EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. detsember 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine – Direktiiv 2005/36/EÜ – Osaliselt kattuvate õppeperioodide lõppedes saadud kutsekvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine – Vastuvõtva liikmesriigi kontrolliõigus
Kohtuasjas C‑675/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 12. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. novembril 2017, menetluses
Ministero della Salute
versus
Hannes Preindl,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: neljanda koja president M. Vilaras kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud J. Malenovský, L. Bay Larsen (ettekandja), M. Safjan ja D. Šváby,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– H. Preindl, esindajad: avvocato M. Schullian ja avvocato C. Senoner,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Russo,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis, hiljem L. Aguilera Ruiz,
– Austria valitsus, esindaja: G. Hesse,
– Euroopa Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk ja L. Malferrari,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22) artiklite 21, 22 ja 24 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Ministero della Salute (Itaalia tervishoiuministeerium) (edaspidi „ministeerium“) ja Hannes Preindli vahel seoses ministeeriumi keeldumisega tunnustada Austria pädeva asutuse välja antud üldarsti kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2005/36 põhjendused 1 ja 19 on sõnastatud nii:
„(1) [EÜ] artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on isikute ja teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel üks [Euroopa Liidu] eesmärke. Liikmesriikide kodanike jaoks tähendab see eelkõige õigust tegutseda kutsealal füüsilisest isikust ettevõtja või töötajana ka muus liikmesriigis kui see, kus nad omandasid kutsekvalifikatsiooni. Lisaks sätestab [EÜ] artikli 47 lõige 1 direktiivide väljaandmise diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuseks tunnustamiseks.
[…]
(19) Arstide, üldõdede, hambaarstide, veterinaararstide, ämmaemandate, proviisorite ja arhitektide vaba liikumine ja nende kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine tugineb koolituse kooskõlastatud miinimumnõuetel põhineval kvalifikatsiooni automaatse tunnustamise põhimõttel. Lisaks peaks arsti, üldõe, hambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori tegevusalal tegutsema hakkamine liikmesriigis sõltuma vastava kvalifikatsiooni omamisest, mis tagab, et asjaomane isik on läbinud miinimumnõudeid järgiva koolituse. Seda süsteemi peaks täiendama rida omandatud õigusi, mida kvalifitseeritud spetsialistid saavad teatud tingimustel kasutada.“
4 Nimetatud direktiivi artiklis 1 „Eesmärk“ on ette nähtud:
„Käesolev direktiiv kehtestab korra, mille alusel liikmesriik, kes teeb reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamise või sellel tegutsemise oma territooriumil sõltuvaks eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest (edaspidi „vastuvõttev liikmesriik“), peab vastaval kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks tunnustama teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides (edaspidi „päritoluliikmesriik“) saadud kutsekvalifikatsioone, mis lubavad nimetatud kvalifikatsioone omaval isikul seal samal kutsealal töötada.“
5 Direktiivi artikli 21 „Automaatse tunnustamise põhimõte“ lõikes 1 on sätestatud:
„Iga liikmesriik tunnustab kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema V lisas vastavalt punktis 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 loetletud üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis vastavad artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 44 ja 46 vastavalt sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.
Neid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente annavad välja liikmesriigi pädevad organid ja nendega kaasnevad vajaduse korral V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 vastavalt loetletud tunnistused.
[…]“.
6 Direktiivi artikli 22 „Koolituse üldsätted“ punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Artiklites 24, 25, 28, 31, 34, 35, 38, 40, 44 ja 46 nimetatud koolituse osas:
a) võivad liikmesriigid pädevate ametiasutuste kehtestatud tingimustel lubada osalise ajaga koolitust; need asutused tagavad, et sellise koolituse kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga koolituse omast madalamad“.
7 Direktiivi 2005/36 artikli 24 „Üldarsti õpe“ lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:
„2. Üldarsti õpe hõlmab kokku vähemalt kuueaastast õpet või 5500 tunnist teoreetilist ja praktilist koolitust, mida korraldatakse kas ülikooli poolt või viimase järelevalve all.
