EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
13. detsember 2012(*)
Tühistamishagi – Institutsiooniline õigus – Euroopa Parlamendi täiskogu osaistungjärkude ajakava aastateks 2012 ja 2013 – Protokollid Euroopa Liidu institutsioonide ning teatud organite, asutuste ja talituste asukoha kohta
Liidetud kohtuasjades C‑237/11 ja C‑238/11,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel 17. mail 2011 esitatud kaks tühistamishagi,
Prantsuse Vabariik, esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja A. Adam,
hageja,
keda toetab:
Luksemburgi Suurhertsogiriik, esindaja: C. Schiltz,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: C. Pennera, N. Lorenz ja E. Waldherr, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: R. Silva de Lapuerta kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Lenaerts, G. Arestis, T. von Danwitz (ettekandja) ja D. Šváby,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 6. septembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagiavaldustega kohtuasjades C‑237/11 ja C‑238/11 palub Prantsuse Vabariik tühistada Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta otsused, mis puudutavad parlamendi 2012. aasta osaistungjärkude ajakava ning parlamendi 2013. aasta osaistungjärkude ajakava (edaspidi „vaidlustatud otsused”).
Õiguslik raamistik
2 Liikmesriikide valitsused võtsid 12. detsembril 1992 EMÜ asutamislepingu artikli 216, ESTÜ asutamislepingu artikli 77 ja Euratomi asutamislepingu artikli 189 alusel ühisel kokkuleppel vastu otsuse, mis käsitleb Euroopa ühenduste institutsioonide ning teatud asutuste ja talituste asukohta (EÜT C 341, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 223) (edaspidi „Edinburghi otsus”).
3 Valitsustevahelisel konverentsil, mille tulemusel võeti vastu Amsterdami leping, otsustati Edinburghi otsuse tekst protokollina nr 12 lisada EL, EÜ, ESTÜ ja Euratomi lepingutele.
4 Käesoleval ajal on EL lepingu ja EL toimimise lepingu protokolli nr 6 ja Euratomi asutamislepingu protokolli 3 Euroopa Liidu institutsioonide ning teatud organite, asutuste ja talituste asukoha kohta (edaspidi „institutsioonide asukohta käsitlevad protokollid”) ainsa artikli punktis a sätestatud identne sõnastus Edinburghi otsuse artikli 1 punktiga a:
„Euroopa Parlamendi asukoht on Strasbourgis, kus peetakse 12 igakuist täisistungjärku, sealhulgas eelarveistungjärk. Lisatäisistungjärgud peetakse Brüsselis. Euroopa Parlamendi komiteed käivad koos Brüsselis. Euroopa Parlamendi peasekretariaat ja selle talitused jäävad Luxembourgi.”
Vaidluse taust
5 Esimeeste konverents võttis 3. märtsil 2011 vastu kaks osaistungjärkude ajakava eelnõu, ühe aastaks 2012 ja teise aastaks 2013. Eelnõu nägi 2012. aasta oktoobrikuuks ette kaks täiskogu osaistungjärku: esimene 1.–4. oktoobrini ja teine 22.–25. oktoobrini. 2013. aasta oktoobrikuuks nägi eelnõu samuti ette kaks täiskogu osaistungjärku: esimene 30. septembrist 3. oktoobrini ja teine 21.–24. oktoobrini.
6 Euroopa Parlamendi liige A. Fox esitas 7. märtsil 2011 nende esimeeste konverentsi eelnõude suhtes kaks muudatusettepanekut.
7 Esimese muudatusettepaneku kohaselt, mis puudutas 2012. aastat:
„Osaistungjärkude ajakava aastaks 2012 tuleks muuta järgmiselt:
– eemaldada ajakavast 40. nädala osaistungjärk (1.–4. oktoobrini);
– jagada oktoobrikuu teine osaistungjärk (22.–25. oktoobrini) kaheks eraldi osaistungjärguks:
– esimene osaistungjärk: 22. ja 23. oktoober;
– teine osaistungjärk: 25. ja 26. oktoober.”
