Language of document : ECLI:EU:C:2019:3

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 9. jaanuaril 2019(1)

Kohtuasi C620/16

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Nõukogu otsus 2014/699/EL – Lojaalse koostöö põhimõte – ELL artikli 4 lõige 3 – Vastuvõetavus – Varasem käitumine – Saksamaa Liitvabariigi keeldumine hääletada OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul kooskõlas nõukogu otsusega






I.      Sissejuhatus

1.        Euroopa Liit ja tema 26 liikmesriiki on osalised 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (edaspidi „COTIF“), mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga ning mida haldab Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF), mis on rahvusvaheline organisatsioon asukohaga Bernis. Selle organisatsiooni istungjärguks valmistudes võttis nõukogu 24. juunil 2014 vastu otsuse 2014/699/EL(2), millega kehtestati Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide pädevuse jaotus seoses hääleõiguse kasutamisega nimetatud istungjärgul.

2.        Järgnenud sündmused tõid kaasa kaks menetlust Euroopa Kohtus: kõigepealt esitas Saksamaa Liitvabariik nõukogu vastu tühistamishagi, väites peamiselt, et EL ei olnud pädev kõnealust otsust vastu võtma (selle hagi jättis Euroopa Kohus rahuldamata 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. nõukogu(3)), teiseks esitas komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi Saksamaa Liitvabariigi vastu, mis on käesoleva kohtuasja ese.

3.        ELTL artikli 258 alusel esitatud hagiavalduses palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud otsusest 2014/699 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi sellega, et ta ei hääletanud kooskõlas nimetatud otsusega ning teatas kõnealuse istungjärgu raames avalikult oma rahulolematusest selle otsuse sisu suhtes.

4.        Käesolev kohtuasi tõstatab põhimõttelisi küsimusi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavuse kohta olukorras, kus väidetav sobimatu käitumine toimus minevikus ning selle õiguslik mõju on väidetavalt ammendunud. Sellega seoses on Euroopa Kohtul tekkinud võimalus lihvida liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide vastuvõetavust käsitlevat kohtupraktikat.

5.        Lisaks ilmestab käesolev kohtuasi sisuliselt ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte olulisust Euroopa Liidu välissuhete kontekstis ning eelkõige olukordades, milles see põhimõte tekitab teistsuguseid õiguslikke mõjusid kui need, mis tulenevad muudest EL õiguse sätetest. Sellega seoses illustreerib käesolev kohtuasi õiguskirjanduseski märgitud fakti, et praktikas ei ole alati kerge „eraldada“ pädevuse andmise põhimõtet(4) teistest põhimõtetest, nagu näiteks ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustusest.(5)

6.        Soovitan oma hinnangu alusel Euroopa Kohtul käesolevas asjas otsustada, et komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetav ja sisuliselt põhjendatud.

II.    Õigusraamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

1.      COTIF

7.        COTIF jõustus 1. juulil 2006. COTIFi 49 osalisriiki, sealhulgas kõik Euroopa Liidu liikmesriigid (peale Küprose Vabariigi ja Malta Vabariigi), kuuluvad OTIFisse. Euroopa Liit ühines COTIFiga 1. juulil 2011.

8.        COTIFi artikli 2 lõike 1 kohaselt on OTIFi eesmärk rahvusvahelise raudteeliikluse igakülgne soodustamine, parandamine ja hõlbustamine, eelkõige ühtse õigussüsteemi kehtestamisega rahvusvahelise raudteeliikluse eri õigusvaldkondades.

9.        OTIFi revisjonikomisjoni koosseisu kuuluvad põhimõtteliselt kõik COTIFi osalised. Vastavalt COTIFi artikli 17 lõike 1 punktidele a ja b teeb revisjonikomisjon oma pädevuse piires otsuseid COTIFi muudatusettepanekute kohta ja vaatab läbi ettepanekud, mis tuleb esitada otsustamiseks OTIFi üldkogule. Nende kahe OTIFi organi vastavad pädevused COTIFi muutmisel on kindlaks määratud konventsiooni artiklis 33.

10.      COTIFi VI jaotises „[COTIFi] muutmine“ sisalduvas artiklis 33 „Pädevus“ on sätestatud:

„[…]

2.      Üldkogu otsustab konventsiooni muudatusettepanekute üle, kuivõrd lõigetes 4–6 ei ole sätestatud teisiti.

[…]

4.      Välja arvatud lõike 3 esimese lause kohased üldkogu otsused, teeb revisjonikomisjon otsuse ettepanekute kohta, mille eesmärgiks on muuta

a)      artiklit 9 ja artikli 27 lõikeid 2–5;

[…]

d)      CUVi ühtseid eeskirju, välja arvatud artiklid 1, 4, 5 ja 7–12;

[…]“.

11.      COTIFi artiklis 35 („Komisjonide otsused“) on sätestatud:

„1.      Komisjonide poolt vastu võetud konventsiooni muudatused teeb liikmesriikidele teatavaks peasekretär.

2.      Revisjonikomisjoni poolt vastu võetud konventsiooni enda muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. Muudatuse teatavakstegemise päevast alates nelja kuu jooksul võivad liikmesriigid vastuväite esitada. Kui üks neljandik liikmesriikidest esitab vastuväite, siis muudatused ei jõustu. Kui liikmesriik esitab neljakuulise tähtaja jooksul revisjonikomisjoni otsuse suhtes vastuväite ja konventsiooni denonsseerib, siis jõustub denonsseerimine kuupäeval, mis on ette nähtud selle otsuse jõustumiseks.

3.      Revisjonikomisjoni poolt vastu võetud konventsiooni lisade muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. RIDi ekspertkomisjoni või tehnikaekspertide komisjoni poolt vastu võetud muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kuuenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas.

4.      Nelja kuu jooksul, alates lõikes 3 nimetatud peasekretäri teate päevast, võivad liikmesriigid esitada vastuväite. Kui üks neljandik liikmesriikidest esitab vastuväite, siis muudatused ei jõustu. Nendes liikmesriikides, kes esitasid otsuste suhtes õigel ajal vastuväite, peatatakse otsuste jõustumisel tervikuna antud lisa kohaldamine liikluses nende liikmesriikidega ja nende liikmesriikide vahel. Kuid vastuväite esitamisel mõne tehnilise standardi kehtestamise või ühtse tehnilise eeskirja vastuvõtmise suhtes peatatakse otsuste jõustumisel ainult vastava standardi või eeskirja kohaldamine liikluses nende liikmesriikidega ja nende liikmesriikide vahel; sama kehtib ka osalise vastuväite korral.

[…]“.

12.      COTIFi artikli 38 lõikest 2 tuleneb, et Euroopa Liit kui COTIFiga ühinenud piirkondlik organisatsioon võib teostada COTIFi alusel oma liikmesriikidele kuuluvaid õigusi, kui need puudutavad tema pädevusse kuuluvaid küsimusi. Artikli 38 lõikest 3 nähtub, et hääleõiguse kasutamisel ja artikli 35 lõigetes 2 ja 4 ettenähtud vastuväite esitamise õiguse puhul on piirkondlikul organisatsioonil sama palju hääli, kui palju on tal liikmesriike, kes on ühtlasi OTIFi liikmed. Viimati nimetatud võivad oma õigusi, eriti hääleõigust, kasutada ainult sellises ulatuses, nagu seda lubab sama artikli lõige 2.

2.      Ühinemisleping

13.      Euroopa Liidu ja Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni vaheline leping Euroopa Liidu ühinemise kohta 9. mai 1980. aasta raudteeveo konventsiooniga (COTIF), mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga (ELT 2013, L 51, lk 8; edaspidi „ühinemisleping“), mis sõlmiti 23. juunil 2011 Bernis), jõustus selle lepingu artikli 9 kohaselt 1. juulil 2011.

14.      Selle lepingu artiklis 6 on sätestatud:

„1.      Liidu ainupädevusse kuuluvate küsimuste otsustamisel kasutab liit [COTIFi] raames oma liikmesriikide hääleõigust.

2.      Otsuste tegemisel küsimustes, kus liidul on oma liikmesriikidega jagatud pädevus, kasutab hääleõigust kas liit või tema liikmesriigid.

3.      [COTIFi] artikli 26 lõike 7 kohaselt on liidul sama palju hääli, kui palju on tal liikmeid, kes on ühtlasi [COTIFi] liikmesriigid. Kui ühendus hääletab, siis tema liikmesriigid ei hääleta.

