KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 12. juunil 2012(1)
Kohtuasi C‑617/10
Åklagaren
versus
Hans Åkerberg Fransson
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Haparanda Tingsrätt (Rootsi))
Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamisala – Harta artikkel 51 – Liidu õiguse kohaldamine liikmesriikide poolt – Käibemaksualaste õigusnormide rikkumiste suhtes kohaldatav siseriiklik karistamise kord – Harta artikkel 50 – Ne bis in idem kui liidu õiguse üldpõhimõte – Haldus‑ ja kriminaalkaristuse kuhjumine – Mõiste „samad asjaolud” – Harta tõlgendamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni valguses – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikkel 4 – Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika – Liidu põhiõiguste määratlemine liikmesriikide ühiste põhiseaduslike tavade alusel
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õiguslik raamistik
B. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
C. Siseriiklik õiguslik raamistik
III. Asjaolud ja menetlus siseriiklikus kohtus
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
V. Euroopa Kohtu pädevus
A. Üldine küsimuse asetus
1. Abstraktne „olukord”: liidu õiguse „kohaldamine” liikmesriikide poolt
2. Ettepanek tõlgenduseks: reegli ja erandi seos
3. Põhimõte: liidu konkreetne huvi
4. Argumenteerimise viis: kategooriate koht ja üksikjuhtumite koht
B. Vastus pädevuse probleemile antud asjas
1. Kõnealune põhiõigus
2. Avaliku võimu teostamise iseäralik valdkond: karistamispädevus
3. Ne bis in idem põhimõtte tagamise riikidelt liidule ülekandmise ulatus
4. Järeldus: juhtum, mille puhul ei ole tegemist „liidu õiguse kohaldamisega”
VI. Eelotsuse küsimused
A. Teine, kolmas, neljas ja viies eelotsuse küsimus
1. Ümbersõnastamine ja vastuvõetavus
2. Teise, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse analüüs
a) EIÕK protokolli nr 7 artikkel 4 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vastav praktika
i) EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 allkirjastamine ja ratifitseerimine
ii) EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika
b) Ne bis in idem põhimõte liidu õiguses: harta artikkel 50 ja selle tõlgendamine EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 valguses
i) Harta artikli 50 osaliselt autonoomne tõlgendus: üksnes EIÕK valguses tõlgendamise piirid
ii) Harta artikkel 50 ning kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramine
c) Harta artikkel 50 kohaldatuna käesoleva kohtuasja suhtes
B. Esimene eelotsuse küsimus
1. „Selge alus” kui kriteerium Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldamiseks siseriikliku kohtu poolt
2. „Selge alus” kui kriteerium Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamiseks siseriikliku kohtu poolt
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva eelotsusetaotluse asjaolude näiliku lihtsuse taga, milleks on karistamine maksukohustuse täitmata jätmise eest Botnia lahel tegutseva kaluri poolt, on kaks iseäranis delikaatset probleemi ning samuti võrdlemisi keerukas olukord.
2. Esimene neist probleemidest puudutab eelotsusetaotluse vastuvõetavust, sest arvestades seda, et asi on vaieldamatult siseriiklikku laadi, nõuab Euroopa Kohtu pädevuse tunnustamine põhiõigusi käsitleva küsimuse lahendamiseks, et kohtuasja puhul oleks tegemist liidu õiguse kohaldamisega liikmesriigi poolt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 51 lõike 1 praegu kehtiva redaktsiooni tähenduses.
3. Teine probleem, mis on juba sisuline, puudutab ne bis in idem põhimõtte kohaldatavust olukorras, kus ühe ja sama tegevuse eest karistamisel kuhjuvad liikmesriigi pädevus määrata halduskaristust ja tema ius puniendi, mis juhatab meid käesoleval ajal tingimata harta artiklini 50.
4. Olukorra keerukus tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud esimesest küsimusest, milles tõstatatud probleem tundub eespool viidatutega võrreldes iseenesest lihtsam. See küsimus puudutab liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtte ulatust seoses siseriikliku viimase astme kohtu nõudega, et siseriikliku õiguse kohaldamata jätmiseks peab olema „selge” alus või viide. Keerukus tuleneb sellest, et esiteks tundub „selge aluse” nõue olevat leidnud kinnitust Euroopa Inimõiguste Kohtu värskeimas praktikas ja teiseks selline areng mitte ei lihtsusta, vaid hoopis raskendab vastamist ne bis in idem põhimõtte ulatuse kohta liidu õiguses.
5. Vastuvõetavuse probleemi osas teen ettepaneku, et Euroopa Kohus tunnistaks enda pädevuse puudumist, kuna liikmesriik ei kohaldanud liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Leian, nagu seda üritan edaspidi ka selgitada, et kohtuasja asjaolude tähelepanelik uurimine kinnitab seda järeldust. Siiski on väga tõenäoline, et Euroopa Kohus peab selles osas nõustuma mõnede seisukohtadega, mida ma selle vexata quaestio’ga seoses välja toon. Möönan, et neid seisukohti ei ole kohtupraktikas seni välja toodud.
6. Teise võimalusena, juhuks kui Euroopa Kohus leiab, et tal on pädevus sisuliselt vastata, pakun Euroopa Kohtule välja ne bis in idem põhimõtte autonoomse määratluse liidu õiguses. Nagu ma edaspidi üritan selgitada, tekitab harta artikli 52 lõikes 3 sisalduv põhimõte, et hartas sisalduvate õiguste tähendus ja ulatus on „samad”, mis neile ette on nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK”), eripäraseid raskusi seoses asjaomase põhimõttega.
7. Lõpuks, mis puudutab „selge aluse” nõuet EIÕK‑s ja liidu õiguses, pakun välja tõlgenduse, mis oleks kooskõlas ülimuslikkuse põhimõttega.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õiguslik raamistik
8. Ne bis in idem põhimõte on käesoleval ajal sätestatud harta artiklis 50, mis on sõnastatud nii:
„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.”
9. Direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklis 273(2) on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad maksukohustuslaste riigisiseste ja liikmesriikidevaheliste tehingute võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kehtestada käibemaksu nõuetekohaseks kogumiseks ning maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks vajalikuks peetavaid muid kohustusi, tingimusel et sellised kohustused ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.
[…]”
B. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
10. EIÕK protokolli nr 7 artikkel 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine” sätestab:
„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
2. Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.
3. Käesoleva artikliga sätestatud kohustuste täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.”
C. Siseriiklik õiguslik raamistik
11. Taxeringslagen’i (maksude määramise seadus, 1990:324) 5. peatüki §‑id 1 ja 4 kehtestavad maksustamiskorra alussätted Rootsis:
㤠1
Kui maksukohustuslane on esitanud menetluse käigus maksude määramiseks valeteavet, välja arvatud suuliselt, määratakse talle erimaks (lisamaks). Sama kehtib, kui maksukohustuslane on esitanud sellist teavet maksustamisega seotud kohtumenetluses ja kui teave on pärast sisulist uurimist tagasi lükatud.
Teavet käsitatakse valena, kui on selge, et maksukohustuslase esitatud teave on ebaõige või kui maksukohustuslane on jätnud maksude määramiseks esitamata teabe, mida ta oli kohustatud esitama. Teavet ei saa käsitada valena, kui see on koos muu esitatud teabega piisav õige otsuse tegemiseks. Teavet ei või valena käsitada ka juhul, kui see on nii ebamõistlik, et on ilmne, et seda ei saa otsuse aluseks võtta.
§ 4
Valeteabe esitamise korral on lisamaks 40% 1. peatüki § 1 esimese lõigu punktides 1–5 viidatud maksust, mida maksukohustuslane või tema abikaasa ei oleks pidanud maksma, kui valeteave oleks vastuvõetavaks tunnistatud. Käibemaksu puhul on lisamaks 20% maksust, mis oleks maksukohustuslasele valesti krediteeritud.
Kui valeteave parandati või kui seda oleks saanud parandada Skatteverket’ile tavaliselt kättesaadavate tõendavate dokumentide abil, mis olid Skatteverket’ile kättesaadavad enne finantsaasta novembri lõppu, on lisamaksu suurus 10% või käibemaksu puhul 5%.
[...]”
12. Skattebrottslagen’i (maksualaste süütegude seadus, 1971:69) §‑id 2 ja 4 sisaldavad maksupettuste suhtes kohaldatavaid karistusõiguslikke sätteid ja need on sõnastud järgmiselt:
㤠2
Isikut, kes esitab ametiasutustele teadlikult valeteavet, välja arvatud suuliselt, või jätab neile esitamata deklaratsioonid, kasumiaruanded või muu nõutava teabe ja tekitab nii ohu, et maks jäetakse riigile maksmata või määratakse valesti või tagastatakse talle või kolmandale isikule valesti, karistatakse maksualaste süütegude eest kuni kaheaastase vangistusega.
§ 4
Kui § 2 kohane süütegu on raske, karistatakse raske maksualase süüteo eest vähemalt kuuekuulise kuni kuueaastase vangistusega.
Süüteo raskuse kindlaksmääramisel võetakse eelkõige arvesse, kas see on seotud väga suurte summadega, kas toimepanija kasutas valedokumente või eksitavaid aruandeid või kas tegu oli osa süstemaatilisest või ulatuslikust kuriteost või oli muul viisil eriti ohtlik.”