8 Teine muudatusettepanek, mis puudutas 2013. aastat, oli sõnastatud järgmiselt:
„Osaistungjärkude ajakava aastaks 2013 tuleks muuta järgmiselt:
– eemaldada ajakavast 40. nädala osaistungjärk (30. septembrist 3. oktoobrini);
– jagada oktoobrikuu teine osaistungjärk (21.–24. oktoobrini) kaheks eraldi osaistungjärguks:
– esimene osaistungjärk: 21. ja 22. oktoober;
– teine osaistungjärk: 24. ja 25. oktoober.”
9 Esimene muudatusettepanek, mis puudutas osaistungjärkude ajakava aastaks 2012, võeti vastu 357 poolthäälega, 255 vastuhäälega ja erapooletuks jäi 41.
10 Neil tingimustel on osaistungjärkude ajakavas aastaks 2012 (muudetud) ette nähtud oktoobrikuusse kaks täiskogu osaistungjärku, mis leiavad aset selle kuu ühel ja samal nädalal, st 22. ja 23. oktoobril ja seejärel 25. ja 26. oktoobril.
11 Teine muudatusettepanek, mis puudutas osaistungjärkude ajakava aastaks 2013, võeti vastu 356 poolthäälega, 253 vastuhäälega ja erapooletuks jäi 35.
12 Neil tingimustel on osaistungjärkude ajakavas aastaks 2013 (muudetud) ette nähtud oktoobrikuusse kaks täiskogu osaistungjärku, mis leiavad aset selle kuu ühel ja samal nädalal, st 21. ja 22. oktoobril ja seejärel 24. ja 25. oktoobril.
13 Leides et pärast neid muudatusettepanekuid on parlamendi 9. märtsi 2011. aasta istungil vastu võetud otsused vastuolus institutsioonide asukohta käsitlevate protokollidega, esitas Prantsuse Vabariik käesolevad hagid.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
14 Euroopa Kohtu presidendi 21. septembri 2011. aasta määrusega lubati Luksemburgi Suurhertsogiriigil astuda menetlusse kohtuasjades C‑237/11 ja C‑238/11 Prantsuse Vabariigi nõuete toetuseks.
15 Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑237/11 ja C‑238/11 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.
16 Prantsuse valitsus palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
17 Parlament palub Euroopa Kohtul:
– jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Luksemburgi Suurhertsogiriik palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
Hagi
Vastuvõetavus
19 Parlament seab kahtluse alla hagide vastuvõetavuse põhjendusel, et tema ajakava üle hääletamine on sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei ole ELTL artikli 263 alusel „vaidlustatav”.
20 Sellega seoses piisab kui märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on küsimus, kas vaidlustatud otsused kuuluvad parlamendi sisemisse korraldusse või kas need tekitavad kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi, lahutamatult seotud nende sisu analüüsiga ning seega hagide sisulise läbivaatamisega, nii et hagiavaldused tuleb sisuliselt läbi vaadata (10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 30; 22. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 358/85 ja 51/86: Prantsusmaa vs. parlament, EKL 1988, lk 4821, punkt 15, ning 28. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑213/88 ja C‑39/89: Luksemburg vs. parlament, EKL 1991, lk I‑5643, punkt 16).
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
21 Prantsuse Vabariik esitab üheainsa tühistamisväite, mis põhineb sellel, et vaidlustatud otsustega on rikutud institutsioonide asukohta käsitlevaid protokolle ning seetõttu Euroopa Kohtu 1. oktoobri 1997. aasta otsust kohtuasjas C‑345/95: Prantsusmaa vs. parlament (EKL 1997, lk I‑5215). Nende otsustega eemaldas parlament ühe kaheteistkümnest täiskogu igakuisest osaistungjärgust, mis peavad iga aasta Strasbourgis (Prantsusmaa) toimuma.