4.      Liit teavitab iga üksikjuhtumi korral teisi [COTIFi] liikmesriike juhtumitest, mille puhul ta rakendab üldkogu ja teiste nõupidamisorganite eri päevakorrapunktide suhtes hääleõigust, mis on sätestatud lõigetes 1 kuni 3. Seda kohustust kohaldatakse ka siis, kui otsused tehakse kirja teel. Kõnealune teave tuleb edastada piisavalt vara OTIFi peasekretärile, et seda oleks võimalik levitada koos teiste kohtumisega seotud dokumentidega või kirja teel vastuvõetava otsusega.“

B.      ELi õigus

15.      Ühinemisleping kiideti Euroopa Liidu nimel heaks nõukogu otsusega 2013/103/EL.(6)

16.      Selle otsuse artiklis 5 on sätestatud, et „[s]isekord OTIFi kohtumiste ettevalmistamiseks ning sellistel kohtumistel osalemiseks ja seal hääletamiseks on sätestatud käesoleva otsuse III lisas“.

17.      III lisa „Nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni sisekord OTIFi raames toimuvate menetluste jaoks“ on sõnastatud järgmiselt:

„Pidades silmas Euroopa Liidu lepingu ja ELi toimimise lepingu ning Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõiguse kohast liidu ja selle liikmesriikide rahvusvahelise esindatuse ühtsuse nõuet ka rahvusvaheliste kohustuste elluviimisel, kohaldavad nõukogu, liikmesriigid ja komisjon järgmist sisekorda:

1.      Kohaldamisala

Sisekorda kohaldatakse kõigi OTIFi raames loodud organite kõigi kohtumiste suhtes. Kõik käesolevas sisekorras olevad viited kohtumisele hõlmavad mutatis mutandis ka muid menetlusi, näiteks kirjalikku menetlust.

2.      Kooskõlastusmenetlus

2.1.      OTIFi kohtumiste, muu hulgas peaassamblee, halduskomisjoni ja teiste komisjonide kohtumiste ettevalmistamiseks korraldatakse kooskõlastuskoosolekuid:

–        Brüsselis, nõukogu pädeva töörühma (tavaliselt maismaatranspordi töörühm) raames nii vara kui võimalik ja nii mitu korda kui vajalik enne OTIFi kohtumist, ning lisaks,

–        kohapeal, eriti OTIFi kohtumise alguses ning, kui vajalik, selle kestel ja lõpus.

2.2.      Kooskõlastuskoosolekutel lepitakse kokku kas ainult liidu või, kui see on asjakohane, liidu ja selle liikmesriikide nimel esitatavad seisukohad. Liikmesriikide seisukohti nende ainupädevuses olevates küsimustes võidakse neil koosolekutel kooskõlastada, kui liikmesriigid selles kokku lepivad.

2.3.      Kooskõlastuskoosolekutel otsustatakse vastutuse jaotus seoses avalduste esitamise ja hääletusega igas OTIFi kohtumise päevakorrapunktis, mille suhtes võidakse esitada avaldusi või kavandada hääletust.

2.4.      Punktis 2.1 osutatud kooskõlastuskoosolekute, sealhulgas avalduste eelnõude ja seisukohtade ettevalmistamiseks korraldatakse vajaduse korral esialgseid arutelusid asjaomases raudtee-alaste liidu õigusaktide alusel loodud komitees, nimelt:

–        konventsiooni liitega C hõlmatud ohtlikke kaupu käsitlevate küsimustega tegeleb ohtlike kaupade veo komitee; raudteede koostalitlusvõime või direktiivi 2004/49/EÜ raames välja töötatud ühise ohutusmeetodiga seotud küsimuste puhul tuleb kaasata ka raudteede koostalitlusvõime ja ohutuse komitee,

–        konventsiooni liidetega A, B, D või E hõlmatud valdkondade ja teiste OTIFi väljatöötatud ühtseid õigusnormide süsteeme käsitlevate küsimustega tegeleb liidu raudteede arendamise komitee,

–        konventsiooni liidetega F või G hõlmatud valdkondadega tegeleb raudteede koostalitlusvõime ja ohutuse komitee.

2.5.      Enne iga OTIFi kohtumist annab komisjon teada, millised päevakorrapunktid tuleb liidu nimel kooskõlastada ning valmistab ette avalduste eelnõud ja seisukohad kooskõlastuskoosolekutel arutamiseks.

2.6.      Kui komisjon ja liikmesriigid ei jõua kooskõlastuskoosolekutel ühise seisukoha suhtes kokkuleppele, kaasa arvatud juhul, kui lahkarvamus on seotud pädevuste jaotusega, edastatakse küsimus alaliste esindajate komiteele ja/või nõukogule.

3.      Avalduste tegemine ja hääletamine OTIFi kohtumistel

3.1.      Kui päevakorrapunkt käsitleb komisjoni ainupädevusse kuuluvat valdkonda, siis võtab sõna ja hääletab liidu nimel komisjon. Pärast nõuetekohast kooskõlastamist võivad sõna võtta ka liikmesriigid, et liidu seisukohta toetada või edasi arendada.

3.2.      Kui päevakorrapunkt käsitleb riiklikku ainupädevusse kuuluvat valdkonda, siis võtavad sõna ja hääletavad liikmesriigid.

3.3.      Kui päevakorrapunkt käsitleb valdkonda, mis hõlmab nii riiklikku kui ka liidu pädevusse kuuluvaid elemente, väljendavad ühist seisukohta eesistujariik ja komisjon. Pärast nõuetekohast kooskõlastamist võivad liikmesriigid sõna võtta, et ühist seisukohta toetada või edasi arendada. Vastavalt ühisele seisukohale hääletavad olenevalt olukorrast liidu ja tema liikmesriikide nimel kas liikmesriigid või komisjon. Otsus selle kohta, kes hääletab, langetatakse vastavalt sellele, kellel on suurem pädevus (st kas küsimus kuulub pigem riiklikku või pigem liidu pädevusse).

3.4.      Kui päevakorrapunkt käsitleb valdkonda, mis hõlmab nii riiklikku kui ka liidu pädevusse kuuluvaid elemente ning komisjon ja liikmesriigid ei ole suutnud kokku leppida ühist seisukohta, nagu on määratletud punktis 2.6, võivad liikmesriigid sõna võtta ja hääletada neis küsimustes, mis kuuluvad otseselt nende pädevusse.

3.5.      Küsimustes, kus komisjon ja liikmesriigid ei ole jõudnud kokkuleppele pädevuse jaotumise suhtes, või juhul, kui liidu seisukoha esitamiseks ei ole saadud vajalikku häälteenamust, tuleb teha maksimaalne jõupingutus olukorra lahendamiseks või liidu seisukohani jõudmiseks. Kuni selleni ja pärast nõuetekohast kooskõlastamist on vastavalt olukorrale liikmesriikidel ja/või komisjonil õigus sõna võtta, tingimusel et väljendatav seisukoht ei kahjusta tulevast liidu seisukohta, on kooskõlas liidu poliitikaga ja liidu varasemate seisukohtadega ning liidu õigusega.

3.6.      Liikmesriikide ja komisjoni esindajad võivad osaleda OTIFi töörühmade koosolekutel, mis valmistavad ette OTIFi tehniliste komiteede, nimelt ohtlike kaupade veo ekspertide komitee (RID) ja tehniliste ekspertide komitee (TEC) tööd. Neis töörühmades osalemise käigus võivad liikmesriikide ja komisjoni esindajad oma tehniliste teadmiste piires esitada tehnilisi arvamusi ja täiel määral osaleda tehnilistes aruteludes. Sellised arutelud ei ole liidu jaoks siduvad.

Liikmesriikide ja komisjoni esindajad teevad tõsiseid jõupingutusi, et jõuda ühisele seisukohale ning kaitsta seda OTIFi töörühmades toimuvatel aruteludel.

[…]“.

III. Vaidluse taust

A.      Vaidluse aluseks olevad asjaolud

18.      Nõukogu võttis 24. juunil 2014 vastu otsuse 2014/699.

19.      Selle otsuse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et „[s]eisukoht, mille liit võtab [COTIFiga] asutatud revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, on kooskõlas [selle] otsuse lisaga“. Otsuse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]äesoleva otsuse lisas nimetatud dokumentide väiksemates muudatustes võivad liidu esindajad revisjonikomisjonis kokku leppida ilma nõukogu täiendava otsuseta“.

20.      Nimetatud otsuse lisa punkt 3 näeb OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorra eri punktide puhul ette liidu ja tema liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse, hääleõiguste kasutamise ja soovitusliku kooskõlastatud seisukoha.