III. Asjaolud ja menetlus siseriiklikus kohtus
13. H. A. Fransson on füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegutseb peamiselt rääbise (coregonus albula) püügi ja müügiga. Ta püüab kala küll Kalixi jõest, kuid müüb seda nii Rootsis kui Soomes.
14. Rootsi maksuhaldur süüdistab H. A. Franssonit selles, et ta on rikkunud maksudeklaratsiooni esitamise kohustust majandusaastatel 2004 ja 2005, põhjustades nii erinevatest maksudest tuleneva maksutulu saamata jäämise. Mis puudutab käibemaksu, mida ta oleks viidatud majandusaastatel pidanud tasuma, siis leiavad Rootsi ametivõimud, et H. A. Franssoni esitatud andmete tõttu jäi majandusaastal 2004 maksutulu riigikassasse laekumata kokku 60 000 Rootsi krooni ja majandusaastal 2005 kokku 87 550 Rootsi krooni.
15. 24. mail 2007 määras Skatteverket H. A. Franssonile Rootsi maksusüütegude eest karistusi sätestavate õigusnormide alusel majandusaastal 2004 toime pandud maksusüütegude eest trahvi lisamaksuna, millest 4872 Rootsi krooni vastab käibemaksuga seotud rikkumisele. Majandusaastat 2005 puudutavas määras Skatteverket teise trahvi, millest 3255 krooni vastab käbemaksuga seotud rikkumisele. Majandusaastate 2004 ega 2005 osas määratud karistust ei vaidlustatud ning need jõustusid vastavalt 31. detsembril 2010 ja 31. detsembril 2011.
16. 9. juunil 2009 alustas Haparanda Tingsrätt prokuratuuri taotluse alusel H. A. Franssoni suhtes kriminaalmenetlust. Prokuratuur süüdistab H. A. Franssonit maksupettuses, mille ta pani toime majandusaastatel 2004 ja 2005. Prokuratuur on seisukohal, et maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse rikkumine, sealhulgas käibemaksu puudutavas osas, mida H. A. Franssonile süüks pannakse, tekitas riigikassale märkimisväärse kahju, mis õigustas kriminaalmenetluse alustamist. Vastavalt Skattebrottslageni §‑dele 2 ja 4 karistatakse H. A. Franssonile süüks pandava süüteo eest vangistusega kuni kuus aastat.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel põhineb prokuratuuri süüdistus samadel asjaoludel, mille alusel määras Skatteverket 24. mail 2007 halduskaristuse.
18. 23. detsembril 2010 peatas Haparanda Tingsrätt H. A. Franssoni suhtes alustatud kriminaalmenetluse, et uurida seost liidu õigusega, täpsemalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50, mis sätestab ne bis in idem põhiõiguse.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
19. 27. detsembril 2010 saabus Euroopa Kohtu kantseleisse Haparanda Tingsrätti eelotsusetaotlus, milles on esitatud järgmised küsimused:
„1. Rootsi õiguse kohaselt peab siseriiklik kohus selleks, et jätta kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mille puhul võib kahtlustada 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) lisaprotokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumist ja seega ka 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 50 rikkumist, leidma selge aluse EIÕK‑st või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Kas selline siseriiklikus õiguses sätestatud siseriiklike õigusnormide kohaldamata jätmise tingimus on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige selle üldpõhimõtetega, sealhulgas liidu õiguse ülimuslikkuse ja vahetu mõju põhimõttega?
2. Kas maksualaseid süütegusid käsitleva süüdistuse lubatavus kuulub EIÕK lisaprotokolli nr 7 artiklis 4 ja harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalasse, kui süüdistatavale on eelnevalt määratud haldusmenetluses rahaline karistus (lisamaks) sama valeteabe esitamise juhtumi eest?
3. Kas teise küsimuse vastust mõjutab asjaolu, et need karistused peavad olema sel viisil koordineeritud, et üldkohtud saaksid kriminaalkorras määratavat karistust vähendada, sest süüdistatavale on sama valeteabe esitamise juhtumi eest määratud ka lisamaks?
4. Teatavatel asjaoludel võib olla lubatud määrata teises küsimuses nimetatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalas uues menetluses täiendavaid karistusi sama teo eest, mida on uuritud ja mille eest isikut on karistatud. Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas ne bis in idem põhimõtte kohaselt on eraldi menetlustes mitme karistuse määramise tingimused täidetud, kui viimases menetluses uuritakse juhtumi asjaolusid uuesti ja varasemast menetlusest sõltumatult?
5. Rootsis kohaldatavat eraldi menetlustes lisamaksude määramise ja maksualaseid süütegusid puudutava vastutuse uurimise süsteemi toetavad mitmed üldised huvid, mida kirjeldatakse üksikasjalikumalt allpool. Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas selline süsteem nagu Rootsis on ne bis in idem põhimõttega kooskõlas, kui oleks võimalik kehtestada süsteem, mis ei kuuluks ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalasse, nii et ei oleks vaja hoiduda lisamaksude määramisest või maksualaste süütegude eest vastutusele võtmisest, sel viisil, et kui vastutus maksualaste süütegude eest on asjakohane, antakse lisamaksude määramise otsuse tegemine Skatteverketi ja, kui see on asjakohane, halduskohtute asemel üldkohtute pädevusse, kui nad uurivad süüdistust maksualastes süütegudes?”
20. Kirjalikke märkusi esitasid Rootsi Kuningriik, Madalmaad, Taani Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Austria Vabariik, Iirimaa Vabariik ja komisjon.
21. 24. jaanuaril 2012 toimus Euroopa Kohtus kohtuistung, milles esitasid suulisi märkusi H. A. Franssoni esindajad ning Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Iirimaa Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Madalmaade ja komisjoni esindajad.
V. Euroopa Kohtu pädevus
22. Nii need riigid, kes esitasid kirjalikke märkusi (välja arvatud Austria) kui ka need, kes esitasid ainult suulised märkused (Saksamaa ja Prantsusmaa) ning komisjon on sarnaselt prokuratuuriga kohtuasjas a quo asunud seisukohale, et ne bis in idem põhimõtte tagamisega seonduvale probleemile ei tule lahendust otsida liidu õigusest ja sellist küsimust ei saa esitada Euroopa Kohtule. Täpsemalt öeldes ei ole harta artikkel 50 see, mis peab vaidlusalust küsimust reguleerima. Nii ongi vaidlusest sisulise probleemi üle, st vaidlusest nimetatud põhimõtte sisu ja ulatuse üle liidu õiguses tihti mööda mindud ja seetõttu on see olnud väheviljakas.
23. Küsimus, mille üle on kõige rohkem vaieldud, puudutab kahtlemata eespool kirjeldatud Euroopa Kohtu pädevust. Seega on Euroopa Kohtu ees taas probleemistik, milles soov selgete kriteeriumide järele, mille abil määratleda väljendit „liidu õiguse kohaldamine liikmesriikide poolt”, on sama suur, kui selle soovi rahuldamise keerukus.(3)
24. Järgnevalt soovin üksnes esitada Euroopa Kohtule kaalumiseks mõned täiendavad lähenemisviisid neile erinevatele ja arvukatele lähenemisviisidele, mida eeskätt kohtujuristid viimasel ajal on välja pakkunud.(4) Leian, et käesolev kohtuasi annab võimaluse ühendada argumendid, mis võivad anda panuse sellise kohtupraktika loomisesse, mida ei ole võimalik saavutada päevapealt.
A. Üldine küsimuse asetus
1. Abstraktne „olukord”: liidu õiguse „kohaldamine” liikmesriikide poolt
25. Nagu ma juba märkisin, on põhiline argument, milles kõik menetlusosalised on üksmeelel, see, et puudub asjaolu või on täitmata tingimus, mis on käesoleval ajal ammendavalt sätestatud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele „üksnes liidu õiguse kohaldamise korral”. Seos selle sätte sõnastuse ja selle sama reegli kuni käesoleva ajani üksnes kohtupraktikas seisneva aluse vahel ilmneb harta selgitustest(5). Selgitused viitavad – niivõrd kuivõrd sellel on tõlgendamisel tähtsust – pigem jätkumisele kui vastuseiseisule selle kohtupraktika ja kohtupraktika hartasse kinnistamise vahel. See on minu arvates teatud nüanssidega õige.
26. Sellest hoolimata on alates harta väljakuulutamisest Nice’is esitatud hulgaliselt lähenemisviise, mis viitavad pingetele Euroopa Kohtu vastava praktika – nii 2000. aasta kui ka 2007. aasta seisuga(6) – ja selle sätte vahel. „Kohaldamine” (kui harta kategooria) ja „kohaldamisala” (kui kohtupraktika kategooria) on esitatud mõistetena, mis kajastavad kõige paremini viidatud pinget.(7)
27. Siinkohal leian, et oleks kohane käsitleda erinevaid mõisteid, mida on kasutatud sisuliselt sama väljendamiseks. On selge, et ühe ja teise vahel võib näha nüansse. Kuid piirjooned jäävad siiski ebatäpseks. Minu arvates viitavad need kaks mõistet eeskätt olukorrale, kus – kuivõrd liikmesriikidel on endiselt kaalutlusruum, mistõttu võimalikku õigusrikkumist ei saa sisuliselt panna süüks liidule – liidu õiguse olemasolu on mingis olukorras piisavalt tugev, et olukorra hindamine liidu õiguse alusel oleks põhjendatud ja seega ka Euroopa Kohtu poolt.