[…]
3. Üldarsti õpe annab kindluse, et kõnealused isikud on omandanud järgmised teadmised ja oskused:
a) piisavad teadmised arstiteaduse aluseks olevate teadusalade kohta ja teaduslike meetodite, sealhulgas bioloogiliste funktsioonide hindamispõhimõtete, teaduslikult tõestatud faktide hindamise ja andmete analüüsi hea mõistmine;
b) terve ja haige inimese ehituse, funktsioonide ja käitumise, samuti inimese tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse keskkonna vahelise seose piisav mõistmine;
c) piisavad teadmised kliiniliste distsipliinide ja praktika kohta, mis annavad talle selge pildi vaimsetest ja füüsilistest haigustest ning arstiteadusest seoses profülaktika, diagnoosi ja teraapiaga ning inimeste taastootmisega;
d) nõuetekohane kliiniline kogemus haiglates asjakohase järelevalve all.“
8 Direktiivi artikli 34 „Hambaarsti põhiõpe“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Hambaarsti põhiõpe hõlmab kokku vähemalt viieaastast täisajaga teoreetilist ja praktilist õppetööd, mis sisaldab vähemalt V lisa punktis 5.3.1 kirjeldatud õppekava ja mis toimub ülikoolis, sellega võrdväärseks tunnistatud tasemel kõrgharidust andvas asutuses või ülikooli järelevalve all.
[…]
3. Hambaarsti põhiõpe annab kindluse, et kõnealune isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused:
a) piisavad teadmised hambaarstitöö aluseks olevate teadusalade kohta ja teaduslike meetodite, sealhulgas bioloogiliste funktsioonide hindamispõhimõtete, teaduslikult tõestatud faktide hindamise ja andmete analüüsi hea mõistmine;
b) terve ja haige inimese ehituse, füsioloogia ja käitumise, samuti inimese tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse keskkonna vahelise seose piisav mõistmine, niivõrd kui need faktorid mõjutavad hambaarstitööd;
c) nii tervete kui haigete hammaste, suu, lõualuude ja kaasnevate kudede struktuuri ja funktsiooni, samuti nende ja patsiendi tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse heaolu vahelise seose piisav tundmine;
d) hambaarstile hammaste, suu, lõualuude ja kaasnevate kudede anomaaliatest, kahjustustest ja haigustest, samuti ennetavast, diagnostilisest ja terapeutilisest hambaarstitööst täielikku pilti andvate kliiniliste distsipliinide ja meetodite piisav tundmine;
e) nõuetekohane kliinilise töö kogemus asjakohase järelevalve all.
[…]“.
9 Direktiivi artikli 50 „Dokumendid ja formaalsused“ lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Põhjendatud kahtluse korral võib vastuvõttev liikmesriik nõuda liikmesriigi pädevatelt ametiasutustelt kinnitust selles teises liikmesriigis välja antud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide autentsuse kohta ja vajaduse korral samuti kinnitust, et käesoleva jaotise III peatükis nimetatud kutsealade osas täidab soodustatud isik artiklites 24, 25, 28, 31, 34, 35, 38, 40, 44 ja 46 vastavalt kehtestatud koolituse miinimumnõudeid.“
Itaalia õigus
10 Kuninga 31. augusti 1933. aasta dekreedis nr 1592, millega kiidetakse heaks kõrgharidust käsitlevate seaduste konsolideeritud redaktsioon (Regio Decreto nr 1592 approvazione del testo unico delle leggi sull’istruzione superiore (GURI nr 283 regulaarne lisa, 7.12.1933)), artikli 142 teises lõikes (mis kehtis põhikohtuasja asjaolude toimumisel ajal), on ette nähtud, et „piiramata artikli 39 punkti c kohaldamist, on keelatud registreeruda samal ajal õppima mitmesse ülikooli ja kõrgkooli, sama ülikooli või kõrgkooli mitmesse eri teaduskonda või instituuti ja samas teaduskonnas või instituudis mitmele erialale.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 26. märtsil 2013 esitas Itaalia kodanik H. Preindl selleks, et Itaalias hambaarsti kutsealal tegutseda, ministeeriumile taotluse tunnustada „Doktor der Zahnheilkunde“ kraadi, mille oli 8. jaanuaril 2013 talle andnud Innsbrucki meditsiiniülikool (Austria).
