Language of document : ECLI:EU:C:2019:747

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 17. septembril 2019(1)

Kohtuasi C489/19 PPU

NJ (Viini prokuratuur)

Kriminaalmenetlus,

menetluses osales:

Generalstaatsanwaltschaft Berlin

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammergericht Berlin (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 6 lõige 1 – Vahistamismääruse teinud õigusasutus – Prokuratuuri sõltumatus täitevvõimust – Hindamiskriteeriumid – Euroopa vahistamismäärus, mille on teinud prokurör ja millele on enne selle rakendamist ja pärast ulatuslikku kontrolli andnud kohtuliku loa üldkohus






1.        Suurkoja otsuses OG ja PI(2) otsustas Euroopa Kohus, et raamotsuse 2002/584/JSK(3) artikli 6 lõike 1 tähenduses mõistet „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma liikmesriigi prokuratuure, mille puhul esineb oht, et Euroopa vahistamismääruse tegemist puudutava otsuse raames saab ta otseselt või kaudselt täitevvõimult individuaalseid korraldusi või juhiseid. Eelotsusetaotlusega küsib Kammergericht Berlin (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa), kellele Austria ametiasutused on esitanud üleandmistaotluse, Euroopa Kohtult, kuidas kohaldada seda sõltumatuse nõuet ja millised hindamiskriteeriumid on käesolevas kohtuasjas asjakohased, kuna tegemist on Euroopa vahistamismäärusega, mille on teinud prokuratuur ja millele kohus on eelnevalt loa andnud.(4)

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Raamotsus 2002/584

2.        Raamotsuse 2002/584 põhjendustes on liidu seadusandja sõnastanud järgmised väited:

„(5)      Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.

(6)      Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.

[…]

(8)      Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.

[…]

(10)      Euroopa vahistamismääruse toimimine põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel. Selle kohaldamise võib peatada ainult siis, kui üks liikmesriik on raskelt ja jätkuvalt rikkunud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ja kui rikkumise on nimetatud lepingu artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud nõukogu ja sellel on artikli 7 lõikes 2 sätestatud tagajärjed.

[…]

(12)      Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud [hartas], eelkõige selle VI peatükis. […]“.

3.        Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:

„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3. Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

4.        Raamotsuse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.“

5.        Raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt toimub teo topeltkaristatavust kontrollimata Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine kõnealuses sättes loetletud kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat. See kehtib organiseeritud või relvastatud röövimise puhul.(5)

6.        Raamotsuse 2002/584 artiklites 3, 4 ja 4a on ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud ja vabatahtlikud alused.

7.        Raamotsuse artiklis 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ on ette nähtud:

„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.

2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.

3. Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus.“

8.        Raamotsuse artikkel 8 reguleerib Euroopa vahistamismääruse sisu ja vormi.

9.        Raamotsuse artiklis 11, mis käsitleb tagaotsitava õigusi, on sätestatud, et „[k]ui tagaotsitav vahistatakse, teatab vahistamismäärust täitev pädev õigusasutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele sellele isikule Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust ning ka võimalusest nõustuda enda üleandmisega vahistamismääruse teinud õigusasutusele.“

10.      Artiklis 14 on ette nähtud, et „[k]ui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega nagu see on osutatud artiklis 13, on tal õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele“.

 Austria õigus

11.      Austria prokuratuuriseaduse (Staatsanwaltschaftsgesetz, edaspidi „StAG“) § 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Iga kriminaalasju lahendava liidumaa kohtu (Landesgericht) asukohas asub prokuratuur, iga liidumaa kõrgeima kohtu (Oberlandesgericht) asukohas asub liidumaa prokuratuur ning Austria kõrgeima üldkohtu (Oberster Gerichtshof) juures asub peaprokuratuur. Prokuratuurid alluvad liidumaa prokuratuuridele ning need koos peaprokuratuuriga alluvad vahetult föderatsiooni justiitsministrile ja on seotud tema antavate juhistega.“

12.      Euroopa Liidu liikmesriikidega kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitleva seaduse (Gesetz über die Justizielle Zusammenarbeit in Strafsachen mit den Mitgliedstaaten der Europäischen Union, edaspidi „EU-JZG“) § 29 näeb ette Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa andmise (selline luba käesolevas asjas ka saadi). EU-JZG § 29 lõike 1 esimene lause on sõnastatud järgmiselt:

„Prokuratuur annab korralduse isik kohtuliku loa saanud Euroopa vahistamismääruse alusel vahistada ning vajaduse korral algatab tagaotsitava isiku Schengeni infosüsteemi kandmise pädevate julgeolekuasutuste kaudu vastavalt [Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (Schengener Durchführungsübereinkommen)] artiklile 95, kui on alust algatada isiku tagaotsimine vahistamise eesmärgil vähemalt ühes liikmesriigis.“

13.      Nimetatud kohtuliku kontrolli raames tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung, edaspidi „StPO“) § 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt arvesse võtta seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriume:

„(1)      Kriminaalpolitsei, prokuratuur ja kohus võivad pädevuse teostamisel ja tõendite kogumisel riivata isiku õigusi ainult määral, mil see on seaduses selgelt ette nähtud ning on nende ülesannete täitmiseks vajalik. Sel moel toimunud iga õigushüve kahjustamine peab olema proportsionaalne süüteo raskusega, kahtluse astmega ja taotletava tulemusega.

(2)      Mitme eesmärgipärase uurimistoimingu ja sunnimeetme seast peavad kriminaalpolitsei, prokuratuur ja kohus valima sellised, mis kahjustavad asjaomase isiku õigusi kõige vähem. Seadusega antud pädevust tuleb menetluse igas etapis teostada viisil, mis väldib ebavajalikku tähelepanu, austab asjaomase isiku väärikust ning tagab tema õiguste ja kaitsmist väärivate huvide säilimise.“

14.      StPO § 87 lõike 1 kohaselt saab kohtu antud loa vaidlustada kaebusega.(6)

15.      Kohtuliku loa andmise menetlus toimub vastavalt StPO §-le 105:

„(1)      Kohus peab tegema otsuse eelvangistuse määramise ja pikendamise taotluste ning teatavate muude sunnimeetmete lubamise kohta. Loa saanud meetme rakendamiseks (§ 101 lõige 3) määrab kohus tähtaja, mille kasutamata jätmise korral muutub luba kehtetuks. § 169 kohase vahistamise eesmärgil kande tegemise korral ei arvestata tähtaja hulka kande kehtivusaega, kuid prokuratuur peab vähemalt korra aastas kontrollima, kas vahistamise alused veel kehtivad.

(2)      Kui see on lõike 1 kohase taotluse üle otsustamisel õiguslikel või faktilistel põhjustel vajalik, võib kohus anda korralduse kriminaalpolitsei täiendava uurimise läbiviimiseks või teostada niisugust uurimist omal algatusel. Samuti võib kohus prokuratuurilt või kriminaalpolitseilt nõuda faktilisi selgitusi kohtuasja materjalide osas ning aruande esitamist loa saanud meetme rakendamise ja täiendava uurimise kohta. Pärast eelvangistuse määramist võib kohus anda korralduse, et talle edastataks § 52 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud dokumentide ärakirjad ka edaspidi.“

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16.      Käesolevas kohtuasjas tehtud Euroopa vahistamismääruse alusel palusid Austria ametiasutused NJ vahi alla võtmist ja kriminaalmenetluse läbiviimiseks üleandmist põhjusel, et asjaomane isik oli väidetavalt pannud Austrias Viinis toime järgnevalt loetletud teod.