28. See tähendab eeskätt seda, et kontrolli õiguspärasust – eeldusel, et puudub diskretsiooniruum („Bosphoruse” olukord)(8) – ei ole loomulikult vaidlustatud. Tegemist on pigem reproduktsiooni kui kohaldamise olukorraga.
29. Igal juhul pakub nn „kohaldamise” olukord iseenesest raamistiku, mis on oma olemuselt paindlik osas, mis puudutab vastutuse jagamist põhiõiguste tagamise valdkonnas. Olles paika pannud põhimõtte, et liikmesriikide avaliku võimu pädevuste rohkem või vähem autonoomseid ilminguid tuleb teatud juhtudel hinnata põhiõiguste alusel, nagu need kehtivad liidus ja nagu neid tõlgendab kõrgeimal tasemel Euroopa Kohus, tõusetub kohe küsimus, milline on selle põhimõtte ulatus.
30. Minu arvates vastas Euroopa Kohus algselt juhtumipõhiselt sellele küsimusele, mis puudutab olukordi, kus liikmesriikide tegevust tuleb põhiõiguste osas kontrollida „tsentraliseeritult”; see võimaldas tuvastada väikese hulga „olukordi”, mis on hästi tuntud, mida on tihti kommenteeritud ja millele on antud erinevaid hinnanguid.(9)
31. Igal juhul, võib olla tulenevalt selle teooria juhtumipõhisusest, ei ole kunagi eksisteerinud tõeliselt tugevat argumentatsiooni, st sellist, mis oleks selle selgitamisel piisavalt abstraktne. Põhjuseid võib olla mitmeid ja praegu ei ole õige aeg neid käsitleda.
32. Nagu ei antud ka erilist selgitust kohtuotsuses ERT, mis võiks olla sidemeks enam-vähem kindlaks määratud „olukorra” (erand vabadustest) tuvastamise ja ülemineku vahel üldisele olukorrale, mis lõpuks selguks: liidu õiguse „valdkond”, „kohaldamisala”, „kohaldamine”.
33. Meid huvitava nähtuse abstraktne kirjeldus annab mulle alust väita, et liidu õiguse olemasolu nõue avaliku võimu tegevuse alguspunktis on erinevate levinud mõistete ühine tunnus: lisaks peab see olemasolu väljendama õigusena, st see peab saama määrata kindlaks või mõjutada suuremal või vähemal määral mainitud avaliku võimu ilmingute sisu liikmesriigis. Mõiste „olemasolu” ei tähenda siiski kunagi „ette kindlaks määramist”, kuna see viimane olukord ei saa probleemi tekitada.(10)
34. Lõpuks ei ole ükski viidatud mõistetest („ulatus”, „kohaldamisala”, „kohaldamine”) üksi suuteline piirama selle põhimõttelise väite ulatust. On võimalik väita, et neil on vähe pistmist lex stricta ideega, kui selline tingimus on nende suhtes kohaldatav. Vastupidi, sel on kõikide sisuliselt avatud mõistete eelised ja takistused. Harta artikli 51 lõikes 1 kasutatud vaidlusalune sõna „üksnes” ei vii meid samuti väga kaugele: võib-olla hõlmab see endas tulevikku suunatud meedet laiendava tõlgenduse vastu, võib-olla aga väljendab see optimistlikku veendumust verbi „kohaldama” semantilise jõu suhtes.
2. Ettepanek tõlgenduseks: reegli ja erandi seos
35. Olen seisukohal, et liidu ja riikide poolt loodud moodustise, mida on nimetatud Euroopa Verfassungsverbundiks,(11) põhiseadusliku alusstruktuuri korrektsel tõlgendamisel kuulub reeglina kaalutlusruumiga liikmesriikide avaliku võimu aktide kontrollimine neile riikidele endile nende põhiseadusliku korra ja võetud rahvusvaheliste kohustuste raames.
36. Selle reegliga kaasneb siiski üks erand, mis on omandanud vaieldamatu ulatuse, mida näeme olukordades, kus riigi avaliku võimu esindajad kohaldavad Euroopa õigust, nagu see on käesoleval ajal hartas sätestatud. Kummagi olukorra vahelise dialektilise seose mõistmine reegli ja erandina on minu arvates käesoleval ajal endiselt põhjendatud.
37. Sellest tuleneb, et mis puudutab riikide avaliku võimu teostamisel põhiõiguste tagamist liidu poolt neis olukordades, siis seda tuleb uurida ülekandumise tähenduses, mis tähendab riikide algse vastutuse ülekandmist liidule osas, mis puudutab mainitud tagamist.
38. Mõistagi on liidu õigus oma sisult ajas muutuv tegelikkus ja see muutumine määrab vääramatult ja õiguspäraselt kindlaks selle erandi ulatuse. Põhimõte kui selline ja samas kui termin Verfassungsverbund kirjeldab liitu konstitutsionaalsest seisukohast, kujundab aga struktuuriliselt reeglist tehtava erandi. Leian, et selle erandi mõistmine nii, et see hõlmab võimalust, et erandist saab reegel, ei vasta alusideele, mille just välja tõin.
39. Seda silmas pidades leian, et alusidee, mis on küll määratlemata, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele „liidu õiguse kohaldamise korral”, eeldab sellises olukorras täiendavat pingutust ratsionaliseerimisel liidu kohtu poolt. Seda pingutust on nõutud ammusest ajast ning õigusteaduses on selle kohta esitatud palju ettepanekuid.(12)
3. Põhimõte: liidu konkreetne huvi
40. Leian, et liidu pädevust garanteerida põhiõiguste tagamine liikmesriikide avaliku võimu tegevuse puhul liidu õiguse rakendamisel peab õigustama liidu konkreetne huvi selle vastu, et avaliku võimu tegevus peab vastama arusaamale, mis on liidul põhiõiguste sisust. Ainuüksi asjaolu, et selle tegevuse alguspunkt asub liidu õiguses, ei ole iseenesest piisav väitmaks, et tegemist on „kohaldamise” olukorraga.
41. Viimaseks arvan ma, et on õiguspärane, et olukordades, mida on eelnevalt raske määratleda, on liidu huvi jätta oma jälg, milleks on tema arusaam põhiõigusest, ülimuslik iga liikmesriigi huvi suhtes, nagu ma seda juba märkisin. Selle liidu huvi peamine alus seisneb liidu õiguse olemasolus või isegi ülekaalukuses siseriiklikus õiguses kõikides olukordades. Lõpuks on tegemist olukordadega, kus mängus võib olla Euroopa res publica õiguspärasus ja see asjaolu nõuab kohast vastust.
4. Argumenteerimise viis: kategooriate koht ja üksikjuhtumite koht
42. Sisuliselt on Euroopa Kohtu peamine ülesanne esitada põhjendusi ja eelkõige pakkuda välja juhiseid, mis oleksid kasulikud mis tahes kohtualase tegevuse legitimeerimiseks.
43. Teisisõnu nõuab „liidu õiguse kohaldamise” kategooria kui alus, mis võimaldab avaliku võimu tegevuse iusfundamental kontrolli, minu arvates kohtupraktikat, mis täiendab ja lõpuks kehtestab muutuva laadiga sätte nagu see, mis on antud juhul kõne all.
44. Täpsemalt, kui ei piisa pelgast viitest teatud õiguslikule olukorrale nagu seda on „liidu õiguse kohaldamine” või selle lihtsast tuvastamisest, on selle põhjuseks minu arvates asjaolu, et selle taga puudub element või tegur, mis võimaldaks selliselt tuvastatud olukorda kvalifitseerida. Kokkuvõttes on eelnev tõdemus võrdväärne palvega esitada otseseid põhjendusi, igal juhul põhjalikumaid põhjendusi kui need, mis on juba esitatud seoses juhtudega, mil põhiõiguste tagamise ülesanne ja vastutus tuleb liikmesriikidelt liidule üle kanda.
45. Samal ajal ja isegi, kui see tundub paradoksaalne, leian ma, et paralleelselt tuleb tugevdada kohtuasja iseloomulike tunnuste uurimist, st lõppkokkuvõttes juhtumipõhisust selle õiges käsitluses. Täpsemalt, hinnates seda, kas teatud asjaolusid tuleb pidada liidu õiguse kohaldamiseks, peab sagedasti kaaluma mitmeid kohtuasja iseloomustavaid asjaolusid. Selles osas, mida piiratum on vastutuse ülekandmist puudutav kohtupraktikast tulenev määratlus, seda suuremat tähelepanu peab kohus kohtuasja asjaoludele pöörama.
