KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 21. märtsil 2013(1)
Kohtuasi C‑86/12
Adzo Domenyo Alokpa,
Jarel Moudoulou,
Eja Moudoulou
versus
Ministre du Travail, de l’Emploi et de l’Immigration
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour administrative (Luksemburg))
Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 20 ja 21 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Elamisõigus – Alaealised lapsed, kellel on liikmesriigi kodakondsus ja kes on kolmanda riigi kodanikust üleneja sugulase ülalpeetavad – Liikmesriigi keeldumine anda elamisõigus, elamisluba ja tööluba – Tagajärjed liidu kodaniku staatusega kaasnevate õiguste tegelikule kasutamisele
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Cour administrative (teise astme halduskohus) (Luksemburg), käsitleb ELTL artikli 20 tõlgendamist, lähtudes võimalikust kooskõlast põhiõigustega, kuigi selle võtmeküsimus puudutab direktiivis 2004/38/EÜ(2) sätestatud nõuete täitmist.
2. Euroopa Kohtu läbivaatamisel olev eelotsuse küsimus esitati ühelt poolt Togo kodaniku A. D. Alokpa ja tema kahe lapse, kes on sündinud Luksemburgis ja kellel on Prantsuse kodakondsus, ning teiselt poolt ministre luxembourgois du Travail, de l’Emploi et de l’Immigrationi (Luksemburgi töö-, tööjõu- ja sisserändeminister) vahelises vaidluses, mille ese on esiteks viimase keeldumine andmast A. D. Alokpa’le Luksemburgis elamisõigust ja teiseks talle antud korraldus lahkuda Luksemburgi territooriumilt.
3. Täpsemalt esitas A. D. Alokpa peale seda, kui Luksemburgi ametiasutused ja kohtud jätsid rahuldamata tema rahvusvahelise kaitse taotluse, taotluse täiendava kaitse seisundi saamiseks, mis jäeti esimesel korral samuti rahuldamata. Kuna A. D. Alokpal sündisid 17. augustil 2008 Luxembourgis (Luksemburg) ennetähtaegsed kaksikud, siis anti talle siiski nimetatud seisund 31. detsembrini 2008. Mõni päev pärast kaksikute sündi tunnistas end nende isaks Prantsuse kodanik J. Moudoulou ja neile väljastati vastavalt 15. mail ja 4. juunil 2009 Prantsuse pass ja isikutunnistus.
4. Oma seisundi kindlaksmääramiseks esitas põhikohtuasja kaebaja 6. mail 2010 Luksemburgi ametiasutustele Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmena elamisloa taotluse. Pärast A. D. Alokpalt täiendava teabe saamist põhjuste kohta, mis takistavad tal asumast koos oma lastega elama Prantsusmaa territooriumile, kus elab laste isa, jätsid need ametiasutused 14. oktoobri 2010. aasta otsusega nimetatud taotluse rahuldamata, rõhutades, et ei A. D. Alokpa ega tema lapsed ei täida nõudeid, mis on ette nähtud direktiivi 2004/38 ülevõtvas Luksemburgi seaduses. Lisaks märgiti nimetatud otsuses, et arstlikku järelevalvet laste üle võib väga hästi Prantsusmaal teostada.
5. Pärast seda, kui Tribunal administratif (esimese astme halduskohus) tunnistas 21. septembri 2010. aasta kohtuotsusega põhjendamatuks A. D. Alokpa poolt tema enda ja oma laste nimel esitatud kaebuse eespool mainitud otsuste tühistamiseks, esitasid põhikohtuasja kaebajad Cour administrative’ile selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
6. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab esiteks, et A. D. Alokpa on koos oma lastega ühise perekonnana elanud Luksemburgi vastuvõtukeskuses ja on seega riigi ülalpidamisel, ilma et neil oleks isaga mingi kontakt säilinud. Ta märgib siiski, et A. D. Alokpale on tehtud Luksemburgis pakkumine alaliselt töötada, mis ei realiseeru üksnes põhjusel, et tal puudub elamisluba ja tööluba.