22 Prantsuse Vabariigi sõnul on esiteks parlament seotud oma osaistungjärkude kestuse kohta käiva praktikaga, mis on sätestatud institutsioonide asukohta käsitlevates protokollides. Lisaks muudab parlament sellega, et ta näeb ette, et kaheteistkümnest kahe täiskogu igakuise osaistungjärgu kestust vähendatakse neljalt päevalt kahele päevale ning need toimuvad oktoobrikuu sama nädala jooksul, need protokollid ühes osas sisutuks.
23 Teiseks väidab Prantsuse Vabariik, et oktoobrikuule määratud osaistungijärgud rikuvad „regulaarsust”, millele vastavalt peavad täiskogu osaistungjärgud eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punkti 29 kohaselt toimuma.
24 Kolmandaks märgib Prantsuse Vabariik, et Euroopa Kohus on selles kohtuotsuses leidnud, et täiskogu täiendavad osaistungjärgud võib määrata teise töökohta üksnes juhul, kui parlament peab 12 tavapärast täiskogu osaistungjärku Strasbourgis.
25 Viimasena leiab Prantsuse Vabariik, et parlament ei saa vaidlustatud otsuste õigustamiseks esitada argumente, mis on seotud tema töö sisemise korraldusega.
26 Parlament väidab vastusena esmalt, et institutsioonide asukohta käsitlevad protokollid ei määra kindlaks täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestust.
27 Vastupidi, 10. juuli 1986. aasta otsuse kohtuasjas 149/85: Wybot (EKL 1986, lk 2391) punktidest 15 ja 16 tuleneb, et osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramine kuulub sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevusse. Kuigi on tõsi, et see kohtuotsus käsitles iga‑aastase istungjärgu kestust, siis ei esine põhjendusi, mis võimaldaksid jõuda täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse puhul vastupidisele järeldusele. Kui täiskogu osaistungjärkude kestust ei ole sõnaselgelt kindlaks määratud, siis on parlamendil õigus täiskogu osaistungjärkude kestus ELTL artikli 232 alusel kindlaks määrata.
28 Järgnevalt leiab parlament, et ELTL artiklit 341, mis sätestab, et ainult „liidu institutsioonide asukoht määratakse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel”, tuleb tõlgendada kitsalt.
29 Sellest tulenevalt tunnustas Euroopa Kohus oma eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktis 32, et liikmesriigid ei ole kahjustanud parlamendi pädevust oma sisemist korraldust ette näha, kehtestades talle teatud piirangud oma töö korraldamisel, mis kaasnevad vältimatult vajadusega määrata kindlaks oma asukoht, säilitades samas parlamendi töökohtade paljususe.
30 Institutsiooni asukoha määratlemiseks ei ole täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramine vajalik, nii et see kuulub parlamendi ainupädevusse. Neil tingimustel ei ole liikmesriikide valitsuste kohustus määrata institutsioonide asukohta käsitlevates protokollides kindlaks täiskogu osaistungjärkude kestus, kuna nende kestuse kindlaksmääramise õigus kuulub ELTL artikli 232 alusel parlamendile.
31 Lõpuks väidab parlament, et institutsioonide asukohta käsitlevaid protokolle tuleb tõlgendada nii, et see annaks sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevusele kasuliku mõju.
32 Sellega seoses viitab parlament esiteks tõsiasjale, et tema varasem täiskogu osaistungjärkude kestuse alane praktika ei ole tuleviku suhtes siduv. Pärast 1992. aastat aset leidnud olulistest muudatustest lähtudes, mis puudutavad selle institutsiooni pädevust, koosseisu ja toimimist, ei saa nõuda, et ta jätkaks oma Edinburghi otsuse vastuvõtmisele eelnenud praktikat. Selles kontekstis meenutab parlament, et Brüsselis toimuvate täiskogu täiendavad osaistungjärkude arvu on pidevalt ja oluliselt vähendatud. Kui ajavahemikus 1999–2004 aasta jäi nende täiskogu iga‑aastaste täiendavate osaistungjärkude arv kuue ja kaheksa vahele, siis aastateks 2004–2009 vähendati nende arvu kuuele, aastateks 2010 ja 2011 viiele ning aastateks 2012 ja 2013 neljale. Nimetatud osaistungjärkude arvu selline vähendamine kajastab samamoodi nagu vaidlustatud otsused muudatusi parlamendi toimimises. Selle institutsiooni komiteede koosolekute arv suureneb järk‑järgult ja tema tegevus toimub praegu pigem nende komiteede kui täiskogu istungite kaudu.
