) Seda seetõttu, et nagu juba märgitud,(54) võib asjatundlikult ja tavapärast hoolt ilmutavalt pakkujalt igal juhul oodata, et ta tunneb asjaomasel turul kasutatavaid märgiseid või hangib vähemalt selliste märgiste sertifitseerimisasutustelt teavet nende poolt kehtestatud kriteeriumide kohta.
121. Oli ka täiesti võimalik, et võimalikud pakkujad pakuksid muude märgistega tooteid, mis põhinesid samadel kriteeriumidel nagu märgised EKO ja Max Havelaar. Seda seetõttu, et Madalmaade valitsuse väite kohaselt, mida ei ole vaidlustatud, põhineb EKO-märgis(55) ainuüksi nn EÜ mahepõllunduse määrusel(56) ning Max Havelaar-märgis on sisuliselt identne rahvusvaheliselt levinud Fairtrade-märgisega, mida annavad välja organisatsiooni Fairtrade Labelling Organisation koondunud asutused paljudes riikides.(57)
122. Mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõttega(58) ning riigihangete konkurentsile avamise põhimõttega,(59) mida tuleb direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a raames järgida,(60) on siiski vastuolus, kui hankija– nagu käesolevas asjas Põhja-Hollandi provints – annab lepingu sõlmimise kriteeriumide puhul plusspunkte selle eest, et tarnitavad tooted on varustatud mahepõllunduse ja õiglase kaubanduse valdkondadest pärinevate märgistega. Sellega asetatakse nimelt ebasoodsasse olukorda ettevõtjad, kelle sortimendis on mahepõllundusest ja õiglasest kaubandusest pärit olevad kaubad, ilma et neil oleks nende kohta kvaliteedimärgist. Võimalikele hankijatele peab jääma võimalus tõendada, et nende kaubad vastavad täielikult hankija poolt sõnastatud lepingu sõlmimise tingimustele, seda isegi juhul, kui nad kannavad muid märgiseid kui hankija nimetatud kvaliteedimärgised või ei kanna üldse märgiseid.
123. Seoses sellega tuleb tagasi lükata Madalmaade vastuväide, et märgised EKO ja Max Havelaar ei olnud tarnitavate lisandite suhtes kohustuslikus korras ettenähtud nõuded, vaid üksnes hankija mittekohustuslikud soovid, mille eest antakse teatud arv punke, mille võib tähelepanuta jätta. Seda seetõttu, et ühest küljest võivad hankemenetluses, kus hindamissüsteem põhineb punktidel, olla edu või ebaedu jaoks määravad juba vähesed punktid. Ja teisest küljest peavad kõik lepingu sõlmimise kriteeriumid – isegi sellised, millele hankija omistab suhteliselt vähe tähtsust – olema ilma igasuguste mööndusteta kooskõlas riigihangete õiguses kehtivate võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise aluspõhimõtetega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb nimetatud põhimõtetest kinni pidada menetluse igas staadiumis.(61)
124. Kokkuvõttes tuleb seega sedastada, et rikutud on direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a. Komisjoni kolmas väide on põhjendatud.
C. Teine väide: väidetav viitamine keskkonnanõuetele vastavatele ostudele ning ühiskondlikult vastutustundlikule käitumisele pakkujate sobivuse kriteeriumina
125. Komisjoni teine väide tugineb direktiivi 2004/18 artiklile 2, artikli 44 lõikele 2 ning artikli 48 lõigetele 1 ja 2, milles on esiteks sätestatud riigihankeid käsitlevas õiguses kehtiv läbipaistvusnõue (artikkel 2) ja teiseks kriteeriumid, mille alusel hankija hindab ettevõtjate pädevust (artikkel 44 ja artikkel 48). Neid norme on komisjoni arvates rikutud sellega, et Põhja-Hollandi provints püstitas kriteeriumid ja nõudis tõendeid, mis komisjoni väitel täiesti üldiselt puudutasid võimalike pakkujate keskkonnanõuetele vastavat ostukäitumist ja ühiskondlikult vastutustundlikku käitumist.