21.      Nimetatud päevakorra punkt 4 osaliselt ning punktid 5, 7 ja 12 käsitlevad vaidlusaluseid muudatusi.

22.      Komisjon esitas OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul Euroopa Liidu seisukoha, nagu see oli ette nähtud otsuse 2014/699 lisas, samas kui Saksamaa Liitvabariik jäi seoses ettepandud muudatustega COTIFi artiklis 12 ja lisades B (CIM), D (CUV) ja E (CUI) iseseisvale seisukohale ning nõudis, et ta saaks ise kasutada oma hääleõigust nendes küsimustes. Saksamaa Liitvabariik hääletas COTIFi artikli 12 ja lisa D (CUV) ettepandud muudatuste osas Euroopa Liidu poolt väljendatud seisukoha vastu. Kuivõrd ettepanek saavutas nõutava enamuse, võttis OTIFi revisjonikomisjon kõnealused muudatused vastu.

B.      Kohtueelne menetlus

23.      Komisjon palus 4. augusti 2014. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigil selgitada oma käitumist OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul.

24.      Saksamaa Liitvabariik märkis oma 12. novembri 2014. aasta vastuses, et ta peab oma käitumist täiesti õiguspäraseks ja seaduslikuks, kuna ükski kõnealustest muudatustest ei kuulu Euroopa Liidu pädevusse, sest liit ei olnud kasutanud kõnealuses valdkonnas oma sisepädevust.

25.      Saksamaa Liitvabariik esitas 22. detsembril 2014 hagi Euroopa Liidu Kohtusse, nõudes otsuse 2014/699 tühistamist vaidlusaluste muudatuste osas. Tema väitel on rikutud 1) pädevuse andmise põhimõtet (ELL artikli 5 lõige 2) liidu pädevuse puudumise tõttu, 2) põhjendamiskohustust (ELTL artikkel 296) ja 3) lojaalse koostöö põhimõtet (ELL artikli 4 lõige 3), tõlgendatuna koos tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.(7)

26.      Komisjon algatas 29. mail 2015 ELTL artikli 258 lõike 1 alusel rikkumismenetluse, saates Saksamaa Liitvabariigile märgukirja, milles ta väitis, et see liikmesriik on oma käitumisega OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad otsusest 2014/699 ja ELL artikli 4 lõikest 3. Komisjon märkis lisaks, et kuivõrd Saksamaa Liitvabariik on ise sõnaselgelt avaldanud, et ta peab oma käitumist õiguspäraseks, siis võib eeldada, et see liikmesriik käituks tulevikus tõenäoliselt sarnastel asjaoludel samamoodi.

27.      Saksamaa Liitvabariik lükkas oma 7. juuli 2015. aasta vastuses komisjoni väited tagasi.

28.      Komisjon andis 11. detsembril 2015 põhjendatud arvamuse, milles ta kordas oma märgukirja seisukohti. Komisjon kutsus Saksamaa Liitvabariiki üles võtma kõik põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse saamisest ning eelkõige lõpetama selles kirjeldatud õigusvastase käitumise.

29.      Saksamaa Liitvabariik vastas 1. veebruaril 2016 põhjendatud arvamusele, korrates oma seisukohti, mida ta oli väljendanud oma vastuses märgukirjale.

C.      Menetlus Euroopa Kohus

30.      Komisjon leiab, et Saksamaa Liitvabariik ei ole võtnud mingeid meetmeid, et parandada oma väidetavalt õigusvastase käitumise tagajärgi või et vähemalt piirata neid tagajärgi ja kõrvaldada igasugused kahtlused oma tulevase käitumise suhtes. Komisjon väidab samuti, et Saksamaa Liitvabariik ei ole tunnistanud oma tegevuse ebaseaduslikkust OTIFi või komisjoni suhtes, vaid väidab endiselt, et tema käitumine oli seaduslik.

31.      Kuna komisjon ei pidanud Saksamaa Liitvabariigi 1. veebruari 2016. aasta vastust piisavaks, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

32.      Pärast kirjaliku menetlusetapi lõppemist käesolevas asjas tegi Euroopa Kohus 5. detsembril 2017 otsuse kohtuasjas Saksamaa vs. nõukogu,(8) milles ta jättis Saksamaa Liitvabariigi hagi rahuldamata, lükates tagasi selle liikmesriigi kõik kolm väidet.

33.      Eraldi avaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 8. veebruaril 2017, esitas Saksamaa Liitvabariik vastuvõetamatuse vastuväite. Euroopa Kohus liitis 10. mail 2017 pärast kohtujuristi ärakuulamist vastuvõetamatuse vastuväite sisulise menetlusega.

34.      Euroopa Kohtu kantseleisse 4. detsembril 2017 laekunud avaldusega taotles Euroopa Liidu Nõukogu menetlusse astumist komisjoni poolel. Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse oma 3. jaanuari 2018. aasta otsusega.

35.      Nii Saksamaa valitsus ja komisjon kui ka Euroopa Liidu Nõukogu esitasid suulised seisukohad kohtuistungil, mis peeti 4. juulil 2018.

IV.    Hinnang

A.      Hagi vastuvõetavus

1.      Poolte argumendid

a)      Saksamaa Liitvabariik

36.      Saksamaa Liitvabariik leiab, et hagi on vastuvõetamatu. Ta väidab, et tema käesolevas asjas vaidlustatud käitumine oli ammendanud kõik oma tagajärjed OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu lõpuks, see tähendab enne komisjoni poolt põhjendatud arvamuses määratud tähtaega. Sellega seonduvalt märgib Saksamaa Liitvabariik, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei või komisjon enam esitada Euroopa Kohtusse kohustuste rikkumise hagi, kui asjaomane liikmesriik on lõpetanud rikkumise enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaega ning lisaks on kohustuste rikkumisel põhinev hagi vastuvõetamatu, kui liikmesriigile ette heidetud tegevuse toime on lakanud enne kõnealuse tähtaja lõppemist.(9)

37.      Lisaks väidab nimetatud liikmesriik, et nagu ka komisjon märgib, ei mõjutanud tema poolt hääleõiguse kasutamine OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul tehtud otsust ning samuti ei kahjustanud see Euroopa Liidu mainet, usaldusväärsust ega ühtset esindamist rahvusvahelise kogukonna liikmete hulgas. Saksamaa Liitvabariik väidab, et igal juhul korraldas EL otsuse 2014/699 vastuvõtmise menetluse sellisel viisil, mis ei võimaldanud Saksamaa Liitvabariigil saada kohtulikku kaitset selle otsuse vastu, mis võimendas erimeelsusi kõnealusel istungjärgul.

38.      Viimasena väidab Saksamaa Liitvabariik, et väidetavat kahju Euroopa Liidu kuvandile ei ole võimalik enam parandada. Ta vaidleb vastu komisjoni väitele, et ta ei ole seoses vaidlusega käesolevas rikkumismenetluses teinud midagi oma käitumise tagajärgede parandamiseks ega kahtluste kõrvaldamiseks oma tulevaste tegude suhtes. Nõukogu otsuse (EL) 2015/1734(10) vastuvõtmisel tegi Saksamaa Liitvabariik nõukogu protokollist nähtuvalt tõepoolest avalduse (edaspidi „17. septembri 2015. aasta avaldus“), milles ta seda otsust õigusvastaseks pidades märkis, et kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjas Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14) ei kasuta ta oma hääleõigust asjaomastes küsimustes erinevalt Euroopa Liidu seisukohtadest. Sellega on nimetatud liikmesriik juba lõpetanud komisjoni põhjendatud arvamuses kritiseeritud praktika isegi enne selles arvamuses märgitud tähtaja kulgemise algust.

39.      Mis puudutab komisjoni soovi, et Saksamaa Liitvabariik paluks avalikult vabandust ja loobuks oma õiguslikust hinnangust, siis ei näe see liikmesriik selliseks toiminguks alust ja küsib, mil määral saab selline vabanduse palumine tõenäoliselt a posteriori muuta olematuks väidetavat kahju Euroopa Liidu mainele ja usaldusväärsusele. Igal juhul ei sisaldu märgukirjas ega põhjendatud arvamuses midagi, mis viitaks, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud ELi õigust sellise andeks palumata jätmisega. Lisaks isegi, kui kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetav, ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt piisav, et liikmesriik ja komisjon on erineval õiguslikul arvamusel, kui see liikmesriik siiski järgib komisjoni hinnangut. See kehtib veelgi enam siis, kui õigusküsimus on juba kohtumenetluse esemeks Euroopa Kohtus, nagu see on praegusel juhul.