46. Kokkuvõttes leian, et sedavõrd avatud säte nagu praegune harta artikli 51 lõige 1 nõuab selle sisu lihtsat määratlust. See peab esiteks toimuma selliste erinevate olukordade kindlaksmääramise kaudu, kus põhiõiguste tagamise üleminek riikidelt liidule võib põhimõtteliselt olla põhjendatud. Teiseks olen ma seisukohal, et iga kohtuasja konkreetsete asjaolude hindamine peab võimaldama teha lõpliku otsuse selle kohta, kas tagamise vastutus omistatakse liidule või siis riikidele.
B. Vastus pädevuse probleemile antud asjas
47. Selleks, et üritada kohaldada eespool esitatud ettepanekuid vaidlusaluses kohtuasjas, arvan ma, et alustuseks tuleb uurida asjaomast liidu põhiõigust ja riigi avaliku võimu esindajate tegevust, mida tuleks põhiõiguse alusel hinnata, enne kui minna edasi nende seotuse astme juurde.
1. Kõnealune põhiõigus
48. Siinkohal soovitan tähelepanu pöörata süstemaatilisele kaalutlusele, mis võimaldab aga põhjendusi suunata. Arvestada tuleb asjaolu, et ne bis in idem põhimõtte alus on nüüdsest harta ja täpsemalt selle artikkel 50. Lisaks, et selle kõrval eksisteerivad ka ELL artiklis 6 nimetatud muud õigusallikad, on liidu põhiõiguste kodifitseerimisel iseäralikud tagajärjed. Eelkõige tulevad hartast esile „tähenduse seosed” (Sinnzusammenhänge), mis jäävad peamiselt kohtupraktika abil kehtestatud õiguste süsteemis suhteliselt varjatuks.
49. Harta süsteem konkreetsemalt muudab märkimisväärselt keeruliseks selle, kuidas eristada käsitlust artiklis 50 sätestatud tagatise ja muude arvukate sisuliste ja formaalsete tagatiste vahel, mis on ette nähtud harta VI peatükki kuuluvates artiklites, st artiklites 47–50, mille pealkirjad on „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele” (artikkel 47), „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus” (artikkel 48) ning „Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte” (artikkel 49).
2. Avaliku võimu teostamise iseäralik valdkond: karistamispädevus
50. Alustuseks tuleb tõdeda, et sageli tunnustamist leidnud liikmesriikide karistamispädevuse valdkonnal koos tõhusa põhjusega liidu õiguses on raskesti vaidlustatav alus liidu huvi silmas pidades.
51. Tegemist on riikide „karistamispädevuse” kontekstiga, mille esimene allikas on liidu õigus ja mille kohta on kohtupraktikas välja töötatud arvukalt eeskirju, nagu seda meenutati ka kohtuistungil. Nii on Euroopa Kohus korduvalt kuulutanud, et liikmesriikide karistamispädevust tuleb teostada kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, mille ulatust tõlgendab mõistagi Euroopa Kohus.(13) Ja on raske vaielda vastu sellele, et käesoleval ajal hõlmavad need üldpõhimõtted põhiõigusi, nagu need on sätestatud hartas.
3. Ne bis in idem põhimõtte tagamise riikidelt liidule ülekandmise ulatus
52. Neil asjaoludel on küsimus järgmine: kas nõuet kohaldada neid põhimõtteid karistamispädevuse teostamise suhtes tuleb käsitada kui soovi kõik eespool nimetatud tagatised, mis ühiselt ne bis in idem põhimõttega kuuluvad harta VI peatükki, üldiselt üle kanda liidu pädevusse?
53. Leian, et riikide karistamisalane tegevus, mille alus on liidu õiguses, on õiguste tagamise valdkonnas vastutuse ülekandmist legitimeeriva põhimõtte aluseks. Kuigi üksikute liidu õiguse rikkumiste eest karistamine on väga sageli jäetud liikmesriikidele, ei saa sellest siiski järeldada liidu enda huvi puudumist selle vastu, et seda karistamispädevust teostataks vastavalt aluspõhimõtetele, mis kehtivad õigusel rajanevas ühenduses nagu seda on liit.
54. Seda silmas pidades tuleb eespool välja toodud legitimeerivat põhimõtet tingimata täiendada ja toetada kohtuasja asjaoludest tulenevate argumentidega. Teisisõnu leian ma, et pelk tõdemus, et riikliku karistamispädevuse konkreetsel juhul teostamise alguspunkt on liidu õiguses, ei ole iseenesest piisav, et kanda mis tahes selliste põhiseaduslike tagatiste kontroll, mida kohaldatakse selle pädevuse teostamise suhtes, riikide pädevusest üle liidu pädevusse.
55. Eeltoodud kaalutlused annavad mulle alust tõdeda, et Euroopa Kohtu pädevuse otsustada, kas käesoleval juhul on ne bis in idem põhimõtet piisavalt järgitud, kindlaksmääramine peab tulenema asjaomase valdkonna analüüsist, milleks on liidu õigusest lähtuv riiklik karistamistegevus; see kujutab endast pelgalt esialgset lähtepunkti, millest võib põhimõtteliselt tuletada jaatava vastuse. Sellest hoolimata peab lõpliku vastuse võimaldama anda nii viidatud põhiõiguse kui kohtuasja asjaolude süvendatud analüüs.
4. Järeldus: juhtum, mille puhul ei ole tegemist „liidu õiguse kohaldamisega”
56. Kõigepealt teeb murelikuks see, kuidas on eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse enda ja sellega seonduvad argumendid esitanud. Asjakohastest liidu õiguse sätetest on eelotsusetaotluses viidatud vaid ELL artiklile 6 ja harta artiklile 50, ilma et oleks vähimalgi määral üritatud kindlaks määrata liidu õigust, mille „kohaldamisega” liikmesriigi poolt konkreetselt tegu on. Veelgi häirivam on näha eelotsusetaotluse esitanud kohut väitmas, et Rootsi õigusnorme ei ole vastu võetud liidu õiguse rakendamiseks või et vastus võib igal juhul olla kasulik teiste kohtuasjade jaoks, milles oleks Euroopa Kohtu vastus tulevikus väga tulus.(14)
57. Lisaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu enda kahtlustele puudutab peamine uurimist vajav küsimus antud asjas seost liidu õiguse, konkreetsel juhul kahtlemata käibemaksu direktiivi ja olukorra vahel, mis tekkis liikmesriigis ne bis in idem põhimõtte ulatuse seal levinud käsitusest. Nimelt ei tohi unustada, et põhimõtteliselt „kohaldatud” liidu õiguse ja riigi avaliku võimu teostamise vahelise seotuse aste kujutab endast eeldust, millel põhineb liidu põhiõiguse tagamise huvi tuvastamine konkreetses kohtuasjas. Ma leian, et see seotus on äärmiselt nõrk ja igal juhul ebapiisav, et õigustada liidu selgelt tuvastatavat huvi võtta selle konkreetse põhiõiguse tagamine liidu enda kanda.
58. Direktiivist 2006/112 saab tuletada üksnes käibemaksu tõhusa kogumise kohustuse.(15) On ilmne, et meie ühiskonnas on karistamine maksukohustuse rikkumisel maksustamispädevuse tõhusa teostamise vältimatu tingimus. Seega peab liikmesriik loogiliselt võttes panema oma üldise maksusüsteemi, sealhulgas karistuste süsteemi, käibemaksu kogumise teenistusse, sama moodi nagu ta peab selle kogumise teenistusse panema omaenda maksuasutused.
59. Õigusnormid, mis on aluseks nii riigivõimu karistamispädevusele kui ius puniendi’le selle õiges tähenduses, kuuluvad selgelt sellesse loogikasse: sel juhul on üldiselt karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine maksukohustuslase poolt, ja seda karistamissüsteemi sisulise eeldusliku osana. Just see osa Rootsi maksusüsteemist on pandud käibemaksu kogumise teenistusse.
60. Neil asjaoludel tõusetub küsimus, kas siseriiklik normatiivne tegevus, mis otseselt põhineb liidu õigusel, on võrreldav antud asjas kõne all oleva olukorraga, kus siseriiklik õigus on pandud liidu õiguses kehtestatud eesmärkide teenistusse. Seega tuleb selgeks teha, kas need kaks olukorda on võrreldavad liidu tuvastatud huvi vaatenurgast võtta otseselt ja tsentraliseeritult enda kanda selle õiguse tagamine.
61. Ma leian, et selle delikaatse valdkonna analüüsimisel peab olema tajutav erinevus rohkem või vähem seotud causa ja lihtsa occasio vahel. Niivõrd kui see eksisteerib, on ne bis in idem põhimõtte ulatuse käsitusest tulenev probleem Rootsi õiguses üldist laadi probleem Rootsi karistussüsteemi ülesehituse jaoks, mis eksisteerib sellisena käibemaksu kogumisest sõltumatuna ja mille puhul käesolevas asjas kõne all olev valeandmete esitamises seisneva tegevuse eest karistamine on lihtne occasio.
62. Seega on küsimus selles, kas asjaomase occasio tagajärjel peab kindlasti olema liidu kohus see, kes määrab vältimatult üldise mõjuga kindlaks ne bis in idem põhimõtte ulatuse Rootsi õiguskorras, mis on ülimuslik selle suhtes, mis tuleneb Rootsi põhiseaduslikest struktuuridest ja rahvusvahelistest kohustustest.