12 Pärast Austria pädeva asutuse, see tähendab Austria Hambaarstide Liidu välja antud dokumendiga tutvumist, milles kinnitati vastavust direktiivi 2005/36 artiklis 34 ette nähtud miinimumnõuetele, tunnustas ministeerium 20. mai 2013. aasta dekreediga seda kraadi hambaarstikvalifikatsioonina.
13 H. Preindl esitas ministeeriumile 16. oktoobril 2014 – et tegutseda Itaalias ka arsti kutsealal – taotluse tunnustada kraadi „Doktor der Gesamten Heilkunde“, mille oli 20. augustil 2014 andnud samuti Innsbrucki meditsiiniülikool. Taotlusele oli lisatud muu hulgas pädeva Austria asutuse, see tähendab Austria Arstide Liidu sertifikaat, milles kinnitati, et kõnealune kraad „vastab direktiivi 2005/36 artikli 24 nõuetele, ning et see diplom vastab Austrias akadeemilise arstikraadi saamist tõendavale diplomile, nagu on sätestatud direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1.
14 Ministeerium tegi teise talle saadetud tunnustamistaotluse alusel kindlaks, et hambaarsti- ja arstikvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on H. Preindlile välja antud vastavalt 8. jaanuaril 2013 ja 20. augustil 2014, ning et viimane diplom oli välja antud 15‑kuulise arstiteaduse õppe lõpul, mis on palju lühem kui direktiivi 2005/36 artiklis 24 arstikvalifikatsiooni jaoks ette nähtud kuus aastat.
15 Seega pöördus ministeerium Austria Arstide Liidu poole, et aru saada, mil määral vastab H. Preindli arstikvalifikatsioon kõigile direktiivi 2005/36 artiklis 24 ette nähtud nõuetele.
16 Austria Arstide Liit kinnitas 19. märtsil 2015, et H. Preindlile antud kraad vastab neile nõuetele, ja et ta alustas hambaraviõpinguid 7. septembril 2004 ja lõpetas need 8. jaanuaril 2013, ning et inimmeditsiini õpinguid alustas ta 21. märtsil 2006 ja lõpetas need 20. augustil 2014.
17 Kõnealust teavet arvestades keeldus ministeerium tunnustamast kraadi, mis annaks H. Preindlile õiguse tegutseda Itaalias arsti kutsealal seetõttu, et direktiiv 2005/36 ei näe ette olukorda, et isik võiks samal ajal õppida mitmel erialal.
18 H. Preindl esitas kaebuse Tribunale amministrativo regionale del Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), väites, et ministeeriumi keeldumine on ilmses vastuolus arsti kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise põhimõttega, mis on sätestatud direktiivi 2005/36 artiklis 21. H. Preindl lisas, et Austria Arstide Liidu vastavas sertifikaadis on direktiivi 2005/36 artikli 21 lõikes 1 ette nähtud minimaalseid koolitusnõudeid, mida on konkretiseeritud sama direktiivi artiklis 24, käsitatud tema läbitud õppekava puhul otsesõnu täidetuna.