40.      Siinkohal meenub mulle kõnekäänd „pociąg odjechał“(11), mis võtab lühidalt kokku Saksamaa Liitvabariigi seisukoha.

b)      Komisjon

41.      Ehkki komisjon nõustub, et ELTL artiklil 258 põhinev hagi, mis puudutab enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaega kogu oma mõju ammendanud rikkumist, on vastuvõetamatu, rõhutab ta siiski, et selle põhimõtte suhtes võivad kehtida erandid.

42.      Komisjoni sõnul võib 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia(12) tuletada, et ehkki kohustuste rikkumise mõju lakkas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpus, on hagi vastuvõetav, kui komisjonil ei olnud isegi õigel ajal toimides piisavalt aega viia kohtueelset menetlust lõpuni enne rikkumise lõppemist. Sellisel juhul on avalikes huvides, et Euroopa Kohus selgitaks kõnealust õiguslikku olukorda, et vältida asjaomase liikmesriigi või ka teiste liikmesriikide kahtlusi. Selline huvi on veelgi ilmsem siis, kui komisjon ja asjaomane liikmesriik vaidlevad viimatinimetatud käitumise õiguspärasuse üle.

43.      Komisjon toob välja, et käesoleva asja asjaoludel ei olnud tal võimalik viia kohtueelset rikkumismenetlust edukalt lõpuni õigel ajal.

44.      Lisaks leiab komisjon, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole vaja tõendada väidetava õigusvastase käitumise kordumise ohtu.

45.      Seoses kaebusega, milles väidetakse ELTL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist, nõustub komisjon, et tekkinud kahju ei ole enam võimalik täielikult parandada, isegi kui seda saab piirata, esitades selgitused järgmisel OTIFi kohtumisel. Igal juhul, kuna komisjonil oli võimatu sellist parandamatut kahju ära hoida rikkumismenetluse abil, tuleks käesolev hagi lugeda vastuvõetavaks.

46.      Seoses argumendiga, et Euroopa Liidu käitumine põhjustas olukorra, mis kahjustas tema usaldusväärsust ja mainet, leiab komisjon, et kui Saksamaa Liitvabariigi käitumise mõju oli vaieldamatu, siis komisjoni ja nõukogu käitumine on parimalgi juhul kritiseeritav asja sisulise vaidluse raames. Igal juhul on see argument põhjendamatu. Sama põhjendus kehtib ka nimetatud liikmesriigi argumendi suhtes, et tal ei olnud võimalik saada kohtulikku kaitset.

47.      Lisaks vaidleb komisjon vastu Saksamaa Liitvabariigi väitele, et too on teinud kõik endast oleneva, et hajutada kahtlused tema tulevase käitumise suhtes, ning isegi kõrvaldanud võimalikult suurel määral tema kohustuste täitmata jätmise tagajärjed, mis puudutavad Euroopa Liidu kuvandi kahjustamist. Eelkõige ei nõustunud nimetatud liikmesriik OTIFi revisjonikomisjonis, et ta on teinud vea.

2.      Analüüs

48.      Käesolevas asjas tõusetub küsimus, kas komisjoni hagi on vastuvõetamatu seetõttu, et väidetav rikkumine on väidetavalt oma õigusliku mõju ammendanud enne komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaega.

a)      Aluslepingu sõnastus

49.      Lähtekohaks on ELTL artikkel 258.

50.      See säte näeb ette, et kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest (st ELi õigusest) tulenevat kohustust, esitab ta selle kohta oma põhjendatud arvamuse, olles andnud asjasse puutuvale riigile võimaluse esitada oma seisukoht. Kui asjasse puutuv liikmesriik ei järgi esitatud arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse.

51.      ELTL artikkel 258 võib tõesti jätta mulje, et loogiliselt eeldab see säte, et toimub kestev rikkumine, mille liikmesriik võib menetluse käigus lõpetada. Võib väita, et selleks, et liikmesriigil oleks võimalik põhjendatud arvamust järgida, peab rikkumine olema kestev, sest vastasel korral on liikmesriigil võimatu põhjendatud arvamust järgida.

52.      Ent ehkki selline kategooriline väide võib tunduda ahvatlev, et tohiks sellega nõustuda.

b)      Seotud kohtupraktika

53.      Kõigepealt ei toeta sellist väidet Euroopa Kohtu praktika.

54.      Tõsi, Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et komisjon ei saa esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kui asjaomane liikmesriik on viinud oma tegevuse ELi õigusega kooskõlla komisjoni poolt põhjendatud arvamuses selleks määratud tähtaja lõpuks.(13)

55.      Ent samas on harvad juhtumid, kus Euroopa Kohus on tegelikult jätnud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

56.      Nii leidis Euroopa Kohus riigihanget käsitlevas kohtuasjas komisjon vs. Itaalia(14), et hanketeate mõju oli ammendunud enne põhjendatud arvamuse andmist, kaevatud rikkumine oli lakanud enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist ning komisjoni hagi tuli seetõttu jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.(15)

57.      Ent Euroopa Kohus rajas oma põhjenduskäigu asjaolule, et „ühelt poolt ei tegutsenud komisjon õigel ajal, et vältida tema käsutuses olevate menetlustega seda, et etteheidetav rikkumine loob tagajärgi, ning teiselt poolt ei väitnud kõnealune institutsioon, et esines asjaolusid, mis takistasid tal viia läbi [ELTL artiklis 258] ette nähtud kohtueelse menetluse enne, kui see rikkumine lõppes.“(16) Seejuures Euroopa Kohus „järgis suuresti“(17) kohtujurist Lenzi ettepanekut, mille kohaselt võidakse teha erandeid kõnealuse reegli suhtes(18) „hooajalise rikkumise korral […], kui rikkumist saab selle eesmärki ja õiguslikku laadi arvestades toime panna üksnes teatavatel perioodidel (näiteks kohalike ettevõtjate kaitsmiseks kehtestatud hooajaliste impordi- või ekspordipiirangute korral) ning kohtueelse menetluse algatamine muutub võidujooksuks ajaga, kui mitte võimatuks.“(19)

58.      Väidaksin, et see aspekt oli Euroopa Kohtu põhjenduskäigus määrav: kui komisjon ei võta midagi ette, ehkki tal on selleks võimalus, ega suuda oma tegevusetust mõistlikult põhjendada, ei peaks ta saama algatada rikkumismenetlust liikmesriigi vastu hiljem, kui rikkumine on lakanud.

59.      Euroopa Kohus kohaldab seega oma praktikas hagi vastuvõetamatuse tuvastamiseks kaheosalist (kumulatiivset) kriteeriumi: esiteks peab rikkumine olema lakanud enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppu ning teiseks peab komisjonil olema olnud võimalik võtta meetmeid väidetava rikkumise tagajärgede ärahoidmiseks. Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, siis ei saa hagi olla vastuvõetamatu.

60.      Kui kohaldada seda kriteeriumi käesolevale asjale, siis järeldub sellest, et komisjoni hagi on vastuvõetav, kuna komisjonil oli võimatu Saksamaa väidetavat rikkumist ära hoida.(20)

61.      Lisaks, nagu kohtujurist Mengozzi selgelt märgib, kuigi põhimõtteliselt ei ole komisjonil õigust esitada hagi lõppenud rikkumiste puhul, „ei tohi see välistada võimalust esitada see lühiajaliste rikkumiste puhul, mille korral ei ole komisjonil isegi õigel ajal tegutsedes aega viia kohtueelset menetlust enne nende lakkamist lõpule“.(21) Samuti on minu meelest õigus kohtujurist Geelhoedil, kui ta hoiatab vastuvõetavuse liiga jäiga tõlgenduse eest, märkides, et „lõppkokkuvõttes tähendaks see, et tulevikus oleks võimatu algatada [ELTL artikli 258] alusel menetlust lõppenud ja pöördumatu [ELi] õiguse rikkumise suhtes. See avaks tee [direktiivi] süstemaatilistele rikkumistele“.(22)

62.      Minu poolt pakutud lähenemine on täielikult kooskõlas Euroopa Kohtu varase kohtupraktikaga liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide vastuvõetavuse teemal. Juba 1973. aastal lükkas Euroopa Kohus tagasi liikmesriigi bravuurikad argumendid vastuvõetavuse kohta, otsustades, et „kostjal ei või mingil juhul lubada kohtumenetluse välistamiseks tugineda fait accompli’le, mille ta ise on põhjustanud.“(23) Minu meelest ei vaja selle avalduse tähtsus käesolevas asjas põhjalikumat selgitamist.