63. Ma olen seisukohal, et oleks ebaproportsionaalne tuletada sellest occasio’st põhjust muuta põhiõiguste tagamise vastutuse jaotust liidu ja riikide vahel. Sama moodi tunduks mulle ebaproportsionaalne, kui meie käsitlus puudutaks küsimusi seoses kohase kaitse, tõendite piisavuse või muude harta VI peatükis sisalduvate asjaoludega. Kokkuvõttes tundub riskantne väita, et võttes vastu sellise sätte nagu direktiivi 2006/112 artikkel 273, nägi seadusandja ette, et kõik põhiseaduslikud tagatised, mis reguleerivad riikide karistamispädevuse teostamist, sealhulgas käibemaksu kogumist, lähevad riikidelt üle liidule.
64. Kõigil neil põhjusteil leian ma, et asjaolude kogumit arvesse võttes ei saa Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust samastada liidu õiguse kohaldamise juhtumiga harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Seetõttu soovitan ma Euroopa Kohtul tõdeda, et tal puudub käesolevale eelotsusetaotlusele vastamiseks pädevus.
65. Kui Euroopa Kohus siiski leiab, et ta on pädev kohtuasja sisuliselt lahendama, teen ma järgnevalt ja teise võimalusena Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Haparanda Tingsrätti esitatud küsimustele.
VI. Eelotsuse küsimused
66. Siseriikliku kohtu esitatud viis küsimust võib kokku võtta kaheks. Nagu ma edaspidi välja toon, puudutavad teine, kolmas, neljas ja viies küsimus peamiselt harta artiklis 50 sisalduva ne bis in idem põhimõtte kohaldamist olukordades, kus liikmesriigid on määranud kaks karistust: halduskaristuse ja kriminaalkaristuse. Esimene eelotsuse küsimus, millele tuleb vastata viimasena, puudutab Rootsi kõrgema kohtu nõutud tingimusi selleks, et kohaldada EIÕK‑d ja hartat selle riigi kohtutes.
A. Teine, kolmas, neljas ja viies eelotsuse küsimus
1. Ümbersõnastamine ja vastuvõetavus
67. Nagu ma just märkisin, puudutavad Haparanda Tingsrätti esitatud teine, kolmas, neljas ja viies küsimus harta artikli 50 tõlgendamist. Täpsemalt viitab teine küsimus samade asjaolude kvalifitseerimisele seoses ne bis in idem põhimõttega, st tõdemusele, et sama teo üle mõistetakse kohut mitu korda. Kolmas ja neljas küsimus keskenduvad ne bis in idem põhimõtte menetluslikule küljele, mis seisneb kahekordse menetlemise keelus. Viies küsimus on sõnastatud pigem hüpoteetilisena, sest see viitab riiklikule õiguskorrale, mis erineb Rootsis kehtivast.
68. Minu arvates saab teisele, kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele vastata ühiselt. Need kolm küsimust käsitlevad ühe ja sama põhiõiguse erinevaid koostisosi, milleni ma jõuan edaspidi, kuid mis kuuluvad alati ne bis in idem põhimõtte juurde. Kokkuvõttes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle põhimõttega, nagu see on sätestatud harta artiklis 50, on vastuolus see, kui riik määrab liidu õigust kohaldades samade asjaolude eest kaks karistust – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse.
69. Viies küsimus on aga vastuvõetamatu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas Rootsi õiguskord on harta artikliga 50 kooskõlas, arvestades et oleks võimalik kehtestada alternatiivne kriminaalmenetluse esimesena lõpetamise reeglit järgiv kord (mis Rootsis käesoleval ajal ei kehti). Sellele küsimusele vastates otsustaks Euroopa Kohus kaudselt siseriikliku meetme üle, mida Rootsi õiguskorras ei eksisteeri. Küsimuse hüpoteetiline laad tooks kaasa Euroopa Kohtu otsuse, mis sarnaneks pigem nõuandvale arvamusele kui tõlgendavale eelotsusele ja millest kohus on korduvalt hoidunud.(16) Seega soovitan ma Euroopa Kohtul tunnistada viies küsimus vastuvõetamatuks.
2. Teise, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse analüüs
70. Haparanda Tingsrätti esitatud küsimus on iseäranis keerukas ja samavõrd delikaatne kui küsimus, mida ma just käsitlesin. Esiteks on kahe karistuse –halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – mõistmine liikmesriikides väga levinud praktika ja seda eelkõige valdkondades nagu maksustamine, keskkonnapoliitika või avalik julgeolek. Samas on karistuste kuhjumist käsitlevad eeskirjad õiguskordade vahel äärmiselt erinevad ja neil on igas liikmesriigis iseäralikud ja omased tunnused. Enamikel juhtudel on need iseärasused kehtestatud eesmärgiga leevendada avaliku võimu poolse kahekordse karistamise mõju. Teiseks, nagu näeme edaspidi, on Euroopa Inimõiguste Kohus seda küsimust hiljuti lahendanud ja kinnitanud, et vastupidi algselt tundunule on selline praktika vastuolus EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 sisalduva ne bis in idem põhiõigusega. Samas on tõsi, et kõik liikmesriigid ei ole seda sätet ratifitseerinud, tehes muudel juhtudel selles suhtes reservatsioone või esitades tõlgendavaid deklaratsioone. Sellest tuleneb, et kohustus tõlgendada hartat EIÕK ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika valguses (harta artikli 52 lõige 3) on nii-öelda asümmeetriline, tekitades märkimisväärseid probleeme selle kohaldamisel konkreetse juhtumi suhtes.
a) EIÕK protokolli nr 7 artikkel 4 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vastav praktika
i) EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 allkirjastamine ja ratifitseerimine
71. Alguses EIÕK ne bis in idem põhimõtet sõnaselgelt ei sisaldanud. Nagu me teame, lisati see konventsiooni protokolliga nr 7, mis avati allkirjastamiseks 22. novembril 1984 ja mis jõustus 1. novembril 1988. Muude õiguste hulgas sätestab artikkel 4 ne bis in idem tagatise, mille eesmärk vastavalt Euroopa Nõukogu poolt protokollile lisatud selgitustele on kajastada põhimõtet, et mitte kellegi üle ei või kriminaalkorras kohut mõista kuriteo eest, milles ta on juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
72. Erinevalt muudest EIÕK‑s sisalduvatest õigustest ei ole konventsiooni allkirjastanud riigid, kelle hulgas ka erinevad liidu liikmesriigid, EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 ettenähtud õigust ühehäälselt heaks kiitnud. Käesoleva ettepaneku esitamise ajal ei ole protokolli nr 7 veel ratifitseerinud Saksamaa, Belgia, Madalmaad ja Ühendkuningriik. Selle protokolli ratifitseerinud riikide hulgas on Prantsusmaa nimetatud artikli 4 kohta teinud reservatsiooni, lubades seda kohaldada üksnes kriminaalkuritegude suhtes.(17) Samuti tegid Saksamaa, Austria, Itaalia ja Portugal allkirjastamisel erinevaid deklaratsioone, tuues välja sama asjaolu: protokolli nr 7 artikli 4 piiratud ulatus, mille kaitse ulatub üksnes teistkordsele „kriminaalkorras” karistamisele siseriiklikus õiguskorras kehtivas tähenduses.(18)
73. Eeltoodu näitab selgelt ja üheselt, et probleemid, mis tekivad kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramisest, on seotud konsensuse puudumisega liidu liikmesriikide vahel. Antud valdkonna problemaatilisust kinnitab see, kui vaadata läbirääkimisi, mis puudutavad liidu ühinemist tulevikus EIÕK‑ga ja mille käigus otsustasid riigid ja liit EIÕK protokollid, sealhulgas ka käesolevas kohtuasjas kõne all oleva protokolli praeguseks välja jätta.(19)
74. Selle konsensuse puudumise põhjus võib peituda selles, et väga paljudes liikmesriikides peetakse halduskaristuse meetmeid oluliseks, ning selles, et neis liikmesriikides pööratakse iseäranis suurt tähelepanu samal ajal kriminaalmenetlusele ja -karistusele. Ühest küljest ei soovi liikmesriigid loobuda tõhususest, mis iseloomustab halduskaristust eelkõige valdkondades, kus avalik võim soovib tagada seaduste ranget järgimist, nagu näiteks maksuõiguses või avalikku julgeolekut puudutavas õiguses. Teisest küljest õhutavad karistusõigusliku sekkumise erandlikkus ja süüdistatava menetluslikud tagatised liikmesriike jätma endale kaalutlusruumi, et määrata kindlaks teod, mis peavad kaasa tooma kriminaaluurimise. See kahekordne huvi säilitada samal ajal nii haldus‑ kui kriminaalkaristuse määramise õigus selgitab, miks keeldub suur hulk liikmesriike praegusel ajal ühel või teisel viisil järgimast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis – nagu ma nüüd välja toon – on arenenud suunas, mis selle duaalsuse sisuliselt välistab.
ii) EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika
75. See, kuidas kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramise juhtumeid on EIÕK süsteemis käsitletud, on alates protokolli nr 7 jõustumisest märkimisväärselt muutunud ja see sisaldab kolme elementi, mida nüüd analüüsin: kriminaalmenetluse mõiste, tüüpiliste tegude identsus ja teistkordne süüdistamine.