33 Teiseks soovib parlament vaidlustatud otsusega vähendada asukoha mõju oma toimimisele. Talle sisemise korralduse jaoks antud pädevuse kasulik mõju tähendab, et ta peab suutma piirata oma töökohtade paljususest tulenevaid raskusi. Sellest lähtuvalt peab ta viima sellest olukorrast tulenevad piirangud – majanduslikud, transpordi‑ ja keskkonna-alased – miinimumini, korraldades kaks täiskogu osaistungjärku samal nädalal. Sellega seoses osutab parlament, et töökohtade geograafilisest hajutatusest tulenevad kulud ulatuvad umbes 160 miljoni euroni ning 2008. aasta septembris Strasbourgi asemel kahe osaistungjärgu korraldamine Brüsselis võimaldas hinnanguliselt kokku hoida umbes 2,5 miljonit eurot.
34 Kolmandaks meenutab parlament, et vaidlustatud otsused puudutavad kõnealuse kahe aasta puhul üksnes kahte täiskogu osaistungjärku kaheteistkümnest. Lisaks, kuna augustikuus täiskogu osaistungjärke ei toimu, siis peab igal juhul oktoobris toimuma kaks osaistungjärku. Sellega seoses täpsustab parlament, mis puudutab seda, et ka eelarveistungjärk peab toimuma samas kuus, et kuigi eelarvepädevuse teostamine täiskogu istungil ei ole ei tarbetu ega tähtsusetu, tuleb siiski võtta arvesse asjaolu, et eelarvemenetluse peale kulub osaistungjärgu kestusest üksnes mõni tund. Lõpuks rõhutab parlament, et Prantsuse Vabariigi väljendatud mure täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse üldise vähenemise suhtes on puhtalt hüpoteetiline.
35 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab oma menetlusse astuja seisukohtades eelkõige esiteks, et vaidlustatud otsuseid vastu võttes ei teostanud parlament talle sisemise korralduse jaoks antud pädevust eesmärgiga parandada oma nõuetekohast toimimist, vaid soovis tegelikult ise oma asukoha kindlaks määrata. Teiseks meenutab see liikmesriik, et eristada tuleb täiskogu igakuiseid osaistungjärke, mis toimuvad Strasbourgis, ja täiskogu täiendavaid osaistungjärke, mida parlament võib korraldada Brüsselis. Need erinevad osaistungjärgud, mis eristuvad teineteisest ka oma kestuse poolest, millest Brüsselis toimuvad on palju lühemad, ei ole omavahel vastastikku asendatavad. Nimetatud liikmesriigi sõnul tuleb vaidlustatud otsustega aastateks 2012 ja 2013 ette nähtud kahte oktoobrikuus toimuvat täiskogu osaistungjärku käsitleda selliselt, et need moodustavad ainult ühe igakuise osaistungjärgu. Neil tingimustel väheneb Strasbourgis toimuvate täiskogu osaistungjärkude arv üheteistkümnele ja sellega on rikutud institutsioonide asukohta käsitlevaid protokolle.
Euroopa Kohtu hinnang
36 Sissejuhatuseks tuleb meenutada eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsusest Prantsusmaa vs. parlament tulenevaid juhtnööre. Isegi kui see kohtuotsus puudutab Edinburghi otsuse tõlgendamist, võeti see otsus muutumatult institutsioonide asukohta käsitlevate protokollidega üle. Lisaks ei nõustu pooled üksnes sellega, et see kohtuotsus on seoses käesolevate kohtuasjadega asjakohane, vaid nad ka tuginevad sellele oma erinevate seisukohtade põhjendamiseks.
37 See kohtuotsus põhineb kaalutlustel, mis käsitlevad seost ühelt poolt liikmesriikide pädevuse määrata kindlaks parlamendi asukoht ning teiselt poolt pädevuse vahel, mis parlamendile on tema sisemise korralduse jaoks antud.