7. Teiseks juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu sellele, et kahe lapse olukorral on ühiseid tunnusjooni kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Ruiz Zambrano(3), märkides siiski, et A. D. Alokpa lapsed ei ela selle liikmesriigi territooriumil, mille kodakondsus neil on.
8. Selles kontekstis otsustas Cour administrative menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artiklit 20, vajadusel [koos Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”)] artiklitega 20, 21, 24, 33 ja 34 – ühte või mitut nimetatud sätet eraldivõetuna või nende koostoimes –, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik esiteks keeldub andmast kolmanda riigi kodanikule, kelle ainuülalpidamisel on tema väikelapsed, kes on liidu kodanikud, elamisõigust liikmesriigis, kus on laste elukoht ja kus nad elavad oma sünnist saati, ilma et neil oleks selle riigi kodakondsus, ning teiseks keeldub andmast sellele kolmanda riigi kodanikule elamisluba või isegi tööluba?
Kas niisuguseid otsuseid tuleb käsitada sellistena, mis jätavad kõnesolevad lapsed oma elukohariigis, kus nad on elanud sünnist saati, ilma tegelikust võimalusest kasutada põhilisi liidu kodaniku staatusega kaasnevaid õigusi ka juhul, kui nende teine otsejoones üleneja sugulane, kellega nad ei ole kunagi elanud ühise perekonnana, elab teises liidu liikmesriigis, mille kodanik ta on?”
9. A. D. Alokpa, Luksemburgi, Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Leedu, Madalmaade ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad. Pooled kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 17. jaanuaril 2013, välja arvatud Belgia, Tšehhi, Kreeka, Leedu ja Poola valitsus, kes ei olnud seal esindatud.
II. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
10. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitusi esiteks selle kohta, kas kolmanda riigi kodanik, kelle ainuülalpidamisel on tema väikelapsed, kes on liidu kodanikud ja kes on sündinud muus liikmesriigis kui liikmesriik, mille kodakondsus neil on, ning kes ei ole kunagi kasutanud oma õigust vabalt liikuda, võib viimasest tulenevalt omandada tuletatud elamisõiguse ELTL artikli 20 mõttes, ning teiseks selle kohta, kas otsusega, millega keeldutakse sellist elamisõigust andmast ja antakse talle korraldus Luksemburgi territooriumilt lahkuda, jäetakse nimetatud lapsed ilma tegelikust võimalusest kasutada põhilisi liidu kodaniku staatusega seotud õigusi.
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse esimesele osale tarviliku vastuse andmiseks tuleb minu arvates esmalt lükata tagasi selle kohtu väide – mida jagavad oma kirjalikes seisukohtades ka Belgia ja Saksamaa valitsus –, mille kohaselt on kõnealune olukord sarnaselt olukorraga, mis oli aluseks eespool viidatud kohtuotsuses Ruiz Zambrano, „puhtalt siseriiklikku laadi”.
12. Nimetatud kohtuotsusest Ruiz Zambrano kui ka kohtuotsustest McCarthy ja Dereci jt(4) nähtub, et eelotsuse küsimuses osutatud ELTL artiklit 20 tuleb mistahes tegeliku piiriülese elemendi olemasolu puudumisel võtta arvesse olukordades, kus liidu kodanik elab liikmesriigis, mille kodakondsus tal on ja kui ta ei ole kunagi kasutanud oma õigust vabalt liikuda.
13. Põhikohtuasjas aga elavad A. D. Alokpa lapsed, kes on mõlemad liidu kodanikud, liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole.
14. Niisugust olukorda võib seega pidada sarnaseks sellega, mis oli aluseks kohtuotsuses Zhu ja Chen (5), milles Euroopa Kohus leidis, et niisuguse väikelapse olukord, kes on liidu kodanik ja elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, ning kes ei ole kunagi kasutanud oma õigust vabalt liikuda, kuulub siiski isikute vaba liikumist käsitlevate liidu õiguse sätete(6) kohaldamisalasse, eelkõige direktiiviga 2004/38 asendatud ja kehtetuks tunnistatud direktiivi 90/364/EMÜ(7) sätete omasse.
15. Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 1 on lisaks ette nähtud, et seda kohaldatakse eelkõige kõikide liidu kodanike suhtes, kes elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole – mis vastab just A. D. Alokpa laste olukorrale.
16. Seetõttu tuleb kõigepealt analüüsida, kas põhikohtuasja asjaoludest lähtudes täidavad liidu kodanikest väikelapsed, kes elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, direktiivis 2004/38 ette nähtud nõuded, eelkõige need, mis on ette nähtud viimati nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b. Teiseks tuleks kontrollida, kas nende ema, kes on kolmanda riigi kodanik, saab otsejoones üleneja sugulasena tugineda tuletatud elamisõigusele(8).
17. Nagu kohtupraktika seda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks lubab, tuleb seega eelotsuse küsimuse esimene osa ümber sõnastada nii, et selle eesmärk on tõlgendada muuseas ka eelotsusetaotluses mainitud direktiivi 2004/38, millele on oma seisukohtades keskendunud Luksemburgi, Tšehhi, Kreeka, Leedu, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon(9).
B. Eelotsuse küsimuse esimene osa, mis puudutab direktiivi 2004/38 nõuete täitmist
18. Niiviisi ümbersõnastatud küsimusele vastamiseks olgu kõigepealt meenutatud, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ja neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus.
19. Nagu Euroopa Kohus on seda leidnud eespool viidatud kohtuotsuses Zhu ja Chen direktiivi 90/364 sätte kohta, mis on sisuliselt samasugune direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktiga b, on piisav, kui liikmesriigi kodanikul on vajalikud elatusvahendid, ilma et selles sättes oleks esitatud mingeid nõudmisi vahendite päritolu suhtes(10).
20. Seetõttu ei ole direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud „piisavate vahendite” nõude täitmiseks vajalik, et liidu kodanikul oleks endal sellised vahendid, vaid ta võib elamisõigusele tugineda ka siis, kui kõnealused vahendid pärinevad tema perekonnaliikmelt, kes on tema otsejoones üleneja sugulane, kes selle kodaniku eest hoolt kannab.
21. Siiski nähtub eelotsusetaotlusest, et erinevalt kohtuotsuse Zhu ja Chen(11) aluseks olnud põhikohtuasja olukorrast ei ole A. D. Alokpa lastel mingeid elatusvahendeid, mis tingib selle, et nende eest koos nende emaga kannab täielikult hoolt Luksemburgi Suurhertsogiriik, mille territooriumil kolm põhikohtuasja kaebajat vastuvõtukeskuses elavad.
22. Nagu mitu huvitatud poolt Euroopa Kohtus osutas, ei näi seega, et A. D. Alokpa lapsed täidaksid nõuded, et neil on piisavad vahendid ning vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
23. Ometi nähtub ka eelotsusetaotlusest, et A. D. Alokpa ei ole kunagi soovinud muutuda Luksemburgi riigile koormaks ning on saanud pakkumise alaliselt Luksemburgis töötada, mis on seatud sõltuvusse ainult ühest tingimusest, nimelt et ta saab Luksemburgis elamisloa ja tööloa. Sellega seoses olgu meenutatud, et A. D. Alokpa esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluse käigus nimetatud tööpakkumisest koopia.
24. Selles etapis tuleb kontrollida selle tööpakkumise asjakohasust ning seega võimalust arvestada direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud „piisavate vahendite” nõude täitmisel mitte tegelike, vaid tulevikus tekkivate või potentsiaalsete vahenditega.
25. Huvitatud pooled vaidlesid selle küsimuse üle Euroopa Kohtu istungil küllaltki pikalt.
26. Selle käigus pooldasid Luksemburgi ja Madalmaade valitsused direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud nõude kitsendavat tõlgendust, leides, et lihtsalt tööpakkumine ei kujuta endast midagi muud kui hüpoteetilist võimalust omandada nõutud vahendid, mida selle sätte sõnastus aga ei hõlma. Nimetatud valitsuste sõnul peavad elatusvahendid elamisõiguse taotlemise hetkel juba olemas olema, kuna igasugune vastupidine tõlgendus tooks kaasa nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud nõude mõtte ja kasuliku mõju kadumise.