76. Esiteks tõlgendas Euroopa Inimõiguste Kohus hiljuti „kriminaalmenetluse” mõistet lähtudes nn „Engeli kriteeriumidest”, selleks et laiendada EIÕK artiklite 6 ja 7 tagatisi avaliku võimu määratud karistustele, mida formaalselt käsitatakse halduskaristustena.(20) On teada, et alates sellenimelisest kohtuotsusest kasutab Euroopa Inimõiguste Kohus kolme kriteeriumi, et hinnata, kas konkreetsel karistusel on karistusõiguslik laad EIÕK artiklite 6 ja 7 tähenduses: rikkumise kvalifitseerimine siseriiklikus õiguses, rikkumise laad ja rikkujale selle eest määratud karistuse raskusaste.(21) Neid tingimusi on kohaldatud lisamaksudele, kaasa arvatud vaidlusalustes Rootsi õigusnormides ette nähtud lisamaksule,(22) ja Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et seda liiki meede kuulub „kriminaalkorras” karistamise alla EIÕK artiklite 6 ja 7 ning laiendatult selle protokolli nr 7 artikli 4 tähenduses.(23)
77. Teiseks, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, mis käsitleb juba otseselt ne bis in idem põhimõtet, on pärast mõningaid algseid kõhklusi kinnitatud, et teistkordse karistamise keeld viitab olukorrale, kus karistatakse samade asjaolude eest, mitte aga teo eest, mida kvalifitseeritakse rikkumisi määratlevate õigusnormide alusel sama moodi. Olgugi et see teine lähenemisviis, mis on selgelt formalistlik ja EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 ulatust vähendav, tuleneb erinevatest kohtuotsustest, mis on tehtud pärast selle jõustumist,(24) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda aastal 2009 esimest lähenemisviisi kohtuotsuses Zolotukhin vs. Venemaa.(25) Selles kohtuasjas tõdes Euroopa Inimõiguste Kohus üheselt, et EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4 tuleb käsitada nii, et see keelab isikut süüdistada teises rikkumises, kui see põhineb identsetel asjaoludel või asjaoludel, mis on muu rikkumise aluseks olnutega sisuliselt samad.(26) Seega võtab Euroopa Inimõiguste Kohus kasutusse teistkordse süüdistamise käsitluse, mis vastab Euroopa Kohtu käsitlusele kohtupraktikas Schengeni konventsiooni artikli 54 kohta.(27)
78. Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab ne bis in idem põhimõtte menetluslikku külge või seda, mida tavapäraselt kvalifitseeritakse teistkordse süüdistamise keeluks, tõdeb Euroopa Inimõiguste Kohus, et kui selgub, et samade asjaolude alusel on juba kord karistus määratud, siis on keelatud alustada uut menetlust, kui esimene karistus on muutunud lõplikuks.(28) Seda järeldust kohaldatakse juhtudel, kus esimene karistus on halduskaristus ja teine kriminaalkaristus,(29) kuid samuti juhtudel, kus need toimingud on vastupidises järjekorras.(30) Lõpuks on Euroopa Inimõiguste Kohus pärast eelotsusetaotluse esitamise kuupäeva leidnud, et tähtsust ei oma asjaolu, et teist karistust vähendatakse esimese karistuse võrra eesmärgiga leevendada teistkordset karistamist.(31)
79. Kokkuvõttes nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kujunemisest, et käesoleval ajal on samade asjaolude eest kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramine EIÕK protokolli nr 7 artikliga 4 vastuolus, keelates seega menetluse teistkordse alustamise, olgu tegemist haldus‑ või kriminaalmenetlusega, kui esimene karistus on muutunud lõplikuks. Kohtupraktika hetkeseis, eriti pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid alates kohtuotsusest Zolotukhin vs. Venemaa, lubab tõdeda, et Strasbourgis on jõutud lõplikule seisukohale. Põhimõtteliselt peaks see kohtupraktika andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule EIÕK‑ga seoses enam kui piisavalt juhtnööre, et lahendada H. A. Franssoni ja Rootsi riigi vaheline vaidlus.
80. Käsitluse all oleva juhtumi probleemid siin aga ei lõppe, vaid võib öelda, et need alles algavad. Sest see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võrdsustab ilmselgelt EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 ja harta, tekitab tõsiseid probleeme, nagu ma just märkisin.
b) Ne bis in idem põhimõte liidu õiguses: harta artikkel 50 ja selle tõlgendamine EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 valguses
i) Harta artikli 50 osaliselt autonoomne tõlgendus: üksnes EIÕK valguses tõlgendamise piirid
81. Harta artikli 52 lõige 3 sätestab, et kui hartas sisalduvad õigused vastavad EIÕK‑ga tagatud õigustele, on nende „tähendus ja ulatus […] samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud”.
82. Nagu ma kohe selgitan, tõstatab käesolev kohtuasi uue probleemi, mis mõjutab nii harta artikli 52 lõikes 3 kehtestatud nõude ulatust kui ka asjaolu, et EIÕK‑s sisalduvaid õigusi käsitletakse liidu õiguse üldpõhimõtetena. Olgugi et harta artikkel 50 sätestab õiguse, mis vastab EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 sisalduvale õigusele,(32) ei ole käesolevas asjas kõne all olev ne bis in idem põhimõtte aspekt EIÕK allkirjastanud riikides sugugi levinud ega väljakujunenud. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 72 märkisin, ei ole märkimisväärne hulk liikmesriike EIÕK protokolli nr 7 ratifitseerinud või on nad teinud reservatsioone või deklaratsioone konkreetselt seoses protokolli artikliga 4, selleks et vältida selle kohaldamist halduskaristuste suhtes.
83. Nagu ma olen juba märkinud, annavad kõik liidu riigid, ehkki erineval määral, haldusasutustele õiguse määrata karistusi. Paljudes liikmesriikides on see õigus ühitatav ius puniendi’ga ning see võib tingida kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramise. See ei tähenda aga mingil juhul seda, et liikmesriigid, kes lubavad mitmekordset karistamist, teeksid seda absoluutse diskretsiooni alusel. Vastupidi, enamikel juhtudel on riigid, kes lubavad mitmekordset karistamist, kehtestanud valemi, mis välistab liigset karistamist.(33) Nii on Prantsusmaal Conseil constitutionnel leidnud, et kahe karistuse kogusumma ei tohi ületada raskeimat karistust, mis kummagi rikkumise eest on ette nähtud.(34) Saksamaa kohtud kohaldavad juhtumipõhiselt proportsionaalsuse kriteeriumi, millega soovitakse tagada, et karistuste kogum ei muutuks ülemääraseks.(35) Teised riigid on kehtestanud kriminaalmenetluse esimesena lõpetamise reegli, mille kohaselt peavad halduskohtud menetluse peatama kuni lõpliku lahendini kriminaalmenetluses.(36) Liidu õiguski pakub sedalaadi lahenduse, näiteks määruse liidu finantshuvide kaitse kohta artikkel 6.(37) Muudes õigussüsteemides, nagu see tundub olevat Rootsi puhul, võib kriminaalkohus, kes menetleb teist kohtuasja, kriminaalkaristusest halduskaristuse maha arvata.
84. Neil asjaoludel leian ma, et harta artikli 52 lõikes 3 sätestatu omandab tingimata iseseisva määratluse, kui seda kohaldatakse ne bis in idem põhimõtte suhtes. Ja kasutades ELL artikli 6 lõike 3 sõnastust, EIÕK tegelikult ei „taga” ne bis in idem põhimõtet samal moel kui ta tagab EIÕK tuumpõhimõtteid, millega kõik konventsiooni osalisriigid on seotud. Ma leian, et EIÕK, millele viidatakse liidu esmases õiguses, on konventsioon nagu see on, ehk teisisõnu selline, mis sisaldab nii siduvaid kui ka teatud ulatuses mittesiduvaid sätteid. Liidu esmases õiguses sisalduvate EIÕK viidete tõlgendamisel ei tohi seda asjaolu arvestamata jätta.
85. Eeltoodut arvestades leian ma, et nõuet, et hartat tõlgendataks EIÕK valguses, tuleb nüansseerida, kui liikmesriigid ei ole asjaomast põhiõigust või selle mingit aspekti (nagu on olukord EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 kohaldatavuse puhul kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramise suhtes) täielikult siseriiklikusse õigusesse üle võtnud. Lisaks, isegi kui neil asjaoludel kujutavad põhiõigus ja seda käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika endast liidu õigust inspireerivat väärtust, olen ma seisukohal, et kohustus võrdsustada hartaga tagatud kaitse tase EIÕK‑ga tagatud kaitse tasemega, ei ole nii tõhus.
86. Kokkuvõttes juhib käesolev kohtuasi tähelepanu olukorrale, kus konsensuse puudumine seoses õigusega EIÕK süsteemis põrkub liikmesriikides laialt levinud ja juurdunud süsteemidega, kus on lubatud määrata korraga kaks karistust – nii kriminaal‑ kui halduskaristus. Seda mitmekordse karistamise laia levikut ja juurdunud laadi võib pidada liikmesriikide ühiseks põhiseaduslikuks tavaks.
