AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

2. detsember 2008

Kohtuasi F‑131/07

Barbora Baniel‑Kubinova jt

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Katseajal olevateks ametnikeks nimetatud ajutised teenistujad ja abiteenistujad – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 10 – Õigus päevarahale pärast sisseseadmistoetuse ühe osa kättesaamist

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles B. Baniel‑Kubinova ja ülejäänud 13 parlamendi ametnikku paluvad tühistada parlamendi otsused, millega keelduti neile maksmast personalieeskirjade VII lisa artiklis 10 sätestatud päevaraha.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Ajutised teenistujad

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 5 lõige 1; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 24)

2.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Saamise tingimused – Katseajal olev ametnik, kes sai ajutise teenistujana sisseseadmistoetust –Välistamine

(Personalieeskirjad, artikkel 71; VII lisa artiklid 5 ja 10; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 24 lõige 1)

1.      Ühenduse seadusandja nägi muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 24 ette ajutistele teenistujatele sisseseadmistoetuse maksmise, lähtudes eeldusest, et isegi täievolilise ametniku teenistuskoha kindluseta võivad ajutised teenistujad, kelle oodatav tööaeg on vähemalt üks aasta, soovida integreeruda teenistuskohta püsivalt ja pikaajaliselt. Nimelt sellise integreerumise tarvis tehtud pingutuste tulemusel tekkinud kulude katteks makstakse ajutistele teenistujatele sisseseadmistoetust, isegi kui seda tehakse vaid osaliselt, kui oodatav tööaeg on lühem kui kolm aastat.

(vt punkt 20)

2.      Personalieeskirjade VII lisa artiklite 5 ja 10 lihtne võrdlus näitab, et nendega on vastuolus see, kui muude teenistujate teenistustingimuste artikli 24 lõike 1 alusel ajutise teenistujana sisseseadmistoetust saanud isik võib seejärel, kui ta nimetatakse katseajal ametnikuks, taotleda päevaraha, sõltumata sellest, et personalieeskirjade järge talle kohaldatav kord muutus. Nimelt, kuna sisseseadmistoetuse maksmine sõltub elukoha üleviimisest huvitatud isiku teenistuskohta, siis ei saa huvitatud isik hiljem kehtivalt väita, et saada muud rahalist soodustust, nagu näiteks päevaraha, et tema kolimine teenistuskohta on ajutine, erinevalt tema päritoluriigis asuvast „tõelisest” elukohast.

Kuna huvitatud isik tegi sisseseadmistoetuse saamiseks deklaratsiooni, et tõendada oma elukoha üleviimist teenistuskohta, lisades sellele deklaratsioonile vastavad tõendid, siis on administratsioonil õigus institutsiooni ja ametnike vahel eksisteerima pidavate usalduslike suhete tõttu ja nõuetekohase halduse põhjustel jätta uuesti kontrollimata huvitatud isiku elukohta puudutav küsimus, kui viimane taotleb päevaraha saamist.

(vt punktid 27 ja 30)