19 Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio maakonna halduskohus) rahuldas kaebuse. Ministeerium esitas apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Ministeeriumi sõnul on direktiivis 2005/36 loetletud kohustuslikud koolitusnõuded, mille täitmise liikmesriigid peavad üldarsti põhiõppe läbimist tõendava dokumendi väljaandmiseks tagama. Direktiivi artiklis 24 on sel puhul eelkõige ette nähtud, et üldarsti õpe hõlmab kokku vähemalt kuueaastast õpet või 5500 tunnist teoreetilist ja praktilist koolitust, mida korraldatakse kas ülikooli poolt või viimase järelevalve all. Kõnealusel juhul võeti mitut H. Preindli tehtud eksamit korraga arvesse nii hambaarsti- kui ka arstikvalifikatsiooni andmisel. Selline menetlus on Austria õigusaktides ette nähtud võimalus, mis on – ministeeriumi arvates – aga selgelt vastuolus direktiivi 2005/36 sätetega ja tähendab muu hulgas teiste Euroopa Liidu liikmesriikide – sealhulgas Itaalia Vabariigi – kodanike olulist diskrimineerimist võrreldes Austria kodanikega, kuna neis teistes riikides on korraga kahele erialale registreerumine sõnaselgelt keelatud.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et osaajaga õpe järeldub võimalusest õppida ülikoolis samal ajal kahel või enamal erialal ning tal tekkis küsimus, kas hoolimata kutsekvalifikatsioonide automaatsest tunnustamisest direktiivi 2005/36 artiklite 21 ja 24 tähenduses, vastab niisugune õpe artiklis 24 ja V lisas ette nähtud miinimumnõuetele. Juhul kui see nii on, esitab see kohus lisaks küsimuse, kas liikmesriigil, kellelt kutsekvalifikatsiooni tunnustamist taotletakse, on õigus kontrollida, kas päritoluliikmesriigis osaajaga saadud õpe vastab tõepoolest eelviidatud sätetes nõutavale õppemiinimumile.
21 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2005/36] artiklid 21, 22 ja 24 nõuavad liikmesriigilt, kus kehtib täisajaga koolituse kohustus ning sellega seotud keeld registreeruda korraga õppima kahel erialal, selliste kvalifikatsioonide automaatset tunnustamist, mis on päritoluliikmesriigis seevastu saadud samal ajal või osaliselt kattuvatel perioodidel?
2. Kas jaatava vastuse korral võib direktiivi [2005/36] artikli 22 punkti a ja artiklit 21 tõlgendada nii, et selle liikmesriigi ametiasutusel, kellelt tunnustamist taotletakse, on siiski lubatud kontrollida selle tingimuse täitmist, et koolituse kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga koolituse omast madalamad?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
22 Nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et asjaolust, et isik õppis ülikoolis samal ajal kahel või enamal erialal, võib mõistlikult järeldada, et tegemist oli osaajaga õppega.
23 Euroopa Komisjon, Hispaania ja Austria valitsus aga märgivad seevastu, et kahel erialal korraga õppimine ei välista tingimata, et õpe neil erialadel vastab täisajaga õppele.
24 Siinkohal tuleb siiski meeles pidada, et ELTL artiklis 267 kehtestatud koostöömenetluse raames ei ole ühelt poolt mitte Euroopa Kohtu, vaid liikmesriigi kohtu ülesanne tuvastada vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud ning teha neist järeldused oma lahendi huvides. Teiselt poolt on Euroopa Kohtul liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames ülesanne võtta arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, nagu see on määratletud eelotsusetaotluses (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Järelikult tuleb tõdeda, et kuigi komisjoni ning Hispaania ja Austria valitsuse tees ei tundu a priori olevat täiesti ebatõenäoline, analüüsitakse eelotsuse küsimusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud asjaolusid arvestades.
Esimene küsimus
26 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2005/36 artikleid 21, 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et need seavad liikmesriigile, mille õigusaktides on kehtestatud täisajaga õppe kohustus ning sellega seotud keeld immatrikuleerida end korraga kahele erialale, kohustuse tunnustada automaatselt selliseid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mida teine liikmesriik on välja andnud osaliselt kattuvatel perioodidel toimunud õppe lõppedes.