17.      9. augustil 2018 murdis NJ koos kaasosalisega sisse ettevõtte SQ Equipment Leasing Polska reisibussi ja varastas sealt fotoaparaadi koos fotoaparaadi kotiga, kaks seljakotti, rahakoti ja 1000 Hiina jüaani (CNY) (umbes 128 eurot) sularaha. Seejuures näppas NJ ka ühele ohvrile kuulunud krediitkaardi. 10. augustil 2018 murdis NJ koos kaasosalisega sisse ettevõtte W. E. Blaschitz sõidukisse, et sealt esemeid varastada, kuid põgenes siiski saagita, sest talle ja kaasosalisele sattus peale kolmas isik, keda NJ sundis noaga ähvardades neid mitte jälitama. 17. augustil 2018 varastas NJ koos kaasosalisega käekoti, milles oli rahakott, mobiiltelefon ja prillid koguväärtusega 950 eurot ning 50 eurot sularaha, kusjuures väidetavalt võttis ta koti, sellal kui tema kaasosaline juhtis kõrvale ohvri abikaasa tähelepanu. 18. augustil 2018 murdis NJ koos kaasosalisega sisse võõrasse sõidukisse, olles lõhkunud selle küljeakna; tema eesmärk oli esemeid varastada, kuid ta ei leidnud midagi sobivat (edaspidi „viidatud kuriteod“).

18.      Alates 14. maist 2019 viibib NJ talle esitatud varguse süüdistuse alusel Berliini prokuratuuri (Saksamaa) algatatud menetluse raames eelvangistuses. Euroopa vahistamismääruses, mille Viini prokuratuur tegi 16. mail 2019 ja millele Landesgericht Wien (liidumaa kohus Viinis, Austria) andis 20. mai 2019. aasta määrusega loa, on märgitud, et sama numbriga kohtuasjas on Viini prokuratuur teinud 14. mail 2019 määruse NJ vahistamiseks, millele on eelnimetatud kohus 16. mail 2019 loa andnud ning milles heidetakse ette viidatud kuritegusid.

19.      24. mail 2019 teatas NJ, et ta ei nõustu lihtsustatud korras üleandmisega.(7) Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi 29. mail 2019 (kahtluse tõttu seoses Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutusega) ainult määruse NJ ajutiseks vahistamiseks, märkides, et NJ kannab juba eelvangistust.

20.      Selgituse(8) kohaselt, mille Austria valitsus andis pärast kohtuotsust OG ja PI,(9) on Austria valitsus seisukohal, et kõnealune kohtuotsus ei puuduta Austria Vabariiki, kuna Austria õiguses sätestatud menetlus(10) vastab Austria valitsuse arvates selles kohtuotsuses esitatud nõuetele. Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus ei jaga seda arvamust, sest tema hinnangul on kohtuotsuse OG ja PI punktides 74 ja 75 nimetatud tingimused kumulatiivsed (ja mitte alternatiivsed, nagu näib kinnitavat Austria valitsus kõnealuses selgituses).(11)

21.      Seetõttu otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas prokuratuuri seotus antavate juhistega takistab kehtiva Euroopa vahistamismääruse tegemist tema poolt ka siis, kui Euroopa vahistamismääruse täitmisele eelneb vahistamismääruse tegemise otsuse ulatuslik kohtulik kontroll?“

22.      Kirjalikud seisukohad esitasid Austria ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon. Nimetatud menetlusosalised ja Hispaania valitsus esitasid suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 3. septembril 2019.

 Eelotsuse kiirmenetluse kohaldamine

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetlust.

24.      Taotluse põhjendamiseks tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus  asjaolule, et asjaomaselt isikult on võetud vabadus kahe meetmega. Esiteks viibib asjaomane isik Saksamaal algatatud kriminaalmenetluse raames eelvangistuses (edaspidi „esimene eelvangistus“) põhikohtuasja mittepuutuvate asjaolude tõttu. Esimene eelvangistus, mille maksimaalne pikkus on kuus kuud, võidakse igal ajal lõpetada. Teiseks, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus on väljendanud kahtlusi seoses vahistamismääruse teinud õigusasutusega ja käesolevas kohtuasjas käsitletava Euroopa vahistamismääruse kehtivusega, tegi ta määruse teise eelvangistuse kohta seoses asjaomase isiku võimaliku üleandmisega Austria ametiasutustele (edaspidi „teine eelvangistus“). Teine määrus jõustub vaid esimese eelvangistuse lõppemisel ega või õiguspäraselt ületada kaht kuud.

25.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest ilmneb, et ühelt poolt võib Euroopa Kohtu tehtav otsus mõjutada teise eelvangistuse kestust ja seega asjaomase isiku kinnipidamise kogukestust, ning teiselt poolt on olemas tegelik oht, võttes eelkõige arvesse esimese eelvangistuse kestust ja eelotsusemenetlust Euroopa Kohtus, et asjaomane isik tuleb vabastada ning tal on võimalik tema vastu algatatud kriminaalmenetlusest kõrvale hoida, takistades nii Austria ametiasutuste tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmist.

26.      Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada raamotsust 2002/584, mis kuulub ELTL kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Seda eelotsusetaotlust on järelikult võimalik lahendada Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõike 1 alusel kiirmenetluses.

27.      Teiseks on seoses kiireloomulisuse kriteeriumiga oluline tõdeda, et hetkel on asjaomaselt isikult võetud vabadus ning põhikohtuasja lahendamisel võib olla oluline mõju selle vabadusekaotuse kestusele.(12) Lisaks tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle taotluse läbivaatamise kuupäeva seisuga, milles palutakse eelotsusetaotlus lahendada kiirmenetluses.(13) Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse läbivaatamise kuupäeva seisuga tõendatud, et asjaomane isik on tõepoolest vahistatud ja tema vahistuse kestus sõltub eelkõige põhikohtuasja lahendist.(14)

28.      Lisaks tuleb arvesse võtta ohtu, et asjaomane isik vabastatakse, mis käesoleval juhul võiks kahjustada raamotsusega 2002/584 kehtestatud üleandmiskorra tõhusust ja Euroopa vahistamismääruse täitmise kohustuse järgimist, kuid see kohustus on Euroopa Kohtu praktika kohaselt keskse tähtsusega.(15)

29.      Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Euroopa Kohtu teine koda 11. juulil 2019 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

 Analüüs

 Sissejuhatavad märkused

30.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et käesolev kohtuasi kuulub raamotsuse 2002/584 kohaldamisalasse. Väidetavatest faktilistest asjaoludest ilmnevad ühelt poolt rikkumised, mis vastavad topeltkaristatavuse kriteeriumile, mis on sõnastatud raamotsuse artikli 2 lõikes 1, ja teiselt poolt rikkumised, mis on loetletud raamotsuse artikli 2 lõikes 2 (kuna nimetatud asjaolud annavad alust kahtlustada organiseeritud või relvastatud röövimist).(16)

31.      Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et Viini prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismäärus vastab raamotsuse 2002/584 artiklis 8 ette nähtud sisu- ja vorminõuetele.