126. Konkreetselt puudutab see väide hanketingimuste rubriiki 4.4.4, milles Põhja-Hollandi provints nõuab võimalikelt pakkujatelt, et nad vastaksid „keskkonnanõuetele vastavate ostude ning ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kriteeriumidele”. Lisaks nõutakse pakkujatelt samas rubriigis, et nad selgitaksid, mil viisil nad vastavad „keskkonnanõuetele vastavate ostude ning ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kriteeriumidele” ning märgiksid, mil määral nad annavad oma panuse „kohvituru keskkonnanõuetele vastavuse parandamisse ja keskkonna seisukohast ning sotsiaalses ja majanduslikus mõttes vastutustundlikusse kohvitootmisse.”(62)
1. Teise väite esimene osa: väidetavalt lubamatud nõuded, mis puudutavad pakkujate tehnilise pädevuse tõendamist (direktiivi 2004/18 artikli 48 lõige 1 koostoimes lõikega 2)
127. Teise väite esimeses osas on konkreetselt käsitletud pakkujate tehnilise pädevuse tõendamise nõudeid. Komisjoni arvates tegutses Põhja-Hollandi provints, kes esitas hanketingimustes nõudeid, mis puudutavad keskkonnanõuetele vastavaid oste ning võimalike pakkujate ühiskondlikult vastutustundlikku käitumist, väljaspool neid kitsaid raame, mille seab direktiivi 2004/18 artikkel 48 ettevõtjate tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamiseks ja kontrollimiseks.
128. Nagu aga Madalmaad õigesti märgivad, põhineb teise väite see osa hanketingimuste rubriigi 4.4.4 ebaõigel tõlgendamisel. Nõuded, mis selles võimalikele pakkujatele esitatakse, ei puuduta nimelt üldse mitte nende tehnilist või kutsealast pädevust. Nagu tuleneb juba rubriigi 4.4.4 pealkirjast, on pigem tegemist osutatavatele teenustele esitatavate „kvaliteedinõuetega”.
129. Selline mulje leiab kinnitust ka siis, kui arvestada kogu konteksti, milles rubriik 4.4.4 asub. Nii on hanketingimuste punkt 4.4. pealkirjastatud sõnadega „Sobivusnõuded/Miinimumnõuded”, mis viitab sellele, et selles ei käsitleta mitte ainult võimalike pakkujate sobivust (või nende pädevust), nagu rubriigis 4.4.3, mis käsitleb pakkujate kogemust, vaid ka muid aspekte. Nende muude aspektide hulka kuulub näiteks vastus siinkohal huvipakkuvale küsimusele, kuidas kavatseb pakkuja järgida keskkonnanõudeid ja ühiskondlikult vastutustundliku käitumise nõudeid (hankedokumentide rubriik 4.4.4).
130. Seega ei kuulu vaidlusalune hankedokumentide rubriik 4.4.4 vastupidi komisjoni arvamusele mingil juhul direktiivi 2004/18 artikli 48 lõigete 1 ja 2 kohaldamisalasse ning seetõttu ei saa seda nende sätete alusel ka hinnata.
131. Juhul kui Euroopa Kohus leiab siiski, et direktiivi nimetatud säte on kohaldatav, ei oleks sellega vastuolus selline lepingu sõlmimise tingimus nagu hanketingimuste rubriik 4.4.4.
132. Kahtlust ei ole selles, et direktiivi 2004/18 artiklis 48 on aga ammendavalt loetletud tehnilise pädevuse kohta esitatavad tõendid, mida hankija võib ettevõtjatelt nõuda.(63)
133. Hanketingimuste rubriigis 4.4.4 esitatud kvaliteedinõuetes võis Põhja-Hollandi provints siiski tugineda ühele direktiivi 2004/18 artikli 48 lõike 2 punktile, nimelt punktile c, mis näeb tarnija tehnilise pädevuse tõendamiseks sõnaselgelt ette „kvaliteedi tagamiseks kasutatud [...] vahendite kirjelduse”. Sellele viitasid õigesti ka Madalamaad.
134. Seega ei ole põhjendatud etteheide direktiivi 2004/18 artikli 48 rikkumise kohta.
2. Teise väite teine osa: nõuetes väidetavalt puuduv viide pakkuja pädevusele hankelepingu objekti osas (direktiivi 2004/18 artikli 44 lõige 2)
135. Teise väite teine osa tugineb direktiivi 2004/18 artikli 44 lõikele 2. Nimetatud säte näeb põhiliselt ette, et hankijad võivad nõuda, et võimalikud pakkujad vastaksid minimaalse pädevuse tasemetele, niivõrd kui need on lepingu objektiga seotud ja proportsionaalsed.(64)
136. Komisjon leiab, et direktiivi 2004/18 artikli 44 lõiget 2 rikkuvad hanketingimustes esitatud märkused võimalike pakkujate keskkonnanõuetele vastava ostukäitumise ja ühiskondlikult vastutustundliku tegutsemise kohta ei ole tema arvates seotud käesoleval juhul vaidlusaluse hankelepingu objektiga, vaid need käsitlevad pigem ettevõtjate üldist ostupoliitikat.
137. Selle etteheitega ei saa nõustuda ainuüksi seetõttu, et Madalmaad kaitsesid end kohtueelses menetluses selle vastu suhteliselt leigelt.(65) Seda seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole menetluseeskirjades ette nähtud, et liikmesriik peaks ELTL artikli 258 alusel algatatud kohustuste rikkumise menetluses esitama kõik argumendid enda kaitseks juba kohtueelse menetluse etapis.(66) Kohtumenetluses kaitsesid Madalmaad end igatahes energiliselt etteheite vastu, mis puudutas direktiivi 2004/18 artikli 44 lõike 2 rikkumist.