87. Seda arvestades leian, et harta artiklit 50 tuleb tõlgendada osaliselt autonoomselt.(38) Ilmselgelt tuleb arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika hetkeseisu, kuid kaitse taseme alampiir, mida Euroopa Kohus peab järgima, peab tulenema iseseisvast tõlgendusest, mis põhineb üksnes harta artikli 50 sõnastusel ja ulatusel.
ii) Harta artikkel 50 ning kahe karistuse – halduskaristuse ja kriminaalkaristuse – määramine
88. Ne bis in idem põhimõte on liidu õiguses laialt juurdunud. Enne seda, kui Schengeni konventsioon ja raamotsus Euroopa vahistamismääruse kohta andsid sellele liikmesriikide ius puniendi teostamist piirava tähenduse, ja veel enne seda, kui jõustus EIÕK protokoll nr 7, kohaldas Euroopa Kohus seda põhimõtet konkurentsiõiguse valdkonnas ja liidu avalikku teenistust käsitlevas kohtupraktikas.(39) Kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer kirjeldas oma ettepanekus kohtuasjas Gözütok ja Brügge detailselt seda põhimõtet liidu õiguse ajaloolises arenguloos,(40) nagu seda hiljuti tegi ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Toshiba.(41) Sellel küsimusel ma rohkem ei peatu ja seega piirdun ma vaid viidetega neile tekstidele.
89. Kohtupraktika hetkeseisus käsitleb Euroopa Kohus ne bis in idem põhimõtet küllalt ühtselt koos mõne erandiga, mida ma järgnevalt kirjeldan.(42)
90. Alustuseks võttis Euroopa Kohus vastu „karistuse” mõiste laia määratluse, järgides Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud Engeli kohtupraktikat, selleks et paigutada konkurentsi valdkonnas komisjoni poolt määratud karistused selle kohtupraktika alla.(43) Sellest vaatenurgast ja pidades silmas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, tuleb liidu õigusega kooskõla tagamiseks määratud lisamaksu käsitada sisuliselt „kriminaalkorras” karistamisena.
91. Järgmiseks, Euroopa Kohus – olgugi et teatud eranditega – on samuti andnud väga kaitsva tõlgenduse, määratledes elemente, millel mitmekordne karistamine põhineb. Seoses Schengeni konventsiooni artikli 54 ja raamotsuse Euroopa vahistamismääruse kohta tõlgendamisega on Euroopa Kohus leidnud, et ne bis in idem põhimõttega nõutud identsus viitab „samadele asjaoludele”, mitte aga sama liiki rikkumistele või samadele kaitstud õigushüvedele.(44) Käesoleva kohtuasja kontekst puudutab liidu õiguse kohaldamist liikmesriigis, mis ongi see dimensioon, kus kohaldatakse ne bis in idem põhimõtte kõige laiemat käsitlust. Seega ma leian, et sama käsitlusest tuleb lähtuda ka käesolevas kohtuasjas kõne all olevas olukorras, mis on lisaks käsitlus, mille kasuks on otsustanud Euroopa Inimõiguste Kohus alates eespool viidatud kohtuotsusest Zolotukhin.
92. Lõpuks on ainus küsimus, millele tuleb vastata see, kas halduskaristuse määramise menetluses määratud lõpliku karistuse eelnev olemasolu välistab kriminaalmenetluse ja võimaliku kriminaalkorras süüdimõistmise liikmesriikide poolt.
93. Olles küsimuse kokku võtnud ja arvestades sisulisi täpsustusi, mille ma lisan allpool, leian, et harta artikkel 50 ei viita käesoleval ajal sellele, et lõpliku halduskaristuse olemasolu sulgeb igal juhul võimaluse alustada kriminaalmenetlust, mis võib päädida süüdimõistmisega. Täpsustus, mille ma teen, on see, et omavoli keelu põhimõte, mis on lahutamatu õigusriigi põhimõttest (ELL artikkel 2), nõuab, et siseriiklik õigus annaks kriminaalkohtutele õiguse võtta mis tahes viisil arvesse olemasolevat halduskaristust, et leevendada kriminaalkaristust.
94. Esiteks ei ole harta artikli 50 sõnastuses endas midagi sellist, mis annaks iseenesest alust järeldada, et sellega sooviti keelata kõik sellised olukorrad, kus kattuvad haldusasutuste ja kriminaalkohtute õigus määrata karistus ühe ja sama teo eest. Sellega seoses tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et harta artikkel 50 rõhutab [hispaania keeles] eesliidet „kriminaal‑”, võrreldes EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 sõnastusega. Nii on lugu kummagi sätte pealkirjadega ja samuti seoses lõpliku õigeks või süüdimõistmisega, millele esimesena nimetatud sättes lisatakse [hispaania keeles] sõna „kriminaalkorras”, kuid teises mitte. Seda erinevust võiks pidada märkimisväärseks, sest harta säte koostati aastaid pärast protokolli nr 7 sätteid.
95. Teiseks, proportsionaalsuse põhimõte ja – igal juhul – omavoli keelu põhimõte, nagu see tuleneb õigusriigi põhimõttest, mis omakorda tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest,(45) välistab selle, et kriminaalkohus teostaks oma kohtuvõimu viisil, mis täielikult eirab asjaolu, et vaidlusaluste asjaolude eest on juba halduskaristus määratud.
96. Seega olen arvamusel, et harta artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et see ei takista liikmesriigil alustada kriminaalmenetlust samade asjaolude alusel, mille eest on juba haldusmenetluses lõplik karistus määratud, tingimusel et kriminaalkohtul on võimalik olemasolevat halduskaristust arvesse võtta selleks, et leevendada tema poolt määratavat karistust.
c) Harta artikkel 50 kohaldatuna käesoleva kohtuasja suhtes
97. Olles jõudnud siia punkti ja lähtudes sellest, mida ma olen siiani välja pakkunud, leian ma, et liidu õiguse hetkeseisus on ainuke uurimist vajav küsimus see, kas siseriikliku õiguse alusel on kriminaalkohtul võimalus võtta arvesse olemasolevat lõplikku halduskaristust selleks, et tagada, et lõplik lahend ei oleks ebaproportsionaalne ja ei rikuks mingil juhul omavoli keelu põhimõtet, mis kuulub õigusriigi juurde.
98. Toimikust nähtub, et H. A. Fransson tasus rahalise halduskaristuse, mille Skatteverket talle asjaomasel ajal määras, ja et need otsused on muutunud lõplikuks.
99. Lisaks, nagu H. A. Franssoni esindaja kohtuistungil selgitas, on tema kliendi suhtes alustatud kriminaalmenetlust Skattebrottslageni §‑des 2 ja 4 sätestatud süütegude tõttu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kuus aastat vangistust.
100. Kohtutoimikust ei nähtu, et Rootsi õigusnormid näeksid otseselt ette tasakaalustava süsteemi, kuid eelotsusetaotluses on märgitud, et Rootsi kohtud peavad „maksukuritegude eest karistuse määramisel arvestama” varem määratud lisamakse.
101. Järelikult on pigem siseriikliku kohtu kui Euroopa Kohtu ülesanne hinnata Rootsi õiguses kas seadusandlikul tasandil või Rootsi kohtute praktikas kehtestatud tasakaalustava süsteemi konkreetseid tunnuseid. Juhul, kui on olemas tasakaalustav mehhanism, mis võimaldab teise karistuse määramisel arvestada kogukaristuse leevendamise eesmärgil esimese karistusega, leian ma, et teistkordse menetluse läbiviimine ei oleks harta artikliga 50 vastuolus. Kui aga Rootsi õiguses kasutatav kriteerium ei võimalda tasakaalustamist eeltoodu tähenduses, jättes seeläbi avatuks võimaluse, et H. A. Franssonile määratakse teine karistus, olen ma seisukohal, et see oleks harta artikliga 50 vastuolus.
B. Esimene eelotsuse küsimus
102. Oma esimese eelotsuse küsimusega esitab Haparanda Tingsrätt Euroopa Kohtule oma kahtlused seoses sellega, kas liidu õigusega on kooskõlas kriteerium, mis on kehtestatud Rootsi õiguses, konkreetsemalt Rootsi kõrgema kohtu praktikas, ja mille kohaselt võib jätta kohaldamata Rootsi õigusnormi, mis on vastuolus hartas ja EIÕK‑s kehtestatud õigustega, tingimusel, et selleks on „selge alus” harta ja EIÕK sätetes ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.
103. Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse sõnastusele viitab see kahele erinevale aspektile. Esiteks viitab see EIÕK kui Euroopa Liidu õigussüsteemi osaks olevaid õigusi sisaldava rahvusvahelise lepingu (ELL artikli 6 lõige 3) kohaldamise kriteeriumi kooskõlale liidu õigusega. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kriteeriumi kooskõla kohta juhul, kui seda laiendada harta ja seega liidu õiguse kohaldamisele.