c)      Puudub eraldi nõue, et komisjon peaks tõendama „erilist huvi“

63.      Lõpuks tuleb veel lisada, et seoses ELTL artikliga 258 puudub nõue, et komisjon peaks hagi esitamiseks tõendama erilist huvi.(24) Komisjon ei pea oma ELTL artiklist 258 tulenevaid volitusi kasutades tõendama, et tal on hagi esitamiseks eriline huvi. Aluslepingute järelevalvajana on üksnes komisjon pädev otsustama, kas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamine on otstarbekas ning milliste asjasse puutuva liikmesriigi toimingute või tegematajätmiste tõttu tuleb hagi esitada.(25)

d)      ELTL artiklit 258 ei või tõlgendada kitsalt

64.      Mis puudutab Saksamaa valitsuse üldisemat ja põhimõttelisemat argumenti, et menetlussättena tuleb ELTL artiklit 258 kohaldada maksimaalse õiguskindluse tagamiseks kitsalt, siis piisab märkimisest, et Euroopa Kohtu praktikast sellist põhimõtet ei leia.(26)

65.      Otse vastupidi. Lisaks liberaalsele kohtupraktikale eelotsusetaotluste vastuvõetavuse küsimuses(27) ei ole Euroopa Kohus selleks, et tagada ELi õiguskorra aluseks oleva õigusriigi põhimõtte järgimine(28) või institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtte järgimine(29), õigustatult hoidunud tõlgendamast aluslepingu sätteid (pehmelt öeldes) praeter legem. Kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, millele Saksamaa valitsus oma argumendi toetuseks konkreetselt tugineb, otsustas Euroopa Kohus tõlgendada ELTL artikli 263 lõiget 4 mitte liiga laialt. Ent erinevalt käesolevast asjast puudutas see kohtuasi isikliku puutumuse määratlust ELTL artikli 263 tähenduses ning seega ELi institutsioonide meetmete õiguspärasuse läbivaatamist. Kui Euroopa Kohus oleks asjaomaseid kriteeriume leevendanud ja oma kohtupraktikat muutnud, oleks see mõjutanud ELi õiguskorra õiguskaitsevahendite terviklikku süsteemi ning ELTL artikli 263 alusel esitatavate hagide ning ELTL artiklil 267 põhineva eelotsusemenetluse suhet ja vastasmõju, mistõttu Euroopa Kohus viitas võimalusele muuta aluslepinguid ELL artikli 48 alusel.(30)

66.      Kokkuvõttes on käesolev hagi seetõttu vastuvõetav.

B.      Hagi sisu

1.      Otsuse 2014/699 rikkumine

a)      Poolte argumendid

1)      Komisjon

67.      Komisjon väidab, et Saksamaa Liitvabariik rikkus otsust 2014/699, hääletades OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul nimetatud otsuses määratletud Euroopa Liidu seisukoha vastu revisjonikomisjoni päevakorrapunktides 4 ja 7 ning vaidlustades avalikult Euroopa Liidu hääleõiguse.

68.      Komisjon väidab, et otsus 2014/699 on vastavalt ELTL artikli 288 neljandale lõigule tervikuna siduv nii Euroopa Liidu institutsioonidele kui ka liikmesriikidele. Komisjon lisab, et asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik hääletas nimetatud nõukogu otsuse vastu ja esitas selle peale tühistamishagi Euroopa Kohtusse, ei mõjuta otsuse siduvust ning sellest liikmesriikidele tulenevaid kohustusi.

69.      Euroopa Kohtu praktikast nähtub hoopis, et liikmesriigid ei saa ise võtta parandus- või kaitsemeetmeid takistamaks vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni käitumast ELi õiguse vastaselt. Sellest järeldub, et niikaua kui Euroopa Kohus ei ole otsust 2014/699 tühistanud või selle täitmist peatanud, peab Saksamaa Liitvabariik seda järgima. Vastasel juhul kahjustataks ELi õiguskorra aluseks olevat ELi õiguse järjekindla ja ühetaolise kohaldamise põhimõtet.

70.      Lisaks leiab komisjon, et Saksamaa Liitvabariigil ei olnud võimatu ega mittevajalik taotleda ajutisi meetmeid. Komisjon rõhutab, et aluslepingus on ette nähtud terviklik õiguskaitsevahendite süsteem, mis ELTL artiklitest 278 ja 279 nähtuvalt võimaldab käsitleda kiireloomulisi olukordi. Mis tahes raskused, nagu need, millele see liikmesriik viitab, ei anna liikmesriikidele õigust tegutseda ühepoolselt ELi õigust rikkudes.

71.      Selles kontekstis märgib komisjon samuti, et Saksamaa Liitvabariigile oli antud õigel ajal võimalus kasutada ajutisi meetmeid. Sellega seoses tuletab komisjon meelde, et OTIFi revisjonikomisjoni otsustest endist ei teki õigust, mis oleks kohaldatav alates nende vastuvõtmisest, vaid enne asjaomaste muudatuste jõustumist on vaja võtta täiendavaid samme. OTIFi revisjonikomisjoni kõnealuste otsuste tegemise ja muudatuste jõustumise vahel oleks Saksamaa Liitvabariigil olnud võimalik taotleda ajutisi meetmeid. Ühelt poolt, mis puudutab COTIFi artikli 12 muutmist, tuleneb COTIFi artikli 33 lõikest 2 ja lõike 4 punktist a, et selle muudatuse pidi veel lõplikult vastu võtma OTIFi peaassamblee, mis toimus alles 30. septembril 2015. Teiselt poolt, mis puudutab lisa D (CUV) artiklite 2 ja 9 muutmist, oleks see muudatus jõustunud COTIFi artikli 35 lõigete 3 ja 4 kohaselt viivitamatult. Kui Euroopa Kohus oleks otsustanud peatada otsuse 2014/699 kohaldamise, siis oleks Euroopa Liidul olnud võimalik esitada OTIFile vastuväide nelja kuu jooksul kõnealuste muudatuste vastuvõtmisest.

2)      Saksamaa Liitvabariik

72.      Saksamaa Liitvabariik väidab, et hagiavaldus ei vasta piisavalt selge sõnastuse nõudele, kuna komisjon ei märkinud oma järeldustes, et ta peab nimetatud liikmesriiki vastutavaks tema kohustuste rikkumise eest ainult seoses OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul päevakorrapunktidega 4 ja 7. Selle liikmesriigi sõnul selgitas komisjon seda alles oma lühikeses vasturepliigis.

73.      Lisaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et kõnealuse otsuse tõsiste vigade tõttu ei ole seda akti õiguslikult olemas(31) – ning see on küsimus, mida Euroopa Kohus peab käsitlema ex officio.

74.      Saksamaa Liitvabariik möönab, et ta ei järginud otsust 2014/699 osas, milles see nägi ette Euroopa Liidu hääleõiguse OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktides 5, 7 ja 12. Ent ta leiab, et selle otsuse vastavaid sätteid ei saa tema vastu kasutada, kuna nad on ebaseaduslikud põhjustel, mis on juba esitatud 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) päädinud kohtuasjas.(32)

75.      Nimetatud liikmesriik täpsustab sellega seoses, et tal on õigus esitada käesoleva rikkumismenetluse raames ELTL artiklist 277 tulenevalt kõnealuse otsuse vastu õigusvastasuse vastuväide. Käesolevas asjas väidab komisjon, et Saksamaa Liitvabariik ei ole rikkunud mitte liikmesriikidele adresseeritud direktiivi või otsust, mille õigusvastasusele ei või liikmesriigid Euroopa Kohtu praktika kohaselt oma kaitseks taolise akti rikkumisel põhineva hagi vastuväitena tugineda, vaid üldotsust, mida ei ole adressaatidele teatavaks tehtud kooskõlas ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõiguga. Saksamaa Liitvabariik lisab, et fraas „kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb […] üldkohaldatav akt“ ELTL artiklis 277 hõlmab olukorda, kus üldkohaldatava akti seaduslikkus vaidlustatakse rikkumismenetluse raames.