138. Väide direktiivi 2004/18 artikli 44 lõike 2 rikkumise kohta ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Seda seetõttu, et esiteks ei ole käesoleval juhul vaidlusaluse hanketingimuste rubriigi 4.4.4 puhul, nagu juba mainitud, tegemist võimalikele pakkujatele esitatava tehnilise või kutsealase pädevuse nõudega,(67) mistõttu ei saa direktiivi 2004/18 artiklit 44 mingil juhul kohaldada. Teiseks ei saa ka juttu olla sellest, et hanketingimuste rubriigil 4.4.4 puuduks piisav seos lepingu objektiga.
139. Lepingu objekt oli – käesolevas asjas huvipakkuvas osas – kohviautomaatide jaoks kohvi, tee ja muude „lisandite” tarnimine, kusjuures hankija omistas sõnaselgelt tähtsust „säästvatele” toodetele, mis pidid pärit olema esiteks mahepõllundusest ja teiseks õiglasest kaubandusest. Sedalaadi nõuete eesmärk, nagu juba käsitletud esimese väite raames, on ühelt poolt kirjeldada tarnitava kauba tooteomadusi (keskkonnanäitajad direktiivi 2004/18 artikli 23 tähenduses), teiselt poolt kirjeldada lepingu täitmise muid tingimusi (sotsiaalprobleemid direktiivi 2004/18 artikli 26 tähenduses).
140. Kuna säästvus ja keskkonnanõuetele vastavus olid seega vaidlusaluse riigihankelepingu täitmisel olulise tähtsusega, ei saanud takistada hankijal küsida võimalikelt pakkujatelt seda, mil viisil nad vastavad „keskkonnanõuetele vastavate ostude ning ühiskondlikult vastutustundliku käitumise kriteeriumidele” ja paluda neil märkida, mil määral nad andsid oma panuse „kohvituru keskkonnanõuetele vastavuse parandamisse ja keskkonna seisukohast ning sotsiaalses ja majanduslikus mõttes vastutustundlikusse kohvitootmisse”.
141. On täiesti seaduslik, kui hankija palub võimalikelt pakkujatelt teavet selle kohta, kuidas nad kavatsevad täita tema poolt kehtestatud lepingu eesmärke. Erinevalt komisjoni arusaamast ei ole seejuures esmajoones tegemist võimalike pakkujate üldise ostupoliitikaga, vaid pigem nende hanketegevusega, mis puudutab täiesti konkreetselt tarnitavat kaupa, seega kohvi, teed ja muid lisandeid.(68)
142. Seega ei ole ka etteheide direktiivi 2004/18 artikli 44 lõike 2 rikkumise kohta põhjendatud.
3. Teise väite kolmas osa: üldise läbipaistvusnõude väidetav rikkumine (direktiivi 2004/18 artikkel 2)
143. Teise väite kolmandas osas esitab komisjon lõpuks teise võimalusena etteheite, mis puudutab direktiivi 2004/18 artiklis 2 sätestatud üldise läbipaistvusnõude rikkumist.(69)
144. Selle riigihankeid käsitleva liidu õiguse aluspõhimõtte eesmärk on tagada, et puuduks oht, et hankija eelistaks kedagi või tegutseks omavoliliselt. See põhimõte nõuab, et kõik hankemenetluse tingimused ja eeskirjad peavad olema hanketeates või hanketingimustes selgelt, täpselt ja üheselt sõnastatud, et kõik piisavalt asjatundlikud pakkujad saavad tavapärase hoole ilmutamisel aru nende täpsest tähendusest ning saavad neid ühtviisi tõlgendada ja et hankija on võimeline tegelikult kontrollima, kas pakkujate pakkumused vastavad asjaomase lepingu kriteeriumidele.(70)
145. Komisjon heidab ette, et hanketingimuste rubriigis 4.4.4 esitatud nõuded on sõnastatud liiga üldiselt ja ebatäpselt.
146. Ma nõustun selle arvamusega. Hanketingimuste vaidlusalusest lõigust ei ilmne piisavalt selgelt, missugust laadi selgitusi ning missugust laadi tõendeid hankija võimalikelt pakkujatelt nõuab. Põhja-Hollandi provintsi esitatud märkused ei anna lisaks teavet selle kohta, mida täpselt on mõeldud sellega, kui räägitakse „keskkonnanõuetele vastavatest ostudest ja ühiskondlikult vastutustundlikust käitumisest” ning panusest „kohvituru keskkonnanõuetele vastavuse parandamisse ja keskkonna seisukohast ning sotsiaalses ja majanduslikus mõttes vastutustundlikusse kohvitootmisse”.
