Euroopa Kohtu (suurkoda) 14. mai 2020. aasta otsus (Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági eelotsusetaotlus - Ungari) – FMS, FNZ (C-924/19 PPU), SA ja SA junior (C-925/19 PPU) versus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság
(liidetud kohtuasjad C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU)1
(Eelotsusetaotlus – Varjupaiga- ja sisserändepoliitika – Direktiiv 2013/32/EL – Rahvusvahelise kaitse taotlus – Artikli 33 lõige 2 – Vastuvõetamatuks tunnistamise alused – Artikkel 40 – Korduvad taotlused – Artikkel 43 – Menetlused piiril – Direktiiv 2013/33/EL – Artikli 2 punkt h ning artiklid 8 ja 9 – Kinnipidamine – Õiguspärasus – Direktiiv 2008/115/EL – Artikkel 13 – Tõhusad õiguskaitsevahendid – Artikkel 15 – Kinnipidamine – Õiguspärasus – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Liidu õiguse esimuse põhimõte)
Kohtumenetluse keel: ungari
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság
Põhikohtuasja pooled
Kaebajad: FMS, FNZ (C-924/19 PPU), SA ja SA junior (C-925/19 PPU)
Vastustajad: Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság
Resolutsioon
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artiklit 13 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt saab asjaomane kolmanda riigi kodanik vaidlustada varasemas tagasisaatmisotsuses nimetatud sihtriigi muutmise haldusorgani poolt üksnes haldusasutusele esitatava vaidega, ilma et oleks tagatud selle asutuse otsuse hilisem kohtulik kontroll. Niisugusel juhul tuleb liidu õiguse esimuse põhimõtet ja põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut, kellele on esitatud kaebus, milles vaidlustatakse sihtriigi sellise muutmise õiguspärasus tagasisaatmisotsuses liidu õiguse seisukohast, tunnistama ennast pädevaks seda kaebust läbi vaatama.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artiklit 33 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis lubab jätta rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et taotleja on saabunud asjaomase liikmesriigi territooriumile sellise riigi kaudu, kus teda ei ähvarda tagakiusamine või suure kahju oht selle riigisisese normi tähenduses, millega on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikkel 15, või kus on tagatud piisav kaitse.
Direktiivi 2013/32 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 18 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva lojaalse koostöö põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et kui varjupaigataotluse kohta on tehtud otsus jätta see läbi vaatama, ja see otsus on kinnitatud jõustunud kohtulahendiga enne, kui tuvastati selle läbi vaatamata jätmise otsuse vastuolu liidu õigusega, siis ei ole menetlev ametiasutus direktiivi 2013/32 artikli 2 punkti f tähenduses kohustatud seda taotlust omal algatusel uuesti läbi vaatama. Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu sellise otsuse olemasolu, milles tuvastatakse selliste riigisiseste õigusnormide vastuolu liidu õigusega, mis lubavad jätta rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et taotleja on saabunud asjaomase liikmesriigi territooriumile sellise riigi kaudu, kus teda ei ähvarda tagakiusamine või suure kahju oht või kus on tagatud piisav kaitse, on uus asjaolu rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel nimetatud sätte tähenduses. Lisaks ei ole see säte kohaldatav korduvale taotlusele selle direktiivi artikli 2 punkti q tähenduses, kui menetlev ametiasutus tuvastab, et varasema taotluse lõplik tagasilükkamine on liidu õigusega vastuolus. Selline järeldus on tingimata siduv nimetatud asutusele, kui see vastuolu nähtub Euroopa Kohtu otsusest või tuvastatakse täiendavalt liikmesriigi kohtu otsusega.
Direktiivi 2008/115 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikule pandud kohustus jääda püsivalt piiratud ja suletud transiiditsooni, kus tema liikumine on piiratud ja seda kontrollitakse, ning kust ta ei saa seaduslikult vabatahtlikult lahkuda üheski suunas, on vabaduse võtmine, mis iseloomustab „kinnipidamist“ nende direktiivide tähenduses.
Direktiivi 2013/32 artiklit 43 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist transiiditsoonis kauem kui neli nädalat.
Direktiivi 2013/33 artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus esiteks see, et rahvusvahelise kaitse taotlejat peetakse kinni üksnes põhjusel, et ta ei suuda oma vajadusi rahuldada, teiseks see, et kinnipidamine toimub ilma, et eelnevalt oleks tehtud põhjendatud otsus, mille alusel isikut kinni peetakse, ning ilma et oleks analüüsitud sellise meetme vajalikkust ja proportsionaalsust, ja kolmandaks see, et selle haldusotsuse õiguspärasusese üle, millega anti korraldus taotleja kinnipidamiseks, puudub mistahes kohtulik kontroll. Seevastu tuleb selle direktiivi artiklit 9 tõlgendada nii, et see ei kohusta liikmesriike kindlaks määrama kinnipidamise maksimaalset kestust, tingimusel et nende riigisisene õigus tagab, et kinnipidamine kestab ainult seni, kuni selleks on õiguslik alus ja kui selle alusega seotud haldusmenetlused viiakse läbi hoolsalt.
Direktiivi 2008/115 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus esiteks see, et kolmanda riigi kodanikku peetakse kinni ainult sel põhjusel, et tema suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus ning et ta ei suuda oma vajadusi rahuldada, teiseks see, et kinnipidamine toimub ilma, et eelnevalt oleks tehtud põhjendatud otsus, mille alusel isikut kinni peetakse, ning ilma et oleks analüüsitud sellise meetme vajalikkust ja proportsionaalsust, kolmandaks see, et selle haldusotsuse õiguspärasusese üle, millega anti kinnipidamiskorraldus, puudub mistahes kohtulik kontroll, ja neljandaks see, et see kinnipidamine võib kesta rohkem kui 18 kuud ja jätkuda vaatamata sellele, et väljasaatmist enam ei korraldata või ei korraldata seda nõuetekohase hoolsusega.
Liidu õiguse esimuse põhimõtet ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut juhul, kui puudub riigisisene õigusnorm, mis näeks ette kohtuliku kontrolli sellise haldusotsuse õiguspärasuse üle, millega antakse korraldus pidada kinni liikmesriigis ebaseaduslikult viibivaid rahvusvahelise kaitse taotlejaid või kolmanda riigi kodanikke, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud, tunnistama ennast pädevaks otsustama sellise kinnipidamise õiguspärasuse üle ja annavad sellele kohtule õiguse vabastada asjaomased isikud viivitamatult, kui ta leiab, et see kinnipidamine kujutab endast liidu õigusega vastuolus olevat kinnipidamist.
Direktiivi 2013/33 artiklit 26 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et rahvusvahelise kaitse taotlejal, kelle kinnipidamine, mis on tunnistatud õigusvastaseks, on lõppenud, oleks võimalik riigisisese õiguse alusel pädevas kohtus tugineda oma õigusele saada kas rahalist toetust, mis võimaldab talle eluaseme, või majutust loonusena, kusjuures sellel kohtul on liidu õiguse alusel õigus kohaldada kuni lõpliku otsuse tegemiseni esialgset õiguskaitset.
Liidu õiguse esimuse põhimõtet ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut juhul, kui puudub riigisisene õigusnorm, mis näeks ette kohtuliku kontrolli õiguse üle eluasemele direktiivi 2013/33 artikli 17 tähenduses, tunnistama ennast pädevaks lahendama kaebust, mille ese on selle õiguse tagamine.
____________
1 ELT C 161, 11.5.2020.