76.      Saksamaa Liitvabariik väidab, et käesolevas menetluses, mis käsitleb kõnealuse otsuse järgimata jätmist, on tal õigus tugineda otsuse 2014/699 õigusvastasusele ka seetõttu, et tal oli de facto võimatu saada kohtulikku kaitset selle otsuse vastu enne OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu algust. Lisaks, kuivõrd Euroopa Liit korraldas otsuse 2014/699 vastuvõtmise menetluse viisil, mis takistas Saksamaa Liitvabariigil saamast selle otsuse vastu kohtulikku kaitset, siis oleks põhimõttega nemo turpitudinem suam allegans auditur vastuolus see, kui liikmesriigil ei oleks käesolevas menetluse võimalik tugineda selle otsuse õigusvastasusele. Lisaks väidab nimetatud liikmesriik, et komisjoni väidetud võimalus taotleda pärast OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärku Euroopa Kohtult ajutist meedet, mis kohustaks nõukogu esitama vastavalt COTIFi artiklile 35 vastuväidet kõnealusel istungjärgul tehtud otsuste peale, oleks olnud vastuvõetamatu. Igal juhul ei olnud Saksamaa Liitvabariigi eesmärk takistada vaidlusaluste muudatuste vastuvõtmist, vaid pigem saada selgus pädevuse küsimuses.

77.      Seoses OTIFi revisjonikomisjoni päevakorrapunkti 4 kohaselt tehtud muudatusega COTIFi artiklis 12, väidab Saksamaa Liitvabariik, et igal juhul ei rikkunud ta selles suhtes otsust 2014/699, kuna selles otsuses on ette nähtud, et hääleõigust kasutavad liikmesriigid ning et otsuses on pelgalt määratletud „soovituslik kooskõlastatud seisukoht“. Nimetatud liikmesriik tuletab meelde, et soovitus ei ole ELTL artikli 288 viienda lõigu kohaselt siduv. Mis puudutab D lisa (CUV) artiklite 2 ja 9 muudatusi, mida käsitles OTIFi revisjonikomisjoni päevakorrapunkt 7, siis väidab Saksamaa Liitvabariik, et ehkki otsuses 2014/699 oli ette nähtud hääleõiguse kasutamine Euroopa Liidu poolt, võis Euroopa Liit kõigest soovitada seisukohti, ilma et neil oleks siduvat mõju.

78.      Kohtuistungil loobus Saksamaa Liitvabariik ametlikult ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväitest.

b)      Analüüs

79.      Seoses Saksamaa Liitvabariigi kriitikaga komisjoni hagiavalduse täpsuse suhtes, näib mulle komisjoni hagist selge, et Saksamaa Liitvabariik esitas oma erineva seisukoha ja hääletas otsuses 2014/699 määratletud Euroopa Liidu seisukoha vastu ainult OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktide 4 ja 7 osas. Lisaks viitas komisjon oma seisukohtades ainult otsuse 2014/699 artiklile 1 ja selle otsuse lisale, niivõrd kui see lisa puudutab COTIFi muudatusi, mida käsitlesid OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktid 4 ja 7. Seetõttu näib mulle, et vaatamata komisjoni hagiavalduse nõuete üldisele sõnastusele, kus viidatakse otsusele 2014/699 tervikuna, ei saa olla ebakindlust väidetava rikkumise eseme osas.

80.      Pealegi ei ole tegemist õiguslikult olematu aktiga.(33)

81.      Lisaks asjaolule, et väljendi „soovituslik kooskõlastatud seisukoht“ kasutamist otsuses 2014/699 ei saa ühelgi mõistlikul viisil tõlgendada nii, et see lubaks liikmesriigil kalduda kõrvale Euroopa Liidu seisukohast, oleks Euroopa Kohus juhul, kui ta oleks leidnud, et nimetatud otsust iseloomustab selline sisemise loogika puudumine, mis muudab selle õiguslikult olematuks aktiks, seda eelduslikult märkinud juba ka 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935).

82.      Kuivõrd Saksamaa Liitvabariik ei eita faktilisi asjaolusid, nagu komisjon on need esitanud, ning et ta on lisaks loobunud õigusvastasuse vastuväitest, võib vaidlusaluse rikkumise analüüs olla üsna lühike.

83.      OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu protokoll ei jäta ruumi kahtlusteks: Saksamaa Liitvabariik avaldas oma seisukohad OTIFi revisjonikomisjoni päevakorrapunktide 4 ja 7 kohta ning hääletas otsuses 2014/699 määratletud Euroopa Liidu seisukohtade vastu. Päevakorrapunkti 7 osas kasutas Saksamaa Liitvabariik samuti oma hääleõigust vastupidi nimetatud otsuses määratletud hääletamistingimustele.

84.      Lisaks on Euroopa Kohus selgitanud, et Euroopa Liit oli pädev kõnealust otsust vastu võtma. Ent see ei ole käesoleva asja teemaks. Kui otsus 2014/699 oli kord juba vastu võetud, oli Saksamaa kohustatud seda austama ja rakendama. Õigusriigi põhimõttel põhinevas Euroopa Liidus kehtib institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldus. Paika on pandud menetlused, mille raames saab selliste meetmete õiguspärasust kontrollida. Sellest tulenevalt saab Saksamaa vaidlustada ELTL artikli 263 lõikes 1 sätestatud tingimustel iga akti, ilma et ta peaks tõendama oma huvi. Sellises olukorras võib liikmesriigilt oodata, et ta neelaks oma vastumeelsuse alla ja järgiks asjaomast otsust vaatamata sellele, mida ta sellest sisemiselt arvab. Liikmesriik ei saa võtta õigust oma kätte. Ühepoolne tegutsemine ei ole võimalik. Kauaaegse kohtupraktika kohaselt ei või liikmesriik võtta ühepoolseid parandus‑ või kaitsemeetmeid, mille eesmärk on institutsiooni (väidetavat) ELi õigusnormide rikkumist ära hoida(34). Seega on Saksamaa Liitvabariik käitunud otsuse 2014/699 tingimuste vastaselt ja neid rikkunud.

2.      ELL artikli 4 lõike 3 rikkumine

a)      Poolte argumendid

85.      Komisjon väidab, et asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik hääletas OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul Euroopa Liidu seisukoha vastu, distantseeris ennast Euroopa Liidu hääletamisest ning nõudis, et ta saaks kasutada oma hääleõigust, mis oli samas üle antud Euroopa Liidule, tekitas segadust hääletamistulemuse suhtes ning kahjustas Euroopa Liidu usaldusväärsust ja mainet, tema rahvusvahelise esindamise ühtsust ning tema kuvandit üldiselt. Sellise käitumisega on seega rikutud ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtet.

86.      Seevastu Saksamaa Liitvabariik leiab, et komisjon ei ole tõendanud Euroopa Liidu usaldusväärsuse ja maine kahjustamise olemasolu ega ka seda, et tema käitumine oleks sellise kahjustamise põhjustanud. Vastupidi, tema meelest tekitas Euroopa Liidu ühinemine OTIFiga viimati nimetatule uusi väljakutseid ning hoopis kiirustamine, millega ELi institutsioonid valmistusid OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärguks, tekitas segaduse hääletamisel selles organis.

b)      Analüüs

87.      ELL artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel. Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine. Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.

88.      Selle ELi õiguskorra keskse sätte, mille eesmärk on tagada Euroopa Liidu toimimine,(35) ja mille kohta on öeldud, et see kujutab endast „kogu Euroopa integratsiooniprojekti olemuslikku aluseesmärki“(36), rõhutades Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahelise koostöö vastastikust iseloomu, on üldnorm, millele on antud konkreetne sisu terves reas aluslepingu teistes sätetes.(37)

89.      Kuivõrd mis tahes ELi õiguse rikkumine, nagu ka otsuse 2014/699 rikkumine, rikub ühtlasi ELi ja tema liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet,(38) siis üldreeglina astub ELL artikli 4 lõige 3 konkreetse rikkumise puhul tahaplaanile ega põhjusta eraldi õiguslikke tagajärgi. Seetõttu on ta paljudel juhtudel deklaratiivne. Näiteks kui Euroopa Kohus on tuvastanud direktiivi ülevõtmise kohustuse rikkumise, siis hoidub ta samas menetluses selgelt kõnealuse põhimõtte analüüsimisest, kuna tema hinnangul „puudub vajadus“ seda teha.(39)

90.      Ent esineb ka olukordi, kus ELL artikli 4 lõige 3 on iseseisev kohustuste alus.(40)

91.      Mitte kõige vähem oluliseks põhjuseks ELTL artikli 4 lõike 3 eraldiseisvaks kohaldamiseks on see, et vaidlusalune küsimus kuulub ELi välissuhete valdkonda.