147. Siin oleks tulnud täpsemalt kirjeldada seda, mida Põhja-Hollandi provints võimalikelt pakkujatelt ootas. Näiteks oleks provints võinud esitada küsimusi võimalike lepinguliste kokkulepete kohta, mille võimalikud pakkujad on mahepõllumajandusliku tootmise ja õiglase kaubanduse kohta oma allhankijatega sõlminud. Provints oleks võinud võimalikelt pakkujatelt nõuda ka teavet selle kohta, milliseid meetmeid nad on võtnud, et teostada järelevalvet sellistest kokkulepetest kinnipidamise üle.
148. Madalmaade vastuväide, et mitu rahvusvahelist organisatsiooni on määratlenud keskkonnanõuetele vastavuse kontseptsiooni, oli siiski liiga vähe põhjendatud, et see oleks suutnud ümber lükata läbipaistvuse puudumise etteheite.
149. Järelikult tuleb sedastada, et rikutud on direktiivi 2004/18 artiklit 2. Neil asjaoludel tuleb teha järeldus, et komisjoni kolmanda väite kolmas osa on põhjendatud.
D. Kokkuvõte
150. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et direktiivi 2004/18 kohaselt on hankijal hankemenetluses igal juhul lubatud arvestada keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid vajadusi, mis hõlmab sõnaselgelt ka õigust viidata hanketingimustes keskkonna ja õiglase kaubanduse valdkonnast pärit märgistele.
151. Hankija ei või siiski nõuda, et talle tarnitavad kaubad kannaksid teatud konkreetset märgist, vaid peab lubama ka muid märgiseid ja ilma igasuguse märgiseta kaupu, niivõrd kui nende keskkonnanäitajad ja nende tootmise ning nendega kauplemise tingimused on hankija poolt esitatud nõuetega samaväärsed.
152. Lisaks ei või hankija lepingu sõlmimisel võtta arvesse pakkujate üldist ostupoliitikat, vaid ainult nende ostukäitumist konkreetselt tarnitavate toodete puhul. Kui hankija nõuab pakkujatelt teavet ja tõendeid nende toodete keskkonnanäitajate ja äripoliitika kohta, siis peab see nõue olema piisavalt seotud lepingu objektiga ning peab olema konkreetselt sõnastatud.
153. Käesoleval juhul järgis Põhja-Hollandi provints neid eeskirju üksnes osaliselt. Vaidlusaluse 2008. aasta asjade riigihanke hanketingimustes rikkus ta kolme liidu õigusnormi: direktiivi 2004/18 artiklit 2, artikli 23 lõiget 6 ja artikli 53 lõike 1 punkti a. Seevastu ei ole võimalik tuvastada, et rikutud oleks muid sätteid, nimelt direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 8, artikli 44 lõiget 2 ja artikli 48 lõikeid 1 ja 2, mille rikkumist komisjon ette heidab.
VI Kohtukulud
154. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 3 võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Seda eeskirja kohaldatakse muu hulgas juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
155. Esitatud kaalutlustest lähtudes on komisjon käesolevas asjas kohtuvaidluse võitnud selles osas, mis puudutab esimese väite esimest osa, teise väite kolmandat osa ja kolmandat väidet, seevastu on ta kohtuvaidluse kaotanud esimese väite teise osa ning teise väite esimese ja teise osa osas.
156. Seda arvestades näib mulle asjakohane jätta kohtukulud kummagi poole enda kanda.(71)
VII Ettepanek
157. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1. Madalmaade Kuningriik on rikkunud oma aluslepingutest tulenevaid kohustusi, kuna Põhja-Hollandi provints on 2008. aastal riigihankelepingu sõlmimise raames kohviautomaatide hankimiseks ja hooldamiseks
– näinud direktiivi 2004/18 artikli 23 lõiget 6 rikkudes kohustuslikus korras ette, et tarnitav kohv ja tee peavad kandma EKO-märgist või võrreldavatel kriteeriumidel põhinevat märgist;
– sõnastanud direktiivi 2004/18 artiklit 2 rikkudes hanketingimustes võimalike pakkujate jaoks ebaselged „kvaliteedinõuded” „keskkonnanõuetele vastavate ostude ning ühiskondlikult vastutustundliku käitumise” kohta ja
– rikkunud direktiivi 2004/18 artikli 53 lõike 1 punkti a nähes lepingu sõlmimise kriteeriumide raames ette plusspunktid selle eest, kui tarnitavad lisandid kannavad EKO- ja/või Max Havelaar-märgist või samadel kriteeriumidel põhinevaid märgiseid.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.