38 Seoses liikmesriikide pädevusega määrata kindlaks parlamendi asukoht leidis Euroopa Kohus, et selle pädevuse teostamine ei hõlma üksnes kohustust määrata kindlaks parlamendi asukoht, vaid ka õigust täpsustada seda mõistet, märkides ära tegevused, mis peavad seal toimuma (vt eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, punkt 24).
39 Sellega seoses sedastas Euroopa Kohus, et liikmesriigid leppisid kokku, et parlamendi asukoht Strasbourgis on koht, kus institutsioon tuleb peamiselt kokku tavapärasteks täiskogu osaistungjärkudeks, ning täpsustasid selleks siduvalt esiteks nende osaistungjärkude arvu, mis seal tuleb pidada, ning teiseks, et parlamendi eelarvepädevuse teostamine täiskogu istungil peab toimuma ühe tavapärase täiskogu osaistungjärgu käigus, mis toimub institutsiooni asukohas (vt eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, punktid 25 ja 28)
40 Nendest kaalutlustest lähtudes järeldas Euroopa Kohus, et Edinburghi otsust tuleb tõlgendada nii, et see määratleb parlamendi asukoha kui koha, kus tuleb regulaarselt pidada selle institutsiooni 12 tavapärast täiskogu osaistungjärku, sealhulgas need osaistungjärgud, mille käigus parlament teostab talle asutamislepinguga antud eelarvepädevust. Samuti leidis Euroopa Kohus, et täiskogu täiendavad osaistungjärgud võib määrata teise töökohta üksnes juhul, kui parlament peab 12 tavapärast täiskogu osaistungjärku Strasbourgis, see tähendab institutsiooni asukohas (vt eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, punkt 29).
41 Lisaks sedastas Euroopa Kohus, et liikmesriigid ei või parlamendi asukohta kindlaks määrates kahjustada parlamendile tema sisemise korralduse jaoks antud pädevust. Kuigi parlamendil on lubatud sisemise korralduse kehtestamise pädevuse kohaselt võtta oma menetluste efektiivseks toimimiseks ja toimumiseks sobivaid meetmeid, tuleb Euroopa Kohtu sõnul nendes otsustes siiski arvestada liikmesriikide pädevusega määrata kindlaks institutsiooni asukoht (eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, punkt 30 ja 31).
42 Seevastu on oma pädevuse teostamisel liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks institutsioonide asukoht arvestada parlamendi sisemise korralduse kehtestamise pädevusega ja jälgida, et niisugune otsus ei takista selle institutsiooni nõuetekohast toimimist. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et parlamendile Edinburghi otsusega seatud piirangud kaasnevad vajadusega määrata kindlaks tema asukoht, säilitades samas parlamendi töökohtade paljususe, ning need ei lähe lisaks vastuollu praktikaga, mida parlament üldiselt järgib (vt eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Nendest juhtnööridest lähtuvalt tuleb kontrollida, kas parlament rikkus institutsioonide asukohta käsitlevaid protokolle – nagu Prantsuse Vabariik seda väidab –, kui ta määras kindlaks, et aastatel 2012 ja 2013 toimuvad lisaks kümnele täiskogu igakuisele osaistungjärgule, mis leiavad aset iga kuu, välja arvatud augustis ja oktoobris, kaks täiskogu osaistungjärku, mis kestavad mõlemad kaks päeva ja toimuvad oktoobrikuu sama nädala jooksul.
44 Sellega seoses on selge, et parlament kaldus vaidlustatud otsustega parlamendiliikme A. Foxi esitatud muudatusettepanekute tulemusel kõrvale esimeeste konverentsi eelnõudest osas, mis puudutab täiskogu igakuiseid osaistungjärke, mis olid ette nähtud aastate 2012 ja 2013 oktoobrikuudeks.