32.      Enne analüüsima asumist tuleb mul veel selgitada eelotsuse küsimuse ulatust.

33.      Eelotsusetaotlusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Viini prokuratuur on „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ ning vastab sõltumatuse nõuetele, pidades silmas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 ja Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas OG ja PI, võttes arvesse, et ühelt poolt võib ta saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, kuid teiselt poolt eelneb prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismääruse jõustumisele alati vahistamismääruse tegemise otsuse kohtulik kontroll (st ex ante kontroll, mis käesoleval juhul seisneb kohtuliku loa andmises).

34.      Teiste sõnadega: eelotsusetaotlus ei käsitle olukorda, kus täitevvõimult potentsiaalselt individuaalseid juhiseid saav prokuratuur teeb Euroopa vahistamismääruse, millel on õiguslikud tagajärjed ja mille asjaomane isik võib vaidlustada ja mis toob seejärel kaasa kohtuliku kontrolli (ex post kontroll). Märgin, nagu ka komisjon, et Euroopa Kohus on täpsustanud, et selline a posteriori kohtulik kontroll ei taga prokuratuuri sõltumatust.(17)

 Kohtuotsusest OG ja PI tulenevate juhiste meeldetuletus

35.      Märgin kõigepealt, et kohtuotsus OG ja PI tehti eelotsusetaotluste alusel, mille olid esitanud kaks Iirimaa kohut selliste Euroopa vahistamismääruste täitmise raames, mille kohtuasjas C‑508/18 tegi Staatsanwaltschaft bei dem Landgericht Lübeck (Lübecki esimese astme kohtu juures asuv prokuratuur, Saksamaa) OG suhtes alustatud kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks ning kohtuasjas C‑82/19 PPU Staatsanwaltschaft Zwickau (Zwickau prokuratuur, Saksamaa) PI suhtes alustatud kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks.

36.      Asjaomased isikud OG ja PI väitsid, et vahistamismääruse teinud prokuratuurid ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutused“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses ning seetõttu on kõnealused vahistamismäärused kehtetud.

37.      Eelotsusetaotlused esitanud Iirimaa kohtud palusid Euroopa Kohtul selgitada, kas raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses mõistet „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab liikmesriigi prokuratuure, kes on pädevad kriminaalasjades süüdistusi esitama ja kes on selle liikmesriigi sellise täitevvõimuorganiga nagu justiitsminister alluvussuhtes ning kes võivad Euroopa vahistamismääruse tegemist puudutava otsuse puhul saada viimati nimetatult otseselt või kaudselt individuaalseid korraldusi või juhiseid.

38.      Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele eitavalt.

39.      Kohtuotsuses meenutas Euroopa Kohus esmalt põhimõtet, et mõistet „õigusasutus“ tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Lisaks rõhutas Euroopa Kohus oma varasemat kohtupraktikat tsiteerides, et kõnealune väljend „ei viita mitte ainult liikmesriigi kohtunikele või kohtutele, vaid võimaldab laiemas tähenduses katta need ametiasutused, kes asjaomases õiguskorras osalevad kriminaalasjades õigusemõistmises, erinevalt eelkõige ministeeriumidest ja politseiteenistustest, kes teostavad täitevvõimu“.(18)

40.      Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus, et sellist asutust nagu prokuratuur, kes on kriminaalmenetluses pädev esitama kuriteo toimepanemises kahtlustatavale süüdistust, et ta kohtu alla anda, tuleb pidada liikmesriigi õigusemõistmises osalevaks.

41.      Teiseks tegi Euroopa Kohus otsuse vahistamismääruse teinud õigusasutustele kohaldatava sõltumatuse nõude kohta.(19)

42.      Pärast meenutamist, et Euroopa vahistamismääruse süsteem pakub tagaotsitavale menetluslike tagatiste ja põhiõiguste „kahetasandilist kaitset“,(20) rõhutas Euroopa Kohus (eelkõige) kohtuotsuses Kovalkovas(21) sõnastatud põhimõtet, mille kohaselt asjaomase isiku õiguste kaitse teine tasand „eeldab, et õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust riigisisese õiguse alusel, kontrollib eelkõige vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste järgimist ning hindab, kas iga juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades on vahistamismääruse tegemine proportsionaalne“(22). Seega hõlmab see õiguste kaitse teine tasand tehtud Euroopa vahistamismääruse seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kontrolli.

43.      Selles küsimuses otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse OG ja PI punktides 74 ja 75, mida on asjakohane tsiteerida in extenso:

„[…] vahistamismääruse teinud õigusasutusel [peab] olema võimalik anda vahistamismäärust täitvale õigusasutusele tagatis, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras ette nähtud tagatisi arvestades tegutseb ta Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult. See sõltumatus nõuab, et on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid.

[…] Lisaks, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis küll osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus, peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks saama selles liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.“

44.      Lisaks, seoses ohuga, et täitevvõim võib üksikjuhtumil prokuratuurile mõju avaldada, täpsustas Euroopa Kohus kõnealuse otsuse OG ja PI punktides 85 ja 87 järgmist:

„[s]eda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, nagu väitis Saksamaa valitsus Euroopa Kohtu istungil, et asjaomane isik võib selliste prokuratuuride, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, otsuse teha Euroopa vahistamismäärus Saksamaa pädevates kohtutes vaidlustada.

[…]

Nimelt, kuigi selline õiguskaitsevahend võimaldab tagada, et prokuratuuri ülesannete täitmine on allutatud a posteriori kohtuliku kontrolli võimalusele, on justiitsministeeriumi individuaalsete juhiste andmine prokuratuuridele Euroopa vahistamismääruse tegemisel igal juhul endiselt Saksa seadusega lubatud.“

45.      Need Euroopa Kohtu seisukohad kajastuvad kohtuotsuses PF,(23) mis kuulutati samal päeval kui kohtuotsus OG ja PI ning käsitles Leedu peaprokuröri sõltumatust. Märgin siinkohal, et kohtuotsuse PF punktid 52 ja 53 on identsed kohtuotsuse OG ja PI punktidega 74 ja 75.

46.      Kui kohtuotsuses OG ja PI leidis Euroopa Kohus, et Saksamaa prokuratuurid ei vasta eespool nimetatud sõltumatuse nõudele, siis kohtuotsuses PF leidis Euroopa Kohus seevastu, et Leedu prokurör on kaitstud igasuguse välise mõju eest ning talle põhiseadusega ette nähtud staatus ei taga „mitte ainult tema ülesannete objektiivsust“, vaid ka tema sõltumatuse täitevvõimust Euroopa vahistamismääruse tegemisel.(24)

47.      Nüüd tuleb kohaldada sellest kohtupraktikast tulenevaid juhiseid käesolevale kohtuasjale.

 Vahistamismääruse teinud õigusasutus käesoleval juhul, arvestades raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1

48.      Kas selline liikmesriigi ametiasutus nagu Austria prokuratuur on õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses?