27 Siinkohal olgu meelde tuletatud, et direktiivi 2005/36 põhjenduse 19 kohaselt on selles direktiivis konkreetsemalt üld- ja hambaarsti kutseala jaoks ette nähtud koolituse kooskõlastatud miinimumnõuetel põhinev kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteem (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Ordre des architectes, C‑365/13, EU:C:2014:280, punkt 20).
28 Nii on direktiivi 2005/36 artikli 21 lõikes 1 automaatse tunnustamise põhimõttega seoses ette nähtud, et iga liikmesriik tunnustab arstikvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema V lisas vastavalt punktides 5.1.1 ja 5.3.2 loetletud üldarsti ja hambaarsti kutsealadel ja mis vastavad selle direktiivi – vastavalt artiklites 24 ja 34 – sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.
29 Peale selle on direktiivi 2005/36 artikli 22 punktis a ette nähtud, et teatavate koolituste puhul, mille hulgas on selle direktiivi artiklites 24 ja 34 nimetatud üldarsti ja hambaarsti õpe, võivad liikmesriigid pädevate ametiasutuste kehtestatud tingimustel lubada osalise ajaga koolitust; need asutused tagavad, et sellise koolituse kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga koolituse omast madalamad.
30 Viimaks on tähtis rõhutada, et ühegi nimetatud direktiivi sättega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid lubavad immatrikuleerida end samal ajal kahele või enamale erialale.
31 Seega toimub kutsekvalifikatsiooni – sealhulgas üldarsti ja hambaarsti kraadi omandamist – tõendava dokumendi tunnustamine automaatselt ja tingimusteta selles mõttes, et liikmesriigid on kohustatud tunnustama direktiivis 2005/36 osutatud kutsekvalifikatsioone võrdväärsetena, ilma et nad võiks puudutatud isikutelt nõuda muude kui direktiiviga kehtestatud nõuete järgimist. Tunnustamine tugineb liikmesriikide vastastikusele usaldusele, et teistes liikmesriikides välja antud kutsekvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on piisavad – ning see usaldus põhineb omakorda koolitussüsteemil, mille tase on ühiselt kindlaks määratud (vt analoogia alusel 19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Tennah-Durez, C‑110/01, EU:C:2003:357, punkt 30).
32 Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2005/36 artikleid 21, 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et need seavad liikmesriigile, mille õigusaktides on kehtestatud täisajaga õppe kohustus ning keeld immatrikuleerida end korraga kahele erialale, kohustuse tunnustada automaatselt selles direktiivis nimetatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mida teine liikmesriik on välja andnud osaliselt kattuvatel perioodidel toimunud õppe lõppedes.
Teine küsimus
33 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2005/36 artiklit 21 ja artikli 22 punkti a tuleb tõlgendada nii, et vastuvõttev liikmesriik võib kontrollida, kas on täidetud nõue, et osaajaga õppe kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga õppe omast madalamad.
34 Nagu juba käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 märgitud, on direktiivi 2005/36 artiklites 21 ja 22 ette nähtud üld- ja hambaarsti kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine ning liikmesriikidel on lubatud teatavatest nõuetest kinni pidades korraldada üld- ja hambaarsti õpet osaajaga. Siiski vastutab selle eest, et direktiiviga 2005/36 kehtestatud kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid nõudeid koolitusele täielikult järgitakse, ainuüksi kutsekvalifikatsiooni tõendavat dokumenti välja andva liikmesriigi pädev asutus (vt analoogia alusel 19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Tennah-Durez, C‑110/01, EU:C:2003:357, punkt 56).
35 See asutus peab oma pädevust teostades võtma arvesse asjaolu, et kutsekvalifikatsiooni tõendavad dokumendid võimaldavad nende omanikel dokumentide automaatse ja tingimusteta tunnustamise tõttu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides vabalt liikuda ja kutsealal töötada (vt selle kohta 19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Tennah-Durez, C‑110/01, EU:C:2003:357, punkt 56), mis põhineb – nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31 – liikmesriikide vastastikusel usaldusel, et teiste liikmesriikide välja antud kutsekvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on piisavad.