27. Põhimõtteliselt selline seisukoht mind ei veena.
28. Nimelt olen ma ühel seisukohal Saksamaa valitsuse ja komisjoniga, et „piisavate vahendite” nõue on täidetud konkreetse võimaluse kaudu, et tulevikus tekivad vahendid tulenevalt tööpakkumisest, mille liidu kodanik või tema perekonnaliige on teises liikmesriigis vastu võtnud. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa liidu kodanike vaba liikumise kasuliku mõju kadumise, samas kui direktiivi 2004/38 eesmärk on just tugevdada vaba liikumise õigust.
29. Pealegi, mis puudutab piisavate vahendite summat, siis paneb direktiivi 2004/38 artikli 8 lõige 4 liikmesriikidele kohustuse arvestada asjaomase isiku olukorda. Seetõttu ei saa isiku konkreetse olukorra arvesse võtmisel jätta tähelepanuta asjaolu, et ta on saanud tööpakkumise, millest tulenevalt tal oleks võimalik saada sissetulek, mis võimaldaks tal täita direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud nõude. Igasugune vastupidine tõlgendus tooks kaasa liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete üksikolukordade ebavõrdse kohtlemise, mille korral kaotaks selle direktiivi artikli 8 lõige 4 oma mõtte.
30. Järelikult peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus põhimõtteliselt analüüsima A. D. Alokpale tehtud pakkumist alalisele töökohale, et kontrollida, kas tema lastel, kes on liidu kodanikud, on „piisavad vahendid” direktiivi 2004/38 tähenduses.
31. Selle kontrolli läbiviimist võivad aga takistada siseriiklikud menetluseeskirjad, kuna – nagu ma seda juba märkisin – see tööpakkumine esitati alles menetluse käigus, mis käsitles tühistamiskaebust, mille A. D. Alokpa ja tema lapsed Luksemburgi halduskohtule esitasid. Selle kontrolli läbiviimiseks peab eelotsustetaotluse esitanud kohtul olema seega õigus kontrollida tema juures vaidlustatud otsuste seaduslikkust lähtuvalt nende otsuste vastuvõtmisest hilisematest asjaoludest(12).
32. Lisaks, nagu Saksamaa valitsus seda kohtuistungil õigesti märkis, ei sisalda direktiiv 2004/38 ühtegi erisätet, mis lubaks siseriiklikest menetluseeskirjadest kõrvale kalduda.
33. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas nimetatud eeskirjad võimaldavad tal tunnustatud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest(13) lähtuvalt võtta arvesse tööpakkumist, mille A. D. Alokpa kohtumenetluse käigus esitas.
34. Juhul kui see nii ei ole ning kui seetõttu ei ole direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b nõuded täidetud, võiks siiski kontrollida võimalust, kas harta sätted – millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas – võivad tingida nimetatud nõuete paindlikumaks muutmise või nende kõrvale jätmise, eelkõige selleks, et tagada lapse parimate huvide arvesse võtmine (harta artikkel 24) ning perekonnaelu austamine (harta artiklid 7 ja 33).
35. Näib, et sellist olukorda on siiski raske ette kujutada, kuna see tooks kaasa ELTL artikliga 21 liidu kodanike õigusele liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada seatud piiride tähelepanuta jätmise(14) ning sellest tulenevalt näib mulle, et see tooks kaasa aluslepingutes määratletud pädevuste ja ülesannete muutmise, rikkudes harta artikli 51 lõiget 2.
36. Niisugustel asjaoludel ei oleks enam vaja kontrollida, kas A. D. Alokpal võib olla tuletatud elamisõigus Luksemburgis, kuna tema lapsed, kes on liidu kodanikud, ei täida direktiiviga 2004/38 kehtestatud nõudeid.
37. Juhul kui eelotsustaotluse esitanud kohus võib arvesse võtta A. D. Alokpale tehtud tööpakkumist ehk tema laste tulevikus tekkivaid või potentsiaalseid vahendeid ja kui tal on sellest hoolimata kahtlusi, kas need vahendid on piisavad, siis tuleb viimati nimetatud isikute olukorra hindamisel võtta arvesse harta sätteid, eelkõige seoses sidemega, mis neil võib alates nende sünnist selle liikmesriigi territooriumil olla Luksemburgi Suurhertsogiriigiga tekkinud.
38. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et A. D. Alokpa lapsed täidavad direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b nõuded, siis tekib alles küsimus, kas nende emal on tuletatud õigus.
39. Seoses liidu kodanike perekonnaliikmetega osutab direktiivi 2004/38 artikli 2 lõike 2 punkt d üksnes liidu kodaniku „ülalpeetavatele ülenejatele lähisugulastele”, kes aga A. D. Alokpa kindlasti ei ole.
40. Eespool viidatud kohtuotsuses Zhu ja Chen, mis tehti mõni kuu pärast direktiivi 2004/38 vastuvõtmist ja mis käsitleb väga lähedast olukorda sellele, mis on kõne all põhikohtuasjas, leidis Euroopa Kohus, et väikelapsest liidu kodaniku ema ei saa vastuvõtvas liikmesriigis elamisõigus saamise eesmärgil väita, et ta on „ülalpeetav” otsejoones üleneja sugulane direktiivi 90/364 mõttes(15).
41. Seevastu ületas Euroopa Kohus selle tingimusega ranguse, mis esines juba direktiivi 90/364(16) tekstis ja mille osas ta pidi otsuse tegema, leides, et „kui EÜ artikkel 18 [nüüd ELTL artikkel 21] ja direktiiv 90/364 annavad tähtajatu elamisõiguse vastuvõtvas liikmesriigis väikelapsele, kes on teise liikmesriigi kodanik, lubavad nimetatud õigusnormid kõnealuse kodaniku vanemal, kes teda tegelikult hooldab, elada koos temaga vastuvõtvas liikmesriigis”(17).
42. Nimetatud kohtuotsuse Zhu ja Chen põhjal saaks A. D. Alokpa seega nii ELTL artiklile 21 kui ka direktiivi 2004/38 sätetele tuginedes tuletatud elamiseõiguse Luksemburgis.
43. Eespool viidatud kohtuotsuses Iida on Euroopa Kohus tõlgendanud tuletatud õigust, mis on liidu kodanikust väikelapse otsejoones ülenejal sugulasel, kellel on kolmanda riigi kodakondsus ja kes ei ole ülalpeetav – mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsuses Zhu ja Chen – siiski nii, et see ei kuulu direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse, vaid see põhineb üksnes ELTL artiklil 21(18).
44. Selline lähenemine muudab minu arvates ühtsemaks õigusliku raamistiku, mida kohaldatakse liidu kodanikest väikelaste otsejoones ülenejate sugulaste suhtes, kes on kolmanda riigi kodanikud, ei ole ülalpeetavad ja kes on direktiivi 2004/38 alusel soodustatud isikud. Tõepoolest, kui välistada võimalus, et selliste otsejoones ülenejate sugulaste puhul on täidetud tingimus, mille kohaselt nad peavad olema liidu kodanike ülalpidamisel, mis tähendaks seega, et nad ei kuulu direktiivi 2004/38 isikulisesse kohaldamisalasse, siis ei oleks arusaadav, millisel põhjustel tuleks sellise tuletatud elamisõiguse omandamiseks, mille nad võivad vastuvõtvas liikmesriigis saada, tugineda selle direktiivi sätetele.
45. Seetõttu on palju loogilisem – nagu Euroopa Kohus on seda eespool viidatud kohtuotsuses Iida leidnud – sellise tuletatud elamisõiguse puhul tugineda otseselt ja üksnes liidu esmasele õigusele, nimelt ELTL artiklile 21.
46. Sellest tulenevalt võib teha järelduse, et juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et A. D. Alokpa lapsed täidavad nimetatud kohtus pooleli oleva menetluse käigus esitatud uutele andmetele tuginedes direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b nõuded, võiks nende emal ELTL artikli 21 alusel olla tuletatud õigus elada Luksemburgis kui otsejoones üleneja sugulane, kes kannab tegelikult oma liidu kodanikest laste eest hoolt.