49.      Poolte kirjalikke seisukohti ja kohtuistungil esitatud suulisi seisukohti arvesse võttes on selge, et asjaolu, et täitevvõim võib anda kõnealusele prokuratuurile individuaalseid juhiseid, ei takista tegemast kehtivat Euroopa vahistamismäärust, juhul kui kohus neile süstemaatiliselt eelnevalt loa annab.(25) Märgin sellega seoses, et Austria õiguse kohaselt ei saa Euroopa vahistamismäärus enne sellise kohtuliku loa saamist tekitada õiguslikke tagajärgi. Euroopa vahistamismäärus, millele ei ole antud kohtulikku luba (asja läbi vaatava kohtu keeldumise tõttu), jääb toimetuks.

50.      Esiteks tuleb nentida, et kõnealune prokuratuur on ametiasutus, kes osaleb kriminaalkohtumenetluses,(26) kuna kõnealune prokuratuur on kriminaalmenetluses pädev esitama kuriteo toimepanemises kahtlustatavale süüdistust, et ta kohtu alla anda(27).

51.      Nagu nähtub eelotsusetaotlusest ja ka Austria valitsuse kirjalikest ja suulistest seisukohtadest, on Austria karistusõiguses süüdistuse esitamine prokuratuuri ülesanne, seega peab prokuratuur ka eelnevalt koguma vajaliku teabe. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust. Prokuratuur vastutab uurimise edenemise eest ning koostab kriminaaltoimiku. Selle raames võib kõnealune prokuratuur anda uurimisega tegelevale kriminaalpolitseile juhiseid või – kui see on tõhusam – täita uurimisülesandeid ise.

52.      Kohtueelse menetluse (mis eelneb süüdistuse esitamisele) käigus tehtava Euroopa vahistamismääruse raames annab prokuratuur korralduse isik vahistada, tingimusel, et ta on saanud selleks EU-JZG § 29 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud kohtuliku loa (mida saab StPO § 87 lõike 1 kohaselt vaidlustada kaebusega, erinevalt prokuratuuri otsusest).

53.      Seega võib Austria prokuratuur täita vahistamismääruse teinud õigusasutuse rolli raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses, juhul kui kohtuotsuses OG ja PI esile toodud sõltumatuse kriteerium on täidetud. Seda asjaolu käsitlen ma käesolevas ettepanekus edaspidi.(28)

54.      Enne kui asuda analüüsima sõltumatuse tagatisi kõnealuse prokuratuuri poolt Euroopa vahistamismääruse tegemisel, tuleb siiski täpsustada järgmist asjaolu. Vastupidi Austria ja Saksamaa valitsuse ning komisjoni väidetele, mis tuginesid kohtuotsusele Özçelik,(29) tundub mulle, et kohut, mis annab Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa, ei saa pidada kõnealuse vahistamismääruse tegelikuks tegijaks samastamise teel ja seda kolmel põhjusel.

55.      Esiteks märgin, et kohtuasjas Özçelik vaidlustatud menetlus puudutas riigisisest vahistamismäärust, mille oli teinud Ungari politsei ning mille prokuratuur oli „kinnitanud“. Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohus, et otsus, millega prokuratuur kinnitas politsei tehtud riigisisese vahistamismääruse, on kõnealuses kohtuasjas käsitletava Euroopa vahistamismääruse aluseks. Euroopa Kohus lisas, et politsei tehtud riigisisese vahistamismääruse kinnitamine prokuratuuri poolt on õigusakt, millega prokuratuur kontrollib vahistamismäärust ja kinnitab selle. Sellise kinnituse tõttu Euroopa vahistamismäärusel tuleb prokuratuuri pidada riigisisese vahistamismääruse tegemise eest vastutavaks samastamise teel.

56.      Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt prokuratuurist ei saaks politseid kuidagi pidada õigusasutuseks, kuna politsei teostab struktuuriliselt täitevvõimu.(30) Just seepärast oli prokuratuur kinnitamise korra tõttu ainus õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses, kes võis teha kehtiva Euroopa vahistamismääruse.

57.      Käesoleval juhul, nagu ma mainisin eespool punktis 53, võib Austria prokuratuur olla kriminaalkohtumenetluses osalev asutus, kes on seega pädev tegema Euroopa vahistamismäärust. Ipso facto ei ole sellise prokuratuuri olukord võrreldav politseiasutusega, mida käsitleti kohtuasjas Özçelik.

58.      Teiseks tuleb märkida, et Austria seadusandja kehtestatud menetluskorras eristatakse selgelt kohtueelset menetlust (mis eelneb süüdistuse esitamisele), mille raames prokuratuur juhib vajalike tõendite kogumist, ja põhimenetlust, mida juhib asja menetlev kohus (kes sellega seoses on pädev andma korraldust isik Euroopa vahistamismääruse alusel vahistada, vajaduse korral prokuratuuri ettepanekul).

59.      Eeluurimise ajal on prokuratuuril ja kohtul, kes annab Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa, erinevad õigused. Vahistamismääruse tegemise algatab prokuratuur (kes teeb korralduse isik vahistada StPO § 171 kohaselt). Seega on prokuratuur „menetluse läbiviija“,(31) kes määrab kindlaks eelkõige sellise meetme otstarbekuse(32). Selles kontekstis on kohtu roll peaasjalikult analüüsida prokuratuuri otsuse (mis on praktikas esitatud dokumendivormil) seaduslikkust ja proportsionaalsust StPO § 5 lõigete 1 ja 2 alusel. Selle raames analüüsib kohus toimikut, mis on talle tervikuna esitatud (kõnealune toimik sisaldab koopiat juhistest, mille prokuratuurile on andnud sellised kõrgemad instantsid nagu täitevvõim). Kui ta peab seda vajalikuks, võib kohus teha korralduse teostada täiendavaid uurimisülesandeid või teha neid ise. Kui selle kontrolli tulemusel nõustub kohus andma kohtuliku loa, väljendub see lihtsalt ühe lausena, mis lisatakse dokumendivormi. Loa andmisega ei kaasne prokuratuurile antavat korraldust, kuidas asjaomast meedet rakendada: kohus määrab üksnes loa kehtivusaja (mille eiramine toob kaasa asjaomase meetme kehtivuse lõppemise). Kui kõnealune luba on antud, on prokuratuuri ülesanne Euroopa vahistamismäärus allkirjastada, seda rakendada ning see vahistamismäärust täitvale liikmesriigile edastada. Prokuratuur võib näiteks otsustada loa saanud vahistamismääruse rakendamata ja edastamata jätta.