45 Esimeeste konverentsi eelnõud nägid täiskogu osaistungjärkude toimumise Strasbourgis ette igaks kuuks, välja arvatud augustiks, mis ajaks ei olnud osaistungjärku ette nähtud, ja oktoobriks, mis ajaks oli ette nähtud kaks osaistungjärku. Need osaistungjärgud pidid 2012. aastal toimuma 1.–4. oktoobrini ja 22.–25. oktoobrini ning 2013. aastal 30. septembrist 3. oktoobrini ja 21.–24. oktoobrini.
46 Nimetatud ajakava eelnõud olid kooskõlas institutsiooni praktikaga nii selles osas, et augustikuus täiskogu osaistungjärke ei toimu, mis tähendab, et see osaistungjärk peab seega toimuma mõnel muul kuul aastas ja selle toimumine oli juba selleks muuks kuuks ette nähtud, kui ka täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse osas. Nagu pooled kohtuistungil üksmeelselt väitsid, on parlamendi tavaline praktika, et sellised osaistungjärgud kestavad 4 päeva, st esmaspäeval kella 17.00‑st kuni neljapäeval kella 17.00‑ni.
47 Nagu johtub vaidlustatud otsustest, asendati 2012. aastaks ette nähtud täiskogu igakuised osaistungjärgud, mis olid määratud eelnevalt 1.–4. oktoobriks ja 22.–25. oktoobriks, kahe osaistungjärguga, mis toimuvad samal nädalal, st 22. ja 23. oktoobril ning 25. ja 26. oktoobril. Samamoodi asendati 2013. aastaks ette nähtud täiskogu igakuised osaistungjärgud, mis olid määratud eelnevalt 30. septembrist 3. oktoobrini ja 21.–24. oktoobriks, osaistungjärkudega, mis toimuvad samal nädalal, st 21.–22. oktoobril ning 24. ja 25. oktoobril.
48 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsustes selliselt 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks ette nähtud täiskogu osaistungjärgud ei vasta institutsioonide asukohta käsitlevatest protokollidest tulenevatele nõuetele.
49 Esiteks tuleb analüüsida vaidlustatud otsuste tekkelugu, nende otsuste muudatusettepanekute sõnastust ning parlamendi praktikat.
50 Esiteks on esimeeste konverentsi eelnõude sõnastusest tulenevalt ilmne, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 5 ja 45, et täiskogu osaistungjärkude ajakava eelnõu aastate 2012 ja 2013 oktoobrikuuks erineb selgelt sellest, mis on sätestatud vaidlustatud otsustes.
51 Järgmiseks nähtub ka vaidlustatud otsuste muudatusettepanekute sõnastusest, et nende eesmärk oli „eemaldada” esimene täiskogu osaistungjärk, mis oli ette nähtud 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks, ning „jagada […] teine osaistungjärk […] kaheks”.
52 Nende muudatusettepanekute sõnastuse kohaselt tuleb üks kahest osaistungjärgust, mis on ette nähtud kõne all olevate kahe aasta oktoobrikuudeks ja mis kestab neli päeva, eemaldada ajakavast, samas kui teine osaistungjärk tuleb jagada kaheks, tekitades kaks osaistungjärku, mis kestavad mõlemad kaks päeva.
53 Lõpuks toetab sellist vaidlustatud otsuste tõlgendust ka parlamendi enda selline praktika, nagu tuleneb 22. ja 23. oktoobri ning 25. ja 26. oktoobri 2012. aasta osaistungjärkude päevakorrast.
54 Nende osaistungjärkude päevakorrast nähtub, et esimene nendest osaistungjärkudest toimus esmaspäeval 22. oktoobril kella 17.00‑st kuni 23.00‑ni ja teisipäeval 23. oktoobril 8.30‑st kuni 23.00‑ni, samas kui teine osaistungjärk toimus neljapäeval 25. oktoobril 9.00‑st kuni 23.00‑ni ning reedel 26. oktoobril 9.00‑st kuni 13.30‑ni.