36 Selles kontekstis tuleb märkida, et niisuguse automaatse ja tingimusteta kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise süsteemi toimimist, nagu on ette nähtud direktiivi 2005/36 artiklis 21, takistaks märkimisväärselt, kui liikmesriikidel oleks lubatud seada vabalt kahtluse alla seda, kas teise liikmesriigi pädeva asutuse otsus kutsekvalifikatsiooni tõendavat dokumenti välja anda on põhjendatud (vt analoogia alusel 19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Tennah-Durez, C‑110/01, EU:C:2003:357, punkt 75).
37 Kui päritoluliikmesriik annab direktiivi 2005/36 artikli 22 punkti a alusel üldarsti või hambaarsti õppe järel välja kutsekvalifikatsiooni tõendava dokumendi, ei muuda see midagi aga selles, et tunnustamine on automaatne ja tingimusteta. Ka sellises olukorras peavad päritoluliikmesriigi pädevad ametiasutused – mitte vastuvõtva liikmesriigi asutused – tagama, et osaajaga õppe kogukestus, tase ja kvaliteet ei oleks pideva täisajaga õppe omast madalamad, ning veelgi üldisemalt, et kõiki direktiiviga 2005/36 kehtestatud nõudeid täidetaks täielikult.
38 Viimaks tuleb täiendavalt rõhutada, et direktiivi 2005/36 artikli 50 lõige 2 võimaldab vastuvõtval liikmesriigil nõuda põhjendatud kahtluse korral liikmesriigi pädevatelt ametiasutustelt kinnitust selles teises liikmesriigis välja antud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide autentsuse kohta ja vajaduse korral samuti kinnitust, et direktiivis nimetatud kutsealade osas täidab soodustatud isik direktiiviga kehtestatud koolituse miinimumnõudeid.
39 See võimaldab vastuvõtval liikmesriigil pealegi saada kinnitust, et talle esitatud tunnistusi ja kutsekvalifikatsiooni tõendavaid dokumente võib automaatselt ja tingimusteta tunnustada (vt analoogia alusel 19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Tennah-Durez, C‑110/01, EU:C:2003:357, punkt 76).
40 Kui õppekava vastab direktiiviga 2005/36 kehtestatud koolitusnõuetele – mida peab kontrollima selle liikmesriigi ametiasutus, kes annab välja kvalifikatsiooni tõendava dokumendi –, ei tohi vastuvõtva liikmesriigi asutused keelduda seda dokumenti tunnustamast. Asjaolu, et puudutatud isik läbis osaajaga õppe direktiivi artikli 22 punkti a kohaselt, kaks või enam õppekava üheaegselt või osaliselt kattuvatel ajavahemikel, ei mõjuta tunnustamist juhul, kui direktiivis ette nähtud koolitusnõuded on täidetud.
41 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2005/36 artiklit 21 ja artikli 22 punkti a tuleb tõlgendada nii, nendega on vastuolus see, kui vastuvõttev liikmesriik kontrollib, kas on täidetud nõue, et osaajaga õppe kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga õppe omast madalamad.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta artikleid 21, 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et need seavad liikmesriigile, mille õigusaktides on kehtestatud täisajaga õppe kohustus ning keeld immatrikuleerida end korraga kahele erialale, kohustuse tunnustada automaatselt selles direktiivis nimetatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mida teine liikmesriik on välja andnud osaliselt kattuvatel perioodidel toimunud õppe lõppedes.
2. Direktiivi 2005/36 artiklit 21 ja artikli 22 punkti a tuleb tõlgendada nii, nendega on vastuolus see, kui vastuvõttev liikmesriik kontrollib, kas on täidetud nõue, et osaajaga õppe kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga õppe omast madalamad.
Allkirjad