1. „Selge alus” kui kriteerium Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldamiseks siseriikliku kohtu poolt
104. Haparanda Tinsgrätt on võtnud arvesse Rootsi kõrgema kohtu praktikat, mille kohaselt peab enne Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus oleva Rootsi õigusnormi kohaldamata jätmist leidma „selge aluse” kas konventsioonist endast või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Rootsi kõrgem kohus on seda tingimust kohaldanud mitmes kohtuasjas, mis on käsitlenud sama küsimust, mis käesolevgi kohtuasi, ja kõigis neis jõudis ta järeldusele, et EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei pakkunud „selget alust”. Nagu ma aga märkisin käesoleva ettepaneku punktides 75–79, kinnitab Euroopa Inimõiguste Kohtu värskeim praktika, et H. A, Franssoni nõudel on nüüd „selge alus” olemas.
105. Haparanda Tingsrätti küsimuse esitamise põhjust selgitavad Lissaboni lepinguga tehtud muudatused. On ju teada, et ELL artikli 6 lõike 3 sõnastus ei ole sama, mis oli endisel ELL artikli 6 lõikel 2. Kui enne 1. detsembrit 2009 sätestas ELL artikli 6 lõige 2, et „[l]iit austab põhiõigusi […], nagu need on tagatud [EIÕK‑s]”, siis hetkel kehtiv redaktsioon sätestab, et [EIÕK‑ga] tagatud põhiõigused „on liidu õiguse üldpõhimõtted”.(46) Seega on EIÕK‑ga tagatud põhiõigused liikunud liidu poolt austatud olemisest selle õigussüsteemi osaks olemisse. See muutus on oluline ja eelotsusetaotluse esitanud kohus tundub olevat seisukohal, et EIÕK omandas liidu õiguses 2009. aastal uue staatuse, sõltumata sellest, kas liit sellega tulevikus ühineb või mitte.
106. Eeltoodut arvestades ja kuna EIÕK‑s sisalduvad õigused on liidu õiguse osaks, on õigustatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus, kas liidu õigusega on vastuolus selline Rootsi kõrgema kohtu poolt kasutatav kriteerium, mille kohaselt peab EIÕK‑ga vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmisel olema „selge alus”.
107. Vastus sellele küsimusele tuleneb Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest kohtuasjas Kamberaj.(47) Selles kohtuasjas küsiti Euroopa Kohtult, kas siseriikliku õigusnormi ja EIÕK sätte vahelise konflikti korral kohustab ELL artikli 6 lõige 3 siseriiklikku kohut kohaldama EIÕK sätteid otse ja jätma nendega vastuolus oleva siseriikliku sätte kohaldamata.
108. Olles märkinud, et ELL artikli 6 lõige 3 Lissaboni lepinguga muudetud sõnastuses lihtsalt peegeldab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, tõdes Euroopa Kohus, et sätte uus sõnastus ei muuda EIÕK staatust liidu õiguses ja seega ei tee see seda ka liikmesriikide õigussüsteemides.(48) Euroopa Kohus tõi seejärel samamoodi välja, et ELL artikli 6 lõige 3 ei määra kindlaks, millised „järeldused peab siseriiklik kohus tegema juhul, kui konventsiooniga tagatud õigused ja siseriiklik õigusnorm on omavahel vastuolus”.(49)
109. Kokkuvõttes, olgugi et EIÕK‑s sisalduvad õigused on liidu õiguse üldpõhimõtted, ei ole EIÕK sellisena juriidiline instrument, mis on ametlikult Euroopa Liidu õigusesse üle võetud. See olukord muutub, kui täidetakse ELL artikli 6 lõikes 2 sätestatud kohustus, et liit peab EIÕK‑ga ühinema. Ühinemisprotsessi hetkeseisu arvestades ei saa aga liidu õiguse kohaldamise kriteeriumeid ja eelkõige vahetu õigusmõju ning ülimuslikkuse põhimõtteid laiendada EIÕK‑le, kui seda kohaldavad liikmesriikide kohtud. Seega, vastavalt hiljuti kohtuotsuses Kamberaj tõdetule ei saa Euroopa Kohus anda hinnangut „selge aluse” kriteeriumile nagu seda kohaldab Rootsi kõrgem kohus olukordades, mis puudutavad üksnes EIÕK tõlgendamist ja kohaldamist.
2. „Selge alus” kui kriteerium Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamiseks siseriikliku kohtu poolt
110. Haparanda Tinsgrätt viitab samuti „selge aluse” kriteeriumi kohaldamisele õiguste suhtes, mida kaitseb Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja eelkõige selle artikkel 50. Antud juhul ei puuduta see küsimus mitte EIÕK ja liidu õiguse vahelist suhet, vaid pigem ainult liidu õigust.
111. Järelikult tuleb sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtule küsida, kas Rootsi kõrgema kohtu poolt kehtestatud „selge aluse” nõue seab liidu õiguse kohaldamisel Rootsi madalama astme kohtute nagu Haparanda Tingsrätt kohtufunktsioonide täitmisel tingimuse.
112. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama liidu õigusnorme, kohustatud tagama nende normide täielikku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus liidu õigusega, ilma et ta peaks taotlema või ootama selle sätte eelnevat tühistamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu.(50) See argumentatsioon laieneb samuti siseriikliku kõrgema kohtu praktikale, mis välistab või piirab liidu õiguse täielikku õigusmõju, nagu näiteks antud juhul „selge aluse” nõue, mille Rootsi kõrgem kohus kehtestas selleks, et saaks kohaldamata jätta hartaga vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi.
113. Minu arvates ei ole „selge aluse” nõue a priori selline, mis välistaks või muudaks ülemäära raskeks hartaga vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmise. Vastavalt Rootsi kõrgema kohtu praktikale on siseriikliku õigusnormi vastuolus olevaks tunnistamise tingimus piisavalt kindel põhiõiguse olemasolu selleks, et kohus saaks selle kohta otsuse langetada. Kokkuvõttes eeldab „selge aluse” nõue seda, et õigusnormi sõnastuses oleks mingi teatud minimaalne selguse tase, kuna vastasel juhul ei oleks siseriiklikul kohtul vajalikku teavet, et vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi kohta otsust langetada. Ei ole vastuoluline väita, et enne kohtuotsust Zolotukhin vs. Venemaa puudus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas olulisel määral selgus, ja seda eelkõige seoses olukordadega nagu Rootsi oma, millist Euroopa Inimõiguste Kohus ei olnud veel käsitlenud ja millel ei olnud mingit seost selles kohtus lahendatud muude kohtuasjadega.
114. Millega mitte mingil juhul nõustuda ei saa, on „selge aluse” nõude muutmine tingimuseks, mis mõjutab kontrolli intensiivsust, mida siseriiklikud kohtud liidu õiguse kohaldamisel tavaliselt läbi viivad. Nõue, et hindamise aluseks olev säte oleks „selge”, ei saa muutuda nõudeks, mille kohaselt peab siseriikliku õigusnormi õigusvastasus olema „ilmne”. Teisisõnu ei saa nõue, et liidu õigusnorm peab olema sõnastatud selgelt, olla aluseks, et vähendada siseriiklike kohtute kontrolli intensiivsust, mida nad liidu õiguse kohaldamisel läbi viivad. Vastasel korral lasuks ülemäärane tõendamiskoormis pooltel, kes väidavad, et siseriiklik õigusnorm on liidu õigusnormiga vastuolus, piirates nii otseselt kohaldatavate liidu õigusnormide täielikku õigusmõju. Lisaks on see järeldus veelgi õigustatum juhul, kui „selguse” nõue vähendab kohtute teostatava kontrolli intensiivust üksnes seoses liidu õigusega, mitte aga puhtalt siseriiklike õigusnormidega. Sel juhul ei oleks ohus mitte üksnes liidu õiguse tõhusus, vaid siis rikutaks ka võrdväärsuse põhimõtet, mida on käsitletud Euroopa Kohtu ulatuslikus praktikas.(51)
115. Kokkuvõttes leian ma, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik kohus hindab enne siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmist, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta säte on „selge”, tingimusel et see nõue ei muuda keerulisemaks tõlgendamise ja kohaldamata jätmise õiguse teostamist, mille liidu õigus annab siseriiklikele kohtutele.
VII. Ettepanek
116. Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 48–64 esitatud argumente, teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada enda pädevuse puudumist, et vastata Haparanda Tingsrätti esitatud küsimustele.
117. Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et ta on pädev asja sisuliselt lahendama, teen ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa integratsiooni hetkeseisu arvestades tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 50 tõlgendada nii, et see ei takista liikmesriikidel alustada kriminaalmenetlust samade asjaolude alusel, mille eest on juba haldusmenetluses lõplik karistus määratud, tingimusel et kriminaalkohtul on võimalik võtta arvesse olemasolevat halduskaristust selleks, et kergendada tema poolt määratavat karistust.
Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas käesolevas kohtuasjas ja lähtudes seda valdkonda reguleerivatest siseriiklikest õigusnormidest, on vaja arvesse võtta olemasolevat halduskaristust, millest tulenevalt kergendataks kriminaalkohtu otsust.
2. Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama selle üle, kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas Rootsi õiguses kehtestatud nõue, et siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmiseks siseriikliku kohtu poolt peab olema „selge alus”.
Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik kohus hindab enne siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmist, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta säte on „selge”, tingimusel et see nõue ei muuda keerulisemaks tõlgendamise ja kohaldamata jätmise õiguse teostamist, mille liidu õigus annab siseriiklikele kohtutele.