47. Nendest kaalutlustest lähtudes teen ma ettepaneku vastata eelotsuse küsimuse esimesele osale nii, et liidu kodanikest väikelapsed, keda peab üleval nende otsejoones üleneja sugulane, kes ise ei ole ülalpeetav ning kes kannab seeläbi nende laste eest tegelikult hoolt, saavad tugineda direktiivi 2004/38 sätetele, et see otsejoones üleneja sugulane, kes on kolmanda riigi kodanik, saaks tuletatud elamisõiguse liikmesriigi territooriumil, mille kodakondsust tema lastel ei ole. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud nõuded on täidetud, võttes arvesse asjaomaste liidu kodanike olukorda, sealhulgas vajaduse korral nimetatud otsejoones ülenejale sugulasele tehtud sellisest tööpakkumisest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tulevikus tekkivaid või potentsiaalseid vahendeid, lähtudes siseriiklike menetluseeskirjadega ette nähtud piiridest ning võrdsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevatest nõuetest.
C. Eelotsuse küsimuse teine osa, mis puudutab võimaluse kaotamist kasutada liidu kodakondsusega seotud põhilisi õigusi
48. Oma küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas eespool viidatud kohtuotsusest Ruiz Zambrano tulenevat kohtupraktikat saab kohaldada olukorras, kus A. D. Alokpa ja tema lapsed, kes mõlemad on liidu kodanikud, peavad Luksemburgi territooriumilt lahkuma, olgugi et viimaste isa, kellega nad ei ole kunagi ühise perekonnana koos elanud, elab Prantsusmaal, mille kodanik ta ka ise on.
49. Nagu juba märgitud sai, kuulub A. D. Alokpa laste olukord liidu õiguse, eelkõige direktiivi 2004/38 sätete kohaldamisalasse.
50. Seetõttu ei kuulu ELTL artikkel 20, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Ruiz Zambrano, sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldamisele, seda enam, et alates hetkest, mil kaks liidu kodanikust väikelast asuvad teise liikmesriiki elama, sealhulgas liikmesriiki, mille kodanikud nad on, kasutavad nad ka oma õigust vabale liikumisele, mis omakorda tingib selle, et nende olukord kuulub a fortiori direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse.
51. Isegi kui ELTL artikkel 20 ei ole kohaldatav, ei kaota eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse teine osa oma asjakohasust, kuna üks põhikohtuasjas kõne all olevatest otsustest kohustab A. D. Alokpat ja sellest asjaolust tulenevalt tema lapsi Luksemburgi territooriumilt lahkuma ja tekitab vähemalt potentsiaalse ohu, et liidu kodanikud saadetakse liidu territooriumilt välja.
52. Seega tuleb kontrollida, kas sellise otsuse täidesaatmine toob eespool viidatud kohtuotsuste Ruiz Zambrano ning Dereci jt tähenduses kaasa asjaolu, et liidu kodanikud on tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt(19), jättes nad ilma võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida liidu kodaniku staatus neile annab(20).
53. Sellega seoses tekitavad minus mõningast nõutust põhikohtuasja kaebajate väited, mida nad kordasid ka kohtuistungil ning mille kohaselt on A. D. Alokpal võimatu koos oma lastega Prantsusmaale kolida ja seal elama asuda ning seega on ta kohustatud Togosse naasma, mis tingis ka väga tõenäoliselt selle, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas oma küsimuses kõnealuste laste isa olukorrale.
54. Nimelt on oluline silmas pidada, et A. D. Alokpa lastel on Prantsuse kodanikena piiramatu õigus Prantsuse territooriumile siseneda ja seal elada, eelkõige ELTL artikli 21 alusel ja rahvusvahelise õiguse põhimõtte alusel, mida on Roomas 4. novembril 1950. aastal alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 4 artiklis 3 kinnitatud(21).
55. Järelikult ei kohusta Luksemburgi ametiasutuste otsus, millega anti A. D. Alokpale ja sellest asjaolust tulenevalt tema lastele korraldus Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumilt lahkuda, viimaseid kogu liidu territooriumilt lahkuma. A. D. Alokpal enesel võib seega emana ja isikuna, kes on laste eest alates nende sünnist tegelikult hoolt kandnud, olla tuletatud õigus Prantsuse territooriumil elada.
