Language of document : ECLI:EU:C:2019:1078

Kohtuasi C625/19 PPU

XD

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam)

 Euroopa Kohtu (esimene koda) 12. detsembri 2019. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 6 lõige 1 – Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ – Kriteeriumid – Kriminaalmenetluse algatamiseks liikmesriigi prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismäärus

1.        Politseikoostöö – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses – Liikmesriigi kohtuvälised asutused, kes osalevad selles liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises – Hõlmamine – Kvalifitseerimine, mis ei sõltu Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse kohtulikust kontrollist

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 6 lõige 1)

(vt punkt 30)

2.        Politseikoostöö – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil Euroopa vahistamismääruse tegemine – Pädevus, mis on antud liikmesriigi kohtuvälisele asutusele, kes osaleb selles liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises – Tõhusa kohtuliku kaitse nõuete järgimine – Kohustus näha ette Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste kohtulik kontroll – Ulatus

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299)

(vt punktid 38–46, 53, 54 ja 57 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus on seisukohal, et Prantsusmaa, Rootsi ja Belgia prokuratuur vastavad Euroopa vahistamismääruse tegemise eelduseks olevatele nõuetele, ning selgitab ühtlasi, millise ulatusega kohtulik kaitse tuleb tagada isikutele, kelle suhtes tehakse Euroopa vahistamismäärus

Kohtuotsustes Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Toursi prokurör) (C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU), Openbaar Ministerie (Rootsi prokuratuur) (C‑625/19 PPU) ning Openbaar Ministerie (Brüsseli prokurör) (C‑627/19 PPU), mis kuulutati 12. detsembril 2019 kiirmenetluses, täiendas Euroopa Kohus oma hiljutist kohtupraktikat(1) seoses raamotsusega 2002/584 Euroopa vahistamismääruse kohta(2), täpsustades Euroopa „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ sõltumatuse nõuet ning nõuet tagada tõhus kohtulik kaitse isikutele, kelle suhtes on selline vahistamismäärus tehtud.

Põhikohtuasjades tegid Prantsusmaa prokuratuurid (kohtuasjad C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU), Rootsi prokuratuur (kohtuasi C‑625/19 PPU) ja Belgia prokuratuur (kohtuasi C‑627/19 PPU) vahistamismääruse kolmes esimesena nimetatud kohtuasjas kriminaalmenetluse algatamiseks ja viimati nimetatud kohtuasjas karistuse täideviimiseks. Üles kerkinud küsimus puudutas vahistamismääruste täitmist, mis sõltus eeskätt sellest, kas neid prokuratuure saab pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“.

Esiteks analüüsis Euroopa Kohus, kas Prantsusmaa prokuratuuri staatus tagab talle piisava sõltumatuse Euroopa vahistamismääruse tegemiseks, ning otsustas, et see on nii.

Sellele järeldusele jõudmiseks märkis Euroopa Kohus esmalt, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ võib hõlmata liikmesriigi ametivõime, kes ei ole küll kohtunikud või kohtud, kuid osalevad liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises ning tegutsevad sõltumatult. Viimati nimetatud tingimus nõuab, et on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et nende asutuste puhul ei esine mingit ohtu, et nad saavad vahistamismääruse tegemisel täitevvõimult individuaalseid korraldusi või juhiseid.

Euroopa Kohtu sõnul on Prantsuse prokuröride kohta esitatud teave piisav, tõendamaks, et neil on pädevus eeskätt täitevvõimust sõltumatult hinnata Euroopa vahistamismääruse tegemise vajalikkust ja proportsionaalsust ning nad teostavad seda pädevust objektiivselt, võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid. Prokuröride sõltumatust ei sea kahtluse alla asjaolu, et nad vastutavad riikliku süüdistuse esitamise eest, ega asjaolu, et justiitsminister võib anda neile üldisi karistuspoliitika juhiseid, ega ka asjaolu, et nad on oma ülemuste – kes on samuti prokuratuuri liikmed – juhtimise ja kontrolli all ning seega kohustatud nende juhiseid järgima.

Teiseks täpsustas Euroopa Kohus oma hiljutises kohtupraktikas sõnastatud nõuet, et juhul, kui Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse võtab vastu asutus, kes osaleb õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus, peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale saama vahistamismääruse teinud liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.

Euroopa Kohus toonitas, et kohtusse kaebuse esitamise võimalus ei kujuta endast tingimust, mille esinemise korral saab selle asutuse kvalifitseerida vahistamismääruse teinud õigusasutuseks.

Euroopa Kohus lisas, et liikmesriigid peavad jälgima, et nende õiguskordades oleks rakendatavate menetlusnormidega, mis võivad eri süsteemides olla erinevad, tõhusalt tagatud nõutaval tasemel kohtulik kaitse. Õiguse andmine esitada eraldi kaebus Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse peale on kõigest üks võimalus. Euroopa Kohus otsustas, et nõuded, mis puudutavad tõhusat kohtulikku kaitset, mis tuleb tagada isikule, kelle suhtes on muu asutus kui kohus teinud Euroopa vahistamismääruse kriminaalmenetluse algatamiseks, on täidetud siis, kui vahistamismääruse tegemise tingimuste ja eelkõige selle proportsionaalsuse suhtes kohaldatakse vahistamismääruse teinud liikmesriigis kohtulikku kontrolli.

Käesoleval juhul vastavad Prantsuse ja Rootsi süsteem neile nõuetele, sest riigisisesed menetlusnormid võimaldavad kindlaks teha, et prokuratuuri otsuse teha Euroopa vahistamismäärus proportsionaalsust võib kohtulikult kontrollida enne Euroopa vahistamismääruse tegemist või isegi peaaegu samal ajal selle tegemisega ning samuti pärast Euroopa vahistamismääruse tegemist. Sellise eelneva hindamise viib läbi eeskätt kohus, kes teeb riigisisese otsuse, mis võib hiljem olla Euroopa vahistamismääruse aluseks.

Euroopa Kohus leidis, et ka juhul, kui prokuratuur on teinud Euroopa vahistamismääruse mitte kriminaalmenetluse algatamiseks, vaid lõpliku kohtuotsusega määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, ei eelda tõhusa kohtuliku kaitsega seotud nõuded õiguse andmist esitada prokuratuuri otsuse peale eraldi kaebus. Seega vastab neile nõuetele ka Belgia süsteem, milles sellist kaebeõigust ei ole ette nähtud. Euroopa Kohus rõhutas sellega seoses, et kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud karistuse täideviimiseks, toimub kohtulik kontroll ka selle täidetava kohtuotsuse kaudu, mis on vahistamismääruse aluseks. Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib nimelt eeldada, et Euroopa vahistamismääruse tegemise otsus on vastu võetu kohtumenetluses, milles on tagaotsitava põhiõiguste kaitse olnud tagatud. Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsus tuleneb ka mõistetud karistusest, sest Euroopa vahistamismäärust käsitlev raamotsus näeb ette, et karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kestus peab olema vähemalt neli kuud.


1      Vt eelkõige 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456), 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457) ning 9. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus NJ (Viini prokuratuur) (C‑489/19 PPU, EU:C:2019:849).


2      Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24).