AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

11. mai 2010

Kohtuasi F‑30/08

Fotios Nanopoulos

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus – Vastuvõetavus – Isikut kahjustav meede – Lepinguväline vastutus – Leke ajakirjandusse – Süütuse presumptsiooni põhimõte – Mittevaraline kahju – Distsiplinaarmenetluse algatamise otsus – Ilmne hindamisviga – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega F. Nanopoulos palub, et komisjonilt mõistetaks vigade tõttu, mis ta tegi tema olukorra ja teenistuskäigu haldamisel, välja hüvitis 850 000 eurot mittevaralise kahju eest, mida viimati nimetatu enda hinnangul kandis.

Otsus: Mõista komisjonilt hageja kasuks välja 90 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Kohtueelne menetlus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Administratsiooni abistamiskohustusega seotud otsus – Hõlmamine – Otsuse tegemisega viivitamine – Välistamine

(Personalieeskirjad, artiklid 24, 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Distsiplinaarmenetluse algatamise otsusest tekkinud kahju hüvitamise nõue – Kohtueelne menetlus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

5.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Mõiste

(ELTL artikkel 270)

6.      Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus – Otsuse tegemisega viivitamine – Väärhaldus, mis toob kaasa administratsiooni vastutuse

(Personalieeskirjad, artikkel 24)

7.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Ametniku isikuandmete lekkimine

(ELTL artikkel 270 ja ELTL artikli 340 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 45/2001)

8.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Algatamine piisavalt täpseid ja asjakohaseid tõendeid omamata – Väärhaldus, mis toob kaasa administratsiooni vastutuse

(Personalieeskirjad, artikkel 87; IX lisa)

9.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Väärhaldus – Ametnikule tema palgaastmele vastavate tööülesannete andmata jätmine

(ELTL artikkel 270 ja ELTL artikli 340 teine lõik)

1.      Kahju hüvitamise hagi – mis kujutab endast personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi kuuluvat, tühistamishagist sõltumatut õiguskaitsevahendit – on vastuvõetav üksnes juhul, kui selle esitamisele eelnes personalieeskirjade sätetele vastav kohtueelne menetlus. See menetlus on erinev vastavalt sellele, kas nõutav kahju tekkis isikut kahjustava meetme tõttu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes või administratsiooni toimingute tõttu, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused. Esimesel juhul tuleb huvitatud isikul esitada ametisse nimetavale asutusele selleks ette nähtud tähtaja jooksul kaebus teda kahjustava meetme kohta. Teisel juhul tuleb menetluse alustamiseks esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlus, milles nõutakse kahju hüvitamist. Üksnes sellise taotluse otsene või kaudne tagasilükkamine kujutab endast isikut kahjustavat otsust, mille vastu saab esitada kaebuse, ning üksnes pärast sellise kaebuse otsest või kaudset rahuldamata jätmist saab esitada kahju hüvitamise hagi Avaliku Teenistuse Kohtule.

(vt punkt 83)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. september 1991, kohtuasi T‑5/90: Marcato vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑731, punktid 49 ja 50); 28. juuni 1996, kohtuasi T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punkt 64).

2.      Abistamiskohustusega seotud otsused kujutavad endast isikut kahjustavat meedet. Seevastu hilinemine, millega institutsioon tegi otsuseid oma abistamiskohustuse raames ja teatas oma otsusest, ei kujuta endast põhimõtteliselt isikut kahjustavat meedet. Mis puudutab seda, et institutsioon hoidus spontaansest abistamisest, siis põhimõtteliselt tuleb asjaomasel ametnikul, kes leiab, et ta saab tugineda personalieeskirjade artiklile 24, esitada abitaotlus institutsioonile, kus ta töötab. Ainult teatavatel erandlikel asjaoludel võib institutsioon olla kohustatud osutama kindlaksmääratud abi ilma selle ametniku eelneva taotluseta, vaid omal algatusel. Kui erandlikke asjaolusid ei ole, ei kujuta institutsiooni hoidumine abi osutamisest oma ametnikele ja teenistujatele endast isiku huve kahjustavat meedet.

(vt punktid 93, 99 ja 101)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. juuni 1986, kohtuasi 229/84: Sommerlatte vs. komisjon (EKL 1986, lk 1805, punkt 20).

Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1993, kohtuasi T‑59/92: Caronna vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1129, punkt 100); 1. detsember 1994, kohtuasi T‑79/92: Ditterich vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 66); 6. november 1997, kohtuasi T‑223/95: Ronchi vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑321 ja II‑879, punktid 25–31); 13. juuli 2006, kohtuasi T‑285/04: Andrieu vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑161 ja II‑A‑2‑775, punkt 135); 12. september 2007, kohtuasi T‑249/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑1219, punkt 32); 18. detsember 2008, liidetud kohtuasjad T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette (EKL 2008, lk II‑3859, punktid 100–102).

Avaliku Teenistuse Kohus: 31. mai 2006, kohtuasi F‑91/05: Frankin jt vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑25 ja II‑A‑1‑83, punkt 24).

3.      Distsiplinaarmenetluse algatamise otsusest tekkinud kahju hüvitamise nõude kohtueelne menetlus sõltub administratsiooni poolt tehtud lõppotsuse sisust.

Kui algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetatakse isikut kahjustava otsusega, saab ametnik tugineda selle menetluse algatamise otsuse ebaseaduslikkusele vaid kaebuse abil, mis on personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud hagi esitamise tähtaja jooksul otseselt esitatud menetluse lõpus vastu võetud kahjustava otsuse peale.

Seevastu, kui administratsioon võtab vastu distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse ilma meetmeid võtmata, siis arvestades, et see otsus hagejat ei kahjusta, peab ta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise taotlemiseks eelnevalt järgima personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaheetapilist kohtueelset menetlust.

(vt punktid 111–113)

4.      Ametnikud või teenistujad, kes soovivad, et liit hüvitaks neile talle süükspandava kahju, peavad esitama vastava taotluse mõistliku tähtaja jooksul ajast, mil nad said teada kaevatavast olukorrast, isegi kui personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ei ole kehtestatud ühtegi taotluse esitamise tähtaega.

Mõistliku tähtaja järgimist nõutakse kõigil õigusaktides otseselt sätestamata juhtudel, kui õiguskindluse põhimõtte või õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ei sobi kokku see, kui olemasolevate õigussuhete stabiilsust ohustades ei ole liidu institutsioonide ning füüsiliste ja juriidiliste isikute toimingutele seatud mingeid ajalisi piiranguid. Vastutusega seotud hagides, mis võivad liidu jaoks kaasa tuua rahalisi kohustusi, tuleneb mõistliku tähtaja järgimine hüvitamisnõude esitamisel vajadusest kaitsta eelarvevahendeid ning konkreetselt väljendub see lepinguvälise vastutusega seotud hagide puhul Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastases aegumistähtajas. Tähtaja mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada iga asja konkreetseid asjaolusid, eelkõige asja olulisust huvitatud isiku jaoks, selle keerukust ja poolte käitumist.

(vt punktid 116 ja 117)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3315, punkt 59); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 65 ja 66).

Avaliku Teenistuse Kohus: 4. november 2008, kohtuasi F‑87/07: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑351 ja II‑A‑1‑1915, punkt 27, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑16/09 P).

5.      ELTL artikli 270 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi põhjendatus sõltub teatud tingimuste kogumist, nimelt: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning väidetava tegevuse ja osutatud kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu.

Institutsioonide lepinguväline vastutus saab juhul, kui sellele on tuginetud ELTL artikli 270 sätete alusel, tekkida ka üksnes põhjusel, et isikut kahjustav meede (või mitteotsustuslik toiming) on ebaseaduslik, ilma et oleks vaja uurida, kas tegemist on isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega.

Ei ole välistatud, et kohus hindab administratsiooni kaalutluspädevuse ulatust asjaomases valdkonnas; see kriteerium on vastupidi oluline näitaja selle uurimisel, kas vaidlusalune otsus või toiming on õiguspärane, kusjuures kohtu poolt teostatav õiguspärasuse kontroll ning selle põhjalikkus sõltuvad sellest, kas administratsiooni kaalutlusruum vastavalt kohaldatavale õigusele ja tema nõuetekohase toimimise kohustusele on suur või väike.