60.      Nagu Austria valitsus oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades selgitas, tuleneb pädevuste jaotus prokuratuuri ja kohtu vahel Austria karistusõiguse muudatustest, mis jõustusid 1. jaanuaril 2008. Pärast neid muudatusi läks ülesanne, mida varem täitsid eeluurimiskohtunikud, üle prokuratuurile – seda pädevuse üleandmist tasakaalustab kohtuliku järelevalve kehtestamine (kohtuliku loa andmine).

61.      Lõpuks, kolmandaks tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 3 kohaselt teatab iga liikmesriik nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus, kes väljastab Euroopa vahistamismäärusi. 28. jaanuaril 2008 (vt nõukogu dokument nr 5711/08) teatas Austria, et pädevad õigusasutused nimetatud sätte tähenduses on Landesgericht’ide (liidumaa kohus) juures asuvad prokuratuurid(33).

62.      Kohtuistungil soovisid pooled eelkõige teada, kas Austria süsteemis teeb vahistamismäärusi „topeltasutus“, mis koosneb prokuratuurist ja kohtust (mis tähendab, et teave, mille Austria Vabariik esitas nõukogu peasekretariaadile, oleks osaliselt ebatäpne). See tekitab ka küsimuse, kas raamotsusega 2002/584, milles on pädevat õigusasutust nimetatud ainsuses, on lubatud selline binaarne või keerukas struktuur, mis võib hajutada Euroopa vahistamismääruse tegemise vastutust.

63.      Leian, et tuleb lähtuda teabest, mille Austria valitsus on esitanud nõukogu peasekretariaadile. Asjaomane liikmesriik on ju pädev määrama – raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 3 kohaselt – pädeva õigusasutuse vastavalt oma riigisisesele õigusele. Minu arvates ei ole Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluses ega vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametiasutuste ülesanne täiendada ega parandada teavet, mille vahistamismääruse teinud liikmesriik on nõuetekohaselt nõukogule esitanud, ega teha sellega seoses otsust kõnealuse vahistamismääruse teinud õigusasutuse (potentsiaalselt) binaarse või keeruka struktuuri kohta.

64.      Kõikidest neist kaalutlustest lähtudes on minu arvates seega üsna kunstlik pidada kohut – kes sekkub alles hiljem, kuna eeluurimist teostab prokuratuur – Euroopa vahistamismääruse tegijaks. Asjaolu, et kaebus, mille asjaomane isik võib esitada, puudutab kohtulikku luba (ja mitte prokuratuuri otsust stricto sensu), ei mõjuta minu arvates seda järeldust. Vastupidi seisukohale, mida komisjon kaitses kohtuistungil, leian, et prokuratuur on vahistamismääruse tegija, ehkki teataval viisil on vastutus selle otsuse eest jagatud kohtuga, kes annab loa selle rakendamiseks ning kelle otsust on seetõttu võimalik vaidlustada.

65.      Seega ei jaga ma Austria valitsuse seisukohta, et kohtuliku loa andmine võimaldab samastada kohtu riigisisese või Euroopa vahistamismääruse tegijaga.

66.      Minu arvates on prokuratuur seega tõepoolest asutus, kes teeb Austria karistusõiguse süsteemis Euroopa vahistamismääruse. Niisiis tuleb analüüsida tema positsiooni ning eelkõige tema sõltumatust, võttes arvesse EU-JZG § 29 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud kohtuliku loa andmise korda.

 Vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatuse nõue

67.      Nagu ma eespool mainisin, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses OG ja PI, et Euroopa vahistamismääruse süsteem pakub tagaotsitavale menetluslike tagatiste ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset. Kõnealusele isikule peab olema tagatud kohtulik kaitse esiteks siis, kui tehakse selline riigisisene otsus nagu riiklik vahistamismäärus, ning teiseks siis, kui antakse välja Euroopa vahistamismäärus.(34)

68.      Käesolevas kohtuasjas on keskne küsimus, kas Austria süsteem tagab asjaomase isiku õigused täiesti sõltumatult, pidades silmas tõhusale kohtulikule kaitsele omaseid nõudeid.

 Sõltumatuse mõiste Austria süsteemis, lähtudes kohtuasjast OG ja PI

69.      Euroopa Kohus on otsustanud, et „[n]imelt peab just raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 silmas peetud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“, see tähendab asutus, kes lõppkokkuvõttes võtab vastu otsuse teha Euroopa vahistamismäärus, tagama kaitse teise tasandi, ning seda ka juhul, kui Euroopa vahistamismääruse aluseks on riigisisene otsus, mille on teinud kohtunik või kohus“. Seega peab „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ olema sõltumatu, mis tähendab, et ei tohi „[esineda ohtu], et tema otsustuspädevust piiraks väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevad korraldused või juhised, mistõttu ei ole mingit kahtlust, et otsus teha Euroopa vahistamismäärus on selle asutuse, mitte aga lõppkokkuvõttes täitevvõimu pädevuses“.(35)

70.      Nagu ma juba märkisin, otsustas Euroopa Kohus, et sõltumatuse mõiste tugineb eelkõige kahele asjaolule. Vahistamismääruse teinud õigusasutusel peab olema võimalik anda vahistamismäärust täitvale õigusasutusele tagatis, et asjaomases liikmesriigis on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagavad, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid. Lisaks, juhul kui vahistamismääruse teinud õigusasutus on asutus, mis ei ole kohus (nagu prokuratuur käesolevas kohtuasjas), peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks saama selles liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.(36)

71.      Kohtuistungil peetud aruteludest nähtub, et Austria süsteem, mis seisneb kohtuliku loa andmises prokuratuuri otsusele teha Euroopa vahistamismäärus, on erandlik teistes liikmesriikides kehtivate kordade hulgas. Leian siiski, et selline riigisisene süsteem on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikega 1.(37)

72.      Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt on Austria asjakohaste õigusnormidega ette nähtud, et enne kohtuliku loa andmist teostatava kohtuliku kontrolli raames analüüsib asja läbi vaatav kohus küsimust, kas prokuratuuri otsus vastab õiguslikele nõuetele, sh põhiõigusi silmas pidades, ja kas kõnealune otsus on proportsionaalne,(38) arvestades otsuse faktilist konteksti(39). Lisaks on tagaotsitaval isikul õigus esitada kaebus kohtuliku loa andmise kui sellise peale.(40)

73.      Mulle näib, et käesolevas asjas, arvestades eelotsusetaotluses esitatud asjaolusid ning Austria valitsuse kirjalikke ja suulisi seisukohti, tagab selline riigisisene süsteem (sh eelkõige kohtuliku loa andmise menetlus), et asja läbi vaatav kohus analüüsib prokuratuuri otsust põhjalikult. Sellise kohtuliku kontrolli eesmärk on kontrollida, kas Euroopa vahistamismääruse tegemine on kooskõlas kohaldatavate õiguslike nõuetega, sh proportsionaalsuse vaatenurgast. Minu arvates ei ole kohtu teostatava kontrolli eesmärk kontrollida, kas konkreetsel juhul on täitevvõim prokuratuurile juhiseid andnud (ehkki, nagu väidab Austria valitsus, tuleb sellised juhised esitada kirjalikult ning lisada kriminaaltoimikusse, mis edastatakse kohtule, kes annab kõnealuse loa).(41) See nüanss on vaevumärgatav, kuid oluline. Minu arvates on eelkõige oluline, et teostatav kohtulik kontroll võimaldab asja läbi vaataval kohtul tuvastada, kas õiguspärasuse tingimused on üldiselt täidetud. Kõnealune süsteem peab tagama, et asjaomane õigusasutus on teinud Euroopa vahistamismääruse täielikus kooskõlas õigusega. Seega peab selline süsteem võimaldama vältida õigusvastaseid tagajärgi, mis tulenevad täitevvõimu õigusest teha ettekirjutusi, takistades prokuratuuri õigusvastaste otsuste rakendamist tänu eelnevale kohtulikule kontrollile.(42)