92.      Euroopa Kohus on eelkõige seoses segalepingutega(41) mitmel puhul sedastanud, et kui ilmneb, et lepingu ese langeb osaliselt liidu ja osaliselt liikmesriikide pädevusse, on oluline tiheda koostöö tagamine liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahel nii läbirääkimiste käigus kui ka lepingu sõlmimisel ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel. See koostöö tegemise kohustus tuleneb ühtsuse nõudest Euroopa Liidu rahvusvahelisel esindamisel.(42)

93.      Olen arvamusel, et see väide(43) oleks niisama tõsi, kui põhjus ja tagajärg ümber pöörata ja tuletada ühtsuse nõue koostöö tegemise kohustusest.(44)

94.      Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et hääleõigust rahvusvahelises organisatsioonis (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis) käsitlev kokkulepe nõukogu ja komisjoni vahel kujutab endast koostöökohustuse täitmist Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel selles rahvusvahelises organisatsioonis.(45)

95.      Ehkki üheski neist kohtuasjadest ei olnud konkreetselt kaalul Euroopa Liidu usaldusväärsus ja maine rahvusvahelisel areenil, teame me selle kohtupraktika põhjal, et lojaalse koostöö põhimõte on eriti oluline välissuhete valdkonnas ning see kehtib konkreetselt hääleõiguse kasutamise suhtes jagatud pädevuse valdkonnas.(46)

96.      Väidaksin seetõttu, et kõik, mida Euroopa Kohtul on vaja käesolevas asjas teha, on astuda veel üks samm edasi. Ta peaks selgitama, et Euroopa Liidu maine ja usaldusväärsus rahvusvahelisel areenil kujutab endast eraldiseisvat õiguslikku huvi, mida kaitseb ELL artikli 4 lõige 3 ning mis käesolevas asjas läheb kaugemale otsuse 2014/699 sättest ja eesmärgist.

97.      Selle otsuse mittejärgimine koosmõjus selle otsuse sisu suhtes oma rahuolematuse selge väljendamisega kahjustas ELi mainet rahvusvahelisel tasandil. See jätab Euroopa Liidust mulje, et ta ei suuda ennast rahvusvahelise organisatsiooni kohtumiseks valmistudes ühe üksusena piisavalt tõhusalt toimida.

98.      Lisaks, nagu komisjon õigesti väidab, ei muuda seda järeldust pelk asjaolu, et Saksamaa Liitvabariigi häälel ei olnud mõju kohtumise tulemusele.

V.      Ettepanek

99.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes olen seetõttu arvamusel, et Euroopa Kohus peaks:

–        tuvastama, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud nõukogu 24. juuni 2014. aasta otsust 2014/699/EL, millega kehtestatakse OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (COTIF) ja selle lisades tehtavate teatavate muudatuste kohta, ning ELL artikli 4 lõiget 3 sellega, et ta hääletas Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) revisjonikomisjoni 25. istungjärgul nimetatud otsuses ette nähtud seisukoha vastu ning vaidles sellele seisukohale ja samuti nimetatud otsuses ette nähtud Euroopa Liidu hääleõiguse kasutamisele avalikult vastu.

–        Mõistma kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.


1      Algkeel: inglise.


2      Nõukogu otsus, millega kehtestatakse OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (COTIF) ja selle lisades tehtavate teatavate muudatuste kohta (ELT 2014, L 293, lk 26).


3      C‑600/14, EU:C:2017:935.


4      Vastavalt ELL artikli 5 lõikele 2.


5      Vt Govaere, I., „To Give or To Grab: The Principle of Full, Crippled and Split Conferral of Powers Post‑Lisbon“, teoses M. Cremona, Structural Principles in EU External Relations Law, Hart Publishing, Oxford and Portland, Oregon, 2018, lk 71–91, lk 73.


6      16. juuni 2011. aasta otsus Euroopa Liidu ja Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni vahelise lepingu (Euroopa Liidu ühinemise kohta 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga (COTIF), mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga) allakirjutamise ja sõlmimise kohta (ELT 2013, L 51, lk 1).


7      Euroopa Kohus jättis 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) Saksamaa Liitvabariigi hagi tervikuna rahuldamata.


8      5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935).


9      Saksamaa Liitvabariik viitab järgmistele kohtuasjadele: 5. juuni 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑145/01, EU:C:2003:324, punkt 15); 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑525/03, EU:C:2005:648, punkt 15) ja 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑237/05, EU:C:2007:592, punkt 29).


10      18. septembri 2015. aasta otsus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht Rahvusvahelise Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) 12. üldkogul rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (COTIF) ja selle liidetes tehtavate teatavate muudatuste kohta (ELT 2015, L 252, lk 43).


11      Sõna-sõnalt „rong on läinud“, millele inglise keeles vastab väljend „the ship has sailed“.


12      C‑362/90, EU:C:1992:158, punktid 11–13.


13      Vt nt 24. märtsi 1988. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (240/86, EU:C:1988:173, punktid 15 ja 16) ja 15. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑439/99, EU:C:2002:14, punktid 16 ja 17). Põhjalikku ülevaadet varasemaid rikkumisi käsitleva kohtupraktika kohta vt Prete, L., Infringement proceedings in EU law, Wolters Kluwer, Alphen aan den Rijn, 2017, lk 151–154.


14      Vt 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsus (C‑362/90, EU:C:1992:158).


15      Vt 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑362/90, EU:C:1992:158, punktid 11 ja 12). Teises kohtuasjas, mis käsitles riigihangete valdkonda, leidis Euroopa Kohus seoses riigihankelepingute sõlmimisega, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetamatu, kui põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes on asjaomane leping juba täielikult täidetud: 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑394/02, EU:C:2005:336, punkt 18). Selles asjas ei oldud asjaomast lepingut täielikult täidetud, kuivõrd põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes oli ainult 85% ehitustöödest tehtud. Vt ka 29. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑536/07, EU:C:2009:664, punkt 23). Ka selles asjas ei loetud asjaomase projekti seisukohalt terviklikku lepingut põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks täielikult täidetuks kõigest selle alusel, et asjaomased ehitustööd olid lõppenud. Sel ajal jätkus endiselt projekti „liisingu“ osa täitmine.


16      Vt 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑362/90, EU:C:1992:158, punkt 12). Seda vormelit korrati 25. oktoobri 2001. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑276/99, EU:C:2001:576, punkt 32). Viimati nimetatud kohtuotsus tehti praeguseks ainetu Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu artikli 88 alusel. Siin erines rikkumismenetlus selles mõttes, et kohtueelse menetluse lõpu seisuga olid rollid võrreldes ELTL artikliga 258 ümber pööratud, põhjendatud arvamuse asemel võttis komisjon vastu otsuse (ESTÜ artikli 14 alusel, mis on selles suhtes võrreldav ELTL artikliga 288), mille liikmesriik võis seejärel Euroopa Kohtus vaidlustada.


17      Vt kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (C‑237/05, EU:C:2007:98, punkt 42, 11. joonealune märkus).


18      Reegel on järgmine: „kui rikkumine lõpetatakse enne [põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppu], siis põhimõtteliselt puudub alus arvata, et esineb huvi menetluse jätkamiseks“, vt kohtujurist Lenzi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Itaalia (C‑362/90, EU:C:1992:95, punkt 12).


19      Vt kohtujurist Lenzi ettepanek komisjon vs. Itaalia (C‑362/90, EU:C:1992:95, punkt 13).


20      Peaksin rõhutama, et oleme siin alles hagi vastuvõetavuse küsimuse juures. On ilmne, et see, kas rikkumine asjakohasel ajal tegelikult esines, on hagi sisu puudutav küsimus, vt kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Austria (C‑328/96, EU:C:1999:5, punkt 30).


21      Kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (C‑237/05, EU:C:2007:98, punkt 66).


22      Vt kohtujurist Geelhoedi ettepanek liidetud kohtuasjades komisjon vs. Saksamaa (C‑20/01 ja C‑28/01, EU:C:2002:717, punkt 53). Täielikkuse huvides märgin, et see lause jätkub „pikaajaliste lepingute abil, mida ei ole võimalik õiguslikult tühistada“ (see kohtuasi käsitles riigihankemenetlust).