Liidu kohus peab selle uurimiseks, kas esimene administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus on täidetud, vaid kindlaks tegema, kas institutsioonile etteheidetud toimingud kujutavad endast väärhaldust, arvestades seda, kui suur on administratsiooni kaalutlusruum kohtule lahendada antud vaidluses.

(vt punktid 128–133)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuni 1994, kohtuasi C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 42); 21. veebruar 2008, kohtuasi C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot (EKL 2008, lk I‑833, punktid 52 ja 53).

Esimese Astme Kohus: 7. veebruar 2007, kohtuasi T‑339/03: Clotuche vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑29 ja II‑A‑2‑179, punktid 219 ja 220); 12. september 2007, kohtuasi T‑250/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑191 ja II‑A‑2‑1251, punkt 86).

6.      Administratsioonil on personalieeskirjade artikli 24 kohaste hindamismeetmete ja -vahendite osas lai kaalutlusõigus. Sellegipoolest peab ta juhul, kui esitatakse tõsiseid põhjendamatuid süüdistusi ametniku ametialase väärikuse kohta tema ametikohustuste täitmisel, need süüdistused tagasi lükkama ja võtma kõik meetmed asjaomase isiku kahjustatud maine taastamiseks. Administratsioon peab eelkõige sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad.

Abitaotlused, mille ametnik on esitanud seoses ajakirjanduse kaudu laimamise või väärikuse ja ametialase maine kahjustamisega, vajavad põhimõtteliselt administratsioonilt iseäranis kiiret vastust, et sel oleks kasulik mõju ja see võimaldaks ametnikul vajadusel vältida aegumise ohtu, mis tuleneb teatavatesse siseriiklikesse kohtutesse meediaga seotud õigusrikkumiste kohta hagi esitamise lühikestest tähtaegadest.

Eriliste asjaolude puudumisel kujutab administratsiooni hilinenud tegutsemine endast väärhaldust, mis toob kaasa tema vastutuse.

(vt punktid 139–141)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. juuli 1972, kohtuasi 79/71: Heinemann vs. komisjon (EKL 1972, lk 579, punkt 12); 6. veebruar 1986, liidetud kohtuasjad 173/82, 157/83 ja 186/84: Castille vs. komisjon (EKL 1986, lk 497).

Esimese Astme Kohus: 24. jaanuar 1991, kohtuasi T‑27/90: Latham vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑35, punktid 49 ja 50); 21. aprill 1993, kohtuasi T‑5/92: Tallarico vs. parlament (EKL 1993, lk II‑477, punkt 31); eespool viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon (punktid 64, 65 ning 92 ja seal viidatud kohtupraktika); 28. veebruar 1996, kohtuasi T‑294/94: Dimitriadis vs. kontrollikoda (EKL AT 1996, lk I‑A‑51 ja II‑151, punktid 39 ja 45); 17. märts 1998, kohtuasi T‑183/95: Carraro vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑123 ja II‑329, punkt 33).

7.      Nõuetevastane isikuandmete lekkimine kujutab endast isikuandmete töötlemist, mis on vastuolus määruse nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) sätetega.

Kahju hüvitamise hagi raames peab hageja tõendama, et asjaomase institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on täidetud. Seega peab hageja põhimõtteliselt tõendama, et tema kohta ajakirjanduses avaldatud teave pärineb administratsioonile süükspandavast lekkest. See reegel on siiski nüansseeritud siis, kui kahjustav sündmus võis olla tingitud mitmest erinevast põhjusest ning kostjaks olev institutsioon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks välja selgitada, millisest neist põhjustest oli tingitud kahjustav sündmus, samas kui ta oli kõige paremal positsioonil sellekohaste tõendite esitamiseks, mistõttu püsiv ebakindlus tuleb jätta tema kanda.

Juhul kui ametniku nimi on avalikustatud teabe nõuetevastase lekke kaudu, mis koos institutsiooni pressiteates sisalduva teabega võimaldas ajakirjandusel ja avalikkusel uskuda, et see ametnik oli segatud finantsskandaali, siis on see isikuandmete leke otseselt põhjustanud asjaomase isiku mainele ja ametiaule tekitatud kahju tõsise süvenemise.