55 Kaks aastaks 2012 vastloodud täiskogu osaistungjärku ei vasta seega oma kestuselt ühe sellise tavapärase täiskogu osaistungjärgu kestusele, nagu on ette nähtud teiste 2012. aasta kuude puhul. Need osaistungjärgud algavad tavaliselt esmaspäeval kell 17.00 ja kestavad 23.00‑ni selleks, et jätkuda teisipäeval kella 9.00‑st 23.00‑ni, kolmapäeval 9.00‑st 23.00‑ni ja neljapäeval 9.00‑st 17.00‑ni, millal need lõppevad.
56 Sellest ajakava võrdlusest tuleneb, et vaidlustatud otsused tingivad objektiivselt selle, et väheneb oluliselt aeg, mille jooksul saab parlament 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuus oma arutelusid läbi viia ja otsuseid vastu võtta. Võrreldes tavapäraste täiskogu osaistungjärkudega väheneb neil kuudel osaistungjärkudeks ette nähtud tegelik aeg enam kui poole võrra.
57 Teiseks tuleneb eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktist 29, et parlamendi asukoht on koht, kus tuleb regulaarselt pidada selle institutsiooni „12 tavapärast täiskogu osaistungjärku” ning et neid 12 osaistungjärku tuleb eristada „täiskogu täiendavatest osaistungjärkudest”, mille toimumise võib kindlaks määrata üksnes juhul, kui parlament peab tegelikult 12 tavapärast täiskogu osaistungjärku.
58 Selline eristamine eeldab, et selleks, et üks osaistungjärk võiks kuuluda kategooriasse „tavapärane täiskogu osaistungjärk”, peab ta olema võrdne teiste igakuiste tavapärast osaistungjärkudega, mis on määratud kindlaks vastavalt institutsioonide asukohta käsitlevatele protokollidele, eelkõige mis puudutab nende osaistungjärkude kestust.
59 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 54–56 esitatud kaalutlustest, siis ei ole 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks ette nähtud osaistungjärgud on kestuse poolest võrdsed teiste tavapäraste igakuiste osaistungjärkudega, mis nende samade otsustega on kindlaks määratud.
60 Kolmandaks, mis puudutab parlamendi argumenti, mis põhineb tema sisemise korralduse jaoks antud pädevusel, siis juhul, kui parlamendile sellise pädevuse kuulumine on vaieldamatu, siis peab ta, nagu seda on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, seda pädevust teostama nii, et ta arvestab liikmesriikide pädevusega määrata kindlaks selle institutsiooni asukoht, kusjuures institutsioonide asukohta käsitlevad protokollidega reguleeritakse vastastikusel austusel liikmesriikide ja parlamendi vastavaid pädevusi.
61 Igal juhul tuleb märkida, et parlament ei ole menetluse käigus Euroopa Kohtus esitanud põhjendusi, mis tugineksid tema sisemise korralduse jaoks antud pädevusele ja mis võimaldaksid õigustada, ja seda hoolimata tema pädevuste jätkuvast suurenemisest, 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks ette nähtud kahe täiskogu osaistungjärgu kestuse olulist vähendamist võrreldes kümne ülejäänud täiskogu igakuise osaistungjärgu kestusega ja parlamendi praktikaga.
62 Seoses argumendiga, et parlamendi komiteede koosolekute arv on suurenenud ja tegevus toimub pigem nende kaudu, tuleb märkida, et selline suurenemine on tõepoolest suures osas selgitatav parlamendi nimetatud pädevuste jätkuva suurenemisega, kuid see ei selgita ei seda, mis osas täiskogu istungjärgu töö on vähenenud, ega põhjuseid, miks selline töö komiteedes peaks mõjutama just oktoobrikuu täiskogu osaistungjärke.
63 Esiteks ei ole parlament suutnud selgitada põhjuseid, miks vähendati oktoobrikuu teise täiskogu osaistungjärgu kestust, nagu see on ette nähtud esimeeste konverentsi eelnõudes, aasta 2012 puhul üksnes ühe ja poole päeva peale.