23      Vt 7. veebruari 1973. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (39/72, EU:C:1973:13, punkt 10).


24      Vt kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Itaalia (C‑385/02, EU:C:2004:276, punkt 15). Vt ka Nowak, C., „§ 10 Vertragsverletzungsverfahren“, punkt 44, teoses St. Leible, J. Ph. Terhechte, Europäisches Rechtsschutz und Verfahrensrecht (Enzyklopädie Europarecht, Band 3), Nomos, Baden‑Baden, 2014, milles eristatakse täpsemalt mõisteid „Rechtsschutzinteresse“, „Rechtsschutzbedürfnis“ ja „Klageerhebungsinteresse“. Vt samuti Półtorak, N., ELTL artikli 258 kommentaar teoses: A. Wróbel (toim), Traktat o funkcjonowaniu Unii Europejskiej. Komentarz Lex, Vol. II, Varssavi, 2012, lk 269.


25      Vt 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑20/01 ja C‑28/01, EU:C:2003:220, punktid 29 ja 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (C‑394/02, EU:C:2005:105, punkt 15). Lisaks vt Taborowski, M., Konsekwencje naruszania prawa Unii Europejskiej przez sądy krajowe, Lex — Wolters Kluwer, Varssavi 2012, lk 265 jj.


26      On huvipakkuv, et Saksamaa Liitvabariik märgib oma kaitseseisukohtades osana argumendist õigusvastasuse erandi kohta (vt käesolevas ettepanekus allpool), põhjendades seda erandit rikkumismenetluse kontekstis, et juhtudel, kus õiguskaitsevahendite süsteemis valitseb lünga oht, on Euroopa Liidu Kohus tõlgendanud asjaomaseid aluslepingu sätteid laialt, minnes isegi kaugemale nende sõnastusest.


27      Vt nt 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117, punktid 19–26) ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus AY (Arrest warrant – Witness) (C‑268/17, EU:C:2018:602, punktid 23–31).


28      Vt 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament (294/83, EU:C:1986:166, punkt 24).


29      Vt 22. mai 1990. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu (C‑70/88, EU:C:1990:217, punkt 26).


30      Vt 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 45).


31      Kui sellelt liikmesriigilt küsiti kohtuistungil, miks ta ei esitanud olematu akti väidet kohtuasjas C‑600/14, Saksamaa vs. nõukogu, siis vastas ta, et ta adus seda probleemi alles hiljem.


32      Saksamaa Liitvabariik väitis selles asjas, et otsus 2014/699 rikkus pädevuse andmise põhimõtet (ELL artikli 5 lõige 2), oli ebapiisavalt põhjendatud ning rikkus lojaalse koostöö põhimõtet koostoimes tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.


33      Ehkki näib mõistlik, et juhul kui liikmesriik on juba vaidlustanud tema poolt õiguslikult olemasolevaks peetud akti tühistamishagiga, ei või ta enam tugineda selle akti väidetavale olematusele, on muidugi Euroopa Kohtu pädevuses analüüsida olematu akti küsimust ex officio.


34      Vt selles tähenduses ka 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑45/07, EU:C:2009:81, punkt 26). Sama kehtib ka teise liikmesriigi rikkumise suhtes, vt 23. mai 1996. aasta kohtuotsus Hedley Lomas (C‑5/94, EU:C:1996:205, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).


35      Vt Obwexer, W., teoses H. von der Groeben, J. Schwarze, J. A. Hatje (ed.), Europäisches Unionsrecht (Kommentar), 7. trükk, Nomos, Baden‑Baden, 2015, Artikel 4 EUV, punkt 67.


36      Vt Kahl, W., teoses Chr. Calliess, M. Ruffert (ed.), EUV/AEUV, 5. trükk, C. H. Beck, München, 2016, Artikel 4 EUV, punkt 35: „Geschäftsgrundlage des gesamten europäischen Integrationsprojekts.“ Vt samuti Sikora, A., Sankcje finansowe w razie niewykonania wyroków Trybunału Sprawiedliwości Unii Europejskiej, Lex — Wolters Kluwer, Varssavi 2011, lk 38 jj.


37      Sellised nagu ELTL artikkel 344, vt 30. mai 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑459/03, EU:C:2006:345, punkt 169).


38      Vt nt Franzius, C., teoses M. Pechstein, C. Nowak, U. Häde (ed.), Frankfurter Kommentar zu EUV, GRC und AEUV, Band II, Mohr Siebeck, Tübingen, 2017, Artikel 4 EUV, punkt 101.


39      Vt 13. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑378/92, EU:C:1993:843, punkt 6) ja 19. jaanuari 1995. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑66/94, EU:C:1995:13, punkt 6).


40      Vt Lenz, C. O., teoses C. O. Lenz, K.‑D. Borchardt, EUVerträge Kommentar, Bundesanzeiger Verlag, 6. trükk, Köln, 2013, Artikel 4 EUV, punktid 17 jj; Streinz, R., teoses R. Streinz (ed.), EUV/AEUV (Kommentar), 2. trükk, C. H. Beck, München, 2012., Artikel 4 EUV, punkt 27.


41      Lojaalse koostöö kohustuse kohta seoses segalepingutega vt Heliskoski, J., Mixed Agreements as a Technique for Organizing the International Relations of the European Community and its Member States, Kluwer Law International, Haag, 2001, lk 61–67, ja Cremona, M., „Defending the Community Interest: the Duties of Cooperation and Compliance“, teoses B. de Witte, M. Cremona (eds.), EU Foreign Relations Law, Hart Publishing, Oxford and Portland, Oregon, 2008, lk 158–161.


42      Vt ka 14. novembri 1978. aasta kohtuotsus 1/78 (EU:C:1978:202, punktid 34–36) (analoogia alusel Euratomi asutamislepinguga); 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91 (ILO konventsioon nr 170; EU:C:1993:106, punkt 36); 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94 (WTO lepingu lisad; EU:C:1994:384, punkt 108), ja 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00 (Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll; EU:C:2001:664, punkt 18). Vt ka 30. november 2009. aasta arvamus 1/08 (teenustekaubanduse üldlepingu erikohustuste loendite muutmise kokkulepped; EU:C:2009:739, punkt 136), ja 20. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi (C‑246/07, EU:C:2010:203, punkt 73).


43      Näib, et Euroopa Kohus on vahepeal viite ühtsuse nõudele ära jätnud, vt 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (C‑28/12, EU:C:2015:282, punkt 54).


44      Samal moel väidab Hillion, Chr. artiklis „Mixity and Coherence in EU External Relations: The Significance of the „Duty of Cooperation““, teoses Chr. Hillion, P. Koutrakos, Mixed agreements revisited, Hart Publishing, Oxford and Portland, Oregon, 2010, lk 87–115, lk 89, et koostöökohustuse õiguslikuks aluseks tuleb pidada ELL artikli 4 lõiget 3. Sama autor väidab sealsamas (lk 91) veenvalt, et „seda nõuet ei nähtud algselt ette koostöökohustuse alusena, vaid vahendina selle kohaldamiseks EMÜ kontekstis ning selle alus on sama, mis Euratomi kontekstis, nimelt lojaalse koostöö üldpõhimõte“.


45      Vt 19. märtsi 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (C‑25/94, EU:C:1996:114, punkt 49). Selle vaidluseni viinud sündmuste kohta vt Heliskoski, J., „Internal struggle for international presence: the exercise of voting rights within the FAO“, teoses A. Dashwood, Chr. Hillion, The general law of E.C. external relations, Sweet&Maxwell, London, 2000, lk 79–99.


46      Arusaamatuste vältimiseks märgin, et ma mõistan lojaalse koostöö kohustust ELL artikli 4 lõike 3 alusel selliselt, et see hõlmab „koostöökohustust“, millele Euroopa Kohus on minevikus eelviidatud kohtuasjades viidanud. Saan samal moel aru ka kohtujurist Sharpstoni ettepanekust kohtuasjas 2/15 (EL‑Singapuri vabakaubandusleping, EU:C:2016:992, punkt 569). Lisaks on see selge eelkõige alates kohtuasjast MOX‑Plant, milles Euroopa Kohus esimest korda konkreetselt viitas selles kontekstis tollase EÜ asutamislepingu artiklile 10 (ehkki see kohtuasi käsitles sisuliselt konkreetsemalt ELTL artiklis 344 sisalduvat sätet), vt 30. mai 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑459/03, EU:C:2006:345, punkt 114). Selles küsimuses vt ka Hillion, Chr., „Mixity and Coherence in EU External Relations: The Significance of the „Duty of Cooperation““, teoses Chr. Hillion, P. Koutrakos, Mixed agreements revisited, Hart Publishing, Oxford and Portland, Oregon, 2010, lk 87–115, lk 90–91.