Sellisel juhul hüvitatakse kahju vaid väikses osas institutsiooni pressiteatega, milles täpsustatakse, et süütu ametniku suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on lõpetatud, kuna teate avaldamisel oli palju nõrgem mõju kui ajakirjanduses avaldatud artiklitel.

(vt punktid 160, 161, 246 ja 247)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. september 2007, kohtuasi T‑259/03: Nikolaou vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 141 ja 208); 8. juuli 2008, kohtuasi T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1585, punkt 182).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2. mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑121 ja II‑A‑1‑657, punkt 206).

8.      Ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel kontrollida asjaomasele ametnikule etteheidetavate asjaolude tõelevastavust ja tõsidust ning kuulata ta sellega seoses ära vastavalt personalieeskirjade artiklile 87, et kujundada seisukoht ühelt poolt selle kohta, kas tuleks distsiplinaarmenetlus meetmeid võtmata lõpetada või kohaldada ametniku suhtes distsiplinaarmeedet, ja teiselt poolt, kas enne selle distsiplinaarmeetme kohaldamist on vaja ta saata distsiplinaarnõukogusse personalieeskirjade IX lisas ette nähtud menetlust järgides.

Niisuguse otsusega kaasnevad paratamatult institutsiooni delikaatset laadi kaalutlused, arvestades tõsiseid ja muutumatuid tagajärgi, mida see võib põhjustada. Selles osas on institutsioonil lai kaalutlusõigus ja kohtulik kontroll piirdub administratsiooni poolt menetluse algatamisel arvesse võetud tõendite sisulise paikapidavusega, etteheidetavate asjaolude hindamisel ilmse vea puudumisega ja võimu kuritarvitamise puudumisega.

Sellegipoolest peab enne distsiplinaarmenetluse algatamist olema ametisse nimetava asutuse käsutuses piisavalt täpseid ja asjakohaseid tõendeid, et asjaomase ametniku õigused oleks kaitstud. Isegi kui see ei ole siseauditi aruande eesmärk, ei ole välistatud, et aruannet võiks kasutada distsiplinaarmenetluse algatamise alusena. Järelikult tuleb juhul, kui administratsioon viitab niisugusele aruandele, juhtumipõhiselt kontrollida, kas seda liiki dokumendis sisalduv teave on piisavalt täpne ja asjakohane, et selle põhjal saaks algatada distsiplinaarmenetluse. Institutsioon teeb ilmse kaalutlusvea ja rikub hea halduse põhimõtet, kui ta algatab ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse vaid siseauditi aruande alusel, mis on koostatud osalistel ja mittetäielikel alustel. See toiming on süüline tegu, mis toob kaasa tema vastutuse.

Otsus algatada distsiplinaarmenetlus, kuigi institutsioonil ei ole piisavalt täpset ja asjakohast teavet, kujutab endast süütegu, mis kahjustas tõsiselt asjaomase isiku väärikust ja ametialast mainet, kui see otsus võib anda avalikkusele ning asjaomase isiku lähedastele isikutele ja kolleegidele alust arvata, et ta on toime pannud laidetavaid tegusid.

Sellisel juhul hüvitatakse kahju vaid väikses osas institutsiooni pressiteatega, milles täpsustatakse, et süütu ametniku suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on lõpetatud, kuna teate avaldamisel oli palju nõrgem mõju kui ajakirjanduses avaldatud artiklitel.

(vt punktid 208–210, 216, 226, 230, 245 ja 247)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. mai 1997, kohtuasi T‑273/94: N vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑97 ja II‑289, punkt 125); 17. mai 2000, kohtuasi T‑203/98: Tzikis vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑91 ja II‑393, punkt 50); 13. märts 2003, kohtuasi T‑166/02: Pessoa e Costa vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑89 ja II‑471, punkt 36); 5. oktoober 2005, kohtuasi T‑203/03: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑279 ja II‑1287, punkt 41); eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon (punkt 352).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon (punktid 98, 99 ja 206); 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (EKL AT 2010, punkt 366).

9.      Kui institutsioon ei andnud ametnikule mitme aasta jooksul tegelikke tema palgaastmele vastavaid tööülesandeid, on ta süüdi väärhalduses, mis toob kaasa tema vastutuse.

(vt punktid 237 ja 249)