56. Sellistel asjaoludel ei ole mõeldav, et Prantsuse ametiasutused võiksid keelduda lubamast A. D. Alokpat koos oma lastega tulla liikmesriiki, mille kodanikud need lapsed on ja seal elama asuda, a fortiori, kuna ta on ainus isik, kellega lapsed on alates oma sünnist perekonnana koos elanud(22). Igasugune vastupidine lahendus kaotaks liidu kodaniku põhistaatustega seotud õiguste täieliku ja piiramatu kasutamise võimaluse kasuliku mõju.
57. Pealegi ei sea Luksemburgi territooriumilt väljasaatmise otsust tulenevalt sellest, et kaks asjaomast liikmesriiki asuvad geograafiliselt lähestikku, tingimata kahtluse alla A. D. Alokpa võimalust võtta vastu Luksemburgi tööandja tehtud tööpakkumine, kuna ta saaks töötada näiteks piirialatöötajana, nagu seda teevad tuhanded Prantsuse elanikud.
58. Sellest johtub, et Luksemburgi haldusasutuste otsuse puhul, millega nõutakse, et A. D. Alokpa ja sellest asjaolust tulenevalt tema lapsed lahkuksid Luksemburgi territooriumilt, tuleb leida, et sellega ei kohustata viimaseid kogu liidu territooriumilt lahkuma, jättes need lapsed ilma tegelikust võimalusest kasutada nende liidu kodaniku staatusest tulevaid põhilisi õigusi, kuna on selge, et neil lastel on piiramatu õigus minna ja elada liikmesriigi territooriumil, mille kodanikud nad on – see on õigus, mille kasuliku mõju säilitamiseks on vajalik, et A. D. Alokpa puhul tunnustataks, et tal on tuletatud õigus elada Prantsusmaal, kuna ta on ainus isik, kes kannab tegelikult nende laste eest hoolt ja kellega need lapsed on alates nende sünnist ühise perekonnana koos elanud.
III. Ettepanek
59. Eelnevatele kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour administrative’i esitatud küsimusele järgmiselt:
Euroopa Liidu kodanikest väikelapsed, keda peab üleval nende otsejoones üleneja sugulane, kes ise ei ole ülalpeetav ning kes kannab seeläbi nende laste eest tegelikult hoolt, saavad tugineda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ) sätetele, et see otsejoones üleneja sugulane, kes on kolmanda riigi kodanik, saaks tuletatud elamisõiguse liikmesriigi territooriumil, mille kodakondsust tema lastel ei ole. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud nõuded on täidetud, võttes arvesse asjaomaste liidu kodanike olukorda, sealhulgas vajaduse korral sellisest nimetatud otsejoones ülenejale sugulasele tehtud tööpakkumisest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tulevikus tekkivaid või potentsiaalseid vahendeid, lähtudes siseriiklike menetluseeskirjadega ette nähtud piiridest ning võrdsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevatest nõuetest.
Liikmesriigi otsuse puhul, millega nõutakse, et kolmanda riigi kodanik, kes on liidu kodanikest väikelaste, kellel on teise liikmesriigi kodakondsus, otsejoones üleneja sugulane ja kannab nende eest tegelikult hoolt, lahkuks selle liikmesriigi territooriumilt, tuleb leida, et sellega ei kohustata nimetatud kodanikke kogu liidu territooriumilt lahkuma, jättes need nad ilma tegelikust võimalusest kasutada nende liidu kodaniku staatusest tulevaid põhilisi õigusi, kuna neil kodanikel on piiramatu õigus minna ja elada liikmesriigi territooriumil, mille kodanikud nad on – see on õigus, mille kasuliku mõju säilitamiseks on vajalik, et nimetatud otsejoones üleneja sugulase puhul tunnustataks, et tal on tuletatud õigus elada viimati nimetatud liikmesriigis, kuna ta on ainus isik, kes kannab tegelikult nende liidu kodanike eest hoolt ja kellega nad on alates nende sünnist ühise perekonnana koos elanud.