74.      Leian, et selline süsteem tagab, et järgitakse raamotsusega 2002/584 kehtestatud Euroopa vahistamismääruse korra aluseid, st liikmesriikide vahelist usaldust kriminaalasjades tehtava koostöö raames.(43)

75.      Ammendavuse huvides lisan, et juhul kui peaks esinema oht, et prokuratuur saab pärast kohtuliku loa saamist täitevvõimult juhiseid, mis puudutavad Euroopa vahistamismääruse rakendamist ja selle edastamist vahistamismäärust täitvale liikmesriigile (sellist ohtu ei ole küll käesoleval juhul mingilgi viisil tõendatud), on vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametiasutuste ülesanne seda küsimust analüüsida ja vajaduse korral teha järeldusi. Märgin igal juhul, et selline oht võib varitseda ükskõik millises teises Euroopa vahistamismääruse tegemise süsteemis, ning pealegi ei kahjusta vahistamismääruse rakendamata ja edastamata jätmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutuste poolt kuidagi tagaotsitava õigusi – see aga on ometi meie analüüsi eesmärk käesolevas asjas.

 Kohtuotsuses OG ja PI sõnastatud tingimused

76.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas kohtuotsuse OG ja PI punktides 74 ja 75 sõnastatud tingimusi tuleb käsitleda kumulatiivse või alternatiivsena.

77.      Saksamaa valitsus väidab, et nii järeldus, mille Euroopa Kohus tegi kohtuotsuses OG ja PI Saksamaa prokuratuuride kohta, kui ka kõnealuse kohtuotsuse punktide 74 ja 75 sõnastus (mis sisaldab sõna „lisaks“) kõnelevad sellise tõlgenduse kasuks, et neid tingimusi tuleb käsitada kumulatiivsena. Austria Vabariik leiab, et ei ole vaja analüüsida kohtuotsuse OG ja PI punktide 74 ja 75 vahelise seose küsimust, kuna käesoleval juhul tuleb vahistamismäärusele kohtuliku loa andnud kohut pidada vastutavaks vahistamismääruse tegemise eest, mistõttu see küsimus kaotab asjakohasuse. Komisjon leiab omakorda, et tegemist on kahe eri küsimusega, millel pole omavahel kumulatiivset ega alternatiivset seost, vaid mida tuleb hinnata hoopis kumbagi oma kriteeriumide ja nõuete kohaselt. Komisjoni arvates on tegemist õiguslike nõuetega, mida kohaldatakse ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse õiguspärasele tegemisele ja teiselt poolt õiguslikule kaitsele selliselt tehtud Euroopa vahistamismääruste eest.

78.      Esmalt leian, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb analüüsi teostada nii, et võetakse arvesse nii raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 sõnastust ja konteksti kui ka raamotsuse eesmärki.(44) Märgin ka, et ELTL artiklis 267 nimetatud menetluse korral, kui Euroopa Kohus tõlgendab liidu õigust liikmesriigi kohtus poolelioleva konkreetse kohtuvaidluse raames, piirdub ta selle sõnastusest ja mõttest lähtuvalt liidu õigusnormide tähenduse edasi andmisega ning sel moel tõlgendatud õigusnormide kohaldamise üle arutletavas kohtuasjas otsustab riigisisene kohus.(45)

79.      Seega on käesolevas asjas Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 ning anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule asjakohased analüüsi kriteeriumid, mille alusel tuvastada, kas vaidlustatud riigisisene süsteem on kooskõlas nimetatud raamotsuse nõuetega. Euroopa Kohus peab selgitama kontrollinorme, mille suurkoda kohtuotsuses OG ja PI esile tõi. See ei tähenda täiendavate nõuete kehtestamist võrreldes asjaomase sättega, vaid seda, et selgitatakse nõudeid, mis tulenevad mõistest „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ enesest.

80.      Minu arvates on mõlemad kohtuotsuse OG ja PI punktides 74 ja 75 sõnastatud tingimused asjakohased, selleks et hinnata kohtulikku kontrolli, mida kohus, kes annab kohtuliku loa, teostab prokuratuuri otsuse üle. Jagan komisjoni seisukohta, mille kohaselt ei näi asjakohane määratleda neid tingimusi „alternatiivse“ või „kumulatiivsena“, kuna need puudutavad erinevat eesmärki ning neid tuleb hinnata eri kriteeriumide ja nõuete alusel. Sellega seoses arvan, et Euroopa Kohus on esile toonud kaks vajalikku etappi prokuratuuri otsuse kohtuliku kontrolli hindamisel.

81.      Niisiis, kui ei ole kontrollitud Euroopa vahistamismääruse tegemiseks pädeva ametiasutuse sõltumatuse tagatisi vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras ning asjaomase Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsust, peaks vahistamismäärus jääma õiguslike tagajärgedeta.

 Tagatised

82.      Esmalt tuleb märkida, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse ülesanne on tagada raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuete järgimine vahistamismääruse teinud liikmesriigis. Olen täielikult nõus oma kadunud kolleegi ja sõbra, kohtujurist Yves Botiga, kes rõhutas oma ettepanekus kohtuasjas Bob-Dogi:

„Minu arvates eeldab Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluste drastiline regulatsioon, et Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigis on vastukaaluks olemas kaitseõiguste konkreetsed ja tõhusad menetluslikud tagatised, ilma milleta oleks Euroopa õigusruumi ehitamisele omane hädavajalik tasakaal kriminaalõigussüsteemide tõhususe ja põhiõiguste kaitse nõuete vahel rikutud.“(46)

83.      Seega peab iga riigisisene süsteem sisaldama menetluslikke tagatisi, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“).(47) See tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt Euroopa vahistamismäärus põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel.(48) Vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis kujutab endast – nagu tuleneb eelkõige raamotsuse 2002/584 põhjendusest 6 – kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, väljendub raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma.(49)

84.      Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 kohaste sõltumatuse ja proportsionaalsuse nõuete kohta tuleb märkida, et esimene neist hõlmab tagaotsitava põhiõigusi.(50) Teise eesmärk on tagada, et liikmesriikide õigusasutused ei otsi asjaomaseid isikuid taga tühiste süütegude eest.(51) Teise nõude puhul on üksmeelselt nenditud, et proportsionaalsuse kontrolli küsimus kujutab endast ühte põhilist raskust, millele Euroopa vahistamismääruse süsteem alates selle rakendamise algusest on põrganud. Nüüd, pärast otsust kohtuasjas OG ja PI, on selge, et proportsionaalsuse kontroll on põhimõttelise tähtsusega nõue.(52)

85.      Euroopa Kohus on juba esile tõstnud sõltumatuse ja proportsionaalsuse nõuded, mida tuleb kohaldada juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriik annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis küll osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus (nagu käesolevas asjas), lähtudes raamotsuse 2002/584 eesmärkidest ja ülesehitusest.(53)

86.      Leian, et kui Euroopa Kohus täpsustaks viitenorme, mida tuleks seejuures järgida, oleks lihtsam lahendada küsimust, kas Euroopa vahistamismääruse tegemiseks pädev ametiasutus vastab raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tingimustele. Sellega seoses rõhutan, et tingimata on vaja sätestada menetluslikud tagatised Euroopa vahistamismääruse tegemise etapis.

87.      Minu arvates, juhul kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras on lubatud, et Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse võtab vastu asutus, mis ei ole kohus, kuid samas on nõutud, et kõnealusele otsusele peab kohtuliku loa andma kohus, siis on esmatähtis, et asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et selline kohtulik kontroll ei tähenda lihtsalt seda, et piirdutakse üksnes nihil obstat’iga, ilma et sellise asutuse nagu prokuratuur algset otsust tegelikult analüüsitaks.

88.      Lisan, et kui õigusasutus, kes on teinud otsuse teha Euroopa vahistamismäärus, on prokuratuur, kes võib saada juhiseid eelkõige täitevvõimult (nagu käesolevas kohtuasjas), siis on oluline, et kohtuliku loa andmine sellisele otsusele toimuks enne, kui asjaomane vahistamismäärus on tekitanud õiguslikke tagajärgi.

89.      Lõpuks, kuna Euroopa vahistamismääruse tegemine kahjustab asjaomase isiku õigust vabadusele, mis on ette nähtud harta artiklis 6, siis peaks riigisisene kohtuliku loa andmise süsteem minu arvates võimaldama tagaotsitaval olla kohtus ära kuulatud, selleks et vaidlustada kõnealuse otsuse kehtivus harta artikli 47 kohaselt.

 Kohaldamine käesoleval juhul

90.      Milline mõju on Euroopa Kohtu otsusel kohtuasjas OG ja PI põhikohtuasjale?

91.      Minu arvates erineb Austria süsteem selgelt Saksamaa süsteemist, mida käsitleti nimetatud kohtuasjas, ja seda olulistes küsimustes.(54)

92.      On tõsi, et prokuratuurid alluvad Austria süsteemi hierarhias täitevvõimule. Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt alluvad prokuratuurid liidumaa prokuratuuridele ning need koos peaprokuratuuriga alluvad omakorda föderatsiooni justiitsministrile.

93.      Ometi, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Euroopa vahistamismääruse tegemise menetlus Austrias erinev asjaoludest, mis olid kohtuotsuse OG ja PI aluseks. Esiteks on Austria süsteemis ette nähtud Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa andmine (ja selline luba on käesolevas kohtuasjas ka tõepoolest antud). Teiseks tähendab nimetatud kohtuliku loa andmine seda, et kontrollitakse, kas on järgitud õiguspärasuse ja proportsionaalsuse kriteeriume (StPO § 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt). Kolmandaks reguleerib kohtuliku loa andmise menetlust seadus; juhul kui vahistamismäärusele kohtuliku loa andmiseks on vajalikud täiendavad uurimisülesanded, siis võib asja läbivaatav kohus teha kriminaalpolitseile korralduse neid teostada või teostada neid ise.(55) Lõpuks, neljandaks võib kohtuliku loa andmise StPO § 87 lõike 1 kohaselt kaebusega vaidlustada.(56) Leian, et selline kaebevõimalus on asjaolu, mis rahuldab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuded.

94.      Märgin ka, et kohtuliku loa andmine toimub enne, kui prokuratuuri otsus omandab õigusliku toime.

95.      Eelotsusetaotluses ja Austria valitsuse kirjalikes ja suulistes seisukohtades esitatud andmeid ning Austria valitsuse poolt kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimustele antud vastuseid arvesse võttes näib mulle, et Austria õigusaktide alusel peavad selle riigi kohtud iga neile esitatud vahistamismäärust ja sellega kaasnevat toimikut põhjalikult ja tähelepanelikult analüüsima. Kõnealuse kohtuliku kontrolli raames tuleb arvesse võtta seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriume.

96.      Kuna raamotsusega 2002/584 loodud süsteem põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel, mis tähendab, et eeldatavasti järgivad kõik liikmesriigid hartas sätestatud õigusi, siis minu arvates ei saa asjakohaste vastupidiste tõenditeta seada kahtluse alla sellise õigussüsteemi – nagu on arutusel põhikohtuasjas, mille kohaselt peab Euroopa vahistamismääruse tegemisele prokuratuuri poolt eelnema kohtulik kontroll – kooskõla hartaga ja kõnealuse raamotsusega. Selle eelduse ümberlükkamine oleks õigustatud vaid objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete alusel, mis puudutavad vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigussüsteemi toimimist(57) ja mis kujutavad endast selliseid vastupidiseid tõendeid, kuid selliseid andmeid ei näi käesolevas kohtuasjas olevat.

97.      Seega leian, et Euroopa Kohtule hindamiseks esitatud asjaolusid arvestades on selline kord, nagu praegu Austrias kehtiv, kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikega 1.

98.      Järeldan sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes kontrollida, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigis kehtiv süsteem hõlmab menetluslikke tagatisi, mis on vajalikud selleks, et tagada Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku kaitseõigused ja asjaomase vahistamismääruse proportsionaalsuse kontroll vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Põhikohtuasjaga sarnasel juhul peab riigisisene süsteem hõlmama järgmisi asjaolusid: esiteks, algne Euroopa vahistamismääruse tegemise otsus peab olema allutatud kohtulikule kontrollile, mille raames asja läbivaatav kohus analüüsib põhjalikult asjaomast otsust, enne kui annab kohtuliku loa; teiseks, selline kohtulik kontroll peab toimuma enne, kui vahistamismäärus tekitab õiguslikke tagajärgi, ja kolmandaks, Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa andmist (kõnealuse kohtuliku kontrolli tulemusena) peab olema võimalik vaidlustada.

 Ettepanek

99.      Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes leian, et küsimusele, mille Kammergericht Berlin (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) on esitanud Euroopa Kohtule, tuleb vastata järgmiselt:

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, võttes arvesse kõiki põhikohtuasja asjaolusid, nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artikli 6 lõike 1 alusel, kas esiteks, käesoleval juhul on Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus; teiseks, kas asjaomane õigusasutus on tegutsenud täiesti sõltumatult, ja kolmandaks, kas asjaomane õigusasutus on hinnanud vahistamismääruse tegemise otsuse õiguspärasust ja proportsionaalsust.

Põhikohtuasjaga sarnasel juhul võib selleks, et tõendada, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis kehtiv süsteem vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, tugineda järgmistele asjaoludele:

–        algne Euroopa vahistamismääruse tegemise otsus on allutatud kohtulikule kontrollile, mille raames asja läbivaatav kohus analüüsib põhjalikult asjaomast otsust, enne kui annab kohtuliku loa;

–        selline kohtulik kontroll toimub enne, kui vahistamismäärus tekitab õiguslikke tagajärgi;

–        Euroopa vahistamismäärusele kohtuliku loa andmist (kõnealuse kohtuliku kontrolli tulemusena) on võimalik vaidlustada.


1      Algkeel: prantsuse.


2      27. mai 2019. aasta kohtuotsus (Lübecki ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, edaspidi „kohtuotsus OG ja PI“).


3      Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“).


4      Siinkohal tuleb ära märkida 22. augustil 2019 ühe ja sama kohtu poolt (Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad)) esitatud kolm eelotsusetaotlust (C‑625/199 PPU, C‑626/19 PPU ja C‑627/199 PPU), milles käsitletakse samu õiguslikke probleeme.


5      Vt artikli 2 lõike 2 18. taane.


6      Vt käesoleva ettepaneku punkt 93.


7      Vt käesoleva ettepaneku punktid 9 ja 10.


8      Eelotsusetaotluses (punktis 22) nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus Austria valitsuse selgitust. Mulle näib, et tõenäoliselt on tegemist selgitusega, millele on viidatud nõukogu 12. juuni 2019. aasta dokumendis „Judgments of the CJEU of 27 May 2019 in joined cases C‑508/18 and C‑82/19 PPU and in case C‑509/18 – public prosecutors offices acting as judicial authorities – Exchange of views on the follow-up – Paper by the Presidency“, dokument nr ST 9974 2019, lk 13.


9      Nagu eespool viidatud (vt 2. joonealune märkus).


10      Vt käesoleva ettepaneku punktid 11–15.


11      Vt käesoleva ettepaneku punktid 76–81.


12      Vt 30. mai 2013. aasta kohtuotsus F (C‑168/13 PPU, EU:C:2013:358, punkt 31).


13      Vt 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus TC (C‑492/18 PPU, EU:C:2019:108, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).


14      Vt käesoleva ettepaneku punktid 24 ja 25.


15      16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan (C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 37).


16      Vt raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 18. taane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et asjaomane isik pani toime vähemalt ühe varguskatse kaasosalise abiga ning kasutas nuga kolmanda isiku hirmutamiseks (vt käesoleva ettepaneku punktid 4 ja 17).


17      Kohtuotsus OG ja PI (punktid 85–87).


18      10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Poltorak, C‑452/16 PPU, EU:C:2016:858, punktid 33 ja 35, 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punktid 34 ja 36.


19      Vt käesoleva ettepaneku punkt 76 jj.


20      Vt kohtuotsuse OG ja PI punkt 67.


21      Vt 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 47.


22      Vt kohtuotsuse OG ja PI punkt 71.


23      27. mai 2019. aasta kohtuotsus (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457).


24      27. mai 2019. aasta kohtuotsus (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457, punktid 55 ja 56). Euroopa Kohus ei teinud siiski otsust küsimuses, kas Euroopa vahistamismääruse tegemist käsitlevate peaprokuröri otsuste peale oli võimalik esitada kaebus, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele; Euroopa Kohus palus seda kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.


25      Komisjon lisab, et asjaomane kohus peab kontrollima Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimusi ja selle proportsionaalsust.


26      10. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Poltorak, C‑452/16 PPU, EU:C:2016:858, punktides 33 ja 35; 10. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punktides 34 ja 36 ning kohtuotsuse OG ja PI punktis 50 kasutatud tähenduses.


27      Vt kohtuotsus OG ja PI (punkt 60).


28      Vt käesoleva ettepaneku punkt 67 jj.


29      10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Özçelik (C‑453/16 PPU, EU:C:2016:860).


30      Vt kohtuotsus OG ja PI (punkt 50), kus Euroopa Kohus on nimetanud „ministeerium[e] ja politseiteenistus[i], kes teostavad täitevvõimu“. Vt ka 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Özçelik (C‑453/16 PPU, EU:C:2016:860, punkt 32).


31      Viitan siin sõnastusele, mida kasutas Austria valitsus oma suulistes seisukohtades.


32      Seda nüanssi kinnitas kohtuistungil ka Austria valitsus. Prokuratuur juhib uurimist ning temal on kõige parem võimalus otsustada, kas Euroopa vahistamismääruse tegemine on otstarbekas.


33      Pooled täpsustasid kohtuistungil, et see teatamine kajastas eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 60 nimetatud muudatusi, millega anti eeluurimiskohtunike pädevus üle prokuratuurile. Vt ka „Statement by the Republic of Austria pursuant to Article 6 of Council Framework Decision 2002/584/JHA of 13 June 2002 on the European arrest warrant and the surrender procedures between Member States, Annex to Council of the European Union, Council Framework Decision 2002/584/JHA on the European arrest warrant and the surrender procedures between Member States – Statement by the Republic of Austria on a change in the competent Authorities, Brussels, 5711/08, 28 January 2008“.


34      Vt kohtuotsuse OG ja PI punkt 67. Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 42 ja 21. joonealune märkus.


35      Kohtuotsus OG ja PI (punktid 72 ja 73).


36      Kohtuotsus OG ja PI (punktid 74 ja 75).


37      Vt käesoleva ettepaneku punkt 66.


38      Vt käesoleva ettepaneku punkt 66.


39      Vt käesoleva ettepaneku punkt 15.


40      Vt käesoleva ettepaneku punkt 14.


41      Euroopa Kohus viitas näitena täitevvõimult saadavatele individuaalsetele juhistele (vt kohtuotsus OG ja PI, punkt 74).


42      Vt käesoleva ettepaneku punkt 59.


43      Vt raamotsuse 2002/584 põhjendus 10.


44      Kohtuotsus OG ja PI (punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).


45      Vt mutatis mutandis 27. märtsi 1963. aasta kohtuotsus Da Costa jt, 28/62–30/62, EU:C:1963:6, lk 76.


46      C‑241/15, EU:C:2016:131, punkt 55.


47      Vt eelkõige harta artikkel 6 („Õigus vabadusele ja turvalisusele“) ja artikkel 47 („Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“).


48      Kohtuotsus OG ja PI (punktid 43–46 ja seal viidatud kohtupraktika).


49      Vt 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Özçelik, C‑453/16 PPU, EU:C:2016:860, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.


50      Vt raamotsuse 2002/584 põhjendus 12 ja artikli 1 lõige 3.


51      Vt kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:131, punktid 77–83.


52      Vt minu ettepanek kohtuasjas Radu, C‑396/11, EU:C:2012:648, punkt 60.


53      Vt raamotsuse 2002/584 põhjendus 8, 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas (C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 47) ja kohtuotsus OG ja PI (punkt 71).


54      Vt käesoleva ettepaneku punkt 58 jj.


55      Vt käesoleva ettepaneku punkt 13.


56      Vt käesoleva ettepaneku punkt 14.


57      Vt analoogia alusel 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).