64 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 69 märkis, ei esitanud parlamendi esindaja kohtuistungil selle kohta esitatud küsimusele vastuseks põhjuseid, mis võimaldaksid eeldada, et oktoobrisse kavandatud teise osaistungjärgu päevakava ei ole tihe, minnes isegi nii kaugele, et ta möönis, et parlamendil ei ole võimalik oma ajakava vastuvõtmise ajal ette aimata, milline on erinevate osaistungjärkude päevakava sisu.
65 Teiseks, esimese täiskogu osaistungjärgu kestuse vähendamine ühele ja poolele päevale, mida on põhjendatud kaalutlustega, mille kohaselt on eelarveistungjärk praktikas võimalik lõpule viia lühikese aja jooksul, riivab eelarveistungjärgu olulisust.
66 Eelarveistungijärgu olulisust rõhutab asjaolu, et institutsioonide asukohta käsitlevad protokollid mainivad sõnaselgelt seda istungjärku. Nagu nähtub eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktist 28, on liikmesriigid, täpsustades et eelarveistungijärk toimub Strasbourgis, soovinud näidata, et parlamendi eelarvepädevuse teostamine täiskogu osaistungjärgul peab toimuma ühe tavapärase täiskogu osaistungjärgu käigus, mis toimub institutsiooni asukohas.
67 Sellega seoses piisab, kui märkida, et alates nimetatud kohtuotsuse väljakuulutamisest on parlamendi eelarvepädevus pidevalt suurenenud.
68 Seetõttu kujutab parlamendi eelarvepädevuse teostamine täiskogu istungil, nagu parlament seda möönab, endast Euroopa Liidu demokraatia olulist momenti ja see peab seega toimuma täieliku tähelepanelikkuse, ranguse ja pühendumusega, mida niisugune vastutus nõuab. Sellise pädevuse teostamine nõuab eelkõige avalikku arutelu täiskogu istungil, mis lubaks liidu kodanikel saada teada erinevatest poliitilistest suunistest ja tulenevalt sellest asjaolust kujundada oma poliitiline seisukoht liidu tegevuse suhtes.
69 Neil asjaoludel ei saa nõustuda parlamendi argumendiga, mis põhineb eespool viidatud kohtuotsusel Wybot, kuna täiskogu osaistungjärkude kindlaksmääramist aastate 2012 ja 2013 oktoobrikuuks ei saa põhjendada sellega, et teostatakse sisemise korralduse jaoks antud pädevust määrata kindlaks täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestus. Samast kaalutlusest johtub ka, et käesolevad hagid on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 20 osutatud kohtupraktikale vastuvõetav.
70 Lõpuks tuleb märkida, et isegi kui möönda, et parlamendi töökohtade paljusus toob kaasa raskusi ja kulusid, nagu parlament on käesoleva menetluse raames kirjeldanud, siis ei ole nende aspektide korvamine ei parlamendi ega Euroopa Kohtu ülesanne, vaid seda peavad vajaduse korral tegema liikmesriigid oma pädevuse raames, mis neile on antud institutsioonide asukoha määramiseks.
71 Eelnevatest kaalutlusest lähtudes tuleb järeldada, et vaidlustatud otsustega 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks kindlaks määratud kaks täiskogu osaistungjärku ei ole kaks täiskogu igakuist osaistungjärku institutsioonide asukohta käsitlevate protokollide tähenduses.
72 Seega tuleb vaidlustatud otsused tühistada osas, milles need jätavad ette nägemata, et 12 täiskogu igakuist osaistungjärku aastatel 2012 ja 2013 peetakse Strasbourgis.
Kohtukulud
73 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud. Kuna parlament on kohtuvaidluse kaotanud ja Prantsuse Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista parlamendilt. Luksemburgi Suurhertsogiriik kannab menetlusse astujana kodukorra artikli 140 lõike 1 esimese lõigu kohaselt oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta otsused, mis käsitlevad parlamendi osaistungjärkude ajakava aastateks 2012 ja 2013, osas, milles need jätavad ette nägemata, et 12 täiskogu igakuist osaistungjärku aastatel 2012 ja 2013 peetakse Strasbourgis.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
3. Jätta Luksemburgi Suurhertsogiriigi kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad